Helga ja tere algab helikaja. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Seitsmendal märtsil möödus 130 aastat eesti klassiku Heino Elleri sünnist algav saade keskendubki Heino Ellerile, teadvustada tema kohta ja mõju Eesti muusikakultuuriruumis. Palusin stuudiosse vestlusringi pianistid Leelo Kõlar ja Kadri-Ann Sumera, muusikateadlase professor Mart humala ja helilooja Tauno Aintsi. Kõigepealt aga vaatame linnulennult tagasi. Tavaline nädalale. Klassikaraadios oli see Elleri nädal. Eetris oli heliplaate kontsert ja saateid. Need on kõik järelkuulatavad klassika raadio kodulehel. Kuuendal märtsil andis Mustpeade majas kontserdi uue tänavaga kester dirigent Kaspar Mänd kenasti ära ja Beethoveni loomingu kõrval toodi esiettekandele Rasmus uuri teos bluuribus Uuno Elleri sünnipäeval, seitsmendal märtsil kolmineerusid noorte klaveripäevad kodumaine piis Elleri päevaga Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis eesti muusika kontserdiga esinesid otsa kooli klaveriõpilased. Samas andis Eesti teatri- ja muusikamuuseum taas välja Heino Elleri nimelise muusikapreemia. Deltas käis sellest rääkimas Eesti muusika ja teatrimuuseumi muusikaosakonna juhataja taia Kristiina kiis. Seda Heino Elleri muusikapreemiat on välja antud juba 1998.-st aastast mille esimeseks laureaadiks oli Heljo Sepp. Kuni 2011. aastani anti seda tegelikult iga aasta välja ja nüüd on jäänud paus. Kui see Heino Elleri 130. sünniaastapäev hakkas lähenema, siis mõtlesime, et nüüd oleks aeg uuesti see preemia välja anda ja tekibki küsimus, miks ta siis vahepeal ei antud. Me näeme, et seda ei ole mõtet igal aastal välja anda, et me tahame, et meie muusikaekspertidel oleks aega jälgida meie noori heliloojaid ja ütleme siis Heino Elleri loominguga tegelevaid muusikuid, produtsente, teadlasi. Selle aja jooksul on mitu värvikat heliloojat tulnud muusikapilti. Kui žürii jõudis selle nimeni, siis justkui oli selge, et jah, vot tema on praegu tippvormis. Tema on tõesti 2000 seitsmeteistkümnendal aastal selle preemia vääriline ja selleks siis sai Liisa Hirsch. Elleri preemia laureaadiks valiti viimaste aastate heliloomingu Väljapaistva taseme ja teostuse edu eest. Noor helilooja Liisa Hirsch, kes käis samuti deltas ja rääkis siin juba äsja valminud teosest Praegu just kirjutasin Eesti muusika päevadeks ERSO-le orkestri ilu ja ta ei ole kindlasti sellise sümfoonia gradatsiooni ta, pigem ta minu jaoks tundub ta selline väga lühike lugu, on üheksaminutiline lugu ja tahan pigem ühe ideekobara katsetus, mida ma tahtsin teha, millest ma loodan, et sealt võiks nüüd sündida veel midagi hoopis suuremat, aga ma pean selle enne ära kuulma, et see oli nagu üks üks aeg, kus ma jah, tegin natuke sellise kannapöörde oli vaja natuke teistsuguseid asju katsetada, aga ma ei tea veel, et kuidas sellega, et see ei ole nagu selline seif. Tunnen. Lisaks otsustati sel korral välja anda ka Heino Elleri nimeline auhind, mille pälvis Martin Anderson, muusikaprodutsent ja plaadifirmad Kaota klassiks omanik, kes on plaadistanud ja levitanud Eesti heliloojat loomingut maailmas. Üheks suuremaks projektiks on olnud Heino Elleri kogu klaveriloomingu salvestamine Sten Lassmanni esituses. Martin Anderson alustab juttu sellest, kuidas teda hakkas paeluma eesti muusika. Need olid Neeme Järvi salvestised Eestis sümfoonilisest muusikast ning ta oli hämmingus, kui kaunis ja rikas teos on Elleri Koit jääd. Taoline rikas muusika on maailmale veel tundmatu. Intervjuu Martin Andersoni ka oli eetris reedel deltas ja see on järelkuulatav meie kodulehel. Hilleri õhtuga samal ajal toimus Mustpeade majas Kai Ratassepa sooloõhtu. Eesti interpreetide liidu sarjas. Kavas Endel Schubert, Brahms. Tartus algas Aga tudengiga. Klassikaraadio noortestuudios esinesid sel nädalal aga Tartu esimese muusikakooli õpilased. Tuleval kolmapäeval ootame külla Lihula muusika- ja kunstikooli. Olari Elts juhatas üheksandal märtsil Ungari spetsiskoday keskuses ja 10. märtsil Budapestis okei nimelises kontserdisaalis Bannon Filharmoonikute. Kavas enesco footon Sibeliuse Eesti muusika ja teatriakadeemia kammersaalis toimus üheksandal märtsil kontsert. Siin me oleme, kus esinesid välismaal õppivad üliõpilased. Muusikaõpingutest, kodus ja välismaal käisid klassikaraadio delta stuudios ka mõned neist rääkimas. Miks üldse välismaal õppida, räägib Marcel Johannes Kits. Minu arvates eelkõige keskkonnavahetus ja silmaringi laiendamine, et meil on Eesti, on ju nii väike, on see selles mõttes katseldumine, toimub kergesti, et meil on siin väike ringkond omad sõbrad, iga päev selline turvaline nii-öelda ütleme heaoluühiskond, et kõik on lähedal, tore, käime kontsertidel, harjutame vill ja ta on teada kindel et siis kui minna, siis teise riiki õppima, et seal kõik kuus, see arendab inimest puhtalt artistikus mõtles juba uued kogemused, uue kultuuri tundmaõppimine, et see on väga kasulik. Professor Toomas Savi lab. Minu põhimõte on see, mida ma olen oma õpilastele ka väga palju sisse söödetud, on see, et selliseid asju, mida saab kodus teha, tuleb kodus teha. Et kui on selline periood elus, kus sa pead istuma kaheksa tundi lihtsalt harjutusruumis ja noote endale pähe taguma ja sõrmedes sadakonna lihasmällu harjutama, et iga uus liigutsutab 10000 kordust, et 10000 kordust ja need, need asjad tuleb minu meelest teha sellises kohas, kus seda on väga odav teha. Et ei ole mõtet minna kuskile väga kallis linna jaoks, vaata seal heliredeleid ja baasrepertuaari tüüdanud kammima. Et siin me teeme üks-kaks-kolm aastat väga-väga kõvasti tööd, õpime ära kogu repertuaari, läbime kõik, absoluutselt see, siis on aega nagu minna võib-olla seda nagu koort limpsima natukene sellisesse kohta, kus seda koort ka anda osatakse ja mõistetakse ja mõistetakse kindlasti paremini teha ka meie siin teeme. Sel laupäeval kell 17 on Eesti muusika teatriakadeemia kammersaalis eelmisel aastal lahkunud viiulipedagoogi Tõnu Reimanni 70.-le sünniaastapäevale pühendatud kontsert. Üles astuvad tema endised õpilased ja kolleegid. Pühapäeval kell 17 on aga Estonia kontserdisaalis Veljo Tormise mälestuskontsert. Esinevad Eesti filharmoonia kammerkoor, kolleegium musikaale Ellerhein, Eesti rahvusmeeskoor ja Tallinna kammerorkester. Kunstiline juht on dirigent Tõnu Kaljuste. Ülekannet saab kuulata klassikaraadios ja vaadata Eesti televisiooni põhiprogrammis. Sülgaja. Edasi räägime Heino Ellerist tema kohast ja mõjust eesti muusikas ja kultuuriruumis. Kuivõrd oskame väärtustada ja hinnata Ta meie oma klassikuid ja legende, kuidas legendi elus hoida, kas ja kuidas mõjutab tänast Eesti heliloomingut Eller ja koolkond. Vestlusringis on pianistid Leelo Kõlar ja Kadri-Ann Sumera, muusikateadlane professor Mart Humal ja helilooja Tauno Hints. Alustaksime värskete kontserdi muljet ega Estonia kontserdisaalist kontserdilt Heino Eller 130 modernist ja rahvakunstnik. Kontserdi korraldas Eesti Kontsert koostöös teatri- ja muusikamuuseumiga. Juubeli galal esinesid Mick murde viiulil Sten Lassmann klaveril keelpillikvartett koosseisus Triin Ruubel, Egert Klein, Sarri Johanna Vahermägi Theodor Sink ning Tallinna kammerorkester Risto Joosti juhatusel. Kontserdi esimeses pooles modernist sai kuulda esimest viiulisonaati, teist keelpillikvartett ning eleegia keelpilliorkestrile ja harfile. Teises pooles rahvakunstnik kõlasid palad tsüklist 13 klaveripala eesti motiividel eesti tants, ballaad, sümfonietta ja viis pala, keelpilliorkester. Minu meelest see oli väga tore tähistus muidugi ega ei oleks olnud ülearune sümfoonilist muusikat kuulata. Helleril on toredad teosed suurele orkestrile, aga ka see valik oli väga hea ja minu meelest andis niisuguse võrdlemisi hea läbilõike. Tore on, et niisugune asi korraldati sellega seoses. Mul tuleb alati see mõte, et võib-olla võiks vältida siukest kampaanialikust, tähendab, miks ma nii räägin, et seda Elleri muusikat võiks ju kuulata ka muidu rohkem siin ja seal, aga halb on, kui see tuleb siis, nagu meil kaubanduskeskustes on hullud päevad, siis tuleb järsku ükskord üks pahakesed. Et selles mõttes on natuke kahju, et see niimoodi kujuneb. Aga kontsert iseenesest oli hea läbilõige. Eriti huvitav oli kuulata seda esimest poolt, sest et ega paljud ei ole kuulnud neid teoseid, mida seal ette kanti, teine pool oli nagu tuttarlikum. Et selles mõttes aga väga tore ettevõtmine. Mina aga leian, et see oli väga huvitav ja ilus kontsert, häike ette kantud kontsert ja minu jaoks kindlasti ka väga hariv, et ma pean täitsa ausalt tunnistama, et üks kolmveerandit sellel kontserdil esitamisele tulevatest lugudest mina kuulsin esimest korda kindlasti just see esimene pool Ellergi modernist, et need teosed ja on ka niivõrd keerulised, et naljalt ei võeta, et tema keelpillikvartett või ka viiulisonaate kõik teavad, et nad nagu on, aga kuidas nad kõlavad? See jõuab harva kuulajani. Jah, ma olen selles mõttes täiesti nõus, et loomulikult võiks mängida pisteliselt kogu aeg, eks ole, mitte ainult Ellerit, vaid üldse Eesti muusikat. Aga teisalt ei ole ka halb üks kord saada nagu selline tõesti mingi ülevaade või tormijooks, et eks siis ise saad edasi vaadata, et aga et üleüldse mingisugune pilt tekiks, sest et muidu me ikka kipume teadma ainult kellasid ja koitu, eks. Ühinen eelkõnelejatega, kontsert oli ilus ja hästi mängitud, võib-olla see esimene osa modernist võiks isegi natukene veel liigitada täpsemalt, sest seal kontsert algas tema esimese viiuli Sanaadiga, mis on igati romantiline teos. Nii et ütleme, see esimene osa võiks olla siis romantika modernist. Muidugi nendest teostest ilmselt mõned on üsna sageli mängitavad näiteks esimene viiulisonaat on vist telleri kõige rohkem esitatud suurvorm ja teda on väga paljud mänginud. Samas teine kvartett on jah, võib-olla tema kvartettide Volgast siiski mitte kõige vähem mängitud. Aga ega teda küll palju ei ole mängitud, aga ta on kindlasti kõige küpsem tema kvartettidest selles mõttes, et hilisemat kvartetid ilmselt tal ei ole enam sellises stiilis nagu esimesed kaks Tanglisustanud seal oma helikeelt ja võib-olla ei ole nii huvitav ka kuulata. Eleegia muidugi vähetuntud teos selles mõttes, et seda mängib Ki õieti esimest korda pärast suurt vahet telleri 100. juubelil ja pärast seda on teda ikkagi olnud kuulda. Aga mitte palju kindlasti jätkava teisest poolest on muidugi viis pala tuntud Aga sümfonietta, Te ei ole ka väga palju mängitud, kuigi see on tema viimane teos. Jaak nendes klaveriteostest muidugi 13 pala on hästi tuntud, aga ballaadi ei mängita millegipärast nii palju. Aga eesti tants muidugi on väga raske, teda sellepärast ilmselt ei mängita. Ta on tehniliselt väga raske. Nii et igatepidi võib öelda, et see kontsert oli õnnestunud. Mulle meeldisid kõik need esitused Sten Lassmanni ja kvarteti oma. Jaga orkestrijaama ja eriti meeldis mulle see kodumaine viis, selles mõttes. Rein Veidemann oma vestluses rääkis ka sellest ja Kerri Kotta. Ja jäi kõlama selline mõte, et kodumaine viis on säärane matusemuusika. Seda mängitakse alati matustel. Nii, aga Eller ei mõelnud seda kindlasti mitte matusemuusikaks ja selle tempo landantiino. See ei ole mitte mingi Largo Maest tooso ja just niiviisi mängis seekord ka seda meie orkester ja dirigent. Nii et see oli suurepärane esitus, mõni teine oleks mänginud seda poole aeglasemalt ja see oleks kindlasti olnud midagi hoopis midagi muud. Aga minu arvates see on see õige variant, mis seekord kõlas. Huvitav, et minul ei ole Elleri kodumaine viis kunagi mõjunud matusemuusikana minu jaoks on ta alati olnud pigem pühalikult helge. Ütleks isegi, et ta on rõõmsameelne muusik. Ja mitte nagu selline tantsumuusikaga temas on. On hetki, kus võib pisarad silmi kiskuda, aga mitte kurbusest, vaid sellisest õnnetundest või pühalikkusest. Aga ma saan aru, et kui teda aeglasemalt teha, siis ta muutub nukramast küll jah. Selle kontserdikava pani kokku Sten Lassmann ja see andis teatud läbilõike Elleri hästi mahukast loomingust. Nagu leelo kõlar ütles, muidugi oleks igatsenud kuulata ka orkestriteoseid, aga see on juba ERSO rida siin ERSO kavadest. Ma leidsin Elleri aprilli lõpust Olari Eltsi juhatatavast kavast kolmikkontsert. Seal tulevad ettekandele siis sümfooniline pur, lesk ja sümfooniline Scertso. Et nii palju on siis Ellerit ERSO kavas sel kevadel, tema juubeliaastal. Elleri galakontserdile eelnes nagu Mart Humal juba mainis ka väike keskustelu, kus Elleri üle arutlesid kaks professorit kirjandusteadlane Rein Veidemann ja muusikateadlane Kerri Kotta. Kuna saalis ei olnud eriti palju rahvast, see fakt eelnevat vestluse kohta jäi ilmselt paljudel tähele panemata siis kuulakem sind. Katkendeid sellest vestlusest. Jutuajamist alustati Elleri sobima tusest, narratiivi. Kui me mõtlesime nende igasuguste suurte jutustuste peale, mida kultuuris räägitakse nende suurte narratiivide peale siis me hakkasime mõtlema, et heller ei sobi õieti ühegagi neist narratiividest. Mõned narratiivid võib välja tuua näiteks Heller ja modernism. Siin teda ju peeti modernistiks eriti enne teist maailmasõda ja ta sai ka selle eest väga tugevalt sarjata. Aga kui me siis produtseerime tema tolle ajastu muusika näiteks kogu Euroopas taustale, siis on ta tegelikult üsna mõõdukas oma modernistlikkuses heliloojana või võtame mõne teise narratiivi nagu Eller ja rahvuslus. Võib öelda, et tegemist on ühe rahvuslikuma heliloojana ja ometigi on teada, et Eller seda ise pole nagu kunagi afišeerinud. See ei ole kunagi olnud mingisugune programmiline tees Elleri enda jaoks see on kuidagi tema muusikaga loomulikult kaasnenud või kui me proovime rääkida näiteks Elleri koolkonnast, siis jällegi on seda väga raske paigutada näiteks 19. sajandi rahvuslike koolkondade raamesse, sest nii mitmeski mõttes Elleri villased sellist ühtset mingil ühtsel ideoloogial põhinevat gruppi ei ei moodusta. Võib-olla saab tinglikult rääkida koolkonnast enne teist maailmasõda, aga kindlasti enam mitte pärast, nii et ühesõnaga Eller on suur probleem. Rein Veidemann arutles pikemalt Elleris stiili just põhjamaise stiili üle ja reastas selle omadused. Ja me võime öelda, et kas need iseloomuomadused käivad siis helleri teoste puhul eriti tema nii-öelda Emmlemaatiliste teoste puhul nagu on väljapeetus, tumedus, salapära, vaoshoitus, eleegilisus, valguse igatsus, minimalism, tujukus, ehk siis eesti keeles vaga vesi, sügav põhi, ja mis minule isiklikult väga oluline, tähendab see, mis on taju, aga ei ole sõnastatav on see kogu aeg piiripealsus, see tahtmine piiri ületada, aga siiski tagasi tõmmatud ja see viib mind muidugi minu nii-öelda leivanumbri poole, mille üle ma olen seal palju muidugi riielda saanud ja väga palju oponent, ehk siis see, mis moodustab selle eestlaslikkused stiili, omaduste kompleksi eksistentsiaalse, ehk siis piiritunnetus, vot millistest nendest omadustest võiks siis nüüd Elleri puhul põhjamaine stiil kõne alla tulla, mis ühendaks siis teda sibiilusega jah. Ma arvan, et see piiripealsusest võib helleri puhul kindlasti rääkida, et needsamad momendid, mis sai siin võib-olla enne juba nimetatud noh, tulema siis näiteks kasvõi tagasi selle Elleri ja, ja modernismi teema peale, õigemini üldse Elleri ja tema siis muusikalise stiili laiema määratluse peale siis siin tekivadki sellised piiripealsed momendid, et ühelt poolt tõesti me võime öelda, et oma sellised vormilise mõtlemise, võib-olla ka väljenduslikkust plaanis midagi, aga eelkõige mulle tundub just oma vormilise ütlemise laenata suuresti 19.-st sajandist tähendab kõik see, mis puudutab juba neid nimetatud rahvuslikke, romantilisi rahvusromantilisi jah, rahvuslikke koolkondi just nimelt selle rahvusromantismi. Et siin ma olen ise viimasel ajal natukene teinud ka uurimistööd ja avastanud päris põnevaid seoseid, näit eks ühelt poolt veerenduslistiga kuskilt maalt just vormilises mõtlemises ka võib-olla Screabeniga, aga mis on need nagu huvitav, et teller võtab sealt küll üle mingisugused mudelid ja need mudelid tegelikult ei ole väga levinud mujal Euroopas, ma arvasin, et nad on nagu rohkem levinud, aga nad kuidagi tulevad võib-olla siis läbi Peterburi konservatooriumi ja ta kasutab neid mudeleid, aga teiselt poolt mis kaob ära, tähendab, kaob kindlasti ära sealisti poossus ja tegelikult, mis on just kreabinil ka veel näiteks tema kolmandast sümfooniast tugevalt olemas, need hiigelkoosseisud ja see pikkus ja, ja nii edasi. Nii, teller muutub siin oluliselt nagu kammerlikumaks. Teiseks, mis nagu Elleril kindlasti ära kaob, sealjuures on siis programmilisus või vähemalt programmilisus sellises ma ütleksin väga litratuurses või väga otseses mõttes ja vastupidi, siin lööb läbi noh, kasvõi sellesama Kodumaise viisi puhul hoopiski mingisugune teatav neoklassitsistlikus ja mingisugune puhtus ja just nimelt seesama, võib-olla see minimalistlikkus tähendab selles mõttes, et see on puhastatud liigsetest detailidest. Nii et selles mõttes Elleri stiil nagu jah või vähemalt tema vormiline mõtlemine kui üks aspekt selles stiilist on juba piiripealne nähtus ja samamoodi, kui me nüüd võib-olla konkreetselt räägime mingisugustest väljenduslikest nagu aspektidest, siis mulle tundub, et, et seal on nagu sarnased asjad ühelt poolt, et see nii-öelda romantiline väljenduslaad teiseneb Elleri puhul millekski muuks, aga see, miski muu jällegi ei ole väga sobitatav ühemõtteliselt näiteks Impressionismiga või mingis mõttes veelgi vähem ekspressionismi ka või, või noh, nende stiilidega, eks ole, millest 20. sajandi esimesel poolel muusikas räägitakse või vähemalt on, on väga palju räägitud vaid teiseneb just nimelt millekski muuks, milles on element, et nagu ühest teisest ja kolmandast, aga siia tuleb juurde veel üks aspekt, kuna meie professionaalne muusika või noh, nii-öelda euroopalik jah, muusika, traditsioon, rahvuslik euroop, muusikatraditsioon on ju ju väga noor, siis Eller peaaegu et pidi olema ka klassik, sellepärast et meil ei olnud väga palju enne seda noh meil oli Rudolf Tobias, kes on võib-olla palju tugevamalt konkreetselt selle saksa ja selle stiiliga seotud ja meil ei ole väga palju selliseid kõrgprofessionaalseid heliloojaid seal ees, nii et Eller pidi ühtlasi olema ka täiesti nii-öelda rajaja, ta pidi olema klassika, ühesõnaga temas pidid nagu kokku saama väga erinevad. Ja kui me võtame suurte ruumiliste narratiivide seisukohast, no täiesti kokkusobimatud tendentsid Just väga hea, ütlesite seda Classic, asi on selles, et jah, ta ongi praegu nüüd kuulub eesti muusika klassikasse nagu meil on olemas Eesti kirjandusklassika, nagu meil on olemas eesti kunstiklassika, kuid nendest klassikalistest teostest tõusevad ühed või teised teosed omandavad sellise staatuse. Mida ja mina siis oma eesti kultuuriloo loengutes olen käsitlenud eesti kultuuri tüvitekstidena ja need kõik tulevad tagantjärele, muuseas, on väga oluline ka Elleri puhul. Tähendab tüvitekstid klassika küll sadestub kaanon x ja nii edasi tahan üx kaanoni, aga sealt omakorda teatud teosed omandavad juba sõltumatu siis autori enda kavatsustest, nii palju kui mina olen, lugesin, et see on ju tegelikult ainult nii-öelda katsetöö, mis ta tegi. Ma pean silmas kodumaist viit, et nad hiljem omandavad siis tõepoolest tüviteksti staatuse. Ja need on siis niisugused tekstid, mis lülitatakse selle rahva või rahvuse narr, tema enda jutustuse, mis moodustab väga olulise osa rahvuslikust identiteedist, mis on jutustus ühtlasi ja mis on konstruktsioon ja selleks on vaja neid ehituskive, mis kuuluvad sinna jutustusse. Ja need ei ole ainult kirjandusteosed, mis tagantjärele omandavad sellise staatuse. Noh, muidugi Kalevipoeg kõigepealt täitsa vastu tahtmist. Kreutzwald kirjutas selle mälestusteosena eesti keelele ja pärimusele, aga hakkas tööle piss kui rahvust loov tekst ning akadeemik Unduskonga veenvalt kirjutanud või siis Oskar Lutsu kevade või siis Tammsaare tõde ja õigus, süngeid kirja, aga muusika teostest tagantjärele. Kõigepealt Eller siis Ernesaksa Koidula Mu isamaa on minu arm tobias tagantjärele lausa ülihilja veel ja neid võib loetleda veel, mida ma tahan öelda, sellega on see, et kaks jõudu domineerivad, on kõigepealt vaja äratundmist, et see nii on. Nüüd selle äratundmise pinnalt peab hakkama toimima see kanaliseerimine ehk siis Elleri puhul Kodumaise viisi pidev kambavõtmine erinevates situatsioonides, suurte pidulik aktus avamisel, aga põhiline avaldumisviis, matustel, matustel ja matustel tähendab see kogu aeg, nagu lülitatakse sellesse narratiiv, ehk siis toimub nii-öelda järel sissevõtt ja omaksvõtt ja nii me tajumegi, et me ei saa ilma temata, see ongi meie embleem. Jah, see on selles mõttes huvitav, mis sa nagu matuste kohta mainisid, et, et mingis mõttes on vaja rahvuse sünni jaoks igal juhul mingisugust traagilist sündmust. See tähendab, et mulle tundub, et need asjad nagu konstrueeritakse ikkagi mingisuguse traumapinnalt, mulle tundub, et need teosed võib-olla ilma sellise traumata nagu tööle ei hakka Joonase lähetamine just noh, kasvõi see või, või tegelikult on mingis mõttes kõnekas kasvõi sellesama Kodumaise viisi erinevad atest versioonidest, et natukene on sellest kirjutatud ju ka kontserdikavas. Aga on teada, et üks mingisugune esialgne versioon on pärit aastast 1945 ja lõplik siis vist aastast 1953. Aga on huvitav, et ka see esialgne versioon, et ta sunnib suhteliselt nagu ajalises läheduses Ernesaksa mainiti, Mu isamaa on minu armuga ja see teine maailmasõda kindlasti kui üks selline traumaatiline sündmus ja eestlaste ajaloos on neid muidugi palju olnud, aga, aga noh, kui me vaatame isegi seda eesti rahvuse konstrueerimise loogikat, siis see ehitatakse üles ikkagi seitsmesajaaastasele orjapõlvele ehk siis sügavalt Raumaatilisele kogemusele. Ja mingis mõttes siis tõesti on huvitav, kuidas teatada, muusikateosed hakkavad seda mingis mõttes sümboliseerima mingisuguse hästi üldistatud tasandil. Ei oska öelda, palju siin juhust kokkulangevust ja, ja palju siin on mingit ettemääratust, aga et kui on sellised ajad, siis kirjutatakse mingid teosed tekivad kuskilt ja nad hakkavad funktsioneerima nõnda nagu sa n. Kesed Mardumad, milliseid mõtteid teedel tekkis, seda vestlust kuulates? Mõtteid oli ühte, teist aga ma ei märkinud ja midagi üles igal juhul kodumaisest viisist oli palju juttu ja selle tähendusest eesti muusikas. Selles mõttes. Eller on siiski heliloojana küllaltki omapärane ja ta ei sobi nii hästi, ütleme eesti muusika selliseks sümboli seeriaks, nagu näiteks Soome muusikas Sibeerius oma Finlandi aga kindlasti Koit ja võib-olla veel vähem kodumeni viis ei ole mingi eesti Finlandia just nimelt selles mõttes, et seal ei ole seda Maest tooso karakterit, seda pidulikkust ja Eller ise ei olnud ka säärane, kes oleks nii ajanud taga monumentaalsust muusikas, Hellerali miniaturist, seda küll ei räägitud, seal aga maise pärast. Omaette vestluses puudutasin sellist momenti ja kui me tahame Ellerit võrrelda, siis me võime teda hästi võrrelda norra helilooja kõigiga kes samuti ei olnud mingi monumentaal. See muusika looja aga on siiski norra muusika sümbol. Nojah, ega Elleri muusika ei ole võib-olla nii rahvalik, selles mõttes ei lähe kergesti rahvale peale, sest ta on komplitseeritud, väga puri, fooniline, väga meisterlikult kirjutatud, väga kõrgprofessionaalne ja väga huvitav ja kogu sellele teatud konstruktiivsusele, mis seal on, selles muusikas selle vaatamata ütleksin Elleri hing on siiski väga õrn. Ma tundsin teda isiklikult väga palju, ma käisin kaks ja pool aastat tema juures individuaaltunnis, sest ma olin tookord klaveri kõrval, õppisin ka kompositsiooni, see katkes teatavatel põhjustel. Ja siis ma tundsin Elerid hästi ja see oli väga huvitav temaga niimoodi suhelda lähemalt. Ja mõjust. Märkasin, et pean väga südamlik inimene ja saite ka suu magusaks iirise kommiga. Seda küll, seda sai iga kord tema käest, kui mõni ülesanne oli korralikumalt tehtud, siis ma sain cum. Ma praegu mõtlen, et kas see isegi ei sobigi hästi kokku, et mõnes mõttes tema üliviimistletud nagu võib-olla isegi varjab seda niivõrd õrna hinge, et seda ei saagi nagu alasti välja pakkuda, sest et see liiga õrn seda peabki, võib-olla sellepärast kogusid nende konstruktsioonide ja ülesehitusega nagu natukene Katma vaat see kõrgprofessionaalsuse nõudlikkus, mis tal oli oma loomingu suhtes, et see ju kandus edasi selles Elleri koolkonnas, seda ta nõudis ka oma paljudelt õpilastelt. Ja me teame ju, et neid õpilasi oli üle 50 ja Nad olid enamasti kõik väga suured isiksused ja omanäolised heliloojad. Et Tauno Hints, kuidas tundub, kui palju see eller ja tema koolkond tänaseid loojaid Mõjutab ma arvan, et mõjutab väga palju. Praktilises töös õpetan muusikakeskkoolis kompositsiooni, on väga huvitav õpilastega analüüsida, arutada just Elleri teoseid, neid, mis sobivad oma raskusastmelt meie õpingutesse ja tema koolkonna õpilaste teosed näiteks viis pala keelpilliorkestrile on orkestratsiooni ja, ja isikupäraste lahendustega ütles üks põhimaterjalidest. Selle kaudu elab legend ja tema õpetus ja tema viimistletus, nagu praktilises töös edasi, et väga huvitav on jälgida ja mõtiskleda selle üle, miks kuskil on esimene viiul jaotatud oktoritesse ja mitte seda ei ole jaotatud esimese teise viiulivahelised oktorit ja niisugused väga pisikesed detailid, millest saab praktiliselt kinni võtta. Milles seisneb see viimistletus, miks meloodia liigub niimoodi, nagu ta liigub, miks on jagatud nende pillide vahel? Just need viis pala on oma raskusastmelt sellised sobivad loomulikult esitada ka aga Storkastratsiooni mõttes ja keelpilliorkestri mõttes on need väga päevakorras olevad teosed samuti ka need teosed, mis on tema õpilaste poolt kirjutatud. No teid ennast ka lugeda Elleri loominguliseks lapselapseks, et te olete Ta õppinud omakorda Lepo Sumera juures, kes oli Elleri õpilane, et kas sealt on tunda ka Elleri õpetamismeetodit, on üle tulnud ja kas see läheb edasi, mulle meeldib nii mõelda. Kui palju see komponistide õpetamine on muutunud? Elleri ajal oli kuuldavasti see väga pingeline, hästi palju harjutusi pidi tegema. Ja. Ja kindlasti vot niisugused otsused tõenäoliselt ei saa olla enam nagu teadlikud. Ma soovitan enda õpilastel ka niisuguseid käsitööharjutusi läbi viia, et selleks, et kõlaks niimoodi, selleks on vaja teha niimoodi niimoodi, niimoodi. Aga ma kujutan ette, et see käsitöö hulk ja viimistletud aste on just see, mis niimoodi vaikimisi edasi kandub telleri õpetusest. See annab põhja, see arv on küll ja huvitav oli see, et tema nõuanded nende harjutuste juures olid alati ikkagi põhjendatud, mitte et ära tee nii või tee hoopis nii või tee naa, vaid tal oli oma põhjendus, miks on nii, et näha ja miks on niiviisi parem teha ja kuidas siis kõlab, kui sa teed nii. Aga kui sa teed naasis, on hoopis nii, nii et ühesõnaga, see oli alati põhjalikult läbimõeldud nõuanne alati. Et need üksikud asjad, mida ma olen kuulnud oma isalt helleri õpetuse kohta, isa oli ju ka üks viimastest Elleri õpilastest, kes ei saanudki tema juures lõpetada aga ta kindlasti sai ju väga palju Ellerilt jääda Bei nagu niisuguse anekdootlike näitena, et ei olnud harvad need juhud, kus ta tuli kuuelehekülje partituudiga tundi ja lahkustelt kolmed aktiga. Et põhiline, millele tema rõhku asetas, oli see LR olevat nõudnud väga selget põhjendust kõigele, mis sa teed ja väga suurt kontsentreerituse, mingit vahtu ta ei sallinud, et kui sa juba ühe noodi kirjutad, sa pead teadma, miks ja mis kohal see seal on. Ja niisama nagu kohatäiteks ei ole vaja ühtegi nooti kirjutatud, kui sa ei tea, et väga täpselt, siis parem märgijata. Et ma arvan, et see võib olla, on see asi, mis kandub ka edasi, eks ole, et tõesti tema õpilaste seas on ju väga-väga erineva käekirjaga heliloojaid, et ta kuidagi ei kasvatanud selliseid endasuguseid. Aga jah, see nõudlikkus ja see enese vastustamine nii-öelda on tõenäoliselt see, mis õpilastele külge Kindlasti, mis edasi elab ja alati minu õpilastes ka tekitab. Niisugust head meelt on see lause, mida Eller ütles, et liigu ise, siis liiguvad ka mõtted, et see stend, kus see lause on, ripub siiamaani muusikakeskkooli raamatukogu ühel poolel ja see töötab. Jumal, teie olete väga põhjalikult uurinud helleri loomingut, aga kuidas on teie hinnangul praegune seis Elleril pärandi suhtes niimoodi muusikateadlaste töömailt? Raske öelda, minu teada muusikateadlased, eriti Ellerit praegu ei uuri. Võibolla ma eksin, aga üksikuid töid on tehtud siiski. Viimane selline näide oli seitsmenda märtsi kontserdil, kus eks noor pianist, muusikateadlane analüüsis Elleri klaveripala kellad ja ta oli võrrelnud nelja erinevat integratsiooni ja siis ka uurinud seda käsikirja. Nii et selliseid väikseid töid on tehtud helleri kohta, aga midagi väga põhjalikku ei ole tehtud viimasel ajal. Mina ise õieti ka ju pärast seda, kui ma Elleri 100.-ks juubeliks valmistasin ette selle kogumiku Heino Eller oma aja peeglis ja siis ka koos Reet Remmeliga või venekeelse Väikse biograafia uut uurimust Ellerist ei ole eriti ette võtnud. Kui nüüd siis mitte lugeda seda Sten Lassmanni monumentaalseid tööd, mis muidugi keskendub rohkem salvestustel mängimise, noh ma ei teagi täpselt, kuidas ta siis on vormistanud seda nii-öelda teoreetilist osa ja see on doktoritööna. Ta kirjutas tõesti selle kooli lõpetuselgustusele piss sellise kirjatöö Elleri klaveriloomingust, mis oli siis nagu kommentaariks tema plaatidele neid plaate ei olnud ta veel tookord kuigi palju jõudnud teha, aga nii esimesed kolm-neli tükki olid vist juba olemas. Igal juhul see töö on huvitav lugeda ja sisaldab mõningaid isegi päris noh, meie jaoks võib-olla natukene problemaatilisi mõtteid näiteks ta väitis, pärand on jah, liiga jäänud unarusse ja ka teised Eesti klassikud näiteks Tubin leidis, et seda liiga vähe mängitakse meil ilmselt ta oli võib-olla natuke liiga pessimistlik, selles mõttes meil tõbine, aga siiski töö käib ju. Ja loodetavasti võiks ta jätkuda Elleriga ma mõtlen just ka tema nootide trükkimise osas mõni aasta tagasi, kui Tõnu Kaljuste juhatas kolme tema sümfooniat ühel kontserdil, selleks puhuks andis teatri muusikamuuseum välja kõiki sümfooniat partituurid, nii et mina selle asjaga tegelesin tookord. Aga kindlasti ootavad ka tema klaveriteosed trükkimist, millest seni on ilmunud kolm köidet. Juba palju aastaid tagasi. Aga viis köidet ootavad veel. Järgi Hilleri materiaalne pärand kulubki Eesti teatri- ja muusikamuuseumile ja kena, et te tõite välja need sümfooniat, partituurid korrastamise, aga milline osa Elleri loomingust on veel seal fondidest niimoodi, mis ei olegi muusikutele kätte saanud? Kõik on ju kätte saada, mis on muuseumis, ma praegu ei oska midagi öelda nende autoriõiguste kohta. Aga Elleri teoseid, mida pärast sõda ei ole mängitud, on siiski üht ja teist. Näiteks mõni aasta tagasi kõlas esimest korda pärast sõda tema sümfooniline legend Olari Eltsi juhatusel. Ta oli igal juhul suur üllatus ja avastus kõigi jaoks, kes seda kuulsid. Tookord, sellega on niisugune anekdootlik lugu Ofelia tuisk, kellest ka oleks seoses Elleriga olnud vaja rääkida, kes on niivõrd põhjaliku uurimuse kirjutanud TEMA sümboonilisest loomingust mida keegi teine pole teinud, aga kahjuks jäi trükkima Ta ja Ophelia surma tõttu käsikirja. Tema ei olnud ju seda kunagi kuulnud, kui ta kirjutas sellest ja ta kirjutas ühe artikli tolleaegses sirp ja vasar pealkirjaga sümfooniline legend, kus ta refereeris ajakirjanduse vastukajasid sellele teosele. Ja ta avaldas säärast mõtet, kui me nüüd seda ette kanda mitte kuidagi orkestriga ei saa. Äkki saaks seda kuidagi orelil mängida niiviisi. Et see tema suur unistus teostus palju aastakümneid hiljem, et see teos sai lõpuks ette kantud. Aga ta on täiesti väärtuslik asi tõesti, võrreldes tema teiste tolleaegsete teostega nagu hüüded varjus päiksepaistel, ta jääb sinna ajaliselt nende vahele viirastused loomulikult täiesti võrdväärne teos, kuigi miskipärast ta jäi kõrvale ja ka omaaegsed arvustused sellele ei olnud väga kiitvad. Igal juhul ta on iseenesest selline väga huvitava ülesehitusega, natukene Frementaarne, niiviisi teos, aga väga omapärane. Aga On veel uuesti välja toomata näiteks tema neljakümnendatel aastatel valminud tantsu siit mis on meie kuulajatele täiesti tundmatu. Ja On teoseid, mida on mängitud küll pärast seda, aga mis on pärast seda jäänud jällegi unustusse, näiteks mitukümmend aastat ei ole mängitud tema kõige ulatuslikumalt orkestri sviiti, valge öö, mis on haruldaselt ilus teos. Ja ega tema sümfooniaid ju ka palju ei mängita. Ta kolmas sümfoonia kõlas vist tollel kontserdil mõni aasta tagasi. Nii et ükski orkestri peaaegu ei mäletanud, kui seda varem oli mängitud. Tema klaveriteosed on nüüd enam-vähem kõik Sten Lassmanni poolt välja toodud viiuliteoseid, samuti mängitakse tšelloteoseid võib-olla vähem. Aga ega tal väga palju seal ülejäänud ei olegi, mida ei mängitaks päris tundmatuid asju. No mõned sellised juhuslikud teosed nagu pidulik avamäng, mida ta kirjutas Estonia teatrit taasavamise puhul pärast sõda, seda ei ole meid mänginud ka vist üldsegi pärast esiettekannet, nii et on üksikuid teoseid, aga igal juhul mängitakse liiga harva, kuigi mängitakse vahel midagi. Ma isegi ei saaks öelda, et selles mõttes tõesti harva mängitakse, et kasvõi õppeprogrammides Neller vägagi sees, aga on kindlad lood ainult, mida mängitakse, et ülejäänusid ei tunta. Et on need paar viiulilugu, eks männid ja kuuvalgus ja need sooloviiuliavarused ja fantaasia ja siis veel muusikaline moment võib olla, eks, mis on nagu õppurite repertuaaris alati ja, ja seda, et seal noodisel veel teoseid, et väga sageli keegi padi ja klaverit, aga sama lugu, ekskellad, liblikad, paar prelüüdi, need on rasked. Jah, nad on rasked. Ja just eriti õppuritele muidugi ja miskipärast need, kes on juba ära õppinud, et võiks ju tegelikult rohkem huvi tunda selle vastu, mis veel on kirjutatud. Praegu tundubki, et pianistid on loovutanud Elleri klaverimuusika esitamise ainuisikuliselt Sten Lassmannile. Näiteks selleri sünnipäeval, seitsmendal märtsil oli Kai Ratassepa sooloõhtu, seal oli ainult Lääne klassikakavas. Ellerit polnud. Muidugi ma lihtsalt kommentaariks, et kui Kai selle kava kokku pani, siis ta tõenäoliselt ei teadnud, et see kontsert langeb just seitsmendal märtsil, et see päris täiesti teist rida pidi interpreetide liidu sarja kaudu. Omal ajal. Väga palju mänginud ja on ka salvestatud Heljo sepa poolt mängitud Elleri muusikat, ta on hästi palju mänginud. Siis Joosep Benaiteesmaal mänginud Elleri sonaate. Mina ise olen sepa õpilane, õppisin klaverit konservatooriumi, samal ajal viis aastatel sepa juures ja lõpetasin tema juures ja selle õppimise ajal ma mängisin kahte Elleri sonaati, kolmandat ja teist sõnatja. Liblikat mängisin. Muidugi võib öelda Endal seppan, parim pianist Elleri mängijatest kindlasti ei saagi üldse võrrelda kellegi teisega. Võib-olla siis hapetuses, kuna ta ise on ju ka nalja õpilane, siis ka neid põhimõtteid rakendanud ka ise Elle juures. Tema elas ja hingas Elleri muusikas kuni viimse hingetõmbeni, praktiliselt aga kontserdisaalis kõlabs siiski tundub, et liiga harva Ellerit, aga mitte üksnes Ellerit. Ja selliseid, mis mul praegu turgatas pähe, et võib-olla Eller ei ole selles mõttes mängijale kõige tänulikum helilooja, välja arvatud mõned väga sugestiivse teosed ta on komplitseeritud õppida ja ma usun, Tal on nagu selline autor, kes võib-olla avaneb kõige rohkem sellele mängijale endale, et see rikkus, mis seal on, selleni jõuad nagu lähedale, siis kui sa tõepoolest puurid ennast läbi selle partituuri. Aga tema teosed tavaliselt ei ole sellised kerge vaevaga braavohüüdeid teenivad, et võib-olla ka sellepärast interpreedid lähevad nagu kohati mitte meeldida, isegi kergema vastupanu teed, aga sellise vastupanu teed, kus sa lõpuks saad selle tunnustuse kergema vaevaga. Mõtlesin seda ka eilsel kontserdil, et nii paljud on need lood, mida peaks justkui uurima partituuri, kuulama partituuri korduvalt, et siis saaks nagu selle tõelise elamuse. Ta on selline sisemist kontsentratsiooni nõudev helilooja. Aga meie teised klassikud, tundub, et neidki mängita, eriti nii aastaid tagasi kui ka alles hiljuti lahkunud heliloojaid. Kuidas teile tundub, kas seda peaks olema rohkem ja mis peaks olema interpreedi stiimul, et mängida Eesti muusikat rohkem? Jah, alati võiks olla rohkem teatud teosed, mida võib-olla ei olegi kuulnud, eks ole, või mida ei olegi kunagi esitatud. Teisalt, kui vaadata internetis seisukohast, et kui palju on üldse nende esinemise võimalusi või kui palju on neid kontserte ja kui palju on seda publikut, et mul on ka teinekord olnud kahu, kus ma olengi pannud eesti klassikat ja olen saanud nagu tagasisidet, ah kes seda kuulab või sellepärast võib-olla ka tehakse neid niisuguseid tormijooks nagu see sünnipäeva kontsert, et siis nagu saab selle publiku saaliaga tavalist inimest on nagu mõnikord keeruline meelitada sellise puhtalt klassikalise eestikavaga ja jälle olles interpreet ja kui sa saad mingi ühe tõsise esinemise võimaluse võib-olla aastas nagu sellise tõsise suure kontserdi võimaluse siis võib-olla sa ei taha tingimata ainult eesti muusikat mängida või võib-olla sa isegi ei taha üldse eesti muusikat mängida, siis sa põled näiteks hoopiski klassikalise barokikava kokku ja paraku Eestist polegi midagi pakkuda sellest ajastust. Ja ma olen ka selle poolt, et võiks tunda palju rohkem huvi ja mängida rohkem. Aga teine pool ka. Sain hakkama, see oli umbes 60 aastat tagasi oma klaveriõhtuga, niisuguse, kus oli ainult eesti muusikakavas ja mina tala leinad Estonia kontserdisaalis oli, klaveriõhtuks oli otsast lõpuni ainult eesti muusik. Aga ma mõtlen, et klassika vahel näiteks üks Eesti muusikapala võiks ju mõjuda kontserdil väga värskendavalt, et kas need kavad peavad alati olema nii väga stiilsed. Ei pea alati olema, aga võivad interpreet ju võib ka lähtuda ühest või teisest printsiibist, eks. Ka koostamise printsiibid on ju väga erinevad. Ja lõppude lõpuks üks kava sünnib interpeedil ikkagi sellest, mis talle parasjagu on hingelähedane või siis ka mingitest ülesannetest, mis ta tahab enda jaoks täita või mingitest vanadest unistustest või, või ka vanadest luhtumisest, mida ta tahab parandada. Nüüd viimasel ajal palju olnud ühe autorikontserte ja nagu ka eile see oli nagu jah sünnipäeva kaola. Aga kui siin Kadri-Ann mainis, et õppurid mängivad Ellerit mängivad ka teisi Eesti muusikapalu, siis tore näide oli sellest ju Elleri sünnipäeval seitsmendal märtsil siin otsa koolis toimunud kontsert, noorte klaveripäevad, kodumaine viis seal vist esinesid küll otsa kooli õpilased ja otsa kooli õpilaste esituses sai siis kuulata nii Ellerit kui muud eesti muusikat. Vaata, see oli väga tore ettevõtmine, väga soliidne, viisakas andis niukse hea läbilõike, seal oli umbes pooleks Ellerit ja teisi eesti autoreid. Jah, ega õppurina Eestis ei pääse sellest eesti muusikast küll mitte mingil moel ka juba konkursikavades nõuetes, eksaminõuetes on eesti muusika igal juhul sees ja ka lisaks sellele neid palu ikka mängida. Ja, ja kui ma küsisin pärast seda kontserti nende õpetajate käest, et, et see on teil suur ettevõtmine, nüüd niisugune kava kokku panna, siis tuli välja, et ei, seal oli ka päris palju neid, mis oli neil juba kavas, nendel oli repertuaaris see muusika ja sellepärast ei olnud seda raske sinna kavasse lülitada. Muidugi oli neid, mis õpiti selleks puhuks eraldi aga et tuleb välja, et siiski mängitakse eesti muusikat nii palju, et saab niisuguse kava kokku panna. Kolme kooli konkursinõuetes oli sel aastal ka Eesti sees eesti muusikast leiab niisuguseid väikseid palu. Teine asi on ka see, et me võib-olla tunneme ikkagi kuigivõrd rohkem, kui me tunneme. Ma ei tea saksa heliloojate väikseid palu peale nüüd Beethoveni paga tellide, mida ei saa anda väikestele lastele siiski või ütleme noortele. Aga et, et Eesti muusika noh lihtsalt see raskusaste on selline, kui seda väikest pala, seal on teatavad ülesanded sobiv nagu ja võib-olla ikkagi paljudele on see mingit pidi ka lihtsamini mõistetav, teatavad muusikalised küsimused, mida ei pea seal naguniisugusel kombel. Lahendama sellel kontserdil oli Karolin Vetevoog ja tema võrdles neid Elleri kellade nelja ettekannet. Ja selle põhjal oli tal tehtud see sõnaline esitus. Küll ta seda rääkis, siis tekkis kange tahtmine. Neid nelja kuulatud nelja võrrelda siis. Jah, et tundub, et Elleri tekst on ju nii viimistletud, et ta on just internetile nii palju ette ärakirja, need on niivõrd erinevad, väga erinevad on nad tõesti seal klaveripäevad kodumaine viis, need toimusid nüüd juba neljandat korda. Nii et, et siin on selline kena traditsioon juba kimas ja, ja see äratab lootust, et meie klassikuid ja meie Eesti muusika ei kao kusagile. Mängivad meie õppurid ja küll ta siis jõuab ka kontserdikavadesse. Kuigi mul on tunne, et mõnes mõttes oli see klaari päevade niisugune katus ju selles mõttes formaalne tõepoolest enamik neist lastest mängisid niikuinii neid lugusid ja mängiti ka siis, kui mina õppisin. Ja kui see ei olnud Elleri klaveripäevi sellisel kujul, et seda põhjendust leitakse ikka. Ega see Eesti muusika ei ole kunagi jäänud päriselt esitamata, ei jää ka edaspidi lihtsalt teda on aina rohkem. Ja muusikute ringkond nagu hüppeliselt ei kasva, eks ole, et ka meie alles õhuke kultuurilugu saab ikkagi paksust juurde, aasta-aastalt. Sel aastal anti need üle hulga aja ka taas välja Elleri nimeline muusikapreemiaga. Meie tänasest vestlusringis on kaks Elleri muusikapreemia laureaati. Mart Humal, Tauno Aintsi, te olete mõlemad saanud Elleri muusikapreemia. Võib-olla lõpetuseks, kuidas te enda jaoks seletate seda Elleri legendi, Elleri pärandit, helleri tähtsust? Kui mina sain Elleri muusikapreemia helilooja no siis mina tajusin seda kui ajaloopuudutust midagi niisugust, mis on ajaloo õpikutest ja kavalehtedelt ja kontserditelt ja intervjuudest saanud, nagu teadmiseks see puudutas mind emotsionaalselt, et see sai nagu päris asi. See võib olla kuidagi keeruline mõte, aga mulle tundub, et et ühe suurkuju kogemine või osasaamine ei saa olla selline sõnadesse pandud. Et see on niimoodi väidet, tema pärand on midagi sellist, millest saab kogu aeg ja järjest võtta ja see on ammendamatu otse. Ma ei mäleta, mille eest me pole see esimene kord, anti aga teinekord oli see seotud ühe albumiga, mille initsiaator oleks ise võib-olla väärinud seda preemiat. Seal ei, tookordne muuseumi direktor Ülle räimed, kelle algatusel see album sai ju tehtud. Ja seal albumis oli tekst meil kahepeale kirjutatud koos Reet Remmeliga. Et ma arvan isegi Reet kirjutanud midagi uut, me kasutasime oma varasemaid materjale ja kõik see asi sai ikkagi põhiliselt nagu oma ilme, just üleräimed sa idee järgi, niiet praktiliselt oleks tema samuti väärinud Elleri preemia, seda enam, et neil aastatel, kui tema oli muuseumite rektor, tegeldi seal Elleriga kindlasti palju intensiivsemalt, kui on seda tehtud varem ja ka hiljem. Võiks temale olla, aga mõned tänusõnad öeldutena. Mart Humal toonitas, et heliplaatidel peaks välja andma kõik Heljo Sepa salvestised Elleri klaveriloominguga. See oleks väga väärtuslik võrdlusmaterjal selle Sten Lassmanni suure töö juurde. Vestlusringis olid pianistid Leelo Kõlar ja Kadri-Ann Sumera, muusikateadlane professor Mart Humal ja helilooja Tauno Ants. Saate salvestas Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno saatekülaliste soovil jääb heligaja lõppema tama Kodumaise viisi värske ja õnnestunud kontserdisalvestis Tallinna kammerorkestri esituses Risto Joosti juhatusel.