Kajaloodi, mis meil on täna advokatuuri juht Hannes Vallikivi, tere tulemast saatesse. Tere päevast. Me loodame selle jutuajamise käigus aru saada, kas meie ettekujutus advokaadi mitme palgelisest ja kirglikkus tööst vastab, et sellele ettekujutusele, mille enamik meist on saanud televiisorist vaadates kriminulle ja, ja advokaadi elu kujutavaid sarju või on advokaadi elu Eestis teistsugune ja mitte nii põnev ja huvitav, aga sellest kõigest siis alanud saate käigus. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Vaatame tagasi 2016.-le aastale. Hannes Vallikivi. See oli teie advokaaditöös. Ma arvan, et murranguline aasta te lahkusite väga pikka aega teile tööpaika kunud tark krunt esud geene advokaadibüroost ja asutasite oma isikliku advokaadibüroo, mis selle tingis? 2000. 16, tõepoolest, asusin tööle uude büroosse. Ma olin enne seda 20 aastat töötanud advokaadina ühes teises büroos. Aga see uus büroo ei ole minu büroortne, oleme kaheksa partnerit küll. Sama seltskond, kes olid ka selles eelmises büroos miks tehakse oma advokaadibüroosid või oma ärisid, asutatakse, alustatakse ise omal käel. Ettevõtluses see on, ma arvan, igas ärivaldkonnas sama. Tahetakse proovida, kuidas endal välja tuleb, on mõttekaaslased, kellega on ühesugune nägemus tulevikust, sellest, kuidas tuleb tööd ja äri teha. Ja see ongi see põhjus, miks me seda tegime. Ega miski pidi teid häirima selles olukorras, mis oli 20 aastat olnud ju suhteliselt rahuldav See häirida selleks, et teha elus muudatust, võib olla ju nii-öelda vaade ettepoole, et me tahtsime teha asju selliselt, nagu me mõttekaaslastega partneritega nägime, et meile sobib ja see oligi see põhjus. Ega siis, kui inimesed teevad elumuutusi, ei tarvitse tähendada seda, et senine elu on kõik halb. Vastupidi tegelikult see 20 aastat oli väga põnev advokaadi töö ja ma loodan, et järgmised 20 aastat Berlingi kaubamärgi all on sama põnev. Kas see oli büroole tark krunte sud geene löök, kui suur osa häid ajusid alustas omaette? No seda peab nende käest küsima, kes täna tegutsevad nende kaubamärk on küll muutunud, selle büroo nimi on advokaadibüroo Tark. Seda peab küsima nende käest. Aga see, et, et inimesed liiguvad advokaadibüroode vahel või mis tahes muude ettevõtete vahel, see on väga tavaline järjest tavalisem. Ma olen olnud kuus aastat advokatuuri juhatuses ja me kinnitame või võtame teadmiseks inimeste liikumise büroode vahel, kuna advokaadid peavad teada andma juhatusele, kus büroosad tegutsevad ja meil on üle nädala, meil on istungid ja iga kord on meil päevakorras inimeste teated selle kohta, et nad on bürood vahetanud. Me ei ole sunnismaised keegi ja üleüldse advokaaditöös ja advokaadiäris, kui seda võib nii nimetada. Turule sisenemise barjäär on väga madal. Selleks et alustada oma äriga. Sul peab olema jah, muidugi kliente, aga kulud on väga väikesed. Sul on tarvis kontorinurka läptopi, telefoni ja sa saadki tööle hakata, nii et selles suhtes oma büroo moodustamine või büroo vahetamine advokaadil ei ole keeruline ja ma leian, et ei peagi olema keeruline. Sest see, mida me müüme, see väärtus, mida me anname oma klientidele, on ju meie peades põhiliselt seal meie kogemus, meie teadmised, see käib inimestega kaasas, seda ei saa, see ei ole. See ei ole nagu vabrik, kus pärandatakse isalt pojale ja, ja väärtus on. Ma ei tea, patentides ja sisseseadise muus advokaaditöös, seda ei ole. T8, kas te lahkusite, võtsite kaasa oma kogemused, nagu te ütlesite, see, mis teil on peas, kas te võtsite kaasa kliendid? Siin tuleb olla täpne, mida tähendab kaasa võtta kliendilepingud ja kõik need suhted jäid maha vanasse büroosse aga kliendid saavad ise otsustada, kellega nad edasi töötavad ja meil on olnud õnne, meil oli väga hea üheksa kuud ja väga hea start, suur osa meie kliente usaldasid meid. Kuigi meil ju ajalugu ei olnud, büroona oli ainult inimestena kliendisuhe soovisid seda jätkata ka uues büroos, nii et kui seda nimetada klientide kaasavõtmiseks, siis jah, aga jällegi see ei ole midagi erakordset, sellepärast et kui inimene liigub ja klient soovib temaga jätkata koostööd, siis klindivalik Kui see eelmine büroo, kus te töötasite, haaras lisaks Eestile ka Läti ja Leedu, kas teie partnerlussuhted, teiste Baltimaadega jätkuvad terlingi nime all? Ja meil on partnerlussuhted Lätis ja Leedus. Eile reedel oli meile Riias kõigi kolme büroo töötajad, et ühine õhtusöök, see oli mõeldud jõuluõhtusöögina. Ja on ka päris palju tööd, mis käib üle piiri, nii nagu ka teistel suurematel advokaadibüroodel Eestis ja Lätis ja Leedus on partnerlussuhted kõigis kolmes riigis, nii on meil täpselt samamoodi. Te ütlesite, et te olete olnud kuus aastat advokatuuri juhatuses. Eelmise aasta kevadel valiti teid advokatuuri esimeheks ja väljapoole, tundus, et see on niisugune hea vaikne, rahulik koht, kõik saavad üksteisest suhteliselt ühtemoodi aru ja vestlevad omavahel viisakalt. Aga üsna kevadel tuli teile niisugune ootamatu proovikivi, mille nimi on vandeadvokaat alla Raudsepa juhtum kuulajale meeldetuletuseks. Tegemist on Pärnu advokaadiga, keda riigikohus nii-öelda teisel katsel mõistis süüdi tunnistaja valeütlusele kallutamises. Riigikohtu otsus ei olnud väga üksmeelne. Advokatuur seepeale heitis alla Raudsepa oma ridadest välja ja kui ma ei eksi, siis kas hiljem võtsid tagasi. Ühesõnaga, see oli üks pikk ja segane lugu. Te ei pea sellest väga detailselt rääkima, kuid ei taha. Aga minu küsimus on, mida advokatuur sellest loost ja teie advokatuuri juhina õppisite? Ja see juhtum algas veel enne, kui mind esimeheks valiti, lihtsalt seesama üldkogu, kus toimus esimehe valimine, sellel samal üldkogul oli alla raudsepa kaebus. Juhatuse otsuse peale, millega ta välja heideti, oli ka arutusel ja üldkogu leidis. Et juhatuse otsust siis tuleb. See tuleb uuesti langetada, seda juhatust ka tegi. Meil manööverdamisruumi ei ole. Kui advokaat on süüdi mõistetud tud tahtliku kuriteo eest, siis tal kohta advokatuuris ei ole alla Raudsepp heideti välja ja ta ei ole tagasi saanud advokatuuri ta ei ole advokatuuri liige, tõi, tegutseb advokaadina. Aga see juhtum? See on tõesti piiripealne juhtum ja sellepärast ta sai ka palju tähelepanu kevadel, sest me töötame inimestega tunnistajad või siis neid nimetatakse meie šargoonis isikulisteks tõenditeks. Ehk inimesed, kes tulevad, annavad ütlusi kohtus menetluses ükskõik kas tunnistajana või eksperdina loomulikult menetluseks valmistudes, nii süüdistuse pool, siis politsei, prokuratuur, nemad, neil on oma tunnistajaid, meil on oma tunnistajad ja me suhtleme nendega. Ja see ala raudseppa kaasus tõi väga tugevalt esile selle, kui kaugele tohib minna tunnistajaga suhtlemisel. On päris selge, et menetluse huvides tõe väljaselgitamise huvides ei tohi kumbki pool ka mitte politsei ehk uurijad ja prokuratuur ei tohi mõjutada oma tunnistajaid, sama ei tohi teha kaitsjad. Ega me ei tohi vastastikku üksteise tunnistajaid mõjutada, heidutada neid ütlusi andmast või kallutada neid mingeid kindlaid ütlusi andma, see on, see on kuritegu. Ja selles konkreetses kaasuses oli arutlusel, see oli sõna sõna vastu olukord, selle tõttu ta muutuski piiripealseks juhtumiks, et oli sõna sõna vastu ja on tõsi, et riigikohtu kolmeliikmelises kolleegiumis jäi üks liige eriarvamusele, kirjutas selle kohta eriarvamuse ja ma arvan, et see on see põhjus, miks see kaasus sai ka nii palju tähelepanu ja loomulikult meie advokaatidele oleme sellest Aga häirunud. Sellepärast et kui järgmine kord me satume üks-ühele olukorda tunnistajaga selleks, et välja selgitada, mis on tema teadmised, kas teda üldse tasub kutsuda tunnistama ja nii edasi, siis me oleme kaitsetud. Kui ta otsustab meie vastu töötama hakata, see inimene ja jääb samasugune sõna sõna vastu olukord siis on nii-öelda see joon õhkõrn ja oleme kaitsetud. Ma olen rääkinud, et hiljem näiteks Kanada kolleegidega tuli jutuks seesama küsimus Kanadas võistlev kohtumenetlusse, mida me siin Eestis kaanid praktiseerime viimased tosinkond aastat? Jaa, aga mis ei ole kuidagi omane eesti kriminaalmenetlusele, seal ta on ja tunnistajatega töö käib seal samamoodi nagu meil siin. Ja nemad on täpselt samuti on ettevaatlikud näiteks teatud olukordades, kus tunnistaja võib olla ohuks esindajale või kaitsele. Kohtuvad kahekesi kahe advokaadiga ei tekiks sõna sõna vastu olukorda. Ega siin head lahendust ei ole. Me korraldasime kevadel ka ühe ümarlaua prokuröridega ja sealjuures oli riigikohtunik Kerganud Bergia Uno Lõhmus. Eks eesti kriminaalõiguse ja inimõiguste korrifeesid ja üritasime välja selgitada selle, kus on need piirid, kus need punased jooned, kus nii meie kaitsjatena kui ka prokurörid, kui kaugele me tohime minna tunnistajatega kohtumisel ja kust edasi mitte minna ja, ja ma arvan, et see ümarlaud natukene aitas meil vastast kui ka neid positsioone selgitada, sest minu kindel veendumus on see, et eneseregulatsiooni ja iseendale piiride seadmine et see on õige viis, kuidas vältida tulevikus sarnaseid olukordi, et keegi meist satub uurimise alla ja mis hullem veel mõistetakse süüdi. Oh, aeg tulema selle töö juurde, mida teie iga päev teete, nii palju, kui ma tean, tee ei lahuta abielusid, tee jaga varaega pärandust ei kaitse oma klienti, lapse hooldusõiguse juurest ei kaitse suuri kriminaalkurjategijaid. Ometi on ju see, millest me aru saame, et advokaadid on huvitav, mis siis teil töö juures silma särama paneb? Minu advokaadid või on ka väga huvitav, aga teil on väga õigus, seesama loetelu, mille te siin välja tõite, kõik need rollid või kõik need ülesanded on väga erinevad. Õigus on väga lai. Siia alla käivad jah, kuriteod, nii süüdistatavate esindamine kui ka kannatanute esindamine perekonnaõigus pärimisõigus on täiesti omaette maailm, kus on palju emotsioone lastega seotud asjad on äriõigus Eesti advokaatide sissetulekust või advokaadibüroode tulust. Suur osa väga suur osa tuleb ettevõtetelt seoses erinevate vaidluste ja äriõiguse küsimustega hoopis tehingute tegemisega. Ja neid valdkondi on, on kindlasti veel ja veel ka palju spetsiifilisemaid mõiste advokaat ja advokaaditöö on väga lai. Mulle endale minu töö väga meeldib, võib-olla mõne teise jaoks ei tundu nii huvitav, ma olen 20 aastat praktiseerinud palju äriõigust ja konkreetsemalt finantsõigust. Viimastel aastatel tehnoloogiaõigusega tegelenud tehnoloogia õigus ei ole eraldi õigusharu, aga see on, see on kõik, mis seondub tehnikaga arvutitega, intellektuaalomandi privaatsusega ja mis on täna nii-öelda trendivaldkond. Kuna tehnoloogia mõjutab meie elu järjest rohkem, ükskõik kas me võtame isesõitvad, et autod ka juba Eestiski on, on autod, kes on võimelised ise sõitma. Kui juhtub sellisel autol õnnetus, siis küsimus, kes selle eest vastutab või kui tulevikust ei külmkapp, tellib teile ise toitu ja laseb sellel rikneda, sellepärast et programm on vigane ja te saate mingisuguse tõve siis kas te võite külmkapitootja, et või selle programmi tegijat programmeerijad näiteks sagedad, temalt kahju nõuda ja nii edasi, et see on tulevikuala privaatsus, küberjulgeolek, küberturvalisus, see on see, mis mind täna köidab, aga jah, ma olen vähem andnud nõu füüsilistele isikutele ja rohkem ettevõtetele. Aga üks juristi eksadvokaat peab muidugi jagama kuigi palju kõiki neid valdkondi, sest sõbrad ja tuttavad nemad vajavad ikka nõu kõige maalähedasem mõttes küsimustes ja ma ei saa neile öelda, et ei, ei, ma sellega üldse ei tegeleta, mingid teadmised peavad olema loomulikult kõiges. Ja advokatuuri esimehena mul on ka päris palju kokkupuute kohtumist kriminaalõigusega kriminaalmenetlusega, sellepärast et need on need kohad, kus tekivad hõõrdumise meie ja riigi vahel, kus meie oleme õiguskorravalvurid sarnaselt kohtutega, aga, aga kui kohtunik on see, kes otsustab ja riik on oma suure jõuga ühel pool nii-öelda kohtulauda, siis meie oleme teisel pool, kus me kaitseme kodaniku ja on meie huvides, on advokatuuri huvides, et kriminaalmenetlus oleks õiglane ja meie klientideni kohtualuste kui kannatanute huvides. Vaat see 2016. aasta eriti aastavahetus oli see, kus hakati aastat kokku täis iseloomustama seda kui tõejärgset või faktijärgset aega, kus igal inimesel on oma tõde ja niisugust üldist üldtunnustatavad tõde ei ole. Kui ma loen vandeadvokaat Aivar Pilve ütlustest, et Eesti on politseiriik või kui ma loen Rait Maruste kirjast välja lauset, et kriminaalmenetlus On poliitilistesse protsessidesse sekkumise vahend, siis kas ma võin seda uskuda? Kas advokaat on ühiskonnas see inimene, kelle sõna on väljaspool kahtlust? Kindlasti olema ja needsamad tsitaadid või viited, mille te tegite. Muidugi, iga riik on natuke politseiriik. Aga suundumused maailmas on sellised, et politsei võim tugevneb ja need sellised klassikalised inimõigused, mis pärast teist maailmasõda välja arendati. Need on muutumises ja on piiride tõmbamise või piiride korrigeerimise aeg. Ja advokaadi roll sellises maailmas ja nende muutuste raames on väga oluline, sest meie oleme võib-olla ühed viimased hüüded, hääled, kes annavad märku sellest, et midagi on valesti. Kui me selle juures ka natuke utreerin mäe ja liialdame, siis see käib ka asja juurde, see on ka nii-öelda kohtu retoorikas lubatud tuua sisse emotsiooni ja teie ajakirjanikena teete sedasama moodi, eks ole, et selleks, et saada tänases maailmas info müriaadis tähelepanu, tuleb oma sõnum kohale viia ja Aivar pilvel on omajagu õigust. Kas meil Eestis toimub poliitiline kohtupidamine jällegi filosofeerida, siis võib öelda, et igasugune kohtupidamine on poliitiline, sellepärast et riik see nüüd küll läheb sellesse formatsiooni, mille ajal ma õppinud ei ole, aga riik teostab ikkagi kellelegi poliitilist tahet. Ja tõenäoliselt küll Rait Maruste peab silmas seda, et erakondade vastu on algatatud kohtuasju ja nii-öelda õigusmenetlust. Aga ka siin tuleb vaadata suurt pilti ja seda, mis välja tuleb. Täna ma ütlen teile, et ma. Usun Eesti riigis. Ma usun, Eesti kohtumõistmise erapooletus ja mul ei ole, kuigi on üksikuid probleemkohti kindlasti alati mul ei ole põhjust arvata, et Eestis kohtupidamine ei oleks õiglane ja kõigi kohtunike suurim soov ei oleks välja selgitada menetlusest tõde. Ma ei arva, et Eestis mingil kombel kehtib telefoniõigus erinevalt mõnest riigist ka tänases päevas ja rääkimata, eks ole, Eesti enese eest, kus olid poliitilised protsessid ja otsused olid ette tehtud ja nad olid kallutatud. Kui Eesti oleks selline täna, siis ma isegi kahtlen, kas ma praktiseeriksin üldse õigust ei, läheksin muule tootvale tööle. Neljapäevases Postimehe veebis ilmus ühe maksukuriteos süüdimõistetud persooni artikkel, millest me loeme, et põhjendamatute jälitustoimingutega tekitatakse ühiskonnas ühelt poolt tunnet hirmuvalitsusest ja teiselt poolt toob see endaga kaasa enesetsensuuri. Artikkel on väga pikk ja mõistagi tegemist on inimesega, kes on maksukuriteos süüdimõistetud agaks teie vandeadvokaadina tajute enesetsensuuri tekkimist või mingeid põhjendamatute jälitustoimingute tegemist. Ei enesetsensuuri maa endale veel kehtestanud ei ole, loodan, et ei pea ka niipea tegema. Välja arvatud jah, loomulikult see, mida mulle mulle lastetuba ette kirjutab ja nii-öelda piirid, mille ma ise olen endale seadnud, aga et, et mul oleks tunne, et täna. Ma ei või kodanikuna öelda välja seda ükskõik, kas meedias, sotsiaalmeedias või sõprade ringis, mida ma arvan riigist, avalikust, võimust, jälitusasutustest seda tunnet küll ei ole, ka advokaadina jah, ma tean, on väidetud. Toimub ebaseaduslikku jälitamist ja kõike muud, jällegi üksikjuhtudena, seda võib toimuda, seda ei saa välistada. Oluline on see, et riigis oleks üles ehitatud süsteem, kus on olemas kontrollijad, kes sellist tegevust kontrollivad, kontrollijatel On olemas kontrollijad, ehk et on dubleeritud või mitmekordselt kontrollitud süsteem. See ei välista kõiki üksikuid rikkumisi või üksikjuhte, aga see annab parima võimaliku resultaadi, et jälitatakse nii palju, kui on minimaalselt vajalik. Sest ühtegi ühiskonda, kus ei toimu varjatud jälgimist ja jälitustegevust ei ole ja minu prognoos on see, et see teema saab järjest olulisemaks tänases päevas. Jälitustegevus pigem laieneb, kui me vaatame ja kuulame, mis ümberringi toimub. Nii et, et oluline on see, et, et meil on nii-öelda kontrollimehhanismid paigas, et meil on parlamentaarne järelevalve jälitustegevuse üle, komisjon, kes on võimeline üldse kontrollima, sest et jälitasin väga tehniline tänapäeval selle erikomisjoni liikmed peavad olema võimelised kas või nõunike abiga aru saama, mismoodi jälitustehnilised toimub. Nad peavad suutma kontrollida, vaadata toimikuid ja nii-öelda minema üksikute juhtumite nii välja. Pisteliselt. Õiguskantsleri kantselei teeb seda nii, et ma usun, et see süsteem täna on olemas ja inimesed, kes neid ülesandeid täidavad, teevad seda heas usus ja ei pigista silma kinni vestlustest ka nende ametkondade ametnikega. Mul ei ole küll jäänud muljet, et ei võiks praegu usaldada seda süsteemi. Tähendab valvas tuleb olla, inimeste varjatud jälgimist õigustab siis see terroriennetamine, mille oht ja toimumine Euroopas eskaleerub iga aastaga. Muud kuriteod, ka organiseeritud kuritegevus, kahtlemata see on suur oht ühiskonnale ja seda ei ole võimalik tuvastada, ilma et sekkutakse inimeste privaatsusesse, tehtaks seda varjatult. Majanduskuritegude üle võib vaielda, et kui suur see oht on ja kui õigustatud on mingisuguse maksukuriteo või muu uurimisel aastate kaupa, inimese jälgimine varjatult see on nüüd õiguspoliitiline küsimus, aga, aga jah, on terrorioht kahtlemata see, mis tänases maailmas aktiveerib riiki. Ja, ja siis on nii üldsuse, ka meedia advokaatide roll vaadata, et ei ületatakse mingisuguseid piire, sest et tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega, nagu öeldakse ja isegi kui riigi eesmärk võib olla üllas välja juurida kogu kuritegevust, siis kusagil on piirid. Läheme veel selle ühiskonna kirjeldamise juurde, kus me praegu elame ja vaatame, et noh, aega sageli kirjeldatakse nende inimeste kaudu, kes seal on elanud ja kui ma mõtlen raadio- ja teleajakirjanduse peale, siis on selge, et teist Valdo Panti ei sünni meil enam mitte kunagi. Loodetavasti ei tule Eestile ka enam nii karmi aega, kui oli see, milles Valdo Pant pidi elama. Ja tõenäoliselt ei tule Eesti õigusteaduses ja praktikas enam kateist, et niisugust suurkuju nagu oli Simon Levin. Kui me mõtleme praeguse aja peale, missugust advokaati, missuguste oskuste taju, taipamisega, advokaati, Eesti ühiskond, meie praeguses ajas vajab? Ja ega me ei tea, kas sünnivad uued valdo pandid või, või Siimon leebinid, legendid harva tekivad eluajal, nad saavad hiljem legendideks võib-olla või siis nüüd suureneb. Ma ei mäleta, kes meist Lennart Merit nii väga armastas, sellel ajal, kui ta ametis oli, aga aga täna on ta täiesti vaieldamatu autoriteet Eestis, Eesti poliitikas. Ma väga loodan, et advokaatide seast võrsub ka uusi Siimon Lenineid. Ja, ja on täna tublisid noori, kes ma loodan, et on teel sinna. Aga millist advokaati täna vajatakse? Ma usun, et advokaadiomadused peavad olema kindlasti hea analüüsioskus ja võime näha eristada nii üksikut, aga näha suurt pilti, olla üldistusvõimeline. Moraalne kompass peab olema paigas. On eksiarvamus, et advokaat on valetaja või advokaadil on lubatud, et ükskõik mis olukorras kas kliendiga või vastaspoolega läbi rääkides või kohtades valetada, see ei ole lubatud. Piirid on meie sees, kuidas ja kui palju me räägime, kui palju me avaldame? Me ei saa avaldada meie mängureeglid kohtumenetluses on, on sellised. Aga meil nii hea ja kurja tundmine peab olema paigas. Meie tegutseme oma kliendi parimates huvides, see ei tähenda seda, et me teeme kõike oma kliendi heaks. Meil peab olema julgust öelda kliendile kus on piir ja anda kliendile parimad soovitused. Meil peab olema julgust minna ükskõik kui tugeva vastaspoole vastu, ükskõik kas see on suur suurfirma suurettevõte, kelle vastu me läheme kodaniku huvides või on see riik, kelle vastu me läheme haldusmenetluses halduskohtumenetluses, kriminaalmenetluses. Nii et julgus on kindlasti ka oluline. Kui mõelda Siimon leevenile, siis on tähtis ka külm närv ja head maneerid, sest tema fenomen oli paljuski see väga vaheda aju kõrval oli see, mismoodi ta esines ja kui veenev ta oli ja kui veenvalt tema kirjatööd. Ja kui te alustasite siin, et milline on advokaadi stereotüüp et see on selline Elegantne kohtu esinemine, siis võin teile öelda, et täna nii nagu ka paljudes teistes valdkondades tegelikkus on palju, võiks öelda, nagu avalikkuse jaoks hallim või kahvatum. Suur osa menetlusest ja meie tööst on kirjalik. Me veename kohut, et sellest, milline on meie kliendi õigus kirja teel. Ja sellist efektitsemist kohtusaalis jääb järjest vähemaks, seda ei ole vaja ja see ei aita meid kuigi palju edasi, see võib meile võib-olla mingit isiklikku kuvandit luua, aga, aga noh, ma arvan, et et see kuningas on alasti, see tuleb ka kohtumenetluses suhteliselt kiiresti välja. Kui taga ei ole tugevaid argumente, mis on hästi esitatud, et ennekõike kirjalikult siis sellest üksi kasu ei ole. See on avalik esinemine. Hea. Aga jah, Simon levini olid kõik need asjad paigas. Kas meie advokaatide hulgas on, on neid, kes põhimõtteliselt ei võta vastu juhtumit kus on ette näha kaotus tema kliendile? Ja see on meie õigus. Me võime klienti valida. Kui me oleme kliendi valinud ja käed löönud, siis meil ei ole õigust sellest asjast loobuda. Ja kindlasti on seda öeldakse ka Simon levini kohta, et tema edu oli osaliselt ka tänu sellele, et või et oli edukas tänu sellele. Ta teadis, mis asja ta võtab. Loomulikult ta ei võitnud kõiki asju, aga sai otsustada, me kõik saame otsustada. On ka teisi teistlaadi asju, on advokaati, kes eetilistel tõekspidamistel ei võta teatud laadi kuritegusid, näiteks ajada pedofiilia asju või mõrva asja ja see on meie õigus. Kuigi lõpuks tuleb ka need asjad ära ajada, nii nagu arsti saab valida, keda ta ravib. Arst saab isegi vähem valida. Ta on emos ja tal on seal patsienti, ta ei saa küsida, kas seal ebameeldiva erakonna liige juhtumisi näiteks, eks me saame teatud piirini, saame otsustada, aga, aga teatud piirist alates peab advokatuur tagama kõigile inimestele kaitseõigus Eestis ja õnneks meil ei ole sellega probleeme olnud, on kolleege, kes teevad ka väga rasket tööd ja emotsionaalselt rasket tööd, ma mõtlen. Ja teevad seda pühendunult kohusetundega, nii et aga esimese sammuna on see meie valik, keda me kaitseme, kuidas või keda me esindame. Ma võib-olla võisin ajalehe pealkirjadest valesti aru saada, aga mulle jäi mulje, et advokaat Üllar Talviste on nüüd loobunud tõendite kogumise käigus ja võib-olla ka selle käigus ilmsiks tulnud asjaolude tõttu on loobunud Edgar Savisaarele esindamisest. Võib-olla sügisel algavas kohtuprotsessis, et kas niisugune kliendi hülgamine on väga erandlik nähtus advokaatide hulgas? Nagu ma ütlesin, klienti hüljata ei tohi, aga Bel lõpetada esindus, see on täiesti võimalik. Ma selle konkreetse asja tausta kahjuks ei tea, et seda saaks kommenteerida, mul küll, kui ma lugesin ühte intervjuud, jäi mulje, et juba algusest peale oli kokkulepe nii-öelda rollide jaotamise kohta ja see on ka väga tavapärane, et kui on kohtuasi, kus on palju süüdistatavat alguses kahtlustatavaid, siis süüdistatavaid, siis advokaadid ka sama büroo advokaadid jagavad ära, kes keda esindab või kaitseb ja siis sedasi tehakse. Et võib-olla siin on olnud ka kommunikatsiooni alguses jäi, või oli ebaselge, mis rollis on näiteks silla talviste või, või keegi teine tema büroadvokaatidest, nii et ma seda konkreetset juhtumit ei oska kommenteerida, aga midagi, mis mind väga ärevaks teeks, siin ei tundu olevat, et see selgitus, mille ta andis, et see oli alguses kokkuleppima See ma usun seda. Nii seadus on seadus, seal on kõik väga täpselt kirja pandud. Kas juriidika on selles mõttes valdkond, kus nüüd ei kehti see moetermin, et me elame tõejärgses ühiskonnas? See on vale väide, et seaduses on kõik täpselt kirjas. Kui see oleks niimoodi, siis ei oleks juristi üldse vaja, siis oleks kõigile meile selge, mismoodi tuleb käituda ja tõlgendamist ei ole vaja. Tõejärgne ühiskond ütlesite ja enne ka, et 2016 seda aastat võeti niimoodi kokku, et me oleme sisenenud järgsesse ajastusse. Me oleme sisenenud sinna juba varem. Aga 2016 Brexiti ja Trumpi valimisega tõi selle eredalt välja. Need olid kaks sellist nagu tsunamit, kus järjest kiireneva onlain, meedia ja sotsiaalmeedia mõju inimestele inimeste otsuste tegemisele tuli kaks korda väga eredalt välja ja tuli niivõrd kaalukatesse suurtes otsustes. Ega siis valetatud rahvale on kogu aeg meedias Onlintsitud inimesi ka varem sotsiaalmeedias on seda tehtud ja tehakse kogu aeg ja tehakse edaspidi. Ega siis nähtus, kui selline ei ole ja nii uus. Aga kui mõelda advokaadi rollile sellises maailmas, kus otsustatakse ja hoiakuid kujundatakse sotsiaalmeedias ja meedias avaldatud pinnal ja need võimenduvad, need hoiakud ja arvamused levivad ja nende tõepärasust ei kontrollita, siis, siis see on üks veel üks põhjus, miks meie roll on ülimalt oluline. Sest kohtumenetlus on väga rangelt, et reglementeeritud ja etteantud menetluse liik või menetlusprotsess, mille eesmärk on välja selgitada tõde. Ja seal on teatud mängureeglid ja meie oleme osalised selles mängus või selles protsessis, meie ülesanne on kaasa aidata tõe selgitamisele sõltuvalt menetluse liigist. See meie roll võib natukene erineda, aga Me aitame kohtunikul otsustada mingisugust õiguslikku küsimust, õiguslikku vaidlust. Ja me ei saa lahmida. Kohtunik ei tohi olla kallutatud meediast ja meie Me oleme kuidas öelda, nagu kohtunikuabimehed, kes toovad välja kummaltki poolelt argumendid poolt ja vastu ja selleks, et kohtunik saaks otsustada ja need argumendid peavad olema. Me töötame tõenditega faktidega. Nii et tõejärgse ühiskonna diktid rong tundub ära liikuvat, aga meie menetleme ikka vanal moel. Ja siin ma näen. Ja konfliktialget või tegelikult see konflikt on juba puhkenud. Et ühiskond ei saa teinekord aru sellest, miks kohtumenetlus on nii aeglane, mis võtab nii kaua aega kellelegi paikapanemine. Miks karistus on liiga leebe. Ja siin on plindris mitte ainult advokaadid, vaid me kõik, ka kohtunikud ja ka prokuratuur, kõik, kes kohtumenetluses on ametlikud osalised. Me ei saa menetleda kiiremini, ei saa menetleda pinnapealsemad, et teatud asju, aga kuidas teha ühiskonnale selgeks kaasa arvatud meediale, aga siis ka kõigile, kes sotsiaalmeedias sõna võtavad, et miks asjad käivad nii, miks resultaat on selline? See on pagana keeruline ja see on suur väljakutse ja mismoodi seda lahendada, eks me seda näeme kindlasti mingisugust ühest lahendust ei ole, sellepärast et meedia toimimise reeglid ja sotsiaalmeedia toimimisreeglid on paigas ja džinni tagasi pudelisse ei topi, kui meest ei pöördu kõik tagasi autoritaarsus ühiskonda, kus kirjutatakse sellest, mis on ette nähtud ja siis ei oleks kindlasti probleemi kohtuotsuste sisu selgitamisel. Vist ei taha seda, nii et see ühiskonna tuuletõmbus, juristid, advokatuur, advokaadid seisavad täpselt samamoodi nagu me kõik ülejäänud sellest tuule tõmbuses. Jah, muidugi. Jah. Kui te ütlete, et seaduses ei ole kõik täpselt kirja pandud, siis kas me võime siit liikuda advokatuuri sügisese pöördumise juurde riigikogu poole? Ärge nüüd, iga viimast tõmblemist üritage seadustesse kirjutada. Jahjust miks see hea ei ole? Just sellepärast, et. Iga võnge ühiskonnas, isegi kui ta on võimendatud sotsiaalmeedias, ei peaks kaasa tooma muutust seadustes. Me otsime elus tasakaalu stabiilsuse ja progressi vahel. Ja öelda, et täna elektroonilises meedias toimuv on kõik progress ja stabiilsust ei ole enam vaja, seda seda ei saa, ei tohi, peavad olema ühiskonnas teatud mängureeglid, mis kestavad mitte ainult nädalaid ja kuid, vaid, mis kestavad aastaid ja seadused on sellised reeglid selle tõttu ka, nii nagu ma rääkisin enne kohtumenetlusest, et seda tuleb ajada teatud viisil. Samamoodi tuleb ka õigusloomega tegeleda teatud viisil. Mis on täna. Eesti häda on see, et meil on ressurssi vähe ja see on üldisem, eesti häda, see ei ole üldse kivi, meedia ja sotsiaalmeedia kapsaaeda, vaid see on Viide probleemile, et meil ei ole piisavalt inimesi, kes suudaksid analüüsida ühe või teise seadusepügala tagajärgi. Ja juhtub nii, et seadusi võetakse vastu kiirustades, mõtlemata sellele, millised on selle seaduse mõjud lähemas või kaugemas tulevikus. Sedasama tänane näide, või siis selle nädala näide. Roolijoodikute karistamisest on üks, üks selliseid, ma ei ole nüüd väga süvenenud asjaoludesse, aga mu hea kolleeg Indrek Sirk käis TV3s sellest rääkima seal sõna võtnud meedias. Advokatuur on siin ühel meelel kohtunikkonnaga, et ei saa minna väga Trakooniliste meetmetega lahendama ühte konkreetset, et nii-öelda pahet ühiskonnas seda võib teha, aga võib jällegi teha teatud piirini, sest elu nõuab ühelt poolt stabiilsust, teiselt poolt paindlikkust ja see, mille vastu me praegu oleme, et hakataks seadusega ette kirjutama, kui palju kellelegi tohib määrata, on just nimelt see, et see selline ettekirjutus ei arvesta vajadusega teatud olukordi või nii-öelda erandeid kohelda erandlikult ja selleks ongi kohtunikud, seadus annab üldised suunised ja paindlikkuse nende rakendamisele annab, annab siis kohtupidamine. Et see on lihtsalt üks näide, aga kindlasti on neid näiteid, leiab veel ja, ja meie avaldus riigikogu sügisistungjärgu alguse puhul oligi kantud soovist juhtida seadusandjate tähelepanu sellele, et Eestis on olemas vanasõna, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika, see peaks kehtima ka õigusloomes. No aga mida me siis teeme roolijoodikuga, keda politsei on aasta jooksul 16 korda kriminaalses joobes roolist tabanud? Mõistame ta süüdi, kui on süü tuvastatud, aga seda teeb kohtunik, seda ei pea siis justiitsminister, ütleme, et vot Lindsime ära, selleks on seadus üldine käitumisjuhis ja kohtunikega siis kohtunikud, vastutustundlikud kodanikud, nad saavad hakkama oma tööga. Aga see on Aga see on siis ometi küsimus kas siis šokivangistus või kinnipanemine mõjub sellises olukorras võib-olla tuleb mõelda, otsis hoopis muid meetmeid. Lihtne on teha üks lõige ja parandada ühte lauset kusagil seaduses ja sellel võivad olla suured tagajärjed. Aga kui me ei tea ette, mis need tagajärjed on ja kas need on asjakohased ja kas see mõju on oodatav siis ei tohi tõtata seadust muutma kohe. Ja kui veel lisada siin see analüüsi puudumine, millele riigikohus viitas, ongi või mis meediast läbi käis, et ei ole analüüsitud seda, kas kohtut täna kuidagi on liiga leebed, et kui minna kruve kinni keerama mingis küsimuses ühiskonnas, siis tuleb kõigepealt tuvastada, kas on üldse probleem ja purjus peaga rooli istumine on probleem, aga kas kohtud kuidagi valesti käituvad, ma ei ole ja kas karistused on üldse liiga leebed? Ma ei ole üldse kindel. Kui inimene on alkohoolik, siis ei lühenega pikem vangistus, teda tõenäoliselt ei ravi. Tänane kaja loodimisel vandeadvokaati advokatuuri juht Hannes Vallikivi. Te olete, et mõned aastad tagasi tõlkinud matemaatika raamatu. Kui ma mõni aeg tagasi lugesin seda, mismoodi eesti autorit matemaatika õhtuõpik on nii populaarne, et sellest on tehtud, kui ma ei eksi, kas kaks kordustrükki ja see ei ole mõeldud kooliõpilastele, vaid täiskasvanud inimesed, kui nad tulevad töölt, siis selle asemel, et vaadata lehest koomikseid või televiisorist komöödiaõhtut teevad matemaatika õhtuõpiku lahti ja loevad seda küll, ma püüdsin mõista, et miks inimesed seda teevad. Ja ma ei oska muud seletust välja mõelda, kui see, et inimesed vajavad vat just praegu selles väga kaootilise ühiskonnas, millest me saate esimeses pooles rääkisime. Inimesed igatsevad korrastatust. Miks teie tunnete matemaatika vastu suurt huvi ja isegi nii suur, et te olete David hädžessoni raamatud 1089 ja kõik muu tõlkinud eesti keelde? Ja Me igatseme korrastatust ja Me igatseme mõistmist, miks mina selle raamatu ette võtsin, oli see, et vaadake, matemaatika on väga. Abstraktne teadus või kunst võib-olla isegi võiks öelda kunst. Ja häda. Sellel ajal, kui mina õppisin ja ma vaatan oma lapsi, kuidas nemad õpivad matemaatikat, siin midagi muutunud ei ole. Kui sa saad valemi selgeks või lahenduskäigu, siis võib päris hästi välja tulla. Aga mille pärast me neid valemeid õpime ja mille pärast me selliseid ülesandeid lahendama? Üsna pea pärast protsenti ja harilikke murde läheb järg käest ära ja mida koolisüsteem ma ei tea, ma ei taha neid kuidagi kivi visata, seal väga moetegevus öelda, et haridussüsteemis on kõik halvasti, aga mida ei seletata, võib-olla piisavalt. On see, miks üks või teine nähtus matemaatikas on selliseks kujunenud, miks ta kasulik on meile täna. Ja mulle sattus juhuslikult Se David Ashtoni raamat kätte. Ma just läksingi sihilikult otsima sellist raamatut, et aru saada, õigupoolest ajend oli see, et ma käisin Londonis teadusmuuseumis ja läksin, mõtlesin, et ma lähen kõige igavamaks ekspositsiooni vaatamas, oli matemaatika ajalugu ja see oli niivõrd põnev, et ma sealtsamast muuseumi poest otsisin populaarteadusliku raamatu matemaatika ajaloost ja kuna piisavalt õhuke, siis ma mõtlesin, et kõige parem 500 läbi töötada, see ära tõlkida, seal on palju skeeme ja jooniseid. Ta on esitatud väga mõnusa hiiglasliku huumoriga ja, ja niimoodi tõesti kergesti loetavalt. Aga see tõlkimine oli paras pähkel ja ju mulle ka ajugümnastika meeldib, see andis mulle võimaluse lugeda palju laiemalt matemaatika ajaloost ja nii ma ta ette võtsin ja kuna ta valmis sai, siis ma andsin käsikirja valguse kirjastusele, kes selle kenasti ära trükkis. Matemaatika õhtuõpik on, ma arvan, sama fenomen, inimesed tahavad aru saada. Meil kõigil on võib-olla kooli ajal olnud peavalu tekitanud matemaatika ja kellel on suuremad või väiksemad kompleksid ja, ja kui on inimkeeles seletatud mingid asjad ja, ja tekib selline ohoo-efekt, et aga ma saan nüüd aru sellest lõpuks. Ma sain aru, mida protsent tähendab. No aga mida protsent tähendab osa 100-st? Huvitav on? Mina oma töös kasutan palju protsenti ja, ja öeldakse, et juristid ei oska protsentigi arvutada. See on üks selline vale arusaam, et jurist ei pea matemaatikast midagi jagama. Peab küll, vähemalt matemaatilise mõtlemise võime peab olema, et kui me siin enne rääkisime juristi omadustest Simon levini näitel, siis sakslastel on üks ütles, et hea jurist, tal on tugev matemaatika, tugev saksa keele tugev ladina keel. Tõepoolest need kolm omadust või oskust või võimet, et iseloomustavad juristi jaoks vajalikke võimeid. Ladina keel näitab memoreerimis võimetu head mälu. Saksa keele oskus näitab emakeele tundmist. Keel on meie tööriist ja matemaatika oskus näitab selge mõtlemise, loogilise mõtlemise võimet. Ja juristil ja advokaadil peab olema hea loogiline mõtlemine. Ja protsendiarvutus on, nagu ma ütlesin, ma praktiseerin äriõigust, see on, see on igapäevane asi, seda peab tundma. Ja hoolimata sellest, et elus on nii oluline ladina keele oskus, saksa keele oskus ja matemaatikamõistmine. Sellest kõigest hoolimata te läksite õppima õigusteadust. Nõmix. Ja see võiks öelda, et oli üsna spontaanne otsus. 92. aastal ma lõpetasin keskkooli kevadeni, ma ei teadnud, või ma arvasin, et ma lähen õppima ajalugu. Kui ma isale ütlesin, et ma lähen juurat õppima, siis ma ei tea, kas ma tohin tsiteerida, aga ta ütles, et ära mine tema jaoks. Juristi ametid olid kolm ametit, ta ütles, et kohtunik on see, kes otsustab inimeste saatuse üle. Prokurör on kuri inimene, kes soovib teistele halba ja advokaat, valetaja olles nüüd üle 20 aasta kokku puutunud kõigi nende kolme elukutsega. Mu isal ei olnud päris õigus, aga see kajastas natukene stereotüüpi, mis on olnud meil aastakümneid. Sadu võib olla tuhandeid nende kolme kutse kohta. Ma ei tea, võib-olla mu mulgi päritolu ema poolt, ma olen Viljandimaalt. Et äkki seeläbi, et ma kaalusin aia looja juura vahel ja siis ühel hetkel leidsin, õpin ameti, mis võiks mind tulevikus ära toita. Selleks, et mul oleks aega, et tegeleda ajalooga. Olen natuke tegelenud, aga aeg on ikka liiga vähe ka nüüd 20 aastat hiljem, aga natuke olen saanud tegeleda ja. Kuidas tuli advokaadisuuna valik lisaks saatust määravale kohtunikule ja kurjale prokurörile on ju võimalik veel olla õigusteadlane, õppejõud, ülikoolis, jurist, kuskil asutuses, kriminalist võimalusi on mitmeid. Ja muidugi, juristi ameteid on rohkem kui need kolm, aga ma töötasin mõned aastad välisministeeriumis, nägin avaliku teenistuse seestpoolt ära, see oli väga põnev aeg iseenesest, see oli veel ülikooli ajal 93 kuni 96 puutusin kokku kogu Eesti vene sõjaväepensionäride lepinguga. Aitasin ratifitseerida Euroopa Inimõiguste konventsiooni, need olid kõik väga põnevad ülesanded. Aga mind avalik teenistus ei tõmmanud ma mõned aastad pärast ülikooli lõpetamist magistriõpingute ajal ka lugesin ülikoolis mõnda kursust ja ma arvan, et päris paljusid tudengeid tõmbab töö ülikoolis. Akadeemiline maailm saab armsaks ja nii minulgi, aga, aga mingit püsivamat suhet ei tekkinud ja kusagil nullindate alguses ma tõmbasin sealt tagasi selleks ajaks ma olin juba advokaat. Advokaaditöö on mulle kogu aeg meeldinud rahuldust pakkunud. Sattusin büroosse tänu ühele kursusevennale, kes mind kutsus ja ma siiamaani ei ole kahetsenud, sellepärast et advokaadi töö on piisavalt vaheldusrikas. Iga päev. Võib-olla seal uus klient, uued ülesanded, uued probleemid. Aitan neid lahendada. Su ainus peremees on su klient. Tema soovi või tema huvide kaitse on see, mis määrab selle, kuidas asju ajad. See on just see, mis mind on köitnud, need 20 aastat. Kuidas tuli äriõiguse suuna valimine? See tuli sellest, et see büroo toona oli ta tark ikoon, imeline, see tegeles äriõigusega, seal oli palju väliskliente, on olnud õnne töötada väga-väga palju väliskolleegidega seal väga palju õpetanud seda, mismoodi asju aetakse kuni keeleni välja. Suur osa mu tööst on olnud inglise keeles ja maailm on olnud tänu sellele üsna avar. Nii avar, kui ta saab olla, ega siis Eesti Eesti õigusturg ja Eesti on ju suhteliselt väike ja perifeerne ala, siia paljud rahvusvahelise suure äriprobleemid, suure maailmatehingud ja sellised küsimused ei jõuagi aga aga kõike põnevat, mida Eestis on tehtud. Ja ma mõtlen tehinguid nende juures või väga paljude juures neist ma olen saanud olla. Kui mõelda sellele, et minu professionaalsele arengule enesearengule siis siis see töö on olnud ja need aastad on olnud väga põnevad. Kas teil on tulnud tunnistada kaotusi, teie klient ei ole saavutanud kohtuvaidluses võitu. Ja ikka muidugi. Võidud ja kaotused käivad elu juurde. Kuidas võtta, vaadake, kui tuleb klient, kellel on probleem siis ega advokaadi ülesanne ei ole ju öelda, et ükskõik, mis on perspektiiv. Me läheme kohtusse ja jookseme vastu seina. Hea ja õige advokaat annab kliendile prognoosi, mida on võimalik teha. Ta annab nõu ja teinekordki. Kõige parem nõu on vältida vaidlust, leppida kokku. Advokaat aitab minimeerida kahju. Kas seda võiks nimetada kaotuseks? Ma ei arva, ma arvan, et ka see on töövõit, kui klient, kes on sattunud täbarasse olukorda, kaotab võimalikult vähe tänu sellele, et tal on olnud hea õigusnõustaja. Ma arvan, et advokaat näeb oma töös väga palju niisuguseid inimlikke omadusi, nagu on kurjus, kättemaksu soov, kadedus, kuidas advokaat sellest puhta nahaga välja tuleb, et ta ei lase ennast mõjutada niisugustel inimlikel omadustel. Advokaadil on õigus öelda, mida ta arvab oma kliendile, õigupoolest võiks öelda, et see on meie kohustus kättemaksu soovi või kättemaksuiha pärast minna, kulutada, kohtuuksi? No seda võib teha, aga minu soovitus ja seda ma olen andnud korduvalt inimestele, kes tahavad, nui neljaks protsessida, kuigi nende kaasus on nõrk, on pigem on pigem näidata suurt pilti ja aidata mõista, et teinekord ressursikulu närvid, aeg ja raha ei tasu seda ära, kui neelata mingi ebameeldivus alla. Võib-olla tulebki munatuurist ja sellest, et ma olen tegelenud rohkem äriõigusega, kus otsitakse, võin, võin olukordi või siis selliseid olukordi, mis on kõigile osapooltele kasulikud. Pigem üritan lepitada ja näha nii-öelda positiivselt, et ja minna lihtsalt negatiivset emotsiooni välja elama. Ma ei taha seda inimlikult teha, mulle ei meeldi sellised inimesed ja ma ei õhuta ka takka oma kliente ennast niimoodi välja elama. Ma arvan, see päeva lõpuks ei ole õige tee. Õige on see, kui me üritame võimalikult sõbralikult või väikese ressursikuluga majanduslikult võttes oma asju ajada, jõuame niimoodi kaugemale. Kui sageli te kohtate oma töös niisugust inimlikku omadust, nagu on suuremeelsus ikka kohtub, ikka kohtub. Kui klient ütleb, et, Ma lõpetan selle asja või kuigi tal on õigus, ta võiks minna, ma ei tea siis nõrgemalt vastaspoolelt, on see füüsiline isik või keegi, kes on sattunud võlgadesse, sügavale, seda otsustab, et ta ei aja seda asja lõpuni või ta kingid midagi, see on suuremeelsus ja teda kohtadega. Jah. See on lootustandev. Muidugi on lootustandev. Ei no kui arstid, kes ravivad väga raskeid haigusi, tihti lootusetult haigusi või selle sekka toimub imelisi paranemisi siis see on ju see, mille nimel elatakse, kuigi võib-olla see protsent on väiksem, kui kui negatiivse nägemise protsendid. Tee oma intervjuu alguses rääkisite tehnoloogia mõjust õigusteadusele ja kuskilt ma lugesin, et advokatuur on nüüd välja kuulutanud konkursi. Kas zürii robotjuristi väljatöötamises, kuidas see asi täpselt on, palun? Ja õigusrobot, see on konkursi ajakirjanduslik pealkiri, mida me otsime, on see tööriist, mis aitaks juristidel leida seaduste massiivist, õiged normid, need, millega edasi töötada ja seaduste massiivi all ma pean silmas mitte neid seadusi, mis meil on riigi teatajas kenasti avaldatud ja mida ei ole arvuliselt nii palju, aga kohtuotsused, et igasugused muud materjalid sinna juurde. Neid nimetatakse tõlgendus argumentidega, nende hulk paisub pidevalt. Tihtilugu see on nagu heinakuhjast nõela otsimine masinate kasutamine ja IT kasutamine mis tahes eluvaldkonnas. See on ülimalt kiire trend ja kuna arvutite võimekuse võimsus on nii palju kasvanud, on tulnud tekstituvastuse suurandmete analüüsi või big data analüüsi, algoritmid ja nii edasi. Juuravaldkond, varem või hiljem saab sellest mõjutatud. Ja eelmisel aastal me kuulutasime koostöös Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga välja. Neil on IT-õiguse magistriprogramm selle programmiga koostöös me kuulutasime välja konkursi, mille eesmärk on noori ennekõike õhutada julgustada tulema ja välja pakkuma lahendusi, kuidas Eestis Eesti seadusi ja kohtupraktikat kohtulahendeid niimoodi töödelda, et juristidel oleks sellest abi. Konkursi tähtaeg on nüüd jaanuari lõpp. Vaatame, kas ja kui palju meile töid laekub. Me kuulutasime välja konkursi auhinnafondi, mis on 10000 eurot, saab näha, kas see motiveerib kedagi välja tulema või mitte ja hiljemalt selle aasta maikuus, kui on IT-konverents, siis me anname teada ka tulemustest, võib-olla ka varem. Aga maailmas ei ole loodud niisugust programmi, et kui ma sisestan otsisõna äriõigus või, või mis tahes muu ja siis panen Eestis välja kuulutatud kohtuotsused selleks piirkonnaks, et, et ta siis leiaks mulle kõik lahendid, kõik mind huvitavad materjalid. Otsese sellist asja ei ole. Google on teinud väga hea otsingu ja minagi kasutan Google'it ennekõike Euroopa Liidu õiguse otsimiseks. Aga selliste spetsiifilisematel otsimootorid, kus kasutajate abiga selekteeritakse välja õigemad ja paremad vastused, paremad seosed, kvaliteetsemad seosed sellist otse ei ole ja Eestis ka siin on mõned arendajad, kes sellega väikest viisi tegelevad, aga aga midagi sellist läbi murdeliste suurt ei ole selle tõttu, kui see konkurss ja see õigusanalüütika pool, mida see konkurss nüüd just on või mille jaoks see mõeldud on, see on suhteliselt unikaalne maailmas on andmeanalüüsi vahendeid juba kasutusele advokaadibüroodes inglisekeelses maailmas, ennekõike, kus arvuti aitab välja otsida näiteks lepingute muu dokumendimassiivist vajalikke seoseid, probleemseid kohti, aga sellist, kus oleks õigus ja kohtulahendid võetud ja selle alusel üritatakse tuvastada õigeid vastuseid mingisugusele õiguslikule. Küsimusele, sellist asja ma ei tea, et oleks tehtud suures maailmas Eesti on ka suhteliselt heas seisus siin võrreldes teiste paljude teiste riikidega, kuna meie seadused ja kohtupraktika ja kõik see on digiteeritud, ligi pääsetud on tasuta, kättesaadav eeldus on loodud selleks, et sellist analüütikat teha. Paljudes riikides viiakse veel dokumente kohtusse alles paberil ja kohtuotsused, see ei ole kas digitaalselt üldse kättesaadavad või ainult asujast kättesaadavad, Eesti on siin teistest ees ja ja kuna Eesti on väike ja ka mitme muu e-teenuse puhul Eesti on olnud nagu laboriks muu maailma jaoks, siis ma loodan, võib-olla sellest õigusanalüütikust on ka midagi kasu. Te olete ühe rahvusvahelise juristide seltskonnatoimkonna kaasesimees, nii et kui te sinna kogunemistele ja koosolekutele lähete, siis te võite Eesti digitaalsõidu üle uhke olla. Kindlasti. Kindlasti Eesti e-teenused, riiklikud e-teenused, digiallkiri ja selle kasutus ja ligipääs avalikule teabele, see on üsna unikaalne, see tekitab ka omajagu vidinaid kuulajaskonnas, nad mõtlevad turvalisusele ja, ja nii edasi ja need probleemid on ka tõesti meil siin Eestis ja samamoodi olemas. Aga Eesti alustas õigel ajal. Ma võrdlen Eesti e-valitsust start-up'iga nagu IT-ettevõte, kes alguses tahab tulla laheda tootega turule, ei hooli väga riskidest ja teeb asja ära ja siis hiljem hakkab vaatama, kuidas seda asja muuta turvalisemaks ja nii edasi. Mulle tundub, et Eesti e-teenustega jäi valitsusega on natuke samamoodi. Me tulime õigel ajal turule, kui riskid ei olnud veel liiga suured. Täna, kui riskid on ilmselt maailmas, on meil aega tegeleda sellega, et muuta neid turvalisemaks ja me teeme ka seda. Ja me oleme siin teistest riikidest ees kas või selle läbi, et teised võib-olla jätavad üldse turule tulemata, aga meil on olemas mugavad ja turvalised lahendused. Kui rääkida sellest rahvusvahelisest organisatsioonist nippi ei või siis international paaressouzation, meil tuleb üks finantsõiguse konverents maikuus Tallinnas, ma olen seal üks korraldajaid, seal on mitu ettekannet, just nimelt pühendatud uutele finantstehnoloogiatele uutele lahendustele. Meil on Eestis väga kihvt ettevõtteid, start-upe, kes teevad läbi murdelisi asju ka muu maailma jaoks ja see on advokaatide organisatsioon ja kuulajaskond on advokaadid, aga siia tuleb ligi 300 advokaati Euroopast, aga ka teistelt kontilentidelt ja nad saavad kuulda eesti Finteqi, nagu nimetatakse seda sektorit või selle sektori startup ettevõtteid Finteqi edulugudest. Samuti tahame neile esitleda Eesti ID-kaarti, mobiilideed ja e-residentsust saaksid aimu sellest, kui kaugele me oleme jõudnud siin Euroopa üleval põhjanurgas. Saateaeg lubab teile Hannes Vallikivi veel ainult ühe küsimuse, kui te ei ole jurist, kuid hetkel ei ole isa ja abikaasa ehk need kolm kõige põhilisemat amet perekonnaseis, mille järgi inimeste identifitseeritakse. Kes te siis olete? Kui te neid rolle ei täida Küsimus, et mitut jumalat ma teenin. Ja muidugi enamuse mu ajast võtab mu töö, mul on kaks tööd, üks on advokaadibüroos praktiseerimine, teine on advokatuur sinna ühiskondlik kohustus ja pere kolmas kui mul sellest kõigest aega natukene üle jääb, siis Hannes Vallikivi üritab lugeda. Üritab mõtiskleda ühiskonna selle toimimise üle, mind huvitab ajalugu, ma mainisin. Uurin, käin aeg-ajalt arhiivis ja praegugi pusinist artiklit, paraku see läheb väga visalt, sest et aega kipub napilt olema, aga eks ma võib-olla olen jah, selline mõtleja ja unistaja ka nendel hetkedel, kui parajasti keegi midagi ei taha. Loodame siis, et neid hetki on edaspidi rohkem, mis muidugi ei tähenda seda, et me teile kuidagiviisi vähem tööd sooviksime. Asjadega tuleb tegeleda inimestega, tuleb rääkida ja ma arvan, siis ei ole ükski asi võimatu. Vähemalt need asjad, mis sõltuvad meist. Et ma usun ka, et läheb hästi, aitäh teile. Täname Hannes Vallikivi pika intervjuu eest saatejuht Kaja Kärner ja Kajalood tänaseks lõpetab, et jälle eetrisse tulla. Nädala pärast.