Täna otsib kajalood pärle õige põhjalikest sügavustest 50 aasta ja rohkema aja tagant vikerraadio juubeli puhul me oleme palunud külla Ühe kunagise kolleegi Eesti raadio mitmest tehnikadirektorist ühe Avo-Rein trepingi, tere tulemast saatesse. Tere. No siin raadiomikrofonide taga on vist väga mõnus ja kodune istuda. Enam-vähem ehkki ma ütleksin küll nõnda, et sel ajal, kui mina siin töötasin, mikrofonid veidi teistsugused ja siis me istusime eraldi ja tehnik istus eraldi ruumis, foonikas ja nii edasi, aga praegu on jah, selles mõttes on hästi kodune, et me oleme siin kõik ühe laua taga, nii tehnika pool, no tinglikult kui operaatorit võiks tehnika pooleks nimetada, kui siis saate pool täitsa kodune. Räägimegi siis tänases saates sellest, kumb nendel aastatel, kui teie raadiost ütlesite, kõndis sammukese eespool, et kas see oli see raadiotehniline ütlemine või olid need raadioajakirjanikud, kes käisid ja palusid tehnikamehi, et vaat niisugune sündmus tuleb või me tahaksime proovida seda, teist või kolmandat võimalust, et olge kenad, leidke meile tehnilised lahendused. Teie raadiostaaž algas enne, kui vikerraadio sündiste tulite raadiosse, millal. No mina tulin raadios 1962. aastal, vikerraadiot tekkis tõepoolest mõnevõrra hiljem. Kui nüüd niimoodi sellele küsimusele vastata, siis mina ütleksin küll niimoodi, et tavaliselt on see loominguline pool või see saate selles mõttes tegijate pool, kes räägivad, see käib tavaliselt ikka sammukese ees, aga vahel on juhtunud ka teisiti ja siin minu töötamise ajal Eesti raadios oli küll paar korda niimoodi, et enne tehti mingit uudsed tehnilised lahendused ja noh, siis hakati neid kasutama, aga tegelikult see oli, ma ütleksin, enam-vähem koostöö. Kui nüüd meenutada tollast õhkkonda Eesti raadios, siis vaatamata Vena üldisele ideoloogiliselt survele ja kõigele sellele jamale, mis siis oli, see oli tegelikult üllatavalt sõbralik. Muidugi nagu heas peres on ikka vahel ka tülid, eks ole, teisiti ei saagi. Aga üldiselt tehnilisi võimalusi püüdsime nii palju luua, siis ei olnud ju nii, et sa lähed poodi või tellid firmast ja sulle tuuakse kogu see aparatuur kohale. Paljud asjad tuli ise teha ja tegelikult nendel, kes tegelesid tehnikaga, oli ääretult huvitav, et sa pidid midagi ise tegema midagi sellist uut mitte lihtsalt, et sa pühid tolmu või korrastad või vahetad raadiolamp. Nii nagu see tavaliselt tehnika hoolduse juures on, aga huvitav oli teha midagi uut ja seda tehti nii palju kui võimalik. Meenutage, palun, missugune oli salvestustehnika ja stuudiotehnika, kui te tulite raadiomajja tööle siin mõned ajakirjanikud on meenutanud, et majast väljas salvestusel tuli käia reporterimakiga, see oli reporter kaks ja kaalus oma kaheksa kilo, aga siin majas seis. No maja sees olid sellised suured kobakad, magnetofonid Mess 15 oli, kui ma nüüd õieti mäletan seda jah, oligi Viismes 15 oli need olid siis Venemaal toodetud mingisuguse saksa litsentsi põhjal sellised suured kapid ja need olid lint, magnetofonid. No tuleb tunnistada, et üldiselt nad töötasid küll nendega oli veidikese ehk ebamugav, aga noh, polnud viga. Tähendab, kuna erinevad tehnilised nõuded olid ju raadiole esitatud, tähendab raadiopidi tegema sama kvaliteediga, kui tehke läänes tehnilises mõttes helikvaliteet pidi olema samal tasemel ja nii edasi, et noh, siis nad suured Nõukogude liidus toodetud traktorit, nimetame seda niimoodi, nad tegid selle töö ära küll. Aga noh, võrreldes nüüd sellega, mis praegu on ja kui vaadata neid esimesi reporter, ütleme siis tõesti kaalusid jah, kaheksa kilo, siis läks veidikese aega edasi ja siis tulid Ungarist juba mõnevõrra paremad. Kui ma nüüd vaatan, mis aastal see oli. Juba 67, saabusid transistori del reporter, makid, reporter kolm. No see oli hoopis kergem Segaalus vist mingi kolm või neli kilo vähemalt kaks korda kergem. Nii et kui reporter läks välja, siis oli tal oluliselt kergem. Ja see oli ka tehniliselt parem, et noh, olid ajad, kus raadios kasutati põhiliselt ainult nõukogude liidus toodetud tehnikat, aga hiljem siis hakkas tulema Ungarist ja väga palju asju tuli Tšehhoslovakkia, kes näiteks 68. aastal tuli siia helibuss Škoda, mis oli täielik, täielik unistus, sõitsid bussiga välja mingile kontserdile, sa tegid seal kohapeal salvestuse, see oli täiesti super kvaliteediga, pärast oli seda muidugi monteerida. Aga jah, mis puudutab nendesse esimestesse, mäss 15 makkidesse. Ma räägin Sarkoonis, okei, magnetofonid, nimeta väli ja siis see monteerimine ju käis niimoodi, et linti lihtsalt kääridega lõigati päris alguses linti juppide kleepimiseks, selleks et sealttükid ja värgid kõik välja võtta ja siis ka noh, ütleme nii, ideoloogiliselt ebasobivad kohad. Siis lõigati kääridega ja liimiti spetsiaalse lindiliimiga, milles oli üsna kõvasti äädikat ja veidikese atsetooni ja nii edasi, nii et operaatoritel olid sõrmed pärast hellad. Aga hiljem tuli jällegi veidi teistsugune linn, et lausa alusel ja, ja siis oli jälle see probleem, et see vana liim ei sobinud. Ja selleks oli siis selline kleepriba, mida me tänapäeval tunneme tavalise kleeplindina, aga siis magnetofoni, lindi liimimiseks, Tauli veidikese eriline. Me nimetasime seda Scotšiks, sest korralikku kleeplinti tehti firmas Scots noh, Ameerika ühendriikidest oli see siis pärit ja vot sellega oli nüüd alalõpmata üks suur probleem tol ajal oli ju raha, kahesugune oli rubla, siis oli üks selline arveldus rubla või konverteeritav rubla, vaat selle eest sai osta midagi välismaalt või siis teiste sõnadega, oli siis valuuta ja valuutat eraldati, sul võis rublasid olla ükskõik kui palju, nagu sa tahtsid midagi läänest osta, siis sul pidi olema plaanikomitee poolt antud sedasama valuutareserv või siis vastav litsents. Ja vot alles siis sa said osta ja seesama kõige lihtlabasem igapäevane vahend selleks, et üldse saadet teha ja seda monteerida, see samas Kots lindiga oli siis niimoodi, et seda lihtsalt ei jätkunud. Ja siis oli alati, kui keegi juhtus olema välismaal, meil olid väga head sidemed, olid soome üles raadioga juba algusest peale siis lihtsalt paluti, et kuulge, kas teil on ja tavaliselt siis kui sul õnnestus tuua näiteks 10 rullis Kotsi, siis olid tehtud mässinud raadiost, sest siis saateid edasi teha. Yks rull oli kui mitu meetrit üks rull. Ei, see oli selline pisike rull seal iga kleepe koha jaoks läks mingi kaks sentimeetrit, nii et see oli umbes samasugune nagu tänapäeval on kantseleitöödeks sellised pisemad kleeplindirullid läbimõõt oli selline, ta oli muidugi kitsas vastavalt klindimõõdule. Sellised huvitavad probleemid olid ja, ja eks see on loominguline. Kui sa lähed välismaale, siis ole hea ja küsi sealt kelleltki ja näiteks Soome raadiost saadi sellest suurepäraselt aru ja no meil olid siin mõningad sellised ametisõidud Soome üles raadiosse siis sa ikka toodud Scotši põhiliselt või siis kas Tšehhoslovakkiast või ükskõik kes kuhu läks, nii et see oli ta toimetajad, tegid seda nii, et see oli selline ühine mure. Ükskõik, kes juhtus minema, siis ta tõi. Tuleme veel vikerraadio sünniaastasse 1967. Kas uue raadiokanali käivitamiseks õnnestus Moskvast saada mingit täiendavat lisaraha, mingit valuutat osta, uusi stuudio, make uut suurt pulti? No vot, sel ajal ma ei tegelenud küll nende raadiotehnika küsimustega üldiselt, aga nii palju kui ma tean, siis taotleti ja midagi näpuotsaga ka saada ja selles mõttes oli muidugi täiesti legendaarne mees, Eesti raadios oli Aados Lutsk. Ta oli selles mõttes tõeliselt legendaarne, et ütleme, käivitada mingi selline meelelahutusliku kallakuga nagu vikerraadio suures osas alguses oli selline all nõukogude ajal, kus ideoloogiline surve oli ja kõik oli ette kirjutatud. Seal oli päris raske ja Aadul õnnestus nõusolek saada sellega, et ta rääkis päris pikalt, et vaadake, kui palju Eestis kuulatakse raadio nordi. No võibolla kes mäletavad vanu aegu, see oli sisuks piraatjaam, mis edastas reklaami Rootsi vetes ja samal ajal oli seal tõeliselt võrratu lääne muusika, mida siis kõik muusikahuvilised aga läbi ragina ja mis iganes, aga lindistasid. Jaa, Slutski õnnestus veenda meie partei juhtkonda selles, et teate, sõbrad, et me peame kuidagi ideoloogiliselt võitlema ja nii edasi ja nii edasi ja me peame tegema oma kanali turunduslikus mõttes, kui nüüd tänapäevalt vaadata, siis see oli tegelikult ainuvõimalik samm. Keeldudega ei ole võimalik mitte midagi muuta, saavad midagi asemele panema ja see vikerraadio võiks ühest küljest öelda, et, et see on nagu line ideoloogiliselt põhjendatud. Aga tegelikult tänu sellele sai vikerraadio käima ja, ja tänu sellele raadio muutus nagu värskeks ja huvitavaks ja ütleme niimoodi, et raadio areng sellega tekkis või hakkas õieti normaalselt minema. Aga see valuuta taotlemine, see käis tõepoolest sageli olid niimoodi, et partei majasin püüdis kuidagimoodi, juhul kui õnnestus tõestada ja nii edasi sest sellisel viisil ju samasugusel ideoloogilisel tõestusel ju läks käima ka Eesti Raadio arvutuskeskus. Ja siis ühiskondliku arvamuse uurimine, sest jällegi Slutski õnnestus põhjendada ja koos Tartu Ülikooli teadurite ka, et kui me midagi teeme, siis me peame teadma, mida inimesed arvavad. Ja alguses oli muidugi need uuringud, need olid kõik täiesti nagu salastatud, et ega kõik need aruanded läksid otse sinna, noh siis valge maja tekkis meil mingil ajal, eks ole. Läksid siis partei keskkomiteesse, et siis parteibossid, saaksid otsustada, mida nüüd inimestega teha või kuidas neid mõjutada. Selles mõttes mina ütleksin küll, et minu jaoks tegelikult see kõikne 30 aastat, mis ma siin raadios töötasin, oli selles mõttes ääretult huvitav, et kogu aeg pidi ise midagi välja mõtlema, ise pidi oma kätega valmis ehitama. Ütleme, tehnikat ideoloogia eriti ei mõjutanud. Ehkki ma tegin vahepeal küll ka saateid, siis ma tundsin ka seda ideoloogilist, väikest viisi survet, aga üldiselt elasime ära. Inimesi sellest perioodist, kui te raadiomajja tulite ja siin tööle hakkasite. No mina mäletan, see, kes mind õieti siia tööle võttis, ma olin siis tehnikumis viimasel kursusel Tallinna polütehnikumis ja siis viimasel kursusel oligi niimoodi, et me pidime käima tööl õhtusel ajal loengutel. Siis oli Aleksander Sillar tolleaegne peainsener, kes oli siin Eesti raadios, õieti jah, ta juhatas ka seda televisiooni osa nagu noh, insenerina, aga põhiline tegevus oli siiski raadioga ja Aleksander Sillar tuli tõeliselt legendaarne mehest on ju kirjutanud ka mitmed helitehnikaraamatud noh, selline soliidne eestiaegne, tõeliselt väljapaistev tehniline intelligent, kes oskas ka tehnikast rääkida niimoodi, et see oli elegantne ja see oli huvitav. Teine mees, keda ma mäletan küll see ei olnud tõesti küll raadios, aga olin tehnikumis meie õpetaja Arnold Isotamm kelle kirjutatud tehnilist raamatut näiteks võib lugeda ka selles mõttes huviga, et on kirjutatud ele kantsiga. No umbes nii nagu kuidas see siis on, mõni lord võiks väljendada ennast noh, siis on siin veel täiesti legendaarsed mehed, Wilhard, pilvistu, kes ju ta on praegu just üle 80 juba. Kes on vist minu arvates küll eluaeg töötanud Eesti raadios põhiliselt helisalvestusega tegeles. Noh, üks mees oli Aksel sica, kes töötas meil laboratooriumis. Tema teeneks oli kõige suurem teene, võib-olla oli ehk see Ta tegi televisiooni jaoks raadiomikrofoni, nii et telesaate ajal sedasama reporter ei pidanud kogu aeg juhet järele vedama, kaamera näitas, aga tal oli siis raadiomikrofon selline suur kohver rihmaga üle õla, mikrofon käes ja ta võis vabalt liikuda. Oi, siin oli, siin oli väga palju inimesi. Jah, muidugi kui nüüd tehnika ja siis toimetuste poole nagu selline ideaalne ühenduslüli, mis väga palju arendusi tegi, oli, oli Hannes Valdma, Johannes Valdma, ta oli lõpetanud Tartu Ülikooli füüsika alal, ta oli muusikat õppinud. Ta teadis suurepäraselt muusikast, kuidas teha saateid, kõike, seda. Aga ta tundis ka tehnikat hästi ja vot väga paljud arendused, mis siin Eesti raadios sel ajal tehti olid just Hannes Valdma toetatud või tema oli nende asjade ideoloog, isegi paljud saate žanrid, ma arvan. Kasvõi näiteks, mis meil siin olid, et suveraadio ja kindlasti see ei olnud tema selline noh, ainult tema idee, aga tema seda asja lükkas ja ta suutis kuidagimoodi väga hästi leida neid tehnilisi nõudeid või tehnilisi vahendeid, mis võiksid olla selleks, et selliseid saateid üldse saaks teha. No kas või seesama reporter magnetofonid, ma mäletan seesama reporter kolm ja pärast tuli veel reporter 10, need olid siiski päris sellised kobakad, need olid lint, magnetofonid, aga kui juba stereoraadio hakkas arenema, siis oleks ju mõnus olnud, et sa võtad midagi sellist pisikest. Ja siis saigi Eesti raadiosse ostetud, see käis ka jälle suure kauplemisega, et tegelikult laiatarbeseadmeid ei tohtinudgi nagu osta. Aga siis osteti üks esimene stereofooniline kassettmagnetofon, ma mäletan veel, see oli firmalt show Loorents ja missuguse rõõmuga siis toimetajad käisid mööda raadiumit koridori selleks, et võtta näiteks näiteks no ühesõnaga, rääkida sellest, et meil on uus tehnika, nüüd me saame igal pool teha stereotüüp ja siis astusid ühes toimetuses sisse, tegid väikese lõigu pärast teisest pärasse, monteeriti selleks saatele ja, ja noh, see oli tõeliselt tõeliselt mõnus. Vaat need uued saated, uued sarjad, uued eetrisse mineku kohad, mida te nimetasite, suveraadio rannaraadio siis kahtlemata olümp. Tere, Kati, mis oli 1980. aastal kõik suured raadiomängud. Tere, tall, releemängud, kus olid võistkonnad eri linnades, kes läksid ühel saatepäeval vaheldumisi eetrisse ja nende oma kodukandi rahvas sai neid toetada. See oli ajakirjanduslikus mõttes uuendus, aga see oli kahtlemata tehnilises mõttes uuendused, kuidas neid aegu meenutada? No siis oligi ju niimoodi, et kui tekkis idee, siis hakati otsima võimalusi ja ma ütleksin, et toimetuste poolel oli päris palju neid inimesi, kes taipasid tehnikast päris palju see olnud Neile kohustuslik kompetentsi osa küll, aga alati on hea, kui sa tahad veidi rohkem. Ja noh, siis hakati otsima neid võimalusi endistel aegadel, kui erinevatest kohtadest käis mingi salvestus või mingi ülekanne, otseülekanded näiteks siis oli ju niimoodi, et siis telliti selleks spetsiaalselt telefoniliinid nendesse kohtadesse, kus oli teine seltskond ja siis oli väga pirakas tehniline keskus siin vana raadiomaja viiendal korrusel. No see oli pärit näiteks Tšehhoslovakkiast ja seal siis tehti vastavat kommutatsiooni ja lihtsalt puht füüsiliselt pandi juhtmetega eri Eesti kohtades olevat ütleme, esinejad või rääkijad kokku. See oli selles mõttes nagu tehniliselt raske. Et tuli teha tellimus kaugejaama, kõigepealt siis sealt eraldati vastavalt baarid ja kuna Eesti raadio tegi päris palju selliseid asju, siis olid juba mõned telefonibaarid spetsiaalselt selleks reserveeritud. Sageli nimetati neid otse juhtme, eks siis noh, telefonivõrk nagu ka harjus sellega ära, et Eesti raadiol on vat sellised nõuded. Ja noh, tundub, et see meeldis ideoloogia inimestele. Ma mäletan, sel ajal, kui ma olin Moskvas ja meil oli üsna palju Moskvaga administratiivselt olid sidemed ka tehnilisel alal siis kui kuulata näiteks seda raadiot, mis oli Moskvas või mis oli veel kusagil ütleme seal Venemaal, mõnes väiksemas linnas, siis erines sedavõrd tohutult sellest, mis oli Eesti raadios selle poolest, et noh, see oli huvitav, esiratsul olid uued vormid, et ta oli märksa elavam. Ma mäletan, siin hiljuti oli ju kuku raadio 25. aastapäev ja siis Rein Lang seal ühes intervjuus ütleb, et noh, et Eesti Raadio oli selline kopitanud ja meie tahtsime teha ikkagi sellist uut raadiot. Ma tsiteerin seda, võib järelkuulata, et mu väite, et ei oleks lihtsalt laim ja kuidagi väga üleolevalt ütleb ja siis rääkis veel, et jah, aga kust me saame personali noh, me võtsime need, kes olid näiteks suveraadioga juba kogemust omandanud, konkreetselt Erki Berens siis et me võtsime need tööle. No jumal küll, kui kus sa võtad kopitanud raadiost töötajad ja siis ütled, et ma teen nüüd sellist head raadiot. See kuidagi nagu ei sobi. Et läksime nii, et Eesti raadios tehti tegelikult, et väga palju asju, muidugi meil ei olnud võimalust pääseda kusagile välismaale, aga sealsamas Hannes Valdma või väga paljudel toimetajatel olid ju sidemed teiste raadiote ka Rootsi raadio ka, näiteks Soome üles raadioga ja sealt nagu tulid need ideed, et mida kõike võiks teha, et ütleme tolle aja kohta. Ta mina ütleksin küll nõnda, et Eesti Raadio oli üks N Liidu noh, ütleme sisult huvitavamaid, kõige vähem ideologiseeritud ehkise ideoloogiline surve oli paratamatult kuidagi õnnestus sellest nagu kõrvale hiilida, et mitte nii palju ideoloogiat rääkida, seda ma just kuulsin, kui ma olin Venemaal, mismoodi seal käib see ideoloogiline töötlus, et selles mõttes mina ütleksin, et Eesti Raadio oli täiesti omal tasemel isegi rahvusvahelises arvestuses. Tollal kas te mäletate, et oleks olnud mingeid märke selle kohta, et Nõukogude Liidu kas militaarvaldkonna või kosmosevaldkonna sidetehnika hakkas jõudma tsiviilkasutusse? No tegelikult tsiviilkasutusse jõudnud otseselt need seadmed, ehkki see oli vist kusagil kaheksakümnendatel aastatel või sealkandis siis said ju N Liidu sõjatehased ülesande, et töötada midagi välja ka tsiviilotstarbeks. Aga no meil oli siin ju Tallinnas Pöögelmanni nimeline elektroonikatehas rannina tehas, endine, kes oli kinnine ja praegu on ta tondi elektroonika. Need majad on seal endiselt alles, seal tehti pooljuhtseadmeid, transistor tehti seal hiljem tehti seal mikroskeeme ja siis oli ju nõndamoodi, et kogu see toodang läbis spetsiaalse kontrolli, seal oli siis üks selline persoon, keda nimetati sõjaväeesindajaks, see oli siis v b tempel, oli selline vaiemm pretseda viitel siis valiti sellest toodangust need elemendid, mis kõige paremad olid noh, pooljuhtide tootmisele, alati on niimoodi, et osa on veidikese, paremate parameetritega, teised kehvemad ja see ülejäänud läks siis müüki. Aga meil õnnestus Pöögelmanni tehasest hankida neidsamu b templiga mikroskeeme, kuna olid tuttavad, kuna neil oli ka mingisugune plaan, et nad peavad tsiviilotstarbeks midagi andma. Ja need võimaldasid meil meil oli raadios oli üsna tugev labor just erinevaid uusi asju sai seal välja töötatud, et sellega me saime teha päris selliseid korralikke asju. Aga jah, muidugi, nendest sõjatehastest tuli nii üht kui teist, no üks asi, mis ei puudutanud küll raadiot, aga ma mäletan, et kunagi sai ostetud titaanist labidaid. Titaan oli ju kosmosetehnikas kasutatav ja nett titaanist, labidad olid tõeliselt mõnusad, Nad olid tugevad, nad olid hästi kerged. Sõjatehastest muidugi midagi imbus välja ka, aga üldiselt oli ikka nii, et esimeses järjekorras kaitseministeerium ja siis mis üle jäi see pühiti luuaga. Tele-de juhatasite seda tehnikalaborite Eesti raadios, millest te juba kõnelesite, millega seal veel tegeldi. Noh, põhiliselt olidki nende asjade väljatöötamine, mille jaoks oli idee olemas, et võiks teha midagi sellist, jällegi need osa ideid tulid toimetuste poolelt, Osame, mõtlesime ise välja, noh, lugesime ajakirju. Põhiliselt olid need, et erinevad helisalvestuse, no ütleme, abiseadmed näiteks, sest magnetofoni lausa välja töötada ei suutnud, selleks oleks vaja mehaanikat. Aga erinevad võimenduslülitused, erinevad näiteks heliefektide seadmeid, me töötasime seal välja, sest salvestuse puhul praegu kasutatakse ju heliefekte. See kõik on niimoodi, et sa ostad selle seadme või siis isegi arvutis, teed need asjad kõik ära, siis seda kõike ei olnud ja ja seda me siis tegimegi ja no ütleme, olin aasta, olin sõjaväes pärast tehnikaülikooli lõpetamist ja siis, kui ma 71. aastal tagasi tulin, siis laboris saigi hakatud tegelema põhise stereofooni arendamisega, sest sellest ajast olid juba müügile tulnud esimese stereovastuvõtjad stereosaated, regulaarsed algasidki siis 71. aasta esimesest jaanuarist. See oli üks selline suur valdkond, millega siin sai tegeletud ja see oli Nõukogude Liidu mastaabis, ütleme meil ei olnudki mujale pääsu. Oli see tõepoolest esimene stereo otsesaade, mis siit Nõukogude Liidust, mis Eestis toimus, esimene quattro saade mis jällegi Nõukogude Liidu teiste linnadega võrreldes toimus just Eestis, nii et noh, palju asju tehti siin oma kätega. Kui rääkida veel kaks sõna muusika salvestamiseks mõeldud tehnikast, sest meie esimene stuudio oli väga pikka aega ainus koht terves Eestis, kus muusikat sai salvestada, et oli ka Tallinna heliplaadistuudio. Ma ei tea, kui palju seal seda salvestati, aga kui Mozarti nõudlikku tehnikat sinna õnnestus hankida? No juhtumisi ma töötasin paralleelselt seal selles heliplaadi stuudios niimoodi osaliselt aga esimeses stuudios noh, ütleme niimoodi, päris korralik tehnika õnnestus hankida kusagil 77.-ks aastaks, tõeliselt korralik tehnika, varem oli seal suhteliselt vana salvestuspult, see oli küll pärit Tšehhoslovakkiast, aga siis me saime uue puldi ja noh, kui oli esimene quattro saade, see oli siis 40 aastat tagasi, 13. märtsil, siis see oligi pühendatud renoveeritud raadioteatri avamisele, siis oli seal tehtud ehitustööd, kõik vastavalt akustika oli hästi välja arendatud ja siis oli seal enam-vähem kaasaegne helipult ja mikrofone jällegi seesama õnnetu valuuta. Ta valuuta eest sai ostetud mikrofone saksa mikrofonid. AKG oli üks selline firma, sen hõisher, kes tehnikaga tegelenud, need nimed ütlevad meile vist päris palju. Aga palju asju tuli ise teha jällegi sedasama kommutaator, kuna see oli väga keerukas aparatuur, seal oli väga palju võimalusi, siis selleks, et ta paindlik oleks. Siis kommutaator tehti ise, ühesõnaga akustika tehti ise ja seesama härra Wilhard pilvisto fenomenaalne helimees tema siis tegi selle esimese foonid ka akustilise kujundused. Kui sinna minna, siis esialgu noh, tol ajal nagu veidikese nagu peaaegu et kosmoselaevatunne, et perforeeritud alumiiniumist plaatidega seinad ja kõik kuidagi nagu selline hõbedane, on see selline üldine tonaalsus. Sa ise arvutatud, ise sai ehitatud umbes nii. Kas oli midagi, mille taha tollaste tehnika inimeste mõttetakerdus selles mõttes, et ei olnudki maailmas eeskuju? Unistus oli küll, aga ellu ei jõudnud. No tegelikult. Samas olid enamus asju siiski olemas, aga ei pääsenud neile ligi ja üks selline unistus, millega laboris päris pikalt tegelesime, oli siis see, et oleks võimalik teha raadio otseülekandeid ükskõik missugusest punktist, sest noh, kui sa oled näiteks metsas ja sul ei ole raadiomikrofoni, mis ulatuks kaugele, siis sellest noh, ei ole võimalik, eks ole, ainult salvestuse võid teha, aga väga palju oli selliseid kohti, kus midagi huvitavat toimus, aga seal ei olnud jällegi õnnetul kombel neid liine, mille kaudu see otseülekanne teha. Ja siis me punnitasime seal päris palju selleks, et ehitada valmis üks selline raadiolink, millega oleks võimalik seda ülekannet teha. No aga seal oli jällegi palju piiranguid, üks piirang oli see, et sagedusalad olid väga konkreetselt piiratud, et sa ei tohtinud. See on praegu ka jah. Aga praegu on nagu võimalusi valida, aga siis oli niimoodi, et osa sagedusalasid oli sõjaväele antud. See asi käis kõik sideministeeriumi kaudu ja seda kahjuks õnnestunudki realiseerida, aga siis tulid pikapeale juba need raadiomikrofonid, millega sai kaugemate vahemaade taha. Et nii see asi läks. Tänapäeval muidugi see tundub sellise imeliku jutuna, et kuidas siis nii sa võtad tänapäeval kasvõi mobiiltelefon ja teed sellega salvestuse juhul kui see asi on tõeliselt huvitav ja noh, televisioonis on küllalt lõike, mis on sellesama mobiiltelefoniga salvestatud ja noh, käib küll, aga siis ei olnud seda Jah, ja nüüd on meil niisugused koodek, aparaadid, millega saab ka mis tahes punktist eestist otse-eetrisse minna, nii et ei olegi vaja salvestada. Selles mõttes nagu võiks öelda küll, et toimetajad, andke aga pihta, tänapäeval on kõik võimalused. Kas midagi peaks rääkima ka sellest ajastust, kui vana raadiomaja katusele ilmusid satelliidivastuvõtutaldrikud. Kui suur samm edasi see oli? See oli nüüd seotud Vaba-Euroopa saadetega, tähendab, see oli juba aasta 1991 või 90 ma seal täpselt ei mäleta. Siis kui N Liit hakkas juba lagunema ja siis juhtus selline lugu. Vaba Euroopa saateid enam ei segatud, nii väga, see oli nagu enam-vähem juba legaalne, tohtisin ikka kuulata. Vanasti olid ju segajad, mis ei lasknud ei Ameerika häältega Vaba Euroopat kuulata ja siis ma nüüd ei teagi, kes personaalselt, aga mul on selline kahtlus, et Hannes Valdma käsi oli seal jälle mängus, et Vaba Euroopa eesti toimetusega sai alguses räägitud, siis lepiti kokku ja siis me sõitsime. 91. aasta suvel sõitsime kolmekesi mina, Hannes Valdma ja siis Harri Tiido, sõitsime Münchenisse Vaba Euroopa toimetusega asju ajama. Toomas Hendrik Ilves oli siis Eesti toimetuse juht ja noh, siis me tegime ühe sellise lepingu, et Eesti Raadio hakkab oma ultralühilainevõrgu kaudu edastama Vaba Euroopa saateid, kuna siis sellist ideoloogilist keeldu enam ei olnud. See oli täiesti legaalne ja selleks, et see asi saaks, et korda loomulikult oleks võinud telefoniliine mööda sealt Münchenist kaugelt see programm siia tuua, aga siis leitaks teine lahendus. Kuna siis oli juba satelliitside oli üsna arenenud siis oli nõnda, et me panime esimese stuudio või siis raadioteatri katusele ühe päris piraka kolmemeetrise läbimõõduga satelliit Denny see vaatas siis üht kindlat suunda ja teiselt poolt Münchenist saadeti siis signaal üles ja siis me võtsime selle vastu ja sisse läksin otse-eetrisse, et selles mõttes jällegi see oli üks selline huvitav, ütleme, tehniline töö, et kõigepealt me arutasime, kuidas seda teha. Loomulikult siin oli küll põhiline osa vaba Euroopa tehnika inimestelt, kes selle skeemi välja mõtlesid, aga siis oli niimoodi, et Vaba-Euroopa maksis Eesti raadiole selle eest tasu, et Eesti raadio nende saateid edastas ja selle raha eest sai osta jällegi Scotsi. See oli küll Nõukogude Liidu lõpuaastatel, aga siis oli veel rubla veel kehtis ja, ja noh, niimoodi, et lihtsalt sa lähed otse ja ostad, sellist võimalust ei olnud. Vaba-Euroopa saadete transleerimine oli isegi majanduslikult Eesti raadiole kasulik. Ja sel ajal oli veel nõnda, et me pidime iga päev kirjutama raporti, kas sellel satelliitkanalil ei olnud mingisuguseid tehnilisi rikkeid, käid ja selleks, et nüüd see raport selleks pandi sinna tehnilisse keskusesse üks mobiiltelefon sel ajal oli mitte GSM veel, vaid siis oli NMT, see Põhjamaade mobiiltelefon, suur antenn oli katusel ja siis me saime Soome võrkusele kaudu nose, mobiiltelefon oli selline diplomaadikohvri suurune siis. Ja iga päev me siis saatsime faksiga. Mis asi on faks tänapäeval? Paljud ei teagi seda. Saatsime faksiga Sis raporti Münchenisse, kas on olnud rikkeid või mitte, sest München ju maksis jällegi sellele satelliitkanali firmale selle eest. See oli jah, jälle üks selline huvitav ja tehniliselt täiesti täiesti põnev asi. Ultralühilainet enam ei ole raadio, suurt saatja masti enam raadiomaja õue peal ei ole, kõik on need asjad jäänud minevikku. No selles mõttes nüüd tehnilises mõttes ultralühilaine küll on, aga ta on lihtsalt teises sagedusvahemik, kus vanasti oli see Nõukogude Liidu sagedusvahemik ja Soome raadiot nagu meie roodiatega kuulata ei saanudki. Aga nüüd me oleme läinud nõndanimetatud FM alasse, no siis oli ULL ala tegelikult sisuliselt on seal sedasama muutus ainult sagedusvahemik. Aga jah, kui nüüd sai telemast valmis, siis siit õue pealt kolis ilus, mina ütleksin, päris ilus oli see torn Tartus sellel linna keskel olles praegu sedasama Telemast monteeriti maha ja kogu see värk läks kloostrimetsa teletorni. Aga jah, nüüd võib-olla huvitav võiks olla see, et kuidas üle Eestis asi levis, näiteks see oli ka üks niisugune tehniline lahendus, et kuidas väga lihtne oli teha näiteks stereosaateid ja quattro saateid siin Tallinna kuulajatele, sest see raadiosaatja oli siinsamas, liinid olid ühendatud stuudioga ja nii edasi. Aga teised linnad ka stereosaadetega oli selline lugu, et esimene stereosaade Tallinnast Tartusse või siis stereoprogramm ühest linnast teise oli siis 72. aastal, see oli jällegi Nõukogude liidus esimene, kus ühest linnast teise saadeti stereosignaal. Ja siin oli nüüd üks selline jällegi legendaarne mees nagu Matti tähema, ta töötas raadiokeskuses sel ajal noh, raadiokeskus tegeles raadiosaatjatega ja tema siis tegi sellele tehnilise lahenduse, kuidas oleks võimalik stereosignaali ühest linnast teise kanda, praegu tundub see väga lihtne internet, no rääkimata muudest võimalustest tegelikult praegu ainult kasutatakse põhiliselt internetiühendust. Aga jah, siis tuli selleks jällegi nii üht kui teist välja mõelda ja meil oli siis koostöö nii raadiokeskuse inimestega väga hea koostöö tehnilises mõttes mis lõi võimalusi. Aga meil oli siis ka üles raadioga. Ja nüüd ma tahaksin küll kohe meenutada ühte jällegi ühte legendaarset meest, Paavo Copponeni, kes oli üles raadios ühe tehnilise allüksuse juhataja, ta oli tõeline estofiil, sest ta rääkis vabalt eesti keelt, aga selles ei olnud ka midagi imekspandavat, sest ta naine oli Eestist. Ja ma mäletan, kui ta esimest korda kohtusin siis maa oma puise soome keelega, mõtlesin kohe, et hakkan temaga siis purssima, aga ta tuli, räägib mulle kohe. No tere, tere, no lähedane. Siis vaatame, mida me saaksime teile anda. Ja siis sai üles raadiost toodud lausa väikese veoauto koormatäite kaupa erinevat tehnilist varustust, mida siin meil vaja läks. Neil oli see jah, juba veidikese vananenud, see oli maha kantud, seisis neil laos, aga me saime sealt isegi raadiosaatjaid selleks, et neid siin mitmes kohas Eestis püsti panna. Selline tore mees, kahjuks on ta nüüd praegu juba juba paremas maailmas ehk aga ta oli tõeline eesti sõber ja tema abi näiteks. Ma mäletan isegi kohvikusse sai toodud pandikute riiulit, sest seal olid nad juhtumisi üle lennata, küsis, et kas teil on vaja see muidugi on vaja, et meil kohvikus kõik käib niimoodi käsitsi lähed ja viskad sealt august sisse kasutatud nõud, et see tegi elu mugavamaks, aga no mitte ainult sealt ikka päris palju asju, sealhulgas ka sedasama õnnetut Scotši. Ja siis üks selline tore mees oli estofiil Veli klamy, kes kui olid Eesti ja Soome raadio ühiskontserdid Savel sild, oli see soome keeles siis või helisild eesti keeles, siis pärast seda võttis ta selle meeskonna, kutsus oma Äramusse ja tegi siis neile sellise mõnusa õhtusöögi. Ja see oli tõeliselt nauditav ja selline noh, vaba tunne oli kuidagi. Ma mäletan, siis oli ka üks selline naljakas juhtum, et me pidime pärast seda õhtusööki minema hotelli ja järgmisel hommikul pannakse Meinhard laava peale tulema. Aga mingisuguse asjaajamise vead, kui juhtus niimoodi, et ma selle laeva peal ei saanudki saime alles järgmise hommikuni, kuhu siis Tallinnasse tuleva laeva peale. No ja siis veel islami võttis meid oma tiiva alla. Hotell muidugi pikendati jällegi üles arvel ja siis ma mäletan, et no mis ma sel päeval tegime siis Peeter Saul, kes oli dirigendina kaasas, tegi seal tema lemmikroog, nagu ta ise ütles olikuljaš ja siis ta tegi kogu sellele seltskonnale seal veli klouni eramus. Kuljaši. Niisugune lõbus juhtum sellest ajast Kaja loodimisel on täna rohkem kui 30 aastat Eesti raadios tehnikaerialadel töötanud Avo-Rein Tereping. Noh, vaevalt te olite 1970. aastal lõpetanud tollase Polütehnilise Instituudi elektroonikainsenerina kui te juba astusite Tartu Ülikooli, et õppida psühholoogia eriala töö kõrvalt ja 83. aastal te tegite ära NSV Liidu Teaduste Akadeemia psühholoogia instituudis kandidaadikraadi tehnopsühholoogia erialal. See on suur pööre elus. Kas see tuli sellest, et tundsite, et igapäevatöö tehnikaerialadel ei ole veel kõik see, mida te elult ootate, tahate? No tegelikult mul ei olnud. Kavas üldsegi oma tegevusprofiili muuta lihtsalt. Ma olin just käinud pärast lõpetamist aasta sõjaväes. Ja juhuslikult ma kuulsin, et Tartu ülikool võtab vastu inseneripsühholoogia erialale üleüldse psühholoogia erialale ja sealhulgas ka inseneripsühholoogia erialale, neid, kellel on juba mingisugune kõrgharidus juba olemas. Ja see oli selline kaugõppekursus ja noh, ma hakkasin mõtlema, et pagan, see võiks ju jube huvid olla, mitte sellepärast, et ma tahtsin oma eriala muuta või tehnika oleks muutunud igavaks vaid vastupidi, ma mõtlesin võib-olla saaks kuidagi tehnikat ja psühholoogiat omavahel ühendada ja noh, siis ma sinna läksingi, seal neid soovijaid oli oluliselt rohkem kui kohti aga siis oleva põhjendada, milleks sul seda haridust vaja on ja siis mina leidsin põhjendused selleks, et uurida ja mõista paremini, kuidas inimene tajub ruumi heli, kuna ma essis just tegelesin stereo fooniaga ja noh, sellest põhjendusest piisas ja siis jah, sai see asi ära tehtud, nii et see Moskvas kaitstud väitekiri tegelikult, et ei olnud selles mõttes nagu psühholoogia, et kuidas see inimese hing on, vaid see oli pigem eksperimentaalpsühholoogia, mis oli seotud siis inimese kuulmistajuga. Ja see oli jube põnev. Ma läksin sinna ennekõike sellepärast, et see oli, see oli sedavõrd huvitav kusjuures inseneri jaoks oli veel huvitav kogemus kõik need, kellega ma seal koos õppisime, paljud olid lõpetanud tehnikaülikooli ja siis avastasime äkki, et okei, insenerile on selge, vajutad nuppu, aasis toimub sündmus B vajutad kangi. Et siis noh, lennuk tõuseb üles või auto sõidab edasi. Aga tuli välja, et psühholoogias ei olegi niimoodi, et kui sa annad mingisuguse stiimuli, et siis võib juhtuda ka saa B või C, see ei ole sugugi kindel, et juhtub just see, mida te ootate, selline nagu maailmavaade sellega oluliselt muuta. Ja siis me hakkasime aru saama, et tegelikult maailm ei ole nii rangelt determineeritud, vaid siin on väga palju sellist, nagu tõenäosuslikus, mingisuguse tõenäosusega võib juhtuda, üks sündmus võib juhtuda, teine sündmus. See määramatus on oluliselt suurem kui tehnikas ja see oli, see oli ääretult võluv, ma ütleksin niimoodi, muidugi meil olid seal võimsad õppejõud, tollal ka kes tegid selle asja huvitavaks. Kas see on aidanud teil endal elus paremini toime tulla, kui te teate, et määramatusel on elus nii suur roll? No see teadmine kindlasti aitab, ehkki ma ütleksin küll niimoodi, et sageli inimesed kujutavad ette, et see, kes on õppinud psühholoogiat, see on nüüd elus edukam sellepärast et ta teab, kuidas inimesed on seal, kuidas asjad on ja võib-olla nad siis suudavad oma suhteid paremini organiseerida, see ei pruugi üldse niimoodi olla, sest inimene on niisugune, nagu ta on, aga igasugused teadmised aitavad sul sündmusi paremini mõista, paremini seletada. Ja kahtlemata eks need psühholoogiaõpingud on selles mõttes tõepoolest abiks olnud, aga no ütleme nii, et psühholoogia on ka aidanud. Leiba teenida, te tegite Eesti raadios saatesarju psühholoogiast mitme kandi pealt psühholoogia ja tootmine ja te tegite koos härmas armega keskesaateid Hallooma, kuulan teid. Need olid siis selles mõttes uuenduslikud, et inimesed võisid, et keskpaiku helistada raadiosse kõik kuulsid, mida nad rääkisid oma muredest hinge pealt ära ja teie koos Härmoga mõlemad lõpetanud psühholoogiaõpingud siis vastasite või andsite nõu või aitasite hilistajal endal mingile tulemusele jõuda. Kas teil on meeles, mille üle inimesed kurtsid või rõõmustasid või millest nad tahtsid teiste raadiokuulajate kuuldes avalikult rääkida? Meil oli niimoodi kõigepealt see idee, selleks saateks tuli Härmolt ja kuna me oleme ammused tuttavad, siis ta nagu tegigi mulle ettepaneku, et teeme seda asja. Ja nii palju, kui mina tean, see oli esimene vaba mikrofoni saad Eesti raadios üldse, kus see, kes helistas, pääses ka kohe eetrisse. Teemadega oli nõnda. Me püüdsime kuidagi seda asja panna mingitesse raamidesse, see ei olnud selles mõttes nagu klassikaline usaldustelefon. Ma olen ka usaldustelefonis töötanud, kus inimene helistab mistahes küsimusega või mistahes murega vaid seal olid erinevad etteantud teemat, no muuseas oli seal näiteks viinavõtmisest või siis alkoholismist, eks ole, oli üks terve õhtu ja siis tavaliselt me kutsusime kellelegi, kes oli sellel alal ekspert, näiteks tan, professor Aleksander, pulber on meil seal esinenud ja siis oli meil ühes saates oli ka üks ekstrazens Viktor, keda ilmselt paljud raadiokuulajad on kusagil kohanud, ka tema oli ükskord saates ja ma siis rääkisime just sellest, et inimesed helistasid, küsisid Viktor, rääkis neile midagi, noh, ütleme võib-olla see tundus veidi ebateaduslik, aga kui inimestel on millegi suhtes usku, siis me peame sellest rääkima. No siis olid seal teemat lapse psühholoogia kohta. Ma mäletan, siis oli Helleni tuntud lapsepsühholoog, tollane alguses ta rääkis sellest sissejuhatava ja siis hakkasid tulema telefonikõned ja selleks, et nüüd vältida, ega me päris ei julgenud ka kõiki otse-eetrisse lasta, oli meil siis niimoodi, et näiteks Härmo kellegagi eetris rääkis, Meil oli kaks telefoni paralleelselt samal numbril küll ja nüüd kui teine telefon helises, ma võtsin selle vastu ja lihtsalt küsisin, et mis teema ja sageli on ju niimoodi, et, et, et noh, näiteks ka kuku raadio on hädas sellega, et vahel helistavad mõned, kes ajavad täielikku jama, mis isegi kuulajatele ei sobiks, et noh, sai tehtud väike selline eelselektsioon ja siis seni kuni Härmo lõpetas kõne ära, siis me võtsime järgmise, kes oli juba ootel ja kuna siis ei olnud veel minuti hinda telefoni helistamisel, siis inimesed helistasid meeleldi. Aga jah, see oli selles mõttes ääretult huvitav, et avas siis ka võimaluse, et sa helistad ja sa pääsed kohe eetrisse. Seda saadet sai tehtud minu meelest vist lausa kas kolm või neli aastat. See oli huvitav ja miks ma seda asja tegin ennekõike sellepärast, et see oli selline huvitav kogemus ja täpselt samuti oli ka teiste saadetega, kui ma hakkasin seda psühholoogiasaadet tegema. Pärast seda, kui ma olin Tartus seda õppinud, siis see tundub mulle sedavõrd huvitav, et ma ei saanud seda kohe endale jätta. Siis ma kutsusin sinna esinema, Jüri Allik on seal esinenud ja Aavo Luuk, kes on küll võib-olla mitte nii laialt tuntud. Päris paljud Eesti tuntud psühholoogid aitasid mul seda saadet teha. Ega mina ei olnud see, kes rääkis kogu aeg, mina esitasin küsimusi, suunasin, ma olin siis nagu saatejuht. Aga see oli lisaks sellele, et ma tegin põhiliselt ikka tehnikatööd. Tulles veel tagasi selle kesköise sissehelistamis saate juurde. Vaat tänapäeval on see, et need, kes helistavad, on sageli kas tujust ära või nad on lausa kurjad, et meil on ju võetud kasutusel niisugune termin nagu vihakõne. Et kui te võrdlete aega, siis tõenäoliselt see oli millalgi 90.-te keskpaika, eks ole, 20 25 aastat tagasi. Kas inimeste Mytelda meelsus aga, aga valmisolek avalikkuse ees rääkida on kuidagi muutunud või missugust vahet või erinevuste märkate? Ma ei mäleta. Seda küll, et seal oleks olnud selliseid nagu vihakõnesid, et sul on mingi teema on näiteks välja kuulutatud, et me täna räägime sellest ja kes soovib, helistage, et siis oleks olnud palju neid, kes noh, lihtsalt sellepärast, et helistada ja oma oma viha välja elada hoopis teisel teemal näiteks oleksid rääkinud. Mul on jäänud küll selline mälestus, et suurem osa helistajatest rääkis sellel teemal, millest me parajasti rääkisime ja paljudel olid just selle teemaga seotud küsimused ja mured. Tõsi küll, mul on üks kogemus, ma töötasin siis juba Eesti telefonist, see oli 93. aastal sisse, saade veel jätkus ja noh, siis ma mõtlesin ka, et mis teemal võiks veel rääkida ja siis tekkis idee, et räägiks õige sellest, kuidas inimesed kasutavad telefoni suhtlemiseks. Aga noh, kuna oli teada, et maski telefonis töötanud, siis seal tuli küll siukseid väga vihaseid kõnesid, et miks ikka telefoni ei saa ja nii edasi. Need ei olnud otseselt vihakõnedega, selles mõttes olid nad ju murekõnet. Et tänapäeva noortele tundub ju kummaline, et sul ei ole telefoni, mobiiltelefoni Eestis rohkem kui inimesi, aga siis oli niimoodi, et seda tavatelefoni, mida sa koju tahtsid ja mida sul väga vaja oli sobiv järjekorras seisma ei õnnestunud seda teha. No tehnika oli lihtsalt nii madalal tasemel, et jah, siis oli küll üsna mõned sellised vihased rääkijad. Saime nendega hakkama. Lisaks niisugustele elukutsetele ja ametitele, nagu on elektroonikainseneri ja psühholoogiaprofessor. Ma olen märganud nime ees ka niisugust ametinimetust nagu psühhoakustik. Ma ei tea Eestis kedagi, kes oleks psühhoakustikat. Mida see termin tähendab? No see tähendab inimest, kes uurib kuulmistaju ja sellega seotud psüühilisi efekte või seda, kuidas me kuuleme, missugused muutused toimuvad ajus tegelikult psühhoakustika on Eestis mõned veel näiteks akadeemik Jaan Ross on, on kindlasti psühhoakustika lihtsalt noh, sellest on nagu vähem teada. Aga ega jah neid Eestis eriti palju ei ole, see tähendabki siis seda. Psühhoakustikud uurivad kuidas inimene tajub erinevaid helisid, missugused nüansid, missugused seaduspärasused on, kuidas peegeldub inimese teadvuses ja noh, kogu see temaatika ja samas akustikud muuseas uurivad ka seda, et näiteks kuidas inimesed tajuvad heli, moonutusi aga ütleme, heli moonutusi võivad põhjustada väga erinevad asjad, näiteks kasvõi see, et kui kontserdil on helivaljus liiga suur, siis mitte, et aparatuur, taks, aga kõrvis hakkab moonutama selle kohta me oleme teinud siin ka Tallinna Ülikoolis mõned sellised üsna tõsised eksperimendid ja selgub, et see helitase, mida sageli kontsertidel pakkuda võetakse, on liiga kõrge. Tegelikult inimesed ei soovigi seda. Aga noh, ütleme siis need, kes seda kontserti pakuvad, sageli arvavad, et mida valjem, seda parem on mingi selline optimaalne valjus, mida kuulajad peavad enda jaoks kõige sobivamaks. Olgu siis öeldud, see on kusagil 85 detsibelli, kui niimoodi tehnika poolelt rääkida. See ongi see psühhoakustika. Ka tänavu veebruaris kirjutasite Postimehes kurja arvamusartikli, et vabariigi aastapäeva piduliku kontserdi teleülekande heli oli ebakvaliteetne. No mis sellel siis viga oli? Ütleme nii, heliinsenerid nimetavad teatud helivorstiks ja nad nimetavad seda vorstiks, sellepärast et selle heli dünaamika on liiga kitsas ja mis oli nüüd konkreetselt selle vorsti põhjus, mis oli seal selles heliülekandes, kuidas subjektiivselt tundub, see tundub niimoodi, et te ei suuda eristada erinevaid pille, mis mängivad hea, normaalne see heli, mida inimene eelistaks, on, on läbipaistev. Tänapäeval sellist läbipaistvat heli, ütleme näiteks rokkmuusikas on üsna harva, aga taotluslik. Aga kui laulab solist ja kui solist laulab midagi sellist, mida tahaks kuulda seda sõnumit. Ja kui sa ei kuule seda sõnumit, ei saa sõnadest aru, ei saa sõnadest aru, siis on midagi viltu. Mitte sellepärast, et solist ei oska rääkida või on tal articulatsiooniga mingid probleemid. Aga seal on mingi tehniline probleem ja see tekitaski minus siukse pahameele. No, ega ma ei kirjutanud seda lihtsalt niimoodi, et, et mulle tundus, kõigepealt mulle tundus, aga ma hakkasin tema, aga mine tea, äkki minu telekal midagi viga või on äkki mu kõrvalt kuidagi niimoodi viltu veidikese, kes ma helistasin üsna mitmele heale tuttavale, kes on ise helirežissöörid, kes on selle asjaga tegelenud ja nad ütlesid, et kuule jah, et minul tekkis samasugune mõte, kui ma seda kuulsin. Ja hiljem lugedes kommentaare selgus, et jah tõepoolest kõigile tuntusse heli. Noh, kui ma ütlen halb, mida see tähendab, see tähendab siis minu arvates seda, et me ei saanud aru sõnadest muusika taustal, kas oli muusika liiga vali või oli siis seda helisedavõrd kompresseeritud, on üks selline vahend helitehnikas, millega heli dünaamika surutakse kokku. Tihtipeale seda kasutatakse, aga kui seda valesti kasutatakse, siis Eli muutubki selliseks vorstiks, miks vorstiks sellepärast? Ta on kogu oma valjuses kogu aeg ühesugune, seal ei ole vaiksemaid kohti, seal ei ole läbipaistvaid kohti. Ja no läks kohe süda nii täis, et mis jama see on, et ometi tänapäeval on sedavõrd kvaliteet, et tehnika et miks siis niimoodi, sellepärast saigi see kuri kiri kirjutatud. Kusjuures jah, seda tunnistasid ka televisioonitehnikainimesed, et jah, midagi oli viltu küll, me uurime seda asja. No loodame, et tulevikus asi läheb paremini. Tähendab, kas midagi oli tehnikas viltu või see on mood võtta need helide kõige kõrgemad ja kõige madalamad osad maha ja suruda niisugusesse ühtsesse keskmisesse, nagu te ütlete, vorsti kas on mood või see oli ühekordne viga. Ma arvan, et see oli küll ühekordne vigasest, et see ülekanne tegelikult ei nõudnud seda, et oleks pidanud sellist vorsti tegema selline kokkusurumine, see sai alguse kusagil paarkümmend aastat tagasi, siis kui helisalvestuses tekkisidki need kompressorid, mida sai väga edukalt kasutada ja siis jäi paljudele produtsentidele selline mulje, et mida valjem tundub see heliolevat, seda paremini ta müüb plaatide peale eriti. Ja vaatamata sellele, et digitaalsalvestus võimaldab ülihead kvaliteeti, aga väga suurt dünaamikat siis hakatigi tegema selliseid kompresseeritud helisalvestisi, sest usu, tead, mida valjem, seda paremini kompresseeritud ta tundubki, veidi valjem ana, aga ta ei ole enam läbipaistev, tamp kalk ja mitmed uuringud on näidanud, noh, see kuulub ka veidikese nagu psühhoakustika valdkonda, et tegelikult, et see kompresseerimine ei suurenda. Aga kuna see masin on juba käima läinud, siis praegugi, kes viitsib internetis vaadata, on üks selline termin nagu heli, valjuste sõda, inglise keeles laudne Swoor. Seal võib näha üsna selliseid erinevaid arvamusi, aga põhiliselt siiski suurem osa nii esitajaid kui heliinsenere leiab, et see asi tuleks lõpus lõpetada, lähme selle loomuliku, normaalse heli juurde tagasi. See on see põhjus, miks selline asi võib nagu. Ühest küljest kunagi oli see kommertseesmärgil, aga hiljem muutus üsna üsna laialdaseks, kuna tehnika oli käepärast, siis hakatigi seda kasutama, aga tundub, et nüüd minnakse oma sellise normaalsuse juurde tagasi. Helitehnik. Kas ma olen sageli näinud teid kontsertidel, te käite koos abikaasaga, sümfooniakontsertidel ja Birgitta festivalil ja missugused on teie muusikalised eelistused? Ma kuulan meeleldi ooperit ja võiks öelda, et ma olen isegi mõnes mõttes ooperifänn, ma olen käinud üsna palju Helsingi rahvusooperis, sest seal on just see, mis mind huvitav, ma olen käinud Viini rahvusooperis Barcelonas, kui ma olin seal juhtumisi komandeeringus, siis esimene asi. Ma vaatasin, mis on teatris. Öeldakse küll jah, et ooper on surnud. Selles mõttes ta võib-olla on surnud, et ega selliseid palju mängitavaid ooperiteoseid ju viimasel ajal eriti tehtud ei ole, ikkagi mängitakse putsiinitia, tonitsetit ja vertit ja ja ikka ja jälle ja ikka ja jälle saalid täis. Et ma ei ütleks, et mul on mingi eriline muusikaline eelistus, mulle meeldib igasugune muusika, sedasama vorst vahel sobib aga suhteliselt mõõdukalt. Ma olen vaadanud, et selleks, et saada ooperilauljaks kõigepealt inimene ta palju töötama, järelikult selle taga on meisterlikkus. Rääkimata sellest, et seal sa kuuled orkestrit mängimas naturaalselt ilma võimenduseta. Ja nii nagu meil Nokia kontserdimajas tehtud omal ajal 2010. aastal tehtud eksperimendid näitasid, et inimene kontserdil hindab mitte valjust, vaid ennekõike loomulik, kust kui võimendust tehakse, siis see peaks olema selline, et seda ei ole nagu märgatagi. Mitmed Eesti raadio helirežissöörid seda oskavad ja ma tean, siin on näiteks Tanel Leesment, kes käib paljusid selliseid üritusi helindamas, et seal on tõeliselt perfektne heli, aga sageli mõnel juhul võib, kui mõni teine mees on puldis kuulda sedasama vorsti või siis on kuidagi asi moonutatud. Nii et jah, mulle meeldib ooper ja ma arvan, et ega ooper ei kao kusagile. Aga eks muidugi klassikaline muusik ka, see on see, mis paneb mõtlema ja aga ma ei ütleks, et mul oleks mingi eriline muusikaline eelistus mingi stiili suhtes. Mulle meeldib kõik, mis on hästi tehtud. Vikerraadio 50. aastapäeva eile andis pika intervjuu Eesti raadios rohkem kui 30 aastat töötanud elektroonikainsener hilisemas elus psühholoogiaprofessor ja psühhoakustika Avo-Rein Tereping. Küsitles Kaja Kärner. Koja lood.