Tere, Meie inimesed, saade, käbi ei kuku, vaatleb kasvamise ja kasvatamise lugu ja see teadagi koosneb paljudest helgetes hetkedest, aga mitte ainult. See on ju elu. Mul on hea meel, et täna avavad end vikerraadiokuulajatele tütar Anni ja isa Aivar, kelle mõlema perekonnanimi oli 2013. aasta jaanipäevani. Pohlak. Aivaril on perekonnanimi endiselt Pohlak annist saiaga pärast nimetatud jaanipäeva abikaasa Tomi järgi rahula muu kõrval end modellina ja laulutekstide autorina teostanud anni tõstab kõige rohkem esile kirge tegutseda jalgpallikohtunikuna. Isa Aivar omandas majandusinseneriharidused, aga muidugi teatakse teda ennekõike kui Eesti jalgpalliisa. Niisiis on tänane saade perekond Pohlaku päralt. Jutu juhib Sten Teppan. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse anni. Tere ja Annika on kaasas, isa Aivar, rõõm näha. Tere. Sa oled üks nendest inimestest, kelle ööpäevas on kindlasti rohkem kui 24 tundi. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik sellist elu elada. Puhtlogistiliselt peaks minu meelest olema selleks helikopter. Ma tean, sulle ei meeldi lennata, ilmselt sellepärast sul isiklik kopter ka puudub. Ja kindlasti ei tuleks ma sinu käest kasutatud autot ostma sest selle läbisõit on ebanormaalne. Sa oled nõus, et 24 tundi ööpäevas on sinu jaoks vähe või milles küsimus, kas ma saan millestki valesti aru? Ma olen nõus, et tundub, et on vähe, et lihtsalt kogu selle asja taga on väga hea planeerimine, et mul on tegelikult aasta otsa täpselt ette teada, kus ma umbes aasta otsa, kus ma viibin, mis kell, kus ma olen, on neli kategooriat, on? Reisil ja siis on kohtumised, siis on teatri ja kinokülastused neljas rubriik ja, ja noh, kodus see rubriik siis tähendab siis omakorda seda, et seda ma nagu enam ei lahterda, see on see, mis peab olema nagu peas, endale hästi selge, et siis see aeg jagunebki siis logelemiseks töö tegemiseks, siis arvutiga töö tegemiseks, telefoniga töö tegemiseks, Ani nooremale õele kodukoolitundide andmiseks, perega suhtlemiseks, pereeluks, mis omakorda jaguneb siis kodutöödeks mere ääres olemiseks, mesilastega tegemiseks, aiaga tegelemiseks, näiteks eile eile panin kasvuhoone toimima terve päev otsa Nallasin tomatit ja kurkide ja igasuguste külvidega ja kui õhtul tegin treeningringi mägedes, siis naine jooksis samal ajal kuskil kuskil metsavahel, saime kokku ja siis ma ütlesin talle, kallistasin ja ütlesin, et mul oli üks täna üks väga tore päev, et oli üks selliseid hetki, kui ma läksin, tõusin mägedes süles, meil Sõrves on sellised mäed, kust päris mäed, Läksin, läksin nagu siis kõndima ja mis on treeninud ringi ja sel hetkel siis oli selline, mida ma harva nagu tunnelikud, täiuslikkuse tunne oli, oli nagu selline hästi eale olnud. Paneksin enne, kui saade päris hoo sisse tõmbab paikaga mõned sinu tegemised, anni, millega sind seostada või kuidas sind kutsuda. Fakt on see, et varsti oled sa noor ema. Kuidas just ütlesid, et noor ema peagi ja ja mina pigem vaatan just pere poole, kui ma endale nii-öelda ise peaks tiitlit panema, et siis ma tahaks olla hea abikaasa ja ema ja ja kõik ülejäänud tegemised on sinna kõrvale, et kui nüüd peaks mingisuguse ameti valima, siis ma armastan enda kohta jalgpallikohtunik öelda, et muud muud asjad on nagu kuidagi tulevad ja lähevad, aga, aga üks selline vahva, ma ütleks, selle hobi ma ei, ma ei võta seda tööna, et, et üks on kuidagi veidi tugevamalt, võib-olla hinges kui teised. Aivar sul on ikka keskmisele Eesti perele mõeldes lapsi rohkem ja oleks mulle tundub õiglane teiste suhtes ära mainida. Kes nad on ja mis nad teevad anni kohta me kuulsime ja kuuleme veel, aga, aga teised lapsed. Annilon vanem vend Siim on 32, saab annil, on normend, kes on 28. Annil on noorem õle, kes saab suvel 22 ja siis on annil noorem poolõde, kõige noorem. Kes saab suvel kümneaastaseks ja siis Siim Belle Liisa ja Pillerin on Ani õdede-vendade nimed. Mis esimesed asjad Aivar su enda kodust lapsepõlvekodust meelde tulevad? Kas sa oled Tallinna poiss vä? Ja, ja ma olen Tallinnas teha, et kuigi ma olen enamiku oma elust veetnud maal ja, ja tõenäoliselt see oli ka minu lapsepõlve üks kõige suuremaid peavalusid, mida mu vanematele tegin, et emaga nõudsin maale elama minemist kogu aeg, et väga-väga jõuliselt mäletan, et ükskord ma arvan, ma võisin olla siis kuskil 10 aasta jooksul ma karjusin, kaks päeva järjest nutsin põhimõtteliselt, et maale elama minna. Milles ta tuli? Kuidas sa teadsid, et mis seal maal on, seal oli vanaema ja vanaisa olid mõlemad maal ehk siis ema ja isa pere oli mõlemad ikkagi maalt pärit ja ma arvan, et ma olen nagu tajunud-tunnetanud ise ennast nagu varasest lapsepõlvest peale ja ma olin alla kümneaastane, kui ma küsisin enda käest selliseid küsimusi. Et miks ma olen selline nagu vanaaegne inimene või, või midagi sellist ja minus on säilinud ürgolemas ütleme siis nagu niimoodi, et midagi sellist inimese julge olemas ja ja seetõttu on ka intuitsioon töötab teistmoodi veel ja ta pole nii ära hävitatud, eks ole, kõik need reaktsioonid, automaatsed reaktsioonid valedele asjadele, alkoholile, midagi sellist, eks ole, et ma pean nagu elama loodusega kooskõlas. Teistpidi on ka see Eratlikkuse vajadus on nagu väga suur enda sees, et. Mida sa mäletad sealt, missugune see lapsepõlv oli, kas pigem oma kodu, oma inimesed või, või käisid sinna juurde ikkagi hoovimängud ja sõpruskond? Mind armastati main armastatud laps, ehk siis oli väga-väga tähtis aspekt ja kuidas mõistatada hoitud hoolitud. Minu pärast muretseti mind, toetati, mulle anti vabadusse teine väga oluline aspekt, et antiruumi kasvada, eks ma mingil määral võtsin selle ruumi ruumise selliselt, sest et ka see lause on meeles, et ma olin 16, siis ema ütles, et õe kasvatame teiste reeglite järgi üles. Aga mille pealt tuli, ütleme, isa on selline intelligentne, tasakaalukas, rahulik eestlane ja ema tasakaalukas, intelligentne, jõuline passi järgi poolatar. Aga hästi segavereline, aga kes on kultuuriliselt ennast kasvatanud eestlaseks, et ta tuli Eestisse, kui ta oli kolmeaastane, oma perega talle kõige noorem laps. Emal oli vajadus allutada endale lapsi. Ja, ja ma tean, õega käisid tal veel jõulisemad lahingud kui minu omad, selle veel minuga. Aga mina sain sealt sellesamase tarkuse, et mind lasti suureks kasvada kõigepealt ja siis hakkas ta üritama mind nii-öelda allutada endale sealt minema, õppisin selle vabaduse tähtsuse vaata et laste kasvatamisel ja ja, ja ma olen andnud kogu selle ruumi, mis on olnud võimalik selleks, et igaüks oma oma oma tee ise ise. Mida sa silmas pead vabaduse all, kas seda, et, et sa võisid õhtul tulla ka hiljem koju ja keegi väga ei muretsenud reeglit, mingisugused ikka kehtisid? Sten sa võid ette kujutada see, et, et ma ei käinud kuskil, et ma ei tahtnudki kuskile. Seljateemat üldse ei olnud. Ma olin, kasutasin oma raamatut suhtes ja, ja käisin maal ja seda seda teemat üldse ei olnud, et oleks nagu mingile valele teele läinud. Küsimus oli ikkagi nendes lihtsalt otsustes, kuidas ma tahtsin edasi minna, näiteks mu jumala pärast ei meeldinud nii et ma jalgpalliga tegeleda, sellepärast et temal pidi arveid maksma, eks ole, ja ja juba Eesti aja alguses ja eks ta oleks tahtnud, et ma oleksin läinud rohkem majanduse sellise ärisuuna peale. Tegelikult ei lõpetanud, eks nagu sa ütlesid, insener-ökonomistina tipi sinna ma läksin loomulikult sellepärast et ma ei olnud väljakujunenud lihtsalt ja läksingi, kuna ema oli õpetanud, et Tartu Ülikooli rahanduse siis nii oli. Aga ega see mind nagu ei paelunud, et see tuli puhtalt sellelt teemalt, et, et a'la selliste, et lihtsalt, et asjadelt, et et mis on täna isegi veel aktuaalne, et kui ma emaga kokku saan, siis, siis tuleb alati nagu lõpuks ikkagi see, et kuule, mul tegelikult meil üks asi, ta küll väga enam ei taha seda öelda, nad on üle 80 minu ema isa, aga Tolobaalsele kuulete, et ma läksin eile sealt Hugo bossi poest mööda, ostaks sulle ühe ilusa ülikonna, nägin seal, oli üks tore või või et tahad, ma annan sulle raha, et käin juuksuris juuksed korda, et see on nagu rohkem või vähem täna endiselt nagu teema, aga see ongi nagu armastuse vaata osa. Et kui ema tuleb sellisest keskkonnast nagu ta on, ema on kasvanud, siis tema jaoks on need nagu olulised asjad, aga aga mina tean seda, et, et ma olen nagu temast saanud selle, selle tugeva sisemise enesekindlus, ehk siis. Mul ei ole nagu vaja kellelegi ennast nagu tõestada läbi Hugo bossi ülikonna või läbi läbi ilusa soengu, et mulle mulle sobib palju rohkem see variant, et, et no katsu sa lambavestis tänapäeva Euroopas läbi lüüa, et see on nagu minu arust hulga põnevam nagu väljakutse ja ja, ja, ja midagi nagu sellist, et ütleme tegelikult selle asja nimi on nagu see tähendab seda, et sa pead olema persoonile sedavõrd aktsepteeritud, sedavõrd tugev, et sa saad oma sisuliste asjade pealsast, sind peetakse nagu, nagu, nagu kellekski ja ja, ja sealt olidki need asjad, mis, mis siis laste kasvatamisel olid nagu olulised, aga, aga mis, nagu ainid puudutab konkreetselt, siis näiteks temalt on nagu väga tugev tagasiside. Ma olen ju mees, eks ole, minu jaoks on naine olnud kogu aeg üks väga suur mõistatus, sellepärast et pole ise naine olnud ja ja annilt on see tagasiside tulnud nagu väga-väga hea ja väga tugev ja, ja ma olen saanud nagu stardiimpulsi naise tüdruku mõistmiseks olen saanud läbi tagasisideme Annikast just. Ma jätan su lapsepõlve veel rahule, nii. Püüan siin sinu vastustest ise midagi välja lugeda, sest otsesõnu sa ei ütle, kuhu ma sihtisin, on see, et kas tõesti jalgpall ei olnud sinu hoovi mäng lapsena ja sa pigem olid omaette raamatutega, nagu sa ütlesid? Sellega on nüüd selline lugu, et, et jalgpallist pärineb, et minu hea vene keele oskus muuseas või ütleme mitte hea, vaid lausa väga hea, ma mäletan, me elasime kesklinnas Koidu tänaval ja kui ma olin seitsmeaastane, siis me kolisime mustamäele ja me elasime Sütiste 18 ja seal taga oli see mets, rahume, mets algas, mis lõppes siis teisel pool Nõmme linnaosale ja meie maja taga oli see vana tankitõrjet sott, et mis siis praegugi on alles seal Mustamäe haiglate kõrval. See oli see periood, kui seal käisid eestlaste venelaste lahingud, ehk siis reaalsed sõjad, tohutud kaklused, see oli siis, kui ehitati mustamäelt nagu üles ja, ja, ja minul oli veel üks väga oluline asi minu kujunemisel oli see, et mu ema pani mind kuueaastaselt kooli. Kuna ma ammu oskasin lugeda, kirjutada pole mõtet seal lasteaias rohkem käia. Ja ma olin hästi, ma olin hilise arenguga, eks ma olin füüsiliselt siis ma olin hästi väike poiss ja ma olin juba siis nagu teistsugune, ehk siis ma nagu sellesse koolikeskkonda üldse ei sulandunud sisse. Et või mul polnudki vajadust, teised vaatasid, et mingisugune eelkooliealine on siia nende klassi pandud, eks ole, ja, ja, ja eks mulle, kus ta kooli kogukonda ei tekkinud, mul oli üks või kaks sellist sõpra, kellega tihedamalt nagu läbi käisime, aga õuemängud, kuna õue eestlased tollele jalgpalli mänginud venelased mängisid õues jalgpalli ja kuna eelmises korteris Koidu tänaval oli mehe vene ohvitseri perekonnaga elanud ühisköögiga korteritest tulevad ühisköögikorterid ja nendel oli minuvanune poiss, siis ma valdasin kuueaastaselt vene keelt täiesti vabalt. Ja, ja ma läksin venelastega jalgpalli mängima, jalgpalli mängisingi venelastega konkreetselt õues ja talvel jäähokit üks kord siis selle piirkonna eestlased, kes siis kaklesid nende venelastega, tulid mu juurde ja ütlesid, et kui sa nendega jalgpalli mängimist ei lõpeta, siis me loeme, et sa oled venelane, mõtlesin okei, no mis siis ikka. Kui nii, siis nii, et kui muud valikut ei ole. Ja, ja ma ei saanud sellest mitte midagi aru. Et mis seal, mida see tähendab reaalselt sellepärast et teised olid nagu kodus kuidagi nagu ette valmistatud, aga mulle sellest sellel teemal ei räägitud ilmselt sealsamas põhjusel just nimelt, et ma mängisin venelastega jalgpalli, et mitte tekitada mulle mingisugust sellist sellist teistsugust, nagu tunned ja, ja hiljem pärast maal tekkis mul ka siis nagu oma sõpruskond, aga need poisleid, must, mingi kaks, kolm aastat nooremad seal tekkis nagu see lugu, et kus lõid välja liidriomadused. Et nende teiste endast natuke vanemate eestlastega koolis mul ei olnud midagi ühist venelastega, ma käisin jalgpalli mängimas, reaalne kogukond tekkis hiljem maale. Ma arvan, et kuskil selline 12. 11. eluaasta vahel. Et ja seal seal siis oli nagu kõike, et, et seal oli siis nagu neid õuemänge ja, ja jalgpalli oli seal ikka, no niimoodi, et päevast päeva ja ööst öösse, et poolte päevade kaupa ja, aga seal oli täpselt seesama, et ma olen nagu hästi tõsine inimene oma loomult hästi-hästi, tõsine inimene on kogu aeg olnud. Ja siis, kui ma 16 aastase Danny emasse armusin, siis kogu see seltskond, kes seal mu ümber oli, et kellega me siis nagu need poiste mänge nagu mängisime, et siis need läksid käest ära sellel perioodil kogu see kamp, et need tegid siis nii-öelda hakkasid siis tegelema nende poiste rumalustega, eks ole, aga jällegi Nad jäid kõik korralikeks inimesteks, sellepärast et see kriitiline iga oli tegelikult juba ületatud ja põhimõtted olid nagu paigas. Nanni, kui sa neid jutte siin kõrvalt kuulata, ma ei tea, missugune sinu kontakt on Aivar isa-emaga ehk enda vanaisa ja vanaemaga olnud, aga ta tundub, et väga sõnakuulelik poiss ei ole olnud, võttes arvesse, et juuksed on ikka nagu nad on ja ülikonda väga sageli tema seljas ei näe, ta ei kuula eriti sõna. Jah. No mina mäletan väga hästi ka seda aega 20 aastat tagasi, kus me olime vanaema vanaisa juures ja vanaema rääkis meile sama juttu, et kuulge, kas te saaksite isa viia juuksuri juurde näiteks või või äkki räägite temaga ära, et ta ikkagi seda või toda teeks? Mulle meeldib väga üks vanaisa lugu, mis ta räägib. Mul isast, et see näitabki kui konkreetne ja niisugune läbimõeldud tegutsemine oli juba nii noores eas, et kui ta lasteaeda viidi, siis talle ei meeldinud seal. Ja siis ta oli teinud seal hakkan nutma ja kisama ja siis vidi ja järgmine päev prooviti uuesti ja siis ma ei tea, äkki kolmandal päeval teatas, et tead, isa. Ma veel kaks päeva teen seda tramburai ja siis ma olen rahulik ja siis kaks päeva oligi ja siis kolmandal päeval oli laulik, läks ja mängis või tegutses oma asjadega. Ta on nagu väga teadlik olnud sellest, et miks ja mida ta teeb juba vist väga noorest. Jah, ma ei tea, kas sa oled märganud, on see üldse nii ilmne, et kui sa mõtled oma vanaisa ja vanaema peale ning Aivari peale, et kas sa näed teatud iseloomujoonte või või väärtuste ülekandumist, põlvkonnast põlvkonda? Nojah, kindlasti mulle tundub, et isa on saanud selle väga põneva temperamendi, mis on vanaemal, sellepärast on ka isal, võib-olla kui tal on olnud mingisugused konfliktid näiteks või asjad, et, et need on pigem vist vanaemaga olnud, et et nagu öeldakse, et omasugused mõneti nagu põrkuvad ja, ja tahavadki üks teistega võidelda nii-öelda, et et isa on hästi tugev isiksus ja, ja siis vanaema samamoodi, et kindlasti. Kas Aivar mainisid, et koolis sa ei olnud päris oma keskkonnas, et sa juba vanuse tõttu või õigupoolest nooruse tõttu tundsid seal ennast natukene teistmoodi kõik teavad sind praegu ikkagi liidrina? Jalgpalliliidrina, sa oled läbi surunud asju, mis, mis tõenäoliselt on võimalik läbi suruda ainult teatud omadustega inimestel. Kas need ilmnesid kuidagi koolipõlves ka, et kui sa nüüd laset klassid silme eest läbi just põhikoolini või, või siis gümnaasiumi keskkooli lõpuni, kes sa seal olid, kas pigem pildil või pigem pildi servas nurgas? Polnud üldse pildi peal, et et ja, ja see peab tõesti nagu paika, et, et ma olin hea õpilane. See on selge, et aga ma tegin seda ikkagi puhtalt kui kohustust, täitsin seal koolis. Ma õppisin hästi sellepärast et siis olid privileegid. Teises ja kolmandas klassis, mäletan, et kui sul ei olnud nädala jooksul ühtegi kolme jooksvalt, siis ei pidanud laupäeval kooli minema. Et ja ma käisin laupäeval koolis ainult esimesel nädalal seetõttu, et ma ei teadnud. Ja siis sain teada, pärast seda on kunagi olnud ühtegi kolmat väga pragmaatiline ja, ja see peab tõesti paika niimoodi, et kui mulle alguses üritati koolis mingi üles, ma pole kunagi käinud ühelgi klassiõhtul. Ma pole kunagi käinud ühelgi kooli lõpetamisel. Ei, ei, ei kaheksa klassi, nagu toona oli kaheksa, eks ole, lõpetamisel ei ole käinud, ei, ei ole käinud ühelgi seepärast on kõik põhimõtted, sõnastasin endale umbes kümneaastaselt, aga võib-olla üheksa aastaselt. Ja see on täiesti tõene, ütlesin endale. Ma ei hakka kunagi alluma massipsühhoosi-le. Ütlesin endale selle sõna välja selliselt. Teine minu jaoks oluline asi oli see, et ma kirjeldasin ära, et mehe ja naise suhted mäletan väga hästi, et see oli jah, see, millel on kümneaastane, siis ma tulin neljandas klassis, mäletan, kus ma olin tänaval mu ees läksin üks poiss, üks tüdruk ja ma mõtlesin endamisi, et vaatasin neid ja sõnastasin, rääkisin nendega niimoodi, et väga kurb, et poiste tüdrukud nii halvasti läbi saavad ja väga kahju on, et et tüdrukud ei usalda poisse, aga aga poisid ei vääriga seda usaldust. Siis tegid mingid järeldused enda jaoks. Aga keskkooli lõpetamisel. Helve Luukas oli meie klassijuhataja ja tal oli niisugune komme, et keemiaõpetaja, et ta iga igal keskkooli lõpetamisel andis, igale kinkis ühe raamatu, kirjutas sisse tsitaadid, mis iseloomustas kõige rohkem seda inimest, et excuse küsinud nende omaduste väljenduse peale, siis Helle Luukas kirjutas minu raamatusse Lenini tsitaadi. Ei eksi see, kes mitte midagi ei tee. Ehk siis ma arvan, ei ole oma elus veel niimoodi puusse pannud varem ega tõenäoliselt ka mitte hiljem, aga põhjus oli väga lihtne. Ma olin väga hilise arenguga. Ma sain rahulikult, mindi forsseeritud kuskilt otsast, ma olin, elasin oma elu, lugesin raamatuid, mängisin oma mänge ja ma sain küpseks 21 aastaselt TPI majandusteaduskonna kolmandal kursusel ühel kindlal päeval. Mul oli minu sarnane pinginaaberkoolis kogu aeg üks ja sama mu sõber siis nagu, ja meie suhtlemisviis oli selge, et ta küsis mu käest midagi siis umbes kolme kuu pärast, vastasin, võib-olla vastasin mõnikord ühe kuu pärast, mõnikord kahe kuu pärast, aga see oli nagu normaalne, et nii oli tõesti, nii oli. Ja, ja ülikoolis Ma ei suhelnud kah kaks esimest aastat praktiliselt üldse mitte kellelegi ka ja mul oli siis kommet tipi majandusteaduskonda asus tollal võib-olla ka praegu seal kopli tagaotsas kõige lõpus, Kopli poolsaare lõpus. Mul oli tol ajal komme siis loengutest jalga lasta. Mõnikord, kui ma läksin hommikul kaheksaks loengusse, jaa, jaa. Tundus, et see päev kohe seal ülikoolis kuidagi taha olla, siis sõitsin trammiga balti jaama, vaatasin mõne bussi ja sõitsin kuskile kaugesse metsa ja hulkusin päev otsa, tulin siis tagasi. Aga, aga teine ütleme, kui mul oli niimoodi, et ma ei saanud nagu tervest päevast ära jääda. Seal oli veel igasuguseid toredaid loenguid, kus väga mõtet olla ja, ja ma läksin jalutama koplisse, seal olid ju need samased liinid, mis täna on veel aktuaalne, viies liin ja nii edasi ja nii edasi, et oli ju väga huvitav vaadata, kuidas need inimesed seal nagu elasid. Et pooleldi põlenud majalobudikud ja, ja kogu see maailma üle järelemõtlemiseks oli see ju suurepärane koht, lisaks teen viisid enamasti need tänavad viisid mere äärde ja see oli väga-väga huvitav elu üle mõtlemise koht ja mäletan, et ühel sellisel kahetunnisel jalutuskäigul seal koplis ma sain äkki valmis. Ehk siis tagantjärgi ma olen mõistnud seda selliselt, et Ma sain valmis, ehk siis maailm enam minu peale mõju ei avaldanud, ma olin küps. Ma läksin tipi õppehoonesse sisse, mäletan, minu rühm oli seal kuskil suhteliselt lähedal kogunenud Troppis aknal läksin nende juurde, hakkasin vabalt suhtlema. Kui te raadioeetris olete, mingit kuulane, mul site perse kõik niuksed, asjad tulevad ilusti, aga näiteks suguelundite nimed või sellist, ma pole elu sees kunagi ühtegi korda tarvitatud. Noh, mis poiste puhul tavaline, eks ole, mitte iialgi, et ehk siis ma tahtsin olla nagu väga tõsine, ma olen selle piiri nagu kuskile Tõma natuke teise kohta teistmoodi ja, ja, ja tagantjärgi võib öelda, et noh, mingisugune selline kui erinevate kultuuride summa on minus nagu väga väga tugevalt ladestunud selliseks mingisuguseks, siis omalaadseks eesti eesti kultuurikihiks eesti mehe kultuurikihiks, millekski selliseks Kuhu ma tahan jutuga tüürida, on ühe perekonna algust. Kui hästi sa mäletad, kui esimesed lapsed sinu perre sündisid, mida sa periood su elus endast kujutas, olid sa selleks valmis? Kuidas sa seda nägid ja sellele kaasa elasid? Tol hetkel, kui ma mäletan, et, et ma mäletan veel kord kordan, ma mäletan täpselt, kus ma olin, millise maja ees 10 aastaselt ja kuidas mu ees liikus, siis see poiss ja tüdruk, et kui ma rääkisin sellest, et et mulle ei meeldi, kuidas mehed ja naised omavahel suhtlevad tüdrukud ja poisid ja ja et see suhe ei ole täiuslik, siis ma tegin veel ühe otsuse, ma tegin otsuse, et ma võtan naiseks esimese tüdruku, sellesse, ma arvan. Võtsin selle otsuse, et ma ei tohi, ma ei tohi niisama kedagi nagu petta. Ja mina olin siis 16 ja tema oli siis 13, Anni ema oli siis 13 ja ja muidugi mäletan ka kõiki neid, neid laste sündimisi ja kui nad olid mingil hetkel väikesed, siis ma mõtlesin niimoodi. Ema peab vastutama lasteaiast, et ma, ma pean pühenduma tööle ja see on see, mille ma pärast ümber hindasin. Seda ma poleks tahtnud tegelikult sellist otsust teha. Eks ma tegelikult tol perioodil natuke kandusin kõrvale oma olulistest asjadest ja mille juurde ma siis jõudsin hiljem tagasi. Üks oli ka see, et ma arvan, ma 10 aastat ei lugenud ühtegi raamatut, näiteks mul hinge ikka meeletult nälga. Ma arvan, et tol esimesel perioodil, esimene seitse aastat töötasin niimoodi, et ma läksin ka kõikidel nädalavahetustel tegin tööd ja siis oligi see periood, kui ma tegelikult nagu tuli esimene suur kriis, kuma, kui me aga kukkusin reaalselt füüsiliselt ära, eks ole, samal ajal minusse nagu loom, loomulik isa oli endiselt siiski nii palju ikkagi olemas, tõenäoliselt, et lapsed päriselt seda selliselt ei tajunudki, et ma vaimselt nii ära olin tegelikult kogu aeg. Minul endal see kahetsustunne nende lapsepõlvega seoses jääb ja Janin noorem vend Pelle just äkki mul nädal tagasi ütles selle kohta, et sellise lause, et, aga tegelikult siis sa ehitasid kõik üles. Aga see lause esimene pool ei puudu tegelikult, eks. Järelikult oli seesama ka pool kõlasid oleks tahtnud, et sa oled seal meiega rohkemaks. Ma ei oska öelda, mis see mõõdupuu on, aga küsin su käest ikkagi, kui palju sa end kasvõi tol eluperioodil nii-öelda olmeinimeseks pidasid või üldse läbi elule pidanud, kas mähkme vahetamise inimene näiteks? No mul ei ole probleem mitte mingite selliste asjade kahtlemata loomulikult ei, ei, selles kogu see kogu see asi ongi, et ma olen nagu ühendanud enda jaoks elus emotsionaalse praktilise väga hästi ära tuleb meelde ülikoolis, ükskord olime kahe siis neiuga, olime sööklajärjekorras ja siis ma ei mäleta, mida ma seal rääkisin, seal siis juba Erelt üle 21 suhtlesin teistega. Siis üks neist ütles, et ma pole kunagi näinud veel kedagi, kelles on sedavõrd ühes inimeses koos romantika, pragmaatika, ehk siis ma olen, ma olen suutnud ühendada ära seal nagu see maailma emotsionaalse poole ratsionaalse pooled, ehk siis kahtlemata ma olen unistaja, aga mul on reaalne võime jõuda, tunnistatud ka ellu viia, tajuda ära, mis on reaalne, mis ei ole reaalne ja kõige tähtsamat leida alati tee, kuidas see nagu üles ehitada ja ei, ei, ma ei ole elust võõrdunud küll kuskilt otsast, et ma tunnen täisvastutust oma kohustuste muude asjade eest. Ma arvan, et võib-olla võib alati loota. Ma ei pea kunagi alt ja teisest küljest on täpselt see, et KuMul on uni, ükskõik kus ma olen oma, heidan magama ja, ja ma võin unustada kõik. Anni, kas sa kodus olid mõned muud mänguasjad ka peale jalgpalliga seonduvate vahendite? Kusjuures ma olen, ma mõtlesin selle peale, et ma olen ainukene laps, kes pole jalgpallitrennis käinud. Et kõik teised õed-vennad on jalgpallitrennis käinud. Meie mänguasjad olid näiteks vanaisa ehitas seal majanaabrile, hiljem meilile, naabri lehm oli mänguasi põhimõtteliselt küll, jah, vaene naabri lehm ja olid vanaisa, haamer, naelad, ehitasime sinna mingi tonni asju, et mul abikaasa naeris, kui me esimene aasta saime kokku ja siis ma vaatasin seal ajalehte, ütlesin vuh. Me oleme kontserdile ja siis ta, millisele kontserdile näeme Kukerpillid. Ja siis ta vaatab mulle, et mis asja kukeriks kärvili, et mina mäletan väga selgelt neid asju, mida me isaga koos tegime, et isa laulis, Kukerpillide lugusi, laulis ja ja laulis õhtut. Tema kandsin käte peal kõik, olen nad hallitanud, magama lauldes, et ja valdavalt Kukerpillide repertuaaris. Ja ma isegi ei teadnud, alguses ma olin äkki 18 koma küsis isalt, et, et mul on mingi mälupilt selline tüdruk istub kuskil selle kas kas siis hobuse taga ja külgutab jalga ja rääkisin talle erinevaid neid lugusi noh lauludest ja siis ta ütles mulle, et näed kukervil laulud, et mul olid mingid mälupildid, lihtsalt mul ei ole aimugi, mis need laulud on. Ja me ju käisime jalgratastega väga palju sõitmas ja mina mäletan selle koha peal, ma mäletan väga, väga õnneliku lapsepõlve kuni 10. eluaastani ma ei osanud nagu näha midagi, et et kedagi nagu ei ole või kedagi, kedagi peaks rohkem, olen kodus või mitte, meil lehmi oli seal 20 kõrval. Üks tüütud ära läinud, teisega ja nii edasi. Õhtuks tuli koju ja süüa sai ka, et mina ei näinud, et imelik oli ka, võib-olla ma, ma ei, ma võin öelda, palju see oli, 20 30 ruutu see maja kokku, kus me viiekesi elasime, tualeti ka ei olnud, eks ole, endal väga optimistlik, et noh jah, et jah, ma arvan ka, et pigem, et, et tualett oli väljas ja minu jaoks jälle täpselt samamoodi. Ma ei näinud sellest mitte midagi imelikku. Tualett oli väljas, seda sõitsid ilusti kuivkäimlad. Nojah, et, et see oli minu jaoks nii loomulik ja, ja tegelikult üks asi, mis nagu tänasel päeval on minus väga tugevalt sees ja mida hindab kindlasti väga tugevalt mu abikaasa, on see, et Ma ei lähe stressi väga paljudest asjadest. Mul ei teki mingisugust sihukest halba tunnet, et ma vaat et ma peaks olema vaikselt või ootama kedagi või see kannatlikkus, mingisugune on väga palju tekkinud selle kõrval, et isa on väga konkreetsed, mingid, et ajad, millal ta tuleb, noh, jääb siis hiljaks või mitte, et ma olen kuidagi temaga harjunud kaasas käima saaliturniiridel näiteks. Oh noh, laps peab istuma seal tribüünil üheksa tundi, noh, mis siin ikka istunud. Et ma võtan nagu väga-väga rahulikult selliseid asju, mis tänapäeval Sa näed, liikluskultuuriinimesed siin sõidavad sulle ette ja siis kui see kogemata pidurdad, siis nad näitavad sulle näppu aknast välja ja nii edasi. Ja siis ma lihtsalt naeratan neile vastu, et, et noh, mis siis ikka vaata, et ma ei lähe nagu endast välja väga-väga paljudest asjadest ja kuidagi isa ühte lauset, mis, mis paneb nagu kõik paika, minu arvates meie rumalustega ei tegele. Et sa ise mõtled siis enda jaoks välja, mis on need, mis need rumalused ja tegelikult jälle siin istudes mõeldes mõtlen, et ta ei ole kunagi mulle öelnud, tead, ära seda tee või ära toda tee. Näiteks ta on mulle öelnud, ma mäletan väga hästi, et ühe endise peigmehe kohta, see oli küll jobu hiljem aga ennem ta ei olnud mitte midagi, ühesõnaga rihmahhismind peigmehe juurde visata. Aga hiljem on selge. Koduõppest räägime kohesest, mingil põhjusel on sinu filosoofias olnud Aivar, see eranditult kõikide laste puhul oluline. Kõigepealt Danny, sinu versiooni sellest kuulates Eestis ei ole vist väga palju neid lapsi, kes saavad selle privileegi osaliseks või sellise karistuse osaliseks. Ma ei teagi täpselt, mis seisukoht võtta. Sest igal asjal on plussid ja miinused. Isegi sellel asjal on miinused. Kuigi te võite rääkida mida tahes, ma saan aru, sinu mälestused on tegelikult klassidest üks kuni neli. Nad on väga toredad. Kui ma teen meenutama Ma tahaks päriselt öelda, et ma mäletan õppimist kui sellist, konkreetselt seda, et istu ja õpi. Et nüüd sa pead seda tegema ja vaata, et sa ei jäta midagi vahele, siis ma mäletan viiendast klassist, et ma ei mäleta seda esimest nelja klassi üldse. Et me käisime metsas. Me õppisime need seened selgeks samblikud samblad, kehaline kasvatus, väga vahvalt me lihtsalt jooksime, hüppasime üle lombi ja kes hüppas kui kaugele, kes proovis teistmoodi. Et Ma ei mäleta seda õppeprotsessi nii kooli mõistes, onju, aga ma mäletan, et mul oli inglise keele õpik ja ma väga tahaks seda õpikut uuesti endale. Et ma õppisin Timm ja siis timm is häboy, eks ole, ja lugesin seda ja mõtlesin, et millal ma saan juba järgmise lehe keelat keerata, et ma tahaks näha, mis seal timmiga juhtub, eks ole, et mis ta, mis ta teeb siin raamatus ja nii edasi, et et protsess, see oli, see oli elu selles suhtes, et sa, sa ei võtnud seda mingisuguse tuupimise või asjana? Jah ja lõpus siis neljas klass, äkki oli matemaatika eesti keelega natukene abi, siis naabritädi seal oli matemaatikaõpetaja abistas, et me kõik kolmekesi olime koos, kes siis tegi oma harjutusi, sai valmis, siis vaatas, mis kõrval teine teeb ja, ja nii edasi. Mingi aeg te õppisite ka siis kolmekesi koos Est päris või, või kahekesi koos? Et tegelikult me oleme kodus, kui me oleme neid asju teinud, me oleme kõik koos teinud. Et kui me seal matemaatikaõpetaja juures käisime, siis me kolmekesi koos käisime. Miks niisugune mõtteviis Aivar, sest me juba jutust saime aruanne ei ole ju ainult sinu lastest, kes on koduõppes ka kõik järgmised. Aga mõtleme hästi rahulikult, lihtsalt miks omal ajal kool tekkis, et mis selle põhjus oli. Selle põhjus oli see, et vanematel ei olnud piisavalt teadmisi selleks, et lapsi õpetada, lugema, kirjutama, lõpetada, õpetada lastele elementaarseid Sist. Ja, ja see oli, seepärast oli kuul nagu vajalik, et mis on tänapäeval kooli esimene funktsioon, valdav osa koolide lükatakse inimene raami raamidesse, õpetatakse tallu. See oli mul jällegi väga varakult selge, et, et see veri ei vaja seda või ei, vastupidi, tal ei tohi seda, sellist asja nagu luua, et see veri vajab vabadust. Kuna tal on vastutustunne olemas sees täiesti. Ja sellepärast ongi see kõik nagu selliselt nagu kujundatud ja, ja no ma ei tea täna, kui kõik nad on lõpetanud ülikoolis bakalaureuseõpe, need, kes on koduõppel olnud ja, ja kaks kolmestamatki magistrina lõpetanud juba midagi sellist. Minul on magistritöödega Sellel vist kaheksale ja ja ma ei tea, kus siin nende asjadega omadega on, aga see on tähtis ja sul on lapsepõlves vaja ruumi. Sul ei ole vaja raam, sul on vaja ruumi. Eeldus on see, et vastutustunne on paigas. Nüüd, kui ma kõige noorema tütrega, siis olen nagu seal õpiprotsessi hästi tihedalt seotud. Ma võin täpselt öelda seda, et me kasutame 50 protsenti aega õpiajast täpselt pool sellest, mis, mis läheb neil koolis, see tähendab seda, et inimene saab ülejäänud ajal areneda, eks ole. Ja, ja, ja, ja stele arenemiseks ongi vaja ikkagi õhku ja ruumi. Ja seda aga, kui formaalne see koduõpe on näiteks tundide kestvuse suhtes ja päeva pikkuse suhtes, et kui laps ära väsib, kas siis sa otsustad, et aitab küll või, või on ikkagi mingisugune kondikava mingitki? Ei, meil on, me ajame täpselt õppeplaanis näpuga järge. Ma võin tuua äärmuslikke näiteid, et üldjuhul meil on, me kirjutame sinna tunniplaani sisse ikkagi niimoodi, et ala 10 15 eesti keel, 11 15, matemaatika 12 15 Inimeseõpetus, eks ole. Et ehk siis me plaanime 45 tundi tund ja 15 minutit. Vaheaeg Meil matemaatikas on nagu väga selgelt, et me tahame kahe peamis nagu ühe tunniga tegema ära kahe tunni materjali, eks ole. Tahame, see on kujunenud välja niimoodi, et see on nagu normaalne. Aga on olnud niimoodi, et me oleme teinud selle kahe tunni kakkuda on ehk siis 45 minutilise kahe tunni materjali asemel oleme teinud kuue tunni materjali ehk siis ta läheb nagu väga heasse hoogu ja nii edasi. Oleme niimoodi, et oleme lõpetanud ära 45 minuti pärast, siis näeme. Üldse ei lähe, eks ole, oleme istunud kuus tundi, üks kord kahe tunni materjali kallal, sellepärast et see oli puhtalt selline olelusvõitlus, ühel hetkel tekkis, kumb on kõvem see noorem õde, sealt tuleb jõuline naisterahvas. Et ühesõnaga oli üks võimuvõitlus, et kumb jääb peale, kas tema või mina, kuus tundi tegime selle tulemusel, mina käisin pärast öösel kiirabis ja temal oli 37, viis palavik. Ja järgmine hommik. Aga kõige tähtsam ongi see, et järgmine hommik, Me istusime, arutasime omavahel üheksaaastane laps ja mina ja ema ka loomulikult arutasime seda, mis ilmneb, juhtus ja kuhu me miks, milleni see kõik nagu viis sellel puhtalt olelusvõitluse rääkisimegi sellest olelusvõitlusest, mis toimus eelmine päev. Eesti ühiskond, ma ütlen väga selgelt, meie kestmajäämine, mitte kestmajäämine, sõltub sellest, kui palju me suudame kasvatada üles isiksusi, see on meie absoluutselt ainukene iš. Sellepärast see nii-öelda koduta võimaluse nagu üli ülioluline ja, ja ma tean, et seda Tallinnas on, kui ma ei eksi, 170 last koduõppel erinevate põhjustega. Aga minu jaoks täna haridussüsteem on ikkagi süsteemi pärast, ta tegelikult oma olemuselt õpetab inimeste ta tegelikult surutakse laps raami selleks, et teda oleks, kuidas öelda, temaga oleks pärast lihtsam toime tulla. Ega täpselt samamoodi, mis sa arvad, et sõjaväeteenistuse põhjus on see, et sõdida seal võetakse, meestel lihtsalt lõigatakse kogu iseseisvus ära, et mehed on oma olemuselt loomingulised ja, ja võetakse neilt loomingus lihtsalt ära, et, et ega seal muud funktsiooni ei ole. Nii kurb kui see ka ei ole. Aga mul on seda hea rääkida, sellepärast et et meil on nagu selle vastutustunde tasakaaluga nagu hästi. Kui sa juba sõjaväe mainisid, missugune su enda taust või ajalugu selle koha pealt on kokkupuude Nõukogude armeega? Jällegi ajastust umbes kaheksa üheksa 10 eluaastat, et siis selline filosoofiline mõtisklus, et meestel ja naistel mõlemal elusaks halbasid, naised peavad sünnitama, mehetavad minema sõjale. Et oli minu selline lapsepõlvemõtisklusi, siis mõtlesin, et selles suhteliselt nagu meestel poistel parem sõjalast on võimalik ikka kõrval hoida, sünnitamisest ei ole, aga hiljem ma juba sain aru, et naised on loodud ka kahtlemata vastavalt selliselt naistele sobib sünnitamine paremini kui sõjavägi. Et see on täiesti ilmselge, aga sinu viis ära nihverdada oli niimoodi, et mul vedas lihtsalt. Ma olin viimane. 1980. aastal astusin tipi majandusteaduskonda viimane aasta, kellel ülikool, vabadussõjalaste, need, kes 81. astusid, need korjati kõik, et peale esimest kuud sõjaväkke ära ja siis pärast said alles tagasi. Ja mul vedas ka teistpidi, sellepärast et kuna need süsteemid ei töötanud koordineeritult, siis tippis oli muidu niimoodi, et oli sõjaline algõpetus alates diskursust, eks ole, filtri teel käisime igal reedel kella üheksast kuni 16-ni ja pärast seda järgnes kolmekuuline sõjaväelaager Kaliningradi oblastis, kus siis selle kolme kuuga siis veel neljandat kursust suvega olid, Kaliningradi oblastisse saadi ohvitserideks, aga kuna nüüd hakati minema sõjaväkke, siis see muudeti ära. Ehk siis, kuna üliõpilased olid kõik juba sõjaväes käinud, siis asendati 90 päeva Kaliningradi oblastis 45 päevaga tapal ja see rakendati aasta enne, kui need ühesõnaga oli üks aasta, kes polnud käinud sõjaväes ja läksid tapale 45-ks päevaks ja see oli minu kursus, aga ma olin endale sõnastanud kogu aeg rääkinud oma sisekõnes endale, et ma teen seal 45 päeva ära, teen seal 45 päeva ära seal tapal, aga tegelikkus oli see, et kui mis, mis rongi ja sõitsime Tapalisema, lasin Jäneda jaamas rongilt jalga jänesehaake tehes ja, ja mäletada meeletut kergendust, kui ma siis seal Jäneda Vetla maanteel kõndisin. Mul oli seljakotis maaliinide bussiplaan, et ma teadsin täpselt, kust, mis kelgu meeletu kergendus. Mäletad, helikopter lendas, peitsin ennast igaks juhuks metsa ära, kui oli. Ja siis käisid mu ema-isa juures, käisid selle tipi sõjalise kateedri ohvitserid mangumas, et las ta tuleb, et ega midagi ei juhtu, et meil tegelikult meil on tal tegelikult oma roll mille ma pärast hiljem sain aru, mõistad, isa oli vene ajal, oli, töötas Ministrite nõukogu asjadevalitsuses, eks siis nii-öelda Nõukogude Eesti valitsuse majandusasju oli majandusvalitsuse juhataja ja seal olid tol ajal tagapoed ja sink, kalamari, viltpliiatsid, kõik, mis vaja oli. Ja, ja, ja siis need ohvitserid olid neljandal kursusel esimesel avastanud, et mu isa töötab seal ja tegelikult ma tegin, sest ta on nii palju aega möödas, saab rääkida, sellest, tegi neljandal kursus sõjalist, niimoodi Noviku üheksaks kohale. Võeti Mil kõrvale anti, mulle piisab pihku, mida on vaja viie pliiatsit eksas püksitaks latti suitsuvorsti. Läks siis telefoniputkast või seal, kus 20 kopikalistega helistada sai, helistan isale, lugesin nimekirja ette. See on nagu hästi lihtne elu selles mõttes kõik ja ja veel kord ütlen, et nagu üdini eesti mees, lihtne, rahulik, sõbralik ja, ja läksin koju magama. Siis kella nelja ajal tuli isa, autojuht tõi kaunidele krempli ära, viskas mind sinna sinna sõjaväekateedri võõra, viisin kotiga kraami jälle ära ja. Ühesõnaga nende plaan oli, nad tahtsid mind rakendada seal sõjaväelaagris ilmselt veel võimsamalt tahtsid mind kohe saata linnaloaga linna ja sellepärast neil nii suur häda oligi mind sinna saada, nad jäid kraamist ilma. Ja, aga siis ikkagi ma sattusin siis Magdaleena haigla psühhoneuroloogiaosakonda kadunud professor dopingu juurde, ta küsis, mis teeme, mõtlesin, ükskõik mida, niikuinii ei mõju. Siis okei, et proovime siis ühe rahustava süstiga, kuidas sellega oleks, ma ütlesin, et ma ei tea, ise teate, et ei toimi niikuinii tegid selle süsti ära. Läksin esimesele korrusele, peitsin ennast kuskile nurga taha ära. Vaatasin, kuidas koodlukuga uks toimib. Nägin, mitu korda vajub väga aeglaselt kinni, kvarstid nii-öelda eemalduvad sellest uksest. Järgmise kinni vajumise ajal panin jala ukse vahele vaikselt korstnale ära, lendaksin läbi. Keerasin aknad remoonid lahti, lasin jalga. Ja terve sellel nädalase haiglas viibimise ajal, nad ei saanud aru, kuidas ma igal õhtul olen kadunud. Hommikul tulen tagasi. Vabadusiha oli nii suur, sa oled Ani näinud pealt ja tegelikult kogu Eesti, kes vähegi huvi tundis, on näinud pealt, kuidas su isa sinu emast lahutas. See oli üks võrdlemisi detailselt meedia veergudel lahatud lugu. Värvikas, inetu ja minu ettekujutust mööda lapsele või lastele selles perekonnas mitte väga lihtne. Sa olid siis umbes 16 17 aastat vana. Kuidas sa toime tulid sellega, et need sündmused arenesid nii. Minu jaoks oli kõige keerulisem see, kuidas Ma saan, ma mõistan, inimlikkuse lasen teile, et kuidas inimesed teatud olukordadega ei suuda kõige siis kainema mõistusega tulla toime. Et ja selle tõttu kõige keerulisem ongi just see samane. Võib-olla isegi see meediapool kõige rohkem, et täna ma vaatan neile tagasi, ütlen, et ei olnud midagi hullu ja ma olen nii ja naa õppinud sellest, eks ole. Ma muidugi olen alati pidanud, et seda, et kui mul peaks kunagi vajadus olema lahutada näiteks, et siis, siis ma tean täpselt, mis asjad on, need, mida ma teeks, mida ma ei teeks, eks ole. Ja kuidas saaks lastele toeks olla, aga. Ma mõistan ka vaadates väga palju inimesi enda ümber, et see üksi seda ei tee, eks ole, et, et kui, kui juba käib sealt teatud hetkel must kass läbi, et siis siis seda on väga keeruline laste jaoks. Ma ei taha öelda, meeldivaks teha, aga ütleme niimoodi talutavamaks. Et. Sa pidid mingis mõttes poole valima, teete vanemate lastega isa juurde, kas see oli niisugune koht, kus istuti laua taha ja valiti? Mina vanema venna ja noorema vennaga jäime siis sinna koju, kus me oleme üles kasvanud ehk me isa juurde, aga vot seda ma ei ole küll kunagi tundnud, et ma peaks pooli valima. Ma olen tundnud, et nad ei saa üksteistega läbidalt, on tollel hetkel, eks ole. Ja et on keeruline, eks ole, ma kuna ma olen alati selline lepitaja ja diplomaat ja nii edasi, et siis mind häiris see, et mina ei saa sellest nagu midagi enda peale võtta. Tollel ajal ma tegin endale tätoveeringu nabaaugu, eks ole, ma viskasin juuksed lillaks, aga keegi ei pahandanud minuga, keegi ei tahtnud minuga konflikti astuda. Et mina üritasin jah enda peale mingeid asju võtta, ma tundsin, et see oleks nagu mingil põhjusel õige ja lihtsam, siis. Aga, aga seda ei olnud ja, ja tahaks öelda, et mina olen seda tüpaaži inimene, et et me üritan kõikidest asjadest võtta parima ja õppida ja ma nägu ka. Ma olen isale teatud etteheited, eks ole, teinud tütarlapsena nagu ta ütles, et emale ja isale mul ei ole tänasel päeval vaja etteheiteid teha, ma olen võtnud, ma olen ise pind sellest arenenud ja, ja teatud noh, see on mind kindlasti mõjutanud teatud viisil, aga tahaks, tahaks öelda, et et mitte midagi nagu liig negatiivseks. Kui sa ise distantsilt Aivar sellele kõigele 2000 neljandal-viiendal aastal tagasi vaatad, siis kas sa praegu või aja jooksul olete mõelnud kas midagi sai valesti tehtud või kas sa oled mingis mõttes ka nagu kahetseja tüüp või analüüsid hiljem ja leiad, et oleks saanud ka teistmoodi ja, ja kui palju sul toona oli aega mõelda ja võimalust laste peale just või millele sa mõtlesid siis? Muidugi olen mõelnud ja, ja, ja väga sageli, et ja, ja mis on nagu järeldused, on see, et võib-olla üks on nagu oluline asi, mida, mida tegelikult raskem olla väljastpoolt mõista, et kõigepealt toimus mul see nii-öelda kriis, nii-öelda see loomupärane ärevus, mis oli minus läks üle paanikahoogudeks hästi, lihtsalt öeldes, mainin haigeks perioodil ja sellele tuli otsa ja mingit pidi, see oli sellest tingitud see abielukriis loomulikult nagu kanni ütles, et see oli väga oluline õppetund, mulle ikkagi eelnes sellelegi ikkagi Katus konkreetselt sõitis, sellepärast et oli niisugune tunne, et kõikide asjadega hakkama saanud kõik asjad nagu sujuvad ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja kõik, mis siis nagu juhtus. Ta tõi mind tagasi sellele teele, mis ma, kus ma tegelikult olin alustanud selle tõsiseks inimeseks olemisele. Kui nüüd mõelda veel teine nurk, mis, mis ma olen kirjeldanud, kui sa mäletad, siis ma ütlesin, et ma pidin võtma esimese Seda abielud teisel moel poleks olnud võimalik lahendada, lahutada ehk siis see pidigi minema sellise pauk nagu vähe öeldud, eks ole, et see oli ainuke viis sellepärast et murda neid põhimõtteid. Ja kui küsida samal ajal, kas oli nagu vajalik siis siis vastus on jah, just nimelt selleks, et tuua mind välja mingisugusest nagu olukorras, kuhu ma ennast ise oli nagu viinud see ja sinna otsa tegelikult kus hästi mõtled, oli ka üks konflikt jalgpallis praktiliselt kohe sinna otsa 2005 2006. Need on kaks kõige suuremat ja kõige vajalikumate õppetundi minu jaoks. Ühes Ma sain aru, mida tähendab tegelikult pere, kuidas selles meie keskkonnas tuleb käituda, mis on olulised, mis on ebaolulised, mis ja nii edasi ja nii edasi. Teises kriisis ma sain aru, kuidas ühiskond toimib. Ma julgen väita, et ma ei oleks täna ligikaudugi see, kui poleks neid kriis olnud, ei isana, ei perekonna osana, ei inimesena, juhina. Ma tahaks selle jutuajamise positiivsemas toonis lõpetada ja sa saad Aivar varsti kolmandat korda vanaisaks. Ja võttes arvesse, et sinu esimene teine lapselaps on veel väga pisikesed imiku ohtu, pigem siis kas sa sellesse rolli oled jõudnud juba kuidagi sisse elada, on see sinu maailma pikse löögina kuidagi kohale jõudnud või, või veel mitte? Ei, see on ju kõik elu loomulik osa ja, ja ma ei saaks öelda, et ma tunnen sellepärast ennast kuidagi nagu maailmas teistmoodi, et ma ühel hetkel sain vanaisaks, seda kindlasti mitte küll, aga ma saan öelda, et Ma tunnen reaalselt vananemist palju kriitilisemalt tähenduses kui, kui seda, et ma vanaisaks olen saanud ja Dani vanem vend Siimon ühe korra öelnud sellise lauset. See kas sa oled hea isa, ei näita mitte see, kui palju sul on lapsi, vaid see, kui palju on lapselapsi. Sellest ajast ma olen nagu mõelnud, et see saab olema huvitav, nagu näha, et, et et kui hea isamaa siis ikkagi nagu, nagu lõbuks. Kus olin aga, aga staatus vanaisal? Alguses muidugi tundub paljutõotav, eks. Lapselaste kohapeal. Ja ja vaata, nad elavad kõik Annibelle siin elavad sellise mõnekilomeetrise vahega, et neil on seal potentsiaali selleks kodukooliks maailm, et kolm last pooleteise aasta sees on. Ma võin öelda päris ausalt, et see on isegi jutuks tulnud, ma saan aru, et ka vendade jaoks on see kodub variant nagu täiesti kaalutav asi ja muidugi niimoodi on väga vahva elada, et et vennad ja nende lapsed on ka väga lähedal, et jah, põhimõtteliselt küll, et me juba praegu käime niimoodi kärutamas, et noh, mul on koer kaasas, aint käru asemel, et kõik kolmekesi seal. Aitäh, et te selle aja meiega veetsite oli erakordselt tore, Ma tänan teid nende mõtete ja juttude eest. Anni aitäh tulemast. Aivar, tänan, aitäh. Ehk siis isa ja tütar Anni Rahula ja Aivar Pohlak olid täna saates külas. Selle saate nimi on, käbi ei kuku ja me kohtume nädala pärast jälle. Mina olen stendi. Täispikkuses jutuajamist Aivar Pohlaku ja Anni rahula ka saate kuulata vikerraadio koduleheküljel. Saate käbi ei kuku alt, leiate ka kõik varasemad vestlused lapse ja lapsevanemaga.