Tere, mina olen Annebrummik. Klassikaraadio tähistab täna sünnipäeva ja sel puhul keskendume raadio kui meediumi tulevikule. Oma visioone jagavad ERR-i meediauuringute juht Andres Jõesaar, muusikaajakirjanik immo Mihkelson, kauaaegne raadiotöötaja ja kuulaja Avo rauk ning Tartu Ülikooli õppejõud, raadioteoreetik ja praktik Maarja Lõhmus. Eelmisel laupäeval jätkas oma kontserdisarja peadirigendid Eesti filharmoonia kammerkoor. See kartulikoori, et järgmine peadirigent peale Tõnu Kaljuste, inglane Paul Hillier. Kuidas kõlastama kava öölaulud, meenutab helilooja Helena Tulve. Kõigepealt ka ülevaade muusikanädalast. Teisipäeval andsid Estonia kontserdisaalis menuka kontserdi klassikatähed Marcel Johannes Kits, Sten Heinoja. Meil Eestis ei ole üldse palju selliseid ütleme, keelpill ja klaver, sooloõhtuid või tuva õhtuid, et aga keelpillimängijat minu arust võiks ju rohkem isegi teha neid selliseid õhtuid, sonaadi juhtuda, et see on nii tore, tegelikult see on intiimne ja tore, kammermuusika tegelikult tehakse küll, aga ideede Estonias. Kontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel, muusikuid saab kuulda ka viiendal aprillil, Eesti raadio esimese stuudio avakontserdil, kuhu on oodatud ka kõik klassikaraadiokuulajad. Kirja panna saab klassikaraadio Facebooki lehel. 28. märtsil jagati ka muusikaettevõtluse auhindu. Aasta muusikaajakirjanikuks nimetati Sten Teppan, aasta meediakanaliks ETV aasta muusikasündmuseks Eesti laul ja aasta raadiojaamaks. Klassikaraadio issand, kui tore. Helki. Kolmapäeval lõppes klassikaraadios kevadine noortestuudio hooaeg. Märtsikuu jooksul esinesid klaveritoa otse-eetris Tartu esimese muusikakooli vanalinna hariduskolleegiumi Eesti, Suzuki ühingu, Lihula ja Kuressaare muusikakooli lapsed. Noortestuudio jätku sügishooajal novembris, siis tulevad külla Eesti parimad noorteorkestrid. Eesti riiklik sümfooniaorkester oli reede õhtul romantilisel lainel. Orkestrit juhatas Ameerika Jaapani Norra taustaga dirigent Josep Scentzen. Suumanni Schuberti ja Brahmsi heliteosed Kontsert on klassikaraadio kodulehel järelekuulatav. Reede õhtul kell viis lõppes Eesti muusika ja teatriakadeemia rektorikandidaatide esitamine. Valimistoimkonna juhi Rene eespere sõnul on kandidaate rohkem kui üks ja vähem kui 10. Oma kandideerimist on seni kinnitanud Ivari Ilja, Kerri Kotta, Toomas Vavilov ja Marje Lohuaru. Avalik debatt muusika ja teatriakadeemias toimub 26. aprillil kell viis. Esimesel aprillil kell viis toimub Estonia kontserdisaalis vabariikliku vokalistide konkursi finaal, kus solistid esinevad Pärnu linnaorkestriga, dirigeerib Erki Pehk. Kell seitse esinevat konkursi võitjad sealsamas suurel ooperi galal. Lavale astub ka legendaarne Margarita Voites ja teised tunnustatud solistid. Konkursi tulemustest kuulete lähemalt järgmises helikajas. Esimesel aprillil toimub Mustpeade majas kogu nädala väldanud festivali Tallinn Music Week. Klassikaraadio nüüdismuusikaõhtu. Üritus algab kell viis Erkki-Sven Tüüri plaadi esitlusega. Alates kella kuuest kella 11-ni toimub maratonkontsert paralleelselt valges saalis vennastesaalis esinevad ansambel Uuuja Ansambel, In God Hollandist, tuuade luur, tütarlastekoor Ellerhein, Kristin Kuldkepp, Jaanus Siniväli Korva taotleja ansambel Soomest Ardo Ran Varres ja Heigo Rosin. Klassikaraadio teeb kontserdist ka viis tundi järjest kestva otseülekande toimetaja Johanna Mängel. Kõige tähtsam on see, et klassikaraadiol on sünnipäev ja tõepoolest me oleme võtnud ette päris pöörase. On kontserdi, mis algab juba kell kuus õhtul ja kestab kuni kella 11-ni. Ja selle õhtu sisse mahub väga suur värvikirev valik nüüdismuusikat. Eeskätt muidugi eesti heliloojatelt, muusikutel, aga pisut ka väljastpoolt ja muusikat, samuti nii meilt, siit Eestist kui ka mujalt Soomest ja Hollandist. Toimub Mustpeade valge maja valges Mustpeade. Musta peaga baaris. Eelmisel laupäeval esines Niguliste kirikus Eesti filharmoonia kammerkoor sarjas peadirigendid, millest siis juhatavad koori kõik selle praegused ja endised dirigendid. Ja seekord juhatas koori peadirigent aastatel 2001 kuni 2007 pool hiljer. Kõik koolid peavad töötama erinevate dirigentidega, et saada erinevat infot ja kogemusi muusikas. Ja nii see peabki olema. Helikaja stuudiosse on nüüd tulnud helilooja Helena Tulve, ka seal kontserdil käis tervist. Selle kava keskmes oli Galina Grigorjeva tsükkel elu öö ja sinna juurde oli siis hiljer valinud veel gruusia helilooja Nino Chanshaava siis Uurali pärit oru Lera Uuerbahhi ja siis oma isa kaudu Poola päritolu Oksana panovniku teosed. Et kuidas sulle tundus, et kas see kava ülesehitus õigustas ennast? Üldiselt mulle tundus, et Ta õigustas, kuigi mul tekkis ka mitmeid mõtteid selle terviku suhtes. Ma arvan, et ideed olid väga head siin, mis puudutab seda Niina kava, halleluuja, tsüklid, mis oli niimoodi jaotatud, mis nagu raamistas tegelikult kogu seda kontserti, see nagu ideena ja ka reaalselt, ma arvan, et tegelikult toimis, aga samas mul tekkis selline soov just kuulata tervet seda tsüklit, et võib-olla korraga, kus oleks fokusseeritud just nendele teostele, sest tegemist on selliste väikeste kiitus ja tänulauludega, mis igaüks on nagu omas tonaalsuses erinevas sellises helistikulises koloriidis. Ja nad niimoodi lihtsalt paiskusid õhku, nad kõik olid suhteliselt lühikesed ja sellised hästi õhulised ja siin selles kontserdil nad kippusid natukene jääma fookuses välja. Võib-olla selles oli ka oma osa esitusel, mis mulle tundus, et oli nagu korrektne, aga võib-olla ma oleksin lootnud või loodaksin edaspidi. Et ma kuuleksin rohkem seda, mitte seda tunnet, mida nagu väljendatakse, vaid seda tunnet, mida esitaja ise tunneb selle muusika suhtes. Sest see on minu arust väga oluline, et esitajal oleks mingisugune hool ja armastus selle muusika vastu ja võib-olla natukene. Mulle tundus, et ma ei kuulnud seda, seetõttu nad muutusid natuke võib-olla ühetaoliseks või nende erilisus ei tulnud nii selgelt välja. Selge see, et sellise kava pool see on väga keeruline, alati on üks kava, mis on täiesti uus lauljatele, kõik on uued teosed ja selle ettevalmistamine on tegelikult enamasti liiga lühike, nii orkestrite kui kui selliste teiste kollektiivide poolt, kes teevad mingisuguse väga regulaarse rütmi järgi oma tööd siis osad kavad, kus on teosed, mida lauljad on laulnud või on kuulnud, et neid on palju lihtsam ikkagi omandada, aga siin on mitte ainult see, et nad ei ole neid laulnud, aga need teosed nagu alles sünnivad siin nende jaoks ka, et kõla alles tekib. Ja mulle tundub, et kõik need teosed oleksid võitnud, kui neid oleks noh, rohkem jõudnud harjutada või nendega tegeleda, aga noh, nii need asjad kipuvad olema, et et see aeg on ebapiisav ja, ja tegelikult ka see, võib-olla see töörütm on selline, et valmistatakse ette ainult vahetult enne kontserti või suhteliselt vahetult. Aga ma olen ise omast kogemusest tähele pannud, et teostele teeb väga palju head, kui on üks selline proovitsükkel ja siis on, võib olla, mitu kuud läheb vahepeal ja see kogu aeg töötab tegelikult, et mitte nüüd nii-öelda tehniliste nüanssidega, aga kuidagi see teos jõuab esitajateni sügavamalt ja siis kui uuesti selle juurde tagasi tulla, siis on tulemus absoluutselt teine, et tekib nagu mingisugune sügavam Side esitatavaga. Mis on minu kui kuulajaks väga väärtuslik, selle tajub nagu ära, et kas inimesed neile meeldib see muusika, kas nad teevad seda naudinguga või siis mitte nii väga või nad teevad seda sellises heas mõttes professionaalsusest, aga, aga et see emotsioon nagu ei ole nii tugev. Teine mõte, mis mul selle terviku suhtes tegelikult tekkis, oli see, et siia oli vahele lisatud Konrad Stein, Manni väga tuntud ja maailmaklassi muusiku flöödimängija ja üldse sellistega ajalooliste puhkpillide mängija interluudiumid. Tõenäoliselt see idee sai alguse sellest. Ta osales Roxanne panuchtniku teose ettekandel mis oli siis kirjutatud koorile šakoshile, aga siin mängis ta seda plokkflöödi. Aga need interloodiumid jäid väga lühikeseks, et oleksin tahtnud natukene rohkem. Ja võib olla, eriti kui kontsert toimub Nigulistes, siis ma olen kogenud, et parem on kui, kui kontserti läbi viia, nii et ei teki selliseid väga suuri katkestusi, aplause koor läks nende interluudiumite ajaks ka lavalt ära, mis oli noh, tegelikult nagu katkestas selle voolamise, mis tegelikult kavast lähtudes oleks võinud olla väga sujuv. Ja kuna need intelludiumid olid suhteliselt lühikesed, siis kooli tagasitulek võttis umbes sama palju aega jäänud kuidagi seda atmosfääri, katkestas et võib-olla see on selline asi, millele võiks tähelepanu pöörata, võiks mõelda, et kas mitte teinekord teistmoodi teha, eks dirigendid on erinevad ja ma olen kogenud ka seda. Aplaus iseenesest vahel võib olla väga noh, omal kohal. Et inimesed tahavad vahepeal natukene liigutada, ennast väljendada ja siis nad saavad täie keskendumisega jälle edasi kuulata. Iseenesest ei pea tegema Bloosite kontsert, ta kindlasti mitte, aga aga jah, mingisugune voolamine, võib-olla on ka hea. Ja noh, Niguliste kiriku akustika on ka selline, et seal tekib mingi fluidum tasapisi. Seal ei ole väga lihtne kuulata. Et tegelikult on see üks päris suur omaette teema, et kuidas võiks seda Niguliste akustikat kooride jaoks ja ka muude esinejate jaoks natukene parandada võib-olla mingite seintega või, või selliste lisaasjadega, mis, mis seda akustikat natukene muudaksid ja muudaks selle kuulajasõbralikumaks, sest tegelikult ega ei ole seal hea kuulata. Ta alates kuuendast-seitsmendast reast kõik muutub ikkagi suhteliselt, et ühetaoliseks või fookus kaob ära ja võib-olla dünaamilised nüansid ei tule niimoodi välja. Jah, kui nüüd sellest kavast rääkides isegi maistel kontserdikoha peal, mõtlesin, et, et see on võib-olla üks parimaid variante muusikast, mis kõlab seal tõesti võib-olla ikkagi peaaegu oma täies ilus, sest kohe kui juba natukenegi tempokamad muusikat või noh, üldse koor tegelikult kõlab Nigulistes reeglina hästi, kui see on selline väiksem kammerlikum koor aga seal on tõepoolest proovitud erinevaid asetusi pandud, niisiis koor küljele seina äärde kui ka siis mõlemale poole nii altari ette kui teisele poole, aga tundub, et see vist väga tugevalt seda akustilist kogemust ei mõjuta. Jah, selles kontekstis ma peaksin tegelikult filharmoonia kammerkoor juba suure kõlaga kooriks. Et minu kõrvadele ta hakkab peaaegu nagu juba lõhki minema mingis mõttes ja samas muutub nagu hajusaks, et et noh, seda ei saa loomulikult mitte üldse neile ette heita, vaid see on nagu selline laiem teema, meil ei ole neid palju kohti, kus koorid saavad sellist kaasakraalset muusikat, et esitada sellises toetavas akustikas, et kirik on see koht. Aga ükski neist ei ole noh, tõeliselt võib-olla mugava akustikaga, mõni on liiga suur ja mõni on iga suure kajaga nagu Niguliste kirik. See kaja on, võib ka väga imeline olla ja see on osa selle ruumi olemusest, aga jah, sageli on nii, et kui istuda tagumistes ridades, siis sega kipub selliseks, aga meditatiivseks kogemusi, ükstapuha, millist muusikat, kas siis esitan, mis ei ole nagu halb, aga seda peab teadma oma kohta valides. No kui rääkida veel siis koori erinevatest peadirigentidest. Et kui ma mõtlen kasvõi sellelesamale sarjale peadirigendid, see oli nüüd selle sarja kolmas kontsert. Ja minul on küll selline tunne, et koor ikkagi mingil määral muuta dub erinevate dirigentide käe all, et isegi nagu see vokaalne pool, mis tegelikult, et ei saa nii kiiresti muutuda, aga see näib kohe veidi kuidagi eristuvat. Missugune mulje sinul on olnud selle kontserdi kontekstis? Ma natuke mõtlesin ka selle peale, et koor kui instrument, mida siis üks dirigent, et noh, omal kombel mängib või läbi mille ta ennast väljendab. Ja tõepoolest, et eks sellised mingit karakterid ja dünaamilised nüansid siin oli ka Facebookis lugeda sellest prooviprotsessi ajast selline tsitaate. Paul Hillier ütles, et ega ma ei ole siin dirigeerimas mingit Inglise selliselt neutraalse kõlaga koor ja et ma tahan ikka midagi metsikumat või midagi nagu millel on rohkem liha ja verd ja ma arvan, et filharmoonia kammerkoori selline firmamärk ongi olnud selline natukene nagu vahepealne tämber, mis ei ole Lääne-Euroopas papa, sellised väga, võib-olla sirge toonilised või väga timmitud sellise puhta kõlaga koorid ja teisel pool on sellised väga lopsakad vene koorikultuuri esindajad. Et filharmoonia kammerkooris on alati olnud see just see, et seal on olnud sellist elu tukset nagu tunda. Ja noh, see see kõla tegelikult ikkagi ei ole kadunud. Aga on olnud aegu, kus see on olnud veel ilmsem, nende nende kõlavärv, et eks selline algusaegade kõla miskipärast on mul ikkagi väga selgelt kõrvus, et praegu on palju lauljaid vahetunud, aga midagi on jäänud, et ju siis see on midagi, mis, mis on ka meie laulukultuurile ja koolile natuke omane. Ei nullita, ära muudeta seda päris selliseks vibrato vabaks sirgeks kristall, seks, võib-olla isegi natuke steriilseks vaided sinna jääb nagu selline elu sisse. Aga jah, et iga dirigent tõenäoliselt mängib seda pilli natukene erinevalt. Et seda on kindlasti kuulda. Klassikaraadio sünnipäeva puhul arutleme täna raadiofenomeni ja tuleviku väljavaadete üle. Esmaspäeval tähistab viiekümnendat juubelit vikerraadio, mis juhib Eesti kõige kuulatavam raadio kanalina eestikeelsete jaamade top kümmet. Sinna toppi mahub ka klassikaraadio, olgugi, et kuulajaid on meil veidi vähem kui power Hit reidi olnud. Aga siiski oli neid viimaste kuude jooksul ligi neli protsenti. Eriti hea meel on teada, et EMORi andmetel kuulab eestlane raadiot päevas keskmiselt kolm tundi ja 38 minutit. Veebruaris ja märtsis tehtud eestlaste muusikakuulamisharjumuste uuringust selgub, et kõige sagedamini kuulavad ligi pooled Eestimaa elanikest muusikat ikkagi raadio kaudu. Raadioolukorrast oli juttu ka Tallinn Music Weekil, kus teisipäevases jutupaneelis kultuuri prügi sorteerida või mitte, kõneles ERR-i meediauuringute juht Andres Jõesaar. Raadio on tõepoolest jätkuvalt elus. Hoolimata üldistest trendidest on ta täna siiski kõige kuulatavam muusikakanal muusika edastamise kanal, et nii just ma vaatasin värsket uuringut eta Laivuriidi ja 2016. aastal eelmisel aastal on siiski võtab kuulamise ajast, kui räägime kuulamisest muusikast ja sellest 71 protsenti, see on Euroopa keskmiselt 16 pluss vinüül kuus protsenti, isiklik personal, Digital 10 protsenti muusikavideote vaatamine. Youtube'e on kolm Stream, Music on seitse ja on timaal, reidi on kolm protsenti distitav, pöidlad praktiliselt üldse ei ole, kui rääkida tehnilisest lahendusest. Esimene vastus läheb hästi. Kui nüüd edasi minna, siis on kaks polariseerunud seltskonda, et raadiot kuulavad kõige rohkem kuue kuni 11 aastased. Ja siis vanemad inimesed. Vahepeal tekib raadiost natukene kaugenemine, et 11 kuni 15 või 16 kuni 24, need inimesed liiguvad streenimise poole, mis on domineerivam nende kohal ja siis isiklikule digitaalkollektsioonide kuulamisele. Ja nende hulgas on ka küllaltki populaarseks poodcastid etc boot kastid, mida ka Eesti raadiomaastikul ju levib, üsnagi palju. On meilgi tuntud, kuigi nad ei ole tänasel hetkel niivõrd suure edu tunnistajaks, kui näiteks Ameerika Ühendriikides, et seal on podcasti levik inimese kohta natuke suurem kui Euroopas. Nii et raadio on elus, noored, ostke endale raadio, siis läheb teie elu edasi paremini või siis kuulake raadiot ükskõik millises seadmast, sest raadiot kuulatakse ükskõik millistest seadmetest autodest vähemalt ei ole raadio veel kadunud. Mina ise lasin üks korda üle selle momendi, kui sellest on küll aastakümneid tagasi, kui uuel autol selgus, et ei ole kassetimängijat sees see tekitas minus tõelist frustratsiooni, siis ma mõtlesin kõigi nendele kilode peale, mida ta enam ei saa kuulata. Ja üsna loomulik, et CD-mängija enam ei ole tänapäeval see asi, mis autos peaks olema. Heidy Purga. Mis Eestis on need nii-öelda meie tiitšidel veidjad ja need platvormid, kus kõige rohkem kuulatakse ja kuhu minnakse, sest või kuhu nii-öelda suundutakse mingisugusel hetkel kokku, kui noored ei osta enam raadiot, et seda raadioaparaati nii-öelda. Ega meil tegelikult on ilmselt väga vähestel kodus raadioaparaat selles mõttes, mida me seda kunagi mäletame vanaema juurest maalt. Jah, see digital Reidivad siin on kaks mõistet, et üks on siis standard diabeet alla uurija broadcast ning mis tähistab Sist digitaalülekannet tänas analoogülekannete asemele, et seda Eestis katsetati üks kümmekond aastat tagasi ja nii nagu enamus Euroopa riike on tegelikult ka Eesti ootel, et vaadata, mis selle standardiga saab. Norra on esimene, kes sellele need üle läheb lähiaastatel, aga digitaalraadio, kui tehnoloogiline uuendus ei ole väga lendu läinud, aga nüüd millistes seadmetes kuulatakse, siis Eesti on üks Euroopa tipp riikides, kus noortel on nutitelefon kõige rohkem enamusel noortel nutitelefon ja sealt kuulatakse üsnagi palju muusikat. Kuigi raadio kuulamine Eesti noorte hulgas ei ole populaarne, et noh, samas ei ole see ka nüüd midagi väga katastroofilist, et kui tavaline keskmine eestlane kuulab raadiot see kolm tundi 43 minutit, siis eesti noored kuulavad kaks tundi ja üheksa minutit päevas jah, et mis on, mis seal suht okei, et kui nüüd võtta Euroopaga võrreldes, siis Horvaatias näiteks kuulavad noored ainult 48 minutit ja Norras 57 minutit, nii et me oleme selline. Okei. Me oleme universaalsed, kui sa ütled, et raadiod kodudes enam ei ole, see vastab samamoodi tõele nagu see, et televiisoreid ei ole enam nii paljudes kodudes televiisorit alk väheneb, inimesed enam ei osta seda, aga see ei tähenda, et televiisorite jaoks toodetud telesaateid ei vaadata. Vaadatakse ja kuulatakse. Et see vahendi olemasolu ei ole oluline, tähtis on see sisu. Nagu nendib Andres Jõesaar, raadiot kuulatakse, palju, väljasuremisohtu ei ole. Aga mis on see sisu, mis inimesi raadio juures tõmbab? Muusikaajakirjanik immo Mihkelson. Ma usun, et inimesed saavad traadi kaudu targemaks ja saavad sealt üllatusi. Et need on kaks asja, mis tõmbavad neid raadiote juurde omavahel rääkida, nad võivad niisama ka, eks ole. Aga ma mäletan, kunagi ammu nägin Dali filmi koridorist, eks Mark Soosaar märja koridori ja emises midagi, keegi hüüdis tagant mark, kellega seal räägid ja tema hüüdis, et endaga targa inimesega on ikka hea rääkida. Inimestele meeldib kuulata tarka juttu, neile meeldib midagi teada saada. Nad tahaksid kuni elu lõpuni olla targemad. Ja nad tahavad ka üllatusi, üllatused, tähendavadki õppimist. Ja kui sa mingit muusikat armastad, siis on üsna selge, et kusagil on veel midagi, mida sa võiksid kuulata ja teada saada. Ja raadio on üks peamine allikast nende üllatuste jaoks. Ja samas jälle, kui niimoodi väga laialt eelistada, siis praktiliselt juba eelmise sajandi lõpust. Erinevad meediauurijad on välja toonud just selle, et raadiost on ikka jälle enam saamas täielikult meelelahutuslik kanal, kus inimesed ei otsi enam teadmisi ja infot, vaid ikkagi lihtsalt seda, et mingisugune heli täidaks. Nende tühja ruumi. Võib vaielda, kindlasti vaielda. Meelelahutuse osakaal inimtegevuses on alati olnud väga suur, see on seotud sellise sotsiaalse programmiga ja mille kõige muuga. Aga seal alati on see väike protsent, muud on alati väga suure ja määrava tähtsusega temast sõltuda palju rohkem kui meelelahutusest. Nii et kui näiteks ütleme, ma viskan praegu õhku mingeid arve, kui raadios on 95 protsenti meelelahutust ja viis protsenti muud siis tegelikult see viis protsenti muud määrab ära märksa märksa suurem osa nende inimeste elust, kui see meelelahutusosa, mis tuleb, läheb ja ei jää. Nii et sellepärast see isegi väike nap tarkuseiva, mis raadiost tuleb ja üllatas, et need on ikkagi väga suure tähtsusega. Võib ju öelda, et muidugi inimesed saavad neid ka mujalt, nad võivad saada neid raamatutest, et ma ei tea, käia loengutel, kuskil, harida ennast, saada diplomeid. Teate, see pole see, üllatuse moment jääb puudu, sa lähed pikale reisile, sa tead, et sa pead jõudma, ütleme Stockholmi üle mere. Aga kui sa lähed reisile, sa ei tea, kuhu sa jõuad, ütleme, jõuad hoopis kuhugi Veneetsiasse näiteks välja. Ja sa üllatad seal sellest, mida sa näed. Seda suudab pakkuda näiteks raadio ja televisioon, ma arvan, märksa vähem. Miks suudab televisioon pakkuda seda vähem? Mulle tuleb meelde üks võrdlus, mida ma lugesin ikka väga palju aastaid tagasi ajakirjas Billboard, kui keegi püüdis tuua paralleele ja ütles, et raadio on nagu lukuauku läbi mille inimesed siis nagu avastavad maailma, et sa piilud sealt ja sa tõmbad nagu mingit niiti välja, sealt sa ei näe kuigi kaugele, mis seal eespool tuleb. Et kogu aeg see tükk, mis seal parajasti käes on, see on nüüd see. Televisioon koosneb teistmoodi tükkidest natukene seal on nagu sellised kuubikud rohkem paigas saated. Et selline voolava formaadiga, selline niigi taoline läbi lukuaugu tõmmatava niiditaoline televisioon ja see on nagu rohkem need uudistekanalid nagu CNN, kes kogu aeg ootavad pingsalt ise, mis nüüd järgmine tund tuleb, et me saaksime sellest kinni võtta, inimestele ette paisata. Aga see ei ole see päris televisioon. Tavaline tõeline kesktee. Televisioon praegusel hetkel koosneb ikkagi saatetükkidest peamiselt ja need tükid on enam-vähem ette teada ja nad on kätte tehtud enamasti. Nii et sellepärast raadio ja televisioon on küllaltki erinevad, ehke, nad mõlemad tulevad nagu voolava joana inimesteni. Ja üsnagi palju on ju inimestel tänapäeval kombeks nii-öelda vaadata, kas korraga ära terve sarja kõik episoodid televisioonist või siis ka tegelikult ju raadiosaateid tõmmatakse endale alla ja kuulatakse võib-olla siis enda jaoks sobival hetkel, kas siis metsas kõndides või bussis sõita. No see teine suur teema, see, mida tavaline ehk siis igapäevane raadiokuulaja ja televaataja ehk ei tea, aga proffidele ringis nimetatakse seda lineaarses või mittelineaar sekstarbimiseks, ehk siis mittelineaarne, see tähendab siis seda, et sul on võimalik neid tükke hiljem kuulata. No see praegu, ütleme kui vanasti oli see torust tulev juga kraanist tulev hügaga, kui see programm, eks ole, siis praegu võib selle joa nagu tõmmata laua peale laiali, lõigata, tükkideks panna kõrvuti nagu kandiku peale seda nimetatakse järelkuulamiseks raadiost. Inimene valib, millise tükis tahab sealt tal on nagu selline suurem valikuvabadus ja nüüd see valikuvabadus, see tähendab umbes sama olukord nagu suures selveris. Kui lähed ostma mingit lihtsat asja, ütleme suhkrut ja sa seisad leti ees, kus on umbes 50 eri tüüpi pakki. Ja kui see ei ole valmistanud selleks valiku hetkeks, sa oled tohutus segaduses, sa ei tea, mida iga pakk nendest sisaldab, need on kõik natukene erinevad mingi nüansi võrra. Aga mida nad täpselt sisaldavad, seda ei tea. Et see liiga suur valikute hulk ajab inimesi segadusse. Sellest rääkis ka Eesti praegune president, kui ta ametisse astudes ütles, et inimesed on praegusest olukorrast mitte ainult Eestis vaid ka mujal maailmas segaduses kuna kõike seda liiga palju, neid valikuid on palju ja nad ei orienteeru päris hästi. Et tegelikult on see tõsi. Ja nüüd ma tulen raadio juurde, miks? Minu arust raadio tulevik on helge, palju helgem kui televisiooni oma, mida ma näen mustades värvides. Raatio ikkagi aitab inimestel orienteeruda, et kui see sa kuulad raadiot sai, ei pea olema silmadega naelutatud kuhugi, mõtted on vabad, käed on vabaduse liikumised vabad, sa võid midagi muud isegi teha ja ikkagi oled võimeline olema sellel lainel, mida sa kuuled. Et see üksmeel on ainult hõivatud, aga teised, millega sa saad tegutseda, on vabad ja kuulad raadiot, sa saad sealt soovitusi, saad midagi teada, saad üllatusi. Ja võib-olla kui sa tahad, võid hiljem midagi järelkuulata või kui sa saad kusagilt mingi soovituse mõne sõbravi kellegi käest, kasvõi näiteks Facebook, see suur suhtluskanal saad sealt soovitused, sa võid minna ja kuulata midagi, mida keegi teine on kuulanud, soovitab teistele, aga sa ei pea, sa võid Sindi kohustata selleks. Nii et tegelikult see lineaarne ja mittelineaarne. Kõik see jutt, et Spotify-tüüpi kuulamisvabadus internetis striimimine, et see võtab raadiot leiva ära ikkagi tänu sellele, et sellest riimimise kaudu kuulamine ei paku niisuguseid üllatusi, momente nagu raadio puhul võib-olla kui sind täiesti ootamatult millegi hea ja huvitava sulle väga meeldivaks rabatakse. Et see on väga suur erinevus, põhimõtteline erinevus, sa võid kuulata sama muusikat näiteks igaüks õppi proovida, võtke kolm muusikapala, kuulake need erinevas järjestuses. Üks asi on, kui te kuulate neid tahtlikult ümber paigutades erinevas järjestuses, aga kui te kuulate neid nagu raadiost, võivad nad tulla ütleme, kolmel järjestikusel päeval samal kellaajal, samad lood, aga erinevas järjestuses pakuvad erineva mulje teile. See nagu oleks nagu erinev mingisugune valguse klaas sinna vahele pandud ja teid mõjutatakse teistmoodi. Jah, no sellega seoses kohe meenub ja tegelikult me teame ju tõesti ajaloost, eriti vedaja muusika ajaloost niivõrd palju juhtumeid, kus võiks öelda, et Raadio on ju tegelikult niivõrd paljudel kordadel muutnud inimeste elusid. Ma kujutan ette, et näiteks siin kas või Eesti kontekstis kõige esimene lugu, mis tuleb meelde, ongi siis see kuulus lugu, kuidas Manfred Eicher kuulis siis autoraadiost sõites seda Arvo Pärdi lugu niisiis pani aluse kõigile nendele albumitele, mis on nüüdseks välja tulnud seltsi õieti lugusid võib ju tegelikult leida kindlasti väga palju, et seda ma ei ole siiani kordagi veel kuulnud. Spotify oleks kellelegi elu muutnud, lõiga noor fenomen selleks, aga ikkagi mina pean seda väga kahtlaseks. Ma lugesin hiljuti ühte huvitavat raamatut, et ma tahaksin sealt seda lõppu natukene meenutada, selle kirjutas üks Ameerika ülikooli õppejõud. Ja see oli tema eriala MP3 oli raamatu nimi ja see kirjutab tas mitmekümne erineva võimaliku nurga alt vaadatuna seda formaati ja seda formaadisõda ja kogu selle MP3 ümber toimuvat analüüsides. Jonatan Stonalisele ameeriklase nimi ja kogu selle keerulise, kohati ikka väga raskesti arusaadava juttu kokku võttes paarileheküljel ütles ta, et kui midagi üldse sellest protsessist on õppida kogu sellest MP3 jamast, nii-öelda mis on viimase paarikümne aasta jooksul maailma muusikamaailma vähemalt kõvasti raputanud ja millele kogu see voogesitus ja kõik need asjad toetavad, kõik see bittide edastamine, läbisurumine, kuskilt kompresseerimine, räägib kokkuvõttes, kui see jama meile üldse midagi õpetas, siis seda, et muusikatööstus, kes pidi kõike seda muusikat inimesteni vahendama ja müüma, kes kasumiahnelt seda pidi tegema kui vähe ta suutis aru saada inimeste kirest muusika vastu ja kui vähe suutis ta seda kirge teenendada. Et sedasi jama meile õpetas. Et need inimesed, kes püüdsid teenida selle muusika vahendamise pealt, et nad siiski saanud paljudest asjadest aru, millest fännid saavad aru ning raadio puhul on mulle tundub midagi sarnast, et et siin ka nagu need, kes ennustavad jämedalt diab vaks udust ja tumedat tulevikku raadiole. Et nad ei saa päris kõikidest asjadest, mis on kirega seotud muusikakirega eelkõige. Sest raadio ehkki juturaadiot on olemas, aga ikkagi muusika on väga tähtis osa raadiost. Et nad ei saa päris kõigest sellest kirega seonduvast aru, need inimesed, kes ennustavad, no ilmselgelt ei olegi kirge võimalike kuidagi ette ennustada või nii-öelda ratsionaalselt lahti võtta ja et see tähendab ka seda, et tegelikult midagi sellist väga tõenäosuse lähedast ilmselt ennustada võimalik ei olegi. Enamik ennustusi enamasti lähevad, et metsa, aga aga ikkagi, kui vaadata seda, mis on olnud, mis toimub ja mis tuleb. Et ikkagi mina ennustan raadiole helgemat tulevikku kui televisioonile praegusel kujul. Raadiokuulamise vahendid küll muutuvad, aga siiski on asju, mis raadio juures ei muutu, arvab ajakirjandusõppejõud Maarja Lõhmus. Raadio kuulamine kui selline ja jääb samaks selle poolest, et on ootamistel, on ootamist, et midagi ma kuulen mis on mulle tähtis, teiselt poolt ütlen, et ma märkan seda, et raadio kuulamine ja üldse kuulamine või oskus peaaegu vajab samamoodi trenni kui jalgrattaga sõitja midagi muud spordis, sest et kuulamisoskus on vähenenud, lühenenud ja see on omamoodi ühiskonna mõttes tähelepanu trenn praegu juba, et kuulata rahulikult Aavo rauk. Ja see on kindlasti õige, et see inimese tähelepanuvõime on oluliselt lühema perioodi peale üle läinud ja me kogu aeg hüppab ühelt kohalt teisele. Kui vaatame televiisorit, siis oli ainult üks lõksutamine käima ja niimoodi sa paned ükskõik kus mingi muusikapala peale siis väga tihti inimene ei jõua enam lõpuni kuulatada, juba läheb kusagile mujale raadio kuulamisega, tegelikult on asi hästi keeruline, minu meelest, sellepärast et noh, üldse on praegusel ajal väga raske isegi öelda, mis asi see raadio nagu on. Väga hea on rääkida raadio minevikust, raadiominevik on tõesti kuna seda ei tule enam kunagi tagasi, siin ei ole midagi teha, see, mis raadio oli mõned aastakümned tagasi, vaadake Woody Allani filmi redio täis siis tuleb ka pisar silma kohe või nii, omal ajal oli ta terve maailma avamine praegusel ajal Talon, väga spetsiifiline roll minu meelest ja hämmastav, mida ma tahan öelda, on ainult see, et raadio elab päris hästi võrrelda näiteks raadiot, no ma ei tea, paberajalehtede või vinüülplaatidega või niimoodi, raadio läheb väga hästi. Sest et see nii-öelda isiklik kuulamine, Raadio on väga inimese lähedane või nii üksi, kuulan seda ja ma saan sealt midagi. Ja, ja see on nagu endiselt jäänud isegi vaatamata sellele, et nii palju neid tehnoloogilisi Muudatusi on toimunud, võib-olla on just raadio see, mis omal ajal oli võib-olla isegi nagu regilaul, et sa mingid asjad, inimese hääle, eestikeelne kõne, selgem, selge sõnastus, et see teatud mõttes hoiab nii kummaline kui see ei ole, et see on isegi selline, seda nimetatakse kinnihoidmiseks faatiliseks faktoriks, et sind hoiab nagu reaalsuse küljes. Sind hoiab ta oma identiteedi küljes. See on küll väga märkamatu, aga see on väga suur ülesanne. Healt raadio kuulamisel, kui ma nüüd praegu mõtlen selle peale, mis ma ise olen aastakümnete jooksul kuulanud, mis eesmärgil, või niimoodi siis on tõesti üks osa, on muusika kuulamine, eriti noorematel põlvkondadele, see on üliväga tähtis, see mõjutab kõiki raadioid, see mõjutab isegi ka klassikale raadiot, kes on saanud alles muusika, ettevõtluse auhinnad ja muusikatööstus on väga huvitatud raadio just nimelt sellest osast, et raadio propageeriks mingisuguseid teatavaid muusikapalasid, ükskõik mis stiilist või mis, aga ei ole nii-öelda lihtsalt muusika kuulamine mingisuguse voolase niinimetatud striimimine. Vaat siin on raadiol praegusel ajal väga palju häid konkurente, ütleme tavaraadiol, ma mõtlen. Ja selle koha pealt avaraadiol on ülimalt raske konkureerida millegi niisugusega, nagu ütleme näiteks Spotify või pandoora ja nii edasi. Aga ma ütleksin nii, tegelikult kui omal ajal, kui me mõtleme, oli ju kahte viisi kuulamist üks asi, ma kuulan raadiost, teine asi, mul oli oma plaadivirn, millest ma valisin, kõigil oli see, kes oli maki pealt kasseti pealt või nii. Vaat see on see striimimise analoog, mis praegu on läinud üle streenimise peale. See on lihtsalt muusika pidev kuulamine, mida muidu tehti oma ütleme fonoteegist, praegu tuleb see mingisugustes striim asjadelt raadiost see, mis oli raadiospetsiifiline minu meelest eelkõige see jutt ja inimene sealt ka, isegi kui muusika tuleb siis tegelikult, mis on inimesele vaja siin ja mikspärast ta seda kuulata raadiost ta tahab seda juhtimist ja käehoidmist, ükskõik, kas see on tark muusikateadlane või see on rumal tiitšei või mis see ka ei ole. Inimene tahab ju teata, tahab ennast lastele üllatada ja teiseks ta tahab pidevalt ka soovitusi, ka näiteks noored inimesed, nad tahavad et nad ei jõua, iga inimene ei jõua kõike uurida, et mis üldse uued asjad on või nii küll on hea, kui keegi midagi soovitab. Edasi Ma hakkangi seda kuulama. Edasi, ma võtan selle juba mingist riimiste, kuulan, seda oodatakse nagu raadiost. Mul on üks väga hea näide. Anna põld tegi eelmisel aastal 2016 magistritöö Eesti raadio kohta Eesti televisiooni kohta ja mis tuli eriti selgelt välja ka raadio puhul. Toimetajad ka ise peavad ennast mitte formaalselt, eksis tunnetuslikeks teejuhtideks Nad tunnevadki endal seda rolli ja see tõepoolest on meil olemas. Nii et, et see teejuhiks ootamine, see on tegelikult väga suure vastutusega. Meil oli üle 100 küsitletud inimese 102 ja seda teejuhi rolli peeti kaheks kõige olulisemaks. Esimene oli avaliku huvi teenimine ja teejuht, mõlemad pooled. Kui tohib, ma ainult mõned näited, tooksin siin veel kõrvale ka raadio kuulamisest, mis võib-olla ei olegi nii väga raadio kuulamine või nii kui ma vaatan nüüd näiteks neid raadioid, mida mina kuulan, Spotify-d, midagi niisugust, et kas see on raadio või ei ole, see on väga keeruline küsimus, sest mingis mõttes on ja mingis mõttes ei ole, eks ole, mul on seal väga lai valik, ma saan väga hästi teha endale selliseid nii-öelda playliste ja nii, mis mulle vaja on või nii ei räägi küll minuga mõned teisest raadiost ma kuulan ainult ja mina olen, ma ei tea, kui suur on nende inimeste hulk, Maarja võib-olla teab, kes üldse ei ootagi raadiost muusikat, mina eelkõige ootan juttu raadiost, just muusika on niisugune vahepealne, aga tähtis on see, kus on jutt. Ja väga mulle meeldib igasugu juturaadioid kuulata, raadios on ju oma etega, siiamaani püsib selline omapärane žanr on, ma ei tea, kui palju maailmas veel raadiojaam on, kes seda teevad, aga ütleme näiteks kuuldemäng, mida klassikaraadio ju tänase päevani tegelikult teen. Ma tean, olen lugenud ka, kus näiteks Ameerikas, kus kõik asjad on olemas, seal mõni inimene. Küll oleks hea, kui saaks veel kuuldemängu kusagilt kuulata. Aga vot just nimelt see jutu kuulamine, see on nüüd väga tähtis, see juturaadio asi. Teisest küljest, aga kui ma mõtlen näiteks niisuguse asja peale nagu eestitelevisioon, Plektrum ükspäev vaatasin, kas televisioon või raadio mispoolest see nii väga televisioon on, kaks inimest istuvad laua taga ja räägivad täpselt sama, mis raadius on, nad on ainult pildi juurde pannud ja ma ütleksin, et väga suur osa televisiooni parimatest saadetest tegelikult raadiosaadet. Vahel on seal kaks inimest, vahel on seal viis inimest, aga tegelikult on tegemist raadiosaatega. Sinna juurde näidatakse ainult pilti, mis on ilusasti vormistatud ja kindlasti inimene tahab ka näha selle nägu, kes räägib. Teinekord see võib muidugi pettumuse valmistada, aga olgu peale. Nüüd teine asi, aga võtame nüüd teiselt poolt, mina armastan kuulata niisugust raadiojaama nagu ehho Moskvõ. Sest et seal käivad väga huvitav, et inimesed, sonant, juturaadiol on muusikasaateid imevähe. Kust ma seda raadiot kuulan? Ma ei saa seda raadiost kuulata, loomulikult ma kuulan seda arvutist. Ja loomulikult koos pildiga, sellepärast et neil on stuudios kogu aeg pilt, mida nad nimetavad sett Jeviisoriks. Ühesõnaga, kas see on nüüd, ma ei tea, see on siis niisugune Moskva Plektrum, mis tuleb kaks inimest istuvad laua taga ja räägivad väga huvitavat juttu, nii et hoia kahe käega toolist kinni ja pilt on ka veel juures. Kumb ta siis on? Keegi nimeta Ehomas telejaamaks? Ta on raadiojaam, näitab pilti. See on hästi huvitav küsimus, et mis meelele ütleme ja kuhu me keskendume. Siin on kaks asja, mida ma täitsa mõnuga räägiksin on üks on see, et soome-ugri-le soome-ugri rahvastele on iseloomulik nii soomlastele, eestlastele kui Ungarlastele suur kuulamiskesksus, nad on maailma raadio kuulamise tipus kolm. See tähendab, et ikkagi meelse kuulamise meel on hästi terane olnud. Ja mis on väga huvitav, on see, et kui vaadata telet ka näiteks üleisradios, siis parimad saated tõepoolest on tehtud raadioprintsiibil. Ühesõnaga, et see narratiiv, see lugu, see rääkimine, mõtteselgus on ikkagi põhikui, läheb nii-öelda otse teletegemiseks pildi kompileerimiseks kokku puistamiseks. Vaat siis ei ole see tavaliselt nii õnnestunud, et võib-olla on see tõepoolest midagi soome uriliku, aga, aga seda lugu ja inimeste teise inimese märg kamist ja faktide teadasaamist koos kontekstiga just nimelt. Me saame ju tohutult palju teiste elukogemusi mitte ainult faktidena, vaid just sellega, et see inimene, kes räägib, paneb selle veel sellesse tõlgendus sellesse, kuidas ta sellest ise aru saab, kuidas ta koges, mida ta ise arvab, mis ütleme, trükiajakirjanduses on juba julmalt lahku löödud, sellepärast et palun, siin on fakt. Palun, siin on kommentaar. Aga raadios on peaaegu võimatu do olla ainult objektiivne, sest hääl on juba niikuinii nii subjektiivne, et, et sealt tuleb kaasa igasuguseid nüansse. Kui uurijad uurivad raadiot, siis tuuakse välja, et raadio on üha enam muutunud ainult meelelahutuskanaliks. Aga võib-olla on hoopis nii, et meelelahutus on eestlastel kiiksuga? Sellepärast et ka meie uuringud näitavad, et meelelahutuse alla läheb nii lõdvestumine kui pinge. Ja need on, kui me vaatasime seda kultuuri, uuringuna eestlasi, viies tüübis, mis niimoodi täitsa selgelt 20 20 20 protsenti eristusid siis täitsa selgelt eristub meelelahutuseks pidavat lõdvestuja tüüp, kes tahab tõesti ja teine, kes tahab just pinget meelelahutuse all ja, ja mõlemat nimetatakse sellega, et selles mõttes eestlaste kiiksuga meelelahutusmina arvan, et sisaldab väga palju kultuuri. Et see ei ole kerge asi ja seesama jutt, mis on kuuldemängust, see on ikkagi erakordne Eestile, et see on nii tugev ja, ja see ju ka meelelahutus. Et ma arvan, et me võime julgelt võtta meelelahutuse alla ikka intelligentse sõnumi, ükskõik mis vormis seda anda. Ja ma olen ka täiesti nõus, et meelelahutus on väga keeruline asi ja mitmetasandiline ja tõesti nii kurbus kui ka rõõmus, nii majeur kui kamin, noor on meelt lahutavad, ütleme seal jah. Aga üks asi, mille peale ma veel nüüd mõtlesin, siin muidugi on see, et nii või teisiti raadio puhul sisust rääkimine on väga tähtis. Aga see, mis vormis raadio tuleb või ütleme, kasvõi tehnoloogia natukese ikkagi aitama kaasa mõjutab elu. Ja vaat kuni tänase päevani ma tea, Maarjale on kindlasti need andmed olemas, kuidas Eestis on, aga ma tean vähemalt et teistes maades tüüpiline on see, et umbes 50 protsenti kogu raadiost kuulatakse autos 50 protsenti, seda on päris palju ja ülejäänud noh siis ma ei tea, kes vannitoas, kes oma aialapil toimetades ja nii edasi erinevates kohtades, kuidas või kirjutuslaua kõrval, kus ta mängib nii, vot see raadio kuulamine autos. See on selge, miks inimesed kuulavad, sa ei saa mitte midagi muud õieti nagu teha, sa oled juhtimisega hõivatud, sa ei saa telekat vaadata või ajalehte lugeda või nii, olgu et väga paljud üritavad ka telefoniga üksinda seal autoroolis ja niiviisi ei ole just eriti soovitatav. Ja siis ma just mõtlesin, et, aga et muidugi me võime öelda, et raadio ei kao kunagi ja ta pigem teiseneb. Ma olen sellega nõus. Aga üks väga suur muudatus, ma kardan, et võib tulla, mis sealt tuleb, seda ei tea keegi. See on näiteks isesõitvad autod, ma ei tea, kui palju raadio inimestest mõtleb isesõitvate autode peal, aga need hakkavad kohe tulema ja kui tulevad isesõitvad autod, kui inimene enam ei pea tegelema juhtimisega, vaid ta lihtsalt istub, kulgeb punktist A punkti B, siis tal tekib juba võimalus ka igasugu mingeid muid kanaleid täiesti vabalt pruukima hakata. Ja see võib hakata tegelikult täiesti Kaltlema raadio kuulamise aega nagu ära sööma. See on huvitav mõte. Praegu me näeme seda, et Eestis kuulatakse raadio kuulamise tipptunnid, on hommikud, eks ju, et ikkagi see on, et see käib ärkamise juurde, sellepärast hommikureporterid on ülitähtsad, neid tsiteeritakse ja, ja nende stiil annab eesti kultuurile teatud sellise elegantsi ja, ja jäljendamist võib-olla isegi. Aga mul on tunne, et, et Eestis võib-olla raadio areneb selles suunas, et on suveraadio, on sügisraadi, talve, raadio, kevad, raadio, sest inimesed hakkavad tegema erinevaid töid ka väljas, näiteks suvel sai vaata telekat päikese kõrval, eks ju. Kui sa näiteks puid lõhud, kui on ikka puid lõhkuda ja metsa. Et siis on sellised tööd ja tegevused õuemurul, kus on väga hea, kui sul on see raadio ikka olemas ja ta on hoopis teisel lainel teised laulud, Jaak Joala. Ja talvel siis pimedatel õhtutel on hoopis teiste tegevuste taustal kas ja teiste emotsioonidega olen hakanud märkama seda. Vahepeal oli see nii nagu oli, et suvi ja talv eristusid, aga ma olen hakanud märkama, et tegelikult on ka kevad ja sügis täiesti juba aastaaegadeni raadiosse tulnud. Aastaaegade mõte on väga hea mõte ja vot just see aastaaegade asi, kuidas elu Eestis käib, kasvõi kui lugeda minu meelest kas või Valdur Mikita raamatuid või midagi niimoodi, kus missugune see Eesti iseloomulik elu on, see, kui tähtis on meil suvi? See on täiesti teine aeg ja siis ei tehta seda tööd ja siis käiakse mujal, käiakse suvemajades, inimestel külas ja nii ja loomulikult annab see ka raadiole väga palju võimalusi just nimelt Ennast kohendada inimeste elujärg ja seda tulebki teha, ega siis muud ei aita. Üks asi veel raadio tulevikust, mille peale ma just ka eelmine nädal mõtlesin. Ma sain teada niisugused asjad. Äripäev kavatseb raadiojaama avada. Üks asi, me uurime, teeme küsitlusi, me küsime inimestelt, kuidas te seda kuulate nii ja naa, aga teine asi on alati, et on mingisugused nii-öelda nagu tagaplaanil töötavad mingisugused näitajad, kuhu raha voolab ja kuidas see käib näiteks kuidas raha tuleb või läheb raadiosse või niimoodi siis on kõik väga oluline ka. Ja vaat, üks asi, mis näitab nüüd nii-öelda raadio elujõulisust, on just nimelt see, et kui palju näiteks uusi raadiot tuleb, see mitte ainult Eestis niimoodi, et noh, ka FM või sellel ultralühilainest tulevad aga muudkui järjest uued jaamad on ka teistes maades, nii Eestis ka alles anti kaks uut raadiojaama litsentsi välja, üks nendest. Äripäeva raadio. No ma ei usu, et sa, Äripäev nii väga kavatseb muusikat mängida ja konkureerida muusika ettevõtluse auhinnale. Ma kujutan ette, et nad tahavad mingit muud sealt ajama hakata ja loodavad, et see on ka tähtis, mida inimesed kuulavad ja hakkavad nende raadiojaama pruukima. Ega nad seda ilmaasjata ei tee, ma arvan, et see on väga hea raadio jaoks. Et sellised jaamad tulevad. Aga huvitav on see, et kuivõrd on raadio ikkagi selline üldine rahvusliku intelligentsuse hoidja. Ma arvan, et ta on seda ja see, see on tohutu usaldamine, et raadiot kuulatakse sellepärast, et sa usaldad seda, et sa saad sealt midagi. See oli kuuekümnendatel, oli selline teooria nagu tasud ja tarved, et tehakse seda, mille eestlased kasu Sa pead midagi tasutud saama. Ma ise arvan, et näiteks raadio on üks kõige selgem tasude ja tarvete märk. Sest noh, kes hakkab kuulama, kui ta ei looda sealt mitte midagi. See on tohutu lootuse märk ja selle kogu aeg sellest loost kartusest nagu samm ees olla ja olla selle lootuseväljal inimestel, ma arvan, et see on väga-väga suur asi. Eks minu hea tuttav ostis hiljuti endale uue auto, oli väga uhke ja õnnelik, kuni ta avastas, et selle standardvarustuses ei olnudki CD-mängijat. Mõtlesin selle peale, et kui hakatakse ehitama uusi autosid, kus ei ole näiteks raadiot, sest et tegelikult ju praegu juba kogu aeg müüakse telefone, milles ei ole enam sees raadiot, vaid raadiot, saab telefonist kuulata. Ainult siis äpi kaudu nii-öelda sest raadioaparaate ma saan ikkagi aru, et noortel inimestel on kodudes üsna vähem ja vähem, aga nad kuulavad ju arvutist oma raadiot. See on tõsi ja tegelikult isegi nutist, seal ei olegi midagi muud mutid ja vahetunnid nii edasi vabad minutid ja siis juhtmed kõrvas. Et tegelikult võib-olla tõepoolest nii nagu Äripäev võtab endale raadio peax raadio võtma endale juurde nutitööstuse et saama head suhted sinna. Jah, aga raadiol on ka üks selline omadus, mida kellelgi teisel ei ole. See on siis vanaringhäälinguasi, et ühes kohas on antenn, mis kiirgab, teises kohas on antenn, mis võtab vastu ühesuunaline kiirgus. See töötab igal juhul. Kõik niisugused nutivärgid töötavad siis suuresti, kui sul on internetiühendus, raadio töötab ka sellisel juhul, kui sul on patareid, raadio töötab ikka edasi ka siis, kui elekter on ära läinud, kui on mingi tõeline kriisiolukord või nii vaat kui selliseks läheb asi kriis, lihtsalt halb ilm, torm väljas või nii, raadio töötab sulle endiselt ja see kanal sulle jääb ka siis kui sul ühtegi muud kanalit enam ei ole. See on niivõrd odav, väga vana, juba 100 aastat vana tehnoloogiline lahendus, aga ta on kõige odavam ja ta töötab siiamaani. Sest no Eestis see nüüd nii ei ole, aga väga paljudes Euroopa maades üks oluline asi on see digitaalraadio DAB või mis ta on küll Inglismaal või Norras või nii. Mulle tundub, et see on laias laastus läbi kukkunud projekt, tegelikult see on niisugune tehnoloogia, kõrvalharu, mis on, kõdub praegu, aga see vana ringhäälingu raadio elas selle üle. Sellepärast, et vot see on ka üks huvitav asi, mis on, et inimesed tahavad küll muusikat kuulata, ütleme näiteks kuid kui me võtame nüüd selle kvaliteedi küsimuse mingis mõttes, kui nüüd mõelda, siis tegelikult muusika kvaliteet on läbi aja kogu aeg langenud vinüüli tulid kõige paremini, siis tulid CDd, mis olid oluliselt kehvemad, need läksid üle Emmbeegolmele. Mina olen üldse juba väga kõvasti võimalik kritiseerida, tegelikult ütleme, helikvaliteetmuusika helikvaliteet langeb kogu aeg siiamaani, mis on oluliselt tõusnud, on kättesaadavus see, kui mul on Spotify, mul on seal. Ma ei tea, kui mitukümmend 1000 plaati korraga saada ja mina näiteks kodus lihtsalt omad plaadid, need sajad, mis mul olid, pakkisin kastidesse ja nad läksid pööningule. Ja ma kuulan Spotify'st ka neid samu asju, mis mul endal muidu riiulis oleksid, sest see on niivõrd Muha, see on niivõrd hea ja lihtne. Vaat see on tegelikult siin väga tähtis aru saada ka, et mida inimesed nagu hindavad sul paljudele väga üllatus, et inimesed ei tahagi kvaliteetset muusikat, nad on täiesti nõus ka ebakvaliteetse muusikaga. D-päev näeb ja raadioolukorra ja tuleviku üle arutlesid Andres Jõesaar, imo Mihkelson, Maarja Lõhmus ja haavarauk. Tänases saates vaatasime tagasi ka Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdile öölaulud, mida kuulas helilooja Helena Tulve. Niisugune sai tänane heliga ja suur aitäh. Maarja Merivoo-Parro. Saate mängis kokku Helle Paas. Mina olen toimetaja Anne Krummik. Tänan kuulamast. Aitäh, head kuulajad, et olete meiega. Kohtumiseni klassika raadio nüüdismuusika õhtul, kas siis kohapeal Mustpeade majas või siis eetri vahendusel juba kell kuus. Selga ja.