Salajane kohtamine. Vahel tuleb tahtmine minna vaatama oma endist elu kohta maja, kus kunagi oli mu kodu. Siis on mul tunne, nagu läheksin endale külla. Nüüd on mul huvitav nähe, kuidas minu nägu on tulnud toasügavusest klaasi taha, et silmitseda minu tulekut. Mind on Washingtonis mitmel pool, sest ma olen siin rohkem kõige ühes kohas elanud oksümfilis, kust ma ammu ära olen. Ehk õitseb veel nüüdki midagi, milles on minu vaimu. Ostsime kevad, püheks potitäie, tulpe või need ära, õitsesid. Võtsin lillepoti kaasa ja läksin elukoha läheduses padrikusse. Seal tuli terakkega metsatehnikut, kus puude all elas hämarate üksindust, mis pani mind mõtlema, et siia keegi ei tule. Niisugust kohta ma just tahtsingi. Paigutasin lillepotimulda. Enne äratulekut silmitsesid hoolega puud, mille alla ta jäi. Tahtsin, et see koht seisaks mul meeles, jääks pähe. Et see oli ikka imelik küll, kuidas ma nendel käikudel käitusin. Sihtisin sammud hoopis mujale, mitte sinna. Siis on see ohus, kellega ma kohtamas käin. Ma tahtsin teda hoida. Ühelegi rändevoole minnes ei ole ma niisuguseid haake teinud, kui seal. Käisin teda talvelgi vaatamas. Talv on seal tavaliselt lumeta. Aga kord ma käisin isegi siis, kui lumi oli maas ja jäljed jäid siin kellele tahes reetlikult kuulutama, kus ma olin käinud. See järelemõtlematus tegi mind nii rahutuks, et järgmisel varahommikul pärast öist muretsemist pidin minema sinna vaatama, on seal vahepeal keegi käinud või mitte? Jänes oli, aga inimjälgi peale minu omad ei olnud. Mul oli hea meel, et ei olnud. Ükskord sattusin ärevusse, kuna ei leidnud seda kohta. Enda teada pidin seal olema. Aga see puupuudus nagu mõistatus ära eksimist ei saanud olla kohal, ma pidin olema, aga kõik oli võõras. Kõmad viimaks selle puu üles leidsin. Ei tea, kas teretamiseks või patsutamiseks. Maa seest paistis välja savipoti punastelt serva. Ma katsin selle mullaga kinni. Parem on, kui sind pole näha. Kuigi nüüd tuleb kevad, sinul ei ole vaja tõusta, tõus kui need, kes on su sees. Nad näitasidki juba oma eluvaimu, olid ärritlevas. Mina tundsin endas sama. Huvitav siin neist nüüd, nii et viibisin nende juures ka siis, kui olin toas mõttet metsas. Siis ühel päeval puudealuses pimedikus seisis laik päikesepaistet. Ja selles erendas vastpuhkenud õis.