Tere ja kena pühapäeva, meie inimesed. Saate, käbi ei kuku. Üks tänastest külalistest ütleb, et pool elu teati teda kui nukitsamehe kunsti ja muusik Ülari Kirsipuu õde. Ülejäänud pool elu aga kui pophelilooja Stig Rästa ema. Niisiis on üks minu vestluskaaslane Ülle Rästa, kes räägib enda nooruspõlvest, et läbi selle avada põhjuseid, miks me teame tema poega stiigi just sellisena, nagu me teame ühe hinnatuma laulukirjutajana Eestis. Muidugi on ka siig ise kohal, et tema sõnu kinnitada, ümber lükata ja kommenteerida. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast saatesse õlle. Tere ja õllega on kaasas tema poeg Stig. Rõõm näha. Tere. Kui palju te igapäevaselt või iganädalaselt omavahel kohtuda, kas läbikäimine on pidev? Stig on korralik, hoiab poja nii-öelda lipu ilusti kõrgel või seesama intervjuu siin stuudios on üks hea põhjus, miks, miks trehvata üle? Tänu lumi, kohtume tihti, kuna pisike on juba nii suur, et teda saab hoida, siis alati, kui Stig ja Karina kusagile välja lähevad, siis Karina vanemad ka hoiavad, aga mul on ka see suur au ja ma pean ütlema, et ma jooksujalu lähen sinna, nii et me näeme tõesti tihti ja helistame ka üsna üsna sagedaselt. Jah, enne tänast hommikut nägime vist 10 tundi tagasi. Noh, TIG saavad olnud nüüd isa natuke rohkem kui pool aastat on ja üle kas poissi seal kuigivõrd muutnud ka või on seal liiga lühike aeg-ajalt märgata midagi väga olulist? Super super palju muutnud, see muutus käis üleöö ja niimoodi nipsust kohe, ühesõnaga, nii et isaks saamine on mingi mingi imeline fenomen, mis tõesti toob välja inimese ilmselt tegeliku loo. Tiigil hakkasid kulmud imelikult liikuma, et. Mis nad ei teagi seda ja muutused on teda ema Karat märkab. Ta on väga asjalik, mitut enne tudupea oleks olnud, aga ta on üliasjalik, ta on oma õrna poolt nüüd ühesõnaga väga palju näidanud. Minu jaoks ta vanasti oli pigem selline tundeid vaos hoidev mees. Aga tänu lapsele ta ei suuda neid enam varjata. Nii et ma näen teda kogu aeg, naerab Damas lapsega õrnutsema ja seda on lihtsalt lihtsalt meeletult tore vaadata. Sa pead Stig tunnistama, et, et see teeb ikka meestega imet küll on, ja ja absoluutselt üks nimi on ennetamine, käib praegu. Et isegi vahepeal võtad telefonialju ei kellelegi. Et jah, muudab tõesti, kui ma mõtlen tema lavaelule ja, ja muusikategemisele läbi, mille me ju põhiliselt teda teame, ta on jätnud endast kas päris introvert, inimese mulje. Aga selline vaga vesi, sügav põhi, natukene võib-olla õrnake tänu teatud, et ma ei oska öelda silmavaatele või ka loomingule, et seda mul nagu mehena kõrvalt natuke keeruline kirjeldada. Aga see tuleb teile tuttav ette, ta natukene ikka on ka selline. Loomulikult on, ma arvan, et lava on olnud lihtsalt koht, kus ta ongi saanud ennast väljendada ja peaasjalikult läbi muusika. Sest tema laulud on ju olgem ausad, 75 protsenti sellised romantilised ka romantilise meloodiaga. Et aga tavaelus on ta ikkagi niisugune hästi palju olnud nihuke vaikiv indiaanlane, ta vaatab nagu kõrvalt, mis toimub. Jah, ta on ikkagi olnud pigem introvert. Vaikiv indiaanlane just nimelt selline väljend oli meil kodus lihtsalt. Juba istub vaikselt nurgas, istub vaikselt nurgas, vaatab, kuulab, mida räägitakse. Ka minu sõbrannad mäletavad teda selline sellisena ta istus kusagil seal diivani peale niimoodi silmanurgast piiluda, mida siis tädid räägivad. Aga noh, õnneks meil ei olnud ka selliseid jutte, et need peaksid lapse toast välja peksma, eks ju. Et ta oli niisugune elu vaatleja nagu väiksest peale juba. Ma palusin teid siia selleks, et, et natuke rohkem teada saada, kes on Stig tegelikult, sest tõsi, lavaelu ja karjäär inimeste silme kõrvade ees on olnud juba igati soliidne. Nii uhke vaatamata mitte väga kõrgele vanusele. Et sellest kõigest on sündinud ka raamat ja ja lisaks sellele elule, mida me meedia kaudu üsna hästi teame on tegelikult ju tiigil üht-teist varuks veel ja, ja need, kes vähegi silmi lahti on hoidnud, teavad, et et sa oled mingitel hetkedel elus tegelenud eneseotsingutega käinud, pannud proovile ennast nii nagu enamus inimesi ei pane. Et kuidas see kõik on nii läinud ja sellesse punkti jõudnud, ma loodan, teeksime ema Ülle abiga, me saame natukene teada. Aga enne, kui me stiigi asjad lahti võtame, siis. Me võiks üle rääkida teist ka natukene alustades tänapäevast. Vanaemaroll on väga äge ja inspireeriv ja võtab ka omajagu aega. Peale vanaema olen ma jube Leima, teisele pojale ka tähendab ma olen töötaja, kusagil ma pean tööd tegema. Ma olen ühesõnaga oma tuhandetele sõbrannadele sõbranna, nii et ma elan üsna sihukest aktiivset elu mille kõrvalt ma siis veidral moel hobina kirjutan siis oma lastelaulukesi vahel, kui tuhin peale tuleb. Et muusika muusikaõpetaja olema muidugi olnud ja, ja loomulikult see see on nagu noh, mast Pi ilmselt meie suguvõsas. Et kui nüüd minna tagasi lapsepõlve, siis minu kõige kummalisem arusaam elust oli siis, kui ma üldse kooli läksin ja ka laste muusikakooli nimelt minu siis ütleme, isapoolse suguvõsa kõik mu onutütar tütred ja tädipojad ja täditütred käisid ka laste muusikakoolides ja mina arvasin, et kõik lapsed käivadki koolis õhtul laste muusikakoolis. No loomulikult sain ma selle varsti selgeks, et ei ole nii, teised läksid õue palli mängima, aga mina hakkasin klaverit harjutama, mille peale ma sugugi õnnelik ei olnud. See kõlab nagu tüng ja oligi just nimelt, et see oli niisugune vau-efekt tooted, kas kõik ei olegi siis nagu terve päev läbi kuskil koolides ei olnud ja siis oli hilja vaja muidugi. Kusjuures ma ise tuletasin alles kellegile meelde, et ma läksin muusikakooli peale kooli teised mängid jalgpalli. Ma kõndisin saksofoni jõest mööda siis ainuke pluss oli see, et noh, naljatledes, et ma sain bussis oli artisti kohta olemas. 15 saksofonikasti peale. Isa ema ka midagi tegid. Ja ema ei olnud küll kaugeltki mitte kutselised muusikud, aga loomulikult olid nad koorilauljad nagu pool Eesti rahvast, eks ole, vist rohkemgi. Et nad laulsid siis omaaegses vabriku segakooris, kus nad üldse pluusid ja kus siis kooriproovides õnnestus minul oma lapsepõlv nagu veeta, sest et nad ei suutnud oma kooriproovides eemale hoida ka siis, kui ma nagu sündisin. Nii et alates seitsmendast kuust olen ma nagu kogu aeg muusikalehes olnud, kuni siis koolis juba nagu nagu oma muusika, siis nagu peale tulin. Aga teil endal, kuidas nüüd distantsilt tundub, kas sa tulid kergelt kõik või on ta ikkagi nagu geenidesse sisse programmeeritud mingil moel? Muidugi geenides sisse programmeeritud loomulikult ei tulnud kergelt, sellepärast et kõikidel, kes siis väga intensiivselt millegi muuga tegelevad peale tavakooli nendel inimestel tekib selline järgmine geenigeenis niisugune nagu eripära, mis on, mis puudutab kohusetunnet. Sellepärast et sa tead, et sa pead need oma klaveripalad eksamiks selgeks õppima, sul ei ole isegi väljapääsu, sul ei ole isegi valikut, sa lihtsalt kogu aeg pead midagi tegema tähtajaliselt, kevadeks jälle terve kava selgeks õppima, eks ole, lisaks solfi tunnid ja kõik muu, see näitab ju tegelikult sellist nagu töökuse nagu kasvatust ka. Ma olin nagu väga-väga-väga vana inimene, kui ma esimest korda ütlesin, sõna ma ei viitsi. Vot seda sõna meie kodus üldse ei olnud ei minu lapsepõlves ega ka poiste lapsepõlves, sest et see oli lihtsalt välistatud, oli vaja teha ja kõik. Et ja hiljem tuli minul siis nagu otsa kool, eks ole. See on nüüd jälle ajas natuke tagasi. Ehk asi kippus vägisi professionaalselt. Just nimelt ja konservatooriumis küll kaugõppes käisin, ma ka, mul õnnestus seal mitu mitu kursust käia, kahjuks me teda lõpuni ei jõudnud käia, sest et siis oli juba kaks last olemas ja, ja natuke tiba raskeks läks, aga nad kuulsid kogu aeg kodus himu klaveri harjutamist ja ka siis, kui poisid väiksed olid kogu aeg maga, siis harjutasin, oli vaja jälle mingid lood selgeks õppida, eks ole. Kuidas ma lasteaeda tööle sattusin, oli see, et tol ajal ei olnud lastele lasteaiakohti ise tööle minema, siis õnneks oli mul see muusiku diplomi, eks ju, et ma sain oma põnnid siis lasteaeda ühesõnaga. Nii et ka see oli kuidagi selline. Ma ei oskagi öelda, kas saatus või lihtsalt läks niimoodi ja ma järgisin siis elu kulgu. Stig kus su esimesed lapsepõlvepildid hakkavad, kui sa mõtled emale, siis mis olukorrast sa teda mäletad, kas klaveriga või oli see miskit muud? Mina mäletan, ma olin Salvo kelgu peal, kui me lasteaeda läksime. Et see on üks esimesi, et see klaver kuidagi oli seal toas kogu aeg meil. Aga ma ei saa öelda, et ma nagu mäletaks, et see üks esimesi pilk pilte oli nagu et jah, vaatan ikka neid pimedaid talvehommikuid, kui oli vaja lasteaeda minna, pidin Salvo kelgu peal istuma, ema vedas mind kasukaga läbi tuisu, lasteaeda ja siis aa ja mulle meenub lasteaia ja muusikatunnid siis, kus mul ema oli õpetaja. Jah, need olid lapsele päris suured väljakutsete, toodi tundi teise kasvataja poolt, ta oli oma 15 minutit seal tunnis ja siis ta viidi ema juurest ära. Ja siis ta küll nuttis, 15 minutit on pisikeste lastetund ja nad ei tohigi olla kauem nagu sellises sundasendis istuda ja nüüd midagi tuupida, eksju. Ja siis ta läks rühmaga jälle lehvitades ära, ühesõnaga. Ja siis oli tal tõesti niimoodi nutt kurgus. Aga mis oli lasteaia ajal veel üks tore asi, mille Raul sa ilmselt oled jälle? Ma ütlen, Raul ära unustanud. Minu tolleaegses töökohas siis Lasnamäe lasteaias olid õhtuti mererajooni spordikooli treenerite poolt lastele sellised treeningrühmad ja need treeningrühmad siis ühesõnaga võimlemised olid, need olid alati klaveri saatel ja ma saatsin neid trenne, aga Stig oli siis juba rühmas nagu ära võetud, tuli mul saalis ja ta istus mu klaveri peale, et ta sinna võimlejaid segama ei läheks. Kolmeaastaselt ja ta istuski vaikselt seal pianiino peal. Praegu ma tagantjärgi mõtlen, et issand, kuidas ma ometi julgesin, aga ta oli nii usaldusväärne laps Ta ei roomanud seal ringiga, ei kukkunud alla kordagi. Nii et ta tegelikult siis oli võib-olla veel kõige rohkem muusika sees. Teeme selle nime asja selgeks. Stig, kas ema on ainus, kas sind Rauliks kutsub või ei ole, ei ole. Mul ikka mõned sõbrad, ütlevad Raul, mõned ütlevad Rauka, mis oli vanaisa hüüdnimi. Ja kodus ka vahel nagu vaja, tähelepanu korrektsa selleks Raul. Et ikka tuleb ja see on nagu siuke akadeemilise variant natuke. Kui tõsist juttu vaja ajada. Raul, tule siia. Kuskohast üle need nimed tulevad üldse eriti Stig, mis ma ei mäleta, et ma Eestis oleks üldse kohanud kunagi veel kedagi, kes oleks sama nimega. No kõigepealt me peame selle Rauli asja ära rääkima, et siis igivanaisa tema oli veel selline hooga, Raoul lausa ja see tundus tol ajal nii peen ja uhke ja me mõtlesime, et vanaisa auks me paneme siis nüüd oma nooremale pojale Raul nimeks. Nii läks paar nädalat mööda mees, ühesõnaga ostis ühe Loomingu Raamatukogu raamatu koju, ta luges tohutult palju raamatuid. Ja see oli üks rootsi kirjanik stiik laesson, mitte Stig Larsson, nagu ma ise ekslikult olen tegelikult mõnes kohas nagu rääkinud, vot aastad teevad oma töö tuli hiljem ja milleeniumi vees. Aga see oli stiik, klasson ja vaatasime, et appi kui kihvt nimi. Et paneme selle nime hoopis. Muidugi siis vanaisale see teatamine oli üsna üsna niisugune raske moment ja vanaisal läkski vunts orgusestadest, isolvused lubasid leiu minu nime panna. No jumal tänatud, tol ajal võis panna kahte nime, sellepärast et mingitel aegadel oli see keelatud ja meie see perekonnaseadus on olnud ju väga kummaline. Sidekriipsuga saigi siis pandud talle nimeks Raoul Stig, aga nii ta kaks nime endale sai. Ja loomulikult me lapsepõlves hüüdsime teda ikkagi ju kogu aeg selle esimese nimepidi. Ainult siis, kui ta mõnikord vajas sellist natuke karmimat häält, siis ma hüüdsin üle korteri Raul-Stig ja see mõjus ka. Ma mäletan, et ma koolis keegi keegi teadnud vanasti just nimelt klassijuhataja ja siis, kui mingi hetk tuli välja, siis mul endal oli ilgelt häbi nägu, et kõik hakkasid, mis sul on, kaks nime, dist, terve klass, vaatasin, et seal on kaks nime, mis nimi, see teine mingi seal taga, mis on? Millegipärast oli nagu sel hetkel oli niisugune nagu ei tahtnud avalikuks tuleks millegipärast. Ja siis ma olin väga-väga pikalt Raul kogu aeg sõpradele, kuni lõpuks Tomi rahula avastasid. Stig. Me tegime bändi juba, ütlesin jah, sest no selge, et mina teeks nüüd edaspidi ja siis sealt edasi läks kogu aeg ja siis kodusse raul vaiksete rajal. Lapsepõlve mängumaad, kus kohas nad seal olid? Lasnamäel, teises mikrorajoonis, kõlab halvemini, kui ta tegelikult oli. Võib-olla tõesti kõlab halvemini, kui ta tegelikult oli, sest et no kohti, kus mängida oli ikka väga-väga-väga palju ja neid kohti, kus käia ja ja meie hoovis oli näiteks väga palju lapsi ja kuidagi meil ma tean, et meie naaber nagu sellise ma kuskil eemal ühe hoovi lapsed, kellega me läbi hakkasime käima, kutsusid meid õuekateks, sest me kogu aeg õues, et keegi oli alati õues, et kui neil oli seal igav ja kedagi teist teadsid, lähevad õuecatoovid, seal käib mingi mingi värk ja siis meil oli tõesti päris palju sele, meil käis kogu aeg kogu aeg nii mänge, tagaajamine, eesti punt. Ja mingi hetk tuli isegi. Venelastega käisime ka läbi ikkagi, aga, aga üldiselt me saime kogu aeg naha peale, et, et kas noh sihukesed nagu siukesed, rahulikum mängimist ei olnud, et kogu aeg oli, siis oli mingi agenda alati, et mängisime pesapalli tahtsid pesapalli mängida seal seal, kus nad tegelikult tahaks meie pesapalli kurikaid endale võtta ja siis ja siis, kui oli ruladega vaja sõita, siis nagu meie rularattaid end. Või vastupidi, näiteks eestlased, aga me saime läbi ja noh, vahepeal ikkagi nahutamist, aga see käis ka eestlaste vahel, et et tegelikult ja praegu ma kohtun nende venelastega, kes elasid mul seal hoovi peal ja me räägime juttu ja tuletan meelde, kuigi me sel hetkel võib-olla liivakastis mänginud. Stigi vend, eks jooksis meil jutust juba läbi natukene vanem, kui sina. Kaks pool aastat umbes või siis mitte liiga palju, mis tähendab seda, et te olite siiski enam-vähem ühes liigas mängusõbrad ja ajasite koos asju? Üldiselt küll jah, et alguses kindlasti seal Lasnamäe väljakul majasime, koostik, pesapallid, värgid, mängud, siis mingi hetk tulised. Ma ei tea, kas tema läks linna kooli või mingeid, tuleb mingi puberteedi osa, kus ta siis hakkab tüdrukutega läbi käima, mänginud palli veel. Pühindati. Mõtlen lolliks läinud. Aga, ja siis mõnda aega oli, tema käis kuskil ja siis meie seltskonnast jälle kokku uuesti, et siis võib-olla paar aastat oli siukest? Ta käis kuidagi nad kunagi Temasi pirati sisse, mina ei saanud veel. Vastupidi, sest et Ühel hetkel oli nii, et raul kassas Silverist või siis tiik kassas Silverist pikemaks. Läks tähtsa näoga ööklubisse sisse. Silver helistas koju. Tooge mulle passi järgi, ma ei saa sisse. Kuulakate vanematena sõitsime siis järgi ühesõnaga dokumenti viima. Aga nad on olnud väga suured siuksed, vennad, Lõvisüdamed, tõelised. Me oleme kuulnud Stigi vanavanematest õlle, on endast rääkinud Stig isast ei ole väga kuulnud. No ta ei ole muusik. Kooli ajal tegi bänd ikka nagu meie põlvkonna poisid vist kõik. Et meie isa oli aastaid, meie isa oli aastaid taksojuht ja siis ta töötas ehitusel ja ja aga ta toetas alati tohutult muusikat nii poiste puhul kui ka minu puhul. Ja ma võin julgelt öelda, et võib-olla hingelt Ta on suurim muusik veel meil peres. Et ta kuulas meeletult muusikat, tal oli omal ajal tohutu plaadi tagavara. Ka mul tuleb meelde, segan vahele kohe millegipärast. Et me käisime, meil oli mingi komme autoturul käia laupäeviti. Onu ehk siis Ülari Kirsipuu isal ja siis mina silver, vista. Neljakesi, ma arvasin kursusi kodus samal ajal. Iga laupäev me läksime autoturule, siis isa lubas. Üks koht, mis on alati, oli seal mingi kapoti peal, oli hunnik kassette kellelegi poolt salvestatud kuskilt mingit. Sel hetkel ma isegi ei mõelnud, et piraatkassetid või midagi, aga seal olid alates empsi ämbrist, genesisi, mingite asjadeni välja kõik. Ja siis me saime valida alati, ma ei tea, kas isa ütles, et davai, valige plaan. See põhjus, aga see oli üks asi, mis mulle sealt väga hästi meelde jäi, just need kassetid pärast kuulasin neid muidugi edasi-tagasi kogu aeg ja. Äge oli igal juhul karavani järgi oli ta juba laulma siis hakanud, niiet tegelikult meil kodus ikka väga palju kogu aeg muusika mängis. Pidevalt, ühesõnaga mingi kuskil köögis oli ikka kindlasti mingi raadio, eks ole. Kassettide pealt kuulati muusikat, mina kuulasin seda muidugi nagu taustaks ebateadlikult. Et ma ei olnud just selline eriline rokkmuusikahuviline. Aga isa teenalisesse, kassetid olid kodus olemas, muusika mängis mulle tundub küll ikka jah, ta neid salvestas ka kogu aeg. Ma vaatasin, nägid peale kirjutatud, kõige selle oli. Ja olemas, ma mäletan kassettide käekirja isegi täpselt, mis oli nagu, kus kasseti peal. Üks selle saate põhiküsimusi on nii-öelda käbi või siis nooremat vestluskaaslast silmas pidades, et oli ta ka hea laps või missugune ta oli. Oli küll, ta oli väga kergesti kasvatatav võib-olla sinna hulka kuuluski see, et oli natukene liiga introvert ta ei pressinud peale oma tahtmisi väga võimalik tagantjärgi, et ma nüüd mõtlen, et nad olid tal nagu olemas, aga ta ei väljendanud seda kunagi agressiivselt, et ma tahan seda või ma tahan toda. Et selles mõttes oli ta selline pisikene arusaaja. Ta sai alati aru, mida tohib puutuda, mida ei tohi, teda ei olnud vaja väga stepslite-st eemale tirida, kui talle ükskord seisaku selgeks tehtud, et see on ohtlik koht ja siit võib saada särtsu või mida iganes ta ei läinud seda puutuma. Kõigil oli alati kaitseks vanem vend kõrval, kes oli tal nagu tõesti on praegugi alaline kaitseingel kes, nagu vaatas ta järele ka koolis käis direktoriga rääkimas, kui juba hakkasid väljaviskamise ohud ja niuksed, asjad tuleb, aga need tulid ju, eks ole. Mehed peavad oma poiste elu väärikalt elama. Ühtegi kaklesime hõisata Lasnamäel ja kõik teadsid mu vanem vend olemas, seda ärge puudutage. Ülejäänud võivad saada kõik jamad, ma võisin niimoodi rahulikult läbi käia. Samas me lastele kodus õpetasime alati, et no mis puudutas siis lasnamäe venelasi, mina isiklikult soovitasin neil ikka läbi käia, sõbraks saada ja mängida, aga mitte nüüd hirmust või mingisugusest pugemisest vaid lihtsalt ma üritasin alati selgeks teha, et tegelikult on kõik inimesed võrdsed. Et ei saa ühtegi rahvuse järgi, ma ei tea staatuse järgi kedagi teisest paremaks ega halvemaks pidada. Ma isiklikult arvan, et see on minu kõige suurem selline kasvatuse saavutus. Sellepärast et on mõlemad on tohutult tolerantseteks inimesteks kasvanud. Kast Ülle, mäletate end märkavad mingil hetkel stiigi loomingulisust. Esimesed märgid olid hoopiski mitte muusika vallas, vaid kirjandid. Ta jättis mulle alati laua peale poolkogemata mustandit lugeda. Poolkogemata usun, et ta tahtis, et ma neid loeksin. Ta ei tulnud kunagi niiviisi nagu tähelepanu, pressimad laevu kirjand läbi. Aga ta jättis mulle mustaandeid ja ma mäletan, et seda sõnakasutust ma juba tõsiselt tol ajal nagu imestasin, aga rohkem hakkasin ma siis ikkagi tema loominguga kokku puutuma. Kui ta mõne loo oli valmis teinud ja lasi mulle seda, et ta tõesti hästi palju nagu oma uusi lugusi lasigi esimesena, mulle muidugi ma olin ka selle selle valmimise protsessi juures, noh, nii kaua kui ta kodus elas, eks ole. Et need esimesed Trafficu lood, ma olen ikka öelnud mulle nagu oma lapsega, ühesõnaga, kas ma kuulsin neid nii palju ja nad muutusid kuidagi nii armsateks. No Slobodan River ka, jah, ja muidugi jah mõne lool, ühesõnaga õnnestus tal isegi nagu pisarad välja pressida, eks see meie laul. Ma mäletan vist surmani seda, kui ma seisin poiste toa ukse peale, ta lasi seda meie laulu ja mul hakkasid pisarad iseenesest jooksma, siis see oli nii ilus tol hetkel. Ja siis ma veel ütlesin, et kuule, sellest tuleb hitt. Ma ütlen sulle ausõna. See on huvitav, ma mõtlen oma asjade näitamist, eksponeerimist emane, imelik ei ole natukene vä, ma praegu ütlen, et ega ma ei mäleta, et ma oleksin ajanud, aga no me olime hästi palju nii väike kodu ja meil oli kahetoaline korter, oli võimatu, midagi mitte kuulda, esiteks suur kõlar oli, sealt tuli niimoodi, et altkorruse tädi ju tuli, küla koputas ja ostis kõrvaklapid turuga. Kuule nendega. Siis tõi sulle kõrvaklapid. Pärt mõnda kirjanditega oli naljakas, et sa seda räägid, et ma ei mäleta üldse, et ma oleks hästi kiretigi kirjanik kirjutanud. Ma üritasin juba siis ironiseerida ja nalja teha, aga keegi ei saanud aru, sellest sain kahtesid nagu päris ausalt. Ja kui oli ümberjutustuses, seda mäletan, et oli sellest, kuidas ühesõnaga varastas juustu, mõtlesin ümber, kirjutasin sinna ufod, siis värgid särgid, kõik, hoopis teiseks selle teema, mis on kahe. Ja siis ma sain aru, et ümberjutustus on midagi muud. Asi on selles, et tihtipeale õpetajad, mis vea teevad, nad ei seleta ära väljendit, mis tähendab ümber jutustama, tegelikult ta peab sedasama jutlustama. Aga väljend väljendusviis on natukene vale. Siin võib-olla ka viga minus, sest et ma olen väga tihti Ta sai asjadest teistmoodi aru, kõige markantsem lugu on see, kuidas ta kuulis meid ilmselt kedagi taga rääkivat, kuigi ta ei lubanud meil kunagi kedagi väga rääkida. Et mina vist ilmselt ütlesin mingis mingi kellelegi naisterahva kohta, et sellest naisest jäi imelik mulje. Ja siis Raul, kui täiskasvanuks sai, siis ükskord rääkis, et ma kuulsin seda sõna mulje ja ma arvasin, et on teerulli alla jäänud. Ja siis ta jäi selline mulje, et ma mõtlesin, et ta saabki, tal on täiesti oma lainepikkus arusaamisteks. Aga kirjandite kohta tagasi tulles ma ei öelnudki, et sa kirjutasid neid viitele. Sul oli eriline sõnakasutusviis, mida ma märg. Kuidas sul koolis üldiselt läks, kas sulle meeldib koolis käia? Ei meeldinud absoluutselt, tegelikult ma käisin seal, sest ma kõik läksid sinna. Jah, ja ma ütlen ausalt, ma ei mäleta, et ma oleks õppinud kodus. Õppisid õppisid. Minusuguse emaga ei saa ilma õppimata. Ma õppisin siis aga, aga, aga ma ei mäleta, et ma oleks nagu kurja vaeva näinud seal õppimisega kuidagi nagu algusest peale sain aru, et ma pean selle asja läbi käinud, aga ma ei ma kahjuks nagu ei viitsi sellega tegeleda. Ja ma ei lugenud kohustuslikku kirjandust, küll hiljem nüüdseks on tagantjärgi lugenud. Aga vahel mul tekib see küsimus, et ma ei tea, kuidas ma üldse läbi sain sealt koolist, et ma lihtsalt konkreetselt ma lõpetasin lõpuks õhtukooli, kus pidi käima kaks korda nädalas koolis käisin ühe korra nädalas, see sobis mulle, mis ma nüüd ikka neljad viied. Et ma ei tea kooli olnud mulle väga. Kuigi ma sain sealt nii palju klassiga protuttavaid ja mingit noh ikka on lahe meenutada mingeid asju koolist, aga ma ei mäleta, aga üldiselt mul nagu enda sõbrad räägivad, mis koolis toimub, sest ma ei jätnud nagu väga meeldib neid asju millegipärast. Et ei olnud ta kohal, ta elas oma kuskil mullis. Vabandasin rohkemaks välja tulles. Ta ikka niisugune Taavet taevakiike ralli natuke. Lugesin hästi, palju Pipi Pikksuka lugesin, ma ei tea, mitu korda läbi ja eriti seda kohta, kus Pipi, Tommy ja Annika reisile läksid, see oli ta lemmikkoht. Selle ma avastasin, et vaatasin, et raamat on kogu aeg ühe koha pealt lahti. Ta luges nagu seda lõpuks saidesse. Pipi, Tommy ja Annika läks oma palverännakule, eksis pikale reisile. Millest ma aru sul oli koolivahetus, ka see tuli üldse kooli vahetasin, ma olin niimoodi, et Lasnamäel Ma lõpetasin üheksanda ära, ma läksin teelevist ütlemata, läksin prantsuse lütseumi katsetele ja kuhu ma sain sisse, siis ma tulin, kujutasin, kuulge, ma sain prantsuse lütseumi, siis lähen sinna. Ja siis ma mäletan, et vanaema, lest, õnnelik näge kool ja hea kool, mis on hästi tore. Aga sealt, et see koolisuvinud lapsust pooleteist aasta pärast mind visati sealt välja, öeldi, et lahkukoolist nagu edasijõudmatus tõttu või mingil muul põhjusel. Jewish läksid klassijuhatajaga konflikti põhimõtteliselt küll, jah, mingid pliiatsid ja kustukummid olid seal lennanud, ühesõnaga tegelikult tagantjärgi täiesti absurdne põhjus, eks ju. No nii palju, kui sa saadad rääkida aastaid hiljem, väga huvitav, et sa suudad kellegagi konflikti minna, sest sa ei paista üldse 100, kusjuures see konflikt oli täiesti kogemata, et selles suhtes, et ilmselt seal ma tegelikult hakkasin mustkunstnik šarlekat viskama esimeses pingis, kustukummiklassivend oli seal me nagu ikka, vahetasime kirju, tegime lollusi, põrkas kuidagi lõpuks niimoodi klassijuhatajale kuskile. Aga see selles suhtes, et ega seal oli mingi muu, kes tegelikult, et see ei olnud loomulikult põhjus, miks mind välja visati, koolist nina arvata, vaid see, et kuule, aitab, et nüüd direktori juurde ja siis ma ma ei viitsinud ilmselt õppida. Ja seal kooris pidi ikka tõsiselt õppima, kui nii, no ega teistes koolides ka peab, lihtsalt mõnes koolis saab võib-olla natuke kergemalt vana rasva peal. Pidin õppima jah, kusjuures ma ei saa öelda, et ma ei ole nagu oleks loll olnud nii nagu et ma ei saanud hakkama millegi tegelikult oli see, et mul oli kogu aeg mingi protest selle vastu ja mingi asi, et ma nagu miks ma pean tegema ja siis öeldi, et sa võid paberid välja võtta, tegelikult mind ei visatud välja, võid öelda, et sa võid nagu lahkuda, isesid koolist ja ma läksin, vaevlesin Westholmi isegi kuulge, et ma tahaks sealt prantsuse lütseumist ära tulla, teie kooli üle tulla. Et mul on nii palju sõprusinvestor, kes tegelikult oli ka. Siis ma sain vist poole aasta pealt sain minna Westholmi restoranis seal tahtis lihtsalt iga välja ka seal ei viitsinud. Aga seal seal olime. Ma vist kohe tegelikult sihukse mingi luubi all, et mingi kahtlane tüüp tuleb kuskilt teisest koolist nagu s. Seal ma ka väga, ma tegin juba vaikselt, hakkasin tööd tegema või nagu neid asju rohkem, mis mind rohkem huvitas. Oli vaja rock hotelli transa käia, näiteks teha mingeid siukseid asju. Ma arvan, et õpitulemuste noh, need ei olnud ikka mingid silmapaistvad seal, ma kardan sellepärast et ma jällegi ei viitsinud midagi teha ja siis öeldi, et siit nagu ka kahjuks me ei saa sind siin hoida. Ma laenan pool lauset eesti kirjandusklassikast, et kas sinu süda mitte sugugi ei valutanud, mis seal saab? Ei ilmselt mitte kordagi vist? Ei, sest et. Ma ei tea miks, aga mul ei ole kunagi selle pärast nagu mingit muret olnud, mis must saab, et ma tean, et ma olen hästi palju aega raisanud edasi lükanud mingeid asju, aga nagu seda muret küljelt. No see päev oli rõhk, kui, kui mind vestleme, selles suhtes. Tulin jah jala koju vist ma ei hakanud trolli peale, mõtlesin, terve tee kodus ütlen. Ja siis, aga noh, ega midagi välja ei mõelnud üldse seda ja siis. Ja siis mul vist jäi mingi pool aastat ei vahele äkki vä? Onu võtsime tööle vahepeal õidoy, nüüd tuleb tööle. Ja siis ma töötasin filmimehes saatega kaunis kaunimaks, käisin, aitasin juhtmeid autoga, sõitsin seal abiks ja siis, kui ma kooli läksin enne, siis töö jäi pooleli lõbuks. No ja siis ei saanud, ta käis vahepeal Velleeri koolis ära ja autokoolis kusagile kooli, ma ikka panin. Ajal, mil stiikvydasama võitlust gümnaasiumiastmes, siis mida ema süda tegi? Mul käis kiirabi ja sellepärast, et minu hirm oli ikka ilmselt topelt ja kolmekordne, sest mina hakkasin tõesti mõtlema, et noh, et et mis siis nüüd saab, eks ole, sest et meie ajal oli koolist väljaviskamine võrdus ju noh, surmapatuga tegelikult eks, et reeglina need lapsed läksid ju hukka. Aga mingisugune kukla teadmine oli mul kogu aeg, et ta saab hakkama vaatamata kõigele, sest et ta lihtsalt, ta lihtsalt saad hakkama ja sai, lõpetas õhtukoolis ja sa käisid Audenteses. Aasta õppisin ärikorraldust, raamatupidamist, kõiki reaalained aga praegu pean mainima, et on väga palju kasu sellest olnud, sest raamatupidamise asjus ja nendes asjades nagu päris tugev ülla, millega ta ennast nendel kõige keerulisematel hetkedel lohutasite või. Ma elasin ise ausalt öelda nagu automaatpiloodil sellel hetkel ma ei saanud lubada ennast oma tunnetes nagu ära uppuda emotsioonidesse ja muredesse. Ma lihtsalt elasin oma igapäeva õhtusse igapäevane hommikust õhtusse. Täitsin oma kohustusi, käisin tööl, hoidsin kodu korras ja ükskõik kui palju, ma nagu ei muretsenud ma tõesti ma kogu aeg teadsin, et küll kõik saab korda ja, ja isegi kui ta õhtukooli läks, eks ole ju noh, õnneks ei olnud mina ka see, see inimene, kes nüüd õhtukoolis käinud nagu kuidagi halvustas. Et lõppude lõpuks inimene õpib ju enda jaoks, sest seal käisid täiskasvanud, see on koht, kus inimene õpib vastutama enda tegude eest. Praegused gümnaasiumilõpetajad ju tegelikult on tihtipeale sellised nagu väga lapseohtu, mitte kõik muidugi eksju, nad on nii ära turvatud, nad on nii ära hoitud nad kuidagi võib-olla elu tõsidusest ei saagi aru, eks ole. Kui, kui nagu, siis sellise nagu elujada läbi käinud mehed, kes lõpuks õhtukooli jõuavad, eks ja siis järsku seal täiskasvanuks saavad nagu, sest edasi läks kõiki paju nagu ilusas. Aga õhtupoole öeldes õhtul ei seda muidugi hommikul. Järjekordne jutustasid. Üle ta streigi vaadata, siis mõtlete oma suguvõsa peale, siis kellelt ta pärinud on oma iseloomujooni või oma oma olemusest kõnelevat sellist mina. Ma pean ütlema, et mitte kelleltki seal on noppeid mõlemast vanaisast nii, ühesõnaga meie ühesõnaga tiigi isa, isast kui ka minu isast kuigi noh, minu isa näiteks teda üldse ei näinud, noorest peast juba lahkus meie hulgast aga selline sihikindlus ja kuidagi selline sirgjooneline, kus on küll võib-olla minu isast selline vaikne loomus on, siis ütleme mis tiigi isa isast, eks ju. Aga põhiliselt on ta selline mees, kellel on täiesti oma saatusemuster oma kuidagi selline joonis elus. Aga mida ma pean ütlema? Mis poiste puhul väga tihti määrab kuidagi nagu olemuse on see, kuidas nendesse isa suhtunud tihtipeale kurdetakse, et isad ei tee lastega seda ja toda meie põlvkonnas veel eriti isade istunud tõesti liivakasti äärel, eks ju. Aga isad ei valanud ka oma selliseid nagu isiklikke kibestumus ja kunagi poiste peale välja vähemalt meie ei saa mitte. Kui tal ka oligi mingi mure või midagi sellist, eks ju, meil kõigil on sellised luukered ju hinges ja see on võti, mis on raudselt nii stiigi kui Silveri ühesõnaga, muutnud selliseks väga kindlameelseks, rahuliku hingega inimesteks. Nad ei pidanud kodus mitte midagi tõestama. Nad ei saanud isa käest riielda, ütleme nii. Mõnikord muidugi me isa eest igasugusest kooli patus jõuga varjasime, eks ole, seda teevad ikka emad. Ja nüüd ma tagantjärgi saan aru, et see ongi hea. Kellel oleks olnud neid skandaale vaja, varjasime isaga ja mõnikord varjati minu meelest asja ja ühesõnaga, meil käisid siuke Teineteise säästmine siis eksju kindla hingega mehed, annad nagu mõlemad. Kas äkki juba lasteaias või tekisse koolis ja kas üldse tekkis vajadus esineda, et kui keegi pidi jõulukontserdil üles astuma või emadepäeva või mõnel muul taolisel sündmusel lavale minema, siis, siis kas sa olid see, kes käe tõstis, tuli sind jõuga lükata või sa vaikselt läksid, kadusid kuhugi kardina taha ära siis kui valima pidi. Kusjuures ma tean, et meil on mingi foto, kus ma midagi laulan kuskile, aga ma ei mäleta absoluutselt jällegi. Kardina tagant väljatõmbaja oli mina ise lasteaias, sest lasteaiakontsert oli vaja ju ära organiseerida, kes laulsid oma lapsed, nutsid ja laulsid. Kumbki esineda ei tahtnud, aga emme ju palus, eks ole, ma olin ju muusikaline. Oleksid pressing, esimesed bändid ikka Hiiumaa ju, noh, ma ei ole solist, vaid ma võitsin ikkagi kõrvale alati väga ära või ei pressing küll esinema. Ta mängis bändis mitu aastat, pea maas, niimoodi juuksetukk silme ees. Must müts peas. Sõbrad küsisid mitmeid kadunud jälle või? Oli peamajas ja võib-olla see stiil ka nagu natukene siis. Mingil hetkel ma ütlesin talle, et kurat, aitab ole inimene, tõsta pea püsti, see on lihtsalt nõme. Inimesed üldse ei näe, kes mängib, eks või kes? Haigekassa Stig, oled ise vahel mõelnud ja imestanud sinna juurde, et sa oled lavale sattunud sedasama kinga põrnitsemine või võtmete otsimine tuka alt, et me oleme rääkinud, pigem kaldud sa sinna intra Verdsusesse, mis ei ole esimene omadusi soodustingimus selleks, et särada ja võta tuhandete ees poose. Ma ei tea jah, et ega ei jäänud muud ülejäänud ma pidin ikkagi ise ka mängima seal laval, et kuidagi teised ei saanud hakkama või mitte seda võib-olla teised saavad kindlasti palju, palju, palju paremini hakkama, kui mina. Mõtlen, sul on ju kogu aeg olnud kaasas oma loomingut selles mõttes teised ei saanud hakkama, et kes ikka oskab oma asjadega paremini ringi käia, jah, seda küll, et ise ma ikkagi sain seda bändi üks variant on see, et ma annan loo, minge mängige ja teine asi on see, et kui ma saan seal ise kõrval olla, öelda, et mängime niimoodi, palun kõik. Aga sa neid esimesi kontserte või avalikke esinemisi, mäletad, see oli ikkagi ebamugav tunne sinu jaoks ikkagi läksid. Kusjuures ei olnud Slobodan River'iga ebamugav, sest et ma olin ikkagi kidramees ja seal oli bändis oli palju rohkem, nagu seda säratuli kuskilt kõrvalt. Ma sain jumala vaikselt seal kuskil nurgas tunnistada et see ei olnud minu jaoks ebamugav, vaid pigem oli see mugav minu jaoks. See ei tulnud üle teile väga suure üllatusena, ilmselt, et ühel hetkel nii läks televiisor ja. Jah no tähendab Neid üllatusmomente on olnud siin väga palju, aga ma kristalselt aus olen, siis ma isegi ei oska tagantjärgi seda momenti ära tuvastada, millal ja kuidas ma täpselt nagu aru sain, et haa ta tee ongi muusika ju tegelikult. Et ma mäletan küll momenti, kui olivad, niisugune kriitiline aeg kahe kooli vahel vaheline moment või mingi niisugune, et et kui ma küsisin ta käest ükskord poja, et aga mida sa ise tahad teha, tegelikult ma olin ette valmistanud pistlik pidama eest. Et nii tõesti minna, siis sinna ma ei tea, auto viiakse ehitustarvete poodi või kuskile. Aga ma sain õigel ajal suu kinni ja küsisin siis selle küsimuse, poja, mida sa tegelikult ise tahad teha? Ta ütles ainult muusikat, mõtlesin siis nii, teegi, kannatame kõik raskused ära, küll kõik laabub ja tee oma muusikat. Ma olen seda väga paljudele inimestele nagu tagantjärgi rääkinud, et teinekord me oma emotsioonides ütleme ikka väga väga suuri lollusi välja. Tuleb kolm korda hingata ja kuidagi tuleb hingest siis õige küsimus ka. Et ei tohi nagu esimese valuga hakata kedagi kusagile nagu paika panema, et hakka nüüd sinna minema või hakka nüüd selleks saama, eks ole. See oli kuidagi nii, nii selge. Laval esimest korda, Slobodan River'iga ma mäletan väga hästi seda kontserti. Üritasin õudselt pilti teha, juba laps laval. Nii tore. Ei olegi nii väga udused, päris head on. Ainult õieti pole seal näha, seda oli ju seal lava kõige pimedas nurgas. Aga noh, mina tean. Ja seal see siis niimoodi edasi läks. Millal ma muidugi, mis oli tohutu üllatus oli minu jaoks Eesti laul 2011 sest ka mina ei teadnud seda totaalse muutumise eri, ta tuleb sinna juuksed ära lõigatud, seda Holden greid. See oli 2011, jah, justkui äkki ma võin faktiga nüüd mööda panna. Et siis oli küll niimoodi, et ma tegin kodus televiisori lahti ja mu silmad olid ikka väga-väga suured. Et ma ei teadnud selle selle ürituse nagu ettevalmistustest ei teadnud, noh ühesõnaga, et oligi tõesti juuksed ära kamminud, tublisti ilus ülikond seljas ja laulu ma olin kuulnud tegelikult juba. Et. Kogu aeg oli see jama, et kammi juuksed Mul vist ei olegi kammi olnud endale. Ma ei ole lugenud Stig, sinu raamatut mille pealkirjas on Kennedy sees minu Kennedyle, jah. Aga kirjelda seda perioodi natukene raamatust eespool, kuhu sa olid jõudnud selleks hetkeks oma elus, et järgnes tõsine matk iseendaga olemine, raamat sinna otsa ja palju muud tõusis sinuga meedia veergudele. Muusika kõrval muutus ikka elus kõik, et olin teatud aja olnud ühe koha peal kogu aeg ja siis oli vaja midagi muuta. 2015 ma käisin eurovisioonil laulmas, ise ju selles suhtes, et see on niisugune asi, mis ma arvan, ühelt introverdid võtab ikka nagu pigistab tegelikult sinu eest nagu viimase tilga välja. Et ma küll kirjutanud hitte, aga, aga hinges on kooksin mingi asi, et midagi puudu räigelt nagu muusikaliselt kuskile mingile järgmisele levelile jõuda. Ja see järgmine level on tõenäoliselt see, et rahvusvaheline tuntus nagu laulukirjutaja oleks hästi suur ja, ja see nagu idee, see nagu unistus on, et oleks nagu maailma number üks hitt on ju olemas. Siis tuli ka see, et ma peaksin eurovisioonile minema, esiteks siis oli laul olemas, siis ma sain aru, et ma pean seda ise laulma koos helin, aga, ja siis kogu see protsess sellest päevast, kui ma seal laulsin, ETVs üle andsin, noh, see on nagu niisugune meediaga suhtlemine, kõik see asi, see, see mingit intervjuud, filmimised, otse-eetrit, need asjad nagu võtavad emotsionaalselt sust nagu lõpuks nii palju ja siis sa võidad siin Eesti selle Eesti laulu ära siis lähed Eurovisiooni, kus asi kümnekordistub kõik järsku. Et päevas need intervjuud, need pildistamised, need asjad, kõik, mida sa tegelikult väga ei nagu ei taha teha nagu seda esineda lavale, laulda seal otse-eetris seda ühte lahkul. Ja kui ma sealt koju tulin. Ja siis mul oli juba nagu selles suhtes kodus oli, kõik hästi on naine ootas ja ja oligi kodu olemas ja kõik oli väga kihvt. Ja siis ma mõtlesin selle rännaku peale, et ma olen selle peale juba aastaid mõelnud, ma tean seda, et ma tahaks seda teha ja see oli see koht, kus ma siis nagu nii-öelda laadisin ennast maha rahulikult, et et ma sain kõik need emotsioonid endast välja kirjutatud. Alustuseks hakkasin hoopis midagi muud kirjutama ja siis poole pealt ma hakkasin hoopis seda raamatut kirjutama, tegelikult kõik jooksis nagu paika. Hästi, ma sain kirjastus lepingu. Mul on võimalus kirjutada maailmastaaridele lugusid, ma ei ole veel ühtegi teinud, sest ma ei ole tundnud, et ma nagu. Mul on olemas üks niisugune kinnine list, kus ma näen, et Justin Bieber teeb plaati, et kui teil on lugusid, palun saatke sellele inimesele eczyrandi plaati, et kui teil on Lugustantsutki seal ilmselt otsib, kellega koos kirjutada konkreetselt selle viimase plaadi. Aga ma ei ole leidnud, et mul oleks ühtegi siukest lugu, mida ma julgeks saate sinna veel. See on üks asi, mis Eurovisioon mulle tõi nagu näiteks kasuks ja see, miks ma seal olin. Miks sa tantsusaatesse läksid, näiteks? Tantsusaatesse, ma läksin trenni pärast, üks asi, teine sime Fred Krieger ka väga pikalt arutasin seda teemat, et kas minna sinna, ma sain aru, et see on, mul tuleks kasulik kindlasti selliseid asju tuleb teha sellepärast, et et ma saan teha pärast seda, ma saan sealt mingisugust tuntuse, mille pärast mind kutsutakse kuskile esinema, mille eest mulle makstakse palju rohkem raha. Kui kui ma oleks tundmatu inimene, siis ma saan palju rohkem raha, ma saan rahulikult elada, et kirjutada muusikat põhimõtteliselt. Et need sellised populaarsuse küsimused on, need aitavad nagu selles suhtes elus edasi. Et kui ma tahan rahulikult istuda, päevad läbi muusika kirjutada, siis ma pean tegema mingeid asju, millega ma toon endale mingit sissetulekut siis ja nii ta läheb jah, seda sissetulekut, mis on läbi tantsu saata või selle kaudu tekkinud otseselt mõõta ei saa, onju, et see sinu tuntus, no mis tänu sellele kassas, noh loomulikult ta kasvas ja, ja kõik see ring, mida sa kirjeldasid, ma saan aru, aga no see kõlab võib-olla halvasti, aga saak oli uhkem tegelikult kokkuvõttes kui oleks võinud arvata absoluutselt selles suhtes, et et saak oli uhke mehed. Nüüd me oleme koos ja meil on laps ja naljakas, et, Heili Klandorf on mul aastaid hiljem öelnud lihtsalt niimoodi, palun. Siis ma ütlesin aitäh. Ja te ütlesite, et, et neid asju kuidagi. Kui ma nüüd ei eksi, siis minu arust on ta rääkida, et on mingi psühholoogiharidusega või mingi selline asi, et need, need inimesed pandi kokku kuidagi mingite väga mingite spetsiaalsete mingite. Ärge ja siis ju siis need tabelid on õiged, mina arvan, tundus, oli saates. Eks tonks saatust igal juhul selles suhteliselt, et, aga, aga nagu naljakas jah, et need asjad niimoodi käivad ja mis hetkest sinu hinnangul teema kuumaks läks, kas saate ajal juba saate ajal kindlasti oli ka loomulikult selles suhtes nagu keerulisi olukordi, aga keerulisi olukordi. No ikka selles suhtes, et kui sul pannakse nagu siis kui pannakse nagu inimesed hommikust õhtuni nagu tantsima kokku, siis tekivad ju seal ikka mingisugused siuksed teemad ülesse. Keerulised olukorrad. Aga jah, et just nagu. Ja siis läks aastaid mööda ja siis me jooksime linnas kokku jälle järsku ja siis hakkasime suhtlema ja tuleme siin, suhtlesime rohkem, kolisime kokku ja käisime reisile, siis nüüd abiellun suvelt. Ja vanaemad saavad lapselast hoida. Kas sinu tulevane abikaasa on leppinud vaikiva teadlasega vä? Ma usun, et kui ta siin oleks, küsitakse, siis ta ütleks, et ega ta mingi väike video tegelikult kodus ei ole. Et. Ma arvan, et on leppinud jah, muidugi kuidas teie tütar nime sai? Vot selle üle me natuke siin oleme arutanud. Ja, ja meil ei suuda meenutada, kumb esimesena ütles. Aga ma tean, et meil nagu kuidagi tulisi, mingi lumi ja siis ma ei mäleta, tema pakkus selle välja, pakkusin mina selle esimesena välja ja see jäi kohe, noh, see on nagu naljakas, et tagasiside selle toote puhul selle nime puhul nagu väga tore, et inimesed kirjutavad väga kihvt nimi meelde, tegelikult Soomes on ju väga levinud naisenimi Minul on isegi seda öeldud, et oi, me arvasime küll, et Stig panemit mingi jube erilise pika neljast nimelt on imeenda lapsele, et mõtle, kui tore, nii lühike ja nii ilus nimi. Mõtlen eestlane on tagasihoidlik inimene ja see on tore. Kuidas Roon valikuga rahul? Siis nagu naise valiku või lapse nimevalik. Kui esimene variant väga-väga-väga, kas on põnev ka see ootus millal ja kellega poiss seal hetkel siis tuppa tuleb? Oo jaa, loomulikult Raul-Stig, siis oli ju väga kaua, elas kodus meie juures. Ta oli ikka ikka ikka väga-väga kaua 25. eluaastani. No ütleme niimoodi küsimust mitte nagu ei tekkinud, aga, aga selline tunne oli küll, et appike no milline on siis nüüd see siis nüüd see õige sõna, aga lõpuks, eks ju. Et aga noh, tuleb lasta elul voolata ja kõrvalt vaikselt vaadata ja oma sihukese hea mõttega nagu toetada seda asja kõike. Isegi kui ei pea ütlema välja lausa, eks ole, et see on nii tore jess, tore, aga lihtsalt aitab sellest, kui emad oma südamega nagu sihukest armastuse tunnet saadavad asjadele, et siis siis, siis ei saa asjad untsu minna. Oli hästi tore teiega rääkida. Aitäh tulemast, Stig, aitäh, Ülla, aitäh kutsumast. Aitäh. Saade on. Käbi ei kuku. Seekord olid meil külas Ülle Rästa ja tema poeg Stig. Mina olen Sten Teppan, aitäh, et kuulasite ja tehke seda järgmisel pühapäeval taas. Veel pikem jutuajamine Stig Rästa ja tema ema Üllega asub vikerraadio koduleheküljele. Leidke saade, käbi ei kuku ning sealsamas on ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.