Vikerraadio Reporteritund. Tervist me hakkame rääkima eesti keele oskusest ja eesti keele õpetamisest meie venekeelsetes põhikoolides ja gümnaasiumides. Eesti keele oskus on ju vaieldamatult aluseks Eesti ühiskonnas hakkama saamiseks ja võrdväärseks konkureerimiseks nii kõrgkoolidesse sisseastumisel kui ka tööturul. Gümnaasiumiastmes õpib praegu Eestis 4729 õpilast, kelle emakeel ei ole eesti keele. Nendest 624 õpib sajaprotsendilise eesti õppekeelega gümnaasiumides 3615 õpib aga niinimetatud 60 40 süsteemis venekeelsetes gümnaasiumides. Ja just nimelt need 3615 õpilast, kes moodustavad umbes 16 protsenti kogu gümnaasiumiõpilaste arvust ongi tänase saate põhilises fookuses. Siiski ütlen veel taustaks, et alg- ja põhikoolis õpib vene keeles 22000 õpilast. Ja ma soovingi tänases saates kuulajate jaoks kaardistada, millisel tasemel toimub eesti keele õpe meie venekeelsetes koolides. Ja soovin arutleda just spetsialistide tasandil selle üle, kas ja milliseid muudatusi tuleks ehk teha, kas neid tuleks teha õppekavas metoodikas, õpetajaskonnas või siis laiemalt koolikorralduses, et ikkagi kõik koolilõpetajad oskaksid hästi eesti keelt. Meie saade läheb eetrisse kolmest linnast. Narvas Puškini tänaval asuvast raadio stuudios on minu palvel Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Kristina Kallas ja vabakutseline eesti keele õpetaja Sillamäelt Kristi Tamm, kes on ka keelekliki e-õppe kursuse üks õpetajatest. Tartus Riia tänava stuudios on aga Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang. Tervist. Tere. Käisin Tallinnas, on koos minuga sihtasutuse Innove õppekava ja metoodikakeskuse juhataja Natalia jälitasina, kes on ka praktilist õpetaja tööd teinud venekeelsetes koolides. Tere, tervist. Ja mina olen saatejuht Arp Müller. Alustame palun selle olukorra kirjeldusest. Kristina Kallas, te olete esile toonud, et Tartu Ülikooli Narva kolledžis on lausa 70-l protsendil sisse astuvatest probleem eesti keele oskusega ja te peate nad suunama eesti keele õpe lisaaastale. Kirjeldage palun selle probleemi olemust kuulajatele, sellepärast et gümnaasiumis peaks teile tulema B2 tasemega õpilased. P2 on edasijõudnute tase, mis seaduse kohaselt tähendab ma tsiteerin, keelekasutaja mõistab keerukate abstraktselt konkreetsel teemal tekstide ning erialase mõttevahetuse tuuma suudab spontaanselt ja ladusalt vestelda sama keele emakeelse kõnelejaga. Oskab paljudel teemadel luua selget, üksikasjalikku teksti ning selgitada oma vaatenurka, kaaluda kõnealuste seisukohtade tugevaid ja kuhu külge tsitaadi lõpp. Kuidas ikkagi on võimalik, et teieni jõuavad üliõpilaskandidaadid venekeelsetest gümnaasiumitest, kellel paberi järgi on B2 keeleoskuse tase, aga kellel tegelikult nõutavat keele oskust õpinguteks kõrgkoolis ei ole? No meie oleme tõesti selle nii-öelda eesti keele tagumises otsas, et meie saame siis need õpilased endale, kes peaksid olema selle gümnaasiumireformi niieldu edukad viljad. Aga noh, ma näen, et see päris nii hästi ei lähe nagu, nagu võib-olla me tahaksime loota, et läheks, ehk tõesti tõepoolest Tartu Ülikoolis on see reegel, et kui tudeng ei ole lõpp jätanud sajaprotsendilist eestikeelset gümnaasiumi, siis ta suunatakse pärast sisseastumist sisetesti tegema Tartu Ülikooli sisetesti mis natukene tsipa kõrgem kui B-kaks, kui ma ei eksi, Birute saab mind pärast parandada, ta päris nagu peegaks ei ole, ta kontrollib natuke kergemat kõrgemat taset, mitte päris see ühte ja Narva kolledžisse sisse saanud tudengitest tõepoolest selliseid selle testi tulemusena praktiliselt 80 protsenti nii saavad sellise tulemuse, kellele öeldakse, et teie peale eesti keelt juurde õppima selleks ette saaksite tegelikult eesti keeles mida kõrgkoolis, ehk siis keeletase ei ole piisavalt hea. Ja on ka selliseid tudengeid, kellele määratakse nagu terve üks aasta juurde, et seal on erinevates mahtudes osadele öeldakse, et üks semester osadele öeldakse paar ainet, võtke juurde, aga on päris palju neid, kes saavad praktiliselt terve aasta juurdeõppimist ja siin tuleb arvestada muidugi sellega, et meil astuvad sisse mitte ainult need, kes nüüd eile või eelmisel aastal gümnaasiumi lõpetasid, vaid ka need, kes on varem lõppenud, töötanud, ehk siis need, kes ei õppinud tegelikult veel 60 40 süsteemis. Ja loomulikult need, kes Narvas siin väga hea eesti keele tulemuse teevad, et siin on meil mõned gümnaasiumid, kes tõesti saavutavad väga häid tulemusi, siis need lapsed või need nii-öelda õpilased tunnevad ennast muidugi väga kindlalt eesti keeles ja nemad muidugi pürgivad Tartusse ja Tallinnasse eesti keeles õppima, aga aga Narva kolledžis õpetatakse ka praktiliselt kõikidel erialadel eesti keeles. Ja, ja meil on see mure, et me peame väga suure aja oma esimesest ja teisest õppeaastast tudengite puhul kulutama oma eesti keele õppele. Enne, kui me saame minna tegelikult eriala neile õpetama, aga miks see nii on, kuidas teile paistab midagi seal gümnaasiumis, siis nüüd on selles mõttes probleemiks et ühtlast taas B2 taset kõikide õpilaste puhul ei saavutata, et jah, tõesti on need, kes teevad oma tipud ära, on need isegi, kes teevad ühe ära. Aga selline tulemus, et kõikidel oleks väga hea ja tugev B2 tase, seda siiski mina näen, et gümnaasiumist ei tule. Mulle kirjutas tänase saate eel ka mereakadeemia õppejõud Toivo Palm, kes kurtis ette täpselt sama probleem on ka näiteks paljude mereakadeemiasse astuvate vene emakeelega noortega, aga nüüd ma küsiksin Tartust. Birute Klaas-Lang, kuidas teie siis näete seda probleemi? Miks see olukord on selline? Hea kolleeg Kristiina ütles ka seda, et, et need, kes on saavutanud paremad tulemused, need on need õpilased, tulevased üliõpilased, on julgemad, kan kandideerima Tartusse ja Tallinnasse, et üks probleem ongi selles, et, et et tõenäoliselt Narva Narva kolledžisse jäävad need üliõpilased, kes ei tunne ennast eesti keeles nii kindlalt, see on nagu üks pool. Teine pool on ka see, et et kui õpitakse eksamiks, kui õpitakse just ka riigikeele lõpueksamil, siis see ei, ei pruugi veel anda õpilasele täit valmidust akadeemilises maailmas läbilöömiseks ja üliõpilasena läbilöömiseks. Seetõttu ka see test, mida mida ülikool korraldab, on, on nii nagu ka Kristina ütles, noh natuke teisi aspekte rõhutav kui riigikeele lõpueksam küpsuseksam. Aga probleem on väga mitmetahuline, et kõigepealt kindlasti ka see, et Ida-Virumaa koolides küllap ka õpetajate ettevalmistus on olnud selline. Et osatakse, kui lõpetada siit siiani seda eesti keelt ja ka õpetatakse, valmistatakse õpilasi eksamiks ette, aga keel on palju rohkem kui, kui eksamiks ettevalmistamine ja kui koolikeskkonnas Kuda eesti keelt ainult eesti keele tundides või siis noh, hea küll, gümnaasiumis ainetundides. Aga aga peale selle eesti keele kasutamine ka ka tähendab, et kui, kui me oma uuringu jaoks küsitlesime põhikooli õpilasi, siis põhiline mure oli see, et, et eesti keelt ei ole kuskil võimalik või ka vajalik kasutada. Me võime küll öelda, et palun, kogu meedia on eestikeelne, et, et miks siis õpilane ise ei taha seda kasutada, aga nii see paraku on. Et keelekeskkonna puudumine ja samuti ka see, et ei püüta luua sellist kunstlikku keelekeskkonda kas või, või ka see, et, et pakkuda näiteks õpilastele nii üldhariduskoolis kui ka kutsekoolis võimalusi rohkem oma õpingutest mööda saata ka eestikeelses keskkonnas, kaasa arvatud ka ka kõrgkooli õpilas-üliõpilast. Et esimesed pääsukesed, kui nii võib öelda, on Narva kolledžis neli üliõpilast, kes sel õppeaastal olid Tartu Ülikoolis jõudsid ka meie instituudi kursustel, aga ma tean kahjuks ütlema, et ega see nende keeletase oli ka väga, väga kehv, et et, et siin siin on vaja nagu midagi väga-väga tõsist ette võtta. Kristi Tamme, milline on teie kui vabakutselise keele õpetaja vaade, ma saan aru, et teie tegelete ju ka sageli nende õpilastega kooliväliselt, kes ei ole koolitundidest saanud eesti keelt selgeks, kuidas teie selle probleemi olemust näete? Mina arvan, et algus on ikka vundamendist sinna, kuhu maja ehitatakse, missugune vundament tehakse nii et kõik algab sellest, millele meie president juhtis tähelepanu, et me peaksime mitte laste aega raiskama, vaid juba lasteaiast alates õpetama mõlemat keelt, eestlastele vene keelt täpselt samuti vaja ja ja miks mitte siis, kui meil on keelekandja, kes võib rääkida inglise keelt või saksa keelt, siis õpetada neid keeli, sest kuni viienda eluaastani olen mina omal ajal õppinud seda, et inimene õpib, lihtsalt omandab keele pärast seda Me hakkama ja kui me kooli ükskord jõuame, siis on juba päris piinarikas protsess. Ja ma näen põhiliselt ikkagi neid, mitte keskkoolilapsi, nemad on käinud mu juures ka varem, aga nüüd ma enam ei taha, sest mind eksamiteks ettevalmistamine üldse ei võlu, ma tahan nagu lastele keelt, aga eksamiks ettevalmistamine on rohkem sugune dresseerimine, kuidas eksam läbi teha. Ja see tõesti ei näita inimeste keeleoskust, tegelikult ta teeb eksami ära seal kuskil paari kuu pärast ei ole ta suuteline ka siis, kui ta on B2 eksami teinud minuga enam tänaval eesti keeles rääkima, olgugi et on nagu mingisuguse korraliku, isegi tulemuse saanute eksamil. Aga rääkige, kellega teie tegelete põhikooli õpilastega, kirjeldage natukene, tooge mõni näide. No ma toon viimase näite, laupäeval tuli minu juurde esimest korda üks poiss, kes õpib praegu seitsmendas klassis, kuna vanemad lähevad elama Toilas, siis on tal tarvis hakata õppima Toila keskkoolis, mis on Eesti keskkool? Ja poiss on väga, noh, ma toon väga mures ja poiss on väga mures, ta on seitsmendas klassis praegu ja me alustasime sellest, et loendab 10-ni, kuidas seda niimoodi järjest tegi üks-kaks-kolm, siis ta sai sellega hakkama, aga kui ma võtsin kaardi, kes, mida ma olen alati kasutanud ja väga hästi toimib kaardipakist 10 kaarti kuni 10-ni ja panin nad niimoodi erinevad, noh nii nagu kaarti segatakse, siis tekkis probleem. Ja põhimõtteliselt ta ei osanud järgarve ka, ammugi mitte ka põhiArsune osanud kasutada. Samas kui me olime selle ära õppinud, nii nagu ma olen siiani õpetanud õpilasi ja võtsime appi keele kliki, kus ma siis tean täpselt, mis seal on ja kasutasin neid näitlikke vahendeid ja neid harjutusi, asju. Siis me saime poole tunni jooksul täiesti normaalselt, et aru ja kasutasime, ta tuli eile uuesti ja siis me kontrollisime veel üle seda, mida ta oli teinud ja, ja asi toimis. Mina tahaks öelda, et see, mis toimub, ma ei oska öelda midagi, mis toimub lasteaedades, sest ma ei ole lasteaedades lasteaiad aga praegu üldse kursis, aga ma tean, et see lõpetatakse, aga kuidas õpetatakse, seda ma ei tea. Aga koolis me hakkame õppima eesti keelt esimesest klassist, kus me väga noh, praktiliselt mitte midagi eriti ei tea ja samas kõrval hakkama õppima loodusõpetust, inimeseõpetust eesti keeles. See on asi, millest mina ei saa üldse aru, kuidas saab pida eesti keeles loodusõpetust ja inimeseõpetust, kui ma alles õpin kõige elementaarsemaid asju eesti keeles. See on lastevanematele täielik šokk, sest et nad ei oska oma lapsi aidata, sest meie linnas enamus inimesi Narvas ma arvan, et ka väga paljud Jõhvi ja Kohtla-Järve inimesed ei ole suutelised ise oma lapsi aitama ja siis nad ei tea, kuidas sellest olukorrast välja. Aga ma küsin vahele, kes need õpetajad on, kas või seesama seitsmenda klassi poiss, kes teda seni on õpetanud siis ja miks seda seni on nii õpetatud, et ta vaevu oskab 10-ni eesti keeles lugeda. Tähendab, kõigepealt hakkame pihta sellest, et kogu õppekorraldus, kus on näiteks esmaspäeval on kuus tundi songa konkreetne näide laupäevases tüdrukust, kes käis minu juures. Tal on täna ajalugu, vene keel, inglise keel, eesti keel, loodusõpetus, matemaatika, kõiki neid tund on 45 minutit. Nüüd kõikides tundides antakse koduseid ülesandeid, nii et meie tegime eesti keelega kodust harjutust tund aega. Sest et tal oli antud, kirjuta jutt, kus oli õpetajal tehtud sellesse harjutusse kolmiga õpetaja poolt tehtud ja ma lausa loen teile, et minu sünnipäevalaud oli ilusasti serveeritud ja tema peal oli ja nüüd pidi laps kirjutama siis, mis selle tema peal oli. Teine oli see, minu sünnipäev oli väga lõbus, ta meeldis mulle väga ja ta jääb mulle pikaks ajaks meelde. See oli õpetaja kirjutatud, eks nüüd pidi tüdruk sinna siis juurde kirjutama need lüngad, mis olid ja siis selle teksti pähe piima. Mina näiteks, ma ei kujuta ette, et ma lasen lapsel õppida pähe asja, mille ta kirjutab võõrkeeles, ma pean seda enne kontrollima. Nüüd ma võin teile ka öelda seda, et ma vaatasin selle poisi vihikut, kes tuli minu juurde seal vihikus oli väga palju ümber kirjutatud, seda, mis tegelikult on ka õpikus olemas, olgugi et mulle need õpikud üldse ei meeldi, mille järgi neid lapsed õpivad, keda mina olen aidanud ja seal ei ole parandatud enamus asju seal ei ole üldse vaadatudki, mis seal on kontrolltöödes, kus on tehtud lapsel viga, sinna lihtsalt joon alla tõmmatud. Kui see on seitsmenda klassi laps, kes õpib võõrkeelt, eesti keel on ju tema jaoks võõrkeel, siis on sellest vähe kasu, et ma tõmbasin joone alla siis mina keele klikin ainult teengi seda, et ma parandan kõik vead, et inimene saaks aru siis kus oli tal viga ja teen selle teise värviliseks, et ta saaks aru, kus on viga tekkinud ja mis see on ja kirjutan juurde seletusi, kui on selleks vajadust, et ta paremini aru saaks. Niisiis, ma saan aru, siin kõlas kriitikat õpetajate metoodika aadressil. Küsige materjalid aadressilt, nii, ärameni olid sina, teie olete olnud eesti keele õpetajana ise praktiliselt klassi ees, aga samas töötatega sihtasutus Innove-s, kus te tegelete just nimelt selle metoodika poolega, mida teie-meie selle saate sissejuhatava ringi lõpetuseks ütleksite, kas täiendaksid seda kriitikat kuidagi või kuidagi kommenteeriksite seda. Mina ei tahaks olla üldse kriitiline, selles suhteliselt olukord ongi tõesti nii, nagu ta on ja ongi, meie meie lõpetajad on väga erineva keeletasemega. Kui me siin räägime praegu B2, siis peab võib see kõrvale tuua selle, et et tegelikult meil on üha enam neid õpilasi, kes vabatahtlikud lähevad, teevad, teevad ära juba C1 taseme eksami ja nendel pole üldse mingi probleem on. Ja kui me mõtleme veel siia juurde, siin kõlas ka seal vene keele õppimise teema, siis sellised noored on tegelikult tööjõuturul meil eelisseisus, kes oskavad väga hästi eesti keelt, väga hästi vene keelt ja inglise keelt. Ja teiseks on see, et. Ma arvan ka, et kõik algab tegelikult sellest klassiruumist ja õpetajast ja ma olen alati eeldus minu alati eeldus on see, et et meil on, tegelikult on head õpetajad, kes seal klassis on väga hea toode lepingust algataja ja juba vigase üles. Paraku on see niimoodi, et mida ütlevad ka suured tähtsad uuringud kogu maailmas, et me õpetame nii nagu meid on õpetatud. Et kui me ometi saaks lahti sellest sellisest vanast taagast ja selle saaks selle julguse teha midagi teistmoodi. Ehk siis õpetajad ja siin tulebki küsimus, mida siin enne räägiti, koolikorralduse küsimus, et see ei ole ainult ühe õpetaja küsimus, on kogu kooli küsimus. Et see on nagu kogu kooli kokkulepet, kas me eesti keele tunnis räägime ainult eesti keeles või on ikkagi meil väga-väga lubatud tõlkimine pool ajast, eks, 1,45 minutit, mis meile antud eesti keeles rääkimises eesti keelekeskkonna loomiseks ja me võtame sealt lihtsalt raiskame pool aega nagu tõlkimisel vene keele peale ära, eks ju. Et noh, et sellised üle koolised kokkulepped või see, et, et ka õpetajad, eks ju, ja ütleme, et meil on ikkagi koole, kus nõutakse distsipliini, vaikust edasi, et kui meil ongi kokkulepet, aga me teemegi rühmatöödes on normaalne, kui, kui klassis on sumin ka see asi on tegelikult, mis ei ole noh, ei ole nii väga levinud tegelikult. Et siin on, just ongi väga palju küsimusi selles koolikorralduslikus ja õpetajate ettevalmistuses loomulikult ka võitlemises õpetajate julgusest teha asju natuke teistmoodi kui mul, kui mulle tundub, et see asi võiks olla teistmoodi tegelikult ka. Sest et mis ma tahan öelda, et peale selle, et ma olen olnud siin ja olen ka praegu tegelikult õpetaja koolis, õpetan aineid eesti keeles. Mul oli, siin on nunn rõõmunud 10 aastat juhtida ka keelekümbluskeskust. Ja meie üks ülesanne oligi käia läbi kõik vene koolid ja vaadata ära, kuidas see protsess läheb, ma käia ka tunnitasemel. Ja ma olen täiesti veendunud, et mitte ükski õpetaja meelega ei näita halba tundi, et ikkagi, kui sa oled külaline, ta leiabki parima. Kui see tundide tase oli ebaühtlane, siis nagu see panigi mind mõtlema, et aga see õpetaja ei oska ega ta meelega mulle näitab, et ma minestan, tundeks on vaid ikkagi see ta, ta ei oskagi, et tegelikult tulebki teda õpetada, teda tuleb õpetada suunata ja see algab tegelikult kooli juhtkonnast. Ühesõnaga need kodutööd asi, et tegelikult on see ju kooli, sellelegi juhtkonna poolt või kooli kokku leppinud, kui palju kodutööd jätan või kas me üldse jätame, mis ajast me jätame, eks. Et selleks peab olema koolis ka pädevaid inimesi, ka juba õppealajuhatajad selliseid asju teadma tegelikult. Et meie saade ei kujuneks selliseks, kus siin eestlased või ametnikud ja õppejõud omavahel räägivad sellest, kuidas venelased vene lapsed peaksid keelt õppima, siis kuulame siinkohal ära ühe salvestatud usutluse kahe noore inimesega, kelle emakeel on vene keel ja keda kogu see eesti keele õpe temaatika vahetult puudutab. Minu vestluskaaslaseks on Sophia Mihhailova ja Olga Nechayeva. Rääkige kõigepealt veidi oma taustast, kus te õpite ja mida te lisaks õppimisele teete. Sophia heli oma, alustame teist. Hetkel õpin mina Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis kooridirigeerimise erialal, kuid samuti paralleelselt sellega juba hoopis Jakob Westholmi gümnaasiumis. Aga minu põhikooli nagu aluseks on Maardu gümnaasium, kus mina õppisin keelekümblusklassis üheksa aastat. Paralleelselt praegu kooliga töötan ETV pluss siis noortesarjas Meie maalane haavama. Enne Tallinna Tõnismäe reaalkooli kaheteistkümnendas klassis ja siis kuni üheksanda klassini õppisin ma Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasiumis ja siis seal keelekümblusklassis Kirjeldage palun, just nimelt, kuidas teie olete eesti keelt õppinud, no esimene koolipäev juba esimene ega teine, kõik oli nii, et kõik oli eesti keeles, ehk siis meie kui vene lapsed ei saanud mitte millestki aru esialgu. Kuid lõpuks kuidagi tuli välja, nii et me lihtsalt hakkasime rääkima. Meie õpetaja ise ei osanud mitte midagi vene keeles öelda. Ehk siis me olime suhteliselt üritasime üksteisest aru saada, võib olla kas kätemärkide abil kuidagi teistmoodi, aga lõpuks, kui me jõudsime juba üheksanda klassini, siis me tegime täitsa tavalisi eesti keele eksamil on kõik Eesti koolid ja meie tulemused olid ikkagi nagu väga head 60 protsenti programmist eesti keeles ja vene keel algas alles teises klassis, teises poolaastas. Ja see oli siis Mort koolis? Jah, Maardu gümnaasium. Üks esimestest koldest minu meelest, kes liitus selle programmiga, kuidas sa hindad seda kogemust, oli väga hea kogemus, ma arvan, et see oli üks parimatest valikutest, mis mu vanemad tegid. Ehk siis nad andsid mingit keelekümblusklassi, kuna neid ma oskan vabalt eesti keeles rääkida. Ja sama hästi ka vene keeles, sest õppisin eesti keelt ja vene keelt võrdselt, ehk siis eesti keelt võrdselt eesti koolile ja vene keelt võrdselt vene koolile. Ja nüüd ma olen nii-öelda pilingval. Aga see oli selliseid klassikaaslasi ka, kellele see ei sobinud. Ikkagi olid sellised lapsed, kes ei saanud nii hästi hakkama, võib-olla selle tõttu, et nad lihtsalt ei tahtnud ja nendel ei pakkunud võimaluse eesti keel. Mõned isegi läksid vene klassi sellepärast, et nad lihtsalt mingisuguse ideoloogilise põhimõtte pärast ei tahtnud eesti keelt õppida. Kuigi tegelikult, kui nüüd vaadata, et meil oli lõpuks 11 inimest klassis, sest 20-st võib-olla pooled läksid eesti kooli nagu täitsa eesti kooli üheksandas klassis, meil oli 11 õpilast ja ikkagi kõik oskasid mingil määral kas või rääkida eesti keeles ja see oli palju parem kui vene klassidel. Olga Nechayeva, milline oli teie eesti keele õppimise kogemus, millal see algas ja kuidas? Mina eesti keele õpingud algasid juba lasteaias, seal meie rühmas tegid, kergendas rühma ja siis juba viiest aastast õppisin ma eesti keelt ja siis kuna see lasteaed tegi koostajaid Tallinna kooliga, siis pärast läksingi sinna ja siis esimesed kolm klassi olid kõik ainet eesti keeles peale vene keelt, mis samuti algas teise klassi teisel Folal ja selle poole aastaga omandasin ma juba kõik teadmised, mida tavaliselt püütakse esimeses ja teises klassis. Te käite praegu Tallinnas Tõnismäe reaalkoolis gümnaasiumi, sinna tuli kindlasti erinevaid noori kokku. Tallinna Tõnismäe reaalkool ongi vene keelega kool ja siis ma ise tulin sinna, ei hea eesti keeletaustaga ja siis elanik õpilastest õppisid sealsamas teile Tõnismäe reaalkoolis ja siis seal eesti keele tundides. See süsteem on pisut teine, rohkem tähelepanu pööratakse ikka grammatikale ja siis seda vestlust. Kõnet ei ole nii palju. Ja minu arust see on just vene kooli miinuseks, et lapsed kardavad eksida grammatikas ja seepärast ei räägigi. Praegused klassikaaslased, kas võib siis öelda, et osadel neist on probleeme eesti keele õppimisega ja eesti keele rääkimisega? See on ka nina eelmises koolis. Keelekümblusklassis oli neid, kellel ennustanud võib-olla nii hästi eesti keeles suhelda. Milliseid õppeaineid teile praegu antakse eesti keeles? Ajalugu on eesti keeles muusika. Kasvatas oli enne ka geograafia praagos, see aasta ei ole. Kuidas teie klassikaaslaste jaoks oli need, kes on käinud esimesest klassist peale vene koolis kas nende jaoks on keeruline eesti keeles õppida ajalugu või geograafiat? Need ainet on iseenesest päris keerulised ja seda on raske ta nii vene kui ka eesti keeles, aga ikka paljudel tuli alguses tõlkide issi eesti keelest vene keelde ja siis seda juba selgeks nagu tavaliselt. Praegu käib ju tegelikult lai diskussioon selle üle, kas õigem oleks eesti keelt õppida eesti keele tunnis või siis õppida eesti keelt läbi selle, et geograafiat, ajalugu või bioloogiat õpetatakse eesti keeles. Kumba varianti teie eelistate? Oma kogemuse põhjal. Ma arvan, et on väga vala alus Ta eesti keeles geograafia või aja loottimisega vaid gümnaasiumis. Sellele tuleks ta kas algkooli alguses või siis teha, siis ta ikka vene keeles, sellepärast et paljudel õpilastel tekib raskusi gümnaasiumis õppides. Just keele pärast. Solovjovi palju ma küsin teie käest sama asja, teie eelistus, võib-olla oleks seda natukene varem õpetada ikkagi geograafias? Ajaloos on näiteks väga keerulisi mõisteid, mida lihtsalt on raskem hilisemas eas õppija ja aga samasse lõimumisprogramm, mille kõik üritavad kuidagi sisse tuua, see oleks ikkagi väga hea, sest kui sa õpid eesti keelt võib-olla neli korda nädalas või ma ei tea, kui palju on Eesti vene koolides ja, ja siis nad lihtsalt unustavad seda, aga kui saaks näiteks neid eesti keele no mingisuguseid termineid või lihtsalt harjutada seda teistest tunnides, see oleks väga heaks kogemuseks. Aga sellel juhul ikkagi väga suur rõhk peab olema sellele, et kes on see õpetaja, kes räägib eesti keeles, sest see, kui see on õpetaja, kes on venelane ja kes lihtsalt üritab eesti keeles rääkida, siis sellest ei ole mitte mingisugust mõtet. On väga tähtis see, kui see on tõesti keelekandja emakeelega ime. Kas teie olete oma õpingute jooksul ka kogenud, on teil olnud mõni õpetaja, kes annab tunde eesti keeles, aga ise? Tõesti ei oska eesti keelt ja need on suht kõige õpetajad tegelikult et eesti keele emakeelega õpetajaid on väga vähe vene koolides püksikuid tõesti. Ma olen kuulnud väidet, et väga paljudel venekeelsetel noortel seal võib-olla ei ole motivatsioone, kuna nad ei näe oma tulevikku Eestis nad näevadki, et nad kolivad ja lähevad õppima Londonisse või Peterburi ja mõtlevad, et milleks mul seda eesti keelt vaja on, kui te mõtlete kasvõi oma klassikaaslaste peale kas te olete seda tunnetanud või mitte. Tõepoolest ma olen kuulnud paari mu klassikaaslaselt, et nad ei taha seda keelt õppida seepärast, et need ei jää siia siia, nad lähevad kas või Inglismaale. Kas neil on paar inimest klassis või neid on üks kolmandik või pool klassist. Minu arust? Et ikka enamik on huvitatud keele õppimisest lihtsalt enese arendamiseks või muudel põhjustel, isegi siis, kui nad lähevad välismaale. Kuidas teie endaga algas teie seote oma tuleviku Eestiga, kas kas äärde, et 10 aasta pärast elate ja töötate? Eestis saab Hiiumaal juba. Mulle väga meeldib Eesti riik ja mulle väga meeldib eesti keel. Aga ma hetkel tõesti ei tea, mida ma teen 10 aasta pärast. Võib-olla ma lähen õpin välismaale korraks, sest seal on lihtsalt neid aineid, mida meil ei ole siin. Aga võib-olla ma isegi tahaks tulla tagasi. Eesti riik on minu Kodarik, ja ma armastan Eestit ja pärast see on väga hea võimalus ka Eestis õppida. Sellepärast et meil on suurepäraselt ülikoolid ja kuna riik on andnud mulle seda võimalust keel selgeks saada, miks mitte seda kasutada, siis haridust, kõrgharidust omandada. Kui lapsel on vaja valida, kas minna eestikeelsesse lasteaeda või venekeelse lasteaeda, kas minna eestikeelsesse kooli või Vkeelsesse kooli, kui ta pärineb vene perekonnast. Mida teie soovitate keelekümblust? See on tõesti väga kasulik ja ma lihtsalt ma võib-olla isegi jumaldan seda süsteemi, ma olen väga õnnelik, et see on olemas ja mul on väga kahju, et väga vähesed koolid seda kasutavad, sest see on midagi vahepealset. Sa saad nii väga head eestikeelset haridust kui ka venekeelset haridust saad võrdsel eesti keele, Kirjanduse ja vene keele kirjanduse tunde, et see on just see, mida mina soovitaksin kindlasti. Rääkisid Sofia Mihhailova ja Olganichajeva, jätkame aga saate ka Narva, Tartu ja Tallinna stuudio vahel. Diskussiooniringis on professor Birute Klaas, Narva kolledži direktor Kristina Kallas, Innove õppekavakeskuse juhataja Natalia jälitasina ning vabakutseline eesti keele õpetaja Kristi Tamm Ida-Virumaalt. Kui nüüd see kuuldud intervjuu või kuuldud intervjuud kokku võtta, siis positiivselt tõsteti esile keelekümblust. Ma vaatasin juurde statistikanumbreid haridusministeeriumi leheküljelt. Ligi veerand ehk umbes 6800 vene emakeelega noortest õpib alg- ja põhikoolis niisiis keelekümblus programmis aga negatiivne, millega nii Sophia kui ka Olga olid kokku puutunud olid see, et eesti keelt on sageli õpetad tema palgatud õpetajad, kes ise ei oska eesti keelt. No alustamegi sellest, kust siis peaksid Eesti venekeelsed koolid saama neid õpetajaid, kes tegelikult ise ikkagi hästi oskaksid eesti keelt. Küsin tartust Birute Klaas-Lang, Tartu Ülikool. Kas ja kui palju koolitab selliseid õpetajaid ja kas nad jõuavad kooli? Jah, Tartu ülikool koolitab, Tartu ülikool on eesti keele võõrkeelena või eesti keele teise keelena õpetajaid koolitanud juba mitukümmend, mitukümmend aastat ja, ja meie lõpetajate hulka, kui on tõesti üle 300, kas need kõik need 300 õpetajad töötavad praegu vene koolides, ma selle kohta ma ei oska küll midagi öelda. Kuid nende noorte ka tehtud intervjuust tuli välja päris mitu olulist asja, et üks on see, et tõesti ka eesti keele õpetajate eesti keele oskus võib jätta soovida. Ja paraku on ka nii, et meil on puudus emakeelsetest eesti keele õpetajatest vene koolide jaoks. Ja kui nüüd võrrelda neid koole, kus on emakeelsed eesti keele õpetajad ja need eesti keele õpetajad, kes on saavutanud siis teatud taseme ja kes lähevad kooli õpetama, siis paraku on küll, niiet ka uuringud näitavad, et väga häid tulemusi saavutavad koolid, kus on ümber eestikeelne keskkond ja kus eesti keelt õpetab emakeelne eestlane. Siin mulle võidakse küll vastu vaielda, et aga meil on ju koolid täis inglise, prantsuse, saksa keele õpetajaid, kes, kes ei ole emakeelsed kõnelejad, et jah, nii see on. Aga kui klassi ees on õpetaja ja eesti keele õpetaja, kes vaevu-vaevu on siis täitnud selle C1 taseme ja kes oskab õpetada tõesti ainult siit siiani, kes, kes õpetab vene keeles, Eesti keele tundides ka nii tehakse, kus nii nagu siin ka Tallinna stuudios öeldi, et suur vaev ja suure aeg, palju aega läheb eesti keele tundidest tõlkimise peale. Seda kurdavad ka lapsed. Õpilastega tehtud intervjuudes on tulnud välja Nende soovid, soov on ikkagi rohkem õppida, suhtluskeelt. Soov on rääkida ka väljaspool eesti keele tundi koolis eesti keeles. Et mitte ainult eesti keele õpetaja ei ole see, kes on, kes on vestluspartner. Küsin sama asja tegelikult Narvast ka Kristina Kallas. Mida teie selle kommentaariks ütleksite, et justkui õpetajaid, kes võiksid eesti keelt võõrkeelena õppida, tuleb Tartu ülikoolist? Neid koolitab ju ka teie kolledž, aga miks nad ei jõua kooli, miks ikkagi koolis õpetavad need, kes ise ei oska? No tegelikult neid tuleb vähe, ehk siis et kui me vaatame, meil on üks õppekava, mille nimi on humanitaarainete õpetaja mitmekeelses koolis ja seal kaks eriala, mida saab nii-öelda pea erialane valida, üks on inglise keele õpetaja, teine on vene keel või eesti keele õpetaja. Ja paraku on niimoodi, et 25-st sisse astujast kaks, kolm lähevad eesti keele õpetajaks, oli 20, lähevad inglise keele õpetajaks, sellepärast et inglise keele õpetajana on tööturg laiem. Kuidas sa, ingli sellepärast, et peale tööturg on laiem, kui suurem probleem on ikka just selle eesti keele õppimisega. Aga see inglise keele õpetaja tööturg ei ole ainult Eestis, ehk siis et tegelikult on ta, ta saab inglise keele õpetajana töötada ka Soomes või Rootsis või kus iganes, kui ta saab inglise keele kui võõrkeeleõpetaja eriala, siis ta praktiliselt saab töötada sellega kogu Euroopa liidus. Ja, ja see on see, mis noori venekeelseid kooli lõpetaja tõmbab just nimelt sellele erialale. Ja eesti keele eriala puhul on ka see, et nõutaksime tegelikult jõgi sisseastumisel praktiliselt kontrollima, kas neil ikkagi on see üks sellepärast, et sa ei saa tulla eesti keele õpetajaks vaata eesti keele õpetajaks õppima väga nõrga p-kahega, noh, see, see ei ole realistlik ja selle tõttu noored juba ise saavad aru, et nad tegelikult ei küündisele eesti keele õpetaja nõueteni ja, ja me jõuame jälle selle probleemi juurde, et mul ei ole altpoolt, ehk siis gümnaasiumist ei tule sellise eesti keele oskusega inimesi, keda ma saaksin suunata eesti keele õpetajaks õppima. Ja eestlased Narva kahjuks siiski õppima väga palju ei kipu, nii et me oleme, meil on siin see nokk kinni, saba lahti, situatsioon ja need kaks, kes ma tean, kes eelmine aasta lõpetati, ütlesid eesti keele õpetaja eriala üks neist cum laude, no tema tuleb nüüd Meile kolledžisse õppejõuna, tegelikult töödel on magistrikraad ja tema on tõesti väga andekas, aga kooli ta ei lähe. Ja teine minu teada ka ei tööta koolis, nii et noh, ei ole seda väljalaset tegelikult teab mis massiliselt, ma ei tea, mis seal Tallinna ülikooli poolt need numbrid on, kuna nemad õpetavad, aga aga ma ei ütleks, et see hulk väga suur on. Ma tahaksin natuke kummutada nüüd seda asja, mis puudutab seda, õpetaja peab ise olema emakeelekandja. Et minu kogemus kolledžist näitab seda, et ei pea tingimata olema hea õpetaja, saab olla ka mitte emakeelekandjaga loomulikult tema keeletase peab olema nagu emakeeletase võrdne ehk ehk siis sisuliselt valdab seda keelt, et nii-öelda teise emakeelena või noh, emakeelega võrdsel tasemel ja siit me jõuame jälle selle probleemi juurde, ehk siis et kui sealt altpoolt tuleb nii nõrga tasemega see nii-öelda eesti keeletasemega inimene ülikooli sisse, siis ega ülikoolis kolme aastaga imesid teha selle eesti keeleoskuse tasemega. Ehk siis pingutame küll ja üritame nagu sellist, kelle taseme viia sellisele tasemele, et sa õpetad näiteks klassiõpetaja või algklassiõpetaja või koolilasteaiaõpetaja jõuaks vähemalt mingile heale eesti keeletasemele, aga see on meeletu pingutus ülikoolis mis, mis on nagu topelttöö, sest samal ajal tuleb eriala ära õpetada inimesele. Nii et noh, me jõuame tagasi sinna keskkool ja eriti põhikool põhja all on siis saame meie oma tööd hästi teha. Natalie Mei olid sinna, te olete ise õpetajana töötanud osakoormusega venekeelsetes koolides. Milline see õhkkond koolis on? Kas koolide juhtkondade tasandil on loodud need tingimused, et kas või need vähesed eesti keele võõrkeelena võõrkeele õpetajana lõpetajad tuleksid nende kooli, milline see koolide kond sisemine kultuur on? Minul on õnnestunud töötada väga heades koolides just selle sisekliima ja õhkkonna poolest ja selle poolest ka, et kuidas võetakse vastu noori inimesi ja kuidas võetakse vastu eesti keelt emakeelena kõnelevaid noori ja võib-olla ka just selles mõttes, et sest noh, eesti emakeelega noored enam ei oska nii hästi vene keelt, et on loodud kõik tingimused, et nad oleksid kollektiivi haaratud, et nad saaksid aru, mis toimub, ehk et see töökeel on nendes koolides juba peaaegu olnud kui, kui mitte kaks keerles isegi rohkem võib-olla eesti keele peale kaldu. Et selles suhtes ma mõtlen, et eks ka koolid on erinevad, aga minul tõesti on õnnestunud sellises kuudis, kus on minu arust loodudki kõik tingimused selles, et eesti keele õppimine on normaalne. Et see normaalne osata normaalne rääkida, isegi vahetunnis normaalne rääkida, kui vaja on eksju oma õpetajaga eesti keeles rääkida, aga mis lahendusi? Ida-Virumaa jaoks ikkagi võiks olla, kas, kas tänase diskussiooni ringi osalejatest keegi oskaks välja pakkuda? Lahendus on ikkagi see, et alustada eesti keelt võimalikult varajases eas keelekümbluslasteaiad keelekümbluskoolides, et see oleks see lahendus ka intervjuus ju mõlemad noored vastasid hetkegi kõhklemata. Et mis on kõige parem, kõige parem ongi just keelekümblus see, et laps valmistatakse ette nii eesti keeles kui ka vene keeles, et temast kujunebki kakskeelne inimene ja, ja ta mõistab väga hästi ka eesti Too muidugi jälle, aga küsimus on ju selles, et kasvõi Narvas sinna keelekümblusklassi põhikooli on vaja ikkagi ju eesti keelt hästi oskavat õpetajat, kuidas õpetaja saada sinna Narva kooli tööle? No ilmselt on vaja mõelda teatud motivatsioonipakettide peale, et, et kui see on riiklikult oluline ülesanne, siis, siis siin peab olema ka riiklikke lahendusi. Praegu selliseid motivatsioonipakette kas on või ei ole, ma tean, et Ida-Virumaal töötavatele politseinikele makstakse 30 protsenti riiklikult lisa, kuidas õpetajatega? Keelekümbluse õpetajatele üle terve Eesti, tegelikult on olemas selline lisarahastamise võimalus, mis antakse koolidele, antakse omavalitsustele, kes siis vastavalt siis kas eesti keeles või eesti keelt õpetavad õpetajad saavad lisarahastust saavad toetada. Et see on üle terve Eesti ja ma tegelikult tahan siin just Narvat väga kiita, et olles tõesti käinud läbi kõik need koolid keelekümbluse koolid, siis Narva keelekümbluse koolidel ja lasteaedadel on õnnestunud leida sinna väga palju häid õpetajaid, et jah, nad ei ole kõik ka tõesti emakeelena kõnelejad ja see olekski võib-olla utoopia praegu nõuda sellist asja, aga need on kõik väga head, väga head eesti keele oskad ja Narvas on päris palju nii lasteaeda kui ka kui ka keelekümbluskoole samamoodi nagu terve noh, ütleme üle terve Ida-Virumaa, nende pingutus on olnud meeletult ja väga-väga ja noh, on kandnud vilja teatud koolidesse. Aga ma küsin Narva stuudios olijatelt, milline Narvas, kas või koolijuhtide tasandil see meelestatus on kas eesti keelt, et võetakse kui sellist riiklikku kohustust, mida peab õppima ja linnukese kirjasaamiseks õpetama. Milline see see koolide kultuur, koolide juhtimiskultuur on Narvas? Me võime nüüd eesti keele õpetaja palkasid ühte ja teistpidi joonistada ja riiklike motivatsioonipakette tekitada, aga kui kool on organisatsioon, mida juhib ju juhtkond ja kui sealt poolt ikkagi nagu väga selget arusaamist ei ole, kuidas peab keeleõpe koolis korraldatud olema sisse riiklik muti ülevalt alla lastud motivatsioonipakett ikkagi ei tööta, et mulle tundub, et, et me peame väga palju tegelema kohaliku omavalitsusega, sellepärast kooli omanik ja nii-öelda tellija tegelikult on kohalik omavalitsus ka sealt tulema nii-öelda poliitiline surve koolidele sellega tegeleda. Ja teiselt poolt ikkagi kooli direktoritega ja Narvas on Narvas on nii ja naa. Ta on koolidirektoreid, kes on väga selgelt aru saanud, kuidas peab keeleõpet Ta korraldama Jon koolidirektoreid, kes tegelevad väga selgelt ainult taseme testide õppimisega, keele õppimisega, taseme testitakse. Ülesanne eesti keele õpetajale antakse üks ülesanne ja see ülesanne on saavutada maksimumtulemused. Keele tõstis. Ja see ei tähenda mitte midagi, mis on seotud kõneleja kõneoskusega ja nii edasi, et ma olen ise õppinud võõrkeeles, et siin on kogu aeg vaidlus selle üle olnud, et kumb on olulisem, kas see kõnelema õppimine või grammatika, et siin peab olema tasakaalustatud süsteem. Et kui ajalugu õpetatakse eesti keeles või geograafiat, õpetatakse eesti keeles, siis seal kõrval peab olema tugistruktuur, mis tegeleb sellesama õppuri eesti keele grammatikaga, mida ta seal tunnis omandab, ehk siis et eesti keele aine nii-öelda eesti keele õpe taevad toetamas grammatika arengutest, aineõpetaja seda ei tee. Aineõpetaja toetab sõnavaraliste kõne arengut ja grammatika õpetamine peab ikkagi ka kõrval olema ja vot sellist süsteemi tegelikult vähesed koolid suudavad puhtalt ressursside põhjal rakendada, et neil oleks nagu niivõrd suur maht. Aga ma rõhutan veelkord minu arust täpselt samamoodi, ma olen nõus nende nende õpilastega kui ka Birute ja Nataliaga, et tulevik on ikkagi mitmekeelses koolis, ehk siis selles õpe toimub mitmes keeles ja väga varakult juba. Ja, ja see on toestatud tuut sellise grammatikatoega, et, et ma ei tahaks jätta nagu õhku seda rippuma, et me lihtsalt hakkame järsku mingist punktist õpetama mitmes keeles korraga ja samal ajal ei tegele keele grammatika arenguga, et need asjad peaksid käsikäes käima. Ja tegelikult puudutab see täpselt sama palju eesti kooli, ehk siis, et ka Eesti kool ei saa lõputult jääda 12. klassini eestikeelseks. Jah, väga hea metoodika juurde jõudsime, kas siis on nõnda, et väga paljudes venekeelsetes koolides käib õppimine sageli ikkagi sellise nõukogude aegse pähetuupimist meetodil õpitakse pähe sõnu ja konkreetsete reeglite täitmist, aga kõnekeelt ei õpetata. Ja ka eelnevalt kuuldud usutluses abituriendi hulga Nechayevaga tema võrdles tema üheksanda klassini õppis keelekümbluskoolis edasi, läks siis venekeelse kooli, mis õpetab 60 90 süsteemis ja tema ka leidis, et venekeelse kooli eestikeelse õppemetoodika keskendub rohkem formaalsele keele oskusele. Reeglite tuupimisele ja praktilist eesti keele rääkimise oskust ei teki. Kas, kas kõik saates osalejad on siis nõus, et metoodikaga on midagi lahti? Ma tahaksin öelda seda, et näiteks kas te kujutate ette, et vene laps peab õppima 14. 14. käändes käänama kollane lagi või libe jää, teadmata, mida nendes nende sõnadega siis teha õppis selle pähe ta saab viia. Kui ta ei õpi vähesest, seda on võimatu minul ka pähe õppida, kui ma oleksin, peaks seda tegema mingis muus keeles, erinevalt ilma igasuguste küsimusteta, ilma tegusõnadeta, mis seda nõuavad, see on ju täiesti ajaraiskamine, see on kõige ehtsam lapse aja raiskamine ja mäluressursi. Aga nüüd sõna siis Tartu linna Birute klaasile. On nii ja naapidi, et nii nagu siin oli ka öeldud, et õpetajate kvaliteet võib olla väga erinev, koolide kvaliteet on väga erinev ja need metoodilised võtted, mida õpetajad kasutavad, metoodika, mida õpetajad kasutavad, on kindlasti erinev. Aga ma olen absoluutselt veendunud, et nii Tallinna ülikool kui ka Tartu Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli Narva kolledžit, et see metoodika, mida tulevastele õpetajatele õpetatakse eesti keele õpetamisel võõrkeelena või teise keelena, et see on igati asjakohane ja ajakohane ma ütleks ka paar sõna grammatika kaitseks. Siin ma toetan ka Kristina Narvast, et keele struktuur on oluline. Tegelikult ei saa ainult eeldada, et, et, et me Huldime vees ja küll me kuidagi sealt nii-öelda välja välja tuleme, et keelte poolest peab õpetama kommunikatiivselt absoluutselt, sellega ma olen nõus. Aga samas ka keelestruktuuri teadmised on olulised. Kui vene koolide õpilastelt küsida, et millest nad kõige rohkem puudust tunnevad, siis nad ütlevad, nad puudust tunnevad puudust suhtlemisest. Tõepoolest, kui Soome koolis näiteks eesti lapsed, kes õpivad Soomes koolis kui küsida nende käest, et mida nemad väärtustavad, mida nad peavad kõige olulisemaks soome keele õppimise juures. Vastu ei ole mitte suhtlemine, vaid vastus on grammatika see Ma omandasin grammatika, seesama õpilane tahab minna edasi õppima soome keeles. Ta on sidunud ennast sellesama riigiga, ta tahab õppida, ta tahab töötada seal. Ja ta tahab olla samal tasemel soome keele oskuses, nii nagu nagu ka soomlased. Kas ei ole mitte siin see põhjused, et vene koolide laps õpilased seostavad oma tulevikku väga paljud, mitte Eestiga, see eesti keele oskused neil vaenlade hetkesituatsioonis, et eksam ära teha ja et selles sellises igapäevases suhtlemises hakkama saada. Aga akadeemiline keele oskus, võib-olla see ei olegi siis nende jaoks niivõrd oluline eesmärk. Ja, ja siin ma peaks ka ikkagi ka ülikooli poolt tuhka pähe raputama, et kui me oleme järjest loomas ingliskeelseid õppekavasid isegi juba bakalaureuseõppes, siis missugune sõnum see on, mida me saadame vene koolide lastele? Inglise keel on olulisem eesti keelt võib-olla sul ei lähegi vaja. Lõpetad kooli, ära teed selle eksami kuidagimoodi ära, lähed ülikooli, õpid inglisekeelse kava järgi ja siis on terve maa insul lahti. Jälitasin teie asutus Innove tegeleb just nimelt nende õppekavadega kas oleks vaja neid õppekavasid kuidagi muuta ja kas ma teen õigesti, et tegelikult mingisugune tööga nende vene koolidele just nimelt eesti keele õppega seotud õppekavadega käib? Mis tänapäeva noortel on eriti oluline, et me peame õppima sellele looma nagu tähenduse, et me võime õpetaja grammatikat seal, aga see peab olema tähendus. Ja samamoodi me vaatame praegu õppekavas vaatame üle just selle pilguga, et seal õppel peab olema mingi tähendus. Loomulikult on õpe õppimine ongi ka üks pingeline protsess, aga ta peab olema ikkagi mingi tähendusega õppimine. Et selles suhtes me vaatame neid asju praegu üle ja, ja selline arenguprotsess on pidevalt käimas, samuti nagu sinul, nagu ta täna on väga palju ka õppevarajaste õppematerjalidest. Et ka need on tegelikult töö, sest praegu on ju jälle just on olnud ära suured sellised protsessid nagu kaardistamine ja ja mida võiks muuta, on ka õpetada käest küsitud, mis, mis võiks olla ja muidugi ka siis, kui me võtame oma elukestva õppe strateegia sisse, siis kas digitaliseerimine on väga tugevalt seal sees? Võib olla astuks veel sammu lähemale, et läheks natukene nagu sinna maailma, mis on ka meie noortele praegu nagu võib-olla vahel isegi rohkem maailm kui seal, kus nad elavad. Me oleme hästi palju, räägime metoodikast, õpetajatest ja nii edasi, aga keeled toimivad nagu keeleruumides. Ja ma arvan, et see eesti keele õpe, õpetamine on üks paras pingutus, mis ma siin silmas pean, on see, et kui me vaatame ikkagi vene koolidega inglise keele oskuse tulemusi ka need nõrgemad kui eesti koolidele ehk siis vene koolide lapsed tegelikult saavutavad nõrgemaid tulemusi ka inglise keeles. Ehk siis venekeelne ruum domineerib koolis ja kooli ümber nagu üsna jõuliselt ja kuna venekeelne ruum on väga suur, mis ma pean siin silmas, virtuaalne ruum ja meelelahutusruum on tohutu, on ta on, ta on nii suur, et et laps tegelikult võib kogu oma elu ja koguma kooli aja veeta, eks ole, venekeelses virtuaalruumis tal ei teki seda momenti, kus ta kukub sealt välja inglisekeelsesse ruumi. Eesti lapse puhul on see, et eestikeelne, ka virtuaalne eestikeelne ruum on väga kitsas varem või hiljem isegi teise või kolmanda klassi laps satub oma kodutööga internetis klikkides juba inglisekeelse lehe peale inglise keelt mis tähendab seda, et eesti laps kukub sellest eestikeelsest ruumist inglisekeelsesse ruumi väga kiiresti. Ja ega me ei tea, kas see Eesti Eesti laste hea inglise keele oskus on õpetaja teine või see, et see keeleruum tungib meile sisse ja laps on sunnitud seda keeleruumis kasutama. Nii et kui me vaatame Eesti koolilaste vene keele oskust, siis see on väga halb ja seal võib täpselt samamoodi probleem olla selles metoodikas, nii et ma näiteks alati koole, õpetajaid ja metoodikaid. Siin on keeleruumid, mis on väga erineva suuruse, erineva jõuga, erineva dominantsusega meie ümber, mis täpselt omamoodi suunavad ja juhivad nende laste võimeid, motivatsioone ja tahet ühte, teist või kolmandat keelt õppida. Ja, ja siin on ikkagi mõnikord selline tunne, vähemalt Narvas jääb küll selline tunne, et me ikka võitleme siin tuuleveskitega, selles mõttes, et selle eesti keeleruumi tekitamine on väga suur pingutus ja panna seda ainult õpetaja õlale, on ka väga ebaõiglane. Sest ega õpetaja ei saa tekitada keeleruumi, et, et siin on palju suurem, miks ma selle kohaliku omavalitsuse sisse tulin, sest nende roll on siin täpselt sama oluline. Me peaksime nendest ka rohkem. Nõndaks nimelt jätsin selle päris saate viimastel minutitel selle teema, mille üle viimastel nädalatel on arutletud. See on siis uue valitsuse plaan kõigepealt katsetada ja võib-olla hiljem juurutada venekeelsetes gümnaasiumites Senisest kõrgema keeletaseme C1 saavutamist andes samas gümnaasiumidele vabaduse mitte hoida rangelt kinni 60 protsendi ainet eesti keeles õpetamise kohustusest. Aga samas tuleks lisada eesti keele tunde ja täiustada eesti keele õpetamise metoodika. Kui jätame need poliitika aspektid kõrvale, siis mida te sellest arvate, kas C1 taseme sihiks seadmine gümnaasiumilõpetajate puhul on hea plaan või mitte, aga teeme seda lühidalt, palun. Birute Klaas-Lang. No juba praegu osa vene koolide lõpetajatest ja saavutab selle C1 taseme, aga siis me peaksime vaatama, kust nad selle saavutavad ja mis nad selleks on teinud, et ma arvan, lahendus on ikkagi alustada eesti keele õpe, õppimist ja õpetamist oluliselt varem, et kui nüüd anda koolidele vabadused, et nad ise otsustavad, kui palju seda eesti keelt vaja on, siis koolid võivad olla üsna nõutud olukorra, sest et tegelikult seda eesti keelt on ikkagi vaja ka väljaspool eesti keele tundi anda, et mida nad siis nüüd teevad. Et kui omal ajal seati eesmärgiks, et, et gümnaasiumis peab olema siis see 60 40 siis ma arvan, et poliitikut, et mõttes oli see, et, et noh, küllap siis koolid on ise nii tublid, et hakkavad põhikoolis pakkuma aineõpet ja valmistavad neid õpilasi eestikeelseks ja, või kakskeelseks õppeks, siis praegu on olukord täpselt sama moodi, et koolidele koolidelt võetaksegi kohustus ära ja antakse motivatsioonipakett kätte. Aga kas me oleme kindlad selles, et, et kui see motivatsioonipakett on käes, et, et tulemused on tõepoolest sellised, et kõik need lapsed lõpetavad C1-tasemega? Kas ma võin resümeerida teie mõtet, et me ei peaks tegelema niivõrd gümnaasiumiga, kui ikkagi põhikooliga peaks praegu tegelema? Kogu tähelepanu põhikoolile Põhikool keelekümblus ja seal, kus ei ole keelekümblust võimalikult rohkesti eestikeelset aineõpet. Sama küsimus Narva Kristina Kallas, mida teie arvate sellest C1 taseme võib-olla katseliselt nõudmisest mõnes koolis, aga samal ajal siis kuidagi see õpe. Õppekäsitlus peaks nendes koolides olema teistsugune. No mina leian, et mida, mida mõõdad, seda saad, kui mõõdad protsessi, siis saad sellise näitliku protsessi, kui muudad tulemust, siis saatke tulemused, et ma igatepidi pooldan seda nii-öelda tulemuse mõõtmist pigem ja mitte mõõtmisseda, kuidas selle tulemuseni täpselt jõutaks sotsiaalkoolile ikkagi vabad käed anda ja usaldada rohkem nii-öelda kooli tema võimeid, seda teha. C1 peaks olema see siht, et latt tuleb kõrgemale seada. Et praegu praeguse süsteemi puhul, Meie põhikoolis on latt B1 peal, siis noh, sealt ei saa tulla gümnaasiumisse eestikeelsele õppele inimesed sellepärast et nad ei saa hakkama seal eestikeelse õppega. Ja kui keskkoolis, keskkooli lõpus või gümnaasiumi lõpuks seatakse lats ühe peale, siis me eeldame, et gümnaasium hakkab põhikooli survestama, ehk siis põhikool peab seadma oma lati kõrgemale. Ja noh, ma loodan seda ülevalt alla survestamist oluliselt rohkem. Samas järjest kasvanud on ju nende venekeelsetest peredest pärit õpilaste osakaal, kes juba esimesest klassist alates lähevad eestikeelsesse kooli. 2010 läks 74 protsenti venekeelsete perede lastest esimesse klassi venekeelsesse kooli 2016 vaid 57 protsenti. Ja järjest enam siis hakkavad käima kas eestikeelses koolis või keelekümbluskoolis. Aga äkki olekski nende numbrite taustal planeerida, et tõmbame nendest Epli lähiaastatel viie aasta pärast või 10 aasta pärast üldse välja, et kaoks ära venekeelne põhi või gümnaasiumiharidus. Eestis hästi lühikesi kommentaare, palun. Birute Klaas-Lang. Toon näite Taanist. Taanis ei ole seda probleemi ammugi. Omavalitsused peavad tagama selle, et esimesse klassi minev laps oskaks taani keelt, ükskõik missugune on tema kodune keel ära, me peame liikuma ühtse Eesti kooli poole. CO2. Kristina Kallas No mina pooldan keelekümblusmetoodikat sellepärast et ma leian, et vene keele oskus tuleb hoida ja toetada venelaste emakeeleoskust ehk siis, et kindlasti mitte sajaprotsendilist, ainult eestikeelset kooli esimesest klassist. Mina olen siin kõigi eelpool öelduga nõus ja ma olen ka just selles suhtes, et me peaksime liikuma ühtse Eesti kooli poole ja valime seal metoodikaga kas keelekümbluse või mis meile siis parajasti seal sobib. Aga minu arust oleks normaalne see, et Eesti-suguses riigis võib-olla kõik lapsed koos ühes koolis meetme ei eralda neid kunstlikult. Ja ma olen ka väga selle poolt, et nii kaua kui meil on võimalus õpeta vene keelt teineteiselt õppides, nii kaua peaks seda võimalust ära kasutama. Kristid. Mina arvan, et Ida-Virumaal ei ole see võimalik, sest meil ei ole sinna koos õppimiseks ju neid lapsi, keda panna vene koolides, kes tuleksid vene koolidesse, siin on. Siin on venekeelne keskkond Narvas, Sillamäel, absoluutselt, meid on paar protsenti eestlasi ja ma ei kujuta ette, et see siin välja tuleks, see lihtsalt ei ole reaalne ja mina näiteks ei ole keelte suhtes andekas. Ma ei kujuta ette, kuidas mina siis tänapäeval üldse hakkama saaks. Niisiis teemat meil paraku jätkub ka järgmisteks aastateks lausa aastakümneteks. Mina olen sel teemal teinud reporteritundi iga paari aasta möödudes. Ja nagu meie saate resümee seest välja tuli, siis ilmselt tuleb seda teemat käsitleda ka tulevikus. Aga meie, tänases Narva Tartu Tallinn raadiosillas osalesid Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Kristina Kallas eesti keele õpetaja Sillamäelt Kristi Tamm, Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang ning sihtasutuse Innove õppekava ja metoodikakeskuse juhataja Natalia jõlidzina. Mina olen saatejuht Arp Müller ja teen reklaami. Sama teemat käsitleb või lähedast teemat käsitleb kolmapäeval kell 21 40 ka ETV saade suud puhtaks. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.