Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Käesoleva 2000 seitsmeteistkümnenda aasta jaanuari lõpus esitles Eesti kunstiakadeemia kirjastus Annika Tootsi ja Merilin Talumaa koostatud ning Kristiina õllekki fotodega illustreeritud raamatut kunstnike ruumid alapealkirjaga 16 stuudio visiiti. Kunstiministeeriumil õnnestus paraku küll taas telefoni vahendusel paluda raamatut kommenteerima Merilin taluma. Kunstnikutöökeskkonnast ajendatud intervjuuraamatut ei ole midagi isenesest uut. Usutavasti on enamus saate kuulajaid ühel või teisel hetkel hoidnud käes Martti Soosaare koostatud kogumiku pealkirjaga ateljee etüüde tõenäoliselt vähem tuntud mõni aasta ennem esimest ateljeed tüüdide kogumikku ilmunud kunstnik ja modell. Mitte ainult väiksema populaarsuse, vaid ka võtte kaudu avada kunstniku loomingut laiemale avalikkusele. Konkreetsest tööprotsessi osast lähtuvalt. Valisin ajaloorubriiki Martti Soosaare vestluse Ewaldokasega. Meta kreatiivis kõlab lõik raadio kahe saatest. Samost ja Rumm, kus head kolleegid täiesti põhjendatult lahutavad kultuuriajakirjandust. Üritan enesekaitserefleksi ajel olukorda selgitada ja süü teiste kaela ajada. Algul ilmus Eesti kunstiakadeemia kirjastuse vahendusel Merilin Talumaa ja Annika Tootsi koostatud ning Kristiina õllekki piltidega illustreeritud raamat kunstnike ruumid. Raamatu sisu ja vormi vahel on silmatorkav vastuolu. Kui talumaja Tootsi läbi viidud intervjuude põhieesmärgiks on populariseeriv portree kunstnikust. Läbi selle, kuidas too oma töökeskkonda ja igapäevatutvustab siis Kristiina õlledki pildid tegelevad hoopis tüpologiseerimisega. Raamatud lapates on kohati tunne, nagu oleks tegemist mõnesuguse liigimäärajaga või köitega sarjast loomade elukunstiteadlasena. Ma loomupäraselt paratamatult eelistan tüpologiseerimise populariseerimisele, aga ega see pilt päris nii mustvalge kah ei ole. Annan alljärgnevalt sõna ühele raamatu koostajaid Merilin Talumaale, et ta selgitaks raamatu sisuliste valikute taga olevaid otsuseid. Tere, Merilin, taluma. Sa koostasid koos Annika Tootsiga raamatu, mille pealkiri on kunstnikeruumid ja alapealkirjaks on 16 stuudio visiiti. No Eesti kunstikirjutuse varasemas traditsioonis on üldiselt juurdunud prantsuskeelne sõna ateljee, mida kasutatakse siis selle kunstniku tööruumi tähistamiseks. Et ma oletan, et itaaliakeelse stuudio eelistamine ateljee-le teie raamatu pealkirjas on seotud ennekõike sellise ingliskeelse kunsti kirjutise mõjuga, et kas te ise juurdlesite, millist sõnakunstniku tööruumi tähistamiseks kasutada või see või see tuli niimoodi loomulikult. Ja me arutlesime selle üle küll alguses korraks, aga see oli tõesti tegelikult meie poolt, pigem ei olnud kunagi sellise küsimärgi all, et me oleksime pikalt mõelnud, kumba sõna kasutada. Sest tegelikult, et ilmselt on tegemist Eestiga mingis mõttes põlvkonnavahetusega, et kunstnikud, kellega me oleme pidevalt suhelnud ja ka tegelikult nii-öelda meie nagu see kunstiteadlaste põlvkond siis tegelikult sina ateljeed ei kasutata enam ka nagu suusõnaliselt absoluutselt selliseks igapäevakeeles. Et mõnede kunstnike puhul on ka vahel kuuled, et keegi ütleb, et ma lähen Atacasse või oma ateljeesse, kes on ka kuidagi harva. Et pigem see tegelikult tuli ka puhtalt sellisest igapäevakeelekasutusest, sest ausalt öeldes meie jaoks ateljee mõjuski väga modernistliku väga selliselt kuidagi nii-öelda nagu selle Ühe inimesekeskselt väga, väga tugevalt kuidagi väga sellise romantilisena. Aga samal ajal stuudio kui selline on just täpselt on tegelikult ju alguse saanud juba itaalia, täpsemalt siis tegelikult ladina keeles. Et ilmselt sealt ta muidugi jõudnud inglise keelde ja omakorda ma arvan, kuidas Eesti keldrid on ilmselgelt siis inglisekeelse laensõnana. Aga tegelikult ka see on paljuski seotud kinnisvaraga. Ma arvan, et tegelikult on stuudio, 20 sajandi alguses tähistas ka-Eestilise stuudiokorter, kus oli töö ja eluruum, kisti ühendatud ja mida tegelikult siis kunstnikud hakkasid seal kuskil kolmekümnendatel nii-öelda illegaalselt Lohtudena nagu enda jaoks siis ehitamistelise stuudiotöö kui eluruumina kortereid tegelikult mahajäetud tehastesse, et ma arvan, et sellest on siis eesti keelde on ja kui nii-öelda nagu kuidas me kinnisvara kaudu nende Loff tüüpi korterite kaudu. Aga jah, meie jaoks tundus ka just sellepärast oluline stuudio kui selline tähista võib-olla paremini just nimelt elu ja tööruumi. Tihti selline tööruum ongi tugevas tugevas seoses, et kunstnik elab ka samamoodi selles ruumis, kus ta töötab ja pluss lisaks stuudia oli ka meie jaoks täiesti sohkem, pigem pinda, mis võib-olla rohkem nii-öelda jagatigi pind. Et ta ei ole ainult et selline väga romantiline, ühe kunstnikukeskne pind vaid ta on tööruumide stuudio ruumid hoones, kui me võtame kas või näiteks anum, vaht Paul Kuimet, Laura Toots ja kogu lugemine, kui tegelikult tööruumid. Et tegelikult see mingisuguse kommuuni nii-öelda nagu kese ja selle puhul samamoodi ateljee tundus kuidagi väga-väga signoraatiline, romantiline, ühe kunstnikukeskne, kuigi tegelikult ta võib-olla mingi koht, mis ühendab teatud sõpruskonda või pigem sellise kommuuni nagu ühine punkt, nii öelda. Kui siit nüüd tulla selle ruumi enda noh, ütleme stuudio enese nagu funktsiooni ajaloo juurde, millele sa ka oma selles eelmises vastuses juba tegelikult nagu viitasid kergelt et raamatu sissejuhatuses kaardistate päris hästi seda nagu stuudio enda ajalugu, võtame stuudio rolli kunstiteaduses või ka kunstikriitikas ja nii edasi, et noh, et kuidas stuudiot nii-öelda kuvandatud on need noh, et millena see kunstniku tööruum nagu töötab, kusjuures üks asi, mida ma ise hakkasin järsku mõtlema. Mulle tundub, et kunstniku tööruumi väga sageli kasutatakse sellise kunsti tutvustamisel, et mul tekkis küsimus, et huvitav, miks, miks kunstniku töö tutvustamine on, on kuidagi kunsti tutvustamisest seni nii tugevalt sisse kirjutatud, aga ka mida ma tegelikult küsida tahtsin, on see, et et kui ma nüüd selle teie sissejuhatuse põhjal üritan aru saada, et noh, et millist funktsiooni see kunstniku tööruum tänapäevas kannab, siis kas ma saan õigesti aru, kui ma, kui ma võtan teie sissejuhatuse kui sellise jada või noh, valemiga, et, et noh, et stuudio annab kunstnikule institutsionaalse staatuse, et noh, et kui sul on stuudio, siis sa oled nagu juba päris ja ja oled nagu olemas ja, ja mis tähendab ka ühtlasi seda, et sa oled professionaalne kunstnik, et, et kas see stuudio on nagu selline noh, professionaalsuse tunnus või? Ja huvitav ongi see, et tegelikult, kui lugeda praadis nii-öelda siis teooriat ja lääne kirjandust, kuna Eestis tõesti siinses piirkonnas tegelikult ei ole üldse sellele tähelepanu pööratud. Et me võime küll rääkida, et meil toimuvad pidevalt stuudiovisiidid ja kuidagi nagu siis ka välja tõi, et arenduskeskus aina enam korraldad neid ja ja see on kuidagi nagu nii-öelda õhus, siis tegelikult jällegi teistpidi teoreetilises osas üldse otsida mingit kirjandust, siis on praktiliselt olematu, seda ei eksisteeri sellises piirkonnas. Ja tegelikult meie huvi noh, algaski sellest, et väga paljud kunstnik ikkagi tänapäeval ju ka loobuvad sellest ruumist teadlikult just sellepärast paratamatult kunstiproduktsioon kui selline on väga palju muutunud. Ja tihtipeale kunstnikule lihtsalt piisab sellest, et tal on arvuti ja tal tal ei olegi otseselt vaja tegelikult mingit füüsilist ruumi midagi produtseerida. Samal ajal huvitav ongi see, et kuigi jah, on kunstnikke, kes on sellest teadlikult loobunud siis mida rohkem eakesime inimestega rääkima, hakkasime sinusse süvenema siis tegelikult, et sa saad aru, et just nimelt ihalus ikkagi selle ühe konkreetse ruumi vastu, isegi kui sulle piisaks mõnes mõttes ainult sellest arvutist on ikkagi väga-väga suur. Ehk siis automaatselt see tähendab seda, et just nagu sa välja tõid, siis mõnes mõttes Ikkagi mingisuguse teatud sellise staatuse sümbol, et sa justkui esiteks saad seda endale ka üldse juba võimaldada, et sa oled justkui nad jõudnud mingisugusesse sellisesse etappi, võib-olla oma nii-öelda kunstnikukarjääris. Et sul on olemas ju tegelikult siis jah, nii-öelda selline mingisugune esindusruum, kuhu sa saad inimesi kutsuda vajalist vajadusel kus sa saad, noh, tegelikult väga erinevaid konteksti läbi mängida ja südame tunda just nooremate kunstnike puhul, et tegelikult see ihalus on väga, väga suur. Ja noh, kuigi meie raamatus ka me tahtsime just tuua sisse tegelikult palju enam kunstnikke, kellel ei ole seda ühte ruumi, siis paljud kunstnikud ütlesid, et nad kuidagi tunnevad ennast nagu halvasti, kui nad nii-öelda oma sellise märkmiku projektiga nagu seal saates osalevad, et neil on ainult märkmikke, siis nad käivad kohvikutes või istuvad kuskil arvuti taga, nii nagu neil võimalus on juhuslikult kenad kuidagi. Et vähemalt niimoodi väitsid, et nad kuidagi tunnevad ennast nagu halvasti, et neil ei ole Stiski ruumi, mis on, selles suhtes, leiaks, oligi huvitav, mõnes mõttes vaatlesid tegelikult jah, see on ikkagi mingi ruum, mille poole kunstnikud ihalevad ja ma arvan, et see on väga-väga suuresti seotud ikkagi teatrites, teesiga nii-öelda, teatud siis sellise võib-olla ongi traditsioonilise ikkagi mingisuguse sellise narratiivi jätkamisega see tagab sulle nagu teatud staatus ikkagi. Et ma arvan, et see paratamatult on väga tugevalt sellega seotud. See raamat koondab kuute, teist stuudiot, kuutelist kunstnikku. Et kuidas te jõudsite nende kunstnik, Ene ei, või kuidas te tegite nende kunstnike valiku, et sest see oleks see koht, kus ma tahaks kivi visata, et et see valik on turvaline või, ja, ja selles mõttes isegi natukene nagu igav, et see on selline esindusvalik, et tegemist on meie, Meie see on siis see on siis teie kui koostajate minut põlvkonnakaaslastega hakkasin etableerunud, kes, kes on lihtsalt head kunstnikud, keda kõik nagu tunnevad, kes on selles mõttes pildil, et ja kas läbi selle särama Ta on on kakskeelne või et sellest on kaks köidet eestikeelne ja ingliskeelne köide. Et see, see mõjub natuke sellise eesti kunstnike tutvustava raamatu tuna, et noh, et kui selle oleks välja andnud Eesti kaasaegse kunstikeskus, siis siis noh, mulle tundus kõik väga normaalne ja et nii nad peavadki tegema või, või et noh, et see, see ongi nagu nende poliitika. Raamatu andis välja Eesti kunstiakadeemia, mis muidugi ei tähenda, et Eesti kunstiakadeemia ei peaks tegelema sellise Eesti Kunstnike rahvusvahelise tutvustamisega, sest need kunstnikud on ka kõike EKA taustaga. Aga ma ikkagi küsiks, et ühelt poolt jah, kuidas te jõudsite nende nende autoritena ja keda te näete selle raamatu tellijana või nagu lugejana? Selles suhtes vali ikkagi tulenes sellest just et tegelikult, nagu ma ütlesin, ka siis paljudel mõõdeksime näiteks nooremad kunstnikud, ütleme veel noorema põlvkonna siis tegelikult väga paljudel nendel ei ole lihtsalt selliseid ruume, nad ei ole nagu üldse ennast võib-olla ka loomingulises mõttes, neil ei ole veel, Sa pead keset nagu välja kujunenud mis on muidugi alati väga-väga huvitav, aga keeruline tegelikult mõnes mõttes neid nagu sellises raamatus ikkagi kaasata. Ja meil isegi oli nimesid, kes ma arvan, ei ole kindlasti tuntud, isegi kohaliku skeene on aga kuidagi nagu ma ütlesin, puhtalt tegelikult praktilistel põhjustel ja just sellepärast, et ka kunstnikud ise tundsid ennast nagu natukene ebakindlalt siis mulle tundus, et võib-olla me ei hakka ikkagi neid ebakindlaid momente nagu praegu raamatusse tooma. Ja lisaks tegelikult see oligi just nimelt nagu sa ütlesid ka selline ühe põlvkonna nii-öelda kaardistamine ja muidugi väga-väga palju häid kunstnikke siia raamatusse jõudnud, aga nagu ma ütlesin, tegelikult oleksime tahtnud jaa, ja mõned nendest lihtsalt ise tegelikult loobusid sellest just nimelt selle ühe kindla ruumi nagu puudumise tõttu, mis on tegelikult väga kahju, sest nagu ma ütlesin jällegi väga huvitav, ongi see, et kui sa näiteks töötudki parasjagu seal, kus sul on võimalus, kes oleks siis kuskil garaaži suisa kohvikus. Et kui sul on lihtsalt nii-öelda mingisugune märkmik, mis sinuga kaasas käib, et tegelikult me olime väga huvitatud sellest aga pigem see oli siis nagu lõpuks kunstnike polnud siis ka. Ja turvaline on niita, aga pigem oli nagu see, et just nimelt et need jõudiski see, et inimesed on juba mingil määral ikkagi nende loominguga tuttavaks ja omakorda jah, sa räägid praegu ikkagi siinsest kontekstist, et ütles, et noh, et siin kõik meie nii-öelda kohalikud inimesed tunnevad. Aga tegelikult sellepärast me tegimegi selle kakskeelsena, et ausalt öeldes, kui praegu niipalju kui raadiot on välisriikidesse viituutia kingitud inimestele, siis ikkagi nende inimeste jaoks paljude jaoks enamasti tundmatu maa, et praegu võib-olla jah, vaata, me oleme nagu harjunud seda kuidagi hästi nagu oma siukese skeene nagu siseselt vaatame, aga tegelikult kui sa seda laiemalt vaatad, siis päris nii ei ole, et et kõik koheselt teavad ja on kursis, et vastupidi, et tegelikult Nad on pigem see põlvkond, kellel on praegu noh, mõnes mõttes ju väga palju toimumas, aga samas just nimelt, et see välissilpidega kontakt on võib-olla kohati ikkagi üsna minimaalne, võiks olla palju nagu suurem. Ja see oligi ikkagi ka just nimelt üks eesmärk, et aeg jah, nii-öelda mõnes mõttes selline tutvustav raamat, mis annaks ülevaate, et ja kunstiakadeemia kirjastuse poolt muidugi olid ka jällegi mingid praktilised sellised väikesed nüansid, nagu just oligi see, et ikkagi need kunstnikud peaksid olema kuidagi seotud mingi aegsel õppinud muidugi suur osa eesti kunstnikest ja tegelikult on õppinud Eesti kunstiakadeemia sellised valikud nagu üldiselt üldiselt ei saagi nagu väga kuskile mujale lasta, et et enamasti kipub niimoodi olema. Ja teiselt poolt see tegelikult oli ka koostöös Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskusega tegelikult toetakski seda raamatut tõlget inglise keelde ja nende suur soov oli just nimelt see, et kuna nemad teevad rahvusvahelist kuraatoriprogrammi, kutsuvad siia inimesi ja neil on väga palju koostööprojekt välisriikides, siis nende jaoks oli väga oluline tegelikult ka üht sellist raamat olemasolu, mis me vabaks sellist sellise noorema põlvkonna kunstiringkonda laiemale publikule. Mina arvan, et ta on ikkagi selline ühe konkreetse ajahetkejäädvustused, kindlasti võiksid hoopis just olla huvitav lugeda ka, ma ei tea, viie-kümne aasta pärast täpselt nagu mina kastsin neid ateljeed tüüde ja samamoodi ka tegelikult Karin Laansoo raamat, mis siis tegelikult 10 aastat tagasi ja kus oli ka juba huvitamises lugeda seda, kuidas kunstnikud räägivad, et nemad ikka arvutit eriti ei kasutagi, sest arvuti ei ole üldse nende jaoks oluline ja võib-olla kord nädalas istuvad arvuti taha. Et ühesõnaga, ma arvan, et see on ka lihtsalt nagu tõesti ühe ajahetke jäädvustus, sellest. Ega kunstniku selline stuudioruum pidevas muutuses muutub ühe päeva jooksul nii palju, et ta on ikkagi mingisuguse konkreetse ajahetke peegeldus ja ma arvan, et see ongi ka just oluline jäädvustus sellest konkreetsest ajahetkest. Sa juba viitasid nendele ateljeed hüüdidele ja, ja sellele Karin Laansoo poolt kokku pandud raamatule 22 pluss noored Eesti kunstnikud kas mõni nendest raamatutest või teele ka nagu eeskujuks või siia võib veel lisada Kamari mürgija naerad Hydra poolt 2005. aastal ilmunud Noor-Eesti kunstilisa, mis tutvustas Noor-Eesti kunstnike, noh, et need on nagu tehtud, et kas te võtsite kuskilt ka nagu mingit mudelit või šnitti? No selles suhtes kindlasti ma arvan, et panna, see oli ikkagi kõige nagu lähedasem, sest et samamoodi see oli kuidagi Eesti kunstiakadeemial välja antud, sellest oli mingi aeg juba möödas, ninasid ise, sel hetkel töötasin politseiakadeemias ja kuidagi tegelikult koos Neeme lopiga, me sattusime sellest rääkima ja ühesõnaga kindlasti Karin Laansoo raamat, ma arvan, on pigem nagu kõige lähedasem sellele ja nagu ma ütlesin, siis minu jaoks oli väga huvitav sealt lugeda mingit just nimelt ka taibata seda, kui palju tegelikult, et muutunud on ju ütleme siis ongi mingi kaheksa 90 aasta jooksul ja samas ka huvitav vaadata, kuidas näiteks CA poolt valitud sel hetkel kunstnikud, keda tema raamatusse kelleks siis tegelikult noh, kes on jätkanud nii-öelda oma loominguga ja samas kellest osad ju tegelikult on kuidagi natukene ära kadunud. Tegelikult üldse on nii aktiivselt nagu kunstnikuna ei tegutse. Ja kõik sellised aspektid samas jah, muidugi ateljeed tüübid lihtsalt ka täiesti ainulaadne kirjandus, mille juurde me ka jõudsime, mis oli lihtsalt väga huvitav, mõnus, selline romantiline lugemine. Aga ma ei saa kindlasti öelda, et see kuidagi nagu neid oleks otseselt nii palju mõjutanud, et pigem meie jaoks oli ka hästi olulised, et mingisugused ütleme siis ka väliskirjandusest raamatut kus just toimus selle hästi vabas vormis vestlus kunstnikuga. Et see oli ka meie jaoks väga oluline, et see intervjuu formaat justkui selline, et oleks selline mõnusalt nagu vaba. Samamoodi samastan ju see üks hetk, üks päev, kui sa võib-olla räägid juba nädal või kaks hiljem, siis võivad mingid uued asjad välja tulla. Aga no ühesõnaga, et oleks nagu selline, mitte sisust. Ma ei tea, ütleme erinevate kunstiteadlaste poolt kirja pandud arutelu või see või, või selline teoreetiline lähenemine, vaid jah, just see vabas vormis vestlusele meie jaoks ka väga oluline lähtepunkt. Ja samas see oli ju ka tegelikult Karin Laansoo raamatus siis selline vestlus, formaat isenesest. No hetkel need aktuaalsed ateljeekülastused, mis nad nimetavad neid Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskus, korraldab neid aktiivselt. Käisin hiljuti just Paul Kuimeti ateljees seoses sellega, et ja, ja ma isegi leidsin väikese viite mul kuskil mälusopis oli Alina Ostrova on, on mõned aastad tagasi üritanud ka sellist ateljee külastuste projekti käivitada, ta ise on selle raames isegi mõned intervjuud publitseerinud ja, ja kui ma õigesti mäletan, siis pidi toimuma umbes niimoodi, et ta üritas veenda viitekriitikut külastama regulaarselt viie kunstniku ateljeesid, et siis tekiks selline ühisnoh lõpptulemus, et et kui teie raamat, tõuilmumise hetk oli juba väga lähedal, siis mulle lihtsalt läbi selle mälupildi tunduski, et oi, et näed seal selle projekti jätk, et oli teil selle, nende varasemate või hetkel toimuvat ateljee külastusega ka mingit koostöö või noh, et kas see teema lihtsalt õhus ja need asjad seetõttu langesid kokku või on teil annikaga nagu nende projektidega mingi seos? Nagu arenduskeskusega, mille oli nagu väga tihe dialoog selle osas tegelikult nende poolt oli mingi hetk oli küll soove, et üldse teha, aga jah, selliseid nii-öelda nagu videokülastusi et midagi, mis tekitaks noh, nii-öelda sellise nagu videoblogi, mis tegelikult on ju absoluutselt kõige lihtsamini üldse jagatav ja, ja millal sa paned lihtsalt laed kuhugi üles automaatselt, kõik saavad sel ajal ligipääsu, aga siis see kuidagi nagu vajus ära millegipärast tema minu meelest see oliina astrova asi oli midagi sarnast kunagi just arenduskeskuse poolt ka välja pakutud. Et tegelikult, et see oli ka minu meelest pigem, pidi olema just nimelt sellise video külastusena ja samas jällegi see oli lõpuks ikkagi minu annikaga otseselt, et midagi sellist teha. Tegelikult. Siis tuli jällegi hoopis sirvides kirjandust, mille me leidsime seoses põhja oma töös antud välja viimastel aastatel ka samamoodi selliste vabas vormis kunstnike stuudioruumidele keskenduvat raamatutele. Aga tegelikult ma arvan, et on jah, nagu võib-olla just nagu sa ütlesid, et see on ka mingi asi, mis on õhus. Ja samas ma arvan, et see on õhus lihtsalt sellepärast, et tegelikult see on ju lihtsalt üks väga põnev keskkond kus igapäevaselt kunstnik tegutseb, mis on samas nagu tegelikult mis siin nagu üldse kunstniku töö, kui selline on ju, siis oli ka oluline aspekt, mis on praegu ju seoses kunstniku palgaga näiteks teema ja kõik nii edasi. Et miks siis üldse on kunstniku töö kui selline ja tegelikult me kõik teame, et kunstnikud ei erista enda jaoks siis üldse ju tegelikult sellise kunstielu vahel piiri, need on kõik läbipõimunud võib-olla veel nii nagu ka meie kunstiteadlastena ja üldse kultuuritöötajad laiemalt. Samal ajal sellepärast see ruum on ju ka väga, väga huvitav, sest tegelikult Ta just näitabki seda, mis valikuid on kunstnik teinud just selle ajahetkel on ju nišis nagu kuidagi laiemalt räägivad ka meie jaoks üldse sellest, milline on töökultuuri, võib-olla praegusel ajahetkel jooksid läbi nagu väga erinevad narratiivid ja meile tundus, et tegelikult, et võikski just nagu seda mingit müütilisest nagu maha tõmmata, et võiks nagu avaneda ja olla nagu palju läbi sellise on igapäevaselt nii-öelda, et tegelikult see oli nagu ka väga oluline lähtemeie jaoks. Ma väga loodan, et just need väga erinevad valikud, mis siin on näha, mitte kunstnikud on teinud. Et need just nagu esiteks näitavad seda mitmekülgsust, kuivõrd erinevad need ruumid tegelikult ikkagi on. Ja kui ma võrdlen seda näiteks firmade ateljeed tüüdidega, siis selle järgi, nagu ma ütlesin ka, miks meie ikkagi loobusime võib-olla üldse ateljee lihtsalt meie jaoks nagu kangestaski sellisest nagu väga sellises romantilises araatilises ühe kunstniku keskses suunis. Et tegelikult tänasel hetkel näeme ruume, mis on läbi põimunud niivõrd nagu erinevad narratiivist ja just sellest, mida ma teen kaid, kuidas kunstnik peab kõige selle keskel nagu väga hästi hakkama saame väga teadlikult ja oskuslikult. Et seal on tegelikult hästi huvitav sellest aitäh, Merlin, taluma. Evald Okas, me oleme vist mikrofoniga olnud õige mitmesuguses miljöös Ahhaa esimest korda küll kunstimuuseumi näitusesaalides ja seekord on selleks eriline põhjus. Praegu me oleme tulnud siia näitusesaalidesse viis saali. Kui palju teie personal näitusel töid on? Siinsel arvestuse kohaselt peaks olema kus 50 maali ja noh, ligi 400, eks liblist. Need on valik. Tähendab, viimase 10 aasta töödest ja üks maal oli jah, 70.-st aastast, aga põhiline osa on siiski päris viimaste aasta ja noh, rohkem on ikka uued. Viimasel aastal 1900 kaheksakümnendad aastad kannavad 15 maali. Seisame praegu siin kamina kõrval ja siin võiks Väike-Maal kõige värskem maal, ma mõtlen Ernesaksa? Jah, see on küll üks viimane enne näituse avamist tõstics. Nädal aega ei olnud olemas. Aga ma siis palusin, õnnes, asjad on nii lahked, võtab omast ajast ja poseerib mulle natukene aega. Ta tuli muidugi vastu. Me oleme vanad head sõbrad ja tuttavad. Ja. Kahjuks, sel päeval, kui ma teda maalisin, oli ka sihukene samale, väga halb ilm ja vihmane ja, ja niisugune udune ja lumelörtsi 100. ja nii nagu praegusedki on, nii et nagu te mu ääreski tunnet kuhjunud nohu siiamaani veel noh, see on, et jah, kõige värskem maal, mis selle kohta öelda, maale muidugi saksa palju jälginud ja juba sõja ajal puutusin temaga kokku ja ja olen teda joonistanud jahendamasteks leer oli seal teinud mitmed-mitmed, lisandid teinud, kuid otsustasin siis proovin maalidega. Ja kui ma tema juurde läksin. Mul oli juba nagu oma plaan tehtud. Mismoodi mata tee? Katsusin seda realiseerida. Ja et noh, tema on väga hea poseerija ja, ja ise on ta ka ma ütleksin kunstnik, sellepärast ta armastab joonistada ja ja niisugune saab, saab minust aru selles mõttes. Nii et ma mõtlen, et see seekord siiski tuli Väljase töö. Ajaloorubriik äsja eetris olnud arhiivilõik pärines Martti Soosaare saatesarjast õhtu kunstniku ateljees. See intervjuu Evald Okase ka oli eetris 25. detsembril 1980. Puht kunstilooliselt oleks tänase kunstiministeeriumi ajaloorubriiki ilmselt kõige esinduslikuma sisuna sobinud endalgi püksipärandis säilinud käsikiri, mis tutvustab ateljee külastuste kaudu väliseesti kunstnikke. Tartu kunstimuuseumi arhiiv on aga paraku kolimiseks kokku pakitud ja nii soleerib ajaloorubriigis seekord hoopis Martti Soosaar. Üksi. Eesti kunstiajaloos ei ole ilmselt kedagi, kes oleks intervjueerinud rohkem kunstnikke kui Martti Soosaar Dalton ilmunud kolm intervjuude kogumiku. 1978. aastal kunstnik ja modell. 1983. aastal ateljeed tüüde ja 1990 ateljeed tüüde kaks. Soosaar teeb aastaid vikerraadiost saadet õhtu kunstniku ateljees. Paralleelselt ilmuvad erinevates ajalehtedes ja ajakirjades mitmed Soosaare teostatud intervjuud. Martti Soosaar sündis 1933. aastal. Õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust, kaitses Vikipeedia andmetel oma diplomitöö teemal kodanluse paljastamine karikaturist kori Loomingus. Martti Soosaar suri möödunud nädala teisipäeval, 18. aprillil. Niisiis, tänast saadet ette valmistama asudes lähtusin teadmisest, kolleeg on endiselt elus. Marti Soosaare muudab minu jaoks fenomeniks asjaolu, et kuigi ta on kunstipopulariseerija ana ära teinud monumentaal see töö on tema kohta keeruline informatsiooni hankida. Ta tundis kunstnike hästi ja teda tunti. Käis klubis, võttis napsu, ent samas on ta kogu aeg kuskile perifeeriasse surutud. Kuuldavasti olla ta tahtnud Eesti Kunstnike liitu astuda, kuid teda ei võetud vastu. Teda ei mainita Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis. Küll aga on ta oma kooliaegsete spordisaavutuste läbi Eesti spordi biograafilises leksikonis. Muuseas tuli ta 1950. aastal üleliidulistel noorsoovõistlustel 100 meetri rinnuliujumises esikohale. Mardisoosaart kui intervjueerijat on kiidetud selle eest, et andis kunstnikele sõna ent samas on ta tsitaate kombineerides ja neid omapoolsete märkustega terviklikku jutustust toimetades kohati väga tõlgendab. Seetõttu on talle ette heidetud ka kunstnike öeldud moonutamist. Stiilinäitena valisin tänasesse saatesse katkendi Martti Soosaare vestlusest Evald Okase ka mis on teostatud sarjas kunstnik ja modell. Kaks sarja Leninist. Nõukogude kunstnikud on ikka ja jälle loomingus Lenini juurde tulnud. Ta paelub kunstnikke kui revolutsiooni ja riigijuht kui filosoof. Kui lähedane inimene väärtuslikuks materjaliks on siin loomulikult nende kunstnike pärand, kes on teinud visandeid, joonistusi, natuurist, Vladimir Iljitš Leninist endast mitte. Fotode järgi ütleb Evald Okas. Mulle meeldivad näiteks Nikolai Andrejev läbi tunnetatud joonistused mille põhjal võib juba skulptuure modelleerida. Väga usutavalt on Lenini tabanud Altmann. Niisuguse energilise tugeva jõulisena on temast jäänud mulje ka dokumentaalfilmidest. Dünaamiliselt on Leninit jäädvustanud Pasternak ning mõned teised. Palju kasulikum olen leidnud filmidest eeskätt muidugi kõigist dokumentaalsetest kaadritest, mida kahjuks on üsna vähe. Võrdlusmaterjali annavad ka kunstilised filmid. Seal nagu teise meistritöö vaatamine, tõstaksin eriti välja Sergei Judge vitši filmi Lenin Poolas, mis oma inimliku läheduse ja vahenditusega toetab minu ettekujutust töörahva riigi rajajast. Mida veel. Olen kohtunud vanade revolutsionääride ega näidanud neile oma töid. Olen käinud muuseumides, Lenini korteris, Kremlis, lugenud mälestusteraamatuid. Häid tähelepanekuid ja detaile, olen leidnud Nadežda Krõmskaja mälestustes samuti Romain Rolandil. Üsna suurt tööd olen teinud fotodega. Neid on märksa rohkem kui dokumentaalseid filmikaadreid. Minu eesmärgiks pole aga olnud fotode kopeerimine. Muide, ka kopeerivalt on Leninit küllalt tehtud. Mina olen vaeva näinud, et just päevapildi mõjust vabaneda. Püüdsin fotodelt kõige olulisemat mällu talletada Lenini-tüüpi liigutust, ilme väljendusrikkust. Seejärel panin fotot kõrvale ning katsusin juba peast teha. Niimoodi olen kasutanud ka filmilõike. Peab natuke distantsi jääma. Minu arvates on õigem rohkem musta tööd teha ja eksida, kui minna lihtsalt dokumentaalse materjali asjalikku jäljendamise teed. Teil on kaks graafilist sarja Leninist, milles on nende põhiline erinevus? Esimesest sarjast on möödunud juba aastaid valmis 1964.. See koosneb 11-st suure formaadilisest kuivnõela ja akvat Inta segatehnikas lehest. Nendest on osa ehk näituste ja reproduktsiooni kaudu. Tahad, ma mõtlen, tehti nagu kongressil Kremlis oktoober 1917 raseliivis kiri. Kui ma esimese sarjaga täielikult rahule oleksin jäänud, siis võib-olla polekski teist tegema hakanud. On ju ikka nii, et sügavuti minek on vaevaline ja aeganõudev. Esimesse sarja tungis vastu tahtmist sisse liigne annus esinduslikkust paatost kahtlemata mõjutas siis mingil määral see tabab, kuidas Leninit väga sageli kunstiteostes ja filmides kujutatakse. Igal juhul rahva tribuut, igal juhul kangelane. Teises, 1969. aasta seerias püüdsin võimalikult vältida nii esinduslikkust, paatost kui ka olustikulist jutustamist. See on intiimsem juba oma formaadilgi keskne Lenini nägu. Püüdsin anda erinevaid ilmeid, varjundeid ja näodünaamikat. Vastavalt psühholoogilistele seisunditele tahtsin näidata Leninit võimalikult lähedasena. Ka lehed ise on intiimsemaks vaatamiseks kas või ainult mõne joone nautimiseks. Sarja 15-st lehest valisin välja kaheksa, millest koostasin mappi. Graafilises Harju on teil vähemalt kümmekond. Kas eelmiste tsüklite tegemisel saadud kogemused on seda tööd kergendanud? Ma olen tõepoolest sageli teinud just sarju. Põhjustele mõeldes on vist kõige rohkem süüd sõja aastatel. Need panid minu väljaõppinud maalija operatiivsemalt graafikaga tegelema ja suure isamaasõja ajal kogunenud joonistuste ning muljete põhjal tegin juba 1948. aastal esimesed Litod. Tekkis mõte luua teatud kokkuvõte, üks terviklik sari. Seda kavatsust kandsin kaua, sest nagu te teate, sain sarjaga suur isamaasõda hakkama alles 1960. aastal. Loogiliselt on sarjadega muutunud reisimuljed, Madalmaad, Itaalia, Pariis, Jaapan, nii-öelda aja-koha- ja tegevusühtsus esineb tsüklites meie põlevkivitööstusest suur ehitustest kalevipojast muidugi Lenini sarju teiste sarjadega päriselt kõrvutada. See töö on olnud mitmes mõttes komplitseeritum ja erinev. Ometi olid siingi kasuks need kogemused, mida eelmise tsükli tantsid. Ma mõtlen sarjade ülesehitust, terviklikkuse taotlust, lehtede omavahelist sobivust ja mõju, nende järjekorda, värvi kasutamist või mitteformaate. Tavaliselt teen rohkem lehti, kui on sarja mõeldud. Lõpliku valiku oskan teha alles tehnikasse viidud tööde hulgast. Mõnele lahendusele võib tehnika vägagi palju juurde anda. Tuleb välja sootuks uue mõjuga töö. Sarja müstiline Venemaa episoodis, mis oli eetris 2016. aasta kolmandal juulil räägib David Vseviov tundmatust, ent samas omapärasel viisil ka erakordselt tuntud mehest nimega Jossid Slawkin kellest kujunes kolmekümnendatel Nõukogude Venemaal kõige kuulsam ja hinnatum. Lenini modell. Töötades advokaadibüroos järsku tema ülemus vaatab talle otsa ja vahetevahel on niimoodi, et kui me kedagi vaatame, leiame järsku mingi sarnasuse ja temale japsis sarnasuse kirjeldasime juba natukene lühemat kasvu, kiilaspäine sihukeste, järskude liigutustega. Metsa sarnasus on Vladimiri lits, Lenin ikka. Ja kuna ülemus oli teatrilembeline inimene ja tema abikaasa täpselt samuti siis seal oli niisugune isetegevuslik tropp ja abikaasa oli parajasti kirjutanud asjaarmastaja näidendi, kus oli ette nähtud ka oroll Leninile kipidis esitama Leninit. Ja loomulikult, kuna töötajate seas oli vaja leida inimene, kes võiks siis seda rolli täita. Ta siis valik langes, Slovskinilla tehakse talle ettepanek ja Slovkinud sellega naastu. Ja vaevalt nüüd see publik seal väga arvukas oli, paarkümmend inimest ikka oma töötajad, võib-olla nende lähedased. Ja köik leiavad, et sarnasus on lihtsalt rabav. Sellega oleks võinud ju köik lõppeda, kui mängu poleks jällegi tulnud tema ülemus ülemus, kes tutvustab Slovskinit ühele kunstnikule, kelle nimi on neurberg ei ole eriti tuntud nimi, aga ikkagi teame ju, kuidas kunstnikke koolitatakse, kui nad joonistavad natüürmorti, pannakse need faasid ja asjad laua peale või harjutavad seal kips Guyotega. Aga Lenini ka on ju probleeme, Leninit pole ju kuskil võtta Lenini poseeriks, kui ta isegi oleks elus, Lenin on ka surnud. Ja need seenior parkvaatabki Slovskineeti ja leiab, et ta on tõesti väga sarnane leeninile ja sobiks suurepäraselt täitma seda modelli rolle ja maalibki temast ühe maali Lenin emigratsiooni perioodil. Ja kas siia oleks võinud punkt tekkida sellepärast et veel kord Pole eriti nimekas kunstnik ka tol ajal kõik maalisid Leninit või Stalinit. Vot niisugune teos. Aga ta tutvustab Slovskinit teistele kunstnikele oma ringkonnas ja need on juba tunduvalt suuremad nimed nende suurte meistrit jaoks. Nende jaoks, kes maalisid, jäädvustasid Vladimir Iljitš Leninit kelle pildid ilmusid hiljem Räprodena tuhandetes tuhandetes eksemplar, kes olid igal pool kunstiraamatutes ja eraldi piltidena seintel ametiasutustel. Need käikon maalitud Slovski pilt. Kell on eriti kiivas huvi kunstnike ateljeed vastu siis, tehes ERRi arhiivis otsingusõnale ateljee, leiate sealt lisaks marti Soosaare kunstnike ateljeedes veedetud õhtutele veel 60.-te alguses Lembit Lauri teostatud kaks saadet tõenäoliselt märksa mahukamas sarjast kolme kunstniku ateljees. Lembit Lauri on muideks see mees, kes on nende Eesti kultuurilukku kirjutanud kirjutamata memuaaride sarjaga. Ning minu arust kõige köitvam arhiivileid on telesari, ateljee kontsert kus erinevate kunstnike ateljeedes esitatakse instrumentaalmuusikat ja näitlejad loevad sinna juurde luuletusi. Kõlab muigamapanevalt aga näiteks Igor Karsnek ja Jaanus Nõgisto, Renee kari ateljees ning Andres Ots sinna juurde. Artur Alliksaare luuletusi lugemas on minu arvates täiesti suurepärane. Elame palju pandumises maailmas. Elame palju pill kuulises maailmas. Elame maailmas, mille muutumisi mõnikord ei märgatagi. Kõnnime mööda tegemata tegude ja ütlemata sõnade näkku Lopoli. Oleme veendunud, et õuduste uste taga igatsed meid. Miski reeti. Oleme. Vaat et kusagil algavad haljad, mis kustutavad meelt metsiku nälgimise. Sides tõdele lammutasime poole laotust. Viskasime laiali virmaliste virmu. Otsides ilu, külgisime vikerkaare ja purustasime ehatähe tuuba. Mänglesime mälestustega. Olime haiged, aimu siis? Ujuvad udud. Triivivad veel praegugi meie unelmate krampunud laid. Puu. Avastasime nii palju aardeid. Et saime rikkaks. Tõdeleidumatagi. Lihtsalt alatu oleks end. Kui ollakse suuteline nii palju kannatama Takk reaktiiv 23. aprilli saates Samost ja Rumm võtsid ajakirjanikud Anvar Samost ja Hannes Rummi kultuuriajakirjandust nahutada. Vahend on siinkohal lõigu nende saatest. Aga fakt on see, et me räägime teatrist sellest konfliktist, mis väga sellisel lõkendaval kujul linnateatris siis avalikkuse ette astus ja ma vaadates seda, et kui palju kajastus ajakirjandus on saanud ja kui suur on lugejate huvi selle teema vastu olnud, siis ma pean ütlema, et inimestel läheb teatri, kestis väga-väga korda. Nüüd asjad, mis tegelikult, et võiksid ka inimestele korda minna, on kaks asja, mida võiksid siis nagu inimesed ka nõuda avaliku arvamuse näol. Esiteks seda, et oleks rohkem diskussiooni sel teemal, mis on ju selle konflikti üheks põhjuseks, kuidas Eestis kultuuri ja teatrit üldiselt rahastatakse millises kivistunud olukorras on see mudel tegelikult ja, ja milliseid tulemusi see tegelikult eesti kultuurile kaasa toob. Ja teiseks seda ka, et meie kultuuriajakirjandus oleks nagu natukene rohkem ajakirjandus kui ta, kui ta kipub siin olema, et Eesti kultuuriajakirjandusele meeldib eesti teater nii väga ja mitte ainult eesti teatrikultuuri ajakirjanikele meeldib ka eesti kirjandus ja nagu spordiajakirjanikuna meeldivad Eesti sportlased, et neist kirjutatakse valdavalt vähe kriitiliselt võiks öelda, et kriitiliselt kirjutatakse väga harva ja see ei pälvi teiste kultuuriajakirjanikke sellist poolehoidu. Et ka seekord mina loen siit erinevate tagantjärele tarkade kultuuriajakirjanike mõtteid, kes ütlevad, et aga noh, aastaid olnud head olnud linnateatris on olnud selline vastuolu Elmo Nüganeni ja siis selle teatri establishmängija siis noorte näitlejate vahel, kes ei saa nagu piisavalt ennast rakendada, ennast teostada, ei saa rolle ja ja nii edasi ja käivad ja teevad tegelikult palju olulisemaid projekte kuskil teatrist väljaspool, kallid kultuuriajakirjanikud, et see on tore, et te olete seal kõik see aeg teadnud, miks ma ei ole sellest midagi lugeda saanud, ma tahaks väga midagi lugeda enne seda, kui sa sellise avaliku tüliga muide ühe turunduslikel eesmärkidel kokku lepitud intervjuu käigus välja prahvatab. Erinevalt jaanuarist mina ei taha rääkida sellest, milline on Eesti teatri rahastamise mudel, et ma ei ole selleks ei Andres on väga ettevaatlik ennast selleks piisavalt pädevaks, et eks ma võiksin ka sellise jutusaate tasemelt rääkida teemale, et kas see on õiglane või ebaõiglane, kui linnateatritrupis on üks näitleja, kellel pole kuus ühtegi etendust ja näitleja, kellel on 22 etendust ja nad saavad võrdselt palka ja et et ma niimoodi pealiskaudselt suudaksin sellel sellel teemal andadega kaasa. Meelis, keda aga hea meelega hoidun sellest, et siiski ma arvan, et siin võiksid, võiksid pigem rääkida asjatundjad. Aga ega see, see, et meie siin ei jõua siin mõne minutiga sellest rääkida, see ei tähenda seda, et nagu avalikkus ajakirjandus ei võiks sellega tegeleda või poliitikud näiteks, et minu meelest on ilmunud viimastel aastatel on ainult üks käsitlus sellest, milline on eesti teatrirahastamine ja mis sa arvad, millise ajalehes silmus. Aga ometi kesknädalas ilmus ajalehes Äripäev ja see vaikiti totaalselt nagu maha, kuigi tegemist oli väga huvitav materjaliga. Küll aga olen Anvariga nõus selles osas, et Eesti ajakirjanduse eri valdkonnad on kohati lubamatult korporatiivsed ehk et siis ajakirjanikud on sõltuvad või ei taha rikkuda oma suhteid ning eluvaldkonna esindajaga, et ma olen aastaid ise pilganud spordiajakirjanikke, kes ei julge kirjutada asjadest nii, nagu need on, kui näiteks Ott Tänak järjekordselt sõidab rallil rajalt välja ja ei julge avameelselt öelda, et on küll hea kiire sõitja, aga, aga väga ebastabiilne. Sest et sellisel juhul Ott Tänak järgmisele korda enam sellele ajakirjanikule võib-olla koguda, sellele väljaandele intervjuud ei anna. Ja selline spordiajakirjanike sõltuvus oma pudest treeneritest sportlastest on olnud ilmne kultuuri puhul tõesti, et ma arvan, et see on nagu rohkem varjatud, et kultuuriajakirjandus on tegelikult toiminud pigem nagu turundusjõuna, mis siis alati toetab kultuuriinimesi ja kultuuriinstitutsioone tegelikult sellist asjaliku ja avameelset kriitikat mitte lahmimist või mitte mingisugust kollase meediasse paiskamist on olnud lubamatult vähe ja kui siis midagi juhtub, et siis on, ongi selline tohutu šokk kultuuriavalikkuses kultuuritarbijate seas, et mis siis need toimuvad. Et võiks sellest ju õigel ajal hakata asjalikult rahulikult rääkima, et siis ka selline viimaste nädalate šokk oleks olnud olemata. Aga et mitte oma kolleegide suhtes selliseks negatiivseks jääda, siin saate lõpus siis ma soovitan kõigil lugeda Peep Pahv intervjuud Eesti päevalehest, olümpiakomitee esimehe Urmas Sõõrumaaga. Vot selline on üks intervjuu, mida üks spordiajakirjanik peaks sporditeemadel tegema, et seal oli kõik nagu paigas. Loomulikult tunnen ma end puudutatuna Samosti rummi põhjendatud etteheidetest kultuuriajakirjanduse aadressil kuid üritan olukorda natuke selgitada ning süü teiste kaela ajada. Kõigepealt meil Eestis sisuliselt ei ole või on väga vähe kultuuriajakirjanikke kultuuritoimetajatena siin või seal tööl olevad ajakirjanikud on suuresti reporterit rollis. Sisulisem kultuuriajakirjanduse roll on kanda vastava kultuurivaldkonna eriala spetsialistidel. Teatri, kirjanduse, muusika ja kunstiteadlastel. Kultuuriteadus on oma akadeemilise päritolu tõttu aga erakordselt elukauge. Nii puudub valdaval enamusel kultuurist kirjutajatel mitte ainult huvi, vaid ka võimekus kultuuri rahastamise skeemide osas pädevalt sõna võtta. Tõsi, see ei vabanda kultuuriajakirjanduse turundus, tekstiilist iseloomu kuid vajakajäämisi kultuuri sisuliste saavutuste ja kultuuripoliitika ja kultuuriökonoomiaalaste küsimuste käsitluses tuleb teineteisest lahus vaadelda. Miks, sest ma ei ole üldse kindel, kas Samost ikkagi tahab kultuuri rahastamisega seotud probleemidest lugeda või kui tahab lugeda, siis kindlasti ei taha neist kirjutada rummi ettevaatlik vabandus, et ta ei ole pädev teatri rahastamise küsimuses sõna võtma on sümptomaatiline. Meie professionaalne peavoolu ajakirjandus on sisuliselt päevapoliitika ajakirjandus, keda kultuuripoliitika ja selle juhtimist puudutavad küsimused lihtsalt ei huvita. Ma ei ole kuulnud, näinud mitte ühtegi pädevat analüüsi Eesti vabariik 100 raames toimuva kultuuriprogrammi rahastamise mehhanismide rakendusele. Olenemata sellest, et vähenevalt kujutava kunsti valdkonnas on riigikantselei tegevus lihtsalt katastroofiline. Tartu kunstimuuseumi direktor vahetub ja ajakirjanike hordid ei lenda Signe Kivi peale, olenemata sellest, et kivi ülesandeks on vabariigi suuruselt teise riikliku kunstimuuseumi reformimine sihtasutuseks. Neil teemadel kirjutamine ei ole kindlasti mitte kultuuriteadlaste paid professionaalsete ajakirjanike pärusmaa. Andke andeks, head kolleegid, päevapoliitikaajakirjanikud, kuid see on ikkagi puhtalt teie, mitte meie tegemata töö. Kunstiministeerium. Kuuenda maini on galeriis noorus võimalik näha tõenäoliselt esimest Transnistria päritolu kunstniku näitust Tartus. Näitust koordineeris Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuriosakonna poolt Jevgeni Zolotko näituse kuraatoriks ja vedru nii-öelda avastajaks maailma jaoks on saksa päritolu skulptor. Kuueff löön. Mul oli aukuraatorid näituse kataloogi jaoks intervjueerida. Tsiteerin teile alljärgnevalt ühe väikese lõigu. Indrek Grigor, milline oli esmamulje vedrost, mis sul tema kohta kuuldud lugude alusel kujunes. Ta päevikuid lugedes on tunne, justkui loeks vene Dictyorafjevi psühhopaadi päevikuid. Umbes nende vahel on kindlasti seos. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium saatavas intervjuu kunstiteadlase Merilin Talumaaga saates kasutati lõike marti Soosaar, intervjuudest Evald Okase ka samuti lõiku Anvar Samost ja Hannes Rummi vestlussaatest Samost ja Rumm. Lenini personifikaatorist Jossif Slovskist, rääkis saates müstiline Venemaa David Vseviov. Muusikalise vahepeal esitasid Igor Karsnek ja Andres Ots. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium.