Kui seal väga usud ja loodad, siis suudaks korda saata väga palju haige ups. Nii laulis siis Frank Sinatra 1960. aastal president John Kennedy valimiskampaania ajal. Kas Frank Sinatra vali sisesele laulu või valis president, ei ole teada. Kui sinul oleks valida Sinatra rikkalikust pärandist üks laul, millise laulu sina valiksid? Muuseas, see lugu, mis, mis kõlas, mille kohta sa rääkisid niisuguse ilusa legendi ausalt öeldes mina nagu seda Lugusinatralt üldse ei mäletagi. Sinatra plaat on ju väga, paljudel on ju tohutult palju lindistusi ja ja praegu on ka need erinevad, boksid ju välja antud seal Kolumbia aastat 20 CDd. Ja nii edasi ja nii edasi, Ameerikas võib neid osta, ma ei tea, igasuguses variandis. Aga sina, tal on äärmiselt palju lugusid, ma kardan olla labane, aga pean muidugi ütlema, et ilmselt esimene asi, mis kohe meelde tuleb, annan Mayway minu tee, ma arvan, ma arvan, et siiski see on see tema puhul see, see lugude lugu, millest algab nagu kõik muu ja mis on nagu see tema, tema visiitkaart ja ja, ja mis on noh, niisugune lugu, mis on nii moderversoneerinud erinevates aastates, aastakümnetes, erinevates inimsaatustes kui tal on väga palju, väga palju häid asju, aga see on ilmselt see on ilmselt ikka tipp. No sinul on väga palju Sinatra laule, Neeme Järvi kinkis sulle ühe boksi. Neeme Järvi kinkis mulle ühe boksi tõesti aasta tagasi Detroidis aga seal on veel niisugused huvitavad asjad siis seal on ka Sinatra niukseid, intervjuud, mida ta on andnud erinevatele raadiojaamadele ja telejaamadele, niisuguseid soundtrack'il, mingisugustest, saadetest, mingisugustest, raadiošõudes, neljakümnendatel, viiekümnendatel aastatel ja nii edasi. Ja ma pean ütlema sulle täiesti ausalt see box konteksti kodus olemas ja ma ei ole absoluutselt seda kuulanud. Frank Sinatra armastas väga poliitikuid, Jon kelledest rääkisime, ta toetas ka valimiskampaania ajal. Reiganiti oli üsna sagedane külaline valges majas. Kui nüüd Eestimaal saaks rahvas valida presidenti, kas sa kujutad ette, et maailma tähed võiksid ka kaunistada mõnda meie kampaaniat? Absoluutselt kujutan ette, selles suhtes kõik oleneb rahast. Mulle tuleb meelde siin üks lugu. Mõned aastad tagasi, kui ma käisin tihti Moskvas ja ykskord, istusin ma sulle meeldival lennuväljal selles VIP-toas ja järsku läheb selle sugune sagin lahti, mina ootan oma lennukit ja, ja mingisugused inimesed liiguvad nagu uks oleks lahti. Unustatud on niisugune tuuleõhk, läheb sotsiaalist läbi ja järsku tulevad mingisugused inimesed tihedas kobaras koos ja seal keskel on kõigi, vaatan ka sealt oma diivani pealt üles, kes see siis on selle läände loon, kes tuli siis Krasnojarskisse, kus ta oli angaseeritud Krasnojarski kubernerivalimiste kampaaniasse. Tema oli siis selle kuberner leebedi poolt kindral leebeedi poolt ja räägitakse, et see tema, kes oli miljon dollarit puhast raha ilma nii-öelda maksudeta ja räägitakse ka seda, et ta ütles Krasnojarskisse ühe lause. Ma olen siin tema pärast ja ma olen siin teie pärast ja siis ma vaatasin seal, see oli meeldiv aknast välja siis ilmselt tähendab oli ta tulnud mingisuguse reisilennukiga Krasnojarskisse Šveitsi värvides eralennuk ootas teda, millega ta siis ilmselt siis Šveitsi või Prantsusmaale tagasi ja need absoluutselt kõik otsustab raha, siin ei ole tarvis mingisugust poliitilist romantismi ilmutada. Üks asi on see, kui Ameerika tähed, eks ole, keegi on seal vabariiklaste poolt, keegi on seal demokraatide poolt, eks ole, need tallid on nii-öelda ära jagatud, kes olid Clintoni poolt seal straisandid ja, ja, ja, ja nii edasi, Schwartzernegger on seal jälle Bushi poolt ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et selles suhtes, et niisugust illusiooni meil ei ole vaja omada, kui on raha, oleksid nad absoluutselt ka siin ükskõik kelle taga, kõik on maailmas ostetav ja müüdav. Absoluutselt, see on minu. See on minu kindel veendumus oma pika elu jooksul võid mind uskuda. Küsimus on ainult selles summas. Ja need inimesed, kes väidavad, et oi vaat, mina ei ole ostetav ja mina ei ole müüdav. Küsimus on lihtsalt selles, et sa võid seda deklareerida, sest sulle nagunii keegi mitte midagi ei paku, eks ole, sa, sa jääd selle juurde. Nii et see on täiesti pragmaatiline, niisugune positsioon. Nii et sellisel juhul oleks lõbusiin kampaania ajal väga palju. Ja loomulikult, absoluutselt loomulikult on tarvis teha lihtsalt Eesti kuidagi atraktiivseks, antud juhul mitte Eesti võib-olla ainult, vaid ükskõik milline riik ja kuidas sa seda atraktiivseks teed, kõik otsustab ikkagi raha. Ma olen ükskord Küprosel ja seal juhtus selline lugu, et olin seal mingisuguses kuurortlinnas ja siis võtsin takso, et sõita pealinna Nikoosiasse. Ja ma olen kuulnud sellest Kreeka ja Türgi konfliktist ja kuidas seal riik tekkis ja, ja kui sa praegu vaatad sealt nii-öelda selle kreeka poole pealt sinna türgi poole peale, seal vahel on, siis mitukümmend aastat seda ei kellelegi. Inimestel on jäänud aknad lahti, kodutud kassid jooksevad seal ringi, tähendab noh, täielik niisugune stalker, käri feeling või, või niisugune atmosfäär. Ja siis küsisin selle taksojuhi käest. Kuulge, öelge mulle, et niisugune noor poiss, et mis seal siis juhtus, et seletage mulle paari sõnaga ära, mis on selle konflikti põhjus, mis siin on ja ta ütles mulle ainult ühe sõna mani. Ja sellega oli asi kõik nii-öelda otsustatud, nii et kahjuks on see nii või õnneks. Ma ei tea, kuidas sulle tundub, aga mulle tundub nii, et karismaatilist liidrit aeg, nii siin kui seal on möödas. Mul on ausalt öeldes samasugune tunne, kui ma praegu mõtlen näiteks Ameerika presidendivalimistele muidugi okei, jooni tablibus ei ole ennast võib-olla veel näidanud, see aeg on olnud liiga lühike pool aastat. Aga ma mõtlen ka paratamatult tagasi, eks ole, Kennedyle, keda ma praktiliselt ei mäleta, ainult kelle matuseid ma mäletan, nagu esimene minu televisiooni mälestusi on just Kennedy matustest, kuidas see, kuidas see escort läks, seal tähendab valgest majast Kapitooliumi ja kui ma mõtlen rahal reeganile, kui ma mõtlen Venemaal Mihhail Gorbatšovile, need olid kuidagi niisugused värvilised karismaatilised kujud kas või Helmut kool Saksamaal siis mul on samasugune tunne ausalt öeldes, et või oled ise muutunud või on aeg muu muutunud või on aeg meid muutnud või maitset muutnud? Ma ei tea, mul on, mul on samasugune tunne, kui sa mõtled ka Eesti presidendivalimistele, kui sa mõtled, eks ole, Lennart Merile, keda 92. aastal muuseas, inimesed võtsid vastu ka küllalt pika hambaga. Ta ei olnud sugugi niisugune rahva lemmiku. Me seda meenutame. Üheksa aastat on läinud, kuid 92. aasta suvi oli ju Eesti jaoks tegelikult see selles mõttes selles mõttes erinev ja täiesti unikaalne, et inimesed istusid veel suve lõpus ja lugesid oma raha, eks ole, mida nad rahareformi ajal olid siis saanud ja, ja vahetanud kiisid niisugused uued kaubandus, rahalised suhted inimeste vahel ja mul on tunne, et inimesed olid nagu oma elu korraldamisega või või enda sobib, mis aga sellesse uude ellu nagu enam hõivata ja sellele, mis toimus nagu presidendivalimistel see kuidagi nagu kahe silma vahele. Mul on niisugune mulje, kui ma sellele tagantjärele mõtlen aga võeti ju Lennart Meri vastu täpselt samamoodi, noh, niisuguste suurte reservatsioonidega täpselt samasugune situatsioon siis praegu ei ole meil presidenti mitte ükski, ühesõnaga ei sobi, kusjuures minu arvates on see inimestel noh, suhtumises suur vigasest eit, tasu otsida seda ideaali, eks ole, kes oleks, ma ei tea, atraktiivne ja tark ja ma ei tea rahvuslik ja samas rahvusvaheline ja oskaks keeli ja ma ei tea, oleks sportlane ja mida kõike teeks, me peame ikkagi olemasolevatest kandidaat valima selle parima nii-öelda aga mitte otsima seda ideaali ja samas siis tõmbama vat vee peale siis kõikidele, kes üldse on olemas, eestlastel on olemas selline mingisugune arrogant. Ma ei saa seda siin ütlemata jätta. Et no on korteris tehtud euroremont, et on käidud odava tšarterreisiga paar korda Kanaari saartel ja tekib mingisugune ülbus või noh, niisugune suhtumine, et aga mul on ükstaskõik, mul ei ole midagi vaja, kõik on niisugused. Riigikogu on lollid ja presidendikandidaate pole ja tal on, aga kus kohas sina siis kallis oled, sa oled ju täpselt selles samas riigis, mis mängu sa mängid, võtta osa? Ma ei saa aru nendest inimestest, kes ütlevad, vot enne valimisi. Oi, need on niivõrd lollakad, kõik, ma ei lähe ühesõnaga absoluutselt valima, kusjuures kui ennast distantseeruda sellest mängust, Sul tuleb elada ju ka selles riigis edasi. Eks ole, tähendab, palun täida omakohus ära, otsi ideaali vaid, vaid mine, palun võta see lipik välja ja lase see kellegi poolt, kes sulle nendest halbadest kandidaatidest enam meeldib see lipik siiski sinna kasti, aga mitte nii, et kui ükskord on asi tõesti väga halvasti, siis öelda, oi mina selles mängus ei osalenud. Tähendab, minu arvates peaks olema siiski ma kasutan ilmselt noh õiges kontekstis vale sõna, noh, mingisugune no on mingisugune kodanikupositsioon peaks siiski inimesel olema, ei saa ju, eks ole, demonstreerida ennast poliitiliste diviivikut. Sinine pidevus, Stiina on ühes intervjuus öelnud, et tänu televisioonile ei ole meil enam suurmehi. Nad on neile liiga lähedaseks saanud. Osa suurusest on kaugus. Oled sa temaga ühte meelt? Tähendab võib seda ütlus trakteerida nii ja teisiti, ühelt poolt tõesti tekib illusioon, et need inimesed on kättesaadavad meile lähedasemad, nad on samasugused inimesed nagu meie ise kõikide oma vigade oma puudustega. Vaatab meid seal tund aega või poolteist tundi ekraanil üks on läinud paksuks. Ma räägin üldiselt üx ajab lolli juttu, õelan, halvad hambad, üks on halvasti riides, üks hakkab kiilaks minema ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sa võidakse üle vaadata neid või neid arvustada, aga samas ma pean ütlema ka siiski, et televisioon absoluutselt vastupidi siiski loob müüti. Nii et see on ilmselt niisugune kahesuunaline liiklus on, nii, pidi ta ta juskui paljastab ja samas teisipidi ta siiski loob ka seda müüa. Nii et tegelikult ega ikka päris hea vist ei ole, kui sa annad igale ajakirjalehe ajalehele intervjuusid üle päeva ja. See on inimese isiklik asi, tähendab, mida ta tahab saada, mida ta tahab saada, kui ta tahab saada kuulsaks ja tahab, et nii-öelda endast teha staari, siis loomulikult noh, tuleb neid intervjuusid anda ja tuleb iga asja kohta ka arvamust avaldada ja käia kõikvõimalikel seltskonnaüritustel, äkki satud pildile ja ma tean inimesi, kes, kes elavad selle nimel, kes käib kusagil mingisugusel täiesti mittemidagiütlevalt turismireisil. Kusagil oleks siis koht, kus käia, aga no ma ei tea kusagil, no kõik kõige tavalisemas mingisuguses kohas Bulgaarias ja pärast seda võtab oma perekonnaalbumist pildid, jookseb seltskonnaajakirja ja laseb nüüd pildid avaldada ja siis seisab kusagil oma naise ja kaameliga kusagil seal kõrbe ääres ja, ja ime elab selle nimel. Aga kui, kui seda ollakse nõus avaldama, no jumal hoidku, lase käia. Väike saladus peab ikka jääma. Mul on tunne ka, et noh, inimene peab ikkagi natukene mõtlema, mitte sellele, mis on ainult tänavaidvaid, mõtlema ikkagi ka sellele, et kui jumala annab veel elupäevi, noh, kuidas siis edasi minna, sa ei saa ennast ikkagi täiesti teha niisuguseks absoluutselt avalikuks versiooniks. Mul on niisugune tunne, keegi võib absoluutselt mulle oponeerida, aga aga ma ei kujuta küll sellist asja ette, et kogu aeg istuvad fotograafid minu magamistoas ja kogu aeg keegi pildistab mind minu meelest jube. Ma lugesin hiljuti Ameerika legendaarsete teletähtede Barbara Walters ja läri kingi Toolshoude tekste, intervjuude tekste ja ma pean sulle ütlema, et ma ei kiilunud sugugi vaimustuses. See on täpselt samasugune illusioone nagu väga paljud inimesed võivad põdeda siin meie staaride suhtes. Ma kujutan ette, et kusagil Võrus Väike-Maarjas kusagil elab mingisugune poiss või tüdruk, mees või naine, kes teeks suurepäraselt neid asju, kellel on täiesti oma loogika ja nii edasi, aga lihtsalt noh, elu on millegipärast läinud niimoodi, et ta isata esiraadiosse ja televisiooni ja nii edasi. Täpselt samasugune, ma olen seda alati öelnud ja, ja mul on seda nagu ette heidetud. Et ma ei arva küll, et meie saatejuhid või meie intervjueerijat oleksid millegi poolest halvemad kui Voldus või king. Aga nad on lihtsalt siin. Nad on sündinud siin, nad on siin, nende turg on siin. Ma arvan, et kui tuua Moldovas või king oma saadetega, Eesti öeldakse nüüd telemaastikul kuule hooaja lõpuni nad vastu ei pea. Noh, ja me oleme siin näinud ja me oleme näinud Opratsin mõningaid saateid ja nii edasi. Ma arvan, et see on esiteks täiesti teine esteetika meile absoluutselt vastuvõtmatu. Meil on täiesti teised kriteeriumid. Ja nad põleksid siin läbi, enne kui nii-öelda uus kevad ühesõnaga kätte jõuab. Me ei saa neid asju võrrelda, aga see aga nüüd mõelda seda, et nad on tohutult kinni makstud, nad on tohutult kuulsad ja tänu sellele, et nad on ka tohutult head, ma ei saa seda öelda, see on täpselt samamoodi nagu riietega või mingisuguse lõhnaõliga. Miks sa pead ostma mingisuguse Cartier ja ma kujutan ette, mingi kolmanda klassi lõhn võib sulle meeldida ja sobida absoluutselt palju paremini. Eks ole, kui see mingisugune hirmkallis mingisugune asi, miks peab olema Cartier Kell 20 dollariline kell ei näita aega mitte halvemini, vastupidi, eks ole. Tabloon selge, ma näen tõesti, mis see kell on, mitte nii nagu nagu mingisuguse kardieriga, eks ole, öösel siis tulemasinaga näitan, tuldi, siis tahan vaadata palju kellad. No vot niisugused asjad. Et see ei tähenda veel seda, kui inimene on tohutult suur staar, tohutult kinni makstud, see on seesama müüdi loomine, millest me alguses rääkisime. Et oleks nüüd kohutavalt hea, ma vaatan näiteks BBC ka suvel või BBC Prime on üks niisugune saade, Doc üldse väga armastan vaadata pikki intervjuusid, kui vähegi võimalik on, siis ma vaatan. Tähendab, kui on mingisugune huvitav persoon, sest see on nii masendavalt igav, see on nii masendavalt kohutav, et kui see vanne kusagil Eesti kanalisse see kukuks läbi esimesel õhtul, see on lihtsalt hämmastav, et meie, selles mõttes me oleme niisugused väikesed ja tublid, me ikka püüame kogu hingest ja elu eest. Kas sul on olnud midagi nendelt supertähtedelt õppida? Noh, mingisugused loomulikult, ma olen üldse selle vastu võtvad alati öeldakse, vat kui inimene õpib kogu elu ja vaat kogu aeg, eks ole, niimoodi õpib ja alati kõikidel on õppida, ma ei ole selles väga veendunud. Siiski, kui sa oled noh, nii-öelda 45 aastat on sul nii-öelda just äsja jäänud selja taha siis ma peaks olema normaalsetes tingimustes justkui, nagu inimene, isiksus ja professionaal välja kujunenud. Loomulikult sa muutud ajas, eks ole, aga põhisinu olemus, põhivärvid, hämarik kolorust, eks ole, see jääb, see jääb ikka selleks, kes sa oled, sa õppinud mingisugust trikki, kes õpib mingisugust käiku, kõik õpivad tänasel internetiajastul, kõik klõpsutavad neid mingisuguseid asju ja, ja vaatavad, oi, aga mida see küsis, mida see küsis, varastatakse üksteiselt küsimusi? See on, see on täiesti, maailm on avatud, see on absoluutselt loomulik. Aga nüüd konkreetselt öelda, et kedagi vaadates öelda, oh jumal. Ma lähen ja poon ennast üles, sest ma olen niivõrd jõle. Seda ma tõesti ei saa, võib-olla see ei ole tagasihoidlik. Ma ei ole kunagi olnud eriti tagasi ligi ka ei arva, et inimene peaks olema kohutavalt tagasihoidlik, see on niisugune. Sellega võib ehmatada lavakunstikateedri esimese kursuse üliõpilasi, sissejuhatus erialatunnis, et suur kunstnik on alati äärmiselt tagasihoidlik inimene ja siis rääkida Paul pinnast ja Voldemar Pansost, noh ajad on muutunud ja, ja tänapäeval enam sellega ei lõika, millega 40 aastat tagasi võis, eks ole inimesi hirmutada. Nii et üldiselt ma küll ei saa, tähendab, võib-olla sellised inimesed on olemas, mina ei ole neid kohanud. No tegelikult paljud inimesed arvavad, et mis see intervjuu tegemine siis ikka ära ei ole, tuleb ja esineja ja ongi korralik saade valmis. See on üldiselt noh, reegel, kui asi tuleb hästi välja, siis öeldakse, no küll sul oli kohutavalt hea esineja, kui tuleb halvasti, öeldakse noh, niisugusi idiootlikele küsimustele üldse võimalik vastata, mis on niisugustest tahab kui intervjuu, ausalt öeldes peenike värk ja ja on olnud minu elus ka periood, kus ma olen selle üle nagu mõelnud, kui ma olen kirjutanud raamatu toit, muidu nagu see noh, sa teed mingisuguse intuitsiooniga, eks ole, mingisuguse kogemuse najal seda asja. Aga siis, kui sa hakkad nagu sellest kirjutama, vot siis nagu see teooria kujuneb nagu tagantjärele, kusjuures ta peaks olema nagu ees ta peaksite, eks ole, mingisuguseid teoreetilisi lähtekohti teadma nagu varem. Ujuda peaksid oskama varem, enne kui sa, eks ole, vette. Aga siin on, siin on nagu vastupidi, nii et see süsteem tikib sulle nagu tagantjärele, kui sa oled sunnitud, ütleme raamatut kirjutades selle üle mõtlema. Aga ma ütleksin sellest tohutult palju rääkida ja ja iga asi, mis on liiga spetsiifiline, ei ole kahjuks enam huvitav kaugeltki. Aga ma pean ütlema üldiselt küll seda, et mida, mida ruh pigem oma kogemuste najal olen mina selles žanris töötanud, seda segasemaks on see lugu minu jaoks läinud, sest sa järjest rohkem näed ja tabad niisuguse haistmisega mingisuguseid faktoreid, mis seda kõike nagu mõjutavad. Samas sa tead, et kõik oleneb sinust. Ja samas on see kõik absoluutselt ettearvamatu, kuidas see läheb? Jumal teab. Nii et see on üks, üks ausalt öeldes üks segane lugu, aga see illusioon muidugi elab edasi. Teksti kirjutada ei oska, igavene jama, eks ole, mõõda neid sekundeid sinna kaadri taha ja monteerija käia, räägi. No mis on kõige lihtsam, teeme intervjuu, võtame nüüd ühe huvitava inimese, tuleb siia, mängime muusikat vahele, on saade kirjas, raha taskus, kuulsus tuleb ja nii edasi. Kui ma sinuga tegin saadet persona, siis sa ütlesid, et mina ei ole ajakirjanik, ma olen reporter. Tere, ma hakkan lihtsalt värisema, kui ma kuulen sõna ajakirjanik, võib-olla on küsimus sellest, et pikk elu on elatud ja ma olen neid ajakirjanikke siinsamas ka raadiomajas näinud küllalt. Eesti NSV teenelise ajakirjanikke, maestro Sid ja maestro sid ja nii edasi. Ma distanzeeriksin ennast küll sellest. Sellest seltskonnast mitte, ma suhtun sellesse kuidagi arrogantselt vaid, vaid ma tõesti ei pea ennast ajakirjanikuks. Ma tõesti pean ennast küsitlejaks saatejuhiks reporteriks. Ma ei ütleks küll, et ma olen ajakirjanik, minu jaoks on ajakirjanik siiski nagu midagi muud, kas midagi nagu uurib ja paljastab ja siis kirjutada ja või siis teine asi on inimesed, mingisugust sõna otseses mõttes Larifarit kusagil televiisoris, ma ei tea, kõik laulavad, kõik tantsivad, kõik mängivad ja siis ühesõnaga järsku loen ma, kuidas ta kirjutab, vaat mina kui ajakirjanik võtta, arvan, no mõtlen, kurrat ei ole nagu ikka pärisse. Nad ei andnud sulle Eesti NSV teenelise ajakirjaniku aunimetust. Muuseas ei andnud, tõesti, ei andnud tõesti, ja ausalt öeldes oleks pidanud andma küll, sest see oli ikkagi aeg, kellele siis veel, kui mitte mulle kõik olid saanud, välja arvatud mina, mul ei ole mitte mingisuguseid üldse valitsus autasusid. Medalit ei ole, ordenit ei ole. Kui kuhugi isegi kutsutakse, ütleme, peaksime vraki selga panema. No mis sa sellest vrakist paned, kui sul ei ole sinna mitte ühtegi asja riputada? Need üldiselt ma ikkagi mingisugust ordenit tahaks küll. Ma lugesin ühest Venemaa ajakirjast prestiižikas aja kirillitsa. Seal nimetati sind elavaks klassikuks. Tudengid nimetasid sind elavaks klassikuks, sest sina olid ju esimene, kes ühel uuendikul planeedist alustas, tolku. Tead sa, ma pean ütlema, et see tagantjärele mõeldes, see on ka ausalt öeldes niisugune suur vedamine, lihtsalt ilmselt see minu soov ja minu püüdlusi, minu ambitsioon sattus nagu õigesse aega. Eks intervjuus on tehtud enne mind ja on tehtud pärast mind, ma küll ei arva, et ma olen mingi žanri avastaja, aga võib-olla tõesti veidi nagu teistsugust intervjuu, kus räägiti ka sellest, mis nagu inimesi võiks huvitada, aga mitte, eks ole sellest, millest oleneb seal viljasaaki, kuidas parteiorganisatsioon seda mõjutab. Ja nii edasi. Selles mõttes küll ja mulle see väga meeldib. Mul tuleb meelde siin üks, üks lugu. Ma tegin Moskvas saateid ja lendan sinna õhtuse lennukiga kohale kuidagi läbi Helsingi jõuan hilja kohale, mulle antakse suur pakk pabereid, mille ma pean ühesõnaga läbi vaatama, sest mul järgmisel hommikul peab olema sade Igor Tšernov mõrdeniga, kas siis ei olnud enam peaminister? Ja elasin natsionaal hotellis? Loen neid asju seal ja kell saab öösel pool, kas vaatan, noh, enam-vähem niimoodi on see asi läbi mõeldud, mida siis homme teha võiks ja nii edasi, kui heliseb telefon, helistab produtsent, ütleb teate härra Ott. Meil on siin väikesed muudatused, mitte midagi erilist, aga murdinised tulla, ta sõitis ära. Aga tuleb Paweł Pure hokimängija, kelle kohta ei ole absoluutselt mitte ühtegi rida. Ma teadsin, et täna kaanuseks ole, venelased, seal kaotasid kulla. Tan NHL-i täh. Hoki vastu erilist huvi ei tunne, ma teadsin, et selline inimene on olemas, rohkem, mitte midagi. Ja see oli ka niisugune. Juuni alguses sirel õitses seal Aleksandri aias, läksin hotellist välja üle selle maneeži väljaku, sinna Kremli müüri äärde. Ühtegi inimest ei olnud, kell oli kaks öösel, varsti hakkas valgeks minema, istusin seal pingi peal, sirel lõhnas ja mõtlesin, mida kuradit, et ma siis homme hommikul teen, kell on kaks helistada, aga mitte kellelegi ei olegi, see mure on ja nii edasi ja vot selles olukorras nii-öelda oma nahka ja tagumikku päästa. Vaat see on professionaalselt põnev. Kui ma tegin ka näiteks neid seitse päeva mais TV ühes, siis minu jaoks isiklikult olid kõige huvitavamad professionaalses mõttes, eks ole, just need inimesed, kellest ma mitte midagi nagu eriti ei teadnud ja inimesed ka vaatajad ei teadnud, tähendab, teha neid atraktiivseks ja huvi tahaks. Vaat, see on põnev ja kui mulle Pavel puree, kui me oleme selle saate ära teinud, ütles, et teate ma vaatasin kunagi teie saateid, kui te alustasite seal palju aastaid tagasi, kui ta oli veel seal kusagil õppis keskkoolis või? Teate, ma mõtlesin, et ma tahaksin minna ka Moskva ülikooli õppima ajakirjandust, ma tahaksin ka selliseid saateid teha. Et see oli mingisugune noh, eriline noh, niisugune tunde hetk eriti eriti kena, selliseid hetki on vähe, sest tavaliselt sõimatakse, arvustatakse, eks ole, intervjueeritakse selja taga loetakse, kui palju raha saad ja nii edasi. Kas sul on olnud insult või infarkt või mitu-mitu, infarkti või nii edasi, aga vot see on noh, niisugune oli erakordselt enam minu jaoks tähtis moment. Nad kutsusid sind ülikooliga esinema. Ja ma olen käinud seal, ma olen üks kord olnud seal umbes 10 aastat tagasi Moskva Ülikoolieksami riikliku eksamikomisjoni liige, vaadanud seal asju ja imestunud, sest mina olin nagu elan selles, milliseid Moskva ülikool kujutab endast mingi seninägematu kõrge tase ajakirjanduse alal. Ja see, mille ees seal viisi laoti, oli mulle lihtsalt tähendab arusaamatu, absoluutselt arusaamatu, ehmatav lugu, nii et mul on üldiselt tunne, et ega need asjad eriti nagu õpitavad ei ole, see peab olema ikka jumalast kaasa antud. Sa oled kirjutanud mitmeid raamatuid, mitmetes raamatutes on sinu tehtud intervjuud. Nüüd jääb vaid oodata Nobeli preemiat. Nobeli preemiat jah, või Pulitzeri? Palju neid raamatuid Urmas on. Tead sa, ma ei tea, neid on mõned, seal on all ei kümmet, ma arvan, ei ole, aga, aga no ma olen ühesõnaga olnud mõningate raamatute juures seal ka tegev. Ma ei saa öelda, et mina olen nende raamatute out. Tal on siin äsja ilmus näiteks raamat Neeme Järvi Ankoor mille kirjastus SE JS kirjutas Detroidis sümfooniaorkestri tellimusel Neeme Järvis, mis on suunatud Ameerika lugejale. Ja siin on, tegin ma ka nii-öelda pika intervjuu, olin selle raamatu nii-öelda kunstiline juht, siin eestipoolne ja tänu Detroidi sümfooniaorkestri vastutulekule ilmus see raamat ka, eks ole, Järvi sünnimaal Eesti lugejatele kuigi tegelikult on ta nagu mõeldud Ameerika lugejatele. Aga ma ei saa öelda, et see on nüüd minu raamat ja kirjutada see enda nii öelda kontole. Kuigi ma olen jah selle selle raamatu nii-öelda taga, sest seal on veel sa ole teised inimesed töötasid ka, niiet. See raamat sündis Chicago ööst. Detroidi öösse sõites oli nii Ütleme Chicago õhtuste droidi hommikusse ja see oli tõesti niimoodi, oli planeeritud Järviga kohtumine, ta määras mulle kohtumise Chicagosse. Kuhu ma siis läbi suurte raskuste lõpuks kohale jõudsime, lennud muudeti ära ja kohver läks kaduma ja 100 igasuguseid asja. Ja kuulasin seal tema kontserti Chicago Sümfooniaorkestriga ja pärast seda ma pidin lennukiga lendama. Tulge tähendab, et sõidame autoga autos, saamegi selle asja ära teha. Ja siis me istusime neli tundi seal auto tagaistmel ja tegime selle intervjuu ja sõna otseses mõttes niimoodi, et hommikul Chicagos kusagil kell 11 õhtul või 12 hakkasime minema ja hommikul kella neljaks olime siis Detroidis ja intervjuu tehtud. Kas need intervjuud erinevalt ka ütleme, sinu saate intervjuu? Lohan indena erinevaid ikkagi selles mõttes, et sa pead, sa pead silmas pidama, kes on selle intervjuu auditoorium ja sa pead ütleme, mingisugused meie jaoks lihtsad asjad arvestades seda auditooriumi, seda lugejat selgeks rääkima, meie näiteks ütleme siin vat Järvi räägib seal Estonia või ma ei tea, ERSO saadeti kartuleid võtma kolhoosi. Sa pead selgeks tegema, mis asi on, eks ole, ERSO, mis asi see oli, mis asi on kolhoos Ameerika lugejale, kuidas ühed muusika inimesed saadetakse sinna kolhoosi, noh, niisugused mingisugused asjad või Eesti laulupeol? Ta ütleb. Vaat, kuulsad Eesti laulupeol. Sa pead suutma seletada Ameerika lugejale, mis asi see Eesti laulupidu on, mis põhjusel nad laulavad, millal esimest korda laulsid, kuidas laulupidude traditsioon on käinud, mida see tähendab Eesti rahvale ja nii edasi, seal on palju noh, niisugust kuidas ma pean ütlema titaktilist, mis on tüütu, eks ole, mida sa pead pressima esinejalt välja ta seda oma sõnadega seletaks. Ja et, et siiski lõppude lõpuks tulemus oleks arusaadav lugejale. Ma loen sellest uuest raamatust on koor ühe katkendi kuulajatele ette. Oma sissejuhatuses kirjutad sa nii neli tundi pimedatel Ameerika teedel. On see küllaldane aeg, et võtta lugeja jaoks kokku kogu elatud elu ja üles ehitatud karjäär. Seda otsustab see, kes selle öise jutuajamise läbi loeb. Ise kohale jõudes tundus meile, et räägitud sai kõigest ega rohkem ei teagi, mida öelda ongi vist kõik, ütles Järvi. Kui maak, rullisson autot läbi detroidi inimtühjade eeslinnade Ruuris. Muide imetlen maaki kuulata neli tundi kannatlikult eesti keelt aga ka seda otsustavat tegutsemist, tänu millele ta mu kadunud kohvrit jälitas. Ja miks ma lõppude lõpuks arvangi, et ka härra möphi julmade seadustes võib-olla leebeid, erandeid kui järvi veel Eestis elas, polnud me isiklikult tuttavad. Mäletan küll tema karismaatilist olekut nii kontsertidel, kus ma teda mõnikord jälgida sain, aga rohkem küll raadiomajas, kus ta oma orkestriga proove tegi ja kus mina veel üliõpilasena püüdsin alustada oma meediakarjääri. Järvi oli tookord absoluutselt priviligeeritud persoon, keda vaadati ühtaegu imetluse ja kadedusega. Ta oli üks neid väheseid eestlasi, kes sai neil aastatel reisida raudse eesriide taha. Ja seda reetis mõistagi ka tema hoiak. Mul on raske seda kõike seletada Ameerika lugejale, aga tookord oli see neile umbes sama, kui praegu lendaks keegi Minnesotast Marsile. Ehkki mina isiklikult kadestasin tookord neid, kes said vahetevahel vabasse maailma tunduvalt rohkem kui neid, kes praegu oleksid Marsil. Nüüd, kui me elame hoopis teises ajas ja uutes oludes on seda kõike pisut naljakas meenutada. Aga ometi ei saa seda, mis oli ignoreerida. Mis mulje sulle Detroit jättis? Detroit jättis mulle lihtsalt kohutavam. Mina alguses mõtlesin, kui läks valgeks, ühesõnaga kohver oli ka kadunud, ega mul seal ei pea, ei olnud, tähendab mina alguses mõtlesin, ma olen ilmselt valesti olete sattunud, et võib-olla see ei ole nagu päris kesklinn, võib-olla ma elan kusagil slummis võib-olla kusagil Klooaagis ja nii edasi. Ja siis ma võtsin julguse kokku, läksin siiski nagu, nagu linnapeale vaatama, mõtlesin, võib-olla mingi pood või mingisugune asi leidsin üles ookestrarhooliga, ooperiteatri tähendab kohutav välja sulu, tuul on olemas mingeid mustade kingakauplus, ainus, mida ma nägin, kus sa võid osta, oranžid roosad kingad, mingisuguseid Ena niisugused imelikud asjad. Ja siis ühesõnaga rohkem minna polnud mitte kuhugi, teisel pool seda, seda lahti on juba Kanada sisenes General Motors pilding, missugune suur kusi peaks nagu poed olema, seal siis kõnnid ja vaatad, mingisuguseid kohvikut minna ei ole absoluutselt mitte kuhugi teha, ei ole mitte midagi. Ja siis ma küsisin selle toormani käes seal hotellis, et ma tahaks võib-olla mingisuguse shopingut teha või või kuhugi sõita, Ta või mida te mulle soovitaksite. Ja siis nad ütlesid, võtke takso ja 20 minuti pärast jõuate sinna, kus on igasugused saksi, kauplused ja niisugune mingisugune kusagil seal peenrajoon hoopis Detroidist väljas koos kulgemises ma 20 minutit sinna taksoga sõitma, kui ma tunni ajaga New Yorki juba, eks ole, ülehomme, nii et üldiselt mulje jättis ta kohutava mulje. Nii et enne või pärast tuleb igal juhul minna New Yorki. Ja üldiselt tuleks ikka, tähendab kui oled ikkagi Ameerikas, vähemalt minul küll siis mina tahan ikkagi. Ma ei, ma ei saa niimoodi Ameerikas käia, et ma lendan seal Chicagosse ja siis lendan Euroopasse tagasi või Detroiti või kuhugi. Niimoodi ma ikkagi tahan. Ilmtingimata peab olema lepingus, et ma saan olla ikka mingisugune kolm-neli päeva New Yorgis, ma pean seal aastas korra käima. Mul on tarvis hingata seda õhku, mul on tarvis seal olla, tähendab, mina saan seal New Yorgist, mis on üldse selline labane teema, eks ole, tänu mõningatele siin persioonidele, kes sellega pidevalt, et nagu nagu spekuleerivad ja kelledele seda pahaks pannakse. Aga mina pean seal olema ja. Maestro raamatu jaoks tegid Sa Neeme Järviga intervjuu New Yorgis ja seal on tehtud rohkemgi intervjuusid. Ma olen seal käinud võib-olla midagi 12 korda või niimoodi praktiliselt iga aasta alates sellest ajast, kui ma seal esimest korda käisin, kas 89. aastal praktilise töökorra ma niimoodi olen käinud ja New Yorgis on tõesti tehtud, seal on tehtud Ernst Jaaksoniga suurtele intervjuule kunagi mis on praegu kassetil alles, Jaakson neid enam ei ole, aga nii-öelda alati on võimalik see kas masinasse panna ja vaadata seda intervjuud ja ja New Yorgis on, on üht-teist tehtud, aga ma ütleksin siiski tähtsam, minu jaoks palju tähtsam on olnud see New Yorgist saadud emotsioon. Ma olen oma olemuselt üldiselt niisugune konservatiivne inimene. New Yorgis on sadu võimalusi, aga ma käin ikka Plazas söömas, seal täpselt selles lopster paaris ühes kohas õhtul vaata õuk ruumis mingisugust, eks ole seal drinki võtmas siis Waldorf, Astoria seal Pranžil. Tähendab, tegelikult on kõik need ühed ja samad kohad, kus sa käid, kuigi New York võiks pakkuda aga absoluutselt midagi uut. Aga ma olen oma olemuselt selline, et ma alati tähendab. Kui mul on mingisugune asi olnud, vaat selle koha peal kogu elu, siis on ta selle koha peal lõpuni ja mina seda ei tõsta, teise kohta. Kas New Yorgi plaadipoest oled sa ostnud pea kõikuma, ooperid? New York on ausalt öeldes olnud küll selline koht, et ma olen uskunud New Yorkist väga palju plaat, et lihtsalt olen varandused jätnud sinna plaadipoodidesse, nendesse tavaline rekordsitesse ja heitšev viidesse ja, ja nii edasi, aga teine koht, kus on ka väga hea osta klassikalist muusikat, on Amsterdam. Ta on kuidagi niisugune niisugune rahulik ja nii et üldiselt plaadid saab ka lähemalt kätega. New York on muidugi hea. Kui rääkida sinu ooperikogus, siis ega vist siin Eestimaal pole ühtki naist ega mees, kellel nii palju plaatidele. No ma arvan küll, et on näiteks Tiit Madel kindlasti rohkem neid asju, aga tema jälle ma tean, ta vist vaagnerit ei osta ja ilmselt vene ooper on talle niisugune võõrame ja nii edasi. Aga ma üldiselt noh, mis on ikkagi olemas, selle ma olen enam-vähem ära ostnud ja. Kas kirjastuse seis, raamatute pealkirjad on kõik sinu mõeldud? Ei ole kõik minu mõeldud, aga aeg-ajalt on seal küll probleem, et tähendab, tuleb mingi seal päris huvitav raamat ja no saad aru lihtsalt et autor on pannud mingisugust pealkirja mis ei ole pealkirjaga midagi, see ikka oleneb äärmiselt palju, mis on asja nimi, eks ole. Ja siis tuleb asi kätte võtta ja see inimene noh, ümber veenda. Sest see on ka müügihuvi, mis võib-olla geniaalne lugu seal sees, aga pealkiri on ikka niivõrd tobe, seda ei osta ju mitte keegi. Me oleme ikkagi jõudnud täna sellesse aega, kus sa pead ikkagi aga seda asja müüa ja see asi on ikkagi turu artikk, kelle kaupa ja mitte tegema nägu, et oi kunst ja ühesõnaga vot seda ei arvestata ja seal nüüd looming ja nii edasi. See jama tuleb ära lõpetada, kõik asjad on ostetavad ja müüdavad. Viimase raamatu pealkiri on siis ankur. Ja viimase pealkiri on ankur illegaale ja see lisapala, sellega on olnud ka palju löömist. Ja nii-öelda on olnud siin oponendid, mida seal koor tähendab, Eesti inimene ei tea, mida ta tähendab ja no näiteks vot niisugused jutud nagu Eesti inimene ei tea, mida ta tähendab, siis tuleb Eesti inimesele selgeks teha ja öelda, mida see tähendab. Eesti inimene peab kõõma, piima me ei saa, eks ole, no kogu aeg kõiki asju nimetada kalevipoegadeks või tõde ja õigus, eks, eks ole, inimesed tuleb kasvatada. Kas sa oled aru saanud, mis siis müüb praegu? Ei, ma ei tea, mis absoluutselt ega see pisikene kirjastus, kus mina olen nagu tegev ja, ja olen ka niisugune osanik sellest, ega see ei ole selles mõttes noh, niisugune business Kirjastus, et see tooks mingisugust kohutavat raha sisse või seal ei anta välja selliseid asju, me peame ikkagi eksklusiivselt mingisugused asjad, mida see kirjastus annab välja. Ja noh, seal võib olla mingisugune kolm, neli, viis, kuus nimetust aastas võib-olla natukene. Ja need on ikkagi noh, niisugused valitud asjad me ei tegele sellise asjaga, et tõlgime mingisuguse armastusromaani kusagil Barbara kaartlandilt ja siis ühesõnaga paremini öelda masinat tööle ja siis müüme seda, selleks on olemas teised inimesed, see on hästi pisike kirjas paar inimestel tegeleda sellega. Ja me oleme saanud teha seda, mida me oleme teha tahtnud. No Moskvas me natuke rääkisime, aga räägime Moskvast veel. Kui Moskvat poleks sinu jaoks olnud, kas siis sind poleks olnud olemas? Tähendab ja võib öelda niimoodi, et mina olen teinud oma karjääri absoluutselt tänu Moskvale ja selle nõukogude ajal, sest ma ei oleks siin saanud ilmselt sellesse, sellesse kasti, kuhu ma oma oma eelduste poolest oleksin, oleksin saanud, siin oli tarvis teisi, mingisugust asja, ma ei räägi siin ainult kommunistlikust parteist. Aga no siin oli tarvis, et keegi sind toetaks, et keegi sind, eks ole, noh, nii-öelda lükkaks tagant, annaks sulle võimaluse, see oli tähtis, minul praktiliselt võimalused puudusid kuni 85. aastani täiesti võimalused avanesid siis, kui televisioonis muutus juhtkond siin, nagu see press läks eest ära, ajad saabusid teised ja siis ma sain lihtsalt võimaluse midagi teha ja midagi proovida. Aga Moskvasse sattumine see oli ka täiesti juhus. Ja siis, kui seal see nii-öelda see vaht üles keerutati ja see otsaga jõudis tagasi, eks ole, siia. Et ma ei tea, umbes ma ei tea, eks ole, kuivõrd hea ja, ja, ja kõik nii edasi, siis siin hakati ka kuidagi pika hambaga nagu teisiti suhtuma ja avanesid mulle ka teised võimalused. Neil absoluutselt nii, nagu paljud venelased on teinud oma karjäärid seal läbi Lääne eks ole, et on kõigepealt saanud kuulsaks Läänes seal kunstnikud ja nii edasi ja siis eks ole, on teda tunnustatud kodumaal täpselt samasugune asi oli minuga. Kas nende inimeste hulgas, keda sa oled Moskvas intervjueerinud, on palju ka selliseid inimesi, kellele sa võid iga kell helistada ja ja rääkida maast ja ilmast. Tähendab, ilmselt ma võiksin seda teha, ma ei ole seda kunagi teinud, ma ei ole kunagi seda võimalust kasutanud, aga mul on tunne, võib-olla see on illusioon, et ma võiksin seda teha. Jah, ma arvan küll, nii. No sinu sõber Elia glaslow, legendaarne maalikunstnik andis välja hiljuti oma uue albumi. Kas sinu portree, tema tehtud portree on selles raamatus? Ja muuseas, portree on tõesti seal sees. Portree on tõesti seal sees, kuigi mulle endale ausalt öeldes ei ole seda raamatutel olemas, ma ei ole seda raamatut veel näinud. Aga seda ma tean, et seal on see portree sees, kuigi kui ta minust seda asja tegi, siis alguses täitsa niimoodi. Vaata, portree peab olema sarnane inimesega, muidu ei ole noh, portree. Aga hiljem kui ühesõnaga, see töö läks küllalt vaevaliselt ja niimoodi need seansid olid meil seal harva ja kui mina jõudsin Moskvas olema ja tal oli aega ja nendest ma mõtlesin siis üldse valmis. Hiljem olin ma selle portree-l umbes nägin välja nagu Aleksander Nevski siis on mul praegu kodus, esikus üldiselt ega keegi, kes ei tea, ei tunne ära, et see olen mina. Mitte asi ei ole selles, eks ole, selles 10. või 12. aastas, mis mind tänasest päevast lahutada, vaata seda aega, kui portree tehti, vaid ma ei olnud ka siis sarnane. Hiljem ütlesite mulle kui oli selge, et ilmselt ei ole tegemist tuntud kunstniku kõige suurema õnnestumisega. Teade, vaat mina nägin sind sellisena. Aga hilja, glasuuriga on ka veel huvitav lugu, üks mingisugune ajakirjanik, keda mina ei tea ja ei tunne ja ma ei mäleta ta nime, kes kirjutas siin minust kohutavalt pika loo kusagil mingisuguses ajakirjas kokku. Ja tõesti tahab haruldaselt tubli tüdruk. Ta kusagilt hankis glasunovid telefoni, helistas glasunovile ja siis ütleb mulle, et kuule, mingisugune plika helistas, mulle, tahtis teada, kuidas mina sinusse suhtun, ma ütlesin, sa oled geenius. Kas ta kirjutas selle ülesse, aga loomulikult ei kirjutanud sellest ilmselt see Clazonovi poolt öeldu ei langenud Kuu ajakirjaniku kontseptsiooniga, ajakirjanikule oli tarvis, et oleks öelnud, noh ühesõnaga noh, midagi muud. Näiteks et Urmas Ott, viimane tõbras ja kohutav või siis oleks see väga hästi, eks ole, sobinud konteksti ja nii edasi. Aga see, mida te ütlesite, et kunstnik nagu siin ei saanud nagu ajakirjanikku aidata. Vaat ajakirjanik, miks ma vihkan seda kõike? Vaat sellepärast vihkamgi. Ma võiksin siin palju rääkida, igasuguseid, ühesõnaga lugusid, vaat sellepärast vihkan. Viimati tegid sa Moskvas saatesarja, mis lõpes Praha restorani juubelipidustustega keda nendest persoonidest esile tõstaksid, kellega oli kõige huvitavam? Absoluutselt ei anna mitte kellelegi eelistust ja olen muutunud ka selles mõttes, et kui kusagil seal mõned aastad tagasi ja ja teiseks ka siin saateid Eesti Televisioonis veel palju aastaid tagasi oma sarja karblans. Kuidas mulle tundus, et vaat seda inimest ma tahaksin saatesse, seda ma ei taha saatesse, see ei ole huvitav ja nii edasi ja võitlesin nende asjade pärast. Ja Moskvas võitlesin seal väga paljude persoonide vastu. Esitasin produtsendile küsimusi, kes kurat see veel on ja kellele seda vaja on ja ja milleks ja nii edasi. Hiljem sain ma suurepäraselt asjast aru. Minu asi on teha intervjuu, aga mitte ühesõnaga kaubelda, kas inimene mulle meeldib, tundub ta mulle huvitav, ei tunduda mulle huvitav, mulle makstakse selle eest, et ma teen ära selle intervjuu, aga mitte, ühesõnaga selle eest, et ma tea, inimene oleks huvitav ja neile siis see pole minu asi ja kui ma hiljem mõtlen nüüd praegu järele oma oma karjäärile Eesti Televisioonis ja sellele ma ei tea üle 120-le saatele, mida ma tegin kaart plashis siis kõige raskem on olnud, tead sa, mis neid inimesi saatesse saada silitada põlve, öelda kompliment, et ma ei tea, helistada, lõputult rääkida, mingisugust jama. Vaat selleks ei ole ma enam valmis. Mul ükskõik, kes seal vastas on, peaasi, et keegi teine selle inimese kohale toob, ainult mitte mingeid kokkuleppeid minu poolt. Kas see lugu vastab tõele, et Venemaa filmidiiva non amordi Okova sai korterid? Samuti rääkis ta mulle ise, jah, rääkisite mulle ise küll seda lugu, et ta seal kurtis, et seal oli jutt tema mingitest elamistingimustest ja ta elas seal väga kusagil kesklinnast kaugele ühetoalises korteris. Ja seda vist tähendab see sellega on segane lugu, kuidas see asi täpselt juhtus, nagu justkui oleks Tšernov mõrdin seda näinud ja helistanud Michalkovil, et mis jama seal Mordjukovaga Michal kokku kinoliidu esimees tegi, seal siis mingisugused paberid seal Uscovile saada korter, samas räägi mulle nüüd, millal sõidukina hiljem. Et seal võrdin ei näinud üldse seda saadet, et nägi seda saadet tema, kes helistas Tšernov mõrdinile, kes siis helistas Michalkovile, et niimoodi need asjad käisid. Kuidas see asi täpselt oli, ma ei tea, aga mul on väga hea meel, et nunna Victoromana sai kolmetoalise korteri. Mul on tunne, et ta on selle ära teeninud, et siit ka see näide, eks ole, milline suur staar Venemaa jaoks ja milline on tegelikult see reaalsus, kui ma kuulen neid jutte, kuidas mida ta mulle ise rääkinud, vaat nüüd ma sain korteri kätte, aga mul ei ole praegu raha teha seal remonti, aga ma pean selle filmi eest saama 5000 dollarit. Siis ma saan, eks ole, teha ära selle remondi, aga nad ei maksa mulle seda ära, mis te arvate, kas nad lõpuks ikka maksavad? Paha kuulata mõtled, püha jumal, aga muidugi teine küsimus on ka see, et ega siis sa võid olla suur diiva, suur staar. Aga sa pead oskama elada pragmaatiliselt, eks ole, sa pead oskama uksi avada, sa pead oskama, eks ole, endale nõuda mingeid privileege, täpselt samasugused asjad on olnud ju, on olnud Eesti ühiskonnas enne seda, kui meil muutusena sõna otseses mõttes kõik legaalselt ostetakse müüdavaks, eks ole, et noh, ma võin osta ükskõik mida, kui mul on raha, enne seda toimus kõik täpselt need stardipositsioonid uude ühiskondliku formatsiooni sisenedes 91. aastal olid inimestel ikkagi erakordselt erinev. Üks valdas seal mingisugust nõkhaud. Kuidas business'it teha, kuidas kapitalism üldse toimib, kuidas erastada, mida teha, kuidas luua aktsiaseltsi ja nii edasi eraraadiot, kuidas saada nišš reklaamituru, teised ei teadnud seda ja töötavad tänaseni edasi seal selles sfääris, kus olid nii, et see kõik on niimoodi elus ei saa kõik koos käia. Kui sa oled milleski edukas, siis on loomulikult mingisugune sfäär kõrval. No kus sa ei ole nii edukas, mul on niisugune tunne. Ma ei usu sellist totaalset tunne, et kõik on kohutavalt hästi. Kas ei ole siis praegu maailmas on niisugust persooni, keda sa ruttaks intervjueerima. Tähendab selliseid persoone, ma kujutan ette, on palju, see on pragmaatiline töö selles mõttes, et nüüd ujudes ületaks ookeani, et mingit intervjuud ja loomulikult ei ole. See aeg on absoluutselt möödas, see on absoluutselt möödas, aga kõik oleneb läbirääkimistest, kõik oleneb, mida pakub, tuntakse ja see tänapäeval mõtlen, et isegi mitte sellele, kui palju seal raha selle eest saad, millised on tingimused. Alati sellele aga saan ma sellega hakkama tulema, sellest asjast välja suudan ma, eks ole, pakkuda seda taset, mida mult oodatakse. See on praegu oluliseks, tähendab, see on märk sellest, et sa oled jõudnud oma elu teise poolde kindlalt, eks ole. Noh, sa ei tundu enam iseendale nii jõuline, et jõud juttu ja kõik asjad on hommikul mängin kolm tundi tennist, siis sõidan korraks, ma ei tea, kusagil käin ära, aga ma ei tea, võrus, õhtul tulen, teen saadet ja siis lähen ööklubisse pidu pidama, niisugune asi on võimatu. Sa istud ja sa keskendud sellele peamisele. Ja mõtled jumala eest, et ma siin nüüd läbi ei kukuks neid niisuguseid läbirääkimisi, et see on muutunud äärmiselt raskeks protsessiks, kus sa väga tõsiselt pead aru pidama, seda endale lubada, seda tahaks teha küll. Ei, mul ei ole niisugust, ega mul niisugust spetsiaalset huvid nüüd ei ole, et ma nüüd kohutavalt tahaks, et mind televiisoris näidatakse ja absoluutselt mitte. Aga kui on huvitav ettepanek on alati teretulnud, aga ega ma nüüd ei istu hommikust õhtuni kodus. Ei oota, et millal mind kutsutakse lugu tegema, seda noh, ilmselt ei ole. No ma esitan sulle lõpuks siis sinu lemmikküsimuse, kas aastatega läheb kergemaks või raskemaks? Nii ja naa nii ja naa kergemaks sellepärast et sa oled atraktiivne, teatakse, sinu hinda, teatakse sinu taset, kuigi teiselt poolt see piirab võimalusi, eks ole, sest noh, neid, neid ettepanekuid, mis sulle võiksid tulla ja mis sul oleks tulnud 20 aastat tagasi, eks ole, sest paljud asjad lihtsalt ma sulle ei pakuta, siis teatakse, et nagunii seda vastu ei võta või, või need tingimused pole sul ilmselt vastuvõetavad ja nii edasi. Selles mõttes kergemaks, teiselt poolt muidugi raskemaks. Teiselt poolt muidugi raskemaks, sest et televisiooni spetsiifika on ju kohutavalt muutunud rattad jõledusega, mingisugust videolinti, mida sa oled teinud saate 20 aastat tagasi näiteks ja mida nüüd mingitel asjaoludel korratakse, kusjuures sa mäletad seal, et see saade oli omas ajas päris kobe ja nüüd sa saad aru, et noh, et see on absoluutselt lendab aeg on nii kohutavalt muutunud ja sellest lõikasite sellisest lähenemisest üle käinud. Ma ei räägi sellest, et sa ise oled vanemaks saanud. Siis need on muidugi niisugused rasked asjad ja iga kord ei taba lihtsalt ära, eriti kui sa oled eemal olnud nagu mina näiteks ma ei vaata televiisorit, et üldse nagu eesti kanaleid ma vaatan mingisuguseid filme ja nii edasi, ma ei tea tegelikult seda, mida siin oodatakse, mida siin tahetakse, mis siin olnud on, kes siin praegu parajasti tegutsevad. Et üldiselt on raske tulla niimoodi nagu, nagu kõrvalt selle asja sisse. Aga tuleb ennast kokku võtta ja muidugi, ega siis on ilmselt ikkagi niimoodi, et hakkab tööle mingisugune teine hingamine ja sa pead ikkagi oma naha päästma. Oma nahk on ikka ihule kõige lähemal. Lõpetuseks kuulame siis üht sinu lemmiklaulu Frank Sinatra repertuaarist maju ei, minu tee. Far. Institutsioon.