Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tänase saate avab intervjuu kuraatori Eha Komissaroviga, kes koostöös Moskvas tegutseva vabakutselise kuraatori Anna romaanovaga avas kumu kunstimuuseumis näituse sümmeetrilised maailmad. Peegeldatud sümmeetriad, mis koondades Ülo Soosteri, Juri Sobolevi, Tõnis Vindi ja Raul Meeleteoseid kujutab endast tänuväärset taas aktualiseerinud Tallinn-Moskva kunstiuurimuses. Mälu loeb rubriik on pühendatud Eesti esimese kunstnike põlvkonna kaasaegsele kriitikule Alfred vagale Alfred vagast, räägib kunstiteadlane ja kriitik Harry Liivrand, kes 80.-te keskel Eesti kunstimuuseumis töötades kirjutas vaga isikut ja tegevust tutvustava artikli mis on tänini ainus käsitlus Alfred vagast liivrannalt kuuldu taustaks refereerin 1924 ajakirja looming veergudel Alfred Vaga ja August Alle vahel toimunud mõttevahetust kujutavat kunsti ja selle kriitikat kummitavast diletantismi küsimuses mille eesmärgiks oli selgusele jõuda, kumb siis ikkagi on asjaarmastajad, kas mägi, Vabe ning kumb, kas Alfred Vaga või August Alle on pädev selles küsimuses otsust langetama. Kolmandal märtsil avati kumu kunstimuuseumis Eha Komissarovi ja Anna romaanova kureeritud näitus sümmeetrilised maailmad, peegeldatud sümmeetriad Ülo Sooster, Juri Sobolev, Tõnis Vint ja Raul mehel. Käisin sel puhul KUMUs Eha Komissaroviga intervjuud tegemas. Seda intervjuud on keeruline sisse juhatada. Eha Komissarov on kogenud kuraator, kes on üldjuhul väga teadlik sellest, mida teeb ning pareeris mängleva kergusega kõiki mu katseid näitust ühest või teisest otsast kangutada. Näitus ise on kolmas näitus kumu näituste sarjas neljas b täiendusi nõukogude aja kunstiloole. Samas sarjas on varem teostatud näitus kunstirevolutsioon 1966 ning Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster. Kui natuke laiemalt vaadata, siis sisuliselt paigutub see näitus minu jaoks mõttelisse sarja Tõnis Vindi, Raul Meele ja suhteliselt hiljutise Vladimir Tarassovi isikunäitustega. Sest ekspositsiooni keskseks figuuriks on Juri Sobolev, kellel samuti nagu eelmainitud on erakordne roll Tallinn-Moskva-Moskva-Tallinn kunstitelje toimimises. Nii et näituse Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster pealkirja malli jälgides võiks praegune näitus neljanda korruse B-tiivas vabalt kanda pealkirja Juri Sobolev ja Tallinna poisid. Tõsi, Soosteri sobituks sellise pealkirja korral hästi pilti, aga näituse mõte oluliselt ei muunduks. Eha Komissaroviga intervjuule minnes olin väga mures oma olematu lugemuse tõttu Soosteri senises uurimuses mille puhul eriti kartsin enese ees kõrguvad keelebarjääri, mis ei võimalda mul venekeelseid tekste lugeda. Ent Komissarov kinnitas mulle, et peale kabakovi kirjutatud raamatu Ülo Soosteri piltidest ja 2001. aastal Eesti kunstimuuseumis toimunud Soosteri näitust saatva kataloogi ei olegi väga palju midagi tehtud. Ning barjäär ei ole mitte siitpoolt, on Moskva poole, vaid ka vastupidi. Soosteri pärand asub Eestis ning on seeläbi vene uurijatele raskesti ligipääsetav. Kuigi Komissarov korduvalt rõhutab, et ta ei ole kunstiteadlane, vaid kureeriv praktika, on seal näitusel laiemas plaanis loodetavasti uurimissütitav mõju. Seda enam, et see jätkab Tartu kunstimuuseumi poolt laiema avalikkuse ette toodud Soosteri kui illustraatorid tegevuse tutvustamist, mille juures Sobolevil kui suure teaduskirjastuse peakunstnikul oli oluline roll. Intervjuud saatejooks lõigates jäi paraku välja Komissarovi vastus minu küsimusele. Et kui me räägime teaduse mõjust Tallinn-Moskva telje kunstnikele kas Me, Juri Sobolevi, aga ka näiteks Tõnis Vindi loomingust rääkides ei tõrju põhjendamatult kõrvale esoteerika rolli nende maailmapildis ning seeläbi ka loomingus. Küsimus, mis vaevab mind eelmise aasta lõpust saati, kui kirjutasin retsensiooni läti postmodernismi isade Hardysleding šiia jurisboiko loomingulist pärandit kokkuvõtvale raamatule ent külma mõnes tulevases saates selle küsimuse juurde naasen. Teiseks jäi saatest välja lõik, kus Komissarov tutvustab Ülo Soosterit kui erootika sotsiaalselt legaliseerijat ortodokse vagaduse küüsis olevatele vene kunstnikele. Selle kohta on võimalik üht-teist lugeda Andrei Jerofiievi läbi viidud intervjuus Juris opoleviga mis ilmus 2001. aastal Eesti kunstimuuseumis toimunud Ülo Soosteri isiknäituse kataloogis. Enne intervjuud veel üks tehniline märkus, mis seletab äsja mainitud sisulisi valikuid. Ma olen teadlik, et kunstisaal ei ole kindlasti parim koht intervjuu salvestamiseks aga kannatage ära, ekskursioon on seda väärt. Kellelgi koeri Tallinn Tartu, eks ole, seda huvitavam ei vaata, nüüd ongi huvitav, Tartu võtab siis selle klassikalise osa kuni Tartu koolkonnani, eks klaasid, õlad on nüüd siis Tallinna ülesandeks nagu jaanid. Ja mida see näitab, kui ühte loomingut elu nagu niimoodi saab tükeldada või me saame temaga suhelda, teda tükeldada sinul see kont, sul on see jõukohane? See, et millest see kõneleb, eksinud mehaanika sunnib hõlma mõõtu ja meil on raske lugeda seda. Aga sa tead, näituse ellu kutsutud, aga ma räägin ära, võisin isegi mahub ka mingites mäe ja näitas ellugu. Algas siis 2014, kui toimus Moskvas nendel moodsa kunsti muuseumis on muuseas ära muuseum. Toimus näitus Sobolev, tema suur retrospektiiv ja seesama kõrator Rannar omanoa tegi seda koos siis saba levi abikaasaga, kes on muuseas siis kõik Sobolevi tööde ainuomanik ja Eesti väike delegatsioon võttis sellest osa emaga kummalistel põhjustel. Sest Andres kurel suurel disaini arhitektuuriuurijal oli spetsiaalne projekt, tema nimelt avastas siin järgmises ruumis on meil Nõukogude Liidu esimene polüekraan tema aastas selle olemasolu ja nuuskis välja need andmed, mis sellest kõik veel oli. Ja Euroopa Liidu rahadega see rekonstrueeriti siis Andres seal ja siis ta seal väike konverents ja mina olin siis Soosteri eelmise näituseauto seal, Elmar oli sea taidrile, nii et seal oli siis üks neli-viis inimest seal näitusel. Sa lähed sööd hästi Sobolümi keskne ja siis oli mingeid viiteid, oli ka soosterile ja väestada Soboli näitust, ütlesime kure, et tead nüüd Eestis me saame seal palju uhkemalt üles ehitada, kurgutusega loomulikult määraga võtsin vända riske me kutsusime anna romaanova Tallinnasse neli aastat aega võtnud. Ja mõte oli siis see, et aina romaanua töötab Tartu arhiivis Soosteri no ja siis juba, lisab ka näituses need kunstnikud, kes on Soboleviga isiklikult koostajad teinud, eks ole, siin on Raul Meel, kellel on üldse võlgneme tänu, et see film välja tuli, siis tema rääkis seda kogu aeg, kuraled, nihukest asju on tehtud. Tema tõukel hakkas kurk seda uurima. Ja loomulikult Tõnissoni. Nii et ühesõnaga kuraatori kontseptsioon tõesti paratamatult kinnitatud nüüd nende meie kogude külge, eks ja ma olen ka seda vali nädal aega tartus arhiivides ja panin ta oli kohutavalt vapustatud sellest, mis ta seal nägin. Ja nüüd ma toon kis ühe Soosteri paradoksi, mis sunnib meid kõiki kogu aeg, keda uurinud. Näiteks kui mina olen Tallinnas siin uurida Soosterit, mina pean minema Tartusse, Tartus on hajun kaheksas Soosteri töötakkasid täpsemalt kaheks. Nii erikarpides kastides ei tea kus kõik ja sellest mingi osa digitaliseeritud siis on eraomand, osa sellest kuulub Soosteri perekonna. Nii et järelikult ei ole minul mingit teavet. Anna romanova oli lasteaias Laarimise kogu siia toodi 70. aastal täide üldse, sest midagi enamik moskva inimesi ei tea üldse mitte midagi soost deposiidis elavatest on veel ainult Ongi kabakov, ainuke seda Soosteri lähisõbrad. Peale tema surmakogusid Sobolev kappakov, kes seal kõik olid, nad on kõik need kadunud pealekaubakohviks, elab New Yorgis, eks need võtad, et olukord, et meil on tsirka, kaheksa tööd Nõukogude sulaaja, absoluutselt kesksest kunstnikust, ega nad ei eita seda. Aga kõik sõnavõtud temast on järjest mütoloogilised, mõtlesin, et keegi õieti olen näinud tema asju, eks ole. Kõik toetuvad sellele kabakovi kahe raamatu tekstidele ja loomulikult. Ma arvan, et Tartu muuseumi ülesanne Eesti ülesanne on ikkagi siis kuidagi kokku viia asjast huvitatud pooli. Tähendab läbi Sobolev ei oska nagu lootust, et Moskva pool nagu tuleb, reageerib sellele. Praegu ja Moskva tahab teha Suhteliselt saasteri näitest näituse kataloogis, mille sa näitusele kirjutasid, sa, seal on eraldi väike alapeatükk. Kas sa viitad sellisele ühesõnaga kuidas tuleks soosterist kirjutada nagu millised uued mõtted, et need, ma pean kõigepealt vabandama, et mul, ma ei jõudnud lugeda Soosterit varasemasse histograafiasse sisse. Makkuvad varanduslik Sostel historiograafia on ju väga puudulik, sest ikkagi Eestis on läbi uuritud tema maali Ossonieni tema joonistustega üldiselt üsna vähe, tegelikult on öeldud, et see on sürrealism, ütleme seal füüsika, aga miks nad on tehtud, mis asjaoludel? Me tehased? See näituse teema ongi niisugune interdistsiplinaarne situatsioon ilmselt suhtlema, eks kõigepealt kaks meest hakkavad Moskvas suhtlema üksnes õnnistlikult, eestlane käib siin kogu aeg, võtab ta ise kaasa siis hakkavad nad juurde korjama enda sõpru aktujatenis, vints on palju sõpru, praegu on lihtsalt need, kellega tehti, koosta, siis sureb, siis jääb teine mees ainsana seda seltskonda esindama, ta leiab eestist uusi sõpru, Raul Meel näiteks ja kui me vaatame tema viimased sõbratense, Raul Meel on juba täiesti kontsert, realistlikku kunsti esindav, nad ei maaliraamat selle Raume maalin, midagi tegelevad mingite kontseptsioonidega siis lähemalt, millised nende kontseptsioonina mõlemaid Nidenist Raul Meeli huvitab lõpmatusse, kõiksus on ju nii suured kosmilised, metafüüsilised üldistused ja ütleme kuskil Tõnisson tugevamalt kalluses ida metafüüsika-le Raulme inseneriteaduse müstifikatsiooni sees, aga kuidagi nagu kohtuvad ja Sobolev nagu mingi super raiust, kes vahetab nendega informatsiooni, töötab koostööd, ühiseid projekte ja noh, umbes niimoodi, et ma kujutan seda olukorda, et ta ise ei olnud ju otseselt kunstlik, aga Dani väga mõjuvõimsad, suurte teaduskirjastuste peakunstnik, varukese tähendab, seal anti sadu raamatuid aastas ajakirju. Valliajakirjade tiraažid olid 100000 2000 Tomalda, mida ta seal ikka tohutu Bauel on ja nii edasi. Sa pole, alustab jah, niukse klassikalisi joonistusena mõelda ei tee ja siis ta hüppab teadusesse tehnikasse ja siis palun väga 70 neljandal-viiendal aastal deta täieliku seljapöörde läheb klassikalisest kunstist Disuaal kultuuritade Nõukogude liidu esimese poole ekraani siis 15 koda karusselli pidid andma siis eri tasanditele paigutatud suure kompleksse sünteetilise pildikus kogu aeg siis osad vahetusid ja Illa loom on siis mõeldud ta 76. aastal Moskvas toimunut rahvusvahelise disaini con kongressi ava Shuks. Ja kuskil kuu aega enne avamist korjati ära. See on väga tore fakt, eks ole, neti Kuitsetest ma räägin, ma räägin nüüd seda, et see on faktilist nüanssi, arusaam, kujutage ette, riik, eks ju, metsikuid kõlutasid, ostab Saksamaalt, jumaldad, kust kurat kodak karusselle. Terve instituut töötab Soboli taga terve instituut, kes siis töötab välja kõiki neid lahendusi, visuaalseid käike, no ma ütlen julgelt oma 30 40 inimest teevad poolteist aastat raskelt ja luuaksegi siis mingisugune süsteem, kuidas kõik hakkab töölisest tehakse, filmitakse tohutult pilte üles videokaamerate antav materjal, meeletult aetakse kokku kunsti repro metsikul metsikul arvul siis Niukest antropoloogilisi kultuurielu vaatlust, kuidas seal Aafrikas inimesed elavad, kuidas seal, mis need teevad? Tuhandeid slainite toode, eks, eksju. Ja siis tuleb mingi kolmest ideoloogisest koosnev grupp ja mis see maksab, mõtle, nad said palka iga kuu materjalid, kõik need kodarkarussellile ekraanid, mis sinna kokku osteti, miks uus plastikekraan? Täielik hitt, eks saate üle maailma kokku, neile maksti palka ja kõik ikka tegid kaheksa 10 tundi päevas tööd ja siis kolm inimest ütlevad, ei kõlba seal ideoloogiliselt kahtlust äratav, siin ei ole Nõukogude sõnumit. Jaak pannaksegi läheb prügikasti, viskab nurka kapi, kuhugile, kus siis aastakümneid hilja Andres Kurksis, mingi vanad Atlil, kes kohe varsti ära sureb saatest kasti endale. Siin on natuke säilinud slaid, ehk annab midagi teha. Ja siis Andres Kure juhtimisel restaureeritakse jälle Moskvas jälle nende spetsialistide, seekord juba Euroopa Liidu rahadega tehakse sellest mingi uus, abib variant. Et no see on nii huvitav kõik, eks, et sellest aru, kui fantastiline sihik oli, hange, kuidas ta oma asju ajas. Viitasidele Romano väga oli, see on need stendid Kitriinid siin keset saali nagu oluliselt, kus on põgusa graafika väljas kui nüüd ütleme selle loo nagu taustalt jälle just see kaanon, mida meile Juisudele räägitakse, ikka see, et oh, näed Sooster hakkas teaduslikku illustratsiooni tegema, sellepärast et seal oli ideoloogiline surve väiksem ja, ja ütleme see, et sellega korrakski karusselli nii kaugele juutide hea viite sellest tuli nii. Aga samas mingis mõttes paradoksaalne, et Sobolev üldse sai sellise nagu ametiposti teda seal nagu tolereerita, ta sõbrad said seda teha. Et milline see ideoloogias. Sobolev oli nagu õigel ajal õiges kohas sulaaja. Ta hakkas nagu erakordselt andeka, intelligentse oraaniks. Mõjuva isikuna kerkis esile sulav viiendate lõpakas, samm väljaannetena kunstnik-kujundaja ametikohti ja, ja ju ta seal ikka õigustas ennast ja teiseks ta valis endale nišiteadus. Tead, meil käib siin üks väga vinge kunstiajakiri, ilmus sääsed, antakse Itaalias väljajaan, eelmine viimane musse, palun väga, nägu täielikult suured interteadusega tähendad. Saal Ansobrist tegigi intervjuule kunstnikuga, kes töötab praegu Nõukogude teaduse mingisuguse narratiiviga. Ta räägib kolmel lehekülje all sellist juttu, et nõukogude teaduse kõrgteaduse skeene oli kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel. Ta on maailma üks kuumemaid. Näiteks tähentslav lemm kirjutas oma Solarise nõukogude kosmoseuurijad, et igasuguteooriate põhjal neid avaldada. Käisin seal endal nagu sai ligi, et see oli aga kuumaga dünaamiline, aga kummaliste suundades arenev selline distsipliin, mis tegeles sageli asjadega, mis nagu läänes üldse kedagi huvitanud või nagu ei võetud niisu realistlikult seda asja ette kui vajama ja sellel samal väljal neid on ka, eks ole, tähtis tegelane Sobolev, kes hästi tunneb selle naljareegleid, teab kui kaugele minna ja haarab siis kõige väärtuslikum väljend pakkuda. Niimoodi. Liit noh, Tallinn vastuolud ühiskonda, eks ole, tali ju tegelikult väga huvitatud sellest, et reakodanik saaks teadusest aru, sest progressi narratiiv oli niivõrd oluline ja oli selge, et ilma progressita, no me ikkagi seal edasi ei lähe, meil on lubatud, see kõik peab olema ja ta oli tohutult huvitatud sellest teaduse propageerimisest, eks ole, see on väga raske, eriti kui seal on seal tuumafüüsika ja nutmata see füüsika õpik, millega seal tegeletakse. Ja esiteks, siin liikusid suured rahad, teiseks, siin ei tsenseeritud seda asja nii väga. Et noh, lõpuks anneni peatähtis, et kassiiri püüab, ei ole tähtis, mis värvi ta on. Kui meil ikka jutt läheb teadusestatud peale kasvuste kosmosest ja siis me läheneme asjadele teise nurga alt. Nii et ma arvan, et see oli Nõukogude Liidu vabam sfäär, kuigi kindlasti samasugune bürokraatlik, totalitaarne, mida iganes, aga Ta täiendas igast asjadega tohutul tänase sai füüsikuid, sai Nobeli preemiaid ja noh, talikünnise, mingi Brežnevi aja õitsele puhkemise ikka vist üsna avatud süsteem. Ja teiseks vaata jumal, millega siis niisugune teadus tegeleb, see on erakordselt huvitav, ei ole nii, et ütleme mingi sooste, kes tunneb, et ta huvitatud surealismist Anjani. Ta saab järsku Moskvas elades aru, et sorry 20. sajand, teine lõppraketid lendavad kõik ja ja, ja lõpuks leiab ta ju kogust selle sfääri, seal absurdse musta huumori, kõikide võimaluste hüpoteetilise sfääritsed samast kosmilisest teadvusest, Daniel, mida ta juhuslikult siin oma argielus niukses Raismina ei näe, ega isaga. Nii et ma arvan, et see oli soosterile erakordselt innustav ja soosteranice klassikalises mõttes kõigepealt utoopia sfääri, eks ole, siis füüsika õpiki jah, mida sa sinna sats hiljuti tutvustasid, see on ju põhiliselt ju utoopiline taanlane, niuke, sümpaatne, ta igat jaatab teadust, töötab kaasa Tallonninima tiga suguste, maiste meistrite vahenditega püütakse kogu seda teaduse mõtet loogikat kuidagi lähemaks rea inimesele teha ja ja nii edasi. Samas muidugi ta puutub kokku seal ju igasugu mõistetega, mida ilmselt 20. sajandi teise lõpupoolel modernistliku kunstnikele oli kasulik sa teada saada matus ja soojussurm, mida, mida kõike nad seal ei tegem, mille vastu nad huvi ei tundnud. Et see kõik põrandast teda ja siis kuskil kuuendate keskel on kriis, ilmnähtav kriis, siis sisenevad nad köik Sobolev, Sooster, kappakov, kes juba teeb samade ajakirjade jaoks, eks ole, illustratsioon sellises düstoopiasfääri ja see on üsna kontsert, realistlikku, kunstimaania, paguneid sisenevad ja ja selleks on, mis need Soosteri Ameerika teaduslik-fantastilise kirjandus ja vene keeles välja antud tõlkida. Ja tema oli nende üks prominentsemaid illustreerijaidilistraatoreid ja need on eranditult tema kõikide stopiaga tegelenud, eks saar, tulnukad, tsivilisatsioonide konfliktid, häving, noh, täiesti säilsete. Mis peegeldavad muidugi tama järjest pessimistlikumaks minevas maaliloomingus ja siis nendes Tänase mälu loe rubriigi kangelaseks on Alfred Vaga sündinud 1885. aastal on ta kõigile ilmselt tuntud kunstiajaloolase Voldemar paga vanem vend. Kuid erinevalt Voldemar vagast, kes jäi Eestisse, põgenes Alfred Vaga 1944. aastal Saksamaale sealt Taani ja hiljem Argentiinasse. Alfred Vaga kunstikriitiku karjäär algab 1921. aastal. Kuid kas ja mil määral ta paguluses kunstikriitikat viljeles, ei oska ilma põhjalikku uurimused ta paraku öelda. Alfred vagast on 80.-te keskel Eesti kunstimuuseumis töötades artikli kirjutanud kunstikriitik Harry Liivrand. Artikkel ilmus Eesti kunstimuuseumi kogude teatmiku 1989. aastal ning on teadaolevalt ainus käsitlus Alfred vagast. Tere, Harry Liivrand. Tere, tere hiljuti Märt Laarmani artiklist nime A vaga lugedes möönma, et ma sellise teatava üllatusega naeratavat otsa ei saa kuidagi Voldemar vagale viidata ning tõepoolest selgub hetkel Alfred Vaga ehk Voldemar Vaga vend ja Tiiu Talvistu oli nii kena, et juhtis mu tähelepanu asjaolule, et sina oled Alfred Vaga kohta kirjutanud. Ja siin me siis nüüd oleme. Sinu artikkel Alfredo ragast ilmus Eesti kunstimuuseumi toimetistes 89. aastal. Selle artikli on selline kultuurilooline selline nagu toon või et mind hakkas huvitama, et mis asjaoludel ja kuidas vagast sattusid kirjutama, et millisesse sellisesse uurimuslikku konteksti või, või mis see tekst nagu paigutamine, mis olukorrast kirjutatud on. Mahla taga nime tean ma juba väga ammu, sellepärast et juba kümnendas klassis mul õnnestus Tallinna antikvariaadist osta tema monograafia 39. aastal ilmunud Nikolai Triigist. Ja juba siis hakkas ta mind huvitama, kes ta on, et Voldemar Vaga Magraafiad suureta eesti kunst ja üldine kunstikoolid mulle selleks ajaks juba olemas. Ja siis ma avastasin enda jaoks Alfredi nime ja hakkasin uurima, kes ta selline on. Ikka ülikoolis oli mul tema vastu juba suur huvi ja teiseks Voldemar Vaga rääkis mõnikord ka loengutes oma vennast. Aga kunstimuuseumis tollal, kus ma töötasin, oli teatritel alati võimalus valida ka veel mingi uurimuslik teema, mis otseselt ei olnud muuseumi näitustega seotud, aga mis puudutas loomulikult siis Eesti kunsti ajalugu laiemalt. Inge Teder alati soovitas ja soodustas sellist tuurja tegevust ja siis ma rääkisin talle, algselt magas, ta ütles väga TH kirjutama. Ja artikkel valmis tegelikult juba 1986. aastal. Aga seda ei saanud tollal kohe alguses avaldada. Sellepärast et tal oli ikka nii reaktsiooniline imidž. Et artikli avaldamisega tegelikult tuli oodata tõesti nii-öelda perestroika kõrgaianjat ilmus alles 1989 oleks muidugi võinud ilmuda aasta või paar isegi varem. Ja loomulikult oli selle artikli tarbeks vaja külastada tollaseid raamatukogu, kinniseid, fonde, et saada juurdepääs, eks ole, eestiaegsele ajakirjandusele, samuti saksa okupatsiooniaegsele ajakirjandusele, kus algselt väga väga sageli siis kirjutas. Nii et ma loodan, et ta artikkel täidab informatiivse koha siiani selle selle meie jaoks endiselt üsna varjus olnud kunstiteadlase elust ja tegevusest, aga loomulikult peaks teda nüüd palju tõsisemalt edasi uurima. Ma arvan, et tema kohta on nüüd palju kergem hankida arhiiviandmeid kui, kui see varasemalt ori Alfred Vaga õppis ka maalikunsti tõdet seal artiklis, et ühtki tööd ei ole teadaolevalt säilinud. Ent TEMA Impressinistilist õppejõud on kindlasti Alfred Vaga kui kriitiku maitse-eelistusi ja hinnanguid mõjutanud. Et kriitikutele või, või vähemalt mulle heidetakse pidevalt ette, kuidas me ei tea kunstist mitte midagi kuid samal ajal tegelikult kasutusel kedagi risti vastupidine trafaretne siis räägib sellest, et kui autor kunstnikuna läbi lööd, siis ta hakkab kriitikuks, et kas me saaksime Alfred Vaga puhul viimast trafaretti tarvitada. Minu meelest siiski mitte, ehkki ma tõesti ei ole näinud ühtegi tema originaaltööd, olen ma näinud fotosid tema töödest ja need kuulusid siis Voldemar vägale näiteks noorem Alfred Vaga autoportree umbes kahekümneaastasena on, on väga kena realistlik portree ja, ja ma olen paaride ma üksikut sellist figuraal kompositsiooni kavandit ka näinud omal ajal ja need jätsid mulle temast täiesti professionaalse mulje. Aga võib öelda tegelikult seda, et, et vagal tollal, eks ole, ta sündis 1895 ja siis suri 1980. Et ta oli väga impulsiivne, temperamentne ja nii-öelda maailmale lahti olev persoon, kes ei osanud veel peale algkooli lõpetamist oma tulevikku defineerida, et ta tundis huvi kunsti vastu, ta käis tõesti laikmaa juures kursustel, aga see on tema jaoks nagu see kõik huvitas tegelikult suur linn. Ja sellepärast ta ta sõitis edasi Peterburi ja otsustas, et ta hakkab seal kõigepealt siis natukene kunsti õppima ja natukene ka kunstiajalugu õppima. Aga tundub, et ta seal väga kaugele tegelikult ei jõudnud ja seda on väitnud mulle ka Voldemar Vaga mitmel korral, et ta vend veetis suurema osa oma ajast Ermitaažis kogusid ja oli kunstist selles mõttes nagu suures vaimustuses, et teda rohkem Raulasid tööd ise. Ja loomulikult luges ta siis väga palju venekeelset kunstiajalookirjandus sinna juurde, ta vene keel oli hiilgav ja et ta luges ka siis saksa keeles mitmeid autoreid, kahjuks ei ole teada siis milline oli konkreetne see lugemisvara ja tegelikult põhjus Peterburist lahkumiseks 1915. aastal ja vabatahtlikuna sõjaväkke minek oli seotud duelliga. Ehk siis Alfred Vaga oli ka võrdlemisi tormiline oma seltskondlikud elus ja, ja kutsus duellile ühe härrasmehe daami pärast. Ja haavastada väga tõsiselt ja et pääser kohtust astus ta sõjaväkke, ta põgenes tegelikult sõjaväkke ja võttis osa siis, eks ole, Vene-Saksa idarindel esimese maailmasõja ajal sealt siis pööras tagasi juba Eestisse, 1918. aastal võitles vabadussõjas ja lahkus siis 1921. aastal armeest kapteni aukraadis. Ja kujutad ette, et samal aastal avaldas ta oma esimese kunstiteaduslikud artiklid. Muljetavaldav lõke, mida nagu vööde järele võtta või, või enam ei olegi võimalik. Ma võin täiendada seda veel, et loomulikult teatud fakte ei saanud tola artiklisse sisse kirjutada, need on mul käsikirjas siiani, mida ma professor vagalt üles kirjutasin, aga ütles mulle tollal seda, et tema vend ka siis idarindel, küll siis Poolas, küll siis kaliitsias, kui võimalus oli, külastas ta kunstimuuseume ja külastas sealseid aristokraatide loss, et vaadata kunsti, tutvus väga palju ka näiteks kirikukunsti külastades kirikuid. Nendel huvi oli kogu aeg tegelikult siis kunsti vastu. Siit tulekski minu järgmine küsimus, et sinu artikli nüüd ka praegu öelda oja ja Alfred Vaga bibliograafia põhjal. Natukese alusel, mida ma tänaseks lugeda jõudsin tundub mulle, et erinevalt minust ja kogu sellisest tänupäevasest kunstiteadusest ja kriitikast üldisemalt. Mulle tundub, et Alfred Vaga kriitikast kui küsimusest ei huvita need asjad väga, ei tegelenud niisugunegi enese refektsiooniga vaid ta keskendub kuidagi väga konkreetselt kunstile teda huvitabki kunst kui probleem, et kunstiajalugu ei ole. Historiograafia, ei ole see, mis teda tegelikult nagu probleemina köidaks, et kas see on enam-vähem pädev kuvand. Ma olen seda ei ütle sellepärast, et, et see oleneb lihtsalt väga uurimisteemadest, kui ta ikkagi avaldab oma väga põhjalik jaa ilmumisel sensatsiooni tekitanud raamatu Eesti kunsti esimene siis seal ta tegeleb ju ikkagi ka isograafia probleemiga ja ta esitab ju täiesti uues valguses Eesti kunsti ajalugu, oponeerida seks, ola, senist baltisaksa narratiivi, eks ole, et eesti kunst on mõjutanud eelkõige sakslaste poolt, tema toob välja hoopis selle baldas kandja kontseptsiooni, et hoopis siis Skandinaavia eelkõige siis rootse ojamaa on mõjutanud Eesti kunsti ajalugu. See on tegelikult tollal ei olnud ju täiesti uus seisukoht. Kui Alfred Vaga, kui nüüd ütleme, tema kunstikriitika juurde jääda, et tähendab, kui ma sulle historiograafia küsimuse esitasin, siis ka mul oli nagu küsimus, et, et noh, et sa oma artiklis räägib ka sellest Baltosca endast. Et huvitav, et vaat, kuivõrd ma seda raamatut ei jõudnud nagu Oxford sissejuhatuse vähemalt üritama läbi vaadata. Et kui palju ta nagu reflekteerib selle kunstiteaduse alal. Aga kui tema nagu kriitiku tegevust võtta, siis kas sa tead, kui palju Alfred Vaga ise kunstnikega suhtlased, kui ta, kui ta Triigist mäest või näiteks koordiks kirjutab, et paljude nendega nagu lävised vähemalt ühes artiklis akordi suhtes leidsin viit, et noh, et ta räägib töödest, mida koort ei ole nende laiemale avalikkusele veel näidanud. See on loomulikult oluline küsimus alati kunstikriitika ja kunstnike puulatelt, kui lähedastes suhetes on siis mõlemad pooled ja, ja Alfred väga puhul saab konkreetselt esile tuua seda, et, et olid kunstnikud, kellega ta oli väga heades sõbralikes suhetes, kes võitjal head tuttavad nagu koort, nagu triik baldad toomas Berg näiteks Ferdis Anna mees, mitmed-mitmed, teised veel. Ja samas on väga huvitav, et ta tegelikult proovib hoida nendega distantsi, et see on selline väga objektivistlik kunstikriitika kunstiajalugu, millest ta lähtub püüab tegelikult ennast ikkagi distantseeruda kui sõber sellest loojast ja jääda objektiivseks ning tema monograafias või Monograafiates on ju ka kriitilisi märkusi nendesamade kunstnike kohta, kes on tegelikult tal head sõbrad või head tuttavad. Nii et see on võrdlemisi tähelepanuväärne, aga samas on muidugi terve hulk kunstnikke, kellest kirjutab üksikartiklit, kes on Talle võrdlemisi võõrad, et kellega ta nii väga ei suhtle, kommenti, kellesse ta suhtub väga hästi oma artiklites ütleme näiteks Amandus Adamson või, või ütleme, Köler, tema esimene monograafia, mis on üldse Eesti esimene kunstniku monograafia. Ja Köleri puhul on huvitav ka see, et tegelikult olla seene hakkadeemism nii väga ei meeldi, aga ta hindab küünart esimese eesti rahvusest professionaalse kunstniku, ta paneb ta väga hästi paika ja ja ütleb, et, et tõesti ilma köörite me lihtsalt ei saa. Samamoodi kui ta kirjutab ka Weitzenbergi või siis juba palju rohkem Amandus Adamsoni rõhutab ta ju nende nende tähtsust siis rahvusliku skulptuuri koolkonna rajajana. Ja huvitav loomulikult on see, et, et ta on ikkagi tolleaegse kirjasa sõna kaudu niivõrd hästi informeeritud rahvusvahelises kunsti pildistada, ta toob pidevalt ju paralleel näiteid mujal kunstikeskustes toimuva Kansasest. Pariis on see siis Berliin, Skandinaaviamaad, Soome, mis näitab tema väga head kunstitaju kunsti tunnetamist. Sest sest see on hämmastav, kui nüüd uskuda Voldemar Vaga siis tema vend ei käi mitte kusagil välismaal. Et tema vend välismaal käis nii-öelda esimese maailmasõjaidarindel, see ongi kõik ja siis juba 1944 emigreerus, eks ole, põgenes siit. Nii et teda ka vahepeal muidugi võiks seda rohkem ka uurida. Mul on tunne, et Alfredi puhul võiksid avaneda ka ehk tulevikus mingisugused uued, sellised dokumentaalset tõestus sellest, et äkki ta ikka näiteks Riias või Helsingis käis. Mine teha kusagil kaugemal veel, sest ka mina ei tahaks seda, seda neid uskuda. Tõesti. Ta on 20 aastat kusagile ei käinud, aga siin Alfred Vaga nende loomingut kokku võtvana. Et kui ma kirjutasin oma artiklit, siis loomulikult tollal ei saanud ma kasutada veel siis väliseesti ajakirjandus sela süstematiseeritult. Sellest taustast väga avaldas ka midagi välisEestis ja ta kirjutas ka seal väliseesti kunstinäitustest. Täpselt ei ole teada, kas tema esimesel perioodil siis Kopenhaagenis, kui ta põgenes Tallinnast ja peatus siiski lühikest aega Taanis, kas ta siis seal ka midagi Giulis kirjutada, aga sealt sõitis ta New Yorki. Ja, ja kindlasti on ta New Yorgis aidanud korraldada kunsti näitusi, Kirnastan ta seal ka midagi avaldanud dollastes New Yorgi või Ameerika Eesti lehtedes ja New Yorgist jälle omakorda reisis ta siis edasi Argentiinasse ning tema lõpp on selles mõttes põnev. Ometi on veel inimesi seal, kes mäletavad tema töid ja tegemisi Argentiina Buenos Airese nagu Eesti majas või kui eesti vanadekodus, kus ta oma tollase abikaasaga organiseeris siis muusika ja kunstiõhtuid, pidades ettekanded siis eesti kunstist ja ja kui oleks võimalus, siis võiks ju keegi keegi minna ja uurida tema jälgi seal see oli väga põnev, et sellest ajast on möödas, eks ole, ta suri 1980 on ju möödas, ainult eks ole, 35 aastat, et ma usun, et neid inimesi kindlasti veel on, kes, kes midagi mäletavad. Aitäh, Harry Liivrand. Palun väga. 1924. aastal avaldab Alfred Vaga ajakirja looming teises ja kolmandas numbris artikli pealkirjaga kriis Eesti kujutavas kunstis. See on mitmel põhjusel meeleolukas lugemine. Olen siin kunstiministeeriumis ja ka teisal korduvalt tutvustanud muutuseid ühe või teise Eesti kunstiajalooperioodi käsitluses või ka tõsi, märksa harvem. Olen rääkinud muutustest tänapäevases peavoolukunstis. Alfred Vaga artikkel algab selles kontekstis tagantjärele, lugedes väga meeleoluka sissejuhatusega, kus autor tõdeb, et Eesti kunsti ajalugu on meil nüüd juba 15 aastat ning on aeg heita sellele retrospektiivne arvustuslik pilk ning tehtule tehtavale hinnang anda. 15 aastat on möödunud esimesest iseseisvast Eesti kunstinäitusest ja viis ajast, mil eesti kunst riiklise iseseisvuse läbi kodanikuõigused omas. Need ajajärgud on iseenesest väga lühikesed, kuid meie oludes siiski selleks pikalt küllalt, et lubada heita arvustavat pilku meie kujutava kunsti arenemiskäiku, tabada juhtmõtteid ja eesmärke, mis olnud jõulisemat, eks meie kunstnikud ja loomingus ja kunstilises tegevuses teha kokkuvõtet saavutatud väärtustest ning hinnata meie kujutava kunsti praegust sisemist ja välist olukorda, tema elu, jõulikust ja kandvamaid põhijooni. Tsitaadi lõpp, nagu juba artikli pealkiri viitab, ega midagi rõõmustavat ei ole alles 15 aastat loomingut ja juba oleme kriisis millest, kui vahepealsete kümnendite kriitikat lugeda ei ole tänini õnnestunud väljuda. Tsiteerin stiilinäitena mõned lõigud. Areni ja Janseni juures võime aga juba kindlasti rääkida tagasiminekust, sest suure produktsiooni peale vaatamata ei ole kumbki viimastel aastatel andnud Töid, mis oma kunstilise väärtuse ja ette seatud kunstilise ülesannete poolest vastaks nende parematele töödele varasemast ajast kuigi neist mõned siiski kunstitöödena vastuvõetavad. Kuid Paul Burmanist kui kunstnikust ei saa vist üldse enam juttu olla. Koguse arvurikas tööde hulk, mis ta esitanud viimastel kunstinäitustel ei suuda kunstiliselt pakkuda mitte midagi, siin on mindud lõpliku languseni. Samuti ei või ka Karl Puurmani kui maalijat Paul Raudi ja Tassad nähtavasti enam loovate kunstniku tena arvestada. Vähemalt ei ole keegi neist, ent pikema aja kestes millegagi ilmutanud kellest hea meelega vastupidist konstateerib. Need on laipemann mägi, nüüman, Vabe ja iseäranis koort. Esimene on endiselt värske ja loomisjõuline. Kahjuks ei ole ta ka laiemale publikule võimalust andnud pilku heita oma uuematele töödele, millest nii mõnigi suuremat tähelepanu väärib. Mis puutub mägisse, siis näib, kui oleksid ainult leidnud alles oma möödunud aastal loodud Capri Rooma motiive käsitlevates maalides. Need on sisuliselt sügavamad hingestatumad ja maaliliselt usutavamad kui kõik see, mis ta andnud varemalt. Stilistina esineb samuti Vabe kuid täiesti lahku minevas suunas. Tuues eesti maalikunsti niinimetatud internatsionaalsesse kunstitüübi, on ta seni ainuüksi jäänud selle enam-vähem ehtsaks võltsimatuks harrastajaks hea tehnilise kooli peale vaatamata siiski mitte mitte pääseda suurtes diletantismist, mis paratamatu nähtusena selle kunstitüübiga kaasas käib. Kui sa võrsunud, ei ole teatud rahvuse, kunsti loomulikust arenemiskäigust vaid võõras mullas puhkenud taimena kunstlikult üle kantud, veel valmima Ta pinnale. Pealegi kui selle kandjal puudub eriliselt sügav ja impulsiivne andekus. Produktiivsuses võime rääkida ka Mildniku juures, kuid töödest, mis küüniks üle halli keskpärasuse vaevalt tsitaadi lõpp. Kallid kuulajad, võtke arvesse, et artikkel on kirjutatud 1924. Alfred Vaga jaga hinnanguid surnud kunstnikele vaid oma kaasaegsetele. 1924. aasta kümnendas Loomingus ilmub Alfred Vaga artiklile August Alle sulest vastulause pealkirjaga kunstikriisist ja kunstikriitikast. Mitte 14-st käändest eesti keeles oleks vähe, aga kriitikast rääkimiseks võiks võtta kasutusele mõiste otseütlev kääne. Mul ei ole sellele mõistele või mõõdikule veel definitsiooni. Ent usun, et vaga ja alla diskussioon võiks olla üks tekstikorpuseid, mille toel seda välja töötada. Tsiteerin August Alle hinnangut Alfred Vaga ülevaatajale eesti kunsti hetkeseisust 1924. aastal. Esmalt tuleb konstanteerida, et Alfred vagan mainid artiklitega eesti kujutava kunsti üled tükki tänuväärne tööd ära teinud märkides aasta-aastalt meie kunsti väärtuslikumate teoste tekkimislugu üksikute meistrite ateljeedes. Jälgides kunsti üldist arenemiskäiku ja selle avaldusi kunstinäituste näol on tehtud tükk tüütud registreerimistööd, on loodud mingisugune süsteem eesti kujutava kunsti arenemiskäigus meie kodumaa kitsaste ebasoodsate olude tõttu kiratsemisele määrad kunstielu juhuslikest avaldusi. Kuid veel enam on kokku kuhjatud hulk andmeid kasutamata toores materjali pärastiseks läbitöötamiseks autorile enesele kui ka teistele uurijaile ja selles registreerimistöös ja toores materjali serveerimises peitubki võib olla autori päämine teenen sest Alfred Vaga väiteid oletatava eesti kujutava kunstilanguse põhjuste ja vaateid õige arenemise suuna kohta ei saa kuidagi pooldada. Selle juures ei saa mitte ise loomustamata jätta Alfred Vaga kunstiarvustuste omapärast kategoorilist stiili. Selles on ilmtingimata midagi sõjameheliku, nõnda et tihtipeale ei ole mitte kerge vahet teha, kus lõpeb endine esimese diviisi staabiülem kapten vaga ja algab praegune kunstiarvustaja Alfred Vaga. Tema hindamise lõpptulemus on, et meie kujutava kunsti keskkohta on kandvate jõududena püsima jäänud maalijad, Lippmann ja triik ning kujur koor, ümbritsetud kõikuvate, paiguti diletantismi kalduvate võimistega Mägi areni, Janseni ja nüümaniga, kelle kõrvale noorematest olid tõusnud vaid Vabe ja Milnik Mägija Babe, diletandid Aulik kunstiarvustaja. Kas te mitte ei eksinud? Vast tahtsite sellega öelda, et Mägija Vabe on hotendatid? Sellel väitel oleks sama palju loogilist alust kui eelmisel tsitaadi lõpp. Ma ei tea ega adu Vagaja alle diskussiooni täpselt tausta ent hermeetiliselt nii-öelda tekstipõhiselt alle kriitikat paga artiklitele vaadates pean ma pagaga nõustuma talle sõna otseses mõttes peksab segast ning väga ei jäta seda nii ja avaldab loomingu 1925. aasta esimeses numbris omapoolse vastulause pealkirjaga arvustuslik omavoli, kus end alle kriitika vastu kaitseb väga artikkel algab lõiguga. August Alle juhuslik kunstiarvustaja ja asjaarmastaja omal alal, nagu ta ennast atesteerib, on heaks arvanud minu kriitilist kirjutist kriis Eesti kujutavas kunstis ja monograafilist etüüdi Nikolai Triik arvustusliku vaatluse alla võtta. Poetada nende kohta mõningaid, mitte midagi kohustavaid, ääremärkusi ja eriarvamist kuna millegagi kohustava vältimiseks ei olevat ta oma kindla äratundmise järele sel alal küllalt kompetentne. Kui herra alle oma artiklis tõesti ainult sarnase iseloomuga ääremärkuste ja eriarvamuste avaldamisega oleks piirdunud, ei oleks mul arvatavasti mitte tarvis olnud selle puhul sõnavõtt. Ent herra alle astub enesele ette seatud ülesande piirkonnast märksa kaugemale. Ja seob minu nimega väiteid ja arvamisi, mida ma üldse avaldanud ei ole. Utreerib ja moonutab avaldatuid, leiab sel kombel minu kirjutistest suurema ulatusega omavoli ning pühendab siis mulle menturlikud õpetussõnad kunstist, kunstikriitikast ja kunstiajaloost. Tsitaadi lõpp. Samas Loomingus number 1925 ilmus vaga vastulause järel kalle võrdlemisi emotsionaalne röögatus kunstiarvustaja. See algab ülejäänud konteksti arvestades suhteliselt neutraalsel toonil, tsiteerin. Kergem tahta olla tõsine kutseline kunstiarvustaja. Ent kui palju on selleks vaja eeldusi? Selleks on veel nii vähe kujutava kunsti puhttehnilise külje tundmisest ja mõnekümne kunstilugu käsitleva teose läbilugemisest. Esmalt on vaja maitset, palju peent maitset. Ent see peen ja valiv maitse kujutava kunsti alal on sarnane õrna kiuline taim, mis vaevalt kunagi võiks valmida meie kehva ja kitsa kodumaahallis hõredas vaimilises kliimas. Meie üksikute kunstiharrastajate keskel, kes on juhuslikult tegutsenud kujutava kunsti arvustuse alal, peatuksin ma esmalt Hanno Kompuse juures kellel on selleks eeldusi, et vastava töö ja süvenemise järel temast võiks meil kujuneda tõsine ja soliit kujutava kunstiarvustaja. Tal on kaunis kvalifitseeritud maitse, mis nii väga vaja lina, just modern kunsti hindamise juures. Ja eriline tundemeel, ma ütleksin, närv tabada kunstiteose juures olulist temasse sisse tunda. Jaa, Kompus oleks vist ainus. Ent mis puutub Alfred vagasse, kes oma arvustustega juba praegu pretendeerib mingisuguse teadusliku tõsiduse ja asjalikkuse peale siis ei ole mul vähimatki usku, et temast lähemas tulevikus võiks kujuneda tõsiseltvõetav kunstiarvustaja. Tsitaadi lõpp. Vaga heitis oma vastulauses arvustuslik omavoli allel ette ebajärjepidevust hinnangutes ning pärast vaga kui kriitiku pädevuse kahtlemises keskendub alle oma seisukohtade selgitamisele mille võtab kokku artikli lõpu paragrahvis fraasiga missuguste võtmetega Alfred Vaga neid mõistatusi kavatseb lahendada. See ei huvita põrmugi tsitaadi lõpp. Ma ei ole kindel, millise mulje teile, kallid kuulajad referaat jättis, mille teile äsja ette lugesin. Sest loomulikult üritasin ma ajakirjandusliku populismi huvides teieni võimalikult kollased, mitte sisulised tsitaadid tuua. Kui ma selle vaidluse leidsin, olin erakordselt elevil. Ent kui aus olla, siis tegelikult on neid artikleid võrdlemisi igav lugeda. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on seekord sõitke vahelduseks jälle riigiga. Riia fotokunstibiennaalil on nii-öelda vaheaasta korral väike programm kolme näitusega Riia fotomuuseumis alma galeriis Daile teatrigaleriis. Läti kunstimuuseumi peahoone vastas juurte ehituses on hetkel näitusevahetus ent 29. aprillil avatakse seal läti modernismi teoreetiku ja maalikunstniku Roman suuta isikunäitus ja nagu te teate, eesti modernismi ei oleks ilma Lätita. Renoveerimise käigus ekspositsioonipinnaks muudetud. Muuseumi kuplialusest on veel kuni 24. aprillini väljas läti feministide grupinäitus ning pool korrust allpool veel aprilli lõpuni metsot into meister Gundars Siietins. Raske loomulisemat vastuolu, kui need kaks kõrvuti asetsevat näitust on keeruline ette kujutada. Riia börsihoones on Francisco Jakapriisid, mille teisest trükist on muuseumi kogus 78 lehte. Tõotab olla mõnus vaheldus ning samas börsihoone kõrval. Arsenalis on suur Läti fotorealismi näitus ning pärast pikka pausi on taas avatud ka projektiruum arsenali teisel korrusel, mis vahepeal trepi remondi tõttu külastajatele suletud oli. Projektiruumi autoriks on seekord Kristo Suzzillo. Lätti võrdlemisi kuulsa ja pärjatud tsenografistide paari pool asub ja kaasaegse kunsti keskuses. Kim on nüüd uues kohas, kui te veel ei teadnud, minge otsige üles. Samas Läti kaasaegse kunsti keskuse offis. Galeriid ei ole mõtet enam otsida. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium tänases saates kõlas intervjuu kuraator Eha Komissaroviga kuristi kriitik Alfred vagast rääkis kolleeg Harry Liivrand. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.