Ja olgu sul oma keha ja oleksin suvastakmaal Ta ja ehitanud tulistaud tee endistest autodest häälekujusse. Kliinik mis maha. Ja elan sinus. Tod wie Sontvor, mis liivaks saab? Ta rõhtus seal tagatisi, meri. Et las klaas, Tatveeessant, mis taasliivaks saab? Madorganud väes on küll lahti Muttik mõnest seigast peitunud naise naerdes raam merest haude, kas suudan kõiki kaitsta? Kallak võima Tüürs lääde sulgeda kõik uksed. Auh riputada formal raamahana vetikad aknale plindris Sammer. Haavatu torkamas sukelduda Landmise surnuks veritseda võõrden, kõris, kägistatud sõnad. Liliani Plut litaania perest vaid jah, öelnud, et sinu verest, mis voolab. Minu verest hangub. Tutt kuni see voolab Et saht, õrnsilmne surm, titt eesti lifti, sõna armastus, Treime ster kaks kordes surf. On tõsi, et palsameeritud minevikust kehad tõusev aga iial mitte elud. Kas sul jäi siis nii see elamsarni, kuid tase hoitud, hiilgus esemest kas elada võib kõigi soovi järgi läbi ajas sinust tõukuda. Tõusulaine põikab üle aja. Kas ma kunagi nagu sina poleks ikka veel surnud?