Vikerraadio tervist, head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit, algab huvitaja. Saade on täna, on teisipäev, me räägime tervisest ja räägime liikumisest. Eeskätt just sellest, kui palju liiguvad meie koolinoored ja Tartu Ülikoolis on tehtud üks doktoritöö hiljuti, mis näitab, et mitte just väga aktiivselt. Miks siis noorem, et ei liigu, mida annaks ära teha kooliski, selleks, et õpilased saaksid oma minutid ja tunnid täis, mis tuleks liikuda, tervis hea oleks ja korras püsiks. Sellest siis tänases saates juttu teemegi. Ja tunni teises pooles vahendame ka teadust, portaali, novaator, terviseuudiseid. Meile tuleb stuudiosse toimetaja Marju Himma. Ja saame teada, et pikaajaline alkoholi tarbimine mõjutab meeste ja naiste ajusid erinevalt. Ja teine teema, millest ta räägib, on pikaajaline antidepressantide ja psühhiaatriliste ravimite tarvitamine mis mõjuvad kognitiivsete oskustele. Sellised teemad tänases saates ja mina olen toimetaja Meelis Süld. Nõnda siis tänases saates räägime Koolinoorteliikumisest ja meil on Tartu stuudios Tartu Ülikooli liikumislabori peaspetsialist Kerli Mooses, tervist. Tere. Ja Kerli, oli ka see, kes kirjutas siis doktoritöö sellest, kui palju meie koolinoored liiguvad ja selle juhendaja on või oli Merike Kull, kes on liikumislabori juhataja. Tervist. Alustame sellest, et, et kui palju siis peaks üldse kooli eas noor inimene liigutama päevas. Lähtuvalt liikumisaktiivse soovitustele, siis peaksid noored iga päev vähemalt 60 minutit olema sellise intensiivsusega aktiivsed, et neil tekib soojatunne ja hingamine kiireneb. See on siis mõnevõrra rohkem kui täiskasvanud inimestel või kuidas, sest et räägitakse siin sellisest poolest tunnist päevas vähemalt. Jah, täiskasvanud inimestel on, on tõesti need soovitused mõnevõrra teised. Ja nüüd ongi küsimus selles, et kui palju siis tegelikult meie noored liiguvad nõnda palju see, kas see 60 minutit üks tund aktiivset liikumist päevas tuleb kokku või ei tule. Ja kui uurima hakkasite, siis ilmselt kahtlustasid, et ehkki tule Jah, tõesti, et kuna varasemad uuringud, mis on küll küsitlustega läbi viidud näitavad ligikaudu 16 protsenti, siis noortest koolilastest liiguvad vastavalt soovitustele. Et ja meie andmed siis samamoodi näitasid seda, et me küll vaatasime ainult koolipäevasid aga et koolipäevadel ligikaudu veerand õpilastest distäitsidele soovituse. Mis tähendab seda, et, et suurem osa tegelikult kas siis istub või liigutab, aga mitte nii palju ikkagi. Jah, tõesti, nii see kahjuks on. Aga teine asi on see, et kui palju sellele ka tähelepanu pööratakse või kui palju sellele koolis õpetajad koolikeskkonnas tähelepanu juhivad. Et lapsed võiksid rohkem liigutada? No meie uuringus olnud koolidestan näha kahjuks see, et, et ka ainetunnid on valdavas osas istuva iseloomuga, et seal sellist liikumist on vähe küll, aga meil on siin oma liikumislabori ja projektikoolidega see tore kogemused, et koolid ikkagi järjest rohkem lähevad sellele, kuidas laste liikumisaktiivsust toetada ja otsivad neid võimalusi. Kuid saame teada, et tõepoolest seal ütleme veerand koolinoortest seitsme kuni 13 aastastest õpilastest liigub vaid piisavalt, siis milliseid järeldusi selle pinnalt annab nagu teha, et, et kas me võime öelda öelda ka seda, et tulevikus meil tekivad tõsised terviseprobleemid nendel inimestel ja ja ma ei tea, meie meditsiinisüsteem saab palju suurema koormuse ühel hetkel või milliseid ohumärke selles uurimuse tulemuses tegelikult paistab? Ja kindlasti, et see miinimum minimaalne liikumisaktiivsuse soovitus ongi see miinimumtaseme, mis aitab lastel siis telliste tervislikku arengut toetada. Ja paljud varasemad uuringud on ka näidanud seda, et, et liikumisaktiivsus nii-öelda nagu kandub edasist ellu edasi, kui lapsed on noorese noorena aktiivsed siis on nad suurema tõenäosusega aktiivsed ka hilisemas elus. Ja kui nad on aktiivsed, et siis kindlasti avaldab ka nende tervisele positiivset mõju. Mismoodi te noorte käest selle info kätte saite laste käest seitsme aastane, kaheksa aastane ja kuidas kuidas nad olid võimelised kirjeldama kasvõi oma seda liikumist? Lapsedki Antside liikumisandureid, et sellised väikesed seadeldised iga päev siis kandsid hommikul üles, ärkasid, panid endale külge puusa peale, terve päeva kandsid. Ja seadeldis mõõtis, salvestas nende liikumisaktiivsust iga sekundi tagant. Ja no masin juba ei valeta, eks ole, või noh, võib ka valetada, aga, aga siiski tõenäosus on üsna suur, et, et sellised kogutud andmed on üsna täpsed. Ja nad on kindlasti annavad meile parema ülevaate sellest aktiivsusest, kui nüüd küsida lapselt endalt, et mis tema arvab, et paljud on liikunud ja lisaks siis sellele intensiivsele liikumisele või või soovitusliku Jesele liikumisaktiivsusele, see masin näitab, kui palju on siis selliste kehaliselt mitteaktiivset aega, kus siis laps on kas istunud või seisnud? Missugune see päevapilt siis või päevakava välja joonistus ühel koolis käivale lapsele? No üldiselt on niimoodi, et, et koolis kogu päevasest liikumisaktiivsusest lapsed said seda soovituslikku aktiivsust jälle ligikaudu veerand kogu päevasest, siis ja koolis, kui me vaatame siis tunnid, nagu ka varasemalt sai öeldud, on suhteliselt inaktiivsed, et valdav osa ainetundidest siis lapsed istuvad. Kehalisel kasvatusel on oluline panus kindlasti laste liikumisaktiivsuse toetamist ja enamuse aktiivsust tehakse väljaspool kooli. Kas tuli ka välja näiteks erinevus poiste ja tüdrukute vahel? Ja et nagu ka paljudes teistes riikides ja paljud teised teadusuuringud on näidanud, siis poisid on aktiivsemad kui tüdrukud. Aga mis meie uuringu puhul oli väga huvitav tulemus just see, et kui väljaspool koolipoiste-tüdrukute liikumisaktiivsuses erinevust ei olnud, siis just kool oli see päevaosa, kus tüdrukud olid vähem aktiivsed poisid. No poistel on ilmselt nagu trennid ja sellised muud tegevused ja võib-olla rohkem väljas müttamist kui, kui tüdrukutel ehk. No aga samas väljaspool kooli seda soolist erinevust ei tulnud. Siis võiks nagu arvata, et, et nad müttavad samal tasemel. Aga kehalise kasvatuse tunnid, need on siis see koht, kus lapsed saavad siis selle oma koormusega Kehalise kasvatuse tunniga on niimoodi et kolmandik tunniste nad saavad seda soovituslikku intensiivsusega liikumist ja samas kolmandik, tunnistan, on siis sellist kerget liikumisaktiivsust ja siis viimane kolmandik on kehaliselt mitteaktiivne aeg. Jah, aga samas kehalise kasvatuse puhul me peame ka silmas pidama seda tunni ainuke eesmärke ei ole ju jooksutada laps siis 45 minutit, vaid oluline on õpetada erinevaid oskusi, mis, mis oma olemuselt just õpetamisprotsess ei ole nii intensiivne. Aga samas sellise elukestva liikumisharjumuse seisukohalt ja et õpetada just neid oskusi, mida laps saab ka väljaspool kooli rakendada või väljaspool seda kehalise tundi. Et tal oleks need oskused harrastada erinevaid spordialasid, et, et see on nagu väga oluline. Mis piirkonnast need lapsed ja noored olid, keda te siis uurisite? Me valisime küll juhuvalimiga kõik koolid, aga pidasime silmas siis seda, et ühestki maakonnast neil ei oleks üle kahe kooli ja ja meil siis on 60 protsenti maakondadest, on, olid kaetud, selles uuringus Ja kas siin Eesti lõikes tuli ka mingisugust erinevust välja, et ma ei tea, kas, kas Ida-Virumaal näiteks ollakse aktiivsemad või Tallinnas või kusagil piirkonnas? Me ei hakanud nimodi maakondi omavahel võrdlema, sest ikkagi, kui me võtame maakonnast seal maksimaalselt kaks kooli, et et siis ei ole see pilt päris selles suhtes nii tõene, et hakata seal neid koole võrdlema. Juhendaja käest küsiks Merike kulli käest seda, et mis te arvate, et kas siin on ka ajas muutused toimunud, et kui praegu on selline tulemus, et et siin vaid ütleme veerand koolilastest saavad oma sellise piisava füüsilise liikumise vajaduse kätte, et, et kas, kas see võis olla ka varem tegelikult sarnane. Jah, seda küsimust on meil siin mitmeid kordi Varangu küsitud ja me oleme vaatanud neid uuringuid, mis ulatuvad 90.-tesse aastatesse ja neid ei ole küll väga palju, seepärast, et liikumisaktiivsuse probleeme ei olnud siis niivõrd tõsine. Aga nende üksikute uuringud alusel me saame öelda, et varasemad ulatusse protsent, kes piisavalt siis liikusid kuskil 50 60 protsendi juurde ja praegu siis on see siis ligi poole vähem. Nii et väga selge suundumus on liikumisaktiivsusele vähenemisele praegu toimunud. Huvitav, mis on need mõjutegurid ikkagi, mis panevad tänapäeval lapse pigem istuma ja mitte liigutav? Nii et nii nagu kõik muutub, muutub ka meie ümber olev keskkond ja kui me vaatame seda, mis toimub meie tehnikamaailmas, kus suund on väga selgelt võetud sellele et väga paljusid asju saaks teha istudes ja võimalikult vähe, ise pingutades, siis kõige selline võib-olla suurem mõjutegur ongi see, et me oleme jõudnud sellisesse istuvasse ajastusse. Lapsed ei ole muutunud kusjuures ja oma täiesti julgelt julgeksin siin kinnitada, et lapsed ikkagi, kui see võimalus neil on olemas ja neil on kaaslaseid, kellega mängida ja joosta koos tahavad jätkuvalt ikkagi mängida, joosta, teha erinevaid tegevusi aktiivselt, nii et, et see, kui me vaatame iga päev enda ümber kuidas me ise näiteks lapsevanematena viime lapsi kooli tahes, siis lapsed oleksid võimalikult kaitstud ja turvalised või see, kuidas toimub meie vaba aja ühine veetmine lastega, et siin on väga palju selliseid muutusi toimunud, mis varasemas siin veel ütleme 10 aastat tagasi ei olnud nii igapäevane. Tõesti, kui mõelda aastaid tagasi, siis tundus, et et õues veedetud aeg oli, oli palju suurem ja mäletan endagi sellisest kooliajast, mismoodi käidi ja joosti küll ehitusplatsidel ja turniti paneelide peal praegu ei saagi ehitusplatsile ligi, sellepärast et seal on tarad ees ja küllap see ei olekski hea mõte. No see turvalisuse suurenemine ja turvalisuse vajadus ja ohtude märkamine mõnes mõttes ka ikkagi on pärssinud sellist aktiivset Jah, see on suund, mis praegu näiteks Kanada väga tugevalt praegu võtnud enda laste liikumise arendamisel on ikkagi looduskeskkonna nii-öelda tagasitoomine ja seesama, mida te ütlesite, et sai kuhugile nii-öelda keelatud piirkonda minna või võssa mängima, mis tegelikult sellise laste loovuse toetamise osas pakkus palju võimalusi mängida, kas luurakat või peit ja taga ajada ja, ja, või vehelda mingite tükikestega. Nii et seda tegevust selline keskkond pakkus oluliselt rohkem, kui on selline korrastatud ja urbaniseeritud keskkond, kus, kus neid võimalusi on, on, on palju vähem. Aga samas ma nagu ütleks, et mõnikord see ei ole ka alati niivõrd turvalisuse teema, et ma siin täna hommikulgi tegin oma väikest hommiku hommikujooksuringi ja vaatasin olukorras, kus on kergliiklustee niimoodi linnast väljas on osad lapsed. Need, kes lähevad näiteks on maapiirkonnas ja peavad bussiga minema kooli siis bussipeatusesse osad lapsed näiteks tulid mööda kergliiklusteid jala ja siis ma nägin jälle ühte lapsevanemad, kes toovad autoga bussipeatusesse lapse sellises olukorras isegi kus kergliiklustee on olemas. Et siin on teema tegelikult võib-olla ka meil endal läbimata ütlemises. Et kuivõrd palju me lapsevanematena saame igapäevaselt sellise tavapärase liikumise osas toetada laste liikumisaktiivsust, isegi kui see on täiesti turvaline, siis me mõnikord eelistame seda valikut, et me võtame lapse auto peale, viime ta kas kooli või või trenni või, või, või kuskile varade juurde, nii et, et siin on ka seisab valikute küsimused. Et kui tihtipeale lapsevanemana tundub, et lapsel on palju teha ja ja, ja me toetame last, siis võib-olla teinekord. Me tekitame hoopis oluliselt rohkem juurde riske sellega, kui me väga palju ise transpordime last autoga. Näiteks. Ja kui te ütlete, et lapsed ise ei ole tegelikult muutunud ja lapsed tahavad mängida, siis küllap siin ongi väga suur roll vanemad eeskujus sellest, mismoodi vanemad siis suunavad last liik oma ja teisipidi ka koolikeskkonnas, et kas seal pakutakse võimalust ja, ja innustatakse siis liikuma. Mäletan, vahetundide ajal ilmselt muidugi nii aktiivne liikumine ei olnud, aga aga me pidime ringiratast käima kusagil koolis. Mis tundus muidugi justkui karistus, aga, aga siiski noh, liigutati vähemasti vahetunnis. Jah, see on seda palju välja toodud oma kogemustest, aga küsimus on igati õigustatud, et mõnes mõttes tekib selline huvitav koht, et meie siin tunneme muret ja teeme teadusuuringuid, et lapsed liiguvad vähe ja tegelikult terve ühiskond tunneb selle pärast muret. Ja samas on meil olukordi, kus lapsed tahaksid joosta ja mürada ja mängida ja neil ei ole seda võimalust, et näiteks siin tuleb see turvalisuse teema hästi tõsiselt teemaks, mis puudutab sedasama koolis viibitud aega, neil on olemas needsamad vahetunnid, kus varasemalt siis tõesti pidi kõndima. Aga praegu meil on väga palju ikkagi koolides kehtestatud reegleid, mis ütlevad, et vahetundides koridorides joosta ei tohi. Aga lapsed ju tegelikult tahavad joosta ja mõnikord rikuvad neid reegleid ja mõnikord saavad ka karistatud nende reeglite rikkumise eest, kui nad jooksevad. Aga teisest küljest me ju tahame, et nad jooksevad. Põhjus, miks nad ei jookse, on seal loomulikult see, et nad ei tekitaks võimalikke vigastusi põrkaks kokku. Aga või ka oluline rõhuasetus sellises situatsioonis peaks olema nüüd sellele, et kui me keelame ära koridoris, mis ongi ohtlik siis me peaksime ütlema need kohad, kus nad võiksid joosta ja see on võib-olla see mõtlemise viis, mis meile peaks saama nüüd omaseks sellises ühiskonnas, kus meil siis tavapärast liikumist on oluliselt vähem. Et kui me keelame ühes kohas ära, siis me peame tegema teise ukse lahti. Ja meie senised uuringud näitavad seda, et kui me lubame lapsed näiteks koolipäeva jooksul õue õuevahetundi, siis see on koolipäeva üks kõige liikuvaid osasid, mis on võrreldav kehalise kasvatuse tunniga. Aga meie, Eesti koolides on suhteliselt vähelevinud see kogemus, et meie õpilased saavad aasta ringi minna välja uue vahetundi. Nii et kui mõelda selle peale, et me keelame, siis me peaksime hästi tõsiselt mõtlema selle peale, kus me lubame neil liikuda pärast, et lapsed ise oma intervjuudes ja nii palju, kui me oleme koolides ka käinud kõige enam ise toovad välja seda, et kui me küsime nende käest, et mis toetaks nende liikumist koolipäeva jooksul, et kui me saaksime õuevahetundides joosta ja mürada nii et et see soov on olemas, aga meie, meie roll on kindlasti võimaldada seda siis. No mina olen aru saanud sellest, et koolimaja uks pannakse lukku hommikul hommikul on uksed lahti ja siis millalgi pärastlõunal pärast tundide lõppu avatakse, aga vahepeal ei liigu keegi ei sisse ega välja. Vot, ja siin on ka vastused need sanmaadele küsimusele, et miks meie lapsed nii vähe liiguvad. Et aga samas ma tahaks nagu väga tunnustada neid koole, kellel ei ole selliseid, või selliseid praktikaid või kes on siis tõesti teinud uksed lahti ja üha enam on neid koole, kes nagu tunnetavad seal, mis on seotud selle nutindusega. Õpetajatele hakkab ikka muret tegema, et kui kogu vahetunud istutakse, istutud takse ja pidevalt siis ollakse kas nutiseadmetes, et see on nüüd see koht, mis, mis on võib-olla sellise kriitilise piirini jõudnud ja kus koolid on valmis tegelikult muutma ka reegleid, muutma koolipäevakorraldust, tegema pikemaid vahetunde, et lapsed saaksid õue minna. Nii et sellised suletud uksed nad siiski on jah, praegu siiani paljudes koolides, aga aga samas on palju koole, kes on valmis muutusteks. Me teeme siinkohal väikese pausi, meil on Tartu stuudios Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori peaspetsialist Kerli Mooses ja juhataja Merike Kull. Räägime siis laste ja noorteliikumisest pärast muusikapala jätkame vestlust ja kuulame siis ka ühe poisi tunnistus selle kohta, mismoodi tema liigub ja kui palju. Kehalisest aktiivsusest on meil juttu ja Tartu stuudios Tartu Ülikooli siis liikumislabori töötajad Kerli Mooses ja Merike Kull ja juttu sellest, et meie noored ei liigu piisavalt, aga mis siis teha, et, et kas, kas trennid oleksid siis üks lahendus, et lapsed ja noored nii palju kui võimalik sugustesse trennidesse sokutada ja loota, et sealt tulevad need 60 minutit päevas täis? Treeningud on kindlasti üks võimalus selleks mis on siis väga palju seotud ka selliste vanemate ettevõtmistega ja trennide kättesaadavusega, aga kui me räägime nagu probleemist, et meil on tõesti nagu riiklikul tasemel probleem või meil on Eesti rahva tervise pärast nagu tõsine mure siis me peame mõtlema ka selleni, et selle peale, et kõik lapsed oleksid toetatud ja selles osas tuleks öelda välja, et ainukene koht, kus me nii-öelda kõikide lasteni ulatuma ja me saame pakkuda selliseid võrdseid võimalusi, on kool sellepärast et kõik lapsed käivad koolis kõik, ehk nad veedavad selle suure osa päevast koolis ja midagi pole teha ka selline sügistalvine periood ka selline ainukene valge aeg, kus nad siis siin jussist õuevahetunde silmas pidades veedavad koolis. Ja sellel põhjusel oleme me siis Eestis koostöös sotsiaalministeeriumi ja haridus ja teadusministeeriumiga võtnud just sellise koolipõhise lähenemise. Praegu me oleme ühe aasta jooksul arendanud piloot, sellist võrgustiku liikuma kutsuv kool. Ja põhjus on just see, et me, kui sellise organiseeritud spordi kaudu ei pruugi kõik õpilased jõuda nendesse huviringidesse, siis koolis on nad olemas ja neil on võimalus saada siis seda rohkem liikumist kogu koolipäeva jooksul. Nii et me oleme praegu sellise 10 pilootkooliga üle Eesti alates siis Tallinnast ja lõpetades Rõugeni alustanud erinevate võimaluste sellist testimist, tehes tihedat sellist koostööd koolidega, kes siis ise katsetavad, millised on sellised read, tavalised, realistlikud võimalused koolipäeva jooksul liikumist toetada ja, ja jagada siis neid kogemusi ka kõigile teistele koolidele, kes sellest on huvitatud, nii et ühel hetkel võiksid olla kõigil Eesti õpilastel võimalus õppida siis sellises koolis, kus ta koolipäeva jooksul saab liikuda. Kas teil Tallinna reaalkool on selles programmis? Ei, meil Tallinnast on kuristiku gümnaasium, selles programmis. Miks ma küsin sellepärast, et kuulame siia vahepeale lugu, mis on, mis on tehtud Joosepiga, kes õpib Tallinna reaalkoolis, ta läks viiendasse klassi ja, ja ma just uurisin tema käest, et kui palju tema liikuda saab päeva jooksul. Me oleme tänases huvitaja saates rääkinud laste liikumisest sellest ka, et koolilapsed ehk liiguvad liiga vähe ja minu vestluskaaslane on Joosep, kes läks nüüd just Tallinna reaalkoolis viiendasse klassi tervist, tervist. Kui sa mõtled oma päeva peale, siis mis sa arvad, kui palju sa päevas ringi liigud? Jalutad, käid trennis, kui palju seda kokku tuleb? Umbes? Ma liigun niimoodi keskmiselt, kuna mul kool asub kesklinnas, aga ma ise elan Tallinna seal nagu äärepool nõmmel. Ma käin bussiga kooli. Aga noh, mul on kolme nagu suur, seal tuleb üsna palju ringi liikumist ja ma üritan trennidesse kõndida. Sul on, kui palju trenne siis, kui palju sa nädalasest treeningutel osaled? Mul on kaks erinevat trenni ja nad mõlemad toimuvad kaks korda nädalas ja nende hind on siis rahvatants ja hiphop. Kui pikalt. Rahvatants üks tund on nagu üks trenn on 45 minutit ja hiphopi kohta ma praegu ei oska öelda, ma arvan, et enne üle tunni aja natuke. Aga lisaks nendele treeningutel on ju sul ka kehaline kasvatus. Kui tihti see nüüd tunniplaanis on? See on mul kolm korda nädalas. Kolm korda 45 minutit. Nagu ma nüüd niimoodi mõtlema hakkan, siis ilmselt koos nende trennide ja ja koos kehalise kasvatusega sa vist saad selle liikumise normikülgedel. No ma loodan seda ja ma käin sõpradega linnas, kõnnime ringi ja ma arvan, et mul on vaja küllalt kokku Ma ei tea, kui palju räägitakse kasvõi kodus sulle sellest, et tuleb liigutada ja sporti teha või kust see teadmine tuleb üldse, et see liikumine kuidagi oluline on. No eks mul alguses nagu vanemad rääkisid, et peaksid tegelema hakkama, siis ma hiljem nagu nendele juba ise väga palju üritanud võimalikult palju liikuda, treenida. Aga need trenni valikud, et rahvatants ja, ja siis hiphop tants, et millest need valikud on tulnud, miks mitte hoopis midagi muud, Maide, sulgpall või korvpall või? Mul rahvatantsu nagu ema suunas, et ma peaks proovima. Alguses nagu jah, oli nii ja naa, ma ütlesin nüüd mul hakkas meeldima ja nüüd ma selle jaoks pidin isegi ühe trenni pidin ära jätma omal. Aga hiphop Maal mingist ajast lihtsalt hakkas meeldima, ma nägin mingit videot või ja siis nüüd ma olen paras üritanud leida omale hiphopi trenni leidnud. Räägi, mis asi see hiphopi trenni siis ikkagi on. Missugust videot sa nägid? See on üks tänavatantsustiilidest ja seal on väga suur osa liikumisest, toimub keha ja põlvedega ja sellest on Youtube'is on hästi palju lahedaid prohvitandžerade. Ma arvan, et ma seal võib olla hinge ja siis sellest ajast on hakanud meeldima. Pidin ära, et ma suuda, kuna see oli rahvatantsuga peaaegu samadel aegadel. Ja ma mõtlen praegu, et võib-olla ma võtan veel midagi juurde, kas võib-olla võrkpalli või siis üks Ersofti relvadega, eks trend. Kas kõigeks aega ikkagi jagub, sest ütleme, et koolitööd tuleb ka ära teha ju õhtul. Noh, kui ma asemed hästi ära jaotatud ja see nad ei ole nagu väga kaugel, siis iga jagub, aga. Aga kui sa ei käiks trennis, mis sa arvad, mida sa siis teeksid pärast kooli või, või õhtul? Loeksin mängiksin trumme. Ja võib-olla oleksin sõbraga õues ilmselt. Aga praegu, kui palju sa õues näiteks mängida üldse? No ma sügisest kevadeni ikka üritan paar korda nädalas sõbraga õues käia, eeldame onne ja teeme sellist värki. Ja noh, suvel ma veedan maal kõik päevad õues, Teil on asi ka tööd ja käin hommikuti jooksmas ujumas. Sellist värki. Kas sinu klassikaaslased ja sõbrad on ka kõik nii aktiivsed või või on ka need, kes tegelikult trennides ei käi? Mul ei ole klass mitte ühtegi inimest, kes ei käiks trennis ja mul sõbragevade päris palju sama palju kui mina seal ja siukest erinevates trennides käivad. Aga see, mis puudutab näiteks sellist liikumist koolitundides et üks asi on tõepoolest kehaline kasvatus, kus tuleb liiguta joosta ja hüpata ja aga näiteks matemaatika, eesti keel, et kas te tunni ajal istute paigal või, või on võimalik ka seal tunni vältel natuke ennast liigutada. Mõnikord kutsub õpetaja klassi ette, nendeks kub endagi tahvlile kirjutama, aga väga palju siiski liigub. Mingit sellist mängulist tunni läbiviimist eriti ei ole. Suuremate töödel mul algkoolis õpetaja vahepeal ligi niimoodi, et need, need keerame tööd ümber, ess tegime, ladestasime ja tegime igast erinevaid liigutusi. Aga sügisel või kevadel koolitunde õues liikudes, kas selliseid asju on ka tehtud? Ja kevadel, meil on päris paljud tunnide koest, näiteks kunstiline hääl, käime õues maalimas ja ja sügisel mõnikord on nagu loodusvaatlus tunninud. Käime parkides. Kirjutame fakte üles, niimoodi tänavas. Ma vaatasin su koolikoti, mis tundus olevat üpris raske, ma ei tea, see vist on ka omamoodi sport, et seda kooli vedada. Ja tõesti, ta on üpris raske, kuna mina, isa oma asju, mida mul on vaja, ei ole, ma ei saa kooli jätta, mul ei ole kuhugi jätta. Aga no täna mul on eriti suur ja rassest, mul on asjad, mida ma pidin kooli viima, nagu esimest korda. Oled sa äraga kaalunud, et kui, kui raske see koolikott mitu kilo see siis oli? Ei, ma ei ole. Väga palju räägitakse sellest ka, et lapsed ja noored on liiga palju nagu arvuti ees ja kasutavad liiga palju nutitelefone ja ja selles mõttes nende aeg möödub istudes ja neid ekraane vaadates. Kui palju sa ise hindadest kui palju sa ise näiteks kas arvutiga tööd teed või mängid või, või oma nutitelefoni näpid? Minul on igast videote vaatamiseks mängimiseks nuti või lennates on mul poolteist tundi sinna alla kuuluvad ka filmil, mis ma vaatan telekast ja siis kodus kokku lepitud või kodus. Üritan ikka pidada. Aga koolis on lubatud nutitelefoni kasutada või ei ole? Vahetundides me toime ainult õppimise eesmärkidel või et mängida ei tohi. Aga vahetundides jooksmist, liikumist, kas on? Algklassides oli rohkem, käisime õues, on, ma ei oskagi öelda, maja on suurem ja klassid on üksteisest kaugel, et ma kardan, et väga jääaega enam. No selles mõttes on liikumisniigi, et kui tuleb ühest klassist teise minna ja, ja korrusada erinevad, siis tulevad need sammud kah varsti täis. Jah, seda küll, meil on päris palju liikumisel. Tore aitäh sulle, Joosep ja ja edukat kooliaasta algust. Söörite. Ja jätkame vestlust Tartu stuudios on meil sporditeaduste teraapia Instituudi liikumislabori töötajad, peaspetsialist Kerli Mooses, jälitamislabori juhataja Merike Kull. Liikumislabor on siis Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna all ja, ja mis mulje see Joosep tellijat? Joosepi intervjuu tegi palju rõõmu ja tahaks Joosepit väga tunnustada tegelikult välja öeldud nende tema päevaga tegevuste kirjeldamise eest, eriti see, kui ta ütles, et ta tahab ka treeningule jalutada, mis annab kindlasti palju juurde liikumisaktiivsust, siis väga meeldis Joosepi puhul see, et ta tõesti on otsimas sellist ala, mis talle väga meeldib. Ja kui ta nüüd ütles, et ta tahaks võrkpalli juurde minna, siis liikumisoskuste seisukohalt selline vahendi käsitlemise oskust lisaks sellisele praegu harrastatavad hip hopile ja rahvatantsule tuleks kindlasti tema sellise kehalise kirjaoskuse puhul ka väga kasuks. Aga see, et harrastajate arv spordiala peab väga meeldima, see on kindlasti väga, väga oluline ja, ja see kindlasti motiveerib teda iga päev seal ka käima ja rohkem ise ka liikuma. Ja see appi, sõbrad on palju liikuvad, see tegi samamoodi rõõmu. Ja siinkohal võib-olla tahaks tuua meie uuringute tulemused välja seda, et kui tihtipeale arvatakse, et maakoolide õpilased on liikuvamad siis tegelikult meie uuringud näitavad seda, pigem on nad mõnikord linna kooli omad, kuna nendel on kättesaadavus erinevate treeningute ja valikute osas oluliselt suurem kui seda maakoolide õpilastel. Nii et Joosepi selline päevakirjeldus võiks olla tõesti selline, mis kuuluks meie väga paljude laste igapäevaellu. Ja eriti tore oli seda kuulda, et ka reeglid on kodus kokku lepitud nutiseadmete osas ja Joosep püüab neist kinni pidada. Ja sellepärast ilmselgelt ka Joosep jõuab nii palju ja ilmselt õpib ka koolis hästi, kuna tal on selline liikumise ja, ja istuv aja tasakaal väga ilusti paika pandud. Ja huvitav oli minu arvates ka veel see, et, et just nimelt sellest nutiseadmest inspireerituna see hiphop, tantsu mõte talle tekkis, et mõnes mõttes ka see, see nutivaldkond ja arvutimaailm, et, et see võib ka inspireerida ja olla positiivseks eeskujuks noorele inimesele. Absoluutselt, ja piisavalt, me peame ise tegelikult olema valmis neid võimalusi üles leidma, näiteks me praegu näeme, et koolides on just nendes, meie pilootkoolides on väga populaarseks osutunud tantsu vahetunnid, kus siis kasutatakse samamoodi erinevaid programme. Džässtants või mingi muu programm kuvatakse suurtele ekraanidele kasutades tehnikat ja on võimalik leida sellist sobivat liikumist, millist, nagu iganes soovib, nii et selline liikumise ja selle nutinduse käsikäes käimine on kindlasti ka üks selline väljakutse ühest küljest ja ta võib pakkuda ka palju rõõmu mitte ainult takistada sellist liikuvat eluviisi. Aga rääkides veel teie algatusest liikuma kutsuv kool, siis mida nas tundides ära teha selleks et, et ei oleks ainult istumine. Me oleme siis koostöös õpetajatega leidnud sellised lahendused, et üks variant on see, mida Joosep kirjeldas näiteks, et teha selline liikumispaus ja me omakorda oleme praegu toetanud õpetajaid väga palju erinevate metoodik katega selliste liikumiskaart ja näol mida siis võivad kas õpilased ise läbi viia või õpetaja poolt juhendatuna või siis õpilased mõtlevad ise välja tõesti, kui selline pikk järjestikune istumine seal kuues, seitsmes, kaheksas tund, et ka saada sellist paremat keskendumist ja tähelepanu viia läbi ja teine variant on siis otseselt, et kasutada ära erinevad tunni teemad ja siduda siis see liikumisega. Ning siin on palju variante, mille osas siis me samamoodi oleme koolidele toeks olnud ja koostöös õpetajatega pakkunud välja siin matemaatika tunnis näiteks mõnikord vastused on klassiruumi seina peal, mitte ainult töövihikus või siis arvutatakse korrutustabelit, tehakse kolm hüpet ja keeratakse siis tehakse ring ja näppude peal võetakse, nii et noh, neid võimalusi on tegelikult palju, see tahab mingil määral õpetaja poolt loovust ja sellist valmisolekut neid tunnis kasutada, et aga see on ka meie sellise praeguse projekti üks eesmärke, kool ja võimalikult palju toetada õpetajaid, toetada selliste metoodikate kasutamisel ja mida õpetajad tegelikult ise ütlevad, et kui lapsed saavad vahetunnis liikuda rohkem ja tunni ajal, siis nende keskendumisvõime tunni tunnis on parem ja laste õpivõime on selle võraga kõrgem. Ma loodan, et see liikuma kutsuv kool, see programm inspireerib ka teisi koole. Eriti eriti, kui kuuldakse, mida pilootkoolides tehakse, on meie saateaeg selle teema käsitlemiseks hakkab ühele poole saama, mida te võib-olla soovitatele nüüd nendele koolidele ja ja võib-olla ka lastevanematele, kes on, kes on veidi mures selle pärast, et lapsed tõepoolest ei liigu, aga, aga mida siis teha või kuidasmoodi see laps liikuma saada, et seda ka nagu selgelt näha ei ole või mingit lihtsat vastust siinkohal ei, ei ole. Kui tegemist on kooliga, siis liikuma kutsuv kool on siis selle võrgustiku nimi ja Tartu Ülikooli liikumislabor on praegu sellega töös on võimalik meiega ühendust võtta. 24 november on meil tulemas vastav ka konverents, kus me siis tegelikult tahaks teemat rohkem laiemalt ka käsitleda ja pakkuda siis ühel hetkel välja ka sellise idee panga kõikidele koolidele, klassiõpetajatele, lastevanematele, selle, kuidas siis ühendada õppimist ja liikumist ja igapäevaseda rohkem juurde tuua. Et meiega kontaktivõtmisele on alati ilmselt see võimalus. Üks võimalus nendest, kuidas asju teha ja alustada saab juba täna. Selliste asjade läbimõtestamisega. Aitäh teile selle intervjuu eest ja aitäh selle selles mõttes teiepoolse panuse eest, et meie lapsed ja noored liigud, liigutaksid ja liiguksid rohkem. Meil olid siis Tartu stuudios Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori juhataja Merike Kull ja peaspetsialist Kerli Mooses. Kerli Mooses tegi siis ka hiljuti doktoritöö just nimelt selle kohta, kuivõrd meie lapsed ja noored koolipäeval liigutavad. Me kuulame nüüd muusikat ja siis jätkame juba novaatori terviseuudistega. Ja meil on huvitaja stuudios nüüd kolleeg Marju Himma portaalist novaator. Liikumislaboriinimesed, kes meil saates rääkisid, on sulega tuttavad. Ja on, ma olen tõeline fänn nende teadusuuringute ja nende algatuse osas, et ma olen neid käinud ka koolitamas just selles osas, et kuidas oma sõnumit laiali maailmavaate ja mäletan nendega esimest loengut, kui ma pidasin, siis tõusid keset loengut püsti, panin tooli laua peale, panid sinna peale, kes ütles, et me teemegi niimoodi, et me ei istu kahte tundi järjest ja pärast seda oli mul endalgi tekkis aeg-ajalt loengutes olles tunnetaks püsti tõusta ja ringi liikuda, et see on täitsa normaalne tegevus, tegelikult. Väga vahva, aga räägi meile, millest kirjutab meile novaator ja vaatame just neid sõnumeid, mis on seotud tervisevaldkonnaga. Alustame alkoholist, muide mõlemad uuringud, millest me täna räägime, kuidagi seotud Soomega ja, ja võib-olla see midagi ütleb soome kohta, aga esimene uuring siis puudutab seda, et alkoholi tarbimine ja just rohke alkoholi tarbimine pika aja vältel mõjutab meeste ja naiste ajusid ja mõjutab ta erinevalt. Et seni on teada olnud ka varasematest uuringutest, et tõepoolest alkoholi tarbimine mingisuguseid muutusi meie ajudes esile kutsub, aga nüüd siis värske uuring mille viisid läbi siis Soome Ida-Soome Ülikooli teadlane, hooti kaare koos oma kolleegidega ja milles osalesid siis soomlased, olid need jagatud kahte gruppi, mehed ja naised. Ja siis hakkas siis omakorda veel kahtekümmet, nii et kes olid kas või viimase 10 aasta jooksul pikka aega hoia ohtralt tarvitanud alkoholi siis need, kes ei olnud üldse tarvitanud või, või olid väga väikses koguses. Selgus, et selline alkoholi tarvitamine just pikaajaline rohke mõjutab meie ajukoorte kordaksid ja teatud, et siis retseptoreid kui meestel on selline retseptor, nimelt Keeaa VH ja, ja neid on A ja B-tüüpi. Kui meestel mõjutab Njaaja peedid teeretseptoreid, siis naistele miks see nii on, seda näitavad edasised uuringud. Aga võib-olla siit igaühele niimoodi kõrva taha panemiseks pikka aega iganädalaselt rohke joomine ja kusjuures rohke joomine ei pidi meile tunduda, et seda väga palju on ka see, kui te võtate iga õhtu paar õlut, on juba tegelikult väga rohke tarbimine ja see toob ajus esile teatud muutused. Aga on need käitumisega seotud. Need on seotud, kui ma vaatasin seda konkreetset siis keemilist elementi, mida ta seal närvile kandes mõjutab, siis see on seotud pidurdusmehhanismidega ja tundub siis seda, et meestel kaovad need pidurid kiiremini pealt ära, kui naiste võiks sellest tuletada. Kuigi seda otseselt selles uuringus välja ei toodud, aga tõesti siis see konkreetne aine mis seal ajus siis mille omandamine või omistamine muutub, siis see mõjutab, et pääseda pidurdusmehhanismi. Teine uuring, jällegi Soomest, õigemini Ida-Soomes koguti andmeid skisofreenia haigetele, kes kõik olid sündinud aastal 1966 neid oli 60 ja, ja miks neid andmeid koguti, nimelt taheti teada saada, kas pikaajaline antidepressantide kasutamine mõjutab kuidagi meie vaimset võimekust ja tuli välja, et mõjutab kindral midagi välja tuua, et see uuring tehti skisofreenia haiget. Ja, ja see, see võib omakorda mõjutada natukene seda vaimset võimekust. Küll on aga selle uuringu juures üks oluline aspekt, et kui me võtame näiteks antidepressandid või rahustid, siis nende ravimikatsetused ei ole enamasti nii pikaajalised, et me saaksime öelda, kuidas see mõjutab inimest aastakümnete vältel. Aga see uuring siin uuringus siis skisofreenia haigetele olid aastakümnete vältel saanud tegelikult neid ravimeid ja, ja siis hakkasid ilmnema kõrvaltoimed, need, kes olid saanud ka aega väga suures toosis rahusteid või antidepressante. Nendel ilmnes siis vaimse võimekuse langus ja need, kes olid saanud väiksemas koguses või suuremate pausidega, et vahepeal ravimit ei olnud vaja. Nendel seda vaimse võimekuse langust ei täheldatud. Aga nagu ma ütlesin, siin oli tegemist skisofreenia haigetega, mistõttu võib-olla ei saa tervikuna kogu populatsioonile seda üldistust teha. Küll aga on siin see asi küll kõrva taha panna, et et igale iga patsiendi puhul ta ei pruugi olla ka skisofreenia haigetel tasuks alata valida võimalikult väike ravimidoos ja kui võimalik, siis ikkagi ilma rahusti või antidepressandid seda ravi ravi teha. Sest kui juba selle uuringu põhjal tuleb välja, et pikaajalisel tarvitamisel siin oli just vaadata seda toimeainet, mis näiteks on sellises ravimis nagu Xanax. Et kui kui seda pikka aega suures koguses kasutada, see võib vähendada meie vaimset võimekust. Karm lugu, aga, aga sellised need teadusuuringud on, tihtipeale panevad asjad paika. Aitäh praegu sulle, Marju Himma ja tuletame siis meelde, et, et liikumine on ka üks hea abivahend stressi ja depressiooni leevendamiseks meil pärast uudiseid tuleb virgutusvõimlemine, see kestab küll vaid kaks minutit ja 12 sekundit, aga aga asi seegi. Liigutame siis kaasa ja tänase huvita saate siinkohal lõpetame mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Tänan ka Kätlin Maasik, kes on helipuldis abiks olnud ja kaunist päeva kõigile.