Sa saatsid sellelt meie üldmeilile popkulturistid Gmail punkon saatsid meili mulle minu isiklikule kontole ja ma tükk aega ei avanud seda meile, sest ma vaatasin, et saatja nimi on värske aju. Mis värk sellega on? Kogemata ühtus? Okei. Tere, minu nimi on Ivo krostak. Tere, minu nimi on Jim Ashilevi ja te kuulate saadet. Te kuulate saadet popkulturistid ja see saade algas nüüd pihta. Seal nyyd siivne selle intraga täna ja see oli selleks, et tõmmata saade käima samamoodi nagu lase sobib linnalikule elustiilile. Vaata sest, et meid kuulavad paljud linnainimesed, loomulikult kuulavad meid inimesed ka maal, võib-olla kuskil üksikul saarel ei saa välistada, et kuskil maavälisel objektil platvormil keegi kuskil kuulab meid ka. Staadion laiali nagu hajuvad. Hajuvad järele jõuavad kuskile, keegi kuskil püüab need kinni, paneb uuesti kuulatavaks kokku ja, ja olemegi kuskil teises dimensioonis ka eetris, aga. Arvad sa, et need teise, mitte teise dimensiooni, vaid võib-olla siis mõne teise planeedi või päikesesüsteemi või, või tähendab siis tähesüsteemi asukad saavad sellest paremini aru, kui sa karjud nende peale. Ja siis seda kaugel, nii et igal juhul tuleb karjuda Ikkaneni, seda küll ja ma oskan karjuda, kask, ma käisin teatrikoolis, siis seal oli näiteks selline valju hääle tegemise harjutus, kus tuli minna saali tagumisse otsa ja siis karjuda sealt nööri. Maali ja tuules ma, ma nüüd juba kardan teiega. Kuidagi klipis ära meie audi, aga noh, ma loodan, et sellest ei ole midagi hullu, kusjuures karjumise koolitus või selle valju hääle tegemise koolitus on mul alati väga palju huvi pakkunud. Kui ma käisin kunagi külas ühel ühel sõbrannal, kes õppis näitlejaks Viljandis, siis me nagu jalutasime Viljandit ringi ja kuna see sina tead seda paremini kui mina oluliselt, et see nagu Viljandi teatriõppe koolielu on selline ääretult, et noh, nagu sihuke ühtehoidev ja kõik need inimesed on nagu alati koos ja läbivad et, et siis me ka nagu kohtusime nende teiste tudengitega alati, kui nad kokku said, siis minul nagu seal kõrval seistes jäi selline mulje, et ma justkui vaatan alati mingit etendust, Nad olid alati kuidagi nii vaid actionit täis ja siis ma vaatasin, kuidas nad tänavelised röökisid üksteise peale ilma mingi väga selge põhjuseta, vaid lihtsalt nagu pulli pärast nad röökisid ja see kõlas niimoodi. Et, et noh, see inimene kohe kaotab oma hääle, aga noh, kõik oli loomulikult kontrollitud, kõik oli mängitud, kõik oli nagu täiesti okei. Ja siis mina nagu seal kõrval seistes mõtlesin, et oh, et mõtle, kui hea metal'i laulja võiks olla, kui ma seda kõike oskaks. Ja ka mina, kes ma olen teatrikooli selle tee läbi käinud, et siis ma endiselt ei saa aru tegelikult, et kuidas nendes väga retsides metal bändides, kuidas nende solistide häälepaelad päriselt vastu peavad, see on lihtsalt arusaamatu mu jaoks. Kuidas, mis mutatsioone tähendab, see peavad need häälepaelad läbi tegema, et päriselt taluda õhtust õhtusse sellist rööget. Ja see on väga veider, sellepärast et ma olen küsinud paarilt oma tuttavalt, kes või sõbralt, kes on ise olnud lauljad metal bändides ja, ja kunagi human grandi lauljalt. Pille rannalt, kes on veel ise naine ja teeb sellist vägagi madalat, sellist rõgisavat häält. Ma küsisin, et kuidas sa õpid niimoodi laulma, Sahet, kuulad ja laulad, järgi tundus mulle lihtsalt nii selline, et okei, et sul on nagu sa enne juba kuskil olemas hoida ja arendada. Kuidas sa teenid tagurpidi saltosid, vaatan, kuidas teised teevad. Gripp on järgi, et, et see nagu mind väga ei aidanud, aga ma olen alati enda hääle kohta nagu seda mõeldud, ma kahjuks viisi väga hästi ei pea. Aga, aga selles suhtes, et võib-olla võiks siis mingit sellist stiili harrastada, mis nagu väga-väga head viisipidamist ei vajagi, teeks mingi punkbändi nagu, nagu kurjem näiteks või midagi ägedat. Aga siis mul tuleb ka meelde, et mul ei ole nii äge iseloomulik häälete olla nagu punkbändi laulja ja siis ma olen kurb. Kas sind kuidagi aidata, praegu jõudis järsku nii kurba punktini äkki? Võib-olla ma peaksin minema teatrikooli õppima, kuidas karjuda, no mitte nagu näitlemist või tähendab aga lihtsalt, et, et kuidas nagu oma häälega paremini igasuguseid helisid teha, häälega helisid teha, kuidas oma kõneaparaati paremini kasutada? Ja häälega teedki selliseid ju ka või noh, jah, ma sain aru, mida sa mõtlesid, Ma arvan, et kõik said aru, ära muretse, okei, aga see, mida sa mainisid, et teatritudengeid kõrvalt vaadates alati mingi teater käib, et kogu aeg käimegi stseeni mängimine, et siis see on tegelikult kõrvalseisjale päris tüütu, vähemalt mulle see tundus väga tüütu, seni kuni ma ise ei käinud teatrikoolis. Ma ei saanud aru, et mis nüüd toimub, et miks on vaja nagu igas olukorras lihtsalt luua mingisugune uus stseen, miks on vaja kogu aeg nagu särada, olla vaimukas kogu aeg teha mingisugust trikki põhimõtteliselt, et kas ei saaks nagu vahepeal lihtsalt niisama olla nagu ilma Veiderdamata. Ja siis ma läksin teatrikooli, hakkasin ise samasuguseks ja, ja siis iga kord, kui Ma nägin oma sõpra ei haaku, siis siis alati tema nähes hakkasin niimoodi veiderdamine, ta ütles, et noh, hakkasid näitlema ja äkki äkki. Seesama teema nagu modellidele on, et kõnnid tänaval või ütleme, modellipotentsiaaliga inimestele kõnnid tänaval ja järsku, kui keegi tuleb ligi. Tere. Ma esindan modelliagentuuri, et te olete suurepärase suurepäraste näojoontega ja suurepärase kehaehitusega, palun helistage mulle, lepime aja kokku ja kohtume, et äkki siis need näitlejatudengeid justkui loodavad samad, kuidas seal tänaval näitleb. Et siis mõni väga tuntud lavastaja, režissöör kõnnib mööda, annab talle oma kaardi, et oh, tule, tuleb filmi. Sellist asja on üliharva juhtunud, okei, ma ei tea, kas keegi teatritudeng on tõesti nii. Elab elab sellistes pettekujutelmad, seda tõesti arvab, et igal pool toimub casting tegelikult. Aga sina kui lavastaja, täitsa soovitus, et kui sa järgmine kord Viljandi vahel kõnnitud, hoian, mingi sihuke pakk kaarte kaasas nagu visiitkaart ta. Tere, mina olen Chim, helista mulle. Siin on ainult üks, aga ma ei taha, et inimesed helistaksid mulle. Nende üldiselt ajab närvi, kui inimesed mulle sõnumeid saadavad, kui nad helistavad ja nii edasi. Ma tahaks telefonist üldse loobuda. Ma olen selles punktis jälle. Mulle meeldib muusikat kuulata, mulle meeldib sinuga kohtuda, siin stuudios. Mulle meeldivad linnad, mulle meeldib linna peal kõndides mainisid juba Viljandit ja, ja kuna ka mina käisin Viljandi teatrikoolis, siis siis Viljandi linn sai mulle väga-väga armsaks. Ma mainisin saate alguses, et et me teeme linnainimesele seda saadet peaasjalikult, eks ole, mis ei tähenda, et maal inimesed ei võiks meid kuulata. Respekt teile, kui te kuulete meid kuskil mändide all praegu või kuskil põllu kõrval. Sellegipoolest laiem kuulajaskond asub linnakeskkonnas ja tegelikult linn oli üks peategelane ühes väga lahedas raamatus, mida ma just äsja lugesin. Õigupoolest kuulasin audioraamatuna raamatu autor oli Pill heis ja raamat kandis pealkirja insomini jääksid i. Ja sisuliselt see oli selline kirjeldus linnaarmastusest New Yorgi armastusest, see oli lugu unetusest ja sellest, kuidas unetu inimene võib linnast leida imelikel kellaaegadel väga imelik kokkupuuteid ja väga imelikke hetki. New York on muidugi selline rahvaste paabel ja seal ongi. Põhimõtteliselt on nagu niisugune kogu maailmakontsentraat, et kõigist eri eri taustadest, eri erijuurtega, eri religioonide esindajad, kõik on seal koos ja, ja katsuvad kuidagi koos toimida ja see kõik on väga põnev, kuidas, kuidas linn viib väga-väga erinevaid inimesi kokku ja kuna pill heis ise on nii kirjanik kui ka fotograaf, siis ta ise tohutult naudid tegelikult inimeste jälgimist. Ta ei häbene astuda ligi, teha jutt võhivõõraga. Selle poolest on ta väga erinev inimene, näiteks minu meelest tema oli sellevõrra väga huvitav seda lugu jälgida. Võib-olla sul tekib siin täitsa mingi oma seost, sest sina fotograafina oled ka tegelikult noh, minu meelest kõrvalt vaadates üsna julged sa tegelikult oled valmis sisenema niimoodi võõra inimese siuksesse isiklikku ruumi, selleks et kuidagi selle fotoaparaadi fotoaparaati sellise ettekäändena kasutades siis nagu pääseda ligi inimestele, kellele muidu võib-olla ligi ei pääseks. Ma ei tea, sa võid mind, sa võid mind parandades, võid vastu vaielda, mulle tundub, et nii see kuidagi on, et kaamera sageli on fotograafidel niisugune nagu võti teise inimeseni. Ta ta kindlasti on paljudele ja, ja noh, ütleme minu jaoks, noh, linn on tegelikult ääretult romantiline koht, ma olen, ma olen alati see inimene, kes pigem kõik vabad hetked, mis mul mul on veedaks linnas, et mitte ei läheks siit välja, vaid vaid kõnnikski õhtustel öistel tänavatel kohtuks inimestega lihtsalt vaatleks, et mis mu ümber toimub. Aga fotograafina ma olen püüdnud harrastada mitmel korral nagu püüdnud kätte võtta, et Ivo, mine nüüd, võta lihtsalt fotoaparaat kaasa, pildista linnas inimesi. Noh, ütleme siin on mitmeid selliseid eetilisi aspekte, et noh, et tegelikult, kui, kui eetiline ikkagi on inimesest pilti teha, ilma et ilma ise sellega nõus oleks. Ja kui sa näed mingit ägedat asja, et kas sa ei riku seda mitte ära sellega, et sa lähed talle ligi ja küsid luba, et kuulge, et hästi ilus on, et palun olge korra niimoodi edasi, et ma teen teist pilti ja sarnaselt sinule ka mina nagu tegelikult võõrastega väga ei ei taha nagu niimoodi juttu ajada. Nii et ma ei ole seda teinud, ma olen isegi loonud omale siuksed, väiksed fotograafi, visiitkaardid nii-öelda, et ma võiksin mööda linna kõndida, öelda, et ma tegin teistest pilte või äkki ma teen teist pilti. Et noh, ma annan teile oma kaardid, kirjutage mulle, ma saadan selle pildi teele ja ja ma tean, et tegelikult noh, see ei ole probleem, kui keegi minuga nii käituks, ma ei, ma ei teeks sellest probleemi ja ja isegi, kui ütleme, paljud inimesed ütleks ei, siis on ka kindlasti väga palju neid, kes läks, jah. Aga ma lihtsalt ei ole ka endas leidnud seda julgust fotograafina seda väga teha. Ma kõnnin küll mööda linna, ma võtan tihti fotoka kaasa, sest see, mida, mis mu ümber on äge. Aga peaasjalikult mulle meeldib pildistada inimesi, mitte arhitektuuri, mitte lihtsalt maid linnamaastike. Nii et nii et minul kipuvad need pildid ikkagi olema sellised, kus ma olen enne modelliga kokku leppinud, et, et me läheme nüüd pildistama ja et ma olen seda teinud ka, ütleme niimoodi linnatänavatel ka öisel ajal, et see on päris kihvt, kuigi tehniliselt võib-olla sihuke Aga iseenesest sellise ma ei tea, sotsiaalse eksperimendina või, või võib-olla see on isegi vale nimetus. Sellise inimliku loo jutustamise vahendina on selline tänavafotograafia õudselt ilus asi. Ja mina hakkasin sellist asja kama ja jälgima siis, kui blogid muutusid populaarseteks, kui, kui inimesed hakkasid fotoblogisid tegema, ilmusid siuksed tänavamoeblogid näiteks, kus olidki lihtsalt suvalised inimesed tänavalt võetud fotograaf oli vahel võib-olla isegi lihtsalt telefoniga pildistanud kedagi. Mulle meenub üks fotoblogi, kus inimene pildistas inimesi, kes parasjagu kuulasid kõrvaklappidest mingit muusikat. Et ta oli läinud alati selle inimese juurde palunud, et kas ma võin teha sinust pilti ja siis küsinud, et mida sa just kuulasid praegu, mida sa kuulasid sel hetkel, kui ma seda pilti tegin. Ja siis pildi juurde alati käis ka siis selle artistinimi ja loo pealkiri. Et ühesõnaga, ja see kõik on ikkagi taustsüsteemi taustsüsteemis linn, eks ole, et linn kui linn kui selline inimeste kokku viia ja, ja mis keskkond see linn üldse on, miks inimesed on tekitanud linna, miks nad ei ela enam külades, eks ole, et miks, miks me, mida see ütleb meie meie kohta meiegi isendi kohta või, või noh, et see kõik on jube, jube põnev, see on jube poeetiline ja samas ka räme ja niisugune raske. Aga kokkuvõttes et kaarega tagasi Pill reisiraamatu juurde jõuda. See raamat Insamisekseti oli jälle selline meeldetuletus mulle, et linn ise tegelikult ei ole üldse mingisugune koht, et linn, linn ise ei oma justkui mingisugust identiteeti või, või hinge see, mis linnale annab tema loo ja tema tähenduse ja tema emotsiooni on ikkagi need inimesed, kes seal tegutsevad, kes seal elavad ja need inimesed, kes kokku satuvad ja nende inimeste omavahelised suhted, eks ole, et pill, heisi raamat New Yorgist tegelikult, et selle, selle raamatu süda on ikkagi tema enda isiklik armastus Oliver Sacksi vastu oli veel, lisaks oli siis väga-väga tuntud siiani palavalt armastatud kirjanik, kes kirjutas teaduslikel teemadel väga põnevaid raamatuid, käsitles väga palju seda, kuidas inimese aju töötab, ta, tal oli suur huvi erinevate psühhotroopsete ja narkootiliste ainete vastu, et kuidas need mõjutavad inimese, reaalsustaju ja ühesõnaga väga erudeeritud tõesti niisugune nagu mingisugusest kadunud aegadest pärit sihuke suur vaim, tõeline suur vaim oli prussakas ja pill heis sattus temaga kokku Oliver Sacksi elu lõpus Neile, neil õnnestus elada koos mõned aastad ja see raamat New Yorgist ongi põhimõtteliselt niisugune nagu armastuslugu, mis lõpeb surmaga, sest Oliver Śaksa meie seast tänaseks lahkunud suri üsna kõrges eas iseenesest päris ka 80 pluss. Ja, ja see pani mind taaskord mõtlema selle peale, kuidas linn ongi ikkagi inimsuhted tegelikult, eks ole, et kuidas, kuidas ka Viljandi minu jaoks on just nimelt see, see teatrikoolielu, see korter, kus ma elasin, need inimesed, kes mind ümbritsesid, et selle linnu, selle linnu, selle linna vaim ja selle linna vaip on minu jaoks tegelikult kogu see lugu, mida mina inimesena seal läbi elasin püüdes armudes ja, ja, ja, ja armastuses pettudes ja püüdes olla hea teatri tegija, hea näitleja, lavastaja põrudes jälle võite siin edasi. Et väga tahaks kuulda, Ivo, et mis linnad on sulle olulised olnud. Mida sa nendest linnadest leidnud oled. Pill, heis isenesest lahkus New Yorgist, et seda raamatut kirjutada. Lõpuks ta ütleski, et selleks, et rääkida oma New Yorgi lugu, mul oli tunne, et ma pean New Yorgist lahkuma. Oli vaadata seda nii-öelda, et, et selleks, et aru saada võrdled seda nagu planeedi vaatamisega, et kuidas astronaudid näevad planeeti maa väga kaugelt ja siis alles tekib see terviklik tunnetus kuidagi sellest maailmast, kus me elame, et siis samamoodi tal oli vaja sellest New Yorgist eemalduda, ta läks Rooma. Pärast Oliver Sacksi surma läks Rooma ja kirjutas selle raamatu New Yorgist. Aga väga linnalik on minu jaoks ka Ariel pink kelle muusika ei saaks sündida ei kuskil mujal kui linnas, kus on neoonvärvid, kus on diisli lõhn, kus on kogu see popkultuuri ajalugu, kus on kõik need linnalikud, kummitused ja suurvaimud. Ma lasen sulle, Ivo ja teile, kallid kuulajad, Ariel pinki, uut albumit. See oli Ariel pink, viiruslik, häben. Ariel pinki uuelt albumilt. Terrigeerituse Paabid, Jensen. Ivo. Nii, sa oled seda albumit kuulanud. Mis on sinu esmamuljed? Ma olen seda albumit kuulanud, aga ma ei ole sellesse albumisse süvenenud, ta on mul mitu korda niimoodi taustal mänginud, iga kord ma olen öelnud endale, et nüüd ma nüüd ma kuulan seda plaat, et nüüd ma võtan ta aitäh aga iga kord on ta nagu äravajunud või tähendab mitte plaat ise äravahend, vaid mina olen ära, mina olen hakanud midagi muud tegema või, või on midagi ette tulnud. Ja siis ma, see plaat on nagu selline naljakas ja, ja võib-olla sa nagu neid neid sõnu kasutada sihuke linnalike kummituslik ja siuke siuke veider, et, et iga kord, kui ma teda kuulan, jääb mul selline mulje, et ükskord ma jälle avastan mingi lugu mängimatele. Oota kas see lugu juba korra mänginud või kuidagi, et mingid mingid motiivid justkui korduvad, ma, ma nagu ei saagi aru mälest plaate analüüsinud. Aga see, see lugu, mida me kuulasime, oli küll ääretult nauditav, nagu nagu Ariel pink tihti tihti ongi minu tahaks, et et see lugu on selline, mida noh, võib olla. Ma püüdsin oma silme ette luua sellist olukorda, kus ma kõnnin öistel linnatänavatel, kus on sellised sellised värvilised valgused ümber ja, ja siis lugu mängib taustaks, aga aga tundus, et ma nagu kuidagi otsisin seda seost rohkem, kui ta seal tegelikult oli, sest see lugu on minu jaoks selline pigem selline ideaalne raudteeproovi, et sa sõidad öisel maantee, eks ole, sinu ümber on tühjus ja see lugu, see filoslaid häbene, eks ole, lihtsalt keerleb ja keerleb ja ma ei tea, võib-olla sa oled. Ma ei tea, miks, aga alati me oleme vist seda võib-olla ühes osas rääkinud ka juba, et minu jaoks iga kord, kui ma kuulan sellist lugu, mis, mis on justkui loodud autosõiduks ja siis ma kohe kujutan ette siukseid pikki sirgeid Ameerika maanteel kus ta siis taga mängib. Aga, aga sa enne rääkisid linnadest sellise sellise väga nakatava entusiasmiga, et noh, tegelikult mind lausa üllatab, et me polegi varem väga-väga sügavalt linnadest siin siin saates rääkinud, et, et minu jaoks samamoodi olnud ääretult oluline teema. Ja, ja kuigi ma nagu tahaksin võib-olla mõelda seda, et linn on linn ilmaga, inimeste linn, ei ole linn ilma inimesteta, aga justkui ma naudin linna ka ilma nende nende massideta, mis siin on siis tegelikult see ei ole päris tõsi, et kui ma mõtlen nendesse linnadesse, kus ma, kus ma kõige rohkem naudin ringi jalutada, siis need ongi just need inim inimeste paablid, need, need kohad, kus on meeletult palju erinevaid inimesi koos ja seal on alati elu. Kui ma elasin Rootsis sellim, kus ma, kus ma tol ajal nagu ise elasin, oli vesteroos, mis oli selline Tartu-suurune linn ja väga vaikne Ta oli nimelt, et iga kord, kui sa räägid vestlusest mul esimese asjana meenub kohe käima ja mulle seda korduvalt tähelepanekut nagu välja toodud, ma olen kindel, et see linn oma brändingud ka ei ole juba ära kasutanud ei ole kuidagi nagu keegi ei pane, pane sellist, kes ta tähele meelega mõnivestorase disainer vast mingi ühe miimika on ära teinud ju kunagi kuskil Facebookis. Võib-olla jah, rootslased on väga kõvad. Neemiloojade väga kõvad ütleme mis eesti keele sõnapannil oligi sellise kalambuure, eks ole, et nemad on suured sellise sõnamänguarmastajaid, nii et mind üldse ei üllataks, kui kuskil on see see meem 20 korda loodud, aga, aga seal elada, siis ma nagu väga ei märganud, et inimesed tähelepanu ehedalt on vesteroos Jaan Uuesztšeurous, lähed nagu need on kaks täiesti erinevat asja. Aga see linn jäi minu jaoks vaikseks, ta oli selline magala või selline, ütleme väga vaikne, rahulik linn, kus inimesed väga armastavalt, et oma lapsi üles kasvatasid või sinna kolisid, pensionipõlve pidama, aga ta ei olnud aktiivne isegi tegelikult Rootsi suurim linn, pealinn Stockholm, et kui ta keskpäeval oli selline meeletult aktiivne, siis öösiti seal jalutades, et noh, pigem rootslased on sellised inimesed, kes armastavad õhtuti koju minna ja kodus olla ja mulle jäi seda kõike kuidagi väheks. Et need linnad, kus ma tõesti naudin näiteks õelu. Brüssel, Shanghai, noh, ma olen reisinud väga vähe, nii et minu näitajad on siuksed väga piiratud. Need on sellised linnad, kus tegelikult alati, kui sa lähed öösel kuhugi ütleme eriti nendesse kesklinnaalades, sest seal toimub nii meeletult palju, seal, seal on kuidagi kuidagi selline rõõmus ja mõnus meeleolu kohe tahad neid tänavaid jalutada, eriti noh, suvel kui sa saad lihtsalt rahulikult ollagi väljas siukse soojal ajal. Ja see nii nauditav, et, et noh, praegu ma olen, ma olen valinud oma elukohaks Tallinna ka just just nendel nagu eesmärkidel, et ollagi siin ma elan Tallinna kesklinnas, ma tahan olla ümbritsetud sellest, mis siin kõik toimub. Ja, ja tegelikult samamoodi unistan nendest suurlinnades, nagu ma ei tea London või New York ja San Francisco. Et need on nagu Need on sellised väga romantilised kujundid minule. Kui ma kujutan ette puhkust, siis millegipärast ma näen ennast linnas Aga mida sa sealt otsima läheksid ikkagi, sest romantilised kujutlused on meile kõigile tuttavad. Aga on väga meeldis näiteks pil heisi Insawnyakseti raamatu puhul sega, kuidas ta mainis, et, et teda hoiatati enne, kui ta rooma läks seda raamatut kirjutama, et ära sinna, millal see on niisugune raju linn, et natuke robustne ja, ja, ja siis, kui ta oli sinna kohale jõudnud, seda imestasid, miks talle niimoodi öeldi, sest et kui, kui mingi linnal robustne raju, siis on just nimelt New York, et New York on niisugune linn, kus ei ole mitte midagi romantilist tegelikult, et see linn ise on nagu päris raju ja robustne masinavärk ja Rooma mõjus talle just nimelt siukse pehmena. Mida sa tahaksid minna sinna sinna otsima minna? Ja see ongi nagu need erinevad kogemused ja Vince, see, kuivõrd nagu masinavärk, saan aru, mida inimene ütleb, kui ta ütleb, et New York on nagu masinavärk, vaata see see nagu kujund New Yorgist, kus on meeletu kogus inimesi, kes kõik alati lähevad väga tähtsa näoga kuhugi, alati midagi toimub, alati midagi tehakse, alati käib äri. Et, et see nagu see ei olegi niivõrd oluline minule kui lihtsalt kogeda ja tunda seda noh, kasvõi sedasama tunnet, et, et siin toimub. Ma ei tea, et see on nagu selline robustne ärilinn ja, ja teine on võib-olla selline, et noh, Pariisi kujutelm on meile kõigile tuttav, et noh, Pariis justkui ongi ainult kuskil kohvikus istumine, kohvitass või väike klaas mingisugust konjakit või või midagi muud ees ja väike niisugune prantsuse stiilis kohvi kõrvale, ma ei tea, kas seal mingi saiake või võikoogike on sul sealjuures ja siis sa istud ja vaat seda, seda kõike, mis ümber toimub, see on selline pehme, kujutan aga kui ma Prantsusmaal käisin, kui ma Pariisis oli, siis mina seda ei tajunud ja minule isiklikult ei jäänud Pariisist väga hea mulje. Ja, ja kui ma nagu mõtlen, neid linnasid, mis mulle on kõige rohkem meeldinud, sest nad on kõiki nii ääretult erinevad. Mulle meeldis Stockholm Mulle meeldis Shanghai, mulle meeldis väga Santafeeee, mis seal väga pisike linn, aga täiesti teistsugune linn, aga igaühe puhul nende juures on midagi, mis, mis on väga-väga lahe. Ja noh, Tallinn samamoodi. Ma tean, et tihti öeldakse, et ega eestlased ise ju väga vanalinna ei roni, et see on rohkem turistidele, aga ma väga armastan neid pühapäeva hommikuid, näiteks kus ma lähen oma abikaasaga ja me jalutame lihtsalt vanalinnas ringi või mul oli üks väga tore Jõulu jõulupäev, 25. detsember, kus ma hommikul vara läksin Tallinna, sest Eeva pidi tööle minema ja ja olin seal tõesti lihtsalt oma fotoaparaadiga, jalutasin seal terve hommikuringi, kui oli veel tänavad olid vaiksed, kedagi seal väga ei olnud ja, ja lihtsalt nautisin seda ja seda ilma ja seda olu. Mulle vastupidiselt sulle väga meeldis Pariis ja ma tundsin ennast seal väga hästi, kõik see, mida ma ette kujutasin või, või soovisin, et see linn oleks seda kõike see oligi ja enamgi veel ja ma tundsin, et mul on vaja sinna tagasi minna ka. Võib-olla see sõltubki jällegi sellest, et kellega koos sa seal olid, seal tegid. Neid asju ei, ei, meil ei ole mingi ekskursioon ja mingid suhteliselt võõrad noored keskkooli ajal umbes niimoodi see kõik toimus, niisugune veeti läbi linna, joosti, et noh, ei tõesti mitte ideaalne viis selle, selle nii-öelda linnaga. Kogemiseks no vot, mul oli kuidagi teine kontekst, et ma olin just lõpetanud sihukse väsitava teatrituuri olin Soomest tulnud ja, ja ma sain minna üle pika aja puhkama ja ka mina ei ole tegelikult seda tüüpi inimene või mu elustiil ei ole võimaldanud tegelikult seda, et ma käiksin mingitel puhkusereisidel. Nii et see oli väga haruldane juhtum minu jaoks minna puhkama kuskile teise linna välismaale ja, ja vähe sellest, et ma sain sinna minna koos elukaaslase ja pisitütrega ja saime elada päris prantslase kodus Erbiendi kaudu. Ma alustasin seal ka oma uue või noh praeguseks siis seni viimase raamatu kirjutamist, armastuskirju teatrile, et ka see romantiline kujutelm kuidagi minna kirjanikuna Pariisi, et ma sain nagu selle linnukesega. Ja kohe-kohe kirjutama. Ja et, et see kõik kokku oligi täpselt nii ilus, kui ma lootsin ja nii inspireeriv. Ja mulle meenub praegu üks hiljutine intervjuu kirjanik eia uusiga, kes samamoodi kirjeldas, et miks erinevad linnad on talle olulised. Ta rääkis sellest ka, kuidas ta on siiani püüdnud iga oma romaani jaoks minna elama kuskile uude kohta. Eia uus on tõeline niisugune maailmarändur, ta on väga palju reisinud ja alati leiab mingisuguse võimaluse või mingisuguse nipi, kuidas ta jälle saab minna, olla ja niimoodi ta ongi kirjutanud ühe raamatu Prantsusmaal, kaks raamatut Prantsusmaal või vähemalt kaks raamatut räägivad Prantsusmaalt Belgiast on need mõlemad seal kohapealkirja pani aga ühe kindlasti. Argentiinas elas ta viimati ja kirjutas seal, ta on elanud Tais tema esimene romaan, Kuu külm kuma räägib sellest taiperioodist siuksel diktsionaalsel funktsionaalsel tasandil. Ühesõnaga, et, et see kõik on, et see on väga lahe, näiteks kirjanikuna on sul justkui see õigus minna ja avastada, et sul ongi seda nagu vaja teha. Ja üleüldse loominguline elu nagu kuidagi võimaldab seda mingisugusel teisel moel, kui näiteks niisugune võib-olla mingid ärilised eesmärgid, kus sa lähed, lihtsalt, eks ole kellegagi diili tegema, et siis see võib olla nii palju, ei süvene nendesse kultuurilistes detailidesse, sa ei lähe sinna kohale, et kuidagi seda seda õhkkonda kuidagi või atmosfääri nagu sisse imeda, eks ole, sa lähed nagu asja asja ajama, eks ole. Nii et kirjanikuna sellist asja teha on muidugi tõeline, tõeline õnn. Iseasi on see, kuidas see raha reisimiseks kokku saada, et seal on igalühel oma nagu nutikas. Kuidas kirjanik mängib suurt rolli muidugi absoluutselt kirjaniku palgaga lendad niimoodi, et aga kalbados jäidki saalid Pariisis. Ei, ma ei tea, kas ma üldse olen seda kunagi olnud. Vaata, minul on selline naljakas, naljakas kujutelm, et kui ma lugesin triumfikaart Mis on väga kuulus teos, eks ole, siis seal peategelased pidevalt jõid Pariisis kalodossi ja mul mul jäi kuidagi selline mulje, et kui ma kunagi jõuan Prantsusmaale, siis ma pean ilmtingimata Ta Pariisis kalbados ja et ma olen Prantsusmaal olles, ma üritasin leida võimalust seda teha Pariisis, aga kuna me olime seal nii lühikest aega ja mitte õhtul, siis mulle seda võimalust kunagi ei tekkinudki. Nii et nüüd võib-olla ma, ma kunagi, kui ma sinna teist korda veel satun, siis proovin seda teha. Sukeldume linna kujutelmadesse muusika kaudu taaskord Ariel pink on meie tänane muusikaline külaline albumiks tädik, häiritsi, Paabid Jensen, tema kõige värskem album mis lihtsalt nõretab linnalikest saundidest. See album on lihtsalt kummituslik, nagu ma ütlesin sulle, Ivo, et sa lihtsalt nõretav sellistest linnalikest saundidest Ariel pinki puhul, mida rohkem ma teda kuulan ja mida rohkem uut muusikat ta teeb, seda, seda rohkem ma lihtsalt satun sõltuvusse sellest saundist ja sellest sellest, mida ta nüüd järgmisena teeb. See uus album? Jameson on tegelikult pink on alati soundi poolest olnud tohutult lummav. Ta on tohutult veider ja kohati isegi võib-olla nagu arusaamatu, ta oleks mu jaoks arusaamatu, kui ma ei oleks teda live'is näinud, me rääkisime eelmises saates libidel käimisest, kontsertidest, et milleks üldse minna kontserdile ja nii edasi, et siis Ariel pink, kui ta käis Tallinnas Noblessneris esinemas, see oli vist mingi kolm suve tagasi kolm 400 tagasi. Siis see kontsert lihtsalt oli nii intensiivselt vägev ja, ja hea, et mul oli, mul hakkas paha ja saad aru, et see ei ole nagu hea, nii häälekas. Aga kokkuvõttes on hea, aga see oligi nagunii huvitav oli pärast tagantjärele veel mõelda, et vaata, mis nüüd juhtus ja mis asi see oli? Detseemilised karakterid, kõik need hundid, grafiidi, bändiliikmed on, milline Ariel pink, isand, millised, nagu millised klounid nad on. Ühest küljest, millised hipsterid nad on, teisest küljest kui, kui ekstsentriline on tegelikult Ariel pink, et noh, ma vahepeal tundsin vendiga nagu hirmude pärast mingit muret, et ta nagu lihtsalt noh, tundus, et ta nagu Ma ei tea, kohati isegi kaotasin nagu laval kontrolli või kuidagi nagu oli, oli nagu kuidagi liiga. Nagu hooletu, võib-olla on ju sellega, kuidas ta vehkis või kuidas ta seal rahva kätemere peal ulpis ja, ja kuidas ta seal vahepeal lõi ühte kuulajat kogemata, kes juhtis vähemalt kogemata, eks ole, no tunda sellest, et ta lõi patsu inimestele ja siis neiu sattus, küsi näiteks, tal lihtsalt pead ja kätt hoida. Ja siis vahepeal talle anti suitsu nagu ja see oli kõik see läbikäimine publiku ja publiku ja esinejate vahel oli hästi selline nagu vahet ja hästi higine ja, ja see muusikalil nii vägev ja, ja kuidagi see, see, see veidrus, mis muidu selle muusika puhul võib-olla plaadilt kuulates oleks, oleks tundunud mulle eemale. Tõrjuv tõukab eemaletõukav oli seal laivis järsku nii, nii hea, et see oli lihtsalt, et kogu see klounaad ja see ja see veiderdamine oli seal nii õigustatud järsku, et nüüd hiljem kui ma olen kuulanud, temal pole pomm, pomm, mis tuli just sel ajal välja, kui ta live-iga tuli Tallinnasse. Ja nüüd see uus album delikatesse Paabitseemson seal samamoodi saundi veidrused ja kõik need liited mingisugusele sihukesele popkultuuri ajaloole, kõik need siuksed, kõik suurvaimud, nagu ma ütlesin, kes kajavad vastu sealt nendest lugudest ja kõik need imelikud sihuksed, magamistoasalvestused, kõik need imelikud sihuksed, fantaasiad, mis ulatuvad ühest küljest lapsepõlve, teisest küljest õrna teismeikka, kus süda murdub siis jällegi mingisse veidrasse täiskasvanu ikka, kus sa enam ei saa üldse aru nagu kes sa oled, miks sa siin elad ja nii edasi, et see kõik see koogelmoogel tohutu sihuke fantaasiapomm, mida Ariel pink minu jaoks on, et see, see pomm lõhkeb siin uuel albumil põhimõtteliselt iga iga loo peal mulle tundub ja, ja sellepärast see album on ka natuke liiga segane. Julgen isegi öelda, et liiga segane, sest et tundub, et siin juba iga track, Ta elab justkui nagu omas maailmas ja mulle see natukene tegelikult ei meeldi üldiselt albumite puhul, kui nad lähevad liiga elektriliseks, nagu sa ütlesid, et vahel, et sa paned seal taustal mängima ja siis sa ei saa aru, et mingid motiivid justkui korduvad. Kas ma seda lugu juba kuulnud, et seal ongi mingi pinkilikke element, jääb nagu igasse loosse alles. Aga see vormistus on nii erinev kui nendel lugudel iseenesest, et kui sa nüüd juhtunud seda albumit veel kuulama, siis et siis vaata, kas sulle ka nii tundub. Mul on niisugune tunne, et hariel pingist rääkides alati peab, peab üks, üks hetk jõudma arstimi Murrini, kes on maailma kõige kuulsam, ilmselt kodu, lindistaja või maailma kõige kuulsam veidrik muusikas üldse. Valendada püüdnud, et uurida ja, ja hinnata ja kuulata ja tal on nii palju asju, on, tal on nii palju huvitavaid lugusid, ta, ta lihtsalt ise on huvitav inimene juba alustades sellest, et tema isa oli Elvise bassimängija ja ja lihtsalt nii. Ta on nii veider ja huvitav ja, ja, ja kreisikuju, et ma tahaks kohe võib-olla kunagi tulevikus temast terve saate rääkida ja ma arvan, et siis peaks leidma mõne eesti eesti arstimi mulje eksperdi, et kui, kui lõplik näiteks oleks kunagi nõus meile külla tulema ja temast rääkima, et see oleks päris päris äge saada. Aga, aga jah, see see plaat, tõesti, ma pean võtma endale ette selle aja, et seda Erik Heiditi Baby Thompson niimoodi korralikult läbi kuulata, sest täna siin niimoodi keskendunult neid lugusid kuulates ma olen vähemalt nendesse kahte kahte loosse kahtesse lugudesse väga armunud. Väga lahe. See on album, millesse armuda. Üks kord kuulasin mõni päev tagasi autos seda ja siis ütlesin oma elukaaslasele seda Ariel pinki kuulan, mul on selline tunne, et ma tunnen oma varvastega seda muusikat lihtsalt seal nii mahlakas ja magus see kõik see audiouniversum, mille ta loob selle kõrvade siis see, see muusikapesa, mille ta punub sulle ajju kahe kõrva vahele. Aga linnalik, see on absoluutselt linnarik, muusika ja linnalikel teemadel. Jätkame, see oli kuidagi väga sihuke otsitud, ülemine okei, aitäh. Selgelt välja toodud, et ka inimesed, kes seda võib-olla ei märganud, kes kuulasid poole kõrvaga nüüd teavad kindlalt. Kuulavad jälle kahe kõrvaga, jällegi aitäh sulle selle eest see linnade avastamine üleüldse on selline huvitav teema, et kuidas me avastame linn või, või, või mida me teeme, see ikka ja jälle läheb meil reisimise peale see jutt, eks ole, et noh, kui sa reisid linna, kuidas sa käitud, mida sa teed. Ja, ja varasemalt ma olen olnud väga selline kuidagi toidu poole pealt mõjutatud inimene, et kui ma kuskile linna lähedal on viimane selline võrratu toidureis oli, kui ma käisin Madridis ja siin-seal hästi palju väga huvitavat toitu. Et, et justkui see, nagu, et see linna või kultuuri avastamine läbi toidu mulle hästi südamelähedane olnud, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma tegelikult tahangi seda linna ajalukku, seda urbanistikat, seda linnaplaneerimist, miks asjad on nii, nagu ta on, et see mind niivõrd huvitav huvitama hakanud nüüd, kui mul oli just siin 30. juubel siis ma viisin oma oma sõbrad nädalavahetusel siis tuurile Lasnamäele, et palusin, palusin ühel organisatsioonil korraldada väike väike tuur, meid viidi bussiga päris mitmesse kohta Lasnamäel ja räägiti nii selle selle linnaosa planeerimisest. Miks seal asjad nii on, nagu nad on, mida sellega mõeldi? Ja, ja kuhu siis jõuti, sest noh, Lasnamägi minule mitte teadaolevalt varem ei teadnud, seda ei olegi üldse nii, nagu ta alguses planeeritud seal on päris palju asju jäi tegemata, jäi välja ehitamata. Ta on isegi plaane seal mingid asjad veel ära lõpetada. Aga, aga jah, see oli minu jaoks nii huvitav, et tegelikult see linn, mille kõrval ma olen suure osa oma elust elanud pärinudes Keilast ja see, kus ma nüüd olen mitu aastat elanud, et noh, tegelikult see on sisuliselt mulle võõras, siin on nii palju linnaosasid nii palju arhitektuurikohti parke. Tei mida iganes asju, mida ma tegelikult üldse ei tea ja kui võib-olla sellise rumalama teismelisena ma isegi tundsin uhkust selle üle, et ah, ma ei tea. Siis ma elasin Tartus ja noh, nagu arvasin, et Tartu on ägedam kui Tallinn. Sest nad tegelikult neid linna ja siis ei ole mõtet ju niimoodi hakata võrdlema või panna mingitele pedestalidele või edetabelitesse. Et siis ma arvasin, et ah, ma ei peagi teadma, milline see Tallinn on, meil niikuinii ei huvita, aga aga tegelikult ju samamoodi nagu tundes Ariel pinki, muusikat sügavuti, tundus ükskõik, millist kultuuri osa sügavuti, sa leiad selles nii palju põnevat siis linnad sama moodi, et iga maja lugu võib-olla huvitav, iga tänavalugu võib-olla huvitav ja jama ma järjest rohkem tunnen, et ma tahaks seda kogeda ka reisidel. Lasnamägi on tõesti uskumatu paik ja uskumatu projekt. Mina olen seal väiksest saadik kuidagi käinud erinevatel põhjustel. Ja alati, kui ma olen seal olnud, ma olen tundnud ühest küljest siukest ängistust, et nagu, et see on nagu kohutav keskkond, milles olla, kus elada ja samas mingit sihukest tohutut imestust ja siukest imetlust tegelikult ka. Sest et oma idee poolest see ambitsioon, mis linna taga seisab ja ma ütlengi, et selle linna taga, sest et nagu üksu sünnipäeva külaline hiljem mulle ütles, sest mina sinu sünnipäevale junud ta, ta oli jube imestunud, kui ta ütles mulle, et et kas sa tead, et kui Lasnamägi oleks linn, sest see oleks nagu Tartu oma suuruselt tegelikult või rahvaarvult, et, et see kuidagi. Et ta ongi nagu uskumatu paik siin Tallinnaski linn linnas, eks ole. Ja, ja see, mida ta esindab, kuidagi sihuke sihuke puturism tegelikult ikka nagu ta pidi olema selline nagu tulevikulinn ja seda enam, et ta jäi nagu poolikuks, niisugune nagu ära jäänud tulevik. Mõtlesin, niisugune ära jäänud tulevikutunne on nagu fantastiline. Ja, ja ma arvan, et kui praegu oleksin õrnas teismeeas ja kasvasin üles Lasnamäele mingis suures Lasnamäe kortermajas, kuulaksin Ariel pinki ka Wells, minust kasvaks fantastiline inimene. Sellised. See on huvitav, et mina seda, seda ma ei tea, kohutavust üldse seal olles ei tundnud. Vastupidi Ma ma tundsin seda, et ma pean nüüd tihedamini hakkama Lasnamäel käima, jalutama, vaatama, uurima seda linnaosa avastama ise, aga mis seal siis pooleli jäi, mida sulle räägiti, ma sain aru, et see rahu, teepoolne osa seal, et seda rahu teed niimoodi ehitatud välja, et seal pidi olema noh, nagu kaks sellist põhi põhiveini. Et seda ehitatud välja, seal on väga palju siukseid rohealasid, mis, mis on võrratult ägedad rohealadena, aga, aga noh, sinna ikkagi olid, olid planeeringud, asjad tehtud. Ja noh, kõik need iga iga mingi siukse piirkonna keskmed ja muud sellised asjad väga äge. Mis on su lemmiklinn maailmas? Ma ei tea. Võib-olla kui ma, kui ma seal käisin, siis Santata e puhul ma saatsin Eevale sõnumi, et siin on maapealne paradiis, siia tuleb kolida. Selline võib-olla selline ekstaas seal kohapeal, ma ei tea, kas ma suudaks seal elada, see on päris kõrgel merepinnast, ma ei mäleta, kas oli 2500 meetrit või või umbes niimoodi ja, ja sinna rongiga sõites ma juba tundsin, kuidas mul hakkas väga raske olla. Ja kui ma siis läksin, sest see on Ameerika lõunaosa, seal on väga palav ja hotellidel on basseinid ja kui ma läksin ujuma basseini, siis pärast niimoodi esimest paari tõmmet nagu tundsin, kuidas ma ei suuda enam hingata väga hästi. Et see on seal, on nagu võib olla keeruline olla, aga ma ei tea, mis sinu lemmiklinn. Ma armastan reisida, armastan avastada uusi paiku ja jama. Ma tegelikult armun kergesti nii linnadesse kui ka inimestesse. Aga lõpuks ma alati jõuan ringiga Tallinnasse. Ja ma mäletan, et lapsena oli Elva mu jaoks kõige olulisem linn maamuna peal, siis seal ma veetsin oma kõige ilusamad suved. Aga alati oli Elvas ka lõpuks see hetk, kus ma hakkasin kuulma seda. Vaata oli kunagi räpplugu Tallinn, kus olid truupi ja, ja kes seal veel räppisid, ühesõnaga viskas fanfaari tudu tut tudu tõtt ja, ja, ja siis need lapsed Tallinnast, et, et kui nüüd fanfaari puhuma hakkasid, siis ma tundsin, et on aeg Tallinnasse minna ja siis ma nägin balti avastada suurt kirja Tallinn ja siis ma tundsin, et olen kodus. Äkki äkki leian mina ka ükspäev oma lemmiklinna, äkki leiad sinagi oma Tallinna? Aga kui te tahate oma lemmik podcasti kuulata, siis nüüd on meil igasugused wood igalt poolt leitavad. Ma tahan sind kiita, et see oli väga sujuv. Ülemine aitäh. Mul on hea meel tervitada. Siin otsisin viis punkti viiest, mis sa tahtsid siis öelda selle maailma parima podcasti kohta, mis läheb eetrisse maailma parimast linnast, lähevad minu arvates. Otsige seda leiate aiti untsist leiate oma podcasti, rakendustest leiate raadio, kahe rakendusest leiate raadio kahe lehelt leiate popkulturistid pom ja igalt poolt sotsiaalmeediast. Just ja kõik need spetsiifilised teemad ja viited, mis täna kuuldavale tulid, leiate samamoodi meie kodulehelt. Popkulturistid Pub popra õppu lõpruristil, punkt com said aru? Aadressilt sinna paneme märkmed üles. Lubame, et oleme sellega tublimad. Oleme sellega tublimad ja kes veel on väga-väga tubli. Muusikuna on loomulikult Ariel pink, tema jääb lõpetaja, meie saadet. Väga mõnus tantsuline kruvi lugu pealkirjaga acting, aitäh, et kuulasite kohtume järgmisel nädalal. Popkulturistid lõpetavad, lähevad linna.