Me tervitame täna stuudios muusikud, keda peab tõenäoliselt terve Eesti rahvas ja mitte ainult et teab, vaideid armastab ja tervitab suure juubelisünnipäeva puhul, mis on tuleval nädalal meil lähenemas. Tere tulemast saatesse dirigent Neeme Järvi. Te olete terve oma elu seisnud avalikkuse ees ja tundub, et me justkui teame teist kõike. See on põhjus, miks me palume tänases saates heidate pilgu mõnele see igale oma käidud eluteelt ja võib-olla me alustaksime sellest, et meenutate mõnda inimest, keda oma juubelisünnipäeva eel teil on põhjust sooja sõnaga meelde tuletada oma elust. Kas kujunemisloost, hilisemast elukäigust, keegi, kellele teil on põhjust olla tänulik. Mul on olnud hea elu, sest mul on hea ema olnud. Mind niisugusesse olukorda, kus ma praegult olen sest see on üks pidev ja järjepidev töö ja armastus, perekonna, muusika ja laste ja Eesti ja väga paljude komponentide suhtes, mis on lõppude lõpuks andnud tulemust. Kui niimoodi, siis minu meelest kõige rohkem, keda ma võin austada siin maailma selle oma ema, kes andis oma esimesele pojale valla Järvile teekonna õiges suunas saades muusikuks, dirigendiks heaks džässkitarrimängijaks, aga see oli ju tema isiklik asi, kuidas seda muusikat viljeleda. Ja siis 13 aastat hiljem oma teise pojale, kes siis ei pidanud minema jalgpalli mängima, õue, kui poisid ümber maja olid, aga pidin klaverit harjutama. Ja kaks tunnis sa pidid harjutama klaverit tahtsid või ei tahtnud. Ja ma olen selle eest väga tänulik tal. Kas tere karm ema? Ei, üldse mitte. Nii õrnema preester pole niisugust, ma ei kujuta ette, Effthermema saab olla. Ja karistust ma ei ole saanud, aga kindlalt sõna ja, ja abivalmis inimest vanematele olnud seepärast, et mõju mängisin ksülofoni. Vallo mängis ka ksülofon, nagu vanem vend mägi ksülofoni, noorel pidi ka kohe jälle tagantjärgi mängib, eks Fodi ksülofon raske instrument mängida raske. Tol ajal olid siuksed ksülofoni, mida tänapäeval ei tunta üldse. See oli sooloinstrument ja seda mängiti tõsiseid lugusid mängida selle peal. Minu kaks esimest lugu oli polka ja galopp. Ventegi ees ma tõin järgi ja niimoodi me siis päevast päeva läksime, aga mida ta tegi, kui mul oli vaja esinema minna, siis ema tassis ikka mulle sülofoni raske ksülofoni kaasas viisid ka bussi peale või rongi peale või kuhugi ja me tegime kõik. Tegelikult oli ju raske aeg, sest tol ajal oli ju perekond ja perekond oli nõmmel ja siis oli vaja perekond ära maale viia kuskile ja vahetada maju sedapidi tulema. Ja tuli ja kõik see asi oli vaja üle elada seal, tema, teha temaga tema viis kõik asjad läbi, nii nagu pidi. Et ma selles suhtes nii palju Saksamaa kohta positiivseid ütlemisi. Ja siis see kujunemine oli pikapealne kujunemine, kusjuures muusikuda hakkasin mina nelja aastaselt peale esinema. Ja sellesama ksülofoni jälle ja see oli Eesti raadios. Eesti raadios oli minu meelest siis merekoolis, kuskil olid niisugused ja, ja seal mesilased olid lühikesed püksid põlvili, ma pidin tooli peale minema, et saadaks Ülofoni kõrguseni kätte, siis ksülofon laua peal ja siis ma pidin mängima sõda. Ja siis valla saatis klaveril mehed. Ja needsamad teosed, siis olid jumala keerulisemad tükid kavas. Ja sellega ma elasin ikka hea tükk aega üheksa aastani ma käisin ju, alustasin ma tegelikult paeküla algkoolis, paeküla on Märjamaalt seitse kilomeetrit sinna Konovere poole Pärnu poole. Sest ema viis meid ära maale sõja ajaks. Ja maamees tuli linna meie majja. Nii et ta väga targasti tegi. Aga siis hakkasin midagi seal ka ksülofon mängima ja siis tuli nõukogude aeg peale. Ja siis ma esinesin tsüklofoniga paeküla algkoolis, siis mind edutati seal Märjamaale, siis võid seal seal ka koha ja siis Märjamaal saadeti mind Haapsalusse, seal ma võitsin koha, paar salust saadi Tallinnasse ja Tallinnas oli koolinoorteolümpiaad ja seal ma võitsin ka koha. Ja lõppude lõpuks karjäär hakkas nende niuksed, niuksed ksülofonimängija, kus, kus edutati mind paekülast ära kuni Tallinna lisandi. Nii et see oli esimene asi. Siis pärast seda tulime Tallinnasse tagasi nõmmel sest tema arvas, et nüüd maa näitab küll lehmaga hea hobusega, niikuinii ei oska midagi peale hakata. Ja see mees, kes Tallinnas viina tahtis ajada, meie ei saanud Seingaakama, stab maale tagasi ja veenide armsasti vahetasime tagasi ja siis ma hakkasin käima rahumäe algkoolis ja Tallinna muusikakoolis. Üheksa aastaselt peale lööd Pille õppimas Christian vestre juures. Christian vestri oli tore mees, kes õpetas löökpille ja pedagoog oli raadio sümfooniaorkestri Timpani mängija. Ja Vallo ja need olid kõik siis tema kolleegid sel ajal mängis orkestris, Erich Kõlar oli Vallo ja need õppisid juba dirigendi, siis aga mina õppisin, hakkasin esinemas käima. On ikka ja siis käisin estraadiliinides kogu aeg filharmoonia liin esinemas. Ja siis ma tutvusin Eino Baskiniga ja Jüri järveti ka ja ma ei tea kõik nende inimeste, kes esinesid kuskil maal ja mängisin orkestrites ja käisin ka juba mängimas ooperis ja sümfooniaorkestris lisajõuna. Ja tõepoolest mulle kõik see meeldis tegevus ja esinesin ksülofoni solistina. Kuniva pesin, sai niisugune aeg täis, kus ma pidin muusikakooli lõpetama. Ei saanudki muusikat kooli, lõpetades valliga noor, tehti kõik seadused ümber. Ma pidin hakkama algusest peale uuesti muusikakoolis õppima ja hakkasid õppima koorijuhtimist. Helvi Voore juures. Ja minu klaveriõpetaja oli LP pre. Ja siis ma niimoodi õppisin veel aastat mängisin ksülofoni kuskil ja teenisin natuke raalselgi ja õppisin koorijuhtimist ja käisin Estonia teatris vaatamas, kuidas Vallo juhatab ja valla juhatas. Mulle meeldis juhatamise asi ja mängisime ükskord ühe kontserdi, kus esimene osa oli kontset, teine osa oli ballett. Kolmas osa oli operett. Ja Vallo juhatas seda kontserti, aga seda operetti osa Andy hallo mul juhatada ühte tükki, mida mina oskasin ksülofoni peale mängivad. Niuke peas oli Johann Straussi öö Veneetsias avamäng ta, ta, ta, ta, ta nagu teadsin seda täiesti peast, niimoodi ja koorijuhtimist ju õppisin ju, eks ole. Aga see oli koorilaulja. Aga esimesel poolel kontserdil ma mängisin Hadžeturjaani viiulikontserti ksülofoni peal. Kõik viiulikontserdipartii ja valla juhatas orkestrit ja ma olin sülofoni solist nagu viiuldaja ja mängisin seda orkestriga, talverattad, rattad. Rattad siiamaani täpselt teada, kogu selle kätte saaks. Võib-olla mängiks isegi järgi. Ja siis oli see kontsert ära ja siis ma mõtlesin, dirigeerimine kah läks jube hästi, kui ma seda operetti avamängu juhatasin. Ja siis, ja ma olin siis 16 aastat juba. Aga seitsmeteistaastaselt läksin Leningradi konservatooriumisse. Üritused, nii raske konkur sinna niikuinii sisse ei saa, vene keelt ma ei oskanud, rääkida. Peaaegu. See oli ka nagu üle noatera või suur, õnnelik juhus jah, ja siis, et keegi eestist pääsest Kena dirigeerimist õppima järsku Leningradi konservatooriumi simmanil mitmepedagoogi juures, aga kõlvko sain Rabinovich juures oli kolmanda kursuse peal. Ja siis oli minu ümber kõik siuksed, suured mehed juhatasid kolleegide filharmoonia Pravinskid ja Sanderling oli teine dirigent Kurt Sanderlinguli paravinski juures, teine dirigendi Arvid Jansons, Jansons isa oli kolmas dirigent. Ja siis ma õppisin viis aastat, õppisin dirigeerimist fanaatiliselt ja muidugi elasin põhiliselt plaadipoodides. Ostsin plaati, ema saatis mulle kogu aeg 50 rubla iga kuu siit ja ma sain selle eest ära süüa, plaati osta ja kontserdile ka käia, seisin rõdul igal õhtul olin Leningradi filharmoonia kontsadel. Ja siis hakkasid tulema need igasugused lääneorkestrid ja oli Hruštšovi aeg oli niisugust tulema kõik lääne kui tulin, Philadelphia orkestri ja Clevelandi orkestri Choossell, mängis nõukogude liidu hümni ümber orkestreeritul. Nii ilusti kõlas orkester ja pole niuksed head orkestrimängud kuulnud, üldse tulid Philadelphia orkester ja siis tulid kõik Ameerika orkestrid, Inglise orkestrit, Saksa orkestreid. Karajan käis kaks korda ja mina olen õpilane, kogu aeg käisid ikkagi. Iga õhtu käisin kontserdil, öösel sõitsin piletisabas, kaheksa rubla maksis pilet sinna rõdule. Ja see oli mulle niisugune kool ja selle koolis ma õppisin siis oma pedagoogi juures, aga samal ajal kõik maailma dirigendid nägin ära. Õnnelikul ajal õppisin. Ma nägin palju seda, mida paljud ei ole näinud. Mida ma pärast siis juba ära sõites siit juba ise juhatasin, need kõik krid, orkestrid ja kui ma ükskord bostonisse läksin juhatama esimene meil kõrgu Tubina sümfooniad ja seal oli üks flöödimängija noor naisterahvas, oli Samuel Saulus, siin sõitis spetsiaalselt sinna Philadelphia orkestri ja selle flöödimängijana õppima, kuidas peab ikka seda flööti mängima, ei pea sosistama niimoodi nagu siin Eestiski sosistasid flööti puhusid sisse. Saulus tuli tagasi, oli teine flöödimängija, järsku temast sai su staar siin Eesti mõttes ja Shauluseli sammude. Saul on minu hea sõber, oli ja, ja tead nii oli huvitatud kõikidest asjadest ja kui me siis juba Ameerikas olime, siis vallakse juhatasin bostoni orkestri ja siis ma ütlesin, et ma olin Eestist ja ja käisin Leningradis kuulamas seda õpilane ja käisid kuulamas, kuidas flöödimängija mängis tahvlis ja loel flöödi teed ja seal oli suur sooloflöödisoolo ja see oli nii, et pärast seda flöödimängijana tee kätel üle tee. Rahvas kandis kätel EuroP Sky hotelli üle tee kandis kätel ja see oli niisugune vaimustust ja, ja ma ütlesin, et, et vaat nüüd mina olen see, kes seda asja pealt näinud eritasid, mängiti mulle esimest, lööd ja mina juhatan teid. Siis tõusis festivali väga viisakas, tore, tore naisterahvas ja meie minu vari õppis pärast flööti. Nii et tegelikult see niisugused toredad toredad niuksed momendid meil ei ole, nii et see oli see Leningradi periood. Meli plaadi kogumise moment hakkas Raekoja platsist peale. Siin oli haage, mingisugune pood oli ja mina käisin seal ostmas ja seal ei olnud ju midagi, vene plaadid olid niuksed, vinüülplaadid, väiksemad niuksed ja ma sain oma rahadega hakkama, et ma sain seda osta. Aga järsku ühel päeval tulid niuksed, suuremad plaadid ja sinise tiketiga keskelt ja need ei olnudki vene plaadil oli tšehhi plaadid. Peale kirjutatud oli vene keeles Maller. Nii ilusat, et mine hulluks, mõtlesin, et miks niisugune teos üldse on ja kes veel ei loe, on tšehhi filharmoonia ja Karel Andžel juhatab, mõtlesin, et sellest sai minu lemmikorkester. Mul nii hakkas meeldima Tšehhi ja mis oli kõige huvitavam see, et mängiti tšehhi plaadid, hakkas siia tulema, sest see oli demokraatlik Republic vabariik. Ja siis tänu sellele, et need demokraatlikud vabariigid eksist keerasid Sairomann matsu siin mängida. Bachi, Matteuse passioon ja mõtlesin, et kuidas te saate mõttes versiooni mängida, kui aga Bach oli Saksa Demokraatlikust Vabariigist, siis tuli välja, et saab mängida, aga kui ei oleks lihtsalt saksa, siis ei oleks, siis oleks religioone töö olnud, mida ei tohtinud propageerida, sest me pidime ju siin Pärdi kreedo pärast ära sõitma, sest see oli religioone töö ja see oli kuritegu. Ja samal ajal pidime kreegi reekviemi tõlkima, mis oli eesti reekviem eesti keeles kirjutatud, oli tõlkida ladina keelt, kreegi reekviem kanti ette ladina keeles fris võib, peaasi, et rahvas aru ei saaks, et see on religioon. Nii et väga head momendid tekkisid nüüd nende, et me saime palju õppida ka demokraatlikest vabariikidest tulnud asjadest, mis olid heas vahekorras Nõukogude Liiduga. See oli minu õppeaeg põhiliselt ja siis Eesti 60. aastal, ma olin juba Tallinnas siin Eesti raadiost dirigent. Ja see oli tegelikult kõige toredam aeg, minu pöördkus oli siis helirežissöör, oli Arvo Pärt. Jaan Rääts, Eino Tamberg, Jaan koha, need panid kõik mikrofonis üles. Need oli nimetatud raha teenimise kohad, kus nad kirss muusikat muuseas ka või, või vastupidi ja mina muudkui juhatasin nende teosed, iga päev oli uus lugu ees. Ja mul oli, andis suurpraktikas, ma õppisin nii palju värskeid ja uusi teoseid juhatama tema ja mul oli suurepärane orkester ja see oli kõik see Eesti Raadio orkester, milliseid praegu ei eksisteeri. Siis oli see Eesti raadio, sümfooniaorkestris oli Eesti raadio Suurus, segakoor Rostislav, mürk kuulub oyotas estraadiorkestrid ja siis me siin töötasime koos 1960.-test saadik peale ja see on minu taimele basiin. Nii et basin nüüd istun sealsamas Eesti raadios ja, ja mul on hea meel sellepärast, et, et mul ainult kahju, et siin ei ole kollektiivi enam. Sest need kollektiivid tegid head tööd, sest kui me siin raadiojuubelit tähistasime, siis räägiti ilusast eesti keelest ja igasugustest muudest küsimustest. Keegi ei tulenenud peletise, see eesti muusika taimelava all meie orkestrit, koor ja Eesti heliloojate propageerimine ja kõik, mis üldse eesti heliloominguga seotud on all oli Eesti raadio sest see on andnud tohutult palju võimalusi edasi anda meie heliloojate töid. Kõikide Heli Läätse tööd on siit saanud oma alguse. Kui me neid lühidalt niimoodi, aga ma võiks palju rääkida. Võta teie järgmine põlvkond, pojad, dirigendid Paavo Järvi ja Kristjan Järvi, kes on saanud üles kasvada ja muusikuks, kujuneda palju vabamas õhkkonnas, kes on saanud õppida väga heades USA ülikoolides, Houstonis ja mis iganes ja väga paljudes teistes, kes on oma dirigenditeed alustanud sama varakult, kui teie aga saanud dirigeerida väga häid orkestreid kõikjal maailmas, saanud mängida väga head muusikat, nautida väga head kriitikat, saada väga palju häid ja kuulsaid autasusid ja preemiaid siis kas te võite öelda, et nende elu on olnud dirigendina muusikuna kergem, kui oli teie kujunemistee? Ma ütleksin seda, et nagu vanas siin öeldi, et ei, meil ei ole kerge kellelgi Distraadeedilased, rääkisid Baskin või kes, või öelda seda. See küsimus on niukseid, kahe otsaga sa tööd peab tegema, töö on igal pool vajalik ja tohutu, midagi tuleb iseenesest. Eeskuju on tähtis, kuskohast nad saavad oma alguse. Meil oli, kui Kristjan oli väike poiss, kodus Kadriorus vehkisid Mozartit päeva läbi, Mozart mängis nii kõvasti päeva läbi ja ma tõin välismaalt Karl püümiga Berliini Filharmoonikute kõik 46, Mozarti sümfoonia, et iga panime erinev sümfoonia, aga ikkagi Mozart, said sündisust parajasti ja juba hakkas käima niimoodi ja siis siis käis ikka toas ringi ja Mozart, Mozart lõpuks läks sinna nende suurte valju hääldajate juure ja need käisid siis suurtes boksides, oli Punane RET olid siis kuidagi ta sinna läks uurima selle kapi sisse, kus need boksid olid ja siis tahtsin taha vaadata, mis, mis seal on, et seal taga siis kapp kukkus ta kuidagi vastu, peaaegu oli ta pea ära ja tuli kööki suure häälega, suure nutuga tuli sinna üldis. Esimene sõdamisel seal rääkis, oli Mozart. See on esimene asi, mis ta üldse oma suust välja ütles, vot see on sealt, kus hakkas haridus peale, kus ta kodus peale kuulas, Mozartit ei olnud mingisugust tühja-tähja, aga oli kuidagimoodi, see atmosfäär oli kuidagi niimoodi, et kõik see ilu ja asi tuli rõve lastesse läks iseenesest sisse. Millega mina tegelen kogu aeg hommikust õhtuni, kui ma tööl ei olnud otseselt, siis ma kuulasin Mozartit või üldse mingisuguseid klassikalisi teoseid. Ja nii hakkas see asi peale, see oli näide, kuidas tibavo vari kui ka Christian said oma alguse ja nii eluaeg, niikaua kui me koos olime, oli meil kogu aeg see hea musitseerimine ja ja muidugi haridus ja koolid ja asjad ja need asjad käisid nii kuninga sellega kaasas, eks ole, käisid siin 20 esimeses koolis ja tegid ka oma väikseid muusika katsetusi ja aga tegelikult see aeg, kus oli vaja tegelema hakata, tõsiselt? Jah, sest ega siis oli ikka juba Ameerikas ja seal tähendab, said ja algus, head koolid. Marivari oli bostonis ja Paavo õppis kördis. Philadelphias ja kõrtsis oli niisugune heade laste kool kõrgem hariduskool, kus ei pea maksma midagi andekate laste kool ja meil ei olnud suurt midagi kuskilt võtta, alguses ka ja, ja tema sai kohe sisse ja ta hakkas seal dirigeerimist õppima. Muidugi Kristjan oli siis juba käis, koolipoiss oli teist koolis ja ja niimoodi see elu läks, meil, mina käisin Bubagi juhatamas kõiki Ameerika suuri orkestreid, need, keda ma siis kuulisi seal rõdul rõdul, vanasti kõik Philadelphias ja Bostonis ja New Yorgi Filharmoonikute esimene orkester, kus maisist elasime töö, minu töö, kus ma siis teenisin, seal oli siis Göteborg, seepärast ma võtsin ühe orkestri omale, et ma kindel sissetulek. Aga seal me tegime ka toredaid asju maailmas on paljud meie plaati olemas, eks ole, siis oli Šoti rahvuslik orkester, siis olid Detroidi sümfooniaorkester, missugust suur Detroidi sümfooniaorkestrile niisugune hea orkester maailma juhtiva orkestrit Detroidis esitati dirigendile. Seda peaksid Eesti muusikud ja poliitikud kuulama pealt, et dirigent Ossip Gabrilovid vene dirigent oli Gustav Mahleri suur sõber ja Alma Mahleri sõber Kusta Manner oli juba surnud, aga alma maarjasõber tal ja, ja Gabri Lovis olevat olnud väga hea dirigent ja muusik ja Detroidi sümfooniaorkester oli, ei olnud kuskil mängida, ei olnud saali väiksed kohad, kus nad seal mängisid, Gabrioruschweid juhatama. Kusjuures neid oli juhatanud Richard Strauss ja neid oli juhatanud Clazonov ja niuksed mehed, aga seal kuskil ma ei tea, mingisuguses saalides, mis ei olnud küll kiiduväärt ja lõppude lõpuks nendel oli dirigenti vaja ja Gabrioloogilises ma tulen. Gabriors ise abiellus Mark Twaini tütrega ja selleks on tore raamat olemas, kus Marclari tütar räägib kabli lovitšist. Linn ehitas kabli Lovisele, kuid mõtlesin, et ma tulen teile dirigendiks, aga ta pead saali ehitama. Nelja kuuga ja 20 päevaga ehitati parimaid Ameerika sümfooniaorkestrisaale. See on, näeb välja umbes nagu Carnegie olla. Detroidis ei ole New Yorgis selle vahega, ainult see oli Ameerikaga, teine suurem linn oli neli kuud ja 20 päeva. Kuulake, Me räägime Linnahallist ja me räägime bensiinijaamadest, võrdleveedeedi, räägime nendest asjadest poliitiliselt, Kahame kangesti välja paista millegiga. Kui me oma kultuuride tähelepanu ei pööra, siis me ei saa, mitte ei jõua mitte kuskile välja ja kuulake nelja kuuga ja 20 päevaga on võimalik kontserdisaal ehitada suurepärase akustikaga ja nimelt just akustikaga kontsertsaal, mitte mingisugune konverentsisaal. Nii et palun väga, saab teha, kui tahet ja ühe orkestri tarvis dirigendi tarvis ehitati kontsertsaal ja ma olin selle orkestri dirigent. See oli kah happen, down oli, korra ehitati sellele orkestrile uus Ford ehitas sovhordi, linn ehitas uue kontsertsaali, aga see ehitajatel autode väljapanekuks seal rohkem kui kontserdi jaoks, seal ei olnud akustikat ilma akendeta ja kõik nii edasi orkestrit tagasi minna. Siis renoveeriti vana saal ja siis mina hakkasin selles vanas saalis kooli renoveeritud, see vana saal, uuend, remont, tehtud, siis maad 15 aastat töötasin seal parimaid aegu oli, kus ma sain suurt muusikat. Ameerika muusika tegemine on nii, et see on community kohalike rikaste inimeste lõbu. Riik ei aita üldse midagi kaasa, aga see töötab. No andke, teeme usklikud Voriaga, las olla siis kas rikaste lõbu kõigile lõbus on, aga meil on vaja töötada. Me töötame seal, kus Juhan Liiv andis oma pintsaku selleks, et ehitada meie kontsertsaal. Aga ehitati üles pärast seda, meil ei ole midagi tehtud. See oli vahepalaks. Nii et ühesõnaga, see oli minu töö seal kusjuures siis töötasin veel mitme koha peal kaks Euroopas haagis Šveitsist, Šveits romaanis. Ja mul oli kogu aeg tööd siiamaani. Tegelikult mul lõppes niisugune päris kohapeal töö, just möödunud aastal. Hooajaga sviis romaan Šveitsi romaanil orkestriga diktüoneema, sul oli viimane hooaeg, jumala enam, me minul muidugi pidu, arvas ERSO ja see on nii hea, meile mängisime Kalle Randaluga kah Mozarti kontserti, meil on siiski kuldaväärt ja pianist olemas, kes nägid kõiki Brahmsi ja kõik Beethoveni. Me oleme seadistanud Twitter vähifirmale ja, ja me saame siin nii toredasti musitseerida ja kaks Mozarti klaverikontserdi lindistasime järel number 20 223, mis tulevad ka sind kavas ka juubelikontserdil. Aga Mozart. Me oleme selle Mozart juurest tagasi, kus Christian oma pea ära lõi. Nii et tegelikult meil on selles suhtes hea vahekordade moodsatega. Ja kuna me siin Eestis saame kõik olla, me paistab, et poisid on siiski ükskõik, mis see maailm ka ei ole. Ja kui hea, aga seal ei ole ja kui toredaid asju me saame seal teha ikka see oleks kõige kallim koht, kus me tahame tagasi olla ja olla ja ükskõik siis millal ja kuidas ja mis vormis see asi on. Aga see on üks koht, mis tõmbab millegipärast rohkem kui ükskõik mis kuradi teine koht. Kuuldavasti te olete, et oma elu jooksul juhatanud peaaegu sadat orkestrit. Kui te lähete uue orkestri juurde tegema tavalist teie jaoks kindlasti erilist kontserti. Te võib-olla ei ole seda orkestrit dirigeerinud kunagi varem, võib-olla eelmisest dirigeerimisest on möödas 15 20 aastat. Orkestrantide vahetunud orkester on vaadanud videost Teie dirigeerimist. Teie olete vaadanud videos, kuidas orkester mängib. Te astute orkestri ette ja kuidas te loote selle väidetavalt eesti erilise õhkkonna, et muusikud pühendavad ennast viimse rakuni muusikale ja nendele teostele, mida teie olete dirigeerinud, kuidas te panete nad unustama oma argimured ja, ja pühenduma muusikale? Ja see on väga hea tunne, kui kõik see laabub kiiresti ja osavasti juhatuse nüüd viimasel kuul, Chicago sümfooniaorkestrit kahel korral. Ja nii lihtne on teha seda ja tore on teha, nad on head professionaalid. Aga tegelikult ei ole tänapäeval orkestrit, kes ei ole head professionaalid. Ei ole külamentaliteeti kuskil enam ja tase on niivõrd kõrge, igasse orkestrisse pürgivad nii nagu ERSO kasin pürgivat, kõige paremad muusikud, kes sul saadaval. Vanasti oli siin olukord minul ajal, kus me pidime võtma just kõik, kes saaks natuke viiulit mängida, orkestrisse saaks natuke orkestri koosseisu, mängijad olid head ja olid keskmised, olid halvad mängijad, aga siis oli vaja nuut noodi kaupa puhtaks tehase räsia viilida nii palju kui võimalik. Lõppude lõpuks tulemus oli keskpärane. Tänapäeval on niisugune olukord, kui sina dirigendina ei ole oma ülesannete kõrgusel siis sinu tulemust ei saa kunagi kätte, sest orkester teeb ju täpselt nii palju, kui dirigent sul seal ees teeb ja näitab. See näitab, meie asi on seotud tehnikaga. Sina ei mängi viiulit, kui sul ei ole tehnikalt, saimegi klaverit kui sarjade tehnikat, saiv juhataja, orkestrit said takti, see ei ole laulupidu. Ja laulupeol ka ei saa ainult aktile löömisega hakkama, sa pead ikka natuke teadma, mida ja kuidas. Ja kui sul tehnikat ei ole, sa ei oska seda teha ja kui sa lähed, siis põka professionaalse orkestri, aga nimega orkestri juure, aga isegi võib-olla mitte nime karges. Sa tead täpselt vahendid ära ja igal pool töötab ühtemoodi. Töötab kõik ilusti välja. Sest sinul tehnika, sõna räägid oma kätega, sina räägid oma miimikaga, sa räägid oma silmadega ja sa tead teost, mida sa juhatad. Ja piinlik on, kui keegi ei saa hakkama. Mina ei saa hakkama. Mul on piinlik, flööt ei saa hakkama, tal on, peaks olema piinlik ja fagotka ei saa hakkama, tal ka peaks olema piinlik. Siis kõik vaatavad. Imelik, kuidas me koosseisus järsku niuke muusikat. Et tegelikult see oli vastastikune, niisugune tunne, et kus inimesed austavad 11 kui head professionaalid. Vot see professionaalne tase on tänapäeval väga kõrge. Beethoveni ajal ja Mozarti ajal oli kindlasti see asi niimoodi, et Beethoven neil ei olnud ju üldse niukseid instrumente nagu kõike siis oli ainult üks hetk, torud olid kõveraks keeratud torud ja mängid joobertoone. Nüüd on kõik ventiilide uhked asjad ja pillifondid ja ja kõik värgid ja ametiühingud ja tead, missugune tore kõik ümberringi kõike kaitsevad pillimeeste huve ja ja teate, niisugune vastastikuse arusaamise ühingus käib kõik see asi. Nii et tegelikult see on ju midagi erakordset, kui kui sa tunned rahuldust. Ja vaatan, Paavo Järvidad nüüd juhatab bla skaalas juhatab nüüd seda tonni suvandid, siis ta juhatab ühte balletti 10, kes siis juhatan, Mahleri seitsmes sümfoonia, raske sümfoonia, Mahleri seitsmendad sümfoonia itaallastega mängida, las skaalas. Aga noh, nüüd ma siis mõtlesin, et kui ma juba selles ka sol, ma teen kõik asjad ära korraga. Ma ei taha enam, ma ei taha liiga palju tööd, eks ole, siis ta läheb. Ta oli seal kammerfilharmoonia seal kõige parem orkestrivaheline, mis üldse saab olla, seal on kõik tema, mängi kõik Beethoveni, Brahmsi ja kõik, kõik selle orkester küll, aga nad nii teavad ja annavad parimad. Jube tore. Tore, aga, aga Frankfurdi orkester, tal on kõik Mahleri sümfooniaid ära ja kõik Bruckneri sümfooniad ja kõik Wilsoni sümfooniat kõikunud Vladislav ja okest National de France. Ei, mitte seal orkestrite Parii, seal tulevad nüüd esimest korda üldse kõik Sibeliuse sümfooniad, prantslased pole kunagi Sibeliuse sümfooniaid mänginud. Paavo on, aga nüüd tuleb Sibeliuse, aga tal oli ennetškey kõige parem jaapani orkester käes. Nüüd sa said Süürichi toon Halle peadirigendiks, tuuline, tasub elada siin maailmas, aga raske töö. Väga raske, füüsiline, mentaalne ja tohutu kontsentratsioon, millele sa pead olevat täielikult pühendunud. Ja siis sa saad asjaga hakkama. Ja siis sa pead tagasi oskama elada, sellepärast et see elu, mis sa elad, see ei ole kerge elu. See on üks, üks tohutu ühesuunaline tegevus. Kusjuures naudid igat momenti sellest ühe suunalisusest. Seepärast, et see on mõnes mõttes kuidas haigus või, või niisugune fanatism, mis ei ole mitte fanaatik, halvas mõttes. Aga ta on tegevusrohke elu, see on niisugune elu mille sa ei, sa ei ütelda, kus sa selle keskel olled. Sa ei saa öelda seda, sa lihtsalt pead tegema. Kristjan, täpselt samad asjad, mis on 10 aastat noorem, nii nagu minu Vallo oli täpselt nagu mina olin, ma tegin kõik järgi, vanem vend tegi lihtsalt läheb oma, tal on oma rada, tal teeb igasuguseid. Tal on omale, siis ta teeb igast need moodsa moodsate asjad ja kaasaegne muusika ja tahab olla heli loe ja juhatarsiini juhatab seal projektid, igasugused küll Jaapanis, küll Tiinas ja ma ei tea kust. Kuule, mis sa rabeled, ühte asja korralikult, eks ole. Ja meil on siin vastastikune keskustelu väga sageli, et mis asi see õige on, mis lakkes teab, mis seal siis õieti ooperis on. Peaasi, et fanaatiliselt teevad oma tööd. Ja inimestele meeldib, mis sa teed, rahvale meeldib, me tegelikult elame kolmnurgas kogu aeg, sa oled siin, eks ole, siin on sulle 100 meest, eks ole, ja koorias ole rahvas selja taga siis kõike, kus rahvas siis eks ole, on noored-vanad. Ta tahab kõigile meeldida. Ja seda kõikidele meelde, seda, mida mina parajasti teen. Mina teen seda. Kuule, kui ilus on. No on ilus, no igava näoga inimene, mees istub niimoodi, tead. Üks laine, niisugune uhke tema kõrval ka tema enda naine on uhked, et nad olid vanadel, eks ole. Ei saa mitte millestki aru, tead, sa pead nüüd mõlemad panema meeldima seda, mida sa teed. No kuidas sa seda teed, sa tunnetad seda, ühele meeldib teisele meeldi. Sa pead oma tegevusega oskama seda nii põnevaks teha, et jube head, lõbus mees, karjub saalist. Karjub, tead, et fantastiline kontsert oli. Millest ta midagi aru ei saanud, muidugi. Otsima teatmeteostest kui mitusada kontserti tõenäoliselt paljule 1000 te olete oma elu jooksul andnud kui mitusada plaaditäit, muusikat. Te olete salvestanud margistritega kui paljude orkestrite juures, te olete olnud peaaukülalisja muu dirigent. Te olete olnud väga sihikindel ja te olete väga palju saavutanud. Tänud. Kas te võite meile öelda, millest teil on tulnud elu jooksul kõige selle nimel loobuda või midagi, mis on tulnud kaugele tulevikku lükata? Igal asjal on hind. Ei, ma ei ole tegelikult loobunud eriti mitte millestki, aga ma loobun ühest asjast, et minu, Eesti riigis asjad ei toimu nii nagu mul oleks soov olnud. Sest siin muutuvati juhid iga kolme aasta tagant või viie aasta tagant või ma ei tea ja juhivad inimesed ühte asja, mis minu erialasse sugugi ei sobi. Nad ei saa aru sellest, et minu ajal, kui ma olin nõukogude kodanik, siin ma käisin kultuuriministri juures kogu aeg rääkimas saalidest. Rääkisin kogu aeg, et on tähtis, et ta peaks olema eluruum kus me saaksime elada, mahume, ära panna rõdudele, panna koored või saab kuidagi majandi kooriteost kasvõi oma Tobiase Joonase lähetamine. Poisid jõelbed rõdul mängima, meil ei ole oma saali, meil ei ole ooperiteatrit, mis draama tead, me kõik teeme näo, et meil on Estonia teater ja Estonia teatrijuhid arvavad, et nad juhivad Estonia teatrid Estonia draamateater draamateatriks ehitatud, mis oli ka eesmärk. Ja me elame selles draamateatris täie teadlikkusega, et me valetame endale. Absoluutselt valetame, iseenesest jäi püüa mitte midagi tehakse, et me muudame asja. Ja oleme sellega rahul, millega ma ei tohiks rahul olla. Võitlusvõimetud oleme seepärast, et meid ei saa keegi aru, Meist ei saa mitte keegi aru, need, kellest asjad olenevad riik. Riigijuhid on niisugused inimesed, kes tegelevad oma asjaga, mis asi on oma asi? Võiks tegeleda meie asjaga. Linnahall seisab mädanev juba, mis ajast saadik? Miks seda ei saa, oleks võinud teha, mis poliitiline koht see on, mis on, mis on niisugune eriline asutusse, on, need tulevad veel vahele, niisugune nagu muinsuskaitse hakkab segama meid, et me ei tohi sinna ehitada või kui me tohi mehitada, siis me oleme sõltuvad veel, ma ei tea, mitmest asjast, aga tegelikult parem lõhub maha, keegi tuleb maha, siis ei ole vaja. Kas on nii üles asjad, kus me ehitame, ehitame ooperiteatri sinna, aga meie ooper ütleb, et meil ei ole vaja seda küsigi ooperiteatri käest. Estonia, meie ehita Estonia teatrit. Mehitame eesti riigile suured ooperimaja, kuhu me saame tuua Peterburi teatri suurem geor Kiieviga tuleb siia Mariinski teater ja saab meil esineda miljon kuskile, seda näidata eesti rahvale. Me ei saa seda näidata seepärast, et meil ei ole kuskil näidata kunsti. Ooperimajal oli ette nähtud koht, ei, valiti välja, lõpuks tehti otsused. Kas me ehitame ooperiteatri või bensiinijaama, ehitan bensiinijaama, palju parem on bensiinijaam, seepärast, et mis võime penseerimisel autoga ilusti laeva peale ja tead, kui tore on. Vaat niimoodi see mõtlemine. Ma ei räägi üldse toonita oma tegemistest ja oma muusika tegemisest, kui kultuuri ma räägin, inimestes puudub kultuur. Meie juhtides puudub kultuur ja sellepärast ma surengi ära varsti ja ma ei näe, millal saavad kultuurilembelised inimesed eestlastest. Kui trammijuht ütleb mulle, et mikspärast, tema saab vähem raha peab saama kui viiulimängija orkestris. Ja seda siis toonitatakse, lehtedes räägitakse, et viiulimängija saab suvel ja mis vahe seal on? Kõik teeme tööd. Ja siis räägitakse maksumaksja rahast ja hakatakse seda toonitama ja niukseid lulli kirja antakse ajalehtedes, antakse üles ja siis inimesed loevad ja naudivad seda, kuidas üks saab vastu pead või teine saab vastu pead. See õhkkond ei anna positiivseid tundeid inimestesse. Need, kes meil siin elavad, meil võiksid olla positiivsed tunded, kui me saaksime, meil oleks kellelegi ka kaasa rääkida. Me näeme erakondade vahelist võitlust hommikust õhtuni ja me ei tea ikkagi, kes siis lõppude lõpuks sinna i tuli või, või kes siis Tsahkna ära läks või, või, või kes selle asemel tuli ja kellel ikka õigus on ja kas Helme ütleb, et on vaja maha lõhkuda see linnahall või või ole vaja ja kas on vaja venekeelset laulu või ei ole, või laulupeol seepärast, et üks vedelaid, et kohalik venelane ei tea seda, et laulupeod loodi selleks et eestlane õpiks laulu kaudu eesti keele selgeks. 1865, esimene laulupidu hakati õppima eesti keelt, sest seal olid sakslased. Eestlane rääkis saksa keelt, vene keelt venel tsaar ei lasknud üldse eestlast eesti keeles rääkida. Siis oli nõukogude aeg, kus lasti juba midagi teha, aga pidid ülendama Nõukogude ülemvõimude poliitikat. Ka me tegime ikka laulupidu edasi, sest meie laulupidu oli meil armas asi. Laulupidu oli meil armas asi, sest me rääkisime laulupeol eesti keelt, seepärast meie eesmärk oli Eestimaal rääkida eesti keelt. Nendel eestlastega, kellega hakkasime eesti keelt uuesti õppima laulupidude kaudu ja muusika kaudu. Ja meil miljon inimest võib-olla siiski räägib eesti keelt. Aga varsti enam ei räägi, kui me hakkame venekeelseid laule laulma ka Eesti laulu, meil ei ole vaja seda. Ja sellest peaks üks Vene kodanik, saame aru, et see ei ole eesmärk, et te tahate poliitikat meiega teha siin. Nii et need asjad on need, mis, mis mulle vastukäivad on. Mul käivad need asjad vastu ja ma ei näe väljapääsu. Ja ma arvan, et asjad lähevad tagurpidi. Et mis oli alguses selles Eesti, mille kunagi unistasime, kas Eesti üldse saab kunagi vabaks? Teate, kui palju me väliseestlastega võitlesime välismaal, et Eesti saaks vabaks ja sellepärast me tegime tohud. Tohutu töö sai tehtud ära, kui palju mina kirjutasin kirju Los Angeleses, San Francisco s igal pool Tubina teoste plaadistamiseks, andke raha, teeme, et me saaksime kõik need ära plaadistada, et meil on vaja eesti kultuuri viia maailma mitte teha seda ainult. Meie enda jaoks me teeme maailma jaoks on eesti kultuur ja eesti on seda väärt. Meil on Arvo Pärt olemas meil olemas niisugused nimed, kes on maailma parimad ja võiks olla niuksed veel palju. Aga, aga me soodusta meil ei ole võimalust soodustada seda seepärast, et keegi pagan, ei saa aru seda, milleks seda Pärdi keskust ikka vaja on, lõpuks ikkagi vist siis ikka nüüd on võib-olla ikka vaja ja võib-olla isegi saab Vajevaks Pärtisega tähendab seda asja. Vot niimoodi veid ehitata. Nelja kuu ja 20 päevaga ehitatakse veel kaua aega. Seepärast, et orientatsiooni on erinevad ja kõik see asi on kriitiline. Ja kriitika on niisugune asi. Kui sa seda teed ja kus seda kõvasti räägid, nagu mina praegult siis sa oled paha, sa oled paha. Keegi ei saa aru, mis ta räägib, milleks on vaja niisugust juttu? Kas keegi on teinud teile etteheiteid selle kriitika pärast? Mulle tehti väga kuulsalt siin minister Jänese poolt tehti selgeks, et ma olen miljonär ja ajate Silaati oma oma mingisugust isiklikku asja. Kõik oli, oli niisugune, reisilt oli muusik, aga ta oli poliitik, kes ajas oma asju. Ja hea meel ei olnud, sellest ajast peale on väga suured vahekorrad rikkis, kõik kirjand selle Endre kompaniiga, sellepärast tender tahtis jäneseraamatuid välja anda. Aga meil oli suurepärane kontakt, head raamatut, tehti Vardobess, seal oli üks inimene, kes tegi suuri asju Eesti jaoks materaadi maha, täielikult suri ära, tegid Eesti kunsti jaoks suurepärase, haruldane pianist oli, aga ka väga hea poliitikale ja õiglaste põhimõtetega, aga sai sellepärast ka vastu pead. Nii et tegelikult meil, nüüd mina võin rääkida, sest et mul pole midagi. Kaotasin elus. Aga ma olen palju võitud Eesti jaoks, sest ma olen Eesti jaoks teinud kõik, et Eestit maailma viia. Ja teen seda edasi tänu perekonnale, sest nad teevad seda. Ja tänu mõningate minu kolleegidele, kes siin elavad siiski liiga palju teevad, siin võiks ka välismaal rohkem teha seda ja väga suurelt teha seda, et me näitame, kes see väike Eesti on ja mis on need, et ei oleks ameeriklane, ütled Yorg, hiding, Estonia võidan lauale. Ei tea kus minule ei Eesti on väärt seda, et testrit näidata. Aga et Yana Toom läheb Süüriasse, jäid, need käivad seal ausamma juures demonstreerimas see täitsa otsest võitlust meie ideaalide vastu. Ja need esindavad Eestit ja nisuke tiinev, kes esindab Eestit Europa ioneeris. Siis toob positiivseid ütlemisi Eesti kohta mõjurusega. Ainult negatiivsed kohtadesse, sest me oleme liiga suured natsionalistid. Üks väike rahvas olla natsionalistid, natuke mõtleks oma asjade peale, las nad mõtlevad oma tegevuste peale. Kogu aeg me saame, keeldusid, me oleme Nõukogude liidus olnud terve Euroopa liidus olnud, me ei saa olla. Ei sa ise olla, meil ei ole võimalik ise olla nato. Nüüd tuli välja, et NATO on paha, ainuke võimalus, kuidas me saame natuke ennast kindlust meie Eesti olemasolul pärast võib-olla kui NATO ei oleks. Vot, see on vajalik asi, seal vajalik moment, aga meil juba räägitakse, et seda ei ole ju vaja, milleks seda vaja? Ahah, jah, võibolla tal oli õigus, isegi. Näete, et NATO ei ole ju vaja, Eestis on vaja Eestis. Peame võitlema selleks, et Lennart Mere ideed, millega tema tuli teoks said ja seda jääd Ta ja jäädvustada. Pärast seda ei ole keegi paremalt seda teinud, kui tema seda tegi. Aga kui on juht ees, siis hakkab õieti asi liikuma, vale juht ees, sisehakkab tagurpidi minema. Mikrofoni, ehtne mikrofoni jutti, seda kõik mikrofoni rääkima, sellepärast et keegi ei julge rääkida mikrofonist. Te jälgite väga täpselt päevapoliitikat. Kas teie päev algab? Hakkab Postimehe lugemisega, sest mina hakkan kohe võtta poisi mehest kätte ja kuidas, kes kellelegi, kuidas on Ameerikast igaveses sealgi hull võitlus, omavahelised trummi, SK kaks erakonda, nii, seal sõda, seal lausa sõda, mis seal toimub? Ripublikaanid ja demokraadid, demokraadid, toredad idealistid, need inimesed, kes ütlevad, et siin on õigus, must ei ole mustvalge hoopis. Ja tehakse selgeks rahvale, rahvas usub? Jah, vot minule demokraat uhke kah veel pealekauba. Või Republikaal. Ja niimoodi niimoodi käib sõda ja sõda käib üle maailma, aga palju globaalsemalt sõjas Tal on praegult või üle maailmasõda tulla. Ja sellepärast on need sõjalised kindlustused, need on väga tähtsad asjad, et oskaks, tarkade inimeste käes oleks see portfell, kus vajutatakse nuppu peale, et, et ei tekiks, tead kogemate vajutavale nupu peal. Niuksed noored nolgid, nagu seal koreas on praegult hullu asju teha teevad ja mille nimel kahte Koread ei saa kuidagi ühtemoodi mõtlema panna, räägivad ühte keelt, üks oma rahvas. Aga me räägime nagu perekonnas siin räägib perekonna jutu kodus. Et ta nagu aitaks ka, ma ei tea, sest paljud räägivad seda juttu, aga kõvasti ei julge, rääkida ei tohtinud vanasti rääkida, praegu ka ei tohi rääkida. Seepärast, et üleüldine pealtkuulamine on palju suurem kui nõukogude ajal. Meid kuulati pealt kogu aeg praegult, terve maailm kuuleb 11 pealt. Tehnoloogia on niisugune, et sa kõik kuuled peal, Ameerikas lubati pealt ja kasseti pealt kuulata igatühte. Obama, ütled pead, kuulan peale, sest muidu me kaotame maailmas kui, kuid ei kuule, mis inimesed räägivad omavahel? Kas see on muutnud teie käitumisharjumusi see teadmine, et ta võidakse pealt kuulata? No kui ma niimoodi siin praegu teie juures raadius ma ei usuks, et ma olen väga muutunud, ma räägin ju. Ja see rääkimine on Mulle väga palju vastu pead saanud meie kohalike suurkujude ministeeriumite ja, ja inimeste poolt, kellest väga palju oleneb ja nagu rahvas ütleb, et suu on söömiseks. Inimesed räägivad, aga inimesi peaks ka kuulama see võib-olla neid inimesi, kes räägivad õigust väga paljud oletavad ka Vaat see on see, mida keegi märkab, teie märkate neid inimesi, kes teid kritiseerivad, mina jälle märkan neid inimesi, kes kogunevad kontserdisaali ja lauluväljakule, kes teid väga armastavad ja kes teie kindlasti tänavade tervitavad teie läheneval juubelipäeval. Te olete elus väga palju muusikat juhatanud, kuidas te valisite oma juubelikontsertide kava? Mis on see kreemide kreem? Mozart Mozart ja Kalle Randalu on minu lemmikud kaks tegelast, kes oskavad õieti muusikat esitada, nendest aru saada ja hea partnerlus ja hea vastastikune arusaamine. Ükskõik mis eriala ja ükskõik mis alal, kui sa saad hästi inimestega läbi, siis sa võidad, sa saad palju ilusaid emotsioone näidata rahvale. Seda ma soovitan kõikidele nendele tähtsatele inimestele arvavad, et oled väga tähtsad, on ja teevad õigeid asju. Minu meelest on vaja leida seda ühte ühtemoodi mõtlemist. Siis kui sa seda Mozartit tunnetad, ühtemoodi kuseda orkestriga koos tunnetada ühtemoodi sedasama kõik Sibeliuse, Tubin või, või kõike neid teoseid. Siin oleme aastate jooksul teinud, tunnetame õieti, katsume teha selgeks oma parima, selleks et me saaksime paremini läbi siin maailmas, et meid armastataks, siis on, siis on hea elada. Vaata seda tunnet, mina tunnen, ma tean, et, et mul on alati kontsertsaali, lähen või ükskõik kuhu ma lähen. Detroidis lähete, ma juhatan vähe tradis seal teised dirigendid ikkagi vähe, aga kui ma lähen sinna väljakülalisena või niimoodi vanad majadel rahas, karju saalis enne kumu jahvatama hakanud tähendab, on mingisugune mälestus jäänud mingisugune niuke ajalugu siis ei ole ju halb tunne. Päris hea tunne on. Tegelikult sinu töö on jätnud mingisuguse jälje järgi. Eks me selle pärast ikka oleme meie töö jätaks positiivse jälje järgi ükskõik mis erialal ja kuidas me oleme hea läbisaamine, just nimelt hea läbisaamine muusiku muusikale, mis on see, mis on Sibeliuse näiteks soomlastele? Meil on siin tublid, meil on siin tormis, meil on siin Pärt, meil on siin palju veel teisi meie erialal, kes on maailma suured tegelased, tuntud inimesed võiksid olla ja lööks, on rohkem, teine vähem. Aga need on eestlased. Nad on eesti kultuuriandur oma terve elu. Ja meie ülesanne on seda teha kõikidele eestlastele, oma elu on ta Eesti heaks. Ja meil on laulupidu mis ühendab meid, räägitakse, kas meil ikka seda laulupidu on vaja või ei ole vaja. Mis jutt see on, kuidas saab üks eestlane üldse niuksed sõnal suruvad? Laulupidu on maja, sest see on Eesti ja ilma Laubida ei ole hästi, täna siis siis hakkame kõik pidanud ja siis hakkame võitlema omavahel nii palju kui võimalik ja siis kaome. Nii et tegelikult me peame kokku hoidma, meil on nii vähe ja meil vaja kokku hoida nii palju kui võimalik. Ja meil on toredaid inimesi, kes suudaksid seda teha, aga vale valik? Rahvas valib mitte päris õieti kõiki oma esindajaid. Kes rahvas on? Kuidas seda tehakse? Omaette küsimus. Meid esindavad millegipärast väga paljud erakonnad. Ja palju koalitsioone on. Need muutuvad järjest ja sa näed ju seda, et see on puhtvõitlus. Rahvas saab aru, et midagi on valesti. Aga kuidas seda muuta? Kuidas see seadus on ja võetakse uusi seaduseid vastu ja meil ju riigikogu. Kes need on, kes seal istuvad? Riigikogus? On ka mõni positiivne nime öelda, palun. Hea meelega kuulaks. Head kuulajad lõppeva saatetunni veetsime koos inimesega, kes on kogu oma elu pühendanud eestile eesti kultuurile ja palju tänu teile selle eest Neeme Järvi. Teile tore oli teiega vestelda, sest teie küsimused olid seal on loogilised ja samal ajal oli ka väga tore oli inimesega niimoodi koduselt vestelda, kusjuures ei pea väga käänlema ega väetama kogu aeg, et kas seda tohib ja ei tohi. Ma siin nüüd rääkisin kõike, mida, mida tohib ja mida ei tohi. Aga ma arvan, et ka rääkisin enam-vähem kõik täpi sedasi, nagu ma mõtlen. Meil ju on siiski selleks mõistus antud epe võime väljendada ennast. Inimene ongi ju niisugune tegelane, kes, kes erineb ükskõik millisest muust olevusest. Ta saab rääkida ja väljendada ennast ja oma tundeid avaldada. Aitäh, teil. Palju edu teile ja tugevat tervist mõelda.