Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Hooaja viimases saates on minu külaliseks kirjanik Jan Kaus ja Janni olen kutsunud saatesse selleks, et rääkida raamatutest, mida võiks meid eesootaval vähemalt ilma järgi loodetavasti siiski veel eesootaval suvel lugeda. Ja seda saadet ette valmistades leppisime kokku, et tingimata ei pea rääkima ju värskelt ilmunud kirjandusest. Tahes-tahtmata on niimoodi, et kogu aeg tulebki Luut kirjandust peale. Kõike korraga lugeda ei jõua, siis vähemalt minul küll kuhjuvad raamatute virnad ja vahel läheb mitu aastat, enne kui ma mõne teoseni jõuan ja sinagi, Janne oled toonud siia lauale väga palju just tõlkekirjandust möödunud aastatest. Ja sa tunnistasid mulle ka hetk tagasi, et viimasel ajal sa tegelikult loetki valdavalt tõlkekirjandust. Ja tean, et tõlkijad, kirjastajad ise suhtuvad murelikult, et sellesse, mis elu elab eesti tõlkekirjanduses selles mõttes, et tiraažid langevad tähelepanu pole nii suur nagu võib-olla võiks. Aga mis mulje sulle, mis seisus on eesti keelde tõlgitav väliskirjandus, mis seisus on meie tõlk ja ja kas ka näiteks tõlkekirjanduse puhul võib rääkida mingisugustest, hoovustest või trendidest, et mingid asjad on vahepeal rohkem moes kui teised, olgu siis teemade või keelte või maade kaupa? Ma kõigepealt, hakates sinu küsimusele sedasi nagu sibulat koorides vastama kiht kihilt, siis kõigepealt muidugi Peaksin täpsustama seda, et miks enamik uuemaid raamatuid, mis mul täna kaasas on, pärinevad 2016.-st aastast veeks, miks nad on ilmunud 2016. aastal. Mulle tundub, et sellist tõlkekirjandust, mida ma tahaksin lugeda, ilmub nii palju ja kui sa panna mingisugusesse suhtesse minu enda elu ja tegemistega selle tihedusega, siis ma olengi põhimõtteliselt enam-vähem nagu aasta aega maas. Et ma arvan, ma jõuan näiteks 2000 seitsmeteistkümnenda aasta alguses ilmunud eestikeelsete tõlketeoste lugemiseni võib-olla 2000 seitsmeteistkümnenda aasta lõpul. Aga teisalt jällegi see viitabki sellele olukorrale, et tõlkekirjandust on väga palju. Ja mulle tundub, et ma arvan, et ta vist ei tee mingit erilist suurt kuritegu, kui me räägime sellest tõlkekirjandusest, mis on ilmunud eelmisel aastal, sest nagu sa juba tõsiserva pidi korraks mainisid siis tõlkekirjanduse puhul on just see kurb tõsiasi, et selle nii-öelda käsitlemine või selle retseptsioon on selline väga juhuslik ja, ja üsna hõre. Ta on ikkagi noh, ei ole sellist sellist korralikku kanalit või korralikku platvormi, kus, kus huvitunud lugeja saaks siis sellise hea ülevaate sellest, mis on parajasti parajasti ilmunud. Et selles mõttes mulle tundub, et, et kui rääkida uuemast tõlkekirjandusest, siis võib sellest rääkida väga vabalt selliselt viimase paari aasta lõikeseks haarata sinna alla 2016. aasta 2015. aastal siis mõned aastad võib olla varasemast perioodist, aga kui sa nüüd küsid selliseid sisulisi üldistusi siis noh, minu jaoks on tegelikult väga oluline ikkagi see, et et ilmuksid, ilmuksid sellised kvaliteetse tõlke, ilukirjanduse sarjad, et ma hindan neid väga kõrgelt, hindan väga kõrgelt näiteks varraku Moodsa aja sarjas 20. sajandi klassika sarja hindan väga kõrgelt tänapäeva Punase raamatu sarja ja nii edasi. Ma ei tea, mis, mis saatus on tabanud või ootab koolibri aja vaimusarja, kuid see on ka minu meelest üks väga tänuväärne ettevõtmine ja nii edasi ja nii edasi. Teine asi võib-olla tasuks esile tõsta. Väljendub selles kirjanduse siis sellises ajalises mõõtmes. Sellist tõelist klassikalist kirjandust võiks eesti keelde pisut rohkem tõlkida, et neid neid ilmub küll, aga nad ilmuvad üsna üsna harva ja siis, kui nad ilmuvad, nad jäävad muidugi silma ka. Aga meil on ikkagi sellises tõelises klassikalisest kirjandusest eesti keelde väga palju veel tõlkinud. Ja minu meelest just sellise klassikalise kirjanduse lugemiseks sobib kõige paremini just suvi, sellepärast et suvi on see aeg kui vähemalt idee kohaselt peaks meil olema rohkem aega ja see võiks meid ka kanda nii-öelda siis lugemises nii-öelda ajas kaugemale, et me ei pea sellest oma ajast nii tugevasti kinni hoidma, sellesse klammerdume. Sekundeid, minuteid mõõtma võime võime kanduda ajas kuhugi kaugemale, näiteks klassikalist kirjandust oleks just väga hea. Kui ma nagu selle peale mõtlema hakkasin, siis ma mõtlesin, et soovitakse ka konkreetselt ühte asja, Tartu Ülikooli kirjastuses ilmus samuti 2016. aastal Vana-Kreeka tragöödiakirjaniku eurit piinlase kaks näidendit Anne Lille tõlkes ja Annelile kommentaaridega Ihwigeneja aulises Joyfiegi Neia Taurude juures. Ja noh, see on minu arust selline väga, väga äge lugemismaterjal, sest tegelikult Vana-Kreeka lood vanakreeka mütoloogia, noh, eks ikkagi moodustab mingisuguse, väga olulise olulised tausta ka selle sellele vaimsele maailma, milles meie elame võrreldes seal piibliga ja muude muude selliste tekstidega. Eurik piinlase näidendid ju tõukavad samuti Trooja sõda ümbritsevatest sündmustest difigeneja aulises ju keskendubki sellele problemaatikale, kuidas Agamemnon ei saa oma vägedega liikuma hakata sest Artemis nõuab siis temalt ohvrit või ühesõnaga Agamemnon peaks tooma ohvri oma tütreifigenejja näol. Ja noh, ühesõnaga sellised klassikalised Eurbiilse näidendid on täis selliseid suuri teemasid, et, et noh, ütleme näidend pole raske lugeda, nad saavad kiiresti läbi, aga nad tõstatavad selliseid suuri teemasid nagu kohusetunne ja ja vabadus ja autunne ja saame ka selliseid, selliseid suuri asju, millega ma arvutist ise ka oma noh, ütleme võrreldes siis Achilleuse, teistega palju rahulikumas ja väiksemate mastaapidega elus peame ikkagi silmitsi seisma. Nüüd sa oleksid kohe hästi kaugele ajalukku, aga tegelikult on viimasel ajal selliseid uuema aja ajaloost rääkivaid mahukaid võiks isegi öelda fundamentaalseid käsitlusi eesti keeles ilmunud. Ja eelkõige. Pean ise silmas kahte tõlkeraamatut. Tänavu kevadel ilmus saksa ajaloolase Norman hooleri raamat patsient tao uimastid kolmandas Raichis Elina Adamsoni tõlkes kirjastuses Helios. See on raamat, mille kohta küll on kriitikud öelnud, et ega ta midagi uut ei ütle, aga ilmselt uus ongi normanooleri võime need eri allikates eri tekstides eri käsitlustes laiali olnud, et infokillud selle ühe teema nimelt uimastid, kokkupanek. Norma noolele on osanud selle teema kokku võtta ja üheks selliseks nii Hitleri elu, karjääri kui ka kolmandat Reichi läbivaks punaseks jooneks vormida. Ja üks teine huvitav raamat, mida suvel lugeda kavatsen, on kolme Soome ajaloolase aula, Silvenoise, Marko tikaia aparoseeliuse musta koidiku kuulutajad, Soome fašistide lugu. Andres Adamson tõlkis selle ära ja see ilmus kirjastuses Argo mahukas teos üle 400 lehekülje. Ja raamat, mis peaks eesti lugejale väga suurt huvi pakkuma, sest esiteks nagu raamatuesitlusele Andres Adamson ise niimoodi kergelt provotseerivalt küsis ajaloolastelt ja ajalooliselt pidid jaatavalt järgnevale küsimusele vastama. Nimelt, et kas võib olla, et Soome paremäärmuslike fašistlik liikumine oli kahekümnendatel kolmekümnendatel oluliselt amatöörliku meistri omast ütles, et oli küll ja juhtisid tähelepanu, et see on ka üks põhjus, miks nende raamatus on ka terve peatükk vapsidest ja soomlaste kontaktidest Eesti selliste vendadega, nii et tegelikult see on küll üks selline huvitav asi, kus meie ajalool on paralleele ja, ja ka üks teema, mida meil on ju väga vähe käsitletud. Ja tegelikult sinu jutule võib lisada veel ühe sellise noh, ütleme väikese huvitava tendentsi, mis võib-olla vähekene toetab seda mõne aasta tagust Sofi Oksase fenomeni. Et ikkagi nüüd asja on ilmunud eesti keeles too soome naiskirjaniku eetilist romaani ütleme siis viimase 100 aasta sisse jäävast jäävast ajast ehk siis Sirba kähkuse romaan graniitmees, mille tegevus leiab aset 1900 kahekümnendatel. Ja näiteks rikka Belo raamat meie igapäevane elu, mis räägib Morinates vett, taevast. Nii et ühesõnaga vägevate soome naiste tulek eesti kirjandusse, seda võib ka nagu selgelt tähele panna minu enda viimaste aastate aegade üks huvitavamaid nii-öelda lugemiselamusi mis seostub siis lähiajalooga viimase 100 aasta ajalooga. Tegelikult isegi pisut rohkem kui viimase 100 aasta ajalooga on Florian illise raamat 1913. Sajandi suvi. Ja see on hästi tore raamat, nagu pealkiri ütleb, tegevus leiab aset vahetult enne esimest maailmasõda ja kirjeldab siis Euroopa haritlaste elutegevust ja mõtteid. Et siin on kõik võimalik tegelasi alates Adolf Hitlerist lõpetades Franskovkaga. Ja sellel raamatul on väga palju huvitavaid selliseid teemasid, mis läbi jooksevad, ma tõstaksin esile sellise asjad mis tegelikult võiks panna meid ka nagu tõsisemalt mõtlema meie endoolukorra üle, ehk siis selline asi nagu vaatepunkti piiratus mõtlesid raamatus tuleb mitmel korral välja. Kuidas ikkagi need kaasaegsed, haritud inimesed, haritlased ei tajunud 1913. aastal tõsi, suure hävitava sõja lähedalolekut näiteks tsiteerin siis hilise raamatut. David Starr, Jourdan, Stanfordi ülikooli president kuulutab 1913. aastal suurejooneliselt. Pidevalt ähvardavat suurt sõda Euroopas ei tule, pankurid ei saaks selliseks sõjaks vajaliku raha kokku tööstussõda ei toetaks ja riigimeestel poleks sõjapidamine lihtsalt võimalik. Suurt sõda ei tule. Ja loomulikult siis sellele vastukaaluks jällegi mõned tundlikud haritlased jällegi kogevad mingisuguseid nägemusi. Siin on näiteks üks Ludwig Maydneri imeline kunstnik, kes maalib töid, mida ta nimetab apokalüptilistes maastikeks. Ja siis ta on ise selle kohta siin kirjutanud. Mind haaras mingi valulik tung, mis sundis kõike sirgjooneliste vertikaalset murdma, lahutama rususid, ahervaremeid ja tuhka üle kõigi maastikke. Mu aju veritses kohutavates, nägemustes silme ees keerles vaid tuhandetes lettide ringtants. Arvutite haudade ja põlenud linnade jada lookles läbi tasandiku. Eks ju see on siis aasta 1913 ja siis Maydneri sõbrad, kes talle kolmapäeva õhtuti filos käivad, vaatavad pilte ja tunnevad siis Maydneri pärast suurt muret, et kas ta on äkki hulluks läinud. Ja selline, no sa vaatepunkti küsimus, et kui hästi me nii-öelda tunnetama lähitulevikku, et see on selles raamatus kuidagi väga mõjusalt esitatud See raamat on muidugi lisaks ka tõesti võiks väga lõbus lugemine, sellepärast et näha, et Florian Hillis on kokku kraapinud tohutus koguses anekdoot ja teise kolmanda ja viienda järgulisi fakte erinevalt Euroopa kultuuritegelaste elude kohta, mida me kuskilt mujalt teada ei saaks, nii et selles mõttes on see väga meelelahutuslik, sest tõesti avab neid inimesi sageli kõige piinlikumast intiimsest aspektist. Kuidas kõik need suurmehed ja naised on peamiselt ametis oma keeruliste isiklikes suhetes, et ega, ja mingisuguste olmemuredega. Ja tõesti kõik see suur, mis meie tagantjärele teame, nende kohal varitseb juba see ei olegi oluline sellises eluigapäevases Nii ta on, jah, see Floreni illise raamat ongi siis ilmunud Punase raamatu sarjas ja siis see on vist ainus raamat minu minu valikust, mis ongi nüüd ilmunud käesoleval aastal. Aga 2016. aastal nägi samas sarjas veel mitu lahedat raamatut, ilmavalgust tõstaksin paar tükki veel neist esile. Eks vene kirjaniku Jevgeni chi šovi raamat Tõlge reaalusest, mis tegelikult noh, on raamat, et ka lähiminevikust või siis ka tegelikult olevikust. See räägib, see sääst moskva luuletajast, noh mitte eriti tuntud mehest, kes sõidab siis sellisesse fiktiivsesse riiki nimega akosturbastan. Noh, mis on selline postsovetlik siis Kesk-Aasia riik nagu väga-väga-väga, selge seos tekib siin, eks ju, Türkmenistaniga. Jah, ja siis seal ongi selline kohalik diktaator kuliimuv, kelle mõju alla siis Moskva poeg Ta satub. Ja see on selline suurepärane raamat, jällegi noh, ma ei tea, kas ta nüüd otseselt on, on Venemaast kuigi. Määratletakse ka Venemaad nimetatakse seda väljamõeldis, eks. Aga loomulikult noh, tegu on siis väljamõeldis, aga mis muudab drastiliselt tegelikkust. Aga üldiselt jah, ta on võib-olla sellise postsovjetliku maailma Kesk-Aasia variandi kirjeldus. Tegelikkus, mis mis on võib-olla isegi hullem kui, kui väljamõeldis. Ja ühesõnaga sekuliimov siis hakkab seda tegelikkust nii-öelda ümber korraldama selle raamatu käigus ja, ja noh, muidugi see tulemus siis on ühtaegu juba ja, ja naeruväärne. Et tekitatakse mingi selline, noh, kuna jumalat ei ole, siis siis valitsev ise nagu justkui jumala asemele astuma tekitatakse selline vertikaalne telg kõikehaarava ühtsuse tunne. Aga see muidugi väljendab väga sellises grotesksed raamistuses sellises riiklikus väljamõeldis. Nii et selles mõttes selline hea drastiline vene kirjandus. Kui sa mainisid sisehoovi puhul seda identiteediküsimust või identiteediküsimusi identiteediloomet siis ilmus möödunud aasta lõpul ka üks eesti romaan, mis, ma arvan, on küll kohustuslik kõigile eesti lugejatele, nimelt Mihkel Muti, Eesti ümberlõikaja, mis tegeleb samuti identiteedi küsimusega, samuti grotesksed võtmes ja samuti eriti ei nimetata seal kõiki pärisnimedega, vaid mõned asjad on nii-öelda välja mõeldud. Peamiselt keerleb tegevus alamkolkakülarahva murede ümber, millest keskne on küsimus sellest, kuidas Euroopa neid näeb. Noh, muidugi selge on see, et isegi teadlik nende olemasolust, sest et nad peavad ennast alles Euroopas nähtavaks tegema ja tegelikult arutlebki niimoodi väga lõbusas aga samal ajal siiski sügavamõttelises võtmes sellele, kuidas Euroopa tajub Eestit, kuidas Eesti tajub Euroopat kuidas nendest taju, pilt, kas on mingisuguseid moonutusi ja kuidas need moonutused võivad teinekord mingisugust sügavamat tõde jällegi avaldada. Ja see on üks eht mihkel mutilikult irooniline, lõbus, väga meelelahutuslik teos. Aga samal ajal on seal ikkagi väga sügav sisu ka olemas. Selle sinu jutuga haakub vähekeks teine hiljuti ilmunud eesti romaan ehk siis Urmas Vadi never land, mis tegeleb ka tegelikult eestlaseks olemise küsimustega, astmelisele, eestlase enesepildiga või enesetundega, noh ja väga erinevatest rakurssidesteks vadi on loonud päris kirju tegelaste galerii, jällegi Padilam, komane, teatud iroonia. Aga noh, nimetame seda soojaks irooniaks sellise sooja irooniaga, Tõnis vaatab selliste Eesti elanikke sageli väga rõhutuid, eneseotsinguid, nii et selles mõttes ütleme, et on selline mutt, on siis võib-olla siin Esseistlikum variant ja vadi on ikkagi nagu kaldub rohkem sellise puhta fiktiivse romaani jutustamise suunas. Aga samal ajal on huvitav ja võib-olla isegi ootamatu, et kui Mihkel Muti raamat on laias laastus õnneliku lõpuga, siis laias laastus on Everland õnnetu lõpud. Jah, tegelikult see kurva kurva tunda, aga kui me räägime, kui me räägime suvest, siis? Mulle tundub, et suvesse sobivad üldjoontes nagu kahte sorti raamatuid, ühed on sellised laama mõis, raamatud, väga paksud romaanid, mida võib nagu rahuga pikalt kaua aega lugeda. Ja teised on sellised jalutamise kõndimisromaanid, noh, mida sa taskusse pista, mis on võib-olla noh, žanriliselt loetavad ka kuskil tänavanurgal või, või, või noh, ma ei tea, trammis kahe peatuse vahel. Ja siis ma mõtlesin, et ma võtan kaasa kaks sellist sellist tõelist tellist. Siis on ka ilmad hiljuti. Ja noh, esimene neist võib-olla sobiks rohkem inimestele, kellele meeldib eksperimentaalne kirjandus ja kellele meeldib üldse kirjanduse ja keele üle mõelda, üldse üldse mõtiskleda selle üle, et et mida me teeme, kui me nii-öelda kasutame keelt lugema, omavahel kõnelema või kumama omavahel infot. Vahetame siis argentiina, kirjaniku huuli, Okortaassari raamat, keksumäng mis on ilmunud koolibri aja vaimusarjas, korralik, üle 600 leheküljele vältav teos, mis ei ole sugugi kerge lugemine ja kerge lugemine, osalt ei ole ta seetõttu üks autorisoovitusi on seda raamatut, et lugeda nii-öelda ebaharilikult, mitte siis algusest lõpuni Vaitsvasi pisteliselt hüpates ühest peatükist teise, alustada 73.-st peatükist ja siis siis lõpetada 131.-ga esimese peatükiga. Jah, ma ütlen, et seda raamatut on väga raske tõsi, paari sõnaga kokku võtta, aga noh, mis mind selle raamatu juures puudutas, oli just see, et see keele ja keelt ümbritseva elu vahekord. Et millisesse pingesse satuvad omavahel keelekord ja elukaos. Et kuidas see keel ja tegelikkus on mingis mõttes omavahel nagu lepitamatud. Ma tsiteerin ühte kohta. Et siin öeldakse nii, et piiritleda ja mõista on vaja olla väljaspool piiritletud ja mõistetavat et see on pidev, selline minu meelest ka selline kirjaniku suur suur dilemma või igasuguse kirjutava inimese suur dilemma, et selleks, et, et asja paremini sõnastada, pead sa justkui asja eemalt distantsilt vaatama, et sa pead omandama mingisuguse vaateeikusagilt, aga noh, tegelikult see vaade eikusagilt on mingis mõttes võimalik. Et ühesõnaga selleks, et et asja paremini näha, tuleks justkui endast eemale liikuda, kuidas, kuidas see üldse võimalik on ja noh, ühesõnaga siin üks tegelane ütleb, et tegelikkuse probleemi ei lahendata ohetega. Aga noh, ütleme nii, et kohe, kui kui me hakkame rääkima mingisugusest keelelisest keelelisest puhtusest et me peaksime keele kõigest nagu üleliigsest puhastama, siis noh sellega jällegi paljastamisele keele keeleprobleemi. Et ei saa teha keele abil keelele justkui nagu lõpu peale või, või viia keelt lõpuni. Et noh, sest et kuidas, kuidas puhastada ennast keelest. Ja noh, ühesõnaga selles mõttes tõesti keksumäng, et et et sedasi nagu keelest vabanemist saabki mõelda, mõelda ainult ainult keeles endas. Sa ütlesid enne suvesse sobivad paksud, lamamisraamatud ja lühikesed jalutamis raamatut siis neile, kellele on 600 lehekülge kurtaassari arutelusid, keelest natuke üle jõu käiv. Et ilmselt samal teemal, aga hoopis teise lähenemisnurga alt ette võtta šampiir minu diee grammatika ülistus, mis ilmus Indrek Kohvi tõlkes 152 lehekülge, kus harrastuskeeleteadlane minu tihedalt tegelikult on tegu ajaloolase ja muuhulgas ka eesti kirjanduse tõlkija prantsuse keelde arutleb keelte grammatikat tööle, nimelt tema kirg on keelte grammatikat. Tema erilise huviobjektid on sellised meie jaoks väga võõrastruktuuriga keeled kus ühes sõnad tüvest saab ees-kesk- ja järelliidete abil moodustada hästi palju erinevaid sõnu. Ehk siis keeled, mille kohta ta ise ütleb, mille sõnaraamatud on õhukesed, kuid grammatikat, seest aukartust äratavad ja ta tutvustab, et väga erinevaid tihti ka isolaat keeli noh, üks tema kui prantsuse jaoks eksootiline keel, kus ta ka näiteid toob, on muidugi eesti keel. Ja selle raamatu puhul võib-olla ongi hästi armas see ka, et minu diee, kellel endal on tihe side Eestiga eesti keele jaoks natukene vormis selle raamatu ümber, et teha need keelenäited eesti lugeja jaoks lähedasemaks ja kestvaks, väga vaimukas raamat. Ja raamat, mida ei peaks võtma selles mõttes nii tõsiselt, et kui grammatika kõlab hirmuäratavalt siis tema teeb sellise lõbusa jalutuskäigu lühikeste peatükkidega läbi eri keelte grammatikat, erinevate näidete ja toob omapäraseid ja lõbusaid näiteid kümnetest sadadest keeltest. Nominaal pilki haaran loomulikult lai, et ma võib-olla lisakski siia ühe raamatu, mille nii-öelda geograafiline haare on siis lai või vähemalt Eesti lugejale rohkem kui eksootiline. See on jällegi tänapäeva Punase raamatu sarjas ilmunud Havai päritolu USA kirjaniku Anija Janagi, haara romaan, inimesed puude võras. Ja see räägib põhimõtteliselt siis sellest, kuidas selline korralik kena lääne inimeste käitumine või kuidas nagu lääne kultuuriloogika hävitab ühe täiesti unikaalse unikaalse kultuuri ja looduse. Ehk siis tegu on selliste fiktiivsete saartega polüneesias jäävad sinna kuhugi Havai keri Patti ja ta tee vahele, Uibu saared ja seal Uibu, saarte siis üks saari kannab nime Ivo Uibu libu Ivol elavad, siis elab siis selline Emmdeemneid kilpkonnaliik, mille söömine parandab kõvasti inimese füüsilist vastupanu võimet, ühesõnaga ta ei muuda inimesi päris nagu surematuks, aga sõnaga enda eluiga kasvad drastiliselt. See muidugi ei tähenda seda, et inimese aju ei kärboksat. Ühesõnaga need Ivo Ivo elanikud, kuna ta on seal juba noh, ma ei tea, 150 või 200 aastased, siis nad tegelikult nagu vaimselt. On jällegi nagu lapsed tagasi. Aga üldiselt siis need inimesed, kes, kes liivu ivu avastavad, avastavad kilpkonnadele järve, kus kilpkonnad elavad. Siis nad loomulikult satuvad sellest tõelisse vaimustusse, õieti küll üks neist üks teadlane, kes varastab ühe kilpkonna, tapab tara, varastab ja viib ta siis nagu tagasi nii-öelda tsivilisatsiooni, et temaga nagu katsed hakata tegema ja no loomulikult siis lendavad kõik sinna saarele saarele peale ja ja tulemus ei ole samuti kõige kõige rõõmustavam. Ta mingis mõttes näitab seda sellist lääne kultuuri, tarbimisloogiku loogikat, mis lihtsalt lihtsalt väga-väga kiire ajaga väga efektiivselt tegelikult hävitab ühe sellise sellise kordumatu, ökoloogilise terviku. Aga see on ka selles mõttes väga huvitav, huvitav raamat. Sellest kuidas ikkagi kogu meie kultuur on üles ehitatud sellisele varjatud varjatud vägivallale, noh ütleme mitte siis ainult nagu meditsiinitööstus, aga ka näiteks ma ei tea, kõik need ilutooted, mida me tarbima, et me arvatavasti ei teadvusta endale, kui paljusid loomi nende nagu saatel on piinatud ja ütleme, et see võib-olla see jutt, mis ma nüüd räägin, ei ole nagu selle suvelugemiseks võib-olla kõige parem soovitus, aga ta ikkagi ikkagi viib viib, et noh, ükskõik missuguse ökoloogilise süsteemi haprale, tasakaalule, sellele kui raske ikkagi on nagu hoida mingisugust tervikut. Nii et selles mõttes ta on, ta on suurepärane, suurepärane raamat. Kui mõtelda kasvõi seda, milliseid ökoloogilisi probleeme meil praegu Eestis esineb, kuidas nagu see, kuidas praegu talitatakse Eesti metsadega on tekitanud väga palju poleemikat, et siis selle valguses on see Hanyayanogi haara inimesed puude võras väga kõnekas, kõnekas raamat. Ja selle raamatuga seoses tuli sulle pähe ka üks muusikapala, mida me võiksime mängida. Jah, et tegelikult juhtus nii, et ma mõnenädalast toimetasin üht raamatut, mis varsti ilmub selle raamatu autor Tiit Pruuli ja raamatu pealkiri on minu maailm. Siis see raamat koosneb nagu mitmest erinevast reisist. Ja siis raamatus on kaks tegelast ja ja ühe tegelase üks reis viib ta siis ka Tonga saarestiku saarestikule, ühesõnaga üldse sedasi sinnakanti ja siis seal ühes kohas siis on mingisugune pidu, kus, kus kõlab see laul, mis hakkab ka nüüd kohe kõlama, sellepärast et see kuidagi sobitud sellisesse Polüneesia saarestiku õhkkonda, et selle loo kõlapildis ju on tunda sellist rege mõjutusi. Ja see laul, poliisi, pataljon pärinebki plaadilt katade plank, mis tähendab siis tõlkes valget reket, et ühesõnaga selline troopilise tundega tundega või sellise, ütleme siis lähisekvatoriaal Se tundega lugu, et kuidagi sobib selle Janagi haara raamatu kõrval. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud hooaja viimases saates tutvustab ja soovitab kirjanik Jan Kaus suveks sobivat lugemist. Mina olen Peeter Helme ja Jan, sa enne ütlesid, et suvesse sobib kahte sorti kirjandus, sellised hästi paksud pikka rahulikku lugemisraamatuid ja siidi jalutamis. Raamatut nüüd mitmest paksust teosesse juba rääkisin ja nüüd on see julla lauale jäänud need väikesed jalutamis. Raamat. Jah, tähendab väikeste jalutamis raamat käigus tegelikult saaks veel korraks teha Loomingu raamatukogust juttu, sest 2000 seitsmeteistkümnes aasta on see aasta Loomingu raamatukogul täitub 60 aastat. Ja jest Loomingu raamatukogus on aastate ja aastakümnete jooksul ilmunud väga palju selliseid väga toredaid jalutamis raamatuid, selliseid raamatuid, mis žanriliselt ei nõua sellist ajaliselt väga suurt kontsentratsiooni. Kuskil noh, pargipingile näiteks ühe peatüki kuskilt lugeda raamatuid, mis võimaldavad seda, mida Peeter Laurits kunagi nimetas Laburientlikuks lugemiseks. Et ühesõnaga Peter laulitz pidas silmas sellega, et noh, mingisugune raamat tekitab, eks mõtteid ja küsimusi ja nendele mõtetele küsimustele saab vastuseid. Ei leia preemia mingitest teistest raamatutest, eks üks seos sünnitab teise, kolmas eks ju seos noh, lõpuks vallandamine, mida Peeter Laurits nimetas siis bibliograafiliseks orgiaks. Aga ühesõnaga minu jaoks labürint lugemine on just see, et on mingi teatud sort raamatuid, mille žanri lubab alustada raamatut ükskõik missugusest punktist ükskõik missuguses lausest. Et sa ei pea teda nagu lugema, lineaarselt sai alustama punktist A lõpetamas lõpetama punkti Soomega, et sa võid ühesõnaga võta tükike siit tükike sealt ja siis panna raamat näiteks kodus riiulile paariks kuuks seisjale haarata, jälle lugeda. Loomingu raamatukogus on aastate jooksul väga palju selliseid raamatuid ilmunud ja teine asi, mis minu arust nagu Loomingu raamatukogus on ääretult sümpaatne. Ma ei tea, kuidas sinul seal sellega peetrannaga. Et üldiselt ma olen olnud, noh, ikka aeg-ajalt on selliseid juhtumeid, et, et satud kuhugi ja näiteks noh, vahet kellegi juurde maale külla ja sind pannakse kuhugi põõsaks magama, seal toas on siis terve seinatäis Loomingu raamatukogusid, siis hommikul kate üles lähed sinna riiu juurde hakanud nagu vaatama, et no mis, millised Loomingu Raamatukogu siin on alati minul minuga on alati nii, ma ei tea, võib-olla see, siis ma paljastan oma vähese lugem lugemuse või, või vähese kultuuri tundmisega, minuga on tihtipeale nii, et ma haaran riiulist mõne raamatu, leian, et issand, ma polegi seda raamatut lugenud. Ja ma selle tõttu võtsingi kaasa oma lemmiku, Loomingu raamatukogu sarjas, mis ilmuski Loomingu raamatukogu esimese esimesel aastal 1957. aastal, son Stefan Zweigi malenovell. Ja nad on selline tõesti habras, habras tükikene jällegi minu arust suurepärane, suurepärane lugemine, mida võib nagu korduvalt üle lugeda, ta on küll mõnevõrra seina kurva tooniga raamat aga minu meelest on see suurepärane raamat, mida lugeda just üksinduses. Ma ei tea, kas ta nüüd päris selliseks jalutamis raamatuks kõlbab, sest noh, ma olen, novell on ikkagi nagu üks terviklik lugu. Aga ütleme siis selliseks lühil omamiseks lühil omamiseks sobib suurepäraselt. Et see on raamat, mida võiks üksinduses lugedes võimaldab just mõtiskleda üksinduse üle ja võimaldab ka nagu tegelikult lugel aru saada, et see üksindus, milles tema viibib, on ääretult tore, sellepärast et see üksindus, milles viibide Stefan Zweigi male novelli kangelane ei ole ju tore, sest üksindus on tore siis, kui ta on eksju, vaba valik või kui, kui ta on seotud vabadusega. Ja tegelikult, kui hakata siis 1957.-st aastast liikuma, siis satub väga paljudele toredatele raamatutele, mis ongi koosnevad sellistest väikestest killukestes, nakas, proosa, laastudest, miniatuuridest, mingisugustest, mõtisklustest, noh, mis žanriliselt Ardud piiripealseid seal kuskil, milles see kogu minatuuri kogu vahepeal üks minu lemmikuid pärinud tegelikult 10 aasta tagusest ajast, ehk siis saksa kirjaniku Walter Benjamini raamat ühesuunaline tänav, mis Loomingu raamatukogus aastal 2007 Katrin Kaugveri tõlkes. Ja see on ka suurepärane raamat, et absoluutselt noh, enam-vähem kõigest tähendab, et ükskõik kui seda nagu lahti võtad ja hakkad lugema, siis sattunud mingisuguse suurepärase nagu mõttearenduse või peale mis võib koosneda paarist lausest ja ma loen ette ühe, mis on minu minu jaoks ääretult oluline, mis tegelikult arvutasid, mängis minu vaimsel liikumisel nagu väga suurt rolli. Sest esiteks ma arvan, et ma ise jõudsime minatuuri vormini osaliselt tänu sellele Walter Benjamini raamatule. Aga siin on üks selline selline lõik. Selline ruumipoeetiline lõik, mis mind pani väga tugevalt üldse igasuguse nagu inimese ja maastik Kuu tähenduslikku suhte peale mõtlema. Selle väikse lõigu pealkiri on esmaabi ja see kõlab nii. Üks väga segane linna jagu tänavatevõrk, mida ma aastaid vältisin soimule korraga hoomatavaks, kui sinna ühel päeval kolis mulle armas inimene, tundus, nagu oleks tema aknale üles pandud helgiheitja, mis lahutas ümbruskonna oma valgus vihkudega osadeks. No siin näiteks on, noh, ma ei tea, kui keegi, näiteks esimene näide, mis mul pähe tuleb, keegi näiteks saab vihaseks oma lapse peale et laps ennast temast ära peidab. Siis on ka siin selle nii-öelda õigustuseks või, või selle pojetiseerimiseks üks suurepärane koht. Tsiteerin. Laps, kes seisab kardinate taga, muutub ise millekski lehvivaktsia valgeks kummituseks. Söögilaud, mille alla ta on pugenud, muutub puust templi iidoliks ja nikerdatud lauajalad. Neli templisammast ukse taga seistes on laps uksega samastanud, on ukse endale ette tõmmanud nagu raske maski ja mõjub võlupreestrina ära kõik, kes pahaaimamatult uksest sisse astuvad. Mitte mingi hinna eest ei tohi keegi last üles leida. Ja käesoleval aastal siis jätkub selliste lühivormide või võidukäik Loomingu raamatukogus, sest sel aastal ilmus näiteks belgia kirjaniku šampliptuzzani raamat, tung ja kannatlikkus, mis samamoodi koosneb sellistest väga lühikestest mõtisklustest. Elu, kirjanduse. Kuigi muula. Lühivormidest rääkides, siis mainin ära ka ühe raamatu, mida ma ei ole veel lugenud, see ilmus äsja. Tegu on Martti Kalda novellikoguga viimsepäeva laupäeva hommikul. See on üks raamat, mida ma hakkan suvel lugema. Ja üldiselt, kui vaadata veel sellist kirjandust, mis ei ole nüüd viimastel aastatel ilmunud või siis mina küll soovitaks suvel lugeda neil, kes ei ole seda lugenud, aga ka neile, kes on lugenud üle lugeda mullanosradinny raamatut. See raamat ilmus eesti keeles 1987. aastal Haljand Udam tõlkes. Ja tegelikult see on selline raamat, et noh, ma ei tea, mis võiks taskus olla igal poliitikul või, või siis üldse inimesel, kes väga palju nagu avalikkusega suhtleb või kes, kes väga palju peab isiklikult kokku puutuma demagoogia erinevate võtetega. Sest nende mullane Timi lood on minu meelest alati ühtaegu naljakad ja õpetlikud, noh, ma loen teile lihtsalt ette, hüppasid sulle esimese loo, mis minu arust suurepärane, selle pealkiri on mulla peab jutust. Ühel päeval tõusis mullamas Redin mošee jutluse toolile Minbarile ja hüüdis, armas rahvas, kas teate, mis ma teile öelda tahan? Kuulajad kostsid, et neil pole aimugi, Mulla vihastas, tuli Minbarilt alla ja lausus sääraste lollidega, kel millestki aimu pole. Ma ei räägi. Järgmisel päeval istus Mulla jälle jutluse tooli ja kordas eelmise päeva küsimust. Inimesed, kes vahepeal olid nõu pidanud, vastasid nagu ühest suust. Küllap me juba teame, millest sa kõnelda tahad. Noh, kui te juba teate, siis pole mul vaja suud pruukida, vastas mullo, tuli min Parilt alla ja kadus kõikide imestuseks Mušeest. Et mullad kõnelema panna. Lepiti kokku, et kui mulla oma küsimus taas korda kostavad, kuulajad teavad, teised mitte. Kolmandal päeval astus Mulla jälle jutluse tooli ja küsis oma küsimuse. Osa kuulajaid väitsid, et asi on neile teada, teised ütlesid, et nad ei tea mõhkugi, küll on tore, hüüdis mulla rõõmsalt, las siis need, kes teavad, kõnelevad neile, kes ei tea taastustoolilt alla ja läks oma teed, jättes kuulajad nõutult maha. Ja jällegi mulle Nastradiini lood on täpselt sellised bussipeatuse lood või sellised mõnusad lood, mida saab kuskil ühesõnaga elustada väga palju selliseid nagu hetki, mis noh, mida me nagu raiskama sõname, selliseid hunnik sekundeid ja minuteid, mida me laseme justkui nagu endast läbi voolata. Aga kui on üks selline mulla nastele tünnitaoline raamat taskus kaasas, siis nendega annab neid selliseid esmapilgul tulutuid hetki väga-väga sisukalt täita. Mulla Natriaid e-raamat oli minul tükk aega voodi kõrvale, see oli täpselt selline asi, kust lugeda üks või kaks, vaid vahel ka 10 lookest ja aga, aga hästi pikalt pidas vastu ja sind kuulates praegu siis taipasin, et tuleks uuesti üle lugeda. Aga me oleme nüüd rääkinud küll natukene ajalookirjandusest, aga tegelikult on ju ka palju lugejaid, keda, keda huvitavad muud raamatut kui ajalugu või ilukirjandus, et mida sa soovitaksid sellistele keda huvitavad siis elu suured küsimused. No meil on jällegi siin olemas üks, üks suurepärane suurepärane sari ehk siis avatud Eesti raamatu sari. Ja mina, kui ütleme sellise metafüüsilised huvidega inimene, olen väga rõõmus, et ikkagi viimastel aastatel on ilmunud selliseid raamatuid, mis just küsivad nii-öelda elualuste või selliste kogu elu ühendavate küsimuste järele. Ja ma arvan, et minu mind üks kõige rohkem mõjutanud raamat tongi Ervin Schöödingeri raamat, mis on elu, mis ilmus siis selles sarjas 2015. aastal ja see on selles mõttes äge raamatut, et ta mitte. Ta ei räägi, ei räägi nagu inimesest ja kosmosest, vaid vaid Ta ütleme, sellised kosmilised, kosmilised küsimused ja bioloogilised küsimused seob väga hästi selliste eetiliste küsimustega, et kuidas näiteks seostada omavahel eneseteostust, eksju, inimese isiklikku vabadust ja siis kõlblusteks, mis, mis kõiki neid vabadusi peaks kuidagi ühendama ja võrdsustama, et kuidas vähendada seda, et mina tahan ja ja teiselt poolt, et sina pead. Et kuidas, kuidas see nii-öelda selline lapse hoiak. Ehk siis kokku noh, see on tegelikult ka nagu bioloogiliselt kõnekas küsimuseks küsimus Sountogeneesiste filogineesist, et ja noh, mingis mõttes Šoidinger on küll väga materialistlik oma oma hoiakutes, eks, et on ikkagi nagu teadlane, aga, aga ta seal mingisugused müstilised jooned näiteks üks, üks huvitav asi, mida ta ikkagi väidab, et et meis igas ühes on miski, mis nagu sellele filogineesile ei allu või mis ei ole nagu sellise pärilikkusainega nagu lõpuni seletatav. Ja röödinger jaoks on selleks siis teatud osa käitumisest. Ehk siis töötab otseselt tsiteerin käitumise enda muutumist ei anta edasi füüsilise pärandina pärilikkusainega kromosoomide vahel. Ehk siis teisisõnu osa meie käitumist ei ole geneetiline. Ja noh, see tähendab, et iga inimese panus ühiskonda tegelikult tegelikult loeb iga inimese eneseareng on, on, on tähenduslik ja tegelikult täiustab inimliiki. Et siin ühes teises kohashoidinger ütleb et sündmuste arenemine organismi elutsüklis näitab üles imetlusväärset regulaarsust ja korrapära, mida me ei kohta eluta aines ja ütleme, et korrapära on köitnud, köitnud väga paljusid mõtle mitte siis ainult termin Šoidingeri. Et näiteks selles samas avatud Eesti raamatu sarjas on ilmunud Errol Harrise raamat inimene universumis tegeleb sellesama sama küsimusega. Nii et ühesõnaga, kui me tahame mõelda selle enda bioloogilise ja vaimse olemise üle, siis siis seda raamatut, et ma küll soovitaksin kahe käe ja kahe suupoolega Väga hea, aga ma tänan Jan nende soovituste eest. Loodetavasti tõesti igaüks leidis siit nüüd endale midagi ja, ja tegelikult on põnevaid raamatuid ja veel ja veel, aga raamatutel on see hea omadus, et üks teiseni, nii et ka kuskilt peale hakata, siis ei teagi, kuhu välja võib jõuda. Mina soovin kõigile kuulajatele ilusat suve. Aga Jan, sa mõtlesid siia saate lõppu veel mängida ühte muusikapala, mis on kaude kirjandusega seotud. Jah, väga kaude selles mõttes, et seos on täiesti juhuslik, aga, aga samas on olemas selles mõttes, et see on üks minu viimase aja lemmikuid, eks prantsuse bänd Kristiine Queen's ja ma avastasin nende loost it, et nad mainivad seal Emily Dickinson. Ja noh, ma ei ole küll melomaan, aga ma ei tea ühtegi teist poplugu, kus mainitakse Emily Dickinson. Ma tänan, Jan Kaus selle jutuajamise nende soovituste eest, mina olen Peeter Helme kuulmiseni. Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme.