Jõulukalender pööningul juhtus nii, et Triinu ja Timo sõid oma jõulukalendrit tühjaks juba esimesel detsembril. See oli muidugi Timorsi. Triinu oli juba seitsmeaastane ning teadlased jõulukalendris tuleb iga päev avada ainult üks luuk, et võtta välja peidetud šokolaad. Aga Timo oli alles nelja-aastane, kohutavalt maias. Nii kui ta oma jõulukalendri kätte sai, ronis ta laua alla ning asus seal matsutama. Ei tohi, Timo keelas triinu. Timaga ei kuulanud sõna. Vaimuliku urgitseb kalendriluukidest šokolaadi välja. Nii päästriinule kisu peale. Ja veerand tunni pärast olidki mõlemad jõulukalendrid tühjad. Just siis astus tuppa ema. Ta vaatas lapsi, vaatas kalendreid, lõi käed puusa ja kuulutas. Ega ma teile uusi küll ei osta ning marssis pahaselt kööki. Triinule Timo laius nina norgu. Jõulukuu pole üldse nii huvitav, kui sa ei saa igal hommikul oma kalendris uut luugikest avada ja sealt maiustust välja võtta. Aga midagi polnud parata, nad ise olid süüdi. Lähme kelgutama, ütles Triinu ohates. Ehk tõstab see veidike tuju. Kõigepealt oli tarvis kelk pööningult ära tuua. Lapsed ronisid trepist üles, pööningul oli jahe ning hämar. Triinu leidis kelgu ning hakkas seda ukse poole sikutama. Triinu, kas see on ka jõulukalender? Päris korraga, Dima. Millest sa räägid, küsis Triinu. Taastus väikevenna juurde, kes seisis pööningu akna juures ja osutas sõrmedega pruunidele seinalaudadele. Nende seest paistsid tõepoolest otsekui pisikeste luugikeste piirjooned. Kui nüüd hästi lähedalt vaadata, võis näha, et igale luugile oli peale kirjutatud väike numbrite. Ja peale selle oli igal luugil tilluke ukselink. See on küll väga imelik asi, pomises Triinu ja vajutas oma sõrmeotsaga linki luugil, kuhu oli kirjutatud number üks. Uks avanes ja lapsed nägid selle taga imepisikest tuba, milles oli veel väiksem voodi. Voodis magas kärbes kõrvuni. See ei ole jõulukalender, son hoopis hotell, taipas Triinu. Putukad magavad talveund. Teeme teised luugid ka lahti, kibele skima? Ei, mitte täna, ütles Triinu. Tead, mis, mängime, et see ongi nüüd meie jõulukalender. Ronime iga päev pööningule, avame ühe ukse ja vaatame, kes selle taga magab. See on palju põnevam kui šokolaadi söömine. Timo oli nõus, nad tegidki. Igal hommikul hiilisid lapsed öösärkides pööningule ja avasid ühe ukse. Väikestes hotellitubades magasid lepatriinud mardikad, liblikad ja põrnikad. Mõnel oli triibuline tekk, teisel pitsiline. Mõnel oli voodi kõrval äratuskell ja mõnel sängi all pissipott. Oli tõesti vahva neid Doakesi uurida. Hästi vaikselt magajad mitte häirida. Ja seejärel uks tasakesi kinni panna. Lõpuks jõudis kätte jõululaupa avamatoni veel vaid üks uks, number 24. See uks oli kõige suurem, asetses kõige kõrgemal. Küllap seal magab karu arvastima. Rumal karu ei tule pööningule, turtsatas triinu. Kohe näeme, kes selles toakeses on. Kangutas ukse ettevaatlikult lahti. Toas punase vatiteki all magas päkapikk. Ta tegi silmad lahti, naeratas rõõmsaid pühi, ütles ta, hüppas voodist välja, rullis oma teki ja padja kokku ning toppis seinakapi isavas päkapikk tagumises seinas oleva akna. Laseme natuke jõululõhna sisse, ütles ta lõbusalt. Ning Triinu ja Dima tundsid, et jõulud on tôesti käes.