Meediatund. Tere kuulama meediatundi. Tänane teema on faktikontrollajakirjanduses. Mitmes maailma riigid on juba mõnda aega tegutsenud nõndamoodi, et seal on spetsiaalsed faktide kontrollimise üksused või organisatsioonid. Nende eesmärk on ajakirjandusest kinni püüda libauudiseid ja hoida ära valeinfoga manipuleerimist. Kuidas selline vajadus on tekkinud ja millises seisus on faktide kontrollimise koha pealt Eesti ajakirjandus? Kohe sellel teemal vestlusringi, kus on kommunikatsiooniekspert Raul Rebane ja rahvusringhäälingu uudistejuht Anvar Samost. Saate lõpus, aga natukene ka kohalikest valimistest. On mõned küsimused, mis ka nende valimiste eel ikka ja jälle ERRilt küsitud saavad. Kuidas võetakse see, et kandideerijatel oleks võimalikult võrdsed võimalused rahvusringhäälingus selgitamegi, milliste reeglite järgi ja rahvusringhääling käimasolevat valimiskampaaniat kajastab? Mina olen Tarmo Tammerk. Head kuulajad. Teie avaldage arvamust aadressil meedia tunda, et ERKE ja pärast saadet võite helistada telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse aga saate ajal salvestab teie kõned, automaatvastaja, head kuulamist. Võtame jutu faktikontrollist, head kuulajad, mikrofonide ees on kommunikatsiooniekspert, Raul Rebane. Tervist. Teda sissejuhatuseks paar sõna Anvar Samosti uuest ametist, kui kui sinu valk annaks seni on olnud veebiuudiseid, siis nüüd seoses rahvusringhäälingustruktuurimuudatusega hakkab tegelema kõigi Uudistetoimetustega raadio, uudised, teleuudised veel. Mida see praktilise poole pealt tähendab, või täpsemalt see, et mida see lugejale, kuulajale ja vaatajale edaspidi kaasa toob? No ma arvan, et esialgu on lugejal kuulajal vaatajal praktiliselt võimatu mingeid muutusi tähele panna, sellepärast et esiteks meil on kõik toimetused siiamaani ka töötanud väga hästi, et mingit tulekahju kuskil kustutada vaja ei ole. Võib-olla seesama asi, mis sa mainisid, et minu taust siin rahvusringhäälingus on sealt veebipoole pealt, et eks see kindlasti teatud kaal omab selles mõttes, et kui me vaatame, kust inimesed oma info hangivad tänapäeval, siis järjest rohkem on see veebi kaudu ja veel rohkem nende seadmete kaudu, mis meil kuskil taskus või kaasas on oma endaga päev läbi. Et mis tähendab ühest küljest seda, et rahvusringhääling peaks kindlasti uudiste mõttes olema see koht või aadress, kuhu inimene veel tema jaoks olulistel hetkedel, kui ta tunneb uudisteriga vajadust kohe pöördub ja teisest küljest siis seesama aktuaalne kaamera päeva lõpus peaks olema see koht, kus inimene saaks enda jaoks teada sündmuste konteksti, nende tagajärjed, tähendused ja kus tegelikult peakski sündima mingeid selliseid, iseseisva sündmusi, uudisväärtusega asju, et et eks see on kõik selline suur töö ja, ja teisest küljest jälle, kui me vaatame seda, et mitte ainult Eestis, et kuidas ka mujal maailmas meedia on viimaste aastate jooksul muutunud on, siis ma ütleksin, et igal pool on rahvusringhääling oma just nagu uudistetegevuse osas väga palju, nagu rollina, nagu tähtsust juurde saanud. Rahvusringhäälingu need traditsioonilised uudistekanalid, raadioteleuudised on olnud üsna kindla struktuuriga juba mõnda aega. Kui sa selle uue ameti vastu võtsid, siis mis ettepanekuid või ideid sul sellega peas oli või, või kavatsete jätkata samamoodi? Ja nagu ma ütlesin, et ega mingit nagu sellist kohest muutust kindlasti ei tule ja ei, ei peagi tulema, et asjad on hästi suur muutus oli, kui räägite teleuudistest, siis selle aasta kevadel, kui kogu see teleuudisteväline ja tegelikult olulises osas ka sisuline külg uuenes. Aga, aga ma arvan jah, et kõik need kanalid või platvormid peaksid liikuma oma tugevate külgede suunas, et veeb siis see koht ERKE, et see koht, kus inimesed kiiresti ja ja kohaloleku tunnet tajudes saaksid uudised kätte, raadio on inimesele tegelikult ikkagi jätkuvalt kõige lähem kanal, et kui me siin praegu räägime mõnel praktiliselt inimeste pea sees, eks ju, et see peaks olema selline koht, kus on see vahetu info emotsioon uudistest rääkides ja televisioon siis õhtul tegelikult ikkagi kogu selle asja mõtestaja suurde pilti asetajana tähendab kõik sellised väga tugevad küljed, mida saab ainult nagu kuidagi paremaks. Nii aga liigume siis edasi faktikontrolli teemal, mis on meie tänane põhiteema. Räägime kõigepealt sellest, et miks see faktikontroll üldse nähtusena tekkinud on, sest faktide kontrollimine Peaks ju olema ja tegelikult ongi tavapärane osa uudiste tõest. Kõik ajakirjanduseetikakoodeksid olgu vanemad uuemad sisaldavad nõuet, et info peab olema kontrollitud. Ebaõige info avaldamist tuleb vältida. Aga samas on tõepoolest mitmes maailma riigis juba mõnda aega tegutsenud eraldi loodud sellise spetsiaalselt faktide kontrollimisorganisatsioonid või mõnes toimetuses uued osakonnad, mis tegelevadki täpselt just faktide kontrollimisega. Raul Rebane kirjutas sellest rahvusvaheliselt levima hakanud liikumisest 26. septembri Postimehes pealkirja all veendunud oletamine. Raul, miks faktide kontroll sinu arvates eraldi nähtusena on mitmes maailma riigis tekkinud? See on ilmselt reaktsioon tehnilisele arengule, kus viimase 10 aasta jooksul on niivõrd massiliseks ja tegelikult hoomamatuks muutunud infovool ja see on tekitanud võimaluse noh, nii-öelda kontrollimatut infot nii palju tuua avalikku välja ja sealt osa nendest on ka suhteliselt ohtlikku infot tuua, kaasa muutusi erinevates eluvaldkondades või kogu riikides. Järjest rohkem pööratakse tähelepanu siis faktikontrollile, teine uus nähtus on see, et viimastel perioodidel ja aegadel eriti tähtsaks läinud infosõjanähtused, kus tegelikult on võimalik kahjustada riike, rahvuseid, firmasid, struktuure, eetikat, moraali ja milliseid artikleid ja näiteid on kümneid ja kümneid ja kümneid, eriti netis valimist. Anvar, mis mõtetega sina oled jälginud neid rahvusvahelisi ettevõtmisi faktikontrolli teemal? No mõnevõrra vastuoluliste mõtetega ma pean tunnistama, et nii palju kui mina ajakirjanduse rollist aru saan, siis tegelikult faktide kontrollimine enne avaldamist on ajakirjanik, kuhu või toimetaja üks põhilisi ülesandeid ja see on ka üks põhilisi asju, mis tegelikult teeb ajakirjandusest ajakirjanduse, et kui on toimetaja kuskil, kelle ülesanne on veenduda ja võimalikult põhjalikult veenduda, et kõik, mis avaldatakse, vastab tõele. Et siis see ongi ajakirjandus, et muidu me saame mingisuguse muu asja nagu tulemuseks. Tõsi on see, et nüüd seoses sotsiaalmeediaga on meil terve hulk sellist ühist inforuumi kus võivad levida asjad, mille tõepärasust ei olegi kellelegi üldse kunagi plaanis kontrollida. Needsamad platvormid olgu siis näitena Facebook, mis on kõige suurem, eks nad ise ei pea ennast ajakirjanduseks siis, kui neile see mugav ei tundu ja väldivad sellist toimetusliku positsiooni. See kindlasti nagu seab ajakirjandusele veel senisest oluliselt suurema vastutuse, nagu me siin enne mainisin, et kui kõikvõimalikku vähe kontrollitud või kontrollimatu info leviks, on sellised võimalused loodud, siis ajakirjandus peab olema senisest oluliselt veel täpsem ja olema lõpuks ka see koht, kus inimesele usaldusväärselt öeldakse, mida mingi asi tegelikult tähendab. Et. Eraldi nende faktikontrolli nii-öelda organisatsioonide suhtes, Eestis neid tegelikult ei ole ja, ja ka Euroopas on neid noh, ütleme niimoodi, et mitte mitte just ülemäära palju, et Ameerikas on neid tekkinud nii ajalehtede juurde kui eraldiseisvatena, aga me vaatame neid, et ajakirjandusest eraldiseisvaid faktikontrollorganisatsioone siis päris tihti võib ka seal tegelikult üsna lihtsalt aru saada, et tegemist on ikkagi mingisuguse teatud agenda teenimisega, et see, mida nimetatakse fakti kontrolliks mõnikord võib osutuda lihtsalt selliseks poliitiliseks või mingit muud sorti ettevõtmiseks, mille eesmärk ei ole mitte niivõrd faktide kontrollimine, kuivõrd avaliku ruumi manipuleerimine. No siiski jah, ka Euroopas, eks ole, nii mitmedki sellised organisatsioonid on tekkinud nagu hiljuti oli mul võimalus vestelda norra sellise organisatsiooni nagu faktisk ühe juhiga. Faktiska on selline organisatsioon, mis on Norras loodud mitme meediaettevõtte poolt, konkureerivad meediaettevõtted otsustasid panna raha kokku ja, ja luua ühe eraldiseisva üksuse, kes siis kontrollib väga erinevates meediakanalites ilmunud kahtlast informatsiooni ja on vaba voli otsustada, kes neid materjale siis avaldab ja kes mitte. Nad on niivõrd noor veel, et vara öelda, millised tulemused nendel on olnud või, või kui pikka aega see organisatsioon tegutseda võiks. Aga noh, mida nad kindlasti rõhutavad, et tähtis on see, et rahastamine on erinevate meediakanalite poolt, see tähendab, et et pole vaja karta, et nad hakkavad nagu ühe meediafirma huve kaitsma, et otsima näiteks konkurentide materjalides mingeid vigu või mingit muud taolist asja. Aga Norras ei ole trump, eks ole, võimule saanud ja selliseid lugusid seal ei ole, sest et tõepoolest Anvar tõid näitaja ameeri, et Ameerikas on neid palju, siis jah, ekstra pea Suurbritannias. Brexiti referendumiga seotud väärinformatsiooni levitamine on toonud kaasa selle, et, et sealt tekkiski nagu vajadusest võtta midagi ette. Et kui poliitikud hakkavad nii nagu suure joaga laskma teatud valesid ja need hakkavad levima ühest meediakanalist teise Kaks aspekti just Ameerikast ja Suurbritanniast ja Trumpist Brexitist rääkides, et esiteks poliitikas poliitilise retoorika peal faktikontrolli kasutamine on alati üks väga-väga kahtlane asi, et, et see, kas poliitikud saavad vabalt öelda igasuguseid asju, ilma selleta, et keegi paneks nad oma sõnade eest vastust kandma või siis oma väiteid tõendama, et see on tegelikult ajakirjanduse nii-öelda kas siis tegemata jätmine või siis või siis saavutus, kui positiivselt laheneb. Ja, ja, ja, ja teisest küljest, et noh, eks need näited Ameerikas kipuvadki ja Suurbritannias kipuvadki minema natukene sinnakanti, et kui me vaatame mõnda näiteks Suurbritannia faktikontrollijad, siis pinnaga trotsides selgub, et tegemist on väga suure nagu Brexiti vastaste toetatud operatsiooniga, et seesama kuulus 350 miljonit naela, millest on palju räägitud, eks ju. Ja nüüd viimati pannakse selle väljaütlemis süüks Suurbritannia välisministri Boris Johnsonile, et noh, kui mina seda nüüd viimati lugesin, Johnson ütles, ma ei leia küll, et oleks ühegi fakti vastu eksinud, see ongi poliitiline retoorika, et annab ise mingi fakti ja siis selgitab seda, eks, et et see, et Suurbritannia statistikaamet temaga vaidlema läks, avalikult see on nagu väga veider tegelikult. Aga jällegi on selles mõttes positiivne, et me teame, mis asi on Suurbritannia statistikaamet, mida me, kes on Suurbritannia välisminister Boris Johnson ise väga tuntud. Jaa jaa. Kõrge profiiliga, endine ajakirjanik, ekspoliitik, aga veel hullem on asi siis, kui me ei tea, kes see faktikontrolli on, et kui ta, kui ta esitab ennast kellelegi sellisena, keda ta tegelikult ei ole seesama näide, mis tõid Norrast, kus on läbipaistev selgelt defineeritud rahastamise liikmetega organisatsioon, sama samasugune Soomes olemast tegelikult kes on väga hea ja minu meelest pole midagi halba selles, kui mingisugune nii-öelda lobi või huvigrupp teeb endale mingi faktikontrolli nii-öelda operatsiooni, et see on, aga eelduseks on see, et nad ütlevad, et me oleme need meie meie eesmärgid, neeme, rahastus on selline, eks ju. Ja nüüd kontrollime selle seljavaldkonna fakte, fakti, nii-öelda siis selgitused või ümberlükkamist, on kõik varustatud selgete viidete ja muu sellisega. No miks niisugune asi üldse esile tuleb, tuleb esile just seepärast, nagu ka Soomes näiteks fakto baarisüsteem mis on tegelikult suhteliselt väga idealistlik, aga mille kaudne lõplik eesmärk on ikkagi see, et suurendada lugejate kriitilisust avaldada tekstide suhtes seepärast, et tekst ilmub nii tohutult palju, keegi ei jõua neist üle käia. Ja siis on niimoodi, et keegi ei suuda haarata tekstide kõiksust ja seal väga paljudel eesmärkidel, noh nagu meilgi võib avaliku välja viia lõputult rumalaid ja kohutavaid ja mõttetuid numbreid, fakte, detaile. Meil ei ole seda mõtteviisi arenenud, aga Soomes näiteks nad on saavutanud juba kaks aastat, et kooliprogrammides on see sisse viidud, mis fon vägagi silma torkab. Ja küsimus pole selles, et et noh, nii-öelda panna kontrollima kedagi, vaid suurendada lugeja kriitilisust ja ma loen seda väga õigeks. Aga meil on see suhteliselt suhteliselt uus asi. Ja, ja kui me hakkame näiteks vaatame meil ajaloos olnud eksisteerinud absurd fakti asju meil täna räägitakse muide rahulikult kirjutatakse 57-st 1000-st nälgivast lapsest, meil on olnud kümnete tuhandete kaupa tänavalapsi. Tähendab kõiki selliseid asju, mida poliitilistel eesmärkidel tuuakse esile ja siis nad jäävad ilma kontrollita. Rääkida, sest Eestis ka sinu poolt mainitud faktidest, mis on ilmselgelt väärad ja, ja mida on siin nimetatud kujundlikult, kandes kurjedeks, konstantideks, eks siis see ongi selles mõttes nagu näide sellest, kuidas teatud huvigrupp on teatud eesmärkidel loonud mingisuguse kunstliku fakti. Ajakirjanduse ülesanne oleks esiteks mitte kasutada selliseid väiteid siis avaldamisel ja teiseks ikkagi tegelikult ka näidata, et mis need tegelikud õiged numbrid või asjaolud siis siis on, aga selles on ka suur oht, et kui seal on selline piisavalt populaarne või õilsate eesmärkidega organisatsioon, et siis alati võidaks sulle öelda, et sa oled kiuslik, saad paha, eks ju, et näed siin inimestele mure tegelikult ja nad ajavad õiget asja nagu ka Brexiti pooldajatele Suurbritannias näiteks korduvalt on öeldud, selliste asjade puhul. No siin on muidugi päris keeruline see, et meil on see asi, uus sild peavad olema väga selged oma moraali, eetika, käitumisreeglid ja nii edasi ja, ja ma pean ütlema, et vaadates tikuga seda pakett kas või bensiini on, siis ma sain ise ka täpselt teada, et seal on seda bensiini. Et et hoolimata sellest, et ma sain aru, et siin võib tekkida igast asju, siis, siis ikkagi selgus, et üks ühes lõigus ümberlüke oli olemas, oli Mati Hindi lõigus, sa räägid oma artiklis, kus oli Lutsa jutt, sellest pisku saatis 17 miljardit ja 17 miljonit segamini kaheksa minutit hiljem oli noh, nii-öelda mis jäänud küll kõlama, aga ta oli, eksisteeris nii et selles mõttes kindlasti Mati Hint, vabandust. Aga mis puudutab kanali strateegiat, siis kordussaates oleks pidanud selle igal juhul selle noh, nii-öelda mina nägin nii kordust kui originaali, eks ole, selles mõttes. Ja, ja see tähendab seda, et mõtteviiside arendamine. Et, et ma suhtuksin mitte ainult noh, nii-öelda teiste Vaidki endale noh, et kriitika muutub antud juhul enesekriitikaks minu puhul, eks ole, ja ma tunnen, et see on väga õige, et ma igast järgmist lauset, mida ma kirja panen, eks ole, seitse korda kontrollin, et, et et noh, nii-öelda loogiline, aga noh, Soome ja kõikide teiste kogemus, ütleb Loeme praegusele factabar lahti kohalike ja mitte ainult kohalikud riigikogu valimiste ees. Valeinformatsiooni hulk poliitiliste, nii-öelda erakondade ja isikute poolt suureneb plahvatuslikult sel perioodil, muide näiteks soomlased panevad töölisele factabari aktiivselt Muide, eile just vaatasin, kui ma ei eksi, Soome uudistes näidati Turu Ülikooli vastava ala teadurit, kes rääkis seda valimiste eel. Avalikkuse esitatava info kontrollimisest ja ta oli muidugi nüanseeritum selles pisut, et ta ütles, et otsest valet ei ole, küll on poliitikud väga osavad kõikvõimalike tõlgenduste andmisel faktidele. Ja vot seal, milles asi, nad on teinud seda korduvalt. Ja ausalt öeldes, kui sa oled korra kõrvetada saanud poliitikuna, siis hakkad puhuma leige vee peale. Tähendab, kui sa kordoni tabatud valelt, see on toodud välja, sa oled kaotanud midagi, kas imagot siis Soomes on see kestnud kaua aega. Meil, see on veel rahaliselt alguses. Siis ma võiks ühe, ühe minu meelest huvitav aspekti veel juurde lisada, et tegelikult see, et inimesed, kes on siin Eestis vanemad kui 40 aastat, et nad on kindlasti nende mälus on kindlasti väga hästi eriti, kes ajakirjanduse vastu huvi tundnud või ajakirjas on kokku puutunud nende mälus olemas pilt sellest, et kuidas toimis nõukogude liidus meedia ja noh, see oli üks suur valede ja, ja, ja kuidas feik Newsi aparaat üleni tegelikult, eks ju. Aga ta toimis kaasa needi aparaati, propagandaaparaat toimus, toimis väljapoole, Nõukogude liidule ja ida idabloki piire ja tegelikult oli nende valeuudiste levitamisel erakordselt efektiivne. Et kui keegi praegu tuleb ja ütleb, et vaadake, et nüüd see, mis nüüd kuidas Venemaa suudab manipuleerida, ma tea USA valimisi või esitada mingisuguseid väärfakte ükskõik millise poliitilise protsessi vastu kuskil siis lääneriikides. Et seal enneolematus valati nagu laiutan käsi ja mõtlen selle peale, kuidas tegelikult paisati Lääne massiteadvusesse sellised asjad nagu väärinfo selle kohta, kust aids pärit on. Kas sa nägid 188. aasta Indiast kuuenda Indiasse suunatud artikli nimi ei meenu praegu või siis kogu see tuumatalvekontseptsioon, mis hiljem on selgunud, teaduslikult täiesti põhjendamata, sellised teadustööd tegelikult puudusid aga see tavaliselt kõik. Juhtivad meediaväljaanded Los Angeles Timesist Briti ajalehtedeni, eks ju, ja neid näiteid on veel ja veel ja veel ja see oli strateegiliselt läbi mõeldud, komponeeritud süsteemne tegevus selliste noh, nii-öelda väärfaktide istutamisel, teooriat istutamisel lääne teadvusesse, eks tänapäeval on mingis mõttes asi palju halvem. Sest et ajakirjanikud ka sealsamas Venemaal või Ida-Euroopas on oluliselt, et noh, kuidas öelda, meil on oluliselt rohkem võimekust nende algallikate uurimisel tänu arenenud tehnoloogiale. Võta kuhugi põhimõtteliselt siis tegelikult saab tõlgendada tegelikkust kolmel tasandil saab individuaalsel tasandil, et ma näiteks ütelnud, mulle näiteks ei meeldi Samost su habe, eks ole, see on minu isiklik arvamus ja, aga tegelikult ei viga midagi, aga Ma nõustun siis siis, aga, ja teine on grupilisel tasandil, meie erakond on otsustanud, eks ole, et Eestis on, ma ei tea, 20 protsenti homoseksuaale, eks ole, ja see on, see on, see on siis nii-öelda grupiline vaade selle poole, meie hallpea Tarvame, et eks ole Eestis toimub Anini ja kolmas on sotsioloogiline ajakirjandus ja miks on faktikontrolli põhimõte peab olema võimeline vaatama ühiskonda sotsioloogiliselt suurte suurte numbrite, massiivide ühiskonna toimimise põhimõttel, et praegu on niimoodi, et sotsiaalmeedia on plahvatuslikult suurenenud individuaalse tõlgenduse mahtu ja individuaalne tõlgendus võib olla või siis kätte teadlik vale näiteks trumpi valimiste ajal, siin novembris ilmus kõige imelisem maid asju, mis tegelikult levitati sotsiaalmeediagruppide kaudu edasi ja mis tegelikult mõjutasid reaalselt ühiskonda. Vaat seda kardetakse. Ja see kontseptsioon, see vabadus ilma vastutuseta, mise anonüümsest, kommentaarist on kandunud nüüd väga suurel määral üle Facebooki või sotsiaalmeediasse on väga ohtlik asi. Head kuulajad, käimas olev meediatunni saade stuudios on Raul Rebane, Anvar Samost ja Tarmo Tammerk. Me räägime faktikontrollist. Teie arvamused on oodatud aadressil meediatund RÜE ja pärast saadet võite helistada telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse aga jätkame meie juttu. Raul nimetasin enne seda vajadust, et kui üks informatsioon, infotükk on valesti läinud, midagi on mingi eksimus on tehtud, et siis oleks tarvis seda kindlasti hiljem märkida. Minu meelest oli eriti oluline on see veebiajakirjanduses ja näiteks pressinõukogu liikmena ma näen seal päris sageli, et toimetus on tõesti mingi asja ära parandanud, aga ta ei tee märget juurde, mis ei anna mingit võimalust inimestel aru saada, et seda artiklit on muudetud, et seda, kus salaja muudetakse midagi, härrased viga koristatakse sealt ära. Üks tähtis asi on tegelikult alates just veebiajakirjandusest. Kui on mingi asi valesti läinud, siis me parandame selle ära, paneme juurde ajatempli. Seda lugu on muudetud sellel ajal, kui muudatus on väga põhimõtteline, paneme juurde kuhugi alla või sulgudesse muudetud on mingit sellist asja selles loos, muidu jääbki see, see pole tegelikult levima, kuigi justkui formaalselt on see asi parandatud. Aga teine teema seoses valimistega. Raul nimetasid jälle väga õigesti valimiste eelkõige rohkem kuuleme selliseid poliitretoorikast kantud väljendeid, mida rahulikumal ajal eriti palju õigusta. No mida te arvate sellest, kui valimissaadetes oleks kohe võimalus inimestel ja ajakirjanikel toimetajatel parandused sisse viia? Mitte nii, et keegi võtab saate viiendal minutil sõna teatab, et vot meil on nii palju vaeseid lapsi, kes on näljas iga päev ja siis paar tükki hakkab haakuvad, sellega arutavad, et see on tõesti väga palju, väga palju tegelikult sarvi ei vasta üldse tõele. See on küsimus, pigem siis antud juhul selle formaadi formaadi kas saatejuhile või ajakirjanikule, kes seal formaadis on, et nagu ma siin alguses ütlesin ka, et eks faktikontroll on ühe ajakirjaniku esmaseid ülesandeid ja kui oletame, et valimisdebatis üks poliitik hakkab otse-eetris esitama ilmselgelt valesid väiteid siis ma arvan, et selle saatejuhi või saate toimetaja ülesanne koheselt tegelikult küsida tema käest, et et kas tegemist on juhusliku eksitusega või ta meelega üritab avalikkusele valet muljet jätta ja noh eeldab ka muidugi seda, et see saatejuht oleks võrdsel tasemel selle poliitikuga, ta valdaks teemat vähemalt sama hästi oleks ette valmistunud ja suudaks ka ise põhjendatult siis nagu nendele vigadele nagu osutada. Et selleks ei pea küll tingimata sinna Eesti tingimustes eriti sinna stuudiosse mingit eraldi paneeli panema, et see võiks olla saatejuhi pädevuse üks selline elementaarne osa, eks. Saatejuhil on väga raske, väga tihti reageerida sele koormusele olles mõlemad saatejuhid olnud ja sa oled ise olnud ju nende valimissaadetes ka seal nii-öelda selles paneelis, eks ole, kus pärast antakse vahepeal sõna, kus saad parandada oma toon jälle näite. Selliste asjade hulka annab vähendada tõepoolest selline kiire kontroll. Ja siin ma siiski arvan, et see ei ole olnud ajakirjaniku ülesanne, et täiesti õigus, õigustatud on ka ühiskondlik reaktsioon, inimesed, kes istuvad kodus, neil on käes arvutid ja neljale ole tagasisideme võimalusi ja kui sa oled ikka paar-kolm korda vahele lollusega jäänud, siis järgmine kord vaatad, et, et minu meelest, mis oli ka minu loo üks mõte oli see, et ma tahaks palli anda enda kätte. Tähendab, et, et mitte jätta ainult kõik ajakirjaniku peale, vaid vaid kui ma ikka näen, et on valed, no et kodanikul on õigus reageerida, näiteks põhjanaabrid on seda päris palju üle viinud just kodanike tasandile ja, ja ta on siis ühiskonna nähtusena ja sellisena kindlasti puhastav. Kui vaadata seda Eesti ajakirjanduse seisu, siis minul on silma hakanud Ta vist kõige rohkem seda väikest rubriiki faktikontroll on kasutanud väitlusselts koos Päevalehe ja Delfi ka aga seda vast paar korda teinud. Ja just võetud välja poliitikute väljaütlemistest mingisugune fakt, mille ümber on ilmselt siis mingi arutelu kuskil puhkenud, et kas see vastas tõele või mitte ja palutudki sõltumatut eksperti väitlusseltsist tulla ja kommenteerida seda ja kusjuures juurde on pandud ka viited kuskohalt, nad on seda informatsiooni kontrollinud, mitte lihtsalt meie ütlen, et see on õige või vale, vaid statistikaameti andmed on sellised või gini indeks on selline, järelikult ongi eesti fotomaa vaesuselt rikkused selle koha peal. Et iseenesest mõned nendest on minu meelest päris hästi välja kukkunud. Mina nüüd ei kommenteeri väitlusseltsi või Eesti Päevalehe tegevust kindlasti, aga minu meelest on väiksed ohud selles, et kui panna poliitikute kes olemuslikult on kodanikuaktivistide sõnu ja tegevusi kontrollima, teised kodanikuaktivistid, kellele kindlasti on omal mingisugune eri huvi olemas, sest muidu nad kodanikuaktivistid ei oleks. Et seda on ka Eestis ja kindlasti välismaal väga palju kordi tehtud ja, ja minu meelest see ei anna sellist rahuldavat tulemust, et ma tuleks sellele tagasi, et et kui on kuskil ajakirjanik, siis tema töö, tema nagu ülesanded, tema eesmärgid on tegelikult reeglid on väga läbipaistvad väga selgelt ühemõtteliselt. Kui meil on piltlikult öeldes konservatiivist keskkonnaminister ja siis tema poolt esitatud väiteid fakti kontrollib keskkonnaaktivistid kodanikuaktivist, siis ma arvan, et head nahka sealt kindlasti ei tule. Miks ma selle teolda temma selle veendunud oletamise ette võtsin, aga peamiselt ikkagi ausalt seepärast, et mingi mõtteviisi muutus oleks ja see ei puuduta noh, nii-öelda. Et, et midagi oleks hirmus valesti, vaid, vaid on see, et me pöörasime sellele rohkem tähelepanu ja ausalt öeldes isegi selle protsessi vältel noh, nii-öelda ise õppisin ja ma üldse ei välista, et mul on veel üks, kivisin kaelas ühe kirjandusliku tsitaadi asjus, kus võib-olla tuleb veel üks kanossa ette võtta, kus ma täiesti veendunult nii-öelda tsiteerisin ilmselt ühte kirjanduslikku teksti valesti, aga kui see tuleb, siis tuleb, eks siis tuleb põlvili kirjandusteadlaste ette minna. Aga, aga milles on asi, see sunnib teistmoodi mõtlema. Ja, ja siin ei ole küsimus mitte ainult ajakirjanduses, on mees, see on meis kõigis, muide mis ma ütlen, et mikspärast, see on tähtis, on tähtis seepärast, et tõsta ajakirjanduslikud tekstide tähendust. Et ajakirjanduslik unelm on see, et kui midagi juhtub, siis kuskil peab olema see koht, sina, muide juhid praegu seda kohta kuskil peab olema see koht, kus inimene õhtul tahab teada, mis tegelikult juhtus ja tahab teada, usaldusväärse ongi ja see on ajakirjandusliku tegevuse ülim unelm. Mitte ta ei ava kommentaariumit või Facebook'i, vaid ta ta tahab kontrollitud põhjal, vastasel juhtumil tuleb tunnistada täna nii nagu mu praktika ütleb, et 97 protsenti tekstidest möödub. Oskamatult, sest neil ei ole mingit mõju ja selle asja võtme võtmesõna usaldusväärselt. Tooming tagasi sellele, mida Tarmo ütles, et mis puudutab just veebiajakirjandust, kui on juhtunud viga, siis see viga tuleb parandada sellisel viisil, et see on arusaadav ja nähtav, mitte niimoodi vaiba alla pühkida, seda kuidagi. Kindlasti on kuskil mingi piir, et kui meil on uudises kaks koma puudu või mõni kirjaviga, et siis võib-olla ei pea sinna märkust juurde panema, parandasime oma vea neljandas lõigus teises lauses, eks. Aga uudises on ikkagi eksitud tegelikult mingite sisuliselt oluliste faktidega, siis märkus sealjuures, et tegelikult selle inimese nimi on see või et et see, ma ei tea, mis iganes arv on selline, et see, see oleks vajalik, et ega siin ükski Eesti väljaanne tegelikult patust puhas ei ole, et võib-olla võib-olla ainus, kes on teatava järjepidevusega sellist parandamist harrastanud, on uudisteagentuuri BNS olnud, eks, aga, aga veebis on see kiusatus, et noh, et kus on see piir, eks ju, et kas kaks koma okei, ei tee märkust, eks ju, aga inimese nimi on valesti käänatuna idee märkustega inimeste nimesid juba üks täht, Valeri, kas me teeme märkused madaldatud või ei tee, eks ju, et et see on nagu selline päris hea, aga see parandamine tegelikult, kui vaadata ajakirjaniku või toimetuse seisukohast, see ei ole kindlasti mingi häbiasi, see on vastupidi, see on tegelikult auasi, see näitab seda, et sa suhtud vastutustundlikult oma töösse. Et sa, kui teed vea oled, oled avatud sellele tagasisidele, parandad selle vea ära, nii et see on kõigile nagu näha, et häbiasi on see, kui sa peidad selle kuidagi ära, eks. Siin käis läbi väga oluline sõna ja. Usaldusväärsus on, võimaldab mõjutada inimeste valikuid ilma vägivallata. Kui usaldatakse, järelikult on usaldusväärsus, võim, järelikult on tõde, võim ja täpsus, ajakirjanduslik professionaalsus. Võimaldab inimesi inimesi mõjutada või siis neid neid informeerida, noh, nii-öelda ilma ilma vägivalda tarvitamata ja läbi oluliste emotsioonide. See tähendab seda, et tõde on võim. See on selle asja nimi ja seepärast ausalt öeldes faktitäpsus on kohustuslik. Jah, seda ta on, aga kui me räägime edasi sellest, et kuidas ja kas faktikontrolli võiks Eestis rakendada siis toon ühe sellise näite praegu, mis on? Minu arvates, juhib tähelepanu sellele, et, et faktikontrolli tegema asudes Me võime tegelikult sattuda vis hinnangutele. Hinnangu kontrolliks. Ma nägin eile sirvides enamikku veebiportaale, kuskil läheb vara või varalõunasel ajal nägin Postimehe veebis sellist suurt pealkirja, kõige tähtsam lugu oli eriolukord Tallinnas. Ja mulle meenus, noh, see, ma ei tea, mingi mitu aastat tagasi juhtum, kui talvel 100. selline lumi maha, et ma olin Viru keskuses ja mitu tundi lihtsalt kuhugi minna ei saanud. Mingitki liiklust ei toimu, aga see oli eriolukord Tallinnas. Kui ma siis klõpsasin, ma tegin selle, milleks see pealkiri mõeldud oligi, et ma klõpsasin, klõpsasin ja siis ma sain teada, et tegemist oli teetõketega südalinnas, üllatunud turistid sadamas, et miks basse kontrollitakse seoses euro tippkohtumisega, see oli eriolukord, seda pealkirja ma hiljem enam ei näinud seal. Et kas need saaks öelda, et kontrollime fakte, et tegemist oli eriolukord, eriolukord on see, midagi tuleb ootamatult. Midagi takistab väga paljude inimeste elu, samas võib toimetus vastu öelda, meie arvates oli eriolukord. Südalinnaelaniku jaoks oli eriolukord. Erinevatel väljaannetel on erinevad stiilid ja erinevad uudisläve, et ma olen ise väga tihti inimeste öelnud, et kallis lugeja, et uudise pealkiri ei ole juriidiline tekst, mis on ka tõsi, kindlasti. Et eks sellest sellistest kogemustest kujuneb välja lugeja siis kogemus ja vastav eelistus, ma arvan, lõpuks. Ja ma olen täiesti nõus selle väitega. Kui tekib usalduskrediit, siis hakatakse otsima, kus on tõde. Ja see on ajakirjandusliku väljaande suurim hullem. Ilu poole peale minu juurde tullakse jah, et kui ma lihtsalt mõtlen ennast eilseks lugejaks, kes sirbis portaal, et teada saada, mis toimub, siis. Minu emotsioon sel hetkel oli ka mind on petetud, et mind sunniti vajutama sinna eriolukorra loole, tegelikult ei olnud eriolukord või oli see, millest juba mitu päeva varem oli räägitud, et ärge Tallinna kesklinna tulge või selles midagi erilist ei olegi üldse toimunud. Õnneks, eks ole, vaat Marwan niisugused pealkirjad juhtub ka siis, kui, kui me mitte midagi ei juhtu. Õnneks meil ei juhtu mitte midagi suurt ja siis me hakkame niimoodi välja mõtlema. Eriolukordi. Elame praegu suure lõppemise ajal tohutud inimmassid, õpivad praegu uuesti meediat. Eelkõige raskustes on vanemad inimesed, kes on harjunud sellega, et noh, et meedia peaks olema noh, nii-öelda nagu tõde. Ja, ja meediatekste õpivad inimesed lugema mitte pealkirjade järgi, vaid kond konteksti järgi väga tihti vaadates juba pealkiri, mis väljaanne, miks on kirjutatud, mis on tema poliitika ja seda paljud veel ei valda. Aga see õppimine käib ju iga päev. Ja, ja niisuguste asjade puhul väga paljud inimesed võtavad juba automaat hoiaku. Noh, eriolukord, eks ole, seal, no järelikult on, klikijahil ollakse, eks ole, naat, et midagi erilist kindlasti ei ole. Kui midagi erilist on külma, siis reageeriks. Ja millised on need teemad teie arvates, kus meil Eestis praegu kõige rohkem tekib aeg-ajalt küsimus, et kas me räägime faktidest praegu või mingitest välja mõeldistest. Ma ise pakun välja kohe näiteks metsateema. Et kui palju siis on see raiemaht ja nii edasi, erinevad andmed, lobigrupid ütlevad ühte, keskkonnaministeerium ütleb, teist seadust muudetakse, kriteeriumi muudetakse, aga kui palju meil seda metsa maha võetakse? Aitäh. See oli tõesti väga palju vaeva nägema, et, et teada saada No see keskkonnateema kindlasti jah, üks selliseid, et mitte ainult metsateema, vaid väga-väga mitme mitme muu teema pealt ka, et ühest küljest keskkonnanäitajad on reeglina päris hästi mõõdetavad. Teine küsimus on see, et, et mõõt, mõõteskaalad ja mõõteviisid on olulisel määral seotud nende tööstustega, mis nende keskkondade nii-öelda sees tegutseb ja noh, nendel uutel keskkonnaaktivistidel on alati võimalik öelda, et aga see ei ole üldse relevantne või need on mingid vananenud mõõtesüsteemid reeglina ise midagi sinna asemele emotsiooni ei paku, et, et see on see, see on see probleemne koht. Meil on rida valdkondi, aga neid ei olegi nii hirmus palju, metsin fosforiit mille peale on emotsionaalne kaitse ja seal võetakse väga tihti ka emotsionaalne hinnang. Ja seda ma tahaks küll pakkuda välja, et see ettekujutused ahnusest läikivate silmadega ahned, et metsamehed, kui, kui neid ei segaks homme torkaks metsa tormaks, teravad kirved käes, teeks Üle-Eestilises lageraie. Et seda kindlasti ei ole enamik Eesti valdkondade inimesi, nii metsamehed põllumehed, et kui kõik on oma valdkonna profid ja nad ei lähe ennast kahjustama. Siin tuleb tõepoolest võtta see nii-öelda sotsioloogiline analüüs ja teaduslikud põhjendused, et anda nii suurtele numbri, massiividele emotsionaalseid hinnanguid, et siin võib sügavalt eksida. Eesti muidugi suur eelis suuremate ühiskondade ees on see, et me oleme ikkagi tegelikult hästi läbipaistvad ja hästi sidusad, et kui kellelgi on küsimus selle kohta, et kas Eestis võetakse massiivselt metsa maha, siis kõik saavad hõlpsasti tegelikult sõita näiteks Tallinnast Pärnusse või, või Pärnust Viljandisse vaadata, et kas siis seal tee kõrval võrreldes ma ei tea, viie aasta taguse ajaga või 20 aasta taguse ajaga on siis tõesti mingisuguseid olulisi muutusi nagu näha ja, ja vajadusel vajadusel saab küsida oma tuttavate käest. Igaüks leiab ikkagi mingi tuttava, kes metsandusega kuidagi seotud on, või teadlane, eks suuremates ühiskonnas on kõik palju keerulisem tegelikult et ei ole sellist käegakatsutavat kontrolli võimalust ja inimesed ei tunne tegelikult neid inimesi, kes mingisuguseid andmeid või või mõõtmisi tegelikult ka teevad või valdavad. Eks. Eesti on e-riik, ma pakun veel radikaalsem lahendus suvel ja tegelikult on peaks olema arvutisüsteem, mis ma arvan, on täiesti kuskil olemas ja ja võib-olla natuke täpsustada, kus on võimalik iga eesti ruutdetsimeeter metsaga üle vaadata suvalisel ajahetkel, mis seal toimub ja anda ka selgitused, mis toimub ja mida toimub, vastasel juhtumil see müüdi tasandil vestlus, see ei vii mitte kuskile. Eks põhimõtteliselt Google, Google märtsist ongi igaühel võimalik neid umbes aasta vanuseid satelliidipilte ja vaadata, et kus metsa hoia, päris hästi näha on oma kodukandis, eks, aga aga, aga noh, kui vaadata veel selliseid valdkondi, kus selliseid müüte või müüdilaadseid faktilaadseid asju nagu liigub, et noh kindlasti kindlasti lapsed, jah, ja, ja kõik need sotsiaalsed teemad, vaesus ja, ja muu selline, mis on emotsionaalne lisaks ja seal on väga raske vaielda inimestega, kes ütlevad, et noh, seesama sinu toodud nälgivate laste näide, et midagi on väga halvasti, aga, aga mis veider tegelikult, mis mind nagu eelkõige häirinud on see tegelikult, et mitmetest välismaal toimuvatest asjadest me kipume saama ikkagi väga-väga moonutatud pilti tänu sellele, et aastaid usaldusele väärseks loetud allikad mõnes suures lääneriigis on teatud poliitiliste arengute tulemusel osutunud oluliselt vähem usaldus vahelduseks viimase aasta või paari jooksul ja see on tegelikult asi, mis paneb nagu suure nagu surve ja, ja tähtsuse alla tegelikult meie kohalike ajakirjanike ja toimetajate pädevuse ja sellise võime nagu kontrollida ka neid asju, mida varem ei kontrollinud, et kui sul on kogu aeg olnud tunne, et kõik see, mida sa loed mõnest suurest Ameerika ajalehest, et see ongi nagu läbinisti fakti kontrollitud, erapooletu, kõik õige, eks, et sa võid sealt nagu lugeda ja, ja edasi refereerida oma lugejatele ja olla kindel, et seal ei ole mingit poliitilist agendat taga. Ja sa ei ole kunagi vaadanud sinna kuskile teise mingi väljaande või teise teise allika nagu, mis ei oma tegelikult neid vahetuid kontakte, sa oled saiti sisepole seal kunagi käinud, milles sa oled aastakümneid kirjutanud, ehk siis võib tekkida väga huvitavaid tulemusi. Kuigi jah, ega tänapäeval enam eriti kergesti ajakirjanik ei tohiks ütelda hoiaga CNN ütles, et, See on ju hea näide, sellest enam ei, ei ole autoriteet homo Traanil. Juhin tähelepanu ühe lohule. On see, et see hakkab iseennast ringist tootma näiteks seesama nii-öelda nälgivate laste teema siis uurides natukene noh, väga usaldusväärsetest koolidest, mis ei ole ka heas olukorras siis nad hakkasid ütlema, nii et meil küll nii ei ole, noh, loomulikult on probleeme ja kõik nii edasi, meil küll nii ei ole ka kuskil kindlasti on sellest nii palju, räägitakse. No see on seesama fenomen, kui mõni väljaanne ajakirjandusväline inimene loeb mõnda väljaannet juba aastaid ja peaksid usaldusväärseks siis lõpuks välja jõuab tema mingisuguse valdkonnani ja teeb sellest kirjutades selliseid traagiliselt raskeid faktivigu, siis see esimene reaktsioon on okei, et noh, see on minu valdkondades ilmselgelt ei tunde küllaldane. Jaa, täpselt täpselt. Aga tõmbame oma jutu tänaseks kokku. Mida, ütleme selle kohta, et kas, kas ja missugust faktikontrolli oleks Eesti ajakirjanduses tarvis arvestades neid faktoreid, mida siin enne sai nimetatud nagus infotulv, mis suureneb infosõda mille keskkonnas me eksisteerime, sotsiaalmeedia pealetung ja sotsiaalmeedia noh, nii-öelda uus roll info levitamisel, mida Eestis selle faktikontrolliga võiks peale hakata, Anvar. Ajakirjanike vastutus on ikkagi minu arust oluline asi, et otse otsesuhted allikatega mitmekesised allikad, eks ju, allikakriitilisus noh, selline professionaalset pädevus ja võiks öelda, et isegi selline professionaalne skeptitsism ja, ja kõik muu, see on, ma arvan, asendamatu, et tee oma töötaja aga paremini kui seni hästi ja hästi selliselt nagu nõudlikult tegelikult. Rõhutaks kahte punkti üks on see, et kond teadlik, suunatud valeinformatsioon niinimetatud infosõjaelementidega, siis peab olema riigil täiesti kindlalt struktuur või struktuurid, mis need ära tunnevad. Peab olema valmis ümber lükke võimalusteks ja nii edasi, see on professionaalne tegevus ja minu meelest on lähiaegadel seisab riigi sees arutelu kas siis Eestis üksi või mingite teiste riikidega koos akadeemilise ülikooli programmi tegemiseks, mis puudutab selle valdkonnaspetsiifilist õppimisse. Teadus on arenenud nii kaugele, huvitavaks ja vajalikuks, et see peab olema, see on üks ja teine lisaks ajakirjanikele, Ma rõhutan ikega kodanike enda kriitilist vastutust ja teksti lugemise võimet, suhtumist sellesse, mis nad loevad, et, et noh, nii-öelda ei sööks igasugust rämpsinfot. Nõudlikkus meediakanalite vastu kindlasti annab ajakirjanikele märku, et nad peavad oma tööd paremini tegema ja ja asju rohkem kontrollima. Tõepoolest, võib-olla eraldi organisatsiooni järele vajadust ma Eestis ka praegu ei näeks, kui ma mõtlen ka selle peale, et näiteks kaebused, mis tulevad pressinõukogusse, mida ka rahvusringhäälingusse saadetakse, saadeta sisu kohta et seal ei ole seda faktitäpsuse kohta niipalju juttu. Enamasti on tegemist kaebustega, mis puudutavad teise poole ärakuulamist veebimeedia puhul üha enam on see ühe poole süüdistav seisukohta, avaldatakse kiiresti ära, teine pool ei saa võimalust vastata, võib-olla noh, ütleme mingi mõistlik aega mööda läinud ikka ta ei ole saanud midagi selle kohta öelda, siis tekib küsimus, et, et miks inforuumis hakkab levima ühekülgne käsitlus, ühekülgsus, mingid sellised asjad, aga mitte et fakte valesti esitataks võiet, esitatakse väärinformatsiooni. Et selliseid kaebusi on mitte mitte eriti palju ka nii et eneseregulatiivne pool, ma arvan, töötab vist päris hästi ja muidugi meil ei ole ka selliseid faktidega nii vabalt ümber käivaid poliitikuid kui trump. Et võib-olla ka sellepärast ei ole meil tarvis ka eraldi mingit organisatsiooni, aga loomulikult silmpealike faktidel kogu aeg ja võib-olla faktikastide avaldamine teatud lugude juures näiteks nagu maavarade kaevandamise mingi uudis ja siis mingid allikad hakkavad rääkima, et seda maavara meil on nii palju, teine paneb hoopis teise suurusjärguga, eks ole, seal, paneme nad kokku sinna lugejana kuulane vaatajana tahakski teada saada, mis on, mõne teema puhul oleks tarvis, võib-olla mida faktikontrolli, aga lihtsalt lisaühikut faktidega, mis on kontrollitud kuskilt registrist statistikaametisse mujalt. Ma olen täiesti nõus, jah, siin käepärase näitan ainult, võiks tuua kasvõi sellise asja nagu riigieelarve, mille seletuskiri on neli päev avalik olnud Eestis ja kahjuks ütlema, et ega ma ei usu, et väga paljud ajakirjanikud, need 305 lehekülg on viitsinud kas või diagonaalis läbi vaadata. No kena, igatahes riigieelarve menetlus jätkub ajakirjanikele kõigil teistel võimalik seda lugeda, aga mul on hea meel ütelda aitäh tänastele saatekülalistele, Anvar Samost, Raul Rebane ja faktikontrolliga vaatame siis, et me igaüks ise ka sellele kaasa aitame, kontrollides lugejana kuulane vaatajana ja andes toimetustele märku, kui kui mõned asjad valesti on läinud. Head kuulajad, jätkame meediatundi, mina olen Tarmo Tammerk. Saate lõpuks paar sõna ka selle kohta, kuidas rahvusringhääling valimiskampaaniat kajastab. Nagu varasematel aastatel nüüdki sellel teemal küsitud peamiselt kahte asja. Kuidas te tagate erapooletuse ja tasakaalustatuse ning teiseks, millal meie valimisnimekiri rahvusringhäälingu valimisdebattides osaleda saab. Rahvusringhäälingus on olemas eeskiri, mille nimi on kohalike valimiste kajastamise kord. Selles dokumendis on kirjas reeglid, millest rahvusringhääling peab kinni pidama. Kampaania kajastamisel tuleb olla sõltumatu, erapooletu ja tasakaalustatud. Kui te kuulsite näiteks raadiost lugu ühe erakonna või nimekirja valimisprogrammi kohta siis ei tähenda see, et sealsamas peab ka teiste nimekirjade programmidest rääkima. Seda on tarvis teha pikema perioodi jooksul. Ja nii ongi üleriiklike nimekirjade esindajad järgemööda saanud oma ideed ja esinumbreid tutvustada. Ning siis küsimus, millal meie valimisnimekiri valimisdebatis osaleda saab. Aga tõsiasi on see, et kõik ei saa. Valimiskomisjoni andmete kohaselt võtab valimistest osa 163 valimisliitu seitse erakonda, 271 nimekirjaga ja 59 üksikkandidaati. Seega on selge, et kõigile nimekirjadele debatti aega lihtsalt ei ole võimalik eraldada. Debattides osalevad suuremate linnade esinumbreid või linnapeakandidaadid, aga piirang on ka pealsest üle kaheksa debateerija ühes saates läheks liiale. Debattides pääsevad need, kelle nimekirjad on pikemad ja programmid terviklikumat. Ja küllap mõistate ka seda vaadates näkku pelgalt sellele statistikale, mida ma ennist nimetasin. Et väiksemate kohtade valimisnimekirjadest ei saa rahvusringhääling eraldi saateid teha. Küll aga aitavad, kaob kõikide Eesti piirkondade probleemidest aru saada näiteks valimisnõunike nõuanded vikerraadios. Teised valimisteemalised rubriigid erinevates rahvusringhäälingukanalites. Ja rahvusringhääling kindlasti kajastab valimiskampaania käiku uudistesaadetes ja uudisteportaalis, kus valimisteemalised lood on kõik kokku koondatud valimisportaali. Seal on raadiodebatid, teledebatid, veebidebatid, intervjuud, artiklid ja samuti on rahvusringhäälingu valimisportaal portaalis näha. Meediatund on tänaseks lõppenud. Helistage pärast saadet telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse. Kui teil mõni ajakirjandusteemaline küsimus üles jäi või helistage mõni teine päev või kirjutage aadressil meedia tundajate RET. Mina olin Tarmu Tammerki, ütlen teile kuulmiseni.