Tamur sügiskaamos hakkab üha enam võimust võtma, mingi ilmad on kõledad ja sombused ja inimeste näod pahurad. Johannes Aavik kasutas väljendit Pamuur, millega tähistas sünged, tumedad šampiat ja pilvist. Küll ta nägu on ikka Pamur, küll taevas on Pamur. Natuke meenutab sõnapamurka Pamiiri mäestiku. Kui on mäestik, siis ka pilvisus. Pamiir oli täna Pamur, valitses selline Pamurus, et midagi ei näinud, mis muutis vaataja Kippamuraks. Avalikult ennast, aga Pamurust pahuraks ei muutnud oma ideede päevikus aastal 1942 on ta öelnud järgmise lause. Armastan koguni halbu, igavaid sügisesi ilmu, kus puhub kõle tuul ja taevas on Halles pilvis või pahur ja udune.