Tere kuulama saadet Rahva teenrid on siin vikerraadio stuudios ajakirjanikud Peeter Kaldre, rahvusringhäälingust Neeme Korv Postimehest ja mina olen Aivar Hundimägi äripäevast ja täna räägime julgeoleku teemaga, see on sellel nädalal mitme sellise tippkohtumise tõttu ja Münchenis toimuva julgeolekukonverentsi tõttu lehtedes ja teles palju tähelepanu saanud. Räägime Sofi Oksaneni Tallinnas peetud kõnest, mida Neeme otse kuulasid, vist. Tegelikult ma kuulasin ka tänapäevaste vahendite kaudu, et et jälgisin seda, seda, seda ülekannet, aga tõsi on see, et meie avaldasime selle kõne kohe esimeses järgus ja eks me siis räägime sellest. Jah, ja räägime ka riigiasutuste kolimisplaanidest, mis on siin viimastel nädalatel ka selline suur debatti ja diskussiooni teema olnud ning ning Ühest huvide varjamisest ja samuti president Ilvese talust ja selle taluga seotud ettevõttest ning uutest asjaoludest, mis on, on ilmsiks tulnud. Aga alustame Müncheni konverentsi teemal, tegemist on kõrgetasemelise julgeoleku konverentsi teemad on seal nii-öelda seinast seina, aga meid tõenäoliselt kõige rohkem huvitada ja mulle tundub, et ka Euroopa liidreid huvitud see, et et mis siis saab NATO'st Ühendriikide uue presidendi valguses, mis saab suhetest Venemaaga, et see on nagu selline põhiteema, mis, mis ka meie lehtedes on, on jutuks olnud. No kuule, tuleks alustada sellest üritusest, mis toimus enne Müncheni vahetult enne Müncheni julgeoleku konverents, siis oli siis NATO kaitseministrite kohtumine, kus, mis oli tähelepanu väärne selles mõttes, et esimest korda osales seal USA uue administratsiooni kaitseminister, see, mis Mätis ja kõik ootasid siis pikisilmi, mida tema ütleb. No ütles ta, ta ilmselt kuidagi on läinud samale liinile nagu tema, tema boss ehk siis president Donald Trump, et ühes kohas ütleb ta ühte asja ja teises kohas ütled teist asja. Ehk siis kinniste uste taga toimunud nõupidamisel sarjast taaskord NATO Euroopa liitlasi selle eest, et nood ei panustada piisavalt alliansi eelarvesse. Sisuliselt kasutas ta samu väljendeid, samu argumente nagu trump oli NATO kohta öelnud. Aga avalikkuse ees ütles ta jälle teisi asju, kus ta kiitis, Natot rääkis, et USA on pühendunud NATOle ja tõi jälle esile sele NATO allianssi rolli maailma maailma julgeolekus. Nii et selles mõttes oli nagu sõnumid olid, olid kahetised, millest võib järeldada üht, et noh, tegelikult kui hakata mõtlema, siis Mätisel on õigus ju. Mis puudutab kaitsekulutusi, et väga paljud NATO riigid lasevad liugu Ameerika Ühendriikide seljas oma oma oma 1,2 protsendiga, nagu näiteks isegi Saksamaal on, eks ole SKT-st. Et noh, selles mõttes on ilmselt ja nii, nii trumpi kui grammatilise ütlused on ju langenud ka väga kiiresti väga viljakale pinnasele. Aga mitmedki NATO riigid Euroopas on asunud väga tõsiselt tõstma oma kaitsekulutusi ja mitte ainult NATO riigid, vaid hiljuti tegi seda ka Soome. Teatas sellest, et suurendatakse sõjaväelaste arv arvu, ostetakse uut tehnikat ja nõnda edasi, nii et asjad liiguvad. Võib-olla rohkem, võib-olla meie seisukohast isegi valmistab praegu muret see, et vähemalt mulle tundub selline jätkuv suur segadus Trumpi administratsiooni ümber, et et meil oli ka sel nädalal siin siis tema, siis rahvusliku julgeoleku nõuniku Michael Flynni lahtilaskmise lugu ka Eestis on ajakirjandus seda päris põhjalikult käsitlenud ja ja seal siis puudutas ühte seika, et, et tal on nagu sidemed, sidemed venelastega ja juba enne trumpi ametisse saamist oli vestlusi siis Venemaa saadikuga seal siis ta seda eitas ja, ja, ja nii edasi pärast öeldi, et ase, ase siis president seda ei teadnud ja nii edasi, sellest on päris palju kirjutatud. Ehitamise kohta öeldi, et tule veel, et talle ei mäletanud. Ja varem oli, oli sellel teemal rääkinud, eks seda, eks seda, eks seda segadust tegelikult ole, aga noh, üks selline liin on tõepoolest see tundub, et, et öeldakse, et noh, kõik peavad pingutama ja noh, siin ei ole mitte ainult Euroopa suunas, vaid ka Aasia suunas on tulnud neid signaale, et kui me meenutame siin seda palju kära tekitanud Põhja-Korea raketikatsetus, siis ka seal oli ju on ju selles liinis on, on trump öelnud, et jah et, et ka seal võib olla Ameerika ei ole see suur politseinik enam alati see kõige-kõige esmane. Eks me näeme Aga tulles nüüd uuesti tagasi selle Müncheni julgeoleku konverentsi juurde ja tegelikult sellesama teema juurde kaitsekulutuste teema juurde, siis siis oli väga-väga huvitav oli vaadata, mida ütles eile Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, kus ta oli esimene, tegelikult esimene Euroopa kõrge poliitik, kes noh, piltlikult öeldes andis Trumpile pasunasse öeldes, et ega siis panustamine julgeolekusse ei ole, ainult panustamine öeldakse relvadesse ja kaitsekulutused seal mingisuguste protsentidega, et panustamine on ka rahaga. Mida ju Euroopa liit, Need, riigid, kes on NATO-s ja Euroopa liidus, mis on ju mida, mida nad on teinud, eks ole, nii et selles mõttes oli, Juncker on väga ekstravagantne poliitik üldse, kes on, kes on näinud tema tema esinemisi, mis Youtube'is üleval väike vein ka veel on võetud, siis siis seda juttu ikka tuleb, aga noh, väga hea, et vähemalt on üks mees, kes, kes ütleb midagi vastu ka. Jahest trump ja tema administratsioon kindlasti ma usun, et jätkab selles samas liinis, et siin peast nüüd mäletan, siis trump on nelja töönädala jooksul esinenud 167 säutsu ka sotsiaalmeedias Twitteri kanalis. Et ma, ma arvan, et ma ei ole küll vaadanud, aga küllap ka Juncker on juba ka väärilise vastulöögi saanud. Aga mis puudutab trumpi ja tema säutsu mees, siis tegelikult ta üleeile andis väga põhjaliku pressikonverentsi. Nii et ta mitte ainult säutsu, vaid, vaid esineb ka avalikult, noh seal ta muidugi nahuta selle ajakirjandust ja CNNi, eks ole. Aga ta ütles ju ka selle välja seal, kui küsiti Flynni kohta maiku sünni kohta, et tegelikult ju ta ei lastud lahti või ta ei astunud tagasi, õigemini mitte sellepärast Ta venelastega kohtus vaid sellepärast, et ta väidetavalt siis asepresident Mike Pencile valetada kas kas siis teadmatusest või unustas ära mis iganes, et ta ei ole kohtunud. Et see sai põhjuseks Flynni poliitikat Venemaa suunas. Trump kiitis, et see on õige asi, et venelastega tuleb asju ajada ja läbi rääkida ja nii edasi. Aga see jah, et ta salgas seda, see oli nagu põhjus. Ega seda Venemaa vaatasin ka Postimehe otseblogi sellest konverentsis ka Merkel noh Venemaa suunal tegi, tegi nagu avalduse, ütles, et, et just terrorismi teema, noh see on olnud ju pidevalt, et kuidas ka lääneriigid, mida nad rõhutavad. Et terrorismi teemal tuleb nagu teha, teha koostajad. Et, et noh, selline suhete tõenäoliselt tänu sellele ka Trumpi presidendiks saamisele, et siis selline noh, ütleme Vene suhted on teema, mis ma arvan on nendel tippkohtumistel sellel aastal nagu fookuses ja ja eks Venemaa proovib proovib ju seda enda kasuks ära pöörata, lisaks arvestades, et tulemus on lennanud valimised Euroopas No mõistagi, kui esimest korda oli USA presidendivalimiste kampaania ajal, vaatad teema number üks suhted Venemaaga. Täiesti pretsedent, et ameeriklased tavalised valimiskampaaniale ei tegele teiste riikidega, suhetega tegelevad oma siseasjadega, nii et noh, selles mõttes on see, et Venemaa on jätkuvalt teema number üks, nii Ameerika Ühendriikide kui NATO jaoks on ju loogiline. Trumpi üks sõnum on olnud see, et, et Venemaaga koostöö on võimalik nii palju, kui see on Ameerika siis huvides rahvuslikes huvides ja üks sõnum, mida siis on, on veel rõhutatud nüüd üle siin nende kohtumiste käigus on siis see artikkel viis NATO artikkel viis. Et see on sihuke kivikõva või rokk solid, kuidas see väljend seal oli täpselt, et et need on kindlasti, need on kindlasti väga-väga tähtsad asjad, aga, aga ma arvan, et, Et ikkagi ikkagi üsna palju segadust on nagu kokkuvõttes ma ikkagi mõtlen selle administratsiooni ümberkokkuvõttes, selle kuidas need vene häkkerid ikkagi ja, ja kas tuleb veel mingeid uusi aspekte selles osas välja, see võib, võib ka tekitada üsna palju, palju segadust ja, ja mis puutub sellesse Müncheni konverentsi, siis võib-olla isegi kõige huvitavam on see, et, et kui me järelkajasid, hakkame lugema, et milline oli see retoorika, mida seal siis kasutati ja see sõnavara, et võib-olla ühe saate järgmise teema puhul me saame sellestki rääkida natuke. No ma lähen, ei julge, mul on olnud au, üks kord seal käia aastaid-aastaid tagasi, muidugi. Et selles mõttes on see Müncheni konverents. Huvitav ja hea selles mõttes, et seal nagu sa rääkisid, mida öeldakse ja keelekasutus ja nii edasi, et seal on nagu küllaltki lahtist teksti kasutatakse. Et et see ei ole selline ametlik ametnik kui üritus, kus hoitakse väga piinlikult mingisugust. Ma tean, et kõik oleks tasakaalus, seal seal öeldakse asju välja välja küll ja küll ja ja muide, täna peaks olema ju suur päev Eesti välispoliitika jaoks. Et kui me siiamaani oleme siin rääkinud ja natukene iroonilises võtmes, et naat, millal president Kersti Kaljulaidile siis Donald Trump helistab, kas on juba helistanud, nüüd ei ole veel helistanud, siis siis täna on see päev, kus meie president peaks kokku saama Münchenis USA asepresidendi Mike Pence iga. Et see võib olla ju siis selline esimene otsekontakti loomine nüüd Meie presidendi administratsiooni, Ameerika Ühendriikide presidendi administratsiooni vahel. Ja, aga mis veel kaitsekulutuste teemat puudutab, siis see on, siin on nagu üks võimalus Eestile, millest ka kui ma mäletan, kas sellel nädala alguses räägiti, et Eesti kaitsetööstus, Eesti ettevõtted, et kes on, on selles suunas hakanud tegutsema ja meil on tegelikult arvu kalt arvukalt ettevõtteid, kes nii-öelda siis kaitsetööstustele erinevaid asju teevad, et just sellised nagu kaasaegset tehnikat, droonid ja mehitamata erinevad seadmed. Et, et see, kui nüüd need kulutused suurenevad, on võib-olla meile ja meie nagu ettevõtetele võimalus selle rongi peale hüpata ja tundub, et noh, selles suunas, mis siin mõni aasta tagasi see otsus tehti, et hakatakse liikuma, et, et see oli õige No aktuaalses kaameras. Me oleme teinud ka päris mitu lugu Eesti kaitsetööstusest ja viimases loos öeldi selgelt välja, et ameeriklased tegelikult on väga paljudest asjadest, mis me oleme siin välja nuputanud väga huvitatud. Et see on punkt üks, on see ju finantsiliselt tulus ja punkt kaks on see, et see näitab ka meie suutlikkust panustada sellesse kogu sellesse kaitsestruktuuri ja nii edasi. Aga tuleval nädalal tuleb ju Abu Dhabis suur maailmanäitus lausa kaitsetööstuse maailmanäitus, kus festival osaleb oma oma stendide ja oma väljapanekute ja oma mõtetega, nii et need seatud tulla ju ka mingisuguseid kokkuleppeid, mitte ainult ameeriklastega, mitte hiinlastega araablast, aga palun väga. Venemaa teemaga edasi minna, siis saamegi rääkida nüüd Sofi Oksaneni soome soome-eesti kirjanik Eestis ka mitmed tema raamatud olnud väga, väga loetavad ja populaarsed. Ja tema siis Enn Soosaare 80.-ks juubeliks kadunud Enso tuhale juubeliks pühendatud konverentsil esines ja, ja seal oli selle ettekande selline põhisõnum, oli ka suhtumine, suhtumine Venemaasse, kuidas siis seda on eeskätt Soomes, aga ka läänes nii-öelda nõukogude ajal käsitletud võrreldes näiteks Ühendriikidega. Jah, et et kõigepealt ma ütlen, et minu meelest on erakordselt suurepärane, et Enn Soosaare sihtasutus on ka siiamaani tegelenud selliste asjadega, seda konverents on ju ka varem peetud ja võib olla, et sellised ettekanded nagu sel aastal, Sofi Oksaneni ju mis äratavad juba rahvusvahelist tähelepanu, et et noh, need on põhimõtteliselt Enn Soosaare mälestust arvestades nagu üks üks väga-väga hea ja tore suund, et enne oli ju tõlkija ja publitsist ja ja mis seal salata, kordan üle mitmendat korda seda, et kui Eesti on sisepoliitikas või ka välispoliitikas mingisugused sündmused, siis ikka alati ma mõtlen selle peale, kuidas minu kunagine kolumnist Enn Soosaar nagu seda asja siis nagu mõtestaks. Aga tulles nüüd jah, Sofi Oksaneni juurde, siis ma arvan, et ta ikka vapustas päris korralikult selle selle ettekandega, et mõnigi inimene ütles, et oota, mis, mida te nüüd nii väga ütles, et ega seal ju ei olnud nii palju palju uut, aga tegelikult, kui vaadata vaadata seda, et ta käsitles selliseid, selliseid suuri suuri sümboleid ja, ja, ja neid käsitles nagu osavalt ja, ja asetas neid natukene teistsugustesse teistsugusesse valgusesse. Et seal oli kaks sellist ükst keset võib-olla üks üks nendest oli see, et et kuidas Nõukogude Liidust ja hilisemast Venemaast ei räägita siis imperialismi nagu kontekstis ja seda retoorikat kasutades ja teine oli sisse soometumise suund ja mõlemad need käsitlused on, on väga lähedalt seotud selle, selle propagandalahingutega, mis, mis ikkagi maailmas käivad. Et sellepärast me otsustasime ka selle selle kõne avaldada Postimehes ja, ja praegu on huvitav teada, et noh, eile eile õhtu seisuga nii palju mu korraldajatelt kuulsin, siis vähemalt nelja keeleruumi on siis ta ta jõudmas. Jaa, jaa. Noh, sa, korraldajad lootsid ka, et äkki äkki jõuab seega inglisekeelsesse ruumi sellisel moel, et, et siis nende võrgustike kaudu ka sinna Müncheni konverentsi võib-olla mingitesse kuluaarides. Et, et see on ju, see on ju iseenesest iseenesest vägagi huvitav. Aga huvitav, mida siis? Sofi Oksanen ütles sellist, mida Meil ei ole korduvalt juba öeldud. See, et Venemaa on imperialistlik riik, vait ei tohi olla, et see, kas vait on, see kaob, eks ole, see, et Soome oli omal ajal Soometunud ja see, et kui praegu soovitakse mingitele Kesk-Euroopa riikidele sama mudelit, et see on nagu väga naeruväärne antud Soome jaoks oli see väga piinlik asi. Aga mis oli noh, mis toetab nagu seda sinu juttu, et et väga palju on reaktsioonid olnud, on see, et. Meil ei ole sellist inimest praegu, sest kadunud Enn Soosaar oleks see olnud, aga teda ei ole, kes oleks selline autoriteet, kes samasugune tekstiga välja tuleks? Meil on jah, üksikud inimesed üksikute nurkadega on välja tulnud, aga sellega ei juleta Ta eriti välja tulla, sellepärast et kohe saadakse külge silt, et sa oled mingisugune russofoobia, eks ole, või sa oled mingisugune, ma ei tea minevikku, ihale ja nii edasi, kui sa hakkad asjadest rääkimata, Ajaloos tuleks õppust võtta ja nii edasi. Et selles mõttes oli, on Sophie teretulnud oma oma sõnavõtuga, aga minu küsimus on see, et millal kasvab Eestis uus roosad Jah, see on tõesti suur küsimus. Aga, aga veelkord, et veel kord selle ettekande juurde tulles noh näiteks seesama, et sedasama kolonialismi kasutamine, mis on läänes selline väga selline tuntud mõiste ja, ja just nende just Nende mõistete kasutamisega Lääne struktuuridesse on võib-olla meile ka natukene siin võõras kokkuvõttes, aga me peame rääkima põhimõtteliselt selles selles keeles, millest lääs nagu ka aru saada et, et aga noh, mõningaid muutusi on ka toimunud, nagu, nagu Sofigi ettekandes ütles, et ka Venemaal seda ukraina liine on käsitletud ka juba juba natukene teistsuguses mõistete struktuuris, kui, kui, kui võib-olla varem oleks, käisite. Jah, ma, mul oli sama mees Petril mul lugeda seda kõnetad oma mõtet, eks, et mis seal, mis seal siis noh, sellist nagu uut või põrutavat, aga tõenäoselt ongi põhjus selles, et kes ütleb ja kuidas öeldakse, eks, et seal on selliste väljaütlemiste puhul ka väga-väga oluline. Ja sellega võib-olla sellist nagu enesekriitikat, kas või kui me võtame, et Soome seisukohalt, eks, et ta oli nagu kirjeldatud Aga noh, näiteks kui, kui otsida otsida positiivset sellest küsimusest, mida, mida Peeter siin esitas jah, et noh, meil oleks vaja neid inimesi, keda keda tõesti kuulatakse, et noh näiteks seesama Jüri Reinvere helilooja, kes sai nüüd esseistika preemia seal siis Enn Soosaare konverentsil anti see üle igal aastal antakse Enn Soosaare nimeline siis eetilise esseistika aastaauhind, nagu seda nimetatakse Jüri Reinvere välismaal elava heliloojana paari viimase aasta jooksul on, on osutunud väga viljakaks märkimisväärseks Essestiks ta on avaldanud sirbis nende tööde eest ja nüüd selle auhinnaga sai ja ka ka Postimehes on ilmunud tema tema esseid ta oskab kirjutada. Oskab kirjutada ka sellisele laiemale auditooriumile, mitte ainult nagu mingile suletud väga kitsale kitsale vaimueliidile ja, ja minu arust nagu lootust annab ja sellepärast on ka tore, et on taas, et on jätkunud entusiasmi, et sellist auhinda välja anda ja kandidaate oli sel aastal päris palju. Ma sellepärast siin niimoodi rääkida, et ma olen ise olnud ka selle žürii töös lugenud. Nojaa, Neeme ma tänasest Postimehe lisast ei näinud Jüri Reinvere pikemat esseed, sa oled ju arvamus toimetanud, tellinud. Ma ei tea, kas ma võin vist natukene saladuskatet kergitada, et meil on. Meil on ilmumas esmaspäevases lehes pikk ja põhjalik intervjuu, Jüri, Reinvere päralt. Jääge ootama. Aga see, mis Postimehes sellel nädalal ilmus, ilmusid uued uued siis faktid president Ilvese Ermama skandaalis ja siin ka enne saadet. Me küsisime, et mõni aeg tagasi Eesti meediajuhiks sai Hanno Tomberg DS-i juht, kes just termomaa juhtumi pärast ametipidi maha panema ja et kas tulid juurde koos dokumentidega. Küll selline huvitav huvitav kokkulangevus, et kui. Ega sa ei saa seda öelda. Ma ei saa seda öelda, et kui, kui minu kõrval siinsamas vasakul käel istub üks Eesti paremaid uurivad ajakirjanike Aivar Hundimägi siis Aivar Hundimägi kindlasti teavet. Oliver Kund, kes on ka uuriv ajakirjanik, ei oleks suutnud seda lugu paari päevaga niimodi kokku lükata, et tõepoolest selle materjaliga tegeleti väga-väga pikalt. Postimehes ikkagi on proovinud sellesse protsessi ju täiendavat valgust heita, aga, aga minu meelest peamine, mis sellest asjast ikkagi selgus on see, et osad asjad vist vist jäävadki sogaseks. Et kui, kui öeldakse, et näiteks näiteks mingi mingi ministeeriumisse läinud kirja kohta, et ma ei teagi, kelle idee see oli ja ega keegi ju seda, kui asjaosalised ise seda ei tea ega mäleta, siis, siis sinna jäävadki, jäävadki ebaselgeks. Et üks asi, mis nendest lugudest koosneva skandaalist tõesti välja tuleb, on see, et, et tagantjärgi nagu asju selgeks teha, et kuidas täpselt oli ja kes olid need vastutajad, seda on üpris keeruline, kuigi on olemas erinevad reeglid, bürokraatiat kogu selle dokumentide säilitamise muude asjade osas. Mulle sellest Postimehe sel nädalal ilmunud artiklist. Silma jäi, et ja mis on, mis on nagu selles skandaalis ka oluline, mida parem kui on öeldud, on, on ikkagi see, et president Ilves ei rääkinud päris tõtt selle skandaali alguses oma nii-öelda informeerituses selle juhtumi osas, et siin tuli välja, et presidendi endine kantselei juht ütleb selles artiklis välja, et ta seal jah, et ta informeeris tegelikult presidenti varem kui president seda meile meile. Noh, kui me alustasime oma saadat Mikey fänniga, kes salgas et mitte öelda valetas oma oma oma kohtumisest vene saadikuga, siis siis selline selline muster võiks ju ka Eestis kehtida, et kui sa oled salanud või valetanud, siis sa paned oma ameti lihtsalt maha. Paraku muidugi tollergillust seda teha ei saa, sest ametit ei ole. Jah, ma ütleks, et minu eest, selles kogu selles loos on siiski mitu üsna kahetsusväärset seika ja võib-olla kui päris suure suures pildis kogu seda saagat vaadata, siis noh, minu arust kõige kurvem on, et meie et ma kujutan ikka ette, et me kõik, kõik armastame Eestit ja, ja, ja Eestiga seotud olulised institutsioonid on, on, peaksid kuuluma sellesse sellesse mudelisse, et et ikka päris palju on kahju saanud siin presidendi institutsioon ja, ja kokkuvõttes minu meelest ka ka nagu, nagu, nagu eesti riik, et ma väga loodan, et keegi kuskil suudab mingisuguseid mingisuguseid järeldusi teha, et mulle tundus küll, kui ma olen seda luulud seal edasi ja tagasi lugenud enne kui seda loo ilmumist, kui ka nüüd see Postimehes sellist kokkuvõtva loo ilmumist, et et mulle tundub, et president, et ei ole ikka päris selline tavaline inimene, kui ta satub olema sellises rollis, et ta saab mingit toetust kuskilt. Ametnikud ikkagi lähevad segadusse president Aavik, riigipea ajab ikkagi nagu paanikasse kogu selle asja ja sellest, et sellest pärast hiljem koorub nagu selline selline jama, mis hakkab põhimõtteliselt kahjustama riiklikke institutsioone, Eesti riiki alustab siis noh, ma ei tea, silk keegi nendes ametkondades peaks küll nagu ikkagi mingisuguseid järeldusi tegema ja võib-olla ka noh, need inimesed, kes, kes presidendi presidendi ametit täidavad, et ta mõtlevad, et äkki äkki saaks kuidagi niimoodi läbi, et neid asju ei toimu, loomulikult siin olid eraelulised seigad, mis tulid vahele ootamatus, et inimesed ka iga inimese elus tuleb selliseid asju ette. Aga kuidagi tahaks, et sümbolit, nagu jääksid niimoodi tervemaks. No tegelikult ei ole mitte küsimus võib-olla niivõrd palju riigid või, või, või sümbolite see anda kahjustamises, vaid tegelikult on ju see näide üks arvukate juhtumite rivis, mis viivad alla poliitika usaldusväärsust. Sest noh, ka president tegelik poliitik ta ei ole mingisugune, ma ei tea, ta ei ole vürst ega, ega ega hertsog kuninganna, vaid ta on lihtsalt president, kellel on valinud reeglina, on valinud riigikogu või siis valijameeste kogu või mis iganes. Aga see asi läheb samasse ritta, Ta, mille põhjal me kogu aeg räägime, et rahvas ja, ja, ja poliitika on teineteisest võõrandunud. Et kõik see on kõik need skandaalid, mis on seotud poliitikutega, et noh, see pole ju ainult siin nüüd härma on üks näide, aga toome siia kas või kuulsat kilekotiskandaalid, eks ole, või toome siia just ka sel nädalal alanud kohtuprotsessi Edgar Savisaare üle, eks ole, korruptsiooni ja rahapesu ja mis iganes. Ja neid näiteid on ju küllaga ja sinna rivisse läheb ka see, millesse Aivar tahtsid, ilmselt saate teises pooles ka rääkida. Needsamad need ärihuvid, mis poliitikutel on, et noh see on see asi, mis murendab inimeste usku poliitikasse, ah niikuinii nad on kõik räpased niikuinii nad on kõik korrupthani niikuinii võtavad altkäemaksu ja skeemitavad ja, ja mis iganes. Selle juhtumi puhul ka kutsutud, postsime artiklit lugeda, siis sealt tegelikult tuleb, alguses see protsess oli, oli selles mõttes nagu korrektne tehti ka see otsus selline nagu ta olekski pidanud olema EAS-i sees, aga siis ühel hetkel tõesti, kas siis sellepärast, et see puudutas president hakkas selline nagu bürokraatlik masinavärk otsima sellist nagu vale teed ja, ja kogu sellest sai, sai see see jama alguse ja nüüd on veel see probleem, et, et on need mäluprobleemid, mis ikka sellistel juhtumitel tekivad, et, et keegi ei mäleta, kes kus otsustas ja miks otsustasite. Aga korra rääkida sellest sellest ärihuvide varjamisest, mis Eestis ei ole selline väga levinud, et, et et ettevõtted väga palju peidavad ja Eesti on ikkagi äri keskkond on üpris läbipaistev. Et me teame, kes on ettevõtete omanikud, aga siin oli sellel nädalal äripäevas Eesti Ekspress, kirjutasime eesti suuremast jäätmefirmast, et Eesti keskkonnateenused, kus nüüd on välja tulnud või selgunud, et et selle enamusosanikud olid tegelikult selline poliitiline sõpruskond, kellel on tihedad seosed Reformierakonna IRL-iga Nad varjasid seda enamuse osalusse. Omavahel mindi riidu, variomanikud ja siis teised, siis väljeti sellest ärist teenitud, eriti meie andmetel kaheksa miljonit eurot suunatakse seda raha tagasi. Kogu see küsimus või mis tekib, on see, miks sa pead nagu varjama, et sa oled kuskil omanik, et see tekitab jälle sellise poliitilise korruptsioonikahtlused. Et äkki varjati sellepärast et saada mingit hüve poliitikute käest ja ei tahetud siis näidata, et miks või kes seda hüve saavad. Jäätmemajandus vist on üks kõige tulutoovam majandus üldse kogu maailmas kuigi pealtnäha võiks arvata, et no mis prügiga tegeleda, eks ole, mis, mis, mis dividende sealt tuleb. Aga no miks, miks see asi on nagu kehva ette? Et varjamine viitab sellele, et me ei tea enam mis võib-olla tagantjärgi teada, et kui näiteks Riigikogus menetletakse mingisuguseid seadusi või mingi ministeerium võtab vastu seadused kelle ärihuvides seda võib-olla tehakse. Et see on see küsimus, mis, mis nagu ajab selle asja nagu tõsiseks ja piinlikkus. Poliitik võib äriga tegeleda ka, see ei ole keelatud. Aga kui küsimus on lobis, et sa seal lobistab kuskil ja sahistati, oled veel ka võimuerakonna liige, eks ole. Mingisuguse seaduse läbisurumisel siis see on nagu keskkonnalugu, jah. Ja see tegelikult see seltskond panigi oma äriedule aluse seal on noh, see sõpruskond on Rain Rosimannus, Anti Tammeoks, mõlemad olid riigikogus ja kogu seda seadusandlust välja töötasid. Et siis pandi alus kõik see pakendite taaskasutus ja kogu see probleemistik ja, ja siis nad noh, tundub, et leidsid tulusam on olla ettevõtluses enda tehtud reeglite järgi toimetada kui, kui poliitikas. Aga aga jah, et sinna tekib selline valemängu kahtlus, et kui sa, kui sa teed seda nagu varjatult ja üritad siis nagu avalikkust avalikuks bet. Teine teema, mis haakub, et see seltskond on olnud enam küll mitte, aga mingi aeg ikkagi väga mõjuvõimas, et Ta on kuulunud EAS-i nõukogusse, nad on kuulunud Eesti Energia nõukogus. Et nagu tipp-poliitikud on neid nagu kogu aeg toetanud või aidanud sellistele kohtadele, mis eeldab väga suurt usaldust ja läbipaistvust, et see on nagu selline natuke hirmutav. Tagantjärele aga, aga noh, see on ka minevik, et et ega me tõenäoliselt Internet noh, aga kui tulla jälle Sofi Oksase juurde tagasi, siis minevikku peab mäletama, et tulevikus öeldakse asju ära hoida. Noh, võib-olla selle juures selle juures tegelikult jälle ma ise mõtlen suure kergendustundega, et me Eestis ikkagi teame näiteks seda, et millised on, milline on nagu Eestis ajakirjandusajakirjanduse omanike ring et, et see, see on, see on ikka erakordselt tähtis, sest et kui kui me siin nägime, mis, mis neis Lätis juhtus, kui, kui omal ajal suur suur ajaleht läks, otsad kadusid vette ja, ja see, see on siiski veel nagu, nagu alus, kasvõi selleks, et, et meie saaksid ilmuda sellised lood nagu näiteks seesama Oliver kundi üle ülevaatlik lugu, näiteks nagu see teie ja ka Ekspressis ilmunud käsitlus et uuriv ajakirjandust nagu tegutseb ja ja, ja tõepoolest toob ka esile neid neid aspekte, et see on ikkagi noh, see peaks nagu ikkagi mõjuma ühiskonnale puhastavat. Just sel nädala alguses kuulutati välja ka eelmise aasta siis töödest Bonnieri uuriva ajakirjanduse preemia võitja Ekspressi ajakirjanik, selle selle sai ja Reppinski artiklid olid need, mis, mis tõi, mis tegelikult sai alguse ekspressist, aga mida kogu meedia ikkagi üritas nagu seal küsimustele vastuseid leida. Kas mitte ei kuulutatud välja ka maksumaksja vaenlast? Maksja sõbrapäeval kuulutati välja maksumaksja vaenlased, sõpra ei leitud, see oli masu otsete liidu poolt, aga. Aga leiti siis, et vaenlane on EAS-i, sellesama sama Ilvese Ilvese juhtumi valguses. Aga räägime tulevikust ja räägime sellest, et riigiasutusi, tahet, seal on üks vist plaan, mis hakati rääkima umbes aasta tagasi jälle nagu konkreetsemalt, aga nüüd sellel nädalal on, on need paberid uuesti Sist ministri ministrite vahetuse järel sahtlitest välja võetud ja tahetakse ikkagi. Lisaks sisekaitseakadeemiale tahetakse Piia hulk riigiasutusi Tallinnast ära erinevatesse Eesti kenadesse kohtadesse. See oli ju tõepoolest sel nädalal, kui, kui Postimehes ilmus selline suur Eesti kontuurkaart, mille peal siis olid erinevatesse kohtadesse viidavate asutuste nimed ja ka neid oli 25, kui ma õigesti mäletan ja neil oli siis seal üsna üks selline või noh, seal oli üsna täpselt ka nimetatud Need, need töötajate arvud saavad ja üks siuksed kõvemaid sõnumeid oli selle selle kaardi juures ka see, et et haridusministeerium jälle Tartust Tallinnasse tagasi tuua ja siis omakorda vahetada mingisugused allasutused sinna sinna Tartusse. Ja noh, kui see, see ütleme, et tükk aega ei mäleta sellist sellist lärmi, mis, mis järgmisel päeval toimus, siis teatas minister Mihhail Korb, tegemist on mingi visandi või tõelise dokumendiga ja umbes nii et ärme nüüd erutu see selle asja peale. Aga tõsi on ju see, et selle selle plaaniga on tegeldud ja noh, Ma ei tea, vähemalt vähemalt esiesiti. Esiotsa jäi küll mulje, et nüüd suure avaliku kisa tõttu nagu nagu tõmmati tõmmata asja tagasi. Nojah, see plaan on võib-olla tõesti veel nagu lahtine või planeerimise käigus, aga aga sinnasamasse rubriiki kuulub ka see tants ja trall, mis nüüd lahti on läinud sisekaitseakadeemiaga? See on selles mõttes märkimisväärne, et kui lugeda neid poolt ja vastu argumendid, et siis ma ei tea, siis tekib küsimus, et huvitav, et kus riigis need arvajad elavad, kas nad elavad eri riikides? Sest kui ka üks arvaja üks poliitik, ütleme niimoodi, et sisekaitseakadeemia viimine Narva on Eestile julgeoleku oht. Ja teine poliitik ütleb, et sisekaitseakadeemia viimik viimine Narva tugevdab Eesti julgeolekut päris tugevasti siis no mida siis arvata sellisest asjast? Ja teine asi on see, et. Me võime vaielda ja arutleda selle üle, et kui mõistlik on viia riigiasutusi, noh, ma ei tea, Hiiumaale või Saaremaale või Narva, mis iganes. Aga see noh, see lõputu küünlapäev, mis kohe tekib, kui selliseid plaane kavandatakse, on selles mõttes hämmastav, et kui saab rahulikult avaldada arvamust sellele teisele jää ääremaastub siis on kõik nõus. Oi, ääremaastub. Jube, jube jube lugu on selle ääremaastumine maastumisega. Kui hakatakse konkreetselt midagi ette võtma, et viime siis tõesti mingisuguse asutuse, näiteks Haapsalusse annab Haapsalus töökohti ja tulubaasi ja, ja mis iganes siis need, keda see puudutab, kui mina küll ei tahaks minna. No ma ei saa minna, mul on pere siin, Haapsalu on kaugele, ma ei hakka seal ju tööl käimaametiga. Et nii kui asi puudutab nagu ametniku ennast siis ääramastamisele võidakse vilistada, ehk siis kogu kogu Eesti noh, nagu probleemi lahendamisele, et ainult nagu selline oma huvi tuleb mänguna, sedasama asi, mida me tunneme ju nende näidete põhjal, kui kuskil hakatakse rajama tuuleparki. Kõik räägivad, rohi, roheline energia, kuraasi, tuulepark, väga tore asi, aga mitte minu kanti paluks või vanglad ja vanglate prügimäge või mis iganes või nagu see oli see Kuressaare, selle kaitseväe maskiga, mis sinna üles pandi, eks ole. Ma ei tea, kiirgus ja segab ja mis iganes, ainult mitte minu juurde. Tehke, aga mitte minu juurde. Selle riigifirmade või riigifirmad, riigiasutuse ja ega sisekaitseakadeemia teema puhul. Mul mul endal ei ole nagu sellist selget seisukohta, et kas peaks tegema või mitte ja aga, aga mul on, ise tunnen, et seda debatti kuidagi noh, on raske jälgida, seesama asi, et kui üks ütleb ühte ja teine vastu täpselt täpselt teist ja kui vaadata seda rahalist poolt, eks seal sisekaitseakadeemia näidet ma ei olegi aru saanud, palju see siis lõpuks maksma läheb, et üks ametkond ütleb ühe summa, teine ütleb sellest summast 15 miljonit, erinev et debati tase või on kuidagi noh, tundub, et see debatt käib kuskil suletud uste taga tegelike argumentide ja põhjuste üle ja siis see, mis välja lastakse, paista, et seal on väga palju sellist ka demagoogiat, väga palju seda, mida, mida tegelikult ei, mis tegelikult veel nii oluline, aga, aga mis tuuakse siis nagu ettekäändeks? No võib-olla on ikkagi ka oluline see, et, et kes ütleb, et ta on ka olnud, neid ma ütleks antud juhul siis ka päris päris julgeid valdkonna tippasjatundjaid, kes ametnikena kodaniku positsioonilt ei tulnud välja, kasvõi näiteks Erkki Koort sel nädalal Postimehes kui ta, kui ta kirjutas sellest samast Ida-Virumaa probleemist ule, näiteks mulle näiteks ei meeldi üldse see, et osad inimesed on, on nii-öelda nagu pandud selliste selliste valikute, et vaat et näed, et nüüd, kui kui sa nüüd ei toeta seda või sa näiteks selle sisekaitseakadeemia viimist, siis sa järelikult tegelikult üldse ei hooli sellest, et see ei ole kindlasti, ma arvan, et see ei ole selline. Vaat see ongi selline poliitiline poliitilise võitluse küsimus, aga aga kui vaadata vaadata asjatundjate arvamust, siis sealt koorub natukene nagu nagu teistsugune pilt välja. Ja noh, mis puutub sellesse samasse Ida-Virumaasse, siis võib-olla äkki on, on üks nagu lahendus selles, et tõepoolest, äkki me peaks hakkama nagu tegema näiteks selliseid igasuguseid arengukavasid ja tegevusplaane ka nagu ütleme tegelikust elust lähtuvalt lähtuvalt, mitte mitte niimoodi, et poliitikutel on hea, et neid kuskil kiita ja kokku kirjutada, et mis, mis tegelikult tegelikult praktik praktikas nagu ei toimi. Et on, võetakse mingid suunad, aga noh, reaalselt midagi midagi nagu ei järgne. Meil saavad siin olema näiteks näiteks päris sellised kui ma, kui see haldusreform ikka õnnestub, kuigi siin asutuse kõikumine sinna viima, selle, selle valitsuse puhul on mind küll pannud natuke kahtlema, et kuidas see, kuidas see administratiivne pool ikka tööle pannakse, aga no loodame siis tekivad tegelikult meil päris tugevad võimsate eelarvetega praeguses kontekstis vähemalt kui vaatame omavalitsused, kellel tekivad rahalised võimalused, kui sealtkaudu toetada kohalikku elu ja, ja kui ja, ja kui ja kui inimesed näevad, et tõepoolest, et, et seal on elu ja, ja, ja, ja asjad toimivad ja inimesi sageli huvitab see, et oleks olme oleks hea kool ja nii edasi ja infra kõik selle, mis sinna juurde käib, siis ma arvan, et miks mitte, võib ka mingil hetkel leid kolimisi täiesti täiesti rahulikult. No selge on see, et, et nende riigiasutuste konkreetsesse siis linnaviimised. Ta annab sellele kohalikule elule sellise positiivse efekti. Aga teine küsimus on lihtsalt, et kas ta on, kas see on võib-olla see on liiga kallis meede mida mida kasutada, eks selles debatis ka me ei tea täpselt, ka Postimehes oli toodud numbreid, et ühe töökoha kolimine läheb maksma 25000 eurot, siis toodi muu maailma kogemus, Rootsi kogemusest on Eestis räägitud Taani. Seal need summad kasvasid, esialgsed summad päris päris korralikult. Et, et me teeme, noh, mulle seda debatti jälgides tundub, et me teeme kuidagi rutakalt mingi otsuse. Me isegi ei julge selle üle debateerida ministrite tasemel dokument ju. Mis välja lekkis. Rahandusministeeriumist, seda ju ministrid ja riigiametnikud ei ole valmis üldse veel selgitama või kommenteerima, et tehakse kuskil rutakas otsus mingil mingil põhjusel ja see tulemus tegelikult ei ole see sellepärast et nende vastuargumentidega pole, pole piisavalt tegeletud. Siis me tahame Nojah, riigiasutuste viimine öeldakse kohtade peale on muidugi üks üks paljude meetmete reast, mis annaks nagu regionaalarengule võib-olla tõuke sisse. Et kuidagi võiks seda asja nagu kompleksselt lahendada, et, et mis on ju Eestis puudu. Ma arvan, et ei ole ju mingit probleemi käia näiteks Tallinnast tööle. Noh, ma ei tea, Haapsalus või kuhu iganes. Vahemaa on väike, aga, aga Eesti probleem on ju see, et kui sa näiteks tahad Võrru sõita tööle. Sissa noh, piltlikult öeldes peab pugema, ma ei tea, kus kohast läbi, et sinna jõuda. Mis, mis, mis mu jutu mõte on, see, et Eesti-sugusel väiksel riigil võiks olla väga korralik. Ma ei tea, raudteeühendusteedevõrk, kaherealised mitte ainult Tartusse, eks ole, vaid igale poole mujale toome näiteks Ameerika näite, seal ei ole mingi probleem, kui, kui inimene läheb tööle, ma tea, 200 miili taha, eks ole, käib tööl iga päev, sest seal on väga korralikud teed või noh, rääkimata Saksamaast. Või ka Põhjamaadest. Palun väga, et see on see Eesti üks, üks põhjus, miks, miks see ääremaastumine muidugi kuidagi nagu kännu tagant välja ei saa, et meil ei ole korralikku teedevõrku. Kõigepealt need paika ja sihtasutused kuhu iganes. Ja see võib-olla aitaks, kui panustada infrastruktuuri või sellesse piirkonna. Arendamisse, et see kasu on, on laiemale hulgale, et kui, kui võib-olla ühe riigiasutuse kuhugi viimine Ja see sisekaitseakadeemia viimine Narva nüüd tekita selle või tõesti selle üles selle küsima, et küsimused, mis on harva, siis on mis on Ida-Virumaa, eks ole, et umbes noh, mõnedes seisukohtadest on jäänud selline mulje, et kui ma pean minema Narvas on nagu ma ei tea, küüditamine Siberisse, eks ole, Polegi nagu eesti linn, et vene linn, et noh, kus ma sinna lähen, kus ma sinna saanud minna, eks ole. Et noh, see, see on jälle see, et see on ka ühe, ühe ühe debati teema järjekordselt. Jah, aga Narva, tänu sellele, mis on Tartu ülikool, on teinud sinna oma nagu allasutused tänu sellele Narva muuseumi tegevusele. Et, et seal on noh, ütleme kui Narvas olles, siis ei teki sellist küsimust, et mis Linda on enam võib-olla kunagi oli, oli seda rohkem. Nojah, kui sa vene keelt oskad. Nii, aga räägime saate lõpetuseks erakondade populaarsusreitingust sellel nädalal järjekordne üks küsitlus avaldati ja, ja noh, see tulemus küsitluse tulemus suure suunas oli, oli sarnane, mis, mida ka siin rahvateenrite saates on kommenteeritud, mis veebruari alguses ilmus, et et Keskerakond on populaarsust kasvatanud, Reformierakond samuti. Aga sellised suuremad kukkujad on olnud siis teised koalitsioonipartnerid, sotsid ja IRL. Mäletan, kui see valitsuse vahetus toimus, siis oligi see küsimus, et kes võidavad ja siis valdav arvamus oli, et Keskerakond kindlasti võidab, aga kahtlejad olid, oldi just sotside ja IRL-i osas. No Keskerakonna puhul tekkis see küsimus, et et kas, kas ta võidab või mitte juba ju natuke enne, ehk siis siis kui keskerakonnale uue esimehe sai siis oli ju ka see, et mine tea, et seal mitu leeri ja võib-olla vene vene vene inimesed ei, ei toetanud seda, seda uut võimuladvikut. Et need kõik need viimased küsitlused on näidanud, et toetab küll. Et Keskerakond on ikkagi kaubamärk. Et ta ei ole ainult Savisaare märk, et Keskerakonnal selles mõttes, kui nüüd pidada silmas lähenevaid kohalikke valimisi, ei ole nagu väga palju vaja muretseda. Ja, ja ilmselt et on päris hea stardiplatvorm ka nüüd reformierakonnal. Ka tema populaarsus on tõusnud, punkt üks on see, et ta on juhtiv opositsioonijõud, need, kes ei ole Keskerakonna nõus, et võib-olla on läinud ka rohkem Reformierakona taha ja ilmselt on mõjunud Reformierakonnale hästi ikka ka juhivahetus. Hanno Pevkur on ilmselt mees, kes, kes inimestele meeldib. Hea suhtleja ja muidu gaasile poiss, eks ole. Aga mis puudutab nüüd jah, sotse, siis ma arvan Ossinovski võitlus selle viinakuradiga muude kuraditega, mida ta, mis on, kas reaalselt või, või ta kujutab need ette, ma ei oska selle kohta midagi öelda. On, on jätnud Sossides sellise noh, sihukese väikese tigeda mulje äkki et see kuvand, mis sotsidel varem oli, et nad on selline kirik keset küla ja, ja nii edasi. Et Ossinovski on osanud seda, seda seda kuvandit tublisti lõhkuda ja mis puudutab IRL-i, siis ta on, ju öeldakse seal mudaaugus olnud juba väga tükk aega. Noh, ei ole, ei ole sellist säravat ideed olnud, kuigi see, see jutt, mis sinna juurde käib, on alati üks ja samas on juba võimalusel Laari aegadest juba, eks ole, et meie erakonna reiting on madal, sellepärast et me viime läbi vajalike, kuid ebapopulaarseid reforme, seda öeldakse alati, ükskõik kui kõik peamine on siis. No mis puutub Keskerakonda, siis minu minu meelest on Keskerakond praegu mänginu, mängi maas tegelikult väga osavat mängu. Tegelikult on meil nagu justkui vot see ongi see, et oskus, oskus ajada erinevate auditooriumite erinevat juttu ja serbia pärit Savisaare seal juba pärid Savisaar ajast ja nüüd tehakse seda lihtsalt võib-olla natukene teistmoodi. Aga noh, mida siin võiks soovitada, jälgida on, on just see, et mida ühest küljest, et noh millised signaalid tulevad Venemaa kanalite kaudu, sest need, need kindlasti aeg-ajalt ka aeg-ajalt ka tulevad või tema siis nii-öelda kontrollitavate kanalite kaudu. Ja teine asi on see, et kuidas, kuidas tegelikult Ta töötab nüüd meile esimest korda minu arust selle aja jooksul. Põhimõtteliselt valitsus, meedia, mida tehakse siis Tallinna maksumaksja raha eest. See on minu meelest täiesti pöörane, pöörane olukord. Et meil on olemas üleriigiliselt levivad ajalehed, meil on olemas üleriigiliselt leviv televisioon ja see ja see on praegusel otseselt seotud sellega. Keskerakonnal on Tallinnas Tallinnas ainuvõim ja, ja seda, seda kasutatakse ära ja minu arust ka noh, ei, ei suuda praegu ei, ei need koalitsioonipartnerid seda tasakaalustada ega, ega siiamaani ei ole suutnud Reformierakond nagu suurt midagi ette võtta. No ma saan aru, seal ka on sisemised ümberkorraldused ja võib-olla see see, võib-olla nad ikkagi suudavad oma ridu paremini konsolideerida selleks valimiste ajaks, aga see on, minu meelest on, see on, see on see päris karm lugu, sellepärast et et tegelikult noh, me siin rääkisime paremerakondadest, kes on pikka aega valitsusvastutust kandnud ja mis on sellega seotud see ettevõtlust ettevõtluse teema, et noh, tegelikult ju Tallinnas on olnud üks erakond nii pikalt võimul. Minu meelest see ei ole, ei ole hea ei Tallinnale ega, ega Eesti riigile, et kui see jätkub, aga praeguse kursiga mul on tunne, et et, et see võibki täitsa vabalt niimoodi edasi minna. Noh, ja neeme rääkisid siin ennist Eestis valitsevast kohutav tavalist ajakirjandusvabadusest ja, ja nii edasi. Et vabadus on, et selles mõttes see on ikka uskumatu, et jälgida tõesti seda pealinnameediat, nii nii Tallinna televisiooni kui ka näiteks hääleti pealinnas. Millegipärast käib mul ka kodus. Mina ei ole tellinud, aga, aga käib. Et siis vaadata, et needsamad inimesed, kes alles hiljuti tümitasid, nii et vähe ei ole nii ratast, Simsonit või kõiki neid rännegaata, kes olid Savisaare vorst, samad inimesed ülistavad nüüd neidsamu inimesi. Nii et vähe ei ole. Nii et kus tuult, seal meelt, ehk siis rahakott paneb asja paika. Ma arvan, siin meedia mulle endale tundub, et see Keskerakonna selline noh, jätkuv populaarsus siis venekeelse elanikkonna seas või ka valija hulgas et siin aitab ka tegelikult Eesti nii-öelda ülejäänud meedia sellele ka omalt Mult kaasa võimendades erinevaid teemasid minu arust nagu ilmekas näide oli see kui olid presidendivalimised ja kus olid suur uudis sellest, kuidas Yana Toom ei tõusnud eesti hümni ajal püsti, et talle seal koridoris ajas inimestega juttu ja sellised kajastused, mis kus tegelikult sellist nagu uudisväärtust või, või noh, sisu iseenesest ei olegi, kui, kui seda lugu nagu lugeda. Aga need aitavad lihtsalt sedasama maa Yana Toomi populaarsust kasvatada selles tema, tema valijate hulgas. No ja teine asi on see, et ega vele valijal ei ole ju alternatiivi sest teised erakonnad ju ei tegelevale valijaga, eks ole, sotsid on üritanud, aga mitte eriti õnnestunud. Sellest Postimehe avaldatud küsitlus küll tuli välja, et, et kellel veel on vene valijate hulgas oli, teistel, oli see täiesti olematu. Nii et Keskerakond kui seal on ka Yana Toom jätkuvalt populaarne ka vene valija seas Aga väiksemad erakonnad, EKRE Vabaerakond on kogu aeg püsinud, see populaarsus on viimasel ajal noh, olnud vist üpris stabiilne seal sellise 10 10 12 protsendi juures et on nagu oma nishi leidnud ja mis muidugi Eesti poliitikamaastikku puudutab, siis nagu see parem telg on, on väga konkurentsitihe Reformierakond, IRL, Vabaerakond, EKRE, et sellepärast on ka võib-olla IRL-i probleem, et ta ei suuda seal eristada. No vabaerakonna on Eestist, Ma ei ole kunagi aru saanud. Aga see, et EKRE on vaikselt oma toetust siiski kaotanud võrreldes mingi perioodi, kus oli väga laes oli, oli siis, kui oli see põgenikekriis Euroopasse, siis see küsimus on nüüd kuidagi nagu päevakorrast ju Euroopas nagu taandunud. Kuigi suvi on tulemas, uued padi, pakane külma sätivad nagu öeldakse, aerusid valmis. Et ega see küsimuse lõplikult lahendatud ei ole, et noh, see on nagu üks, üks probleem, noh, ta on, EKRE on olnud suhteliselt selline ühe või kahe teema teema, erakond, et kui need teemad ära kukuvad, siis ka kannatab populaarsus, eks ole. Aga noh, IRL-i puutub siis noh Spungi otsimine käib juba ju aastaid ja, ja ei ole leitud ei kaks null ega õega kolm, null või neli, null ükskõik, mis sinna tulevad. Selles mõttes on puudused tal, tal on puudu see sõnum, millega ta nagu, nagu püüaks kõnetada ja teised muidugi parempoolsed erakonnad jalus ka koguvad. Jah, ja nüüd praegu ikkagi selles valitsuses ilmselt on juba esitatud ja ilmselt esitatakse veel päris palju päris palju küsimusi ikkagi, et mis, mis puudutavad IRL-i nagu senist senist sellist rahvuslikku joont ja, ja, ja teatud teatud vaateid, et ma arvan, et paljud paljudki valijad on murelikud selles osas, et kelle poolt üldse häält anda, ma pean just silmas neid peaaegu et ERSP aegadesse ulatuvaid selliseid tuumikvalijaid, kes on alati ikkagi IRL-i nagu pildile toonud ja IRL oli eelmistel kohalikel valimistel väga edukas tegelikult üle Eesti. Ka Tallinnas näiteks oldi edukamad kui reformeera kallimas, nii et no et näha saab, mismoodi seekord läheb? Jah, saab, saab näha, meie tõmbame täna oma satele joon alla, stuudios olid ajakirjanikud Neeme Korv, Peeter Kaldre ja Aivar Hundimägi ja uusajakirjanike seltskond stuudios juba järgmisel laupäeval, siis tõenäoliselt räägitakse väga palju ka eestlastest ja eestlastest tänu tänu Eesti sünnipäeval. Kõik jääb.