Saade Kajalood esitleb täna saatekülalist, keda kaasteelised on kõige sagedamini iseloomustanud sõnadega aateinimene ja rahvavalgustaja. Tere tulemast saatesse ajakirja akadeemia peatoimetaja, ühiskonnategelane, reaalteaduste doktor Toomas Kiho. Mina olen saatejuht Kaja Kärner ja palju õnne teile Eesti kultuuri koja tänavuse aasta kultuuriteo 2017 puhul ja nagu me teame, selleks on siis loomeinimeste avalik ühispöördumine Rail Baltica ohtudest ja kandisse kood tõuste 220 kahekiri Te olite kuuldavasti Toomas Kiho selle kirja initsiaator. Noh, võib öelda, mõnes mõttes, vahest küljest, mina kuulasin neid allkirju sinna alla. Aga see õnnitlus minule on tegelikult ühe suure õnnitluse üks 220 kahendik. Ja õigupoolest peaks olema veelgi väiksem osa, sest inimesi, kes sinna alla soovisid oma nime lisada, oli veel hulganisti rohkem. Aga lihtsalt aeg sai nende allkirjade korjamiseks täis, et see jõuaks õigel ajal või riigikogu liikmetele, nii et nii et tegelikult ma võtan tänu hea meelega vastu kõigi nende teiste inimeste nimel ka keda on siis vähemalt 221 tükki siin kujuteldavas minu kõrval siin stuudios. Inimesed andsid kergesti allkirja, olid nõus nende mõtetega, mida kiri sisaldas. Ja et see kiri oli ju väga lakooniline, see oli nagu viimane viimane appikarje vedas, sest see oli just vahetult selle hetke eel, mil riigikogust veel arutlusele rahvusvaheline kokkulepe Läti ja Leedu valitsuste ja Eesti valitsuse vahel selle ratifitseerimine. Et kas ratifitseerida rail Balticu rahvusvaheline kokkulepe või mitte, seal riigikogu otsuse küsimus ja selle otsuse eel siis inimesed, kes valutavad südant pöörduse, riigikogu liikmete poole, et seda mitte teha. Nii et kõigepealt see kiri iseenesest oli lakooniline põhjendused. Ja taustad olid ju selgitatud juba varasemates kirjades, mida meil on õnnestunud Postimehe vahendusel rahvani tuua. Kõige esimene oli siis eelmise aasta septembris ja kandis niisugust nimetust, et 101 kiri ja seal oli siis selgitatud, et Rail Balticu kiirraudtee projekt ei ole mõistlik Eestisse rajada või siis, et selle ehituskava tuleks muuta. Ja teine variant sellest kirjast sai siis juba 152 allkirja oli suunatud samuti riigikogule ja valitsusele ja nii nagu varasem ja nii nagu ka 220 kahekiri jäi tulemuseta, loobi nagu herneid vastu seina. No võib ka nii öelda kui väga räigelt väljendada, et jah, tõesti, et see 220 kahekiri, mis oli palve riigikogule mitte ratifitseerida mõtlematult lepingut mitte tuua kaasa Eesti tulevikule üle jõu käivaid kohustusi, see selles mõttes vastuseta, et 63 riigikogu liiget ikkagi leidus, kes arvasid, et see leping on väga hea ja tuleb nii nagu ette nähtud, see henna eestipoolne allkiri ka lisada. Aga ta ei jäänud kindlasti tulemuseta, selles mõttes mingil määral ma arvan, see avalik Kukruse inimeste teadlikkus selle rail, Balticuga kaasnevatest ohtudest, muredest ja probleemidest teadliku, siiski mingil määral tanud tänu sellele avalikule tähelepanule on inimeste hulgas natukene laiemalt levima hakanud et selles mõttes ta jäänud tulemuseta. Nii et nii et loodame, et võitlus jätkuvat, kuigi leping ratifitseeritud, mis ametlikult toob kaasa selle, et vähe nagu Euroopa rahastus nüüd kui palju tahes Eesti on võtnud endale kohustuse koos Läti ja Leeduga see rajatis just nimelt sellisel kujul rajada ükskõik kui kalliks ta mehele siis läheb, et selleks, et sellest välja tuleb, siis algatada uus rahvusvaheline kokkulepe Läti ja Leeduga. Nende 222 meie vaimueliidi hulka kuuluva inimese seas oli teadlasi, kirjanikke, heliloojaid, näitlejaid, lavastajaid, tõesti noh, ütleksime siis nii, et humanitaar- ja reaalteaduste koorekiht. Kas teile on ka tulnud selles mõttes des vastukaja, et kuidas need inimesed tajusid seda, et nende ühispöördumine südameverega kirjutatud ei leidnud mingilgi kombel arvestada? No eks muidugi kurb on, eks kurb on isegi mitte niivõrd nende 222 inimese südamevere pärast vaid kurb on rohkem eestipärast. Kurb on eesti parastat, kui tõesti selliseid mõtlematuid Eesti keskkonda nii hästi looduskeskkonnamajanduskeskkonda lõhkuvaid projekte tõepoolest ellu viiakse. Hoolimata tõigast, et siis on lihtsalt kahju Eesti maa ja rahvapalast, et selles mõttes on kahju. Aga muidu niisugust tunnet, et võim on vaimule koha kätte näidanud, et seda reaktsiooni ei olnud reageeringut. Noh, see on ilmselt kuulaja-vaataja silmades ja kõrvades, et et muidugi, et see nii ju demokraatlikus ühiskonnas käima peabki, et otsuseid ei võta vastu need inimesed, kellel on, ütleme, vaimuilmas mandaat, et kes on oma maaliloominguga või oma teadustegevusega saavutanud saavutanud teatud nime taseme, et nemad ei ole ju kutsutud ja seatud vastu võtma riiki ja rahvast tegelikult puudutavad otsused, need otsused võtavad ikkagi poliitikud, et inimesed, kes on valitud vabadel valimistel eesti rahvast esindama ja kui nemad selliseid otsuseid teevad, siis demokraatlikus ühiskonna korraks tuleb sellega mõistagi leppida, et et nii ta on, et see mõtteviis, mis Meie põlvkonna või vanemate ja pisut nooremate jaoks kombel kontilise mälus, et et vaimuinimestel on teatud kohustus rääkida, rääkida valju häälega asjadest, mis mis meie tulevikurahva ja kultuurina puudutavad, see kohustus on olemas ja selle järgi tuleks joonduda, seal on meil mälus laulva revolutsiooni aegadest, nagu ma mäletan, et kus, kus see mandaat valimistel mandaat oli justkui väljaspool kahtlust, aga ei saa ka unustada, et ka toona 80. aastate lõpul oli ju nii pöördumise võidi teha. Aga lõpuks otsused, millised kaevandused avada või sulgeda. Milliseid raudtee, et need otsesed lahtised ikkagi ju Eesti NSV Ministrite nõukogust ja Eesti NSV ülemnõukogust käsulauad, vastavalt tulid siis üleliiduliste ministeeriumide puudu hetkel NSV Liidu vastavatest kogudest, nii et need otsused, kuigi kuigi toona oli selline tunne, et ütleme, et vaiminemistel kaasarääkimise õigus ja kohustus üsna suur siis see kooslus võib-olla on aga poliitikute rahva valitud esindajate, eriti praeguses, kui me räägime riigikogust. Mis on tõesti valitud vabadel valimistel, et see kohustus on lõpuks ikkagi lõpuks ikkagi poliitikutele. Et selle vaimuinimeste ja vaimu ja võimu vahelise konflikti sõnastas omal ajal väga täpselt Villu Reiljan öeldes, et kultuuriinimesed jäägu oma liistude juurde ja tõsi ta on, et sellises ühiskonnakorralduses nagu meil on kultuurilised, peaksidki kui nüüd karmilt väljendatud muru närima. Otsused võtavad vastu ikkagi need, kes on valimistel hääled saanud, nii et siin, kui nüüd raadiokuulajad arvavad, et mõistlik oleks teistsuguseid otsuseid vastu võtta Daisy tuleviku kohta kunagi hiljem, siis need valikud, neid valikut tuleb teha mitte otse ütleme, kodanikuühiskonna-ga liitudes või kodanikeühiskonna petitsioonile allkirju andes, vaid hoopiski valimiskastide juures, kui riigikogu valitakse nii, et jõua valimised, on need kohad, kus tegelikult Eesti saatust mõjutatakse, niiet nii et tuleb tähele panna, siis, mis kahetuhande mitmendal aastal 19. aastal need valimised toovad? Mõni aeg tagasi lugesin ma ajalehe Postimees arvamustoimetuse juhi Neeme Korvi ühte päevakommentaari ja seal oli selline mõte, et vaimuinimesed ei olekski nii väga rail Balticu rajamise vastu, kui see kulgeks läbi Tartu, kas see on tõsi? Ma ei saa kõigest muidugi rääkida ja kindlasti ei ole mitte Rail Balticu praeguse kavandatud kujul probleem mitte see, ta läheb läbi Pärnu. Selmet läheks läbi Tartu, vaid probleem on selline, millisena Lada kavandatakse rabandusest täiesti ühildamatu ühildumatu taristu objektina, mis filmid ühestki otsast mitte grammigi olemasoleva Ei asustusstruktuuri, olemasoleva taristuga täiesti teine raudteemõõt, täiesti teistsugune, ühildamatu, ühildamatu nii hästi meie keskkonna kui ka mehaanilise tehnoloogilise taristuga. Et selles mõttes ei ole vahet, kas selline pöörane pompöösne ehitis rajatakse läbi Pärnu või läbi Tartu. Kui samasugust vajadust tahta teha läbi tartlasi, tähendaks tõesti sõda 66 meetrit, on see taradega piiratud ala, kus kraavide teeninduste, kaherealise raudteega, sellist sellist, nii laia riba ei kannaks välja ükski asulaga, mitte Tartu ega Tapa aega. Tammsalu mujalt, kuskohast raudtee läbi läheks? Selles mõttes sellist tüüpi rajatist ei saakski läbi Tartu teha, selles ei oleks ju mingit vahet, sest ta lõhuks Eestit täpselt samamoodi tooks ka majandusmõttes täpselt samasuguseid raskeid Raskeid kuulmiseni meie meie tulevikule. Need selles ei ole vahet. Kui tahta, kui võtta vastu poliitiline otsus, et meil on vaja ka veel teist teise laiusega raudteed, kui üldiselt Euroopa riikides on kas üks või teine raudtee, ei ole nüüd ühes riigis on mitu mitte nagu meil on jõukohane kahte erineva laiusega raudteed pidada, mis tundub küllalt üllatav. Oletame, et on siis oleks ju mõistlik näiteks kui on vaja see kitsarööpmeline ehk Euroopa laiusega raudteerajal asi saaks küllaltki autonoomselt Tallinnast lõuna poole läbi Rapla Lelle-Pärnu, Lelle Viljandi suunad olemas, nii et saaks asendada siis selle Euroopa raudteega tehase normaalse suurusega. Noh, põhiline, mis selle praeguse projekti muudab. Eriti jõhkraks on, see tõmbab projekteeritud liikumise kiirus. Et rongide liikumise kiiruse reisirongi puhul on projekteeritud 240 kilomeetrit tunnis. Ja kaubarongide puhul 120 kilomeetrit tunnis ja ja kui seal kiirust alandada noh, mõistlik näiteks 160 kilomeetri tunnis, siis ei oleks vaja nii laiarajatis, siis ei oleks vaja lõhkuda ka läbi Tartu minnes üksikust minnes ei oleks vaja lõhkuda nii palju maadega asulaid vaid saaks sedasama ütleme kvaliteetselt sama ühenduse. Tallinn-Pärnu Pärnusse edasi Riiga rajada olemasolevas raudtee koridori ilma suure pompöössus, et vana seal liikuma rongid kiirusega 160 kilomeetrit tunnis teha, korralik raudtee siis lõpuks laias laastus kaotaksime Tallinna ja Pärnu vahel 15 minutit. Me kahtleme 15 minutit ja selle 15 minuti nimel oleme valmis solki määra terve terve Lääne-Eesti. Praegu see tundub, see tundub täiesti arusaamatu. Mida peaministrit, kelle poole te olete selle jutuga pöördunud, vastavad? Ma ei oska selle kohta küll öelda, peame, mis, mis nad otse vastavad, aga sellest on muidugi olnud jutt juttu. Sellest on olnud juttu, et aga praegusel on nii-öelda rahastuskavad, mis nagu sa mõjutamatuks Buratino lugu, et ma annan siin on sul natuke raha kaebase maa alla, siis saad pärast kuus raha tagasi. Et praegused rahastuskavad näevad ette, tuleb selline raudtee rajada, muidu ta raha ei saa. Et see on, ma arvan, et see on käivitav jõud, just nimelt rahaline rahaline ütleme, präänik, mida Euroopa Liit lubab, et kui te panete nii palju, me paneme nii palju juurde, saadavad sellise raudtee, vastasel korral ei saa. Siin saaks vastata, aga umbes nõnda, et kus seesama raha, mis Eesti peab sinna siis juurde panema. Osa, praegusel optimistlike arvutuste järgi on see Eesti osa kogu projekti maksumusest 15 kuni 20 protsenti. Kui see kogu see Eesti osa panna mitte ainult selle Euroopa Liidu osamaksuks, vaid panna praeguse olemuse raudtee taristu korrastamiseks, siis me saaksime kõik olemasolevad raudtee, Eesti raudtee, Edelaraud struktuuri, saaksime 160 kilomeetri tunnis ja me saaksime korraliku raudtee piisava piisava liiklusvõimekusega üle terve Eestis. Ja lõpuks on kõige ootamatum. Selle Rail Balticu puhul on see, et ei saa sõita rongiga Riiga raudtee anodeeritud, olemas saksa etenamale, olemasolevat noh, praegu on küll üles võetud sealt Pärnust lõunapoole veenev paga. Kui sõita läbi Tartu ja Valga, siis raudtee on olemas, aga lihtsalt rongiliiklust ei ole, kaks Riigikokku leppida, kumma riigi vedurid teise territooriumil võiksid tohiksin sõita. Ja selles mõttes see kokkulepe saavutada, mis on odav poliitilise läbirääkimise küsimus, selle asemel rajatakse täiesti jõhker jõhker, rajades. Ja et ta nii mõistusevastane tundub, siis ei ole see eelmisele küsimusena, vastuseta jäi, et nende allkirjade saamine alguses amet, kaasa mõtlemine, sellisel viisil mõtlemine, eestipärast muretsemine on noh, väga paljudel inimestel südame peale selle, seetõttu too ongi nendele kirjadele kaasa mõtlevad kaasatulijate leidmine. Samas te olete kirjutanud, et Eesti rahvas on praegusel ajal võrreldes meie teise ärkamisaja või laulva revolutsiooni päevadega kuidagi roidunud. Kas te olete eesti rahvas? Ja nad ei ole, asi ei ole. Mul ei ole õigustki ja ma arvan, et kellelgi ei ole õigust olla rahvas pettumust sõjaks. Konstantin Päts, president kuulutas, Eesti rahvas on haige mäletada. Ja ma usun, et nad olid erakordsed olud toona 34. aastal, aga ma usun, et ka too diagnoos ilmselt vale asi elemente pettumuses Eesti rahva pärastaga roidumus väljendab tõepoolest selles, et ei vaevuta nagu rohkem mõtlema ka selles samas rail Balticu küsimuses näiteks. Või siis nüüd lahvatanud tselluloositehase rajamiseks Emajõe äärde, selle puhul on üldiselt inimeste hea usksus, ütleme Euroopa liit annab raha. Ja me oleme seni harjunud, ütleme nõnda, tähendab raha muidugi me peame leidma oma kaasfinantseeringu, et siis see raha tasub ennast ära, tuleb midagi väga toredat. Aga mõtlema sealt edasi, et igal juhul ei pruugi, ei ole nii, väga tore, mis, tule sinnamaani, on see mõte, väsimus. Et ei osata nagu kahtlustada. Vene ajal oli selles mõttes lihtsam, et kõik raha, mis tuli Nõukogude Liidu keskasutus ministeeriumidest, et see oli juba iseenesest skeptiline. Aga ma arvan, et kui näiteks tekiksid praegu fosforiidi kaevandamise mõtted. Noh, mis nüüd Eestimaavara fosforiidi kasutusele võtta, et kui need mõtet praegu tekiksid ja kui poleks olnud 180 aastat fosforiidisõda siis oleks fosforiidi kaevandamine sama lupsti oleks täpselt samasugused, täpselt samasugused, ütleme ökoloogiliselt tagajärjed on võib-olla pisut mahedamat, tänapäeval aga põhimõtteliselt samasugused. Ja ma arvan, see fosforiidi kasutamisele võtmise põhiline takistus ei olegi muu kujulised see liiga paljudel inimestel on veeemmers fosforiidisõda. Et leida 222 vaimueliiti kuuluva eestlase ühispöördumisele allkirju, ma arvan, et suur teine Toomas Kiho on siin sellele, et te olete juba rohkem kui 16 aastat ajakirja akadeemia peatoimetaja, mis tähendab seda, et te peate pidevalt suhtlema filosoofiliste ja teaduslikke ja populaarteaduslikke tekste, kirjutavad Ta autoritega teadlastega mõtlejatega. Te peate nendega kogu aeg ühenduses olema, te peate neid inimesi innustama julgustama, motiveerima kirjutama. Kas sellest on tekkinud teil, usaldusväärsed sidemed, intellektuaalid? D mõtlesin, et aga. Ma siiski arvan, et põhiline ei ole, et need usaldusväärsed sidemed või minu enda isik selle allkirjaga korjajana vaid põhiline on see, mida mida öeldakse kirjades, mida öeldakse tekstides inimesed. Algne idee oli ju, ei saa salata, see 40 kiri, mis 1009 80 ilmused korjama 40 allkirja, et see tundub niivõrd jabur siis asjad, kas, kas tõesti sellist asja tehakse, see tundus uskumatu, et korjama 40 allkirja kujul neid inimesi, kaasamõtlejaid tuli uksest ja aknast ja siis on 40 läks pauguga lõhki ja tuli muudkui juurde. Teeme siis siis faili nimi majade, mida ma aludes pidasin, alguses oli 40 57 kümnegeeri ja siis faili nimi, noh, ma pidin nime kohal, muudab inimese, tuli üha juurde ja lõpuks siis mõõdetakse Kalevi kull oli vist see, kes ütlused, peatuksin õige 101 peal, et siis on nagu üks on riigikogu liikmete arv on sama 100 peatuma esimese kirjapoolse 101 peal ja sellisesse kunstlikult see see arv 101 ette pandud ja nii nagu ma alguses rääkisin 100 222, oli ka just nimelt selles, et et rohkem lihtsalt ajaliselt enam ei mahtunud, et et ma arvan, et kui te küsisite, et kas minu töö, Akadeemia peatoimetaja hõlbustanud nende allkirjade või kaasatulemist nende kirjadega, siis ma arvan, et sellist otsest seost siin siiski pole otsene seos ikkagi sellest puhtalt selle teksti enda, nende murede inimesed on mures üle Eesti. Ja seetõttu Kui süda valutab, siis nii ta on. See oli laulva revolutsiooni ajal, kui te läksite reaalteaduste doktorina tööle ajakirja akadeemia ja siis teil olid loodusteaduslikud ja, ja reaalteaduslikud teemad olid Teie käsitleda ja materjale ja tekste kokku leppida ja välja otsida. Ja toonane peatoimetaja Kaalep siis aastal 2001 pärandas oma peatoimetaja mantli teile kui selle kultuuriajakirja peatoimetaja tooli pealt Eesti elu vaadata, kuidas see elu ja suhtumised ja väärtused on 16 aasta. 21 oli tõesti Ain Kaalepi viimane aasta peatoimetajana, 2002.-st aastast olen ma nüüd olnud peatoimetaja 2017, nii et päris täis kuutteist edu kokku ei tule. Aga millal see järgmine aasta nüüd juba õige varsti käes? Kuidas on muutunud? Siis? Ma usun, et muutumine on olnud palju väiksem, kui võiks, võiks arvata ühiskonna muutumise Pealt, sest ütleme, elu ümberringi materiaalses mõttes ja ka inimeste harjumuste ja palju muu mõttes on muutunud, ma arvan, rohkem kui on muutunud kui muutunud nende tekstide olulisus, et et ma arvan, et praegu võttes akadeemiat, missugused tekstid ilmuvad seal praegu või mis ilmusid seal 10 või 20 aastat tagasi. Et need tekstid, eesmärke kvaliteet on siiski umbes sama selles mõttes, et, et need tekstid ilmuvad nüüd kui need, mis ilmusid aastate eest. Nad jäävad kõik Eesti ütleme kirjutatud mõttekultuuri varamusse sisseakadeemiana armastanu tähendab mõelda kui ajast sõltumatult muutust ajakirjast. Nii et tegelikult on praegu need akadeemia numbrid, mis ilmuvad praegu või 10 aastat tagasi, need tekstid võivad, võivad kõnetada praegust lugejat samavõrd ütleme pereajakirjade moeajakirjad, nende oli hoopis teistsugune väärtus aastate pärast, aga meie oleme püüdnud oma tööd akadeemiast nõnda sättida, et tekstid, mis ilmuvad, kannaksid sedasama väärtust läbi aja. Ja no tõepoolest on ükskõik, kas omand klassikalist teksti avaldad 2005 2015, et kui tegemist on maailmaklassikaga näiteks tõlgete puhul, siis see nõnda. Teisest küljest on loomulikult ka nii, et eks autorkond oleneb aasta jooksul lihtsalt puhtalt vanuse pärast, muutunud, et kõige vanemad. Kui nüüd räägime nendest autodest, kes praegu eesti keeles kirjutavad ja akadeemiast kaastööd saadavad, et nende, nad on muutunud. Susan, ära surnud asjana tänast Põlvkonnad vahelduvad, see tähendab seda, et ka väärtused võivad muutuda 12 numbrit aastas. Umbes tuhatkond tellijat. Väga klassikaline kaanepilt on ajakirjal akadeemia. Kuidas te hoiate seda taset, et ei lähe liiga lihtsas keeles liiga lihtsatel teemadel kirjutavaks? Lihtsale inimesele? No eks siin tuleb tänada meie sisutoimetajat, kes tekstidega vaeva näevad, kõik tekstid, mis meile saatus laualt ei leia, teed ajakirja veergudele. Eks on, mõned tekstid on rohkem vaeva vähem ja seetõttu tuleb siin kummardada toimetajate ees. Aga, aga see, et tekstide vaata, meie tekstid, mis akadeemias põhirmast ilmuvad, et need tekstid, et me oleme toimetanud alati võimalikult, et nii-öelda võimalikult heal tasemel seal natukene uhke või ülbe seda öelda, et, et sellisena, et tõesti ei oleks häbi hiljem vaadelda. Kuidas te leiate uusi autoreid? Eks see tuleb teemadega ja, ja sageli on ka nõnda, et uued autorid saadavad ise mehele oma äkidel hunte minu vaeval mõelnud selles majandusrasked juhtunud, mis te sellest arvate? Nii, ja nii meremuuseum, autod on ka muidugi püsiautod tõesti, kes on meile kirjutanud kirjutanud juba mitukümmend aastat tagasi ja ikka saadavad agaralt oma uusi uusi käsitlusi ja kui nad on heal tasemel, siis muidugi on see auto ja teame väga hea meelega avaldama. Retsenseeritud käsikirju ja annate retsenseeritult autorile tagasi. Jah, on ka selline võimalus, et akadeemia osa käsikirju, osa artikleid ilmub seerituna aga see ei ole kindlasti mitte absoluutne, aga pigem on see praegusel ajal erand. Sest noh, retsenseerimise selles mõttes, et sisu poolest toimetajana kindlasti küsima nõuame kolleegiumi liikmete käest seda kahtlemata kahtlemata rääkida formaalsest eelretsenseerimise võimalusel akadeemiat tekkide puhul olemas. Nii et autoreid, kellel on mingil põhjusel noh, on soovitav, et tahtlike oleks ka ametlikult eelis on see, et selle mäesisene mõju anname ka. Nii et tänavu kevadel kultuuriajakirja akadeemia tähistas oma kaheksakümnendat tegevusaastat ja te olete öelnud, et mõnikord teil on kahju, et liiga vähe inimesi loeb akadeemias ilmuvaid väga häid tekste. Jah, aga muidugi on muidugi oleks ju uhke, kui mõnigi mõnigi teema tekitaks ühiskonnas laiemalt kaasamõtlemist ja aru sellist vaimset arutelu muidugi oleks tore. Aga teisest küljest jällegi teadmine, et nad jäävad eesti kirjakultuuri varamusse seisma, olemas olema, et nende poole saab alati pöörduda. See teadmine on tegelikult ja see tähendab seda, et Eesti kirjakultuur vääraks tüsedamaks ja selle üle võib, selle üle võib rõõmu tunda. Ma tunnen mõnikord puudus sellest, et meie ülikoolide kõrgkoolide rektorid võtaksid sõna ühiskonna teemadel, aga ma ei märka rohkem, kui et kunstiakadeemia rektor Mart Kalm räägib mõnikord arhitektuuri teemadel. Ja ega seal väga palju vist rohkem ei ole, millest see tuleb, et, et rektorid ei tunneta oma ühiskondlikku rolli? No mina ei ole mingi rektor, aga ma harva andeks, hektarit olla, käed, tööd, jalad Taises administratiivtööd, et nad tegelikult ei peavad oma oma tegelikust teadust tööstuga rektoriametis sisuliselt tagasi, tõmmu, see ei ole kellelegi saladus. Grectorada seda kõike tehtud, on seda ka maininud, kui nad saavad initsiatiiv tööle, siis nad jätavad hüvasti oma teadustööga. Aga noh, eks mingitel puhkudel rektorid on ka. Aga sõna võtnud, siin, tahaks. Kui nüüd sobib. Tuua selle hiljutise näite, ma ei tea, kas just täna või neil päevil tuli ju välja see nii-öelda kartelli ülikoolide vaheline mille sõlmisid Tartu Ülikool, Tehnikaülikool ja maaülikool, kus nad panid, rektorid panid siis peade seljad kokku, ütlesid, et nemad tegid reeglistiku, kuidas Eesti suuri suuri infrastruktuuriprojekte käsitleda tohib ja mis on nii-öelda õige seisukoht ühe ülikooli ülikooli poolt, et eks see ilmselt ei ole see näide, mida te mõtlete, pigem üsna vastupidine. Aga ometi on näha, et kui ma ei tea, kui nüüd kuid teatud tingimused on rahuldatud, siis on ka rektorid valmis ühiskonna asjades võib olla küll äraspidiselt asjaga kokku vanemalt. Et, et eks jah, eks kõikide nende, kui nüüd uuesti taristu asjadega selle tselluloositehasevärki koju tagasi tulla, et ehk suur raha teeb imesid. Kui tore oleks, kui vaim suudaks imesid teha. Küllap tegelikud ime sünnivadki just nimelt vaimus tegeleda vaimus, aga seedime Mataraalse. Meie materiaalse ilma mõjutavad otsused sünnivad ikka pahatihti rahakoti paksusest johtuvalt. Kaja loodimisel on täna ajakirja akadeemia peatoimetaja, ühiskonnategelane Toomas Kiho. Teid hästi tundvad inimesed on nimetanud teid Eesti kõige suurema näitlejaandega matemaatikuks. Vihjates sellele, et ülikooli lõpuaastatel või isegi pärast seda. Te te Tartu ülikooli luuleteatri Valhalla üks tugisambaid. Teie kohta on öeldud, et juba siis tundsid väga hästi Eesti ajalugu, Eesti kultuurilugu, eesti kirjanduslugu ja suutsite peast tsiteerida lehekülgede kaupa luuletusi. Nii on teie kohta öeldud, nii mäletatakse teist. Kes on need luuletajad, kes teile tol korral aga võib olla ka nüüd? On väga tähenduslik. Kõigepealt aitäh selle, ütleme pöörase pöörasi tiraadi eest. Et kui rääkida luuletajatas, kes on mulle kui nüüd jätta need kuidas öelda ülivõrdes kiidusõnad, mis ta lausus, et ta ei ole minu välja mõeldud unustada siis luuletajad, kes on Eesti omadest kahtlemata Ta mõjusad ja mõjukad ja kelle sõna tasub ikka üle lugeda, on kindlasti Juhan Viiding oma Makoonilisusega kindlasti. Hando Runnel oma selgusega, kui rääkida, ütleme nõukogude aja teise poole suurtest nimedest, keda tasub ikka lugeda siis kindlasti Artur Alliksaar. Kui nimetada mõnda väga olulist, siis ilmtingimata. Betti Alver, Marie Under, kelle lüürika on selline, mis võiks meid puudutada läbi aja, nii et Eestis on õnneks suurte luuletajate Eestit on suurte luuletajatega läbi aja õnnistatud ja ma vabandan kõigi ülejäänute ees, keda eetriaeg ei võimalda kokku lugeda. Aga tänapäeva noor luule leiab teie silmis armu. Eks ikka, aga aga eks selle noore noore luulehindamine on veelgi veelgi tänama. Täna materjalide sõna on selline, et kui ma siin jätanud kellelegi nimetamata nimetan, siis siis on päris piinlik. Ja seetõttu ma ei heida, vastupidi, mulle tundub, et ka tänased tekstid võidetame nüüd kaasajal sündivate eksid luules, proosas kui või sees on väga tugevad ja on minu sõprade hulgas väga palju neid kes oskavad hästi sõna seada. Valhalla seltskond suures osas, kui Eesti üliõpilaste seltsi tegevus taastati, astus sellesse seltsi nii ka teie ja sealt siis võib-olla kulges juba kergem tee nii mitmegi järjestikuse peaministri, aga ka nii mõnegi Eesti vabariigi presidendi nõuandjaks või, või kaasamata näitlejaks. Kuuldavasti te olete aidanud nii mõnelgi riigi isal koostada kõnede tekste artiklite tekste, eriti mis puudutab kultuurilugu ja ja Eesti ajalugu ja, ja lõppude lõpuks, te olete alati kohal, kui Tartus või mõnes muus Eesti linnas tähistatakse kas Tartu rahu aastapäeva, Eesti vabariigi aastapäeva, iseseisvuse taastamise päevi. Et te olete niisugune, mitte ainult rahvavalgustaja, aga ka väga suure missioonitundega inimene. Kui nendest peaministrite nõunikuks olekust mitte väga lühidalt üle libiseda, siis kas teil on mõni lugu, mida te kunagi oma lastelastele jutustate nendest aegadest ja mis iseloomustavad 1900 üheksakümnendaid hõi nullindaid, aasta? Eks kindlasti on lugusid miga võiks Grasime raadiokuulajatele lobiseda, mitte ainult lastevastane, võib-olla kuulavad nemadki. Aga, aga eks need noh, ma usun, et see, et ma sattusin Mart Laari juurde nõunikku kas 1904. aastal on seotud sellega. Tundsin Mart Laalike juba enne seda, kui hästi selts taastati. Me käisime tema juhtimisel korjamas mööda Lõuna-Eestit jalgratastega talust tallu ajaloolist pärimust, mis mis sellel ajal tundus, et on viimane aeg, nõukogude võim veel kestis viimane aeg veel vanade inimeste täiesti üles korjata enne kui enne, kui pärimus koos nendega hauda läheb. Seetõttu ma toon siin Mart Laar ju juba varasemast ajast. Ja noh, mis puutub osalemist riigi juubeliriigiaastapäevade tähistame, siis praegu osalen nendel muidugi sellepärast ma Eesti vabariik 100 juhtidena esimehe rollis, et ma just praegu tulin noorte maapäeva üritused Riigikogus. Mis tähistab siis 100 aasta möödumist Eesti riiki kui enesemääramise väljakuulutamisest 1009 seitsmeteistkümnendal aastal. Aga sellega seoses siis see lugu, mis 1990.-te aastate peaministri juures töötlemist võib-olla iseloomustab lühidalt on see, et kui ma olin seal valges saalis tänavus kuus avati Eesti maapäeva puhul näitus siis 1900 üheksakümnendatel aastatel sedasamast Valgast vahelist tööd soori valitsus. Ja ei olnud ja arvan, need juhus, kui vaatasin sealt suure suure valge saali akendest välja eskiirik vete sama toimusesse Nevski kirikus, siis mõne äsja teise ilma saadetud Kuidas on omale, kus maffiamehe matused, nii et see oli nagu selline eriti tee groteskne, vastas seisid, ühes akende taga toimub Eesti vabariigi valitsuse istung, kus arutatakse omandireformimutt, ole tolle aja suuri küsimusi ja siis kohe üle tee toimub hoopis teise kuu on hoopis teise maailma hoopis teistsuguse teistsuguse mõtte ja kultuuriruumiga inimese ära saatmine ja saatuse võimalikud olnud, et see vastuolu, mis 1000 900 üheksakümnendatel aastatel ja sealtsamast aknast paistis. Sellist sellist tüüpi vastandust meie ühiskonnast praegu õnneks ei ole. Küll aga lisavastanduse olemas. 1009 seitsmeteistkümnendal aastal, kui punased Molorit aga sealsamas platsis olid ja kui maanõu oma otsused sealsamas valges saalis tegin, et selline, selline üheksakümnendat aastat. Pöörasust ise lausus. Seik võib olla. Olete vaadanud Helsingis muuseas, on täpselt samamoodi, et Soome presidendilossi akendest avaneb vaade Vene kirikule. Ja meil on siiski mitte president Rossfelt. See vahe on seal ja nüüd on, mis on osalenud riigikogu, vanasti toimis seal ka valitsus. Tulles veel nende peaministrite juurde, te olete saanud nõustada ka peaministripõlves Juhan Partsi Andrus Ansipit, võib-olla ka Taavi Rõivast. Keda te nendest peate kõige koostööaltimaks või, või võimekamaks nõuannet kuulda võtta? Ta nimekirja tuleb lisada veel, kui nüüd püüda saades ka Andres Tarand kes oli teatavasti lühemat aega hästi, peame seda 94 95. Jõulurahu peaminister ja nii valitsus toona toa kutsute. Aga Ma ei suuda neid ritta seada, et iga, eks igaüks lõpuks lõpuks, nii nagu me siin enne rääkisime, sellest, et otsused võtavad vastu valitud saadikud, riigikogu liikmed, parlamendi liikmed on ka poliitiku poolt, kellel on nõunikud. Lõpuks on see, et poliitik on see, kes otsustab. Nõunik saab ainult rääkida ühest, teisest või kolmandast asjast. Ja lõpuks on poliitik see, kes oma nime tegude ja käitumisega teeb otsused ja võtabki kogu vastutuse. Nii et sellele küsimusele ma ei saa sellest järjekorda kahjuks siin esitada. Aga teie kohta küll öeldud, et te olete niisugune väga koostööaldis, jõuate tulemuseni väga erinevate inimestega, kas see on teil elu jooksul omandatud oskus kaasasündinud töötlesid, õppinud. Ma pean tunnistama, et ma olen Teisi inimesi veel, tunnen siis ennast ma ei suuda küll kuidagi nõustuda, praegu ma ei oska sellele kiusatusele mingisugust head vastust anda, pigem ma pean piiningusest puhastama. Et ühesõnaga jah, ma ei oska sellele küsimusele küsimusele vastata, et eks. Läheme siis riigi sünnipäeva tähistamise juurde. Te olite juba 10 aastat tagasi, kui Eesti vabariigi iseseisvusest sai 90 aastat täis. Olite selle komitee juht, teil olid kaasamõtlejad ja elluviijad, Margus Kasterpalu, Jaanus Rohumaa. Ja kuuldavasti kaks teile väga südamelähedast ideed suutsite üheskoos ellu viia. Üks oli siis Eesti riigivanemate sünnikohtade tähistamine mälestuskividega, mis praktikas tähendas seda, et käisite läbi kõik need sünnikohad, sageli olid need võssa kasvanud, teedest kõrvale jäänud. Nii et te olete läbi käinud maastiku ja lisaks loodusele valdatega seda kultuurilugu, mis selle maastiku kohal on või seda maastikku täidab ja teine, teine suur niisugune eesmärki, mille suutsid ellu viia, on vanade kihelkonnapiiride tähistamine. Oli seal veel midagi? 10 aastat tagasi? Kindlasti oli siin, tuleb täpsustada seda, et tõepoolest see riigivanemate sünnikohtade tähistamine sai siis punkti või sai siis lõpetanud tegelikult osade riigivanemate sünnipäevad olid juba varem tähistatud riigikantselei siis tema eestvõttel tähistati ka ülejäänud, nii et tõepoolest, kui Eesti sai 90 aastaseks, siis selle aasta lõpuks olid kõik Need, kes kunagi Eestis on riigipea ametit pidanud nende sünnipäeval olid kenasti tähistatud, on ka siiamaani. Mis puudutada kihelkonna piiride tähistamist, pruunide liikus märgi siltidega siis seda tegelikult. D see ei toimunud mitte Eesti vabariigi 90. sünnipäeva paiku, vaid see toimus hoopiski Eesti Rahva muuseumi 100. sünnipäeva puhul. Eesti Rahva muuseum said 2009. aastal sajaaastaseks ja siis muuseumi ergutusel. Kogumad kollektsioonid on üles ehitatud nõukogu, kuhu me kultuur tugineb kihelkondlikul identiteedile. Et siis alustati nende kihelkonna siltide panemist, esimene silt, ma mäletan, pandi Emajõele just Võnnu ja Tartu-Maarja kihelkonna piirides labasel toonane president Ilves. Et see oli tollega seotud ettevõtmine, aga kokkuvõttes Eesti vabariigi 90. sünnipäev oli. Nüüd tagantjärele võib öelda teine eelproov eelproove Eesti vabariigi 100.-ks 100.-ks sünnipäevaks, et, et see 100. sünnipäev on kahtlemata ühe riigi üks oluline tähis ja eks järgmine kord tuleb lihtsalt 1000. Järgmine pidu, korra ta nii kaua saab 900 aastat puhkust. Loodavad mitte talveuni. Te olete võtnud oma sinna juhtrühma taas Margus Kasterpalu, Jaanus Rohumaa juurde veel Tiit Pruuli, Anneli Ohvril. Mis on nüüd kõige olulisemad asjad? Ma arvan, et üks oluline, mis on ka väga hea mõte on see teatrite projekt, kus teatrid paarikaupa tähistavad siis etenduse vormis ühte kümnendit Eesti ajaloost oli. Ei, need mõtted on kogu see Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tähistamine on ühine mõtlemine, mitte nende inimestega, keda te siin nimetasite, vaid hoopis laiemalt terve Eesti rahva ühine mõttepingutus, et meie ülesanne või meie töö on ainult see, et me oleme kohtunud erinevate eluvaldkondade esindajatega teiste hulgas siis ka teatriinimestega, mäletan, kui see kohtumine toimus, siis see idee teatriinimeste enda peas koorus välja selline, et selline lavast tuuste rida, millest iga lavastada ühte kümnendit kataks kokku panna ja need teatrites suured väiksed teatrid omavahel paari panna, välja loosida ja see on, see on üks näide sellest, kuidas ühe valdkonna ühe valdkonna inimesed, kes muidu on omavahel konkurendid, teatud ju konkureerivaid hästi publikupanevate tegijate lavastajate pärast. Et nad suudavad nüüd siis loodetavasti selle testi käigus või sele Eestil vabariigi 100. sünnipäeva puhul teha erakordselt koostöö. Ja loodame ka, et lõpuks, kui kõik need lavastused valmis on et seal mängitakse ka terve reana teatrimaratonil ette Tartu teatrifestivalil. Olete saanud mõnda nendest vaadata, ka praegu on tapal jõutud 1940. aasta sündmusteni. Ja viimane lavastus, mida ma nägin, oli just nimelt see Von Krahli teatri ja Tartu uue teatri koos BB ilmub öösel ja see tõesti esitasid 1900 neljakümnendaid aastaid ja ma isiklikult olen küll kõnedki kõik eelmised lavastused seni ära näinud, nii et et ma sellega, selle, selle teatrite ühistegevusega võib selles mõttes rahule jääda, et kõik toimib, ilmuvad kõik lavastused, ilmuvad graafikujärgselt ja nüüd, esimesel detsembril peaks olema Endla ja Kuressaare teatris lavastus tollase 50.-test aastatest teise Tõnu. Jah, kahju, et nad ei ole repertuaari kuuluvad etendused on, ega seal on üks, kümmekond etenduste, siis ta kaob. Ei on osana sõltuvalt teadlasest, mõne puhul jääb ta ikka päris pikalt mäe vabasse maapoolsesse lühemalt, kuidas üks või teine teater saab seda endale korraldada, aga aga ma usun küll, et see Endla ja Kuressaare tükk võiks jääda mängukavasse mõlemast teatas pikaks ajaks ja nagu öeldud, siis teatrimaratonil teatrifestivalil saab, peaks need kõik edasi uuesti näha ka olemas, kes ei saa varem vaatama minna. Eesti vabariik 100 on nii suur asi mida me sellega võiksime veel saavutada. Lisaks sellele, et me lihtsalt vaatame paraadi, peame pidu, soovime Eesti vabariigil õnne. See on selle ülesehitus 100. sünnipäeva ülesehitus, nagu siin, nagu juttu on olnud lähtunud nendest ideedest, mida inimesed on omaenda valdkonnas pidanud vajalikuks välja käia ja ja teoks teha. Selles mõttes on see just nimelt seda nägu, nagu meie tegutsejad ühes teises kolmandas valdkonnas on. Mida ütleme siit juhtrühma tasemelt saab vaadata ja mille suhtes pöialt hoida on see, et see ei jääks ainult suurte linnade või Tallinna-keskseks. Eesti vabariigi sünnipäev, nii et see sünnipäeva nädal, mis eelneb 24. veebruaril kindlasti käibki mööda mööda teisigi linnu, toimub üritusi ka teistes linnades, sedasama nädala jooksul teed kogu selle ajaperioodi jooksul, mida see 100. sünnipäev nüüd hõlmab alates aprillist esimesest autonoomiast kuni 20. aasta Tartu rahu, 100. aastapäevani. Kogu selle perioodi kestel on inimestel võimalik oma ideede, oma uute kingituste mõtetega, selle eesti valeks ajakavaga liituda. Ja üks keskne asi, mida ma tahan seda eraldi rõhutada, Ta on, on projekt nimega Eesti 100, igas külas, seda nad kõik külad ja lõpuks linnaosad alevit Ko. Nad saavad valida Uusest pikast ajast ühe päeva mil nad korraldavad Eesti vabariigi sünnipäeva just nimelt minu külalised, kas nad teevad siis uue külakiige rajavad, annavad välja küll ajaloo või veel midagi kolmandat või tulevad lihtsalt kokku ja õmblevad uue Eesti lipu. Et selline selline Eesti vabariigi sünnipäeva tähistamine, ma loodan, et jõuab võimalikult paljudesse paljudesse küladesse üle Eesti ja kui see rida kokku panna see kahe poole aastane periood, et siis kokkuvõttes võib-olla pärast sapi öelda tõstja jõudiski siia metsakülasse mingil päeval koos üleriiklikku tähelepanu. Loodame mulle kirjutas üks kuulaja Viljandimaalt. Ta oli kajaloodi saateid varem kuulanud ja, ja nende mõttevahetuste põhjal palusid mõnelt järgmiselt saatekülaliselt küsiksin kolme nähtuse kohta, nimelt Aade truudus ja voorus. Kas need sõnad üldse on veel tänapäeval kasutuses ja mis tähendus neil tänapäeval võiks teie arvates Toomas Kiho olla? Ma loodan küll, et need sõnad on kõik, sõnad on kasutusel, seal ei ole vastavalt vastavalt vajadusele Aade truudusevoorus. Aga 21. sajandil ikka muidugi kui me kaotame, kui nad ootame oma siin tänaste teemade haakub, ma usun, kõige rohkem just nimelt aate küsimus, kui kaotab oma aate siis võib juhtuda, et me kaotame. Kui saade on seotud oma iseseisva riigiga, on selle kaotame, siis ei ole meil küll põhjustasin 100-st aastast palju kaugemale vaadata. Nii et kas on tunne, et kipub kaduma? Sõltub sellest, millised, milliseid otsuseid me teeme, et kui kui palju jaksame, kui palju maksame tulevikku vaadates olevikus mõistlikke otsuseid vastu võtta? Siin saate alguses oli juttu mitmest asjast, mis, mis võivad meie tuleviku küllaltki kehvades värvides näidata, kui me need otseselt asja sellisel kujul lõpuni viima, aga ma tahaks loota, et meil on piisavalt aadet ja truudus sellele vaatele vooruslikkuda. Et meil tuleb ikka aru vähed, rikke lollust ei maksa ka siin ilmas kaasa teha need väärtused, need väärtused, mis Eestil on olemas võrreldes väga paljude teiste Eesti piirkondadega maailmas, need väärtused on siiski hoidmist väärt. Mitte uisapäisa rahaks vahetamist. Aga kui tullakse suure rahakoti ukse peale, koputatakse, kas meil on meelekindlust, raha mitte vastu võtta ja siis kõike nii-öelda pikalt saata, pole kindel. Vaat siin ongi see, et rahamehed tahaksid seda, meie eripära, meie vaikust, hõredat, asustust ja suhteliselt puutumata loodust rahaks teha. Mõnigi inimene ütleb, et miks selle lageraie pärast nii palju muretseda, sest puud kasvavad ju tagasi. Puud kasvavad rikka loodust, täidab tühja koha nii ehk teisiti aastakümnete vältel. Aga Euroopas ei ole seda ju juhtunud. Euroopannatsest üsna lage. Just see on üsna hea näide selle kohta, et me ei pea, minu meelest oleks mõistlik tõmmata kuskil pidurite, ei pea kõike lollust, kaasadega, mis mujal maailmas on juhtunud, et me saaksime täitsa vabalt täitsa vabalt ka teistmoodi asju selles mõttes selles mõttes niisama arutu nagu Rail Baltic sellisel kujul. Niisama arutu on ka hurraaga rajada Emajõe veeneelava tselluloositehase, justkui meil raiutaks liiga vähe metsa mille toormevajadus on ju pöörane selle suure miljarditehase puhul ja kõik selle nimel, et 200 inimest saksa 1000-le Tartusse töökoha endale, see on sul täiesti, see tundub täiesti jabur. Täiesti jabur. Nii palju jaburaid asju juhtub, et umbes jah. Kes oleks uskunud ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust või Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste niisugust tulemust, nagu ta praegu on. Millest see tuleb, et, et juhtuvad asjad, mida keegi justkui ei taha, et juhtida. No mis puutub nüüd Brexitit ja Trumpi valimist presidendiks, siis see on puhtal kujul demokraatia ilming, et siin ei ole, siin ei ole meil midagi siin moka maas ja nii ta nii ta on. Aga mis puutub meie enda otsuseid, sest siin võiks vähemalt niikaua kui ei ole tehtud lõplikke pöördumatuid samme võiks ikka nokka lahti hoida, see on praegu meie enda meie enda teha, aga kui võetakse vastu ikkagi eriplaneeringud, kui otsustatakse rajada, kui otsustas Emajõe ära kuivendati 90 200 töökohta teha, siis no siis teeme, siis ongi see Eesti rahva otsus, et me ei taha, ei taha sellist maad, nagu meil on seni olnud, me tahame teistsugust vedama midagi hoopis muud. Et selles mõttes on kõige rohkem kahju vahest nendest, kes kuskil metsasalus mängivad kannelt, armsaid lauluviise, laululise lööritavad ja postkaartidest, kus on ilusad vaated peale tegelikult võib-olla tuleb välja, et me ei taha sellist Eestit, me näeme hoopis teistsugust. Mida teha Toomas Kiho, et humanitaarintelligentsile reaalintelligentsile Nende sõnal oleks suurem kaal Eesti ühiskonnas? No eks see kaalu, kui nüüd rääkida jällegi poliitilisest protsessist, siis seda kaalu mõõdavad jällegi riigikogu valimised. Kui valimistel saavutatakse tulemus, millel mis on nonde teie nimetatud intelligentsi inimestega pärikarva, siis järelikult on ta suurem kaal kui vastupidine tulemus, siis mõõdab seda. Sõna kaal on väike, nii et eks seda otsustab demokraadil põhjal ikkagi jällegi rahvas, paraku mitte ainult tihti oma peaga mõeldes vetikad ja kuidas nüüd öelda kampaaniaplakati suuruse ehk siis jällegi raha suuruse järgi mõõtes. Et rohkem oma peaga mõtlemist ja julgemaid otsuseid ka siis, kui ta ei pruugi majanduslikult kõige kõige targem olla. Noh, vähemalt lühiperspektiivis. Me olemegi jõudnud viimase küsimuseni haakub võib-olla Eesti vabariik 100 tähistamisega, aga võib-olla mitte, et kas teie hinnangul võiks eesti rahval olla veel mõni kollektiivne siht või eesmärk lisaks riikliku iseseisvuse säilitamisele? Muidugi riiklik iseseisvusiseenesest tuleb täita sisuga ja see sisu on nii kaua ta minu meelest mõtet riikliku sellises on, nii kaua, kui see on, täidad eesti kultuuriga eesti keeleruumiga Eesti komberuumiga nii kaua on, eriti kui see sellisel kujul mõtet selles mõttes samamoodi on ka lõbuks eesti keskkonnaga sellisel kujul Eesti keskkonna on mõistlik ja mingil teisel kujul võib-olla ei ole, nii et nii ta on, et ikkagi sees on eeldus selleks, et saada, kas areneda eestikeelne kultuur ja pumbaluu. Tänan, Toomas Kiho pika intervjuu eest. Meie seltsis oli peaaegu tund aega kultuuriajakirja akadeemia peatoimetaja. Matemaatik jäigi küsimata, miks on matemaatika teadusjäänud teil vähema tähtsusega eluloos, aga, aga see on tore, kui inimesel on väga palju huvisid ja ta saab ennast rakendada väga mitmes valdkonnas. Mina tänan ära nende ütleme harjumatult ülemääraste komplimentide eest, mida ma siin saates kuulsin, et ma selles mõttes tundsin muidu see väga mugavalt, aga nende tõttu kaunikesti sees sellised nii-öelda kogutavate punastavalt aitäh. Need on pärit inimestelt, kes teid tunnevad palju paremini kui mina. Nii et ma siis need sõnad saan võib-olla edasi öelda. Aga seekord on kaja loodimine saanud lõpule ja järgmise saatekülalise loodame kuulaja ette tuua juba tuleval laupäeval kuulmiseni.