Tallinn vikerraadio. See oli 1967. aasta kolmandal aprillil, kui teadustaja liigoigi häälega öeldud signatuur esimest korda eetrisse läks. Kahe napi sõnaga tehti vahe sisse. Uues raadiokanalis ei öeldud enam siin Tallinn, nagu oli tavaks Eesti Raadio esimeses rammis lainel 290 meetrit. 1960.-te aastate keskpaiga õhustik oli murdeline. Luuletajate nõndanimetatud kassetipõlvkond Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Leelo Tungal, Hando Runneli Seppel sai tuge teatriuuendusest Gustav Suitsu luuleõhtu Ühte laulu tahaks laulda Tallinna Kirjanike Majas. Andres Sööt vedas dokumentaalfilmi uut lainet. Kas meenub mustvalge dokfilm 511 paremat fotot marsist? Enn Vetemaa lühiromaan. Monument kajas vastu terves Nõukogude liidus ja džässifestival Tallinn 67 oli juba nii läänemeelne, et võimud otsustasid džässifestivalid Tallinnas üldse ära lõpetada. 1965. aastal taasavati Helsingi Tallinna laevaliin ja hõlma all toodi siia biitlite plaat Burda moeajakirju, vaimulikku kirjandust ja erootikalehti. Maailm avardus igas suunas. Täiesti legendaarne mees Eesti raadios oli Aados Lutsk. Ta oli selles mõttes tõeliselt legendaarne, et käivitada mingi selline meelelahutusliku kallakuga nagu vikerraadio suures osas. Alguses oli selline kanal nõukogude ajal, kus ideoloogiline surve oli ja kõik oli ette kirjutatud. Seal oli päris raske ja Aadul õnnestus nõusolek saada sellega, et ta rääkis päris pikalt, et vaadake, kui palju Eestis kuulatakse. Raadio nordi. Kas nad mäletavad neid vanu aegu, see oli sisuks piraatjaam, mis edastas reklaami Rootsi vetes ja samal ajal oli seal tõeliselt võrratu lääne muusika, mida siis kõik muusikahuvilised, aga läbi ragina ja mis iganes, aga lindistasid. Slutski õnnestus veenda meie partei juhtkonda selles, et teate sõbrad, et me peame kuidagi ideoloogiliselt võitlema ja nii edasi ja nii edasi ja me peame tegema oma kanali. Nii mäletab vikerraadio sünnilugu 1962. aastal raadiooperaatorina karjääri alustanud Eesti raadio hilisem tehnikadirektor Avo-Rein Tereping. Kuidas mäletavad vikerraadio loomise aega ja õhustiku noortesaadete toimetaja ja saatejuht, aastail 1961 kuni 67 Marju Lauristin ja 1900 kuuekümnendatel aastatel raadio teadustajana töötanud Jüri Jüri v. Ei, no tegelikult see õhkkond muutus varem, mina tulin raadiosse 61. aastal ja siis oli juba, õhk on palju, palju, palju, palju teine kui ta oli viiekümnendatel näiteks, kui veel meie kooli ajal kuulata raadiost mingit intervjuud, oli täiesti mõttetu, seepärast et kõik intervjuud olid ju ette valmis kirjutatud. Nii küsimused kui vastused, seal oli üks lõputu pateetiline deklareerimine siis selleks ajaks ka meie kos Mari Viidingu, nüüd mari pärandiga raadiomaja uksest sisse tulime, enam selline asi ei olnud mõeldav ja kui me hakkasime tegema noortesaateid 60 siis oli 62, siis noh, me tegime isegi selliseid asju, et püüdsime täiesti öelda moodsa proosalainel panna lihtsalt mikrofoni püsti, näiteks ütelnud, läksime kooli, lasime klassil seal arutada ja panin mikrofon lihtsalt püsti, vaata mis tuleb. Muidugi head saadet ei tulnud, sellepärast et saba ega sarvi näiteks meie algatusel siis jah, tegime raadio kui eraldi niukse raadio ja seal Journali tüüp appi, mida enne ei olnud olnud, me tegime juba seal siis ka selliseid asju, küsisime kuulajate käest igasugu ankeete. Me tegime ka niisuguseid asju, et meil oli saatemuusikana tüüppeli vahemuusika, siis oli džäss, mida mängiti otse-eetris saate ajal. Et meil oli väga põnev otsida uusi raadivorme, sellepärast et me jaoks raadio tegemine ikka peaaegu nagu kunst, mida omal ajal ka väga rõhutas Valdo Pant, kes oli meie jaoks siis noh, nagu väga suurkuju. Ta tegeles žanridega väga täpselt timmis kõiki rütme ja saated, kompositsiooni ja, ja intonatsiooni ja muud. Nii et meie jaoks oli raadio selline noh, väga loominguline koht. Tõepoolest käisid täiesti vormide otsingud, kas näiteks sündis noh, täiesti silma algusmehed istusid koos, oled hirmus põnevil Valdo Pant ja Johan Saar ja Jaan Ruus ja see, see oli kõik hirmus põnev, uute vormide otsingud. Samas oli sellel ajal isa, ma räägin kuuendate algusest, muide, ma ei räägi mitte keskpaigast veel, vaid keskpaik, nagu oli keskpaik, oli sellesama asja keskpaik. Ja teiselt poolt otsiti ka seoseid ajalooga, seepärast et raadios oli alles vanaarhiiv, nii et vestlesime tundide kaupa all keldris, siis see oli enne seda suurt uputust, kui kelder, ära ujutati mitmed mitmed-mitmed, sajad lindid nupusid kuulata ei saanud. Meie ajal natuke tulime, oli tal kõik olemas, nii et me kuulasime 30.-te aastate salvestusi õhtut näitlejatega mis olid ergust põnevad. Jaan Roos, kes oli ise teatriperest tundise, mäletas neid kõiki veel häältpidi ja siis me kuulasime seal muidugi Felix moori saateid ja seda tema reportaaže ja kogu seda teevad meil ka mõned inimesed, kes seal töötasid, oli veel sellest ajast olid veel ennesõjaaegsed vanad eesti raadioid, et kes siis jagasid meiega neid mälestusi ja nii, et, et see oli, selles mõttes oli ta niisugune väga põnev aeg, kus pärast kogu seda stalinliku koolisest stalinliku aeg lõppes meie jaoks ikkagi siis, kui mina olin seitsmendas klassis, aga noh, see oli ikkagi väga veel niisugune noh, nagu kontides. Aga see maailmas siis raadiomajas oli, see oli juba niisugune väga-väga elav ja otsinguline ja põnev ja loominguline. Ma tuletan meelde veel seda, et 67. aastal oli Tallinna kuulus džässifestival, mis ka avardas silmaringi ja tõi džässmuusikuid maailmast Ameerikas. No ma ütleks Helmetele tallinlastele, et esimene džässifestivalil Tartus 1958 klubis. Kus laulis Klara koter ja väga-väga noor Marju Kuut? Kuidas hakkasid vormuma need mõtted, et on vaja raadiosse uut raadiokanalit? Vikerraadio mõtted tegelikult tekkisid auditoorium uuringutest, kuna ühelt poolt, nagu ma ütlesin, väga palju leiust otsimise vaimu, just sellise otsimisvajumist võiks välja sellest mõttest, ametlikkusest, igavusest me hakkasime tegema esimesi uuringuid, raadiot, kuulate uuringut siis kohe, kui ma tulin, kas seal 62. aasta talv ja kui me käisime rahade inimesed ise käisime nii-öelda majast majja ja küsisin, mida inimesed kuuluvad Marelotiga olime paaris, see oli talveaeg seitsme suuskadega tennisekapslisse Virtsaste koeri, küsib, mis ta traagilist kuhjub. Inimestel noh, teadusest oli see veel kauge, aga peagi hakati tegema päris regulaarseid raadio kuulamise, päevikuid ja raadiomajas oli siis Eesti sotsioloogide jaoks väga oluline koht, sellepärast et siin oli kõige võimsam arvutustehnika ja kõik töötlesime oma uuringu andmeid ka pärast ülikoolides, võib, olin siin, need päevikud kujutasid siis endast tõepoolest niisugust vihikut, kus inimesed pidid veerand tunni täpsusega märkima, mis nad parajasti siis kuulavad. Pärast seda siis töödeldi, töötus oli täesti, mõtleks kaasaegsel tasemel, kuigi arvutid olid natuke teistsugused kui praegu. Aga tulemuste põhjal siis tookord noor aspirant Andrus Saar, kellest hiljem sai Saar, Polli rajaja, tegi oma väitekirja, mina olin selle väitekirja juhendaja siis hiljem. Ja tegelikult need raadiouuringud näitasite, et inimeste jaoks on just oluline raadio puhul suhtlusraadio kui suhtluspartner ja see oli tolles niukses Nõukogude kontekstis muidugi täiesti vastuolus ametliku käsitlusega, et raadio on kõigepealt ikkagi propaganda, propaganda propaganda. Me nägime, et Eesti inimese ahtrist raadio oli väga tähtis, raadiotraditsioon oli ju tõepoolest monome, teame, et Eesti oli üks esimeste maade hulgas, kus hakkas toimuma raadio, kui tõesti massimeedium ja inimesed armastasid raadiot kuulata. Aga just nimelt niiviisi, et see oligi nagu teine hääl, suhtluspartner, natukene meelelahutaja, mõnikord lohutaja ja nii edasi ja vot niisugune suhtluse tähtsus, see andis nagu julgust tekitada hoopis teistsugune raadioformaat. Kohe me jõuame selle teistsuguse formaadi ja teistsuguse kuulamise kogemuse pakkumise juurde, aga meie teine saatekülaline Jüri Jüri v kuidas teie raadiosse tulite? Mina tulin raadiosse niimoodi, et kõigepealt see raadio juba iseenesest oli selline ahvatlev asi, et raadio, raadio, raadio, kõik meiega kuulasime, teadsime, et lainel 290 meetrit on Eesti raadio ja siis ma läksin õppima Tallinna polütehnikumi, seal olid raadioside raadiolevi ja kui ma lõpetasin seda, siis tulin Eesti raadiosse. Millegipärast terendas silmades ikka see, et ma pean ise saama ka selle mikrofoni ette või taha või kuidas me seda tahame, eks ole. See oli nii nagu marjukesin praegu, ütles avanemine või mingisuguste muudatuste eellaine käis, et midagi hakkab toimuma, toimetajad käisid tohutult palju ringi ja mina tulin siis ma teadsin, et ma lähen sõjaväkke. Aga tol ajal olid reporter kaks magnetofonilt pisikesed ja rasked, millega daamid olid väga kaheksa kilo kaheksa kilose reportermakiga bussiga ja no ja seal ma olin siis väike tüdruk, ütlen ise teha ja ja mulle siis ütles arvatelt, no ja suhteliselt Lügazal kõrvaselt, et tead, et Jüri, sa lähed sügisel nüüd armeesse, aga helitehnikuks vot niuke imelik nimetus oli. Ja daamidel on nii raske, neid ma ei tea, mitmekiloseid, reporteri magnetofoni vedada, et vähemalt Tallinna piiridest ei ole nii hea, käin nendega kaasas tööle need ja noh, et mingit kvaliteeti salvestada. See lõi nagu tutvusringkonna täitsa, eks ole, et ma kogu aeg aitasin, jahitasini aitasin ja ja lõpuks siis oligi niimoodi, et järjest said ju valmis need uued ümber ehitatud stuudiot, kes kolmas oli kolmandal korrusel, see oli põhisaata töökoht. Aga kolm programmi tulipea ja nyyd kolme progranud oli vaja ju toimetajatele reporteritele täita. Ja siis oli niimoodi, et praktiliselt nagu heasidki raadiomajas. Hommikul kell kuus algas saade õhtul kell 12, kas siis, kui oli ainult üks programm, siis, kui tuli kaks programmi, siis oli niimoodi, et pool kaks lõppes öösel saade ja hommikul kell kuus sabilid jälle olema, eks ole, kohe kas on mõtet koju minna või ei ole mõtet. Siis teadustaja jalgratta ja töötaja, aga väga palju oli eriti uudistes ja ka lastesaadetest tuli teha jupiba. Noh, et tee sealt minna sinna, seal toimub selline üritus, nii palju ei jõudnud inimesetel ringi sõitagi, ma olen isegi sõitnud. Siis sõideti palju rohkem ringi kui praegu. Tohutult palju jällegi hõbehalliga, siis, eks olla jälle ole hea, mine vaata, et ei, me ei peaks pärast taastama midagi. Hõbehall oli väga oluline, hõbehall oli raadiobuss, tehnikabuss, kus oli sees kaks suurt makki, ikka need suured makid, kus oli siis helitehnik ja siis selle kogu selle asja nii-öelda ülemus oli Ventsel, kes oli väga populaarne mees raadios ja see oli hõbehalliks värvitud ja see oli hõbehall olnud ka juba eesti ajal enne sõda. Eesti Raadio oli peal eesti raadiumite, mingi nõukoguderattad tahavad, Eesti Raadio oli peal ja siis sõbral buss sõitis kuskile sisse. Siis see oli niisugune lausa pidulik hetk, inimesed suhteliselt hirmus hästi. Nii oli, mis aasta see oli, kui te teadustajaks juba tulite? Ja pärast sõjaväge ma tulin siis taga siin nagu Aado Slutsk mind kutsunud olid ja küsis, et millised on mu plaanid, plaanid olid minna õppima, peda millegipärast Tartu mind eriti ei tõmmanud, aga peda noh, et Tallinnas on ülikooli olemas ja, ja ma tahan minna siis sinna. Ja ma teadsin enam-vähem juba ka, et ma saan sinna sisse ja tema ütleb selle peale, nii et me siis põhikohaga ei võtagi, et me võtame sind lepinguga, siis sa saad stippi ja saad töötasu siin ka. Aga et siin mingit vahet ei ole, sa saad alt sissepääsu loa, seda pikendatakse kas iga poole aasta järgi või midagi taolist ja siis hakkaski tulema see samase Mitme programmilise saatekava loomine. No eks me olime kõik nagu see toimetajad, reporterid, saate, tehnika, personal, me olime enam-vähem kogu aeg koos, kuidas tuleb välja ja mida me peaksime tegema, mis seal veel siis tuleb. Paar korda oli midagi niisugust kiira, siis ta oli Panova eelnenud oli Kiira Kahn kiire kiire orkaan ja ja kuna mina olin ju laulnud Kaljuste lastekooris. Ma olen laulnud Estonia poiste ansamblis Venno lauluema oli meil 20 esimeses koolis sealsamas kõrval kohe ja ikka kasutati kohalisada kooli ära kõige lähemal kätte saada küll õpilasi küll küll kõiki teisi, eks ole. Ma käisin ära eesti kunsti kirjanduslikaadil lastekooriga koos Moskvas laulnud olen nii-öelda siis ka suure teatri laval, noh, võib ühtepidi kergelt nina püsti ajada, aga, aga see oli tore, sest see oli jälle niisugune kollektiivne tegevus ja laste korral ikka väga võimas koor, kui ikka niimoodi võtnud ta, see oli nüüd pidu Tõnu Kaljuste. Ja liig Kaljuste oli ju saatejuht, raadios organiseeris kõik see need toimuks, ei jookseks, eks ole. Ja vot siin tekib nagu mingisugune tuttavate ring on ka, kusjuures nii mõnigi kord tuleb nüüd see toimetaja, et tal on, see materjal on peaaegu valmis. Muide, kõik materjalid lindistati suurde kar, eks ole, see oli suureng, suured puhtad, ilma kleepeta lindid, ma olin täiesti ilma lõikamat, suured, need kleebiti kinni, peatoimetajad kuulasid üle, eks ole. Ainus, kes pidi nüüd natukene veel päästma, kuis andis päästa, oli diktor või teadustaja Ivar Trikkel hakkas algusest peale rääkima, räägib diktorist, diktarit on seal kusagil meist hästi kaugele, meil on teadustaja ja teadustaja töö on vot see see ja see ja kolmas, viies ka. Ja kui nüüd oligi vaja toimetel olin vaja merega kiiresti saatesse saata siis ta tuligi, rääkis minuga kokku, et teadet sa ütled küll, et siin Tallinn kell on, eks ole. Aga nüüd ütled sinna, nüüd kuulete seda saadet ja võisid lugeda, kuis esimese või teise lauset, noh, et sellest tuleb. Sest tema andis nüüd oma selle lindi juba ära, see olid kõik, kuulatakse, tohtis saatesse minna ja lõpetasin käele, mina siis ütlesin nii, et te kuulsite, et vot selle saata tegi siis nüüd siia toimetaja midagi taolist jälle kuulmiseni seal, kui oli keerukamad või niuksed sissejuhatused vahel olid seda pool neli ja see on tervelt üks minut, eks ole, mida sa pead lugema. Siis oli juba noh, nad kokku leppida, et teeme siis niimoodi, teeme ära, ei tohtinud ju midagi jääda, see aeg oli ette nähtud. Ja tol ajal oli ka see periood veel, kus mindi lühikestele juppidele 15 minutit sõna 20 minutit, 25 muusikat, eks ole, siis kõige hullem sõna on, mul tuleb kohe järsku meelde, oli meeleolumuusika kontsert, meeleolumuusika, kontsert, minuti temaga probleeme ei olnud kõikidel teistel peaaegu et oli seal Meltum ütleme ka sellepärast, et kõrvale tuli soomlane, eks ole. Kahes hoones teada, jah, ja soomlane ei jõudnud õigel ajal kohal, siis tunnelma, muusiki, kontserti alga, see oli ka veel siis meie lisakohustus pärast öeldi küll niimoodi, et te kuulsite tunnel, muusikat, kontserti ja meie ütlesime neile, olen muusika, kontsert on lõppenud ja kõik. Siis ma sain teada Ado Slutski käest. Et tehakse esimene teadvustada, et avalik konkurss, üks mees aiandiks naishääl ja mulle öeldi, et miks sa hakkad kusagile mujale, siis sa oled kõigega seotud, kui sa oled teadustaja juba Elfriede Ilves, ma olin näinud juba ilves vaatas kergelt skanti antud tuntavat osa tundma. Tehniliste aitasin nii kogu aeg teha ja mulle öeldi, kes järsku sina oled võitnud selle meeshäälekonkurss siia Maritan võitnud naisale konkurss märitega Tšanova kallasmaa kallasmaa ja mis aastal see oli, see oli 1965, siin kõlas Elfriide Ilvese nimi, tegelikult oli isegi noh, niisugune mõiste, Eesti raadiohääl, Eesti Raadio ja need kaks häält, mis olid tegelikult eesti raadiohääl, naised olid Aino, rippus Elfriide Ilves, Aino rippus, oli rohkem niisugune, natukene heledam, väga niisugune täpne, sellise just täpsuse korrektsuse kehastus. Aga Elfriide Ilves, madal, mõnus mahe sihukene, sametine hääli, et kui Elfriede Ilves teadvustas siis estraadi tuli sulle tõesti nii, lähed. Ta oli kuidagi rahulik ja soliidne ja luges Rohtimisest kunstilisi materjal, eks ole, tema oli nagu sinnapoole, rohkem nagu kaldu. Nonii, koik tuli hiljem natukene ka väga hea häälega jälle oli. Ja mina lugesin siin ennegi siia, tulin kokku, et meid oligi 10 praktiliselt, eks ole, noh, 12 vahepeal, aga see, ja see 10 püsis oma kuus aastat muutumatult absoluut 10 12 teadlaste ja me saame kuulates helilõiku. Meie kool kui palju uhkust ja rõõmu neis kahes sõnas, kui lausungeid võõrastele. Täna jutustame sellest, mida tähendavad need sõnad neile, kes mõtlevad meie kooli all Tallinna polütehnikumi. Muutumatu järjekindlusega lähenevad kellaosutid poolele üheksale. Selle teadmise ei ole vajagi vaadata suurele elektrikellale polütehnikumi igal korrusel vaid meest, lihtsalt pilk aknast tänavale, kus iga rada üle kevadisel Tõnismäe Tondil. Lilleküla poolt Kingissepa tänaval toob komsomoliväljaku äärsesse kõige valgemasse koolimajja sadu pruunis kollase randiga vormimütsi, poisse ja tüdrukuid. Kõikjal üle kogu vabariigi. Oleme tulnud siia õppima tänapäeva kõige edasi Piivama teadust. Tehnika. Siin on rahvast üle 1000, kuulake, kui palju hääli tuleks veelgi rohkem kui ainult selle seinalt mahutada suusad. Arhiiv räägib, et oma olemasolu 40 aasta jooksul on tehnikum vahetanud asukohta 25 korda. Ja ega see ruumipuudus lakkagi meid jälitamas, sest tehnikasajand vajab üha rohkem tehnikuid. Suur aeg nõuab suuri tegusid, sinul tulevane tehnik, kes sa praegu konspektid kaenlas, ootad uue koolipäeva algust. Kõlabki see jah, hea oleks öelda kooligel kuid tehnika on ka siin vana, kella lasknud puhkama minna. Koridor jääb vaikseks ja kooli 20 õppekabinettide uste taga asutakse arutama probleeme peaaegu kõigist teaduse ja tehnikaküsimustest. Nii alustas Jüri Jüri vee 1961. aastal ühte oma noortesaadet Tallinna polütehnikumist. Marju Lauristin kommenteerib. See oli muidugi seda kuulda, et tekst oli ette kirjutatud, loeti teksti maha ja see, see komme oli tegelikult üsna pikalt, mitte sellepärast, et kuidagi mingi kontrolli pärast, vaid nagu ma ütlesin, ka see tekst oli väga tähtis, teda viimistleti. See aeg, kus hakati vabalt mikrofonist lobisema, oli veel kaugel ees. Seda seda siis ei, ei olnud nagu kombeks. Ja natukene mõtlen seda nihukest intervjueerimise liberaliseerimist küll oli, intervjuusid enam ette ei kirjutatud, aga sellist vahetekste mäletame Jaan rusika kirjutasime lõputult neid lauseid lihvisime, kuidas nad kõlaksid paremini kui praegu kuulatavad kõlavad tegelikult väga kunstlikult. Me saame kuulata veel ühte lõiku. Küll ristuvad Tallinnas kõik trammiliinid ringliiklus jaotab auto voolu linna mööda laiali koplis tundile ja, ja Kadriorg ja nii edasi. Pääseme voolust läbi. Jõuamegi parajasti Vana-Virunurgale, kui meie ees peatub Lvovi autobussitehasemärgiga iludus. Nii ja nii palju iste ja seisukohti. Esiklaasi kohal on silk. Tallinn, Merivälja. Võtame aknal platsi. Konduktor vajutab kellanupule, võib sõita. Möödume kaubamajast. Järgmine peatus on Kreutzwaldi tänav. Ja. Nii ei olegi tähele pannud, kui buss sujuvalt Kreutzwaldi tänavast Narva maanteele keeras ja juba helgibki rannaäärse haljasala sirelipõõsaste vahelt meri. Järgmises peatuses mahaminejaid palju. Lauluväljak kirevad eri suurustes plakatid reklaamivad laululaval näitusesaalides. Vabariikliku maastikumaalinäitust, paviljonidest ja väljas võib aga tuttavaks saada tööstustoodetega, tee-ehitusmaterjalide ja muude proosaliste, kuid mitte vähem huvitavate eksponaatidega. Hiljaaegu lõppenud portreenäitusest räägivad aga üle kleepimatult plakatid. Ja üldse on siin linna üks suurem näitusesaal. Meil tuleb Hest ruttu kõnelda, kui kõigel mööda vilksatavad, mõne sõnaga peatada tahame. Meil ei hoopiski vahele kaugetele kuulajatele tuntud Latherme tubakavabrik. Nüüd on nende ruumide peremeheks rahvamajandusnõukogu elektrotehnikateaduslik uurimisinstituut. See on Eesti üks uuemaid teaduslikke asutusi kuid juba on siin välja töötatud seadmed jõudnud ära teenida hea kuulsuse. Kui aga praegu siiasamasse ehitatav uus hoone valmis saab, võib noorinstituut tõelisi täismehe samme teha. Sattusime seda jutuhoogu, et ei olnud mahti vahepeal autost väljagi vaadata. Kuid ega autobusi voogu väiksem pole. Kõik see, millest me eales vestlesime, on juba kaugele seljataha jäänud. Ja Espul peaks aga peatselt paistma hakkama Pirita kloostri kolm nukk siluett, meri, mis kogu selle sõidu ajal on bussiaknast sisse sätendanud tähendab nüüd aga kaugemale ja varsti varjavad piirid. See oli lõik saatest, mis oli eetris 1962. aastal. Vikerraadio sünnini jäi veel viis aastat. Mis oli see teistmoodi kuulamine, mida vikerraadio lootis oma kuulajale? Kuna see oli kuulamine, mis ei olnud suunatud mingisugusele väga konkreetsele uudisele suure kodumaa tähtsatele saavutustele vaid just niisugune kuulamine, mis on niisugune mõnus, see on seotud just sellise igapäevakeskkonnaga suhtlusega, mis on nagu normaalsete loomulike inimeste vahel, mis ei puuduta ainult neid suurriiklike asju, vaid rohkem kultuuri, kindlasti rohkem ka sellist igapäevaelu. Need esimesed uuringud, mida tehti, need ju näitasid just seda, et ega inimesed nendest nii-öelda suurtest teemadest nii väga ei hooli. Väga suur osa oli vikerraadiokavast, muusikal kindlust, kas seal oli üks põhjus see, et hakati kuulama mööda, meresid seilavaid piraatraadiojaamu salaja võib-olla rahade luksemburgi? Ei noh, see oli lihtsalt kuulatigi neid raadio sellepärast et inimesed tahtsid ja muusikat ja muusika on ikka inimese elus väga suurel kohal ja muide, peab arvestama seda tollel ajal ka juba koolis ikka väga palju elavat muusikat. Keegi võib-olla ei usu, aga mina lõpetasin keskkooli Tallinnas 57. aastal. Ja siis meie koolipidudel mängis Tombi suurt džässorkester ikka tõeline džässorkester, tõelist svingi, kus sa oled ikka oma suured mängijad nagu seiger ja, ja Laansoo ja kõik ja need käisid näiteks koolitantsupidudel mängimas ja noh, hääd selles mõttes hääd muusikat ikkagi oli juba kuulda ja oli harjutud sellega ja lauldi ise palju ja plaat hakkas jah tulema ka juba välismaalt ja ühesõnaga, muusikal oli ka see niinimetatud kergel muusikal oli juba väga suur eluõigus, ei lauldud, ei kuulatud mitte ainult teid, majovski, laule ja marsse. Muidugi inimestel oli ka kodudes neid vanu plaate, mina mäletan lapsest peale, Paula, sul on poisi pea niuksed. Ja niipea, kui see õhkkond läks kergemaks, tuli see kõik ju välja ja rahade oli loomulikult see koht, kus oli ka harjutud ka enne sõda ikkagi just ka muusikat kuulama. Ja Eestis oli ju saanud, tahaks juba see lauluvõistlus, see asi jah, nii et olite Estonia kontserdisaalis ja olidki juba terved suured grupid nii ansamblite kui ka solistidena olemas ja millegipärast ansambli laul oli teistest väga tuntud laine, kas või võtame sellelegi terras Venemaal Harglas ohutu suur, eks ole, aga koolide, selle samuti igas koolis olid oma, minagi laulsin oma koorile tüdrukut ansamblis ja ja peale selle siin ikkagi ei saa unustada seda, mis meie sellest jutust ka natukene siin enne sellest saatest välja paistis, et väga palju kuulata Soome raadiot. Väga palju käivad soomlased, Soome raadio oli ju kogu aeg peal nii-öelda ja Soome raadio, muusika, Soome kergemuusika ka kõik need väga kauneid valsid ja tangot ja nii edasi. Need kõlasid eesti kodudes hommikust õhtuni. Ja seepärast oli ka väga loomulik, et noh, see stiil, Eesti raadio muusikavalikustiil ja Soome raadio muusikavaliku stiil, need olid suhteliselt sarnased. Ja me hakkasime siis tegema aga niisuguseid populaarseid saateid või populaarseid kontserte, kus meieni tippsolistid esinesid ja esineti eesti keeles, praegu on ikka läinud eesti keele kasutust tohutu tagasi. Ma saan aru, et noh, hea küll, peame valdama ka inglise keelt ja kõike, aga tol ajal need olid laulud, mida kõik laulsid. Ja muidugi horoskoop tuli varsti ja oli aeg kui kohapeal, aga siis oli ju nii, et noh, alates kolmeaastastest lastest kõik laulsid, horoskoop kõikidel olid sõnad peas, kõikidel olid viis selge ja, ja Pikaga kogu aeg laulsid, jootsid järgmist sellist üritust ja jälle laulsid. Ma mäletan, ma tulin Tartust, ma olin juba tagasi siis raadiost läinud tagasi Tartusse tantuuri ja tulen nädala lõpul koju ja mul olid siis tütred, olid väiksed, nelja-aastane tütar tuleb vastu kõva korraks Vaids, aids alla, minuga skoobi kõige populaarsem selle, see oli nii hästi, palsam ema südamele. Nojah, see rameeto rameeto on ju lühend Raadio meelelahutus, eks ole. Ja see oli ju rahva hulgast täitsa, et seal kaimus noh, rahvaga seal toimuval raadioteatris siin saates vana raadiomaja kõige suuremas esimeses esindusstuudios teatrirahvast oli täis, eks ole. Seal oli elav trump. Jaagup oli selle lapilind ja noh, otsin pant ja Johan Saar, kes seda põhilist tegite Tootsena no nad nautisid täiega seda nihukest just nimelt seda niuksed vaba õhkkonda ja neid mänglevaid vormimist tekkisid. Mis muidugi ei tähenda, et see ametlik puudus, ametlik pole ikkagi, seepärast siin oli juttu, et tekkis programmi, eks vikertekkiski Kontrastina sellele esimesele programmiliselt, esimene praam oli see, mis pidi järgima seda nii-öelda Moskvast ette kirjutatud programmist kultuurineed ja need uudised, uudised hommikul vara ja arutati läbi, mis Moskva ütles, mis kõige tähtsamad uudiste järjekord oli täpselt ettekirjutatud kõik, aga vikeroli siis nagu niisugune meelelahutusprogramm just nagu mille kohta nii rangeid ettekirjutusi olnud ja neid sai siis programmi struktuuris, et kõike teha rohkem oma oma äranägemisel. See oli nagu jah, meeleolu programm. Aga seal ei olnud ta tühja midagi, et oleks nüüd keegi rääkinud, mingisugust tobedus. Ai, ei, blufi olid täiesti faktipõhine programm, aga ainult selle serveerimine oli siis selline, mis kutsus nagu selle kuule kontakti. Eks ta on praegune klassikaraadio võib-olla isegi lähen tolleaegsele. Katsume veel meenutada žanre ja saatesarju, mis vikerraadioga samal ajal sündisid. Leho männiksoo Postiklubi sai eluõiguse 67. aastal ja Leho männiksoo meenutanud ühes intervjuus, et selle poisteklubi ideega tulid Ülikooli žurnalistika tudengite juurde raadiost Helju Jüssi. Seal oli. Probleem oli selles, et poisid ei tahtnud pioneeriks astuda ja siis tuli leida poistele mingi teistsugune tegevus. See oli väga hästi välja mõeldud kogu süsteem ja skeem, kuidas poisteklubi töötasid. Nad said endale niisugused väikesed kloonid väga paljudes koolides ja maakohtades. Ja nagu Leho männiksoo on hiljem öelnud, et seal oli ka niisuguseid skautluse elemente. Oli päris selgelt oli skautluse elemente ja Johan Saar ma mäletan, ise oli suur skautluse-sugune fänn ja, ja ja peale selle teise selili tahtsin, ma mõtlesin ise ka veel noorte raades näiteks otsa välja Norte raadios näiteks niisuguse asja, mis käib siiamaani seal 100 päeva ball oli meie noorteraadio toimetusse ka Heljo Jüssi muide, väga paljuski algatatud, tema väga armastas selliseid nagu elavaid sündmusi, niisugust sündmust me tegime ise sündmuse, nüüd me räägime, et on meediasündmus, et see on nagu midagi nihukest ameerikalik tegelikult me mõtlesime välja selliseid või võtame kõik needsamad spordivõistlused, eks ole, ja muud, mida siis ikkagi raadio algatas, kiski programmid keskel, mis oli täiesti omaette asi ja rammis ribad, samal ajal, kui ma juba nimetasin siin Andrus saatja demoregutsest Vicrygalisuta pigem tema, siis see diplomitöö, aga, aga see keskprogramm oli juba täiesti. Ma mäletan seda arutelu, mis tooniga peab rääkima, mis kella alla. Kõik need päha ajad ja need tulid ju järjest ja nad nagu avardasid kogu aeg seda suhtlusringi, sest mitte hetkelise informatsiooni täpsus oleks nüüd põhiline on aga just, et kuidas jõuda kuulajani, kuidas võtta vastu seda kuulaja reageeringud, see oli üks väga tähtis muusikal näiteks mis kellaajal, mis muusikat inimene tahab. Praegu on mõnikord üsna võõrastav kuulatav hilja õhtul, näiteks kui sulle elutuppa tuleb selline reibas agressiivne reibas hääl. Ma mäletan seda kuidasmoodi, mõtlesin, et, et kui inimene juba, see hakkab, kuulub voodis või kuskil pehmes tugitoolis, et seda ei tohi, ei tohi ta häälega kallale tulla. Niikuinii tunnistatud liider oli Elfriede Ilves. Ja siis, kui me pärast seda konkurssi juba nii-öelda eetri küpseti Aegi unimam tan-Maritega siis oli niimoodi, et tuligi teha vahet, kui ma rääkisin, et siin Tallinn kell on, siis ma pidin tõsiselt seda asja võtma. Ja kui ma läksin siis edasi, eks ole, vikerraadio peale siis oli juba nii. Tallinna vikerraadio tähendab rõõmu pidi olema lustipidi olema. Et nüüd hakkab jälle tulema, sest kuulaja, kuid tohutult täpselt see kuulaja kuulas. Ega me ei tohtinud ühtegi viga teha. Kui me vea tegime, siis me pidime tingimata vabandama, vaid tingimata parandama, mitte umbes niimoodi, et ja nii, et lähed edasi, ei andeksi umbes niimoodi anda. Andke andeks. Ja kas te mäletate neid tööpäevi sellest ajast, kui vikerraadio Alust jah, mäletan küll, sest see oli vahetult pärast seda, kui ma olin selle diktorite konkursiga kohale saanud. No minu jaoks muidugi raadiouudiseid ei olnud, sest kõik need inimesed olid juba n olnud, olid nüüd edasi ainult til riide, Ilves ütles siis, niimoodi. Näed Leo Martin Lõmala Martin leopard, pidin talle pearežissöör, jah, et sinuga räägi natukene sellest raadiospetsiifikast hääle tekitamisest hingamisest. No seesama asi, et paned ühe ninapoole kinni ja sinnapoole kinni, kolme nelja sõnaga muidugi rääkis siis, ütles ka, nii et ah, sul on ikka nii suur kool tagasi. Kaljuste lastekoor, mis ma ikka rohkem räägin, arvestades sellega, et sa suhtled, sa räägid ju kõikide nende inimestega, kes sind kuulavad. Nad peavad tahtma sind jälle uuesti kuulata. Kas see oli mingi suur pidulik sündmus, et avati vikerraadio, kas ülemused tulid ja surusid kätt või või pakuti šampanjat või? No võib-olla tänapäeval tõesti nii toimubki, aga siis me teadsime, raadiomaja oli ka esimene programm läks kolmanda stuudiosse, oli kolmandal korrusel viiendal korrusel, sinna tehti ju vikerraadio. Ja seal oli veel see probleem ka, noh, kentsakad, probleeme tuleb ka meelne. Lift alguses lifti ei olnudki ja oli vaja teada, et kui sa tahad eetrisse minna, siis sa ei tohi ähkidega. Puhkides oli üks asi ja teiseks ei tohtinud mikrofoni ees kunagi naerda, sest naer läbi mikrofoni kõlate nutmine. Ja siis on kohe need telefonid olid kõik suletud, telefonid ei tohtinud kusagil midagi olla. Kohe hakati helistama nii stuudiosse kui ka igale poole mujale. Mis selle diktoriga juhtus, miks ta nutma hakkas? Kolmandas oli nii, et me olime kõrvuti mees, naisdiktor, kui ühel midagi ei juhtu, siis teine oli laua all. Lihtsalt kadusin ära, Foonika kadus ka kõik ära, need püüdsime, tähendab naerma. Siis teine, teine läks kõrvale või laua alla või mitte kaasa naerda, kaasa naerda ja mitte tekitada, et nüüd on nutukoor, eks ole, just huvitavaid asju oli, ei tohtinud kasutada lifti, kuna lifti võis kinni jääda. Vanad liftid kolisesid logistilistes, eks ole. Noh, pidid tulema vähemalt siis pool tundi varem, kui sa riskisid liftiga, tullakse sinna kolmandale korrusele või viiendale või tulid jalgsi jalgsi, pidid harrastama, hakkasid jahtima. Populaarseim koht oli raadiomaja, kohvik Alkus kõik kui esimesel korrusel ja siis sa pidid tulema kolmandale korrusele, mitte lahkme puhklemisest, muidu tekki, selles mikrofoni efekt oli niisugune rumal, kuidas mood. Mikspärast nad nüüd nyyd jäävad, eks ole. Sest huvitavaid asju oli aga, aga samal ajal kese meeskonnatunne, ma ütleksin just nii, oli väga tugev, mitte ainult need saatesse andjad ja operaatorid, kes seal tegid ja salvestusi tegid ja see oli veel omaette. Need neli Mangetuhani, need olid nii nagu nelgiriidega Pyoksule suured jah, kuhu operaator pukki peali oli ta muidu ta ei ulatanud sinna midagi tegema lõikama, kõik välja, puhastama, kõik ära võtma selle puhtale lindile, ümber, kuulata, üleviseeriti ära, siis ta läks. Tegelikult oli see operaatori stuudio oli tegelikult väga oluline, sellepärast et suured saated mängiti. Kui oligi, mitte magnetofoni ja siis muusika sõna taustad ja need olid ju kõik erikohtadeta mängiti ühele lindile kokku, operaator oli tegelikult kunstnik. Mina mäletan meie operaatoritele pista Pärte mais turbeks olid tõelised kunstnikud kääride ja siis selle kleepe vedelikuga lindiliin, klindi linn, see täpsus, millega töötati, see kiirus ja näiteks pantigi saateid, Panther hirmus nõudlik. Nagu ma ütlesin, kõik rütmid, asjad, kõik pidid väga paigal olema, aga samas no see oli suur mootor, mis vedas seda linti ja need suured käärid ja kõik need, see kõik oli käsitöö. Ja, ja sellepärast see meeskonnatunne, see tekkis, loomulikult seal on tõesti koos tehtigi ega siis see, kui reporter käis väljas, tuli oma toormaterjaliga ega sellest ei saanud saadet ilma, et seesama monteerija on igatahes nimetati ei oleks siis seda kõike sellisena töödelujate lõpuks üks tervik oli ja see kuulajale sellisena kohale jõudes ja raadio kuna ta oli, ma ei tea, kuidas praegu on, aga ma usun, et, et natuke sellest ka jäänud raadio õhkkond, selles mõttes on jah, niisugune hästi meeskondlik meeskondlik ainukene koos ja mingisuguse, väga ühise ringini erialase, sellise nagu uh, kuusega seotud üsna kõrge enesehinnangu, et see raadiomajas töötamine oli väga oluline, nimetati Slutski mitu korda kestvad ka kõiki neid uusi programme vist sisse ja kõik Eesti jahja Aados Lutsk oli muidugi selle nii-öelda Eesti Raadio moderniseerimisest väga-väga keskne kuju. Omaette ka vastuoluline, sest et ühelt poolt tema oli see, kes vastutas nende Moskvas peab täitma neid korraldusi ja tegi seda mõnikord üsna nii-öelda karmisõnaliselt. Aga ta oli ise, noh, ma tean, nagu räägiti, ma nüüd ei ole seda kontrollinud olevat enne seda ise õppinud Prantsusmaal vist reklaami midagi. Total oli ikka niisugune noh, lai lai vaade sellele, mis üldse on võimalik eetris, ta püüdis seda järk-järgult siiski ellu viia, tõesti, nende uute programmide, kõige sellega. Nii et Lutski roll oli muidugi väga-väga suur, seovad mitte lihtsalt Münchenis nõukogude aegne mingi tuim tuim ülemus. Aga selleks ajaks graphicter juba sündisin, mina juba läinud, sest mina läksin 67. aasta algusest ära tagasi Tartusse filosoofia aspirantuuri. Viimane saade, mis ma tegin rahades, oli pikk intervjuu, meil oli intervjuusari, oli kooliajast, Nortraades oli baarse professori Bokovskiga, kes rääkis sellest, kuidas ta enne sõda õppis Treffneri pikalt, väga mõnus intervjuud. Pikalt rääkis ja siin juba Jüri nimetas, kuidas helistati, keegi valvas kuule, oli helistanud mitte raadiosse, vaid hoopis kuskil ülemustele kuidasmoodi Eesti raadio kiitis kodanliku kooli. Nii et mina olin juba Tartu ülikooli sisse saanud aspirantuuri, kui mind kutsuti pakkumiseks Slutski juurde. Ma sain Slutkilt ealisuguse. Kõva kõva kiirendas kiirenduse Tutsketes, te olete siin töötanud, pole ikka ideoloogia asut. Aga siin ei räägitud ideoloogiast, see oli kõige kummalisem selle asja juures, me teadsime, et on olemas kusagil Nõukogude jah, aga siin teda nagunii. See süsteem oli tegelikult ju niisugune, et see, kes kontrolli saadet, ei ole vegi, oli peatoimetaja. Palju räägitakse tsensuurist, tegelikult ametlik tsensuur oli väga formaalne, helistas üks tütarlaps või üks, üks proua istus nurgas oli paks raamat ees ja ta kontrollis täpselt neid konkreetseid asju ei oleks näiteks noh, kust linnud üle lendavad, näiteks linnuga parvede teekonnad olid keelatud nimetada seepärast, et see võiks olla sõjalise tähtsusega ja muud niisugust väga imelikud asjad, mida tema kontrollis, aga see nii-öelda ideoloogiline vastutus oli peatoimetaja peal ja siis sõltusse peatoimetaja julgusest tema enda missioonitundest, kui palju ta siis seda raami sinna peale surus või vastupidi, tegeles sellega raami avardada. Ja eks kõik, kes on sellele raadios töötanud, mäletavad erinevaid peatoimetajaid, nende erinevad erinevad diili. Mina mäletan just sel perioodil, kui mina olin, siis oli laine soe, kellelt sai siis selle viisa peale kleebitise pappkarp kinni pandi roll ja, ja teine oli siis enne Hiina kaks olid jaanipõhised tegelased. No ega kolmandal aprillil 1967 keegi ei osanud arvata, missuguseks vikerraadio kujuneb aastaks 2017. Jah, et ta on nii kaua ta on hoidnud ikkagi lippu väga kõrgel, sest kõik praegused uuringud näitavad, et vikerraadio juures kõige püsivam auditooriumiga kanal üldse Eestis. Ja kui palju on vikerraadio muutunud selle 50 aasta jooksul mitte ainult inimeste ja žanrite, aga ka põhimõtete ja väärtuste poolest. Kas kumbki saatekülaline söandab ennustada, kas vikerraadiol on eluõigust ka 50 aasta pärast? Me oleme seda arutanud. Ülikoolis uurijatega küll ja küll ja meil on ka küsitud, kui me oleme käinud rääkimas ja meie arvame küll seda, et seni kuni ikka inimese hääl ja inimese sõna on teisele inimesele oluline, püsib ka sedasorti raadio, sest et see, mis oli väga uudislike omal ajal kuuekümnendatel avastada, et raha ei ole propaganda, võib raadio on suhtlus, see on ikkagi praegu nagu aabitsatõde ja, ja sellist inimese suhtlust inimesega, inimese häälega suhtlust masina ei asenda kõiku osavuse masinal. Irile. No mina lähtun sellest, et kui ma 1970 läksin Tallinnas Pedas õppima siis oli noh, Ado Slutski ka nagu jutuajamine, kuidagimoodi need lahendame selle küsimuse niimoodi, et sa oled päevases osakonnas, päevases osakonnas on stipid ja kõik nii edasi. Aga tuled siis, kui sul on vaba aeg? Vot vaba aeg võib olla kuni kella kaheksani hommikul ja pärast kella kolmest õhtul kuni poole kaheni öösel, siis eks ole, vedasid siis programm teaduste graafikus ja panid graafikusse, selle graafiku tegi siis Elfriede Ilves. Väga palju tuli lugeda niukseid pea sisse, mis saate tegemise käigus oli, et oleks juba täiesti valmis ja lõpp oleks korralik ja, ja üks A4 leht, et lugeda oli kaks minutit. Meildik pikemat asja mitte ei olnudki siis olid olemas veel jäänud, noh, üle suureriigilised asjad, mida lugesid tavaliselt siis kes siin olid meil need suuremad Heino Irjas, Hans Kivilo, nemad lugesid neid parteikongressi, asjade materjali ja need olid muidugi kõige raskemad, aga nooremat Me ei tekkinudki sinna ligi, sest see oli tõesti väga raske seda lugeda. Aga noh, hakkame, me saime ja mis kõige kummalisem oli siis see, et siis kui ma lõpetasin just parajasti ülikooli juba. Me saime lõpudiplomid Estonia kontserdisaalis. Näen, et Elmar alasse oli kutsehariduse komitee esimehe ase täitis suka, seal jõhvist tuli õnnitlema, midagi taolist õnnitleb ja annab mulle paberi veel selle paberi peal on käskkiri määrata mind kutsekooli direktori asetäitjaks. Sest raadiokarjäär ma ütlen, sest tundus küll, et mis seal siis ikka on 24 tundi raadios olla, eks ole. Aga kui sul on kool kaika kaelas, no siis enam ei mõtle nii kergelt tega lihtsalt nende lastel. Kas te praegu ka vikerraadiot kuulate ja mida te kuulete? Oh hommikul tund aega ja, ja õhtupoolikul tund aega ja siis vaatan saatekava järgi. Ja kuna minul tuli tol ajal, kui oli Kaljuste, oli saatejuht, tuli lugeda ka venekeelseid asju, palju. Mulle öeldi, et sul rütmitunnetus on olemas ja venekeelse rütmitunne, kuidas siis oli liig kallist oli seks alati tulijale eriti head, jälle see saade läheb seal üle, ole hea, loe seal vene keeles siis Stepanov oli ainus lugeja, see oli Vene Draamateatri näitleja ja tema ei saanud ära tulla. Ja siis nii disainer tehtud. Koltunud ajaleht, Noorte hääl 1967. aasta aprillist pakub artikli vikerraadio asutamise kohta ja mustvalge tuhmiks muutunud foto vikerraadio esimestel eetripäevadel saate puldis istunud Viivika Esopist. Te olete kolmandat põlve raadioinimene ja jutustage, palun minu vanaisa, no see oli Eesti ajal isegi, ma ei tea, kus see Eesti raadios oli, kas Estonias või ta oli mõnda aega Estonia teatri hea, oli nagu püüdis jäneseid, kuna raadiotalis maksulised ja kes see raadiomaksu ei maksnud, need sassis trahvi või konfiskeeriti need need. Ja need on tulnud välja ka veel see, et ta oli mister x, kes noor Nendele tehnikahuvilistele saadetes andis igasuguseid nippe õppemidagi, nagu teha või vormistada või midagi niimoodi puutöö meisterdamist just täpselt mul on siiamaani ausalt öeldes alles ta tegi mulle terve nukumööbli fineerist peeglilaud kapid, kõik oli imearmas. Ma olen seda hoidnud, nii et ma olin kümneaastane, kui vanaisa suri. Ja siis töötas siin minu isa, tema oli insener. Aga see oli ka ikkagi enne sõda. Ja mina tulin Eesti raadios pärast keskkooli lõpetamist Tartusse, mitte sissesaamist 65. aasta oktoobri alguses. Kõigepealt ütlesin siis reporterite suurtelt markidelt ümbervõtjana ja sealt edasi, siis liikusin kõik kohad miseks, ate poole pealt olla sain läbida. Ja kolmandal aprillil 1967 te istusite vikerraadio saate foonikas ja kas tehnikasse saata The Foonika pult, mille taha te istusite, oli täiesti uus või see oli võetud nendest varudest, mis raadios juba olemas oli, minu meelest oli ta uus, aga ta oli absoluutselt täpselt ja mitte mingit probleemi tekkinud nüüd heli tehnikul orienteeruda selle puldiga, kuna all esimesed programmis on täpselt sama pilt, täpselt sama põldpõhine, vaatasin, olid detsi Bellid, siis need ertsid olid kaks stuudia mikserit ja siis oli neli make mikseri. Makid olid kahe kiirusega pidi jälgima seda. Ja niimoodi see programm töötas meil poole viiest üheksani minu teada ikka üle aasta oli ta niukse lühikese programmiga vikerraadio foonikas töötas kaks helioperaatorid korraga või te olite üksinda üksinda. Meie lühikest tööaega ei võetud teist juut, olin seal üksinda, te pidite jõudma võtta kastist fonoteegi lindi, aga need olid valmis pandud. Kõigepealt, kui sa läksid saatesse, siis Alt foonikas toodi sulle täpselt saatekava järgi lindid ja siis sa panid need ühesõnaga programmi järgi niimoodi riiulisse. Nii et kui sa hakkasid tööle, siis sa lihtsalt järjest võtsid sealt. Võtsite lindikarbist lindi välja, panite selle magnetofonilt ja, ja mul on praegu veel käes jõnks, kuidas siis käis, lind käis läbi helipea helipea ja reise ja külgegi rohelise otsaga siia kinni ja siis pidid vaatama, et mis lindi peal, mis kiirustan et sa õige kiiruse paned, jäidki oleks õigetpidi ja et ta ei saa teistpidi lint olla. Ta ei saanud teistpidi olla talijaid, ühtepidi siis kaks nuppu alla ja siis oli stardivalmis siit selle ja siis oli nii, et sa pead puldis, tõmbasid ainult mikseri peale ja Intaks jooksma, jälgisid ainult tugevust ja kui lugu oli eetrisse mängitud, siis ta automaatselt keris tagasi ei, ikka tõusid ise püsti, võtsid selle punase lindiga see laperdes lõpetas selle ära ja siis panid tagasikerimise nuppu. Keris tagasi, võtsin lingi ära, panid kassette, kleepisid enda allkirjaga ja kuupäevaga pandanderali peale jälle paksu liimi, nii et niimoodi iga lindiga väga palju ei olnud. Et sai ainult puldis istuda ja ei, no ei tegevust jälgida ei, aga selle aja, kui see kolm minutit sul nüüd üks lugu mängis, siis sa selle ajased ja Põldis istuda või kui tulid mingisugused teated või, või seal uudised või noh, siis juba tulid need Greklaamikesed ja väga palju asju, muuseas oli ka lindistatud, ma vaatasin siin mingist kavas oli mingi rameeto vastame kohe, Rameeto leiubüroo, kadunud kangelane, see oli ühes lingis, eks seal pidigi olema niisugust meelelahutust ene jaoks vikerraadio kantsoluuts, asu toodigi. Ta oleks meelelahutuslikum, et seal oleks kergemat muusika ja seal oleks nalja ja no näiteks siin on pildid ja Peipsi rannas tema. Ma mäletan seda, kui sellest juttu oli, et see peab olema niukene Kerge ja kirju nagu vikerkaar. Kas uue kanali esimene tööpäev oli kuidagiviisi pidulikum, kas peatoimetajat rivistasid eelile taha ülesse ja ajendasid teil olla tähtsal hetkel? Ei, ei, absoluutselt mitte selleks nagu ühesõnaga, nagu sujuvalt lihtsalt läks siis. Ja mulle tundub, et tööväline seltskonnaelu oli vikerraadios ikka see, mis garaadiumas kinni hoidis. Oi teate, see oli esimesest päevast siin ei olnud vahet, kas ta toimetaja, kas ta on operaator, kastantik, diktorid, tegelikult toitsid distantsi, nemad olid nagu klass kõrgemad. Aga kõik need helioperaator, kes need linti lõikavad ja atsetooniga kinni Liivivad, siis ma mäletan, oli parim oli Krist, aga see oli teisel korrusel, olid nemad. Aga kriit, see oli selline nagu üks pere, see oli tõesõna, nagu mesilaspere, seal ei tehtud mitte mingisugust vahet ja selle lühikese aja jooksul oli neid väljasõite või või selliseid ühisüritusi oli üle mõistuse palju. Kas te tänapäeval ka vikerraadiot kuulata kuulad iga päev, mida te kuulate? Kuule reporteritundi näiteks. Munanemad lemmikud Arp Müller on teil onu ja Arp Müller on mul täielik lemmik. Muidugi teie. Ma valetan, kui ütlen ma teile seda raadiot palju, kuuler, sellepärast et eks omamoodi tõmbab see televiisor, teine asi on arvuti ja ma olen muusika suhtes kohutavalt valivaks läinud ja mind häirib. Ma ei oska seda vikerraadio kohta öelda, aga mind häirib raadiotes see, et see sealsamas on see nivoo nii tugev, et ma pean maha keerama ja nõrk, et ma pean peale keerama, sõna on nõrgem kui muusika ja ja nii, et ma ei kuule, ma ei kuule, ma pean jälle peale keerama, et kas siis ei jälgita, nüüd siis seda väljuvat helitugevust, sina tõid, meil automaatika automaatika, seda enam ei tee, inimene. No kuulge, jätke inimeselt faa alles. Saate operaator viivika neitsi nimega Vahtel palus lisada, et esimesel saatepäeval kogunes uue raadiokanali eetrisse minekut tema juurde stuudiosse vaatama kogu tehniline teenistus, kes oli varem päevi puldi häälestamisega vaeva näinud. Saated vikerraadios on lõppenud. Head ööd. See teadustaja Urmas Liivi häälega signatuur kõlas vikerraadios viimati seitsmeteistkümnendal detsembril 1998. aastal. Sealtpeale on saated vikerraadios hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Saated ei lõpe vikerraadios kunagi.