Aasta 2017 on eesti algupärasele ooperile olnud armuline. Sündinud on tervelt kolm uudisteost, mille autorid on nimetanud ooperiks. 22. aprillil esietendus Vanemuises Sadamateatris Märt-Matis Lilletulleminek. 14. juulil esietendus Saaremaa ooperipäevadel Rein Rannap, nurjatu saar ja 23. septembril oli Rahvusooper Estonia laval Rasmus Puuri pilvede värvide maailma esiettekanne. Lisaks on sündinud veel ka mõningaid nooremale vanuserühmale mõeldud teoseid, mida me selles saates ei puuduta. Helikaja stuudios on Raili Sule iija Remmel saale kareda ja Kerri Kotta. Kõik need kolm nimetatud teost on muidugi juba päris palju tähelepanu pälvinud. Neist on kirjutatud erinevaid arvustusi ja üks küsimus, mis päris mitmega neist on esile kerkinud, on just see, et kuna nad on niivõrd erinevad, kas nad üldse mahuvad ooperižanri vihmavarju alla? Kõigepealt võiksimegi arutleda selle üle, et kas on üldse oluline, kuidas mõnda teost nimetada. Kerry. Ta on oluline selles mõttes, et ta loob mingisuguse ootuste horisondi kuulaja jaoks ja ekse ootushorisont jälle ka natuke erinev, sõltuvalt siis kuulajast, mida kellegi jaoks ooper tähendab, aga jah, et kuna tegemist on tõesti kolme niivõrd erineva teosega, siis võib tõesti öelda, et mingis mõttes hakkab see nii-öelda žanri määratlus oma oma sisu kaotama küll või on ta juba üsna nagu ära kaotanud, nii et see ei ole enam kuigivõrd informant Aktiivne endalt, informatiivsem on siis ikkagi helilooja nimi, eriti kui on teada, mis valdkondades ja stiilides ja missuguse helikeelega ja kuidas ta siis nii-öelda omaloomingulisi ideid vormib. Jah, ma arvan, et ta peaks olema oluline selles mõttes, et ta ikkagi nagu signaliseerib, et mis on oletatav positsioon, millelt nüüd mingisugune lugu jutustatakse, aga jah, samavõrd ilmselt tänapäeval mängib kaasa ka ikkagi helilooja nimi ja, ja see, mida me temast teame, mis ta varem teinud. Ja samas väga sageli megateatrisse minnes ei tea, kes on see helilooja ja see kehtib ka näiteks välispubliku kohta. Ja Remmel. Me võiksime isegi seda vaadata mitte ainult Eesti kontekstis, vaid püüda natuke laiemalt vaadata. Võib-olla ütleme Euroopa kontekstis, et mis nagu ooperimaailmas üleüldse toimub, seal on nagu skaala kaks äärmust, üks on siis niisugune ülimalt eksperimentaalne ooper, kus kasutatakse igasuguseid äärmuslikke võtteid, nii muusik, kas lavastuses keeratakse pea peale ooperi puhul sajandeid kehtinud standardeid? Tulemus on teinekord võrdlemisi arusaamatu, võrdlemisi raskesti jälgi. Ta on ka positiivseid näiteid, kut skaala teises otsas on siis selline uuslihtsus või ülilihtne nagu multifilm, siukene kergesti vastuvõetav. Ta on selline plakatlik ja siis seal keskel on siis mingisugune noh, minu arvates võib-olla äkki kõige parem suurem osa sellest ooperikunstist, sest vaata ooperiga nii, et tahad või ei taha, ta on oma traditsioonidega niivõrd tihedalt seotud kõik žanrid niimoodi ei ole, aga ooper vot on ja kui sa hakkad seal tegema täiesti mingit erilist tsirkust, siis tulemus võib teinekord olla täiesti segadust tekitav, arusaamatu just nimelt. Ja veenmisooperi puhul siis ka minu meelest jube tähtis. Et olgu või kaasaeg, kus peab kirjutama midagi jälle nagu täitsa ennenägematut, ennekuulmatut, puhu uut, aga, aga see ei ole nii lihtne. Eriti võib-olla siis ühe kõige keerulisema žanri puhul, nagu on ooper näiteks ei saa ära lõhkuda libreto, ooperi puhul ja dramaturgiat. Ma räägin praegu üldistavalt, ma ei too mingist otseseid näiteid eesti ooperikunstist, eriti et kui ära lõhkuda libreto ja see on ainult nagu sihuke teadvuse vool või selline assotsiatsioonide jada või niisugune lihtsalt atmosfääri loomine, sellel on oma võlu, aga jälle raske on jälgida, sest see story laiendab tegelikult jooksma ooperis, et see oleks hea. Ja et kõik need aspektid on kootav keeruliselt, kui juba vaadata Euroopat, kus ooperikunstil on ju selline minevik, meil sellist minevikku ei ole ooperikunstil need probleemid, mis seal on samuti võrdlemisi suured. No selge on ju see, et ega siis Eestis ei saanud kuidagi väiksemad olla. Saale karedam. Ma tooksin siia sisse pisut teise vaatepunkti ja kui te lubate, siis vaataksin neid kolme algupärandit nii-öelda ühiskondliku tellimuse perspektiivist, et tahame või ei taha. Aga need kolm algupärandit tegelikult väga hästi kajastuvad neid protsesse, mis meil on ühiskonnas praegu aktuaalsed. Ühest küljest Märt-Matis Lilletulleminek ülinõudlik teos intellektuaalselt vaimselt väga huvitav, muusikaliselt väljendab neid protsesse, kus siis mõtlev ja südametunnistusega osa ühiskonnast püüab jõuda siis nende probleemide juurteni, kus me ühiskondlikus kõikehõlmavat kriisis praegu oleme. Ja teisest küljest on siis meil kaks hoopiski nagu teisest servast teost. Rasmus Puuri pilvede värvid, mis on niisugune kommertsiaalne rahvusromantiliselt pateetiline tellimus ja siis Rein Rannapi ja mul on isegi raske öelda, mis žanrid on tegemist nurjatu saar, mis tegelikult kahjuks peegeldab ühiskonna progresseeruva infontiliseerumist. Raili Sule, kui ma hakkan neid vaatama neid kolme ooperit siis või, aga ma olen nõus, et ooperil on omad traditsioonilised nõudmised siiski aga et siin on kolm täiesti erinevat generatsiooni esindatud kahekümnendates aastates Puur, neljakümnendates Märt-Matis Lill ja kuuekümnendates Rein Rannap. Et seal on ka nagu mingisuguse läbilõike erinevate generatsioonide nägemusest, üritaks veidi defineerida või vähemalt siin laua taga omavahel arutleda sel teemal, et mis meie jaoks ikkagi defineerib selle ooperižanri. Noh, väga sageli on just arutletud sel teemal, et mis on siis muusikali ja ooperivahe, et ka Rannapi niinimetatud ooperi esietenduse eel see arutelu üles tõusis. Rannap ise põhjendas, et kuna selles teoses rohkem lauldakse, kui räägitakse ja särand retsitatiivi sean orkester siis tegemist ongi ooperiga. Näiteks võib tuua ka sellise päris kuulsa New Yorgi muusikakriitiku nagu Antoni Tomasiini definitsiooni, kelle sõnade kohaselt on siis kui ooperis tegevust edasi muusika siis muusikalis teeb seda tekst, ehk siis sõnad. Kui seda definitsiooni üldse kuskilt otsida, siis peaks ikkagi tulema muusikast ja ooperi puhul on ilmselt tõesti ikkagi see üks keskne momente, et muusika peab olema selle dramaturgia ja selle narratiivi nagu põhikandja ja et kui me seda siis lavastame nii-öelda reaalseks etenduseks vormima, et siis me ikkagi teeme seda suuresti lähtuvalt muusikast. Loomulikult libreto on see, mis oma raamistuse seal annab ja kõik, aga muusika on siiski ikkagi esmane. Ajalooliselt kahtlemata on see nii, sest tegelikult on ju jäänud ka tänapäeval väga sageli mängitavateks just need ooperid, millel on tõeliselt hea muusika, dramaturgia, libreto võib-olla kunagi ei olnudki nii oluline juba sellest seisukohast, et kui ka ajalooliselt on ooperipartiid kirjutatud suurema ulatusega, siis teatavasti on füüsikaline tõde kõrgetel sagedustel, inimkõrv ei olegi võimeline häälikuid eristama, see juba iseenesest tingib selle, et ajal kui olnud võimendust, siis muusika oli tähtsam. Loomulikult on 20. sajandil juba väga palju asjad muutunud. Ma tooksin jälle sisse natuke teise vaatenurga. Iga kunstiteose puhul on vähemalt minu jaoks esimene küsimus, miks on see kunstiteos loodud, mis on selle kunstiteose sõnum. Ja siit lähtuvad kõik järgmised tasandid. Kui see, miks küsimus on tegelikult loojal jäänud lahti mõtestamata, siis ka need järgmised tasandid paratamatult laperdavad. Kui me tuleme nüüd Märt-Matis Lilletullemineku juurde näiteks siis siin on helilooja, kes on ühtlasi ka kaasLibratist tähendab väga olulisel määral kaaslbratist loonud küll ka teatavas mõttes niisuguse mitte traditsioonilise pere, kus on libreto taga väga suur roll. Ja esimesel hetkel võib tunduda, et sõna on võib-olla isegi liiga domineeriv. Aga kui minna nagu sellesse struktuuri sisse sisse libreto on väga hästi komponeeritud alusmaterjalina ooperile ja seda kannab ikkagi väga tugev soov minna väga sügavale selles teemas, mis on vaetud selle ooperi fookusse, ehk siis mis on see inimkonna ürghaav mis on see põhjus, miks me oleme omadega sinna, tooksin Hasso Krollilt juulikuu Vikerkaares toodud mõte, et tegelikult nüüd maailmalõpp on juba olnud. Et miks me oleme sellises olukorras, kus me just nagu ei näegi enam väljapääsu sellest kriisist ja sõda, kui see kõige niisugusema sügavam alghaav või selle sõjafenomeni arhetüüpne lahti võtmine on see, mis on siis alus kõigile nendele järgmistele tasanditele ja mis on ka kõik järgmised tasandid õnnestunult üles ehitatud, nii et sellest saab tervikteos, mis vaatamata oma mitte traditsioonilisele struktuurile ooperi kohta kannab ja annab väga tugeva kunstilise kogemuse vaatajale. Aga kui me nüüd läheme teiste teoste juurde, siis siin rääkimata, eks ole rannapist, aga ka Rasmus, Puuri pilvede värvid puhul on tegemist mingisuguse pealiskaudse teema riivamisega, on nagu need kõige sügavamad küsimused jäänud loojale endale esitama. Ja seetõttu kõik see arhitektuur, mis nüüd järgneb sellele alus küsimuse esitamata jätmisele, see paratamatult ei saa olla ka tugev. Olles kuulanud mitmeid Rasmus Puuri intervjuusid, võiks siiski ka arvata, et see ta valitsust, selle temaatikat, sellel on siiski põhjus, et võiks ka tegelikult arvata, et ta siiski on endale küsimusi esitanud. Vähemalt jah, et mis eesmärgiga ja mis küsimusi esitades kunstnikele siis loob helilooja selle siis ükskõik milliseid reegleid kasutava teose. Et kõige sellega seoses tekib väga palju väga segaseid küsimusi tegelikult, sest et kes esitab endale väga tõsiseid küsimusi, nagu näiteks Märt-Matis Lill oma tulla minekuga ja ma tahan siin kõrvalmärkusena öelda, et räägime sel aastal siis lavale tulnud kolmest noh, nii-öelda ooperižanrilaadsest teosest, siis siin on tegemist kahtlemata tippteosega tullemineku puhul ja seda on palju vähem võimendatud, sellest on palju vähem räägitud. Aga nii sisuliselt kui ka kunstiliselt õnnestumisel on see väga hea teos, mis ma arvan, et jääb ka meie muusika ajalukku väga kindlalt pidama. Seda suurem on see kontrast teise kahega, mis on nagu hoopis teises laadis ja sellises võib-olla teatud määr kommertsiaalses laadis. Aga tulles veel tagasi selle eelmise jutu juurde, mis ma tahtsin öelda kõigi nende aspektide arvessevõtmine tekitabki väga suure, väga segase pun, Travis ilmselt kajastab ka kõiki meie ühiskonnas toimuvaid probleeme ja lahendamata küsimusi. Et siin on nüüd kõigepealt sügavuti minev ooper nüüdisloomingu reegleid nii-öelda järgiv siin on nüüd selline noh, ütleme, muusikalilaadne teos ja on siis selline uuslihtsuse stiilis neile plakatlik, Käia nihukeseid, isamaalisi ideaale selgelt ja lihtsalt esile maaliv teos. Mingitel on olnud ju suur selline publikuedu näiteks muidugi b oopereid ja väga suur edu on ka Rasmus Puuri. Aga samas publikumenu ei saa olla ainus kriteerium, mille pealt me hindame teose väärtust. Neil on muidugi omalaadne vajadus väga suur, niisugune meelelahutuslik ja ütleme, Rasmus pojooperi puhul, mis on nagu nimed, marmortahvlil silm, muidugi on sellel ka väga suur oma oma mõju, aga meie ühiskonnas toimub palju erinevaid kihistusi, palju erinevaid probleeme, kerkib esile palju küsimusi, millele ei ole koheseid otseseid vastuseid ja vot need kolm teost kuidagi kajastavad neid protsesse niimoodi väga ehedalt. Ja ka seda, et neid üheseid vastuseid siin ei saa anda niisama lihtsalt. Kas teie nägite tulleminekut kõigepealt kevadel? Jah, ja aga et mind hakkas kõigepealt selle ooperi puhul kõnetama see ajatu sõja teema läbi lavastaja ja kunstnikutöö ja kuidagi see, see tervik, kõik, mis kokku tuli sellest ooperist, see tuli noh, kas siis etenduse lõpul või isegi järgmisel päeval hakkas minus kaasa mängima. Et siis ma sain aru, et, et see on ikkagi tõesti väga ilusti kokku pandud lugu. Esiteks on muidugi väga tihe on seal libreto, see on nii mitmekihiline, siis jan kausi ja Märt-Matis Lille poolt kokkukirjutatuna, aga see niisugune ajad, too sõjateema ja, ja üldistus, see ei ole mitte konkreetne lugu, aga see kuidagi hakkas mängima või seejärellainetus oli mitu päeva isegi hiljem. Ja tegemist on ooperiga, mille puhul peaks tegelikult olema libreto töötanud sest siis jõuab jälgida kõiki neid teisi kihistusi. Kuna tõesti on tegemist, võid täiesti rahulikult öelda multidimensiooniline kunstiteosega. Siis kui libreto on läbi töötatud, siis saab tähelepanu keskenduda kõigi nende erinevate komponentide omavahelisele suhtele kõikidele nendele metatasanditele, mis seal mängima hakkavad. Ja ma tahan veel tulla nagu selle mõtte juurde, et tegemist ei ole mitte üksnes ainult et väga õnnestunud Eesti muusika teatri algupärandiga vaid ta töötab kollektiivse teadvuse jaoks läbi seda kõige sügavamat teemad, millele otsa vaatamata inimkond ei saa jõuda kriisist välja. Nii et lisaks sellele, et ta on kunstiliselt väga tugev õnnestunud teos on ta ka palju laiemas mõõtmes väga-väga oluline teos kollektiivsel teadusele. Sa mainisid seda mitu kihti, vot tegelikult see iseenesest iseloomustabki erinevaid, nii-öelda muusikalisi lavateoseid, ütleme niimoodi sellisel küpsel nüüdismuusika reegleid järgivad teosed, mida autor on nagu pikalt mõelnud, endas kandnud, läbi seedinud, nagu on seal disclile tulla minek. Sellel teosel on tõepoolest mitu kihti ta mitmedimensionaalne aga samas võib-olla et Rasmus, Puuri ooper on pigem ühekihiline, kui võiks öelda, et kui võiks võrdlus tuua, siis üks on nagu ilus värviline plakat, mis kannab otsest sõnumit, jõuab otseselt kohale esimese hooga, teine nagu kunstniku maal, kuhu on ka peidetud mitmeid kihte, mida sa vaatad tükk aega ja siis hakkad tajuma, mis sõnumit teos kannab. Ja millega võiks siis rannake ooperit õele ka igasugune tuleb, aga et seal on tegemist nagu null dimensioonilise teaks vaadanud, aga kõigil on oma koht elus, eks ole, plakatil on oma kohta kunstniku maalil absoluutselt kõigil neil asjadel on oma koht elus ses mõttes miskit ei pea halvustama, lihtsalt neil on erinevad funktsioonid. Tegelikult, kui me mõtleme ikkagi nagu antiiktragöödiate peale, siis eesmärk oli katarsise eesmärk oli puhastumine ja see on tegelikult kunsti kõige kõrgem eesmärk. Et me läheme ja saame osa millestki, oleme sellest transformatsiooniprotsessis ühiselt, tegelikult saan puhtamaks, kui väga niimoodi plakatlikult öelda, tähendab, see on keeruline protsess, aga igal juhul kunstiteose puhul me saame osa mingist protsessist, me anname ka oma psüühilise energia kogu selle teose teostumisele. Me oleme kõik osalised, aga kui me räägime meelelahutusest, siis on tegemist ainult teadvuse pinnavirvendusega. Tegelikult võib ka öelda, et kommertsi puhul on tegemist nagu põgenemisega igapäevareaalsuse painest. Noh, siin võib tuua teisi sõltuvust tekitavaid aineid või asju tarbitakse selleks, et põgeneda probleemidele otsa vaatamise eest. Nii et need kaks poolust, mis nagu sel aastal on esindatud, et üks siis ongi väga tugevalt nagu endasse vaatamist kunstiteosega suhestumist ja teine on lihtsalt nagu televiisor, mida sa sisse lüüa ja, ja kus ei pea kaasmõtlema. Loomulikult pilvede värvide puhul oli teatud ambitsioon, eks ole, seoses selle varasema lavastusega. Aga kuna tegemist on ikkagi väga noore heliloojaga, siis on tekib küsimus, et miks anti nii noorele helilooja ooperitellimus, me teame, et ooper on žanr, milleni heliloojad kasvavad pikalt. Me ei saagi oodata nii noorelt, et heliloojalt süvamõõtmega ooperit, et minu jaoks oli tegemist muusikaliga, millega oli kõvasti vaeva nähtud ja kõvasti ka oma hingeenergiat sinna sisse pandud, aga tegemist oli muusikaliga. Ja et küsimus. Ma tulen jälle selle ühiskondliku tellimuse juurde. Tegelikult ühiskondlik tellimus oli niisugune, et taheti ilmselt saada niisugust pealispinda puudutavat pateetiliselt rahvusromantilist seebiooperit, vabandust ääremärkusena lihtsalt ütleksin, et jah, et kui oli vaja siukest isamaalist teemat, siis tegelikult on meil ju põhimõtteliselt samalaadsel teemal olemas ooper võrdlemisi kõrgetasemeline. Ma pean silmas Jüri Reinvere puhastust, mis noh, kahjuks ei ole neid kumbagi tema oopereid Eestis lavale saanud tuua. Võib-olla oleksin olnud šanss tuua just sedasama temaatikat käsitlev ooper lavale. Kusena mõte tuli pähe ja vot siin ongi see küsimus, et kuna nii romaan kui ooper Puhastus nõuab väga sügavalt, et ka Eesti rahva Ajaloohaavadele otsa vaatamist siis ilmselt ühiskond ei ole siiamaani selleks olnud valmis. Palju kergem on tegeleda niisuguse pealiskaudse, kohati küll krutteski laskva rahvusromantilise paatosega, noh ühesõnaga see nišš on täidetud. Me saame linnukese panna kirja, et Eesti vabariik 100 ja see teema on käsitletud. Aga et ühiskond ilmselt ei ole puhastuse jaoks seni olnud valmis, kas keegi teab, kui suur oli konkurss, sellepärast et 2014 oli see konkurss ideekavandi tasemel. Septembrikuus oli esitatud 11 ideekavandit ja nende hulgast siis rahvusooperikunstinõukogu valis välja Rasmus Puuri ideekavandi. Ma väga kriitiline ei oleks selle noore mehe suhtes, sellepärast. Ta oli tõesti alustas väga noorena selle ooperi kirjutamist Tanjo noorema eks ole, kui need ajaloolised sündmused kui ka viimane see ajalooline sündmus on ja ma arvan, et see ooper võib-olla oleks olnud ka teistsugune, kui ei oleks lavastajaks olnud Roman Baskin, kellel on isiklik side selle kruusvalli näidendi ka ja, ja arusaadavalt ta sidus ka ühise tegelasega need kaks näidendit, kindlasti me ikkagi ei saa ka sellest mööda vaadata. Mulle meenub Postimehes avaldatud Pille-Riin Purje arvustusest mingi selline hinnang. Selle lavastuse mõjus peitub midagi sellist, mis nagu ratsionaalsele analüüsile ei allu. Mulle tundub, et ma isegi ei saa aru, mis, et kuna me oleme ikkagi vähem või rohkem kõikunud nende sündmustega seotud, siis tegelikult väga lihtne on lasteaiast emotsioonist kaasa haarata. Kui sa oled kordki ise laulupeol laulnud mesipuu poole, siis tegelikult juba selle lavastuse vastuvõtt on veidi teistsugune. Kõige objektiivsema hinnangu annaks kindlasti inimene, kes võib-olla ei olegi ise nendega sellega otseselt kokku puutunud. Mis puudutab neid siis viimase nii-öelda iseseisvumise aja sündmusi, siis siin on ka oht, et nendega saab nagu manipuleerivad ringi käia ja kahjuks nagu selle teose puhul see niisugune väga pealiskaudne lähenemine läheb pigem nagu sellesse lahtrisse, sest emotsionaalsel tasandil on suhteliselt kergmanipuleerida inimestega, kes ei analüüsi sügavamat protsessi. Teatavate väis kriitikat oleme ka juba võinud lugeda peale rahvusooperi külalisetendusi Soomes. Novembri lõpus kirjutas ajaleht Helsingin Sanomat et Rasmus Puuri muusika on muusikali likult värvikas, rütmiliselt silmatorkav ja emotsionaalselt laulev. Peaaegu võiks öelda, et see noor helilooja on vaadanud ehk liigagi palju muusikat kale aga samas heidada mitte midagi ette helilooja ametioskustele. Ja ta võrdleb puuri teost ka hüljatud. Praegu. Ma olen kaua vait olnud. Ma võib-olla kommenteeriks ka seda, mis siin kõik kõlanud on, et võib-olla jah, see, millest saale alguses rääkida, siis ei ole küsimus mitte niivõrd ooperist kui žanrist, kuivõrd sellest, mis on hea teose, mis võib-olla ei ole nii õnnestunud teos, sellepärast et kindlasti muusika ajaloos on ka tohutult palju oopereid mis on kirjutatud võib-olla lihtsalt selleks, et mõningast raad saaks ennast näidata, eks ole, mõnisada aastat tagasi, millel mingisugust väga sügavamat mõtet ei olegi selle taga, noh, mingi lugu peab olema, eks see siis laenati jälle kuskilt antiikmütoloogiast või kuskilt mujalt. Et see on rohkem nagu küsimus sellest, et mis on. Ja siin on tunne, et me tuleme jälle sellise üsna klassikalise nagu formaal esteetilise positsiooni ja, ja see on siis kombineerituna natukene siis sellise uusmarksistliku positsiooniga võib-olla Kadorna positsiooniga modernistliku positsiooniga ja mis siis leiab, et kunst, ühesõnaga me oleme siin tegelikult selle autonoomse kunstiteose juurde ja võtame selle positsiooni, anname siis hinnanguid selgelt siis selliselt klassikaliselt positsioonilt. Kui nüüd proovida niimoodi mõistusega seda asja võtta. Ta siis varem oli siin nagu kõlas see, et ooper on midagi, mille puhul kogu asja kannab eelkõige muusika sedasama New Yorgi kriitiku, eks ole definitsioon ja kui nüüd võtta see aluseks, siis teate, mitte ükski neist ei ole ooper. Tähendab, ma mõtlen, kui võtta see aluseks, siis see tähendab seda, et, et ma peaksin saama selle teose uusikat siis kuulata. Ta ka kui puhast muusikat ja see on 11. Et kas muusika kannab või ei kanna, see tähendab, et kas see on mulle tähenduslik ka veel siis kui ma mitte millestki aru ei saa teksti mõttes. Ja kui vastus on jah, et see on ikkagi mulle tähenduslik ja see ikkagi veel kannab ja see ikkagi on terviklik struktuur siis on vastused ja sõnu. Ja kui ma nüüd mõtlen nende kolme teose peale, siis ütleme niimoodi, et see muusika aspekt on muidugi kolmes teoses väga erinev, aga mingis mõttes öelda, et sellist päris ooperis, standardile muusika kui täiesti autonoomse kihistuse noh, iseseisvus ka seda, et ta kannaks kogu asja. Seda tegelikult ei ole üheski kolmes teoses. Mis tähendab minu meelest seda, et üldse, Sid, nagu rääkida asjast, peaksime me tegelikult loobuma või noh, nii-öelda eksperimentaalselt sellest klassikalisest ideest autonoomsest kunstiteost, sellepärast et mingis mõttes ei ole sellega siin mitte midagi nagu peale hakata või see viib meid paratamatult sellistele järeldustele, mis ei saa olla ühegi teose suhtes, võib olla väga positiivsed või noh, mis paratamatult ikkagi lõpuks taanduvad isiklikule maitsele. Ma arvan, et siin tuleks nagu rääkida paljudest muudest aspektidest, ka üks asi on kas või seesama asi, et, et noh, me võime võtta laulupeo. Aga me võime siia võtta kõrvale ka popmuusika ja kõik sellise asja. Meil on siin ühel poolel popmuusika ja teisel poolel nii-öelda see klassikaline modernism ahne kõige üldisemas mõttes laiemas mõttes. On selge, et kui mina peaks analüüsima nii-öelda muusikaanalüüs, on üht või teist teost, ma ei kasutaks kindlasti samu tööriistu, sellepärast et seal lihtsalt ei ole mõtet. Näiteks popmuusika puhul ei ole absoluutselt mõtet minna selle kallale klassikalise muusika analüüsi tööriistadega või vähemalt ei saa nende kasutamise ja siis nende põhjal tehtud analüüsi põhjal tegelikult midagi väga väita, just seetõttu. Et selle nähtuse fookus ei asetse mitte asjastruktuuris. Mul on tunne, et me oleme vaikimisi siin tegelikult kogu aeg rääkinud asja struktuurist strukturaalselt Andervikastav strukturaalselt on just nimelt seesama autonoomne kunstiteos või mitte, et aga kui tulla nagu selle struktuurist või sellest ülesehitusest nii-öelda sellest kui asjast ise asjast endast välja, siis me saame juurde tuua sotsiaalse mõõtme, ühiskondliku mõõtme, pedagoogilise aspekti võib-olla isegi no see on seesama, mis popmuusika puhul, eks ole, mis muudab ta nagu sotsiaalselt oluliseks on just nimelt tema võime kommunikeerida väga suurtele rahvahulkadele mingisuguseid asju tähendab midagi kommunikeerime, võime vaielda selle sisu üle, mida ta kommunikeerib, aga see on tema omadus paratamatult ja seetõttu anda sotsiaalses plaanis ülimalt oluline ja tegelikult üldsegi mitte nii ühemõtteliselt lihtne nähtus. Ja ma usun, et paljud popmuusikakriitikud nõustuvad sellega, et, et noh, et see ei ole struktuur, mis seal mängib, eks ole. Ja, ja ma mõtlen, et kui me vaatame nagu selle mätta otsast nüüd ütleme neid kahte, eks ole, nii-öelda ooperit jäägu siis määratlus milleks tahes, siis jah, just nimelt seal tekib väga palju küsimusi. Et mis mõttes nad on, kui võib-olla terviklik struktuur, ütleme selleks võib-olla rohkem Rannapi puhul, sest ma isegi ütleksin, Rasmus Puuri puhul see asi jookseb loberalt, see asi on selles mõttes professionaalselt kindlasti tehtud, et, et võib öelda, et iga detail kui element, mis seal on, tal on oma roll selles, mis me seal laval näeme, et seal ei ole sellist venitamist lihtsalt mingisuguste mõistetamatute interpolatsioonide kiiremate vahele panemist kõike seda. Nii et noh, selles mõttes, eks ole ka võib-olla struktuurina, aga jah, et tõesti kindlasti Rasmus puur ei vasta Adornalikule arusaamale modernistlikus teosest? Absoluutselt mitte. Ta on sellele väga paljuski mõttes täiesti vastandlik. Seal on välditud kahemõttelisust või teinekord seda ambivalentsus, eks ole, mis nagu võib-olla elu ennast iseloomustab, ta annab seal üsna kiirelt kätte, et meile mingisugused vastused. Ja sellega ta muidugi ma arvan, meie põlvkonna jaoks kaotab tegelikult midagi väga olulist, mis oli seal veel taga, aga asi pole ainult halb. Sellise vormi nagu pakendatuna on ta jällegi minu meelest võimeline kommunikeerima mingisuguse noorema publikuga ja oluliselt laiemalt. Rein näha peaproovis, mis oli täidetud põhiliselt keskkoolinoortega, kes äärmiselt suure tõsidusega ja väga süvenenult seda kõike kuulasid ja vaatasid. Küsimus on, et mida see noor põlvkond seal saab, kui väärtuslik on see, mida ta sealt saab, kas see on mingi niisugune ameerikalik niuke klantspilt ja niisugune mõtlemist mittesoodustav produkt või võiksime me anda nooremale põlvkonnale siiski ka midagi, kuhu ta peab sisse minema ja millel on mingi sügavusmõõde? Ja loomulikult ma ei taha öelda, et see, mis oli Rasmus puur, et seal need kõik, mis, mis noortele peaks ütlema või millest nad peaksid aru saama või et see ongi nende nagu mõistmise horisont. Aga ma tahaks öelda seda, et see võib olla uks, milles minu meelest modernistid eksisid, oli see, kui nad arvasid, et me võime anda kohe 100 protsenti ükskõik kellele, kes meile tänaval vastu tuleb. Aga ma kardan, et 99-l protsendil tekib lihtsalt vabandage väljendust, äratõukereaktsioon, aga me saame seda ravimit lahjendada ja me saame anda võib-olla natukene lahjemal kujul sisse. Me teame, et see ei ole võib-olla veel see see kogu asja totaalsus ja noortel tänapäeva selle tausta pinnalt, tähendab neil ei ole ka tööriistu suhestuda sellega, mis oli, eks ole, Stalini ajal ja siis kuidas see oli omakorda lingitud selle ärkamisajaga. Ja mingis mõttes ju ka ise selle põlvkonna inimesena kirjutaksin sellele alla, mis te siin varem rääkisite, aga teiselt poolt see ei ole ainult noh, kuidas öelda nagu nagu negatiivne, et sellel on oma roll mingisuguste ideede edastamisel, isegi sellel lamedal teleseriaalil võib-olla oma mingisugune roll mingisuguste asjade kommunikeerimisel ühiskonnas. Ma tahtsin tuua siia pilvede värvi konteksti pärast seda pikka kriitikat ühe positiivse noodi ja see oli siis marjarollis, mida esitas juuli Lill, Köster üks aaria, kus võeti lahti teisest rahvusest inimese enesetunnetust siin meie rahva seas ja vot see aaria oli tõesti väga hea minu etteheide pigem on, et see kõik oli nii eklektiline ja ta oli nagu läbi tunnetamatu, aga näiteks see aaria sellest tõesti midagi oli taluks noorele inimesele ooperisse kus see noor inimene, kui ta näiteks tuleb tõesti niimoodi klassiga ooperisse tuleb võib-olla üldse esimest korda ooperis pole kunagi käinud, et võib-olla just sellelt lavel neilt arvustada ja nagu anne enne ütles, et ma olin ka seal sellel peaproovil, kus oli reaalkooli gümnaasiumiosa ja ma olin meeldivalt üllatatud sellest publikust, kes niivõrd hästi selle võttis vastu ei saa jätta vahele ütlema, et, et mida Kerenev rääkis just nagu sellest kommunikatiivsusest või noh, mingis mõttes kaudselt seal minu arust ikkagi seotud natukene ka žanrimääratlusega. Et ma tooksin sellise näite, et noh, loomulikult kõigist nendest ooperites ta on kirjutanud nii igapäevaselt kriitikud kui ka teatriblogides neid kajastatud ja näiteks leidsin sellise insergelt nagu noorema inimese kirjutatud Triinu teatriblogi kus oli näiteks selline lauset. Esialgu tundus Vanemuise kava vaadates tulleminek millegi sellisena, mis mind ei kõneta, et esiteks on juba tegemist ooperiga ja teiseks veel eesti helilooja ooperiga, et mitte, et ma eestlastesse otseselt midagi halvasti arvaks, aga mul ikkagi olid omad kõhklused ja selle blogipostituse lõpus siis jõuab autor siiski järeldusele, et tegemist oli äärmiselt, et põneva ja meeldiva ja hea kogemusega, aga siit minu jaoks joonistub see välja, et paratamatult siiski ooperinimetus ise võib-olla ongi juba midagi sellist, mille all siis mingisugune osa inimesi kindlasti mõistab midagi intellektuaalset nõudlikumad, et midagi sellist nii-öelda peenemale maitsele, et siis võib-olla juba nagu need teosed ise natukene kaotavad midagi selle arvelt. Kas see õige määratlus ka tegelikult ei tingiks ka teistsugust kriitikat? Mõtlesin määrata, nagu siin eelpool juttu oli, seda tegelikult ei saagi ju sajaprotsendiliselt anda, kui meenutada jälle seda definitsiooni, mis on ooper ei saagi ju tegelikult anda ja mingis mõttes, mis keri rääkis üldistatult nendest mõtteviisidest, et jah, see Adordolik, selline ülijuba spetsiifiline keerukas mõtteviis on, mingis mõttes on see muidugi väga hea, aga ta on teinud ka omajagu paha, sest Ta on muutnud selle situatsiooni juba nii keerukaks ja sellest kõik need ooperižanri heitlused ühes ja teises suunas selle ülimast keerukusest, ülima lihtsuseni. Ja tõepoolest ja Rasmus Puuri, aga kindlasti on noorele põlvkonnale lähedane ja mõistetav, teisest küljest on mul jälle kahju, et selline suur šanss langeb osaks nagu väga-väga noorele out torile. No ma saan aru, seal oli see konkurss, oli ideekavandeid, kuid ideekavand ei ole veel kõik, eks ole. No ma saan aru, ideekavand pidi olema isamaaline ja rahvuslik ja seega kuid praegu selline suurepärane šanss langes osaks väga noorele autorile. Ühest küljest ülitore selline elu võimalus kohe algul, aga tahad või ei taha, seda ütles siin saale ka jama, täpselt seda korduvalt olen mõelnud, et ooperižanr on kõige raskem žanre heliloojale ja kohe plaks kirjutada, nüüd siis kõige raskem žanr ja see on isegi natukene ülekohtune autor juba kohe peab siis selle nii-öelda välja tulistama. Sellised konfliktid tegelikult tekivad minus kui kuulajas vaatas situatsiooni jälgias just ja minu arvates ka see tegelikult langes ja ooperi kirjutamise aeg peaaegu kokku ka sellega, kui Rasmus puur tegeles väga intensiivselt laulupeoga, tegelikult oli tal kaks väga rasket esmakordselt ülesannet korraga ja sel juhul võib-olla selles kontekstis ei tundugi kummaline, et laulupidu selles ooperis palju on jah, ja veelkord, et tegelikult peab au andma, et see tulemus oli niisugune, mis vähemalt teatud tasandil kannab, et selles mõttes oli see kahtlemata õnnestumine. Et nii noor helilooja suutis ikkagi finaliseerida selle ülesande, nii et tegemist on teosega, mida tõesti rahvas läheb hea meelega vaatama. Ja ärgem unustagem, et tegelikult see mäng žanri nimedega, et see on ka seotud puhtalt nagu tarbimisega ehk et ooper on just nimelt teatavat tüüpi kaubamärk. Kui ma nüüd tulen meest eetikast ära ja tuleme ühiskonda, siis ooper on tegelikult teatav kaubamärk natukene umbes selline kaubamärk nagu Mercedes, see tähendab, et seda ei tule väga noored kuulama, seda tulevad muide kuulama elus pigem edasijõudnud inimesed noh eelkõige siis materiaalses mõttes edasijõudnud inimesed. Ja noh, nii-öelda see esimene Eesti eks ole, mis tähendab, et kui teostituleeritakse nõnda siis ütleb, et me pakume teile nii-öelda muusikalist Mercedest, eks ole, eelkõige muusikal on ka, kas seal on teatav, võib-olla hoolimata meie postmodernismist on seal teatav odavuse värving juures siiamaani, aga ooper selles mõttes on väga hea kaubamärk, eks ole. Nii et see tõrjub kohe automaatselt teatava noore põlvkonna ära, nad saavad aru, et neil sinna asja ei ole, sest noored ei sõida Mercedesega, nad sõidavad mingisuguse Hondaga või mingi teise, eks ole, nende jaoks on teised žanrid kindlasti seda aspekti ei maksa alahinnata. Miks teoseid tituleeritakse, et seal võib olla puhtalt kommertsiaalne eesmärk ka alateadlikult? Nojah, aga siis võib-olla vahel tulemuseks selline pseudoMercedes nagu väliselt on kõik tiptop, aga mingi teatud funktsioonid ei tööta. Ta on noh, mis teha, see on kapitalismi paratamatus, et kaubamärk on alati natuke ilusam kui asi, mida sellega müüakse. Nojah, kui rääkida veel ikkagi sellest inimese ettekujutusest ooperist ja sellest, missugune see olema peab, siis ma jälle pean tsiteerima teatriblogija Triinu postitust tullemineku kohta, kus ta kirjutas, et tema on harjunud, et ooperis lauldakse suursuguseid, aariaid ja ooperitekstid ei sisalda selliseid sõnu nagu perse ja pori ja temal jäi veel kohati ka seda ooperit kuulates selline tunne, nagu keegi prooviks oma igapäevaelu tekste lauldes esitada ja talle meenus lapse põlgus, nemad vennaga siis kasvanud Moody lauldes omavahel rääkisid, mängides ooperilauljad aga sellest kõigest hoolimata ikkagi ma rõhutan, et talle tuleminek väga meeldis. Selles mõttes on huvitav sellised seosed, mis tekivad inimesel, kes ei ole pealaest jalatallani ooperi sees olnud, juba ei tea, mis ajast see näitab, mida ta seal tegelikult leiab ka sellisest nii keerukas teosest nagu on tulleminek näitab, et seal ikkagi tud aspektidega saab jagu kommunikeerida ja siis võib-olla sealt kaugemale minna. Aga no kui on, oota, kus on kõik nagu ette juba valmis kus sa ei pea nagu palju nagu ise enam juurde mõtlema või süvenema või tagantjärgi veel vaatame järgi, kuidas see või teine oli. Noh, see on ka muidugi hea, aga, aga see on nagu niisuguste arendavate mänguasjadega, et kui on niisugune mänguasi, et on valmis mänguasi seal lihtsalt hoiatada käes või siis see, millega saab nagu midagi teha, midagi ehitada, et seal on selline vahega, mis tullemineku see puutub, siis oleks oodanud näiteks ka rohkem vokaali naissolistidel? Novokaalsus nüüdisooperis on tegelikult dist isegi veel omaette küsimus, sellepärast et me teame ju kõik selliseid nüüdisoopereid, kus vokaalpartiid on nagu mingisugune ülikeerukad, instrumentaalpartiid kirjutatud, mis peaaegu tundub, et, et noh, et inimhäälel ongi võimatu midagi sellist esitada. Kano suurepärast lauljat muidugi esitavad kõik ära, et nüüd see on juba omaette küsimus, et kas nüüdisooperis on vaja kirjutada vokaalselt või mida seal üldse vaja on selles valdkonnas ime tulla minekust siis seda 100 arhetüüp sett atmosfääris nüüdishelikeele väga nõudlik ja nagu ka väga kohati raskesti esitatav materjal ta tõi seda andistust ja seda pingestatud väga hästi esile iseenesest selle ooperi põhiteema valgustamisel, kui veidi rääkisime veel rannapist, et nii palju kui peale esietendust suvel võis ajakirjandusest lugeda, siis seda mõnes kohas võib-olla hinnati siis selliseks nagu lastele sobivaks lavateoseks. Tegelikult minu jaoks ka see lavastuse esteetika mõnevõrra võib-olla viitas sellisele lasteetendusele, kuidas siis jänesed hüppasid laval ringi ja see, kui keegi oli kostümeeritud kadakaks, siis ei olnud küll võimalust arvata, et ta on õunapuu või midagi muud, et see kõik oli väga selles mõttes nagu lihtsustatud. Minu arust me teeme lastele liiga, kui me sellist kaupa pakume lastele, arvates et see võiks neile midagi anda, et lapsed ei tähenda seda, et publikut tuleb alavääristada. Sest selle nii-öelda dramaturgiline struktuur oli nagu praktiliselt olematu ja no ka publikut tuli kohale massiliselt, kogu aeg oli välja müüdud, see etendus, kõik olid kohapeal vaimustatud, kõik olid väga rahul. Kõigil olid näod naerul, see etendus midagi andis neile. See lihtsalt ongi selle progresseeruva infantiliseerumise üks väljendus. See on niisugune vastastikku toitev sugune jada, et mida rohkem muutuvad asjad lamedamaks. Mida rohkem on ühiskonnas seda lamendiku kontingenti, seda rohkem ka on, on vajadus ja mida lamedamaks muutub siis nii-öelda kunst või meelelahutusnoh, see on niuke allakäiguspiraal teatud osa osas ühiskonnas, ma samas ei taha midagi halvustada selle Rannapi nurjatu saarepuu, sellepärast et see oli nagu omas laadis tema stiilis ju kirjutatud väga toredasti väga kõiki asju arvesse võtta, kuidas läbi mõeldes ja mis ma tegelikult Rannapi juures alati meeldiv on, selline ta nagu vaimustatud kogu aeg maailmas toimuvast on vaimustatud igasugustest protsessidest on lausa lapselikult siiralt rõõmus. Selline omadus on tegelikult jube tore, sellepärast et ja kuna meie ühiskonnas on ju ka sellist mossitamist, norgus olekut, sellist negatiivsemat hoiakut, et see selline päikseline positiivne, vaimustanud seisund, lapselik see omamoodi on ju väga tore ja ka neid muinasjutte, ta oli sinna täie siirusega tegelikult puistanud. Mine nüüd võta kinni, et mis, mida siis lõpuks ütled kõige selle peale. Ta oli tegelikult väga andekas, Reidro tahab, ta puistab ka väga heldelt ja väga ohtralt välja, lihtsalt jällegi, kui me nüüd väiksele helduse nüüd viime sinna Adonaliku sellisesse analüüsi maailma, no siis jällegi need konfliktid on nii suured, mis seal tekivad, et vot kelle, et maailm on keeruline tegelikult. Rannap oli kokku ajanud muidugi niisuguse väga värviküllase, näitlejate ja lauljate trupi, eks ole, kellel on solistidena väga erinev taust ja, ja seal oli väga toredaid osatäitmise näiteks Tõnis Mägi, mulle meeldis siis mulle seal lüüriline liin seal meeldis mida oli liiga paljud, need olid need detsi, Bellid, seda hinnangut ma kuulsin väga erinevas vanuses kuulajalt, üks neist oli ka 11 aastane, kes keeldus seda edasi kuulamast, kuna see oli liiga vali, aga see on ilmselt jälle harjumuse küsimus. Ma mõtlen ka, et kui me nüüd jälle Ladorna ära unustame ja vaatame seda lihtsalt, kuivõrd neutraalselt on muidugi võimalik üldse vaadata, siis võib-olla põhiprobleemid olid seotud, et sellega, et tõesti, eks ole, nagu me teame, Rannap on andekas laulukirjutaja vähemalt pool Eestit, kindlasti armastab teda ilmselt rohkem selle eest ja, ja ta on tõesti väga populaarne, tema laule teatakse ja, ja kui nüüd vaadata seda teost, siis eks ta samamoodi oli mingis mõttes needsamad kenad, ilusad rannabelikud laulud olid reastatud jah, lihtsalt see oli üks laulude rida, mida siis õigustas mingisugune süžee seal siis taga, eks ole, aga noh, et siin tekib nüüd just nimelt see küsimus, et kas seda nagu dramaturgia jaoks piisavalt jällegi paralleel mingi barokkooperiga, et seal teinekord võis asi olla täpselt sama lõdvalt seotud ja teatavasti aariaid jäeti välja, kirjutati uusi, kui selgus, et selles linnas oli teistsuguste võimetega laulja kus seda siis jälle prooviti esitada. Nii et noh, selles mõttes kõike seda on varem ka nõnda tehtud ja, ja sealt nagu need võib-olla sellised dramaturgiliselt küsimused kohati midagi jäi võib-olla liiga pikaks noh, tegelikult seda tegevuslikku osa oli suhteliselt vähe ja ka selle vähesega mulle tundub kummalisel kombel lavastaja ei osanud eriti midagi peale hakata. Ta pani inimesed karglema sinna. No natuke oli seal mingisugust sellist süsteemsemat liikumist ka, aga, aga väga sageli oli sellist jah, natukene, mida keegi kunagi vist jah, paralleelis Nõmmikuga, kelle puhul ka väga sageli lavali täis karglevad ja hüplevaid tegelasi kusjuures ei olnud päris lõpuni arusaadav, mis selle kõige sügavam mõte peaks olema. Nii et see oli nagu üks asi, mis pani võib-olla mõtlema, et kas seda kõike ei oleks saanud äkki siis natukene kompaktsemalt teha ja teine oli tõesti see mingis mõttes iga lauluga siis ka vajutati pedaal praktiliselt põhja, mis tähendab, et pedaal oli kolm tundi põhjas, seal ei olnud lihtsalt, et noh, mingisugust hetke, kus oleks võinud asja tagasi tõmmata ja anda kuulajale natukene puhkust enne järgmist hitti, nii-öelda, kui see tuleb. Ja võib-olla kolmas moment, mis siin nagu esile tuli, oli see, et Kivirähk üldiselt kirjutab ju päris vaimukalt oma libreto siidiasju ja mind huvitab, et kas lamedus seekord mõnikord sõna otseses mõttes tekstina lamedus väga argikeeles nii-öelda laiatamine ütleme siis ka siis, kui juba publikule on kõik täiesti selge, siis öeldakse sellelt lihtlabaseks köögikeeles sulle veel üle, jumala pärast sai ka aru, saaks, et mis need on, et kas see nüüd tõesti oli taotluslik, et kui see oli taotluslik, siis paraku Kivirähki hästi irooniline ja, ja Rannapi selline väga lüüriline loomus siin nüüd alati just kokku ei saanud. No ja laulusõnad ka Wimberg kirjutas laulusõnad, need olid ka niisugused, mitte tema kõige paremad luuleread või kõige tugevamad luuleread ja seal sama lõputu nisugune lavastajapoolselt. See niisugune lustlik lapsemeelsus lihtsalt venis selle reale publiku püsti tõusmine ja suured ovatsioonid, et tegelikult, kui me mõtleme, mis sinna lõppu pilti meile silme ette jäi, siis tegelikult oli see eesti rahva häving. Sealt pani Rail Baltic läbi, seal oli põhimõtteliselt ainult üks täisjõuline inimene, tugev Eesti naine ja siis nisugune millekski kõlbulik meeskodanik, kellele pandi tüll nimeks ja siis munasega naise kätte suure elu naise kätte. Minu silme tegelikult kerkis ikkagi, et noh, Rail Baltica on nagu Eesti segamini keeranud, järgi on jäänud paar üksikut isendit, külje peal oli näha, tähendab, minu ettekujutuses oli see keeemmo põlv, nii, seal külje peal kenasti säras ja rahvas avatsioneerib ennastunustavalt sellele noh selle peale Einar Laigna väga niisugused karmid ütlemised eesti rahva kohta on minu jaoks täiesti põhjendatud. D huvitav, et me siin räägime, et ei olnud dimensioone, aga ma pakun, et seal justnimelt võib-olla sisse dimensioon täitsa tekkis, kas siis jah, poolkogemata tundub, et mis see kõige mängiti ju sellise väga õnneliku lõpuna maha ja, ja need irooniliselt, jah, tsitaadid sealt see kihutav Rail Baltic ja, ja põllud aga märkasite, et video peal metsa enam ei olnud, aga põld haljendas muidugi. NATO lennuk või, või mis iganes kirjutab, tiirutas, et noh, kahtlemata oli minu meelest siin tegemist Või siis lavastajapoolse iroonilise tsitaadiga ka meie justkui oodatava hea helge euro tulevikku või millegi taolise osas, nii et oma kummalisel kombel selline väga peene ja tundub, et selline varjatud ühiskonnakriitika sinna tuli. Kusjuures ta tõesti tuli niivõrd varjatult, et mul on tunne Enamik publikust vist ikkagi noppinud seda üles ja võttis võib-olla seda täiesti otseselt, nii nagu neile seda pakuti, aga no loomulikult seda kunagi ei tea, sest noh, me ei tea, mis inimeste peas toimus tegelikult. Ja kui rääkida veel ooperite lõpplahendustest, siis Rasmus Puuri pilvede värvide lõpp oli võib-olla hoopis teistsuguses tonaalsuses. See ooper lõppes sellise loobumise ja reisiinflatsiooniga, et need kaks perenaine, peremees jäid sinna lihtsalt istuma, mitte midagi ei saa teha, kõik lähebki nii, nagu ta läheb jõuga nädalaks venelane ja võib ka nii aru, said, aga samas resignatsioon seal ooperi lõpus oli omamoodi päris ilus, ma ütleksin ja see oli omamoodi kummaline seal lõpus, sest et terve see ooper oli niisugune asjalik, liikuv hoog, toimus midagi ja selline aktiivne ja siis äkki nagu hoopis mingisugusest teisest maailmasse residenatsioon seal lõpus, ma arvan, see tuli väga toredasti kuidagi välja, seal siiski ikkagi elu edasikandjana jäi lavale, mitte eestlane, noorema põlvkonna, võib-olla see oli kogemata niimoodi, ma ei tea, need asjad tegelikult võivad just nagu tulla kogema. Ta, aga nad on meie kollektiivses teadvuses ja nii nagu rannake ooperi puhul need lihtsalt lipsavad sinna. Aga libreto kohta veel nii palju, et libreto tõesti nagu tiksus hästi selle strukturaalne alus koena, aga minu jaoks jõudis pateetika kohati tahtmatult grotesk ja, ja see nüüd just ei olnud nagu positiivne külg asja juures. No ega siin muud ei olegi öelda, kui see, mis toimub meie ooperimaastikul, on mingis mõttes ka see, mis toimub ka võib-olla ühiskonnas laiemalt ja ka selles osas, mis puudutab neid väärtusi, võib-olla mis inimestele on olulised. Et kõigepealt näidata kahtlemata seda, et meil ei ole tegelikult kindlat aluspinda enam eriti millegi jaoks. Sest nagu öeldud, meil on kolm ooperit ja absoluutselt iga ooperi puhul erinevatelt põhjustest lähtuvalt võib põhjendada ära, miks ta ei ole ooper ja võib ka põhjendada, miks ta on ooper ja, ja siis see, et niivõrd eripalgelised asjad kannavad nagu, nagu sama nimetust näitab muidugi midagi, et ka võib-olla sellises ühiskondlikus kommunikatsioonis laiemalt on midagi lahti, inimesed justkui räägivad sama keelt ja justkui võib-olla ei räägi sama keelt, räägivad erinevat keelt. Aga jah, et mis võiks olla siis see positiivne sõnum selle juures on võib-olla see, et hoolimata sellest suurest segapudrust, mis meil siin praegu valitseb, on ikkagi võimalik, et igaüks, kes seda vähemalt soovib, saab, tähendab, tal on võimalik ikkagi jõuda mingisuguste asjade mõistmiseni, kuna lihtsalt tõesti, ka meie muusikamaastik pakub selleks niivõrd erinevaid väljundeid. Et tegelikult jah, iga muusikateos on uks kuhugi. Helikaja stuudios olid iija Remmel Saale kareda Kerri Kotta ja Raili Sule Es. Mull sarved. Sääst Ma olen vanad, aga on köigil vana, aga nad sarv. Tsiteerides veel Kerri kotat. Ta aluseks, et ooperi sisu peaks kandma muusikat ka siis ei ole mitte ükski tänavu Eestis esialgupäranditest. Persaali vaadates võib seda küll nentida, et publikul on muusikateatri vastu huvi, see kutsub neid kohale ja nende hulgas on absoluutselt igas vanuses inimesi. Tore on ka nentida, et ooperit tehakse igas vanuses kuulajatele. Seda tõestavad ka 28. oktoobril Vanemuises esietendunud Tauno Aintsi koogelmoogel punkt com. Ja 14. detsembril Rahvusooper Estonia laval esietendunud Andres Lemba kastanid tulest. Niisugune sai kokkuvõte ooperiaastast 2017 Eestis. Ühtlasi oli see ka lõppeva aasta viimane helikaja. Järgmine on eetris juba kolmekuninga päeval aastal 2018. MINA OLEN Annebrammik, demonteeris Katrin maadik, kauneid pühi. Liigaja. Ja tere kuulama rubriiki muusik mõtleb viimast korda, sel aastal on mikrofoni ääres hekto lei paju. Praegusel ajal on trendikas koonduda mitmetesse liitudesse ja ühingutesse, mis teatud huvigruppide õiguste eest seisavad. Seoses uue üksikisiku tulumaksuseadusega on näiteks võtnud sõna Eesti maksumaksjate liit. Veel võiks nimetada Eesti jäätmehoidjate liitu Eesti ornitoloogide tuvigruppi ja mitmeid muid muusikasõpradele. Suureks rõõmuks on nüüd moodustatud ka Eesti kontserdikülastajate liit, mis on asunud ka juba aktiivselt tegutseva meie kontserdikülastajate huvide kaitsel. Millega siis on tegu? Olen olnud kirjavahetuses liidu presidendi Andres Senineniga, kelle vastuste põhjal saangi täna raadiokuulajaid valgustada. Eesti kontserdikülastajate liidu edaspidi EKL. Tegevussuunad ja nende põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Meie riigis on mitmeid maksurahade eest tegutsevaid muusikakollektiive, mis justkui peaksid oma tegevusega rõõmustama meie maksumaksjaid. Kahetsusväärselt on aga enamike maksumaksja poolt rahastatud kollektiivide repertuaar aga keskmise kontserdikülastaja jaoks arusaamatult skalastiline sellele tendentsile soovibki EKL kontserdikülastajaid ühendava liiduna lõpu teha. Kui vabariigi tasandil ta siia ei õnnestu, lubab EKL viia asja kuni Euroopa liidu juhtorganiteni. Seda eriti olukorras, kus äsja on Euroopa kultuurinõukogu mõistnud hukka formalismi muusikas lausa üleliidulisel tasandil. Hoiatava näitena toob EKL ära meie rahvusmeeskoori. Seoses uue peadirigenditööle asumisega on kooritase viimastel aastatel oluliselt tõusnud kuid selmet rõõmustada maksumaksjate üha paremal tasemel esitatava tuljaku ja kuld rannakesega, on koor asunud üha keerulisema repertuaari kallale, mis maksumaksjale on kahjuks arusaamatu. EKL-i seisukoht on, et muusik sarnaselt arstile ja õpetajale on eelkõige klienditeenindaja ning kliendi soov on primaarne ja sellega tuleb arvestada. Samuti oli seisukohal, et meil kõlav muusika võiks kajastada lihtsate tööinimeste muresid ja rõõme meie vabariigis ja miks mitte ka üleliidulises plaanist. Et abistada muusikuid. Repertuaari valikul on Eesti kontserdikülastajate liit koostamas ka nimekirja teostest ja teoste osadest, mis on kuulajatel arusaadavad. Mõned näited pidevalt täiendavast loetelust. Beethoveni viies sümfoonia esimene osa, ekspositsioon Mozarti 40-st sümfoonia esimene osa ekspositsioon Beethoveni füürealiisele ja koopaorav, Vivaldi aastaajad, kevade esimene osa. Alban Berg klaverisonaat, oopus, üks loetelu on alles koostamisel ja täieneb pidevalt, see avaldatakse esimeseks veebruariks EKL-i kodulehel ning suuremates vabariiklikes päevalehtedes. Soovime siis meiegi omalt poolt tuult tiibadesse uuele tegijale meie muusikamaastikul ning jääme ootama maksumaksjat rõõmustavaid arenguid kontserdilavadel. Tänan kuulamast, stuudios oli hekt, oli paju.