Kaja tere ja head uut muusikaaastat, head kuulajad. Täna vaatame tagasi jõulukuisele kontserdielule, mille käigus saime kuulata nii rokkstaarist, tippviiuldajat, Soome raadio orkestrit kui ka noh, lääne muusikakultuuri üheks sümboliks saanud Bachi suurteost haamril missat MINA OLEN anne promic. Üheksandal detsembril sai umbes 4000 Saku Suurhalli kontserdikülastajad osa klassikalise muusika rokkstaariks tituleeritud saksa viiuldaja David Garretti esinemisest. See kontsert oli osa tema maailmaturnee. Eks plussi. Live Kärt on imelaps, kes oma esimese stardivaari sai kätte juba 12 aastaselt. Tal on olnud nimekad õpetajad, aga võimetest hoolimata ei ole käret keskendunud vaid klassikalisele muusikale. Ta arvab, et kõik muusikažanrid on mõnes mõttes Nis. Leidub publikut, kes üht või teist kuulab ja hindab, aga on ka neid, kes midagi lihtsalt aeg-ajalt kuulevad. Oluline on, et muusik propageeriks seda, mida talle meeldib kuulata. Hea muusika, edutamine on vajalik. Aga mida teeb David Garrett klassikalise muusika propageerimiseks? Kärgile meeldib luua sildu uue publiku vahel olgu need siis noored või vanemad kuulajad, aga peaasjalikult püüab ta kaasata neid, kes ei ole klassikalise muusikaga veel liiga tuttavad. Ta teeb crossover projekte, et jõuda sellise publikuni, kelle nende võib-olla nendel soni viiulikontserdiga esialgu ei jõuakski. Garretti tööpõhimõte on 50 50. See tähendab, et pärast igat rokkalbumi või kontserdi tegemist võtab ta järgmiseks ulatusliku klassikalise kava. David Garretti ütleb, et on olemas suurepärast muusikat ja kohut elavat muusikat. Talle meeldib mängida seda head muusikat, piiri nende vahel määrab aga igaühe enda muusikamaitsehariduse emotsioonid sest muusika on seotud emotsioonidega ja selle eesmärk on panna meid mõtlema. Ja kui see juhtub, ongi just see, see hea muusikatüübid. Käretit intervjueeris Johanna Mängel helikaja tänane vestlusring tagasi käeti kontserdile, mille kavas kõlas nii viiuldaja originaalloomingut, klassikaseadeid kui ka rokiklassikat segatuna barokkmuusikaga heli. Ka stuudios on kontserdikülastajad Eesti riikliku sümfooniaorkestri viiuldaja ja samuti ansamblites Joliina jala fööniks hoopis teistsugust muusikat viljelev Johanna Marie Kork. Otsa kooli klaverite hooldusmeistrieriala üliõpilane Meeli Virukas, viiuldaja muusikasõber Erki Aavik ja klassikaraadio toimetaja Johanna Mängel. Kirkerdi kontsert oli küll juba mõne aja eest, aga võib-olla jätisse meie mällu siiski niivõrd kustumatu jälje, et meil ei ole probleeme, seda meenutada ka peaaegu kuu aega hiljem. Võib-olla me alustaksime sellest, et kas David Garrett oleks niivõrd kuulus viiuldaja ka siis, kui ta tegutseks ainuüksi klassikamaailmas. Erki. Ma usun, et tal oleks kindlasti palju parem maine muusikute hulgas, sest et kui ta siiamaani paistis silma küllaltki vaimukate selliste klit ja kui ta oleks selliste klippide tegemisega piirdunud ja, ja siis igasuguse sellise Michael Kennedy stiilis suguste veidruste väljamõtlemisega see on kõik väga kena, sest see meelitab inimesi muusika juurde kontserdisaali. Aga noh, see, mis me siin Tallinnas kuulsime nüüd jah, peaaegu kuu aega tagasi. Ma ei oska sellele isegi mitte nime anda. Miks see pidi seal olema, kas siis on tal vaesel mehel, kes on küllaltki hea viiuldaja vähemalt tehnilises mõttes on ta siis tõesti sellise asjaga vaja raha teenida ju siis on, siis tuleb leppida. Aga ometi, kui me vaatame tema elukäiku, siis on kõik eeldused olemas, et temast oleks võinud saada seda tüüpi staar, kes soleerib ikkagi eeskätt siis suurte orkestrite ees, et kiida, Händeli õpilane, isegi suuri Huudi Menuhin olevat öelnud, et ta on oma generatsiooni parim viiuldaja. Miks võib ikkagi inimene valida hoopis sellise tee, pigem saada siis nii-öelda mopi hooldajaks. Meeli, mis sina arvad? Ta ju on esinenud ka suurtes orkestrites, mulle tundub, et see on ka valik. Katsetanud juba nii mõndagi muud. Klassikapõllul. Johanna-Maria, kuidas sulle tundub, et kindlasti seal valik, et ilmselt ma ise samamoodi olen selles suhtes natuke kiiksuga iiulda, et mind tõmbab samamoodi just selline alternatiiv ka klassikale, et see on kindlasti vahelduseks, kui sa mängid ainult klassikat, siis see on kõik väga tore ja ilus. Aga samas ma arvan, et see, selline teistsuguse muusika mängimine on ka mingil määral väga arendav ja võib-olla tajud ka natuke sellist teistsugust tagasisidet publiku poolt, et eks see on selline, so loomulikult. Mul on kohe tuua näide kohtumisest käretiga. Ta ise rääkis väga veendunult sellest, et ta teeb mõlemat asja väga hästi ja samasuguse kirega, et nii seda bändiga mängimist ja ütleme siis natukene mitte lihtsamat muusikatega sellist rokk või popmuusikat. Ja teiselt poolt siis ulatuslikke suurvorme viiulikontserte ja loetles neid nimesid, dirigente, orkestreid, kellega ta aasta jooksul hooaja jooksul on koos mänginud ja tegelikult see nimekiri oli väga muljetavaldav. Ja teisalt ma nagu mõtlen tõmbele seda paralleeli, et kas need muusikud suhtuvad temasse samasuguse innuja usaldusega. Ikkagi see selline krossovery mõiste on pigem vist klassikalises muusikas natukene maitsetuse sümbol. Küsimus ei ole ju selles, et kärjed mängib mingisugust muud muusikat, kui ma ei tea, no Beethoveni, Brahmsi viiulikontserti, selles pole absoluutselt asi, Yehudi Menuhin mängis Stefan Grapelliga kokku kolm plaati linti. Kaheksandail aastatel. Suurenes tänane muusika, kuigi sealt on ju tunda ja tajuda, et menuhhinil nii andekas ja võimekas ja võimas, nagu ta oli nii hooldajana ja eriti selline globaalne mees, rahvusvaheline mees. Tal ei ole ikka üldse seda džässmuusikasoont, aga ta sulandus siiski hästi tänu Grapellile ja kaks sama meistrite, need on väga hästi tehtud, et tööd kõik, mis nad siis koos tegid. Hääleti ei ole seda probleemi, tema mängib džässi ja mis iganes, aga noh, see, mida me siin Tallinnas kuulsime, sellel ei ole ju mingit pistmist käreti ega mingi muusikaga, ega, kuidas te siin kõiki neid peeni sõnu kasutate, crossover, ite, teine muusika ja kolmas muusika, mis vahet seal on? Seda, mida käret tegi sellel laval riiuliga oleks võinud teha iga normaalne enam-vähem viiulit niukse, muusikakeskkooli, 10. klassi tasemel valdav õpilane, kui tal on selle peale soont ja kui tal on selle peale taga vastav meeskond, kes selle üles hailipik ja selle ette valmistab seal ei olnud üldse Lätti, Lätti ei olnudki kuskil seal, keegi ei olnudki lati üles pandud mingit esteetilist ega, ega meelelahutuslikku ruumiakustika on, noh, see, mis me seal kuulsime, ongi valdavalt lihtsalt üks suvaline, pigem lärm, eks ole, ja no kas seal oleks mänginud kärbet või keegi teine, mis vahet seal on? Ei ole mingit vahet, mida sa üles võimendad, kas seal Stradivariuse on see Guarneri või on see suvaline pill, mis enam-vähem hääles püsib ja täpselt samamoodi ei ole mingit vahet, kes kannab ette siis järgnevaks vägagi küsitavaks ka rokkmuusikasõprade jaoks küllaltki küsitavaks lärmiks kannab ette sissejuhatuseks näiteks Vivaldi mingisuguse jupi sealt kuskilt aastaaegadest, mis vahetada, iga 10. klassi laps suudab seda nii mängida, seal mängiks ja selles ongi asi, mitte selles, kas ta mängib nii või naasugust muusikat, ta mängib kõike muusikat väga hästi, sest ta on väga andekas ta juba imelaps, eks ole. Ta oli 10 12 aastane, kui talle tema esimene Stradivaadi kätte anti, sest et kõik arvasid, et ta seda pilve, eks ole, muidugi on 2001 või kaks, käis ta Eestis ja mängis jah, seda vähem tuntud viiulikontserti. Ja siis Me kuulasime siin paari kolleegiga, kuulasime igaüks eraldi, muidugi pärast vaatasime üksteisele otsa, et no väga hästi mängib. Üks küsimus, miks? Vaadake tuliselt plejaad esimesi, väga hästi viiulit, tšellot, valdavaid, hiinlasi, tehniliselt laitmatu, aga tekib küsimus, miks ligi 40 aastat tagasi arutasime koos ühe väga suurepärase Eesti päritolu viiuldaja, kes on praegu suuremalt osalt kunstipõldu harinud. Kui ma ei eksi, siis Soomes alu Järvela Eestis ja Moskvas õppinud suurepärane viiuldaja. Ja siis temal oli üks selline mõttekäik juba kuskil 80. aastal, et siis oli jutt tegelikult Nendest imelastest, keda siis hinda Tallinnas näidata, näiteks hilja, Reed pingelist muidugi saanud. Täiesti suurepärane, väga vahva artisti viiuldaja ja Anu siis arutles, et kui me võtame ükskõik millise imelapse ja me anname talle kõige paremad pillid ja kõige paremad õpetajad, aga kui ta õpib seda pillimängu isolatsioonis väljaspool kultuuriruumi või sellest eraldatuna, et noh, mis mõte sellel asjal siis on. Ja nüüd siin tekkis samasugune küsimus, et noh, mis vahet seal on, kes seal mängis, seal ei olnud ju mingit erilist muusikat sellel kontserdil. Mitte et rokkmuusika ei oleks muusika, rääkimata Tšassist. Ma olen džässmuusikaga 10 aastat rohkem leiba teeninud ja mulle see meeldib tänase päevani sellest, kuidas aga seal ei olnud džässi, roki midagi ja, ja selleks olla noh, ja uudime nuhhinet mängida kuskil tagareas natukene valdite, siis las ta kolmelgi Tanelil või mitte, kui need seal oli ikka Lõmmida, no see ei kannata mingit kriitikat. No see on muidugi päris julge väljendus, et seal polnud üldse mingit muusikat. Mis puudu oli, et muusika oleks olnud, miks, noh, mul on küsimus, miks, miks sellist asja ei tunne, et noh, see on igaühe oma asi, mida ta kuuleb, tunneb sealt, oli sellel mingisugune sõnum sellele muusikale tähendab püsitav meelelahutus. Isegi need vanad rokipeerud, kes nüüd 70 kaheksakümneaastaselt ratastooliga lavale veeretatakse, neil on vähemalt mingisugune ajalugu ja kari pruuker, eks ole, käis hiljaaegu Kansandrausis. Noh, ma omal ajal teadsin küll, et selline bänd anda ka oma elu seestpoolt seda kuulanud, aga kui nüüd juhtusin seda kuulama, vaatan, tuuakse niisugune 40 ilulõikust läbi teinud vanamees ratastooliga lavale. Tal on vähemalt mälestus millestki. Või ma ei tea, miks ta seda tegi, mis ta tegi. Aga miks ta võib-olla selle teinud, mis, mispärast üks on rahad, no võibolla tal ei ole veel ajalugu, aga tal on eneseotsingud. Käeleti sugusel viiuldaja, kes on võimeline mängima riiuli peal ükskõik mida, mis on maailmas viiulile kirjutatud. Tema eneseotsingud ei peaks küll niukses rentslis käima. Teisalt ikkagi vaadates seda tohutut publikumassi, mis sinna suurhalli kohale oli tulnud, et mul tekkis kohe kahtlus, et kui ta oleks seal tõesti mänginud, siis mõne hea orkestriga paga niinid või Mendersoni viiulikontserti, siis me ei oleks seda arvukat Rõõmustavat publikut seal näinud, et midagi on ikkagi selles repertuaaris sellist, mis lihtsalt paelub suuremat kuuleskonda. Ja see oli ka vist ainuke kontsert Baltikumis, nii et mulle tundus, et seal oli väga palju näiteks vene keelt kõnelevad publikut ja, ja inimesi, kes iga hinna eest tahtsid seda pilti temaga koos saada ja see on mingi teine kultus, et siin minu meelest ei loe enam see, kui osavad tema näpud on või või kui briljantne tehnika tal on, need mind näiteks ei veendunud tehniline pool, ma isegi ütleks, et oli natukene pettunud seal mõned mustad noodid ja midagi sellist, mis ei tohiks olla sellise mängu juures nagu isegi lubatud. Et need üksikud paari duuri lood ja lihtsalt seaded. Ja aga samas ikkagi just nimelt, et nagu sa ütled, peab olema mingi põhjus, miks inimene tuleb ja ostab pileti, mis maksab 20 eurot, vaid kallimad seal isegi kui ma ei eksi 70 ja pluss seal ka see ikkagi, et kui seal Saku Suurhallis ringi vaadata, siis seal oli väga palju väga erinevas eas inimesi. Ja võib-olla noh, üks asi siis, millega kärelt enda arvates tegeleb, ongi see, et ta tahab inspireerida just noori inimesi. Sedasama muusikat oleksid võinud väikese vaeva korral mängida nii suurepäraselt, et ma räägiks ka teist juttusid. Ehk siis küsimus pole selles valikus, mängi mida tahes, ikka tore kuulata. Mina julgen küll öelda, et ma olen ammusele selgeks saanud, et muusika võib mulle mitte meeldida, aga ma tunnistan, kui ta on väga hästi tehtud ja vastupidi, ta võib olla küll kehvemini tehtud, ta võib, mulle ikkagi meeldib ja need need asjad ei ole sellises lihtseoses, kui on nagu mõnevõrra kontserdil käimise kogemustega. Selles ongi asi, et nagu sa, Johanna, ütlesite, eks ole, asi on ju väga lihtne, ta ei vaevunud üldse, et kui käreti nime peale tullakse, kaugemaltki kohale, artist peab ikka oma publiku ootusi püüdma vähemalt õigustada. Samas, ma ütleksin, et miks minu jaoks küll, kui nüüd sellest kavast konkreetsemalt rääkida, oli see kohati üsnagi erinev, et näiteks need tema enda, see nii-öelda originaalloomingut, see kohati kõlas nagu ikka hulga sümpaatsemad kui siis näiteks viiulil mängitud Tšaikovski klaverikontsert, mitte isegi päris nagu see meloodiapartii või vasaku käe partii. Et ütleme, seal minu jaoks tekkisid khatiküsimused, et miks on vaja teha selliseid asju, mis ikkagi läheb juba minu jaoks ikka päris halva maitse piiri peale. No siit tuleb kohe üks paralleel, praegu, ma usun, et sellised muusikalise nalja austajad või siis üleüldse viiulimängu austajad teavad kindlasti, kes on Aleksei igudesmann ja kes veel ei tea, see miljonite lemmik ja kõikide päästja Youtube pakub teile suurepäraseid nalju, mis ei ole küll kadunud Victor Forge väärilised. Aga no tänapäevased ehk Aleksei kudesmann ja joo, joon üks korea päritolu pianist jäi, kuidas mandan Leningradis sündinud Peterburi suurepärase hariduse ja suurepäraste oskuste ja suurepärase andega viiuldaja kes teedki muusikast klounaadi, mis sest, et ta võiks samamoodi nagu karjatada, mängida ükskõik mida, mida tellitakse ja nüüd, kui me vaatame midagi kudes Mother'i, milliseid noote ta on välja andnud, tänanud ülimalt vaimukaid seadeid kahele viiulile ning Fletcher muusikast, eksis juudi muusikast kui ka Mozartist kui ka Bachist igasuguseid asju. Ja see kõik on mõõdukas ja pigem hea nali. Ja no kui selle kohta ei saa öelda teistsugune alternatiivne või noh, hoopis iseäralik, eks ole, klassikast võimalikult kaugel siis ma ei tea, mille kohta saab. Ja ometigi eks ole, küsimus ongi selles, kas inimene teeb midagi valmis või ei tee. No Garrett oli, esiteks ma arvan, et me oleme temaga liiga palju aega pühendanud selle kontserdi põhjal, aga teiseks küsimus ei ole selles, kas ta mängib kividžässi või mängida, ükskõik, ma ei tea küll, kuidas viiuldaja saaks räpp muusikuna üles astuda, aga teinud pingutanud tema ande ja võimet ei ole selleks teha suurepärase kontserdi tavaline loramit. See oli täpselt sama hea nagu tema higivana selline trikk, kes nad on, mida ta on juba mitukümmend aastat harrastanud oma esinemisaastate algusest peale, ta suhtleb väga Djoviaalselt ja hea otsekohesed publikuga, aga noh, kes seal kontserdil olid, need ju nägid, et tal oli seal kaks punases pluusis, taladolkasid tal järel turvamehed. See juba jättis väga hea mulje kogu sellest kontserdist. Ometi praegu sellest, sinu jutust võib jääda selline tunne, et kärbeligi peadlikult kohale, nagu siis publikut lollitama, essis ta lihtsalt, tema tegi nalja, aga inimesed, kes istusid publikus tõsise näoga ja härdunud, kindlasti oli seal ka selliseid inimesi, me ju nägime neidsamu prouasid, kes üritasid teha siis selfie't, et samal ajal kui kärjed neist viiuldades mööda kõndisid, keda siis need sabas tolknevat härrasmehed seal tõrjusid, et noh, ma ei tea, kas meil päris niisama öelda, et ta läkski teadlikult selle peale välja, et publikatsioonid. Need on mulle tundus, et ta ikkagi võitiski täie tõsidusega ikka seda, et ta, ta püüab teha selle kavaga, et jätkuks nagu kõigile midagi, aga vot seal tekib minu jaoks see konflikt, et ei saa kõigile meeldida, et äärmusest äärmusesse valida sinna kamba siis Tšaikovski klaverikontsert viiuliga ja teisalt siis selline omaloominguline, elektroonilise muusika Ta ideeemm stiilis tantsumuusika, mis minu meelest kõlas sellel kontserdil kõige paremini ja, ja siis vahepeale sellist rokiklassikat väga maitsetu minu meelest kõlapildiga sellist väge tuntud rokiklassikat. Et justkui kõigile midagi igas vanuses inimesele midagi, ega see ei saa olla nagu Coca-Cola minu meelest, et oleksite võtnud selle ühesuuna ja stiili, siis ma oleks võib-olla tahtnud ka tema klassika kontserdile minna, et tõesti uskuda seda, et selle noortele suunatud muusikaga tahad meelitada neid kuulama ka oma klassikakontserdi. Praegu ma ei ole väga veendunud Ega see nüüd ei olnud ka väga noortele suunatud küll kust maalt me selle noote pidi tõmbama, mida ma olen ka veel? Aga see väike tüdruk, kes istus kusagil Saku Suurhalli külje peal ilmsete väga hästi lavale, ei näinud ka, kuni sinnamaani, kui käret jalutas, siis järjekordset ringi saalis peaaegu et kükitas tema ette ja mängis talle, kes sellised Frozen või mingisugune tuntud lõhul sellisele kümneaastasele väga tuntud meloodia. Ja siis, kui suurtele ekraanidele kuvati selle tüdruku nägu, siis ma tõesti tundsin, et Ta võib-olla praegu nii õnnelik ja võib-olla ta lähebki koju ja tahab sedasama asja mängida ja võib-olla sellisena mõjub, aga kui ta oleks minu ette tulnud seda mängima, siis ma oleksin tõenäoliselt vabandustega naerma hakanud. Minule nagu hakkas silma Osa publikust olid minu meelest pigem nagu keskealised daamid hoopis võib-olla see sõltus ka sellest, kus ma istusin, aga just mulje jäi nagu see mulje, et tal on pigem selline keskealiste austajaskond ja seoses selle repert paari mitmekesisusega, noh nagu sa ütlesid ka, et ilmselt väga paljud ei läheks kuulama, kui ta mängiks paganiinit ja samas ma arvan ka, et Saku Suurhallis kindlasti 90 või 95 protsenti. Ta ei olnud klassikalise muusika austajad või selles suhtes see rahvas, kes käib, ütleme, Estonia kontserdisaalis kontserte kuulamas. Et pigem ma arvan ikkagi, et käratil ongi oma selline kuulajaskond ja pigem kergemuusika austajad. Ma usun, et ikkagi paljudele, see jällegi läks korda, et igaüks võib-olla leidiski endale sobiva ja meeldiva žanri sealt tema sellest virvarrist. Selle kohta ma mõtlesin seda, et see show seal oleks pidanud olema mingi ülesehitus ses mõttes, et ta ju rääkis publikuga pauside ajal ja niimoodi, onju, aga puudu jäi minu meelest mingist loost, mis oleks sidunud need tükid, mis ta mängis mingisuguseks tervikuks. Ma ei taha öelda, et see oleks pidanud olema kindlasti ma ei tea, ühes stiilis või kahestiilis või aga tal oleks pidanud olema nagu mingi järgnevus, et noh, ma ei tea, tiitšei mängib ka lugusid, esitab üles mingit meeleolu ja siis ma ei tea, suunab seda ühele poole või teisele poole, et seal nagu õudselt palju sellest puudu puudus nagu sihuke pidev joon ja samuti oli see naljakas, et kui oli see tema emale pühendatud lugu ja siis ta kõndis sealt lavalt minema siis mulle tundus, et enamus publikust, kes arvas, et nüüd on asi läbi ja siis plaksutati ta nägu tagasi ja siis ta nagu oleks teinud lisaloo ja kõik olid nagu väga rõõmsad. Ta veel ütles ka, et oo, missugune vastuvõtt või midagi sellist, onju, aga ta vist ei saanud ise arugi, et tegelikult inimesed arvasid, et nüüd oli lõpp ja teda nagu kutsuti tagasi. Aga siis läks kontsert edasi veel pool kontserti. Jah, vaata, kes jälgivad tänapäevasele esinemiskunsti ja siis laiemad epa eesti keeles kanda kinnitanud sõnaga show business i arengutele üldisemalt, siis olgu see kokasaade või olgu see David Garretti kontserdil see ema ja lapsed seotakse sinna ära, eks ole, see on noh, praegune hetkemood. Aga nüüd teen väikese kokkuvõtte, kui saatejuht lubab teie kõigi muljetest, siis ma saan aru, et panin ilusamate viisakate sõnadega, te olete sellega nõus, et käretäri pannud lati nii madalale, et hoolimata oma kõhnast kehast ei mahtunud neetiliselt alt läbi roomama. Aga kui seal Atalini madalal, kas see siis tähendab, et see kontsert oligi mõttetu, et käret tegeleb lihtsalt meelelahutusega ja kogu see publik, kes kohale tuli, on siis lihtsalt teda turustavate marketingigeeniuste Mariannetid? Vaata, ta toob inimesed klassikalise muusika juurde. Vaata kui lahe oli tegelikult see, kui ta mängis seal neid tuntud meloodiaid, eks ju, kuidas inimesed helisid ja ma sain aru, et see on odav trikk ja see on, ma ei tea, lasteaia tase, mis iganes, aga mis siis just see meeldibki inimestele ja nad lähevad võib-olla järgmine kord veel mingisugusele kontserdile, kus seda mängitakse sümfooniaorkestriga. Mulle jääb mulje, et sa nagu vaidleksin minuga, mina ei ole hetkel keelatud, et see kuidagi halb on, mina lihtsalt andsin sellele oma hinnangu. Ja nüüd, kui sa tahad, et ma annaksin hinnangul hea-halb skaalal, siis ma ikkagi seda ei teeks, sest ma ju tean, et meie ühiskond hirmsa suure kiirusega lumpeniseerumise sellele vastase nimed, etendus, mida me nägime seal. Aga et see kuidagi moodi halb oleks, noh, ma küll ei saa öelda, see lihtsalt on nii. Ja ma ei taha ka öelda, et seal on halb. Ma ei taha öelda, et see on hea, aga ma saan aru, et millega pead elama. Kas kõla peaksid jääma hinnang, et see oli raisatud õhtu? Johanna Marie, kas sina kui viiuldaja, kas sa said sellelt kontserdilt midagi? Kindlasti sain ja selles suhtes ma olen väga rahul, et ma selle investeeringu tegin ja nii kui ma teada sain, et Garrett tuleb, siis ma otsustasin, et see, mina tööd ei tee ja ma lähen ennast koolitama pigem sinna. Aga noh, jah, loomulikult see on vaieldavad, et mida sealt siis nüüd ikkagi kuulata, vaadata, õppida oli, aga kindlasti see elamus jäi meelde, et seal oli väga palju positiivset minu jaoks ja eks tema kui selline šõumees just see selline aus ja siiras vahetu suhtlus publikuga on kindlasti ka juba asi, mida temalt õppida. Seda paljud ei oska siiski, erinevaid eesti artist tegi, vaadates, et mina olen rahul selles suhtes, et ma seal käisin, kas me siis saame pidada David käetit üheks korralikuks crossover artistiks. Mulle on jäänud mulje, et tegelikult kärbet ei tahagi ennast nimetada crossover artistiks ta nagu ise taandab või, või natukene isegi pelgab seda nime. Et ta on jätnud nagu justkui vabaduse endale olla siis täpselt see, kes ta parajasti tahab, et sel aastal teha sellise klassikalise rokkbändiga muusikat, et järgmisel aastal võib-olla mängida. Ma ei tea New Yorgi Filharmoonikute, kellega ta vist on ka esinenud mõnes mõttes. See on ju kõik väga tore tema enda jaoks, et ta tahab teha seda, mis ta teeb, aga publiku suhtes ma näen ikkagi natukene ebaõiglust. Kui ta jääks kindlaks ühele stiilile ühele kuvandile, siis see rõõmustaks mind rohkem ja ma ei peaks nagu kogu aeg talle järele jooksma nende ettevõtmistega. Nüüd ma vaidleks sulle vastu sellepärast et ikka Publicaga artistile järele jooksma, kui piisavalt hea artist. Ja, ja minu meelest ta võib vahetada oma žanri ja stiili ja kõike võib ainult et küsimus on selles, et kui ta seda midagi teeb, et siis oleks ka midagi tehtud. Selles asi ongi, et sellel kontserdil käisime peaaegu et seltsis siis seal ei olnudki midagi, selles ongi asi. Hääletan ikka endiselt väga hea viiuldaja, ainult et ta nüüd on valinud sellise tee. Mõnes mõttes mulle tundub võib-olla tema kaitseks öelda või et see on tema kui nii-öelda geeniuse õigus olla selline isepäine ja misiganes. Imetlema kuninga uusi riideid, kui kuningas on alasti, selles ongi ainuke asi, minul muud seisukohta ei ole. Just et minu arust ikkagi küsimus, et kui ta nüüd uuesti tuled Tallinna, et kas need inimesed, kes olid seal ja ostsid nagu veli pileti, et kas nad uuesti on valmis tegema, et ma usun, et see oli lihtsalt mingil põhjusel nii, me kõik teame, et artist on ka inimene, kellel võib-olla on mingil päeval halb päev või tervis korrast ära või mis iganes. Ei ole, ei ole artist, ei ole sportlane, sportlane võib öelda, et ei ole, täna ei ole minu päev või ma olin siin vahepeal haige ka ja ei ole vormis artistil sellist õigust pole minu meelest kunagi antud. Artisti tuleme vormis kogu aeg, kui ta laval on ja nii see enamasti on ka olnud ja veel kord vaatlen käreldil, kui viirude ajal on kõik võimalused mängida mida iganes, mis talle pähe tuleb, millist muusikat on loodud või kirjutatud Haapsalu head. Ja nüüd minul tekkis vastupidi uuslust kui see, kellelt mängib ükskõik millist noh, niinimetatud klassikalise muusikalugu orkestriga, ma läheks teda kindlasti kuulama, sest ma tahaks oma muljet parandada. Eriti siis, kui ta mängib Tšaikovski klaverikontserti. Siinjuures meelde, et meil on olemas eesti muusika ajal Roman matsakas lõpetas Tallinna konservatooriumi kahel erialal, mängides üheleriaal Tšaikovski viiulikontserti ja teisel erialal Tšaikovski klaverikontserti. Et ega see midagi imetlusväärset poleks, kui ta seda teeks, olgu või viiuliga. Aga ikkagi see pressiteates käretile külge kleebitud loosung viiulimaailma Jimi Hendrix. No selle kontserdi põhjal küll ei kehtinud, sest et Henrik seal oli ikkagi. Konkreetselt stiili. Helikaja stuudios olid nii klassika kui ka populaarse muusikamaailmas tegutsev viiuldaja Johanna Marie Kork otsa koolis klaverihäälestus erialal õppiv meeli vilukas toimetaja Johanna Mängel ja muusikasõber Erki Aavik. Nii nagu David käed ka intervjuus klassikaraadiole ütles, on tal kombeks oma repertuaar jagada klassik Välise ja crossover vahel. Enne detsembrikuist kontserti käis ta viimati Eestis 19 aastat tagasi, esitades Vivaldi aastaaegu. Ehk siis tõstab ta järgmisel korral oma muusikavõimeid taasesitades pigem klassikalist repertuaari. Aga juba märtsikuus on Eestisse tulemas teine superstaariks tituleeritud populaarne viiuldaja, Serbia päritolu Nemanja Radovitš, kes esineb Estonia kontserdisaalis koos oma bändiga. Kuradi drillerid. Sülgaja. Üheksandal detsembril vaid mõned päevad peale Soome 100 pidustuste haripunkti esines Estonia kontserdisaalis lähinaabrite üks tippkollektiiv Soome raadio sümfooniaorkester. Kõlasid ühe tänapäeva Soome tuntuima nüüdishelilooja Magnus Lindberghi spetsiaalselt Soome 100.-ks aastapäevaks loodud tempos ja Shan Sibeliuse kuller sümfoonia. Kaasa tegid solistid metsosopran Niina Keitel ja bariton Tuomas Spursio ning Eesti rahvusmeeskoor juhatas orkestri karismaatiline peadirigent aastast 2013 Hanno lindu. Muusikasõber Erki Aavik kuulas seda kontserti lausa kaks korda Soome vabariigi aastapäeval, kuuendal detsembril Helsingi muusikid alas, kus kõlas lisaks veel ka Lotta Venegoski teos ja üheksandal detsembril Estonia kontserdisaalis. Jah, kuigi Tallinna kontserdiõhtul ma seda lisalugu kuulama jäänud Finlandia, Soome raadio orkester mängib muidugi nii nagu tuntud muusikaline tõsiasi, et Viini Filharmoonikute orkestri proovisaalil on pikk nimekiri erinevatest sümfoonilise muusikateoste nimekirja. Pealkiri on, et neid teoseid. Me mängime iga tüligendiga väga hästi. Et kahtlemata Soome taadi orkestrile, lindu, juhatusel mängib Finlandia täiesti briljantsed, nii et ma arvan, et et see olnudki vajalik. Mis puudutab kuller, vat siis seda teost võiks ju ka nimetada omamoodi sellise professionaalse meeskoori nagu Eesti rahvusmeeskoor tegutsemist õigustavaks teoseks, sest maailmas tõepoolest on loetud arv selliseid suuri heliteoseid, mis vajavad just suurt meeskoori. Sellel kontserdil kahtlemata leidis kinnitust, et sellisele meeskoorile leidub maailmas repertuaarimeeskoor ei ole just väga tavaline nähtus, palgaline meeskoor, nagu ta meil Eestis on olnud juba siin üle 70 aasta vista. Eesti muusika infokeskus ütleb uhkelt, et ei ole nagu teada teist sellist, et nimetades meie meeskoori siis ainulaadseks, sest kui mõelda, siis lauljate arvu peale, et selliseid nagu kammerlikumaid koore on ikka professionaalsed ka mujal maailmas. Jah, aga just nüüd tänu sellele kontserdile tuli välja see erinevus, et kui vene ajal või siis nõukogude ajal see kool ikka suurel määral ka üks selline kahe teraga mõõk selles mõttes, eks ole, nii-öelda Moskva silmis oli ta siis selline ideelise patriootiline nähtus ja Eesti poolt vaadates oli ta ikkagi meie selline rahvustunde nurgakivi palju rohkem, kui hiljuti siin veeklaasis tormi tekitanud hümni laulmine või mitte laulmine naljakat võrdlust tuua, siis praegu me nägime, et tegemist on ikkagi tõsiseltvõetava muusikakollektiiviga. Ja sellel kontserdil ei olnud ka mitte midagi muud ette heita kui seda, et vähegi oleks kooris rohkem liikmeid ja lauljaid ja oleks mahtunud sisse, oleks võinud veel suurem ja vägevam olla, sellepärast et see koor koos väga hea Sümfooniaorkestriga ja väga see Tiligendiga andis väga suurepärase efekti. Eks selliste kooliga koos suurvormide esitamisel juures on sageli see probleem, et väga palju kasutatakse koole, kes on tavaliselt koolijuhi käe all. Ja kuigi see Eestis ei ole väga populaarne teema, ma saan aru, siis tegelikult eriti just instrumentalistina orkestrantide teavad, milline vahe on koorijuhile, dirigendile, need on täiesti erinevad ametid, need on täiesti erinevad nähtused muusikas ja Hanno lindu, kes selle Soome Raadio sümfooniaorkestri ees oli. Tal on nii kummaline, kui see ka ei ole, tal on füüsiliselt tohutud head eeldused, tohutult pikk mees väga pikkade kätega ja see oli kohe täitsa eraldi nähtus. Ma läksin pärast vaheaega spetsiaalselt põrandalt, läksin sinna rõdule sinna orkestriga kohale vaatama, seda temadeligeerimist, seda igavene uhke vaadata. Ja ma arvan, et see aitas ka kaasa, sest et sellise käe all ei saa küll keegi kurta, et ei ole selge, millal sisse astuda või, või millal noot lõpeb. Kord lõpeb. Nii et selles mõttes oli see väga huvitav kogemus. Orkester ja meie, see kauaaegne, selline ma ütleks paljudel orkestrantide poolt küsitav nähtus, nagu me siin vene ajal ikka ütlesime, et terve kamp täisjõus mehi, kes ajavad sooja õhku suust välja, võiksid midagi kasulikumad teha. Muuseas, suur hulk nendest tegeleski ikka peale koodi proovida mõne muu tööga, aga nüüd ei ole küll muud öelda, kui väga hea töö, väga hea muusika, mis nad koos tegid. Ma ütleks, et olles ju seda kuller vodka varem korduvalt kuulnud ja teades seda Sibeliuse ja tema väimehe nii-ütelda üle aegade üle põlvkondade konflikti, et see jussi jalas selle välja otsis, selle kulleripoolselt Sibeliuse sahtlitest ja uuesti esitamisele tõi ma siis kuulasin just seda solistide vahekord, aga ma arvan, et üks põhjus oli see, et see kontrast oli muusikaliselt niivõrd suur, solistide osa siis orkester koos kooliga, eks orkestri koos kooriga nagu muusika. Ja siis kaks solisti, kes tegid oma töö küllalt hästi ära. Nad olid sellised noh, nagu ka nagu sa ütlesidki dirigendi kohta natukene noh, niuksed metsast tulnud jutustajad sinna vahele, et see puhtmuusikaline kontrast oli liiga suur. Sinna ei ole midagi teha, nii on see noodis kirjas ja keegi ümber tegema ei hakka seda. Aga nüüd, mis puutub sellesse, mida ma nimetasin konfliktiks, ehk siis sellesse jälle Tsibelius ei soovinud selle teose esitamist ja siis tema väimees jussi jalas selle üles otsis, siis ma olen tõepoolest vestelnud, Siberis, ütleb, hoiad Abija jalaksega sellest üsna palju. Ja teda ka see küsimus huvitas. Talle ei sobinud öelda oma isa kohta, et see nagu siis oma muusikaliste pürgimuste toetamiseks nägis Sibeliuse teosega nihukest vaeva, et seda esitatakse aga endiselt ma olen veendunud, et kui helilooja ei taha, et seda teost esitatakse, siis pole vaja sellega punnitada. Sibeliuse on ju nii palju muud muusikat mängida. Aga tagasi tulles, et ei oleks see kurtmise ja, ja kritiseerimise noot siin peadmisena, see esitus oli täiesti suurepärane nii orkestri poolt kui dirigendi poolt, see oli ikka eks naudingu. Ja eriti jälle tuleb siin meie oma orkestri taustal öelda, et nii tore on kuulata, kuidas keelpillid iseäranis vioolat kõlavad ja mängivad kõik välja. Nagu ütles meie hulgast lahkunud suur õpetaja Endel Lippus harfi kohta. Tea, Alf on väga ilus pill, kui ta häälde panna, sama tuleb öelda vioola kohta, et ta on väga väärt pilgu teda ikka päriselt mängida. Meil ainult seda küsiks, kui võrrelda näiteks, kuidas kõlas orkester, nagu siis nendes erinevates saalides, kui suur see vahe oli? Ma ei ütleks, et see vahe on suur ja Estonia kontsertsaali akustika ei võtnud küll mitte midagi ära sellelt teoselt. Võib-olla pisut Stambrilised erinevused on paratamatud, see on ju ka päevselge. See saal on ju just nagu omaette pill iga teose juures iga orkestri juurest omamoodi erinev. Võib-olla selle orkestri kohta siiski natukene veel, et mind üllatas see, et need mõned idamaadelt pärit orkest kandid ostsid kohe välja sellega, et kui nad tavaliselt Need on siis sellised tehniliselt väga head ja selle tõttu olnud Euroopa orkestrites mänguseltsilisteks võetud siis seekord need kaks löökpillimängijate flatist jätsid küll üsna patumulje. Kõigepealt muidugi üllatav on see, et Soomes leidub veel üks kord kestvalt, kus pole ühtegi eestlast mängimas. Aga seal pisut valmistas pettumuse flöödisolist ja muidugi ka siis need löökriistamängijaid, aga muus osas ei ole orkestrile küll midagi ette heita, vastupidi, väga hea. Kompaktne, nõtke, klik, dünaamika oli suurepärane. Ei, saalil ei saa küll midagi ette heita. Jah, tõepoolest, see oli tähelepanu väärne kontsert ja näiteks seda kuller Wolt Sibeliuse üldiselt ei propageerinud. Ta ei lasknud seda kunagi trükijaga avaldamisele ja alles tema väimees otsis selle viiekümnete aastate lõpus pärast Sibeliuse surma välja ja ja edendas selle siis uuesti mängimist, nii et minu meelest see on selline autori tahte eiramine, mis ei näitajad tooni. Kui juba Meriganto kirjutas, et tegemist on siis võimsaima teosega, mille siis ühe soomlase pliiats on kunagi kirja pannud siis merikonto kahtlemata oli omas ajas piisavalt suur autoriteet, et kindlasti siiamaani arvavad väga paljud soomlased, nii. Miks mitte, leidub teisi soome muusikateadlasi peale Merigando, kes on öelnud, et see oli üldse esimene soome oma sümfooniline teos? Rudolf Tobias oli kahtlemata nagu siin. Meil on dogmaks saanud Eesti esimene elukutseline helilooja, eks ole. Nojah, aga ega see ei tähenda, et me siis seda Tobijast pimesi kummardame. Tal on kahtlemata häid teoseid ja kahtlemata teoseid, mida ei noh, väga tingimata ei viitsi esimest kordagi kuulata Niiani enamike heliloojatega. Tegelikult Sibeliuse muusika puhul on ju ka interpretatsioon tohutult tähtis, et näiteks ma veendusin ise sellel aastal augustikuus käies siis Sibeliuse festivali Lahtis, seal juhatasid kaks dirigenti, kellest üks oli siis selline ehtne Soome metsade keskelt pärit no Soome dirigent Santomaadijas Rowali, kes ma ütleks tõesti, et minu jaoks väga palju muutis üldse ettekujutus Sibeliuse muusikast ja teine oli siis viimaste päevade niukesed praegu lahti sümfoonia kunstiline juht ja kelle tõlgendus ka kahtlemata väga paljudele inimestele meeldis, eeskätt just siis nendele Sibeliuse fännidele, kes igal aastal sinna kohale sõidavad. Inglismaalt on neid veel erakordselt palju, tõesti, terve linn on selle inglise keelt täis ja see on, see on ka selline muusika, mille kuulamiseks pead sa olema ette valmistatud või siis tõepoolest, see nägemus peab olema väga selline isikupärane, särav nagu siis minu jaoks siis selle Santomaadijas roboti puhul oli. Sellega ma olen kahtlemata nõus, et Sibeliuse puhul on esitus väga tähtis, väga keeruline faktuur, tihe faktuur. 23. detsembril kõlas Estonia kontserdisaalis Bachi tippteos h-moll missa. Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestrit juhatas dirigent Kaspars puutmis. Soleerisid arete Teemetstuuri tere. Helen Lepalaan, Mati Turi ja Paul Sputnik. Kaspars puutnis ütles selle teose kohta nõnda. Selle teose sisu võib avaneda väga mitmel erineval viisil. Sa võid sellest kogeda uskumatut matemaatilist sisu, tema aja parimat võimalikku ja ka täiesti võimatut tehnilist poolt Baholi inimene, kes suutis vaadata tulevikku otsekui läbi lukuaugu. Samas olid tema teadmised bioloogiast lausa imetlusväärsed. Ilmselgelt oli ta sügavalt usklik inimene, kasvavas punnis, usub, et absoluutselt iga inimene suudab Bachi muusikaga omal viisil suhestuda. See teos on kui Bachi muusikalise elu kokkuvõte tema testament kogu inimkonnale. Bachi h-moll missa 23. detsembril Estonia kontserdisaalis käis kuulamas Erki Aavik. Olles vestelnud inimestega, kes istusid erinevates saali paikades, saime ka päris palju erinevaid muljeid. Missugune mulje jäi kuulates, kas solistid, koor, orkester, kas oli terviklikud hästi kuuldav? Minu meelest oli väga hästi kuulda ja kahtlemata see peabki nii olema, et paremalt rõdult sa kuuled asja ühel viisil ja vasakult, rõdud, kuuled sa teisel viisil. Ma arvan, et üks, 15 aastat tagasi Pärnu konverentsidel oi siis korraldajat kutsunud dirigent Rotšerniirenbergi, kes siis juhtimiskonverentsil orkestri proovi abil näitas, mismoodi näiteks organisatsioonis inimesed tajuvad üht ja sama asja erinevalt. Tema mõte oli selles, et ta pani osa publikust sinna orkestrantide vahele istuma. Ja seal oli küll kasutusel Pärnu orkester, mille ainus eelis selle näidendi jaoks oli see, et see on suhteliselt väikeorkestrile, sinna vahele mahtus publikust õige mitu inimest. Ja päevselge, et sealt kuskilt esimese lõdvalt kvartali tagant otsast on kõlapilt üks ja orkestri kohatan teine ja seal vältima ja see on loomulik asi. Aga selle h-moll missa puhul noh, eks ma läksin seda kuulama ka jälle eelarvamusega. Aga see, mis kõik nii-ütelda heaks tegi, minu teatud eelarvamused kõik kummuli lükkas, oli just see, et see oli üks terviklik kõlapilt. Aga ma kuulasin ka muidugi teda, nagu öeldud, juba sealt patarei tagumistest ridadest. Aga siin enne just Hanno lindu puhul oli juttu orkestri ja koori ees oli siis üks pikk mees, et ühte teist pikka meest, sedakorda siis Läti päritolu nägime me ka seekord ja kasvavas punnis, kes on Eesti filharmoonia kammerkoori kunstiline juht, neid hooajast 2014 15 ka päris igapäevaselt orkestrite juhata. Kuidas jäi mulje temast kui dirigendist nii-öelda suuremate vägede haldajana? Minu meelest ta sai hästi hakkama ja eelkõige just kõrva põhjal. Ega ma küll ei osanud teda nüüd vaadata nagu rohkem nagu dirigendina just nagu öeldud, sealt kaugelt tagant servast ka selle põhjal, mida me seal kuulsime, võiks küll öelda, et ta sai oma tööga hästi hakkama, sellepärast et tervikuna jättis väga meeldiva mulje see esitus. Seekord ei olnud küll lauljatelegi midagi ette heita, ainuke, mida ma ütleks, et nagu ka sinu intervjuust võis kuulda, et tegemist on siis vendadega, kes koos laval olid nii Paul kui kui Kaspar Putnints. Et vanemad on siis olnud lauljad, kõigepealt üks valis dirigenditeed ene lauljaks. Minu suureks üllatuseks sellel Paulil ei olnud sellist, kuidas ma ütleksin siiski kandvust või, või sellel häälel ei ole nagu piisavalt sügavust. Sellepärast et harvaesinev olukord olijat, teised lauljad siis doosid, passi ei lähe. Ma ütleksin jah, et laulsid niukse jämedama mehe üle kogu aeg pidid kõrvu kissitama, et kas ta nüüd hakkas juba laulma või alles hingab sisse. Küsimus võib-olla mingil määral ka selles, et kuigi mõnedes kohtades on teda nimetatud pass palittoniks, siis väga sageli on tal kombeks ikkagi esitada ka selliseid päris baritoni rolle ja alati see nii-öelda baritoni hea kõla ulatus ei pruugi kokku langeda siis just selliste oratoriaalsete muusikateoste passiulatusega, et siin võib ka olla küsimus mingil määral selles ja noh, teine asi muidugi on ka see, et eks madalamad hääled alati kostavadki vähem. Selleks, et madalam hääl jõuaks võrdselt saali, peab seal olema kõlajõult ikkagi oluliselt jõulisema võttega lauldud. No tõenäoliselt aeglase vokaaltehnika ongi nii keeruline asi, et nagu ütles tuntud tšehhi päritolu Viini tenor Leoslazzac, ta ütles kahe asja kohta. Veldi ooperi hugenotid kohta ütles, et see on nii keeruline, et isegi mina ei saa sellest mitte midagi aru. Ja kui siis ühes intervjuus küsiti tema käest vokaaltehniliste üksikasjade kohta, ütles ka, et sellest ei tea midagi, olles samal ajal oma ajastu üks Euroopa populaarsemaid tuntumaid tenoreid tagasi tulles selle konkreetse teose juurde, siis muidugi jällegi las ma natuke virisen ka ühest autorist, ühest teosest või ühest kontserdist, selline püha lehmategemine või kõige, kõige jälle see nii asjatu ja tüütuse eksitab kui siin mõne teise teema puhul me räägime seda, et noh, mingisugused tulunduslikud või reklaaminduslikud liialdused üle pingutad. Sa mine just nagu tooks inimesi saali juurde. Ega see ei ole õige mõte, et sa tood inimesi sinna saali mingi viguriga, seda pettub, ei tule teinekord kindlasti ära ja nüüd rääkida sellest kui maailma muusika, kuidas seda nimetati kroonijuveelid, eks ole, no kahtlemata tulunduslikud mõjub hästi. Aga kujutame jälle ette, et see inimene, kes tegelikult muusikat tunneb, teab, et sellist asja pole olemas. Näiteks üks teos, nüüd Bachi kõige tähtsam teos on lora ja sellist asja pole olemas või Ta on kuidagimoodi parem kui kogu muu maailma klassikaline muusika või oma ajastu muusikaga sellist asja ei ole olemas. Isegi kui näiteks 10-st seitse arvavad, et on siis kolm arvavad teisiti ja juba see on piisav, et üks tehas on parem kui teine. See, mis puudutab konkreetselt haaval, mis seal siis ma julgen arvata, et võib-olla see ei ole ainult selline turunduslik mull, vaid ikkagi ka väga paljud maailmas just Bachi uurijad on juba varem sellise seisukohaga välja tulnud ja pidanud seda väga oluliseks, et ma julgeks kohe kõigepealt tuua välja toomas Siittoni. Toomas Siitan muidugi tunneb muusikat läbi ja lõhki ja kui ma õigesti mäletan, siis ta rõhutas, et omas ajas ei olnud sellise teose ettekandmine hästi võimalik, sellepärast et ei olnud selliseid ressursse väga õige. Ja see see haaval, mis on pandud kokku Bachi erineval ajal kirjutatud teostest muidugi ise panisele sellisel viisil kokku. No see kõik väga tore, aga see ei tee temast kuidagimoodi paremat teost kui näiteks Beethoveni ükskõik milline vähemgi tuntud sümfoonia muusikat on täiesti erinevad või ka mõni Bachi enda muu seos, noh, minule meeldib Bachi kahe viiulikontsert väga, aga ma kuidagimoodi ei arva, et ta oleks siis h-moll missa kuidagi parem, mis sest, et ma kuulan iga kell meelsamini kahe viiulikontserti, nüüd siit tagasi siiski selle kiitmise juurde, et selle tohutu ülespuhumise juures. Siiski tuleb öelda, et see on üks väheseid teoseid tõepoolest mis täidab terve õhtu, nii et kuigi ta näo vähemalt kaks tundi kestab või kuidagi niimoodi siis see ajataju kaob ja võib-olla mõnes mõttes peab nüüd jälle oma sõnu sööma ja ütlema, et ta on vähemalt selles osas heliline, et kui vaheaeg tekib, siis mõistad, et muusikud, eriti lauljad, peavad saama hetke puhkust, aga tegelikult tahaks, et see jätkuks. Ja kui üldse inimene on vastuvõtlik muusikale sellisel viisil, et noh, tekib selline noh, kuidas öelda, fluidum, selline aja ja ruumi unustamine siis kahtlemata see Bachi muusika on üldse selleks üsna sobiv ja see kontsert ka lõi selle meeleolu. Ja ma peaks ütlema, et endise instrumentalistina on mul raske seda öelda, aga ma ütlen puhta südametunnistusega näiteks arreteedee mets ikkagi paistis seal oma kindlameelsusega väga hästi silma ja ükskõik kuidas seal terve teose jooksul on seal ju pikki vahesid veel kord ma ei tea vokaaltehnikast midagi, aga ma kujutan ette, et ka keelpillimängijad on kõige raskem moment see, et järgmisel hetkel peab sugu poogna alt olema kvaliteetne heli, alustama pärast pausi. Puhkpillimängijad võiks olla ju veelgi raskem ja siis tõenäoliselt lauljal on see veel omakorda või psühholoogiliselt veelgi keerulisem siis näiteks selliste hetkedega saia, läti teemets ja ka teised said ikkagi väga hästi hakkama. Mulle meeldis see, et lauljate pärast ei pidanud oma tuju rikkuma. Aga koor traditsiooniliselt väga sageli tehakse seda ikkagi just barokkorkestriga, mis siis tingib ka selle veidi madalama häälestuse. Aga ma tean, et, et see kõrgem häälestus paneb kõrget sopranit päris keerulisse olukorda. Tuletame jälle meelde siin meie oma vanu klassikuid ehk siis Aleksander Arder, tuntud bassilaulja, kellel tõesti seda passi sügavust jätkus tämbliliselt kui ka siis ulatuse mõttes sainevast tuntud legend, sõltuvalt olukorrast seltskonnast võiks seda rääkida nii legendi kui anekdoodina. Nemad ju tuntud napsusõber ja mees, kellel pabeross ei kustunud elu, ilmus näppude vahelt ja kui siis üks ajakirjanik tema käest südamlikult küsisid, Teil on ju ikka nii suurepärane hääldas, siis tubaka suitsetamine ja napsuvõtmised häält ei riku, siis ta ütles oma kuulsad legendaarsed sõnad, et jale häälele ei tee mitte midagi. Viletsat pole mõtet hoida kasutades küll mõningaid, teisisõnu. Ma arvan, et kui on ikkagi see, see vähene kõrguse muutus, kui palju seda on, ütleme laias laastus pooltooni, noh, eks ole. Siis ei ole see nii kõrge midagi, et see korraliku soprani häälele midagi teeks. Võib-olla siin asjatundjad ehk sopranit vaidlevad sellele vastu, aga seda nüüd küll kuulda ei olnud, et see kellelegi üle jõu oleks käinud. Peab ütlema, et noh, nii nagu ERSO puhul oli Aleksejevi ajal igal kontserdil oli tunda, et dirigent on selle orkestriga nagu nagu kokku sulanud. Ta teeb sellega tööd. Me võime võtta maailmas väga head artistid, võtame, noh, ma ei tea, maailma ühe tuntuma tšellomängija, siis võtame teisest otsast. Kui räägime vokaalist, siis meil on praegu ju Muusikaakadeemia rektoriks nüüd Ivari Ilja, kelle senine töö on olnud põhiliselt ju lauljate klaveripartnerina udupeen, töö nõuab õliti nõtket kõrva, eriti suurt enesevalitsust. Oled sa üksinda, klaveri, oled sa kasvõi orkestri ees, no lõõtsa, mõne akordi natuke Kõve valjemini või natukene vaiksemini. Tuled sa sissemurdosa sekundist varem või hiljem, see ei muuda asja, aga näiteks selliste maailma tipplauljate saatjana, no sa võid ju terve kontserdi sellega ära rikkuda, laulja ütleb sulle koha üles, kui saadikud ei exit, ehk siis olen veendunud, olles ka teda palju kordi kuulnud. Ivari Ilja on, on üks väga peen vaeveli partner ja kui me võtame temasuguseid meistri ja võtame kuskilt mõne solisti või viiuldaja või mõne muu Akkalisti neli, ei pruugi omavahel klappida see asi. Aga kui nad on tööd teinud, siis see on ka 2000, isegi kui nad omavahel ei klapi, nad saavad sellega hakkama. Ja siis orkestri dirigendi puhul on tõesti kõigi aegade niukseks meeldivamaks ja saletisemaks. Peame seda Aleksejevi töö tegemist Herzoga ja ma ütleks, et midagi taolist oli kuulda selle kooli puhul ka selle Putnintšiga. Ehk siis on tunda, et need Lapimaa vahel aga on tunda ka, et eks nad on teinud ka tööd selle nimel, et see saavutaks sellise ühtsuse, sest et koolile ei olnud kõlaliselt küll midagi ette heita. Kõik oli paigas, sellepärast mõtlesingi algul, et see Putin dirigendile tubli töömees. Aga veel kord ma ütlen, et eks selle keelpillimänguga on meil selline asi, et eks nad peavad ka minu meelest natuke rohkem harjutama, aga seekord oli ka keelpilli üsna sageli kammerorkestrile üldse homod probleemi nad ikka kõlavad üsna. Tänane helikaja vaatas tagasi detsembrikuisele kontserdielule. Järgmises saates on luubi all aasta muusik Jaan-Eik Tulve ja Vox Clamantis. Saate toimetas Annebrammik Monteeris Katrin mõõdik. Tere osalema rubriigis muusik võimleb, kus füüsilised võimlemisharjutused vahelduvad vaimsetega. Stuudios on hektar, ei paju, klaveril saadab Eesti üldklaveriõpetajate liidu aseesimees Ivar vara. Alustame. Soojenduseks harjutus koolibri, teeme üleshüppeid, soovitavalt umbes 30 sentimeetri kõrguse maandume pehmelt kandadele. Hüppame üles. Hoiame. Hüppame üles, hoiame maanduri, hüppame üles, hoiame maandume. Hüppame üles. Hoiame jama on tal väga hea. Ja nüüd harjutusvaimule kordama minu järeldusi. Täna olen edukas. Kordan, täna olen edukas. Korrake julgelt, selge ja kõlava häälega. Täna olen edukas. Olen edukas. Täna olen edukas. Just nii tublid. Nüüd harjutus, mis on mõeldud spetsiaalselt muusikutele. Farmäe vasaku käega paremast ja paremaga vasakust kõrval estlast tõmbama, kõrvad peast eemale. Surume tagasi. Tõmbame peast eemale. Surume tagasi. Eemale. Tagasi. Eemale. Tagasi. Ei, ma lähen tagasi. Hästi. Uuesti vaimne harjutus, ütlen endale valjult, olen keskmisest võimekam kordama. Olen keskmisest võimekam kordama valjemalt. Korrake korrake julgelt. Olen keskmisest võimekam. Tunneta, kuidas enesehinnang paranes ja võtame ennast korra veel füüsiliselt kokku. Seisame sirgelt. Tõmbume parema põlve vasturünnakut, hoiame. Laseme jala maha aeglaselt-aeglaselt vasaku põlvega sama tõmbame rinnale. Hoiame, laseme jala aeglaselt maha tagasi. Uuesti parem põlv vasturünnakut hoiame. Nüüd vasak põlv üles astuv rünnakut tõmbuma tugevasti-tugevasti. Hoiame. Laseme aeglaselt parama jala maha tagasi. Ja nüüd vasak samuti põranda hästi. Ja meie rubriik on sellega lõppenud. Tänan kaasa võimlemast ja tegusat ning kaunist päeva teile. Stuudios olid hektari paju, klaveril saatis Ivar varane.