Lõpuks on ka vähemasti Lõuna-Eestis vahtrad, tulipunased ja pihlakate marjad kukuvad juba ise iseenesest maha. Aga rändlinnud, kui hommikul raadiot kuulasite saite teada, hakkavad lõunamaale lendama ja ka need Eesti inimesed kell rändlinnuinstinkt on juba olemas, on asju pakkimas oma lendu ootamas, aga rahva teenrid alustavad ja täna oleme koosseisus Neeme Korv Postimehest, Merilin Pärli ja Mirko ojakivi rahvusringhäälingust. Tere. Tere hommikust. Tere. Me räägime õige pea ka riigieelarve teemal, aga nii palju kui puudu tab inimesi. Riigieelarve puudutab meie eluga saate esimene teema. Me räägime ravikindlustatud isikutest. Nimelt pakkus siis töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski välja ideed. Kunagi võiks Eesti riik on ta ravikindlustuse kõigile, ka neile 90-le 1000-le inimesele, kellel seda praegu veel ei ole ja olgu kohe öeldud, et ravikindlustusega on praegu kaetud töötavad inimesed, kes maksavad siis või kelle eest tööandja maksab sotsiaalmaksu pensionärid, kelle eest maksab riik töövõimet antud isikud siis arvele võetud töötut lapsed, see ring on üsna märkimisväärne, kuid siiski on erinevaid sihtrühmi, kes on ravikindlustuseta? No näiteks esmaspäeval Postimehe loos oli eraldi mainitud meremeeste probleemi, kes üheksa kuud on merel nende eest tööandja maksab siis sotsiaalmaksu, aga kui nad saabuvad näiteks kolmeks kuuks maale puhkama, siis sellel hetkel neil ravikindlustust ei ole. Need meremehed peavad võtma enda töötukassas tööotsijate arvele, kuigi nad päriselt tööd ei otsi ja siis nad saavad endale ravikindlustuse, et mis teie, Neeme Merilin, arvate, kas haigekassa süsteem peaks vastu sellele, kui veel 90000 inimest sinna juurde lisada või siiski on kogu selle Ossinovski kõige nõrgem koht just see, et mis saab haigekassa jätkusuutlik? Sest no ma tegelikult selle koha pealt nõustun Jürgen Ligiga, kes seda ideed kommenteerisid, et siin tuleb võib-olla vaadata täpsemalt, kes need inimesed on ja, ja lahendada neid probleeme kõigepealt kuidagi teistmoodi, mitte hakata kohe Lausaliselt ravikindlustust jagama. Need meremehed, keda tegelikult ju teab, mis palju ei ole, nende kohta ütles ta, et see on pigem töölepingu küsimus ja tuleks tööandjaga lahendada. Et noh, tegelikult on ju selles süsteemis midagi vildakat, kui inimene töötab üheksa kuud merel ja siis kolmeks kuuks, ei ole talle tagatud seda ravikindlustust, et see, see ei ole nagu see asi, mida peaks riik lahendama, vaid tuleks otsa vaadata tööandjale. Ja samamoodi tuleks tegelikult kõik need ülejäänud 90000 nii öelda juppideks ja vaadata, et kuidas seal annaks seda asja lahendada, et see võib olla tõesti ei ole kõige parem idee. Sest sealt kaob natuke nagu selline motivatsiooni oma vastutuse ära. Ja noh, sotsid muidugi annaksid kõigile kõike tasuta, aga tuleb vaata ka sinna riigi rahakoti poole, et kas me oleme nii rikas riik sellist paksu hoolekandesüsteemi välja vedada. Nojah, kui siin meenutada ühte selle nädala lugu, mis oli vist aktuaalses kaameras, kui ma õigesti mäletan ja rääkis olukorrast Lätis, siis seal pigem nagu minnakse praegu just nagu vastupidist teedeks. Muidugi, Ossinovski on ise toonud välja ka tegelikult kõige olulisem on vastuargumendi ja see on seesama maksulaekumiste teema. Et noh, ma arvan seda, et kukkus kokkuvõttes seda asja peab, peab vaatama hästi-hästi sellises suures pildis ja ka pika perspektiiviga, sest sest praegu need 90000, et inimestel mingisugune üks seltskond seal on, seal on oma omamoodi kõik väga erinevate spetsiifiliste probleemidega, näiteks seesama looma inimeste seltskond, ma tean, ma tean küll, et see on nagu aastaid olnud väga keeruline ja ja tegelikult äärmiselt oleks, oleks vajalik nagu teatud sotsiaalsed garantiid neile neile anda pidanud, mida neil ei ole, siin on. Ma saan aru, et need keski probleem, ma saan aru, et, Loomeliitudesse kuuluvad nende sotsiaalsed tagatised on lahendatud, aga siiski on olemas süsteemiväliseid mängijaid, süsteemiväliseid, kunstnikke. Cristiano mõningaid mõningaid samme on, on selles suunas astutud aga, aga tegelikult on ju see, et, et tööõigus muutub ja tegelikult me näeme ka seda, et need töösuhted muutuvad ja selle 90000 asemel võib-olla isegi see see arv ei suurene, aga see selle grupi sees võivad toimuda väga suured muutused, et noh, vaadata näiteks seda, kuidas praegu noored näiteks tulevad tööturule ja ja vägagi armastavad selliseid projektipõhiseid lepingutega töid ja ja see võib muutuda küll väga keeruliseks, nii et selles mõttes, kui meile lubatakse sellist põhjalikumat analüüsi, siis ma kujutan ette, et see debatt, et selle sotsiaalministeeriumi analüüsi põhjalt võiks olla ühiskonnale päris tegelikult päris vajalik võib-olla sellel debatil mõttes nagu see, see teema ongi kõige huvitavam, et et noh küll ei tahaks, et keegi hakkaks nagu kirvetööga mingite poliitiliste otsustega siin mingeid asju praegu lahendama, sellepärast et see võib küll valusasti kätte. Ma arvan siin nädala kõige olulisem teema selles mõttes, et selle otsuse tagajärjed võivad mõjutada ikka märkimisväärselt suurt hulka inimesi, et kui midagi peaks minema valesti, siis see ravikindlustuse süsteem ei pruugi olla jätkusuutlik, aga Ossinovski idee vajab analüüsimist ja arutamist ja mis on pluss, on see ju, või mis on asja eesmärk, et tegelikult ka täna on kõikidel inimestel olemas õigus arstiabile ja need ravikindlustuseta isikud pääsevad siis riigi kulul ravi juurde alles siis, kui neil on juba eluohtlikud nii-öelda tervisehädad, et seda siis läbi erakorralise meditsiiniosakonna, aga nagu ka töö- ja terviseminister Ossinovski ise on öelnud, et kulukam viis inimest ravida, et see on ikkagi selline juba tase ja ma ei tea, kui ka teie olete kunagi asjaolude kokkulangemisel halva õnne tulemusel pidanud erakorralise meditsiini osakonnas viibima seal järjekorras, siis tegelikult see alati on järjekorras ka mõni ravikindlustuseta isik ja, ja nähes neid situatsioone pealt, siis ausalt öeldes ega see nagu selline inimlik ei ole, et kui sul peab seesama erakorralise meditsiiniosakonna arst selgitama Te teate, et noh, et ma saan nii palju teha, aga et peaksite nüüd pöörduma perearsti juurde ja teed on vaja ravida ja, aga aga, et see maksab ja nii edasi, et seda on inimlikult tegelikult on väga kurb pealtnäha. Aga nüüd tulebki jälle see küsimus, et kui riik peaks otsustama, et jah, anname nendele 90-le 1000-le inimesele ravikindlustuse, mis siis juhtub ja riik maksab ise nende eest tõenäoliselt siis haigekassale mingisuguse selle miinimum sisenemistasu. Aga need 90, selline nende 90000 inimese seas on eksperdid öelnud, on väga palju selliseid keerulisi juhtumeid, nende seas on ka, ütleme, narkomaanid, alkohoolikud, nende ravi on väga kallis. Et kui riik maksab nende pealt sisenemistasu ravikindlustussüsteemi miinimumlävendiga, siis teenuseid need inimesed hakkavad tarbima tõenäoliselt keskmisest kulukamalt, mis tähendab seda, et praegu juba ravikindlustatud isikud ringis olevate inimeste ravijärjekorrad pikenevad veelgi. Nüüd on küsimus selles, kui palju riik kui palju maksumaksja on valmis sellesse haigekassasüsteemi, mis muuseas on ju kogu aeg alarahastatud, et kui vaadata ka esimese poolaasta tulemit, siis oli miinus 19 miljonit eurot, et see puudu. Siin peab võib-olla natuke kaugemale vaatama, et mis on riigi kaugem eesmärk kui eesmärk on need narkomaanid ja alkohoolikud terveks ravida ja tööjõuturule tagasi tuua, kui seda eesmärki hinnatakse realistlikuks, siis tuleks sellega tõepoolest alustada. Aga diskussioon on just see, mida ma siin praegu väga tegelikult ei näe. Et see teema on välja käidud, aga niisugust analüüsi väga ei ole, järgnenud on ainult niisugune noh, maailmavaateline vastastikune materdamine lahti läinud. Meile meeldivad tasuta asjad ja meile ei meeldi tasuta asjad. Noh, tegelikult on ju see, et, et see maailmavaateline teema, ma usun, et kui me jõuame täna rääkida riigieelarvest, siis, siis minu meelest on need teemad omavahel nagu väga tihedalt seotud ehk siis see on see, et mul on selle, selle, selles osas mõningaid mõningaid mõtteid. Et, et kui me, kui me, eks, eks seda nähaksegi erinevas erinevas vaates erinevas perspektiivis seda seda pikka vaadet, aga noh, tegelikult noh, minu meelest on nagu väga huvitav just ka ettevõtjate seisukohta, et kuidas nemad hindavad seda tööjõuturu olukorda ja muutuvaid töösuhteid. Sest lõppude lõpuks nemad on, nemad on tööandjad ja nendest sõltub ikkagi väga-väga palju, et ma selles mõttes selles mõttes küll loodan, et see, et see analüüs saab olema noh, mida siis ministeerium ette valmistab, saab olema ikkagi selline äärmiselt põhjalik ja mitte liiga poliitiline. No tööandjatega lisandub veel üks aspekt, et praegu nad võivad tänutundes õelat ja las riik annab kõigile neile inimestele selle tasuta ravikindlustuse, aga siis, kui sa hakkab riigieelarvet mõjutama ja hakatakse mingeid uusi makse kehtestama või maksulagesid tõstma, siis on tegelikult ettevõtjad esimesed, kes ütlevad, et riik, mis sa teed, ettevõtluskeskkond on täiesti ebanormaalseks. Pealegi võib tekkida selline olukord, et ettevõtjad võivad, võivad tõesti rõõmustav, kuigi ma usun, et suurem osa näiteks ettevõtjatest on on ka nii, et nad ikkagi omavad ka pisut pikemat vaadet. Et võib ju olla ka selline olukord, kus mitmed mitmed inimesed, kes sisenevad tööjõuturule, siis järsku ütlevad, et kuna neil on nagu mingisugune teatud tagatis olemas, siis nad võib-olla ei tahagi sellist püsilepinguga tööd teha ja, ja ütleme nii, et kui lihtsalt öelda, siis võtavad näiteks suve vabaks endal kui, kui on erinevaid selliseid pakkumisi olemas ja võib-olla ei peagi nii väga muretsema ja see omakorda jälle võib talle ettevõtjatele väga tõsiseid probleeme. Te räägite siin tuleviku töösuhetest, aga mulle meenuvad Oleviku töösuhted, et ei, mina arvan, et olevik on tegelikult juba käes. Juba juba toimib. See on väga oluline argument on praegu, miks inimesed töötavad kirjaliku töölepinguga, et ongi see, et ma tahan saada endale haigekassat. Ma tahan olla kindel, et kui minuga midagi juhtub, siis ma saan minna arsti juurde ja keegi teine maksab. Et see on väga oluline argument. Sest ma ei tea, meie töötame ajakirjanduses, kus tõenäoliselt ütleme, tööandjatel ei ole, ei ole isegi mõttes seda maksaks osa tasust mustalt, aga ka Eesti riigis on väga palju ettevõtjaid. Tänases saates räägime ka ehitusturul toimuvast, kus must palk ümbrikupalka ehk on üsna levinud. Ja kui sul on olemas selline asi nagu üleüldine ravikindlustus, siis ei ole enam töötöötajal ka motivatsiooni küsida, et tahaks endale saada ametlikku töölepinguid. Te tahaks, et mul ikkagi sissetulek oleks ametlik, et ausalt öeldes, ega see pensioniargument siis jääks ka tulevikus, aga, aga kui praegu rääkida nooremate inimestega Nad ütlevad, et ega selle pensioniga ka nagu väga ei saa arvestada ja et ja seal ka muuseas riigi sammud on ikkagi selles suunas, et sõltumata sellest, kui palju sa teenid, kõikidele tahetakse anda ühtlaselt vähe. Tulevikus ja, ja kokkuvõttes on ju ongi ju see, et see nüüd ja praegu on sageli tegelikult inimese jaoks tunduvalt veenvam argument kui see tulevik, mis võib olla äärmiselt segane. Nii et nii et jah, et need, need erinevad mõjutegurid, ümbrikupalgaküsimus on ka kahtlemata äärmiselt. Suure tõenäosusega hakkaks 90 tuhandene seltskond hoopiski kasvama, sest järjest lihtsam on minna nii-öelda riigi tagatud sellele tervisekindlustusele pluss igasugused niisugused jagamismajanduse vormid hakkavad veel enam sealt hoogu saama, sellepärast et see ei peagi pingutama selle nimel, et su tegevus oleks kuidagi mingite olemasolevate seaduste alla paigutatav, kuna riik maksab ja ma elangi sellist elu nagu mulle meeldib. Ja just nimelt ja sellepärast see vastus Mirko küsimusele minu arust ongi see, et kas süsteem peaks selle vastu, ma arvan, et näiteks praegu võib-olla isegi peaks ühekordse sellise poliitilise otsusena süsteem vastu, aga mis edasi saab, sest kohe algavad muutused niipea kui, kui selline asi tehakse, ega siis asi seisab paigal, vaid areneb orgaaniliselt edasi. No siin on ka poliitikud viidanud sellele, et algab selline raviturism, et nendes riikides, kus arstiabi on kehvemal järjel, ka kolmandatest Euroopa Liidu välistest riikidest tullaksegi siia elama teadmises, et saab arstiabi, aga, aga no siin muidugi saaks küsida juba siis ei lähe, kus kõik see süsteem kehtib. Aga läheme teemadega edasi. Kolmapäeval andis peaminister Jüri Ratas parlamendile üle oma esimese eelarve eelnõu, ta ise pani selle nimeks võrdsema Eesti eelarve, see ei kõla küll nii vahvalt nagu kunagi oli tööinimese eelarvega nose võrdse Eesti võrdsema. Eesti eelarve on ikka üsna ambitsioonikas. Aga no mis siis on selle eelarve seletuskirja kohaselt, et eelarve eesmärgid esiteks edendada majanduskasvu, teiseks, toetada rahvaarvu, kolmandaks, tugevdada julgeolekut ja suurendada siis neljandaks heaolu. Ja see on kõik väga võimas, see on, see on kõik ilus ja, ja see on ka tore. Ise ta maimukesel nime pani, et muidu ikkagi siin tihtipeale on nii olnud, et see jäetakse siin opositsioonile meie, ehk siis sule närijate ülesandeks. Aga kui nüüd rääkida sellest, siis noh, minu meelest on see eelarve tegelikult, mille nüüd on see valitsus sellisel kujul kokku pannud päris märgiline eelarve Eestis. Ja mitte sellepärast, et, et isegi tema suurus on ajalooliselt suurim ja rekordiline vaid, sest need rekordeid ikka tuleb ja ületatakse, aga just nagu oma olemuselt ja struktuurilt. Et ma arvan, et meie ja see peegeldab, on muidugi meie poliitiliste protsesside peegeldus ehk siis on see, et kui, kuna meie juhtiv opositsiooniline jõud on olnud kogu aeg, et noh, kuni siiamaani või ütleme selle valitsuseni olnud üles ehitatud Keskerakonna baasil, mis, mis ei ole nagu päris tavaline erakond olnud enne enne Jüri Ratase esimeheks saamist, siis nüüd hakkab tegelikult toimima Eesti poliitikasse tegelikult see maailmavaadete vaheldumine. Ja kui me, kui me nüüd seda eelarvet näeme, siis tõepoolest ma arvan, et et nagu poliitikud armastavad, öeldes suures pildis me tõepoolest hakkame liikuma võrdsuse poole, iseenese iseküsimus on nüüd see, millal see võrdsus kaasa toob ja see, et, et ühel hetkel ja ma arvan, et nüüd liigutakse nüüd tükk aega nagu, nagu selles suunas. Kuni siis selleni, et ühiskond näeb, et tegelikult sellise teravate tippude deta ja ma ei mõtle siin ainult väga jõukaid inimesi, vaid ma mõtlen ka tegelikult teadus- ja arendustegevust ka teadustippe ja kõike seda, kuna kuna see noh, praegune nii-öelda siis poliitiline vaade nagu nivelleerib kõike, siis ühel hetkel hakatakse neid tippe igatsema ja siis ühiskond teeb jälle pöörde. Aga see on tegelikult nagu paljudes riikides niimoodi, et see võitlus käib ja vahetevahel lepitakse ka omavahel kokku. Aga selles mõttes praegu on, see on see väga märgiline ja ma arvan, et see hakkab ka kaasa tooma endaga näiteks tööjõuturul päris palju palju muutusi. No mis viga muidugi olla selline helde jõuluvana riigieelarvega, kui sul on nii suur kott, mida siis kingitustest ja vastupidi, siis ongi väga raske, kui nähakse, et jagatakse, siis kõik tahavad saada, ega see ei ole nii lihtne ja ka lihtne on olla populaarne, kui sul on head ajad. Aga kui ühel hetkel saabuvad kehvad ajad ja sul on vaja hakata nendele gruppidele, keda sa oled hakanud premeerima tooma halbu sõnumeid, siis on juba märksa raskem populaarne olla. Numbritest kah, et see järgmise aasta riigieelarve eelnõu kohaselt on selle eelarve maht inves 10,6 miljardit eurot, tulude maht 10,3 miljardit eurot ja kulud investeeringud kasvavad siis selle aastaga võrreldes 922 miljonit eurot ehk siis peaaegu 10 protsenti ja tulud kasvavad 808 miljonit eurot. Kõige enam on selle eelarve puhul siis jutuks olnud see 0,25 protsendi suurune eelarve defitsiit, et noh, vabaerakonna esimees, vabaerakonna liider, üks liidritest, Andres Ammas on öelnud, et see on selline veaga eelarve. Ja, ja nagu ma ütlesin, siis ratas ütleb, et see võrdsema Eesti eelarve, et siit tekibki see küsimus, et kas eelarve strukt duaalse puudujäägi nii-öelda saab sisse viia, soovis teha teistele head. Et ma saan aru, see on selline jällegi väga maailmavaateline nägemus, meil on parlamendis selline koolkond, kes ütleb, et ei saa ja ei tohi, et praegusel heal ajal on see mõeldamatu ja lubamatu ja siis on olemas koolkond, kes ütleb jah, et selleks, et elu oleks Eestimaal parem, siis me võime ka pisikest miinust lubada. Minu meelest see eelarve on üsnagi maailmavaateline juba kui vaadata, et, et meil on siin järjest asju, mida jälle valitsus tahab tasuta jagada. Meil hakkavad siin tulema tasuta maakonna bussiliinid. Ei ole tasuta, see on omavalitsus või need omavalitsustest. Loodavad ühistranspordikeskused, otsustavad, kas on tasuta või ei ole tasuta, et põhimõtteliselt on nendel keskustel väga maailmavaateline valik, et kas parandada olemasolevaid bussiliine, tihendada neid ja küsida rahaga tulevikus või muuta tasuta ja see buss ikka endiselt käib ainult korra päevas. Vot see ongi teema, mis on veel väga palju segadust on seal sees, et ühest küljest räägitakse, et meil tuleb tasuta bussiühendus teisest küljest ei suuda keegi täpselt öelda, et kui palju liine siis ikkagi on tulevikus tasuta ja, ja kui paljud on siis need nii-öelda kommertsalustel liinid ja siin on võib-olla jälle natuke nagu selle ravikindlustusega Ki, kuna riik rahakotiga valmis, siis see natuke võtab nagu kohapeal maha seda motivatsiooni neid nii-öelda kommertsalustel pidada, hoida neid kuidagi kasumlikum, vana. Põlvamaal, ma tean konkreetselt selliseid kohti, kus hommikul pääseb bussiga tööle, see buss teeb kohe praktiliselt tagasi tiiru sellesse samasse kohta mis tähendab seda, et inimene bussiga hommikul tööle saab, õhtul peale tööpäeva lõppu koju ei saa ja nüüd, kui sellel ühistranspordikeskusel on valik, et kas ja me küsiks seda piletiraha ja paneks siis riigi poolt juurdeantava selle täiendava ühistransporditoetuse, mis on siis järgmisel aastal eelarves 13,6 miljonit eurot paneks selle siis liinivõrgu tihendamiseks, aga küsiks inimeselt ikkagi seda piletiraha ka edasi. Et siis saaks inimene võib-olla õhtul töölt koju ka praegu ta peab noh, piltlikult öeldes taksoga sõitma või siis ootama järgmise päeva lõunani. Sa ei pea üldse nii kaugele minema selleks et niisuguseid näiteid otsida, siinsamas Harjumaal on juba aastakümneid nii olnud, mul oli suvekodu haras, mis on Loksalt kuus-seitse kilomeetrit ja Loksa on ju veel Harjumaa servas. Sealt ei ole aastakümneid saanud ühtpidi ja teistpidi bussiga sõita ja nüüd on vist jäänud üks buss päevas. Ehk siis tasuta asjad ei ole maailmas kõige paremad asjad. Mina. Ma ei ole kunagi arvanudki. Kuulun küll nende inimeste hulka, kes arvavad tasuta asju ei ole olemas, et kuskil keegi ju ikka selle asja kinni maksab ja ja noh, meil on noh, mis sellesse transpordi teemasse puutub, siis ma lasen selle mõtte siit saatest praegu läbi, aga põhimõtteliselt on ju see, et, et meil on ka aeg hakata vaatama ajakirjanduse poole pealt sinna DS laevade ja riigi praamiühenduste peale suursaartega, sellepärast et kui siin räägitakse mingisugusest bussiühendusest ja et et siis siis mina, kes ma käidi ikkagi päris sageli seal oma kodusaarel, siis siis noh, inimesed tegelikult ei kujutagi ette, kui kallis on, on sõita sinna ja, ja see on, sellest räägitakse kui maantee pikendusest ja kõige kõigest sellest asjast, et ma ütlen ausalt, et noh, et näiteks selle selles osas ma ei ole küll nagu midagi sellist sellist põnevat põnevat kuulnud ja et oleks hea nagu analüüsida, nüüd riik lubas seal odavust ja läbipaistvust, praegu paistab, et kõik on nagu kõik on nagu mulle tundub küll kõik tunduvalt kallimaga. Teine teema, mis tundub teine teema, mis samamoodi on niimoodi, et õudselt taheti takse teha, aga minu meelest väga nagu analüüsi seal taga ei ole, ehk et asjaga valepidi pihta hakatud, on see üürimajade ehitus. Et riik jälle tahab anda raha, ehitada riiklikke üürimaju väikestesse omavalitsustesse, et siis peaks järgnema ka ettevõtlusaga. Tegelikult tuleks ju enne uurida, et, et kus ettevõtlus on, need takistused on ja kas tõesti on üks riiklik üürimaja see võluvits, mis siis peaks need probleemid lahendama, et mitte ühtegi muud takistust ei ole. Mulle tundub, et siin on ettevõtjatega veel see dialoog, riigil puudub. Ja noh, kui rääkida üldse nendest investeeringutest, et, et võib-olla tasuks tõesti ja võib-olla ootaks ka Riigikogus, et selle eelarve juures tuleksid nagu sellised sisulisemat debatid sel teemal, et, et milliseid asju on ikka hädapärast vaja, milliseid asju praeguse sellise turu juures noh, et see muutub nagu tegelikult täiesti hullumeelse hullumeelseks, eks ju. Et võib-olla võib-olla kõike, kõike ei ole vaja teha. Üürimajade puhul mulle meenub, et selles rahvusringhäälingu Narva debatis Reformierakond on, ütles, et neil on Narvas on juba ehitajagi olemas, kes need üürimajad sinna Narva ehitakse, et nii, et tundub, et Reformierakonna, Narva rakuke toetab ka üürimajade ehitamise plaani. Ja Ukraina ehitustöölised on juba valmisid ehitama. Ka eelarve juures eelarve juures veel, et, et seesama ikkagi seesama tulumaksu teema, mis, mis ma, ma arvan, et, et me alles ka jälle mingisuguses perspektiivis me hakkame tegelikult nägema, kuidas need asjad hakkavad mõjutama, noh kõigepealt on muidugi see, et inimestele, kui nad hakkavad oma tuludeklaratsioone ühel hetkel täitma, siis uutel alustel, siis nad näevad, kui need astmed ära ajalise kõrgema palga. Ma saan aru ja, ja siis noh, tegelikult ma arvan, et meil on praegu ka ühiskonnas ja töökollektiivides ka ka niimoodi, et et võib-olla näiteks spetsialistide ja keskastme juhtide see vahe ei ole kuigi suur. Nüüd nüüd hakkavad võrdsustama vastutus, paraku võrdne ei ole ma mind, küll aga huvitab see, et kuidas see hakkab mõjutama neid organisatsioone. Ma arvan seda, et selliseid hästi kõrge püramiidi organisatsioon hakkab nagu juurde tekkima ja selliste asjade peale nagu noh, ma usun, et siin saadetes saab nendest teemadest Aga see on õige jah, et tegelikult selles järgmise aasta riigieelarves üks kulukamaid muudatusi on just seesama, siis madalapalgaliste tulumaksuvaba suurendamine see on rahaliselt siis 182 miljonit eurot ja inimesed, kes siis teenivad kuni 1200 eurot, et nendele jääb kuus 64 eurot rohkem kätte. Ja sealt edasi, siis tuleb see maksuastmete süsteem kuni siis 2400 euroni. Põhimõtteliselt see puudutab muudatusena, nagu paljusid inimesi ja osad kaotavad, osad võidavad. Öeldakse, et 80 protsenti võidab, 20 kaotab. Ja ma arvan, et see 20 protsenti ja on väga palju. Kes hakkab nüüd rääkima, kuidas kõik on halvasti, aga muuseas, ma võtaks selle struktuurse puudujäägi teema veel korra, et hirmus tõsine on see kisa ennekõike näiteks Reformierakonna poolt, aga ma vaatan siin nüüd on hästi palju ka analüüsitud seda, et, et mis see Reformierakond ise siis on teinud, et näiteks aastatel 2007 2008 olid ju eelarvet samamoodi tegelikult struktuurses puudujäägis, tõsi, tegelikult struktuurse tasakaalu nõue, see ei ole väga vananõue 2014 allesse ka seadusesse kirja sai, aga, aga hirmus naljakas on vaadata nagu. Tikuid ütles ka toona muide väga vägagi teravalt nende nende asjade kohta toonane eelarvet. Et poliitika konservatiivid olemas Mina mina poliitik keskpanga kohta ma ütlen ka kohe asja, aga, aga see, mis puudutab poliitikuid, siis neid tuleks hinnata ikkagi tegude järgi ja kui reformierakondlased ütlevad praegu, et see on ikka hirmus vastutustundetu, mida tehakse siis 2006, kui võtta nagu tänased teadmised struktuurse tasakaalu hindamisel, siis 2006. aastal Reformierakonna poolt juhitud valitsuses oli puudujääk eelarvelt 2,7 protsenti mitte 0,27 protsenti kogu ja mis oleks siis ligilähedane praegusele numbrile ja 2008. aastal oli struktuurne puudujääk 3,8 protsenti ja ka siis jah, tõsi, keskpank ütles ka siis olge reserve, ärge kulutage. Aga mis keskpanga kriitikat puudutab, siis? Üks tuttav inimene, eile juhtis tähelepanu, et keskpangajutt on selles suhtes selline? Ärge tehke nii, nagu meie teeme, sest kui praegu meenutada inimestele, et keskpangal on ju siiamaani käimas euroala majanduse elavdamise programm, kus siis igas kuus näiteks Eesti pank ostab kokku 120 kuni 200 miljoni euro eest võlakirju majanduse elavdamiseks ja siis, kui keskpankurid ütlevad, et valitsus peaks praeguses majanduse faasis mitte nii väga panustama majanduse elavdamisse, et see on nagu natukene ja valitsuse numbrid on, ütleme aasta peale sama suured mõnes valdkonnas kui keskpangal ühes kuus, et see on nagu selline, et jah, et ärge tehke nii, nagu meie teeme, see käis siis nii Reformierakonna kui ka keskpanga kohta. No mis Reformierakonda puutub, siis mul on tunne, et no praegu natuke selline üldine sündroom, et nad ikkagi veel ei oska opositsioonis nagu selliseid õigeid sihukeste õiget biiti leida, et, et ma arvan, et neid. Aga ma arvan, et see loksub nagu mingil hetkel paika, et nad ja võib-olla näiteks näiteks kui see valitsus ikka nüüd peaks kestma valitsusvalitsustega on ka see asi, et nad võivad teha noh, seda, et neid neid praegu nagu poliitika niuksed laiemalt pinnalt või maailma vaatsed pinnalt kukutatakse seda. On raske uskuda, aga seal võib juhtuda mõningaid sisetülisid ja asju, mis, mis, mis ta ikkagi võimult viivad. Et kui see valitsus peaks ikkagi pikemalt püsima, siis ma usun, et Reformierakond läheb ka kindlasti kindlasti nagu osavamaks ja mitmekesisemaks oma selles kriitikas. Ja noh, ma ütlen, et see paistab praegu valimiskampaania puhul ka silma. Aga ma, ma tegelikult loodan, et ka kui toimuvad parlamentaarsed arutelud sellesama eelarve üle, siis, siis me kuuleme ka natukene rohkem sellist süvitsi minevat praegu siin rohkem võib-olla vabaerakonna poolt tulnud sellist, sellist poliitilist analüüsi sellele Ma ei ole päris kindel, et Reformierakond oma opositsioonilise positsioone korrigeerib, et nende retoorikast ikkagi kõlab läbi see, et valitsust saab õigesti teha ainult Reformierakonnaga. Et see justkui on nende koht. Nii aga eelarveteema juurde rahvateenrite saates kindlasti tuleme tagasi, põhjuseks on lihtsalt see, et kogu see eelarve menetlus parlamendis kestab. Kuid kõigepealt on siis esimene lugemine, siis teine lugemine, seal vahepeal toimub parandus- ja muudatusettepanekute tegemine ja maailmavaatelised debatid ja kahtlemata Eestis. Kõik parlamendierakonnad on sellest aru saanud, et eelarve menetlus on see, kus ka ajakirjanduse ja avalikkuse huvi on erakordselt suur. Aga Gigi tippkohtumisest võiks ka rääkida, et teete seda, teemat tahaks sisse juhatada nii et ühel ilusal neljapäevasel päeval saabusid Eestisse 24 Euroopa Liidu liikmesriigi riigipead ja nende seas ka Ühendriikide peamine minister Theresa May, prantsuse president Macron ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Aga teate, see on kuidagi kuidagi odav, sisse juhatas, et kuidagi kulunud, et ma tõesti hindan Eesti ametnike püüdlusi oma riiki teenida ja leida see teemade ring, mis võiks meid kõrgustesse tõsta ja maailmas ennekõike siis Euroopas märgatavaks teha, aga püüa, mis sa püüad digikohtumise kokku võtta? Ühes mainekamas Euroopa ja ka maailmapoliitilises, väljaandes või poliitikaväljaandes poliitika oli pealkirjastatud siis nii et kohtumine oli tühi, välja arvatud toidu kalorite poolest. Aga. Võib-olla nüüd kui ma ja üldse ilma igasuguse naljata, et kui lastekirjanduse uurijad on rääkinud ikka sellest, et mis on Astrid Lindgreni fenomen, siis teostan enda, tema teoste fenomen on toidu ja toiduga seotud episoodid nendes raamatutes. Et noh, tõesti kaneelikukleid just just ja ma olen, ma kuulsin, rääkisin eile ühe, ühe tippametnikuga ja kes on kes on olnud väga erinevatel kohtumistel ja päriselt ka Eesti asi neile nagu selles suhtes meeldis, nii et ma ei alahindaks seda, kas sa tahtsid üle, menüü oli habe, menüü oli hea, kulinaarselt mõnutunnet ma ei alahindaks. Nii et see toiduvärk on nagu tähtis tegelikult, mis ma tahan öelda. Aga arvan, et see siiski ei ole kõige tähtsam. Kõige tähtsam, aga jälle teisest küljest on see, et, et et ma nüüd ei tahaks hakata siin hirmus kriitiline selle selle koha pealt nagu, nagu olema, et et, et kui me räägime sellest sellest, et meie teemad siin, need digiteemad ja nii edasi, et noh, Matti Maasikas ütles ju mõnes mõttes väga targasti, et noh, targasti et nad lahkusid siit paljud torgematena just ja, ja, ja see on, see, see on nüüd see on nüüd selline asi, et, et no jah, et meil meile muidugi meeldiks, kui meil oleks mingisugune Tallinna ühisdokument digitaalse arengu osas, kus on Tallinn jookseb koos läbi sellistest unistustest räägiti, seda seda tõenäoliselt ju ilmselt ei tule, aga, aga. Ei saanud tulla sellepärast, et lihtsalt praegused Euroopa Liidu aluslepped võimaldavad selliseid kokkuleppeid vastu võtta ainult Brüsselis ja. Ja teine teine asi on see, et me oleme ikkagi kõik meie, need Euroopa riigid, selles küsimuses me oleme tegelikult väga erineval sellisel lähtepositsioonil me ja, ja, ja see, et korra tullakse kokku ja arutatakse neid asju, vähemalt kuuleme, et vot näe, Rumeenias on asjad niimoodi. Prantsusmaal on asjad niimoodi. Eestis on asjad käivad kolmandat moodi. Me me kuuleme neid asju ära, ei kao kuskile. Aga me väga ei kuulnud seda rohkem, me kuulsime seda, et kes kinkis, kellele met, kelle koer poseeris lippude all ja millised blokaadid olid, eksju. Võimalus selliseid asju siin teha, minu meelest see oli jumala lahe, et Emmanuel Macron jalutas mööda vanalinna ringi ja käis raeapteegis, ma arvan, et ma loodan, et ta seda klaretiga sai, aga ma ei teagi kindlalt ja ega see oli vahva, aga, aga noh, tegelikult muidugi sisulist sisulisel pinnal. Kui te panite tähele, siis nii-öelda selline hästi jõuline moment oli pigem hoopis näiteks sellel samal Euroopa Liidu tuleviku teemal Emmanuel Macroni, nendel sor Bonni ülikoolis räägitud teesides, et noh, mille kohta nagu ajakirjanikud küsisid ja mis ikkagi nagu praegu need, noh, võib-olla see jah, et see digivärk ei olnud nii jõuline, aga ma arvan, et selleks Kes on, kas see on õige see, mis maasikas ütles, et, et selle digitippkohtumise kõige olulisem lootus on see, et mindi ära targematena, kui tuldi ja lihtsalt küsimus on selles, et miks need digiteemad ei ole Euroopas väga olulised, lihtsalt esimene asi on see, et meil siin, Eestis jah, on ID-kaart, mille turvaprobleemid on saanud siis peaaegu et lahendatud selleks korraks. Väga paljudes riikides sellist asja ei ole, ei ole olemas elektrooniliste identiteeti, ei ole neid teenuseid, mida pakkuda ja mis sa räägid ja mis sa kuulad asjast, mida ei ole. Väga keeruline on kõnetada oma valijaid kodumaal teemal, mida ei ole. Ja see on selles mõttes kauge valdkond, aga kahtlemata olulisi sõnumeid ju kõlas, et kui te panite tähele kasvõi seda sama mõtet, et meil rahvusringhäälingu ajakirjanikule Anton, Aleksejev prantsuse president ütles küberrünnak televastamise puhul, siis ta kasutas kõneviisi, mis rääkis sellest, et jah, heidutuse korrast tuleb nii-öelda astuda meetmeid, mitte kaaluda meetmeid, vaid tuleb see on väga oluline poliitiline suunamuutus. Ja kui see oli Tallinna tippkohtumise tulemus, siis see on väga hea tulemus ja kahtlemata see teine pool, millest Matti Maasikas eile aktuaalses kaameras suurepäraselt rääkis et need teised sõnumit, need kahepoolsed kohtumised käimine tapal, kus Teresa meiega samuti tegi poliitiliselt ikkagi väga olulise avalduse. Venemaale nii lähedal olles öelda, et Venemaa on selline, nagu ta on ja seda ausalt ja mitte mingisugust sellist poliitilist vahtu ja retoorikat üles pritsides. See oli tegelikult nagu see positiivne pool. Teisalt jälle sammu tagasi astudes tuleb ikkagi tõdeda, et Euroopa Liidu põhihäda seisneb selles, et sa küll lähed oma sinna kodumaale tagasi, aga seal hakkab sul pihta see Amerise armee päriselu ja, ja see kõik ei toeta seda, mis just sai ühiselt vastu võetud. Nagu ka siin tippkohtumisel tõdeti, et tegelikult tuleks joone peale saada see kiiremini, eks ju, et seda tuleks kiiremini, neid otsuseid hakata ellu viima, mitte nii, et aasta tagasi midagi otsustati ja täna on olukord täpselt Osa digitaalvaldkonnas on selle pärast väga-väga väike, kuna lihtsalt see arengutase või, või noh, ütleme teenuste kvaliteet või edasijõudmine lihtsalt niivõrd erinev, et kui meie Eestis tahaksime juba järgmisele korrusele astuda, siis kusagil alles tegeletakse nii-öelda siis stardijoonele võtmisega. Aga et, et noh, ma väga ei muretseks, võib-olla sellepärast, et meie teemavalik ei kõneta Euroopat. Et ma siin eile mõtlesin, et kas oleks siis tõesti olnud mõni parem teemavalik, et julgeolek või sotsiaalne toimetulek või majanduskasv, et need on liiga üldised ja tõenäosus, et seal midagi ära teha, selle kuue kuu jooksul see oleks olnud ikka väga-väga-väga väike, et, et see on selline heade asjaolude kokku. Natukene võib-olla vaadake, mina näiteks hindan küll väga kõrgelt seda, et noh, Eesti on justkui nagu ajanud seda oma teemat, seda, seda e-riigi teemat. Ja tegelikult on nii, et ma näen kas või seda, et kui ma käin Hollandis, kus ma ühe, noh, mul on seal hea sõber ja siis ma ikka aeg-ajalt seal sinna sattunud, et kuidas on näiteks näiteks areng toimunud, et kui 90.-te teises pooles ja isegi nullindate alguses seal kohtad tihtipeale mingit inimest, kes ei tea, mõtled, et see on kuskil Uurali taga, räägitakse venekeelse Eesti on, praegu on nii, et, et väga paljudel see on jõudnud nagu allapoole ka, et, et see, see, see kuvand, et, et Eestis on mingisuguseid e-asju ja mingeid mingeid asju, mida, mida võib-olla nagu mujal ei ole ja ja siin on neid läbi proovitud ja on õnnestumisi ja ilmselt ka ebaõnnestumisi seeläbi olnud. Aga just see, et meil on mingi mingi selline kuvand, meil on mingi oma oma nägu. Olen täiesti sama meelt, et ta teemavalik oli minu meelest hea. Meil on ka digivolinik, et see kõik nagu toetab seda. Aga muuseas lõpetuseks, mis puudutab seda väidet, et on kuidagi enneolematu, et ja see on Eesti ametnike või, või diplomaatide töövõit võit, et nii paljud riigijuhid tulid meile korraga külla, et teate pärast Brexitit, see on elementaarne, see on muutunud Euroopa Liit, sest ühel hetkel said need riigijuhid, kes armastasid mõnda aega koos käia, peamiselt siis Brüsselis aru. Kui Euroopa ei lähe liikmesriikidele lähemale, siis see probleemide ring süveneb ja tegelikult oli see nii Malta eesistumise puhul täiesti loogiline. Mindi kohale. On täiesti elementaarne, et minnakse ka Bulgaariasse, kes on järgmine eesistuja riik kohale ja ma võin öelda, et näiteks Euroopa komisjoni esimees või president härra Juncker ütles oma septembris peetud Strasbourgis peetud kõnes välja isegi kuupäeva, et 30. märtsil 2019. aastal on kõik Euroopa Liidu liikmesriikide liidrid Rumeenias ja seda mitte pealinnas, vaid 147000 elanikuga pisikeses Civiuu linnas. Et siis toimub erakorraline ülemkogu seal, et see on lihtsalt uus suund ja kui meie kommunikatsiooniinimesed arvavad, et see oli kuidagi enneolematu töö, vaid noh, kahtlemata ütleme see päeva väljavalimine ja paikaseadmine ja see, et Angela Merkel sisuliselt peale või mis sisuliselt oligi nii ju et nädal peale valimisi tuli Eestisse, samal ajal kui tal kindlasti kodus on seal tähtsaid poliitilisi asju ajada, et see on oluline. Selle aimub niisugust eest Eestile omast alaväärsus kompleksi, kus me mõõdame ennast ainult selle järgi, et kas nüüd tulid ja kõik või, või tulid ainult pooled ja kuidagi. Portugali Hispaania ja Küprose riigijuht Hispaania riigijuhist on arusaadav, et kui sul ikkagi üks neljandik riigi majandusest tahab kuhugi ära minna, siis. Suurem osa tegelikult. Tuleb nagu sellega tegeleda. Ja ei, ma arvan ka, et siin mingisugust ei maksa nagu, nagu väga siin õnnetu millegipärast olla ja ma arvan seda, et see, need, need sõnumid, mis tegelikult siit Tallinnast läksid, siit on. Sellist ühtsus, sõnumit läksid küll ja, ja ma arvan, et see loob aluse nendesamadele Macroni ideede tulevikku Euroopa ideede arutelude noh, pinnaseks, et ma arvan, et see on, selles mõttes oli seal Tallinn nagu väga kena päike, päike ka paistis just. Pikk jutt, mis kohati oli ka kriitika kokku võtta, siis üldjoontes läks kõik hästi. Tegelikult läks kõik kõik hästi. On küll jah, ja menüü menüü oli ajal noh ja tegelikult ütleme, terve ports ametnike Eestis said nagu väga-väga hea kogemuse ja selle, see kogemus on tegelikult on saanud ja nad saavad veel siin-seal eesistumise käigus ja see on tegelikult hästi tähtis selleks et Euroopas nagu noh, teada nagu, mis nuppudele vajutada, et ma arvan, et see on, ma arvan, et kokkuvõttes me oleme ikka võidus. Nii kui siin juba kiitmiseks läks, siis Tiina kaupade ja Sander Ilvest on teinud ära tubli töö ja selle tulemust saab lugeda ja vaadata Postimehes. Tegemist on siis Postimehe ajakirjanikega ja see lugu, mille nad või lood neile nad koos on teinud. Üks nendest kannab pealkirja Eesti ehitusplatsidel sünnivad imed. Lugu on siis sellest, kuidas Postimehel õnnestus politsei ja maksu tolliameti inimestega minna Tallinnas uue kohtumaja ehitusele käidi ka teistel objektidel ja see vaatepilt, mis avanes, see oli kurb. Selgub, et Eesti ehitab praegu valgevenelaste, ukrainlaste ja Moldova inimeste abil. Neil pole reeglina elamisega tööluba, neil pole töölepingut. Eesti ettevõtjad on nad siia mustalt tööle toonud erinevate skeemidega küll mingisuguste Poola rendifirmade kaudu. Ma ei tea, see teema on üpris kurb, ma saan aru rahva teenitesse, võõrtööjõuteema on siin alles hiljuti ka läbi käinud, aga aga miks ma selle saatesse võtsin, oli lihtsalt see, et sellel nii-öelda probleemil on nüüd ikkagi praktiliselt nimi ja nägu. Et me teame konkreetseid objekte Tallinnas, kus lugupeetud Eesti ehitusfirmad, alltöövõtjate, alltöövõtjate alltöövõtjatena kasutavad siis erinevaid skeeme ja ütlevad, et mis me teha saame, et keegi kusagil on süüdi, aga meie neid ei ole. No see ongi, ongi tõesti selles mõttes sellise hea ajakirjanduse näide, suvel me seda teemat juba varemgi kergitasime, korra see oligi, oligi täpselt see alltöövõtja, alltöövõtja alltöövõtja et kes siis ikkagi ikkagi vastutab nende inimeste eest ja, ja ja kuidas, kuidas neid asju asju tehakse, et, et siin selliseid noh, ma, ma arvan, et siin on, on üks asi, see, et seesama võõrtööjõuteema nagu laiemalt. Aga noh, siin on ka hästi palju selliseid, selliseid noh, inimlikke asju ja sellest, millise näoga siis meie, meie riik nagu üldse on, et siin võib võib juhtuda väga-väga hulle hulle asju ja neid neid maine plekke pärast nagu parandada. See on päris keeruline. Saatuse iroonia on see, et see objekti valikuga mindi ja mis nagu paljastati kohtumaja hoone ehitus, tellijaks riigi kinnisvara aktsiaselts. Minu meelest kõneleb see eeskätt sellest, et seadustega on midagi valesti, kui võimalik, et niisugune asi vohab ja midagi teha ei suudeta, sest ma ei oska selle seda kuidagi teisiti iseloomustada. Mina ei ütleks, et on seadustega midagi valesti valesti on nende Eesti ehitusfirmadega, kes lasevad enda alltöövõtjatel niimoodi talitada, et nad lähevad sinnasamma riigikokku ja räägivad, kuidas. Ma olen pigem nagu nagu sinuga ühte meelt, et vaidleksin Mirkole vastu selles asjas. Minu meelest see, mis nendele ehitusplatsidel toimub ja kogu selle skeemiga toimub, selle kohta ei saa öelda muud kui inimkaubandus. See on pesuehtne soetamine, aga see tähendabki seda, et seadused võimaldavad seda teha ja kontrolli käed jäävad ka lühis. Hullem on, kui andku jumal, et nii ei juhtu, kui seal keegi tööõnnetuse käigus juhtub surma saada saama, siis mitte keegi ei vastuta. See näitab ka seda, et raha on süsteemis kohutavalt palju, kui peatöövõtja saab nii palju raha et tema all on veel seitse, seitsmes lülile. Igalt poolt välja, et me näeme siin kraanade metsa jälle, aga. Ja lõpuks saavad eksju karistada hoopiski need ohvrid, kes siis ehitavad need ukrainlased ja Moldovat. Et noh, siin on näiteks välja saadetakse siin on nagu ju tegelikult noh kui me räägime nendest seadustesse, seadused on tegelikult olemas ja, ja aga kui elu käib seaduseauke pidi, siis, siis meil on nagu küsimus, et miks me neid seadusi toimima ei saa, äkki need seadused ikkagi Jah, siin läheb juba jutt läheks sellesse samasse Euroopa Liidu lähetatud töötajate direktiivi, sest siin kasutatakse ära seda Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumist, kus mingisuguste Poola tee viisadega tullakse rendifirmade kaudu Eestisse. Aga skeeme on väga erineva, just nagu me ka sellest loost nägin. Aga siin juba Eesti riigil läheb väga keeruliseks ja kusjuures üha rohkem pigem võib-olla ma hakkan aru saama, et mis asja see makroon seal Prantsusmaal ajab, kui ta ütleb, selline jama tuleb ära lõpetada. Et siin tulevad Poola ehitajad ja siis ehitavad meil asju, aga raha sõnad saavad 10 korda vähem kui prantsuse ehitajad. Aga minu jaoks võib-olla ja küll ma olen nõus teiega selles mõttes, et seadused ei toimi, et tõesti, kui need inimesed tulevad sinna, aga noh, seal on ka väga palju inimesi, kellel ei ole alust Eestis töötamiseks. Needsamad Valgevene inimesed Seda peaksidki saama need, kes seda inimkaubandust korraldavad ja võimaldavad. Aga need on reeglina sellised väikesed ehitusfirmad, mis ei oma mitte midagi, nad omavadki seda, et nad panevad kokku need ehitusbrigaadid ja siis nendele suurtele ehitusfirmadele. Nad pakuvad siis lihtsalt tööjõud, aga probleemi olemus on ju tegelikult selles, et praegu on ehitusbuum. Kõik on võtnud endale mingisugused tähtajalised kohustused, sedasama kohtuhoonet ehitatakse seal tõenäoliselt ikkagi riigihanke korras. Keegi on võitnud keegi osalenud hunte. Kui tähtajaks midagi valmis ei saa, siis on jama majas ja kui sa näed, et sul tähtajaks peale ja sul on valida, kas sa maksad leppetrahvi võisa kuidagi ehitad selle hoone valmis. Nimelt, et näiliselt on see tegelikult kõigi nii-öelda osapoolte nii tellija kui siis selle tellimuse täitja poole pealt, kui ka siis selle tellimuse teostaja poole pealt justkui nagu selline win-win olukord. Aga noh, me ei saa nagu leppida sellega, et, et selline selline asi Näiteks kas või see, kui oleks nendes riigihankenõuetes sees, et see, kes võidab hanke, peab ka ise ehitama, et ta ei saaks endale. Selles on tänapäeval üks tuntud ehitusettevõtja, ütles üks viis aastat tagasi ühes suurepärases Postimehe intervjuus. Sellise lause, et tänapäeva ehitusfirma ei ehitata enam ehitajatega, ehitatakse juristidega. Nojah, ja mis ma, mis ma nagu üldistatuna ütlen, selle kohta veel on see, et me oleme seda välistööjõudu üldse, noh, me oleme tegelikult nagu hästi palju demoniseerinud ja siin on ka mingisuguseid poliitilisi suundi, mis ütlevad, et umbes, et et meie umbes kvoot on nulli igas mõttes, eks ju, et ja üldse üldse on vaja nagu noh, umbes sedasama, et oma inimestele rohkem tööd ja kõik see ja siis see no ikka kokkuvõttes appi, pagulased teema ja see tegelikult nagu surub surubki kogu selle arutelu kuidagi nagu siuksesse pime tähti ka. Vastupidi, sa praegu viisid selle arutelu õigele teele selles mõttes, et justkui vaadata nende inimeste arvu, kes eesti ehitajatena on Kalevipoega täna näinud Soome ehitama. Nad ehitaks Eestis mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes käivad Soomes ehitamas, Nad teevad seda esiteks palga pärast, aga Nad teevad ka sellepärast, et Soomes kas või needsamad Eesti ehitusfirmad, kes omavad tütarettevõtet Soomes, nad on seal palju töötajasõbralikumad, Eesti ehitusel reeglina ehitustöömees on ori. Soomes on ta inimene noh, ori, võib-olla seal on ilusam sõna võib-olla on siis ma ei tea, töövahend. Et Eestis see suhtumine ehitusel on mõnevõrra teistsugune ja mis sellest debatist, mis, miks ma ütlesin, et sa viisid selle õigele suunale, et mis puudutab seda sisserände piirarvu tööjõu kolmandatest riikidest pärit inimeste toomise teemat? Minu meelest nüüd Eesti ettevõtjad paljastasid oma tegeliku pale suurepäraselt, kui räägitakse, et meil selles tööjõupuuduses on tarvis tuua siia tippspetsialiste ja lihtsalt ehitusplatsidelt leitakse, need ei ole tippspetsialistid, need on need sinikraed, Nad on labidamehed. Riik räägib oma selles retoorikas ainult eks ju, IT-spetsialistidest ja muudestki spetsialistidest ja nende jaoks siis eraldati jälle raha, kui me seal olime. Ma arvan. Sa jutt käibki niimoodi, et umbes, et noh nii-öelda kuna sellel on teatud nagu selline poliitiline kramp on kogu selles teemas sees on ju Aga ma arvan, nii, Kaubandus-Tööstuskoda ja, ja teised ettevõtlusorganisatsioonid võivad tänada neid jutumärkides, tänada neid Eesti ehitusfirmasid, kes nüüd siis Postimehe loos paljastati, et igasugune diskussioon teemale avaks kuidagi Eesti tööjõuturgu, et siis saabuvad meile spetsialistid. Siin oli minu meelest suurepärane näide, et mida Eesti ettevõtja esimesena teeb, ta toob sisse kolmandatest riikidest need inimesed, kes küsivad Eesti töömeestest kordades vähem. Et selles Postimehe loos olid ka numbrid, et nendele nendele Valgevene inimestele makstakse kolm kuni viis eurot tunnis see miinimumpalga lähedane number Eesti töömees saab selle töö eest sealsamas neli korda rohkem ja see näitab lihtsalt seda, et Exco optimeeritakse lihtsalt, et saaks odavamalt. Aga ega meil kaubanduses suurt erinev pilt. Ta ei ole samamoodi, kuna on pidev tööjõupuudus, siis siin on ju kaubandus, mitte küll, kes toovad töötajaid Lätist, tahavad Ukrainas tuua ja nii edasi seal samamoodi optimeeritakse neid inimesi lihtsalt võimalusel ei panda teenindama, aga me ju loeme pidevalt ka seda, kuidas umbkeelne teenindaja lihtsalt ei saa aru, mida talle öeldakse, sest ta ei ole isegi mitte siit pärita tuuaksegi sisse, sest tegelik tööjõupuudus on just seal nii-öelda sinikraedele. Nii sellel teemal võiks tegelikult saate lõpuminutid ka täita, aga ma vaatan, et üks teemaplokk vajab välgukiirusel kiirusel Räbi ratsutamist, et kohalike omavalitsuste valimised on lähenemas. Rahvusringhääling avaldas siin ka esmaspäeval Tallinna linnaosas reitingud, politoloog Juhan Kivirähk arutas tulemuse pealt välja mandaatide võimaliku jaotuse 70 üheksaliikmelises Tallinna volikogus ja 40 neljaprotsendise tulemuse. Saanud siis Keskerakonnal võiks justkui tuleviku volikogus Tallinnas olla 34 mandaati, et see 40 oleks tarvis, et oleks absoluutne enamus, siis mis te arvate, kui nii nii tõesti peaks minema, et siis läbi põnevaks lõpuks ometi. No ega vist on üsna tõenäoline, et Keskerakond ja Reformierakond leiavad teineteist Tallinnas taas. No ei, aga põnev on lihtsalt see, et Keskerakond peab hakkama pingutama, et jätkata valitsemist, et mina, kes seal see teine kolmas on, see on. Mina arvan, arvan ikka, pigem jätkuvalt seda, et tuleb tagasi see aeg, kus oli, kui võim vahetus alllinnas vahetustega Toompeal ja vastupidi, et ma arvan, et ma arvan pigem nagu seda seda liini pidi, liigub asi asi edasi. Aga küsimus muidugi on selles, et millistes kompromissidest kokku, sest kui tuleb, kui tuleb koalitsioon, siis tuleb arvestada kontromissidega ja millised kompromissid siin saavad olema, seda, seda me ei tea. Ja kui ühes kunagi minu selles Siinsamas rahvateenrite ammu-ammu öeldud, ennustas, et kui Savisaar peaks kandideerima eraldi, siis ehkki on, on see tegelikult see, et võimaldab põhimõtteliselt teatud ratsionaalsete kokkulepete alusel sedasama enamust jätkata, siis ma arvan, et see võimalus Tõhus jah, aga mis see viimane reiting näitas seda, et Savisaare valimisliidul on neli protsenti toetust, ehk siis künnisest jääb praegu protsent puudu. Tõsi, Savisaar ise saaks isikumandaadi, mis tähendaks seda, et seal keegi ei saagi, ma arvan, suure tõenäosusega. Savisaart ei pruugita nüüd siin koalitsiooni kampa küll võtta, küll aga teen ettepaneku panna siin väike totalisaatoril praegu kokku, et kui Keskerakond ja Reformierakond peaksid Tallinnas koalitsiooni tegema, kas Tallinna TV pannakse kinni või ei? Ma arvan, esiteks esimene koalitsioon, mis valimiste järgselt sünniks ei oleks Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon, et pigem ma paneks ikkagi panused näiteks sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna liidule. No see sõltub sellest, kui palju tegelikult sotsiaaldemokraadid See sõltub valimistulemusest, selles suhtes on selles, selles suhtes on õigus, et paraku me ei jõua täna rääkida Reformierakonna suurepärastest valimisega plaanidest ja sellest, kuidas valijaid mobiliseerida tuleb kaasaegses poliittehnoloogias. Neeme ohkas selle peale. Ma arvan, et selle väikese mõttega on tegelikult enamus teemast edasi antud ja Rahva teenrid on eetris taas nädala pärast. Sellega on tänane saade lõppenud. Olid stuudios Postimeest Neeme Korv rahvusringhäälingust, Merilin Pärli ja Mirko Ojakivi kuulmiseni.