Mina olen Sten Teppan, tere kõigile. Kutsusin täna endaga vestlema isa ja poja, kelle ellu mahub kindlasti palju muudki. Aga kus ometi on alati väga kõrgel kohal olnud mootorisport muidugi ei pääseme ka mootorite maailmast, aga püüan teha kõik, et avada mõlema mehe isikliku elu tahke nii minevikus kui olevikus. Ikka selleks, et mõista põlvkondadevahelist sidet, et oleks midagi kõrva taha panna. Räägime kasvamisest ja kasvatamisest, nii nagu näevad seda ja mõistavad Toivo ning Marko Asmer. Head kuulamist. Toivo tere tulemast saatesse. Tere ja Toivoga üks lastest ka kaasas Marko, rõõm näha üle pika aja terevereline. Enne kui me Marko asjade juurde läheme ja teie omavahelise läbisaamise ning kulgemise juurde. Toivo, sa võiks mõne lausega rääkida oma teistest lastest ka, sest aegade jooksul su pere on võrdlemisi suureks kujunenud. No kokku, Mul on viis last ja eks tegelikult elu on nii läinud ja on elus tulnud, et lahutusi, eks need on rasked perioodid. Aga mõnikord lihtsalt nii läheb ja seal ei ole mitte midagi parata. Kui küsida, et kas nüüd olla eeskujuks sellega kindlasti, et aga nii nagu me oleme omavahel rääkinud ka kõik lapsed. Et tore on see, et kui ka on erinev ema, siis kõik me saame väga hästi läbi, vaatamata sellele, et Ta on olnud raskeid aegu, minul siis emadega seal. Aga kõik on hästi ära klaaritud ja Me oleme väga sõbralikult koos. Tihtipeale võtame siin kõik uued aastat koos vastu, rääkimata jõulud, kus me istume sageli koos, et mina leian, et see on ülimalt positiivne. Ja see on kindlasti omamoodi kunst kõikide nende muude sündmuste vahel. Jõuda asjadega nii kaugele, et inimesed saavad omavahel kenasti läbi. Ütle, Toivo, kui sa oma tegude peale elus mõtled toimetamiste peale nüüd professionaalses liinis, siis kes sa enda jaoks iseenda jaoks eelkõige oled, kas pigem autosportlane mootorisportlane või siis pigem ettevõtja või peate oluliseks hoopis vahepealset poliitiku perioodi, et mis sinu jaoks esikohal niimoodi kõikide tegemiste kokkuvõttes on. Eks kindlasti on parasjagu kõike, kõike on olnud ja kõige tähtsam minu arvates on olla inimene võib-olla seal natukene pateetiliselt öeldud, aga siiski sellised inimlikud suhted mitte ainult peres vaid ka töökaaslastega, olgu nad teiste poliitikud, aga olgu nad muusikutega, ükstaskõik, kus sellised inimlikud suhted on üliolulised, ehk olla inimene. No nimetame siis jah, suure algustähega. See on minu jaoks kõige tähtsam, kui suudaks säilida olla ja aga selle poole, ma arvan, kõik püüdlevad ja, ja see on õige, teen aga samas, noh, kui võtta nüüd järjekorda, siis poliitik Q positsioon kindlasti ei olnud see, mida ma oleks hirmsasti ihaldanud ja see aeg on olnud ka oli piltlikult öeldes investeering tulevikku, kui ma sain väga palju teada eesti riigi toimlemisest ja kõigest muust ja maailmapoliitikast ja selles mõttes oli see ka tore aeg kõik ja aga Ta on niisugune paras räsi vaegja ka mõnes mõttes rusuv aeg, et endaks olemist õieti seal ei olegi, sa pead olema kellegi jaoks ja kui me räägime ikka kõike valijate nimel ja ja samas mõjuvad natukene valed, võtame ka, et ega me päris valed valijate nimel ei ela ja alati ei tegutse. Et nii on see olnud ettevõtja ja ettevõtlusega tegelema ka praegu aktiivselt selles mõttes noh, leib tuleb kuidagimoodi laua peale saada ja kui inimene tööd ei tee, see on halb, mis on siin oluline, oluline on jälle suhtlemine partneritega. Täpsus, korrektsus, sõnapidamine. Kui me meenutame sinu nooruspõlve, siis sinna sisse mahub ka üks periood, mil sa toimetasite juba toona muusikas võrdlemisi aktiivselt hilisem elu tõi selle ringiga sinu juurde kuidagi tagasi muusikamaailma. Aga kas toona nooruspõlves, varastes, kahekümnendates või isegi natuke enne Toivo oli õhus võimalus, et muusika saabki, sinu elu oleks või see oli algusest peale ainult üks niisugune väike flirt või hobisid. See oli flirti hobi, sellepärast et mina ei ole ju muusikakooli lõpetanud, muusikalist haridust pole saanud küll muidugi oli see nooruspõlve periood selles mõttes lihtsam, et et ülimalt palju oli selliseid bände, kus mitte keegi polnud muusikalist haridust saanud ja, ja kõik see toimis nii kuulmise järgi. Aeg on edasi läinud, väga palju on edasi läinud ja samas võime öelda ka täna on ju väga palju tuntud muusikud, kes ei ole ju muusikalist haridust saanudki, et ongi nii, et loomulikust andest ja kõik see tuleb. Aga eks õige variant. Ta on ikka see, et sa pead muusikalist haridust saama. Tol perioodil oli hästi palju sellist kõva tahtmist ja kuna, kui need kitarristide bändid tulid juba Polnud tavaliselt tehti bände, kus saadi kokku inimestega, et teeme ühe ansambli, teeme keegi ei mõeldud väga täpselt, et millises koosseisus keegi mängis, natuke mandoliini mängib mandoliini, keegi palli, pasunaid pasunad mängitud ja räägime siis trompetit või. Kas keegi oli, mida väiksem väikest viisi, võib-olla klarnetit, heegel klaverit, ühesõnaga kõik pillid, mis kätte sattusid, tehtigi siis niisugune bänd. Kas nad nüüd väga täpselt kokku sobisid? Üheks ansamblisse ei olnud ka oluline, oluline oli see tegemise rõõm ja, ja neid selliseid ansambleid oli ka, aga siis kui tulid biitlid ja pihitite järgi tuli see suur kitarristide buum. Vaat see oli see siis minu aeg on, ma mäletan, kui ma esimest korda läksin, nõmme, kultuurimajja tantsuõhtu ja nagu ikka ja ja siis üks ansambel mängis, oligi kolm kitarri ja siis see tundus nii ilus minu jaoks kõik, muidugi mängiti selliseid Ale armsaid viisikesid siis ei olnud niisugust rokivad ja veel väga palju, aga juba see kõla kolme kitarri siis soolo, rütmikitarr, bass ja trumm loomulikult ka. Et see tundus nii ilus. Mina tahan ka mängima hakata, nii ta läks, kui algselt sai ikka õpitud seal bändis mängima basskitarri, muidu oma tantsud on oma jaoks nii samas peres akordioni mängida ja noh, ütleme nii, et, et asjaarmastaja plaanis suht, et see keskpäraselt või natuke isegi üle õppisin, basskitarri mängis, keegi pidi bassi mängima. Aga siis, kui selle ansambliga siirus, mis oli esimene bänd? Me lõpetasime, kes läks sõjaväkke seal, kes kuhu läks, siis tekkis ansambel õnnele Keilas ja sinna tuli juba ansambli juhiks arvelt ja tõi kaasa veel kolm poissi, nad kõik olid konservatooriumi poisid ja seal oli juba nii, et noh, olid, et igale pillile kirjutate partituurid välja, mängi aga mida mina mängin, bassimees ja olingi sunnitud hakkama siis õppima, noodist mängima ja ma õppisingi noodi selgeks õppisingi. Ja näed, mängisin basskitarri noodist, mis oli minu jaoks nagu eneseületamine, mäletan. Õppisin kontrabassil, siis vedasin kontrabassi kellelgi käest linnast sauel elasin sauel, siis keldrisse, viisiline keldrikorruses. Omaette, seal siis müdistasin, aga nagu zombi, ütleme see halu oli kova selgeks saada ja ja võsaga selgeks said, et huvitav asi, et hakkab mõtlema, et pole ju muusikakoolis käinud, nüüd bändi peaks õppima. Nüüd mängib, muidu on ka nii, et keegi siis klaveri või sündil mängib sulle ette, sa mängivad selline party, piinlik. Marko, kui ma suisa kuulan, siis vahepeal jääb küll mulje, et tegemist on inimesega stiilis mees nagu orkester, eks, et ta on eluaeg suutnud teha ühte koma teist ja mulle tundub, et mida iganes ta puutunud on, kas just kullaks muutub, aga igal juhul on ta nende asjade juures õnnestunud olgu see kunagi mootorratastega sõitmine või siis vormelitega sõitmine, äri ajamine, poliitika ja muusika sinna otsa. Ütle, kas sul on olnud juhust kunagi pilli käes hoida või muusikat oma mootorimaailma kõrvalt õppida, kas võiks olla valdkond, kus isa järel kõndida nagu, nagu mootoritegi maailmas? Vaata, ta ongi selline nagu hunt, kriimsilm, ta teebki kõiki asju ja siis ta teeb seda hingega ja ükskõik, mis ta ette võtab, seda üritab seda hästi teha. Et ta niisugune väga alla ei anna ja aga sa ise reimuusikast rääkides oled proovinud kunagi ei ole, ei ole ei no mis ma klaverit tunnistanud ja ma ei tea. Aga ei, mitte midagi tõsiselt ja, ja mulle väga muidugi muusika meeldib, erinev muusika, ma kuulan ja hea meelega ka, aga sellist asja, et ise seda tahaks teha, vahest mõtled, et võiks osata ka mingit biljoni. Aga see on, mõtleks jäänudki, et et siis jälle sellist huvi nagu selle vastu ei ole, seda siis võtagi tõsiselt ja proovida mingi pill selgeks saada või vähemalt oskad midagigi teha sellega. Ütle, mis sinu jaoks elus praegu töiste toimetamiste mõttes tähtis on, et aeg-ajalt olen märganud, käid sa kusagil midagi testimas ja õpetad võib-olla alt tulevaid noori eesti poisse rooli keeramisega hakkama saama, et kas see ongi sinu maailm või, või midagi niisugust, millest me väga ei tea. Tegemist on palju, et on erinevaid asju, erinevaid ettevõtmisi ja tegemisi, aga noh, ütleme kui selles võidusõidu osas rääkida, siis jah, et mul on paar noort poissi, keda ma üritan siis aidata, noh ma ei teagi, kas nüüd õpetamine on nagu üldse võib-olla seda karjääri suunata ja neid igasuguseid valikuid teha, siin see võtab palju aega ära ja loomulikult siis ma käin nendel võistlustel kaasas ja vaatad, kas kõik, et kõik oleks okei, kui midagi, midagi on vaja kuskil sekkuda või midagi öelda parandada, siis ma üritan seda teha. Oma võidusõitmised, eelmine aasta oligi sihuke kiire aastat. Aasta lõpus tegin jälle ühe sõidusel Aasias sellele maanteeautoga. No ütleme, mul on see, et kui ma võidu lähen sõitma, et siis saaks sõita ikkagi mis on, ütleme, korraliku autoga ja korraliku meeskonnaga, et et noh, niisama sõita võiks igasuguseid asju, aga aga ei paku nagu väga huvi, et kui, kui, siis nagu korralikult teha ja profisarju ja kas või on need siis keeta autod või sedasama le mansi auto nüüd oli, aga mina pean ütlema, et minu eelmise aasta kõige suurem üllataja oli Marko Asmer. Sellelt ma mitte iialgi poleks uskunud, ta sõidab normaalse autoga ilma igasuguse treenita nii kiiresti, nagu ta sõitis. Need olid ju live'is ülekanded, ma jälgis neid hoolega. Kuulasin hoolega, mida rääkisid kommentaatorid. Mul on hea meel, et Marko ei ole sõit kuidagimoodi unustanud ega minetanud, et istuda ülikiiresse autosse ja sõita kohe absoluutses tipus. See oli minu jaoks kõige suurem üllatus mida ma kodus jõuluõhtul ka oma kõnes väikses homoperekõnes ära nimetasin. Ütle, Toivo, missugune sinu lapsepõlvekodu oli, et sa oled ju vist, kui ma ei eksi, Järvamaalt pärit Järvamaalt. Estonia. Kui sa mõtlete lapsepõlve peale, siis mis sul esimesed pildid niimoodi silme eest läbi jooksevad, mida sa arvad, et sa mäletad sealt oma kodust? Ma mäletan, huvitav asi on, et nii igav oli, oli siis pisikene, ma mäletan, et mitte midagi teha, raadiot ei olnud üldse mitte midagi ei olnud tavaliselt vanaema hoidis, kui üldse keegi hoidis, siis ma olin kuidagi mäletada põlvede peal, oli mingi vatiteki, pealismõõtsutas ennast edasi-tagasi ja mida küümisesin ja siis oli niisugune vaikus oli nagu öeldakse, et vaikus on need pinin ja sumin midagi kõrvades kergelt. Nii vaikne oli ja mitte midagi ei olnud teha, siis ootasin, kas ometi keegi tuleks minu juurde ja vaat, see on kuidagi hästi meeles, et et miks selline selline üks üks moment. Ja noh, minu lapsepõlv olin ülimalt vaened, isa mõisteti Siberisse, noh, ta teenis Saksa sõjaväes, sai 25 pluss viis ja veel pluss viis. See Veedus, riis tuli selle eest, et ta oli siis seal sõjatribunal oli ülbe, noh kui noormees mõisteti 25 pluss viis on kokku 30 teada on, et kui sa oled ise seal, 25 aastane, pane 30 juurde, eks seal tuleb vist 55 välja, kes sa oled, kui sa väidad, et kogu elu on läinud, no siis anti viimane sõna. Tema viimane sõna oli, ka mina võin istuda viisa, teie ülejäänud, kes te minu üle kohutmõistvat istuda siis 25 pandi viis otsa veel, no et mis seal vahet oli. Aga no ta tuli tagasi 53. peale Stalini surma, siis tuli amnestia peale juba. Aga perekond oli laiali läinud, sest ema saatis isale, kõlbaks ka kogu aeg sinna Siberisse ja nii palju, kui siin üldse midagi saata maalt oli. Aga, aga noh, teada oli, et see 30 aastat tuleb istuda ja teise päde seal laiali läks ja minu lapsepõlv möödus sky seal üks vana saun. Sauna taga oli niisugune riietusruum, pisike riietusruum maal, nagu on seal mingisuguse 10 ruutu, seal elasid. Mis sõna sa kasutaksid oma lapsepõlve kirjeldamisel tegelikult? Oli see ikkagi oli ta minu jaoks oli ta väga õnnelik aeg, olgugi et näed, see oli vaene. Me elasime seal koos vanema vennaga, hiljem tekkis veel perre, siis sündis ka poolõde Maie, aga me elasime rõõmsalt koos, käisime tööl, nii nagu koolivaheaeg tuli esimeses koolivahe päevas tööle viimasel päeval ka veel tööl ja siis kohe kooli need nii oli, aga tegelikult oli väga ilus aeg kirjalt katki, midagi me tegelesime seal, laulsime omaette ja ja siis kunagi juba hiljem, kui meil õnnestus üks pisikene karmoška osta, õppisime siis vana vene lõõtspilli mängima. No siis oli nii, et vennad aspereti kogu koolipidudel mängima, kus me üldse mängida ei tahtnud. Vaat mulle ei meeldinud absoluutselt käsu korras esinemised, oi, need on olnud mulle eluaeg kuidagi vastumeelt, kui käsu korras midagi tegema. Vabatahtlikult on palju asju teha, aga selline, et ja siis oli koolipidu, pead mängima, pead mängima, keegi tuli külla, pead mängima, aga üks hea pool oli ka, et me olime külas ainukesed ja et kui seal olid mingid leeripeod või kellelegi sõdi peavad suuremad või vennad Asmasid, kutsuti pilli mängima, teised poisid pidusse ei saanud, meie saime. Sa ütlesid, et vanaema palju kasvatas sind, kas tema ongi sinu edasise elu kujundamise osas just väärtuste ja põhimõtete mõttesse kõige tähtsam inimene või? Ei, paljuski jah, kindlasti noh, ema on ikka number üks, alati aga paljuski vanaema, sest olin nagu ikka vanaemad ülimalt head lahtlike tavaline maainimene, nagu ta oli, et ilma hariduseta ja ja siis kunagine talu pereproua talud võeti ära. Nii see elu seal läks. Aga tema oli jah, see, kes alati rääkis, tal olid mitu põhimõtete, esimene oli see, et ausus on varastada ei tohi. Et varga märk jääb eluks ajaks külge. Aga näiteks selline asi, et kui keegi külla tuleb, esimene asi külaliselt süüa pakkuda. TORE põhimõte, mida ka mina olen järginud kogu elu. Ja loomulikult pimine oli, temal ka, õppige, näete, et mina ei ole pinud, et no näed, istute siin külas, ega ma siit kaugemale väga ei saa jagada ei saanudki, Tallinnas käis eluaja jooksul üks kord arsti juures, üldse rohkem ta Tallinnas ei käinudki. Minu mäletamist mööda kannessis, kus ta käis, käissis võhmas, käis seal tol ajal oli võhma ikkagi vorstivabrik oli seal võhma lihakombinaat, seal ta käis seal poed ja siis Viljandis käis ka ikka vahest. Kui nõudlikud sinu suhtes, Toivo oldi toona nendes väga kitsastes oludes, et mäletad sa endal kindlaid kohustusi olevat või teatud viise, kuidas käituda, olla, mida teha, sõna kuulamine ja nii edasi. No sõna kuulamine oli paratamatu tingimused ja, ja vääramatu, et sõna pidi kuulama. Kui vanemad inimesed rääkisid, siis lapsed ei rääkinud, lapsed kuulasid, tänapäeval kipub tihtipeale olema teistpidi omalgi kodus vaatad, tüdrukud tahavad rääkida. Nii huvitav kõik, et me räägime seal abikaasaga, et kohe rääkida vahele ma ütlen ka, et mind on õpetatud teisiti, et vanemad inimesed räägivad omavahel ja siis küsimuse kohta, mis sa tahtsid rääkida või kui mingi hädaolukorda, see on teine asi, aga niiviisi vahele ei tohiks rääkida, ikkagi. Armastus elasime ülimalt vaeselt, aga kord pidi olema, asjad pidid olema omas kohas, seal, kus nad on, puhtus, ratt, alati pidid olema puhtad riided seljas, olid nad kasvõi parandatud kõik, aga, aga nad olid puhtad, ise puhas, riided, puhtad, kord õppimine korras, Need olid niisugused asjad ja, ja see niuke sõnakuulmisega ja töö tegemine vatt, nagu ma ütlesin, et kooli vaja esimesest päevast tööle ja viimasel päeval töölt ära ja kohe jälle kooli. Sellepärast et ema üksinda oli põllutööl, palju seal teenisid, aga eks seal oli ikka ju riided oli vaja kõikidele süüa oli vaja. Ega seal mingit mööbli ostmist, selliseid asju üldiselt ei olnud, see, mis seal toas üldse oli, noh, see oli kogu selle minu lapsepõlve aja. Ei mäleta ja et oleks midagi ostnud. Kas sa olid üldiselt sõnakuulelik? Ema oli tegelikult väga hea ja ta oli ka väga karm, ta oli väga musikaalne, noh, too näit, et seal kolhoosi ajal ta käis siis kõikides ringedes taolises lauluansamblis ja ta oli laulukoore, isa talvise rahvatantsus ja kõikus, oli, see oli nagu umbes naisansambel Sassiga, Sass naisansambliga ja siis kõiki edasi nagu see vana välja, et tal oli mingisugune metali, igal pool tal õudsalt meeldis muusika, õudselt meeldis muusika, aga ta oli karm, et kui näiteks täna öeldakse, et lapsel ei tohi üldse naha peale anda siis mina sain naha peale küll, mille. Noh, ikka juhtus vahest seal mingisugune asi, no põhiline, mis oli, kui kooliga oli näiteks Pinlasega, läks käest ära kuidagi või, või seal, kui tuli veel juhus ette, et ma sain näiteks määrakuse, mis märkus oli, mängisin koolis, kui seal pingi sahtlis, kui ma mäletan, oli mul taskulamp suur asi, siis ei huvitav seda sead põlema panna ja kustutada siis pinginaabrile näidata? Keelati tahaks ikka veel vaadata, kohe kirjutate märkus. Nüüd mine koolist koju märkusele allkirja võtma, aga ma olin tollal internaadis internaat oli ju? Noh siis viis kilomeetrilt kodund, aga pead minema talvel no siis allkirja võtma võtma lõppes muidugi sellega, et eks ma siis kärevale sain seal ja peale selle, et no ta oli ju ju talv oli vaja siis kodunt minna jälle kohe kooli sama teed tagasi koos selle allkirjaga pime hirm ka, ma pean ju läbi metsa minema, mäletan seda küll, oli kole minna must nisugune metsa vastas kogu aeg, suuremad poisid rääkisid, seal on, seal on hundid ja ilvesed, et kui hunt ei tule, siis ilves on niikuinii seal puu otsas, kraps seal selga ja oledki koitu. Ja siis ma mõtlesin ka, tõmbasin veel selle nagu vana man, Tal oli seal krae üles salliga haavel ümber, siis seda see kaela ja vana karbuss oli ka seal kõrval maha läksin, siis mõtlesin ka, et vaat, las hüppavad, Karla söövad ära, siis pärast tehke seda natuke, kahju ka. Aga siis oli, ütles ka emad, et noh, tulid selle märkusega, saad sa riielda. Hommikul lähed kooli, ei, sa lähed tagasi, nüüd õhtul pimedas. Aga kui ma tagantjärele mõtlen, siis see oli absoluutselt õige. Aga sa mäletad seda minekut ka kodust siis uuesti kooli suunas, et mis tunne see oli, kui ema sind võib-olla välja viskama kõlab võib-olla liiga karmilt, aga ikkagi saatis tagasi sealsamal juba pimedal õhtul nutt oli kurgus või mis emotsioon sind tookord saatis? Ei, no eks ta muidugi oli kurbus ja kõik, aga, aga samas ma sain aru, et tegelikult, et viga ei olnud, ema viga oli minus, et et ta ju kogu aeg rääkis, et vaadake, et koolis käitute korralikult täiega, seal probleeme ei ole, ega need väga probleeme ei olnud, aga näed, nüüd tulid märkusega koju, tähendab, õpetaja ei olnud sinuga üldse rahul ja ega ta seda märkus ka niisama lihtsalt ei kirjutanud, tähendab, oli ikka väga suur põhjus kohe. No ema ka ju väga täpselt ei teadnud. Ja kui sa üksinda kasvatada lapsi ja loomulikult, eks siis võib-olla oled sa raskel tööl kolhoositööl põllutööl käsitsi tööle, tuled koju, väsinud siis veel selline jama kaanepoiss märkusega kodus noh ka. Võib-olla närv natukene läheb, vist ei olnud, kõik on arusaadav, aga ei, ma üldse ei vaata sellise pilguga midagi, oli valesti, lapsi on vaja karistada. Loomulikult. No ma täna ütlen, et, et see, kui tihtipeale lapsi pekstakse, loel pekstakse, lapsi ikka pekstakse. Aga ka Marko istub kõrval neljanda Markuga konflikti olnud, ma arvan, et ega ta väga viha ei pea. Ei loobuks, kes? Need konfliktid üldiselt saab omavahel päris hästi selgeks ka, et pika vihaga üksteise vastu kunagi ei ole olnud, et vahest vahest on päris teravaks läinud, aga üldiselt paar tundi hiljem saab jälle normaalselt rääkida, läheb meelest ära. Need ajad oli kunagi. Marko tuleb varsti uuesti oma nende juttudega mängu, aga ma natukene meenutaks veel neid lapsepõlveaegu Toivo sinuga, et kui palju isal sinu kujunemises üldse rolli oli, võttes arvesse, et sinu jaoks oli ta ju väga mitu-mitu aastat eemal. Kas sinusugune poisiklutt jagas ära ja sai aru, miks teda üldse kodus ei ole või see sind toona nagu isegi väga ei huvitanud või, või oli liiga raske teema? Tol ajal ei olnud üldse otseselt mingi raske teema, miks teda kodus ei ole, see oli teada, ikka räägid, et näed, isa viidi Siberisse ja kui need pakendi seal valmistati sellel vaesel ajal, et näed, isa võib-olla ei tulegi elusalt tagasi, kui ta neid pakke ei saa meilt. Ja eks paljud jäidki sinna, surid nälga ja kohtusime isaga mingisugusel ajal, kui ma olin juba esimest korda abielus, ma arvan, et see oli kusagil, kui oli 23 või 24. Isa elas Narvas, isal oli uus pere. Ma võtsin temaga kontakti koos vennaga mõlemad matiga, hakkasime siis kirjutama, kõik kirjad olid hästi toredad ja siis me sõitsime sinna külla. Ja pärast seda oli, oli mul isaga tihe kontakt kogu aeg, kuni sinnamaani, kuidas toonela teele läks, juba. Isa oli absoluutselt teistsugune kui võib-olla see minu maailmavaade on. Tema ei olnud Mootorite meest, teda ei huvitanud absoluutselt ei mingisugune mootor, ei mingi mootorratas, auto üldse mitte midagi, tal polnd, Lubedal autose, tema sõitis bussiga või rongiga. Aga ta oli selline humanitaarta ei olnud ja ka väga kooliharidust saanud, nagu ikka kõik see periood oli, aga ta oli õppinud kalligraafilist kirja, ta kirjutas erakordselt ilusasti, keda ta mul mõned alles tohutult palju tugestada huvitas, kõik ant, tiikega vanad Kreeka mütoloogiat, seal kõiki riigimeeste elulood ja, ja teatale, tohutul palju luges loomulikult ka ilukirjandus, kõike muud seal. Ja, ja siis me rääkisime kirjandusest. Me rääkisime kunstist, tali, super hea kunstnik. Tema maale on siin, minul ja vennal oli meil kõikidel on kodus. Ta ütles, et Ta on teinud kusagil 1000 maali ja kui ta oli Narvas siis Sibelest, kui ta tagasi tuli, Öeldi, et sa Narvast kaugemale ei tohi minna, ehk ta käis iga nädal kaks korda ennast näitamas, kuna ta oli poliitvang olnud kõike seal jälle see aeg. Ja aga siis, et ka perele raha teenida Takas maalima. Ja need maalid läksid tutvuste kaudu ühele ja teisele ja lõpuks ta müüs siis Narva, seal oli kunstikauppluus, oli need kaks kunstikauplust kus oli siis teada, kõik ootasid, et Kalju Asmeri maalid, kui tulevad, siis need osteti kõike seda käest ära. Kui palju sa lapsepõlves isast puudust tundsid või suutis masin aerosooli kasuisa mingist hetkest tema selle rolli kuidagi üle võtta ja, ja see ei olnud sinu jaoks nii suur auk. Eks ikka puudust tuntud-teatud situatsioonides ja aga see kasuisa nüüd ei asendanud isaga Excel amm, tema oli meil ka suhteliselt lühikest aega ja ta oli niukene hea napsumees, ta oli päris hea külapillimees, kui ta tuli ka lõõtsa mängis seal noh, ja naised ka napsu ja naised ja nonii, olijatega koos elamine, minu emaga ei olnud see pikk periood ja ema kupatas ta siis lõpuks sealt ikkagi välja, sest no nii ei saa, selge see. Aga neid hetki meenutades tuleb sul midagi meelde, kus on raske päriselt sellepärast, et isa jale lähedal. Tihtipeale olid vaata, niiet et kellele, kellele koolis oli midagi ostetud, näed, iga isa tõi selle ja isa tõi selle siis mõtled, et no mul ema tooks, ema ei saa tuua sellepärast, et ei ole neid võimalusi siis mõtet oleks isana Loska teises võimalused. Aga need on niisugused asjad, et need lähvad mööda, siis on jah ja see ei ole mitte ainult kaant asjadega, teinekord oli ka seal võib-olla mingite ülekohut, tehti, oli, olid kiusamised ja mina õppisin ennast enda eest seisma seal tallis ilusasti ma ei olnud küll väga pikk poiss, aga ma olin suht suhteliselt niisugune äkilise löögiga, kuid keegi ikka kippus kallale tulema, siis üldiselt nad õige varsti enam ei tulnud. Et selles mõttes ma õppisin enda eest seisma koolis? Päris kiiresti. Aga noh, seal ikka oli, et vaata nüüd, kui sa seda teed, nüüd tuleb minu isa, nad ikka, kui isa käis läbi siis natuke jõnksatas omal ka. Aga no minu oma ei ole appi tulemas või siia vahele sekkuma, sest siis oli ikka jaa. Kuidas sa klassi seltskonnas koolis üldse ennast tundsid? Mis roll sul seal oli? Klassis ei taha kiita, aga ma arvan, et ma olin ikka üks liidreid. Ma õppisin ka suhteliselt hästi, ma isegi sain kiituskirja ja seal oli klassiõde, oli Milvi saar, meie siis kahekesi olime, algselt olime kõige paremad, aga natuke pärastpoole, võib-olla see õppimine nii päris kiitus, kellele vääriline ei olnud, siis tuli ka muid asju seal vahele, mis, millega tahtsid tegeleda, aga need kõik need töötegemisel palju medali õhtuti vaja teha ja ega seal nädalavahetused kõik oli, kõik oli töö, mida ma mäletan, kogu aeg oli vaja midagi teha, ehk tulles ka näiteks koju, mul ei nimekiri ees, mida näiteks poisid teevad kodus tegema. Laupäev-pühapäeval olid nimekirjad ees, mida, mida kõik oma ära teha, see sisuliselt. Ja panin seal kogu päeva täis, et ei olnud aega, et kõik lähevad jalgpalli mängima. Vaat mul et asjad vaja ära teha. Nüüd, kui need asjad on tehtud, siis kippus õhtu käesolev teised platsi pealt ära läinud, et et see oli niisugune niisugune aga koolis jah, et lõpus, kui see. Kas see pillimäng tuli, no see andis kõvasti juba nisust vouhti juurde, et oi, et sa oled pillimees, olgugi et ma esineda ei tahtnud omavahel niiviisi, kui me olime seal, mängisin pildi küll hea meelega. Aga pilli mängid, Jano, laulsin seal ja viisi Pedasinas esikasus lorilaule sai selgeks õpitud ja eriti väldised vanemate meeste lorilaulud olid, need olid hästi populaarsed, et sai kõik lauldud. Et kindlasti oli seal asju, noh ja siis isetegevuse pool üldse seal näita ringidega kanoosist, aju asfalti pidi olema ikka kohe näiteringis ja rahvatants. Toivo sõnul peab olema rahvatantsus ja ja igal pool pidid olema, et kui sa oled aktiivne, siis sa kipud olema ka populaarne. Ja kui sa ei ole niisugune jurakas tihtipeale osa inimesi niisuta, võib ollagi aktiivne, atan kuidagi teiste suhtes üleolev või niisugune enesekeskne mina, mina, mina, aga sa ei tohi olla mina olema meie. Meenutame sinu lapsepõlve esimesi pilte, mida sa mäletad, kas ma liialdan, kui pakun, et sinu esimesed mälestused hakkavadki umbes niiet toanurgas mänguasjaks on karburaator. Ja siis kusagil on tabati lapid või need esimesed lapsepõlve mälestused on ikkagi midagi muud kui vihjet isa mootorispordimaailmale. Liialdatud ja teised ei, mul oli ikkagi täiesti tavaline lapsepõlv, et noh, asju, mis ma mäletan ikka tavalised mängud seal sõbraga ja liivakastis ja loomulikult on need pildid ka. On meeles, kui, kui veel täitsa väike poiss sai isaga käidud koos siis võidusõitudel Vaide Riias või kus me tulime, see buss, mis neil oli seal kõik selline bokside vahel vormeli peal istuda ja no aga ei, mul oli ikkagi täiesti täiesti tavaline tore lapsepõlv noh, ega isa tegelikult oli palju tööl ka ja samamoodi, et ema ema on olnud hästi palju kasvatanud ja mis sind huvitas väiksena, mis tegevused sulle rõõmu pakkusid? Noh, nii nagu lasteaias, mis seal Popoliga, mis ütleme, sel ajal ei olnud selliseid igasuguseid mänguasja nagu mitte ei olnud igasugust mänguasju, oli, et milleks puudu ei olnud, aga samas ei olnud nii nagu täna lastepoodi ja selline valik on kõiksuguseid, ma ei tea, mis legosid ja ja ma ei tea, lõpetades, millega, et noh, siis olid ikkagi tavalised asjad, jooksime tonni või mingisugust, kõik sellised asjad on pigem meelest joostud. Kossu lapsepõlv möödus seal, kus elasite sauel oli tore kant. Oli küll, aga lõpuks oli päris hea meel, kui sealt ära sai, koolitanud võib-olla seal läksid ka juba sellised, kuidagi läks need asjad natukene seal, ma ei olnud väga eeskujulik õpilane. Vahest viskas vimkat juba sisse, siis oli võib-olla hea, et sealt sai üks haiga ära kolitud, et seal natuke pättust tulema, aga mis vanuses sa räägid praegu? 11 12. Mis see tähendab, et hakkas juba pättust tulema, ma ei saa ju aru, millest sa räägid, et kui sa oled 10 11 aastat vana siis mis sind nagu meelitas või mis sulle pinget pakkus, millega sa pahandustesse sattusid? Ma pole, ma arvan, kõige lihtsam laps olnud vanematele Ma ei tea, pidid tulema koju kell kaheksa või seitse pidid olema toas, ei tule, vaid ükskõik, metsas kuskil jooksid, tegid midagi muud. Noh, mul on ka vist ei olnud, et kui mind samamoodi käsu peale seal midagi panna tegema, kahjuks ma olin selles mõttes selline siiamaani ma arvan, natuke jurakas, et et eks neil on minuga väga raske olnud, ka. Sa meelega ei läinud koju või sul läks lihtsalt meelest ära, et pidin minema mõlemat pidi, ma arvan, et lihtsalt ei tahtnud ja ma ei, ei tahtnud. Käisite tegevusi otsimas endale. Tavaliselt üksteise niisuguse asja vist ei tehta, aga siis ikka mingi kamp ei lõika ikka seda küll, jah. Mida iganes, lihtsalt ollagi kuskil ära ja mitte õppida ja palju lõbusamaid asju. Koolis käimine pinget ei pakkunud absoluutselt. Ma ei saa öelda, et mul ei ole kunagi meeldinud, et eks, eks eks seal koolis oli ka tore ja selles mõttes ma alati ma pooldan, et kõik seal käiksid, lapsed õpiksid hästi jumala teed ja oma lapsedki varsti nüüd juba. Ja see kõik on väga tähtis, aga isiklikult jah, mulle ei meeldinud, võib-olla see oligi, et esimesed klassid, noh siis siis ma veel ei tegelenud selle võidu sõitmisega ka, aga kui kui juba see tehnikapark hakkas tulema, no siis nagu läks eritise koolituhin ära. Seal on vist see ka, et sa oled juba üsna palju eemalex koolist, mis tähendab seda, et iseseisvat tööd tuleb teha selle võrra rohkem kodus ja kusagil mujal. Ilmselt jah. Nojah, ütleme lilledel tänase päevaga võrreldes ma ise näen siin poiste pealt, et et kõik saavad oma koolid tehtud väga hästi ära, aga noh, täna ongi see nii palju, ütleme lihtsustatud, sul on kõik need internetti läbi interneti, kõik need e-õpped ja asjad, et ma isegi olen vaesel poistega nagu vaadanud, mis nad siis teevad ja ja proovinud nagu kaasa teha ja noh, niimoodi seda kooli täna edukalt ära teha on, on täiesti võimalik ja polegi üldse probleem, aga noh, sel ajal ei olnud midagi, et õpikud on juba palju maha tagasi tulles oli raske, et sa läksid, tund jännis olid nii palju maha jäänud, järeleaitamistund ei saanud võtta niidetud keris kogu aeg, et jälle kuidagi lohistasid ennast läbi, onju, aga ega ega see mulle väga ei meeldinud küll. Aga kuidas sa oled tagantjärele nüüd asja hinnates tundub, kas sul oli päriselt raske või sul puudus lihtsalt huvi asjadega tegeleda. Vahepeal oli päriselt raske ja ma ütlen, võib-olla lõpus ka, onju, aga aga noh, mingi hetk oli selline, kus, kus jõudsid järgi ikkagi olid palju ikkagi Eestis, et okei, sai ära käidud ja seal sõitudel ja tuled tagasi läksid, kooli ei olnud, ei olnud hullud isegi ka siin mingit lassid, lõpetasin täitsa neljade-viitega. Aga lõpuks läks ikka täitsa ütleme päriselt raskeks, et kui sa oledki, no siis ma olin juba vanem on nii, et kui sa oled palju ära noh, vahest kuu vaestil rohkemgi kuskil Itaalias seal laagrites tulin tagasi ikkagi oled palju maha jäänud, et ja see põhiolnud ka mingi nii tugev all, et kui sa kogu aeg ennast vaikselt libistad läbiselt jälle, et sa saad selle oma hinde kätte seal erandi lõpuks või või siis aasta lõpuks ja ja noh, et ütleme, lõpus läks raskeks, et, et siis on neid võimalik neid asju kuidagi muud moodi õppida ka, kui sa pidid kohal olema seal tunnise, keeruline oli nii palju neid järeleaitamistunde saada ja nii edasi ja nii edasi, et et eks siis kaob see huviga natuke ära, selline lihtsalt kuidagi saaks selle läbi, onju. Kuidas sa enda jaoks seda olukorda seletasid, kas sa juba siis nägid, et sinu võimalused on kusagil mujal, et saab ka teistmoodi hakkama, et kui sa panustad võidusõidule siis seal võib tulevik olla helge ja on võimalik elu kindlustada ka hoolimata sellest, kuidas sul parasjagu koolis füüsika või matemaatikaga lood on. Või sa siis niimoodi ei mõelnud, mäletad sa? Mäletan küll, no see oli juba vanemas pest, eks selles mõttes, kui sa võid öelda, mis vanusest umbes sool pilt, nii ma arvan, 15 16 siis ma vaatasin, et okei, ma enam õppimise peale ei hakka aega raiskama. No ma õppisin loomulikult. Ja noh, eks ennast täiendama peab kogu aeg siin hiljem ka, et see ei ole ainult võib-olla cool, aga see, mis ma sain, võib-olla isegi see elukogemus ja kõik need inimesed, kellega sai suheldud ja ütleme, no muidugi see sport ka, onju, et ikkagi selles mõttes noores eas juba palju oled üksi üldse üksi ära, et ega muidugi kedagi isa seal kaasas käinud, vahest käis mõnda sõitu vaatamas või ema on samamoodi. Et pidid ikkagi kuigi okei, see aeg ei olnud seda probleemi, et mingit ise pead omale leiva lauale saama siis ikkagi tegelesid ainult seal spordiga ja teised hoolitsesid muude asjade eest. Aga noh, ikkagi see kogemus, mis sealt sai, et oledki üksi ja pead hakkama saama ja ja eks see kõik Ma arvan, on kasuks tulnud ja mingi hetk ma vaatasin, et okei, nüüd tuleb teha otsused, mis teatris käisin kooli edasi või või proovida sõita ja kiiresti sõita ja ma valisin selle teise tee. Siiamaani pole pidanud kahetsema küll mitte ühtegi sekundit. See lihtsalt on jälle üks selle saate kontekstis üks huvitav näide, et kuidas inimene seisab nii-öelda teelahkmel ja tal on päriselt valikute küsimus, mida peale hakata ja mille kasuks otsustada, sest Eesti spordis on üsna tavalised ka olukorrad, kus mingil hetkel lõpetatakse spordi tegemine ära, sest noh, kas on surve mujalt või siis tuleb see enda seest, et mida ma hiljem peale hakkan, et kasulikum on ikkagi nii-öelda õppimise peale panustada. Tihti tehakse valik täpselt teistmoodi, vastupidi kui sina selle tegid, et selles mõttes on hästi huvitav kuulata, mida sina sel hetkel mõtlesid ja kuidas asjad käisid. Aga värskenda palun mälu, kus kohas sa päriselt siis sel ajal olid see vanus, mida sa mainisid 15 16 17, et kus sa Eestist eemal olid, nendes olukord sinu jaoks tähendas? Sel ajal ma sõitsin juba kardimaailmameistrivõistluste sarjas ja tehasetiimis oli tonigart. Eks meil oli päris kiiresti kogu asi siit läks, et kui me siin Eestis hakkasime, alustasime ees, läks Soome kohe oligi juba MM-sarja. Ja tundus, et sellest asjast nagu saab asja, et endale ka mulle see meeldis, juba väga meeldis. Olin kindel, et ma kuhugi selle asjaga välja jõuan. Ma ütlen veel kord, et täna ei pea selliseid otsuseid enam niimoodi tegema. Ma näen, ma olen seda nüüd kõrvalt näinud, et saab väga edukalt õppida, niimoodi toovad kodus palju ära, saad teha sporti tipptasemel ja saad õppida ka väga hästi. Aga sel hetkel ei olnud, see oli siin 2000 algus 90 ütleme üheksakümnendatel. Kas sa mäletad, Marko, kuidas sa oma esimesed sõidud tegid? Ma ei tea isegi, mis see masin võis olla, oli see tsikkel või oli see kart või midagi kolmandat, et toimus isa juhtimisel ja mahitusel ja abiga või juhtis keegi teine sind sellesse maailma? Ja kui ma olin selline viis-kuus võib olla, siis ta võttis mind kaasa oma võistlustele ja kuskil ma nägin neid karter ja siis maadelt küsisin ikka, et kuule, mina tahan ka, mina tahan ka juba pikalt, eks ma vahepeal võib-olla võtsin ise ka loo maha, onju, et oligi, mul oli selles mõttes, et mina hakkasin sõitma alles 10 aastaselt või 11 10 jäin, ma tean, 10, aga sain, kas hakkasin 11 saama. Et suhteliselt hilja. Aga noh, selleks ajaks oligi, et eks mul oligi, ma olin kõik oma muud mängud juba mänginud ja isaga kaasas käia, seal noh, näinud ja küsinud talt, aga eks tal oli endal ka kiire sõit võidu, noh, seal tööd teha. Ma arvan, et ausalt öeldes ei viitsinud väga minuga nii palju tegeleda ka sel ajal, aga siis ikkagi üks aeg suure nõudmise peale. Siis ma olin juba tegelikult jäänud jäänud Marwan rahulikuks sellega, et nõudsin, küsisin või palusin, et mulle kingitakse karte saaks minna, siis proovime. Aga siis sain sünnipäevaks. Aga selle kardiga ei läinudki, et ma sain sünnipäevaks, aga meil läks ikka pikka aega mööda, enne sõit peale seda läksime ja selleks ajaks oli karka ringi vahet. Ja esimene kortali kaasas seal Raplas ja lasime midagit, tõristasin vaikselt. Järgmine kord ta juba ei tulnud kaasa, ütles, et nii aeglane sõitsid, et ta ei viitsi, ise seal andis mulle, andis mulle seal ühe toreda onu kaasa, on ju? Urmase? Läksime sellega. Vasalemma Mul oli mingi hirm sellega sees, põriseb vibreeri, seal polnud enne sõitu noh, nagu meeldis tiirutada küll, aga nagu julgen lasta ja siis, kui ma mäletan, teen esimese mingi pirueti ära ja vaat see on midagi juhtunud ja ma ütlengi, ma olin kümneaastane, kui ma siis lõpuks selle kaardi sain, et et enne seda sai mingite muude asjadega põristatud vanaisa kunagi kasumi Sahhalini saarelt, kus ta käis teisele Jaapani auto, mäletad? Elektriautona noh, tänapäeval nii tavalised, noh siis ei olnud sellega ma siis sõitsin iga õhtu ladiasse toas seitse ringis. See ei kõla just väga julgustavalt ühele poisile tulevase karjääri sissejuhatuseks. Kuule, sa sõidad nii aeglaselt, et vaata ise, ma järgmine kord mul paremat tegemist. Ei kõla ja aga see oli tõde, ma räägin sellest elektriautost selle ta ise ristis seal Jaapani auto, ma tean, see oli vene auto mingisuguse demotsiani jaapani out, siis ta hakkas sellega kodus sõitma, selline edaspidi sai sõita, tagurpidi sõita. Ja siis ta saavutas nii suure osavusega, lasi kõikide laudade, toolide tugitoolide vahelt niiviisi ja ühe jorinaga, ta läks siis kööki sealt ta tuli kõikjal sealt esikust läbi ja talle nii õudsalt meeldis. Ta sätendas seal peale ja kui me ostsime talle kardi ja me viisime selle siis suurde tuppa seadega alus oli ka suurde tuppa ilus, puhas ja kõik, säras teesi mees, kutsun ta vaatama, et seda nägu oleks tõesti nägemas. Seda karti nägi väga tahtesse. No ta ikka väga tahtis, ja kui ta seda siis vaata, see oli täpselt nagu lind oleks nina peale lasknud. Aga sinu jaoks kinki tehes oli selge, mis teele sa lähed selle valikuga? Ei olnud, ei olnud üldse selge ja sellepärast, et ma arvasin, et ta valib targemad kui isa, et ega see võidusõitja töö on väga raske. Aga nüüd sellest trennist juba ja kui me läksime Raplasse, kes oli seal pisikene rakett, siis ta sõitis sellega. Need üks Darwin oli täpselt, kui seal oli, ütleme näiteks 3000 pööret mootoril, siis ta sõitis sellega 3000 pööret, kogu aeg, ükstaskõik, kust ta tuli korvis sirge peal läks kogu aeg 3000 pööret. Pendsay otsa panime sisse ikka sedasama, 3000 pööret. Õhtu oli käes ja täpselt samamoodi sõidad vahepeal võtsin maha, pane gaasi. Ma ei taha. Ja siis, kui me läksime sealt minema, ma olin nördinud, et no kuidas siis nii, et nad ei tule üldse välja. Järgmine kord trenni, täpselt samamoodi Raplas ei teinekord ka samamoodi teinud kaks korda siis kolmas kord oli võib-olla rattarada on kehv, et Vasalemma minna, seal olid vennad Elstreid, kes olid juba tuntud sõitjad. Et siis minge nii, et mina kaasa ei tule, isa ei tule kaasa. No meil oli jälle telefoniühendus, küsin, kuidas nüüd on. Ei ole. Samamoodi ikka. Lasid veel, ikka samamoodi, mõtlesin, ma ütlesin seal. Heiti Hääl, seal ei lähe tema vanem ended, ütle talle nüüd nii, et kui ta nüüd sõitma ei hakka, ma võtan kaardi ära ja andsin selle sõnumi edasi ja siis oli see ivo Elsterali noorem, kes sõitis ka, raketid võttis sellele sappa ja kohe sõitis. No mina seda sõnumit niimoodi ei saa, ma mäletan väga hästi neid esimesi sõite tegelikult. Aga ma ei mäleta, mis ta siis ütles, ühesõnaga, ma mäletan seda, et kooli sõida sabas ja ma mäletan, kui ma tõin selle esimese pirueti ära. Siis ma nägin teda, aga mitte midagi juhtumusele pirueti. Vaata kuidagi alateadvuses mingit moodi, kartsin seda, et mis siis juhtub, et muru ja kõik, ma ei tea, kraavid kuskil seal aga kohe seisma. Ma ei osanud sellega arvestada ja ma mäletan lihtsalt seda väga hästi, kui see esimene piruett sai tehtud, mitte midagi juhtunud, lükkasid uuesti mu käima ja siis ots, okei, aga päris äge ju. See oli mingi hirm korra, millest sai nagu üle ja siis mul hakkas jubedalt meeldimise sõitmine. Selle juurde saab ainult lisada, et edasine on nagu öeldakse, ajalugu. Sealt algas tegelikult päris uhkeks Eesti tingimustes vähemalt kujunenud sinu karjäär mootori sportlasena. Ma mäletan väga selgelt seda hommikut kui tuli teade, et sinust on saanud ametlikult Williamsi vormel üks meeskonna testipiloot. Noh, see oli ikka väga kõva asi. Aga me peame natukene Velle selle mõistmiseks ajas tagasi minema, sest see küsimus on sulle, Toivo esitamata, et kuidas kütus aurutaja sinu ära hullutasid. Ma isegi ei oska öelda, et kus see pisik on üldse sisse süstitud, sest kuna ema ei olnud mingisugune tehnikahuvile isa veel vähem, aga maal jälle nii vanaisa kui nüüd onud olid ju kõik traktoristid ja autojuhid siis seal peal sai kõõlutud kogu kui vähegi aega oli isegi vahest poole öö lonitud sinna peale lihtsalt siis ise häält tehtud ja proovitud käiku vahetada, et teise värk nüüd peab käima. Ja siis ma olin juba seitsmendas klassis, ma tean, kui ma sain osta siis hästi odavalt see oli, ma ei tea, paari päevarahast sain osta abimootori jalgrattal ja sellise abimootori nimetati. Sellega sai siis juba seal kruusaga, mingisugune väike karjäär oli, sai proovitud krossi sõita ja vot kõik see asi kohe hakkas meeldima ja kui ma tulin juba linna tulime kooli, need algkoolid said lõpetatud, siis tavaliselt maamehed kõik läksid kas poksi või maadlustrenni, sellepärast et siis omavahel maal käis jutt, et linnamehed on kõik kaabakad tulevad kallale, ennast on vaja kaitsta, siis trenni ma ei teadnud, kust kohast niisugune siis jutt, kogu aeg oli seal ikka, kas maadlus võpatas ja mina läksin poksitrenni, seal Lembit Maurer ja linna Martin Linnamägi kaks legendaarset poksitreener, ütleksin nendel töö reservidesse. Aga kuna jälle vend läks siis tööle motoklubisse krossitrenni koos Lembit Teesaluga grupi vennad ja siis mina käisin seal kaasas üks aeg niiviisi ja see tundus täiesti teine maailm, Motokross, krossi, Citlit kõik. Aga ma olin siis 14, nii et siis ma sain juba seal 15 ja ma käisin ikka kaasas, käisin vennaga ka kaasas, siis ma teadsin, et kui ma 16 saan, et siis ma pean saama kohed, tsikliload mul kaheksas jaanuar oli sünnipäev, nii et ma õppisin juba kõik hirmsat moodi eksamiteks. Üheksandal olime juba kohe Sekli eksamitel, talvel üheksas ja kohe sain siis mootorratta load ja kohe läksin siis töölisi klubisse Johannes Tomsoni juurde ja siis vend küsis, et kas, kas mul vend ka võiks tulla trenni siis lubati. Anti üks vana tsiklikadakas oli kolmekäiguline võrre väga krossitsiklimoodi olnud, aga sa jälle seal putitatud käima ka lõpuks läks ja sealt hakkas see minu värk. Ta tuli sealt sealt venna kaudu ma arvama ei oleks tunud muidu krossimaailma üldse motomaailma, kui vend ei oleks enne läinud. Kas seal Toivo oli tõsiseltvõetav alternatiiv oma elus, mida peale hakata? Sinust kujunes võidusõitja, tulid vormelid ja ja karjäär nõukogude liidus? Väga uhke pealegi, aga kas sul oli mingil hetkel ka muid valikuid, mida elus teha? Oli ju Tallinna EPT, ma olin seal juhataja asetäitja autotranspordi alal. Seda oli võimalik sportlasekarjääri kõrvalt kogu aeg. Võimalik teha ja seda noh, tuligi tehasesse meeleldi kanilisete meie juhataja oli ju tuntud jahilaskur Varno tropp omal ajal ka liidu koondises ja väga-väga kõva spordimees, aga ka väga kõva firma juht oli, tema ütles ikka, et ja ma annan võimalused, et ostame vormelid, ostame varuasi, aga tööl peate käima ja siis me olimegi päeval kogu aeg tööl peale tööd, siis sinna autoklubisse või nii nagu nimetus klubi klubisse tööle, poole ööni, hommikul jälle tööle ja nii käis kogu aeg aastaid. Ega ma ei ole olnud, profisportlane oli liidu koondises lõpuks kokku 13 aastat, samal ajal ikka olin kogu aeg tööl. Marko, kas sa mäletad kusagilt lapsepõlvest seda hetke ka, mil sa oma isa päriselt nimodi uhkust tundsid tema kui Nõukogude Liidu tippvõidusõitja kas see sind kunagi ka tagant natukene kannustas, teadvustasid seda, missugune tema staatus on või oli ta sinu jaoks lihtsalt niisugune mootorite tundev papa? See on hea küsimus selles mõttes, et minu jaoks oli teisal ega ma ei ole teda võtnud kunagi kui sportlast, muusikut, poliitikute ärimeest ma ei tea, minu jaoks on lisa Igalühel, ma arvan, igal lapsel on, ma arvan, sama tunne, et aga noh, jah, kindlasti oli mingid asjad, muidugi, ma tundsin uhkust, et just see pigem jälle selle spordiga seoses. Kui käisid vaatamas disain ja kõik see poodiumi ja värki ja, ja siis, kui ta sai seal selle uue Reinarti vormeli kõigile veel vene tehnika või vene-eesti eesti-vene, siis temal oli selle õige õige relv juba istumise all on ju tegi siukse kihvti häältena jää suust, muidugi on neid igasuguseid asju nagu meeles, kus kus oli nagu vägevalmis minu issi jälje. Noh, tead väike poiss, aga ega, ega teistpidi noh, loomulikult ja need kõik need tulemused võib-olla hiljem said sellest aru, onju, mis ta, mis ta teinud on. Aga ega sel ajal, kui ma ise sõitma hakkasime, ega ma suurt aru ei saanud, minu jaoks oli lisaja. Ma ei tea, mis liidu meister tähendaski, et noh kus see laps teab. Joomla, mis, mis saavutused nad tegelikult on või mis ta tegelikult siis teinud on, et minu jaoks oli lihtsalt karikaid oli täis terve see kabineti, minu tuba või mida iganes, siis ega ma sealt pealt vaatasin, et igasuguseid asju võitnud, aga. Taivo, mis hetkel sa said aru, et liisk on ikkagi langenud poisi osas, et tema karjäär tuleb hoolimata sinu tahtmisest või vastuseisust mootorite maailmas. Usun, et see oli siis, kui ta oli esimest korda võistlustel ka Eesti karika etapp Raplas, aga ma ei saanud ja see oli üldse esimene sõit ja ma teadsin, et sealt ei ole mitte midagi oodata ka lood. Lesta läheb lihtsalt mehaanika. Rein Lepiku oli sul kaasas, noorein oli mulle minu alluv olla lõppedes Rein läks siis kaasa. Väga tore, noh, sõidavad seal ära, kuidagimoodi katsuge lõpuni tulla. Helistan mitmest, oli üks tart, olid kas kolmas või ükstatuid, neljas ükskümmendad, kolmas Eesti karikavõistlustel, kus ei ole võimalik üldse esimene võistlus kohe, kolmas ja neljas ja kujutasin poodiumi poodi kolmandat ja, ja siis oli selge, et küsisin Reinu käest, kuidas ta sõitis, käin mäleta läinu sõnu väga kihvtilt. Uskumatu, kes sõitis alles natuke aega tagasi Rapla rajal ühe torinaga, 3000 pööret minutis ja ta ei taha gaasi vajutada. Vot see oli siis ma ütlesin, et jah, et midagi midagi. Käest ära läinud. Aga räägime sellest perioodist ka, mil kõik nii särav ei tundunud. Marko jõudis mainida, et tõenäoliselt lapsendanud teda kasvatada väga lihtne ei olnud. Mida sa mäletad Toivo, sellest ajast kindlasti mäletate, lisasin, kui palju sa oled nõus rääkima, et kas isal-emal tuli ikkagi kooli vahet ka sõtkuda ja anda aru või siis poisi enda käest kodus küsida, et kui leppisime kokku, et kaheksa oled kohal, aga keda pole, on Marko, et kuidas neid asju kodus klaariti tookord? No tuleb tunnistada, et see asi ei olnud üldse nii hull, võib olla, Marko ise maalis oluliselt kehvema pildi, võta, sa oled võib-olla põhjustanud üht-teist elus mingisuguseid väikseid arusaamatusi, aga aga minu lisana tagant küll ei meenu seal väga hullu midagi. Selge on see, et vaata ta lõvi. Ega temale, jah, väga käsu korras midagi siin selgeks teha ei saa. Vägisi ütelda, laada ütleb sulle tee üteldi, et daam võib-olla vait, aga ta ei ütle, see oli väiksest peale väikse väiksest peale jah, see niisugune niisugune nagu ta ise ütles, et jurakas väga hea südamega poiss ta jurakas ei ole, aga kuidagi see käskimise värk ei meeldinud üldse. Kooliga üldiselt jah, alguses õppis väga ilusasti kõik, aga kui see sport oli peale, eks see hakkas muidugi segama ja kõik need kaardiehitused, ta tahtis seal garaazis ise olla kogu aeg juures ja eks seda aega hakkas sinna minema. Aga need arusaamatuste klaarimine üldjuhul oli ta ikkagi niisugune rääkimine, selgitamine sai natukene vaieldud. Ühte, ma mäletan, võib-olla paar nõks konflikte oli ka, kus ma olin sunnitud natuke naha peale andma, seda viha ei pea ja mina ka ammugi mitte, et siis oli natukene niisugune tõsisem pahandus oli, ütleks nüüd need, mitte ei olnud mingisugune pätt, et ega kaabakas ei olnud, aga vestma mäletan, seal oli ühele poisile, te tegite seal liiga kuidagimoodi, andsite naha peale. Ja vana lugu oli niisugune. Aga siis ma natuke andsin talle sedasi natukene naha peale. Kuidas te Marko emaga toona neid asju arutasite omavahel, kas teil päriselt oli ka mure või te mõlemad leppisite ikkagi nagu selle teadmisega üsna varakult, et poiss panustab kardisõidule ja et tal tuleb see hästi välja ka siis, mis seal ikka põdeda, vähemalt on oma kutsumuse leidnud. Ja nii oli ka, eks me arutasime loomulikult, aga, aga olid oli teada, et mida vanemaks ta saab, seda mõistlikumaks ta muutub, ikka hakkad mõtlema, natukene tõsisemalt, isa ütles nii, noh, mis selle taga need on või ema ütles nüüd naa, või mida ma tahan nüüd öelda, kui me räägime sellest nihukest haridusteest, räägime sellest koolist. Kui palju on neid inimesi, kes on lõpetanud kooli? Need on tohutu hulk, toodame kogu aeg kõrgharidusega inimesi. Kui palju on neid, kellel puudub pea täielikult haritus? Ma puutun sellega kokku väga tihti. Et võtan vee Michael Schumacheri või võtame sind terve plejaad, kõik maailmakuulsad sõitjad, kellel on väga hea niisugune maailmas nägemusi ja haridus ja ma pean Marko kiituseks ütlema seda. Tead, tead tohutult palju asju ta omandab, loeb ja see, ta hakkas maailmas käima üksinda, üksinda Jaapani, kõik lihtsalt 14 aastased, mine Jaapanisse, kuhu lähed, miks, et see on tulla kõik toime üksinda, õppida siis keeli, inglise keelt räägib vabalt soome keelt, vene keelt ma ei peaks ka õppima, teda väga palju ei oska veel. Võib-olla õpib ka, aga need on need asjad, et kui sa ise tahad ja sa loed ja vaatad ilme, et see maailma maailmanägemus ja tunnetus, Marko, ma arvan, on see oluliselt suurem ja laiem kui paljudel kõrgharidusega mitte see, et ma tahaks õigustada, et ärge minge nüüd ülikoolidesse kindlasti minge sest et paljudel ei ole neid võimalusi omandada, vot selliseid nägemusi, teadmisi nagu Markol oli seonduvalt selle võidusõidukarjääriga siis, siis jääb see ka puudu, pole haridust, pole seda ka. Aga Markol on, on see olemas ja selle sellepärast ma kiidan teda küll väga. Ja kõik see niisugune asjade arutlemine ja samas ka räägime firmade tegemistest ja tegevustest, isegi et pole ta ju õppinud neid asju, et ta arutleb, et sellega selle, kuidas need kasumid ja kahjumid, kuidas midagi investeerida, see, kust sa seda tead, mida väljendasidki teadudega. Aga kui on huvi saada targemaks, vaat siis sa teed endale asjad selgeks, et see on väga hea. Aga veel kord tahtjat ainult kokkuvõtlikult, et temaga ei ole olnud ka väiksena üldse mitte väga suuri probleeme ja koolis käimisega õpetad, kutsusid sinna või? Ma usun, et ma käisin. Mina käisin vist ükskord Pirital, see oli see, kui sa olid juba kas petelda broini tiimis sõitsid Carti Hollandis ja siis oli ka väga palju oli vaja ära alla, aga siis olid piletid ja siis kutsus klassijuhata mind välja, et aga teeme, et vot need võlgnevused terve rida. Ja siis ma olin ka seal korraldaja ütles, et ma ei oska midagi muud öelda, et et me teame, et kõik tubli poiss ja kõik need tulemused. Aga no mis me teeme. Aga seekord oli väga hea, et sa siiski tegid kõik need võlgnevused klaariks, et et sa tulid taime, aga siis jah tõepoolest, et kui veel karjääriga läks edasi ja kui sa oled ikka 365-st päevast, oled seal 200, ära kusagil, noh siis läheb natukene raskeks, mine ja matku, ütles õigesti täna arvuti, täna on ju kõik need arvutiõpped, mis käivad sellised programmid, hoopis teine asi ja täna on see võimalik. Selles mõttes ka, ma ei ütle ka valesti aru, saage, et et ainult pooldan koolis käimist ja, ja hariduse saamist, aga mõnikord lihtsalt ei ole võimalik, sel ajal ei olnud, täna võib täna need asjad on, ma lähen kõrvalt ka täna, need on võimalik. Ütle mulle, ma arvan, kui heaks kohanejaks ennast pead, ma mõtlen seda, et kui üks varateismeline poiss visatakse ulpima kuhugi laia maailmalainetele olgu selleks siis ma ei tea nimetatud Jaapan või kus iganes, sinu võidusõitja karjäär sind viis. Et sinna juurde kuulub paratamatult minu nägemuses koduigatsus ja lähedastest puuduse tundmine. Kas sa mäletad kibedaid hetki ja, ja noh, niisugust talumatult olukorda enda jaoks või läks leebemalt? Aga eks seal ikka oli ka selliseid keerulisi hetki, et jälle siis täna on kogu see, et telefonid ja arvutid ja võitsin neid pilte saateis teisele ja sellest veis taimi veidi kus iganes Kaipilise asjades rääkida, palju sa tahad, siis sel hetkel ei olnud. Mul oli see Nokia telefon, see ei töödanud hangete ühendust, ei, tegelikult puudus kodustega. Et noh, need kõned olid nii kallid ka, mis sa tegid, kui sul kurb tunne peale üle, mis ma seal ikka tegin, ega selles mõttes päris nii, nii hulluks asi ei läinud, on ju, et ma olin juba selles mõttes vanem ka, nüüd. Mingi tegevus ikka leidis, on ju, no okei, loomulikult oligi päevi, kus oli igavalt, ütleme, teisi sõitjaid seal ei olnud, on ju passis seal oligi, lugesid midagi, võib-olla vahepeal käisid jooksmas. Et niisama nagu päev mööda saada, aga ega loomulikult oli igav. Et jälle nüüd ütleme nii, et ma käin siiamaani hästi palju ringi ja mulle meeldibki. Ma käin niisama reisudel ka päris palju, et mulle meeldib. Ja, ja noh, täna need jälle kõik on nii palju lihtsam igast maailma otsast, kus oled, võtad seal kõne, räägid seal perega nii palju, kui kui tahad ja mis ajal tahad ja pildid ees ja kõik asjad nüüd ühte asja täiendada. Et märadasse Marko rahad said tihtipeale otsast, ega seda raha ju kaasa anda väga ei olnud. Räägi, kuidas Jaapanis vahetevahel sõid ja ma olen isegi käisin nüüd seal alles siin mulle seast mitu korda isegi kindaga. Aga ei, no mis seal ikka, et noh, vaata siis oligi muud varianti olnud, tuli neid kiirnuudleid süüa, mis need kõige odavamad. Aga need on ausalt öeldes päris maitsvad olid käisineni meelega võtsin, need on ju ka sel hetkel lihtsalt kogu aeg, sellepärast et need on ikkagi odavam, aga nüüd oli juba nostalgia Kreina torelineid. Seal polnud üldse raha, ma mäletan, et ei saanud ühendust ka telefoni kinni ja kõik nii edasi. Tiks ta oligi teist teistmoodi, tagantjärgi polegi midagi tore aeg kogu aeg olnud, et igal asjal on see teine külg ka, nii et ega ega on olnud keeruline, aga, aga teistpidi mõtled siis kõik on, kõik on tore, ongi olnud mingi kogemus jälle juures. Mis sa arvad, marga, kas võidusõitjaks olemine eeldab ka mingit geenide värki ehk kas sul on kasu olnud sellest, et sa oled sündinud Toivo Asmeri pojana? Puht geneetilises mõttes või pärilikkuse mõttes või võidusõitmisel sellega midagi pistmist ei ole, on vaja õiget keskkonda juhendajaid ja lihtsalt see maailm isenesest kujundab sind heaks võidusõidumeheks. Ei noh, seal ikkagi on see, et kas sul on või sul ei ole seda, ma olen nüüd näinud kõrvalt ka päris palju. Et ükskõik, mis võimalused siin mingitele poistele või tüdrukud on poistele anda siis mõnest ei tulesõit mitte kuidagi, sa võid ükskõik mida teha ja on need, kes tulevadki naturaalselt, kohe ütleme, neid ongi lihtsam juhendada seal selles mõttes kindlasti jah, on. Mis sa täpselt nüüd on geneetika või mis, mis ta on, aga mingisugune talent ikkagi kellel on, siis tal on ja kellel ei ole, siis seda ei saa. Sa saad mingi maani treenida neid, et ta juba nagu oskab sõita ikka, tal tuleb kõik nii raskelt ja. Kas sa võidusõitjana oled teadlikult või alateadlikult isalt mingisuguseid võtteid nõkse üle võtnud? Ei, no eks ta mul ikka rääkis ju kogu aeg igasuguseid asju, mismoodi tema sõitis, mis, mis tema arvab, et on tähtis loomulikult, kui seal on kasvanud ja ja arenenud ja võtad kogu aeg seda infot sisse, et kindlasti nendest oli palju kasu. Tagantjärele mõeldes sel hetkel sai jälle ei mõtle, et sa oledki noor poiss ja sa sõidad ja keegi ütleb sulle midagi. Noh, loomulikult on kasu kindlasti, aga ega ma seda ei mäleta, kuidas tema sõitis, et ega see vormeli raja ääres ka, kui tema sõitis võidu ja mis sa näed, on ühte sirget, ühte kurvi. Et ega ma ei tea, mis tema stiil oli või ei olnud, et noh, esiteks seda ei oska vaadata nii väiksena. Ja seda ei ole võimalik nagu näha ka, et kardi raja ääres seal peaaegu iga kurbiaga vormeli raja ääres ei näe. Üks asi, mis kindlasti tuleb meelde, et Markoga sõitma, ma rääkisin talle kardisõit nii nagu vormelisõit, see peab toimuma erakordselt sujuvalt ja kiirelt, kõik on sujuvalt, sa ei tohi, kurvides jäi kinni puua ega lasta seal libisema, vaid see on kõik maksimaalse kiirusega. Aga hätta ei libise, sest iga libisemine, pidurdamine, ebatäpset pidurdusmaad ja seda ma rääkisin küll alguses peal kogu aeg, ega väga palju polegi seal õpetada. Ja siis, kui ta sõitma hakkas, sest konkurendid ütles külgedel Marko sõidab täpselt. Ja vot see oligi, seda hakkaski õppima just nii, viised oleks väga täpselt lühikesed pidurdusmaad, aga need on ka ilma laperdamised ja rabelemiseta ja kurvi läbimine, et ta on hästi kiire, aga hästi sujuvalt, kõik käis sujuvalt kiirelt, täpselt pidurdasid jälle. Ja vot see toob edu ja see ongi tegelikult ringrajasõidus ülimalt tähtis, et et ma mäletan, kui omal ajal Liidu koondise vennad, kes sõitsid rallid, tulid ringrajale trenni tegema pikerlikel aja Riias ja siis kõik tahtsid seal kontroll teha. Korvides ja siis meie ringles õitsejad. Samal ajal sõitsid ees, kes sõitsid siis seal 15 sekundit kiiremat ringi Riia, sest no ei ole võimalik, et kuidas ta nii sõidate, siis seal ka õpetati. Contra nad ju ei käi, Ani saab ju kiiremini. Aga vaadake, rinka vendasid, kuidas nad sõidavad. Et see ongi see suur vahe, lõikleta erinevad stiilid, kõike mättad, tallimehed oleks kuidagimoodi rumalad, vaid nad sõidavad teist asja, hoopis rinka, mees läheb rollis, on tal ka väga raske? Väga raske, väga raske. Et noh, see ongi erinevad asjad. Mõlemal on, ma arvan, 11 nagu hindavadki, sellepärast et aga, aga jah, et noh, sellised asjad, kui sa küsisid, et mis on mulle õpetanud ja mis kindlasti jäid, on ju alateadvusest. Hiljem sa ei sõida, ükskõik millesse sa istud, siis sa ei mõtle selle peale ühtegi korda rohkem, et kuule, ma pean täpselt, ma ei räägi siin, mis ta siin just rääkis, et lühikesed pidurdusmaad selgelt mitte kunagi, mõtlesin sõidadki oma stiili ja see algus, kus võib-olla välja kujunenud, ongi needsamad asjad. Jah. Nii aeg läheb, räägime pereasjadest. Kui inimeste kooselud lõppevad, siis kuidagi on sellisesse seisu jõutud. Aga kuidas niisugusest olukorrast välja tullakse, kas sa ise mõtled vahel, et et kui läheb ükskord viltu ja läheb teinekord viltu, et kas seal inimesed teevad midagi põhimõtteliselt valesti? Või on see lihtsalt juhuste rida, kuidas sa ise tagasi vaatate nendele aspektidele oma elus? No ma olen niiviisi mõelnud ja öelnud ka, et kindlasti esimene abielu läks minu tippspordinahka, ma olin ka hästi palju ära noor ka hästi palju ära ja vot siis oli teine aeg ei olnud ka sellist internetti seerumist ja ei olnud ühendust olles kusagil võistlustel, sai saanud nädalate viisi koduga üldse ühenduste tavatelefonikaugekõnedega ei saanud, olles Gruusias või, või Ukrainas või lihtsalt ei saanud tihtipeale ühendust, polnud ju aega ka tundide viisi passides kusagil kaugejaamad, seda, kus siis olid. Et selles mõttes juba tekkis selline kaugenemine ja tekkisid juba siin-seal juba erinevad huvid ja, ja siis on ka neid siukseid, segajaid, sekkujaid ja kõike, mis ette tuleb. See esimene abielu läks ikka puhtalt, mina leian ka niisuguseid tippspordiäraolemise nahka, nii nagu paljudel tippsportlast, ükskõik mis alad on, ma olen lugenud nende elulugusid. Aga non, teine lihtsalt oli, et, et mõnikord jahiinimesed hakkavad kuidagi kuidagi käima eri radu ja sa võid seal tiritamme kasvatada, ükskõik kuidas sa ka tahad või ei taha, ta lihtsalt läheb ja nii on. Aga seal oli midagi teha, tekst öeldakse alati, et noh, kes on süüdi. Mina olen öelnud, et süüdi on alati kaks poolt ja mõlemad on peale lahutust kaotajad. Võitjaid ei ole, mitte see, et sa nutad seda taga, elu läheb edasi kõik, aga sa ise tead, iseennast petta ei saa. Paned pea padjale, õhtul mõtled, et kuidas elu on läinud. Kaks kaotad, kui sul veel lapsed ka ikkagi noh, lastel on teatud probleemikesed seal ja ja võib-olla see on isegi kõige halvem ja kõige kurvem. Aga see, kui sa siis suudad hoida ikkagi kokku ja leppida ka eksabikaasaga kuidagi niiviisi ära. Et sa unustad selle halva ja järele jääb ainult head. Vaat see on tegelikult selle halva juures kõige parem lõpptulemus. Et nagu ma alguses ütlesin ka, et me käime ju koos tihtipeale pidudel ja istume nii, nagu on Toivo istuv keskele ja praegune abikaasa paremal käel ja eksabikaasa kuulge hääl ja keegi ei pane seda imeks, sellepärast nad saavad hästi läbi, lapsed on ühed lapselapsed on ka ühed ja mis me siis viriseme, kui me mõlemad oleme vigu teinud ja kas see ei ole, nüüd istutakse koos, et ei tea, mida nüüd mõeldakse, kas nüüd tahetakse uuesti keelata tagasi seda eelmist elu, üldse mitte, austa teist inimest, see on see. Marko su enda jaoks oli 2017 ka ikkagi tõusude ja mõõnadega aasta. Ma loodan, et sul praegu vist läheb vaikselt ülesmäge, nii palju, kui ma kusagilt Pealkiri olen näinud, ma ei tea nüüd, kui palju sealt tõde kõike taga on. Aga kui sa mõtlete enda eelmise kooselu lagunemise peale, siis, siis kas see on niisugune koht mis juhtus, nagu öeldakse paratamatult või sa näed, et, et sina või tema tegite mingeid vigu, et mida sa oskad öelda edasiseks kaasa võtta. Ma olen selline mees, et ma väga, ega ma nendest asjadest ei räägi, ma ei räägi nendest ja ja, ja nagu seda lahkama midagi ei hakka, et ega samamoodi, et ega ongi kaks inimest ja alati on kaasa midagi võtta kõigil aga lihtsalt võib-olla lõpetuseks sellele teemale, et noh ütleme täna me saame väga hästi läbi ja kasvatama lapsi koos ega polegi midagi, selles mõttes on kõik nagu kõik on okei. Kuidas poiste tulevik paistab sinu jaoks, kas sa kujutad juba ette neid kusagil ringraja ääres tiksumas või või see ei ole praegu asi, mille peale mõelda, aga samas on raske kuidagi mõtteid kontrollida ka teinekord trügivad nad üsna isenesest pähe. Ei, ma räägin sama asja, et ei, ma olen, siiamaani on ikkagi saanud niimoodi hakkama ja ma loodan, et saab edaspidi ka, et ega ma loodan ka, et ega nad ikkagi ütleme selles mõttes, kui jälle oma lõbuks midagi proovida ja teha on ju, et noh, ma tegelikult ostsin neile motika eelmine aasta ja selle väikse krossiga siukse sellega nad siis aias seal põristavad ja ja, ja noh, et jubedalt tahavad, aga, aga kõik on selline, et kui jälle tahavad, on siis on endal ka aega ja sel nädalavahetusel mingi aeg jälle, et geipoisid, onju peale põristavad selle siklige seal ühe päeva või siis teevad kõiki muid asju ka nüüd vanem poiss läheb ülehomme, läheb jalkat mängima ja peaasi, et olekski, et oleks mängu ja ütleme tavaline lapsepõlves kindlasti ma ei ole nõus. Ükskõik mismoodi hakkab nüüd juba võidu siin keegi sõitma või? Te ei, praegu ei tule kõne allagi, et ikkagi, las lastel olla lapsepõlve, las mängivad liivakastis ja legodega millele iganes, mis bemar Barbidega või kui tahavad vahepeal põristada, saab põlistada ja vahepeal on vaja minna ujuma, seal ahmid ujuma ja teeks erinevaid asju, et ei kindlasti praegu täna ei ole nõus mingit karti ostma, et ma olen käinud seal raja ääres vaatamas ja nad vist midagi aimavad ka diabetiši tegeleb mingi võidusõiduasjaga tegelema täpselt samamoodi nagu mina ei teinud. Minu jaoks oli minu isa lihtsalt isa ja, ja nendel on, olen mina lihtsalt isa, et ega nad ei tea, mis ma teed või ei tee. Ma lähen, issi oli, ongi hea, et nii on. Kuidas vanaisa nahas olla on? Hästi tore, Marko käib meil oma poistega ja Kärliga siis siis poisid tahavad ujuda basseinis seal kodus kogu aeg ja minu meelest see on hästi tore ja kui nad siis õue peal seal sõidavad oma tsikliga seal minu juures, see on ka väga tore ja siis jälle vanaisa tahab kommi andma ka, see on ka väga tore, kõik need asjad kokku, et see vanaisaks olemine on ka selline tore aeg ja eks lapsed kasvavad kiiresti. Marko ütles muidugi õigesti, et tema ei tee midagi selleks, et ta hakkaks sõitma ja mina ütlen ka, et kui saaks, oleks ju tore, kui nad ei sõidaks, sest see on ränkraske, tee kõik ja, ja kõik, mida sa pead, see rahaliselt on tal raske ja kas seda oleks, on üldse vaja, on siis võidusõit on nagu elus kõik, kaugel sellest on palju muid asju. Aga kui see nii läheb, siis vanaisa on ka kohe abiks, kindlasti vähemalt nõuga ja siis rajalas siis plaksutama seal. Ma arvan, et Neist tulevad terased, poisid. Tõmbame joone alla, aitäh teile, et olite nõus oma elust rääkima. Marko oli rõõm, soovin jõudu. Aitäh sulle. Ja Taivo samamoodi oli rõõm ja kuuleme veel. Suur tänu. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan. Tänan kuulajaid ka ning nädala pärast kuuleme taas.