Tere ja kaunist päeva vikerraadio inimestele. Maie Orav on tuntud rahvatantsujuht, tantsulooja ja rahvakultuurikandja. Sõna legendaarne kasutamine temast rääkides ei ole kindlasti liialdus. Ta on suure sõjaaegne laps ja näinud seetõttu nii mõndagi, mille mõju õnnelikule lapsepõlvele oli kahtlasevõitu. Aga millisena mäletab ta neid aegu ise ja kuidas, missuguste põhimõtetega ja vallatuste kiuste kasvatas ta üles poeg madise, kellest on saanud ema parem käsimeeste tantsupidude korraldamisel. Sellest me nüüd räägimegi algab, saade, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan. Maie tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tere. Ning meiega on kaasas poeg Madis, rõõm näha. Tervist. Mul oleks väga-väga hea meel, kui te põgusalt kirjeldaksite, millega üks ja teineteist praegusel ajal tegeleb. Mis on teie jaoks aktuaalne maie? Minu jaoks on neljas meeste tantsupidu lähenemas. Tähtis on veel see, et järgmisel aastal on juubelilaulu ja tantsupidu, millega lähen ma ka seotud, sest ma kavatsen sinna tantsijaid viia. See tähendab, et tantsimine on nii, nagu see kunagi teie ellu väga-väga varakult tuli püsib selles elus siiamaani. Jah, ma arvan, et see ongi minu selle elu ülesanne. Sisuliselt ei ole ta vist kordagi kõrvale kaldunud kursist. Ei, ja ma oleks õnnelik inimene, sellepärast et hobi ja elukutse on samad. Madis, kuidas sinuga on, mida sa ütleksid oma elukohta, millega sa täidetud on? Minul on see tegelikult samamoodi kaudselt meeste tantsupeo neljanda meeste tantsupeo ettevalmistamisega siis aga samas kõrvalt ma tegelen ka muusik ka kirjutamise provotseerimisega. Ja noh, ütleme see muusika on niisugune asi, mis on nagu igapäevane asi tegelikult ja noh, kõrvalt siis saab ette valmistada ka nüüd neid sündmusi, mis on emal, täitub sel aastal 60 aastat Eesti rahvatantsumaailmas. Et meil on siin raamatu ettevalmistamisel ja siis on meil ka eesti rahvatantsukeskuse tegemisi. Kas sa vahel oled mõelnud ka, Madis, kuidas see nii on läinud, et sinust on saanud justkui ema vari? Mitte üldse halvas mõttes vari, vaid niisugune toetav persoon, kes oma tegemistega ka siis justkui ema assisteerib pidevalt, et on see enda initsiatiiv sinu poolt või ema lihtsalt ei ole andnud asu, et on rakendanud kõik lähedalseisvad isikud. No tegelikult on nii pidajatega rahvatantsust, meie benesele keegi puutumata jäänud, et mina juba lapsest saati olen seda kõrvalt näinud. Ja ühel hetkel lihtsalt, kui tekkis meeste tantsupeo idee ja see esimene pidu 2006. aastal, mis toimus, see vajas ettevalmistamisest, et siis ma nagu tundsin mingisugust sellist sädet või sellist niisugust nagu tõuget, sisemist vajadust. Et võiks võtta selle asja, et kuna ma kõiki tantsupidusid, olen lapsest peale näinud. Mind huvitas see väljakutse, kuidas teha seda formaati nagu tänapäevasemaks või moodsaks tuua sisse niisugused selle sajandi uue sajandi väljendusvahendid. Nüüd aga lapsepõlve, oi, mulle meeldib meenutada neid aegu koos külalistega Maie eriti siis, kui stuudios on juba niivõrd palju elu näinud inimesed, nagu teie seda kindlasti olete, sest sünniaeg langeb 40.-te algusesse, mis oli ülimalt keeruline. Mõnes mõttes. Teisest küljest, varasemad saated on näidanud, et sel ajal sündinud inimesed nad väidavad, et lapsepõlv oli vaatamata keerulistele aegadele ikkagi õnnelik. No mina sündisin mai lõpus ja juunis algas sõda 41. Olen tihti mõelnud, et huvitav, mis tunded minu emal võisid olla siis väikese beebiga. Ma mäletan, mind ristiti kolmeaastaselt enne seda olid nagu segased ajad. Ristimispidu on mul täpselt silme ees, mul on kahe ja poole aastasest mälupildid kõik olemas. Ma tean, mis oli seljas, mis ma sain kingituseks, kes olid kohal, kes nuttis ja kes naeris. Muidugi on lapsepõlv õnnelik olla maal looduses joosta. Ma olen kaksik ja niisugune isepäine, iseloomustada kuidagi ei meeldinud, siis ma põgenesin kodust ära, isa ütles, et ainult punane mantel välkus kadakate vahel. Et kätte ka ei saanud, siis läksin vanaema. Et niukene, küllap ma olin siis ikka hellitatud Joitud laps. Kui te räägite kadakatest, siis läheb mõte kohe saarte peale, aga tegelikult need ei olnud. Ei, see on ikka Harjumaal. Seal Kolga lahes ja uuri, külas on minu kodu kõrge pankranniku peal ja ma alles 10 aastat tagasi avastasin, et huvitav, et ma tantsud, mis ma olen loonud, et kõik on nagu ülevalt dekaad, mis sobiks nagu suurele peole lavastuseks. Ja siis ma avastasin taevas küll, et ma olen lapsest saadik sealt pankranniku pealt alla vaadanud, merele vaadanud, Helsingi on täpselt vastas ja, ja unistanud seda ilusat mõtet, et mis seal vee taga võiks olla, et see oli nagu niisugune lapsepõlve salaunelm, et kui saaks kunagi sinna või ei taha. Ja kui ma esimest korda Soomes käisin, siis mul tuli see kõik meelde ja niisugune usbysalt silmal tõsi, sest see oli nii tugev. Aga neid mõtteid ei saanud väga tõsiselt toona mõelda, seal olid pilotkadega mehed. Olid olid ja ma neid mehi nagu väga kartsin. Sellepärast et nad käisid talus ja, ja nad kõik rääkidega, heinakuhjad ja kõik läbi torkida ja, ja ma kartsin, lasevad koera maha ja, ja kõik see sest noh, seal oli ju kõik see piirivalve oli olemas, et mere äärde ei saanudki. Kui te ütlete, et te mäletate kahe ja poole aastaselt üsna detailselt asju, siis ma ei saa juhust jätta kasutamata. Kui te nüüd mõtlete oma kodu ja vanemate peale, siis mis pildid esimesena meelde tulevad? Esimesena esimene pilt on see, et ma isa käekõrval me jalutasime sinna kõrge kalda peale, vaatasime loodust ja ema õpetas mind laulma. Osa laulude sõnad on täna meeles, et kuidagi väga helge, õnnelik loodus, päike, Käia sära oli seal, kes olid püümoiso. Isa oli talupidaja ja ema poolt, vanaisa oli kuulus torupillimängija Jakob Gilstram. Ja seda ma sain teada alles 60 aastaselt selle niuke salatus hoitud. Et ja meie suguvõsas oli nii, et laupäevad pühapäevad olid toredad päevad, eriti pühapäev, siis tuli keegi küll. Et siis sugulased käisid külas, hobusega sõitmine, et siis ma tean, et ma ronisin puu otsa ja vaatama, kas juba Eeemmast paistab, et kas juba tulevad. Et üks õnnetus juhtus ka, ronisin uue kleidiga puu otsa. Kärises kleidi alt sõrm katki, jäi kuskile oksa kinni, et see oli nagu pahandust. Kantsukena elav seltsielu ja alati lauldi, nii palju muusikate mujalt võtta ei olnud. Mu isa mängis kannelt ka natukene, jah. Elus tunti nakku, rõõmu ja väike laps, nagu seda ma mäletan, kui Tallinnat pommitati, ütlesime, magasime keldris. Ma ei tea siis, see on mul hästi meeles. Tema Singeri õmblusmasin, mis piga keldrites. Et see oli kole aeg, sest need lennukid lendasid sealt kõik üle ja praegugi olles maal, kui Tallinnast läheb Helsingi lennuksist, lendab sealt üle sihuke gaasi. Tähendus jah, meil oli 40 hektarit maad, loomad olid, lehmad, lambad niisugust, aga mitte suurt ka paras väiketalupidamine sest isal oli viis õde. Ja siis see talujagamine oli siis nii, õdedele pidi nagu õdede osa väljakamad, et see oli omamoodi keeruline aeg ka selles mõttes, et ei, pinged ei noh, kõik olid sõbralikud, minu meelest inimesed olid siis palju sõbralikumad sest rasked ajad siis inimesed hoolivad nagu teineteisest rohkem ja aitavad. Et kõik tehti külas ühiselt, kas seal oli kartulivõtmine või ükskõik mis talutöödelt käidi nagu ühest talust teise ja, ja koolis käimine ka kõik olid nagu noh, ütleme kõik olid võrdselt vaesed pärast sõda. Riputamist, õhkustamist ei olnud ja kõlakord ka, et kui talvel oli paks lumi siis keegi talus tuli hobusega lastele kooli järgi ja siis viidi kõik koju. Nii mardi saanis sõiduga see ka omamoodi romantiline praegu mõelda, et, et nihukest hoolivust oli palju kokkuhoidmist. Mida kolme-nelja-viie-kuue aastane Maie oma kodutalus tegi? No eks ma ikka, mis asi, Sullasin mängisin, ma nõudsin tähelepanu ka niuke, väike artisti on ka sees, et oleksin, milleni aneb. Et hanekasvatus oli päris suured mardihanesid, siis Tallinnas müüdi turul siis ma läksin neid torkima sani ajas tagasi ja siis ja siis ma surmahirmus karjusin ja keegi pidi tulema mind päästma, siis mind päästeti, ma läksin tuppa, olin seal pool tundi ja kõikaks otstele. Kas Maiel olid oma kindlad kohustused kodus, mida pidi tegema või? Nulli juhtus nii, et ma olin viie pooleaastane, kui ema ära suri. Ja siis muutus kõik teistmoodi. No mingeid kohustusi nii väiksest lapsepõlvest ma nagu ei mäleta, aga neid kohustusi võeti ise väga põnev oli käia vaatama, näiteks meil oli kana eraldi vajadus, kanad munesid siis sealt august sisse pugeda, kus kalad käisid ja, ja vastu mune dolladel niuksed ise otsisid tegevustega, siis oli, looduses on nii palju tegevust ja ja mängul suvel käisid kõik Tallinnas olevat sugulased puhkamas maal, siis meid oli ikka päris palju. Et siis me mõtlesime igasuguseid mänge välja. Tegime etendusi, näitemänguetendused õhtuks täiskasvanutele. Väga lõbus oli, sa oled ainus laps päras. Vend sündis hiljem. Prints sündis siis, kui ma olin viieaastane. Kuna need aastaarvud või need vanusenumbrit siis ma püüan aru, saadetakse ema. Ema sünnitas venna ja pärast. Ressurss mis tähendab seda, et isa jäi Ja kahe lapsega, kellest üks oli imik vastsündinud. Ja siis naabritalus, elas üks naine, kes oli ka ühe lapsega ja lesk. Ja siis niimoodi. Jah. Ja siis mina, läksin tädi juurde isa õe joosta, elama, kodust ära. Isepäine oli, ei meeldinud, uus, ei sobinud. Pioneer pisikesest peast. Ja ma olen esimeses klassis, käisin vist pool aastat ja küsisin luba minna tädi juurde, tädi elas sealsamas kilomeeter eemal koolivaheajaks ja siis ma palusin, ma ei tahagi tagasi minna. Isa leppis sellega. No ega ta väga ei leppinud, jah, eks tüdrukud on ikka isa silmarõõm, midagi teha ei ole. Et pinged olid, aga mina olin laps, ma ei osanud seda nii mõelda. Aga te mäletate seda emotsiooni või seda, mis niimoodi tagant tõukas, ma just mõtlen, kuidas lapse enda jaoks selle olukorra suudab ära lahenda. Noh, kõik nii väga muutus perekorralduses argielus iga päev, kas toidud või asjad või rõivad või, või kõik niisugused asjad. Aga uues päras tädi elas üksinda, sest tal oli täiskasvanud poeg. Ja oli minu lapsepõlve kõige õnnelikum aeg oli, kui teine tädi tuli siis pärast sõda, ju ta elas Peterburi lähedal Simiitsitsas eesti külad olid seal, et sakslased saatsid nad kõik Eestis. Et siis ta tuli, elas ka meil, ma elasin siis kahetädiga. Kas kontakt isaga? Sarava ei verissi kadunud, aga, aga noh, sellist nagu nihukest emotsionaalset nagu eriti ei olnud. Aga see, kui nii varakult keegi emast ilma jääb, kuidas see mõjub? Ma nüüd täiskasvanuna olen sellest nagu ehk aru saanud, et siis lapsena, kui ei pannud tähele, et kogu aeg oli nii palju tegemist ega maal olles ikka lähed hommikul välja, siis õhtul, kui läheb pimedaks, tuled tagasi. Sale oli Kahala järverberesse käia mängitud mere äärde, muidugi ei saanud pärast seda, kui, kui piirivalve sinna läks, aga ikkagi looduses on nii palju tegemist. Kas toona tekkis sama selline grupp mänguhuvilisi ka, kellega koos asju ajada, oli? Rohkem, eks ma ikka päeval mängisin koos, aga ma olen niisugune omapäi otsija küll olnud ja mul läks, vanatädi rääkis, et see oli huvitav, lapsed teiselt kõik tegid niisugusi, mänge ja asju, et ma olin kõrvalt vaadanud, tead seda ka tantsida, mulle meeldis küll, et kõik koerad on ära tantsitud. Võtsin koera ja tantsisin valssi koeraga. Naljakas mõelda, aga no nii on tantsimine hulluste Melts, ega ma ei olnud kõndinud ka ainult kasvanud pooljoostes hommikust õhtuni. Ja siis ikka vist on antud, võtke kaasa, et, et sa selle ameti oled valinud ja koolis olid toredad õpetajad. Tantsutunnid olid olemas. Tantsurühmad olid olemas, seal suurel vahetunnil olid kõik koolis seal saalis ja siis õpetati ka poistele tantsimist. Minu põlvkonna mehed oskavad kittel kuidagi nihukest lusti ja rõõmu oli palju ka igas ajastuse ja kui kõik on noored, siis see on alati nii üks, olgu aeg missugune tahes. Ma küsin veel sõjasündmuste kohta, kas need kuidagi otseselt ka sealt teie kandist ja teie inimestest üle rullusid? Küüditamine rullus küll, naabritalutüdruk oli meil peidus, ema läks metsa ära, et pääseda küüditamise eest ja siis meil oli niimoodi kohustused, kui keegi tuli, siis me pidime minema magamistuppa voodi alla peitu selle tüdrukuga. Aga see kestis paar kuud, sest tema ei suutnud metsas olla, tulid välja, neid küüditati kera. Et noh, minu isa pääses, tal ei olnud siis kedagi, kes oleks kaevandada peale või, või noh, mees kahe väikse lapsega väga egas siis ei küsitud midagi. Küüditati, et esimene kolhoosi esimees, kui need kolhoosid tehti maal, Se küüditati ka ära. Et külas läks ikka palju jah. Mida sõjajärgne aeg tähendas siis, kui ta kooli läksite, kas mis koolis toimus, mis meeleolud seal valitsesid? Ei, koolis olid nagu lapsed ikka, millalgi kooli direktriss oli tollel ajal veel Eesti vabariigiaegne sihukene madaam nagu peab olema, et kedagi pelgasid limaati. Kui ta läks, siis kõik tõmbasid ennast trimmi nima sirgeks, kahe. Aga siis tulid meile valemist neljas klass, kui tulid uued õpetajad, kes olid lõpetanud alles Tallinnas, kid koolid olid tollel ajal õpetajate seminaril jah, ja tulid maale ja nemad tõid värsket tuult, et et kooli oli laupäeval ka ja siis olid kõik suured lavastused. Etendused pühapäeviti. Me käisime klassijuhataja juures näitemängu, proovis kuus päeva koolis ja seitsmes päev veel näitemängu proovis ja keegi ei kurtnud, et on väsinud või ei taha pea kuidagi Pedas sõda see aeg oli noh. Ja läbi võib-olla see iseenesest keegi ei teadnud, mis võib juhtuda, ja sisemised eestlased uskusidki seda õnn tuli meie õuele. Et noh, keegi süvenenud nagu asjast ei olnud harjunud valedega, et ühe riigi propaganda võib nii kohutavalt valetada. Ilmselt ikka vist natuke oskused ja kõik Labelgiks. Mis teile koolis meeldis, mis ei meeldinud? Eks seda auahnust oli ka nagu tüdrukutel ikka, et ma püüdsin olla ja õpilane. Kas te Maie sealsamas koolis või kodus nooruspõlves mingitesse pahandustesse sattusite? Kõik põnevad asjad tulid teha ära. Ma olen ellu ja me käisime kuskil õunavargil. Mäletan, tädi noomis mind teine päev kohtus õhtul. Ega ei olnud, aga see põnevus öösel minna. Ja, ja tänu ühele poisile pääsesime sesse, ei talu peremees ikka passis pealt, me oleks niisuguse Kosovos antud, ma ei tea. Siis me käisime kapsa, vargli, kapso, värskekapsavärki. See kõlab ebaoriginaalse malt, kui õunaraks. Aga siis oli naaberkülla vaja minna, siis olid juba kolhoosipõllud, siis, siis ei olnud enam seda probleemi, et sa lähed nagu. Erainimeste kätte, aga seda ma ütlen küll, et eraomand kooli pühasest, meile öeldi, et naabri karjamaale ei lähe, ka mask kaitseb. Need asjad olid kõik paigas, kuidagi see eetik võõra asja ei võeta. Ja lapsed pidid kõik teretama küla vahel. Kõiki täiskasvanuid tuli kodust kaasas ja kõike ja ja kõik täitsid seda, aga muidugi oli põnev kuulata, kui vanemad inimesed mingi probleem ja rääkisid, et noh, aga siis ikka öeldi ka, et et see ei ole laste kõrvade jaoks. Kas ma saan õigesti aru, Maiet nii vanusest kuus, seitse kujundas tegelikult teie maailmapilti ikkagi juba tädi, kelle, kelle juurde jagasite mis ellusuhtumist või mis vaateid tema. Tema oli niisugune seltskonnategelane tema käis laulukooris näitemängus neljandas klassis, kui ma olin, siis ma pidin talle noote kirjutama, tema praegu ma saan aru, mul on väga ilus käekiri, ausalt öeldes. Sest ma pidin neid nooti kirju maalima, noh, tollel ajal pärast sõda ei olnud paberit ega midagi ja raamatutest rääkimata. Aga ta palus, et ma teen. Ja siis ta oli üle küla torditegija. Sest ikkagi ju kellelgil sünnipäev, siis on vaja torti teha. Igaüks, kes tellis, tuli kos materjaliga. Ta oli jah niisugune külaseltsielu eestvedaja ja kui pidu ei läinud käima, siis ta tõusis püsti ja lõi laulu lahti ja kõik läks käima. Aga kui palju ta tundis endal olevat õigust noh, nii-öelda ema roll päriselt. Ei, ta ei võtnudki seda üle, jah, ta suhtlus väga delikaatselt. See ilutunnetus, mida ma praegu ka elu seal taga, et kõik peab olema ilus ja, ja noh, peaaegu nagu täiuslik, et, et on see rõivastus või on see mingi ruumikujundus või või ükskõik mis asi, et, et otsida asjas ilu, see oleks nagu täiuslik ved, rahuldaks sinu tundeid ja emotsioone. Et see oli olemas. Te jõudsite tantsumaailma niimoodi tõsisemalt juba, mis vanuses 16 17, eks siis oli veel varem veel Verem kallis, jah, aga siis langes liisk, ütleme mida ametlikult oma eluga peale hakata. No siis oli, ma lugesin lehest kuulutust Tallinna kultuurharidusalakool, see on see, mis praegu, Williams oli Tallinnas. Et siin on Tanssimis tantsimist võimalik õppida. Ja selle sõna tants pärast ma tulingi. Aga see oli algusest peale teie nägemusel äratundmine tuli teie seest isiklikke, mine, miks. Miks see niimoodi on läinud, kas te olete mõelnud, mis seal võis olla või see tunduski lapsepõlvest saadik niivõrd loomulik ja seal ei olnudki muid valikuid isegi kõrval mis pretendeerinud tantsimise asemele? Ja ega ei olnudki, tõesti, on lapsepõlvest peale soov liikuda, käia, olla kuueaastaselt ma mäletan, siis oli vist kolhoosi esimene aastapäev vä või seitsmeaastane. Kui ma olin ja siis seal peol massilaulus solistina, siis ma tantsisin naabritüdrukuga Tuljakut. Me õppisime aga isegi seal ära ei võiks. Seal sai veel naljad, mina tantsin tüdrukut ja tema tants nagu poiss ja see lõputõstetule. Aga mida te kujutasite, kes teist saab? Ei, seda ma ei kujutanud üldse ette, minust saab mingi kultuuride ja mina mõtlesin, mina tulen, õpin tantsimist ja ma olen õnnelik selle sees. Aga noh, sealt kasvatati siis tollel ajal selliseid kultuuritöötajad, kes pidid kõike jagama, aga haridus selles suhtes noh, täiuslikke. Seal õpetasid ilukirja, massimänge igasugust suhtlemist. Tantsuõpetajaks oli meil senta ots, Estonia tolleaegne peaballettmeister. Ja siis me õppisime ju veel keskkooliosaga muid aineid, sest mittetäieliku keskkooli ma lõpetasin maal seitse klass, tänapäeva mõistes ma olin 14 aastane ja ma pidin hakkama iseseisvalt elama. Et. Noh, see oli nii väike ja selle rahaga kuidagi ära elada ka maalt sa ikkagi kartulit tuli toime ja sellest ajast saadik ma nagu ei taha neid rasvapontšikuid, sest need olid vahetunni toidud, et meie kool oli seal rationäri suvemajas Tõnismäel ja seal sõda Surrey maju ei olnud ees, et seal oli üks putkad, siis keegi poistest hüppas aknast välja ja siis tõi vaheajal kõikidele meile need pontšikuid suli lõunasse. Need rasvaga lihapirukad. Madis kas praegu nüüd ema vaadates tundub see kõik loogiline, pannes kõrvale sinna tema lapsepõlve, et see paistaks kusagilt juba kaugelt välja, mis suunas elu läheb ja kuidas kujuneb ja no ütleme nii, et ta ise seda võib-olla nii lihtsalt ei väljenda või nii selgelt, aga aga ta ikkagi tantsu on tema elutantsukirg. Et igasugust sorti liikumine läbi tantsu ja läbi ise on iseenda väljendamine läbi tantsu, see noh, ta lihtsalt ongi see, et kui keegi peaks ütlema, tänasest hetkes, enam tantsida ei saa või tantsida tohi, eks ole, et siis tal hakkab tekkima selline nagu rusutus või ta peab selle loomingulise poole endast välja saama. Kõige õnnelikum olema siis koma tantsijatele teen treeningtundi ja ma sanmuusika plaadi, sellise, mida ma pole varem kuulnud. See muusika inspireerib mind. Ma pean sealsamas mõtlema välja harjutused ja teha selle muusika saatel, mis sobiksid sellesse muusikasse ja see on nii loominguline. Ja siis, kui see tund on läbi, siis ma olen nii õnnelik, et millega oleks hakkama saanud sängi lüüa. Anna muusika kätte, tantsijad ette ja tuleb. Aga toome nüüd madise ka siis ametlikult mängu, et me saaks juttudega kuidagi loogiliselt kronoloogiliselt edasi minna, et mis hetk maias ja teie elus oli, kui poiss nimega Madis sündis? Ma olin siis kolmekümneaastane mitte väga teda, jah, madise isad, kohtusime, meil oli armastus ja. Madise isa tekkis teie ellu tänu millele või kellele? Ikkagi tänu kultuurikeeles, tema oli muusik. Ja siis me ikka niimoodi kohtusime pikka kasvu mees ja tal oli nii ebatantsule kui üldse võib inimene olla. Ja see, see niimoodi nagu lummas, et me õppisime pulmavalssi, nii et öösel kell 12 läksime kiir abistada. Sults oma kanna vastu kapi serva puruks lüüa. Vaata vastandid tõmbavad ja see on. Ja selles suhtes, et et noh, abil on siis õnnelik, kui igaüks saab tegeleda oma hobiga, temagi pillimehena õhtuti mängimas tuli öösel kell kolm koju ja kõik ja ja minagi siin oma asju ja, ja pärast, kui vanemaks saime, siis ta hakkas pärampasaatorkist mängima. Et siis me käisime Kaussi Madis, missugused on sinu esimesed lapsepõlvepildid, mida sa arvad end mäletavad, kus kohas, kellega seoses? Ma mäletan seda, et ma olin suht varakult, pidin olema ka iseseisev, aga mitte sel põhjusel, et mul emba-kumba vanemat ei olnud mitte kõrval vaid et nad lihtsalt tegelesid oma asjaga ja minul oli nagu takkajärgi vaatan, et seal on niisugune hea koht, kus ma sain ise endale seada need kohad, mis kus leida iseennast. Et siis nagu muusika, mis mind rohkem puudutanud, tants, kuigi ma tants, kuigi ma oskan tantsida. Sest see on mul veres. Et isalt ma seda ei saanud, male, mõlemalt saan paremad asjad, isal, muusika, emalt masin, tantsu, niisugune nagu hea kombinatsioon tekkinud. Et, sest et noh, ütleme. Ma mäletan seda, et mängisin suht varakult trummi, et ükskõik missugune pott, pannpulgad suvalised ja ma mängisin. Ja siis ühel hetkel tekkis see koht, kus ma mäletan, et ma tahtsin tegelikult minna muusikakooli õppima trumme aga kuna kusjuures ei olnud seda võimalust, siis, siis noh, ma pidin tegema nii-öelda paremuselt teise valiku ehk klaveri ja klaveriga. Mul niisugune armastuse ja vihkamise suhe. Sest et see õpetaja, keda ma tahtsin, seda, see ei võtnud mind, sest tal olid klassid täis ja ma sain sellise õpetaja, kes kellega mul ei olnud klappi ja siis ma jätsin muidugi sellepärast ka tegelikult muusikakooli pooleli, sest et noh ema laps nagu ma olen vanema parasjagu mõlemad sellised, noh mina tean jurakat, eks ole. Sest et noh, see, see niisugune, ma arvan, et seda võib nagu kaudselt kirjeldada, et seesugune kadakas, karjamaa tunne, et vot see kadakas, jurakas puu ja meil on seesama tunne sees. Et ei ole nii, et keegi tuleb ja ütleb, et sa pead tegema teist või kolmandat moodi. Ja me teame seda väga täpselt, et me ise teame, kuidas me teeme. Koduses elus oli meil niisugune tore tasakaal, et oli emale isal mõlemal noh, minu jaoks nagu aega, aga samas oli see teistpidi jälle niisugune iseseisvus. Tema oli õhtuti proovil, isa käis õhtuti mängimas ja mul oli kas, kellega ma sõin kodus omi asju teha ja õppida. Aga kui kooliaega meenutada, siis koolias tegelikult kool alati on selline asi, et, et on teatud sundained Vene ajal, mida pidi õppima. Ja sellised ained, mis, mis nagu andsid sellise maailmatunnetuse juba lapsena, minu jaoks oli see inglise keel. Inglise keel oli, aga see tuli tegelikult sellest, et noh, ma olin suht vaikselt juba ABBA suur fänn ja minu suur lapsepõlvearmastus Riiagnietta. Ma mäletan seda, et kus iganes, võimalikust kohast akneta pilte, ühesõnaga minu lapsepõlv on kuidagi sihuke muusika ka fännamine ka. Maie, kui te võtate nüüd pisikese madise peale ja ta rääkis siin endast kui ühest jurakas, kas kusagil paistis varakult juba välja või mis, kuna ta seal Oli trummi mängimine oli ikka kohutav, küsis mu käest, kuidas ma seda kannatan välja, sest kõik asjad, mis kallid, kõikidesse teha trummikomplekti ja õhtust. Ta võis panna viis tundi jutti seda kuidagi oskasin nagu mitte kuulata sõda või ega ma ei keelanud kasta. Meil oli hästi, sest mina olin hommikupoole kodus. Ja sa käisid õhtupoole koolis, eks ju. Et et siis me jõudsime hommikul nagu ära toimetada ja vist esimene kuu, kui ta kooli läks, natuke sai üle kontrollitud, aga siis ta hakkas ise tegema. Muidugi on tähtis, et laps oskaks käituda, olla viisakas ja need nõuded, ma ei tea, kuidas me neid tegime. Aga, aga need asjad olid korras ja, ja joomas siis kolin, nõudlik ka, sest ma tean õue, lapsed ei julgenud tulla meile nagu küllat, ma olen nikkursisema pakike, nõudsin, et tere öeldakse kuuksust, tullakse, niuksed asjad. Et noh, lasteaias võib-olla nagu ei meelt. Aga selles suhtes konflikte ei olnud. Ma arvan, et see ei olnud üldse see asi, et sa kuidagi nagu kuri oleks olnud, aga kas sa jätad sellise mulje, võib-olla pooled konkreetne panengi ja ütleme niimoodi, et naistelt tavaliselt mulle tundub, oodatakse, et naised on pehmemast toonis, eks ole, aga, aga sina oled ikkagi niisugune väejuht, ütleme siis nii, kui tantsupidude paralleeli võtad, sa lihtsalt Sa oledki konkreetne, sest sul on mass, sul ei ole võimalik nagu igaühte tillutada, see on su isiksuse osa, ma arvan, aga mäletate end lapsena emaga mingil teemal nii-öelda läbirääkimistesse astuma, see, ma kujutan ette, mingis vanuses kindlasti mingid teemad tekivad. Me kõik teame, kõigil tekivad, kuidas neid asju siis oma võrdlemisi konkreetse või isegi kohati äkki järsu emaga lahendada. Noh, seda on ka paljud teised hõlmab kõrvalt, et kui ema kedagi üldse on kuulda võtnud, siis ta mind võtnud ja ma ei tea, kuidas see niipidi on. Seda lapsena ma mäletan seda tõtt. Me saime asjad räägitud alati, et sellist asja nagu ei olnud, et kuskil mingi asi jääks nagu õhku, et vot see niisugune usalduspind on meil alati olnud, et me saame teineteisest tegelikult aru. Kuigi, kui isa veel siin oli, eks ole, meie keskel siis tema ütles küll vahestat, et kuulge, minge nüüd minge kuhugi mujale, et ma tahan rahu. Sest et noh, tihtipeale läheb asi väga kirglikuks, sest et me seisame nagu oma asja eest. Aga see tegelikult, kas niisugust tugevat tuld annavad kokku sellise leegi, äkki oli poisiga muret ka mingid? Ei ütleks, ei hulkunud linna peal ja ega niisugusi käitumishäireid ka ei olla. Maal ta ükskord vene ajal ei olnud ju naelu saada, ta võttis sealmaal. Selle peremehe naela kastioduks kõik naelad kuuris ots. Maja oma oma talust, aga see oli nagu kole niukse. Jälle selline nagu see asi, et, et ma mäletan seda ise küll ka väga hästi, et ja siis ma tegin, vot niisugune lugu, niisugune oma asja tegemise vajadus, et, et ma tahtsin, kas maja ehitada, parandada mingit vana niisugust või nagu võib-olla siis ka vana majadma omast arust hakkasin seda nende naeltega korda tegema. Aga noh, muidugi, kuna see oli nii tohlatanud, et see tegelikult ühest otsast kukkus, eks ole, siis nagu oli see kergelt vägagi jabur. Võid olla. Aga jah, et seal on see asi, et, et ma tahtsin nagu nabis nüüd jälle hilisemat vaadatuna nagu aru saada, et ma kuidagi see niisugune produtsendi rolli, mida ma nagu ka kannan, eks ole. Nagu üritasin panna erinevaid asju omavahel tööle. Et seda vaatan küll, et noh, näiteks õues mängides, nii et, et ma nagu üritasin jagada ülesandeid ära, kes noh, näiteks mängisime rahvastepalli, eks ole. Et siis keskus son, keskus seisab, eks ole, missugused kuidas tiivis asjad töötaksid. Ta võttis omale vanaemad ka, sest tal ei ole vanaema. Naabri majas saab kitsamale vanaemalt, kas hakkaks mulle vanaemaks, siis tal oli väga tore suhelda. Selles mõttes, et, et mul on jah, on selline huvitav lapsepõlve, et ma mäletan tegelikult ainult isa isa, kes kõige kauem nagu meie keskel oli Raimundit talle meeldis minuga rääkida üldse vanade inimestega meeldis rääkida, sest et see elutarkusel minu jaoks huvitav, et kuulata, kuidas oli, ja see on seesama põhjus, et kuna vanaema vanaisa ei olnud emapoolset ja, ja isapoolne ema, siis vanaema nii kena rel Sudiga noorelt, et siis ma sugu. Sest ma tundsin mingit vajadust, et mul on vaja. Ta on vanaema, sest teistel kõikidel on, kõik räägivad. Jube lahe vanaemaga saab kõiki asju teha ja rääkida ja kus kõik käiakse, mis, mis ja kommi saab kogeks Okum kuskilt vanaema. Ja siis ma mõtlesin, et ahhaa siis ma tundsin, et see kõrvalmaja naine, kes seal muide Eesti aja naine tale istujal olnud teenijanna tema rääkis seal niisugust nagu linnaelu teenija ja härraste töine poolt, et ma sain sellest ka Eesti vabariigi hõngu, sain nagu sealtkaudu ja Ratase mööbel, lapsus, naeratan talle niisugune ehe möbleeritud korter, seal ta oli seal kõik selle mööbli saanud endale vana mööbli, see lõhn ja kõik need pildid ja vot see niisugune eesti tunnetus, vot selle ma sain sealt. Aga sa kuidagi niimoodi mööda minnes sebisid ennast talle sappa või käis see asi niimoodi, organiseerisime endale vanaemale. Nojah, kui kolme nelja aastane laps tuleb, küsib, et kas oleksid minu vanaema ära, ütleb. Kas oleksid minu mängu vanaemad, mul ei ole päris vanal keegi ära ja siis ta oli nõus jah, ja, ja siis me istusime, öeldi, et ma käisin tal nädalal siis kaks-kolm korda lihtsalt istusingi ja kuulasin ja küsisin ja uurisin elu, kui sa mõtled kodusele kasvatusele, mida iganes sa sel ajal mõistad, sa ise interpreteerin siis kuidas rollid isa ja ema vahel jagunesid, kes oli üks sinu jaoks, kes teine. No ütleme niimoodi, et ma alustan isast. Et eriti kui ta nüüd läksin paar aastat tagasi, et siis siis mõjude takk järgi meenutan seda, et isa on see, kes mind tegelikult pani muusikat armastama, isa tõi selle muusika poole kõik minu sall. Aga sellise loovuse ja sellise kiire reageerimise, sellise niisuguse nagu maailmaavara pilguga vaatamise selle oleme emalt saanud. Tema on niimoodi, et võtad alati tahtnud minna edasi, see on nagu elusalune, sa lähed edasi, et sa ei jää nagu toppama nostalgitsemas nagu analüüsima, liiga pikalt midagi. No see on umbes nagu nii, et kui me vaatame hetkel kuidagi seda Eesti elu nagu natukene laiemaks et siis kohati tundub niipidi, et, et me ei ole nagu justkui leppinud Eesti riigiga ise. Eestlased, see võib-olla kõlab kummaliselt. Aga see on see asi, et meil justkui tundub, et nad on kogu aeg midagi muutma vägisi selle asemel, et leppida, et meil ongi oma riik, meil on iseseisev Eesti riik, see on niisugune mõttelaadi koht, mida poisikesed, ütleme siis niimoodi elu Rakveres tähendas, oli seal lõbus kant midagi kellegagi ettevõtmiseks korraldamiseks asjaajamiseks olid sa üldse seda tüüpi tegelane? Ma mäletan seda, et mul oli mitte liiga palju sõpru, aga need, kes olid sõbrad, need olid nagu lähedased, nendega sai muusikat teha, sai igast muid asju teha. Noh, nagu ikka, käid kuskil uurides. Ma mäletan seda punkariperiood, kus, kus pikka aega mõtlesin, et kas teen kõrvaaugu, sest et sõber tegi. Ja siis ma mõtlesin, et ei et see ilmselt liiga valus. Seda enam, et kõrvapidi panema siis haaknõela, eks ole. Ja, ja noh, mina oleks teinud, aga mul ema ei lubanud ka luba. Aga ma ilmselt ei arutanud isegi pähe. Et vaat siin on see jurakkuse kohta, eks ole, et kui ma otsustan, et ma võib-olla tahaks seda, siis ma võtan selle otsuse ise vastu. Kult olnud mulle teada, et ma panin ise otsuse võtma vastu selle mõlemad vanemad mulle küll andnud sellest kõigest kumab läbi tõesti omajagu usaldust lapse suhtes, eriti kui isa-ema mõlemad õhtul ära olide. Jäta poiss. Kui saali õhtul ikka arki õhtul kodus? Jah, aga noh, nädalavahetused olid ikka vahel prop. Plemaatilised. See tähendab, et kui vanemad koju tagasi tulid, siis ei olnud varemeid ees, et. Ei olnud, ükskord oli, kui me käisime isaga koos saunas, siis ta oli kutsunud panime küll ukse lukku, aga mina ei tea, kust ta võtme sai, ta oli kutsunud kõikovi tüdruk, kuid külla ja laua katnud ja minu küünelakiga nendel küüned ära värvinud ja küünelakk tollel ajal ikka värvisid ise. Et noh, tollel ajal oli ikka neid asju võimatu kapos saada, eks ole mingit defitsiiti kuskilt saanud, kõik lahkelt ära jaganud, aga 13, seitse Morsija okstele ilusti laua, kõik ära kadunud, morssi maitse oli nii jube, selle kõik omasugune nahk, külaliste vastuvõtja. Ühesõnaga, panid peo püsti kohe ja, ja ei, me tegelikult kutsusin nii poisid kui tüdrukud, aga poisid ei julgenud tulla. Tüdrukut tulid kõik, sest nad arvasid, et see on nagu väga-väga huvitav mõte, et lähme siis vaatame, ma vaatan naguniimoodi, et küllap nad siis tahtsid teada, mis seal siis teha saab. Madistada reklaamisid siin ennast kui võrdlemisi igava lapsepõlvega või igavat poissi. Siin just praegu oli olustiku kirjeldus selle kohta, kuidas küünelakk võib-olla ei olnud kõige levinum kauppida poest sai igal hetkel ja ja kuidas siis sa kutsusite ümbruskonna tüdrukute ema varandust realiseerima, et kas selle pinnalt otsustades oli ema endast välja viia et mitte öelda kurjaks ajada. Lihtne ülesanne. Saite sellega hakkama, proovisid sa mõnikord, kuidas läks? Ta vist ei mõelnudki sellele, ta oli lihtsalt lahke, talle meeldib külalisi vastu võtta, aga ema sai vihaseks või? Ma ei mäleta, ega ilmselt ma ei saanud, sest see tundus nii naljakas. Kas küllap sulle jabur? See lihtsalt oli nii jabur, kõige jaburam maks tegi sedasama morss, taliessents oli iga maitsega seal ma ei mäleta. Et ega sama analoogne asi on ka lapsepõlvest meeles, et sa lähedane isa hakkas fotograafiaga tegelema, siis ma tundsin nagu tohutut huvi selle vastu ja ja okei, piltide tegemise, noh ma meediat ma õppisin lihtsalt hiljem ka, et, et noh, see on siukene foto isaga foto tegemine nagu viis selleni, et ma läksin meediat õppima. Norra, aga no näete, esimest korda pilte hakkasin ilmutama ja siis ma suutsin selle, ma tegin seda salaja, sellepärast et noh, ei lubatud teha. Suutsin ilmuti pudeli jääda riiete peale, sellest oli nagu veel suurem jama. Vot selliseid asju ma olen küll jah teinud, aga ma olen jälle ikkagi võtnud endale pähe, et ma teen selle asja ise ja siis, kui on tagajärjed, siis vastutan selle eest. Ega seal muud ei olnudki midagi, siis isaga rääkisime ühe pika ja põhjaliku jutu. Püksirihm oli trippus mõne konksu otsas. Ta sai isa käest, sest ta oli kadunud, ta ei öelnud, kus ta läheb. Noh, kui ma olin põgenenud, ära ta tegelikult põgenema. Kolm tundi õhtul last ja tal oli selja tagaselja taga korteris. Ma olin naabrinaise juures, kuulasime muusikat. Ja meie otsisime meeletult, kus on laps, kus on lapse siis isa läks nii endast välja, et ta sai ühe sutsaka küll see on ainuke kord, kus tants annad ikka hirm, laps on kadunud. Aga noh, naabrinaine, vat ma olin, ma teadsin, et kus või kellel naabritest liigub muusikaplaat, et siis ma nagu käisin nende juures kuulamas need, sest et ma olin iga laps, et keegi läheks välja andma. Või siis näiteks, kui tulid soomlased, Rakvere lihakombinaat esitava, eks ole, siis hakkas juba tooduna, siis toodi juba seda 80.-te teise poole muusikat toodi juba ka sisselaske. Ühesõnaga minu eesmärk oli see, et saada võimalikult palju muusika infot kätte. Kas see kohati veider ei tundunud, kui poisiklutt läheb naabrinaise juurde muusikat kuulama vä? Ei, seda ei olnud kunagi varem juhtunud. Me mõtlesime lihtsalt, kus on kadunud. Et, et noh ikka igaüks ütles, kus ta läks või mida ta tegi või kellega ta mängis ikka ikka õhtul juba kell üheksa pime ja kõiki last kuskil ei, on täitsa meil oli nagu paanika. Ja Madis, sinu poolses täiesti valehäbita koputad uksele, ütled, et, Ei, mina ei tea, millal ta sinna läks, aga ta oli seal kolm, neli tundi vähemalt. Isegi ei mäleta, kuidas see oli tõenäoliselt vot me kuna meil on niisugune nagu kahekordne madal maja, kus me elasime Rakveres, et siis kõik naabrid omavahel suhtlesid. Plaatide muusika vahetamise asi oli nagu enam-vähem kõigile teada, et ma olen selle nagu suur tants seal, niisiis ma suutsin välja mõelda mingisuguse põhjenduse tõenäoliselt miks me võiks nagu kuulata. Maie. Teie maailm, nagu me siin alustasime, on ju olnud aastakümneid tantsumaailm, siis kui lähedale te suutsite madise sinna sikutada, et kas ta mõnikord lapsena jõudis kaasaga jõlkuda. Ta käis kaasas loomulikult esinemistel tihti siis me käisime mõlemad ei saga. Aga temal oli niimoodi, et temal järsku tuli hoog õhtul pool 12 tema hakkama tangot tantsima ja siis isa pahandas. Hullud, tema, ta küsis niukseid asju ja siis me tantsisime ka, aga adis kasvas hästi ruttu, pikaks ja, ja tema omaealistest oli ikka noh, niipalju pikem. Et ma ei pannud teda ühtegi tantsurühma tantsima, sest ta läks kasvuga rühma ära rikkunud vanemate hulka, jälle balla last, kus pikkus oleks klappinud, oleks ka tobe olnud, meil oli koolis isegi nii, et ühel aastal ma piniust kolm kolli vormida kasvas. Järsku viskas kasvu. Ja siis ta läks kooli. Ja siis ma mäletan, ta tuli koju, nuttis, olid vist teine koolipäev. Mis viga on? Kõik ütles, et sa oled istuma jäänud, sa oled nii suur. Seda, ma mäletan küll ja see oli, ma kujutan ette, väga dramaatiline. Noh, eks ta lapsena ikka on, et et ma mäletan seda, et esimesed neli klassi oli kõigist nagu noh, pea ja õlavarre jagu pikema ja, ja noh, eks see on niisugune noh, tänapäeval öeldakse selle kohta niisugune, kuidas see sisemine kooli kiusamise asi võib-olla, aga, aga no ma arvan, tänu sellele sain sain tugevamaks kui tekki, kiusamise koht, eks ole, siis see on see koht, mis õpetab inimest iseseisvuma jälle ja, ja nii-öelda iseennast iseenda eest seisma. See tähendabki seda, eks ole. Et kui sulle tuleb keegi nina alla hõõruma, et sa oled niisugune teistsugune, kolmandat pidi siis sa vot seal kohas on see sinu koht, kus sa ütled, et vot ma olengi selline. Kui sulle niipidi ei sobi, siis ei ole meil millestki rääkida. Kas sul oli pigem hea meel selle üle, et et sa liiga pikk olid ja ema ei saanud sind suruda tantsima kuhugi niimoodi jõuga? Ma isegi seda tunnet tegelikult päris ei mäleta, kuidas selle tantsuga oli, aga aga mul oli pigem see tunne, et kõike ei saa peres tantsuga tegeleda. Võib-olla seal ei kaitsereaktsioon selle vastu, et ma ei saanud sinna rihma oma pikkuse pärast. Aga ma endale iseenda sees rääkisin seda asja niipidi selgeks, et ma nagu suht varakult. Ma arvan, et mul on vist mingi viie, kuue näki ka, kui seal käisin kogu aeg kaasas ja ma olin selles tantsumaailmas nii-öelda kaudselt kogu aeg sees. Aga ma tegin suht varakult sele otseselt. Ma ei ole tantsumaailma sees tantsijana. Madis oma versiooni juba rääkis, et mida ta näeb endas isalt, mida emalt, kui Maiedee poega vaadata, siis kuidas teile tundub, et mida ta isalt on kaasa saanud, milles te tunnete ära ennast? No ennast tunneme tulema raha sellesse, et meil on paljude asjade suhtes ühtemoodi aru saanud. Ja ta oskab võibolla mind ergutada ka uutele tegemistele. Aga isa juurest on rahuliku meele linalen kärss. Mina pean saama kohe asjad üleeile ja kohe praegu täna lausa et, et ta selles suhtes oskab rahustada, isa rahustas mind ikka väga ära. Talle meeldis, kui ma läksin endast trassist. Mees ütles, et iga kord armub musse uuesti, kui ma veel tõstma ja tegelikult ongi inimene naljaks, kui ta nendest väljal Isa kuldne lause on seetõttu, et tal on iga poole tunni tagant uus naine. Et elab nagu Aaroniga ja see on kaksikute vahel öeldaksegi niimoodi. Vot sellised pildid ja mälestused ja lood said täna ritta. Aitäh, Maie. Häälen, aitäh, Madis. Aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina lähen Sten Teppan ja nädala pärast kuuleme taas. Pikem versioon vestluses tema Maie ja poeg Madis Orav aga asub vikerraadio koduleheküljel. Otsige saadete seast üles, käbi ei kuku ning teele avanevad ka kõik varasemad jutuajamised laste ja nende vanematega.