Tere pärastlõunat eetris on taas reporteritund sellistel maailma ja välispoliitilistel teemadel, seekord otse stuudios on mul neid küsimusi arutamas. Karmen Turk partnerid Trinity advokaadibüroos, tere Carmen. Kari Käsper, Inimõiguste keskuse juhataja tere, Karinte. Ja. Jüristo Praxise direktor tere, tere. Tänan vabanest saabus selline otse-eetrilõks MINA OLEN Ahto Lobjakas, seal mul meeles. Ja teie kolmega siis tahaksingi arutada, nagu ütlesin teile varasemalt sellist väga laia, aga samas ka absurdselt ja mõnevõrra nagu üllatuslikult väga spetsiifilist teemat siis sotsiaalmeedia ja ütleme, poliitika ristumist, mis on muutunud aktuaalseks tänu Donald Trumpile, sans absurdne pool Donald Trumpi võimuletulekust on saanud üks aasta. Donald Trump on selle asja poliitikasse toonud viisil, mida meist vist keegi ette ei näinud, veel kaks aastat tagasi. Aga küsimus, mida trump tegi sotsiaalmeedia ka selleks, et võimule saada, on ehk vähem huvitav kui nüüd see mida tema kogemus ja temast lähtuv sotsiaalmeedia kasutamine poliitikas teeb poliitikaga ja edasi, mida poliitika teeb juba meiega, kes me oleme kõik sotsiaalmeedias sõltuvad ja sotsiaalmeedia teatud mõttes animeerida juba siin väga vähe on ilmselt inimesi meil ka Eestis, kes oleksid täiesti immuunsed ära lõigatud sellest maailmast. Ja see on siis küsimus, millest täna tahaks rääkida ja olen siis kokku puutunud, tuua kolm väga erineva perspektiiviga inimest ja alustaksin siis kellestki, kellel on midagi põhjapanevat öelda selle muutuse kohta, kas me elame, kas me võime öelda, et me elama näiteks pooleteist aastataguse ajaga võrreldes täiesti uues ajastus, või on see liialdus? No mina arvan küll, et mingis mõttes on need sotsiaalsed normid muutunud ja võib-olla on see poliitikast rääkides on võib-olla see, et et kui varem poliitikud kasutasid sotsiaalmeediat pigem sellisteks nagu promo eesmärkidel, sellistel ütleme, Piaar noh, me mõtleme Taavi rõivast ja tema värvilisi sokke ja kohtumisi ja nii edasi, et, et nüüd Donald Trump on näidanud, et sotsiaalmeediat saab kasutada ka väga vahetuks emotsionaalseks arvamusavalduseks teha ütleme, diplomaatiat Twitteri kaudu ja, ja siis on näha, kuidas need ülejäänud osad ma ei tea valitsusest või, või ka teiste riikide poliitikud ei oska sellega eriti midagi peale hakata, et kas tuleks seda ignoreerida, tuleks sellele suurt tähendust anda, asuta temaga mingisugusesse twitteri võitlusse, meie enda president, eelmine president ka ütleme sellega tegeles. Et mingis mõttes on see mingisugune uus normaalsus. Ja, ja küsimus on ka see, et kui trumpi tegelikult seal mängib oma sellele toetajaskonnale twitteris mängid ju ikkagi oma toetajaskonnale, sa tahad saada võimalikult palju laike riit viite ja sellel eesmärgil sa väga emotsionaalselt ennast väljendad. Et mis tegelikult teeb siis selle ühiskondlikule arutelule ja kelle, keda see mõjutab, et see üks trumpi tweet võib mõjutada ma ei tea kuskil hoopis kolmandas riigis mingite inimeste elu väga kardinaalselt ja seda ei oska ette näha, mis, mis nagu kõik kaasa võib tuua. Aga see ongi nüüd see teine pool ja mis mulle tundub, et on veel olulisem see mobiliseerimise mobiliseerimise mobiliseerumise muutumine poliitikas mitte ainult ei, ei ole trumpi, üks inimene, kes on võimeline tviitama niimoodi, et kõigil teistel nagu väljenduslik väljendusrikkalt öeldes, jäävad suud lahti vaid taga, mobiliseerib enda toetusbaasi ja see on mulle tundub midagi, mis on uus meie poliitikas. Mulle tundub, siin tuleks eristada veidikene neid asju, et vaadata, et mis päriselt on uus, siis noh ka Trumpi puhul, et noh, näiteks see on üks koht, kus ma ütleks just kuhu saator jõudsid, et mobiliseerimine Twitteri kaudu poliitiline mobiliseerimine ei ole kindlasti asi, mis algas trumpiga, mida trump esimesena kasutas, et, et see on nagu varasemalt noh, kas või näiteks samas Araabia kevadet, et see oli koht, et kus Twitteri kaudu mobiliseerimine sai väga suure tagasi vastukaja ja väga suure nähtavuse ja see, need olid esimesed korrad, kus ka tegelikult hakati Lähis-Idas siis neid sotsiaalmeedia kanaleid sulgema sellise Mobuliseerimise takistamiseks sama moodi, et mulle tundub, et ei ole, ei olnud trump sugugi esimene, kes võttis kasutusele Twitteris selliseks otseseks suhtluseks just nagu kari sa mainisid, et meie enda eelmine president tegi sedasama asja. Ja kohati ka võib-olla sellises kuidas nüüd öeldagi, võttis seda twitteri kanalid avada sihukesele sellistel hetkedel ja, ja olukordades, et kus võib-olla selline noh, esimene valvsus oli maas. Sealt tuli sellist natukene vahetumad ja mitte nii läbikaalutletud asju, millega ma sain aru ka Eestis, välisministeeriumil oli natukene tegemist, et, et need asja siluda, et selles suhtes need ei ole iseenesest nagu uued asjad, mis oleks trump esimesena teinud, mille osas ma küll tõesti nõustuma ütelda, need, mille osas me elame teistsuguses maailmas kui poolteist aastat tagasi, on see, et trump on olnud kuidas öeldagi, nüüd mitte mitte isegi mõtlesin seda õiget sõna ei ole mitte üleolev, vaid lihtsalt nagu täiesti ükskõikne terve hulga selliste nagu poliitiliste normide osas, mida varem on peetud ikkagi enesestmõistetavaks. Vaikimine kehtib vaikimisi kehtivataks. Need poliitikud ja nende mobiliseeritavate kõrval on selles kujunduse võrrandis veel kolmas pool ja see on seesama sotsiaalmeedia need kompaniid, need firmad, need keskkonnad, mis on sattunud ka enda jaoks, ma arvan, ootamatult löögi alla tänu nendele uutele fenomeni võtter alguses praktiliselt ütles, et nad on valmis trumpi ära lõikama, kui too rikub nende reegleid. Nüüd on nad öelnud, et maailmajuhte nad tsenseerima ei hakka. Facebook on lubanud siin algoritmi muudatusi. Suuresti ma arvan, järelmina sellele negatiivsele vastukajale, mis on siin puudutanud Venemaa eriti poolt suunatud väärinfot, millega on siis sekkutud valimistesse see kõik on midagi, mis hakkab mõjutama ju meie, kui ütleme nüüd sotsiaalmeedia kasutajate vabadusi. Karmen, see on nüüd ilmselt üsna juriidiline küsimus juba, mis on ja mis ei ole lubatud või mis on ja mis on nagu lubatud just meie kui inimeste vaatepunktist teha meile, selles kontekstis? No tegelikult mulle tundub, et üks perspektiiv on siin alati veel mille, millele mul tundub, et nii Need, kes loovad uusi õiguse, instituut, otsustavad, kuidas millega edasi minna või mitte minna Kibud ära unustama, et ega sotsiaalmeedia ei ole see, mis seda loob seda mobilisatsiooni, või siis seda vihast ühiskonda või siis võtame kõik selle, mida see nii-öelda ebaseaduslik sisu seal internetis on, et alates lastepornost lõpetades radikaliseerunud gruppidega. Et ega sotsiaalmeedia seda ei loo. Et see on alati olnud meie ühiskonna aseme, kipume seda ära unustama ja lihtsalt seetõttu, et nüüd on meil tõesti tehniline vahend, mis tõesti võimaldab seda hästi kiiresti hästi paljudele jagada. Aga lihtsalt seetõttu, et see tehniline vahend on olemas, siis me kipume arvama, et kui me selle tehnilise vahendi kaudu kuidagi ilustame seda, mis meie ühiskonnas on siis me muudame sellega ühiskonna paremaks, et mulle tundub see juba niivõrd vale eeldus. Et me tegeleme jälgede peitmisega või kustutamisega või filtreerimisega, selle asemel, et tegeleda sellega, mis seda tegelikult põhjustab. Et ma usun, et mina ei ole vähemalt elanud sellises ühiskonnas kus alustame päris elust. Ma kuulen riigikogu infotundi, jama. Keeran lihtsalt mikrofoni vaikseks, kui mul laps on toas seepärast et mulle tundub, et see on niivõrd ebasünnis ja ma ei ütle, et poliitikud on midagi, mille poole me peaksime kõik üles vaatama. Kindlasti mitte. Aga mulle tundub, et poliitikute kõne on olnud läbi aegade see, mis on natukene suunanud seda, mida me ühiskonnas loeme aktsepteeritavamaks ja see kajastub lihtsalt sotsiaalmeedias, mitte ei teki seal. Aga siin ei olegi, võib-olla nüüd üks vastuseid võib vastusevariante sellele algsele küsimusele, kas me elame mingis uues situatsioonis, midagi on muutunud ja ma üritan mõista. Kui me räägime näiteks sellest ju, mis on lubatud varem poliitikutele üldse avalikus ruumis väljend väljendudes öelda inimesele, siis on olemas ja piirangud, eks ei tohi laimata. Ei tohi vihakõnet pidada enamikus riikides, millel on demokraatliku konstitutsiooni edasi. Aga midagi on nüüd sotsiaalmeedia täiesti teistsuguseks teinud, nagu sa ütled. Carmen poliitikud on nagu kuidagi vabanenud vales mõttes või mis on see nagu, mis on muutunud, on see, mis mind huvitab, selles teemas? Lihtsalt üks väike mõte, et mulle tundub, et see ei ole nüüd midagi otseselt muutunud, et ega ma arvan, vanasti külakogukonnas või linnaosa poes või, või kuskil kogunemiskohas, ma arvan, et jutud olid täpselt samasugused lihtsalt täna, need on nii palju rohkem näha ja nad ei kao ära või ei jää sinna, kus seda räägiti. Aga need mõtted on kogu aeg olnud, see on kogu aeg olnud meie ühiskonnas olemas, aga see ei ole minu jaoks minu meelest midagi uut. Aga mida ei tohiks teha, on see regulatsioon? No mina arvan, et tegelikult väljendusvabadus on alati olnud väga tugevalt kaitstud, eriti poliitiline väljendusvabadus ja selles mõttes ei maksa arvata, et twitteris võiks olla nagu sellel kuidagi suuremad piirid. Samas tuleb tähele panna ka seda. See võimendab tehnoloogia alati võimendab seda, mis on ühiskonnas head ja halba ja see võimendab omakorda võimendas omakorda tekitab järel võimendust ja nii edasi, et see on nagu selline lumepalli efekt, mis hakkab veerema. Keegi kuskilt viidib midagi räiget, teine järje vidib seda edasi veel haigemate. Ja niimoodi me jõuame sellisesse kõige madalama ühisnimetaja olukorda, kus siis tegelikult Need sotsiaalsed normid muutuvadki selliseks, et igaüks võib igal pool ükskõik kuidas kellelegi öelda, ilma mingisuguseid tagajärgi arvestamata. Ja selles mõttes peaksid need uued siis kuidas iganes neid nimetada, kas nad on väljaandjad nüüd selles traditsioonilises mõttes või mingisugused täiesti uued Suigeneeris tehnoloogia platvormid nagu Facebook, Twitter, Youtube, nad peavad selle asjaga arvestama. Et, et neil on ka vastutus selle eest, mida nad võimendavad ja kuidas nad seda võimendavad. Ja, ja nüüd on küsimus, mina igatahes pooldan seda, et regulatsioon peaks ikkagi olema selles mõttes, et lõppkokkuvõttes kaitseb inimeste õigusi ja vabadusi, riik mitte, me ei taha seda, et seda inimõiguste üle hakkaksid otsustama eraettevõtted. Et Facebooki, Youtube'i ja ja ütleme Twitteri suurte lääne korporatsioonide käes ongi see õige otsustusõigus. Sina tohid seda öelda sina seda öelda ei tohi, et tegelikult selleks on meil ikkagi olemas õigussüsteem, selleks on meil olemas olemas kohtud. Et nende roll peaks ka selles uues olukorras säilima või tugevdama ja seda saab teha ainult kahjuks läbi regulatsiooni. Ma võtaksin siit kinni nüüd teie mõlema viimaselt Karmen, kui kari, et asjadest, mis te, mis te ütlesite, püüaksid tuua ühe nagu sellise, mõtlesin teetilise aspekti mõlemast juurde, et ühelt poolt ma olen teie mõlemaga nõus jah, et, et see on see, et tänases maailmas ka indiviidi õiguste nii-öelda garanteerimise tasandiks on riik. Teiselt poolt samamoodi, et ma olen nõus, et tehnoloogia ei tekita iseenesest neid muutusi, millest me siin räägime. Aga nüüd, mida ma siit välja tahaks öelda, et, et mulle tundub, et siiski tehnoloogia on toonud kaasa tehnoloogia areng ja muutused on toonud kaasa olulise paaris olulises asjas, ma tulen selle juurde hetke pärast tagasi teistsuguse olukorra, millega riik peab kohanema. Ja needsamad need riigi institutsioonid, mida sa, mida sa mainisid, need on funktsioon mingis mõttes sellest maailmast, mis on samamoodi tehnoloogiliselt determineeritud, tehnoloogiliselt mõjunud. See, et me saame üldse rääkida Euroopas rahvusriikidest, sellel on väga suur tehnoloogiline komponent ajalooliselt, et sellel on olemas noh näiteks seesama see Gutenbergi trükipress ilma selleta tõenäoliselt ei oleks olnud võimalik mõelda sellisel kujul. Rahvusriike nagu meil täna on, et rahvusriigid põhinevat rahvuslikul meedial väga suurelt osatise rahvuslik meedia tuli kaasa siis trükitehnoloogiast. Et see oli, see sai võimalikuks läbi trükitehnoloogia. Ja nüüd see mõte meil ongi see, et needsamad need rahvus, rahvusvahelised korporatsioonid, nende mõju, tehnoloogiafirmade mõju on see, see on tegelikult reaalne mõju sellele, mismoodi ühiskonnad toimivad, et see ei ole lihtsalt nagu asi, mis asetub ühiskondade kohale, et see, see mõjutab seda, millised ühiskonnad on nii nagu trükipress tõi kaasa põhimõtteliselt tollase Rooma impeeriumi lagunemise rahvusriikideks ja ma kahtlustan, et kui sellest võtta selline piisavalt pika ajaloolist perspektiivi tagasivaadet, kui inimesed vaatavad 25. olen seal tagasi 21. sajandi algusele, et siis ma arvan, on väga hea šanss vaadataks sedasama moodi sellise olukorrana, kus tehnoloogiline murrang toob kaasa selle põhimõttelise muutuse, kuidas ühiskonnad toimivad, ühiskondlikud institutsioonid, needsamad kohtud, valitsused ja nii edasi peavad kohanema selle uue olukorraga. Kui need kokkuvõte on viimased kolm kõnelejad vabanemisele Helimees siin siis erinevalt varasem peaksid nagu ettepoole vaadata, selles mõttes, et ma veidikene võib-olla sõnastaksin ümber probleemid, nagu mina näen proovides tasakaalustada seda juriidilist elementi, seda inimlikkus, elementi ja seda tehnoloogilist elementi. Kaaren mainis sõna kogukonda, siis minu arvates on siin võib-olla üks võtmemõisteid, kui seal üldse muidu mõisteid ja kogukonnaga minu arvates käsikäes käib selline mõista läbi ajaloo läbi ütleme Õhtumaise ajaloo nagu moraalikord või teatav selline konsensus, vähemalt tihti ka väljendamata konsensust selle osas, mis on õige, mis on vale ja see on tavaliselt ajas stabiilne. Nüüd mis juhtunud on, on see piirides ka mingites piirides, nagu ütleb Tarmo rahvusriigid või mis iganes riigitan, olnud teatavates piirides stabiilne ja on olnud sanktsioonid kõigile teada sanktsioonid suuremate moraalinormide rikkumise eest. Mis nüüd juhtunud on tänu tehnoloogiale distants inimeste vahel, kes on otsesuhtluses, kelle vahel tekib see teatud mõttes selline moraali ruum ütleme või mis iganes distants on kadunud teatud mõttes, ta on ainult paari klikkide vahetus või ütleme, paari klahvivajutuse kaugusel, samas inimesed võivad olla eri kontinentidel. Ja siin tekib mul küsimus, et kui me räägime näiteks riigist kui sellisest, mis varem on olnud kogukonna kehastuseks, siis kas riigi ütleme riigi käeulatuses või riigi valduses olevat sanktsiooni, nagu me neid traditsioonililt ette kujutame, on üldse midagi, noh, mis on selle ülesande kõrgusel, kui me räägime nüüd ülemajandusest globaalses suhtlusest, mis on sisuliselt vahetu sisuliselt paari sekundiga, ütleme ajatu ka selles mõttes, eks ja kui me räägime siin nüüd sanktsioonidest, siis kas me ei peaks rääkima hoopis mingisugusest teisest mõistet, ütleme teisest nagu suurusjärgust või võime siin ikkagi rääkida nagu sellest, et kui Prantsusmaa hakkab ütleme, keelama ära vihakõnet valimiseelses situatsioonis, siis on ta sellega midagi loodab sellega saavutada. Saksamaa hakkab keelama vihakõnet kui sellist üldiselt jällegi riiklikul tasandil. Kas need on adekvaatsed liigutused, üritaksime vaadata sellel ütleme järgmisest sajandist nagu nagu Tarmo tsin veidike parafraseerides. No minu meelest riik kui selline on kindlasti muutumises ja on alati olnud muutumises, et et mis üldse riik tänapäeval on, kas Euroopa Liit on riik kas me näeme mingisuguseid globaalse valitsemise või sellise globaalriigi algeid mingis mõttes nad on kindlasti olemas, on, on nagu asi, mille üle niikuinii arutatakse. Teine huvitav mõju on see noh, seesama Eesti e-valitsemise teema, e-residentsus ja kõik see, mida noh, kuidas see üldse mõjub sellele, mis riik tänapäeval on ja kas teda tuleb ütleme siis käsitleda sellise traditsioonilise geograafiliselt piiritletud mingisuguse üksusena, nagu teda varem on tehtud või me räägime hoopis riigist mingisugustes, uutes kategooriaks saates. Minu meelest siin ühest vastust kindlasti ei ole ja me ei oska ette näha täna. Noh, täna on väga raske arvata, mis tulevik toob samamoodi, eks ole, kolmekümnendatel aastatel, kui kui hakati autosid rohkem kasutama ja hakati kasutama rohkem fossiilseid kütuseid, ei osanud keegi arvata, et see toob kaasa mingi 70 80 aasta pärast suure kliimakatastroofi. Et samamoodi täna, kui me tegutseme ja mõtleme selle üle, et mis on riik või mis on, mis see sotsiaalmeedia endaga kaasa toob. Me ei oska täna arvata, mis need ettenägematut siis tagajärjed sellele võiksid olla. Aga, aga kui tulla tagasi selle küsimuse juurde, siis riik minu meelest riigil on oluline funktsioon siin ikkagi ka sellisesse e ühiskonnas ka sellises globaalses ühiskonnas, kus meil tegelikult need kogukonnad ei moodusta enam riigi sees, vaid väga palju riigipiiride üleselt, et isegi need, kes väga tugevalt nagu on rahvuslased, nad ju tegelikult teevad omavahel koostööd pigem nagu maid, mingeid altarit liikumised ju teevad omavahel koostööd mitte ühe riigi sees, vaid pigem piirideüleselt, sama teevad ka teised kogukonnad. Et me näeme ka selliseid nagu hästi mitmeid ja mitmetasandilisi kogukondi ja see riik on seal nagu selline väga vanamoodne, vanaaegne nagu moodustis, et silla Penhabii püks Jelly ülikooli professor on öelnud, et me täna nagu tegutseme rahvusvahelises õiguses või rahvusvahelises korras üldse. Me seilame mööda ookeane mingite täiesti vanade kaartidega, nende kaartidega me tegelikult mööda seda ookeani enam see, need ei anna meile seda lahendust, et mingisugune täiesti uus ülemaailmsel tasandil peavad olema mingisugused täiesti uued lahendused, sest et Me ei saa noh, kasvõi seesama, et kui me Saksamaal või Prantsusmaal keerame vaenu, kellame vaenuga ära, siis internetis riigipiire ei ole ja see vaenukõne lihtsalt liigub kuhugi teise. Kui me, kui me Facebooki või Twitteri keela mingid asjad ära, siis hakatakse mai tea kontakti ees või kuskil mujal Hiina võrgustikus mingeid muid asju tegema, mis on, mis on jälle lubatud. Nii et, et siin on, siin on väga raske sellele mingisugust ühest lahendust leida. Karm nõustuda tuleb loomulikult sellega, et ega kui vaadata tänagi graafilist kaarti, kus on meil territoriaalsed üksused, riigid ja üritate sinna peale panna internetigraafilist kaarti, siis on ju silmaga näha, hästi keeruline on leida seal mingit ühist punkti Hiina puhul Hiina puhul on vähe lihtsam ja Venemaa puhul ka tihtipeale mõnikord ka Türgi puhul aga üldiselt siiski väga keeruline. Aga ega see ei tähenda, et me täna saaksime kuidagi selle eest ära ära joosta ja akadeemiliselt on hästi palju erinevaid initsiatiive, mis üritavad mõelda, kuidas seda, ütleme siis sellist õigusriiklust ütleme tagasi siia internetimaailma, et, et kas tõesti on äkki aeg mingitele teatud üle piirilistele internetikohtutele, et seda teemat arutatakse juba mitu aastat Euroopa nõukogu ja siis Southamptoni Ülikooli koostöös ja proovime leida seal erinevaid lahendusi ja ma arvan, et, et need lahendused kindlasti on nii kaua kui alati lõppastmeks. Täna kindlasti jääb veel riik seepärast, et meil on kõigil meie põhiseadused ja me ei saa lihtsalt ära müksjatega, mis seda võib-olla seda ebakõla tekitab, on ka see, et tõesti ka riigid ise ütled, aga me ei saa ju, et me peame astuma mingeid samme seepärast, et me ei suuda oma kodanikele täites oma positiivset kohustust sellega, et me peame tagama, et meie kodanike õigused on kaitstud. Mina ütleks sellega, et seal natuke nagu väär arusaam, et tegelikult need vahendid on olemas kas ei osata või ei taheta kasutada? Sellel on raske vastata. Minu hirm on see, et kui me asume mingit keskkonda reguleerima niimoodi, nagu me oleme täna asunud, ütleme siis Euroopa tasandil vähemalt reguleerima, siis kõike, mis on onlain. Eks me reguleerime seda niimoodi, paneme silmad kinni ja mõtlen, et see koosneb Twitterist, Facebookist, Youtube'ist ja midagi muud seal ei ole. Nimelikuleerime siis seda läbi selle mõtte. Aga minu jaoks selline regulatsiooni algidee juba tähendab seda, et me lõpuks lõpetamegi olukorras, kus meil ongi ainult Google Facebook ja jutuks, sest mitte keegi teine ei suuda enam sellel turul tegutseda. Sul on sellised sisenemisbarjäärid, et sa ei saaks enam siseneda, et ma toon näite, ma luban, et see on hästi lühike. Euroopa nõukogu aasta kaks aastat tagasi võttis siis vastu käitumiskoodeksi mis siis puts, platvorme ja platvormidel on selle järgi üks kohustus, neil on kohustus tagada, et nende platvormil ei rikuta mitte kellegi õigusi. Selleks ei pea olema kaugeltki mitte jurist, et aru saada, et internetis üksüheõiguse rikkumine tähendab teise arvates siis kas tal oli õigustus seda teha võib-olla ei olnud ja nüüd keegi peaks selle otsuse võtma. Euroopa Liit on pannud selle kohustuse üheselt ja ainult platvormide peale. Mida see tähendab? Minu jaoks tähendab see demokraatia kriisi laiemalt seepärast, et me delegeerime midagi, mis on põhiseadusega riigile keelatud ta ei või ilma kohtuta otsustada mistahes kohas, millegi piiramise üle. Ta Telegeerib selle platvormidele niimoodi, et ta võtab ära ka eraisikutelt, kes on siis seotud, ütleme, selles konflikt selles olukorras. Üks on midagi öelnud, teineteise õigusi on võib-olla rikutud, ta võtab ära sealt selle kohtu üldse vahelt ära. Keelab selle ära. Et siin on head näited ju selle aasta alguses, jaanuaris jõustus Saksamaa seadus 50 miljoni euro ma küll väga maksimaalne korduvat rikkumi rikkumiste puhul aga väga suure trahvi ähvardusel pead peab siis platvorm suutma 24 tunniga teha otsuse, kas miski asi on vihakõne või ka siis alternatiivne kõne, eks ju. Kui kohtutel võtab see reeglina aasta aega aastaid seda vaatavad seda tegema 24 tunniga. Tänaseks need on võtnud juba väidetavalt pidanud tegelema juba sadade tuhandete taotlustega. Seal on väga palju juba eksimusi, satiiriajakiri on kogu kogu olemusega internetist nii-öelda siis välja võetud. Kuhu me niimoodi jõuame, et mul ei ole usku, et selline väga kiire tõstmine on see väga suur väljakutse riikides, kuidas tagada kodanike õigused. Aga ma ei ole kindel, et see on õige lahendus, kus me välistame selle, et me ütleme, et meil on õigus alati lõpuks lõppastmes jõuda kohtusse. Sa oled väga huvitav probleemiasetuse siin muidugi on päris mitu sellist hargnemis paneks sulgudesse, kuna võib-olla ei läheks liiga sügavalt sisse, aga sellega mõist sellega vist nagu käsikäes käib ka see probleem, et nende platvormide näiteks Facebookis sõltumata sellest netineutraalsuse debatis, kui ma õieti aru saan, siis turusuhted ise kehtestavad selle, et suured maksjad, suured firmad, suured, et kes iganes tellijad, reklaami tellijad näiteks saavad põhimõttelist kehtestada selle, mida sa rohkem mööda, mida sa vähem näed, ja inimesed üksi või väiksemad firmad ei pääse sinna ligi. See on nagu selle mündi teine pool. Ma saan aru, et Facebook on surve all nii-öelda seaduse poolt, aga nad ise on ka loonud platvormi, kus raha mängib. Eks needsamad turujõud suhteliselt kontrollimatult otsustavad tegelikult seda, mis on sinu nii-öelda päevane fiid, kui tohib öelda piibel likest terminites peaaegu, eks. Aga ma tahaks tagasi tulla selle riigi poole juurde just ja kui ma mõtlesin, kuulasin teid siin ja mõtlesin, et tegelikult meil on olemas olnud korra endale Eestis selline kaasus, kus see kübermaailma ekstraterritoriaalseks on põrkunud meie triitoriaalsusega son Kaur Kenderi juhtum, eks, mis jällegi minemata sügavale keldrisse, aga kui ma õieti aru saan, siis prokuratuur lõppkokkuvõttes loobus sellest süüdistusest, kuna probleem on selles, et Kender selle väidetava lapsporno kirjutas Ameerika Ühendriikides Jaapanis sealt britis Suurbritannias asuvasse serverisse. Mis puudutab see Eesti riiki, ei suudetudki leida põhjust, miks ta, Eesti riik peaks puudutama ka menetlusse, on hea illustratsioon sellest, kuidas meil on riigi sees mingid reeglid aga kodanikuna vabadus, mis on globaalne ja see on nüüd küsimus, millega ma tahaksin tulla konkreetsemalt tagasi jällegi selle Saksamaa, eriti Prantsusmaa juhtme juurde, mida ma siin ennem korraks, millele ma viitasin korraks, kus on tulemas teatud tüüpi vihakõneseadus. Või ütleme, valimiseelse situatsiooni, sotsiaalmeedia piiramise seaduse, et ei oleks sellist asja nagu, et saaks valeuudiste ja vihakõne muu sarnasega mõjutada valimisi. Ja mul tekib siin küsimus, kui palju riigiriik võib üldse loobuda enda õigustest, tähendab, valimised on juba rektselaans, midagi, mis seob ühe riigi kodanike ja kui siin siin on olemas interneti sotsiaalmeedia dimensioon, mis läheb eksterritoriaalseks, siis kas ei ole riigil õigus panna käsi ette valimiste ajaks ja öelda, et nüüd ainult meie teeme ja ja, ja rohkem teil seda vabadust vabadust piirata nii-öelda? Seda tegelikult ütleme, see vaenukõne õhutamise piiramiseks kommunikatsioonivõimaluste piiramine või vähemalt mingisugune kontroll enne valimisi, et seda tehakse näiteks Aafrika riigis, et olles ise suuri globaalseid telekommunikatsioonifirmasid nõustanud on neil noh, tegelikult selline vastutus, et seal on nagu hästi õrn see, see, selle ütleme, vahetegemine, et üks asi on see, et on, see muidugi võivad diktaatorid nagu lülitada selle internetivälja, et opositsioonil mitte lasta nagu mingit oma sõnumeid edastada ja see on kindlasti asi, mida ei tohi lubada, mille vastu tuleb võidelda kõigil meil igal pool. Aga nüüd on küsimus see, et, et me teame, et enne valimisi, eriti sellistes riikides, kus on olemas väga tugev rahvuspõhine konflikt kus on oht, et noh, näiteks ma tea pärast kodusõda või pärast mingisugust sellist räiget verist konflikti on oht, et need asjad lähevad uuesti uuesti, tuleb üles, et siis sellisel juhul on ka seal telekommunikatsioonifirmadel siiski noh, näiteks see vastutus, see, ta ei lase ma tea, saata mingid vaenu õhutama sisuga SMS kõikidele kõikidele valijatele, et need nagu ei, ei, ei, ei, tekitaks sellist vägivalda ei tooks üles võtta Prantsusmaad, siis on Prantsusmaal ilmselt sellist olukorda ei ole, sealsed võimud on valmis, eks ole võimelised tagama seda, et mingit suurt vägivalda ei toimu. Ja, ja nagu seda kuidagi valimistega piirata minu meelest ei ole õige. Aga siiski ütleme see vastutus ikkagi, et ei õhutata kellelegi suhtes vaenu ilma vaenu õhutamine tegelikult või vaenukõne ei ole asi, mis on väljendusvabadusega kaitstud. See jääb väljendusvabaduse kaitse alt välja vähemalt nii, nagu seda mõistetakse ülemaailmselt ja eriti Euroopas. Et vaenukõne on miskit, mis tegelikult on oma väljendusvabaduse kuritarvitamine, võib-olla või siis ta midagi, mis jääb selle väljendusvabaduse, Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 10 piiridest välja, sest et ta tegelikult on suunatud kellegi teise inimõiguste nagu siis rikkumisele või sellele Siia kuuluvad muidugi ka libauudiseid, et, et see oleks nüüd päris ühekülgne. Prantsusmaa vist on kõige rohkem mures just nende uudiste pärast. Saksamaa uudiste. Siin ei ole minu meelest õige, see mina oleks väga ettevaatlik selles osas, et ma paneksin kedagi otsustama selle üle, mis asi on libauudis ja mis asi ei ole, et seda peaksid ikkagi tegema ühiskonnas. Kas siis ajakirjandusorganisatsioonid, igasugused need faktikontrolli vabatahtlikud, faktikontrolli asjad, et seda nüüd riik ja ütleme, valitsus, kes ise kandideerib valimistel, otsustab, et see on valeuudis ja see on õige uudis, et selline olukord, ma arvan, on pigem omane, ma ei tea, võib-olla siis Putini Venemaal toimib see väga hästi, kus Putin otsustaks kohe, et, et see, mida ütleb Navalnõi, on vaenukõne ja seda ei tohi lubada. See on huvitav, et sa siia jõudsid. Ma tahtsin Tarmo panna selle küsimuse ette tuua selle temaatika nüüd Eestisse tagasi sellesama jutuotsa pealt. See, millest me praegu räägime, ei ole ju väga kaugel tegelikult vähemalt kujutluspildis sellest, mis võiks juhtuda Eestis kus on olemas tugev strateegiline kommunikatsioon, kus Pervõi Baltiskii kanal on riigi poolt sisuliselt demoniseeritud, meil on 300000 330000 venekeelset kodanikku, kellest palju kaks kolmandikku peab seda veegaabeet või PBK oluliseks või mis iganes ta on. Pervõi Baltiskii Kanali oluliseks infoallikaks. Mis arvad, Tarmo, kus oleks need lubatavuse lubatavuse piirid meie valimissituatsioonis näiteks sellesamas feik News vale libauudistedefineerimise koha pealt, kas me võiksime, kas Eesti riik võiks legaalselt või kuidagi põhjendatult panna kinni vene elanikkonna ligipääsu valimisteks näiteks Vene Venemaa kanalitele või siis ka baltikanalitele, mis on venekeelsed? No ma ise mõtlesin tegelikult PBK peale nagu siin natukene rääkisime sellest erinevatest siis nendest rahvusteülest interneti-kanalitest, et kus see juurdepääs on seda ongi raske nagu kinni panna või piirata või kuidagimoodi kitsendada, eks ju. Et nüüd seda tele puhul, mis on ikkagi täna veel selline, noh kuidas öelda, territoriaalne, territoriaalse levikuga asi, see on kuidagi mõeldav, aga minu mõte siin enne kui ma selle konkreetse küsimuse juurde tagasi tulema, ikkagi veel see, et et kui ma enne ütlesin, et, et mulle tõepoolest tundub, et riigid on muutumas ja, ja see on, see on hästi pika pikk protsess ja pika vinnaga asi ja, ja see arusaamine riigist kui territoriaalsest muudatusest, moodustusest, kuid territoriaalolemuslikult, territoriaalsest muudatusest on hästi hästi sügavalt inimestes sees. Et see on see põhjus, miks Donald Trumpil oli võimalik teha kampaaniat selle peale, et ehitame müüri sinna Mehhiko piirile, et see lahendab meie probleemid, et mis selles mõttes noh, on nii majanduslikult ühiskonna poolt vaadates naeruväärne mõte, et see on, see on mõte, mida proovisid hiinlased Mongoolia piirile ehitades, et ja sellel ajal väga hästi ei töödanud, eks Hadrioonuse müür võib-olla? No eks ta, eks ta mõjuefekt on ilmselt jah, aga et, et ma kahtlustan küll, et ligilähedastki mitte nii suur ja siinse PBK osas mulle tundub veidi veidi samasugune asi, et, et see on selline nagu idapiirile müüri ehitamise küsimus, et, et me teeme selle jääd, ei lase sealt sisse. Või või ebameeldivaid seisukohti ja asju, et eks ta mingi efekt on mingi mõju, aga et arvata, et see nagu oleks kuidagimoodi pikaajaline või mõistlik lahendus, et ma selle osas on väga-väga skeptiliseks, et ma kahtlustan, et see selle asemele tuleb midagi muud, et see, see ei ole nagu moodused, millega õnnestub tegelikku probleemi lahenda. Ja ma, kui ma võin lihtsalt väikse repliigi vannet, ma arvan, et ütleme Eesti venekeelse elanikkonna seas valitsuse või ka Eesti erakondade suhtes siis eestikeelsete erakondade suhtes selline samm väga suurt usaldust ei tekitaks. Ja noh, tegelikult statistika ka toetab täpselt sedasama, et minu meelest väga hea näide ei pea isegi Hiina minema, et meil endal üsna lähedal Türgi kus on riigi riigi õigusega tagatud Atatürk ei tohi solvata ja nad leidsid ühe konkreetse postituse Youtube'is, siis Google'isse lõbus lõpetasid need kõik Google Zaitseksis, kogu Google platvorm oli, oli, oli kinni, et ainuke, mida statistika sealt toetab, ei ole mitte see, et isikud ei läinud enam Google'isse oma tegusid ja väljendusi avaldama ja tegema vaid lihtsalt üle miljoni inimese õppis kasutama VPN, et see ei muuda muud mitte midagi, sest annab inimestele rohkem teadmisi ja tarkust, kuidas saavutada ikkagi seda, mida ta soovib, et see on kindlasti kõige valem, viis kuidas sellele läheneda. Kelle tahab, kas meil on mingit statistikat näiteks Hiina Veebeeenny kasvatuse kohta? Ma käisin täiesti huvi pärast. Hiina rebeni kohta tegelikult on Unesco suuritud eriraportöör David Key on teinud selle kohta isegi päris pika avalduse jumalaid inimõiguste nõukogus. Paljudest reaalselt nagu kasum, põldude kasutamine Kui ma praegu ütlen numbri, siis ma valetan. Türgi kohta on olemas väga täpselt. See Hiina olukord on muutumises ka, et nii palju kui ma tuttavate kaudu tean, kes Hiina Hiina vahet käivad, ütlevad, et tegelikult see Hiina tulemüür, mis varasemalt oli, millest oli suhteliselt lihtne ülevalt, et mööda saada, et on nüüd nagu palju-palju paremini tööle hakanud. Aga et noh, ma arvan, see läheks meie tänase saate teema puhul täitsa omaette maailmaks, kui me seda hakkaksime lahkama. Lihtsalt ma tahaksin mainida, öelda, et selles suhtes nagu, ega Hiina ehitab üles ikkagi ka midagi hoopis teistsugust, ei ole lihtsalt nagu selline perimeeter paid, nad ehitavad üles sotsiaalsete institutsioonidega väga tihedalt seotud internetiinstitutsioone mille sees on omakorda kohab kohapealset vastupanu ja kohapealset dessanti. Et seal on, see on, see on omaette palju pikem ja keerulisem teema, siin annab sotsiaalsele kapitalile täiesti uue mõõtme selle internetiga, eks. Teevad vähemalt seda ikkagi natukene nagu läbimõeldud, et kui me võtame näiteks Põhja-Korea, siis viimati kontrollisin, olen endiselt 28 veebilehte kättesaadav, 28. Plats on kogu nende internet, vot see on midagi lihtne kontroll, mis annab teise mõõtme internetile, kui sellisele. Aga kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin või kust ma ta hetkel kokku võtaksin, on, on see tähelepanek, et et see on nii-öelda löök löögi vastu, vabadus versus riik, vabadus versus riik Hiina ja Türgi näitel ja tundub hetkel, et ei ole sellist lootust, eks, et kasvõi see VPN tehnoloogia oleks lahendus ühe poole nii-öelda lõpliku võidu garant garanteerimiseks, ehk siis leitakse ikkagi võimalusi seda tulemüüri süvendada, tõstajaga VPN põrguslikud kinni panna, järelikult tulevik on selles mõttes ikkagi tume nendes riikides, kus valitsused üritavad ennast ära lõigata et mingit universaalset, sellist Panatsejate jale nad tulles selle juurde Et tagasi, mis sa küsisid Eestisse sedasamast Radcomi vihje või poole peale, et siis üldiselt ka Euroopa tasandil paistab, et inimesed mõtlevad tõsisemalt, mitte siis nagu selle peale, et mingeid asju ära keelata või kinni panna, vaided tekitada, vastukaalu, tekitada haritust, tekitada meedias kodanikes endas võimekust midagi hinnata, mille osas muidugi on lihtne noh, ülemäära optim, optimistlik olla aegset, aga aga et ma kahtlustan ise ka pikemas perspektiivis, see võiks olla pigem see tegeliku edu poole või tegelikult tulemuse poole siis viiv teeots, mitte see, et sa püüad nagu asju kinni panna, see on jälle ajalooline näide selle kohta, on ju, eks, et, et kui seesama see Gutenbergi trükipressi näide, mis ma tõin, Jan huss õnnestus tuleriidale saata enne kui need mõtted levima hakkasid, aga sku Martin Lutheri puhul oli, see ülekuulamisele jõuti siis tema teesid olid juba kümnetes ja sadades tuhandetes koopiates üle kogu Euroopa laiali ja siis püüa seda tuult väljalt ei ole enam abi sellest, kui sa Martin Lutheri vangi paned. Martin Lutheril muidugi oli ka väga tugevaid toetajaid, ilma kelleta oleks võib-olla asi teistmoodi olnud, aga jah, see on selline ajalooline orkaan ja palun. Kui isegi rääkida need neid võimalusi, leitakse isegi see selle info kättesaamiseks või protesti näitamiseks, kui vaadata neid, ma ei tea, mis Uljanovski lennunduskooli, kadettide video, mis Venemaal rivis nagu läks täiesti selliseks Vairoliks protest selle homoseksuaalsuse propaganda vastu. Või põhja Koreaski tegelikult ju lihtsalt USB pulkadelt tuuakse sisse lääne filme ja hiinast inimesed vaatavad neid, et noh, mina ei ole küll väga pikka aega Nõukogude Liidu ajal elanud ega, ega seda olukorda väga täpselt ei mäleta, seal aga ka tollal ju leiti võimalusi, kuidas info levik levida saaks ja viise, kuidas näidata, aga protesti sellisel viisil, mis võimudele võimudele nagu vastuvõtte, tuled see tegelikult seda tegelikult, et infoühiskonnas saab teha veel ütleme, mõjusamalt kui ei ole muidugi ütleme, kui me jõua sellisesse olukorda, kus tõesti on kaotatud igasugune individuaalne autonoomia, kus põhimõtteliselt, et on selline 1984, ma ei tea. Pluss pluss pluss, või selline ekstreemne variant sellest, kus me tõesti oleme igal hetkel igal ajahetkel jälgitavad või me tunneme, et me oleme jälgitavad ja käitume ülikond formistlikult. Siin on viste vahe jälgitavuse Ssanktsioneerimise vahel, jälgitavuse vastu on midagi raske ette võtta. Aga see jõuavad instantsid demokraatlikes riikides absoluutselt jälgimist korraldada ja ka absoluutselt sanktseerimist korraldada, aga mul on tõsine kahtlus ka tuleviku osas on, ma tahaks jõuda ühele teisele nii-öelda veidikene natukene realistlikumale tasandile meie tänases maailmas, mis avaks nagu selle uue reaalsuse. No ma ei tea veel ühe mõõtme meie jaoks tänases olukorras mul tuli meelde see Türgiga seoses oli üks kuulus meem, kus Vladimir Putin nagu istus mingi G8 VG 20 laua ääres ja ümberringi nagu vaatas teda kui selliste tähelepanelik pilkudega, selline väga soliidne seltskond, Angela Merkel ja seal oli kas Türgi presidenti, kes veel seal nad istusid, Putin oleks olnud nagu põhimõtteliselt maailma otsustajate epitsentris ripuvad, kõigi pilgud ripuvad tema huultel, pärast tuli kohe kiiresti tuli välja, et tegemist oli fotomontaaži, ka see koht, kus Putin seal keskel oli tegelikult tühi ja ümber riigi siis kusagil G8 kohtumisel olid, olid, olid tavaliselt läänemaailma liidrid selleks Türgist lahti, väidetavalt see meem ja väga kiiresti jõudis üle maailma. Venemaal võeti seevastu kui tunnustus Vladimir Putinile. Venemaa polnud ise muidugi väidetavalt sellega sellega seotud, aga mida see illustreerib, see, see, see juhtum on, on väga tavaline, üha tavalisemaks muutunud tendents, et kui midagi lahti läheb ja nii-öelda ümber maalne paar korda jookseb, siis ülejäänute nagu vabandust, püksid jalga saada ei ole isegi mingit kasu sellest, sest et inimesed, see Kambeki võimalus kaob ära epidemioloogiliselt peaaegu ei ole ju kindel, et inimesed, kes seda korra nägid, kuidas leidnud allutada mingile käsule veel korra vaadata korrektsiooni. Kas see ei ole üks, üks, üks üks väga tõsiseid probleeme selles uues maailmakorralduses? Ma leian küll nagu natuke mõelda, et selline pilt läheb lahti tõepoolest info mis tahes tüki viraalseks mineku vastu tänapäeval enam kaitset ei ole. Ja tõepoolest põhimõte, millest noh, ühiskond, ajalooliselt on väga pikalt ju demokraatlik ühiskond, vähemalt on väga pikalt Ta lähtunud, et parim viis võidelda siis kas rumalusega või lihtsalt teadmatusega lihtsalt rohkem rääkida. Et ma kuuldes ka tolmu mõju all ja tõepoolest noh, see läheb aina keerulisemaks. Aga see ei tähenda, et me peaksime loobuma, sest et meie järgmine põlvkond võiks teada, mida tähendab allika kontroll, võiks teada, mis on kriitiline mõtlemine ja me teeme selle kõik ise nende eest ära. Et kas see on õige viis, et nad täna me oleme selgelt valimas seda suunda. Et just need kaks kuud tagasi vist kui heli lekkis siis, et palju ütleme siis Facebook'i platvorm võtab maha iganädalaselt siis lehti. Ja vaadake, seal on suur vahe, kui ma enne rääkisin, perimeetrist on ja mis me räägime pigem Hiina ja Türgi puhul, et nad kaitsevad oma perimeetrit. Aga see info on olemas, see info ei kao kuskile, mina saan sellele infole siin demokraatlikus riigis alati ligi. Et jah, nende riigi kodanikud on sellises ebamõistlikus olukorras, aga ülejäänud ülejäänud majanduslik sellele ligi. Kui me sunnime platvorme Sis, delegeerime neile kohustuse otsustada, mida meie näeme ei näe siis see ei ole enam perimeetri küsimus, seda infot enam pole. Sadei Sweebeeenne ei aita, ei aita ükski tehniline vahend, seal on ümberistumine. Kuulsin, et ei, see on. Neil on Google'ist, kustuta sisu, Google'ist me lihtsalt võtame lingi ära. Sisu jääb alles. Aga kui me ütleme platvormile, et kustuta sisu, siis seda sisu jää alles. Facebook kustutab nädalas 66000 postituste lehtedes on meeled Eduard, kui me mõtleme korraks sellele ja täpselt sama vist eelmine nädal, kui tuli Euroopa Liidu, siis nüüd kahe aasta taguse selle esimese konsultatsioon, konsultatsioonid, esimesed statistilised numbrid, see oli päris hirmutav. Mina ise arvasin, et ma elan e-riigis, aga tuleb välja, et Eesti on ikka nagu me oleme hästi edasipüüdlikud ja fronilised. Et 89 protsenti taotlustest, mis Eestis siis IT-firmade, Eesti IT-firmad saavad, et võtke sisu maha. 89 protsenti rahuldatakse mis on ligi kaks korda rohkem kui Google näiteks. Aga mul tekib jälle selline globaalsem küsimus. De facto järelikult selline platvormipõhine tsensuur toimib mingisuguse moraalikorra alusel, see on ilmselge sellega seeria nüüd riiklik moraalikordadeks, nagu me oleme siin päris selgeks teinud, mis ta de facto siis on, kes on need inimesed, kelle moraalsest nägemusest me otsustame või Facebook otsustab, milline postitus võtta maha, milline mitte maha võtta, milline on, ma ei tea, lapsporno, milline on liiga palju keha näitamine, milline ei ole kus, kus on selle moraali nii-öelda juur, kas, kas see on tõesti Silicon Valleys ja ongi kogu lugu? No mina, me oleme ise Facebooki ja Twitteri ka ja kui Youtube'i kontaktis ja suhelnud. Ja ka sellega seoses ka selle käitumisjuhind juhendi rakendamisega, aga et, et seal ma küsisin ka nendelt see täpselt sedasama küsimust, millest lähtuda, vaata siis, et kas te lähtute ainult oma sellest rõõmsankondissens või nende oma käitumisvõi nendest reeglitest, mis on seal Facebooki platvormil ainult või käitutakse siis vastavalt iga riigi seadustes, kus siis parasjagu see väljendus tuleb ja nemad küll väitsid mulle, et nemad jälgivad Eesti seadused ka Euroopa liidus teatavasti näiteks vaenukõne puudutavaid seadused on väga erinevad. Ta on, on, on, on küll olemas rassi-lise rassismi ja ksenofoobia vastane raamotsus, aga, aga on ka väga erinevad rakendused sellele ja ka väga erinevad viisid, et noh, Eestis on selline hästi hästi kõrge latt seatud selles mõttes, et sa pead olema väga uhtoht inimese nagu elule või tervisele ja selle, selle nagu täitmine ongi väga keeruline. Aga, aga seal aga nemad nagu väitsid, et neil tõesti on see nagu riigipõhiselt paigas ja see tähendab, et neil on ka inimesed, ka Eesti inimesed tööl, kes siis suudavad seda eestikeelset sisu lugeda, analüüsida ja hinnata. Aga see vist ei vasta näiteks kuulsale kaasusele Norraga, kus üks kuulus ajakirjanik pani enda Facebook'i feed'i pildi sellest tuntud üheksaaastasest napalmi tüdrukust May Leist. Ja see võeti sealt ma puhtalt sellepärast, et tegemist oli palja inimkehaga all on olla 14 või 16 aastat vana. Sealt ma kahtlen, et tegemist oli algoritmi, mitte ehk siis artist artifysseliteri seanssi, mitte lihtsalt intelligent itta, mitte lihtsalt intellektiga. Räägime. Kas me räägime tehismoraalinormidest? Räägime tehisintellektist, kes kontrollib neid, algoritme. Vaenukõne puhul ma saan aru, et ikkagi need on inimesed, kes lõpuks kui ei ole seal mingeid konkreetseid sõnu ja asju, aga mingitel juhtudel ikkagi need on inimesed, kes siis üle vaatavad et Facebookil on tõesti väga palju neid Twitteril on tõesti väga vähe. Ma tahtsingi, võib-olla selle aspekti juba ka varem mõtlesin selle peale juurde tuua, et et võib-olla siin on koht, kus me peaksime korraks ka nagu sammu tagasi astuma ja mõtlema, et kas see ikkagi päriselt on nii, et me täna ühiskondade riikidena reguleerime neid samasid platvorme või guugleid Facebooki ja nii edasi, et kas me juba praegu ei ela selles olukorras, kus need platvormid reguleerivad seda, mida meie nendes ühiskondades teha saame või näha saame. Ja, ja see on see, et kui me siin enne saadet korra põgusalt rääkisime, et siis noh, siin mitmed meie hulgast, et on kokku puutunud või teame seda aegsete Euroopa liidus siis Euroopa komisjonis nendel konkreetsetel nagu näiteks radikaliseerumise teemadel informatsiooni vaba liikumise teemadel istuvad needsamad suured platvormid riikidega koos nende laudade taga, kus, kus neid regulatsioone välja mõeldakse, nende regulatsioonide algne põhjus võiks tõepoolest olla see, et sul erinevate siis olemasolevate riikide seadustelt seadustest lähtuvalt tehakse ettekirjutused nendele platvormidele. Aga kui need põhimõtet, et kuidas, kuidas informatsiooni filtreeritakse välja korjatakse, kustutatud võtakse, võimaldatakse, levitatakse saavad osaks nende platvormide igapäevasest töö vormis, siis tegelikult seda regulatsiooni see, see enam ei ole nii-öelda juhiistmel. Et siis on see, et need on, need on needsamad need platvormid, see on see asi, millele enne Ahto sa ka viitasid, et Facebook tegi sind oma selle uudisvoogu muudatuse, et kust ta siis skaleerist tagasi kõvasti meediaportaalide osalust ja sellel oli noh, erinevates riikides, kus seda katsetati siin kohata maa-ala. Et ma ei mäleta, mis need riigid olid, et seal oli siis meediaportaalid raporteerisid kuni poole võrra, siis sellest nendele saitidele jõudva liikuv liikluse kahanemist see iseenesest ei ole mingi nagu globaalses mõttes ütleme noh, katastroof, aga sellel on väga selgelt konkreetselt tagajärjed. Millest sa räägid. Sa räägid sellest, et muutuvad, need nagu väravavalvurid, kes siis kontrollivad, vahendavad, võimendavad informatsiooni inimestele ja, ja nüüd, kui ühed kaovad, teised tulevad asemele praegu de facto nendeks vara valvuritaks, mis varasemalt on olnud siis kas valitsused või meedia või, või, või kes iganes nendeks on saamas needsamad need suured otsimootorid, sotsiaalmeedia Need on need inimesed, kes valivad ja kelle üle meil ei ole nagu tegelikult mitte mingit demokraatlikkuower saiti, et see on nüüd see asi on valitsuse puhul, kui valitsus tsenseerib midagi, meil on võimalus sellega vaielda, meil on võimalus sellele vastu öelda, noh, see juba läheb Milton juurde, Milton ärel pagitika oli see, et kus ta vaidles selle vastu, et, et riik ei tohiks litsee litsenseerides neid. Kirjastajad ei tohiks määrata seda, mida keegi kätte saab, on ju, eks, aga et praegusel hetkel ühel hetkel väga lihtsalt me võime jõuda selle hetki, need, kus riigi käsi enam ei ulatugi sinna, et need otsused tehakse ära, nii et sinna ei ole meil kodanikena mitte mingit võimalust sekkuda. Kaalun, et kaks, kaks mõtet Tarmo jutule tegelikult täpselt otsa, et kui me oleme harjunud, et meil on ühiskonnas. Me teame sellist terminit nagu vahikoer on harjunud, et seda täna veel mingilgi määral vähemalt oma rahvusriigis toimetab ja selle eest vastutab natukene ajakirjandus. Et ajakirjanduse ülesanne on otsustada, mida on oluline, mida peaks kajastama ühele või teisele segmendile. Ma ei ütle, et see nii peaks olema, aga täna meil on selline positiivne, tal on positiivne kohustus midagi kajastada midagi, et tal üldse saksa, et ta saaks olla meedia tulevikus, meil vahikoer ei ole enam sellise positiivse kohustusega, vaid tan negatiivse kohustused, et keegi enam ei otsustamisinfot saama, peaks vaid lihtsalt on keegi, kes otsustab, mida ma ei peaks saama. Et noh, seesama 66000 postitust nädalas on üks näide. Teine on see, et Youtube on ju täna pressiteatega jaanuari alguses, kus ta ütles, et ta seal aasta plaan on, Euroopas võtab tööle 10000 inimest kes hakkavad siis otsustama, mida platvormilt maha võtta. Just nimelt sellepärast, et talle selline kohustus on pandud, aga mida rohkem me reguleerime ja minu meelest ühiskonnale laiemalt kõige suurem hirm peaks olema see, mida enne hästi mööda minnes korraks mainisid, et lõpuks riigist me saame rääkida niikaua kui me suudame demokraatlikku korda tekitada, seda opereerida, tagada demokraatlik korra, aluspõhimõtteks on valimised, riik peab ise saama, meie siin kodanikena peame saama otsustada, milline meie riik ja seda enam ei tee meie, et see on juba viimaste valimistega, onju, et statistiliselt on võimalik neil piisavalt mõjutada valimistulemusi. Aga siin on paradoks, sest kui me kerime seda rida edasi valimist eelduseks demokraatlikus ühiskonnas on inimeste võrdsus teataval kandiaanlikul sellisele universaalsele tasandil sõltumata, kes sa oled, kus sa oled, kui sa oled kodanik? Sinu hääl on üks hääl ja võrdne iga teisega ja see on vaja garanteerida, aga mulle tundub, et see, mida annab meile või toob meile uhke uus ilm, sotsiaalmeediaga on 11 tüüpi vabadus. See on vabadus olla, ükskõik kes sa tahad, sinu halvim, mina, sinu parim mina ja mõnes mõttes me räägime tsensuurist, siis siis mina räägin vajadusest seda tsenseerida, et oleks olemas universaalsele võrdsusel põhineb vabadus ja siin on paradoks, et ma saan aru, et üks, üks, üks käib teataval määral vastu teisele aga mõlemad on olulised muidugi. Kakaks mõtet olen täiesti nõus, täiesti nõus, et selline paradoks seal on, aga seal on kaks olulist mõtet, mis seda paradoksi võib-olla natukene teise perspektiivi. Esiteks see, et täna meil on olemas veel endiselt traditsioonile meedia, kellel on teatud toimetuslik, vastutus, toimetuslik, vastutust enam platvormile me ei saa omistada ja teine oluline osa võtame näitepõhiselt USA kongressi vahevalimiste puhul, siis viidi läbi akadeemiline empiiriline uurimus, et kui palju siis seda suutsime seda mõjutada, päriselt valimistulemusi, kas suutis, on tegelik küsimus ja tõepoolest iga isik on meil võrda, aga lõpuks võrdsus väljendub sellest, kui paljud lähevad valima. Kui paljud lähevad oma häält ütlema ja kui on statistiliselt piisav võimekus, nagu ka sellest uurimusest välja tuli, et vaid ka Brexiti puhul saadi tegelikult mõjutada ligi 340 tuhandet häält, mis on juba statistikat ja statistiliselt relevantne, siis see mõjutab demokraatlikku protsessi kui sellist, mis mõjutab riit. Ehk siis nad peavadki istuma Brüsselis ja Strasbourgis riikidega võrdsel toolil seepärast, et nad ongi võimelised meie riiki mõjutama. See Facebook on ise juba tunnistanud, et see, mis nad teevad, on, võib olla ohuks demokraatiale. Et, et see ja see oht ei ole ainult mõjutamine, vaid seal on väga palju muid, ütleme, vähemuste organiseerimine ja kõik muud, mis sellega seondub. Aga see, mis puutub demokraatiat, siis see mõjutamine me tavaliselt räägime poliitilisest reklaamist, siis me ju kõik saame seda vaadata. Aga Facebooki kaudu me saame väga, täpselt väga detailselt profileerimise tulemusel. Facebook teab sinust rohkem, kui sa ise tead, on see ütlemine, eks ole, sa saad väga täpselt saata väga konkreetseid sõnumeid inimesele, keda siis mingi konkreetne teema asi huvitab just sellel viisil, kas siis mõjutada, kas minema valima või ka mitte minema valima. Et näiteks näidata poliitikat niivõrd räpase ja mustamäe, oletame, et keegi ei lähegi valima ja lähevad siis siis kallutada seeläbi seda poliitilist, seda ja see on nüüd nagu see, mis on kõige ohtlikum minu meelest, et et kas me suudame säilitada seda sama autonoomiat ehk siis inimese vaba just ka selles sotsiaalmeedia olukorras, kus me tegelikult kõik olema osa mingisugusest suurest kolleks sellisest kogukonnast globaalsest Facebooki kogukonnast, kus meile kogu aeg suunatakse, pommitatakse meid erinevate sõnumitega erineva sisuga, mille osas ka teadlikumal inimesel ka kõige suurema tahtmise korral ei ole tegelikult võimalik seda ignoreerida, et see tahes-tahtmata isegi kui sa tead, et okei, see meem on tegelikult feik, eks ole, või vale sa ikkagi oled sellest mõjutatud, sa ikkagi meedias ikkagi kuidagi läheb sinus nagu elab. Nii et see on see, mille pärast me peame mures olema ja kuidas seda teha, on see lihtsalt, et meil on vaja saada Facebookis rohkem läbipaistvust, seda, et näiteks poliitiliste sõnumite kohal me teame, missuguse sisuga sõnumeid, kes kellele saadab, kuidas neid saadetakse, millise, millised üldse need sõnumid on, sest me ei tea üldse tegelikult ka Facebook ei ole välja andnud neid osaliselt neid sõnumeid. Nii suur tänu, Mul on, oli tahtmine rääkida veel ka sellest ahistamisteemast ja Miidsust ja millest kõigest veel, aga õnneks meil pole selleks aega. Meil on võib-olla üheks minutiks, et te saaksite öelda, 20 sekundit, igaüks lihtsalt vastuse küsimusele sellele põhilisele küsimusele, kas te arvate, et me meil tuleb? Uhke uus aeg või kole uus aeg. Noh, see sellel on, ma kahtlustan, ma annan siin nüüd sellise, mitte vastuse, eks, aga et aga ütlen, et, et see, see ei ole meie asi, hinnata, et see on, see on asi, mida saab tagasivaates hinnata, et noh, et tõenäoliselt, et meie vanavanemate jaoks see aeg, milles me praegu elame, mitmes mõõtmelise mõttes ei vääri elamist. Aga, aga et jällegi teistpidi vaadates noh, et ilmselt ei ole väga palju inimesi meie hulgas, kes tahaks minna tagasi 18. sajandi ühiskondlike suhete juurde, nii et nad, ma arvan, et see ei ole asi, mida meie saame täna sellest perspektiivist vastata. Mina arvan, et me saame ise seda mõjutada meile oleme täna sellises arengu olukorras, kus väga palju sõltub sellest, milliseid väärtusime esile tõstame. Milliseid otsuseid me teeme, millist regulatsiooni kehtestame, et sellest sõltub me praegu ideedega seda tegelikult mitte ainult enda jaoks, vaid ka tulevaste põlvede jaoks see, kuhu suunas. Ma ei tea, kas privaatsuse versus väljendusvabaduse ja kõik see hakkab liikuma, see on meie enda otsustada täna ja siin tuleb teha mõistlikke valikuid. Ja lõpuks, mina ka inimõiguste advokaadina ma pean ikkagi ütleme, see on riigi tänane, see samm, mida riik täna, kuhu poole me hakkame minema, Me mõjutame, mitte enda elu ega oma lastele, Vaimel mõjutame oma lastelaste elu ja kui me ei lähtu sellest, mis on inimõiguse põhiväärtused, läbipaistvus, söötmine lõpuks õigus jõuda kohtuni. Ja see, et ma ei anna eraisik eraisikule õigust otsustada minu elu üle ilma võimeta, seda edasi kaevata. Mitu sõltumatule kohtule. See on minu meelest vale suund sinnapoole, me liigume. Suur tänu. Karmen Türk, Kari Käsper ja Tarmo Jüristo. Mina olin Ahto Lobjakas, kuulake meid taas. Saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehel põhimobiiliäpi kaudu.