Kas seal on mingi lemmik viis kuidas maailm võiks lõppeda või kas, kas sa, kas sa nagu kujutad ette, kuidas see võiks juhtuda? Ei, mul lemmikut ei ole välja kujunenud. Nii et aitab sellest teemast praegu. Nii, kuidas tuleb niidule? Ei, tegelikult ma mulle meeldib fantaseerida sel teemal, ma ei ole ühte kindlat lemmikut, aga mul on palju lemmikstsenaariume, ma kujutan ette, kui ma hakkaksin arutama. Väga huvitav. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkultuur risti. Mul on ikka veel rääkida mootorrattur hiirtest, kujutad sa pilti vahepeal on toimunud minu jaoks vähemalt isiklikult väga huvitavad arengud aha selles selles vestluses, sest ükspäev mu vend oli kuulanud meie saadet, kus ma olin noh tegelikult võib-olla natukene liiga teinud kogu sellele Keilale oma oma selle jutuga, et et noh, midagi ei saanud. Aga ma lihtsalt ütlen, et sa oled lihtsalt liiga pikalt olnud mujal, sa oled liiga pikalt elanud Rootsis, sa oled liiga pikalt elanud Eesti põhimetropolis Tallinnas ja ka Eesti vaimupealinnas Tartus on ju, et sa oled distantseerunud ja oledki muutunud? Noh, oled muutunud nagu, nagu kõik, nad on need ülbed, vastikud ja need, kes läksid jah, täpselt. Ja, ja tavaliselt need ei vaata tagasi, aga sina vaatasid tagasi, sülitasid näkku veel ka. Aga tead, mis on huvitav, mu vennal oli mootorrattur, hiir. Ma ei mäletanudki seda ja siiamaani ta ütles küll, et tal oli, aga, aga ma isegi ma ei tea, äkki ta valetab. Tähendab, ma ei usu, et ta valetab, aga, aga tal oli, tal oli. Nii et vähemalt kinomajapidamises oli troll olemas? Ei mäletanud, ma ei mäleta, see on ju täiesti aru saama, aga vähemalt oli. Õige mootorrattur hiir olemas. No vähemalt see, aga mõtlen, et kuidas see niimoodi minna, et sul oli mootorrattur hiir majas olemas ja sa ei mäleta seda, kuidas see ju tegelikult on, isegi see on bioloogiliselt võimatu. Ja mulle tundub, et üldse meie kuulajate seast Ratla on ikkagi teema, et see on nagu õige värk, sest ka meile kirjutas, kirjutas, üks, anti kirjutas meile ja ütles ka, et ka temal oli nii-öelda ainukene, kus selline päris päris mootorrattur hiir oli, oli throttle ja ka tema on käinud mingisuguses vanalinna kontos. Seda toomas ja, ja mul on tunne, et, et avasime siin mingi ajaloolaeka täiega avanes ja mul on nii hea meel, et isegi selle imeliku kontor, kaupluse nimi tuli ajaloo hämarusest välja. Hollywood butiik. Holly võtuti, see kõlab juba nagu hämarko. Kõlab see ei kõla nagu mingi koht, kuhu nagu lapsed peaksid minema. Aga ometi seal käisin, hea mootorrattahiired, see, et mul on üks parandus veel, see oli nüüd, kui me eelmine kord Kanyevastist rääkisime, ma ütlesin mingi sellise sõna või sellise lause nagu, et Kanye Westi selle selle tingimuse nimi on süntaasia, see ei ole eesti keeles üheski keeles nagu normaalne lause. Tingimus kanvale sõna, mõtlesin konditsioon, fenomen või häire häire on õige. Tegelikult häire, see on niisugune taju, taju, muutmuutus või ütleme, rääkisime sellest, säärase justkui näeb muusikat, värvidena või, või isegi mitte värvida tingimata, vaid et ta näeb helisid nagu visualiseerib helisid enda jaoks kuidagi automaatselt. Olge sõna, mida ma oleksin pidanud kasutama, on sünesztees ja mul on, mul on siin see Vikipeedia artikkel, eestlase nii-öelda definitsioon sellele sõnale nii ääretult keeruliselt sõnastatud, et ma siis nagu püüan seda selles suhtes lihtsustatud, see on, see on niimoodi, et kui sul üks nii-öelda selline sensoorne sisend näiteks nägemine või kuulmine on ristatud mingi teise sensoorse sisendiga, sajusem kuidagi omavahel segunevad, et näiteks kui sa kuuled mingit sõna sellel sõnal on maitse, selliseid inimesi on, et kui, kui sina ütled või keegi ütleb mingisugusesse näiteks internet, siis temale maitseb see kuidagi, sa annad talle maitse, maitse sensatsiooni ja samamoodi siis on inimesi, kes noh, näiteks näevad numbreid värviliselt või, või, või, või tõesti, kuulavad muusikat värvidena. Veel levinum isegi vist on see, et mõned inimesed ei tee vahet vasakul ja paremal ja selleks, et aru saada, kummale poole siis minna tuleb, on nad kuidagi märgistanud ära need pooled värvidega ehk siis et kuidagi, et näiteks vasak on roheline, parem punane või kuidagi või noh, et või no et nad on leidnud mingisuguse analoogia või mingi asenduse termin, nii et ei ole vasak- ja parem selleks, et nad läheksid ikkagi õigesti, kui neid suunatakse kas vasemale või paremale. Seda ma olen kuulnud täitsa mitmelt inimeselt. Aga kuule, väga huvitava asja viskasid õhku, et internetti on maitse mõne inimese jaoks või? No sa tõid näite, et kui öelda intermis maitsega võiks internet olla. Ja see hästi oleneb, kusjuures ma olen ka kuulnud, et nendel inimestel, kellel on see see konditsioon ja, või see, see nagu muudatus ajukeemias või selles ülesehituses, et see oleneb ka, kes seda ütleb, et noh, et inimese hääl, kuidas ta seda ütleb, omab nagu erinevat erinevat maitset, näiteks. Aga teeme kiire testi, ma ütlen selle internetti, siis sa ütle, mis maitse tuli, savi tantsida maitseteldas, ei tohi analüüsida. Internet. See maitses nagu šokolaad. Aga, aga noh, tähendab mitte mulle sellepärast, et tegelikult mul ei ole seda konditsiooni, aga katse kaks. Et äkki kirjutab meile keegi, kellel tegelikult sega kuidagi maitse asi, aga minule ei maitse, mulle maitseb kõik praegu nagu sa näed, mida ma närisin enne stuudiosse tulin natuke nagu keemile. Sa ütlesid šokolaad, praegu kuuluvasti internett. Tšillipipar üks üks katse veel. Internet. Kõik kuulajad ära läinud. Limonaad, limonaad ja milline kelluke. Aga ma ei tundnud seda maitset, lihtsalt ma praegu kujutasin ette, mis maitse võiks kokku sobida selle kõlaga, ütleme niimoodi. No tulemus on üllatav, ma heaks ei, ma ei tea, miks, on üllatav, sest et ega ma poleks osanud ette arvata ega ette näha ühtegi ühtegi vastust Sult, aga ikkagi üllatas kuidagi. Ma mõtlesin, et ma teen täna väikese eri eriliselt lüke või lüke enne kui me asume oma põhilist teemat arutama, ma tahaks kohe last ühe laulu, kas sa lubad mul seda teha? Ma luban sul seda teha ja mitte sellepärast, et ma seda laulu päriselt tahan kuulata, vaid sellepärast mul kõht nii tühi ja ma ostsin endale stuudiosse kaasa värske salatilõhega. Värske salati või kõik see lugu on, siis ma saan siia, see on, see on ikka oma omajagu, ma arvan, et sa saad mõned ampsud ära teha super ja ma loodan, et lisaks salatile värske lõhe Kas sul on söödud? Räägi, räägi, maneer veel korra. Kas, kas sa tead, Chimm, mida me just kuulasime, oled sa kuulnud sellisest muusikalist nagu Hamilton, mis on Ameerikas väga ütleme meie, räägime sellest nüüd võib-olla mingi aasta aega hiljem, kui kõik kõik taskuhäälingut või Bootkestid mingil ajal. Isegi rohkem vist, sest et ma arvan, et see on küll olnud jälle noh, siin võib ju guugeldada, aga, aga mis me ikka guugeldama ikka guugeldama, eks ole, et Hamilton ja, ja ikka ma olen kuulnud sellest ja isegi niipalju, et väga tahaks võtta ette ühe reisi, et minna seda vaatama. Ma olen korra elus käinud niimoodi välismaal muusikali pärast. Ja see oli siis, kui ma käisin märts Tony Parkeri Bukov mormanit vaatamas. Ja, ja, ja aga siis selle kõrval oli kohe nagu Hamilton kuidagi tundus nagu järgmine asi, et okei nüüd peab. Jää aga räägi, no vot, mul on mulle see muusikal väga meeldib, tähendab, ma ei saa öelda, sest ma pole muusikal ennast ei näinud ma neid laule väga palju kuulnud, aga noh, ma pean ütlema, et Lin-Manuel Miranda, kes seal siis selle selle eluloolise muusikali autor, mis räägib siis Aleksander Hamiltonist, kes on üks siis nii-öelda nendest Ameerika Ameerika kui, kui riigi kui Ühendriikide loojatest räägib tema eluloo ja see on see kuidagi see muusikal oma sõnade kui selle ülesehitusega väga-väga kõnetas mind just see lugu, ma tahtsin seda siia siia, selle saate algusesse mängida, sellepärast et. Ma mõtlesin, et me räägime täna surmast ja maailma lõpust. Ja siin on üks, üks salm sellel lool mis, mis nagu minul väga, väga tugevalt seostub just selles surma teemaga, ma loen ta inglise keeles ette, siis ma püüan niimoodi jooksvalt tõlkida. Yi mängin tetsu, matšid, kius, mullaike memory ON. Esit laike biit või taotlen alati, ühesõnaga ma, ma kujutan ette surma nii palju, et see tundub mulle juba nagu mälestus. Ja nii imelik või kurb, kui see ka ei oleks, ma nagu väga hästi saan sellest lausest aru see lause nagu kõnetab mind väga hästi, sest ma olen nagu väga suure oma elust kuidagi väga kartnud surma või, või noh ütleme mõelnud surmale ja see tundub võib-olla selles suhtes imelik, et mis tast ikka nagu karta, et see on nagu noh, paljuski meie kontrolli alt väljas, et noh, et on mingeid asju, mida sa saad teha selle nimel, et sa ei sureks kiiresti või kergesti või võib nüüd kohe, et ei jookse vales kohas üle tee kogu aeg või, või ma ei tea, püüad tervislikult toituda või ei joo väga palju alkoholi või suitsetab väga palju. Sa saad teha asju, mis justkui vähendaks tõenäosust, et sa sured noorelt, võib kuidagi. Aga noh, lõpptulemusena see ei ole nagu asi, mida saab niimoodi ratsionaalselt karta. Samas on olnud nagu pidevalt mu elu mingi niisugune taustafoon ja seetõttu, kui me hakkasime popkulturistid tegema nüüd juba varsti kaks aastat tagasi siis päris alguses sina käisid välja mõtte, ühe teemana võiks rääkida surmast ja mõtlesin, mõtlesin veto, et ei, ma ei taha seda teemat rääkida, sest ma kartsin, et ma ei suuda sellest teemast rääkida. Aga nüüd, kaks aastat hiljem mulle nagu tundub, et et võiks. Ja siis muidugi noh, miks mitte siis kohe rääkida juba kõige kõigi surmast paneme maailma lõpuga kohe otsa. Aga alustamegi maailma lõpus alustame lõpust ma väga hea koht, kus alustada. Kusjuures, ja et ma olen hiljuti arutasin ühe oma hea kolleegiga, et miks meile mõlemale meeldivad postapokalüptilised lood nii videomängudes kui ka filmides. Mis on seda tüüpi lugudes nii erilist, et justkui alati pigem vaataks midagi sellist või mängiks midagi, midagi sellist, kui, kui midagi muud seal kuidagi kohe annab mingid sellised plusspunktid juurde mingisugusele loole. Et automaatselt on huvi nagu kõrgendatud loo suhtes. Ja, ja kui kui ma kuulasin sind rääkimas surmast ja selle peale mõtlemisest, siis ma väga samastun selle sinu jutuga, sest ka mina olen konstantselt olnud kuidagi. Noh, mingis mõttes surm on olnud selline kinnisidee isegi ja ma mäletan, et kunagi vist umbes 24 aastasena või 25 aastasena telliti mult ühte ühte Eesti ajakirjandusväljaandes lugu et ma kirjeldaksin, mida minu vanuses inimesed mõtlevad, et tahtsid teha siukest artiklite sarja või, või siis ühte sihukest suurt koondartiklit, ma ei mäletagi, kus siis nagu eri kümnenditel pärit inimesed kuidagi nagu rääkisid oma oma põhilistest mõtetest või sellest pidi siis tulema kokku mingisugune ülevaade erinevatest mentaliteet idest või sellest, et mis on nagu põhilised teemad eri kümnenditel sündinud inimestel ja ma kirjutasin sellest, kuidas ma mõtlen surmast jube palju. Seda lugu ei ilmunud millegipärast ma ei tea toimet. Sa ei ole nagu sihuke hea valim. Ei, mitte minu lugu üksi, vaid üldse seda kogu see suur seeria jäi ära. Ja ma ei tea miks, aga noh, ta jäi nagu alles siukse dokumendina mulle endale, et et jah, tõepoolest, selles vanuses ma nagu jube palju selle peale mõtlesin. Jaa, jaa. Ma ei tea. Mõnes mõttes see kõik on läinud kergemaks ja mõnes mõttes see kõik on läinud raskemaks nüüd kus ma olen nagu kolmekümnendates ja vahetolle, aga kui ma seda artiklit kirjutasin, seisneb selles, et, et mul oli kuidagi niisugune väga-väga õudne. Aasta oli 2017 kus järjest ma kaotasin neli lähedast inimest. Et kuidagi see tunduski, et nagu neli matust järjest on nagu ja nii lühikese aja jooksul ongi nagunii see on, see on kuidagi absurdselt nagu tihe intervall järele, millega nagu kuidagi käia nagu järjest nagu matmas lähedasi. Ja et kuidagi selles valguses kuidagi ongi nagu, ühest küljest see teeb nagu natuke nagu nihilistlikuks, isegi et tekib selline tunne, et noh, mis seal enam noh, et kui, et kui ma olen juba nagu, kui, kui pikalt on juba nagunii lähedalt lõiganud ja see kaotus on nii suur, siis tekibki nagu sihuke ükskõiksus tegelikult, et et ega ma ka nagu nüüd nagunii 10 küünega sellest elust kinni ei pea hoidma, nagu, et mõnes mõttes nagu ei ole vahet nagu, et kõik kaob. Ma näen nagu see on nagu juba nii lähedalt läinud, et nagu noh, miks ma peaksin tahtma nagu elu eest jääma siia ellu nagu, kui, kui juba nagu keegi nii lähedane nagu läinud on ju. Et selles mõttes teeb nagu tugevamaks, aga samas ka nagu see tugevus on nagu natukene nagu nõrkuse maigu. Ei, mitte nõrkuse maiguga, vaid ta on natuke nagu siukse nagu loobumise maiguga. Ma ei oska öelda. Et siis selle kõrval, kui ma mõtlen nagu postapokalüptiliste mängudele koomiksite filmidele siis mingil põhjusel need lood pakuvad mulle hoopis nagu lohutust, mitte need ei süvenda minul mingit sihukest nagu lootusetuse tunnet. Ja, ja Ma arvan, et nagu põhjus seisnebki, see lohutav tegur seisnebki seal, selles, mida sa ise ütlesid, vaata et et aga räägime sellest, kuidas me kõik koos suure tulevad, et millegipärast need postapokalüptilised lood pakuvad meile sellise leevendava nagu ajutiselt leevendava siukse nagu illusiooni, et võib ka nii et ka see elu lõpp, millest me ju nii vähe teame tegelikult ja et mis siis edasi saab, et ka see võib olla niisugune nagu, et kuulge, teeme koos kõik või noh, nagu kannata, kannatame kõik koos ja siis juhtub midagi hästi efektset ja seda nagu äge veel vaadata, nagu, et mis iganes sised 10 tuumapommi lõhkevad koos ja siis saad veel seal haarata kõige lähemal asuva inimese, suudelda seal aatompommiplahvatuse valgel nagu filmis Wochen näiteks, onju. Et, et see kõik on nagu kuidagi, et postapokalüptilised lood pakuvad nagu siukse nagu kerge sihukese nagu peoelemendi nagu või siukseid nagu mingi piduliku elemendi nagu teemale, mis muidu on nii kohutavalt nagu lohutu. Et jah, et kui me tähistame nagu vana-aasta lõppu, et siis nagu maailma lõpp ongi mõnes mõttes selline nagu vana pude vana aasta lõpp, et me oleme jälle kõik, oleme me kõik koos, paneme punkti kõik koos, näeme seda kõik koos, et keegi ei jää ripakile, keegi taga nutma. Ja kui kellelgi on halb, siis, et pole hullu, meil kõigil on praegu ilgelt halb. Maailmalõpp on praegu käsil nagu meteoriidid sajavad alla. Kõik on pekkis, draakonid lendavad ringi, et ühesõnaga. Et sa kujutad ette seda maailma lõppu, justkui sihuke šampusekorgid lendavad sihuke sihuke nagu pidutsemine. No ta ei olegi, ega, ega nendes post apokalüptilistes lugudes ka tegelikult seal seda pidu on nagu väga vähe, et pigem on seda kannatust hästi palju. Aga lihtsalt see, et surm muudetakse nagu mingiks kollektiivseks sündmuseks on miski, mis tegelikult nagu säriseb nende see on sellel nende lugude nagu alltekst, justkui, et ma olen, me oleme selles kõiges koos, vaat et isegi kui see on nagu ilge kannatus, siis on nagu, et kuulge, me oleme koosvate, hoiame kokku, et need viimased ellujääjad alati hoiavad. Kokkuvõte on kuskil ikkagi nagu, et kuidagi, et seal on nagu mingisugune nagu mingisugune nagu külg külje kõrval kärval külg külje kõrval kõrval kärvamine. Et see on nagu toredam kui üksi. Ja. Ei, no selles suhtes see ongi nagu väga huvitav, mõeldes selles suunas, et mis see maailma lõpp siis tegelikult on, sest see justkui eeldab mingisugust definitsiooni sellest, et mis see maailm siis on, et kas me räägime maailma lõpust selleni, et et see maailm, milles me täna elame, see see nii-öelda elukorraldus, millega me oleme harjunud, see kaob, kas see on see maailma, et me läheme tagasi just nagu sa kirjeldasid postapokalüptilise film, et me läheme tagasi näiteks mingisugusesse põllu ütleme, puhtalt mingisse agraarühiskonda või lähme tagasi koobastesse või läheme kuhugi maa alla elama ja üritame seal mingi maa peal tuuma, tuumajäätmete või selle, kuidas kutsutakse niuklir foolaud ütleme siis, pärast kui tuumapommi lõhkenud, siis saaste jääb nii-öelda sinna pinna peale, me kõik olime maa alla ja see, see ongi just nagu nüüd on maailm lõppenud ja see on see, mis juhtub pärast maailma lõppu ja aga teisalt ju maailmalõpp on, on võib-olla kõige kõige lõplikuma on see, et meie jaoks vähemalt, et kogu inimkond kaob elu planeedil, maa muutub nagu täiesti võimatuks. Et see justkui ongi nagu siis päris lõppel. Ma ei tea, kumb sinu jaoks, kumb, kumb kumba sina mõtled, kui sa mõtled, et, et ootame maailma lõppu või vastupidi ei oota. Kui see räim on, ma arvan, et ma tegelikult, et ei et see lugu ei lõpe kunagi seal ka ettekujutuses ja ilmselt sellepärast on ka need postapokalüptilised sarjad ja ja raamatud ja mängud ja filmid ägedad, et isegi kui lugu lõpeb maailma lõpuga siis mingi aimdus antakse sulle ikkagi, et mis sai edasi ja see juba eos tegelikult muudab ka selle mõiste maailma lõpp natukene selliseks petlikuks. Sest et võib-olla võib-olla ei olegi võimelised ette kujutama lõpuvad, võib-olla see ongi niisugune nagu inimlik piir, tuleb ette ettekujutluse piir. Et siukest päris päris lõpp, puu, me ei kujuta ette ja alati me kujutame ette, et okei, kui käib suur pauk ära siis me ikkagi meil tekib mingi kujutluspilt ka sellest mingist järelkajast nagu, kui see pauk ära käinud või, või sellest vaikusest, mis sellele järgneb sellest pimedusest ja see on ka juba mingisugune jätk, eks ole. Ja kõikides nendes maailmalõpustsenaariumidest kipub olema ikkagi ka mingisugune lootus sees võis alati nagu loodad, et kuule, aga äkki keegi ikkagi pääseb kuidagi noh, et seal on kuidagi nii et kokkuvõttes on isegi vist mingisugune üks asi veel, mida need lood pakuvad, on mingisugune siuke kerge flirt sellega, et meil on võimalus pöörata globaalselt uus lehekülg. Et ongi, et kõik, mis seni on olnud, kõik need nässu läinud suhted, need tsivilisatsioonid, need tohutud katastroofid, mis on maailmas olnud kõik need, et kui nad kõik, mis on läinud ajaloos valesti. Et see kõik nagu pühitakse puhtaks, vaata, ta ongi noh, põhimõtteliselt selline suur veeuputus, onju, ja siis on nagu need, need üksikud, kes jäävad, kes siis hakkavad nagu uuelt lehelt pihta katsuvad kuidagi nagu paremini seekord teha, et, et seal on nagu see lootus lootuse, seemnekene kuskil seal kuskil seal sügaval alati idaneb ka, nii et sellepärast on nagu need maailmalõpulood kokkuvõttes alati kummalisel moel väga lohutavad ja siit me jõuame ju nagu ikka. Me jõuame taglase hädamseni kellel, kelle sulest pärineb ju see maailmalõpu kohviku lugu millest omakorda vennaskond teinud, mida me oleme oma saates lasknud. Ja, ja noh, maailmalõpu kohvik, mis saaks olla veel ilusam, kuidagi sihuke lisa element või, või niisugune nagu lisasündmus, lõpuküljes, kui see, et kõik lõpeb ära kõik see jama, kõik see vaev, mis meil on, millega me tegeleme siin igapäevaselt, et nagu ära muretse, võib-olla lõpuni isegi natuke valus võib olla, traumaatiline võib olla katastroofiline, aga maailma lõpus on kohvik, kus me kunagi kohtume, kui kõik okei, sõnade järjekord läks valesti, aga sa saad aru, mida ma mõtlen, et hanget käib mingi põmakas ära, aga, aga kõik need, kõik need kõige lahedamad sõbrad ja kõik need inimesed, keda sa armastad, lõpuks te istute seal mõnusalt maailma lõpp kohvikus koos kus kõik see jama on selja taga ja nüüd saad nagu justkui nagu olla koos ja nautida, päriselt nautida ja see ongi tegelikult selline lubadus sellisest surmajärgsest elust. Kas sa oled kuulnud sellisest kontseptsioonist nagu viimsepäeva kell? Glock ma mäletan, et link infarkt tegi selleteemalise albumi isegi kas meil ei olnud see mingi menitsete? Et. Ma ei ole seda albumit kunagi kuulanud küll, aga see on 1947. aastal siis üks grupp teadlasi määras inimkonna nii-öelda selleks, et anda nagu mingist sümboolne märk selle kohta, kui lähedal me oleme iseenda hävitamisele. Tehti selline selline kella sümbol, mis näitab, et mitu minutit on aega südaööni, ehk siis kui kaugele me oleme enda hävitamisest ja see on seotud hästi oluliselt selle tuumapommitulekuga maailma areenile ja noh, ka meie oleme ju mitu korda seda tänagi niimoodi jutu sees maininud, et see, see karta pluss või see hirm, mis tihti on, on inimestel sees, maailma lõpuga seoses on see, et me ise just kasutades neid meeletult võimsaid suuri aatomrelvi hävitame ennast ja see saab olema meie lõpuks. Ja täna. On see kell kaks minutit enne südaööd, mis, mis on üks ütleme, ta oli viimati kaks minutit enne seda, et 1953. aastal ja, ja pärast seda ei ole ta kunagi nii lähedal olnud enne kui täna. Ja, ja justkui see Mõte siis on, et me elame täna ääretult ohtlikul ajal, me loeme uudiseid ümberringi, kuidas, kuidas kõik on nagu ääretult kohutav. Me oleme suure maailmasõja sõja äärel ja on maailmas nagu mitu ohtlikku riiki, kelle käes on kelle käes on nii-öelda tuumaarsenal ja meil on Ameerika ka president, kes, kes justkui tekitab hästi palju probleeme rahvusvahelises diplomaatias ja meil on mitmeid riike, kes kellele see ei meeldi ja noh, ütleme meil on niisugune hästi tihe seisukord, kuid kui ma nagu kõigele sellele mõtlen, siis nagu iga põlvkond on arvanud, et nende just nende aeg, see aeg, kui nemad elus on, tuleb maailmalõpp. Ja, ja see on nagunii kuidagi läbiv aegsest inimestele meeldib tihtilugu arvata, et nemad, nemad on kuidagi oluliselt Tseed, tema praegu elab, sellel on mingi tähendus ja, ja on ka suhteliselt tõenäoline, et nii halvasti pole asjad kunagi varem olnud ja on ka suhteliselt tõenäoline, nüüd tuleb lõpp. Aga noh, ütleme ajalugu. Ja noh, ütleme see on võib-olla selline mõttetu statistikat, palju meil neid planeet maasid siis on kus neid katseid jooksutada, et millal üks tsivilisatsioon ennasthävitav ja siis võrrelda. Et mis see tõenäosus on, aga, aga ma ütleks küll, et hoolimata sellest Sellest meeletust hirmust, mis meie ümber on igapäevaselt ei usu ma, et meie elu, et meie saame ära oodata selle šampuse korkidega maailma. Lõpetamise aga kese viimsepäeva kellakeeraja on ja kus ta kabinet Ma ei tea, see on seal üks organisatsioon. Seal. Saab palka ka või ma tahaks tööle minna sinna, see kõlab nagu põhimõtteliselt kõlab nagu kõige lahedam ettevõte. See see on institutsioon teadlaste ühendus nimega Chicago Atomic Sciences. Okei, ma mind ei lasta sinna, see oli see, kes selle nii-öelda lõid. Aga noh, mõtlen, et eks nad siis vaatavad ja keeravad seda kella ja ütleme, et see on ka selline sümboolne asi, seal, mitte niivõrdsugune teaduslik meetod, mille järgi hinnata nüüd seda, kui lähedal me siis tegelikult olemas on, pigem sellise hoiatava sõnumi saatmine, et kuulge, asjad on, asjad on ohtlikud, me peame sellele mõtlema. Aga huvitav ongi jah, see, mida sa ka välja tõid, et inimesed tahavad või mõnes mõttes käibki ju loomulikult justkui nagu elamise juurde, et sa mõtled või, või otsid oma olemasolule mingit tähendust. Ja paratamatult me oleme oma aja, lapsed on ju, mingil muul ajal me elada ei saa ja kuidas see siis hoidud sellest, et mõelda oma aeg ja oma ajastu eriliseks märgiliseks ja mõnes mõttes jah, see on jälle üks niisugune osa sellest maailmalõpuihalusest, et et noh, nagu on, see ütles, et pärast mind tulgu või veeuputus, siis mõnes mõttes ilmselt on ongi meis ka mingisugune osa meist ihkabki seda, et meiega lõpeks kõik või kuidagi ja ma ei tea, kas see on nagu mingi kahjutunne või mingi nagu leinad iseennast natukene, et sina, isa olla selles tulevikus, mis kõik veel nagu ees ootab, eks ole. Noh näiteks kuidagi mingi naljakas asi juhtus, kui ma kunagi lugesin Douglas kauplandi romaani Mikers, mis muidu räägib sellest Silicon Valley nagu siuksest. Sellest ajast, kui Microsoft nagu oli arenemas selleks tarkvara Hiiuks milleks ta lõpuks arenes, räägibki programmeerijate elust ja siis seal üks programmeerija mingil hetkel seal peab blogi ja kirjutab oma sissekandesse aastaarvu kogemata valesti, et no ma ei mäleta, mis aastaarv Sali, aga ütleme, et see oli nagu, et ta tahtis kirjutada kakstuhatkolm, aga kirjutas ühe nulli liiga palju ja siis tuli 20003. Ja siis ta nagu panin sinna otsa mingi sihukese nagu järelmõte või tõdemus, et kui imelik on mõelda, et see aasta on ka tulemas. Aga, aga see on nii absurdselt kaugel ja samas kõik, mis seal ekraani peal, neid kahte aastaarvu eristus, oligi see üks nullikene see murdosa sekundit, kui näpp kogemata väärata, seal vajutas nulli uuesti. Et et ja seal on midagi nagu midagi väga-väga imelikku on, on selles, kui sa püüad ette kujutada, et maailm ei lõpe ja ongi kunagi aasta 20003 ja samas jällegi on seal ka mingisugune rahustav mõju, et see on kõik väga segane, et rahustab, on just selle külje pealt, et et noh, et me ei olegi nii tähtsad ja kõik ongi mingis siukses kulgemises voogamises kõik tulevad ja lähevad, me oleme kõik siin külalised nagu Streets. Laule laulis, mis, kuidas talle? Et sa võid. Haighinceteisvurakuid Nothing nael liivõ Nothing lav Everything jal jast Barroud, see on nagu hästi ilus, hästi ilusat lauluread, minu arust peab tõlkima ka või sina, tõlgid, saaks pidanud sünkroontõlget tegema nagu, nagu eurovisioon. Ärme ärme. Aga. Aga jah. Ma mõtlesin just sellele ajale ja sellele, kuidas kuidas see ajataju ongi nagunii ääretult keeruline, sest kui mõelda sellele, et noh, et inimene liik, homo sapiens on, on eksisteerinud ju 300000 aastat. See ei ole tegelikult väga pika geoloogilise skaalas, kui me mõtleme. Noh, võib-olla kui sihuke hästi hea ilmestab näide maailma lõpust võib, võiks öelda, et dinosauruste maailm lõppes seal tekkis mingisugune kataclismiline olukord ja dinosauruste maailm hävines. Ütleme, kõige tõenäolisem on see, et siis kukkus alla suur meteoriit ja ja see nagu tekitas väga palju erinevaid efekte, mis, mis siis lõpuks päädis sellega, et neid dinosauruseid enam sellisel sellises mahus ei olnud, et nendest, kes alles jäid, on tänapäevaks arenenud linnud. Jaa. Hotellid on ju ka jäänud sellest ajast? Jah, ma just mõtlengi, nad on osa sisalikud munnid, minu bioloogiateadmised on mind täiesti sassi, praegu ainult kellan, hili hiline ka. Aga. Aga ütlen, et ma igaks võib-olla ma eksin, aga minu arust nagu sisalikud ja roomajad ja linnud jah, nagu sa ka mainisid, et need nemad hanget krokodillid näiteks, et nad on nagu põhimõtteliselt nagu jäänud ikkagi sellest ajast. Dinosaurused on osa osa rektiilidest? Jah, jah, nojah, ja siis ongi see perekonna, nende otsesed järglased on linnud. Ära purusta mu maailma praegu eni või selles mõttes, et kas sa tahad, krokodill ei olegi nagu nagu natuke nagu dinosaurus või et ta on ikkagi nagu hoopis teine loom. Krokodillid on korrektiilid, aga nad, nad on dinosauruste sugulased, jah, jah, seda küll, aga noh, lõpp ikkagi natuke olnud ja nad on, lähen õhema vähemuse praegu Eino saarlastele kui meie lõppkokkuvõttes me oleme kõik dinosaurused. Ei, ei, no seal niimoodi, me oleme lähedal nendele krokodill on veel lähemalt ütles, et lõppkokkuvõttes me oleme kõik sugulased. Aga see, see, et sina sinu sugulane, sul on tädi, see ei tähenda, et sina oled sinu tädi. Ei tähendagi, aga kui sinu sugulane näiteks Scania uuest, siis see tähendab, et sa oled ka natukene iisi. Okei, ma sellele ei hakka vastu vaidlema, aga mida ma tahtsin tegelikult öelda, kui dinosauruste jutuga nemad eksisteerisid? Kümneid miljoneid aastaid. Ja ütleme, ma ei tea, kuidas sina nagu arvad üldse sellest maailmalõpu jutust ja kuidas sa seda nagu ette kujutada ka mina sellest, mida mina näen, see nagu mida ma tahaks loota ja, ja, ja näha ma seda ei saa, aga ongi lood, see on parim, mida ma saan teha. Et tegelikult inimkonna maailmalõpp on ikka väga-väga kaugel, et me suudame. Noh, täna me oleme väga lihtne. Meid on väga lihtne ära kaotada siit maailmast, kas me teeme seda ise mingite suurte globaalsete sõdadega või, või, või mingi et mingit väga veidrat haiguspuhangud, mis vähemalt suure suure osa ütleme, hävitavad meie tsivilisatsiooni, keegi jääb alles, aga kas see suur osa kaob? Aga noh, meil on võimalik liikuda teiste planeetide poole, nagu me oleme siin varasemates osades rääkinud, meil on võimalik jõuda kaugemale areneda sellisele tasemele, kus, kus meie eksistentsi töötamine ei ole vaid näiteks ühe asteroidi või meteoriiditöö ja, ja see on nagu see, mida ma pigem ette kujutanud, mina kujutan ka meid pigem niisugune 10 miljoni aasta liigina selleks aga Aga praegu me oleme juba üksjagu rääkinud surmast ja maailma lõpust ja ikkagi sain teate oma sügavamast teadvusest saadite sõnum, kopp-kopp-kopp, vabadus, kas saaks ka, palun, kas lastakse mind ka eetrisse? Et siis süvasüvaChimm nagu tulisid, et ju tuli, tuli tuli välja. Tervist. Siin süvaChin, aitäh, et saite aitäh kutse eest. Et surmast ikkagi ei saa rääkida. Olen ma tavaliselt alati kaarega jõudnud selle tõdemuseni, et me saame rääkida sellest. Me saame rääkida oma tunnetest. Surma temaatika ka suhtes ja, ja me saame rääkida mingitest läbielamistest, aga, aga see ongi kõik sihuke ümbernurga jutt ikkagi, et surmast endast noh, keegi pole nagu, et need, kes on nagu läinud, et jääda. Need pole nagu enam tagasi tulnud mingi uue infoga kommenteerida, et ja, ja selles mõttes meil nagu täielikult puudub info. Ja kui sa ütlesid, et surma pole mõtet karta ja masin ise ka nagu ütlesin, et ja, ja et ma olen nüüd nihilist ja ma nagu enam ei hoia elust kinni tingimata 10 küünega siis need on täpselt need lebo hetked, kus ongi nagu mõnus seda juttu veeretada. Ja, ja, ja mul ongi väga turvaline siin sinuga praegu istuda siin peale, et kui meid on ees on ootamas veel üks mõnus muusikapala, ma saan oma seda lõhesalatit siin veel nautida. Et meil on nagu mõnus koosviibimine, ainekujus taevas kaela ei kuku ja aga, aga Need hullemad hetked on ikkagi päris nagu hullud. Vaata need hetked, kus kus, kus tõeliselt võtab terve terved delt kogu olemise võtab ülese see täielik, täielik üksiolek. Või kuidagi noh, et see, see hetk, kus sa isegi ei ole päris kindel, et, et kas need inimesed, kellega sa suhtled, kes su elus on et kas nad nagu üldse on nagu päriselt sinuga kaasas, sest et mingitel hetkedel me paratamatult oleme nagu totaalselt üksi ja see võib olla mingi täiesti suvaline hetk, kus see tunne nagu tabab aga, aga nendel hetkedel see, see hirm või see või see on nagu see üksioleku sihuke nagu. Üksiolek võib ka väga hea laine, aga, aga see hetk, kus sa kukud sinna nagu sinna liia piss nagu on ju kes tõlge sügavikku jah, et põhjatusse sügavikku, et see kukkumise tunne on nagu lihtsalt nii kohut, et seda isegi nagu et ka seda on nagu keeruline kirjeldada. Ja sel hetkel ma arvan, et see ongi see, mida me nagu tegelikult, et mida need maailmalõpustsenaariumid ja ja sellised jutuajamised, mida nad pakuvad, et need kuidagi nagu võimaldavad meil ikkagi nagu noh, nagu tegelikult visata nalja nagu fantaseerida ja nagu olla sellest sellest kõigest üle kasvõi ajutiselt. Sest et lõppkokkuvõttes ka sellel hirmul ei ole nagu mingit sügavat mõtet või nagu sellel sellega pole mitte midagi teha. Et, et see lihtsalt vahel on. Ja sa kukud sinna ja ongi nagu ongi lihtsalt kirjeldamatult jube. Aga siis jälle tuleb keegi nagu, nagu hiljuti tuli. Üks minu üks inimene, kes on tulnud mu ellu. Selle tõttu, et üks inimene lahkus Ta ütles hästi kenasti üks päev, et ta kuidagi kujutab ette, et me kõik olemegi, et, et kõik, kõik olemasolev on nagu vesi. Jah, kõik, mis üldse on olemas on ja, ja, ja meie indiviididena oleme nagu jääkuubikut selles vees. Ja me olemegi ajutised nagu jääkuubikud, et me sulame, sulame aga lõppkokkuvõttes, et kui ära sulama ja siis jälle saame osaks või noh, ja noh, me oleme selles mõttes, me oleme kogu aeg, ma tean, et sa oled seda ka väljendada, et me oleme ju kogu aeg osa sellest kõigest, mis on osa sellest seeriast, mis meid ümbritseb. Aga noh, lihtsalt see metafoor kuidagi siuksed nagu noh, see poeetiline kujund mulle väga meeldis iseenesest, et selles kujundasin jälle mingisugune niisugune rahu, mis, noh, me ei saa nüüd nagu seda kuidagi kontrollida, et kas see on adekvaatne võrdlus, noh, et kas, kas lõpuks ongi niisugune tunne, et lahustud kõiksusesse nii-öelda, eks ole nagu nagu meil armast, nagu me armastame, mõelda vahel? Või mitte, aga see pilt oli kuidagi ilus ja et, et samamoodi nagu me oleme kokku pandud kõigest sellest, mis meid ümbritseb, siis samamoodi needsamad molekulid, kõik pudenevad üks hetk laiali ja selles mõttes me nagu ei kao kuskile, võtme pigem sarnaneb nagu lahustumisele või mingile muundumisele. Aga siin mul tekib vaieldamatult küsimus, et kas me peame surema. Noh, meie meie bioloogias justkui ei oleks midagi, mis, mis spetsiifiliselt nõuaks, et et suremine justkui on lihtsalt üks, üks geneetiline haigus või ütleme selline meie bioloogiaga seotud haigus, mida saaks teoreetiliselt ravida. Kas me peame surema? Ma on selles suhtes nagu näited. Youtubeer, keda ma olen varem ka mitu korda mainin syyczypigrei just tegelikult paar päeva tagasi pani välja oma ühe uue video ja ta on seda teemat varem ka puudutanud, tema on, tema on nagu väga tugevalt, et seda seda argumenteerida, et noh, tegelikult me, see, et inimesed ütlevad, et sellist kui loomulik, et see on nagu sihuke allaandev suhtumine, et me, me oleme kõikide teiste igasuguste haiguste asjade juures, mis kunagi tundusid loomulikud leidnud, et ta tegelikult me saame neid ära hoida, me saame vältida seda, me ei pea pidama haigust või, või niisugust häda loomulik ja ta tegi siukse muinasjutulise video sellises stiilis, nagu ta pole varem teinud, et et see rääkis nagu maailmast, kuhu üks hetk ilmus draakon ja selle draakoni vastu ei suudetud võidelda, ta oli nii suur ja nii võimas ja nii tugev. Et aga tuli teha kokkulepe, et iga päev peab talle andma 10000 inimest täiesti suvaliselt valitud üle kogu maailma tuleb tal lihtsalt anda süüa ja sellega tuli leppida, sest mitte midagi, mitte ükski odamit, ükski mõõk ei saanud seda draakoni vastu lihtsalt tuli alla anda ja, ja ajapikku muuta, muuta järjest efektiivsemaks selles, kuidas talle neid inimesi transportida, kuidas neid välja valida, muutsime kogu selle protsessi väga sujuvaks, nii et justkui keegi enam ei mäletanudki, et kunagi me võitlesime selle draakoniga, see lihtsalt muutus, loomulikuksime, õppisime väga hästi seda oma ühiskonna loosse kirjutama niimoodi, et et kui keegi isegi kahtles selles, siis siis ei olnud ju mõtet nagu vastu vaielda, kas see on osa meie elust. Ja üks päev, kui, kui tehnoloogia nii kaugele jõudnud, siis ka oli vastumeelsus selle vastu, et miks me peaksime seda tehnoloogiat kasutama, kas, kas me mitte ei peaks lihtsalt leppima sellega, et elu ongi väärtuslikum, kui tal on lõpp. Aga noh, ütleme see teema, kuna see oli tema kirjutatud muinasjutt, siis ikkagi antud kontekstis leiti et noh, me peame ikkagi seda, seda raha ja aega investeerima, et võidelda selle suure koletisega, siis ta purustatigi sellepärast, et, et ei vannutud alla ei, ainult sellepärast, et see tundub nagu loomulik ja ütleme, mina olen ka nagu natukene selle poolt, et. Tegelikult kas, kas me peame selle ühtsusega niimoodi kokku minema, kas see ongi see loomulik käik? Ma ei tea. Eks me. Pidevalt liigume selles suunas, et inimese keskmine eluiga pikeneb. Et selles mõttes, kui keegi keegi inimene kuskilt misiganes kaheksandast seitsmendast sajandist nagu satuks siia nagu väga üllatunud, okei muidugi nagu erinevatel põhjustel, aga üllatunud aga lihtsalt, et temaga võrreldes juba ju oleks nagu see ka ka eluiga nagu ei oleks nii palju aastaid juba ju nii palju ja just, et noh, kas või juba see, kui ma käin hambaarsti juures, ma ei tea, kui tihti ma käin, võib-olla mingi paar-kolm korda aastas võib olla. Ja iga kord, kui hambaarst hambad nagu jälle korda teeb, siis ma ütlen, et nagu milline võis olla elu siis, kui veel ei olnud leiutatud, ei olnud jõutud veel meditsiinis nagu seal hambaravini selliseni. Et kui kiirelt, siis inimestel päriselt, kui ka üldse inimestel nagu hambad suus olid nagu ei saanud olla mingi väga pikk aeg või siis on tänapäeva inimeste söömisharjumused lihtsalt nii kehvad, et nagu hambad lagunevad kiiremini kui vanasti, ma ei tea, nagu, aga ma tean, et näitudel Lily pall Kunagi iga viies naine suri. Jah, jah, et täna enam õnneks nii ei ole. Aga jäätise surematuse teemas on see kindlasti, tooks endaga kaasa? Midagi ka midagi nii halba, mida me praegu ei oska ette kujutada. Sest vaata, me oleme ka arutanud seda Tööjärgse ajastu värki natukene, et, et tegelikult tegevusetus inimesele üsna raskesti talutav, võib-olla isegi talumatu. Ehk see, kui robotid võtavad ikkagi, ütleme suurem osa kuidagi suurem osa valdkondi nagu automatiseeritakse masinad, teevad nagu lihtsamat töödega keerukamat tööd ära, et siis mida me teeme oma selle sülle kukkunud ajaga, et esmapilgul tundub petlikult kuidagi kutsuv see kõik, aga siis sellega võib kaasneda tegelikult nagu väga keeruline. Sellega võib väga raske olla leppida lõppkokkuvõttes, et sind ei ole nagu vaja. Et tegevus või töö annab ka see on osa meie identiteedist tegelikult osa meie sellisest, nagu osa sellest, mismoodi me saame nagu kuidagi mingi rahulolu ja saavutustunde ja õnneni nagu jõuda, et siis igavene elu võib samamoodi olla noh, nagu nagu seda öeldakse ju nagunii palju või sellelt tõdemuseni ju kogu aeg jõutakse. Et surm annabki elule väärtuse või nagu surma surmavalgel, kui nii võib öelda, on kõik nii palju nagu tähendusrikkama eredam, erilisem, eks ole. Aga aga jah, et mida siis surematus endaga kaasa toob, jällegi me saame ainult fantaseerida, lugeda lõbusaid lugusid mütoloogiast, mis mis lollustega erinevad. Antiik, antiigijumalad on hakkama saanud. Me saame lugeda änn, Royce'i romaane, vampiiridest, kuidas neil igav hakkab, ikkagi hea, nad hakkavad tegema igasuguseid asju, et ikkagi oma elu ohtu seada, nii et jah, et see on jällegi meil on ainult meie fantaasia. Aga kahtlemata kaasneks selle kõigega midagi, mida me ei oska praegu isegi ette näha. No võib-olla minu jaoks ka see, see surematuse idee on nii kütke kütkestav, sellepärast et ma ise olen nii palju oma elust seda kartnud sellele, sellele nii-öelda surma peale mõelnud tänu tänu erinevatele ärevusega seotud probleemidele. Aga kui sa mäletad siis ka Hitšekkest käituda, kelleks oli selline tegelane nagu Pavlik vau, pädev, kes oli suremat, aga, aga vastupidiselt teistele surematutele siis taglassaadantsi universumis tema oli surematuks saanud, mitte sündinud ta, ta oli sündinud täiesti tavalise surelikuna, kuid temaga oli juhtunud õnnetus, mis muutis ta surematuks ja ta ei osanud sellega hakkama saada ja ta leidis, et ainuke viis, kuidas sellega tegeleda, on kasutada oma lõpmatut aega siin universumis, et külastada absoluutselt igat inimest või igat olendit, kes on üldse universumis eksisteerinud läbi aja ja neid solvata. Aga me peamegi täna jätma selle mõttega me peamegi täitena jätma edasi mõtlema. Ja mõtleme meiega. Ühesõnaga, eelmises saates solvasime keilakk üle-eelmises, aga nüüd solvasin kõiki kuulajaid. Aga ma arvan, et see on seal, okei, ma arvan, et me kõik võiks minna lihtsalt randa nagu Morrissey ja mõelda sellele Et pommid plahvatavad ümber ja iga päev on nagu pühapäev aitäh, kuulasite, popkulturistid, pumprom. Vaadake, kuulake.