100 Eesti mõjukate vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi, tänase mõtte autor on Ülo Voitka. Me ei tahtnud minna punaarmeesse. Ülo Voitka mõte tundub ehk isegi veidi lihtne, aga see-eest väga selge ja konkreetne. Tänasel päeval on inimeste mõtted enamasti kuidagi nii hägusad, et ei saagi aru, mida keegi tahab või ei taha. Kuigi selle koha pealt, mis puudutab punaarmeed, on vist enamus ühte meelt, et parem kui sinna ei pidanud minema. Muidugi on ka nostalgilise jutte ja meenutusi Nõukogude armeest, mõni arvab siiani, et tegelikult teeb just sõjavägi poisist mehe. Mine tea, äkki teebki. Aga sedasama vendade Voikade veendumusliku mõtet me ei tahtnud minna, punaarmeesse võib laiendada kogu Eesti ajaloo peale. Läbi sajandite on meie mure olnud see, et peab kellelegi võõrapärast sõjaväkke või sõtta minema ja kes see ikka tahab sõdida, normaalne inimene ei taha. Kavoitkad ei tahtnud ja põgenesid metsavendadest. Voikadest said sangarid, mõni nimetas neid moosi varastaks mõni Robin Huudideks ja vabadus võitlejateks, kes võitlesid vabaduse eest isegi veel siis kui Eesti oli juba vaba. See on huvitav. Ja ehk ei olnudki nende vabadus, Eesti vabadus. Mis see siis olla võis? Ehk oli see nende endi sisemine vabadus? Ehk veelgi selgemalt öeldes võib-olla neile metsas lihtsalt meeldis. Ja võib-olla ongi kõik meie hädad alguse saanud sellest, kui me oleme pidanud metsast välja tulema. Tundub, et Vaitkadega see nii igatahes oli.