Palume teid kuulata väikest luulesaadet. Nõnda hakkab nüüd olema kõikidel eelolevatel pühapäevadel. Luulelugu on lühike raadiosaade, milles kuulete eesti luulet valikuliselt alates Juhan Liivist kuni tänaseni. Igalt poeedilt on valitud vaid mõni luuletus. On luulet, mida pole võimalik häälega ette kanda, vaid ainult silmaga lugeda. Ja luulet, mida on võimalik kuuldavalt lugeda. On selliseid luuletusi, mida saab esitada ainult mees või ainult naine kui on käsitletud teemat ja tundeid viisil, mis on sügavalt omased ja täiesti mõistetavad ainult naisele või siis ainult mehele. Kuid on sellist luulet, mille aine ja väljendus on nii hõlmav, et ta võib puudutada igat selles keeles kõnelejat. Niisugust luulet, mis võiks olla ühe võrra arusaadav lastele, täiskasvanutele ja vanadele inimestele, kuulemegi selles ja järgnevates saadetes. Luule ei kuulu ilmtingimata õhtusesse öisesse, hämarasse, meeleolusse. Mõnikord annab ehk hommikulgi loetud või kuuldud luuletus mõtlemisainet ka päevaks. Luulest kõnelemist ja luuleäraseletamist neis saateis ei tule. Luule kõneleb, kui ta kõneleb iseenese eest. Seda, mis on luule, ei tea päris lõpuni mitte keegi. Aga seda, et ta on olemas, teame me küll. Ja las ta siis olla olemas. Loeb Juhan Viiding. Kuskil peab algkooskõla olema kuskil suures looduses varjul on tema vägevas laotuses, täheringide kauguses on tema päikesesära sees lillekeses metsa kohinas ema kõnes südame maguses või silmavees. Kuskil peab surematus olema kuskilt algkooskõla leitama kust oleks muidu inimese rinda. Vaikne talveõhtueha punab veel. Töö on lõpetatud laupäeva õhtu eel. Hämariku Jumi kaob koomale. Korstmatest suits tõuseb, otse ülesse, tõuseb mustas tombus, seisab õhu sees. Vaikus ümberringi. Kõigis taludes. Mu armas kodu, väikene seal eemal mäe pääl Su üle särab päikene puud haljendavad seal siin pilved, tuuled, päikene, kõik vanad tuttavad on siin olgu suur või väikene, kõik vanad sõbrad on siin kaerapõld. Siin kartulid, siin vana tuttav tee, koer jookseb õueväraval, kask varjab oja, vee. Siin väljad nõnda seljakad ja armas päikse läik, siin väljad nõnda viljakad hääl kraavi kaldal käik. Siin kari tuleb karjamaalt, mets laulust kõliseb jäigalt igalt igalt Raalt, mu noorus heliseb, siit kodu, õhk mind teretab, kui siidi käega tuul teele tervist vastu toob. Nii õnnis olen ma siin, olen nõnda vaene maa ja nõnda rikas ka. Mu tuttavad, kõik on minuga ja mina nendega. Juhan Liiv 1896