Vikerraadio Reporteritund. Ja tere päevast, eeloleval laupäeval tulevad Tallinnas tänavale teadlased, seda siis seepärast, et avaldada teadusele poolehoidu ja tegu on üleilmse aktsiooniga. Aga Eestis toimub see esimest korda ja Eestis on teaduse teema ja teaduse rahastamise teema niivõrd aktuaalne, et see väärib ka oma raadiosaadet ja võib-olla isegi tervet saatesarja head kuulajad, algab tänane Reporteritund, mille teemaks on teaduse alarahastamise pahupool. Miks noored ei taha end siduda teadusarendust tegevusega ja miks riik ja erasektor ei leia raha või tahet teadvusesse lisaraha panustada. Stuudios on Eesti teadusmarsi üks eestvedajaid Andi Hektor KBFI-st ja riigikogu kultuurikomisjoni esimees Aadu Must Keskerakonnast. Tere päevast. Tere ja mina olen saatejuht Mirko ojakivi. Reporteritunnis. Aga räägime siis alustuseks tagajärgedest ehk siis sellest, miks teadlased laupäeval tänavale lähevad ja teadusele raha ja tähelepanu juurde nõuavad. Andi hektarite Te rääkisite nendest põhjustest pikemalt ka koos Eesti Noorte Teaduste Akadeemia presidendi ja KBFI vanemteaduri Els Heinsaluga läinud nädala pühapäeval siin samas Viker raadios Priit Enneti juhitavas teadussaates labor. Seega, kes pikemalt soovib, saab seda ka järele kuulata. Aga kui nüüd lühidalt põhjus kuulajale üle seletada, et miks te siis teaduse kaitsele inimesi laupäeval Tallinnas kutsuta? No me kutsume mitte ainult teadvuse kaitsele, vaid lihtsalt ka ilusat ilma nautima ja see üritus ei ole kindlasti ainult teadlastele, et see on ka teadlased lubasid tulla sinna koos oma peredega. Seal toimub ka natuke sellist show'd, teadus-show'd. Et see on igati selline laiem üritus ja see on ka üle maailma tegelikult, nii et see ei ole ainult nüüd mingi protestimarss. Aga miks, miks me sinna kogunesime, et ma jagan siin stuudioski laiali lehed, iga ollakse nagu silme ees? See põhjus, et see on, siis ma seletan raadiokuulajale ka ära, miks, mis siin lähedal on. Teaduse rahastamise graafik. Et siin on kaks joont, mis algavad aastal 2002 ja lõpevad 2016. Ja üks joon algab umbes 0,4 protsendi juurest siis SKP-st ehk majanduse koguproduktist siis riigi rahastus ja lõpeb umbes samas kohas. Aastal 2016 on riigi avaliku sektori rahastusteadusele umbes samas kohas aastal 2002. Kui me vaatame ettevõtete rahastust teadusele ja arendusele, siis me näeme seda, et see on sellesama 14 aastaga peaaegu kaks korda kasvanud. Ja see on see koht, mis paneb teadlasi muretsema, et üldiselt on ikkagi kombeks nii et kuidagi riik näitab ettevõtetele eeskuju. Aga siin graafikul me näeme, nagu, et Eestis on olnud teadlastel korraks nagu paremad ajad. 2012 2013 jõudis avalik raha ja aega 0,8 protsendini. Kuigi Eesti riiklik strateegia ütleb, et see peaks jõudma ühe protsendini SKP-st. Aga pärast seda on kahjuks jah, maname. Kukkumine. Nii aga sissejuhatuseks veel, et kui nüüd laupäeval teadlastega soovida solidaarne olla, siis kuhu tulla ja kui paljud teadlased on juba teile öelnud, et jah, nemad oma perega tulevad? No praegu on kogusin kokku umbes 400 inimest, kes ütlesid, et nemad on huvitatud tulema. Nüüd me alustame, kes tahab osaleda sellises rongkäigus? See algab siis kell pool üks. Kunstiakadeemia uue hoone juures seal põhja puiestee seitse on see hoone, mis on praegu veel ehitamisel. Armus teie kavatsete ka minna? No vaatame, kui jõuan, tegelikult ma olen täistööpäevaga, reedel olen ehk homme olen Tartus ülikooli õppejõud ja laupäeval mitmeid kohtumisi, äkki jõuan tagasi, kui vähegi jõuan, siis kindlasti lähen sellepärast et noh, kuidas siis professorist inimene ei lähe siis teadlaste Marsile. Nii, aga ma olen teaduse ja arendustegevuse rahastamisest teinud mitmeid saateid, kas või kuu aja eest oli siinsamas reporteritunnis Euroopa Komisjoni talvepakett siin majandusülevaate kontekstis see teema aktuaalne, aga enamasti on nende teaduse rahastamise saadete fookuses ikka olnud see pool, et milline on see teaduse ja arendustegevuse kasu ühiskonnale läbi siis majandustegevuse ennekõike siis majanduslik kasu püüaks täna siiski natukene teisiti sellele teemale läheneda, et räägiks praegusest tegelikkusest. Et ma esitaks alustuseks võib-olla kaks fakti, et esiteks Eestis on 100000 elanikkonna 100000 elaniku kohta teadlasi vähem kui meil eeskujuks võetavates Põhjamaades. Kui Soomes, Rootsis, Taanis on 1000 elaniku kohta 14 15 teadlast siis Eestis vaid seitse ja teine detail aastal 2016 teadus- ja arendustegevusega seotud töötajate palk esimest korda 10 aasta jooksul alla alla Eesti keskmisele, et Aadu Must, et milline see teaduse tulevik on, kui sealt saadav töötasu on madalam kui näiteks siis üldhariduskooli õpetaja töötasu ja kui ka see teadlaste suht sarv pole võrreldav meile eeskujuks olevate põhjamaadega. No me äsja rääkisime tegelikult rahastamise graafikust ja kuidas ta aastatega kaupa jookseb, ma olen ajaloolane, mulle meeldib sügavasse ajalukku minna ka praegu lõpes tabel ära 2016. aastaga. Kui tõepoolest head selleks 0,6 protsenti SKP-st. Ajalugu tegeldakse edasi, 2017 olukord natukene paranes ja see protsent on juba 0,76 2018 0,81. Tegelikult, kui hakata vaatama, siis ma olen kaksikrollis, ma pean ühelt poolt püüdma kaitsta riiki ja, ja, ja ka riigikaitsesse, nii kaitstakse vajalikke arenguid. Ja teiselt poolt olen tõepoolest ise ülikooli professor, mis tähendab seda, et ma olen nende asjade sees ja, ja pean andma hinnangu. Muide, Mulle alati on natukene kurb olnud kuulata, kui meil on ainult tänaseid arve. Rahvusringhääling on meie kõige suurem liitlane, miks? Sellepärast et demokraatlikus riigis jagatakse raha, mitte niimoodi, kuidas kaks Riigikogu liiget üks sellise asja selgeks teevad, vaid valija peab ka veel aru saama. Praegu käib riigieelarvestades seaduse väljatöötamine. Kõik ametkonnad räägivad, andke meile raha juurde ja siis on elu maasikas. Kui arutatakse teadus- ja arendustegevust, siis kogu riigikogu tõstab kätt, ütleb, et teadus vajab raha, kui on eelarve tegemisel see, mis sa tahad võtta pensionäride ja lasteraha ära või nii et tegelikult käib võitlus või olgu-olgu-olgu võistlus. Võistlus, kus iga ametkond, iga valdkond püüab kaitsta iseennast. Ja, ja selles mõttes ongi tähtis, et inimesed teaksid, et teadusse suunatud raha maksumaksja raha on hästi kasutatud, seda peab rääkima. Anna nüüd mulle andeks, et ma lähen sinu esitatud küsimust meelega korraks kõrvale ja ütlen seda, et Eesti riiki ei oleks olemas. Tants statistiliselt ebatõenäone, kui sellele ei liida otsa meie haridusteadust ja meie rahva haridususku. No nii, liht see ongi ja selles mõttes me seda räägime Riigikogus kõva häälega, kultuurikomisjon räägib seda, mõni teine komisjon räägib teist juttu, nii et selles mõttes olen ma tulihingeline teadlaste marsi pooldaja. Aga kui selliseid tuleviku kohta, no siis meie viimane vaidlus, viimane vaidlus üleeile, kus siis Riigikogus arutati seda, et et mis asi on doktorandistipp ja nii nagu hea kolleeg juba vihje tegi. Aga aga me ise näeme seda kõik, kui on magistriõppe lõpetanu, tubli inimene kaitses ära, ta läheb tööle ja ta saab 1400 euri kuus palka ja no see on reaalsus, Ma tulen, doktorandi tuli, aga jätame siin selle koha pooleli, selle juurde, ma tulen tagasi, tulen. Postide juurde tagasi aga andi hektarite, kuivõrd see teaduse rahastamise probleem on riigi probleeme, kuivõrd teadlaste probleem, et ma pean silmas seda, et Eesti riigi üks pikaajaline soov ka see tabel nii-öelda kinnitab seda, on see, et teaduse rahastamisse, teadus- ja arendustegevusse võiks kuluda aastas kolm protsenti SKP-st üks avalikul sektoril kaks erasektorile, et kui nüüd erasektor oma eesmärki ei suuda täita, siis kas seda ei saa vaadata mitte? Noh, veidikene ka sellise umbusaldusavaldusena Eesti teadlaste suhtes, et ettevõtja on ju selles mõttes pragmaatiline, et raha paigutatakse sinna, kust see tagasi toob, et kui teadusesse investeerita järelikult ettevõtja lihtne loogika ütleb, et lühiajaliselt see kasu ei too, kasu pole oodata, et võib-olla lihtsalt teadlased ei vasta ettevõte või ettevõtjad. Katusele, aga siin on ju selge, sa ütlesid, et Eestis on poole vähem teadlasi kui Soomes ja siin ongi see probleem, et kelle ülesanne on neid teadlasi siis ettevõtlusele ette valmistada. Et need teadlased ei kuku nii-öelda vihmapilvest alla või ei, kassa metsas. Et selleks on vaja ülitugevat kõrgharidust, ühe teadlase koolitamine ja see on noh, 15 aastat, et tööd et ja seda idee eraettevõtted, mina vähemalt ei tea maailmas, et oleks sellist riiki, kus riik ei koordineeriks seda tegevust. Et isegi kui eraette tahaks seda raha sinna panna, neil ei ole praeguses olukorras võimalik leida inimesi, et mina olen ise ka poole jalaga olnud erinevates ettevõtetes konsultandina ja ma näen seda, et tahetakse arendusprojekti teha, ainuke viis inimesi saada on otsida neid välismaalt. Ja noh, me teame, mis palgad on, kui see välisManime siia toota tahab saada lisaks boonust selle eest, et ta siia tuleb. Pluss ta tahab saada, tähendab mingisugust mitte Eesti keskmist palka, vaid Soome keskmist palka, näiteks. Aga viimased, ligi 15 aastat on meil teaduse rahastamisega läinud avalikul sektoril selles mõttes hästi, et hästi märkimisväärne osa investeeringuid on tulnud Euroopa liidu abile, et Eesti riik ise on aidanud tasuda oma osalust, meil on kullast ja hõbedast seadmed. Meil on, mis on siiani ka moodsad, aga see investeerimisfaas, mis on olnud, ma arvan, märkimisväärselt tormiline, et teadlased ütlevad, et inimesed kuid tähelepanuta, et kas Aadu Must oli selline õige valik ja see oli selline paratamatu valik, et hooned taristu võis toonane strateegiline Sul oli viga, tähendab, kõik otseselt tehakse omas ajas oma ajavalude ja rõõmude saatel. Tol hetkel oli meil taristu, mahajäämus on ju väga suur. Aga millegipärast on nii, et üks otsus tehakse ära ja siis arvatakse, et nüüd on, nüüd võime minna helgesse tulevikku, üks otsus on ju tehtud, tegelikult teadus on selline elav loomakene keda tuleb ikkagi kogu aeg vaadata, hinnata ja, ja, ja ka aidata erinevatest tahkudest. Kindlasti kindlasti me selle taristu reformiga uuendamisega jäime natuke pikalt pidama, mõni oli juba saanud, mõni veel ei olnud öeldud, et ikka ikka ikka veel. Ma olen jah, arvan seda, et inimese peal oleks tulnud varem vaadata ja õnneks praegu me vaatame natukene, et aga ainult natukene seda, et Euroopa struktuurifondide toetus plahvatuslikult kahaneb, seda me juba näeme. See loob ju veel täiesti uue olukorra. Mõned on tõstnud paanikat ja öelnud, et kuulge, nüüd läheb laev mürinal põhja. Üllatus-üllatus, päris põhja ikka ei lähe. Sellepärast et millegipärast andku teadlased mulle andeks, aga ma julgen seda öelda, kuna ma kuulun ise samas. Samas liiki teadlaste hulgas on liiga palju entusiast, sest see, kes mõnda aega töötavad ka rasketes oludes, aga no ei saa nii teha, et me ehitame oma tulevikku ainult ühe seltskonna entusiasmi ekspluateerimise peal. Praegu on olukord selline, kus oleme veidi hiljaks jäänud juba tuleviku prognoosimisel. Teaduse rahastamise mõttes. Andi Hektor, et kirjeldage, mis need probleemid on, mis praegu ülikoolides ja teistes teadusasutustes valitsevad, et teaduste palgad on väikesed, nagu statistika näitas, töö on paljuski projektipõhine elanud, elatakse kraanist kraadini ja teadlased on sellises pidevas konkurentsiolu. Korras on see edasiviiv noh, mingis mõttes on ta edasiviiv, et kui me vaatame Eesti teaduse kvaliteedinäitajaid inimese kohta, siis tänu sellele meeletule projekti survele on inimesed ennast nii-öelda surnuks töötanud sõna otseses mõttes. Sest noh, ma ütlen ausalt, et aastal ütleme 2000, kui mina olin veel astusin doktorantuuri, siis mul oli selline tunne, et Eesti teaduses ei ole nagu midagi teha. Et Eesti tase oli niivõrd kehv ja. Ma ütlen ausalt, et praeguseks aastaks on Eesti teaduse tase nagu üsna võrreldav sisu mõttes Põhjamaadega. Aga loomulikult igast otsast vaatab sisse see probleem, et meil on ilusad majad, meil on eurorahadega ehitatud palju ilusamat maad kui näiteks Inglismaal. Aga seal sees ei ole raha, et panna sinna inimesi enam. Ja see on ikka väga kurb probleem, kui sul on suur maja ja sul ei ole nagu ajusid seal sees. Et noh, minu ees on siin ka järgmine graafik statistikaametilt, mis ütleb, et, et Eesti teaduse rahastusest ligi pool on euroraha. Ja noh, me teame, et tuleb peale uus eelarveperiood, kus eurorahad oluliselt kukuvad. Ja siis peab riik, ma ei tea, kas riik on mõelnud selle peale, Aadu Must esindab siin härra, must esindab meil siin riigipea teaduspoliitikut. Kas selle asemel leitakse rahad? Karm küsimus, nagu ma ütlesin, ma esindan Riigikogus ühte võistkonda, kes võistleb teistega selle üle selle eest, et maksumaksja raha oleks võimalikult hästi kasvatatud ja kes võis, võitleme ka selle eest, et oleks jälgitud kogu aeg riiklik huvi ja mitte mitte nii-öelda ühe või teise ametkonna huvi. Praegu ma olen rääkinud nii peaministri kui kui haridus- ja teadusministriga, kes mõlemad on väljendanud oma väga selgelt toetavad ja mõistvad küsimust, aga praegu nad istuvad ja, ja kõik ministeeriumid kaitsevad oma eelarvenumbrid ja, ja see on avalik saladus, eriti Toompeal. Et esialgu eelarvenumbrid on väga palju, suuremad vajadused on väga palju suuremad kui, kui, kui on reaalne võimalus taotleda selle numbriga välja öelda kui palju suuremad on taotlused. Ma olen kuulnud kolme, 300 miljoni euro suurune ostule taotlemine, Norra rahandusministeerium on neid juba natukene natukene juba kamminud, nagu öeldakse ja, ja ikkagi tõestanud ka, et mõned asjad ei ole lihtsalt võimalikud. Aga seda, et jääb ka väga palju vajalikke asju tegemata, on olemas teine asi Riigikogus minul on tulnud sedasama suunda ajada aastaid. Aga vahel on niimoodi, et sa räägid ja ei kuulda. Ja paraku see periood on meil tõesti olnud ja kõige kriitilisem hetk noh, nagu siit ka statistika välja tuleb, on ikkagi 2015 2016, kus räägiti ühte, aga mindi häda sunnil või mitte, mindi hoopis teises suunas. Praegu on Parlamendis väga paljudel saadikutel arusaam, et teaduses ei ole vaja mitte ainult midagi paremaks teha, vaid on vaja ikkagi lausa kvalitatiivset muutust. Ja, ja, ja need võrdlused, mis käisid praegu ju Soome kõigega, need on parlamendis pidevalt läbi käinud ja on öeldud seda, et et riik võib-olla suurema, väiksema üks osa teadusest on lihtsalt riigi atribuut tunnus, kus ta ei ole, siis me oleme provints. Ja sellest nagu eravestlustes saavad kõik aru ja ma väga loodan, et ka eelarvehääletustel on tunda, sest mitte alati see ei ole nii olnud. Aga kas meil on see üks osa teadusest, mis on, ütleme siis atribuut Ta artifact justkui, kas see on olemas, et kas, mida ma küsida tahan, et kas kellelgil teaduses on hästi ka, et kas meil on mingisugused valdkonnad, mis tänu sellele, et on olemas pikaajalised rahastusmehhanismid ollakse teadus- ja arendustegevuses võtmevaldkondade positsioonil, siis on olemas kusagil ka selline stabiilsus, kindlused, seal saavad teadlased ka korralikku palka või sellist oaasi meil ei ole. Ei, kõik on, kõik on relatiivne ja asi on selles, et et noh, nagu ma ütlesin, et meil käib vaidlus ka, kui palju baasfinantseerimisel mõne, millised on finantseerimise alused ja tegelikult on nii erinevatele teadusvaldkondadele ongi erinev mudel nihutatud ühele poole, Ühed, hingad kergemalt ja teised tunnevad, tõmmati koomale. Muide, veel on üks asi ja teadlaste Marsil kui ka õnnestub, me räägime sellest ka ega teadlastele enestele on ka ettepanekuid ja, ja, ja ei, tuge on vaja selles mõttes, et noh, näiteks Parlamendis eriti Eesti rahvusringhäälingus ka räägitakse, teadus-arendustegevus ongi peaaegu ainult, et parandada matemaatika õpetamist ja, ja nii edasi. Muide ma olen vaadanud viimase 10 aasta teadusajakirjandus ja teaduspoliitikaajakirju kogu Euroopa räägib sellest, et Euroopa ühiskonna kriisid tulenevad sellest, et me vahepeal oleme ära unustanud, et tuleb ka tähelepanu, palun sotsiaal-humanitaarteadustele, mis on just riigi ülesanne, aga me oleme püüdnud nende arvelt näiteks kokku hoida ja nii edasi. Nii et teadlaste marss. Mulle tohutult meeldib, see peaks aitama seda ühist mõtlemist suurendada mitte ainult seal, kus me vaatasime või kus teadlased marsivad, vaid tegelikult Toompeal kuuldakse seda, millest kõva häälega rääkida. Näiteks Andi Hektor, kas teie teatega tunnete isiklikult mõnda teadlast, kellel läheb hästi, et kes ei peagi ütleme mõtlema sellepärast, et tal nüüd kahe aasta pärast grant lõpeb ja siis võib-olla peab Soome minema või, või kuhugi Šveitsi või Londonisse. No sellist teadlast Eestis ei ole, see Eesti teadus on projektipõhise rahastusega, et iga teadlane peab muretsema oma projekti lõppemise pärast. Et meil ei ole olemas eluaegseid teadlasekarjääri veel. Aga no seal on jah selline kurb nagu kuidas seda öeldakse, mõned asjad lähevad nagu tõlkes kaduma. Et Eestis kuidagi räägitakse. Ja kui ka poliitikute hulgas räägitakse, nagu ei ole avalikkuse toetust teadusele või teaduse rahastamisele oli näide, ministeeriumid vaidlevad omavahel. Siis Eurostati andmed ütlevad väga ilusti, et Eesti on toetusest teadusele ja teaduse rahastusele teisel kohal Euroopas 91 protsenti inimesi ütleb, et teadus peab rohkem rahastama. Me oleme Rootsi järel teisel kohal ja meie taga on kõik Põhjamaad. Nii et ei saa öelda, et ei ole avalikkuse toetust. Kui me küsime jälle järgmise küsimuse, keda keskmine kodanik kõige rohkem usaldab, tuleb välja jälle, teadlased on esikohal, et teadus on kõige usaldada huvigrupp ühiskonnas. Nii et noh, selles mõttes ei saa nagu öelda, et need valija ei toetaks seda poliitikat, et me peame teadusse rohkem investeerima. Ma tahan ka rõhutada seda sõna investeerimine, et seda on näidanud nii paljud uuringud, et kui sa paned lihtsalt toon näite, kui see maja ühe protsendi raha teadus-arendustegevusse SKP-st, siis 10 20 aasta pärast saab selles SKP-s 10 protsenti. Et see on noh, praktiliselt võib öelda fakt. Ma võin täiendada sa sellega, et hiljuti Kopenhaagenis rääkides teaduse rahastamisest ja jutt oli balti assamblee ja Põhjamaade nõukogu ühistööst siis külmeid kiideti, kiideti selle üle, et teil on ju kõik nii hästi ja mäletate, teie eesistumise ajal Tallinnas võeti vastu deklaratsioon, kus nõuti midagi terve Euroopa, kiidab heaks. Eesti kutsus üles suurendama raha teaduse rahastamist. Me praegu loeme seda ise vaimustusega ja püüame siis Eesti õpetussõnadest natuke ise. Ka õppida just et käige meie sõnade, mitte tegude järgi ära ütlesid. Üsna kurb oli seda muidugi niimoodi kõrvalt vaadata. Ütleme, et Eesti seadused hakkasid natuke piinlik ka, et, et kuidas sa nagu kutsub teisi üles rohkem raha panema, kui sa ise oled nagu Euroopas üsna niimoodi. Tagaotsas sellest ma tahtsin eelmisel aastal doktoriõppekonkurss silma ei hakanud küll ühtegi konkurssi, mis oleks põrunud. Et seda probleemi ei ole, et keegi taha doktoriõppesse minna, aga teie näete seda poolt paremini, et mis seal doktoriõppes olles toimub, et kui palju saab noor üldse teadvusele keskenduda või peab ta ikkagi rahateenimise mõttes päris tööle minema ja siis venivad nii doktoriõpingud, teaduse tegemine jääb tahaplaanile, ei saa pühenduda täielikult ja nii edasi, et mis doktorandi ehk siis tulevase teadlase elu praegu endast kujutab? Noh, tegelikult on olukord ikkagi üsna nutune ilusti ausalt öeldes ja oleme ajast maha jäänud või võib-olla mõnes mõttes kas tagasi ma mäletan seda, kuidas ja pool sajandit tagasi, kui ma ülikooli juurde tööle mind jäeti, siis professor ligi käis küsimus mulle ühiselamukohti, et aga miks te ei võta endale doktorantideks ja õppejõududeks majaperemeeste poegi? Me täna hakkame jõudma sinna ei öelda küll majaperemeeste poegi, vaid, vaid üsna tihti tulevad doktorantuuri need, kellel on kodune tugi tugev taga ja, ja, ja noh, ma hakkasin enne valel ajal rääkima sellest, kuidas doktorantide stipidega on, seda me tunnetame mõlemad oma töö kõrval ja oma kolleege vaadates 2016 valitsus lubas, et me tõstame kohe 844.-le neljale eurole, tõsteti küll 660-le, eks ole. Ja, ja, ja tulge öelge mulle keegi, et, et, et 1000 euri. Doktorandistipp kuus on palju ja hakkasin rääkima seda loogilist rida meie kõige tublimad magistraalmagistrant, kõik lähevad 1400 eurose kuupalga peale, mõni teeb parema karjääri, mõni kohe ei lenda. Aga, aga kõige paremad magistritöö kirjutanud võetakse doktoriõppesse, tehakse ettepanek, tule doktorantuuri ja siis ta peab valima. Kas ta siis läheb 1400 seepeale või on veel ülalpeetav mõnda aega? Kuulge see on vale mentaliteet ja kohe, kui me räägime, et meil kõik toetavat teadust, no siis siin siin kui ei ole järelkasvu, siis on liikumine mitte elu vaid ühe teise suuna. Et põhimõtteliselt ma saan aru, et noore valik peale magistriõpinguid on see, et kas minna kuhugi ministeeriumisse osakonna juhatajaks ja saada ligi 3000 eurot palka või jääda doktorantuuri ja siis tehnikaülikoolis ma vaatan isegi. Siin rektor Aaviksoo käis mõned päevad tagasi ka vikerraadio eetris, Nemad maksavad ülikooli kassas siis 440 eurot juurde, et doktorant saaks kokku 1000 eurot ja siis sellega põhimõtteliselt on võimalik juba ots otsaga kokku tulla. No. Lugu on selles, et kõik kombineerivad ja, ja ideaal isegi tudengil on ideaal, see, kui ta 0,25 protsendiga töötab, aga erialalähedases ametis, siis see aitab kaasa. No meil ka doktorant, kõik töötavad, aga vahel tuleb ühe seljast nagu kaks nahka. Õnneks on neid, kes on oma eriala lähedal ja need doktorid ja olen ma näinud mõningaid õnnelikke inimesi, kes saavad tegeleda teadusega ja kes ei loe veel raha ütlevad ma naise, võtan hiljem. Andi Hektor, mis see efekt oleks, kui tõesti riik tõstaks doktoranditoetuse 1000-le eurole, et mis see doktorandi ja teaduse tuleviku mõttes? See tähendaks, see kindlasti oleks hea, aga seal on üks räägime kogu aeg doktorandi stipendiumist, aga tegelikult, mida doktorandid tahavad nad palka õige, sest stipendiumist ei maksta sulle pensionifondidesse, raha stipendiumist sa ei saa pärast, kui sa oled lapse, siis asja vanemapalka ja nii edasi, et väga ilus oleks ikkagi maksta doktorantidele palka. Ja teine kui jah, võib öelda, nii et doktorandi lohe silm särab küll, aga see on pigem sellepärast, et noor et kui vaadata jälle teadvuses olukorda, siis tegelikult noh, doktorandid veel jäävad kuidagi ellu, võib-olla nad saavad, kuigi nad on juba 25 aastased, inimesed peaaegu juba saavad vanematelt raha juurde, mis on jällegi üsna kurb näide. Aga kui nüüd ta lõpetab, saab doktorikraadi, mis siis edasi saab, siis on tema elu kõige raskem, tegelikult on doktorikraadiga, on nagu superspetsialist ja aga ta peab hakkama kandideerima samadele grantidega kost, professorite kogenud teadlastega. Loomulikult vähesed jäävad selles konkurentsis ellu, sest vanemal teadusel on ikkagi tänu oma kogemuste pagasile suur eelis adu mustlasdoktorandid. Brittidele mingil hetkel hakatakse siis palka maksma, ehk siis seesama sotsiaalsete garantiide küsimus ja, ja tulevikus. Pensionireform kaera toimub, et arstitudengeid, kes peavad aastaid õppima selleks, et lõpuks neurokirurgina tööle hakata, et neid riik ei karistaks sellest, et nad lihtsalt õppisid. Vanasti öeldi, et kõik, keda nad teavad, ei tea, kas neil on mikrofon meie toas. Üleeile Indrek Reimand nii veenvalt rääkis, tuletas just neid hetki meelde, mil riigikogu kultuurikomisjoni laua peal kooli doktorandipalgaseaduseelnõu. See oli aastaid tagasi, nii et see seda on juba proovitud, tookord lükati tagasi. Kuigi me pidime omal vaidlema, ma tunnen tugevat toetust, me, me räägime sellest veel veel veel, üritame tuua lauale sellesama asja uuesti. Aga kui nüüd see sama Jaak Aaviksoo, kelle nimi juba siit ka läbi käis, kirjutas rahvusringhäälingu portaal Stahlis esmaspäeval, et doktoranditoetuse ülikoole ülikoolipoolse tõstmise tulemusena ei saanud tehnikaülikool loomulikult nii palju doktorante vastu vaata kui varem, aga seest saavad siis nüüd doktorandid doktoritööle pühenduda ja Aaviksoo jätkab, et kurb on aga see, et vähenenud doktorantide arvu kasutatakse otsusena vähenenud akadeemilise osutusena Sis vähenenud akadeemilisele võimekusele, et põhimõtteliselt tehnikaülikool tahtis lahendada probleemi ja sattus uue probleemi nii-öelda kütkesse, et ma saan aru, et see teaduse rahastamine ja seal sees erinevate lahenduste otsimine võib kurjasti kätte maksta hilisemal hindamisel. Tähendab vaidlus on erinevaid ja, ja tegelikult eks, uus ülikooliseadus ja mille järgi üldse hinnata, see on ju ka väga tõsine, aga seal on õnneks järgmine probleem. Täna me sellest ei räägi. Väga tõsiselt võetavad inimesed ei ole seda väidet, mida Aaviksoo kardab toonud, aga bürokraatidel? Jah, see võib sobida mõnikord. Aga madal doktoranditoetus, noh sealt edasi veidi kesise perspektiiviga tuleviku väljavaade mõnda uurimisrühma saada, mis siit on ka juba argumendina läbi käinud, siis kahanevad töötasud võrreldes siis keskmise palganumbriga ja selline ebastabiilne rahastus. Ma saan aru, et me oleme hakanud kaotama oma tippspetsialiste ka siis välisülikoolidele, ettevõtetele, Skandinaavias, Euroopas, kas see on selline probleem, et kui ühel hetkel hakkab parema paremini minema, siis need inimesed tulevad tagasi või selles valdkonnas on ikkagi niimoodi, et mis läinud, see läinud? No mõned neist muidugi võivad tagasi tulla, aga üldiselt on elu näitab sellist mitte elu, vaid statistika näitab seda. Et mida noorem on inimene ära läheb, kui ta läheb juba alustame oma kõrgharidusteed välisülikoolis, siis on väga väike, tõenäoselt tuleb tagasi, Stol tekivad seal, suhtled lapsed ja nii edasi. Kui, kui ta läheb ära peale ütleme esimest kõrgharidusetappi läheb doktorantuuri välismaale, siis on juba natuke suurem lootust tagasi saada ja nii edasi. Et aga loomulikult, miks teadlased üldse nii kergesti ära lähevad, võid küsida, et teaduses on selline, eriti Euroopa teaduses on selline traditsioon, et iga teadlane ei tohi ennast koolitada ühes kohas, ta peab olema mobiilne ja see, see paratamatult toob kaasa selle, et teadlased on kest mobiilsed. Kui meie teeme, see on nagu ühendatud anumate seadus, kui Eestis läheb olukord kehvaks või ongi juba, kes siis tehased voolavad lihtsalt siit minema, eriti noored, et statistikast jällegi number, Lääne-Euroopas on puudu 200000, tead teadlaste ja arendajad, et kui eestist läks ära kõik teadlased, kõik kolm tuha, umbes 3000 palka saav teadlast saaks nagu ei oleks isegi piisk merre. Et see näitab, kui kergesti noh, mis võib juhtuda ja kuidas lähevad ära, mis siis juhtub, siis ei ole Eestis enam kõrgharidust. No kui ehitajatega on lihtne, nemad lähevad Soome ja kui Eestist saabub jällegi ehitusbuum siis ja neile suudetakse maksta enam-vähem konkurentsivõimelist palka, siis nad tulevad peaaegu kohe tagasi, et Aadu Must, kuidas teadlastega on, et. See ei ole tõenäoliselt nii lihtne, et ehitusobjekt saab valmis, ütleme poole aasta pärast, aasta pärast, aga need teaduslepingud sa ikkagi seod enda ju pikemaks, kui ma ei tea. Üheksa. Kaheksa aastat teadlaste ja kõrgharitlaste ka on midagi sarnast, aga sepp, põhjus, mis toob nad tagasi, võib olla väga suur. Viimane teadlaste massiline tagasitulek Eestisse oli aastal 1917 pil Jaan Poska kirjutas kõik te, kes ei saanud kodumaal karjääri teha ja olete nüüd Vene impeeriumis kõrgetel ametikohtadel, tulge koju oma kodu ehitama ja pärast Tartu rahu see võimendus eriti ja vaata siis oli argument, tuldi oma kodu ehitama. Meie vaatame praegu, kust saada nii tugev impulss, et kõik tuleks, aga see, et ära käia, meil on, loomulikult muidugi on 13-st sajandist peale, muide ja, ja, ja, ja küll on tore, kui meie inimesed käivad ära vähemalt, kes ei ole oma doktorantuuri vähemalt ühte semestrit mingis tipiga saanud mujal käia on nagu saanud kolm aastat vähem haridust, kohe. See loomulikult pool aastat on vähem, see on ka selge. Aga see, see mujal õppimine, see annab juurde suure pildi ja see annab juurde väga palju haridust. Hästi kõrge kasutegur on aga, aga see, et, et peab olema koht stiimul tagasi tulla, seda me oleme natukene proovinud, natuke on see välja tulnud, aga see ongi see natuke. Aga üks asi, mis ma tahtsin küll öelda, nii kohe kui käis väide läbi, kui palju on Euroopas puudujaid haritlastelt, vaatasin seda, mis praegu Euroopa teaduspoliitikas kavandatakse. Se, kaheksas raamprogramm Horisont 20, selle selle maksma seitse Eestiga võrreldes tohutud summad, 70 miljardit. Üheksandal raamprogrammil vähemalt projektis seisab praegu, et tõuseb ainult 120-le miljardile. Nii et 70-lt 120-le kogu Euroopas. Ta näeb seda, et ilma rahata teadust ei ole võimalik teha. Ja meie selles mõttes oma suurte ja paljude hüüetega oleme ikka võrreldes Euroopa suurtest raamprogrammidest tohutult tagasihoidlikumad ja rahumeelsemad leplikumad ja ütleme, et me natuke teeme tasuta ka veel, kui noh. Poolt vaadata Andi Hektor, kui te oma tutvusringkonnale, ma tea oma kursusekaaslastele. Doktoriõppekaaslastele mõtlete, et kui paljud neist on jäänud Eestisse, kui paljud on lahkunud kuhugi välismaale? Oo, mu, pean tegema kiire arvutuse peast. Ütleme nii, et pooleks on umbes näppude peal ka need, kes on läinud. Mingil hetkel tulevad ka tagasi või pigem on ikkagi sidunud ennast selle eluga välismaal ja teadusega välismaal ikkagi väga pikaks ajaks. No võtame mõttes natuke laiem ring, et kui nüüd minu kursus, kuna füüsikud on ikkagi üsna vähe siis tegelikult on ikka nii, et kui tekivad inimestel lapsed ja need lapsed lähevad juba kooli välismaal, siis inimesed enam nii naljalt tagasi ei tule. Suure tal jah, et hinnad on juba juured alla saanud. Ja see on jällegi üks põhjus, miks tuleb doktorante nagu eriliselt hoida, et noh, näiteks ma tean, Soomes on eraldi selline poliitika, et toetatud doktorante juba sellepärast, et nad neil tekiks pere juba doktorantuuri ajal, siis nad ei lähe nii kergesti mõnes mõttes ära. Aga teie enda puhul, noh kui teil oleks valida selline pikaajaline töö CERN-is või siis töö KBFIs, mis te valiku kriteeriumiks seaksite, et, et on see teaduse ambitsioonikus või lihtsalt see, et, et kus peret pidada ja lapsi kasvatada, et ehk siis Kultuuriruumi küsimus, no see sõltub inimesest, loomulikult mina minul on pere Eestis ja ma ei kavatse nagu ära minna ja pealegi noh, tänapäeva teaduses on veel selline, minu valdkonnas on selline õnnis õnnis olukord, et sa saad mõtteliselt kaugtööd teha ja sa saad käia suhteliselt tihti seal koha peal inimestega suhelda, et sa nagu noh, see ei ole päris sama, mis olla seal kindlasti koha peal, aga osastavat kompenseerida seda üsna hästi. Nii aga kuna juba saates korra on see riigieelarvestrateegia läbi käinud just tegelikult praegu nendel minutitel koostab valitsus järgmise nelja aasta eelarve strateegiat. Et Aadu Must, kas teie olete suutnud haridus teadusministrile ja peaministrile selgeks teha, et konkurentsis teiste Euroopa liidu riikidega on meil üha keerulisem hoida senist positsiooni, et kui vaadata kas või Euroopa innovatsiooni edetabelit, siis Eesti on parimatel aegadel seal paiknenud 12. 13. kohal. Nüüd me oleme langenud 15.-le kohale ja meist on möödunud Portugali ja Tšehhi ja öeldakse, et üsna kohe-kohe loovutame oma koha ilmselt ka Leedule. Noh, kui sa küsid niipidi, et kas ma olen peaministrile ja haridus ja teadusminister ei suutnud selgeks teha, siis on väga keeruline vastata, majasin enne jutuajamist pea sassi ja tegin kurja näo pähe ja, ja siis, kui ma hakkasin juttu rääkima, siis ma sain lisaargumente pigem minu väidete kaitseks ja neilt kui seda, et oleks pidanud lahtisest uksest veel jõulisemalt sisse murdma. Nii peaminister kui haridus ja teadusminister on teemaga väga kursis, ihan, hääled häälestatud vabadusega, mõni tohin öelda võistluslikult, et ikkagi ikkagi seda valdkonda tugevdada ja, ja, ja, ja selle poole pealt me karda, aga sammas nendes samades jutuajamistes oleme vaadanud ka statistikat ja ja minu ülesanne ei ole küll hakata mingit paanikat külvama, aga nii mõnigi ilus number varasematest aegadest ka on, on ikkagi nagu saadud ilus number, märkisime kunagi kõrgharidusest, kus kunagi ka riigikogu kõnetoolist maad, kõrgharidus on erasektori osakaal oluliselt suurenenud ja kui me hoidsime tabelid lahti, vaatame, mis erasektor oli. Mamma papa rahakotid, kui me praegu räägime, kuidas erasektor teatrisse kaasa tuleb, siis vaatame, kuidas on euro Baliid eraldanud, mängid rahasid, mida ei saa otse eraldada, vaid läbi erasektori vahenduse ja siis tuleb välja, et tekkinud lihtsalt vahenduskontor vahele. Ja me, me räägime ikkagi mitte erasektori rahast, vaid mõnel juhul ärge nüüd seda küllakijale liialdan ühe näite puhul päris hirmu, hirmu lossi üles, aga, aga on ka neid näiteid tõepoolest, kus me erasektori statistikas erasektori raha on tegelikult Euroopa maksumaksja raha ja nii edasi. No siin piisab kasvõi see, et seesama tabelmil, mille siin Andi Hektor meile saate alguses kätte jagas ja mille natukene kuulajatele selgitas, et siin on üks selline kolmnurk, et ma saan aru, et tegelikult ainult üks investeering on selle kolmnurga sinna tekitanud seen Enefiti Elektrijaama ehitus, auverre ja, ja see põhimõtteliselt ühe hetkega Eesti teadus- ja arendustegevuse tõstis. Ilmselt maailma tasemele väikeste väikeste riikide asi, mida mõjutavad juhuslik või üksikjuhtum Troy, võib-olla kommenteerin seda piki ka, et noh, et selles mõttes see on, mis raha, mis kulutati, aga peab küsima kussega, kulutati seda raha kahjuks ei kulutatud suurest Eestis vaid see arendustöö tehti ju Saksamaal. Et selles mõttes peab neid numbreid nagu numbrite taha vaatama. Aga miks tegelikult on ju suurepärane hea võimalus küsida jällegi see, miks küsimus, millele saab pikad ja põhjalikud vastused, et miks seda raha siis Eestis ei kuulutatud ometigi meil on ju olemas põlevkiviteadlased, et ma ei tea, mitu neid on, aga neid vähemasti on. Ja ma olen küll kuulnud selle Enefit-tehnoloogia arendamise puhul seda väidet, et tõesti, et kui ka Eesti teadlaste poole mingisuguste uuringutega pöörduti, siis öeldi, et laud on tööd nii palju täis, et võib-olla kolme aasta pärast suudame Teid ette võtta, aga samal ajal Itaalia teadlased ütlesid, et hea küll, tulge kohe homme. Tähendab, eks igal igal katlale mitu otsa ja, ja see, see kui me vahepeal soosisime, et Eesti või Eesti ettevõtjad saavad soodustusi, kui nad tellivad Eesti teatas, et seda teist ja kolmandat. Siiski tuleb välja, et teaduses on ka omad. Ma ei ütle, mis on hea, mis on halb, aga mis on reaalja rehad ja on see, et ikkagi on omad arengusuunad, omad koolkonnad ja üks koolkond on tugev, siis ta ei ole nagu saapavabrik, et ma vahetan kohe sortimenti. Paraku see nii on ja vahel väga jõulised, tugevad koolkonnad ei ole võimelised ja ei peagi olema eriti need, kes teevad baasuuringuid, need ei peagi jõudma kohe igale poole rakendusse. Aga õnneks ei ole see riigi probleem selles mõttes, et me oleme noh, Eestis, kes on küllaltki suur teaduse eneseregulatsioonivõimalusi ja me ei pane oma komisjonis kokku isegi mitte ülikoolide õppekavasid, vaid see on ülikoolide privileeg teha seda hästi ja ühiskonna huve arvestada. No seda ma tahan rõhutada, et Eestisse selline kuidagi mõtlemine tekkinud, et koondame kuidagi teaduse mingitesse suurtesse sellistesse kompleksides teeme ühe suure Eesti ülikooli nagu need siis oleks kõik nagu hästi. Et teadus on tegelikult väga individuaalne, et paljudes teadusharudes, eriti humanitaarias, on üksikute inimeste teadvust. Füüsikas on natuke teistmoodi, võib-olla on kolm-neli-viis inimest, kes koosnevad teadust, aga teadus on väga individualistlik asi ja tegelikult selline liiget liigne koondamine minu arust on kaasas hoopis selle, et on tekkinud tohutu kiht bürokraatiat. Et ülikoolid on tegelikult ka sisemiselt üsna bürokratiseerunud, täiesti nõus ja noh, lisaks veel muidugi ametkonnad, et no see on üsna jah, pigem võiks eelistada sellist konkurentsipõhist olukorda, kus on ikkagi palju asutusi, kes ka natuke omavahel võistlevad, võistlevad ja noh ei taha ju Eestis ühte suurt poodi ikkagi palju poode, et need oleks konkurents, mis sunniks neid efektiivselt tegutsema. Kuidagi mõeldakse nii, et riigisektoris ülikoolidesse nii ei tööta, et teeme ühe suure Eesti ülikooli, et siis on kõik õnnelikud. Aadu Must, kas seal on võimalik kuidagi, et ka noh, meil on praegu käsil riigireform, öeldakse, et tuleb üle vaadata see, mida me teeme palju. Me teeme, kuidas me teeme, et äkki saab raha vabastada ja teha olulisi tegevusi, et kas ka teaduses on võimalik niimoodi, et tehakse siis nii-öelda reform ja vaadataksegi, et, et äkki on tegevusi, mida ei peaks tegema, äkki on olemas bürokraatlikke tasandeid, mida ei pea olema. Et on, see, on see Tõepoolest on, vaata, asi on selles, et kui ta tahta jälle läbi väikese musta huumori öelda, siis praegu suur hulk bürokraatia tegeleb sellega, kuidas vähendada bürokraatiat. Aga, aga kui reaalselt öelda, siis tegelikult väga palju selliseid usaldamatus või kontrollmehhanisme lisandus just sellesama euroop rahade kasutuselevõtuga ja seal oligi niimoodi, et kui ma peaksin ise oma projektil kogu raamatupidamise ära tegema, siis ma mul muuks aega jääks ja see tähendab, et ma peangi võtma projekti juurde raamatupidaja või osakoormusega või kuskilt nii sest muidu küsitakse mul pärast raha tagasi, et ma olen ta valesti kasutanud. Nii et üks bürokraatiaallikaid on nimelt selles suunast. Teiselt poolt on tegelikult riigikogu erinevad komisjonid, rahanduskomisjonil oli laua peal mingil hetkel see, kus vaadati, et kas tõesti ülikoolid või jaga kliinikut, kellel on väga spetsiifiline vajadus vajavad mingit aparaadiumid, ravimit, mida teeb maailmas üks firma, kas siis selleks peab kulutama iga kord välja riigihanke või võib teatud kemikaalide asjade peale teha nii-öelda tellimislehe, kus on piirid paigas ja, ja iga kord konkurssi ei tee. Nii et õnneks sellega tegeletakse, aga ma olen ka näinud, et vastuolu ei ole õnneks olnud ikkagi küll oleks piinlikumil oma kõrvaltoas, keegi ütleb, et ah, teeme nagu vanasti, aga kohati on see Euroopaga jonksu ajamine ka. Ka see maksab midagi, nii et tegelikult Euroopa bürokraatia on ka üks huvitav asi. Seal ongi see, et võrreldud erinevate riikide teadlaste projektipõhisust, et Eestis on kahjuks see protsent 75, võrreldes Soomega, mis on 50 ja tegelikult see on raisatud raha, teadlast õpetatakse välja peaaegu 20 aastat. Et ta saaks selline korralik teadlane ja siis ta kulutab mai tea kolmandiku oma ajast sellele, et pabereid määrida. Et kas see on nüüd kujutame ette, et me koolitame välja arsti ja ütleme talle, et kolmandik aega Sa nüüd täidad. Aga nende nendel on, vähemalt ütleme, sellel on mingi statistiline effekt, see, et nad koguvad sinna, meil pole mingeid andmeid, aga teaduses on lihtsalt selline, sa ütled Kusma komandeeringus käidakse kirjutatud memo, et mis ma seal Teised arstid tahavadki või kurdavadki seda, et patsiendi vastuvõtmiseks on 15 minutit aega viis minutit, saan rääkida patsiendiga 10 minutit, täidan pabereid ja haigekassa tahab, et tehke seda. Kiire ja mõned veel nõuad, et ka laste õpetamine peaks käima eelkõige paberi peal. Neid probleeme on tõesti hästi palju ja riigi sisemine regulatsioon, eriti väikses riigis saaks olla lihtsam, ei pea olema nagu impeeriumisse. Mul on hea meel, et me saate viimasel veerandtunnil jõuame ka kõige olulisema küsimuseni, et kuhu seda raha üldse vaja on, et meil on erinevad jutid ja putid ehk siis institutsionaalsed ja personaalsed uurimistoetused, baasrahastus ja siis erinevad ettevõtluse ja teadusasutuste koostööd innustavad projektid. Kõik see on väga killustunud, selge on see, et andes raha veel ühe noh, ma ei tea, andke nüüd andeks professor Andres Metspalu näiteks ühe oomikumi ehitamiseks. Aga, aga võib-olla on tarvis seda raha hoopiski seal majas sees mingisugusteks tegevusteks, olemasoleva soomikumis, et kas keegi oskab niimoodi lihtsalt ära seletada, et kui nüüd tõesti Jüri Ratase valitsus leiaks järgmisest riigieelarve strateegiast 85 miljonit eurot, siis aasta kohta raha juurde? Et kuhu see raha siis panna? Et noh, me oleme teadlaste hulgas seda tegelikult aastaid arutanud ja seal on üsna konsensuslik arvamus, et kuna Eesti seadus on väga projektipõhine, siis tegelikult see lisaraha on täpselt puudu sellest kohast, millega stabiliseerida sellist projektipõhisust. Et asutustel peaks olema tegelikult selline nii-öelda suurem baasrahana. Ma ei tea, see vaidluse koht kas on 25 protsenti, 30 protsenti, 50 protsenti millega ta saaks nii-öelda siluda neid grante, sest praegune häda, see, et teadlane saab grandi sattus taotlema, üks grant lõpeb ära, satub taotlema sel hetkel, kui on millegipärast väga suur konkurss, jääb aastaks ilma, aga teaduses on tippteaduses on niimoodi, mitte tippteost. Üldiselt on nii, et kui seal aasta otsa rongist eemal rongist maas ja tagasi rongi peale saamine praktiliselt võimatu, et ja see on noh, tegelikult inimressursi raiskamine. Et kui nüüd asutustel laborite oleks oma selline stabiliseeriv raha, millega ta siis ütleb, et see on reservfond, üks teadlane, hea teadlane, jääb rahast ilma. Asjaolude kokkusattumisel. Anname, toetame teda, lepime kokku, et anname endale paariks aastaks raha omavahenditest. See oleks, see muudaks süsteemi palju paindlikumaks ja ka teadlastele palju vähem ajurakke tapvad. Te olete Ado mustandi hektariga nõus, et rahastamisse kaheksa. Viis miljonit vähemasti tähendab, et see on väga õilis ja üllas ja vajalik eesmärk, sellega olen nõus, aga antud juhul küsimuse teine konkreetne pool läheb minu, minu kui riigikogu kultuurikomisjoni esimehe ampluaa välja, aga nüüd ma saan tulla teises rollis ja öelda, et oma valdkonna teadlasena ma ütlen, et, et neid finantseerimisauke, vabandust, teadusi. On tohutuid ja võtame kõige lihtsama asja, mida kõik arvavad, teavad, see on Eesti ajalugu. Kõike sellest teame, me ju mäletame midagi, eks ole, siis tuleb välja, et ma kordan seda näidet, mis mõned kolleegid ka vihaseks ajab, et ligi kolmandik sellest miskil ajal raamatutes kirjas ongi, on just nii nagu, et arhiivid ka kinnitavad, et on tohutu tuurimat alad, aga ajalugu, kollektiivne kogemus, millest peab õppima nii töises, argipäevas elu, murranguhetkedel see on. Rääkimata sellest, et on veel rahvusliku identiteedi alus ja nii edasi. Aga kui hakkad vaatama, siis tohutu osa meie senitundmatust ajaloost ma olen oma naha peal teinud ja uurinud, olen selles kindel, ei ole peidus mitte meie arhiivides, vaid meid valitsenud riikide arhiivides. Ja kui kui 85 miljonit tuleb ja meiega sellest osa saama, siis äkki juhtub. Ajalooliselt pagevad ka mööda ilma laiali, siis ta läheb Vatikani arhiivi tööle, leiab üles Tartu linna asutamisüriku misse ja siiamaale. Jaroslav Targa järgi vaadatakse ja leiab, et see on nii huvitav, et sinna jääkski tööle äkki, aga seda, seda, et näiteks humanitaarvaldkonnas on. Mõnes lõigus oleme ajastu võrra rahastamises maha jäänud, noh, on küll nii ja see on iga rahva nagu ma enne ütlesin, et see peaks olema rahvuskultuuri vundament, aga seal on augud. Mulle tundub Teaduses on selle raha jagamisega, selles mõttes on lihtne, et kui stuudios on kaks teadlast, siis ma arvan, et kui meil siin tund aega oleks veel, siis tõenäoliselt selle järgmise kellani lõpuks Te suudaksite nimeliselt ja summaliselt kirja panna, et kellel palju vaja on, et see näitab Eesti teaduse nii-öelda väiksust, aga, aga kui nüüd keerulisema küsimuse juurde veel tulla, siis kuidas innustada erasektorit teadus- ja arendustegevusega tegelema, sest ma saan aru, et kui erasektori panus on üks protsent, siis era kui avaliku sektori panus on üks protsent, siis erasektori panus peaks olema kaks protsenti ehk poole rohkem. Et siin Riin Savi küsis mõne aasta eest, kui ta Tehnikaülikoolis doktorikraadi kaitsmiseni jõudis, et kellele on doktorikraadiga noort üldse tarvis, et selge, et ülikoolides hea õnne korral ongi vaja, aga kui palju meil on neid doktoritööandjaid, kes päriselt ka vajavat doktorikraadiga noort, et noh, ma ise oskan ennekõike hinnata näiteks vajadust kusagil meediamajades, et teate siin rahvusringhäälingukoridorides ringi käies, magister on ikka päris kõva sõna ja, ja doktorikraadiga inimesi, ma tean ka siin vähemasti ühte inimest rahvusringhäälingus, aga erasektoris väga palju neid ei tea, et kuidas kuidas teie, teie näete seda pilti natuke laiemalt, et kui palju erasektor vajab doktorikraadiga inimesi, et Andi Hektor Sõltub valdkonnast, et see ongi hästi erinev, et kuna mina puutun kokku sellise valdkonnaga neist nagu andmeteadusotsapidi siis ma lihtsalt tulevad postkasti. Ma olen päevas üks tööpakkumine Eesti firmadelt, sest no on lihtsalt nemad tahavad, noh, kuna need on ettevõtet, rahvuslased, ettevõtted tihti või startup id, nad loomulikult eelistavad doktorikraadiga inimest, sest andmeteadus on jällegi noh, see on teadusmagistrikraadiga, IT, veel seal nagu midagi ära. Ja neid on kindlasti veel, et aga see on üsna noh, kuna Eesti on väike, siis ongi siin on suured fliktoratsioonid. Et on valdkondi, kus on puudu ja on valdkondi, kus on nii-öelda võib-olla doktorikraadiga inimesi ka üle. Et eks seda ongi raske tasandada. Kui isiklikust aspektist minema hakata, siis minule kunagi on tehtud hästi muinasjutuliselt kõrge palgaga pakkumine Euroopa poolt kusagilt ja siis ma vastasin neile, et noh, et kui nüüd ei oleks professoriks valitud, siis ma oleks kohe tulnud vastaselt ei, siis me teid ei oleks kutsunud. Aga kui minna, noh, kogu selle vajaduse selgitamise, niisiis tegelikult seal need tänu rahvusringhäälingu koostööle, eks me samm-sammult seletame seda, et homsest peale kutsume kõik doktorid. Nonii, ei juhtu ja teine asi on veel, et tegelikult see doktor on natuke rohkem kui ainult doktor, ta on siiski ülitippspetsialist ja see on nagu selles spetsialisti etikett aga, aga aga majandusost otsib ikka, ostab ikkagi silmapaistvaid tegijaid ja see kindlasti suureneb ja kasvab see juht ühe aastaga, aga seda ei tohi hetkekski unustada ja selles suunas minna tuleb ja veel üks asi, vot selline väga huvitav, ta ütles, et kellel vaja andke mulle andeks, rohkem ajalukku ei lähe, aga ühe näited on veel. Hämmastav on see, et näiteks 140 aastat tagasi Tartu Ülikoolis saadi hakkama erasektor tulid tohutult kaasa sellega, et maksid küll rüütelkonna, kes seal käik maksid ja igas Eesti kihelkonna siin rääkinud 100. Igas Eesti kihelkonnas oligi kõrgarstiteaduskonna lõpetanud arst ja need ei olnud mingid Jungad, et kes ei oska midagi teha, pärastakse Etioopia keisri ihuarstiks, mõni neist aga, aga järelikult oli ühiskonnas laiem pind just kõrgharitud spetsialistide hindamiseks. Mentaliteedist võime ka selles suhtes Marsil, sellest tuleb kindlasti. Kindlasti seal on noh see ka, et keda nüüd doktorikraadiga inimesi nimetada, et kõik arstid on ka selles mõttes õppimise mõttes samal tasemel, et seal valdkonnas ei saagi töötada, ilma et on lihtsalt teisi valdkondi ei ole selliseid nii palju, aga noh, jällegi kuna ma olen siin üsna sõber startupfirmadega idufirmadega, siis see on üks huvitav valdkond, kus, kus leiab firma firmasid, kus töötavadki ainult doktorikraadiga inimesed. No kui siin nalja ka natukene teha, saate lõpuks siis, kui Riin Savi 2015. aastal vaatas läbi 12000 aktiivset tööpakkumist ja leidis, et selliseid töökohti, kuhu doktorikraadiga inimest nõutakse, ei ole siis asjad on läinud paremaks, et Tartus hiljuti üks hotell otsis endale administraatorit, eksikombel oli pandud, et otsitakse doktorikraadiga administraatorite. Tartu teadlased viskasid ka nalja, et need on ka lõpuks doktorantide doktorikraadiga inimestel võimalused tööle saada. Ma tahan kohe siin öelda, et selles mõttes, kuna doktorikraadiga inimesi on üldse nii vähe, siis ütleme, kui mina tahaks otsida doktoriga inimest, siis kuna Eesti on nii väike, siis otsin teda isiklikult, ma lähen, ma tean neid kümmet inimest, ma helistan levima, ei pane CV-Online'i kuulutamast üles. Nii aga saate kokkuvõtteks, et Haadumust, mis võiks kõlama jääda No vaata, kohe saab palju aastaid sellest, kui saates mõtleme, veel tehti ettepanek. Ja teadagi, mis ettepanek see oli, võib-olla me teeme ettepaneku, et doktorandi stipendium kõigepealt 1000 peale ja siis aga sealjuures ei tohi unustada kõiki teisi finantseerimise valdkondi. Andi hektar. No mina loodan ikka, et kõik kõiki valdkondi toetatakse ja loomulikult noorte pärast on kõige suurem mure doktorandi doktoriõppekorda sotsiaalsed garantiid neile. Järgmine asi on noored teadlased ja kolmas asi võib-olla on siis nii-öelda stabiliseeriv, rahaasutustele nad ei peaks. Teadlased ei peaks päevast päeva muretsema, sellepärast et mis juhtub komme järgmist granti saab, ei saa. Suur tänu, selline sai tänane saade, stuudios olid Andi Hektor, KBFI-ist Aadu Must riigikogust, MINA, OLEN Mirko ojakivi reporteritundi eetris taas juba esmaspäeval kuulmiseni. See. Saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehel võib mobiiliäpi kaudu.