Luule. Eestile. Tere, mina olen Jüri Kolk ja loen ühe ilma pealkirjata luuletusel. Aga siis ei ole enam midagi. Kuskil mujal on seal pakitsus. Keegi elab seda parasjagu läbi. See levib nagu kulupõlengu, tule piir. Keegi elab selle parasjagu, läbin tõusu või mõõna, õitsengut või külma vahet pole. Kusagil kasvatuse vili, mille külvasid see malts meile külvasid, lämmatab seda vilja. Sinu sõnad ja teod Wongerdavad möödujatel jalus. Haara pahkluudest ja kaelast, ronivad üles mööda mälestussambaid ja puid. Turnivad koos vee- ja müüride, kaevurite ja kanaarilindudega maa sügavustes. Kõik sinu jäljed on nüüd läikima löödud. Kõigist jälgedest võrsub midagi. Oh seda praksumiste mühi, et mille vastu ei tunne enam üks kõiksustki ainult vaikust. Aga isegi mitte seda.