Eil sügis, süngel pingutasin üha, ma unistusi kongi raskuses all peksis randa vaba meremüha ja naaber nuuksu suleraskuses. Siis mõtlesin. Et luues läinud nurja, on inimene dolooja meistriteos. Ma kõikjal nägin ainult verd ja kurja ning kägistuse krampi tundsin peos. Kuid varem veel kui mõtte teoks muutus. Mu juurde hõljus kodu, tubasus, su käsi varjule, mu laupa, puud, tus, sul lepitava pilgu hubasus. Siis tagasi säält läbi sünge rusu. Tõi loojasse jää inimesse, usu. Kuldpäike kaste väri heinalt pühib ja rukkilaineid embab kumav kiirhall täpne kõrvalt püsti üles rühib, tiib, võbised ning nokas lõõria Liir. Kuldküpsed viljad, karjakella kõla, kuldlaululuikede lõokese suus. Kuldlainetena langeb üle õla, mu lemmik sinu nisu, kuldne juus. Kuldhommik, vaba vaate veeruvina ning saadab suve lõhnalises voos. Kuldhommik koduma ja armsam, sina, mu elu hõnguks, jääte üheskoos. Nüüd tulgu sügisööde Halla valjus. Neis kolmes püsib elu igihaljus. Nüüd tean, et sinus iialgi ei murdu. Suhkus alanduseks, mure ees. Et sinu puhas laup ei kanna kurdu. Ka siis, kui ahastus on südames. Et sinu rõõmy närvu mustas ohus. Et jõuetult ei longu, haprad käed. Et nagu kaske sara kõrges rohus. Sa tõusvad koitu enne mind ju näed. Et lähenevast sügisõhtutuules, kui koomale tõmbub eluring. Mind kirgastab Su valgust kumav hing. Ja sulle armas lausun oma luules. Need tulla võib õnne, lõplik puhkus. Siin elab edasi. Su põhjamaine uhkus.