Inimene me ei ole seisuveed, jumal, lõimeid jõeks, igatseme merre teed, mida hüütakse tõeks. Kuid kes kohiseva veejuhiks üle mäeorgu pidi käib Medee. Ja me merd ei näe. Madalikel uidates halvab aeg. Mcire kõrbeliivaluidetesse närbub viimne nire. Hällilaul. Ära nutta ammu enne sinu sündi on su eest kõik tulnud, et maimukene naera veel, sa naerda võid. Veel õndsalt uinud, väeti veel ei rõhu sinu meelimaised mured ja sa unes viibid kaugel kaunil maal. Kui sa silmad avad, näedsa oma rinnal kuldset lindu, kuldsed on ta tiivasuled, kulla nädal, hari peas. Kui su kätes on ju jaksu, sirutad nad sära poole, lendab minema su rinnalt kambri nurka, kuldne lind. Kui su jalgades on jaksu ja sa astud sära poole, lendab ära kambri nurgast metsa äärde, kuldne lind. Kui sa ütled jumalaga, ema, Lähen õnne püüdma, lendab igaveseks ära. Üle mere, kuldne lind. Ära mine, lapsekene, ära mine üle mere. Äramine. Kergem on meil kannatada üheskoos. Minu ümber tumma kõnet kõnelevad maad ja veed. Esivanemate hauad, ennemuistsed, sõjateed. Sagedasti siin on seisnud vastamisi Sõjaväed malakaid ja Vik Lucandnud tööga krõnksu kiskunud käed. Jüriöö ööl ja toomapäeval Mahtra sõjas Viiendal üles pilvini on tõusnud, leegid selle taeva all. Vastud üle hallija kingu. Hüüab lihtne nimelaud. Ärgu iial meelest mingu koonduslaagri ühishaud. Sajad olnud inimpõlved, nagu pidev heieni halli aja hämarusest ulatuvad meieni. Peal on lainetavat põllud, eluhooned põlispuud. Mullaks saanud tuhandete kondid, luud, kalmistu on meie ümber. Kalmistu Mil pole äärt. Ole siis, oh inimene, oma suuri surnuid väärt.