Oi, heina lõhn. Ärge tuletage mulle meelde, et järv on kaladest tühi. Et kapsaliblikas lendab. Et ma enam kusagilt kirju isa. Oi heina lõhn. Oi, suurel. Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis käia kuhugi jõudmata rohu rohevas ringis mesilindudele jagada. Viimsed lahtuvad leinad. Mooniväljadel magada ümber sinised seinad. Mustaks on tõmbunud lepad hilissuve nukratel niitudel. Jean tuhmunud tütarde lendlevad lokid. Üheaegselt lindudega lõpetasid nad laulmise. Seenekorvidega uitavad nad tumedas laanes tasas abiseva vihma all. Rohutirtsude sirinast särisevatele öödel lebavad nad lahtisi silmi oma laiadel. Abieluvooditel. Vahivad aknaruudus, tuikvaid, lõikuskuud, tuliseid tähti. Ma tean, ma tean, ma tean. Aga miks peaksime meie hallid elust puretud eided seda kõike jälle uuesti nägema, kaasat kannatama? Valusamalt oi, valusamalt kui iganes, omaenese olemise vaevu. Ei õekesed nõiamoorid, välje, otsigem, vaaremade vanad ahju luuad. Ja esimeste sügistormidega asugem teele. Leidsin rukist, lille Õie hilise viimse suvekanni sügavsinise. Kuuma vilja tolmu langes põsile tabas mind suvade nukralt tõsine. Üle kitsa rajakõrred kummargil lihtsast leiva murest räägib rukkilill. Tahaks tänu laulda, maale hallile, hajutada huuled käele kallile. Nüüd õhtu on tasa, aurab maatasa sammalt kasvatavad seinad. Kuid iial vaiks õhtuni ei saa. See, keda jälitavad eilsed leinad kes ülbelt käsulauad puruks lõi. Seenamise ka ei harju. Ja nii on hea, et nüüd mind õhtu tõi su pelgu imeliselt sooja varju. Sa näed kõik, mis mul on. Sul voolab üle jalgade kui freesi. Ja kui me aknais kustub ehalõõm siis on su juus mu suul kuldne mesi. Nüüd tean May etet, kauged mäed, mokkaria masinaga ei toida. Et ainult sinu murelikud käed, meeletumaid päevi saavad hoida. Et seda, mis kord vaiksel südaööl mul läbi unenäo, kui ingel lendas. Sa kannad lihtsalt nagu vööd suv vööl. Ja kergelt nagu oma südant endas.