Tere hommikust, on pühapäeva hommik on 16. november ja siin vikerraadio stuudios on Marko Reikop. Tänase jutusaate külaline on aga ajakirjanik ja suur Ameerika sõber Priit Pullerits, kes on tänase jutusaate külaline põhjusel, et just nimelt käesoleva nädala algul ilmunud ilmustamalt raamat Ameerika ja just nimelt umbes samal ajal küll pisut varem sai Ameerika Ühendriigid endale uue presidendi. Tänases saates räägime teiega, noh, väga palju Ameerikast räägime aga ka ajakirjandusest ja räägime tartust sellest alustamineki, kuna minu tänane külaline ei ole kuskil mujal kui meie Eesti Raadio Tartu stuudios. Tere hommikust, Priit. Tere hommikust, Marko, tere hommikust. Kõik kuulajad. No seesama legendaarne sinu töökohad ja töökohtade vahel sõelumine või tööl käimine Tartust Tallinnasse on aastaid räägitud ja nüüd oled sa seda elustiili 10 aastat või natuke enamgi pidanud, räägi sellest täpsemalt, kuidas see nüüd täpselt siis käib, kui palju sa siin Tallinnas oled ja kui paljud Tartust ja kui palju sa oma elust veedad just nimelt Tallinn-Tartu maanteel. Alustasin 10 aastat tagasi, siis veetsin vähemasti kolm, mõnikord neli ja mu rekord on isegi viis päeva Tallinnas. Aga need viis päeva, mis ma olen kaks korda Ta veetnud oma elu jooksul Tallinnas ei ole niiviisi, et esmaspäeval lähed reede õhtul tuled vaid need viis päeva on ikkagi nii, viisid, hommikul läksid Tallinna, õhtul tulid tagasi, järgmine olnud, läksid Tallinna õhtul tulid tagasi, et mu elus on olnud kaks sellist nädalat. Aga nüüd ma olen nagu üritanud tööd efektiivsemalt seada, sellepärast et ega selle sõitlemisega kulub väga palju aega ja, ja kaks päeva nädalas tainas käia, seda on isegi piisavalt, kurnab parasjagu. Nii et põhimõtteliselt Tallinnas elanud mitte kunagi ei ole kogu aeg, kui sa Tallinna vahet oled käinud, siis sa oled kogu aeg seda teed sõitnud. Öö Tallinnas on sinu jaoks täielik haruldane. Ükskord seda on juhtunud, see oli paar aastat tagasi, kui Postimehe mingi strateegiline koosolek läks ööni välja, siis ei läinud enam lihtsalt ühtegi transpordivahend ja Tartu poole, siis teil olla Tallinnas, aga see on ainult üks kord 10 aasta jooksul. See on täiesti uskumatu elust ilm Eestis sellist elustiil ja ma arvan, et ei viljele, mis mitte keegi või vähemalt nii pika aja jooksul ei suudakski viljeleda ja ja minu teada, kas sul ei ole autojuhilube või sa teadlikult ei sõida autoga, vaid eelistada ühistransporti. Mul on autojuhiload täitsa olemas ja isegi auto olemas, aga vaata, kui autoga sõita Tallinna ja Tartu vahel, siis seal tõesti raisatud aeg selleks, et üle kahe tunni sa ei tee mitte midagi. Aga kui sa sõidad bussiga või kui sa sõidad rongiga rongipilet on viimasel ajal oluliselt soodsam, nii et märkus siin sellele laske hindu alla, siis sa saad seda kaks, kaks pool tundi viljakalt ära kasutada, sa saad lugeda ja, ja seda ma olen need aastad aastat teinud, nii et ütleme, see oluline ei ole, ütleme siin Markole, mitte kilometraažid, oluline lehekülgede arv, mis selle kilometraaži jookseme läbi. No see on üsna mõistlik jah, tõepoolest, et ise mitte roolis samas istuda, kuid moodsas ühiskonnas armastatakse õudselt palju rääkida sellest, et ei ole vahet, kus sa, kus sa parasjagu töötad, kus sa elad, et internet, moodsad sidesüsteemid on kõik need, mis, mis inimestevahelist kaugust lähendavad, aga nagu aru saan, igapäevases elus see tegelikult ei toimi, sellepärast et miks, miks sa muidu kaks korda nädalas ikka siin Tallinnas pead käima, miks sa koguma tööd ei saa, sealsamas Tartus ära tehtud. Vaid internet on üks võimalus tegelikult erulist täiesti võõrduda ja hakata endale ette kujutama, et kogu elu toimubki internetis ei toimu inimestega, on ikkagi vaja silmast silma kokku saada. Ajakirjanikuna, kui sa ikkagi loodad, et nad sulle midagi ausalt ja siiralt räägivad ja kui sa tahad, et nendega tekiks seesugune kontakt, mis paneb meid ennast avama. Paratamatus, ja jutt sellest, et interneti teel saab kõik asjad ära, et, et see on üks, üks liialdus, mis tegelikult paljudes töösfäärides näiteks ajakirjanduses viib kvaliteeti alla. Ja kas motivatsioonipuudus ei ole selle kätte tulnud, kui kogu aeg Tallinna-Tartu vahet sõita, pikad maad, see teeb töö palju raskemaks, palju väsitavaks ja palju vähem motiveeritumaks. Ei tea, et mõnikord on isegi päris hea hommikul minna, et kui ma lähen kodunt välja, et siis me kohe töölaua taga maanduma, hakkama nii-öelda karmi tööasju tegema vaid sõit Tallinnas ja siis sa saad nagu kaks tundi ikkagi tegeleda enda harimisega silmaringi laiendamisega. Kui sa siis Tallinna, sa oled selle pika tööpäevaga ära teinud, kuskil seitsmeni tuled seitsme bussiga näiteks Tallinnast tagasi, siis tead, see on nii magus aeg, sa tuled sinna bussi, paned üleval tule põlema ja siis sa loed hääle, neid asju, mis sulle meeldivad ja vaatad. Sa oled vihastele kaassõitjatele otsa, kes tahaksid natuke tukastada seal vussis, et mitte lasta ühel hullu seal kuskil tagapingil lugeda. No ükskord tõesti oli selline juhtum, et et inimesed ütlesid, et, aga nüüd on pool Tallinn-Tartu teel läbitud, et teeme nii, et laseme need tuled ära, siiski mõtlesin. Okei, okei, tegelikult ma olen ise ka selleks ajaks tavaliselt väsinud ja tead, huvitav ongi see, et kui ma hakkan Tallinnast välja sõites lugema siis kui see kiirtee ja lõpeb enne enne koset, siis ma tavaliselt nagu öeldakse spordikeeles, siis ma seal Haameri ehk see tähendab seda, et tohutu tukk tuleb peale. Aga kui sa siis seal veidi kell üks 20 30 kilomeetrit veidikene silma kinni paned, siis võid jälle Tartoni otse lõpuni jälle edasi töötada, väga viljakalt kulutatud aeg, tegelikult. No see on huvitav elustiil ja seal tõepoolest pole seal bussis midagi muud teha kui, kui lugeda või magada, kui sa parajasti magasi tasub ju tõesti enda harimisega tegeleda, mis su tähelepanu praegu köidab? Ega sa ei loe ju mingisugust ajakirjandust seal, ma loodan, et sa loed mõningaid raamatuid, mis kuidagi kasulikud. Sa aitäh, Marko, hindad mind üle? Ei Ma valdavalt loen siiski ajakirjandust, et murakaid terve hulk igasuguseid väljaandeid ja ja raamatuid oleks ka muidugi väga vajalik lugeda ka ajakirjanikuna sa pead siiski olema kursis sellega, mis ütleme, praeguses elus alguses ajas sinna ümber toimub ja raamatuid on rohkem sellised ajatumad, ikkagi teoseid, sa võid ju lugeda ka ajaloost, aga ütleme ei see kasutegur, kui palju nad aitavad mind. Minu töös paremaks saada on väiksem kui see, kui ma olen ajakirjandust. Kas sulle selline mõiste nagu ajakirjandusväsimus on, on tuttav, see tähendab seda, et liiga palju seda rämpsu kirjutatakse lõppude lõpuks mingit vahet ei ole, kui see üks aasta ja ta ajakirjanduse tarbimatas ikka sinu elus tegelikult isegi sel juhul, kui see ajakirjanduses töötanud väga palju ei muutu. Ja see on täitsa tuttav tunne, et ajakirjanduse väsimus, ajakirjandustüdimus on olemas, aga ma usun, et on olemas ka pangandusväsimus ja bensiinijaama müüja, väsimus ja toiduaine, Selveri poemüüja, väsimus, et ka igal alal omad väsimus, et aga võrreldes näiteks panganduse või Selveri poemüüjaga muidugi kõik tööd on head ja vajalikud, seda meelt ma olen, on ajakirjanduses see huvitav, et tegelikult ükski päev ei ole sarnane, küllap sa, Marko isegi oma elus tead, et täna olen seal mina stuudios nädala pärast. Selle peale ma pidasin seda ajakirjandusväsimuse all silmas hoopis midagi muud, ma mõtlesin, mõtlesin seda, et mitte ajakirjanduses töötamise väsimus, vaid ajakirjanduse tarbimise väsimus. Sina kui ajakirjanduse tarbima pidasin, silmas, mitte mitte. Kui ajakirjandustöötajana. Jah, mõnikord on ka seda ja seda tunned eriti siis ära näiteks suvine puhkus ja sa eemaldad kogu sellest ajakirjandusest lased nii-öelda mõtte vabaks ja siis tunned küll, et jumal ei olegi vaja mingisugust ajakirjandusest ajakirjandusse, kui sellised ajakirjandust loed, siis ainult vaatad, kui hull elu on ja kui palju probleeme on ju, kuidas kõik läheb justkui halvemaks, mis praegu sõltuvalt siis meie finants riisiajast tõepoolest niiviisi on, et kui meediast loed, siis kõik läheb ainult hullemaks ja ihukarvad tõusevad püsti. Mis selle Tartu fluidum on, ma pean seda küsima, sellepärast et sa muidu ei elaks seal Tartus palju, lihtsam oleks kogu su elu toimetada siia Tallinnasse, ma arvan, sa õppejõuna Tallinna Ülikoolis leiaksid ka kindlasti koha ja Postimehe toimetus, no 99 protsendi osal osas asub nagunii Tallinnas, et mis asi see on, mis sind Tartus kinni hoiab, sellest kõik räägivad sellest Tartu vaimust, ma usun, et see on olemas, aga, aga mis see sinu jaoks on? Mina ei tea Tartu vaimust midagi, ma ei tahagi tartu vaimus teada. Ta on kaks väikest detailikest määranäärile Therese 10 aasta majast välja, siis järgmine hetk on nii-öelda Tähtvere metsa ja põld aga sealt ma lähen hommikul tööle. Kas Tartu Ülikooli Postimehe toimetusse, mis asuvad kesklinnas ja seal normaalse kõnniga 17 minutit Tallinnas äärelinnas elades, kui see kõik tahavad ikka tänapäeval elada mitte mingi nõksuga, isegi autoga ei jõua seisundisse hiljuti ka hommikul kesklinna tööle ja teine asi on muidugi see tartu piisavalt väike roheline ja sõbralike siin on atmosfääri inimeste vahel on parem, et Tallinn on selline kõrilõikajale ikka on, on närviline, kui ma vaatan neid ummikuid, mis tekivad kella viie paiku, bussid ei suuda isegi Tallinnast välja sõita mitme kümneid minuteid ja see on kohutav linn, andke tallinlased andeks. Kindlasti te peate seda minu kolkapatriotismist, aga selleks kohutavamaid linna, kus te elate ja ütleme siis niiviisi positiivse poole müts maha, tallinlased, te suudate sellises linnas elada? See on väga kosutav kuulda sinu kriitika Tallinna aadressil, kas, kas tõsine Tartu detailne rivaliteet on tegelikult olemas, kui inimesed omavahel nagu kokku saades seda välja ei lase, paista aga siiski Tallinn ja Tartu omavahel nii vaimses, inimeste mõttes kui ka elukeskkonna mõttes omavahel konkureerivad? Ma arvan küll, et konkureerivad, ma olen ise ka seda elus ikkagi kogenud paljude inimeste suust, kes ütlevad, et no mis Tartu on seal nagu mingisugune külase nagu läppunud linn, et issand, kuidas seal Tartus elada saaks, seal ei toimu ju mitte midagi. Ja kas või ka spordis võtame ikkagi Tallinna, Tartu rivaliteet, on väga selge, kas on ikkagi rock tuleb korvpallis Eesti meistriks või BC Kalev Cramo, nii et see on juba aastaid kestev rivaliteet ja läheb ka sel hooajal samamoodi edasi ja just korvpalli seal pole, see, väljendub see kahe linna vastasseis võib-olla kõige teravam, nii et kui Tallinna meeskond tuleb ikka siia Tartusse mängima, siis ikka vilistatakse pikalt välja. Lõbus kuulda, sa ütlesid aastad Tähtveres välja, metsa vahel sa oled, see on ajakirjanikule üks kõige halvem koht juhus, töötades metsa vahel ei tule kedagi, isegi mitte seda kuulsat Kihnu või Ruhnu, ma ei mäletagi täpselt karu vastu, et selles mõttes materjali mõttes on siin kõige halvem koht, kus elada. Ja aga ega materjal ei, ei pea ju olema ju metsa vahel ja, ja, ja materjale on tegelikult väga palju, see on tõesti Tallinnas, mis on jällegi teisalt veidi kahju, et Eesti elu niiviisi kiivased 90 protsenti rahast ja ajakirjanduslikust materjalist liigub Tallinnas, et ega see unipolaarne maailm nii väga väga soositud ja hea ei olegi, nagu me siin viimati vaatama, kuidas Ameerika on oma unipolaarse ütleme ma maailma suhtumisega endale palju vaenlasi tekitanud, siis ilmselt on ka Tallinna oma sellise unipolaarse olekuga Eesti ajalookaardi, Eesti poliitilisel ja vabandust geograafilisel kaardil endale tekitanud. Vaata, mida sa täpselt Unipulaarsed silmas pead. See tähendab, et kogu ütleme, kogu see võimukeskus või tänapäeval räägitakse mingitest tõmbekeskustesse, et Eestis on ainult üks tõmbekeskus, võiks võimukeskusesse, on Tallinn kõike kogu tegelikult Eesti elu juhitakse Tallinnast. Et see on nagu veel hullem, isegi rohkem. Eesti elu sõltub Tallinnast rohkem kui maailmaelu sõltub Ameerika ühendriikidest, aga ometi on Ameerika ühendriigid Setumaailmas võrdlemisi vihatud, et just nendest nii palju sõltub, et tegelikult siin võiks tallinlased aru saada, miks mujal Eestis nende peale nii halvasti hästi ei vaadata, sellepärast et nad arvavad, et nemad on maailma naba, kui selleks maailmaks on Eesti. Arusaadav, siin on paras hetk teha meie saates reke muusikaline paus, Priit Pullerits on ise valinud meie saatesse muusika, nagu jutusaatesse kombeks on. Ja juhatame sisse järgmise teema, meie saatesse on Ameerika teema ja, ja me kuulame madonna American baitsja alguses. Jutusaade jätkub ja stuudios on saatekülaline Priit Pullerits meie Tartu stuudios ja mina, Marko Reikop, siin Tallinnast mulle väga meeldib, et saami vestlusest niimoodi aset leiab, läbi mikrofoni vahelisele silmsidet meil omavahel ei ole, sellepärast et inimene, kes Tartus elab, Tartut armastab, vot heaks kohtab, peabki Tartus olema, aga me siirdume oma jutuga hoopis kaugemale nagu Ameerikasse. Kelle suureks armastaks samuti Priit Pulleritsu peetakse Priit Pullerits on kirjutanud raamatu, mis ilmus just selle nädala alguses. Kannab see pealkirja Ameerika rannikupilvelõhkujate Est metsiku Lääne kanjuniteni on selline. Võiks öelda reisijuht sellele inimesele, kes tahab Ameerika ühendriikidesse sõita, ta võib siin võtta ükskõik, peaaegu vabariigi ja vaadata, missuguseid vaatamisväärsusi külastada, on need siis looduslikud või kultuurilised või linnalikud või ka sellele inimesele, kes Ameerikas kunagi ei plaani minna, selline ülevaade Ameerikast. Samas oled sa Ameerika kohta ise öelnud, et Ameerika oli õudne aeg. Ma vihkasin iga päeva, mil ma seal olin, millest selline vastuolu siis. Kas see nüüd on nüüd ma palun täpsustust, kuna ma seda olen öelnud. Ma ei tea, ma lugesin internetist kuskil, vähemalt sulle omistati need sõnad. Ahah, see võis olla tõesti, kui me siin esimest korda sattusin aasta 1990, ehk siis 18 aastat tagasi ja kui ma läksin Columbia ülikooli siin ajakirjanduskooli õppima, siis tõesti poolteist esimest esimesed poolteist kuud olid väga-väga kohutavad, sellepärast et ma olin tulnud teisest, rajas teisest süsteemist. Väga raske oli üldse nagu tabada, kuidas ma pean seal õppima ja, ja kuule, see kool oli väga praktiline siis, kuidas ma pean oma praktilisi töid tegema lisaks tohutu New York oma ümber minu ümber, kuhu sa võid täiesti ära kaduda, et see lõi täitsa jalad alt ja, ja väga pidetu, ebakindel tunne oli aga aga pooleteise kuu pärast hakkas siin juba ära harjuma ja ja selline arglikus pöördus jah, armastuseks. No sa töötasid seal News Weeki toimetuses, kuidas üks välismaalane seal hakkama saab, kuigi sinu inglise keelt juba sellel ajal, kui sa sinna läksid, kiideti, et su inglise keel olevat olnud juba siis teda perfektne või täiuslik. Ja see on nüüd küll suur liialdus. Ma ei saa kunagi lahti oma, ma ütlen selle kohta plaadi Estonian aken, tehke kuradi eesti aktsendist, et et kui sa kohapeal oled, siis sa tunned ikkagi, kuidas sa ka ei pinguta, sa oled nagu mingisugune võõramale seal 95, kui poolest töötasin pool aastat News riigi toimetuses ja siis ma oma aktsendi pärast väga põdesin. Ja minu toimetaja Ritz Toomas ütles, et Priit, ära põe, et ja see oli täpselt tema sõnad, ütles, et Washington on täis faking. Forinare ehk Washington on täis kuradi välismaalasi ja kõik on siinse aktsendiga ära harjunud. Nii et see on üsna selline tavaline nähe, mis oli siis vaatamata seal raske oli, mis sind ameerika juures võlus, kas sa, kui sa esimest korda ameeriklased läksid, kas sa võisid aimata või oli sul ka siin oht, et sa lased ennast Ameerikast võluda? Ei, mul ei olnud nagu mitte mingisuguseid eelarvamusi ega mitte mingisuguseid lootusi ja ega see esimene käik oligi selline väga ebalev, kõigest hoolimata, see oli 90, kuid jah, nüüd lõpuks hakkas New York meeldima, teist korda ma käisin siis. 95, viis aastat hiljem töötasin pool aastat News riigis ja pärast siis seda olen nagu üritanud ikkagi iga kahe aasta tagant viga aastagi käia ja ma olen ise ka mõelnud, et mis asi see seal Ameerikas on, et seal on mitu tegurit ja üks korda suutsin selle nagu enda jaoks lahti mõtestada, et mis see on, mis Ameerikas nii tõmbab, on see, kui sa seal oled, siis sa oled tõesti kogu oma sellest siinsest maisest olemusest ära lõigatud kohas, kus sa saad olla anonüümne kohas, kus võid selles mõttes nagu vabalt ennast tunda, et sa ei pea muretsema sellega, et keegi tuleb sinu käest midagi tahab, sa pead kellelegi jaoks midagi ära tegema, et sa saad selle siinse Eestimaise elu maha jätta ja tead, füüsiliselt on selline tunne, ameeriklased, kui sa seal oled, siis millegipärast tajud, justkui oleksid sa pool meetrit jalgadega maa pealt lahti, et kuidagi selline vabadus. Kergus on olla majos, mul puudub igasugune seisukoht eelmiste elude võimalikkuse kohta, et kas neid on või ei ole olnud, aga kui neid eelmisi elusid mul on olnud, siis ma millegipärast ikka arvanud, et üks mu eelmisi elusid Ameerikas ameeriklasena No kas töökultuur on Ameerikas absoluutselt teistsugune, kas tööl käimine Ameerikas on stressitekitavam, kui Eestis? Jah, no selle kohta mul siis ka üks kogemus 95.-st aastast News riigist ja see oli ikkagi väga erinev ja kunagi minu käest küsiti ka, et Priit, mis on vahe Eesti ja Ameerika ajakirjandusel ja ma vastasin niiviisi, et kui ma ajakirjanduses midagi kirjutan, siis ma olen 99 protsenti kindel, et need faktid vastavad tõele. Kui Manjuus riigis midagi peaksin kirjutama, siis ma olen 100,1 protsenti kindel, et need faktid vastavad tõele. Et see vahe on ainult 0,2 protsenti, aga tegelikult see on kolossaalne ja meeletu vahe. Ja kui ma nägin nende meeste kabinette, kes seal, kes seal töötavad, kes siis News riigi nagu kõvemad tegijad, siis oli nagu uskumatu, neil ei olnud isegi kohta, et tegelikult istuda igasuguseid raamatuid viitega ajakirju. Leid olid, põrandad olid kümnesentimeetrise kihiga kaetud, neid nende allikmaterjale jooksid niiviisi koridori, seintes olid nad virnade kõrguseni, seal raamatuid üksteise otsa laotud. Ja siis toimetaja ütles, et näed, et siin on Bob Sämiversoni kabinet, Bob Science News riigi juhtiv majandus, kolumnist ja ma vaatasin seda tohutut raamatute, Werneri toimetaja ristamas, selliseid Priit usu, Bob oskaksid minutiga sulle vajalikust teosest vajaliku lehekülje üles leida ja siis. Ma arvan, et need mehed on, on vist tõesti kuskilt teiselt planeedilt. Tekkis ka ahvatlus sinna tööle jääda või kas see oleks üldse võimalik olnud? Ei ei tekkinud vähimatki ahvatlust selleks et need viis kuud olid äärmiselt stressirohked tegelikult. Sest no no tõesti, sa võidki siit eestist tulla ja oled ka nagu ajakirjandust õppinud ja võib-olla ehk ka midagi sellest teada, aga aga, aga see, millise pingega seal töötatakse, milliste, milliste mahtudega, millise haardega millise põhjalikkusega see kõik ei ole nagu heidutav, aga tegelikult sinna sellesse suurde võimsesse süsteeme ennast sisse murda, ütleme see on praegu võtaksin teiba kätte, hakkaksin üritama viie ja poole meetrise kõrguse ületamist, naeruväärne, ma saan võib-olla kahest meetrist, dialoog oli üle heal juhul üle sedasama võrdlus ka siis ajakirjanduses. Kuidas raamat Ameerikas sündisid, ma saan aru, et sinu sõber kolleeg Tiit Pruuli ütles, et sa oled Ameerikast palju kirjutanud, mikser raamatut sellest kokku ei pane ja siis mõtlesin, et miks ka mitte. Nii. Raamat tuligi. Jah, Tiidul on ju selline sari koos ajakirjade kirjastusega reisiraamatute sari, kus esimesena hirmuse Sergei Stadnikov, Egiptus, mis minu teada peaks olema läbimüüdud samuti on läbi müüdud seal teisena ilmunud Margo Pajusti Prantsusmaa, eks siis näis, kas minu oma ka keegi Et seal on väike hirm ka ikka sellepärast. Ei, mul ei ole hirmu selle pärast, et et praegu nüüd teame ja siis tuli neid sügisesi osavaid odavaid reisipakkumisi, nagu me ajakirjandusest oleme lugenud, siis 5000 eestimaalast põrutab nüüd seal Ameerikasse, juba on inimesed minu käest käinud küsimused, kunas Ameerika raamat ilmunud, et ma annan kohe Ameerikasse, ma tahaksin väga seda lugeda. Ja teiseks ka, et see viisavabadus on ikkagi nii paljudele inimestele võtnud maha suure takistuse. Ma tean ka nii mõndagi inimest, kes põhimõtteliselt nagu ei tahtnudki Ameerikaga asju ajada. Sellepärast et, et see viisa taotlemine tundus meile niivõrd alandav protsess ja üks nendest inimestest. Marko oli sinu telekolleeg, Vahur Kersna. No väga meeldiv, see raamat on sellises mõttes ameerikalik, et siin on palju pilte. Palju selliseid tabeleid edetabeleid võiks, võiks isegi piltlikult öeldes ja nagu vähem värvilist jutu vahele põlgatud, et selline kerge lugemine, kellel ka intellekt madalam seal naljaga öeldud, peaks selle raamatu läbi närima. Sa ütled siin, et kui sinu käest küsida, mis on Ameerika, siis sellele on väga-väga raskele vastata, aga mis on hetkel aastal 2018 septembris sinu jaoks, Ameerika Ühendriigid, kui ma sinu jaoks küsin, mis sul esmapilgul kohe Silmeti tuleb? No praegu ei saa mööda sellest, et ikkagi Ameerika on põhjustanud maailma praeguse finantskriisi, nii et sellest ei saa üle ega ümber, aga samas on Ameerika jällegi saanud maailmale praegusel raskel ajal väga suurt lootust oma uue presidendi Barack Obama Obamaga, mis näitab tõepoolest, et ka mustanahalistele inimestel Ameerikas on võimalus tippu jõuda ja see on lootusekiir minu arvates väga suurtele kümnetele miljonitele sadadele miljonitele inimestele ja nüüd ilmselt paljud ikkagi loodavad ka, et isolatsionalisku Ameerika on sattunud siis Bushi administratsiooni ajal, et Ameerika siiski suudab taastada oma juhtiva rolli maailmas selleks, et fakt on see ja ma hommikul just lugesin järjekordset ajakirjandust teljega saatesse, tulid selle kohta, et kuigi on maailm võitsid Ameerikat vihata ja põlata ja tema peale pahane olla siis tegelikult maailma alateadlikult ja targemad inimesed ka teadlikult saavad aru, et ilma Ameerika juhtiva muuta ilma selleta, et Ameerika oleks juhtivaks mootoriks raske seda maailma kuhugile edasi nii-öelda progressi suunas. Edaldad alternatiiv sellele oleks tõesti mitte see multipolaarne maailm, vaid alternatiiv ser juures, pigem kaos. Kas imekspandav ei ole, ei ole see või minu jaoks on imekspandav see, et Ameerika mustanahalist, nende probleemidest räägitakse proportsionaalselt palju, palju ja palju rohkem, kui neid tegelikult Ameerika ühiskonnas on vist küll nädala jooksul vaatasin energiat. Ameerika Ühendriikides on mustanahalisi umbes 12 protsent ainult elanikkonnast. Ja seda on vähe küll, aga eks see ole selline ajalooline taak, mis ameeriklastel kaelas ripub, et see, see orjapõli ja kõik, see jätab oma pitseri ja siiamaani siis ameeriklased tunnevad teatavat süütunnet ja püüavad seda heastada. Sellepärast on Ameerikas ka selline kentsakas programm nagu sõrmatiive aken, ehk siis see on tegelikult vahelduvad rassi ja ka mõneti ka soopõhine eelistus programme, et näiteks kui me vaatame ülikoole, siis ikkagi, et mustanahalised teatavas eelisseisundis, et ülikoolid ikkagi püüavad hoida selliste joontega, et et see rassiline proportsioon nende õppeasutuseks vastaks ühiskonnas olemasoleva rassi olemasolevale rassilisele proportsioonile, mis tähendab, et mustanahalised saavad seal teatud eeliseid. Mul on ameeriklaste käest ka küsinud, et miks, miks te niiviisi teete, miks see niiviisi on ja siis ikkagi läheb niiviisi tagasi sinna orjandusli, orjapõlve aega. No selline on poliitiline ja võimu ja, ja mõnes mõttes ajakirjanduslik Ameerika, missugune on turisti Ameerika? Oi, oi oi, vaat see oleneb väga sellest, et kuhu see turist satub. Tavalised Eesti inimesed ja kõik inimesed alustavad Ameerika külastamist New Yorgist ja siis nad on New Yorgis ära käinud. New York on muidugi vapustav linn aga nagu seegi, nagu paljud muudki asjad Ameerikas, ma tean ka inimesi, kes on New Yorki hakanud väga vihkama sest nad ei suuda sellest seda hoomates on niivõrd võimas, lööb nad pahviks siis tegelikult New Yorki, Ameerika, mis mulle algselt tehti selgeks, kui inimesed lähevad Washingtonis, nad näevad, et see on hoopis teistmoodi. Ameeriklasest Washington asub sellisel vanal põhja ja lõunaosariikide eraldusjoonel ja inimesed ütlevad, et Washington on rohkem selline ühelt poolt küll bürokraatlik, aga teiselt poolt on ta jällegi ilusam, rohelisem impossanssen seal sellist. Ja vahe on ainult kolm-nelisada kilomeetri. Jah, kaks Tallinna-Tartu otsa niiviisi neli tundi autoga sõita hoopis teistmoodi linnaga. Washington on rohkem unine, kui inimesed lähevad Floridasse, siis nad näevad, et see on ju suurkuurorte, kus, kes keset osariiki asub küll tohutu soo ääres rannad, kõrged valged hooned, Condomiiniumid ehk korterelamud ja hotellid. Kui nad siis liiguvad hoopis läänekalda, lihtsalt jõuavad Californiasse. Kus sa siis igalühel, ütleme siis see hästi mitmekesine loodus, seal on jällegi rannik, seal näed, seal on kõrbed ja seal on see hiidsekvoiaad. Ja kui nad siis tulevad tagasi, hakkavad Hannes tulema ida poole tagasi, siis tegelikult jõuame sinnakanti, mis on minu lemmikpaik seal nimelt Uta osariigi lõunaosa ja Arizona osariigi põhja 200, samuti Nevada osariigi lõunaosa, seal on Colorado ja seal on New Mexico, aga tegelikult see kant, mis Ameerikas on kõige ilusam ja mis jumal tänatud, et seda ei ole veel avastatud. Sonny Ta lõunaosariigi lõunaosa, paljud inimesed on minu käest küsinud, kuidas me sinna juurtesse läheneda. Mormoonide osariik, see ei puuduta üldse sellesse. Mormoonid on seal Sootleksiitis, mis on jõuda põhjaosas, aga ma rõhutan, see on juut. Lõunaosas on looduslikult niivõrd fantastiline, niivõrd mitmekesine Navitrolla maalid, mis on justkui ka selline väga kummalise maastikuga. Navitrolla maastikud on viis korda nõrgemad võrreldes selle reaalsusega. Mis seal, mis seal juutas otsa vaatab, see on, see on niivõrd pööraseks kaunis, et ma olen öelnud, et kui kui ma vaid saaks ka mul elus mingeid muresid ei oleks, siis ma läheksin sinna elama. Matkaks seiklex seal aastate kaupa, seal on nii palju avastada ja seal on selline tohutu üksinduse, et sa oled tsivilisatsioonist ära lõigatud. See on, see on niivõrd mõnus tunne. Nii et sa oled pigem selline seljakoti ja matkasaabaste turist. Ja ma täitsa toetan seda mõtet, mida ütles maimets maimets Maimets, nüüd ei tule ta eesnimi meelde, vat see on, kui ajakirjanikul on palju infot, kui ta oli küllap Toivo ja Andre Andre meelde Postimehe endine kolleeg Toivo Maimets, ma kunagi tema käest küsisin, et kas ta tahab kuskil maailmas ringi ees, ütlesid, linnad enam ei tõmba, et lõppkokkuvõttes linnad ühesugused. Maimets ütles seda neetult tabavalt, et ma kujutlen ja nad on kõik ühesugused ja tegelikult Ameerikas ei ole nii palju linnu, mida vaadata, et kui te olete ära näinud New Yorgi Washingtoni olete käinud võib-olla ka bostonis, siis Los Angeles on juba selline suur küla, San Francisco muidugi linn, kus, kus kindlasti kõik peaks käima. Aga paljud sellised suurlinnad nagu fööniks? Noh, mis siin veel tuleb, Me meelde? No kasvõi gamma jaami ei ole mitte midagi erilist fööniks on üks Ameerika kõige mõttetumaid linnu, ometi seal Ameerika üks suuremaid linn, et jah, mina olen selline pigem seljakoti, võtan selga, lähen ja matkal avastan, seal on palju rohkem, kui käia, vaadata mingisuguseid maju. Majad on inimeste looming, see pole üldse põnev, lõbutseda kõik ühtemoodi, aga loodus, kui sa seda oskad tunnetada, see on ikkagi miljonite aastate jooksul vormitud ja sa mõtled, mida loodus on teinud süsteemideni. Inimene teeb, see on kärbsepesa ehitamine. Väärsusest ja sellest, et Tallinn võiks, võiks mitte tõmbekeskus olla ja Ameerika ühendriigid võiksid mitte nagu selline kuidas öelda, üleolev, ülbe tõmbekeskus olla, et maailm võiks olla hajutatum. Kas Ameerika inimesed on unipolaarse, et kas nad on ülbemad ja eneseteadlikumad, kas nad tunnetavad, et nad on ühe maailma riigi kodanikud ja seetõttu teistest veidi paremad? Ei tunneta, ma olen alati imestanud, et kuidas inimesed räägivad niiviisi, ameeriklased vaatavad nagu ülbelt eesti peale tegelikult üldse ei vaata jah, kuis ameeriklastega räägid, siis ega nad peale oma Ameerika mitte midagi ei tea. Ja kaks aastat tagasi ma käisin. Mis on siis lood Ameerikas, kus on Washingtoni Oregoni osariike, sõitsin seal ringi ja iga päev siis vähemalt kaks inimest küsis minu käest, et kus te olete nagu kõik ameeriklased tunnevad viisakalt huvi, nagu need välismaalased näevad. Ma ütlesin, et ma olen Eestist ja sain kahte sorti vastuseid. Üks vastase olijad. Ehk kus see asub, teine oli neurošeedasid. Kusjuures sellest kuulnud, et ja üks oli ainult üks inimene, kes siis oli kuulnud, kus Eesti õeldes, et mul ei ole vaja seletada, ma tean küll, kus Eesti on. Et ameeriklased, jah, on väga oma Ameerika-kesksed, aga samas ei ole nad mitte niiviisi. Mina olen ameeriklane, maal maailma targemaid jaan, kuidas asjatad, käed peavad käima, mis tegelikult teeb Ameerikas olemise ja viibimise hästi mõnusaks ja seda on rääkinud ka BNS-i pealik Anvar Samost, kes on teine suur Ameerika nii-öelda sõber ja minu teada on just see, et ameeriklastega räägid, siis nad on tõesti avatud, nendega on väga meeldiv vestide, saad nendega väga lihtsalt kontakti. Ei ole selliseid barjääre ja põdemisi ja mingisuguseid positsioon, et vot mina olen pintsaklipslased. Aga sina oled dressipükstes mees, et nad nendega on niivõrd meeldiv suhelda, nad viskavad Nalja, nad suhtuvad juba algusest peale sinusse hästi. Ka eurooplastena suheldes on nagu alati, nagu teatab, barjääre jäämist tuleb murda, see võtab tegelikult väga kaua aega. See teed sellises suhteliselt kramplikuks. Et just see Ameerika inimeste avatus, meeldivusi seal lihtsus on see, mis teeb nendega läbimiseni nii tohutult ergastavaks. No ma võin su sõnu kinnitada, ma ise küll ainult ühe korra Ameerika Ühendriikides käinud, aga mul ei kantsertset inimestest just täpselt samasugune mulje, aga me kuulame vahepeal siit veel ühe muusikapala. Jätkame jutusaadet Tartu stuudios on Priit Pullerits, saatekülaline Tallinnast, Marko Reikop, küsitleja rollis. Ajakirjandust süüdistatakse Eestis üha enam selles, et ajakirjandus ei kajasta reaalset tegelikkust, näitab asju hullemana. Keerab vinti üle. Päev on tihtipeale halvustav ja ebaõiglane, sa oled ise Tartu Ülikoolis ajakirjandusõppejõud, mis kaalutlustel noored inimesed vaatamata sellele väga meelsasti ajakirjandust ikkagi õppima tulevad? Ei saa ise ka aru, et mis neid inimesi siia ajakirjandusse tõmbab, aga tegelikult see pilt on ilmselt petlik, sellepärast et kui ma vaatan nende kümnete ja kümnete tudengite hulgas, kes koolipinki istuvad ja näiteks eelmine kevadsemester oli neid kusagil 80 90 ringis kirjas, siis ega need, kes ajakirjanikuks unistavad, saada, väga palju ei olegi, et hoopis rohkem on neid, kes tahavad saada PR esindajaks, ehk siis nii-öelda avalikkusega suhtlejate, eks, et see on pisut nagu kurb, sellepärast et no peategelane on siiski selline passiivne mutikene käskjalga ajakirjanik on siiski see, kes, kellel on võim ikkagi elu kujundada ja anda kirjasõna kaudu eetri kaudu siis võimalust seda elu paremaks paremaks teha. No see käib jutt sellisest valgest ajakirjandusest, kui me aga räägime meelelahutusajakirjandusest, kas seda on liiga palju Eestis ja kas see on ka see, mida, mida te ka sealsamas Tartu Ülikoolis valehäbita võite õpetada, et on olemas tõesti sinivalge ajakirjandus, on meelelahutus ja kollane ajakirjandus olemas ja mõlemad peavad võrdselt professionaalselt tööd. Jah, peavad küll võrdselt töötama. Ma olen tõesti ka seda meelt, et seda ka meelelahutusajakirjandust on liiga palju ja ikkagi, mis seal kõige sellisem, jõulisem meediumanni ikkagi televisioon, jätame siin interneti kõrvale, sest internetis on inimesel vähemasti suur valik, mida ta ise teeb ja mida ta vaatab. Aga kui me võtame Eesti telekanalid, siis tegelikult siin üks taoline meele lahutamine käibki. Ja kui me nüüd vaatame seda aega, mis inimestel jääb üle, siis meediat tarbimiseks on tööjärgne aeg tuleb õhtul koju siis ega seal väga palju sellist intellektuaalselt stimuleerivat ei ole, et üks telemäng üks 500000 või miljoni saamine käib tegelikult teise otsa. Ma saan aru, et inimestel on meelelahutust ka vaja, aga ja, aga see seda veidikene murelikuks, sest kui elu niiviisi meelelahutuslainele suuname, siis tegelikult me muudame inimesed elus passiivseks ja selline kodanikudimensioon, ma kardan, et võib jääda ühe nõrgemaks. Kuidas Postimehel lood on, oled sa 100 protsenti kindel, et Postimehes oma sellist tõsise ajakirjanduse joont jätkab, kuigi noh, eks ka Postimehes on pidanud sellele vastu tulema ja muutuma üha rohkem meelelahutus, likumaks. Ega see meelelahutuslikus kokkuvõttes tegelikult ju ei ole halb, et me võime ju asju teha väga valge kraaliselt, ära võta sealt värvilised pildid, me võime seal viia miinimumini infograafikuid ja avaldada ainult pikki, 6000 tähemärgilise 8000 tähemärgilisi esseesid, aga tulemus on see, et mitte keegi ei tee meid, ei loe. Selleks, et tegelikult inimesed saaksid, saaksid selle selle info kätte, siis on vaja inimene saada nii-öelda konksu otsa, on ta vaja saada meediat tarbima ja meediat Saisa tarbima teda panna, siis kui sa pakud talle ajakirjandust, mis tundub talle nagu see on keskkooli matemaatika riigieksamiülesanne, et sa pead ikkagi lähenema talle kergelt ja siis selle kergesousti sees viitada raskemate teemade juurde, et seda teed on läinud mitte ainult Postimees, vaid ka muu maailma ajakirjandus ja tuletame meelde, kui kui New York Times kusagil 15 aastat tagasi tegi oma esilehekülje värviliseks, siis peeti juba seda selliseks pühaduse teatamiseks. Noh, nüüd on nii New York Timesis kui Washington postis. Muretse aktsioonid, mis on pühendatud meelelahutusliku materjalile, näiteks Washington postis on selline sektsioon nagu, nagu stajail, kus on ka palju-palju rohkem igasugust kõmu ja klatši. Nimelt sellist kõmu klatsimis Postimehes paned niiviisi vaikselt ainult elu 24 E küljele siis seen võib rahulikult ka ikkagi selliste suurte väljaannete külgedel, võtame lahti International Herald Tribune, juuni ja siis me samuti näeme. Tal on iga päev, on selline nii-öelda. Prominentide kõmukülg on olemas, mitte kõmu külge, kõmuveerg kaks veergu jookseb seal ilusasti. No aga see ei viigi lõppkokkuvõttes sellele, et me alahindame oma meediatarbijat ja viib lõpuks selliste, nii et ma iga nädal on teada, millega tegeleb näiteks Eestis vähemalt korda, sinul ilmub mõni uudisnupp, millega strippar Marco tegeleb, Marco Tasane, millest ta mõtleb ja mida elustada? Jah, eile juhtusin lugema, mis selle TKV naise nimi nüüd iganes kaali postpass. Victoria Beckham, et tema laps oli pannud endale pähe jõuluvana mütsi ja siis oli uudise pilt sealjuures ja siis ma küll nii-öelda piltlikult haarasin endal kahe käega peast kinni, mõtlesin, issand jumal. Mis sellest kasu on, mis tähendus ja mis tähtsus sellel on. Aga siiski on olemas ju, kui me läheme kas või Postimehe ükstaskõik, millise teise võtame Päevalehe korralikule Internetileheküljele, siis on seal ikkagi sellised olulised uudised, on, on ikka need, millele kuulub see enamus platsist elu 24 siiski jookseb ainult Postimehes ühe veeru ülevalt alla. Praegu on meedial on rasked ajad ja seda aegade Belgia raskemaks ühelt poolt praegune finantskriis, mis nõuab tulude koomale tõmbamist, teiseks ka kulude koomale tõmbamist, teiseks siis loomulikult ka ajakirjanduse enda muutumine. Suured küsimärgid, mis on trükiajakirjanduse tuleviku koha peal, tekitavad väga suuri selliseid otsinguga vajadusi, aga keegi nüüd ei tea, kust otsida ja mida otsida, ehk milline see ülehomse päeva ajakirjandusvälja peaks nägema, kus kanalit pidi ta üldse meile tulema hakkab, on igasuguseid visioone, ajakirjandus üldse kaob ära interneti, on teised jälle, kes töötavad välja selliseid painduvaide kokkuvolditav vaid ekraan ja kus siis saab nii-öelda kuskilt wifi kaudu endale tõmmata selle värske ajalehe, nii et otsingud käivad igas suunas, me ei tea, kuhu see välja jõuab. Ja see selline ebakindlus ja mure homses muudab seda olukorda veelgi närvi, närvilisemaks ja paneb jällegi ajakirjandust omakorda tavainimene, ütleksin, tõmblema, mina ütleksin siis erinevaid variante. Katsed. Samas Postimehe tiraaž, möödunud nädalal jäi pilk peale, paberväljaandel mõtlen oli umbes 60000, nii et see on väga-väga hea, väga suur tiraaž, samas mitte mingisugust muudatust veel ei ole toimunud. Inimesed endiselt loevad paberile. Ja see on küll hea näitaja, sest kui me ikkagi vaatame, millised langused on toimunud kas või Põhjamaades, siis Eesti inimene on siin näidata seda, et me oleme neid ka papa Jansen liku hea traditsiooniga, ehk siis kirjasõna rahvas. Me oskame sellest lugu pidada ja tegelikult üldine selline arvamus on see, et kui ikkagi ajaleht kaade kui paberväljaanded kaovad, siis see on ka mingisugune märgsele rahva, vaimse tervise terviselangusest. Ta julgeksin siin küll otsati öelda, et senikaua, kuni Eesti inimesed tarbivad ajakirjandust tarbivaid just nii-öelda kätte võetavate silmadega loetavat ajakirjandust, seni on lootust, et kultuur, keel ja rahvas püsivad No ma lohutan sind sellega, et me ei istu ju kuskil mujal siin raadio stuudios ja ajame siin jutt ajamiseni raadiosurma surma on ennustatud juba 50 aastat tagasi, aga näed, vaatamata internetile, televisioonile, muule meediale ka raadio, endiselt eksisteerib puhumisel jutt meie saatel, hommikuti on umbes peaaegu 100000 kuulajat, et kõik toimib vaatamata vaatamata tormilisele muutusele. Tehnilises vääris mehembe. Sa olete, Sa oled ka suur spordihull sõna otseses mõttes võib sinu kohta niimoodi niimoodi oled sa täna oma esimese jooksuringi juba teinud, kuigi ma tean, et seal on põhiala vist on suusatamine siis ega siin Eestis suusatamisega on, on suhteliselt raske viimasel ajal tegeleda olnud. Jah, oli, on küll niiviisi eelmine talv, ma võtsin asja väga tõsiselt käsile ja eesmärk oli siis saada tartu patonile 101. seas koht ja võtsin endale kahe treeneri siis Eesti koondise treeneri Kalmer trammi, kes tegi mulle väga põhjalikud plaanid ja ja nagu vägal teaduslikult läbi mõeldud oli, see lähenemine ja mahud olid päris suured, et ma näiteks eelmine sügis kusagil oktoobri keskel küsisin Andrus Veerpalu käest, et Andrus, milline on sinuga, keskendu sellel sügisel, siis Veerpalu ütles, et kolm tundi suusarullidega ma võtsin järgmiseks endale, ütlesin, ahah ise teadsin, et vabandust, Andrus, aga ma olen teinud kolme ja poole tunnise rulli treeningu. Kõige sellised mahukamad nädalad olid 14 ja pool tundi, eelmine aasta ja vot selline suur suur pühendumus. Tõesti trennid lõppesid teinekord veerand pool 11 õhtul pärast tööd ja siis seda talve ei tule ja siis neid võistlusi ei tule ja see tõmbab motivatsiooni täiesti alla, nii et ma tunnen, et see aasta nagu ei ole hammas verel ja eile käisin sillaspordikaupluses siis alles nüüd panina suusakeppidele Need rullidega sõitmise teravikud otsa, siis küsisin seal poiste käest, et kas juba konkurendid kõvasti harjutavad, siis nemad ütlesid ka, et ei, et see eelmise aasta talvist paani sellise põõna, et enamiku võtad, praegu vaatab, kas lund tuleb või ei tule, et ilmselt alles siis hakatakse harjutama. Mis see on, siis on see sinu selline rahuldamatusse, et sul sportlase karjäär ei tekkinud, kuigi ma saan aru, et noorpõlves sa keskmaajooksjana vaid mailerina proovisid, et asjad tippsporti tungida nüüd 43 oled sa 43 aastane? Jah, 43 43 aastasena tõenäoliselt olümpial enam ei pääse. Jah, ei, ma ei proovinud tippsporti tungida Marko sugugi, et nii palju mul kainet mõistust peas. Kolm ja pool tundi trenni päevas, siis see ei ole küll enam tervisesportlane. See ei ole muidugi eelmine aasta oli, sellega oli, see oli väga tõsine pühendumus, aga kui sa mainid, et noorena tahtsin tippsportlaseks saada, siis unistada ju võib, aga reaalsena realistina ma andsin aru, et kus mu võimete piir jookseb. Aga jah, ilmselt on see motivatsioon selline, mis tagant utsitab praegu nooruse saavutamata. Ta jäänu, nüüd meeleheitlik katse seda rahul rahuldada või seda saavutada, rääkinud endiste tippsportlastega, kes on tipus ära käinud ja nendele ei ole enam sellist vajadust nüüd vanuigi hakata uuesti tõmblema. Nad ütlevad, et ma olen ära käinud, ma olen tipus olnud, aga mina ei ole seal olnud ja siis nüüd ma siis ilmselt meeleheitlikult enne, kui päris suur vanadest peale tuleb, siis püüan veel saavutada, et äkki midagi veel õnnestub saavutada ja see ei ole ainult minuga niiviisi, et tegelikult on see paljude meeste puhul nõnda, kes on rajal sporti teinud, siis tuli tööd, õpingud tulid vahele, võib olla, andeid ei olnud nii palju, aga see pisikese tahtmine, see võitlejahing jääb sisse ja see ikkagi otsib väljapääsu, seda ei saa endas maha suruda. Seda ei ole võimalik maha suruda. Kui sa hakkad seda endas maha suruma, siis sa tegelikult noh, nivelleerib nullide ennast vägistada ennast. No sa oled pigem seda tõstnud, sa oled selline pigem Peepi, pigem pidev võistlushimuline. Kas sinu selline kaevu vägikaikavedu Mikk, Mihkel Mardna, kes on siis Eesti koondise spordiast on nagu kestab, et kes, kes tuleb paremale tulemusele sel aastal Tartu maratonil? No nii, me sai jah, sügisel lepitud, et no vaatame, et kes keda lööb Tartu maratonil sellepärast et ma juba sügisel tundsin, et motivatsiooni nagu eriti ei ole, ega Mihkel Mardna ka ei ole keelatud väga kerge näpistada oma kümnete tegemiste kõrvalt, et noh, et siis vaatame vaikselt, kes siis keda võidab, aga ei tea, jälle on selline tunne, et ei tule mingisugust talve, see aasta. Mida see tähendab, miks selle kõige kõrval sa pead veel oma blogi, sul on suusk, punkt, blokk, spot, punkt, komm on oma blogi, mida sa pika järjekindlusega väga korralikult peal ma vaatasin seda väga kvaliteet ja seal on pildid vahel ja seal neid postitusi on üsna tihti. Miks kõigi, mille kuradi pärast seda veel teed, kui see ajakirjanduses töötajad, kus seda väljendust, võimalust niipalju kui seal on tegemist, nii palju, milleks sulle see veel? Esiteks, see on võimalus ennast motiveerida, sest kui sa seda ka ei teeks, siis on teinekord raske trenni minna, aga nüüd, kui sa tead, siis on mingisugune hulk seltsimehi, kes oma internetikülgedelt jälgivad ahah, mida Pullerits teeb, kuidas seis on. Teiseks see, et et blogi annab rohkem ajakirjanduslikud katsetamise võimalust, et siin ma saan proovida mängida stiilide lähenemisnurkadega, mis võib-olla sellises meistri ajakirjanduses tundus pisut jahmatav, ebakonventsionaalne ja kolmas tegur on siis see, et kui kogu ajakirjandus paistab liikuvat järjest rohkem intervjuu Läti suunas, siis peab endale aegsasti valmis seadma mingisuguse platvormi, et kui internetiplahvatus üks kord toimub, siis on mul näiteks võib-olla oma blogi põhjal mingisugune platvorm olemast, kus siis saaks edasi minna. No täna on pühapäev, kell saab kohe mõne minuti pärast 11, täpselt kaks minut on meil veel aega sinuga rääkida, et missugune see pühapäev sinu jaoks on, mida sa seal Tartus pühapäeval teed? No mõte oli, et võib-olla läheks prooviks siis teha esimese rullsuusatrenni, aga kindlasti ma siit stuudiost välja, muidugi kui naa on juba pilved üleval, tuul on metsik, ei tea, sest vast ei tule midagi välja. Kindlasti loen midagi ja me ei taha väga plaane ette teha, et see seab elu liigselt raamidesse, teinekord aga väikest sellist spontaansust vaja. Kena selline oli meie tänane jutusaade siin vikerraadios, aitäh, Priit Pullerits selle usutluse eest, nii et ameerika nimeline raamat on ilmunud, kes Ameerikasse tahab sõita, võib siit mõned targad näpunäited saata, millal sa ise kavatsed järgmine sats Ameerikasse põrutada? Ah ei, ei tea, millal saab kunagi ikka tahaks veel minna, et see on ka niiviisi, et ära tee kaugemaid plaane küll kõik õiged asjad tulevad õigel ajal ise. Aitäh kuulamast. Saate tegid Liivi Salumäe ja Marko Reikop.