Tere vikerraadio inimestele alanud saates ajame juttu isa ja pojaga, kelle jäljerada reedab, et käbi pole kännust kaugele kukkunud. Vähemalt mis muusikasse puutub võimalik, et Andres Oja on oma elus trummipulki kauem käes hoidnud kui nuga ja kahvlit mitte kombekus köögilaua taga puudulik oleks vaid aastaid. Krista mängijana on kogunenud soliidne hulk, sealhulgas vitamiiniga Venemaal. Aga nagu enamusel meist ei ole tagasilöögid ja keerdkäigud Andresele eluteel võõrad. Küsimus on, kuidas sellest kõigest läbi tulla ja terveks jääda. Andresega koos on saates poeg Paul, kelle nimi ja muusika eeskätt hiphop, tõutegi ja Henry kõrvitsaga arvestatava tähenduse omandanud järgmise põlvkonna jaoks. Me räägime ka muusikast, aga põhiliselt ikka kasvamisest ja kasvatamisest. Vestlust juhib Sten Teppan. Tere tulemast vikerraadiosse, Andres Oja. Tervist täna mitte saatejuhina, vaid saatekülalisena ja Andresega on kaasas poeg Paul. Rõõm näha. Tere ka selles raadiomajas, mitte otseselt külaline tänase saate kontekstis küll. Aga mees, kes satub toimetama siin paar korrust madalamal ehk raadio kahes kaunis sageli. Andres, ma tean, et Paul on sinu ainus poeg. Ma meelega alustan narrides, et kas sellega läks ka tegelikult hästi, et see ükski olemas on, võttes arvesse sel eluperioodil valitsenud elustiili, bändindust, reisimist mööda Venemaad ja nii edasi. Enam-vähem ta tõele vastab, järsku läheb? Tõepoolest, ma olin põhimõtteliselt kogu aeg ära sel ajal, kui Paul väike oli, eks see enam-vähem see bändi tegemisi ja, või bänditegemise muusikakollektiivis filharmoonia ansamblis mängimine enam-vähem niimoodi välja nägi, et kaks nädalat olid ära nädal kodus kaks nädalat ära, vahel oli ka pikemaid reise, nii et nii et jah, enam-vähem tahab ta sinna. Paul sündis juba siis tegelikult, kui ma juba olin filharmoonia artist ehk professionaalne muusik, siis aastal 1979. Paul, kuidas saama lapsepõlve, mäletad, küsin ma sissejuhatuseks, kas pigem oma ema lapsena ja isa oli selline pühapäevavisiitide tegija või lapselapsed, nagu jätavad asjad kuidagi rõõmsamatest toolides meelde, mis sest, et paps pidevalt ära oli, pigem ikkagi mäletan isa ka, aga ma ei ütleks küll, et see mingisugune mingi väga traagiline, pigem oli see selline põnev asi. Isa amet ja niimoodi, et, et see ei olnud küll kuidagimoodi. Mul on selline, et, et need ei, ei mäletaks lapsepõlvest üldse isaga. Mitte et sa selle saate kontekstis kõige olulisem oleks. Vihjan pealkirjale käbi ei kuku. Et laps oleks pidanud sama jäljerada käima, mida lapsevanem, mees, aga teie puhul on see suhteliselt niimoodi siiski läinud. Ütle Andres, kas kuidagi nimme püüdsid ka asju sättida niimoodi, et Paulis tekiks huvi muusika vastu või see kujunes sinust ja sinu tahtest sõltumata niimoodi? See on nii ja naa, võib selle kohta öelda, et tegelikult ma ei suunanud nii-öelda otseselt, ma ei ajanud teda, et ta peaks midagi kuulama, ta kuulas seda muusikat, sedasama muusikat, mida mina kuulasin ja see oli aeg, kui raadiot hästi palju kuulati. Raadio oli selline asi, siis oli Soovid, soovid, soovid, see saade hakkas peale ja ma mäletan, Paul laulis seal kõiki neid laule, sealt tulid populaarselt Ruja. Põhiliselt oli seal just see nii-öelda see Popperiaat ja muidugi neid plaate, mis mul kodus olid ja mida ma laenasin neid. Paul kuulas ka hästi, palju, seal oli igasugust Black Sabbatit, Skorpion, Sid, Led Zeppelini tippmööblit, need on kõik selle nii-öelda klassika roki ära kuulanud ja aga ma ei ma jahi käinud talle sugugi mitte peale seda, et ta peab seda kuulama, ta ise täiesti tahtlikutest, ta kuulas, istus ja kuulas minuga koos ja ja ma ei suunanud teda kuskile poole ja ta lapsepõlves ei hakka ta kunagi, laulis ta neid laule niimoodi, et tundus, et ta ei ole üldse mitte musikaalne, ta ei pea viisi. Aga näed, ei saanud väiksest lapsest aru, et ta laulis oma viisi oma sõnadega kõiki laule. Hakkasime seda rusikat ise komponeerima või muutma seda. Ja seetõttu jah, ma võib-olla isegi natuke kahetsen, aga tagantjärele, mis seal ikka kahetseda, nii väga, et ega seda kuidagi enam teisiti ei tee. Seda, et oleks võinud Tauli nüüd kuhugi muusikat õppima panna, aga, aga nagu ma ütlen, et tundus, et ta justkui ei pea viisi musikaalsus tal väga ei ole rütmide küll puhas trummidel mängis, seda talle meeldis talle üks väike trumm sellile, mida ta ikka mängis, kui ta laulis ja seetõttu jäi jazzmuusikakool, aga kuna ma ise käisin ka lapsepõlves muusikakoolis, siis ma mäletan ka seda sundlust ja seda kõike ma jätsin selle pooleli. Teismelise iseteadlikkus või selline isegi iseteadlik tobedus võiks öelda. Selle tõttu ma jätsin selle muusikakooli pooleli ja kuna ma teadsin, et ikkagi see on selline sunduslik ja seetõttu nii ta nii ta jäid, milline tohutu usk kõlab sinu isa jutustada sinu võimetesse, vähemalt seal kusagil alguseotsas, aga selle juurde me tuleme mingil hetkel tagasi. Andrese, kui me läheme ajas tagasi ja sa mõtled ennast lapsepõlve, siis missugused pildid, kuskohast ja kellega seoses kerkivad su silme ette? Ta on igasuguseid, ma olen siitsamast pärit lapsepõlv on Neid sabas televisioonimaja ja raadiomaja ümbruse ümbruses Pronksi tänaval, siis ta nägi hoopis teistsugune välja. Seal autosid sõitis nii harva mööda, et ma isegi ma mäletan, et ma millegipärast kirjutasin, see oli võib-olla lastel isegi selline huvi autode numbreid kirjutasin ülesse päeva jooksul sai pärast neli-viis tükki või võib-olla midagi sellist sellesarnast ja tõepoolest see oli hoopis teistsugune, selliseid puumaju hästi palju ja selline Oskar Lutsu tagahoovis selline miljöö oli ja hästi-hästi huvitav, põnev oli. Ja koolis ma käisin ka siinsamas, 20 esimeses keskkoolis ja ja siin ma hakkasin ka esimest bändi tegema, õigemini jah, nende kooli sõprade kaks esimest bändi tegema. Ja Ma pidin siia ka muusikaklassi minema. Ema viis mind muusikaklassi katsetele siia 20 esimesse keskkooli ja ma mäletan seda väga selgesti, et ma kodus laulsin kogu aeg, need mingid musikaalsus see oli ja sellepärast mind siia toodi. Aga põhjus, miks meid selles music klassi vastu ei võetud, oli see, et ma ei laulnud, seal pidi laulma ühe laulu. Aga mind ei olnud nii-öelda ette hoiatatud või ma ei teadnud seda, et ma pean laulma ja mida rohkem täiskasvanud hakkasid seal peale käima. Laula nüüd, et mingit laulu sa ikka poiss, vaata et näärivana Liisale jõulu näärivanal ikka midagi kingi saamiseks laulad ja mida rohkem nad mulle peale käisid, seda rohkem nii-öelda ma kinni läksin ja ei laulnud laulud lihtsalt ja kõik ja oligi siis öeldi, et vabandage väga, ma ei saa seda poissi siia vastu võtta, aga kui ma hiljem Narva maantee laste muusikakooli läksin, siis, siis ma teadsin, et peab laulmas sinna, sinna sisse sain. Mida su kodu endast kujutas, sul oli ju nõks vanem vend ees juba olemas, kas tema dikteeris selle koduse olukorra, kas temaga seoses hakkavad sinu käigud toimuma kuidagi tegelikult tegelikult mitte, jah, tema huvi muusika vastu või nii-öelda pillimängu vastu tegelikult isegi tulid natuke hiljem kui minul, kuigi ta on minust kaks aastat vanem. Meil oli üks kitarr kodus kapi otsas, meil oli suur tiibklaver maises kodus, mis oli täiesti totaalselt häälest ära ja aga miks sa kodus see oli, isa ostis selle millegipärast kusagilt mingi Azardiga ja ta lihtsalt leidis kusagilt see väga odav ja ostis selle millegipärast, kuidas ta sinna viiendale korrusele tassiti, ma ei tea. Ja minu meelest pärast visati sealt kuskilt rõduaknast alla hirmsa mürtsuga ja no kujutage ette, tiibklaver lendab viis korrust allapoole. Võib-olla ma mäletan seda valesti, aga aga see meil oli olemas ja seda ma kuidagi seal klimberdasin ka ja ja isa kinkis mulle mingiks sünnipäevaks, ma ei mäleta, kui vana ma olin, isegi viiuli, nii et isa lootis, et minust saab viiuliõpilane. Seda minust muidugi ei saanud, aga isa paraku ei jõudnudki minu nii-öelda suureks kasvamist ära näha, sest ta suri. Ma olin üsna väike, kuidas oli Viieaastane oma vanemate kohta, kas neil oli muusikaline taust, sa ütlesid, et sa juba ise laulsid varakult kodus ja ja tavaliselt keskkond kuidagi soodustab seda, et oli see olemas ja oli isa oli kontserti ooperilaulja hättusest väga halva aja peale oli teine maailmasõda ja tänu sellele, et ta siin kusagil sakslastele laulmas käis, teise maailmasõja ajal Tallinnas ja mujalgi mudel, need dokumendid siiamaani alles taus, passid, mis tal olid kuhugi kirikusse laulma minna, andis kirikukontserte. Tänu sellele siis muidugi tagasi tulnud nõukogude võim tal enam väga palju laulda ei lasknud ja sellega tema sisselaulmise karjäär lõppes ka, ta oli ikka koolitatud kontserti ooperilaulja, ema laulis ka kooris, nii et muusikat oli meie perekonnas palju ja emapoolne vanaisa oli, oli siis ka bajaani mängijad, olid ka siis nii-öelda küla pillimees, võiks öelda, et küla tantsupidudel siis kusagil seal esimese Eesti vabariigi ajal ta mängis, nii et et meil seda, seda järjepidevust üsna üsna pikk. Muusikaliselt ma seda, et sinust ja sinu vanemast vennast Vaivarast mõlemast muusik sai seda vähegi silmad lahti ja kõrvad lahti ringi käivad, inimesed teavad, aga kes teid üles kasvatas, kui te varakult isata jäitata, kas te olite oletegi nii-öelda ema lapsed või oli toona veel see aeg, kus veel omakorda eelmine põlvkond ka kuidagi asjade käiku sekuse? Suurelt jaolt me olime ikka ema, lapsed ja vanaema ka, et me olime kõik suved ja koolivaheajad, olime Järvamaal siis tolleaegses Paide rajooni seal vanaema juures ja, ja seal oli veel veel, siis oli kaks tädipoega ka, nii et vanaema ees tõesti müts maha, nii palju kui neid müts üldse on, et ta neli siis lapselast, poissi, teismelist või isegi veel väiksemad, seal suutis neid kantseldada hommikul kõik ära toita. Ta. Aga sellest me muidugi tegime seal igasuguseid maatöid, mida seal vaja oli seal aias põllu peal isegi kartuleid võtta, kartuleid panna, puid saagida, puid lõhkuda. Kõiki me tegime, aga, aga vanaemaga teiega jah, väga suur osa meie kasvatada, sest et päris linnapoisiks sind lugeda ei saa. Ei, ma olen küll Tallinnas sündinud ja Tallinnas põhimõtteliselt üles kasvanud, aga ütleme lapsepõlvest ma olin väga suure osa, suved, ma olin küll ühe Suwem olin pioneerilaagris, kus mulle absoluutselt ei meeldinud, see oli minu jaoks täiesti õudne kogemus pärast esimest kassi. Aga ülejäänud suled, ma olin jah, maal vanaema juures. No räägime sellest linnaelust kõigepealt, et põnevamaid asju oli passide akna peal ja autonumbreid üles kirjutada, aga mis sa veel tegid, mäletad sa poisikesepõlvest neidsamu hoovesin, oli lihtne tegevust leida ja, ja ma ei tea, kui räägitakse linnast linnas kasvamisest, siis millegipärast läheb see on ilmselt minu probleem, mõte kohe selle peale, et siin on võimalik ikkagi noh, korraldada, siin juhtus igasuguseid asju, jah, siin oli neid sopi asju oli nii tohutult, seal on palju ja siinse õigest luuremänge mängitud ja, ja, ja muid selliseid asju ja ma mäletan, et see vanalinn, mis oli ka ju ääretult huvitav ikkagi tol ajal, et see vanalinna avastamine jäi kuidagi hoopis mingisuguse kaugele, et see vanalinn tundus sedavõrd, kuigi ta on siinsamas lähedal praeguses mõttes, siis ta tundus kuidagi nii tohutult kaugele lähevad mulle väikese lapse heaks või lapsepõlvega, isegi teismelise jaoks on see vahemaad on muidugi palju pikemad ja suuremad ja kõik tundub suurem olevat ja sa olid Aivari kontserdil ta või? Me olime kahekesi, saime tegelikult väga hästi hakkama hakkama iseenesest. Nii et me olime üsna iseseisvad juba jah, nii-öelda üsna väikesest peale, siis tema pidi tööl käima, Dali apteeker töötas Kadrioru apteegis, nii et jah, me oleme üsna üsna iseseisvad, üsna tublid, juba üsna varakult. Tublid, mida sa selle all mõistad? Ma mõistan, kas või seda, et näiteks me käisime poes, olime, mäletan, üsna väikesed, võiks naljakas lugu meelde küll. Üks suvi oli, värsked kurgid oleksid kolm kopikat kilo kolm kopikat trammipiletitele sel ajal Aivarile väga maitsesid kurgid, ma arvan, et ta võis olla selline kümneaastane või kusagil niimoodi tõstis viis kilo oleid kurkidele 15 kopikat, selline müntolendasi viis kilo, mis siiski loob värskeid kurke, need olid need lühikesed kurgid, mitte pikad. Ämbritäis on, põhiliselt silmapesukausitäis, on ütleme selline suur suur kausitäis oli neid kurke ja mina sõin kaks ütleme kolm kurki, Aivar sai viis-kuus kurki, see tähendab seda, et see kausitäis kauss endiselt kurke täis. Ja, ja siis ma mõtlesin, et mis nendega teha ja pidime maale sõitma, et sa ei ole seda, võtame maale kaasa, võtsid hull oled või? Kurgi uputanud. Lõpuks vist sained kuidagi, ema tegi lõpuks vist Aburtideks kuidagimoodi. Selliseid tempe sai tehtud ja ja ma käisin poes, käisime, tõime endale süüa, siis olid sellised kulinaaria, kauplused, mida praegusel ajal ei ole siis seal sööklat juures näiteks kulinaariakauplus sealt sai siis sellise väikese keedupotiga, pandi sinna kaks praadi, võtsid selle, tulid koju, panid taldrikute peale ja sõid ja ise tegime, praadisin muna. Kui sa niimoodi praegu distantsilt vaatad ja mõtled tagasi sündmustele, siis kui suurt trauma sulle see oli, see, et isani varal oleks? Ma ei oska seda öelda kindlasti seal mind väga palju mõjutanud, aga ma olen selle peale väga palju mõelnud, aga ma ei oska seda tagantjärele niimoodi hinnata, aga ma arvan, et see on mõjutanud mind väga palju. Muttis kuidagi, mis arvad sind ema suhtes nii-öelda hoolsamaks või paremaks lapseks? Teismelisena abil ette? Ma ei taha sellest väga pikalt rääkida, aga teismelisena ma olin ikka paras, mitte just musterlaps hakkasid käest ära minema. Sattusite elutuulte kätte? No öeldakse seda, et sattus halba seltskonda, aga selle peale ka enda jaoks selgeks teinud, et sellist asja ei ole, et keegi sattusin halba seltskonda, halba seltskonda, minnakse, seda otsitakse. Kui sa ütled, et Sa ei olnud musterlaps, siis sa võiks ikkagi veidi laiendada, mida sa silmas pead, mis see seltskond tegi, kas te tegite pättusi või lihtsalt kestel laaberdamas linnas või? See on nagu minu rikutuse tasemel praegu, mida ma suudan välja mõelda. Aga see oli selline poistega, nii nagu ta tol ajal oli, eks seal ikka pättusi tehtud suitsetatud alkoholi, tarvitatud, kusagil kakeldi, mina kui selline väiksemad Ta kasvab, mina nendes kaklustes väga suurt ei osalenud, aga ka seal teised ikka sel ajal oli jah, neid vastasseise üsna palju tuli ette ja kesklinnas siin ja igal pool, nii et oli neid kaklusi ja oli seal keegi käis kindlasti kusagil vargil, ma tean, mingeid juhtumeid oli, et jah, selline paras, paras kaabakate kamp oli. Miilitsaautot muutusid ka sellele seltskonnale tuttavaks, muutusid, muutusid mind isegi miilitsasse viidud ja küll ma ei, ma ei teinud mitte midagi selles mõttes, aga kuna mingisugune kamp vali, kedagi seal peksti, ma tean, mida mina isegi pealt ei näinud, ju kogu aeg 24 tundi koos ei olnud ja siis mind sinna Kadriorgu miilitsasse viidi küll mingit tunnistust kirjutanud, aga mul ei olnud seal suurt midagi kirjutada, midagi rääkida, kuna mina seda sündmust pealt ei näinud. Ma urgitseda edasi. Kas sa mäletad, miks see sulle nagu tähtis oli? Kas see oligi selline kampa kuulumise emotsioone, vaim? Põnevuse, mis sind kannustas, et selles seltskonnas ringi liikuda? Odavaim on jah muidugi oluline ja miks ma praegusel ajal bändis nägin seal samasugune kambavaim seal ikka kuidagi kuidagi midagi, sa otsid, midagi on järelikult puudu. Ja siis kusagilt kusagilt sa leiad, et räägitakse, et inimesel ju siis kodus jääb millestki puudu, kui kui hakatakse seda kampa otsima just nimelt ma räägin, et sinna ei satuta siin seda. Vähemalt minu arvamuse kohaselt seda otsitakse, võtsin ta sinna nii-öelda minnakse üsna. Kas teadlikult, aga alateadlikult kindlasti. Kui sa praegu mõtlete, kas sa tulid terve nahaga kokkuvõttes sellest kõigest läbi või tulin ja mis sind jalgadega maa peale tõi? Nõukogude armee tuleb välja, et sellel on ka positiivseid momente, minu jaoks kindlasti oli, sest kui ma nõukogude armees tuli tagasi sellest kambast kas need pooled, aga, aga mingi hulk oli igal juhul kas juba kinni pandud või tähendab sind vanglasse kas juba või oli sinna minemas või olid nad seal mingi tingimisi pääsenud, aga seal aga juba jah, oli seal üsna karmid asjad olid seal toimunust. Kuidas sinu ja su ema suhetele mõjus, sa keeruline periood enne armeesse minekut halvasti? Ema ei vaadanud hästi, sellele ei vaadanud, aga ta oli, ma peaks ütlema ikkagi üsna andestav. Ja kas need mõistev, aga kuidagi ikkagi seda mõistis ja ta sai ilmselt aru sellest, et tal ei ole aega tegeleda sellise teismelise poisiprobleemidega. Ja kindlasti päästis mind ka see muusika ja see bändi tegemine kindlasti see hoidis mind väga paljudest pahandustest eemal, kuidas sa läbi kooli tulid? Siinsamas, 20 esimeses. Sellega ma sain isegi veel enam-vähem üsna hästi hakkama. Seal ei tulnud tagasilööke väljaspool kooli toimuva tõttu. Ei tulnud. Huvitav oli see jah, meil oli selline klass, kus oli niinimetatud pätiklass oli veel kuhu sina pedagoogid, tegelikult ma hiljem rääkinud, väitnud, et seda ei tehtud, niimoodi ei olnud mingeid teadlikke hariduspoliitika, et kõik kaabakad pannakse ühte klassi kokku, et siis teistes neis vähem oleksid, surutakse lihtsalt, et oleks üks klassiline. Minule siiski tundub, et siin niimoodi oli ja niimoodi tehti, aga sellel võib-olla oskab mingi haridustegelane paremini vastata, aga aga mina kuidagi sattusin mitte esimesest klassist Aid mingist ajast hakkas tulema need istuma ja, ja, ja sellised ma tea teistest koolidest välja langenud sealt muusikaklassist ja inglise keele klassist, mis siin olid 20 esimeses koolis välja langenud Te, kõik tulid millegipärast just meie klassimite teistesse klassidesse. Et jah, selline klass meil oli, aga aga kuidagi koolis ja ma ei tea, mina ei mäleta, et ma ühtegi käskkiri oleks kunagi saanud, siin saad igasuguste tühiste asjade pärast, padi teadetetahvlile käskkiri välja, aga aga meie klassist minu meelest ei saanud mitte keegi mingeid käskkirja seal yldse, ilmselt löödi käega meie peale, et need on, need on nagunii lootusetud pätid lähevad kolooniasse. Et nendel nagunii mingist elu ees ei ole. Kas sa õppimise pärast muretsesid, kas sind huvitasid, mis hinded sul päevikus on ei huvitanud, ei huvita siin esimest korda, kusjuures kui ma kuulan ikka nii konkreetselt, et keegi siin saates ütleb, et teda tõesti ei huvitanud, see oli sel ajal, kui haridusharidust ei väärtustatud, absoluutselt mitte see, kas sa oled nelja klassi haridusega või sa oled keskkooliharidusega kõrgharidusega. Suurt rolli ei mänginud, ma tahan ja näiteema Tartu Ülikooli lõpetanud apteeker. Tema palk oli 60 rubla millegagi. Samas nelja klassi haridusega kombainer võis teenida 400 rubla kuus rohkem isegi sel suvisel või augustikuisel viljakoristusperioodil. Palun väga, millest me siis räägime hariduse väärtustamisest, kus sa motivatsioon, kus on see motivatsioon, minna kooli ja õppida seal mingi amet endale selgeks? Tema ikka proovis aeg-ajalt kuidagi vaimu tõsta, kindlasti proovis muidugi, proovis oli hane selga vesi. Kas vend oli sinuga võrreldes eeskujulikum, tema oli väga tubli, tema ikka jõudis ülikooli välja, tema käis, ta ei lõpetanud kellaga, siis praegune Tallinna tehnikaülikool siis Tallinna polütehniline instituut oli sel ajal TPI, seda nimetati, tema ei proovinud nooremat veli kuidagi sellest mülkast välja sikutada. Hei. Sa oled nii lootusetu? Ei olnud lootusetu, kohe kindlasti mitte, ei ole, seda ma ei saaks kuidagimoodi öelda, sest ma hakkasin juba. Mul sai sel aastal 45 aastat esimest korda nii-öelda muusikuna laval käimisest, ma mäletan väga hästi, see oli aastal 1973 kaheksandal märtsil Tallinna pioneeride palee, praegune, siis Kanuti aia noortemaja seal esimest korda laval, ma olin siis veel 14 aastane isegi viis, teistel. Kurss oli siis selleks ajaks sinu jaoks juba selge, ma mõtlen, kas see ka kuidagi tekitas olukorra, et sa väga ei muretsenud mis iganes aine pärast koolis, kui sa teadsid, et kutsumus on pillid ja lava 14 aastaselt, 15 aastaselt ilmselt ei tea seda keegi veel. Arvad, et ei tea, ma arvan, et ei tea, ma arvan, mina vähemalt küll ei mõtelnud selle peale, et nii, nüüd on selge järgmised 50 aastat ma tean, millega ma tegelen. Kohe kindlasti mitte. Ja ma ei usu, et vaevalt ükski 15 aastane niimoodi mõtleb, aga mis need huvitas? Huvitasinud veel miski peale muusika või pillimängu. Kas sul üldse mõtteid oli, ma mõtlen, et ühel hetkel tõmmatakse nõukaarmeesse ära, eks eeldame, et ikkagi plaan on sealt tagasi tulla, et mis saab kujutasite ette. Või ütleme ausalt öeldes küll päris hästi, aga see muusika oli ikkagi, see vallutas mind ikka päris päris pööraselt, tahaks ütleva üsna väikesest, nii kaua kui ma ennast mäletan, nii kaua ma seda muusikat olen kuulanud ja kas teadlikult või mitte, aga mulle tohutult igal juhul avaldas muusika muljet ja ma mäletan, biitleid kuulasin, see ei ole tegelikult isegi minu generatsiooni muusika biitlus, aga võib-olla oligi hea, et see nõukogude aegne nii-öelda raudne eesriie hoidis natuke kinni seda, et neile jõudis mõningase hilinemisega ja ja ma mäletan biitlusi, see virutas mulle nagu mingisuguse nuiaga, et mingit taju uksed ta igal juhul ja aknad lõi pärani lahti minu jaoks ja ja teine, keda ma mäletan siit eestist minu jaoks täiesti võrdne sellega, mida tegi maailmas biitlastegi Eestis sedasama Jaak Joala. Kui ma esimest korda Jaak Joalat kuulsin televiisorist nägin, siis minu jaoks oli nüüd lõpuks ometigi tuli midagi seda, mida ma olen oodanud terve oma lühikese, sel ajal veel lühikese eluga, see oli sellest ajast saadik absoluut täielik Jaak Joala fänn. Kuidas Andres sa nõukogude armeest läbi tulid? Mida see koht sinu jaoks endast kujutas? Paradiisi on kindlasti palju öeldud, aga ma mäletan, kui me sinna jõudsime, Murmanski oblast. Apatiiti linn, selline koht üsna kaugel, suhteliselt kaugel siit Eestimaast siis meile väravas hõigati, kui me sealt sisse marssisime, nii-öelda värsked sõdurid teevad sõdulidki veel vaid vaid nii-öelda sõjaväkke kutsutud, siis meile öeldi. Tere tulemast kuningliku väeossa, siis ma mõtlesin lihtsalt paganat kuninglikust päevaselt. Tahtsin, räägivad. Tegemist oli töö Patiga, mida üldjuhul Nõukogude armees peeti selleks kõige madalamaks või selliseks, kõige kehvemaks. Aga seal oli kuidagi päris huvitav oli see, et seal oli tohutult palju eestlasi, seal oli eestimeelne, alampolkovnik oli selle väeosa Komandör. Tema oli siin Eestis elanud mingitel aegadel ja olnud siin mingi sõjalise õpetaja ja kuna tegemist oli töö Patiga helistas eestlasi, ta põhjendas seda sellega, et eestlased on töökad ja tublid ja tulevad, et siia mitte logelema mingi jamaga tegelema, vaid tulevad siia ja saavad raha teenida ja raha seal teenisid, kes viitsis rohkem tööd teha päris tublisti, mõni isegi kahe aasta peale seal üle 1000 rubla sai pärast kokkuvõttes kui ta koju hakkas minema raha, mis on ju väga arvestatav ühe noore inimese jaoks raha ja ma mäletan, et seal oli 400 ajateenijat ja parimal ajal oli seal ligi 100 eestlast. Nendest et võiks öelda, et Eesti võim oli seal ja seal oli orkester ja mina sattusin kohe orkestrisse mängima mitte sattusin, vaid kutsuti, küsiti, et kes oskab pilli mängida, ma panin, kohe öeldi samme ette, ma võin kui kolm sammu, et see oli kõva valuuta, pillimängu oskus, eks seal oli üldse sõjaväes olles Nõukogude armees. Ma ei tea, kuidas praegu Eesti kaitseväe seal, aga, aga nõukogude armees oli see, et kui sa midagi oskasid, üldjuhul kaheksateistaastane ju see oli siis selline üsna tavaline sõjaväkke võtmise vanus oli kaheksateistaastane veel mingit ametit tal ei olnud, mingeid oskusi. Olid väga hea, kui sa olid sportlane, oli trennis käinud, teinud midagi, see oli väga kõva sõna autojuhiload, kui seal oli 18 aastaselt juba olemas, see oli väga hea ka mingisuguseid muuteid, muusikalised oskused või mingid muud sellised ka oli väga jälle pluss see tähendab seda, et sa sattusid kuskile nii-öelda natuke paremasse seltskonda. Ja sinuga nii läks. Jah, nii läks suhteliselt valutu aeg suhteliselt valutatakse sel ajal kui teised jalad öelda, Willi marssisid seal igasuguseid neid rividrilli tehes. See aeg, meie harjutasime seal pasulat mängida seal oma soojas toas ja peal kõige Murmanski oblast seal talvel ikka peaaegu 40 kraadi külma kogu aeg üle 30 kas midagi erakordselt totrat sellest ajast ka meelde tuletad, mis, mis ei taha kuidagi ära ununeda, et kogu see süsteem on olnud ju ikkagi veidrusi servast servani täis, et kas mõni niisugustest asjadest kummitab sind hiljem, mida sa seal nägid või terve mõistus tõrgub vastu võtmast? Lõks näiteks üks näide oli see, kuidas me meid viidi. Lumine, ikkagi kant oli seal see Murmanski oblast tund oli palju, sinna oli ehitatud siis loomalaut ja lastud täis sadada ja siis ehitati katus peale ja siis äkki avastati, et kuidas me nüüd selle lume siit välja saada ja see oli lumi oli tohutult kõrge, kui seal oli enne seda proovitud mingistki mingisuguste soojapuhurit. Ega ma ei tea, millega veel. Aga siis viimase võimalusena Nõukogude sõdur, odav tööjõud kutsuti siis sinna seda tund akendest välja loopima. Aga seal oli vaja kõigepealt keskelt akna poole, siis veel akna poole ja siis aknast välja. Loopisime tund aknast välja, nii kaua, kuni ta hakkas juba sealt väljast uuesti tagasi sisse tulema, et nii palju oli seal juba üle akende servad ja kerkis ja siis oli ka, ainult oli murdosa lumest oli siis meil välja visatud akendest nii-öelda ehitusjärgus olev loomalaut jäi meist samamoodi lund täis, mis tast lõpuks sai, ma ei tea, kuna seal olid nii väikesed aknad, siis päike, mis seal suvel ikkagi paistis, soe oli ka, seda sealt väga sisse ei paistnud, nii et ma kujutan ette, võttis ikka oma viis suvegi, kuni see lumi sealt ühe korra ära sulas. Nii et see oli üks selliseid täielik tobedus, millest täiesti võimatu aru saada, miks niimoodi tehti? Üks hetk, Andres oli sinu elus, kui sündis Paul. See oli 79. aasta ja ma mäletan väga hästi mäel Hiiumaal. Mängisin sel ajal just olin aprillikuus liitunud või õigemini läinud Vello Orumetsaansamblisse hertsi ja mis oli siis lühend Eesti riikliku filharmoonia instrumentaalansambel, mängisin seal trumme ja, ja suviti oli, oli veel selline Saaremaa ja Hiiumaatuur, sel ajal seda nimetatud tuuriks, seda nimetasite reisiks, aga põhimõtteliselt praeguse aja mõistusele tuurja. Jah, sel päeval justkui Paul sündis, siis meie olime Hiiumaal. Sa oled noormees, noormees, hästi, noormees, 21 aastane. Päris lapsi ohtu võiks öelda. Paul, sinu esimesed lapsepõlve mälestused, mida sa arvad end mäletavad, kes või mis silme eest läbi jookseb? Ma arvan, et mingisugune selline suvine kalamaja elasime kalamajas vanemad elavad siiamaani sealsamas. Meil oli üks selline kassetimängija, kus oli üks selline roosaga selgu peale Rainbow kirjutatud ja seal oli see Reinboucindžuubingaan lugu, mis oli, mis ilmselt üks üks esimesi lugusid neid lugusid on tegelikult, mis mul seostuvad kuidagi, nagu selliste esimeste mälestustega on. Üks lugu oli Edi granti, elektrik, häbeni ju, mis, ma ei tea, kus kohast võis tulla, aga, aga kuidagi see lugu mul on nagu seostub mingite esimeste selliste lapsepõlve mälestustega kes seda Women in love laulab, Barbaras raisanud, sest vot see lugu mul mul on, on kuidagi selline sellest ajast ja siis see samase Reinbok. Seda lugu sai keritud niimoodi kogu aeg alguses see kassett, mille ta sellise oli selline roosa vene kassett, mingisugune kohut. Ma kujutan ette, et see kvaliteet võis olla päris päris halb, aga seda sai kuulatud. Muidugi päris sümboolne, et sinu mälu algabki kuidagi lauludest kassetiga erimisest, mul on alati kuidagi nagu see asi, et, et mingisuguseid eluetapid seostavad alati mingite lugudega mis siis, nagu antud hetkel on, on mänginud kuskil või, või niimoodi, et proovime inimeste kaudu, kui sa isale mõtled, siis mis hetkest ta sulle meenub? Ma arvan, et, et see, et kui käis seal esinemistel, siis oli, oli see, et alati tõi midagi ja sa pidid Venemaareis ilmselt olemuses, mida siit Eestist ikka vist käisid kuskil kuskil lausa kuskil Saksamaal ka? Ida-Saksamaal jah, see oli 82. aastal, jah, ta oli jah mänguasjade poetid ikka läbi käima seal ja jah, kuigi sel ajal oli selline nii-öelda standardid kõik siis ikkagi seal Venemaal kusagil seal mingisuguseid erinevaid asju, poli ja midagi ma ikka igalt reisilt pidin tooma, sest Venemaal oli selles mõttes, et mind võeti ka siis mingi hetk juba kaasa ka. Mäletan, et ma olin vist äkki viie-kuuene kuue või Sainust kuus. Et siis ma käisin esimest korda, käisin Venemaal kaasas, mis oli, reis oli siis niimoodi, et algas siis Moskva lennujaamast. Ivanova, mingi linn jah, mis ei olnud, mis küll väga muljetavaldav ei olnud. Ja, ja siis sotsi, mis jällegi oli nagu täiesti teine maailm kõigi oma palmide ja nende selliste uhkete suurte hotellidega, mis seal olid. Ma arvan, et võib-olla need tänapäeva mõistes ei ole uhked, aga too hetk tundusid küll põnevam, oli see kõik see elu seal või sellesama põneva elu peale mõelda, siis tundub see ebaloogiline, et üks laps võetakse sellisele ringreisile kaasa. Ta tundub küll jah, aga filharmoonia oli, selles mõttes oleks hästi tore pasutas, et juba sealsamas reisid, mida ansamblitele pakuti, kõik ansamblid käisid nendel see oli mingil määral selline filharmooniapoolne kingitus ansamblit telerasketes tingimustes, tavaliselt seal kusagil Murmanski oblastis, kus oli külm kusagil seal Kaug-Idas ja seal käidi talveperioodil, ütleme seal Põhja-Venemaal kusagil seal, aga siis nii-öelda suvepikenduseks, kas siis kevadel või sügisel siis saadet kusagile sinna lõunakanti, sotsi ja Sotšis oli tavaliselt üks kontsert oli õhtul, mis tähendas seda, et terve päev oli vaba ja see siis tähendas seda. Et enam-vähem sellist puhkust mingil määral, kuna üks kontsert, see oli üsna tavaline, tavaliselt oli 23 kontserti ja see oli ka selline tööpäev, aga ühega see oli selline hästi lihtne ja ja võimaldati ka kaasa võtta keegi ja mina võtsin siis Pauli kaasa, oletasin, et näe, Ta oli käinud ühe korra enne ka selliseid Tartus oli kipoliina šõud, me tegime vitamiini ajal seda ohtudeks polnud, et mõisameeste laager on maani täis ja laps kuue aastane, kaob kuhugi ära, et see ei olnud alati niimoodi ei olnud, vitamiine, oli selles mõttes säsi dominaadilid üsna karske ansambel, seal seda alkoholiprobleemi nii väga ei olnud ja ma arvan, et see alkoholiprobleem üldse nende Fila bändide pool on pisut selline ülepingutatud võib-olla natukene üleforsseeritud teema, et ega see, kes oleks jõudnud, see kolm kontserti päevas, ära kogu aeg joodi seada. Ise hakkan mõtlema selle peale kolm pooleteisttunnist kontserti teha päevas või kaks. Pluss on siis ettevalmistusaeg ja ma arvan, et see füüsiliselt inimesed murduksid selle peale, et kui nad kogu aeg juua täis oleks pudel viina sees oleks Paule sinu ema, mis olukorras tema sulle lapsepõlvest meelde tuleb, ema emad, tõsi, aga veel, mis tema missioon siis oli ka kaasa arvatud ajal, kui isa ära oli? Ma pakun, et äkki mind kasvatada siin ja sa mäletad laadeti ja muidugi mäletan selles mõttes, et ma ei oska sellest mingisuguseid näiteid tuua või, või, või, või milline see kasvatus oli, aga ma arvan, et pigem ikkagi mitte selline karm kasvatus oleks. Ja noh, ma loodan, et ma ei olnud nagu väga nagu selline halb laps ka, keda siis pea peaks karmilt kasvatama, et selline väga nagu helged mälestused on mul oma lapsepõlvega seoses, et mis kalamaja poistele, sina nende hulgas pinget pakkus võtleid Kalamäe poiss oli ka nagu hästi erinevaid, et, et ma mäletan, et mul oli üks, üks üks lapsepõlvesõber, kellega me, kellega me tegime ka kohe hakkasime nagu väga varakult mingisugust bändi tegema. Akustiline kitarr ja siis trummipulkadega diivanipadi, et ei sattunud pahale teele. Kas sa mäletad, et sa oleks ema või siis isa millegagi tõsiselt kurjaks ajanud? No kindlasti koolis olin, ma olin selline raske laps, sellepärast et ma segasin, segasin tunnis korda ja selline ajasin tähelepanu või et kuidagi kuidagi vist oli vaja esineda või, või mingisugune see nalja pigem noh, nalja see ei olnud nagu kunagi pahatahtlik või mingisugune selline asi, aga see pigem jah, ma arvan, et võib-olla tõesti jah, seal mingisugune tähelepanu vajadus on see esinemisega seotud, et kes teab, aga ma arvan, et mul nagu kodus peavad ka piisavalt tähelepanu, et et ma ei teagi, kuskohast see tuli, võib-olla seda siis oli lihtsalt üleliia palju. Üks asi, mida ma mäletan, oli see, et Paulil olid jah, kooli päevikus olid märkused, Paul segab pidevalt tundi, Paul segab pidevalt tundi ja üks asi oli see, et ta kuidagi haaras seda asja lihtsamalt hakkasime üsna varakult, kui vana sa olid, kui sa lugema hakkasid, ise nelja-viieaastane ja viieaastane kindlasti viie aastaselt, sa lugesid siis Sotšis olime kuue aastane, siis sa lugesid juba kääbikut seal. Jajaa, mis ei ole sugugi mitte lihtne lihtne. Selle tõttu, et tal oli jah, igavesel tundides, et tal oli kuidagi mingid asjad olid juba selgelt, kui teised alles õppisid seal teised suurt tähte hakkasid joonistama, siis tema ei oska juba lugeda ja kirjutada jalutama, aga millest sa tulid, ei saanud ometi sinu teene olla, kas sa käisid nädalate kaupa ära-Venemaal, seda ma mäletan hästi, kuidas lugema. Lugemise asi oli see, et nutika raamatut ette nagu noh, nagu lastele loeta väga tahtis. Emasid aeg mõlemad lugesid ja siis mingi hetk oli, oli, oli vist selline olukord, et, et ma nagu käisime, Te olete, tahan veel lugemist, lõpuks siis keegi neist ütles, et noh, et kui sa tahad nii väga teada saada, et mis seal raamatus edasi juhtub, et hakka ise lugema. Ma võtsingi selle raamatu ja vihaga siis hakkasin, hakkasin sealt otsast, siis ma käisin, küsisin mingisuguseid sõnu ja et lihtsalt iseendale oli huvi selle, selle raamatu, mis raamatus juhtub, too aeg ei olnud telekast väga palju midagi tulnud ja, ja raamatuid oligi selline ainuke ainuke meelelahutus, mis masti mees oli väikse poisina väga tubli ja lapseline, tõepoolest mina ei mäleta üldse mingisuguseid peale nende, ma räägin nende koolimärkustes mingit mingit jama oleks temaga olnud ja s sotsi seal iga päev mõnda aega tagasi ma ei olnud ühtki meelest, ma küsisin, et et mida sa siis tegid sel ajal, kui meie kontsert, tantsijaid meil oli poolteist tundi kontsert, et kus sa siis olid seal lava taga, mis seal seal lava taga tegid. Paul ütles, et ei, ma olin hotellitoas üksipäini. Et Ameerikas vist ma ei tea 12 aastast last ei tohi, üksi. Saad trahvi, pannakse vangidele vanemlikud õigused, vanemlikud õigused võetakse ära, aga, aga jah. Paul oli nii tubli kuueaastased ette, ma võisin seda usaldada ja jätta sinna täiesti võõras linnas hotellituppa, ma ei tea, võib-olla sisemäletan tegelikult mingit kontserte, ma kindlasti käisime vaatamas mingi tegeleda tegelikult pakkusse tohutult huvi. Aga kui seal juba noh, nagu oli juba, ma ei tea, mitmesse kontsert pluss sinna need sound tšekid ja proovid otsa, et siis nagu siis mingi hetk, see kaotas oma selle huvid lihtsalt kogu aeg ühte, sama kui väike laps ka. Aga jah, mul kõik need pillid ja kõik asjad ja kõik, see oli nii, nii nagu põnev minu jaoks. Ma mäletan seda, et, et mulle too hetk juba nagu väga ei meeldinud see ansambel, vitamiin, ta ei olnud päris minu, minu minu maitse nagu, et sul mingi lemmiktegelane selles bändis peale oma isa ikka kolivel või alati oli, oli huvitav, oli minu jaoks süntesaatori värk tundus kuidagi selline põnev. Seal oli kaks klahvpillimängijat stri, Peeter Vähi, jaa, metsale metsa. Siis too aeg oli juba, tegelikult oli Gunnar Graps virvendus seal kuskile, see, see mulle väga väga meeldis. Krapseli sel ajal hakkas just seda nii-öelda hevi tegelema raudmehe ja see periood Kriaatri, et vaat, see oli tegelikult juba ammu olemas ja me käisime Pauliga, ma mäletan ka linnalist kontserdi, nii et pärast käisime, võtsime Grapsi käest autogrammiga veel plakati peale. See oli väga uhke. Me ei ole su emast rääkimata, mis eluala inimene tema on või oli siis kui sa väiksemaid ta oli? Postitöötajad? Vist telegraafist oli see õige väljend, et see sellise suurema osa jah oligi minu lapse pärast oli ta siis kalamaja postkontoris töötas siis kordamööda niimoodi jõudumööda, siis tegelesid minuga, et seal ema oli ka tegelikult pikad päevad tööl ei saa, oli ära, siis siis mul kuidagi õppisin üksi hakkama saama ja lihtsalt olingi. Et noh, võib-olla võib-olla see siis sellises muusikalises loomingus ka kuidagi, et mul et ma Läksin seda individuaalselt teed, et ma jah, pigem pigem soola. Jah, noh, kuidas võtta, aga noh, enamuses loomingust ikkagi sünnib üksipäini, et siin minu osa sellest loomingust on ikkagi jah, täitsa soolo, et aga, aga ei saa kurta selles mõttes, et ema töötas meil kodule hästi lähedal ja, ja, ja tema tema töö juures oli ka hästi huvitav, seal postkontoris oli, oli nagu ka nagu super palju põnevaid asju. Siira uudishimuga. Andres, küsin pereelu niimoodi korras hoida selliste välismaareiside või nõukareiside ajal ja kõrval on väljakutse ka või. Ja kahtlemata muidugi on see filharmoonia pajalikeneid perekondi lagunes seal ikka ette ja taha ja seal testi jaga bändide koosseisud vaheldusid päris tihti just seal samad perekondlikel põhjustel, et ei saadud läbi enam ei saadud läbi ja ja seal inimesed on ju erinevad, mõned ma mäletan, põdesid seda koduigatsust ikka nii metsikult, et nad seal ikka noh, täiesti pöörane valuseni vaadata, teine jälle mina näiteks mul ei ole, alguses oli, aga valguses on kindlasti kõigile, aga see läheb mingil ajal üle, aga aga mõned ei saanudki sellest üle ja siis ta oli päris valus oli vaadata ja ja nii nad ka lõpetasid, aga meil kuidagi jah. Pauli ema oli ka, selles mõttes sai aru, et niimoodi see asi käib, see on töö, teenitakse Praha ja oli mõistev ja aru saab ja miks oli raske muidugi. Ma saan sellest väga hästi aru, et see loomulikult oli raske niimoodi lapsega vahepeal üksipäini kodus, et ma olin ära mingit perioodi oli, kus ma jälle rohkem oli kodus teisi aegu, kui ma vähem olin ja eks ma siis, kui ma rohkem kodusaalis ma proovisin jälle head isand mängida, viisin paudimaid restorani sööma, näiteks. Seal oli mitu põhimõttelist üks sellised ikkagi restorani sööma minna, oli muidugi see, et kaheksakümnendatel hakkas ju kõige toidupoest hakkas üha vähem vähem olema, mida osta ja juba piimaga lihtlabase piimaga juba raskusi, mis siis veel muudest asjadest rääkida. Paul kompa, teatud olukord, kui ikkagi kriitiliseks keskus või oli vaja midagi lahendada, mingi jama ära seedida, kodus karmim oli, kas ema või isa. Ja kas sa karistada oled saanud kunagi füüsiliselt? Füüsiliselt ei ole? Minu meelest küll mitte ei ole, ei ole, see on, meil oli mingisugune, kas see oli kapi, see oli selline asi, on väga sümboolne ja selline et ei, füüsiliselt ei saanud. No eks see on ikka kuidagi, et isa mõjub nagu psühholoogiliselt kuidagi sellise ähvardava mana, mitte et ma nüüd ütleksite, isa väga ähvardav on, aga aga nagu ma vist väga midagi nii hullu ka ei teinud, mingisuguseid, väga hulle, mingisuguseid sanktsioone oleks pidanud rakendama, et kuidas sul kooli ajal läks, kas koolis meeldis käia? Mulle meeldis koolis käia, väga, isegi meeldis koolis käia kuidagi kogu see sotsiaalne pool ja ja, ja, ja noh, kuni mingi ajani pooleli oli, oli nagu lihtne ka mu jaoks ja mida rohkem nagu neid mingisuguseid selliseid kõrvalisi Asju tekkis, seda, seda vähem siis nagu oli tähelepanu sinna. Aga ma sain kuidagi alati nagu hakkama ja lõpuks nendes raskemates asjades ma sain sain selle kolme kätte ja isegi keskkooli lõpus ei olnud väga palju neid kolmeseid seal lõputunnistusel ja isegi ülikooli ma jõudsin. Too aeg ei saanud öelda, et oleks olnud väga nagu selline nagu motiveeriv keskkond või või, või kuidagi selline. Et seal oleks nagu sellise elementaarse tarkuse sai sealt kätte matemaatikat ja asja seal õpetati, aga aga jah, et midagi, midagi sellist, noh ma kujutan ette, et tänapäeval on hästi palju seda, et sa saad pühendada nendel asjadel, mis tegelikult huvitavad ja niimoodi, et noh, väga vähe mäletan, on selliseid hetki koolist enamus oma kooliteed, ma käisin siis Gustav Adolfi gümnaasiumis. Too aeg veel alguses oli esimene keskkool. Väga vähe oli neid hetki, kus nagu õpetaja oleks olnud, et oleks olnud selline, et nagu toetanud kuidagi või noh, et kui ma näitasin ise huvi millegi vastu, näiteks mulle mind väga huvitas kirjandusaja ja üleüldiselt selline asi, siis siis ma mäletan, et seal oli, oli üks õpetaja, kes, kes nagu soovitas, et et ma võiks rohkem kirjutada mingisuguseid asju ja niimoodi, aga aga üldiselt oli jah, selline see meeleolu oli pigem selline, et ei see asi ära ja saad selle hinde kirja kogu lugu, et sellist nagu väga-väga mingit sellist motiveerimist seal ei toimunud. Tavaliselt on asjade puhul seltskond jagunenud kuidagi tegevuste kaupa ka, et teatud inimestelt oodatakse mingis valdkonnas aktiivsust ja kellelgi on oma ülesanded seal klassis täited, kas sul kujunes ka oma roll kuidagi selles klassis välja või? No meil oligi, oligi mingisugune punt, kes siis kogu aeg olid väga palju nagu seal tunni ajal tehti nalja ja värki, et selline sellised naljamehed, aga, aga, aga ma ei tea, ei olnud otseselt nagu selles mõttes, et ja see muusika asi oli mul ka nagu pigem selline, et ma nagu hoidsin seda sealt nagu koolist täiesti nagu eemale, et see meil nagu ei, ei olnud nagu selline muusikainimene koolis, et aga kui oli vaja, keegi satub bioloogiaolümpiaadil või, või ma ei tea klassi pingpongi esindama, siis inglise keel vist oli selline asi, mis, mis mul Mul oli, olid, oli niimoodi, et ma isegi mingist hetkest pandi mingisugused võeti mingi individuaalne õppekava, et mul nagu tõesti ei olnud seal midagi teha, eriti seal tunnis kuidagi nagu kuidagi see aeg, kui hakati inglise keelt õpetama viiendas klassis, siis ma siis ma selleks ajaks lugesin inglisekeelseid raamatuid, millest ta tuli, ma ei tea, lihtsalt sellest, et, et ilmselt, et mind huvitas hästi palju popkultuur, ma arvan, see kõik koos muusika, igasugused filmid, et filmid, kõik see nagu, et see seal lihtsalt ei olnud muud varianti, kui see keel selgeks õppida, et sellest aru saada, eks ole, sest et noh, et toegijat ja soome keel oli ka, sest et noh, kui kogu see asi, mis Soome televiisor, kus, kus seda põhiliselt sai, eks ole, siis seal käis kogu jutt käiski soome, inglise keeles, et noh, kui sa tahtsid sellest nagu osa saada niimoodi sajaprotsendiliselt, siis sa pidid ikkagi oskama neid mõlemaid keeli, et seal ei olnud mingit nagu varianti. Oli aeg, kus televiisor võis inimesi kasvatada küll, eks, mitte ainult halvas mõttes ja milline motivaator keeleõppeks oli soome keelt praeguse aja noored ilmselt ei oska seda aga aga siis seal lihtsalt nagu Paul ütles, et tahtsid, arusaadav, millest seal räägitakse seal Soome televisioonis ja seda põhiliselt ju vaadati vähemalt siin, Põhja-Eestis, kus seda nägi siis testi televisioonist, noh, seal ei ole suurt midagi väga palju vaadata ja siis oli loomulik, loomulik, et õpiti selgeks soome keel, et aru saada ja soomlastega esimesi kordi kohtades siis kõik soomlased alati imestasid, kuidas te nii hästi soome keelt oskate. Kust te õppinud olete Soome televisioonist, kuidas sa muusikasse jõudsid ja kas sa oled hiljem isale või vanematele kuidagi ette heitnud seda, et sind muusikakooli või õppes kuidagi organiseeritud, mina ei saa ette heita, sellepärast et isa ikkagi üritas mulle õpetada, aga no ta, ta on mulle üritanud trummi õpetada. Ta on mulle üritanud kitarri õpetada, aga ma ikkagi nagu ma ikkagi ei see teooria ja kõik, see tundus minu jaoks niivõrd ebahuvitav, mida ma olen hiljem hiljem tegelikult nagu kahetsenud, aga sellest ma nagu süüdistada ei saa küll kedagi peale enda, et et ma praegu nagu niimoodi vaikselt olen aastate pikku seda kõike järgi õppinud, mis mul siis toa, mida, mis too aeg ilmselt oleks palju lihtsam olnud tegelikult noolikes asjana, sest tunned või mitte eriti. No selles mõttes, et ma niimoodi noodi pealt midagi nüüd nagu noh, ja ma tean nooditeooriate kõike seda, aga kui mulle pannakse noot ette, siis ma sealt, et noh, läbi häda võib-olla midagi tuletaksin, aga ütleme nii, et ma nagu Jahnil suguses klassikalises mõttes nooti tunne küll. Kas sinu jaoks oli õlekõrs või päästerõngas? Elektroonika oli aga, aga, aga mitte tegelikult, sest et ma ikkagi alustasin, alustasime ikkagi selles mõttes, et mannetu kitarril need põhipõi akordid ikkagi sain selgeks. Noh, mitte et ma jaa, mingisuguseid lugusid ma oskasin mängida, mis isa õpetas seal elektroonika tuli, tuli, ma ei ütleks, et see oleks mingi mingisugune pääste kõrson seal pigem oli, oli nagu eesmärk omaette, mina minu, aga kas see tundus nagunii huvitav ja nagu kogu selle elektroonika puhul oligi lihtsalt see nagu see, nagu ma ennem ka ütlesin, et see, selline, selle, selle nagu kõige eelneva see vastuseis nagu oli ka minu jaoks, et noh, et, et see, et see oli nagu täielik revolutsioon muusikas ja kuidagi tahtsin, tahtsin sellest osa saada ja see, see, et tahet, tunduski need klassikalised instrumendid tundusid nagu nagu kuidagi sellised igavad ja eilne päev. Andres, et vastuoksa sinu suurele soovile osta pojale esimeseks instrumendiks, kas uus komplekt trumme või siis mõni kitarr või noh, äärmisel juhul klaver pidid ostma grammofoni või, või ma ei tea, arvuti arvuti oli see, jah, see oli, ma mäletan väga hästi, kuidas arvuti meile toodi. Soomest toodi pilu Soome totad väetamist 1000 1000 millegagi marka ta maksis ja ja Amyga 500 ja selle kõva sõna või see oli väga kõva sõna. Enam see aeg ei olnud kõva sõna, aga sellega sai just nagu ära teha need asjad, mis vaja oli. Sellesama arvutiga sai tehtud esimesed esimesed esimene tootagi, kassett tehti selle selle, selle arvutiga, kuidas sa selle idee oma isale maha müüsid või perekonnale üldse. Ta peaks 1000 pluss marka investeerima mingisse arusaamatus, ma kujutan ette isa jaoks võrdlemisi arusaamatus vidinasse. Minu esimesed elektroonilised katsetused olid sellised, et ma olin umbes nagu sellise kolmekassettmakiga, lindistasin mingisuguseid juppe kokku, mida siis omakorda üksteise peale kõik see asi. Ja ma ei teagi siis mingi vinge nagu kuidagi jah, seal sai see arvuti. Ega ma ei mäleta ka nii hästi, seda ma tean, et vajadus selle järele oli väga suur ja ma tean, et ma olen lihtsalt ükskõik, kas, kas mingi süntesaator, midagi nagu teha, teha seda ja, ja kuidagi oligi nagu see, et, et tegelikult see võimalus mingit toetki ei olnud jah, nagu ei olnud sellist asja. Et lähed mingisse rendiprooviruumi ja see on pillid olemas, nagu ka sellist asja ka ei olnud ja ja see oligi, nagu see elektroonika oli, oli nagu jah, ka ka tegelikult mõnes mõttes oli selline nagu ainuke väljendusviis. Ma ütlen, et see muusikaelu on üks väga lõbus elu. Et sulle põhimõtteliselt makstakse selle eest, et sa käid väljas pidutsemas ja siis saad, saad veel nagu lasta Endale lemmikmuusikat siis. Ja siis veel õhtu lõpuks antakse sulle selle eest raha ka, et siis. Ma ei näe selles küll midagi nagu midagi väga rasket. Aitüma teile juttudest, aitäh, aitäh kutsumast. Andres Oja ja Paul Oja olid tänase saatekülalised selle saate nimi on, käbi ei kuku. Mina olen Sten Teppan ja mõne nädala pärast kuuleme taas