Tere, Käbi saate kuulajatele. Tänasele päevale sobivalt on stuudios kaks sümpaatset naist, mõlemad emad. Kogu elu, koorilaulu ja kultuurivaldkonnaga laiemalt seotud. Maarika Pokinen on abikaasaga üles kasvatanud kolm tütart. Avalikkusele tuntuim neist on vanim tütar Mari näitleja ja laulja, kes kannab abikaasa järgi perekonnanime Jürjens. Kui Marion kasvanud õdedega, siis tema jaamiku peres sirgub omakorda kolm poega. Nii et olukord on mitmes mõttes uus. Emadepäeva puhul tulebki emaks olemisest juttu mõnevõrra rohkem. Aga muidugi uurime ka lapsepõlve ning kasvamise ja kasvatamise kohta. Niisiis kutsun teid kaasa elama Marika ja mari loole. Mina olen saatejuht Sten Teppan. Maarika tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Marika kohangaasas mari. Rõõm näha. Tere mari ei ole teie ainus laps. Ei, mul on kolm tütart väga imelist tütart. Mari kõige vanem liis ja meie pesamuna Paula. Kui mari kohta inimesed, ma usun, teavad üsna hästi, millega ta tegeleb ja kes ta on siis Marika, sa võiksid järgmiste tütarde kohta ka midagi öelda, kuhu nemad on jõudnud, kui vanad nad on, millega tegelevad? Ja fliis on nüüd juba 28 kaheksa-aastane, 28 aastane. Ja tema on tegelenud tantsuga, on õppinud Taanis, lõpetanud Berliinis rahvusvahelise tantsukooli ja jõudis ka lõpuks Tallinna Ülikooli. Et saada ka sellist õpetaja kogemust või õppida, kuidas õpetada eesti lastele. Töötas paar aastat Audentese gümnaasiumis, tantsuõpetajana ja ka tantsustuudiotes aga hetkel on ta kodus väikese Lili ja nii ka kes on nüüd, kus sai just kolmekuuseks, nii et kogu tema tähelepanu on praegu seotud siis selle pisikese armsa tüdrukuga ja Paula õpib hetkel Ülenurme gümnaasiumis kümnendas klassis. Tõsi, tal on praegu plaanid kooli vahetada, sest tema suur kirg ja kutsumus tõenäoliselt. Eks aeg näitab, kas tulevikuks niimoodi jääb, aga on kunst ja ta tahab minna Tartu kunstikooli. Ta joonistab, maalib ja, ja värvib kogu aeg. Ja teine suur kirg on tal loomad, eriti sellised maod ja kilpkonnad ja sellised loomad, mille me minule natuke kõhedust tekitavad, aga aga ta armastab ja, ja tegeleb ka sellega, võib püüab uurida, et kuidas siis seda neid hoida ja kaitsta ja, ja nii edasi. Mari, kas sa oled kunagi mõelnud enda ja oma õdede peale selles valguses, et miks on läinud nii, et te kõik olete sattunud rohkem või vähem aga loominguliste erialade juurde õieti huvid on seotud ikkagi loominguga, olgu see siis muusika, näitlemine, kunst, tantsimine, et kõik see saab siin kokku kuidagi. Ma arvan, et see on ikkagi tulnud kodust, meil on olnud lapsepõlves nii palju vabadust teha seda, mida me oleme tahtnud. Et meil on lubatud lubatud katsetada selliseid asju, et meil ei ole pandud piire kuidagi ette suunatud, et ma peaksin südameis teste tegema, noh, mina liisuga kasvasin siis, nagu olime selle varase lapsepõlve koos. Paula Paula sündis hiljem, et me kogu aeg mõtlesime mingisuguseid asju välja, leiutasime ise mängija, tegime etendusi ja laulsime. See kuidagi oli hästi loomulik. Ma ma ei, ma ei oskagi öelda, ma arvan, et sealt siis tulebki see, et me kõik hakkasime ka loominguliselt edasi tegutsema. Ja emme ju on terve elu laulnud kooris ja ma olen nagu selle muusika sees olnud läbi koorilaul hästi palju näinud seda kõrvalt ja ka issi tegi bändi ja õppis ise kodus kitarri selgeks, et et kuidagi see lihtsalt, ma arvan, tuleb kuidagi hästi, loomulikult. Jah, kui mina Margusega tuttavaks sain, siis ta siis ta mängis näiteks trompetit. Ma ei tea, kas see oligi üks põhjus, mis minu südame nagu võitis, aga ta praegu küll seda enam ei ole kaua teinud. Kitarri küll aeg-ajalt võtab kätte ja mängib, et. Aga Marika, kui sa emana paned kolm tütart nüüd ka samas kontekstis kõrvuti, millest me siin just räägime, annad muus mõttes ka sarnased. Või ei, ikka täitsa, ma alati imestan või kui tuleb juttu sellest, et laste kasvatamisest ja maril ka ju nüüd kolm, kolm poega ja ja isegi need kaksikud on ju hästi erinevad, et kuidas ühes peres ikka nagu erinevad lapsed kasvavad. Ei saa ju öelda, et nad muidugi täiesti kardinaalselt erinevad on. Aga mingi temperament on, teine mari on eluaeg olnud hästi emotsionaalne, see, see nutt ja naer on käinud kogu aeg niimoodi käsikäes. Liis seal kõrval on selline rahulik alati olnud, noh võib-olla ka mari kõrval oligi keeruline planeerida, et ta nägi, et ta lihtsalt ei jäänud muud üle. Sest et liisuga me oleme hästi lähedased siiani, et mulle tundubki, et, et tegelikult sisimas me oleme võib-olla hästi sarnased, aga lihtsalt mingi selline väljendus. Ta ei ole saanud seda niimoodi välja, nagu mina tegin. Paula Paul on ka hästi emotsionaalne, aga tema on selline heas mõttes nagu meeletu, et et kõik, kõik, mis ta teeb kõike, ta tahab teha niimoodi suurelt ja, ja, ja ma imetlen kogu aeg teda, kuidas, kuidas ta võitleb oma asjades näiteks just kaks päeva tagasi. Meil oli kodus vesilik päästeoperatsioon milles siis mind ka haarata, sest me kodus teeme natuke väikeseid ümberkorraldusi seal ja meil oli selline pisikene noh, nagu puri, tiik või ja millal me, millal me tahame täis ajada siis Gruusia ja sinna laste mänguväljaku peale teha ja siis Paula emotsioneeris ja mina ei teadnudki üldse, et seal sellised loomad elavad, aga tema kuna ta seda kõike jälgida, seda loodust hästi vaatab, siis selgus, et seal elavad esilikud kes oli isegi mingisuguse väikese kaitse all olevad loomad. Mis tähendab siis seda, et mina tõstsin siis seda Jambriga veest tühjaks ja tema seal pori seest või selles muda seest siis võttis neid loomakesi välja ja siis me asustasime nad nüüd ümber teise sellisesse pori tilki, mis siis ei ole, mida loodetavasti inimesed ei hakka siis asustama tulevikus, nii et selles mõttes ka ta on ikkagi jälle totaalselt hoopis teistmoodi samasse mingisugune selline empaatia ja see on ju kõikidel teil kolmeli kasti nagu sarnane. See on ka üks huvitav moment elu juures, kuidas asjad võivad minna, eks ma jäin praegu mõtlema, et kui sa ise oled mari üles kasvanud perekonnas, kus on ainult õed kokku kolm tüdrukut ja siis ühel hetkel emana oled sa olukorras, kus sul on kolm poissi kodus. Huvitav ja äge, eks. Väga põnev ja kuigi ma teadsin, et mul tulevad poisid seda kuidagi, teadsin sest et minu siis abikaasa liini pidi on ainult mehed ja ma olin üsna veendunud, et see nii läheb, aga ikkagi oli see nii. See on mingis mõttes nagu ootamatult, kuidas me siis nüüd, et kui ma olen suhelnud elus ikkagi rohkem nagu naisterahvastega tüdrukutega, siis et siiamaani õpin seda ja vaatan, mismoodi need poisid siis nendega nagu läbi saada. See saade räägib kasvamisest ja kasvatamisest ja et aru saada, kuidas me sellesse punkti jõudnud oleme. Siis tuleb ajas tagasi minna ja läheme, Marika, kõigepealt sinu lapsepõlve missugusena, sina oma lapsepõlvekodu, mäletate, kuskohas see oli ja mis esimesed mälupildid silme eest läbi jooksevad? No mina olen täitsa põline Tartu tüdrukud, tüdruk linnast täiesti linnatüdruk. Sündinud Toomemäel ja kasvanud, et Tartu linnas Jaama tänavas kasvasin põhiliselt, et vanaisa vanaemaga see tähendab seda, et ma olin hästi hoitud ja kaitstud, aga, aga minu vanaema oli, nad olid sellised hästi kaitsvad, ehk siis kahjuks lapsepõlves nad väga palju mulle ei õpetanud need, kui ma mehele läksin, ega ma väga ei uskunud isegi süüa teha, kõik olen ise õppinud. Aga see, et ma olen nagu muusika sees kasvanud, see on tulnud päris väiksest peale, et me noh, nagu vanasti oli muidugi pika lauapeod ja kus kus lauldi ja sugulased oskasid akordionid, kitarrid kõik olid, et seda, seda laulmist ja muusikat on minu ümber hästi palju olnud. Ja oma lapsepõlve ma põhiliselt mäletangi ikkagi esinedes. Mul on terve albumitäis pilte, kus ma üksinda laulan, esinen, ma olin lasteaias esilaulja. Ja ma olin algkoolis esilaulja, nii et Vanemuise kontserdilavadel olen laval, olen mina esinenud üksinda ja duetis väga palju. Soov ennast muusikas väljendada on kindlasti tulnud, et mingil määral minust, kui me räägime marist ja, ja tõenäoliselt kaliisist koolis ma ikkagi lõpuks jõudsin koorilaulu nii ja mul ei ole muusikalist haridust. Ma küll käisin, kunagi õppisin akordionit natukene, aga see jäi pooleli. Ja see on ka vist tuleneb ikkagi sellest, et lastele natukene peab seda sundlust või sellist taganttorkimist olema, et et ikkagi mingisuguste selliste asjadega tegeleda, mis, milleks neile võib-olla natuke annet või. Aga ma julgen öelda, et mul on ikkagi koorilaulu haridus, sellepärast et ma 25 aastat laulsin ikkagi ühes Eesti tippkooris Tartu Ülikooli naiskooris Vaike Uibopuu käe all. Siin saates on küllalt sageli räägitud sellest, kuidas on kasvatud just vanavanemate hoole all. Kuidas see sinuga nii läks? Noh, eks need ajad olid sellised keerulised, ema oli küll küll kuskil olemas ja, ja tegelikult noh, tal oli ka mingil määral minu jaoks olemas, aga see on natukene selline keeruline keeruline küsimus. Nüüd ei ole enam ka, ei ole võimalust seda küsida, sest ta on juba juba 16 aastat ära siit ilmast. Et kuidas see niimoodi läks ja miks see niimoodi läks, aga ma ise muidugi ka väga väga hoidsin oma vanaema vanaisa poole, et nemad nemad olid minu sammas ja tugi ja, ja on, on tõenäoliselt mind selliseks teinud, nagu ma praegu olen. Kui sa püüad kuidagi analüüsida või nagu lahti mõtestada, mida seal lapsepõlv sulle sellisel kujul tähendas, et kas sa märkasid seda, siis ka oli seal sinu jaoks toona küsimusi, et miks see nii on või? Ei, no eks ma ikka ikka mõtlesin, et miks see niimoodi on, aga, aga ma mäletan ka seda, et hästi palju tänapäeval räägitakse ka nendest mustritest perekonnamustritest, et kuidas jälle jälle need mustrid korduvad ja nii edasi. Et mina ju lapsepõlve sellele küll ei mõelnud, aga ma alati teadsin või alati ma mõtlesin, et kui minul saab kunagi olema perekond siis ma nagu väga hoian seda või, või ma väga tegin kõik selleks, et see perekond oleks, et kõik oleksid õnnelikud ja keegi ei tunneks ennast kuidagi üksi ja mahajäetuna. Ehk siis pakkuda seda, millest, Ilma jäin just jah, et see on olnud nagu, nagu minu eesmärk ja, ja ega see ju kerge ei ole olnud, ega ma ei ole ka mingisugune lillekene, et, et kui siin istuks praegu Margus, minu mees võib-olla ega ta igal hetkel ei ütleks ja, ja noh, ma arvan, et ega see ei olegi mingisugune suur katastroof, et no tänapäeval või noh, vaatan ja hästi palju räägitakse ja muidugi loen aga väga palju nendest rahutustest alati kui ma kuulen mõnest, et mõni perekond on lahku läinud, siis mul on nii kurb, et ükskõik kui hästi neil nagu elud edasi lähevad, tulevad uued armastused ja, ja nii edasi siis mingisugusel hetkel mingis mõtelnud mõttes on see ikkagi nii kurb. Et noh, see ei ole nagu suur katastroof, kui on mingisugused arusaamad, oletused, et neid tuleb nagunii, et noh, sellest ei pääse vist mitte mitte keegi ja minu arust see ei ole isegi loomulik, kui kõik ütlevad, et ei meie, mitte kunagi ei tülitse ja ei meie mitte kunagi, et me oleme. Mõnikord on vaja aur välja lasta, et noh, et see on nagu selline Tõsi on, vanavanemad olid ema-isapoolsed. Emapoolsed emapoolsed ja oma isa tähendab kah, isa elas Tartu lähedal, aga ma isaga praktiliselt üldse kokku ei puutunud. Et ma tean, et mul on kuskil kaks kasuõde ja mul on väga kahju, et ma neid ei tunne, et kui nad mind peaksid praegu kuulma siis ja teavad, kes ma olen, et ma hea meelega saaksin nendega tuttavaks nende peredega, et. Aga kuidas vanaema ja vanaisa selle olukorraga toime tulid, tema justkui on vahelt ära ja, ja ta oli ju nende laps, et kas ta kunagi seda omavahel mingil moel klaarsete või arutasite ka võib, peresid väga ei räägitud. Ei, me ei rääkinud ja, ja mis need sellised igapäevaelu mured olid, need, millega ju nemad pidid ka saama hakkama saama minu kasvamisega ja ega ma ka teismelisena mingi lilleke ei olnud, et et see kindlasti oli neile ka keeruline, aga, aga kuna ma olin ainus lapselaps neile, siis nad muidugi noh, pühendusid kõik oma tegemised ja olid ikkagi pühendatud nad mulle. Kuidas end mäletad sealt kõige esimestest aastatest? Mina elasin Jaama tänavas ja, ja minu lapsepõlvemaad on kõik sealkandis, nii et ma aeg-ajalt praegugi muideks käin, panen auto, pargin sinna Jaama tänava, vanasti oli seal mingisugune õudne õllekas. Ma mäletan seda seal selle õllega ümber, kõndis igasuguseid koledaid inimesi, aga pargin sinna oma auto ja kõnnin seal, noh, nüüd on need, need mänguväljakud ja need kohad, kõik on ju nii väiksed, eks ole, et ma mäletan oma lapsepõlvest ikkagi, et et need olid suured ja seal oli palju ruumi ja, ja seal oli hästi palju lapsi, sest noh, siis oli ju see, et ainus võimalus üldse midagi põnevat teha oli ju kohaga õues olla. Aga ma käisin, õppisin hoopis Tartu viiendas keskkoolis, ehk siis praeguses Tamme koolis. Ja ma sõitsin kahe kahe liinibussiga siis olid sellised, kus bussid sõitsid, üks linn oli nagu kaheks jaotatud, sõitsid kesklinna, seal oli bussijaam ja siis sealt istusid järgmise bussi peale. Nii et mina alati hommikul ikkagi hakkasin liikuma tund aega varem, tõenäoliselt kui teised, kes seal tammelinnas elasid. Ja seal oli siis muusikaklass, nii et mina esimesest klassist peale käisin muusikaklassis. Kas sa mäletad end oma kodus mingites kindlates rollides kas tööle pandi, oli seal linnas üldse mingeid töid väga teha? Ei, meil oli hästi väike väike elamine ja mina olin selles mõttes niisugune hellitatud laps, nagu ma enne ka ütlesin, et male läksin ikkagi kodust ära, et ega ma väga palju midagi teinud, olgugi et minu vanaema oli väga palju, tegi käsitööd ja aga kõik, et kõik need õmblemised ja kudunud ududa ma ei oska kahjuks siiamaani. Kõik need läksid kuidagi minust niimoodi mööda, aga kõik ma olen nagu hiljem ära õppinud. Et mind nagu ikkagi hellitada, Teie hoiti, et ma olin natukene selline hellik. Aga mida sa tegid? Lugesin ma lugesin täiesti, ma julgen isegi öelda kilode viisi raamatuid, ma mul mul oli, poodi oli kapid, aga meil oli selline pisikene ruumide nimetatut siis tuba köögiks või et et oma, oma tuba mul ei olnud ja ma käisin ainult raamatukogu vahet ja võtsin ja lugesin raamatuid. Et ja muidugi õues sai ka hästi palju ikkagi viibitud, et ma ütlen, et meil oli sealkandis oli palju palju lapsi ja. Linnas mängud ikkagi samamoodi nagu, nagu nad maalane. Ja aga, aga ma ei ole päris päris ka niimoodi, et ma nüüd 100 protsenti oleksin linnalaps sest kõik suved ma veetsin maal, meil olid kauged sugulased, et ma isegi ei oska seda suguluse nagu astet öelda. Aga nemad kuidagi võtsid mind oma oma lapseks, need iga igal suvel, kui olid suvevaheajad, ma ikkagi olin seal kuu või isegi rohkem, mõnikord selles peres oli kolm last, noh, seal muidugi pandi tööle ka, et me ikka kõplasime, olen karjas käinud, sest siis olid veel sellised, kus lapsed käisid kolhoosi karja karjatama. Et mäletan seda, kus me ehitasime mingit tonni ja unustasime lehmad ära, need olid muidugi kadunud noh, see niisugune tüüpiline, mida võist paljud karjalapsed võivad rääkida, et kuidas me siis metsast neid taga otsisime ja, ja see pere ja ema isa ja neid enam ei ole, aga, aga need lapsed on siiamaani jäänud. Noh, ma isegi julgen öelda, selline õed-vennad tähendab sellele kaks poissi ja üks tüdruk, tüdruk, nii et et ma olen ikkagi seda maaelu ka, aga muidugi noh, seal oli ka ikkagi, et mina olin ikka linnatüdruk ja ja kui ma, kui ma ikka ütlesin, et ma praegu ei viitsi teha, siis, siis ega mind nagu väga tagant ei sunni. Aga ma mäletan seda, et ega, ega mul oli nagu piinlik ei viitsinud küll, aga ma ikkagi tegin, et et mul oli piinlik, et kui teised lapsed peavad midagi mingit tööd tegema või midagi, et mina siis kõrvale jään, et, et see, see oli mul kuskilt ikkagi antud, et ma püüdsin nendega sammu pidada. No võttes kinni sinu eelpool pillatud lausest, et ega sa mingi lillekene ei olnud seal teismelise eas, siis siis ma küsin Marika niimoodi, et kui sa praegu mõtled ja meelde tuletad sündmusi või olukordi, kuhu sa sattusid ja ja mida korraldasid siis üksi või koos sõpradega. Kas juhtus midagi niisugust, mille pärast sul on kurb meel ka, või kahju, et su vanavanemad, kes sind väga hellitasite, pidid selle üle elama või, või toime tulema kuidagi mingit sorti jamadega? No ma, ma ei olnud vast vast selline, et ma nüüd väga suuri jamasid tegin, aga ma olen tagantjärgi mõelnud, või nüüd kui ma ise ema olen ja kui ma olen isegi praegu, kui, kui mul on tütred suured ja kui nad on kodus ja mõnikord natuke kauemaks välja jäävad, ega ma hästi magada ei saa, et ma ikka ikka mõtlen sellele, et kui nad on kaugel, siis, siis see kuidagi on nagu teistmoodi. Kui nad on kodus siis mood? Ta on, ma olen ikkagi üleval ja ma ootan neid koju ja vot seda ma küll tagantjärgi mõtlen, et et mingisugustel hetkedel jäid need äraolekud, et noh, ikkagi ma jõudsin öösel ja ja olen oma vanaema ja vanaisa peale mõelnud, et kuidas nad pidid ikkagi muretsema, et kus ma siis olen ja siis ei olnud ju telefone ega ega mitte midagi. Ma ma ei olnud mingi suure, selles mõttes nagu pidutseja või ma arvan, et, et see oli võib-olla kooli viimases klassis, kus ma üldse esimest korda alkoholi proovisin. Ja see on täiesti siiralt öeldud, et et eks hiljem ole igasuguseid pidusid ja kõik ei olnud, ma olen ju malevas käinud ja see, et nad muretsevad minu pärast, et äkki see kuskil ikkagi minu alateadvuses oli olemas. Kui mul endal ju lapsed sündisid, siis siis see kõik kuskilt tuli ju minu seest välja, et et ma olen ikka väga suur muretseja. Ma ei tea, kas, kas seda on ka aru saada, et ma püüan ennast nagu tagasi hoida, mitte, sest ma kardan, et see suur muretsemine ja selline kinnihoidmine ikkagi paneb nagu mingit piirangud peale, et nagu mari enne ütles, et et ma olen hästi vähe püüdnud piiranguid panna oma lastele ja minu sõnum on alati olnud see, et et me, me lubame kõike teha ja me toetame absoluutselt kõiges. Aga esimeste, selliste suuremate eksimusteni ja ausalt öeldes pean tunnistama, et ei ole ühtegi sellist olnud. Noh, ma ei tea, mis asjad on need, mis, mis viivad ühe noore inimese mingisuguste halbade asjadeni, et kas, kas, kas ikkagi see vabadus või see mingisugune kontroll, mida, mida ma praegu tagantjärgi võin öelda, et ikkagi vanaisa ja vanaema poolt oli olemas, et justkui nagu vabadus, aga samas mingisugused ma ei tea, nii keeruline on seda nüüd tagantjärgi öelda. Kuidas Maarika oled sa sattunud oma tööde ja toimetamistega, nimetame siis seda üldiselt kultuurivaldkonda ja kas sellega seoses, mida sa oma eluga peale hakata, ühel hetkel oli sul vanavanemate poolt ka mingeid ootusi, mäletad sa? Kuna ma ju kogu aeg laulsin ma ma ikka pidevalt, ma mäletan seda, kuidas ma, ma ütlesin, ma hästi palju pidin bussiga sõitma, ma istusin akna all ja ma laulsin, ja siis, kui buss jäi seisma, siis ma jäin vaid, sest mul oli selline tunne, et kui buss müriseb, siis ei kuulnud, tõenäoliselt inimesed ikkagi kuulsid. Aga ju see siis ei olnud nii õudne, et keegi mulle kunagi küll ei öelnud, et kuule, ole vait, ära tüüta. Kindlasti neil oli nagu selline ootus, sest sest ma tean seda ka, et minu ema laulis väga hästi ja, ja jälle mul on hästi palju pilte sellist, kus ta klaveri najale toetudes laulab. Ma, ma ei tea, mis laule, aga noh, ju sellel ajal olid need, et kes olid siis need superstaarid, Helgi Sallo ja Kalmer Tennosaar ja ju need laulud olid. Et võib-olla sealt oli see ootus, et minust saab ka nagu selline, kas, kus, kus laulja või kuidagi ma hakkan sellega tegelema. Ja ma mäletan ka seda, et et siis kui kui mari sündis ja ma mehele läksin siis vanaema kunagi nagu ütles ka, et, et tal on ikkagi nii hea meel, et, et ma olen nagu selle noh, et ma olen nagu leidnud õige inimese ja, ja et, et mul on nagu hästi. Et järelikult need tema ootused, et minust saaks tubli inimene, olid täitunud. Siin saates ei olegi kunagi malev niimoodi otseselt läbi jooksnud, vähemalt mul ei ole meeles niisugust olukorda, aga kuivõrd seda mainid siis siis ma kasutan juhust ja, ja küsin, kas kuidagi kujundas sind inimesena ka, et mida see aeg koht toona sulle isiklikult tähendas? Minu jaoks oli see muidugi suure, sest mina sain seal oma Margusega tuttavaks. Marisa Marisa oli malevast malevast leitud. Just tema oli see, ma võtan need, panen ise otsad kokku, kes pidi hommikul trompetit puhuma, et kõik. Aga põhimõtteliselt jah, tali, kälikomissar või noh, kuidas, kuidas seal oli sellel komandör komissar, ma nüüd ei mäleta, kumb, kumb tema oli, eks, ehk siis ta oli funktsionäär selles, selles rühmas, kus me tutvusime. Ma ei oskagi seda seda seletada, kui ma, kui ma praegu või tagantjärgi me siin ka nende inimestega, kes on malevas olnud, et kõigil tuleb see see meelde, aga see oli ka vist seesama see selline vabaduse tunne. Ühtepidi sul oli kohustus, ega me käisime ju tööl ja, ja ma praegugi sõidan sellest sellest laudast mööda. Me olime saarebeedil Maran malevas sellest laudast mööda jälg, poisid seda ehitasid, nemad tegid ikka nagu päris tööd tüdrukutele nagu otsiti rohkem, värvisime mingit garaažiust ja mingeid imelikke torusid seal laudas ja noh, ühesõnaga ma ei mäleta sellist isegi päris töö tegemist, et mehed ikkagi nemad laudasid ikka tsementi ja see oli nagu ikka niisugune füüsiliselt. Et aga kogu see seesama see selline vabaduse tunne või et sa oled, et sa oled mingisuguse fantastilise seltskonnaga koos ja, ja päevad ja ööd ja. Ma mäletan seda, seda, seda maleva õue ja see kõik tekitab minus jälle sellise nostalgilise niisuguse hästi-hästi hea tunde ja siis need suured kokkutulekud, kus, mille jaoks pidi siis valmistama, tehti laule ja tehti, tehti neid etteasteid ja mina õnneks leidsin sellise inimese, kellega ma olen siiamaani meil sai 30 aastat Margusega koos abielus oldud, nii et. Mari, kas sa oled kunagi huvi tundnud, kas sulle on räägitud sellest päevast, mil sa sündisid ja kuidas see kõik läks? Ja ma tean, et saare Pedjalised oluline koht jah, seal, kus tegelikult alguse sai. Ja, ja ma pean ütlema seda, et ma ei ole mingisugune selline esoteerika ka noh, ma väga ei usu, aga, aga ometi mingisugused numbrid, mis on nagu minu ellu tulnud, millest ma mõtlen, sest ja mul on nagu mingisugused hetked on hästi olulised. Ja, ja ma mäletan neid hästi selgelt ja 11, juuli oli see kuupäev, ma läksin natukene hiljem sinna malevasse ma ei läinud, päris alguses ei olnud, 11. Juuli. Läksin malevasse. Mäletan, kuidas ma jõudsin õue peale ja seal õue peal oli üks ilus pruunisilmne noormees, kes pesi oma pesu pesukausis. Ja 11, juuli sündisid kaksikud, nii et võta või jäta, mingisugune mingi mina olen ikka mõelnud, et see hetk, kui ma sinna maleva või selle õue peale astusin, sai ju ka natuke alguses nende kaksikud, et lugu või, või kuidas ma ütlen. Ja teine number, mis, mis on hästi oluline, millest võib-olla pärast ka natukene rääkida, ikkagi me jõuame nagu varajaste vanemate juurde veel on 27, Mai kui sündis Mori. Ja samal päeval on sündinud mari vanaema, kellega me mitte keegi kunagi kohtunud ei ole aga tema, temast on jäänud nad hästi palju reisisid vanaisaga siis Margus ema isa ja tema kirjutas reisikirju. Kõik need reisikirjad on kirjutatud luulevormis, nii et jälle kuidagi me jõuame nagu sinna, et mingisugused sellised asjad on, mis on, mis on nagu viinud selleni, et mina olen ikka mõelnud, et ju ikka ma tahaksin öelda, et kõik, see, mis on andekate head ilusat, on nagu kõik meist, aga ma arvan, et ka sealt sealt sellest vanaemalt ja vanaisalt on kindlasti marile antud. Ühesõnaga, ta on saanud nagu mitmelt poolt kõik selle hea, mis, mis on viinud siis selleni, et selliseid super ilusaid laule kirjutab ja sõnu seab. Mida see päev 27 Mai 30 aastat tagasi endast kujutas? Ma mäletan absoluutselt hästi seda hetke, kus öeldi, et nii, nüüd on aeg ka aeg minna sinna teise ruumi, et kohe laps sünnib, aknast paistis sisse päikest, väljas oli 30 kraadi kuuma mari sündis ära ja ma mäletan, et ma vaatasin kuidagi, ma pidin veel niimoodi selja taha nagu vaatamata pandi sinna kuskile lava peale. Ja ta Ta üldse ei nutnud ja ta oli sihukese uhke näoga kuidagi tegi sellist hästi uhked, nagu et nüüd ma siin olen. Ja siis kostis teisest toast telefonihelin, keegi võttis telefoni vastu, ütles ja no nüüd on lõpuks sündinud, ehk siis pärast selgus, et Margus oli siis terve selle hommik, kui ta viis öösel mind juba haiglasse ja terve hommik oli ta muudkui helistanud siis sinna, et et kas nüüd on sündinud ja kas ta on. Ja ta kirjeldab tagantjärgi ka sedasama moodi, et kui siis mari sündis siis taliselt mu toomemäelt, noh, niimoodi nagu lennates alla läinud, nagu jalad olid maast lahti olnud. Ta on rääkinud, et ta peas kordas ainult mul tütar. Jah, see oli aeg, kui isaseid juurde ei lasknud, väga. Kas mari sinu praktikast teie peres teie kodus on teistmoodi olnud, et Mikk on olnud laste sünni juures? Nojah, nüüd on ju kõik hoopis teistmoodi ja loomulikult on olnud on olnud olemas ja. Läheme sinu lapsepõlve, kus kohast sinu mälupildid algavad, need, mida sa päriselt isiklikuks pead ja arvad end mäletavad. Mina mäletan Põlvat seda Tartu korterit, kus ma esimesed vist siis elukuud või võib-olla ka aastal, ma ei mäleta, seda ma üldse ei mäleta, aga aga Põlva korterit, kui me siis isi suunati Põlvasse tööle. Ja kui me seal elasime ja õde sündis ka sinna, see oli hästi suur korter, tohutu suure sellise koridoriga ja minu mälusasi tohutus kõik hästi suur männimets oli kohe maja ees, kus olid kiiged ja seda ma mäletan, kuidas me seal õega loopisime mingit banni aknas talle. Ja siis ühel hetkel, kui, kui hakati ehitama, siis Tartu lähedal Ülenurmes korterit remontima isi, seal remontis põlvega kortermaja oli minu arust kolmekorruseline? Jah, et nüüd see viiekorruseline maja tundus nii suur ja see kõik see ümbrus tundus et siis me siis me kolisime jah, Ülenurmes ka tegelikult niimoodi, et vaatega täiesti tühjusesse tiik olija. Sinu jaoks ei olnud dramaatiline elukoha vahetus või kasvõi sõprade tõttu liiga pisikene. Siis ma olin väike, sest ma ei, ei olnud veel kooligi läinud, ma olin siis niuke viie-kuuene või et ma käisin ikkagi ka Ülenurme lasteaias. Veel aasta või poolteist või enne, kui ma kooli läksin. Et ma olin pisike jah. Mis su lemmiktegevused olid, mis sul esimesena meelde tulevad, kas või sealt Ülenurmest ja lasteaia kõrvalt ja kas sealsamas lasteaias meeldis sulle või? Ja lasteaias ma olin küll hästi memmekas, ma olen terve elu hästi memmekas ja igasugused sellised muutused või võõrasse keskkonnaminekud on olnud mulle rasked. Ma mäletan, et ikkagi, kui ma lasteaeda läksin, siis, siis ma nutsin, siin ma Põlva lasteaed ei mäleta, aga et kas, kuidas meil seal see läks, aga Ülenurme lasteaeda minek mäletan ikka üks, kolm päeva ma lihtsalt nutsin ja siis seal oli niisugune tüdruk nagu Eeva Talsi tänab tänane Eeva Talsi siis tol ajal Eeva Lindal, kes mind võttis niimoodi, kellega ma sain siis sõbrannakse, kes nüüd võttis niimoodi kohe omaks, siis, siis mul läks üle. Aga ma mäletan, et üldse elus, kui me oleme õega käinud kuskil suvel laagris või siis siis mul tuleb ikkagi alguses tohutu koduigatsus, alati, et ma mäletan seda, kus siis Liison Ati istunud minu voodi peal ja teinud mina nutan ja tema ära muretsed. Et mina, kuigi ma olen suur õde, siis mina olen see, keda pidanud nagu talutama. Kuidagi poputame nendel hetkedel Millest tuleb, kui sa nimetad seda memmekaks olemiseks või et mis see on? Ma ei tea, ma olen selline hästi kodu koduinimene olnud. Kui liisul oli see vajadus ikkagi pärast keskkooli lõppu kohe minna välismaale häälega ja Tanja õppima, siis ma pole kunagi tundnud vajadust minna Eestist ära ja pikemaks ajaks kuidagi kodust ära veel eriti üksi ja võib-olla, kui ma oleks kellelegi mingi seltskond, võib ju täna näiteks lasteaiaperega minna kuskile pikemaks ajaks, ma läheks küll, aga ma olen alati olnud ja selline selline kodu igatseja, et ka isegi suviti, kui me olime vanaema juures pikad suved, siis kui kui see läks juba võib-olla kuu pikkuseks olemiseks, siis ja kui ma emme mulle helistas, siis ma alati nutsin. Tekkis selline oma padi, pidi olemas oma lõhn ja kõik sellised asjad olid mulle hästi olulised. Aga seesama lasteaiaaeg näiteks või siis kooliaastat. Kas memmekas olemine tähendas ka seda, et seal istusid pigem kusagil pingiotsa peal vaikselt, et keegi eriti ei märkaks? Ma arvan, et ikkagi leidsin endale sellised inimesed, kellega ma siis sain aktsioonis olla, et mul on ikkagi, see on hästi oluline, et alati oleks mingi tuumik, mingid inimesed, kellega ma olen hästi lähedane ja siis nendega koos ma sain juba kõike teha. Et mul on alati olnud selliseid hästi turvalised ja hästi lähedal olevad inimesed, alati kõrvalekalle koolis, meil oli niisugune hästi tugev tüdrukutest koosnev sõpruskond, kellega me igasuguseid ägedaid asju tegime, et tegelikult sees oli alati vajadus midagi korda saata ja olla nagu selline esirindlik. Aga, aga samas tohutu ebakindlus ka, et ma hoidsin alati kinni siis nendest inimestest, kes, kes olid mulle sellised turvainimesed ja. Ma olin ka selline, kes ei raatsinud kunagi magama minna, on ju, et kui mingi seltskond oli õhtul pikemat aega meie meil külaliselt suuremat tädid, onud seal ja mina olin väike tüdruk, siis ma istusin, niikaua kui ma suutsin, hoidsin veel pingutasin, et kuulda, mida nad räägivad, et see oli alati nii põnev. Kes siis kysisin silmad niimoodi vaevu lahti, aga, aga ära diisel juba ammu ise magama läinud. Aga tema ikka naersime, et Marika lindistab kogu aeg, mis. Nojah, võib-olla see hirm, et ma jään millestki ilma, on mul ka siiamaani, et tahaks alati olla kohale, kogeda kõike. Missugused sa mäletad kodust olukorda noh, nimetame siis seda kasvatamiseks selles mõttes, kuidas sa seda tunnetasid, see võib aja jooksul väga muutuda. Tol hetkel saadi lapsed ju palju varem, onju mina sain 20 kuueaastaselt oma esimesed lapsed ja mina olin 60 26, siis siis on ju nii palju asju endal veel, mida teha ja tahaks, et ma nagu täna mõistan seda, kui et minu vanem te olite ikkagi hästi liikuvad. Käid käidi palju ringi, et, et kindlasti kui sellised lapsed, kes nõuavad, palju tähelepanu, on sel hetkel on palju keerulisem kõikide asjadega korraga tegeleda, onju. Mäletan teismeiga küll, kui ma isaga meil oli palju konflikte, sel hetkel ma seda ei mõistnud, et miks see nii on ja sest ka tema on olnud hästi keerukas lapsepõlv. Et täna ma saan sellest hoopis teistmoodi aru ja mõistan teda palju paremini, et miks ta võib-olla oli vahel range või kinnine või selline, et ma ei saanud nagu aru miks. Aga samas, meid hoiti nii palju ja kuidagi see sellist oleks kusagil midagi keelatud või? Pidin midagi tagasi hoidma, ma ei nagu ei mäleta, oli küll, oli küll hetki, kus noh, ütlesin pahasti, sest ma tundsin, et midagi on mingi selline raev on sees, et, et mul ei lubatud ja ma ei mäleta isegi, milles asi oli, aga ma pidin nagu välja saama. Tohutu sisse süü, tunneb häbi. Miks me niimoodi pidin ütlema? Aga ma ei mäleta selliseid asju üldse. Et need jõujooned olid ikkagi sellised selliseid hetkeemotsioonid ja ma sain aru, et sul oli vaja see, see viha või see mingi emotsioon endast välja saada, aga ma ei võtnud seda nagu isiklikult, et sellepärast ma üldse ei mäleta minu mälestuses praegu ikkagi olite te kui ma kuulsin, noh, mõned vanemad ütlesid, et kuidas teismelise eas ja mis, mis kõik olid, mina üldse ei mäleta, et et see oleks väga ulme, mäletan külma seda sinu just selle, sellest kui emotsionaalne sa vahetevahel olid, et, et kuidas nute naer kuga käis ja ma elasin sellele alati hästi kaasa või kuidagi noh, sa tahad, et lapsel oleks nagu hea olla praegu ka Paulaga, et ma saan aru, kuidas tal on mõnikord tõenäoliselt ka enda emotsioonidest raske aru saada, see ongi vist see, et et see teismeiga ongi see, et sa ei saa ise ka aru, miks ma praegu olen kuri või miks ma olen praegu praegu vihane, siis lapsevanemana on kivist noh, mina alati olen püüdnud, et ma pigem siis jätan rahule, et, et ma ei hakka. Kuigi ma võin, ma ei hakka siis praegu küsima, et kui, kui maha rahunetakse ja kui sellest tahetakse rääkida siis räägitakse, et see vist on meil küll olnud, et alati me oleme saanud omavahel rääkida. Jah, lihtsalt kindlasti oli teismeeas selliseid asju, mida, mida vanematele ei tahetud, pigem mindi. Räägiti sõbra sõpradele, aga. See käib asja juurde, teismiga on nagu selline aeg nagunii tisseli kinnine, seda ma mäletan, ema ja nii väga, püüdsin kuidagi saada temaga kontakt ja kuidagi olla ja samas samas me käisime igal pool, meid aeti, võeti igale poole kaasiga, iga suvi, meil oli kindlasti perereisija ja temaga me saime nagu palju rohkem rääkida ja ja sina käisid alati meil nagu kõikidel kontserditel, mis muusikakooli kontserdid ja kus meil mingid arvestused kaasas. Ja ma mäletan seda vaheliselt, te tunnete, et no nii väga, tahtsin issiga kaasneda. Et tuleks ja et, aga nüüd ma tunnen kuidagi selle aja jooksul, kui ma ise olen nüüd saamas 30, et kui tugev side mul tegelikult on issiga, et ma et mis, see on kuidagi aja jooksul niimoodi tekkinud, nagu et ma olen õppinud teda mõistma ja, ja ma arvan, et me oleme saanud sellest ka nüüd rääkida, et. Mis võis toona sinus emotsioone tekitada, mis sulle toona korda läks, kas nad olid sündmused koolis, mis sind siis mööda laineharju sõidutasid üles, teinekord alla. Kuskohast need tekkisid, on sul selliseid momente meeles konkreetselt näiteid? Kui ma praegu mõtlen, et kuidas üldse üks noor inimene saab sellisest kooli ja sõprade ja kogu selle ja pere ja kogu sellest suhte suhete ja kohustuste rägastikus nagu läbi tulla, see tundub mulle praegu täitsa võimatu, aga seal juhtus nii palju, iga päev olid, oli vaja ennast kehtestada siis omavanuste seas, kes on sinu sõbrad siis siis vastassugupoole on ju leida see koht, see oli nagu hästi keeruline, mõni niisugune väike, hästi sassis peaga alati sihukene tume ja mind kutsuti siukseid nukitsameheks. Selline, et mul ei olnud võib-olla siukseid, umbes teismelised, kõigil teistel olid seal mingid peikad ja ma olin niisugune, et ma kehtestasime ennast rohkem niimoodi tegin nagu rohkem nalja. Et siis ma sain selle huumoriga kuidagi, et, aga see oligi nii, et mul oli alati need inimesed olemas ja alati olete sõbrad olemas, aga nüüd ma alles hiljuti tõin Tartust ära oma päevikut, ma hakkasin vist kolmandas klassis juba päevikut pidama, niisugune suur hunnik neid märkmeid mingist ühest eluhetkest peale hakkab hästi palju, seda juttu ma üldse ei mäletanud, seda enam aga et, et kogu aeg, et nagu ma oleks kogest üksi ei olnud, et ma tunnen ennast ikka nii üksi ja ma ei tea, miks see on, kas see ongi siis käib selle perioodiga või teisme eaga või selle siukse noorus, see hirm, kogu aeg jääda üksi kaasas, aga et hirm, et ma teen midagi valesti, mind ei, siis ei taheta või kuidagi mingi veider siis pidi kogu aeg ennast kehtestama olla. Oleme hästi tubli ja tahtma nagu keeruline. Mina mäletan ka oma nooruspõlvest seda üksiolemise mõtet ometi noh, nagu ma ütlen, et see kooliaegne kooli sõbrad või need inimesed on siiamaani minuga nagu kaasa tulnud Aga mulle tundubki, et see on selline eneseotsimisaeg, võib-olla ma olen nüüd tagantjärgi lihtsalt analüüsinud, et et kes ma siis olen, sa juba hakkad tegelema sellega, et mis minust saab ja kõik alati mõistagi sind, et sul on nii palju asju sees, millest tahaks nagu rääkida, väljendada ka kõik alati ei suuda ju, sest kõigil teistel on sama palju asju, et ja siis ongi võib-olla tunne, et ma ei suudagi neid välja elada ja keegi ei saagi kunagi aru. Aga tegelikult nagu tagantjärgi ma tean, et tegelikult oli väga hästi kõik. Seesama nukitsamehe asi, see ei ole koolikiusamine, vaid selline nali. See oli, see oli nali, jah, ma lihtsalt. Ja Marin mingis mõttes ise isegi nautis seda. Nojah, ma sulle nagu ja ei, mul ei olnud selle vastu midagi, et jällegi Eevaga seoses oligi see, et Eeva käisin hästi tihti tal külas ja me olime hästi väiksest peale koos, et perekonniti käimiseks, kalev ebaisa on minu klassivend. Nii et sealt on ka veel. Kasvasime sealsamas Ülenurmes. Ja siis Eeva. Käis üks kunstnik maalimas ja siis ta tegi selle, mõistasin kõrval, vaatasin, kuidas ta maaliti tuli. Hästi ilus selline lokkis peaga tüdruk oli maali peale, onju siis kunstnik ütleski, näe, tinglik, et saime, saime valmis nukitsameest üles, sinust kohe pildi. Mäletan teda naljakas ei olnud, üldse ei tundnud kuidagi ennast. Et ma lihtsalt olingi niisugune hästi tihti aeti mingi poisiga segamini, mul ei olnud ju pikad juuksed, lühikesed juuksed ja sihuksed kräsu sed. Marika, kas tüdrukutega vist on see muidugi kõik palju lihtsam, mulle tundub, et mul endal ootab alles see aeg veel ees, kui tüdrukud jõuavad kooli ikka ja saab näha, kuidas neil minema hakkab, aga kuna mul poeg on jälle juba piisavalt kogemusi andnud selles vallas, siis noh, mul kohe tekib selline kallutatud eelarvamuslik küsimus. Kas sa mäletad emana mingisuguseid situatsioone, mida sa pidid mariga seoses lahendama nii-öelda lapsevanemana sekkuma? Et tütar ikka õigel teel oleks? Ei, seda, seda kindlasti mari oli tegelikult liis ka mõlemad, ma ei ole mitte kunagi pidanud istuma nende kõrval, et nende õppimist kontrollima. Mäletan, et mingisugusel hetkel, kas see oli mingisugune kolmas ja neljas klass, kus tekkis lastevanemate koosolekul tohutut diskussioon, et mingisugune vale inglise keele õpik või mingi siis mina hakkasin, ma ei teagi, milline õpik on. Ma lihtsalt ei tea, et nad olid nii korralikud, selline selline tuba nagu oli maril näiteks kui korrastel kõik laud oli, kuidas tal olid oma asjad sätitud ja noh, see on ainult, et iga lapsevanema unistus, Liis oli natukene natuke teistmoodi, aga, aga ka hästi-hästi korralik Paula kunstnikuna on, on hoopis kardinaalselt teistsugune, et aga seda ma mäletan küll, et, et mari väiksena ta väga kartis esineda. Absoluutselt ei olnud nõus ju. Et oli üks üks situatsioonidega, Sa ise mäletad, olid need Mattiiseni päevad Jõgeval ja sina pidid selle Ursel oja stuudio solistidega koos pidid saatma neid viiulil. Jancis hommikuse pidime Jõgevale minema, seal oli veel mitu päeva oleks saanud mari täiesti, keeldus tema teiseks päevaks ei jää. Ja hommikul ärkame ülesse maril jookseb ninast verd. Tema ei saa minna, tal on nüüd täiesti tal ninal veri, et ta ei saa, kas saaksid öelda, et seal on haigeks jäänud ja mina ütlesin, aga sa ei saa sellest enam loobuda, sellepärast et sa oled ainus, kes neid saadab ja nende esinemine läheb untsu, kui sa ei lähe sinna, sõitsime kohale, see sai muidugi suurepärane, kõik olid Marist vaimustuses, kui hästi ta mängis ja kuidas ta esines ja kuidas ta seda tegi. Ja ma mäletan, et sul oli pärast veel väga kahju, et teistega sinna ööseks jäänud, et seal olid juba otsustanud, et sa ei jää. Et ühesõnaga ta sellepärast ei läinud sinna laulustuudiosse. Et sa kogu aeg ütles, et ei, ma ei lähe sinna sellepärast, et mind pannakse siis esinema, et ma pean üksinda laulma, hakkab. Kas see kõik ei kõla irooniliselt? Ja, ja siis, kui, kui mari lõpetas kooli ja ta ütles, et kuule või, või ma ei mäleta, sa ikkagi ütlesid, et sa lähed sinna Viljandisse katsetele, siis ausalt öeldes sellel hetkel oli, mina tegin ikka küll. Ah näitlejaks lähed katsetele? Et minu jaoks oli see küllaltki ootamatu see, et sa muusikaga hakkad tegelema seal selles mul nagu ei olnud kahtlustki, aga aga sa veel nagu näitlejaks lähed ja see, see oli minu jaoks üllatus. Sa mäletad ise ka neid sisemisi võitlusi? Jah, ma mäletan küll jah. Et ma pidin selle seda, seda ikkagi nagu ületama, et kui, kui ma juba salaja tegin kodus ka ise laule, siis, siis ma julgesin neid sõpradele laulda, aga kui mul esmakordselt kästi või paluti siis koolis mingile aktusele esitada oma laule, siis siis see oli ikkagi väga suur eneseületus. Ja samas ma mäletan seda, et ma tahtsin seda ka, et mul on üks mälupilt, kuidas ma seisan kodus peegli ees, laulan niimoodi mikrofoniga. Et ma olin just käinud kontserdil kuskil mingilgi, mingis kitarrilaagris, kus ma imetlesin seal mingit bändi laval ja kusjuures see oli mari kalkunibänd, tollal oli Marrelisele bändi nimi, kuidas nad siis olid seal ja ja siis ma kodus tantsisin ja kujutasin ette, et ma ka kunagi niimoodi laulan. Sa mõtlesid, tundus selline unist selline kauge unistus, mida minuga ei saanud juhtuda, sest ma polnud kunagi laulmist õppinud tol hetkel tunduski, et laulja, sa oled käinud, need, kes on, tulevad kuskilt laulustuudiost ja et mingi selline soov sisemine oli, aga see ebakindluse seda ületada, see võttis tükk aega ja, ja kui ma ühel hetkel avastasin, et mäletan, kuidas ma tegin ka selles projektis meiegi üle laulud siis mul oli tegelikult juba esimene plaat välja antud, aga andsin sellega välja lihtsalt nagu sõprade heaks, kuna nemad olid soovinud, et need laulud, mis ma olin neile laulnud, saaks kuidagi nagu salvestatud, siis kui ma selles projektis kaasa tegin, ühel hetkel kuulasin kodus seda plaati, seda mingit miksi või sellist esimest ja avastasin, et üks laul, mida ma seal plaadil koos teistega esitan, on see sama laul, mida ansambel mar siis see mari kalkuniansambel sel esitas, mängis seal sellel õhtul siis mul ma hakkasin nutma, mõtlesin, et kas see on päriselt nüüd, et ma ongi niimoodi, et ma laulan sedasama laul ja olen julgenud seda teha või kuidagi. Räägime koolist õppimise mõttes. Ma sain juba su ema jutust aru, et et see kõik tuli justkui iseenesest või vähemalt tajusid seda algusest peale, et et sa saad omadega ise hakkama ja sul ei olnud tarvis mitte kunagi kedagi kõrvale matemaatikat tegema, näiteks. Jah, matemaatikaga ma olin vahel aeg-ajalt jännis, aga ma olin, ma olen olnud jah, terve elu selline Tubliks olemise asi küljes, et ma olen tahtnud alati kõigest aru saada ja, ja püüdnud nii kaua, kui ma lõpuks saan aru, et ja ma olin nagu selles mõttes hästi iseseisev, et ju esimeses klassis käia, siis ma käisin ise liisul mu õel lasteaias järel, iga päev tõin ta koju, tegin süüa, selles mõttes ma sain, sain suureks päris varakult või pidin, pidin vastutama tema eest ka ja viima ta muusikakooli ja võib-olla sealt on ka saanud alguse sihuke tohutu idealism enda suhtes või selline kriitikameel ja vajadus olla alati õige teha õigesti ja see, mis vahel on hästi koormav, aga, aga jah, ma sain hakkama, koolis läks mul hästi ja kui ma mäletan seda tunnet, kui mul kas äkki teises klassis, kui mul oli kehaline kasvatus neli muidu oli viied, siis ma seisin akna peal kodus ja mõtlesin ma päriselt hüppan alla, sest siis ei ole võimalik. Noh, see oli maailma lõppu ja siis ma sain nelja esimese, neljas oli kohutav. Neile muidugi tuli igast instituut ka. Ma ei tea, kas, kas kuidagi vot see, see meie see nali millestki, mis peab rääkima ka see see, et kas kuidagi see surve oli, vaat mina olen nagu mõelnud lihtsalt seda, et kui sa näed, et lapsel on võimeid, siis sa peadki teda natukene nagu tagant tõukama, selleks et ta ikkagi noh, et ta nagu alla alla oma võimete ei õpiks, ei teeks. Ja siis on see üks nali, meil on, kus marimari vanemaks sai see, et mis sa said, indeks? Aeti küsiti siis jah, kui oli see, et mis siin, mis indeks jäidet, kui ma sain näiteks kolmeonju. Aga mis kadri säinja fini? Näe, mis kadri sai. Katri sai viie, kuidas tema siis sai, samamoodi käib. Siis ma tean, et Paul Allan seal meil on nagu ma ei teagi, kas, kas on õige või vale, aga aga see kuidagi, noh. Ma lihtsalt tunnen, et, et kui, kui sa näed, et ta teeb nagu alla allapoole oma võimeid, siis selles nagu noh, torgib tagant. Et sa pead ju, sa saad ju paremini ka. Eks see oli ikkagi nii, et kui ma koolis ma arvan, omavahel oligi see kõigil, et et kui keegi sai parema hinda kui teine, siis ikkagi oli nagu halb tunne. Sa tahtsid olla teistega nagu, sest me kõik olime hästi toob meile klass, kes kõik olid hästi korralikud või vähemalt need sõbrannad, kellega me koos käisime. See on alati väga hästi koolis hakkama, et et kui keegi sai parem endisinud, siis mul oli ikkagi nagu paha tunne. Sinu ja õe suhe kujuneski selliseks, nagu sa juba kirjeldasid, et kui sa esimesest klassist alates pidid tema just justkui hoolitsema ja kontseldama teda, et oli seal midagi niisugust, mis kestis ka põhimõtteliselt, et selle hetkeni, mil sa oma elu alustasid ja kuhugi mujale parandasid, et Pedasid teda nii-öelda sabas kaasas ka läbi kooli või. Ta oli ju ka tegelikult hästi iseseisev ja võib-olla ta isegi ta ei öelnud mulle praegu, et ta et ta ise käes närved, seda kutsuti tihti mari õeks, ta oli väike õde, et ta tahtis Kaale, Liis, et mitte mitte muusikakooli läks, siis aeti kuidagi. Et ikkagi Ta oli mari, väike õde. Aga võib-olla see suureks õeks olemise asi, et ma jah, siiamaani ma muretsen ta pärast või nüüd, kui ta on ema, on ju siis ma. Ja kui ta siin alguses helistas mulle mingeid omade muredega, et siis ma ikkagi mul nagu hinge kipitama, et ma, ma tean, ta saab alati hakkama, et on palju palju sellisem, rahulikum ja, ja kindlameelsem, isegi kui mina või selline. Või siis ta lihtsalt ei räägi kõigest mina pean küll kohe kõik asjad nagu välja rääkima, et on. Et siis võib-olla seda enam ma muretsen ta pärast, kuidas ta ennast tunneb, et kas ta ikka ütleb, kui tal on pahasti. Ja mitte ühtegi tüli niisugust, kus küüntega kallale minnakse ja. Neid oli ka ikka, ma arvan, mäletan küll, kuidas me jälle see teismeiga, see on täpselt see aeg, kus siis kus mõlemad kolisime eraldi tubadesse on ja siis kui me saime, läksime, kolisime siis majja ja kõigil oli võimalik oma ruum saada siis ikkagi see ukse pauku, mine. Sa seda ikkagi oli, aga samas mäletan seda, kui, kui esmakordselt oli esimene öö eraldi tubades, muidu me olime koos olnud, siis mäletan, kuidas me järgmisel hommikul siis hakkasime Hauma plaani, et kuidas tekitada üks auk sinna kahe toa vahel, et me saaks öösiti käia, et et see oli ikkagi imelik. Selline igatsus ka, et alati kui näiteks mäletan seda, kuidas me õppisime ja mõlemad lõime umbes pauguga ukse kinni, et ma mul on ainult omaette olla, siis kuidas natukese aja pärast üks või teine koputas teise ukse peale, siis viskas sinna voodi peale pikali ja ja siis me ajasime juttu jälle. Ja ka siis, kui Paula sündis, siis te olite 11, teine oli 13, eks te pidite nagu see võib olla mingisugused esimesed sellised beebiga tegelemise oskused saite nagu täna selles mõttes on Paula jah, natukene nagu ikkagi üksi kasvanud lapsed. Teiste vahetevahel vahetevahel ütleb ka seda, et, et ei tunne mind ja te ei tea sellest. Aga seda kokkuhoidmist või seda, no seda on ikkagi nagu igal igal sammul näha. Aga mul ei tule praegu meelde üks olukord veel, mis puudutab seda mari kohusetundlikkust, et siis me olime veel Ülenurme korteris, elasime kolmetoalises korteris, Marja-Liis, magasid ühes toas ja me olime kõik magama läinud juba tuled kustu. Me olime voodis ja äkki kuulen mina viiulimängu teises toas. Lähen üles, mis, mis toimub. Ja mari täiesti unustasin ära, et ma pidin, on, mul on homme mingisugune asi, mida ma pean Ta mängima ja ma ja ma unustasin harjutada, ühesõnaga ta hakkas öösel harjutama, liis magas kõrvalkotis. Ei häirinud. Et, et noh, ikkagi oli selline küll, et ega ta nagu ei jätnud, kui, kui tal ikkagi oli nagu mingisugune kohustus ainult antud, siis ma ei mäleta, nagu sind väga selle selle üle nurisema. Sa pead viiulit harjutama. Ju see ikka oleksid vahetevahel tahtnud midagi muud teha, aga ma nagu ei mäleta, et see oleks väga selline olnud selline asi, et et ei, ma ei taha seda teha või miks ma pean seda tegema kusagil minu mälestustes, seda ei ole. Te mõlemad rääkisite, et kasvatus pigem on olnud selline üsna vaba või võimalusi lubav. Kas niisugune sõna nagu reeglid on sulle lapsepõlvest tuttav? On ikka selles mõttes, et see ei olnud päris selline vabadused, ma võisin minna ja tulla millal tahes, et nüüd ma täna lapsevanem, ma tean, et reeglid on olulised. Ma ei mäleta küll seda, et oleks mingi üks kindel asi, mida, mis meile räägiti. Me tõenäoliselt ei rääkinud nagu kellaaegadest või, või noh, et nüüd raudselt see kell, aga see kuidagi nagu kujunes ikkagi ikkagi meie peres nagu, nagu iseenesest Ta oli alati seal, kui sa kuskile lähed, sa pead ütlema, kus sa oled, sa pead endast nagu märku andmas ei tohi, ei tohi ära kaduda, mõtlen, kuna ma olin ikka ikkagi selline selline muretseja või selline, siis siis tõenäoliselt alateadlikult saite ka sellest aru. Vaata üks siis kui kolisime Ülenurme, siis oli selline situatsioon, kus noh, see oli nagu võõras paika veel lastele ja ühel päeval äkki Marja-Liis mõlemad olid kadunud, juba hakkas hämaraks minema, me sõitsime autoga seal ringi ja noh, mina muidugi kujutasin ette juba, ma ei tea, mida kõike, eks ole, et kuidas lapsed on ära viidud ja ja täiesti selline, siis noh, selgus, et te olite mingisuguse uue poisiga tuttavaks saanud, kes viis kuskile teid näitas mingisuguseid tema lapsepõlvemaid seal ja te unustasite selle täiesti ära. Ja mina olin muidugi täiesti endast väljas juba siis, kui ta ükskord lõpuks koju jõudsite, siis. Ja see oli mul, ma just alles hiljuti liisuga meenutasime seda, et see oligi jah, me läksime ära ja ja siis üks hetk hakkas juba väljas pimedaks minema, nii et see uus sõber ütles, et kuulge, nüüd ei ole mõtet enam koju minna, täiusate õiendada, kui te praegu hakata kujunema, maksime heintes tegema sinna mingit aset kuskile põllu peale, et me magame, siin Liisu ikka rääkisid. Ei saa, lähme ikka koju ja sihuksed, okei, lähme siis tagasi koju ja siis muidugi oli juba mäletan oma isa, kes oli minust issi nuttis ma mäletan nagu seda, et ma polnud kunagi näinud, et ta oli nii endast väljas ja täitsa nagu hirmul, et kus me olime ja siis ma sain aru. Mäletan seda, et, et me isegi nagu ei, ei pahad või noh ja ei mäletagi. Pigem see emotsioon vist, ma sain nagu lastest aru, et kui nad nagu meid nägid, milline see emotsioon meil oli. Et ma taipasin ka seda, et see on võib-olla suuremad kadunud neile kui see, et ma nende peale karjuma hakkan, et see, et nad saavad aru, kuidas me nende pärast muretseme või et ja, ja kõik, need sellised reeglid ikkagi, ega need olid vist sellised kirjutamata, aga noh, ikka ikka ikka vahetevahel tuli sõda ikka olid mustad nõud vahetevahel kraanikausis tuli, tuli selliseid ütlemisi, aga ma ei mäleta, et sellest oleks mingid suured tülid olnud või kuidagi kui kõik meil kujunes, sest ega ma ise ka ei ole, mingi selles mõttes on, ma ei teagi, kust mari on nagu tunda ka tema on nagu hästi korralikuma kolme poisi kõrval, tema korter on imetlusväärselt korras, mänguasju Nika laiali. Aga kõik muud muude asjadega, nagu ta saab, et iga päev ma imetlen seda, et ma ei tea minust. Küll küll ei ole, ma ei tea, kus mul oli ju lapsepõlves ka see, et, et mul oli oma ruum siis kui ma sain selle oma toa ja kui ennem kui möllasime, siis selles ühes toas siis oli ka mul oli oma nurk, mis oli alati pidi olema, minu süsteem pidi olema paigas, seal kõik oli niimoodi nagu mina, sinna panin kõik niimoodi üks asjad kõrvuti ja sirgelt ja kõik, mis väljaspoole tuba jäi, sellest ma sellest ei hoolinud. Seppadele minu ruum. Aga nüüd, kui ma, kui ma siis elan nagu oma kodus on ju päris kodus, siis ma tajun, et see kõik on minu ruumi, ma pean hoolitsema kogu selle ja samamoodi, kuidas ma tegelikult nüüd ma tean, et see on ikkagi õudne. Kuidas ma pean, miks, miks mul on sees good, et ma pean kõik need asjad sättima niimoodi sirgeks, et seal ikkagi õudselt väsitav kolme lapse kõrvalt, aga ma ei saa seda kuidagi. Mõni päev on see nagu kuidagi suudan ennast nagu kontrollist vabastada, aga aga see on hästi. Ja kodus ma mäletan seda, et ta koristas oma tuba hästi korralikult ja siis kõik see asi, mis oli, nagu tema arust üleliigne, tõsteti lihtsalt ukse taha. Ehk siis meie elutuppa. Mari, kas niisugune olukord on sulle tuttav minevikust, kus sa oled pidanud oma vanemate eest varjama sigarette või alkoholi tarbimist? Sigarette küll mitte seda, ma ei ole nendest hoolinud, aga ma mäletan ühte ühte pidu küll, kas ma äkki saingi 18, siis kui ma saatsin oma vanemad kodust ära, vihjamisi nad läksidki väga hea meelega ära. Kuna meil ei olnud nagu põhjust sinnamaani ei olnud kunagi põhjust, nagu selle pärast muretseda. Ma olin täiesti mere ääres, mis hakkab juhtuma. Et siis, siis ma mäletan seda, et see oli küll üks niisugune pidu, kus ootamatult oli koos väga kirev seltskond inimesi, keda ma isegi ei olnud sinna kutsunud. Kuidagi vist oli küla peal jutt laiali läinud, et seal on mingi pidu ja seal oli küll ja alkohol ka ja ja isegi ma mäletan ennast. Et mul oli päris paha ja järgmisel hommikul ma teadsin, et tulevad vanemad tagasi ja siis ärkasin hästi varakult ja olin saanud 18, ma mäletan seda, et ma ei, see oli esimene hommik, kui mulle mind ei äratatud üles. Tohutu masendav majaks märkasin hommikul hästi koledad mustas majas üles, kõik sõbrad olid ära läinud, olin üksi seal ja, ja siis ja mind ei aratatudki laulu küljes, kas see ongi nüüd see täiskasvanu elu, et ma olen 18 ja siis sa ei saa hakkama. Ja siis ma hakkasingi koristama. Ja see maja polnud kunagi vist nii korras, kui sellest võib järeldada, saime kohe sisse astudes aru, et ahaa, et siin on toimunud mingi aga keegi küsinud emmesi küsinud nagu selle kohta midagi, ma, see, see kõik on nagu hiljem tulnud isegi isegi tollel hetkel naabrid ei rääkida alles hiljem kunagi nad rääkisid, et et tõepoolest seal maja ümber toimus mingi ja noh, me leidsime muidugi sealt põõsastest küll pärast issi leidis viinapudeleid ja olgugi, et need vist need olidki külapoisid või noh, aga ühesõnaga ikka möll see oli ja siis ei, pärast seda oli kuidagi imelik tunne ja ma ütlen, et Eesti imelikel jälle Kui sa võtad endale emana ja oma emale, siis kas ta emadena sinu arvamuse järgi olete pigem sarnased või pigem erinevad? Tänapäeval, või kui ma vaatan mariga sõpru, kellel on praegu väikesed lapsed ja kuidas nad neil on nagu kuidagi kõik nagu palju rohkem läbimõeldud noh, ma ei tea, alates toitumisest alates kõikides asjades meil sellist asja ei olnud, meil ei olnudki seda võimalust. Meil oli pakk, eks ole. Ma mäletan seda, kuidas loomulikult ostsin koguma Maritavatlesin selle raamatu. Ja siis ma tegin lahti, seal oli sissejuhatus ja ma mäletan ühte lauset, et sinu ellu tulnud väga-väga suur muutus, mis, mis muudab su elu nagu igaveseks. Aga ära kunagi unusta, et sa ise oled ja jääd inimeseks oma soovide ja oma tahtmist. Ega ma rohkem ei lugenudki seda raamatut, et ma sain aru nagu selle sellest, et, et see muudatus on loomulikult tohutu suur, aga et ma ikkagi saan, võin mõelda ja tunda ka nii, nagu nagu ma Maricana tahan, et või soovin, et see ei pea olema totaalne muutus. Aga kui ma vaatan nagu mari kui, kui süstemaat, noh lihtsalt ta on oma olemuselt muidugi selline, aga Miku ka, et ja liisija Kasparit oma väikese Liliianiga. Et neil on nagu kuidagi võib-olla võimalusi ka rohkem, aga, aga nad nagu palju rohkem mõtlevad asju läbi või või töötavad mingisuguse nagu. Et mulle tundub, et see ongi tänapäeva võib-olla lapsevanemate selline, selles on palju head, aga samas ka nagu on ka keerulisem olla lapsevanem seetõttu, et sul on nii palju infot. Ma mäletan seda, et mul oli alguses sellega hästi rasked, ma olin lugenud mingisuguseid raamatuid, sest nii palju on neid raamatuid, mida enne lapse sündi on võimalik lugeda ja ja siis siit-sealt tuleb igasugust infot, et kuidas peab ja mida ei ja mis siis saab, kui sa seda teed ja kui ühel hetkel on sul lapsed, kui mõned veel sündisid kaksikud siis väga paljusid selliseid asju, mida, mis olid, mulle öeldi, et näiteks, et et kui sa last pärast sündimist kohe rinnale ei saa, siis kindlasti mingid kontaktide vahele umbes ei teki ja ma ei saanud neid kaksikuid rinnale, sest see ei olnud võimalik, siis, siis mäletan seda, kuidas mul see jäi meelde, see tunne, et nüüd ongi, nüüd on kõik Need on läbi ja et ühtepidi on see väga tore, et ma saan, et toetust igalt poolt või on sellist võimalik saada teada kas või guugeldades igasuguseid asju, aga samas ka annab võib-olla sellist oma südame tunnete vahepeal nagu lahustab, et, et kuidas siis jääda ikkagi endale kindlaks sellele, mis sinule kõige paremini sobib. Ma mäletan seda, kui pidin siis, siis oli üldiselt lapsed olid ju sünnitusmaas, vaid see oli emotsionaalselt hästi raske, lapsed olid teises ruumis ja minul oli isegi isegi veel hästi, sest mina olin aastaid töötanud ülikooli raamatukogus ehk siis pooled need õed ja arstid olid seal kogu aeg seal raamatukogus käinud, nad tundsid mind nii, et mind lasti sinna. Lastetu. Ma sain Mari vahepeal niimoodi katsuda ja aga, ja ühesõnaga siis järgmisel päeval pidin koju minema ja siis seesama tuttav õde tulevad. Kuule noh, mul oli hästi palju piim, oleks võinud kõik terve selle palati täie lapsi ära toita, et lapsi saanud üldse kõhtu täis, et mis viga on, et sul on ju nii palju. Ja siis ma sain aru, et ma olin nii närvis, ma mõtlesin, et ma lähen koju, mis ma hakkan, mis ma peale hakkan selle väikse lapsega, ma ei tea mitte midagi. Aga ma ei mäleta, kuidas täpselt. Mul on see nii meeles, kuidas ma panin mari sinna voodi peale. Issi võttis, kohe hakkas maril küüsi lõikama, mina vaatan. Issand, jumala sõrmed olid ju, tead, niidisuurused, sa hakkad nagu tegutsema ja kõik see tuli nagu niimoodi täiesti ise iseenesest, et nagu ja kõik need õpetussõnad, et noh, siis sellel ajal oli, et laps ei tohigi väga palju sülle võtta, noh, mingid sihuksed täiesti. Et võib-olla see jah, selline mängulisus on olnud nagu sama, et ma kodus mäletan ka seda, et terve lapsepõlve oli issil olid mingid laulud, mis tekkisid niimoodi, et kuskil niisama, et ta, et ta tegi kõikidest kõikidest, mis tõdedest oli mingi oma laul, ma isegi kirjeldada need sellised väikesed asjad, mis on siiamaani nii meeles, et igas olukorras oli mingi laul, mis, mida ta laulis, mis oli ta enda looduseks naiste naljakad oma keeles ära lindistamise aegu. Et ma neid ei saa kuidagi seletada, tol hetkel tundusid nii loomulikud ja mõnikord isegi jälle sa laulad seda laulu, aga, ja nüüd ma mõtlen, kui armas oli, need asjad tekitavad turvatunnet, et sul on see mingi üks sama kordub ja see, see on ainult meie pereringis. Et nüüd ma tunnen näiteks oma lastega, mul on ka palju lihtsam suhelda vahel läbi hoopis siukse selliste laulude või selliste mängude sihukeste. Et saada hoopis siukene naer nende käest kätte, kui on raske olla, või mäletan jah, sellist sellist mängulist suhtlemist kodus võib-olla see, see on mul kindlasti sealt sealt tulnud on aidanud mind. Eks noore ema stress või midagi niisugust mari on sulle ka tuttav läbi isiklike läbielamiste. Olen tundnud ka stress ja et just see minu, ma arvan, selline vajadus nüüd vale midagi valesti ei teeks, et see tekitab juba omajagu stressi, et siis olles kolme lapsega vahel üksi kodus pikki päevi, siis ma olen tajunud, et emaks olemine on üks suuremat sorti selline otsuste vastuvõtmine teha nüüd otsus jälle. Mis on nüüd selles hetkes parim otsus, et sa võidki rääkida, emmed, ma olen hästi otsustusvõimetu inimene, vahel üldse ei oska otsustada, mis on õige ja siis sel hetkel teha nüüd see õige otsus, et ma nüüd kellelegi liiga ei teeks, sellega on hästi raske olnud ja ma arvan, et see on mulle tekitanud väga palju stressi. Jah, Marian kaksik. Ja see on tema selles loomuses kuidagi sees, et ta, et ta ühel hetkel ütleb jah, et nüüd noh, ma tea, lähme lähme sinna ja siis äkki tekib võib-olla sinna kõrvale mingi teine aga võib-olla hoopis sinna ja siis ta niimoodi noh, ja siis ta lõpuks ongi täiesti juba, mis, mis ma siis nüüd, mis ma siis nüüd teen, et võib-olla selles mõttes on Mikk Mikk tihtipeale nagu selline realistki, siis nüüd ütleb, et kuule, mari, nüüd me teeme nii ja kõik ja et et Mikk on nagu seal see, kes siis vari ikkagi sellele õigele rajale nagu. Jah, et kui otsus on tehtud, siis mis seal enam vahet, otsus, aga jah, et et kogu aeg, et ikkagi lastel on ka vahepeal võib-olla segadused, mis nüüd siis nüüd jälle, et siis ma olen püüdnud lihtsalt rääkida, et et ja vahel ongi nii, et ei oskagi otsustada ja siis ma lihtsalt olen üritanud olla lihtsalt võimalikult ausalt. Et mind, mind on aidanud see, kui ma lähen. Lihtsalt ei jää, ei oska ja ei jaksa. Noh, see oleneb ju enda sellisest olekust, et kui oled lihtsalt magamata ja väsinud, siis on palju palju raskem olla. Igatepidi. Et siis siis mind aitas noh, nii palju kui ma igasugust infot tuleb, siis üks selline, mis mul on jäänud meelde, ongi see, et et sa võid kõike teha, sa võid karjuda rauset, aga lihtsalt et ole inimene, et, et siis oledki aus, siis, siis ütlegi nendele lastele näed, ma olen täna väsinud, et siis ma olen püüdnud lihtsalt ollagi, et kui ma enam ei suuda, siis ma lihtsalt räägin nendega, et üritan siis olla iseendana kohal, et see võib olla õpetab ja ka, et ei peagi olema musterema või kuidagi, ma ei peagi alati olema selline, kes ütleb aitajast õigeid asju või et siis ma olen püüdnud lihtsalt olla mina ise, et nad näevad, et näed, niisugune inimene, kellega kellega nad nüüd paratamatult peavad koos elama ja. Kas see, see vist on see ma ei tea, tõenäoliselt, ja jääb kaasa emade suur suur dilemma, eks, et et milline on siis ikka see õige ema ja millise, milline ma, ma pean, seda vist küsivad absoluutselt kõik emad enda käest. Kui on see üleväsimus ka või mingisugune sa ei saa hakkama mingisugusel hetkel selle sellega jonnima lapsega või et ma olen vaadanud, et võib-olla tänu sellele, et sa nendega niimoodi räägid, on on poistel ka selline asi, et ta nutab ja siis sa küsida, et no mis sa nutad või mis sul praegu on, ma tahan nutta. Mulle meeldib, nutena eksis, ehk siis kodus oli. Ehk siis ehk siis, et, et vahetevahel ongi vaja lapsel lasta lasta see oma emotsioon välja, et mina, mina, Paulaga nagu tegin mingisugusel hetkel selle, et noh, võib-olla see oli natukene nagu selline ütlemine ka, aga võib-olla mitte, et et ma ütlesin, et sa võid, karjudes olid trumpi, sa võid lõhkuda, aga mine oma tuppa, pane uks kinni, see on sinu tuba, sinu asjad ja tee seal, mis sa tahad ja tihtipeale oligi, et sai oma selle nutu või selle viha või selle välja karjudes ja siis ta tuli ära ja ja ja tegelikult võib-olla ei peakski iga kord sellest nii õudselt heituma kui nad. Noh, muidugi kui see, kui see päevas kestab niimoodi, et iga natukese aja tagant on seda, siis ma saan aru, kuidas närv ei pea vastu ja tahaks, tahaks. Ma ei tea, mida teha. Meil lähevad jutud ikka täitsa emadepäeva saadaks kätte. Aga Ma arvan, seda vist on ka igas kodus ette tulnud või iga ema peas. Et ta on mõelnud või ka välja öelnud, et te ajate mind hulluks. Kas sa mäletad mõnda niisugust situatsiooni kohe päriselt, mis on juhtunud mari, sinul sinu lastega, kus sa oled seda mõelnud, millega nad peavad hakkama saama. Kui kaugele on võimalik sind viia? See on vist jah see, kui kõik järsku korraga tahavad midagi, ma mäletan lihtsalt ühte ühte hetke, kui ma olin nendega üksi kodus. Ma pidin need lõunaunne panema. Samal ajal on mul kokku lepitud üks mingisugune, ma pidin telefonikõne vastu võtma, mul oli lepitud sel kellal korraks helistame, räägime mingist asjast tähtsast asjast, et ma panen sel ajal poiss, poisid voodis, nad lähevad magama ja ma ei saanud välja minna. Sest et kõige väiksem poiss oli haige, onju. Ja siis, aga need poisid ei jäänud magama, see ja nad seal siis, kui nad on kahekesi, siis üks tõmbab teise käima, siis hüppasid seal voodis, ei püsinud kuidagi paigal. Nii et see samal ajal ma üritasin, sest telefonikõne, mis oli päris pikk saada, siis samal käisin neid seal ja siis toitsin seda kolmandat last. Nii et ühel hetkel, kui, siis kui see köha lõpes ja tekkiski vaikus, nad, et ma mõtlesin, et nüüd on magada, aga nüüd ma lähen panen selle kolmanda lapse, magan, kes oli ka juba ära väsinud. Nii togeen, ma sain kõne tehtud, need on, nemad magavad, ma lähen panen väikse ühel hetkel siis olin seal vaikselt, et selle väikse ka oma toas ja kostub siis, et need lähevad vetsu. Kaksikud võiksid, me tahame nüüd vetsu minna, lahendit ikkagi maganud, et olgu, minge käige vetsus ära. Ja siis tekkis uus vaikus, väga kahtlane vaikus. Ja siis oli juba see väike beibi täitsa üleväsinud, et ma ei saanud teda kuidagi magama. Läksin siis Nende kaksikute juurde, kes olid siis leidnud sealt vannitoast hästi palju dušigeele ja juukse, vahasid ja määrinud kõike põrandad ja siis seinad ja siis dushi selle, kõik need kleepis oli hästi libe ja niimoodi ma pidin hakkama seda puhastama ja siis. Ja niimoodi, et ma lõpuks nad ei saanudki magama ei saanudki, need lõun on natuke, uurisin seda, see väike oli täiesti üleväsinud, ma panin teda veel paar tundi magama ja siis oli küll, nagu see tunned. Aga lõpuks, päev saab läbi, nad kõik jäävad öö õnne ja siis sa mõtled okei, et noh, ja siis on kõik nii nunnud ja siis on jälle nii armiga luitunud siukseid hetki, kus lihtsalt sa pead kõikide asjadega korraga tegelema. Kõigil on mingid nüüd on vaja mingi noh, seda asja saada nüüd korda sanest raske. Tore oli rääkida teiega. Suur-suur, aitäh, Marika. Aitäh, mari. Ja meil oli tore, oli väga tore. Aitäh teile. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan, tänan kuulamast ja me nädala pärast kohtume taas.