Tere kõigile, kelle kaaslaseks on vikerraadio ja käbisaade. Kutsun teid kaasa elama ühe perekonna loole, millest mälestuskillukesi emotsioone ja juhtumisi meenutavad meelelahutaja ja looja Mart Sander ning tema ema Tänaseni mardi elu aktiivselt organiseeriv Irene Lembi eonurm. Kuidas oleme jõudnud siia ning millised on olnud teetähised, aga ka õppetunnid teekonnal sellest kohe lähemalt. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Mart tere tulemast vikerraadiosse, tervist ja Mardiga muidugi, nagu selle saatest tootja ette näeb, on üks vanematest ka kaasas ema Irene Lembi, tere päevast. Väga suur, rõõm kohtuda, aitäh, et te selle kutse vastu võtsite. Mul on jäänud Mart mulje meedia vahendusel, et sa oled oma emaga ikka väga lähedases kontaktis siiamaani. Ja kui sa oma pilgu või mõtete ja sõnade kaudu kuidagi väljendaksid kuidas temaga läbi saad ja mis suhedel kõikide nende aastate jooksul on ja kuidas see kujunenud on, siis, siis mis sa meile räägiksid? Kõige kindlam on töösuhe siis on see, et kui sa, kui sul on nagu perefirma või selline, et sa lihtsalt oledki pidevas nii äri- kui töö kui kunstilises suhtes see nagu kuidagi tagab selle, et tegelikult sa suht, et selle pereliikmega tohutult palju tantsinud mänedžer võistluse taga, jah, nii üht ja teistpidi meil on tegelikult neid tööalased suhted, on nii paljud Neid Ivar rääkidagi. Aga vahest ma nagu olen ka sõpradelt kuidagi kuulnud, umbes nii, et noh, et, et kohtume siin vanematega korra poole aasta jooksul ja kuigi elatakse üldse, mitte mitte eri eesti otsades, vaid täitsa lähestikku pole nagu põhjust kohtuda. Kuidagi inimestel tundub, vahest, aga selle pärast kõige kindlam põhjus ongi see, et kui sul on sellised väga läbi põimunud töösuhted, siis kohtuda ja tegelikult on ikkagi olnud lapsest peale, nii et me oleme kõiki neid projekte teinud koos ja alates siis juba kõige varasematest igasugustest muusikaprojektidest, rääkimata sellest, kui juba siis algas professionaalne nii-öelda muusika tegevus, kui ma olin 17 kaheksateistaastane, kui algas Modern Foxi iga töö ja Estonia teatris töö siis ikka ju ema kõigepealt õmbles kõik kostüümid esinemisteks, mis olid vajalikud ja ilmnes, et ta on korralduslikult väga hea. Ja sellest ajast igasugused bändi tuurid ja muu selline on nagu kuidagi ema kanda jäänud. Ja kogu bändi raamatupidamine näiteks. Ja kui siin ikka vaatad neid uudiseid, kus raamatupidajad varastavad suuri summasid, suudavad isegi väikestest kohtadest panna kõrvale tohutuid kantide kõrvale tohutuid rahasid, siis ega ilmselt ikkagi seal peabki olema, ainult et väga lähedane pereliige, kellelt sa, kellega sa võid arvata, et, et et noh, tema, nüüd küll ei varasta sult midagi, ei löö nuga selga ega vist jah, ja veel eilegi eilegi, veel üks, üks üks vana sõbranna helistas mulle, kes korraldab oma sõbranna pulma ja ma ei viitsinud pikalt rääkida või kuidagi nii, ma tegin teist töödes, ma ütlesin, tead, et niikuinii, et helista emale, et, et tema niikuinii korraldab, ta hakkas juba rääkinud, et bänd ja bussi renti, siis mul läks tähelepanu täiesti lukku ja mõtlesid, helista emale, et tema nagunii tegeleb nende asjadega ja siis ma pääsesin sellest korralduslikust poolest. Irene, kas teie olete selle rolli endale niimoodi vabatahtlikult võtnud või, või sunniviisiliselt? Noh, mina olen ka niisugune inimene, et üheksa ametit ja 10. nälg ja üks nendest ametitest on see, et ma olen lõpetanud Tallinna kergetööstustehnikumi keskkooli baasil olnud õpperühma konstruktor modelleeriaks ja tänapäeval lisatakse veel sellele ka sõna disainerite peenelt. Ja kuna ma õppisin ära korralikult õmblemise seal tehnikumis, siis paluti mul jääda aga sinna edasi õpetajaks, mida ma siis tegin. Tänu sellele olin mina see, kes siis Martin riiete poole eest hoolitses, oli see siis Modern Foxi aegadest või ka hilissamasse, aga ka kui ta õppis, ma mäletan Georg Otsa koolis, siis ma õmblesin talle juba ühe heleda ülikonna, siis oli kogu kuul sellest kohutavas vaimustuses, sest et noh, ei olnud harjutud, et mingisuguse niukseid noorel 17 aastasel kutil on äkki mingisugune ele uhke ülikond seljas. Kuigi minu meelest polnud ta midagi eriti uhke ja ega ta teab, mis ei maksnud ka. Aga noh, kuna Mart on ka jälle selline kuju, kes kõik välja kannab, siis ta tundus, et ta oli väga uhke. Kumba pidi need asjad on teinud, kas Mart ema on sinu kuvandi loonud ja kui ma kasutan siin sinust rääkides sõna kuvand, siis ma arvan, inimesed, kes meid kuulavad, mõtlevad enam-vähem ühele ja samale pildile, ehk me teame üsna täpselt, kes sa meile väliselt oled või see on sinu soovide ja nägemuse kaudu ikkagi käinud. Eks ta on ju see, et vaata, igal noorel inimesel on mingisugune periood, kus ta tahab tohutult oma välimusega näidata oma maailma nägemust ja tõekspidamisi, eks ole, seitsmeteistaastased inimesed, no sa näed neile peale vaadates, kes nad on, eks ole, vanad siis tänapäeval noh, ütleme koodid või emod või, või mida iganes ja igal ajal on olnud omad absoluutselt igal ajal on, on teismeline tahtnud näidata oma välimusega kohe plaksti, kes ta on. Ja loomulikult oli ka mulle see aeg, kus see on sellest, et sul ei ole veel elus võimalus teha kõike seda, et sa oma tegudega saaksid näidata. Ja loomulikult hiljem, kui ma olen tõesti hakanud muusikuna ja muudel aladel tegutsema, siis mul pole enam tohutult seda vajadust, et ma käiksin ringi üleni 30.-te aastate ülikondades, nagu ma seda tahtsin teha noorena. Aga ma tõesti tahtsin ja see oli tohutult alternatiivne muidugi tol ajal. Et me räägime ikkagi 80.-te aastate keskpaigast praegu, kui ma olin selline teismeline ja sel ajal unusta ära kõik punkarid ja muud neid oli ikka palju Tallinnas, aga vaata sellist, kes, kes tuli lipsu ja ülikonnaga välja. Ma usun, et ma olin nagu ainukene vist see oli ka nii alternatiivne üldse võimalik, sest lihtsalt, et see oli sügav nõukaaeg ja igasugune selline mõtlemine tundus kuidagi võõras, aga see oli sinu poolt mingi sõnum. Ja, ja see oli minu tohutu tohutu kolmekümnete aastatelembus, mis oli just siis alanud ja mõned aastad varem. Ja loomulikult see tahtmine, et, et ma kannaksin seda just nagu seda ajastut, et igal pool endaga kaasas nagu pitserit, kuhu ma igal pool lähen, siis siis ma tahtsin, et see oleks nagu minuga olemas ja siis oli see Ta hakkasin juukseid üle pea siledale kammima selja taha ja, ja ühesõnaga olin ikka väga erinev nendest nendest noortest, kes, kes sellisel hilisBrežnevi ajal Tallinnas ringi liikusid, mina kusjuures suhtlesin hästi palju pungaritega ja sest ma ütlen, ma olin natuke nagu valge vares selline suhteliselt üksinda selles maailmas ja seetõttu kuidagi ma tundsin ennast punkaritega päris hästi. Ma elasin kesklinnas, käisin otsa koolis, eks ole, ja sealsamas lähedal oli ju siis legendaarne kohvik, varblane, punkarid reeglina nii-öelda koos käisid tol ajal ja siis nendega kogu aeg ja see oli väga-väga tore aeg ja paljud neist punkrites on tänaseks tuntud kultuuritegelased ja ja, ja nii edasi, meie kambas olid seal, noh, Villu Tamme oli seal alati ja Merca Jääger oli seal alati ja kõik me olime nagu enam-vähem ühevanused nimetis, aastake noorem, teisest ja. Sa võid isegi omamoodi veider ja kummaline vaatepilt olla küll, et ühest küljest punkarid ja siis teisest küljest 30.-te ülikonnas noormees. Ja ma olen isegi mõtelnud vahet, et huvitav, et nemad mind nagu omaks võtsid selle algust, et tõesti aga tundus, et lihtsalt meil oli tähtsam see see et just nagu esindada või mingit protestida või olla mingisuguse alternatiiv mingisugusele mainstream-ile, kus kõik ihalesid, et saaks oma mingisugused, need, mis need olid nüüd Eestis hakatud tootma teksased. Ja see oli selline üsna selline standard, sest see oli kättesaadav muidugi siis kõvemad, siis üritasid kuskilt välismaalt mingit taksot saada, aga, aga meieni kõvad ei olnud ja igatsen ka seda. No vot, üks osa, ehk siis see riietust või dress Goody puudutav on meil siin saate hakatuseks kohe lahti räägitud, aga tegelikult me peaksime alustama meenutusi hoopis kaugemalt, et aru saada, miks see, kuidas me siia oleme jõudnud ja ma hea meelega viiks. Irene tõid tagasi teie lapsepõlve. Kuskohast Teie pärit olete, missugune teie lapsepõlvekodu oli? Oi-oi, mina olen sündinud, kasvanud ja kogu aeg elanud Tallinnas kõikidel nendel väga varajastel aegadel. Nii palju kui ma ennast mäletan, ma hakkasin, oli elu ikka väga-väga vaene, olid ju olnud need suured sõjapurustused ja inimestel ei olnudki nii väga oma elamistega laiutada. Kellel olid kodud kadunud, need läksid oma sugulaste juurde, kellel oli Tallinnas õed-vennad, läksid sinna elama. Mina mäletan ka, et elasime ühe minu väga toreda tädi juures, see oli Tatari 21 p maja kus olid siis kuue toalised korterid niimoodi, et igas toas elas perekond ja köök oli kuue pere peale ühine ja saadi väga hästi läbi. Sest inimesed olid sõja üle elanud ja neil ei olnud mingit tahtmist või vajadust hakata nüüd rahu tingimustes veel oma korterinaabritega sõdima. Kõik said aru, et ole, on õnn, et oled elus ja elu läheb edasi. Hiljem emal õnnestus küll osta üks väga-väga väikene korterit ühe oma sõbranna kaudu aga sellest ajast ma mäletan, et me elasime siis emaga kahekesi selles ühes väga väikses korteris Narva maanteel. Peda vastas. Aga mina kui selline väike laps, minul ei tekkinud ka mingeid erilisi probleeme. Oli nagu oli, lapsed elavad igal pool ja kui sul on omaette mingisugunegi peavari oma voodi, oma oma ema või rohkem vanemaid, keegi selles elamises koos, siis oli kõik hästi ja peale selle oli mul ka kaks ema õde ja veel vanad tädid, nii et kogu seltskond oli selline naiste seltskond sellepärast nii-ütelda minu ema põlvkonna mehed olid suures osas sõtta jäänud ja minu klassikaaslastel väga paljudel üldse isa ei olnud ja see oli ka täitsa normaalne, et ei olegi, isa on, ema-isa ei ole ja kahel tädil oli sama lugu, mehed olid jäänud sõtta. Ja niisuguse siis naisteväega sai elatud, üks minu vanatädi test oli üks kaupluse juhataja. Ja teine vanatädi oli küüditatud Siberisse. Sellepärast et tema mees oli tisler ja oli ehitanud Tartusse ühe väikse maja. Ja kui nad siis ära küüditati, siis viidi niiviisi, et mehed ja naised pandi erivagunitesse ja neid suhelda omavahel ei lubatud, oli kompsugemis, lubati kaasa võtta, jäi naiste kätte ja mehed saadetigi otseseid surma, sest nendel puudus ka tükk leiba kaasa võtmiseks. Ja hiljem me sellest vanatädi mehest vanatädi oli vanatädi Johanna ja ei tea mitte midagi, aga vanatädi Johanna tuli Siberist tagasi peale Stalini surma ja siis oli ka tema minu pere üks liige. Ja kui olid siis sünnipäevad või jõulud, ükskõik, kas minu kodus või nende kodus, siis olin alati koos, kui üks suur sõbralik pere. Ja läks nii, et teie oma isa ei näinudki. Ei, ei, mitte kunagi, aga tol ajal noh, ma ei tulnudki sellest nii puudust, sest ka minu pinginaaber oli ilma isata. Ja kõik minu klassis ümber ei olnud. Ma ei tea, kui palju neid oli, kellel üldse isad olid ja sellist asja ka vanasti ei olnud, et laps toodi koju vanema käekõrval või tuli autoga või viidi ära. Lapsed olid, selles mõttes said kõik ise hakkama, ise tuldi kooli, ise mindi koolist ära. Elu oli tegelikult ikkagi väga paljuski teistsugune ja väga varakult tuli ise hakkama saada. Kuidas teile tundus ema ilma abikaasata kõrval siis omadega toime tuli ja kuivõrd muret peresse tõi? Mina pean ütlema ainult oma ema ja kogu emapoolse suguvõsa nende naiste kiituseks, nad olid väga tugevad oma niisuguselt elule, vastupanemise võimest ja nad said kõik hakkama. Minu emal olin ainult mina üksinda ja aga minu üks tädi oli, kellel oli kolm last, Ta oli medõde ja, ja ta oli ka leseks jäänud, ta mees oli ka punaarmees, kuna need mehed pidid kõik minema punaarmeesse, sest muidu oleks nendel perekondadel kõigil olnud siin hoopis teine teine saatus. Ja minu kahel tädil läksid siis mehed punaarmeesse ja nad tagasi ei tulnud kumbki. Kõik nad said hakkama. Tädi, kellel oli see kolm last, oli Mettudedaideeriga. Tema elas niiviisi, et hommikul kell viis tõusis ülesse, keetis potitäie suppi, valmis Läks ära tööle. Ta oli endokrinoloogia polikliinikusse medõde ja kui ta siis õhtul tagasi tuli, siis oli see potitäis suppi tühjaks söödud ja kõik oli hästi. Hommik hakkas samamoodi edasi ja kõik tema lapsed said hariduse. Tema vanem poeg, kui tema suri, mõned aastad tagasi oli Tartumaaülikooli emeriitprofessor, nüüd järgmine poeg, elab, aga on ehitanud valmis olümpiaküla, selline mees, majandusgeograafia lihtsalt Tartust ja tütar oli tal õppinud Welczki velskriks. Nii et kõik ta jõudis ära koolitada üksipäini ja ei olnud kunagi ei kurdetud, ei räägitud, et küll on raske või ei jõua seda või et lapsed tahaksid seda või teist või mida käisime loomulikult palju läbi ja kuna ka mind huvitas noorena väga palju muusika, nii palju, kui teda oli ka võimalik mul lapsepõlvest kuulata siis oli niisugune lugu, et minu, sellel tädil, kellel kolm last olid, oli kodus plaadimängija ja minu suur armastus oli tol ajal klassikaline muusika oli Tšaikovski ja ma ostsin Tšaikovski esimese klaverikontserdiplaadi ja ma läksin nende juurde ja panin selle peale ja ma vedelesin terve päeva nende korteris diivani peal ja kuulasin seda kontserti ja see oli mul viimse noodini peas, mis vanuses? No ma arvan, et ma olin ikkagi siis kuskil 14 või sest 14 siis oligi see aeg, kui ma hakkasin ise muusikaga tegelema. Ja ma läksin kõigepealt Jaan Tombi nimelisse klubisse, see oli Tombi klubi tookord, aga ta on nüüd tegelikult pikal tänaval Mustpeade majas ja seal olid siis sellised ringid, nad olid tasuta ja Ma tahtsin minna just nimelt muusikat õppima. Ja seal oli üks väga tore noorte rahvapilliorkester, mida juhatas härra Heldur Vaabel, kes oli ka suurepärane õpetaja ja väga hea orkestri juht oli siis moodustatud kaks orkestrit, üks oli mandoliiniorkester ja teine oli kandle orkester ja ma läksin neisse mõlemasse mängima. Ja siis oli veel aega, et ega ma ei tulnud hästi nuutigi, rääkimata pildist, kõik see tehti mulle seal selgeks. Ja siis ma järgmiseks võtsin omale pilliks viiuli mida ma siis võisin mängida tundide ja tundide viisi. Ja tavaliselt pühapäeviti oligi niimoodi, et mina läksin hommiku juba Tombi klubisse, kus meil oli väikene proov, ükskõik mis orkestriga parasjagu ja kui see proov lõppes, siis jäin mina üksinda sinna. Tombi klubi keldrisaalis oli meil need kruvid, jäin sinna ja olin kohe mitu-mitu tundi ja mängisin seal viiulit ja siis tulin koju, ema ootas mind lõunasöögiga ja kõik oli hästi, siis meie koolis tuli ka natukene hiljem tuli muusikaklass, mille ma ka lõpetasin, viiulis. Räägime lapsepõlvest veel sellest varasemast lapsepõlvest. Kas te mäletate tegevusi nii vanuses seitse, kaheksa, üheksa aastat, mida linnatüdrukud Tallinnasse teha said? Mina käisin tütarlaste koolis, 14. mittetäielik algkool asus allika tänaval ja seda maja minust enam ei ole, see oleks jäänud nüüd sinna Muusikaakadeemia territooriumil enam-vähem ja see aeg oli ka muidugi tore, aga siis kui ma oleksin olnud kuskil seitsmendasse klassi pidanud minema siis löödi need erikoolid laiali, ei olnud enam tütarlaste koolid ja poiste koolid, siis segati ära see allika tänava kool Tallinna teise keskkooliga kooliga. Et sellest ajast peale olen ma siis olnud segaklassides. Aga muidu niimoodi kooliväliselt oli midagi teha ja kui ma ei tea, oli lapsi palju, kellega käia, ringi, otsida põnevust, mida iganes. Ei, ma ei ütleks, et nii oleks olnud, ma olen ka olnud suhteliselt niisugune vaikne ja kodune laps ja hästi kuulanud tema sõna- ja tädid, kellega me koos just juhtisime elama. Mul ei olnud mingit niisugust suurt sõpruskonda, kes need koolis olid, need olid. Aga kui oli hilisem peale kooliaeg, jah, siis ma mäletan tõesti sealtsamast algkoolist oli mul üks sõbranna tõesti oli sõbranna Ta oli Ingerlane marja raski oli ta nimi ja ma mäletan, et me elasime seal Tatari tänaval ja tema elas seal, kus on praegu Kalevi see tantsuväljak, seal olid mingi aiand, tema ema töötas aiandis ja ma mäletan suvel, kui meil kooligi ei olnud, siis ma jooksin paljajalu läbi selle linna üle liivalaia tänavamarja juurde. Ja ei olnud kellelgi mingit muret, et kuidas see laps nüüd seal linnas liikleb, auto siin minu meelest ei olnudki ja vot see marja oli, aga Maria sõitis ära Ingeri maale oma perekonnaga. Selles väikses eas ma mäletan veel ka seda reaalkooli juures tihti liuväli kus sai minna ja minul olid siis sellised lumeuisud, nimetati, mis trumbid Nende talvesaabaste alla ja nad olid ümara otsaga kumerad ja võib-olla isegi päris laiaks nadolid sentimeeter või natuke alla selle. Nendega sai sõita ka kõnnide peal tänava peal ja siis ma käisin seal liuväljal ka. Nii et mina leidsin, et tegevust oli küll mul mingeid niisuguseid suuri noh, laste kogunemiskohti ja kampasid, nagu ütleb Martin, et tema ja solid seal punkarid ja need need tol ajal ju ei olnud. Te ütlesite, et olite oma emale pigem hea laps ja, aga kui te mõtlete niisuguste sõnade peale nagu kasvamine ja kasvatamine, siis kumb teiega pigem toimus, kas ema ikkagi väga püüdis voolida teist teatud põhimõtete järgi inimest või te saite sirguda nii, kuidas, kuidas ise nagu tuli? Ei, minu ema ju proovinud mitte midagi voolida, minu ema lasi mul kasvada, nagu ma tahtsin, minu ema oli mulle juba väga varasest noorusest ka sõbranna eest. Me saime väga hästi läbi ja, ja veel õhtuti ma mäletan, kui meil siis oma see väike korter oli, siis me õhtuti tegime ka igasuguseid väikseid etendusi ja naersime pisarsilmi oma etteastete üle. Et meil niisugune väike artistipisik oli viste mõlemi sees. Mart kas sina oma ema emaga vanaemaga olete kokku puutunud? Oo jaa, loomulikult väga-väga põhjalikult ja vahepeal me elasime koos ja võib-olla isegi minule on minuga, ta on isegi rohkem rääkinud, sest et tundub, et mind just huvitas see vana aeg nii-öelda rippased nööri küljes uurisid küllaltki palju jah, et ema ei ole nagu olnud selline vana hea fänn kunagi, et tal oleks vaja vaja tohutult teada mingisuguseid vana ja asju. Aga mul oli pigem just just see, et eriti siis juba ajal, kus ütleme, kui ma olin. Ma olin vist neli-viisteist, kui mul see 30 aasta vaimustus algas. Ja siis ma muidugi kohe sain aru, et jumaluke, need mõlemad vanaemad-vanatädi kõik on ju elanud kolmekümnendatel aastatel väga, ikkagi juba täiskasvanud inimese elu ja. Vaata asi on selles, et oli sõda, siis oli Stalin, olid küüditamised ja peredes ei räägitud lastele mitte midagi vanadest aegadest mitte midagi. Sa olid selles elus ja oligi niisugune tunne, et see ongi kõik, mitte midagi pole varem olnud ja lihtsalt sa käid oma elada oma elu, käid koolis, tuled koju ja teed oma igapäevaseid koolitükke, aga mingitest sellistelt teemadest ei räägitud. Nii nagu oli see ka ju, et isegi jõuluid ei tohtinud ju pidada ka nendest ei räägitud, et siis, kui Mart oli juba suur, võis nendest kõigest rääkida. Ja siis oli ka minu emal rohkem vaba aega ja tema käis väga palju mardiga ringi ja rääkis kõigest sellest. Sest mina minu nooruses ei rääkinud minu emaga minu tädid, mitte keegi sellest ei nendest küüditamisest ei, mitte millestki, sest oli karta, et kui nüüd laps läheb kooli ja seda räägib, siis hakatakse uurima, mis perekonnast sa tuled, selline et miks sul sellised teemad on. Ja ma ütlen teile naljaka asja, kui ma käisin esimeses klassis. Minu klassijuhataja oli üks väga suur kommunistist proua vanem proua. Ja ükskord tema esitas klassis niisukese provotseeriva küsimuse. Aga kestest käib kirikus ja mina arvasin, see peab olema midagi väga head ja ma tõstsin käe. Ma istusin esimeses pingis ja ta lõimule kaardikepiga pähe pikad kaardikepid ja ta oli mul sellega pähe. Nii et sellest ajast, mil siis ma teadsin, et ei mingit kirikujuttusid ja midagi ei ole vaja rääkida. Mis mulje sulle mart jäi vanaema juttudest kuivõrd ta oli elu hammasrataste vahel pärast seda sõjaaega ja tulla niimoodi noh, suhteliselt iseseisvalt ikkagi toime olukorras, kus pooled mehed on maamuna pealt pühitud. No ma ütleks, et tema isegi ju tegelikult elas võib-olla huvitavamat elu kui, kui valdav enamus tavalisi eesti naisi juba juba siis noorelt peale ta ta ju ikkagi enne sõda, ta elas aastaid Londonis Inglismaal, tuli alles siis sõja alguses tagasi, kui Eesti tundus veel petlikult turvaline olevat pärast juba esimest Londoni pommitamise lainet. Ja pärast sõda oli ju veel kaugsõidulaevadel, eks ole, ta oli ju, ta käis üsna kohe pärast revolutsiooni, näiteks kuubaas, mis oli siis juba, eks ole Nõukogude Liidu suur sõber. Tal on väga huvitavaid, aga kõik, mis ta on sealt toonud, on meil selline Ameerika aeg, nädal on igasugused bukletid, brošüürid, mis ta tõi sealt, kus need kõik on umbes Ameerika luksushotellide nime all. Nii et see võis olla muidugi tohutu elamus Eesti Eesti inimesele Nõukogude naisele sattuda sattuda sellisesse kohta nagu Havanna kes ta oli ja kuidas ta niimoodi sattus. Ma tean nii palju, et ta lõpetas Hanno tõrvanud telmanni inglise kolledži enne sõda. Nad kõik suunati, suunati tööle Inglismaale. Siis, kui mina lõpetasin keskkooli, siis läks minu ema tööle merelaevanduse ja läks baaslaevale tööle, kellena minu meelest oli, kas ta oli pesulaojuhataja või ühesõnaga täiesti tavalise lihttöölisena neid naisi oli seal pahaselt laevas võib-olla kuskil noh, kuni 10 eks elu oli muidugi raske olnud ja kuna see palk, mis pakuti seal merelaevanduses oli võrreldes sellega, mis ta oli kogu elu saanud Tallinnas ja kuna mina olin juba keskkooli lõpetanud ja mina astusin Tallinna Pedagoogilise Instituudi siis ta arvas, et tal on nüüd paras aeg minna natuke kõrgemale palgale ja natuke näha maailma baaslaev Vares läks siis Havannasse, kus ta jäi remonti ja kaks nädalat oli remondis ja need inimesed olid siis seal nii-ütelda päris vaba reziimi peal, kuigi nendega oli alati kaasas üks julgeolekutöötaja, aga sellest ei olnud midagi. Kas nendel ei olnud ka plaanis mingisuguseid revolutsioonilisi mõtteid või nad olid rõõmsad, et nad said selle risuga ja said nii-ütelda Havannasse ja üks nendest töötajatest seal oli minu ema sõbrannaga eluaeg üks väga tore, proua Aino. Ta sai isegi kohtumise kuskil väga kõrgel tasemel, kas ta isegi kastruga isand Kohtuda vanaemal oli ka gastropilt oli surma kuskil seina peal, ahelkapi seinal. Kas sa, Mart, loed vanaema enda kasvatajaks ka? Ei no me elasime ikkagi ju meie pere elas ikkagi omaette ja ainult vahepeal siis mingit mingisugused lühistab, kes te maanteel perioodidel me ka olime koos koos vanaemaga. No eks ta ikka kasvatas ka vahest natukene. See tundub selline tüüp olevat, kelle tarvis vitsa kuhugi kapinurgale polnud. Elu sees tarvis. Panna noh, ma ei oska öelda, ei ikkagi vits ikka oli. Kujutan ette, et, et on ikka neid asju, mida ükski laps ei taha teha ja ega ma pole kunagi tahtnud koolis käia, kunagi ei ole meeldinud minust, see kool on üks ajaraiskamine olnud ja ja ma olen alati olnud natuke igav ja selliseid avaldustega võidad odavat populaarsust praegu, et võib-olla küll jah, aga noh ja näed, reaktsioon on nüüd ju käes. Sellega, eks ole, et nüüd ma siis olen saanud väga aru kooli vajadusest ja praegu praegu ma siis nendel päevadel üritan lõpetada saada kätte oma magistrikraadi BFM-ist, mida ma oleks pidanud tegelema muideks juba aastakümneid tagasi. Aga tegelikult see vastumeelsus kooli suhtes on olnud hästi hästi tugev ja seetõttu ma ei ole tahtnud ka. Ei tahtnud ma pikka aega ju ülikooli lõpetada. Ma olen kokku käinud, kui ma ei eksi, siis kuues ülikoolis haaval aastake siin aastake seal mul ei ole need meeldinud, Malle tahtnud seal käia. Ma olen alati jätnud need pooleli. No me tuleme selle juurde kindlasti kaarega tagasi, aga et kronoloogiliselt kuidagi rida paigas hoida, siis kuidas ta Irene mardiisa isaga üldse kohtusite? Mardi isaga kohtusime meie väga noorena ja me kohtusime niimoodi, et tänu minu pinginaabrile, kes töötas mardi isaga koos, oli neil organiseeritud üks spordivõistlus Lõuna-Eestis. Ma ei tea, kas oli Võrus vist jah. Ja ta ütles mulle niimoodi see sõbranna, et kuule, et meil on üks naine puudu sellest Blaiskonnast, et ole hea, tule kaasa, noh, tule kaasa. Ja siis ma läksingi kaasa. Ja sellest võrkpallist ei mäleta ma suurt, mitte midagi, kas me võitsime või kaotasime, ma ei tea. Aga siis, kui me bussis sõitsime tagasi, siis sattusime niimoodi istuma. Et mina siinpool pingireas ja mardiisa Rein istu siis sellest vahekäigust sealpool. Me hakkasime mitte otseselt rääkima, aga meil vist ajalehed olid. Ja siis ta kirjutas ajalehe diale umbes niimoodi midagi küsis minu käest ja siis mina küsisin talt vastu, et kui vana sa oled, ta kirjutas mulle leheääre peal, et 18 peaaegu 19 mõtlesin, issand, kui noor poiss olin juba 20 kuna nad töötasid koos selle minu pinginaabriga ja ka pinginaabri tookordne peigmees, hilisem meesterahvas, oli ka juba selles võistkonnas, seal. Siis läks päev või kaks mööda, kui tuli selle sõbranna peigmees, tookordne ja mardiisa tulid mulle koju ukse taha ja kutsusid mind välja jalutama. Ja niimoodi see asi peale hakkaski ja me oleme siiamaani kuusel olnud. Ja loomulikult ma ütlen, ega siis minu kui ema kasvatus üksinda ei ole see, kes on mardist teinud mardi, loomulikult ka mardiisa. Kõik need vanaemad, teine vanaema oli mehe ema, kes oli ikka väga soliidne daam, tema pluss kõik minu ema õed, plussis ka minu vanatädid. Et kõik need on andnud ju oma panuse lapse kasvatamise, sellepärast ei saa ütelda alati, et ema on last kasvatanud. Tegelikult last kasvatab kogu see ümbrus, kus ta elab ja kogu tema pereliikmed, on nad siis emad-isad, vanaemad-vanatädid. Nii et selles mõttes see elu hakkas niimoodi väga varakult peale. Meil minu mehega, aga mingi viis aastat hiljem siis sündis Mart. Olete vahel mõelnud ka, et kuivõrd palju võib otsustada üks lihtne otsus minna või mitte minna võrkpalli mängima? Jah, loomulikult, eks see elu koosnebki paljudest juhustest ja kui sa selle juhusele noh, on nad käe, siis ei tea sa kunagi, mis võib see juhus sulle elus kaasa anda, aga võib-olla et on ka mingi ettemääratus, et oligi tarvis, et ma pean just nimelt temaga kohtuma, et just nimelt temaga peame me saama sellise lapse, nagu meil on. Jah, juhus muutub sahtluseks täpselt. Mis teile sellest suvepäevast 67. aastal meelde on jäänud, kui Mart sündis? Ta sündis 10. augustil, aga juba seitsmendal augustil hakkas Eestis torm lähenema ja see 67. aasta augustis needsamad kaheksas, üheksas 10. olid kõige suuremad tormid üle Eestimaa, mis laastasid metsad ja väga kuum oli seal mingi 30 kraadi ja ma mäletan, et me käisime mardi isaga veel siis öösseti jalutamas, et öösel oli natukenegi jahedam, et oli võimalik väljas jalutada, päeval ma ei saanudki välja minna, kohutavalt kuum oli. Ja, ja niimoodi oligi ja siis, kui tuli arste hommikul sellel päeval, kui veel mart ei olnud sündinud, tuli haiglasse neid vaatama palatisse, ütles niimoodi, et nisuke torm on õues, et temalt oli lennanud üks pauk lausa üle pea niimoodi, et ta oleks äärepealt surma saanud. Tollal olid veel Tallinnas ka puuaiad majade ümber ja veel need puuväravad ja oli lennanud lausa puhu värav üle tema pea. Nii et see oli väga-väga suur torm, et Mart on sündinud keset suurt tormi. Mart, mis su esimesed mälupildid on, mis sa arvad, et sa päriselt mäletad lapsepõlvest? Esimene sünnipäev, keegi ei usu seda. Ja miks ta sul meeles on, ma ei tea, ma mäletan nagu seda, et minu meelest viisite mind magama sinna tantsitud aknas kuidagi minust välja, kuidagi nagu õue või midagi sellist ja, ja mind viidi magama, pidu käis. Aga mind viidi naabri üle õue naabrinaise juurde tädi jahimehe korterisse, kus, kes ütleme, kaks väikest tütardest ja et sinna magama võõrkeeli nagu protestisin, ma ei tahtnud üldse mind peolt ära, saadetakse aga hilisemaid asju ma mäletan ikka tohutult hästi ja ja mõningaid kummalisi sündmusi, näiteks kui ma olin siis vist kaheaastane. Siis ma tegin midagi väga rumalat, ma olin mänginud, ma olingi õues, mängisin liivakastis, ega ma ei armastanud üldse väljas mängida, tegelikult ma ei olnud selline laps, ma tahtsin pigem toas istuda ja aga ikka aeti nagu välja, et lapse kohta on väljas, aga seal no õnneks ei olnud teisi lapsi ka eriti sealkandis, vaid ma ütlen, Õnneks praegu mind ei huvitanud teised lapsed üldse või tahtnud kellegagi mängida. Aga me olime käinud just vanalinnas ja mina tahtsin alati. Kujutasin ette, et ma olen tegelikult väike vanainimene. Et ma olen kääbus tegelikult lihtsalt, et ma ei ole üldse laps, aga keegi nagu ei uskunud ja siis esime mind, tõmbas alati sellistesse kohtadesse nagu kohvikud ja, ja, ja, ja mingid teatrid ja mingid kinnised salapärased kohad ja me olime kõndinud minu meelest just eelmisel päeval Harju tänavale, kus oli see pärlikohvik ja seal pärlikohvikul alati aknal istusid sellised sellised eestiaegsed prouad ja siis nad seal jõid kohvi, sõid mingit kooki ja mina kohutavalt tahtsin sellistesse kohtadesse minna, aga eriti nagu ei viidud, kuigi me käisime vahest küll. Ja siis ma olin seal liivakastis ja ja siis mul oli seal tohutult igav jama. Nad ühest küljest nagu laps nagu tark ja teisest küljest totaalselt loll. Ja siis ma mõtlesin, ma nagu hakkasin siis mängima, et olen siis seal kohvikus kuskil ja leidsin sealt mingi jäätisepulga ja hakkasin nagu liiva sööma sealt liivakastist väga, seda ei olnud muidugi palju vaja, et ma sain kohe aru, et see liiv ei olnud nagu hea. Aga aga, ja siis ma mäletan, et, et meil oli köögiaken, oli siis nii liivakasti pole, ema vaatas aeg-ajalt külgatest välimis, ma teine seda karjuvat õhuaknast, et mis sa neid töid ja tule nüüd tulen. Ja siis ma jooksin tuppa, siis ma tünnis endale, ema sundis mind hambaid pesema, mäletan seal köögis kraanikausis. Aga ei aidanud enam, sest sealt tuli mingisugune tohutu haigus tulnud, ma ei tea, mis seal oli, seal. Kolinakus kolibatsil. Ja et seal olid mingid haiged kassid, olid sinna vist siristanud sinna liiva sisse ja ma suutsin just sealt siis seda liiva nagu süüa. Ja siis ma mäletan, et mul hakkas ikkagi väga paha, Mul hakkas tohutu palavik, tõusis, ma isegi mäletan neid nagu mingisuguseid selliseid hallutsinatsioone, tundeid või selliseid asju, mis ma nagu noh, neid ei oska nagu seletada, loomulikult üldse, aga mul on nii hästi, nägid meeles. Ja siis ma jäin kuidagi väga nõrgaks ja ma mäletan, isa ostis mingisugusele lennuki mulle väikese lennukituur Mudeli ja nagu pani mulle selle padjal, aga ma ei suutnud seda isegi tahtnud, et ma vaatasin seda, aga kuidagi ma olin nii jõuetu ja siis siis viidi mind haiglasse ja siis ma olin ikka väga pikalt väga haige, vist. Mulle tundub See oli päris dramaatiline. Jah, loomulikult sellepärast, et noh, meiega niuksed, noored, rumalad lapsevanemad ja meil oli Sakalas, kus me elasime, Sakala 16 oli väga ilus niisugune siseõu, seal oli väga palju ilusaid puid ja liivakast oli keskel ja neid lapsi seal majas, seal oli kaks maja, üks oli õuepealne maja ja teine Me olime tänava ääres majas ja neid lapsi seal ikka oli ja liivakastides nad mängisid. Ja tavaliselt. Aga mina kellegagi koos küll ei mänginud. Kui nemad olid, siis mina ei tahtnud. Ei olnud küll niisugust asja, et noh, vanemad oleks tingimata liivakasti ääres kõik istunud ja valvanud ei olnud seda ja mina, Meil oli aken kohe sinna liivakasti peale ja ma mäletan, ma pesin köögis nõusid kraanikausis ja siis vaatasingi, et noh, midagi ette, mis see laps teeb, iga hetk vaatad ja see loomulikult kahjuks oli üks õnnetu lugu ja kui ta jäi haigeks. Me kutsusime tegelikult kiirabi mitmel korral arste ja siis oli see lugu, kui arstid tulid, oli Mart nii rõõmus ja tore ja lahke. Ja arstid ütlesid, et noh, et ei ole midagi ja läksid ära. Läks tund, aegamööda oli laps nii haige, kutsusime uuesti kiirabi, nii et lõpuks ikkagi viidi ta Merimetsa haiglasse. Ja seal õnneks see visitalt välja raviti. Aga seal oli ta siis kahes toas, kahe väikese tüdrukuga, kellega ta siis seal müras, aga nad kahjuks ka kraapisid tema nina peale armi. Ma ei tea, kuidas siis seal eri voodides olid, kassiste kõndisid toas ringi, ma ei tea. Ja, ja see oli ikkagi ikkagi vaba vaba ruum oli ja see oli nende parolüli, lähme uuema nõu vana ja see uuemine tähendaski sellist üsna agressiivset müramist ja ma olen siiamaani väiksed armid, on siin näha, et vanemad, natuke vanemad, aga minust olid need vend ja õde, kas ei olnud? Ma ei tea, kas nad ka üksteisel kraapisid. Mul kraabiti nina pealt tõesti küüntega, siis nagu nagu lõhki, ma saan aru, miks sa eriti tahtnud liivakastis kellegagi? Jah ei tahtnud, aga ma ikkagi olin seal haiglas väga kaua, sest et ma mäletan, kui me sealt ära tulime, siis oli talv, oli ja sa tulid mul taksoga järgi ja siis me läksime takso peale ja siis sa tegid, ütlesin juhile, et üks peatus, sa jooksid eemale mingitesse mänguasjapoodi, eks ole. Siis ma veel vaatasin sealt takso aknast välja, siis üks mäletan, üks eit veel libises, kukkus hästi, libe oli hästi libe ja siis tulid ja tõid mulle valge karu sealt poest ja see karu oli siis selline suur mängukaru ja karvulise muidu valge, aga tal oli selline plastmassist must nina peal mingis pakendis, mõtlesime välja, aga juba koju jõudes Manindalt seal nina ära kraapinud. Et mul oli see nagu sisse jäänud see, et see, see ninakraapimine on väga vajalik, vajalik mäng ja kui ta aru sai, siis kohe selle enda kaela nina plastikust nina oli tal siis ära. Mart, kui sa mõtled jälle sinna aegade algusesse, siis mis olukorrast või mis tegevuse juures sulle meenuvad, ema ja isa. Mina mäletan rohkem seda, et isa oli tööl kogu aeg isa oli väga erinevatel aegadel tööl ja siis vahest olid öises vahetuses ja ma mäletan üht olukorda, kus isale isale näiteks meeldisid mingisugused välismaa seriaalid, mida me vaatasime kogu aeg Soome televisiooni nagu väga varajasest lapsepõlvest peale ja see, see oli ka nagu üks minu kasvataja. Et tõesti, miks ma ei viitsinud üldse, ma ei tahtnud väljas olla, ma ei tahtnud mingisugune, mine õue mängina, mida ma teen seal, mida ma mängin seal, ega ma loll pole, ma tahtsin pidevalt vaadata filme ja mulle meeldisid ka seriaalid ja ma õppisin hästi ruttu ära soome keele sealt televiisorist ja, ja ka kõik muud keeled. Ma arvan, et on tegelikult saanud alguse sealt. Soome televisioonist ja, ja isale meeldis üks. Ma mäletan, selline vesterni seriaal Smittentšouns ja siis ma mäletan, et hakkas õhtul peale ja siis ma kirjutasin just nagu isale kirja mäletagi, vana ma siis olin kamini võib-olla viieni või midagi sellist ja see kiri oli veel muidugi noh. Kirjutage kiri oli selline, et isa, tule ruttu tus, Mitjatšouns algas, aga mitte Johnson kirjutatud niimoodi eesti eestipäraselt. Aga loomulikult see kiri ei jõudnud, sest et isa olid öised tööl vahetuses ja ja muidugi ei läinud ta kuhugi postiaga kirju, ei mäleta, ma olen seda hiljem veel nagu nagu kusagil näinud. Et kangastub nagu pidevalt see, et isa on kuskil tööliste päeval magas kodus jällegi ja aga, aga mis ema nagu tegi, ema käis ju ka tööl, ema töötas moemajas siis vahepeal ja see oli nagu minu jaoks väga huvitav, sest et seal oli ka selline nagu ütleme, natukene sellist teatrimaagiat. Võib-olla ma esimest korda kogesin seal, kus, kus õmmeldi, ma mäletan, sel ajal vist tehti seal kas kas Heidy Tammele või kellelegi mingisugust, väga peen. Esinemiskleiti tõid sealt, leidis kohe ribakesi koju, see oli mingi tohutult müstiline materjal selline nagu ma ei tea isegi, mis ta oli selline karvane brokaat nagu roosa ja ja, ja, ja siis see õmblustöökoda, kus siis tehti neid kummalisi kostüüme. Et see oli ka minu jaoks natuke selline selline tunne, mida ma siis hakkasin nagu väga igatsema kuidagi oma ellu ja mida ma olen just pärast siis ka teatris kogenud ja just teatri, sellises kostüümi dekoratsiooni töökodades, kus seda maagiat nagu tegelikult valmistatakse. Mardiga, kui ta pisike poiss oli, kui palju kantserdamist ette tuli ja mismoodi see välja nägi, pidi vaeva nägema või oli ta oma vanematele samamoodi hea laps, nagu, nagu teie omal ajal oma emale. Vaata, ma tahan rääkida veel ühe huvitava seiga, kui Mart oli väikene, siis ta hakkas ka väga varakult sõnu ütlema, noh, kas oli kaheksa kuud või üheksa kuud. Igatahes aasta kolme kuuselt ütles tema esimese täispika lause ei tohi minna kööki. Sest meil oli ühisköök, mina tavaliselt ütlesin talle, et ei tohi minna kööki. Ja see oli tema esimene lause. Minu mees loomulikult võimaldas mul olla kolm aastat lapsega kodus ja siis oli minul see aeg kõik last kasvatada ja olime koju ostnud, klotsid, kus olid tähed peal ja mina näitasin mardile nende klotside pealt, tähed. Ütlesin, see on teda. Ja kui ma teist korda uuesti klotsi näitasin, seda teadis juba, et sõna ja kui isa tuli koju lõunaaeg kella kolme paiku, ütleme hommikupoolsest vahet vahetusest siis lapsel oli kogu tähestik peas ja ma näitasin isale, laps tundis kõiki tähti ja kaheaastaselt hakkasime Martikku juba kirjutama. Kõiki neid väikseid sõnu, ai, ei Ui niimoodi ja sealt tuli ka väga arutlusel lugemis oskus, kui võib-olla tõesti meil oli üks ahi seal ahju otsas, võib-olla oli vits. Aga see oli sellepärast, et meil oli ka niisugune sektsioonkapp, kus raamatu olid väga, madalas oli raamaturiiul ja ta tahtis kogu aeg neid raamatuid sealt minna tõmbama, aga me ei lubanud. Ja noh, võib-olla isal olid võib-olla natuke rangemad kasvatusse mõtet, kui minul laevased last peab ikka rohkem niimoodi karmimalt kasvatama natukenegi. Ja siis ikka sai öeldud, et aga vaata, seal üleval on lits. Aga seda ei pidanud sageli, ütleme aga vahetevahel. Mart oma esimesi triibulisi salves ootad veel jah-ei-ei, ma ikka mäletan ikka ikka tulid paar korda täpselt mäletanud, miks ma üritan meenutada. Aga need põhjused on nagu, nagu ära kadunud meelest pahatahtlikkust tõenäoliselt sinus ikka ei olnud, pigem juhtusid asjad kogemata või teadmatusest ja nii edasi, eks mingil määral on ilus mõelda, et kõik lapsed on toredad ja, ja süütud, aga mingil määral sellega mõtled, et tegelikult lapsed on julmad ja ja alles siis hiljem me nagu sotsiaalse surve sunnil, siis õpime nagu koos elama ja olema viisakad lapsed ikkagi tegelikult ju armastavalt kiusata nõrgemaid ja, ja, ja see on midagi sellist, mis, mis, mis nagu on meil nii looduse poolest kaasas. Et alles, et meil tuleb ikkagi nagu seletada, kas see ei ole nagu hea ja ma mäletan ikkagi sealt mudilas sõime ja lasteaia, kui kasvõi sealt tõesti sealt selle lastehaigla aegadest, ega see polnud siis, eks see mäng oli ka mingil määral selline kiusamine, nädalit, must aasta aega vanemad ja ja, ja nad suutsid mu nina lõhki kraapida ja mina nende nina vist ei suutnud neid oli kaks tükki ka. Aga mäletan hilisematest nagu lasteaiaaegadest, et, et oli, oli olukordi, kus mind kiusati, aga, aga oli ka olukordi, kus kus ma kiusasin jälle kedagi teist. Ma kujutan ette, et kui üks laps väga ei taha lasteaeda või kooli minna talle ei meeldi seal, siis see võib ühel hetkel vanematele parasjagu peavalu valmistada, kas see jõudis niisugusele tasandile või sa lihtsalt siin retooriliselt räägid, et sulle ei meeldinud. Aga sa tegid ära, mis oli vaja teha? Või Ennu tõesti ei meeldinud, aga ega nüüd absoluutselt ei meeldinud, aga ma ei tahtnud vist kunagi lasteaeda nagu, nagu minna, ma ikkagi olin seal küll jah, aga, aga mäletan, et kõigepealt need hommikused ülesajamised ja noh, ma olen eluaeg olnud nii, et ma ei salli hommikuid juba päris varajases lapsepõlves peale hommiku minu jaoks nii kohutav aeg. See varajane ärkamine, ma tahaks alati olla hästi kaua üleval, ööd läbi üleval ja ma olin vist täitsa lapsest peale, tahtsin, tahtsin niimoodi olla ja küll ma siis tegin igast asju, lugesin teki all taskulambiga ja ja muud sellist, sest et ega siis sellist omaette pinda väga ei olnud, kus sa saad olla täitsa eraldi. Aga need hommikused ärkamised ja et eriti siis talvehommikuti lasteaeda minekut, need olid nii jõhkrad ja ebameeldivad asjad, et ei, ei, mulle ei meeldinud see, kuidas. No mina mäletan niimoodi, et esimesed kolm aastat oli Mart kodune laps ja kolmeaastaselt läks ta siis lasteaeda ja mina läksin samasse lasteaeda kasvatajaks. See oli süda tänaval, ma ei mäleta, erilisi niukseid vastasseisus ei või sest koos me tulime siis sealt lasteaiast ära. Minu meelest oli martsis küll alati heatujuline. Ära tulles muidugi. Seal oli siis üks tore keldrikorteri aken, kus oli akna peale pandud üks plaat, mille peale oli joonistatud notsu. Ma ei tea, mis plaat see oli, kas selle peale pidi panema siis midagi. Ja alati, kui me tulime lasteaiast koju, siis ta kükitas sinna akna ette, vaatas seda notsud ja siis tuli seal akna peale ka üks noor naisterahvas, keda siis malt kutsus nutsu tädi, kes alati, kui marssaliks kükitas, tema oli teine poolt, naeratas mardile vastu. Et see maa eriti pika ei olnud, süda tänavalt, tulime Sakala tänavale ja Ma siis ei näinud küll mingit vastumeelsust selle lasteaia vastu. Ja ega mina ei saa ütelda ka, et see kooliaeg oleks olnud nii vastumeelne. Vastupidi, oli ka kordi, kus Mart tuli koolist koju ja hüüdis mulle ema ema koolis on tore. Nojah, hiljem võib-olla isegi kohati oli, aga, aga tegelikult mis mulle seal lasteaiad nagu ei meeldinud, kõige rohkem oli vaikne tund. Selline kohustuslik just nagu magama või puhkamine. No ma vist kogu selle lasteaiajooksul mitte ühtegi korda. Ma ei maganud sel päeval, aga sa ei tohtinud mitte midagi teha, sa pidid kuidagi nagu teesklema, et sa magad lihtsalt. Ja see oli minu jaoks selline kannatus, no mida ma seal teen, noh, sa pead lihtsalt tund aega olema. Kuidagi nii lihtsalt oled. Ja toidud ei meeldinud mulle üldse, mul oli paar asja, mida ma ei söönud, lapsena. Nüüd enam ei ole neid asju, aga mäletan mannapuder oli üks asi, mida ma ei suutnud üldse süüa. Ja, ja ma kartsin, nüüd tuleb mannapuder ja paar korda ka tuli ja siis oli seda. Oh, see oli nii kohutav kannatus ja veel mäletan pioneerilaagris oli veel see, kus sa pidid näitama taldriku, et sa oled ära söönud ja siis oli ka neid dramaatikaid, oli ikka mitu korda ja veel muusikakeskkoolis. Kui ma juba olin esimeses või teises klassis, seal siis oli olukord teine asi, mida ma ei saanud, oli, oli rosolje. Ma ei tea, miks praegu ma võin kõike süüa aga rosolje oli ka, mis täitis mind tohutu jälestusega tõsiselt ja, ja, ja seal oli ka kord, kus sa pidid nii-öelda siis kasvataja ütleme, õpetaja kasvatusrühm nimetati seal midagi sellist näitama siis ette, et sa oled taldriku ärased tühjaks söönud. Meil oli üks äärmiselt üks äärmiselt karm meesterahvas, oli seal muusikakeskkooli lõpetaja, Karenstre nimi ütleb ka kõik minu meelest juba päris selline tohutult range, ma ei tea, mis ta oli, kas ta oli mingi füüsika või matemaatikaõpetaja, mul temaga kokkupuuteid väiksemas klassis veel polnud, aga aga tema oli siis ühel päeval see kasvataja, kes siis pidi kontrollima sööklas vahetunnil, et kõik on taldriku tühjaks jäänud, kõik sõid ära, käisid, näitasid taldriku ette, teises lauas ja siis viisid alles siis sinna nagu nõudepessu. Ja siis mina tegelesin terve selle vahetunni söögivahetunnil sellega, et ma üritasin füüsikaseadusi eirates seda rosoljet väiksemaks kokku suruda, aga kui ta on, et mulle sihuksed, plekk, taldrikud olid tali nagu täis, siis ma üritasin teda kuidagi litsuda kokku, et näidata ei suutnud ühtegi suutäit süüa. Ja lõpuks ma sain kuidagi teha nii, et ta nägu nägi välja nagu pool ära söönud. Ja siis ma kuidagi nagu, nagu eemalt tahtsin talle näidata siis ta kohe nagu näpuga kutsus mind enda juurde ja siis ta nagu võttis lusika, andis märku, et ma teeks suu lahti. Siis ta lükkas selle lusika mulle nagu lihtsalt kurku. Ja siis ma sõna otseses mõttes ropsisin talle tema krimpleen ülikonnale ja laiale lipsule selle kõik välja ja siis lubati mul see ära viia. Sedakorda ma mäletan, kui millise terrorini võib asi viiana lihtsalt et see oli sellised hetked, olid nagu koledad. Koolis peab olema ikkagi selles mõttes kordia, õpetajal peaks olema õigus lapsi karistada ja neid nuhelda, sest laps reeglina on karistamise nuhtlemist väärt teatud vanuseni, kuni ta ise veel tema. Need normatiivid pole välja kujunenud, aga sellist vägivaldset toitmist ma tõesti ei saa aru. Ega ma ei oska öelda, võib-olla mul mul ei ole enda teada mingeid allergiaid ega, ega muid kunagi olnud, aga aga see teeb umbes sama välja lihtsalt, kui mul ikkagi tõesti füüsiliselt ei ole see asi vastuvõetavad, miks ma pean? Sa tundud olevat mõnedes küsimustes Mart kaunis põhimõtteline tüüp. Kas mitte meeldimised või, või sulle mitte. Sobimised olid nooruspõlves kooli ajal seal kusagil sinu jaoks sisemiseks seedimiseks hoidsid moka maas. Või esines konflikte ka. Käisin nendega noorena ma vist ikka oskasin veel moka maas hoida, et ma olin üsna selline arglik laps tegelikult ja ja ega ma nüüd nagu kunagi kunagi vanematele inimestele tui haukunud nagu mitte iialgi. Et see, see tuli hiljem kõik ja see mingil määral nagu enda kehtestamine või arvamuse väljaütlemine, et see on suhteliselt hiline nähtus minu elus. Et ikka, ütleme, teismelisi aja lõpuni ja kooli lõpuni. Ma olin ikka äärmiselt äärmiselt korralik ja vaevalt et ma kunagi kellelegi vastu haukusid. Ma mäletan ühte korda, kus ma olin juba hiljem otsa koolis, siis ma pidin olema juba 16, umbes kui ma sinna astusin, siis oli nagu, nagu see aeg, kus noored kõik üritasid olla hästi sellised ülbed, eks ole. Aeg tingib seda, vanus tingib seda ja ja, ja kuigi seal otsa koolis oli seda muidugi 1000 korda vähem kui mõnes ütleme siis üldhariduslikus koolis, sest see oli ikkagi mingi teatud mõttes selline eliitkool ja kas siis ma mäletan küll paari korda, kus ma haukusin, aga need olid väga ebameeldivad õpetajad, kelle vastama aukusin. Üks oli ateismi õpetaja, ateismi õpetaja, täpselt mina olen veel sellest põlvkonnast, me pidime ikkagi ikkagi käima teadusliku ateismi tundides. Ja vot see inimene mulle üldse ei meeldinud ja hiljem sai temast usuasjade volinik. Ja, ja teine oli siis õpetaja, kes õpetas paralleelselt. Imik ainet vist ei olnud ikkagi ajalugu ja, ja teadusliku marksismi aluseid ka seda pidin ma õppima, teadusliku marksismi alused jäävad, need olid ka nendest inimestest, mul ei olnud kahju. Aga mul ei olnud kahju neil halvasti öelda, sest nad olid lihtsalt, nad olid valinud nii vastiku ala endale. Et selliseid inimestega tulebki vastik olla. Minu meelest. Moonustasin enne küsimast aga täpsustaks üle. Mart Sander ei ole sulle passi kirjutatud, passis seisab seal midagi muud. Ei, Mart Sander, mul passis on jah, aga kui ma vaatan praegu Vikipeediale otsa, siis on siin teised nimed, mis nendest on saanud või kust need kadusid või, või millal? Need tekkisid mul siis, kui ma lasin ennast ristida roomakatoliku kiriku liikmeks. Tegelikult ma käin roomakatoliku kirikus juba väga kaua, ma käin sellest ajast, kui ma olen, olin kolmeteistaastane, aga, aga päris liikmestaatuseni jõudsin ma palju-palju hiljem. Siis ma olin juba üle 30 aasta vana. Kuna olen lauritsapäeval sündinud, siis minu kaitsepühak on siis püha Laurentiuse, sellest on siis ka minu keskmine nimi. Selge, see müsteerium on lahendatud, ei olnudki nii suur ministeeriumi arvata, miks, muide Mart sai nimeks Mart üldse kunagi. Mart sai minu Tahitzi selle nime, sest kui mina olin noor, siis ma käisin ka pioneerilaagris kasvatajana. Selles laagris olime me kõik nii maru noored ja olime nende vanema rühma lastega, noh, suured sõbrad, peaaegu üheealised, need olid seal neli-viisteist ja meie olime, ütleme seal 17. Mulle meeldisid väga kaks venda, need olid perekonnanimed, olid raudsepad, üks oli Mart Raudsep ja see mart tundus mulle nii tore, nii äge, nii vahva, nii viisakas igatepidi ja ma arvasin, et kui mul tuleb kunagi poeg, siis ma panen talle tema nimeks Mart. Ja, ja niimoodi see nimi mulle meeldis ja niimoodi ta saigi selle nime. Ja minu mehel ei olnud selle vastu midagi. Kuigi tema tahtis, Paul, aga tookord ka kahte nime ei pandud, see oli jälle ajahetk, kus ei lubatud panna kaks nime ja siis saigi lihtsalt valitud Mart. Aga ma olen veel mingeid variante kuulnud ju vahepeal keegi vist tahtis mulle alandon nimeks. Ka see variant oli, see oli näitleja Alan Neloni järgi kelle suur fänn ma olin. Aga mis oli, mis variant tulises asjaga? Aasässaga sai niimoodi nalja, et kui mina hakkasin juba marti kandma, ootama, siis minu sugulased kõik küsisid, noh, et mis siis lapsele nimeks tuleb. Siis mina hakkasin neid kõiki narrima otsima, et lapse nimi tuleb Saka noh, ütleme nagu Aleksandr istega, aga Zaza ja siis ma mäletan, üks minu tädi, kes kolme lapse ema oli kuidagi nii solvunud, ütleb. No mis nimi see on? Ei saa panna lapsele nimeks Sassa. Vaat niisugused variandid on olnud. Noh, oleks küll olnud, sest minu vanaema hilja isa nimi oli Aleksander. Mart no ma ei saa üldistada, et kõik, kes on nii teinud või kõik, on sellistesse sekeldustesse sattunud, aga üldiselt ikkagi kusagil tärkamise ajal teismelise eas kusagil seal satutakse olukordadesse, millele tagantjärele mõeldes ise hoiad peast kinni, et hea, et nii läks, on, et ma tea, katki sõidetud autod on need esimesed korralikult purju joomised või ja, ja ma ei hakka siin nagu rohkem sigadusi või ütleme, sealt edasi arendama. Kas sul on midagi niisugust mäletada sellest ajast, kus sa võid kergenduse kohata, et pagan oleks võinud palju hullemini minna? Ei, mul on pigem praegu need ajad. Mul on selline ja mul oli väga selline korralik noorus ja need kõik need väljaelamata asjad on praegu tulevad. Sa ei käinud kunagi kusagil kellegagi nurga taga suitsu tegemas. Vanemate eest varjasite Maide hulkusid. Kusagil ei, ei, mitte kunagi, mäletan esimest korda mäletan väga hästi, kui ma olin purjus, siis ma olin 17 ja, ja ma olin, meil oli selline naljapulm või siis koolist mõned rikkamad rikkamad poisid, kes meil seal olid seal siis juba otsa kooli ajal tehti selline nagu naljapulm tollal üsna uues olümpia hotellis ja siis ma esimest korda jõin ja juba ma pean ütlema esimese korraga, et ma, et ma kandsin tohutult hästi, et ma jõin ikka väga palju esimesed klaasid ja müsteeme ainult veini seal. Need läksid kuidagi nii, et ma ei tundnud mitte midagi. Ja siis hakkas jube tore ja kui ma koju tulin, siis oli ka minu esimene ja ilmselt ka ainus mäluauk. Mis oli see, et ühe laternaposti juures läks pilt ära ja teise juurest tulid, aga aga tuju oli tohutult ja, ja siis ma läksin koju, ema tuli seal veel vastu ja, aga ma ei tea, kas sajand saanudki vist aru, et ma olin täis, et järgnevas ütles, et oioi soliidne kuidagi nii lõbus ja kõik ja aga tegelikult silmini täis, aga see on, see on muuseas täpselt samamoodi siiamaani. Et minust ei saa nagu väga aru, kui ma olen, kui ma olen joonud ja on olukordi tõesti, kus ma kus ma praktiliselt järgmisel päeval. No väga vähe mäletan, aga inimesed mu ümber ütlevad, et noh, et sa ei olnud üldse. Sa ei olnud üldse või midagi sellist, mis teeb mulle siiamaani nagu nalja. Aga muud ja suitseta maksma vist veel hiljem. Ma vist proovisin üldse alles. Ahah, mäletan küll, tegelikult natukene hiljem jah. Sest et Estonia teatris, kui ma läksin tööle Estonia koori, ma olin siis 18 saanud Estoniale just tulnud välisreisilt Stockholmis olid nad käinud tollal kõik suitsetasid teatris kõik lauljad, baleriinid, kõik panid nagu korstnad. Koori neiud siis tõmbasid. Mis oli selline teatrifirmamärk, oli siis moor, moor, mentool sigaretti, sellised pruunid nagu sigari nägid natukene välja ja siis ma hakkasin neid nagu pommima sealt teatri tüdrukutelt jäävad, sellest ajast on mulle tohutult jäänud selline mentool sigaret nagu meeldima. Ja ma praegu ma ei saa öelda, et Malex otseselt suitsetaja, ma teen tegelikult harva ja ma teen ainult seltskonnas, näiteks kui mul on, kui olen üksi kodus. Mul ei tule mõttessegi hakata suitsetama. Tegelikult aga kui ma teen, siis siiamaani ainult mentooli tavaliku, mul ei ole mentooli, ma võin olla ka ilma, isegi kui teised teevad, aga tavalist suitsima, nagu teha ei suuda. Kas mardiema või isa pidi kooli ajal tema pärast õppealajuhataja juures käima vaibal direktori juures klaarimas midagi mingeid asju? Nii ei olnud kunagi olnud. Kas tunnistused, mida ta koju tõi, huvitasid vanemaid, oli see teema kodus? Noh, ta tõi koju ja sai vaadatud ja, aga mingisuguseid näpuga vedas mesi, et vaata, miks sul see siin on, kas kolm või neli, et miks ta ei ole sul viis, kuna ma tean, et oli üks mardi selline kooliõde kellel isa vedas alati näpuga järge see number ja see number meil ei olnud, me võtsime selle tunnistuse niimoodi vastu, nagu ta oli ja mingisuguseid etteheiteid või, või erilisi rõõmupuhanguid meile selle tunnistuse koha pealt ei olnud, oli tore, et jälle üks õppeaasta on edukalt mööda läinud. Aga et kas nüüd see hinne oli seal juhtumisi kolm, see nagu ei erutanud meid. Ma muidugi alustasin nagu väga ilusti vist esimestel aastatel olid mul ikka enamuses ainult viied ja mõned neljad, aga hiljem nagu kuidagi ma ei viitsinud enam. Ja, ja siis tulid ka need ained, mis mind tegelikult üldse ei huvitanud või siis huvitasid alguses, aga pärast enam ei huvitanud ja ega mulle reaalainetega väga hästi ei ole elus kunagi olnud ja olen hiljem juba näiteks, ma mäletan Matemaatikas suvetööle jäin. Ja, ja, ja kui ma muidugi minu keskkooli lõpetamine oli üldse üks suur nali. See oli tõesti nali. Selles mõttes, et ma olin käinud ainult sellistes humanitaar- ja nii-öelda eliitkoolides ja siis lõpuks otsa koolist. Mindika visati enne lõppu välja. Seal olid igasugused imelikud asjad, ma ei tahtnud seal käia ühes ja teises aines. Mina tean, miks välja visata sellepärast et Mart ei läinud spordipäevale sinu ja spordipäevale mitte minema. Jah, aga, aga kuidagi meid visati sealt välja, mittu terve ports selliseid kultuuriinimesi ja me läksime kõik koos edasi, et oma keskhariduse paber kätte saada. Õhtukooli esimesse Tallinna oli vist esimene pool, eks ole, see on siis nii-öelda Gustav Adolfi Gümnaasiumi taga olev kool ja näiteks minuga koos oli tol ajal juba tegutses ansambel Modern Fox vist esimest või teist aastat ja Modern Foxi tuubamängija Urmas, kes oli suurepärane muusikavirtuoos omal alal, aga samuti kuidagi suutis ta seda naguniimoodi. Ma ei tea oma asju korraldada, et otsa otsa koolist välja visati meie Urmasega veel millegipärast istuma, sest ma vist ma ei tea, kas ma üldse seal koolis käisin või mis me seal tegime, aga foks juba tegutses, ma töötasin juba Estonia teatris. No lihtsalt polnud nagu aega enam selle tühja-tähja ka tegeleda ja, aga õnneks meil oli väga tore klassijuhataja, kes seal ise rammis, laulis ja nagu sai, väga hästi aru, mis need olukorrad on. Kui siis hakkasid lõpueksamid, siis selgus väga kurb tõsiasi, et ega me ikkagi sellest ütleme, matemaatika eksamist ikka läbi ei saa, sest et mitte pikki aastaid polnud sellega tegeletud ei, muusikakeskkoolis, ei otsa koolis, reaalained olid väga sümboolsed ja, ja loota, et me oleksime lõpu tasemel, oli ikkagi väga-väga raske ja siis mõeldi välja igasuguseid huvitavaid skeeme ja me isegi üritasime seda matemaatikaõpetajat ära osta, sõna otseses mõttes ostsime rublaga ja käime, ostsime talle väga kalli pudeli viskit poest ja läksime siis Urmasega talle sinna tundi, koputasime talle uksele, ta tuli korraks välja ja me ütlesime, noh, saate aru, et näete, me oleme sellised lollid muusikud ja me ei ole lihtsalt selle matemaatikaga tõesti kunagi tegelenud ja praegu on nii, et näed, et mina olen siin Estonias kutsutakse mind muuseas, tõesti oli kutsutud vist juba Leningradi muusikakooli ja midagi sellist ja Urmas geniaalne tuubamängija, keda kutsutakse siin Praha ooperisse ja muud sellist, et et noh, et lubage meil kuidagi see asi nagu teha, lihtsamalt, ära kujuta ette, ta ei võtnud seda vastu. Tere, selline aus nõukogudepedagoog, selline kremlile embleem, pintsakus, vanem, vanem, vanem, vanem seltsimees ja ütles, et ei, ei, te peate ikka siin ikka õppige ikka järgi kõik ja täiesti lootustamist läksime, jõime selle viski Äravis samal õhtul nagu murest lihtsalt. Ja, ja siis rääkisime oma klassijuhatajale, kes siis natuke mõtles, ütles, et noh, et vaatame, et korraldame selle asja kuidagi ära ja ka direktor oli tol ajal väga mõistlik mees. Kuidagi tehti lõppkokkuvõttes niimoodi, et meil kahel vahet tee matemaatikaõpetaja ära meid viidi teise rühma, kus oli selline väga tore hea vanatädi, kes ütles umbes nii, et noh, teate, ega siin midagi pole ja teete, palju teete ja ja umbes et tegi meile mingit konsultatsiooni, enne kus ta pidi maitses nagu ütles ära, mis juhtub ja kõik, aga meil oli üks tore tingimus ka see, et Modern Fox päev lõpuaktusel esinema. Ja siis läheb Modern Fox siis tõesti, ühesõnaga ma laulsin ennast keskharidusse. Sest et oli päevane esinemine ja õhtune esinemine ja meid ikka kuidagi lohistati sealt koolist läbi. See oli ikkagi väga naljakas, aga, aga, aga tuli kuidagi niimoodi noh, teha midagi pole teha. Aga Urmas mängis tuubatel põlvitades klassijuhataja ees. Nii lausa, või võib-olla tõesti ja, ja me olime ikka väga tänulikud talle tõesti ja et midagi pole öelda, et sa võid olla tark ja andekas, aga, aga kohati on ikkagi mingisugused asjad, mis millega sa, ma ei saa öelda, et ise hakkama, aga lihtsalt elu läheb nii teistmoodi. Läheb läheb nii teistmoodi, et sul ei ole kas mahti mitte mingit tahtmist, aega, viitsimist suutmist võtta Te ennast ja teha mingisugune tohutult nõme asi lihtsalt ära, ehkki peab. Mis hetkel te märkasite kodus, et mardil on olemas esinemiseks vajalik geen või teatav edevus, mis käib asjaga kaasas, et sa lihtsalt õnnestuksid, mõnel inimesel, see on, mõnel inimesel sai seda ei ole. Kuskohast martsele pärinud on saanud, on kuidas? Mõte, kust tema need saanud on, seda mina ei tea, sest praegune ütleme, geeniteadus tegeleb inimese haiguste ja kõigi muu asjadega, aga kus koha pealt need vaimsed võimed tulevad, seda vistel geeniteadus ei ole avastanud? Ei tegele sellega, sest ma tean, et geeniteadlased räägivad, kui sa annad ennast geenidoonoriks, räägitakse sulle ära, mis haigused sul on olnud ja mis nad veel võivad tulla. Aga sellest teisest poolest ma ei tea, et keegi räägikski. Aga et Mart on selline laps, noh ta paistis juba ju väga varakult sellega välja, ta varakult hakkas rääkima, varakult kirjutama, lugema ja varakult ka laulma. Meil oli tavaline lintmagnetofon ja oli ka plaadimängija, kus peal olevad laulud, ta lihtsalt laulis järgi. Ja ma mäletan väga ühte korda, kui ta laulis helisevast muusikast laulu järgi inglise keeles, aga noh, see inglise keel ei olnud veel 100 protsenti õige, aga nii nagu tema kuulis, vist oli mingi viieaastane. Ja siis ma mäletan ka seda, et ühel päeval, kui isa oli jälle ära tööl, olime meie kahekesi kodus, aga see oli pidi olema mingi pühade aeg, kas siis jõulude aeg enam-vähem või nii ja Marttigi mulle suure kontserdi, kas isa või mina olime teinud talle tordikarbist kübara. Kas sa mäletad seda tordikarbist, kübar oli? Ja, ja siis see selle ta pani pähe ja siis ta esitas mulle hästi palju laule, rõõmsalt laulis mina parasjagu, õmblesin midagi süles, käte vahel oli mingi ese ja see on juba siis noh, vaatasin seda, aga minu enda niisugune kerge unistus oli see Mardistaks viiuldaja, kuna ma ise armastan kohutavalt viiulit ja ma olen seda mänginud. Ma kujutasin ette, et seal Estonia teatriaugus mängitama viiulit, mina kunagi suuremaid ambitsioone mul ei olnud, ma kunagi ei mõtelnud, et kas peaks tulema nagu Georg Ots või või keegi teine püüne peal. Ma tahtsin, etas, tuleks muusik ja sellepärast sai ta ka pandud viie aastaselt Tallinna muusikakeskkooli ettevalmistusklassi ja nimelt viiuliga ja seal oli äärmiselt tore noor niukene, tähendab, ta oli praktikant ikkagi õunpuu oli ta nimi. Ja tema siis juhatas kord või kaks nädalas olid need viiulitunnid ja kõik läks väga hästi ja see oli minu nisugune muusikaalse niukse unistuse tipp, etas tuleb viiuldaja, tal oli ka väiksena trumm ja ta mängis väga palju kodus trummi. Väikene, tavaline pisike lapsed, rumm ja seda ta võis ka lõpmatult taguda. Vaata, mis ma rääkisin enne kuidas ma käisin väljas ja nagu üritasin teeselda, et ma olen keegi teine kuu aega. Et tegelikult see on vist kõige selline esimene viide sellele, et see inimene ei piirdu või ei taha rahuldada, et ühe nagu eluga vaid elada nagu mitmeid erinevaid ja kui sul seda nagu ei ole siis ilmselt ei ole sul ka tungi näiteks lavale, et kehastada hiljem kedagi teist, aga mulle selline nagu mäng, ehkki ma mängisin seda tollal, eks ole, oma et oli õudsalt omane juba tõesti tõesti hästi hästi väiksest väiksest vanusest peale ja muidugi, kui, siis juba hiljem ma märkasin, et selleks on vaja ka mingisugused atribuute ja seda ma märkasin just seal moemaja õmblustsehhis, kus vedelas hästi palju igasuguseid sulgi ja, ja, ja, ja muid asju. Ja kui sa siis näiteks paned omale mingisuguse kübara pähe sulega ja ütled, et ma olen nüüd siin mingisugune, eks ole, Karabas-Barabasi, siis on see tohutult veenev ja, ja sul endal on see usutav ja korraga nagu teistel ka, eks ole. Et need sellised teatri ja ümberkehastumise mängulisus reeglid said mulle hästi selgeks juba ikkagi väga varajases lapsepõlves ja ilm siis muusikakeskkool juba tõesti seal ikkagi dresseeriti artiste. Loomulikult seal toimus kõik kõik selle mõttega, et sa, et sa ikkagi pead rahva ees hakkama esinema. Aga muidugi sain ma seal ka aru, et miks peaksin mina istuma tolmuse orkestriaugus kui kuskil pimedas ja vaatame arglikult ülespoole, kui laval on teised seisavad tuledevihus, suled peas ja litrit seljas, et ei taha mitte olla seal seegis istub seal pimedas augus, sest teatris me käisime väga tihti, elasime ise Estonia teatri küllaltki kõrval ja, ja väga palju õhtuid möödus tol ajal teatris, eriti just balletti, käisime. Vaatamas, kas sina, mart, olete ikka läbi ja lõhki linnamees sa ei tea, mida tähendab labida käes hoidmine või hangu käes hoidmine või heinategemine või kõplamine või peenarde rohimine. Noh, filmist olen näinud muidugi ja aga ega, ja kuna meil ei ole ju ka ühtegi sugulast maal Me oleme ikka olnud ikka põlvi põlvi linnas. Mul ei ole mitte ühtegi mingit maavanaema või maa sugulast. Ja tõesti, vanaemal oli siis üks sõbranna just sealt laevaaegadest, kelle, kelle maakodus me siis aeg-ajalt suviti käisime. Aga see oli rohkem selline linnavurle, te nagu maal peesitamine, et ega seal sellist maatööd nüüd küll ei tehtud ja mäletan ühte korda, kui. Ma olin juba natuke suurem juba teismeline, kui üks sõber kutsus mind Hiiumaale kus tal oli siis isal tõesti talu ja selline farm ja läksime siis sinna. Ja siis isa andis mulle mingisuguse hangu kätte, nad tegid parajasti seal mingisugusest, mina ei mäleta, kes tõsteti, heina, võis sõnnikut visati või mingit roppust seal tehti. Ja siis ma nagu väga pika hambaga, siis üritasin ka teha nägu, et ma okei, teen ka siis siin maatööd ja siis isa ütles, et kuule, on ju, eks ole, näed, linnamehel on ju nii põnev siin toredad siin tulla kohe teha ja ma hoidsin muidugi suu kinni, aga mõtlesin, et kui põnev sul endal oleks, kui praegu öeldakse, et tuletasimine Estonia lavale, pane kuradi tee, Boriss kodunoffi laula, tead kui põnev sul on, mees ei ole midagi põnev, teeme neid asju. Milleks me oleme nagu loodud ja ärme arva, et linnamehel on tohutult põnev. Ta ei olnud üldse põnev, ühe päeva tegin, siis hakkasin vinguma, et tahan linna tagasi ja tulingi vist ära sealt. Et tõenäoliselt ei ole ka kuigi põnevat lugu selle kohta, kuidas oma esimesed isiklikud rahad teenisid, tuli tõenäoliselt ikkagi juba muusika või laulmisega seoses. On on tegelikult mulle tundub, et jama, hakkasin tegelikult väga varakult hakkama, hakkasin muusiku palka saama loomulikult. Kui Fox alustas, ma olin 17 ja, ja tegelikult õige peagi ju tehti need atesteerimise nagu tollal nimetati ja mingil hetkel sai siis foks tegelikult kõige kõrgemad punktid. See oli juba siis, kui me olime nõukogude liidus võitnud selle üleliidulise konkursi siis hakati ka Eestis meile siin kummardama instantside poolt. Ja lõpuks ma sain, me saame kaks punkti, mis tähendas, et ma sain ikkagi peaaegu et oma vanema vanemate palga. Või mitte rohkem juba kuskil 18 üheksateistaastaselt, et nagu kätte. Aga minu esimene palk tegelikult tuli tuli malevast ja ma suutsin ka maleva nihverdada linnarühmas ära. Ei läinud ma kuhugi maale ehitama. Ei, ei, ei, mina olin linnarühmas ja see oli minu arust täiesti ideaalne töö, sest et ma möllisin ennast trükirühma. See oli siis trükikojas. Ma sain terve suve veeta keldris trükikojas, mis mulle sobib. Ma lõikasin raamatute kaasi masinal, mis oli aastast 1905 ja seal oli selline üks isamaasõja veteran, kes selle asja nagu tegi. Ja tema läks puhkusele. Ta koolitas mind kolm või neli päeva väljas ei olnud üldse raske töö ja ülejäänud kuu aega ma töötasin kõik päevad üksinda seal keldris, mulle väga meeldis see, et kui võtta kätte näiteks 83. või neljandal aastal ilmunud kas antiigileksikon või või Rodeni elust rääkiv raamat Alasti, tulin ma siis kõik, kes selle tiraaži kaaned on minu lõigatud. Ja mulle tundub, et sealt tuli mu esimene palk, ma ei mäleta neid enam, palju, seda võis olla, see oli muidugi väga nominaalne. Aga see oli ikkagi terve suvi nii-öelda rasket ausat tööd trükikoja keldris pärast oli küll ükspäev siis ka see malevarühmade kokkusaamine maal minu jaoks üks päev oli juba nagu piisav õudused olla maal, sääsed olid seal ja teised noored mulle üldse ei meeldinud. Kas nõukogude armee puutus sind või suutsid sealt kaerand nihverdada? Jah, ma hakkasin saama loomulikult kutseid komissariaati tol ajal komissariaat oli uuel tänaval kinomaja vastas, seal oli äärmiselt ebameeldiv. Ma ei tea, mis auaste või nimi oli, noh, mingi politruk, ta oli ilmselt eestlane nimega põder. Aga ta rääkis ainult vene keelt kõigiga, ta keeldus eesti keelt rääkimast, ainult ühe korra me kõik kuulsime, ta on suuteline eesti keelt rääkima. Noh, me pidime täitma seal mingit ankeeti kõik vene keeles. Loomulikult üks mingisugune poiss, kes oli vist sibakene kohtlane kusagil metsarajoonidest. Miks ta seal üldse oli Tallinna komissariaadis, ma ei tea, ta ei saanud mitte midagi aru, ta täitis selle ankeedist oma nime, kirjutas nii-öelda ladina tähtedega ja siis see põder käratas talle korra, et et venelased lõigu kurat niimoodi puhtad eesti keeles ja see oli ainuke kord, kus me kuulsime, et see inimene räägib eesti keelt, muidu rääkis ainult, sa võid temaga neljasilmal olla, ta rääkis ainult vene keeles. Ei olnud need käigud seal toredat sugugi, aga siis hakkasin ma juba siis oli just see aeg, kus ma esinesin poksiga ja täiesti juhuslikult me siis võitsime Nõukogude Liidu suurima konkursi ehk noorte estraadiartistide konkursi kõigepealt siis Baltimaade eelvooru, mis toimus Tallinnas ja siis läksime Moskvasse kus siis täiesti ootamatult võitsime ka seal nagu peaauhinna ja algas meie tohutu tähelend nõukogude maal, mis jäi küll üsna lühikeseks sest lihtsalt poliitilistel põhjustel ma mäletan viimast korda, võtsime vastu uut aastat aastal 91, siis ilmselt punasel väljakul, kuna me seal terve talve esinesime. Ja pärast seda loomulikult siis hakkas juba, tead kutset Soome ja mujale ja see tundus kõik ju 1000 korda peenem. Praegu mõtleb muidugi, et selle Venemaaliinid oleks pidanud ikka säilitama, sest vene publik on tohutult truu ja ta on nii suur riik, sa võid seal, eks ole, töötada surmani väga edukalt. Aga siis saabus mulle taas, me just olime Moskvas ja me esinesime 28. parteikonverentsil Kremlis Gorbatšovile ja see oli siis kontsert, mis toimus parteikonverentsi lõpul ja selle nimel tehti loomulikult kaks nädalat proove, kuigi meil oli seal laulda üks laul. Ja see oli ka fono pealt, sest Moskvas ei antud mingit võimalust juhusele. Loomulikult kõik, mis tehti Venemaal, käis alati lindilt ja see oli selline tohutu, too suur galakontsert nagu Venemaal moes olid seal tuhandeid esinejaid, jooksevad lavale, mingisugused ooperilaulja laulab Leninist fono pealt muidugi jookseb ära, jooksevad pioneerid, tantsivad Leninist, fono pealt jooksevad ära, siis tuleb mingi kunstratsutaja, ratsutab Leninist, tuleb mustkunstnik, tõmbab kübarast Lenini, siis tuleb mingi Tadžiki kaubamaja naiskoor laulab Leninist ja siis tuleb Modern Fox meie laulnud Leninist. Meil oli mingi tore Nõukogude laul tollal, mis siin oli Swidanjevi või muu selline Nõukogude džässi kullafondi kuuluv laul fono pealt ja teeme ära ja jooksime jälle ära, aga selle kõige nimel tehti tohutult proove kaks korda päevas, kaks nädalat meil oli muidugi hakkas igav ja kuna me saime tohutult suurt päevaraha, siis me hakkasime kuidagi nii, et poisid hakkasid tõmbama loosi, kes saab käia kodus. Lennukipilet oli 17 rubla. Moskvast Tallinna päevaraha oli 30 rubla, meil, mis oli ikkagi väga suur raha, ajal, mil inimesed said umbes 100 rubla kuus palka, ma arvan. Ja, aga mina ei saanud minna, sest mina olin laval solist, bändimehed käisid kordamööda ära ja siis keegi bändimeestest tõimule, sa olid andnud kaasa siis nagu kutse jälle komissariaati. Et minna ilmuda komissariaati ja mina läksin siis selle kontserdikorraldaja juurde. Andsin talle selle nagu, nagu selle Telegrami. Ütlesin, et ma vist pean ülehomme käima korraks ühe päeva ära. Ja ta vaatas mulle otsa, ütles, et Te, tahate proovist ära käia ja see oli tema jaoks nagu kuuldamatu, sest ausalt öelda, noh, kõik teised peale meie, see oli nende elu kõrghetk, ma mäletan seda mingisugust kasahhi, usbeki naiskoori, neid oli seal mingi 50 vana naist ja nad iga hommik, no mina lippasin viimasel minutil sinna proovi umbes üks minut enne kuidagi magamata ja ja võib-olla ka pohmakas need naised seisidki hommikul kella kaheksast täisgrimmis täiskostüümis, valeripsmed, põsepuna. Nad seisid seal kulissid ja ootasid seda hetke, et saada sinna proovi lavale ja nii hommikul ja õhtul ja hommikul õhtul üksi neist ei puudunud sekunditki ja siis öeldi, et umbes teie tahate minna Kremli kontserdiproovist ära. Andke see Telegram siia ja mis ta sellega tegi, ma ei tea. Kuid kui me siis lõpuks sealt konverentsilt tagasi tulime, siis tuli mulle veel kord kiri ja tuli kirjet, tulge komissariaati oma dokumentide järgi. Ja siis ma läksin siis sama. Põder, ta tõusis püsti ja tervitas mind kättpidi. Sest tema jaoks ma olin korraga nagu, no ma tulin nagu, nagu Mekast, eks ole, ma tulin kremlist Parteikonverentsilt minteretati kättpidi, mulle anti kummardustega kätte minu dokumendid ja rohkem ma kutseid komissariaati ei saanud, nii et ma ikkagi olin Kremli ööbik ja laulsin ennast sellest nõukogude sõjaväekohustusest tänu taevale vabaks. Aga kui sa nii ütled, jäägu nii. Sest et tol ajal ei olnud selles küll midagi midagi uhketega ega ilusat. Nõukogude Liit saatis sind teenima, Tšernobõli õhtuoht oli juba mööda läinud vist paar aastat, et aga need Afganistanis ja muud. Ühesõnaga, sa pidid ikkagi sisuliselt noh, ma vaatan praegu küll need minuvanused mehed saavad kokku ja riietavad oma neid sõjaväemälestusi niimoodi muhedalt, aga tegelikult oli see ikkagi, sa pidid ikka oma vaenlase relva all, eks ole, sõdima mingisuguse teise rahva vastu, kes ei olnud sulle midagi halba teinud ja kes oli tegelikult Bridimaid siinsamas olukorras, nagu nagu Eesti riik, keda igalt poolt terroriseeriti, paljud pidid selle läbi tegema, aga minu meelest oli see ikkagi asi, et saab, oleks pidanud ükskõik mis nipiga võitlema, et mitte mitte sinna vaenlase armeesse minna. Suur-suur aitäh nende meenutuste eest. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Ja saates olid täna külas Irene Lembi Ehanurm, aitäh. Irene ja poeg Mart Sander. Suur-suur, aitäh. Suur tänu. Kutsumast ma olen Sten Teppan, aitäh kuulajatele ka. Kohtume järgmine kord.