Ülikool ja see teooria on suurepärane ja seletab nii mõndagi, aga jätab siis lahtiseks küsimuse, et miks on Eesti kinol publikut. Miks me vaatame draamasid, miks vaatame õudusfilme. Ei koole. Psühholoogiateadlane Andero Uusberg kõneleb teemal, mida lugu ajuga ja ajulugudega teeb. Loeng on salvestatud Kinos Sõprus. See loeng on alguse saanud umbes kümmekond aastat tagasi. Kui ma olin lõpetanud Tartu Ülikoolis psühholoogia magistriõpingud ja astunud sisse psühholoogia doktoriõpingutesse ja ühtlasi läbinud balti filmi ja meediakooli filmi reži sisseastumiskonkursi tasulisele kohale ja siis mind võeti vastu. Mul oli üks selline unetu augusti ööl, sest mingil põhjusel sellel aastal vastuvõttu vestlus tehti 29. augustil esimesel septembril kutsete kooli ja ma mõtlesin, et ma astun sisse ja siis ma mõtlen, mis ma oma eluga teha tahan. Selgus, et ma pidin siis selle ära otsustama umbes ühe ööga ja siis ma otsustasin, et ma ei julge ajada taga sellist individuaalset tõde, mida mulle tundub, et kunstnik taga ajama. Et ma parem ajan taga sellist kollektiivset tõde, mida teadlane peab taga ajama. Nii. Nad on läinud, et ma olen Tartu Ülikoolis selle doktorantuuri ära lõpetanud ja ma tahtsin seda lihtsalt rääkida, sellepärast et et väga huvitav on see, et ma kinosaalis nüüd loengute ja lisaks ma tahtsin rääkida sellepärast et tegelikult ka see loeng sündis enam-vähem sellel ajal, kui ma siis olin värske doktorant ja mulle tundus, et ma tahan ülikoolis loengut pidama hakata, juhtuski õnnelik juhus, et ülikoolil oli vaja läbirääkimiste psühholoogia ainekursust. Mina ütlesin, et mina, läbirääkimiste bioloogiast ei tea eriti midagi, et mis oleks, kui ma räägiks mõjutamispsühholoogiast veel laiemalt, millest mulle tundus, et ma tean natuke rohkem ja sellega oldi nõus. Ja siis ma võtsin Tartu Ülikooli raamatukogust kõik õpikud mõlemad, siis mis puudutasid seda valdkonda ja hakkasin läbi töötama küsimust, et kuidas inimesi mõjutatakse, kuidas nende pea siis põetakse ja hästi huvitav, oli hästi palju äratundmisrõõmu ja uusi teadmisi, aga üks asi jäi mind kummitama, et mulle tundus, et midagi on nendest õpikutest puudu, nendest, mis tegelevad just nimelt psühholoogiaga ja tänaseks ma võin öelda, et see, miski, mis puudu oli, oli narratiivi mõju käsitlus ja tõepoolest on psühholoogias ja neuroteaduses narratiivide uurimine erinevatel põhjustel üsna hiljutine lähe. Nii et sel ajal, kui ma hakkasin õpikuid vaatama umbes aastal 2006 Sis õpikute sisuks oli hästi, palju oli juttu sellest, millised argumendid töötavad, kuidas tõestusmaterjal veenab, milliseid mõju allika omadused, et kui mõjutaja on teile sarnane, ta on mingil alal ekspert, võidan lihtsalt ilus, et see kõik aitab kaasa, aga mulle tundus, et sa ei seleta ära seda, miks televisioonis on kõikide filmide vahel reklaamiklipid, kus on küll ilusad inimesed, aga ei ole ühtegi argumenti, selle asemel on mingisugused hullumeelsed lood, kus Tõnu Oja on vannis näiteks ja sellest oli puudus ja nii ma hakkasin siis natuke otsima teadusartiklitest ja piirnevatest distsipliinide vastused, et kuidas narratiivid mõjuvad. Seda ma tahakski siis täna teiega jagada. Ehk siis, et selle tänase jutu eesmärk võiks olla selline psühholoogiline, sissevaade lugudesse, lugude mõjusse, täpsemalt et ma tahaks rääkida sellest, et mis ajuga juhtub, kui ta lugu kohtab kuidas ta aktiveerub ja reageerib ja teistpidi, mida see lugu hajuga teeb. Alustuseks, kuna ma olen teadlane, sime, Peame asju defineerima ja ma mõtlen sellest loost ehk narratiivist, niimoodi seal tegelastest, sündmustest ja konfliktidest koosnev suhtlemise ja mõtlemise, selline erilaadne vorm. Ja nüüd ma siis püüan teile illustreerida, et miks ma nii arvan, et kui me väidame, et miski on on millegi erilaadne vorm, siis peaks sellel kõigile elementidele, mis kuuluvad sellesse klassi, peaks olema midagi sarnast kõikidel lugudel peaks olema midagi sarnast ja kõikidel elementidel, mis ei kuulu sinna klassi, nendel võiks olla midagi erinevat ja ilmselt igaüks, kes on vaadanud filme lugenud raamatuid, on tähele pannud, et tõesti lugudes on üht-teist sarnast. Väidetavalt esimesena on selle idee kõige põhjalikumalt kirja pannud vene kirjandusteadlane Vladimir prop. Aastal 1980. Mul siin kirjas väitis ta, et kõik vene muinasjutud on võimalik kokku panna 31-st sellisest legoklotsidest. Neid legoklotside nimetas funktsioonideks. Ma arvan, et nende kohta võib öelda ka süžeekäik, ehk siis et kui näiteks Punamütsikest mütsi värvi alusel pidada vene muinasjutuks, mida ta tegelikult ei ole, et siis on süžeekäigud, kuidas meile tutvustatakse kangelast kangelasele, antakse mingisugune korralduse ära sa jumala eest tee seda kangelane loomulikult teeb seda, seda kohtab mingisuguseid teisi tegelasi. Prop väidab, et niimoodi on võimalik panna 31 vene muinasjutu. See see on hästi huvitav lugemine, soovitan teil seda vaadata, aga praegu on see natuke liiga põhjalik, et sellesse süveneda ja seetõttu sobib mulle paremini või praegu paremini natukene kõrgemal abstraktsiooni tasemel. Sama väidet illustreerib või tõendav käsitlus, mis pärineb selliselt Bulgaaria prantsuse taustaga inimeselt nimega Svethan Todorov, kes ütleb, et on viis peamist elementi igas loos, ilma milleta lugu kukub koost. Toodorovi 31 on toredad küll, aga et sa võid mõned ära jätta, midagi ei juhtu. Ja need viis tükki on järgmised. Kõigepealt määratleda tasakaalu seisund, mida ma alguses püüdsin teha, jutustades noorest Anderost, kes on otsustanud asuda psühholoogi teele siis igas heas loos peaks üsna pea midagi juhtuma. Mis seda tasakaalu häirib? Minu selles algses loos ma mõtlesin, et see on siis võib-olla see koht, kus ma räägin, et ma plaanisin seda loengut, võtsin need õpikud, kõik läks plaanipäraselt ja siis järsku ma avastasin, et sealt on midagi puudu, siis kangelane veedad tavaliselt natuke aega, et aru saada, mis juhtus, mis selle häirumise põhjus on? Minu selles graafilises loos vastab tõele, et mul läks natuke aega, et aru saada, et just lugu ja loopsühholoogiansemis on puudu. Siis hakkab kangelane võitlema erinevate teguritega, mina siis otsisin teadusartikleid ja püüdsin aru saada, mis toimub. Ja lõpuks siis taastub tasakaal, et ma näiteks olen loonud selle loengu. Ja kui te otsite, siis te peaksite leidma neid struktuurielemente kõiksugu lugudes, mida te kohtate televisioonis, teatris, kinos, arvutimängudes ja loomulikult ilukirjanduses. Need on siis lugude klassi kuuluvate nähtuste nagu sarnasused. Need võiks küsida, et järsku kõik asjad on lood ja ma arvan, et siin sellele võib vastata, et ei ole, kui neis ei ole koos kolme sellist peamist aatomit või defineerivad tunnust, mis mulle tundub, et on tegelased, sündmustik ja konfliktid. Seda ma ei ole ise välja mõelnud, et seda tegi inimesed, kes lugudest nagu midagi teavad, kirjutanud, et ilma tegelased lugu ei ole tegelane ei pea seejuures olema, eks ole, inimene ta võib-olla klaasikild on üks põlvkond eesti noori, kes on traumeeritud klaasikillumängu nimelisest multifilmist. Ta võib olla, eks ole, laualamp või mingisugune täiesti elutu asi, millele selle narratiivi kontekstis on antud elu, talle on antud tahe ja soovid ja nii ta muutub tegelaseks. Tundub, et narratiivis on vajalik sündmustik, et me võime esitada infot, kus on tegelased, nii et seal puudub sündmustik. Rääkige näiteks sellest, et vaal elab meres nagu ka heeringas, aga vahel ei ole kala ja see ei ole narratiiv, narratiiv oleks näiteks see, kui heeringas ütleb vaalal, et sa ei ole kala eval solvub. Selles näitest võiks siis võta välja ka kolmanda defineerivad tunnused, mis on konflikt, tundub, et lugudes on alati mingisugune tõrge või kokkupõrge selle vahel, mida tegelane tahab, mis ta soov on ja mis tegelikult juhtub. See on selline nagu laenu osa sellest loengust, mis on lugu. Nüüd ma lähen nagu rohkem oma pinnasele, mis toimub ajuse psüühikas, kui me looga kokku puutume. Ja kui ma väidan, et lugu on selline iselaadne tunnetuse suhtluse vorm, siis ilmselt peaks ka ajus olema mingisugune iselaadne muster, mis looga kokkupuutel sünnib. Ja tõepoolest on tõendeid, et nii see on ja ma kirjeldaks seda mustrit läbi kolme omaduse. Esimene omadus on kujutlused. Teine omadus on empaatia ja kolmas omadus on sisseelamine kujutlust. Ma olen defineerinud kui tajutava kogemuse käivitamine ilma reaalelulise sisendite. Ehk siis, et meil on umbes viis meelt, kõik nad võtavad välisest maailmast infot vastu, aga nad on ka võimelised. Või õigemini see osa nendest meeltest, mis asetseb ajus, on võimeline aktiveeruma ka ilma välise sisendit. Ja niimoodi on meil justkui ajus sisemine kinoekraan, kuhu on võimalik joonistada näiteks unenägusid. Ja on palju tõendeid selle kohta. Tõesti, narratiivide kogemusega käib kaasas kujutluspilt, et inimesed ütlevad vaba vormilises kirjelduses, et neil läheb selline film peas käima ja on tehtud ka toredaid katseid, näiteks selline katse, kus inimesele esitatakse kahte sorti sõnu. Ühed on sellised sõnad, mis on mingisugusel moel otseselt hajutavad, teised on samasisulised sõnad, mis on abstraktsed, mis ela otseselt tajutavad, näiteks otseselt hajutavate sõnade näitajad võiks olla parfüüm või lavendel või kohv pärinevad ühest konkreetsest uuringust, kus siis inimestele esitati selliseid sõnu samal ajal kui nemad lebasid funktsionaalses magnettomograafi masinas, mis võimaldab mõõta, millises ajupiirkonnas on parasjagu aktiivsus. Sellisest uuringust tuli välja, et aktiivsus selliste sõnade kuulamisel on loomulikult kuulmisega seotud ajupiirkondades aga on ka lõhna tundlikkusega seotud ajupiirkondades. Nii et meil on tõendeid selle kohta, et kujutlused aktiveeruvad, kui valida õigeid sõnu ja narratiivist rääkides kirja pandud narratiivi kontekstis on see kindlasti hästi oluline mehhanism. Lisaks on üks tore uuring, mida ma tahan teiega jagada, mis demonstreerib sedasama ideed, et narratiiviga kohtudes aju aktiivsus vastab sellele, millest narratiiv räägib. Ja mulle meeldis töö, kuna see on jaburalt selline ambitsioonikas ja Eesti loov inimesed tulid katsesse. Ellanud lebasid selles magnetresonantstomograafist, neile esitati üks lasteaialugu, mis räägib seitsmeaastasest remondist, kuidas Raimond tõuseb hommikul üles, läheb kooli, on ühest klassist klassitunnis ja lugu esitatakse siis niimoodi ühe sõna haaval, et me saame jälgida, kuidas aju igat sellist uut infokildu vastu võtab. Ja siis on uurijad istunud maha, ei võtnud selle loo teksti ja tuvastanud selles loo tekstis sellised olulised sisulised. Näiteks on tuvastanud seda, et millal loos vahetub ruum, millal Raymond läheb ühest ruumist teise, millal loos muutub mingisugune objekt, Treimot, võtad kätte palli, millal loos vahetub tegelane? Raimond paneb hambarja käest ja ema kutsub ta kööki sööma, millal toimub mingisugune põhjuslik muutus ja veel paar sellist sisulist semantilist aspekti siis olles loo niimoodi ära liigendanud, on võimalik vaadata, et kuidas reageerib aju teatud tüüpi nende abstraktsete liigendustele ja selgub, et aju reageerib meile ootuspäraselt pärast seda, mida me oleme seni rääkinud, peaks olema juba arusaadav, et aju töötleb seda informatsiooni samade piirkondadega, mida aju kasutab selleks, et päriselus sarnaseid funktsioone korda saata, ehk siis, et selles uuringus leiti kudes piirkonnad, mida me kasutame, kui me ise käsitlesime, mingisuguseid objekte, aktiveerusid siis, kui loos oli mingisugune objekti vahetus ja kui loos oli, oli eesmärgivahetus, õpetaja pani kriidi maha ja võttis kätte vihiku, mis viitab, et ta tahab midagi muud tegema hakata. Sisemine aktiivsus ajus nendes piirkondades, mida me kasutame planeerimiseks. Ja kolmas selline võrgustik, mis sellest uuringust tugevana välja tuli, juhatab mind teise narratiivi sellise põhiomaduse juurde, mis on siis empaatia, teise inimese mõistmine niimoodi, et ma tunnetan reaalsust läbi teise inimese positsiooni. Jätkab Andero Uusberg. Empaatia jällegi meil on infot selle kohta, et inimesed, kes kirjeldavad, kuidas neile lood mõjuvad vabal tahtel, räägivad empaatilised suhtes tegelastega, ilmselt on see kuulajale hästi tuttav, nüüd võib küsida psühholoogi vaatepunktist, mis empaatia on või kuidas aju seda ehitab ja tervet vastust ma ei saa teile anda, sellepärast et vaidlused käivate tundub, et kampaanias osalevate hästi palju erinevaid mehhanisme, aga üks mehhanism, mis seal osaleb, on, võiks nimetada eneseprojektsiooniks simulatsiooniks ja idee on selles, et aju teebki täpselt seda, mida Impaatia eesti keeles tähendab, et kui me defineerime empaatiat, et pane ennast minu kingadesse või vaata maailma läbi minu pilgu, siis täpselt seda aju paistabki tegevat, ehk siis, et aju simuleerib reaalsust läbi kellegi teise positsiooni ja sellest nüüd võiks natuke pikemalt rääkida, et mida see tähendab, kui me ütleme, et aju simuleerib reaalsust ja astuda korra sammu tagasi ja küsida, mis see simulatsioon üldse on, sellepärast et väide, mida ma esitan ja mida on mõned autorid veel esitanud, on see, et tõepoolest kui aju simuleerib, siis ta teeb sedasama, mida näiteks tehakse lennupilootide treeningul, kui piloodid istuvad lennusimulaatoris harjutavad või seesama, mida tehakse siis, kui kliimamudeleid kokku pannakse simuleeritakse mingit reaalsust mingisuguses teises reaalsuses ja ma arvan, et simulatsiooni võiks mõtestada läbi kolme elemendi, mida stimuleerimiseks on vaja, sul on vaja mingit mudelit, Sul on vaja selle mudeli parameetreid ja siis on vaja sul jooksutada seda mudelit ajas. Näiteks kui me mõtleme kolmdee animatsiooni peale või selle peale, kuidas virtuaalseid reaalsuses luuakse, siis kui mõelda kõige lihtsama elemendi peale, et mingisugune tegelane, kes liigutab kätt, siis vanasti, eks ole, multifilmide ajastul oleks ühed tegid klaasikillumängu ja teised tegid Ramsest, et siis Ramsese tegemisel käsi liigub niimoodi, et on vaja joonistada läbi käe kõik asendid 24 asendit sekundis. Nüüd selleks, et kolde mudel liiguks, piisab sellest, et defineerida, milline on käe anatoomia, mis võiks olla mingisugune mudel sellest, et missugune see reaalsus kõhu all naha all on siis anda mingisuguseid parameetreid näiteks kust käsi alustab ja kuhu ta minna tahab ja siis jooksutada läbi see, kuidas käsi seda ülesannet täidab. Ja nii ongi meil olemas simulatsioon, ilma et keegi peaks reaalselt läbi joonistama, kõik vahefaasid. Ja väide on nüüd selles, et empaatiline kogemus osaliselt tugineb samale mehhanismile. Ma võtan mudeli, milleks olen, ma ise võtan parameetrit, milleks on see situatsioon, millesse ma üritan siseneda, näiteks kui sa kirjeldad mulle oma kurje ülemust, siis ma panen iseennast sellesse situatsioonis, annad mulle parameetrit, kujutad sa ette? Tegin, eks ole, nii pikalt tööd ja tegelikult kiideti kedagi teist. Ja nüüd ma simuleerin oma reaktsiooni selle põhjal, kuidas mina reageerisin, selles olukorras tundub lihtne idee, aga on suhteliselt revolutsiooniline, psühholoogias on viimase 10 aasta jooksul nagu hakatud tõsiselt võtma. Ehk siis empaatia võiks olla simulatsioon, narratiivid käivitavad empaatiat ja seetõttu narratiivid käivitavad simulatsiooni. Kui kõigis narratiivide peab olema alati tegelane, siis kõigi narratiivide puhul on võimalik empaatiline side selle tegelasega järelikult kõikide narratiivide simulatsioon. See, ma arvan, omakorda aitab ära seletada kolmanda narratiivi aju vastuse defineerivad tunnused. Meil oli juttu kujutlemisest, meil oli juttu empaatiast ja kolmas tunnus on siis sisseelamine inglise keeles on see selline mõnusalt põrkav termin spinghernov displei, millele ma saan aru, ei ole eesti keeles väga ilusat vastet. Mina olen mänginud mõistega illusoorsuse ignoreerimine. Idee on siis selles, et kui sa loed raamatut või vaatad filmi või telesarja, siis sa peaaegu et aktiivselt ei tegele küsimusega, et see ei ole ju päris, see ei ole ju võimalik, subjektiivselt on sellest minu meelest suurepärane aru saada siis kui sa üritad vaadata näiteks halba filmi ja ma arvan, et pole paremat näidet kui harf sa üritad vaadata rühma ja ei ole abiks sellest lähedasest inimesest, kes räägib, et see ei ole võimalik, et keegi ei saa kunagi pihta keegi kunagi surma. Mis mõte sellel on? See lõhub seda põhjust, miks ma tahan vaadata ja ma arvan, et see on sellepärast, et ta lõhub sisseelamist. Nüüd narratiivi seletamine simulatsiooni kaudu pakub sellele ühe sellise jälle psühholoogia või aju tasandil. Seletuse mõte on selles, et kui ma kasutan, nagu me rääkisime kujutluspiltide juures virtuaalreaalsuse simuleerimiseks, sedasama masinavärki, mida ma kasutan tegelikkuse tunnetamiseks, needsamad ajupiirkonnad, mis näevad puutetundlikud on ja kuulevad, on aktiivselt siis, kui ma kujutan midagi ette, siis aju jaoks on selle potentsiaalselt ohtlik olukord, sellepärast et aju peab nüüd aru saama, mida me selle masinavärgiga teeme, kas me parasjagu tunnetame reaalsust, võime simuleerimine kasutame seda selleks, et genereerida mingit uut reaalsust ja ilmselt üks viis, kuidas seda saavutatakse, on see, et on sisseehitatud Haiuseline reaalsuse mahasurumise mehhanism ja see pole sinna sisse ehitatud selleks, et ma saaksin Aarühma jälgida, vaid see on just sisseehitatud nendeks simuleerismisele tuginevat, eks üldpsühholoogilisteks funktsioonideks nagu empaatia. Nii et ajul on ilmselt vaja seda sellist sisseelamise lülitit, seda sisseelamise lülitit siis ilmselt kasutab. Narratiiv narratiiv on arenenud nõnda, et ta ratsutab nende olemasolevate inimpsüühika aspektide peale. Ehk siis kokkuvõttes on nende tõendite alusel mulle tundunud tundunud ka oluliselt mainekamat psühholoogidele, kelle seast mainiksin Toronto ülikoolis tegutsevat Kiišõudlik, kes on seda juttu nüüd juba mõnda aega ajanud, kuigi ei olnud jõudnud veel õpikutesse, siis kui aastal 2006 neid õpikuid vaatasin ja tema väidangi, et lood on simulatsioonid, mis jooksevad ajus või aju sellel simuleerimis mehhanismil ja sellel arusaamisel või sellel teoreetilisel vaatajal on nüüd terve rida minu meelest nagu huvitavaid tagajärgi, mis aitavad vastata järgmisele küsimusele, sellele teisele küsimusele, millest ma täna lubasin rääkida, et kui see, mida ma seni rääkisin, vastab nüüd küsimusele, et mida lugu ajuga teeb, vastab ta küsimusele, mida Aioloogia teeb. Kui ta lugu kohta, siis nüüd ma tahan küsida, et mis siis hajuga juhtub, kui ta lugudega kohtub. Ja siin on kaks minu meelest nagu põnevat küsimust, et üks on see, et miks me neid lugusid tahame nii väga oma ellu ja teine on siis see, et kas nad jätavad meisse mingi jälje, kui nad seda teevad, siis kuidas, miks ilmselt ei ole vaja liiga palju tõendada, et me tahame lugusid oma ellu, aga kuna need numbrid on kättesaadavad, siis miks mitte. Külmal ajal vaatab eestlane neli tundi telekat soojal ajal kolm tundi telekate telekast, eks ole, enamus materjali on narratiivne, kui võtta see definitsioon, millest me rääkisime, eestlane käib umbes kolm miljonit korda kinos aastas umbes miljon korda teatris ilmselt mängib ta päris palju arvutimänge. Kui võtta siis juurde ka ilukirjanduse lugemine, siis eestlased väidetavalt teevad ka seda suhtelist, et palju, umbes 80 protsenti eestlasi on vähemalt ühe raamatu lugenud aastas umbes veerand on lugenud vähemalt kümmet raamatut. Ja muidugi tänapäeval tuleb rääkida ka sotsiaalmeediast ja selle poolt vahendatud traditsioonilisest meediast, kui mõtlema hakata, siis ka seal on päris palju narratiivselt sisu. Nii et suure osa oma ärkveloleku ajast veedame mingis teises reaalsuses simuleerime mingisugust teist reaalsust ja siis võiks muidugi küsida, et, et miks me seda teeme, miks me niimoodi tahame teha ja ma arvan, päris hea vastus on Esscapism, mis ei ole muidugi jälle minu originaalne mõte. Et on erinevaid põhjuseid, miks me peaks tahtma sellest praegusest reaalsusest ära kuhugi, kus on parem ja seda on siis meelelahutuse uurijad on püüdnud üles loetleda, mis siis need tegurid on, mis meid nagu sellest praegusest reaalsusest niimoodi minema kisuvad. Esimene, mis inimestele pähe tuleb uurijatele lihtsalt meeleline nauding, sageli hea raamat või tore seriaal, on kaunis palju kaunimaid inimesed ja kaunid loodus ja rohkem päikest ja nii edasi räägitakse intellektuaalsest naudingust, võib-olla Me tahame detektiivi lugudega kaasa elada sellepärast et panna ennast proovile ja niimoodi pureda pähklit. Ja siis räägitakse emotsionaalsest naudingust. Emotsionaalse naudingu puhul on psühholoogide panus jälle natukene kõneväärt, et psühholoogia aitab natukene seletada põneviku või isegi natukene sellist närvikõdi pakkuva narratiivi nauditavust. Idee on selles, et emotsionaalne reaktsioon, mis tekib siis, kui ma olen selles loos kaaslase sees, tekitab kehas teatud muutusi ja mõned nendest muutustest ei ole emotsioonile väga spetsiifilised, ehk siis et see muutus, mis tekib ärevuse seisundis, kus süda hakkab kiiremini lööma ja veresooned muutuvad laiemaks, jagada verd lihastesse, sest kohe tuleb hakata põgenema. Et sarnane muster on ka näiteks sellisel nagu rõõmujoovastuses ja nende idee on selles, et need kehalised mustrid on üsna aeglased, ehk siis et kui sa vaatad ühte korralikku põnevikku, näiteks Brush Willise varamust ja elad Russile kaasa ja unustad ära, et see kõik ei ole realistlik ja elad ikkagi kaasa kütab, kruvib kogu aeg ärevust, siis ühel hetkel, kui see film on saanud positiivse lahenduse, kõik pahalased on neutraliseeritud, siis su keha ei ole veel sellest aru saanud, et need on noh, et lugu on täiesti positiivne, su keha on ikka endiselt üles kruvitud ja siis juhtub see, et sa koged, sellist rõõmu, mida sa muidu ei kogeks, et see on selline nagu dopinguga rõõm. Sa oled keeranud sinna adrenaliini peale ja nemad on tõesti võimalik ära seletada, et miks me tuleme ikka-ikka-jälle Pruusküllist vaatama. Me juba ootame seda, teame küll, et on, on, algul, on, on nagu õudne ja ei tea, kas ta seekord pääseb. Mida me peame tegema, et sisse elada, et kui me tuleme selle mõttega, et ta niikuinii pääseb, siis me jääme sellest nagu rõõmudoosist ilma. See teooria on suurepärane ja seletab nii mõndagi, aga jätab siis lahtiseks küsimuse, et miks on Eesti kinol publikut, miks me vaatame draamasid ja miks vaatame õudusfilme ja siin on lihtsalt minu isiklik trauma. Soomlavooli käisin Tartus kinos vaatama, sest ma olin nädal aega oli pärast aga halb olla ja küsimus on siis isiklik, aga ka teoreetiline, et kui me nüüd üritame eeldada, et inimene on selline toolinile olevuse, maksineerib oma head tunnet, et miks ta siis peaks otsima selliseid narratiive, kus head tunnet üldse ei pakuta. Ja ma arvan, et siin on nüüd üks koht, kus siis simuleerimise teooria tuleb appi ja suudab seletada seda, miks me otsime selliseid, mitte ilmtingimata täies mõõdus positiivseid kogemusi, ma arvan, pealkirjastada võiks seda motivatsiooni kui turvaline uudishimu. Tundub, et narratiivid pakuvad unikaalset kombinatsiooni võimalusest rahuldada uudishimu ja elamustejanu tehaste turvaliselt olukordades või küsimustes, kus simulatsioone sageli kasutatakse. Põhjus, miks seda tehakse, on see tegelikust elust õppimine oleks liiga kulukas või riskantne, et sellepärast on ilmselt lennundus, võiks esimesi valdkondi, kus simulaatorid, mis kindlasti on väga kallid aparaadid on igapäevases kasutuses sellel samal põhjusel, eks ole. Meie idanaaber harjutab 100000 mehega, seda, kuidas Eestist jagu saada lähipäevil. Need on kõik sellised asjad, et kui hakatakse õppima töö käigus, et siis on liiga hilja ja liiga riskantne väide on see täpselt sellel samal põhjusel. Paljud meist naudivad raskeid lugusid seal võimaluse avardada oma maailma, ilma et peaks ise Aafrikasse minema või Süüriasse või eks ole proovima elu orvuna. Ma saan rikastada oma kogemust seeläbi, et ma simuleerin seda kogemust enda peas. Ja üks selline tõend, et see tõesti nii võiks olla, on seotud uuringutega, kus tõsimeeli küsitakse, et ikkagi need inimesed, kellel õudusfilmid väga meeldivad, et mis neil viga on. Ja siis on leitud, et noh, et ei ole väga midagi viga, ainult et neil on kõrgem elamustejanu vahel natuke madalam empaatia. Ja nüüd need asjad, ma arvan, seletatavad simulatsiooniteooria kaudu, ehk siis, et inimene, kellel on naturaalselt kõrgem elamustejanu, tähendab seda, et see mehhanism, mis meie kõigi ajudes on olemas, mis sunnib meid võtma riske, et avastada uusi keskkondi ja proovida uusi oskusi, see mehhanism on nendes nagu tugevamalt arenenud kui näiteks minus ja nad selle tõttu vajavad ellu rohkem uusi kogemusi, et leida neid kogemusi, eks ole, sellistes ekstreemsetes olukordades, mida päriselus pole olemas, nagu näiteks õudusfilmid ja ilmselt madalam empaatia roll, võiks seal olla seletatav sellega, et ilmselt on kuskil optimaalne turvalisuse määr selle narratiivi juures, mis lubab mul tõepoolest nautida seda või kasu, lõigata sellest. Ma ei ole päriselt selles asjas sees ja üks hüpotees ei ole sellele väga palju tõendeid veel leidnud, on see, et inimese selline naturaalne empaatia määrab natuke ära seda kui hirmsat materjali tal on vaja selleks, et ta oleks just parasjagu mõnusalt asjas sees. Et inimene, kellel on kõrge empaatia, kes ilmselt üsna naturaalselt hakkab kaasa elama tegelastele, kelle jaoks tegelastega juhtuvad sellised väiksemad traumaatilised sündmused on juba nagu üsna pisaraid väärt, et nende jaoks selline õudus või siis eesti filmikunst läheb natuke üle piiri, aga et siis teiste jaoks ei lähe. Ja siis viimane küsimus, mida täna võiks käsitleda, on see, et mida lood inimesega teevad selliseks sissejuhatuseks, ma tutvustaks siinkohal meediavägivalla debatti, ilma et ma suudaks sellele vastust anda, aga ma arvan, et see on kaugelt kõige uurid tumm ja küsitum, küsimus, mis seostub selle üldisema küsimusega. Selle küsimuse küsijad sageli muidugi ei räägi narratiivist, Nad räägivad lihtsalt vahendatud vägivallast, mida tõepoolest on väga palju, et inimesed on välja arvutanud, et keskmine 18 aastane ameeriklane on läinud kahtesada tuhandet vägivalla akti ja me ei tea, mis need numbrid Eestis on, aga tõenäoliselt on need üle maailma üsna sarnased, ehk et see meedia, mida inimesed kõige rohkem tarbivad, seal on tõesti väga palju vägivalda, väga palju rohkem vägivalda kui päriselus. Muidugi on küsitud, et kas see mõjutab inimesi, siin on see koht, mis sotsiaalteaduses aeg-ajalt juhtub ja on natuke frustreeriv, et vastus on mulla peaaegu nagu selline religioosne, et nii palju on erinevaid tõendeid, et raske on neid asju omavahel sirgeks vaielda ja see on üks küsimus, mis on sirgeks vaidlema. Minule tundub, et vastus on jah, et on teatud mõju olemas, millel on väga palju selliseid tõukavaid kaitsvaid tegureid, aga mingisugune mõju on olemas, mida siis natukene toetavad ka metaanalüüsid. Aga ma arvan, põhjus, miks ma sellest meediavägivallast siinkohal räägin, on osaliselt seotud sellega, et ma arvan, et narratiivi tunnetuse mõtestamine niimoodi natukene peenekoelise malt nagu simulatsiooniteooria seda teed aitab meil aru saada sellest, et millisel juhul on vägivallal ootuspärane või negatiivne mõju ja millisel juhul tegelikult see mõju ei ole ohtlik. Ehk siis vastus küsimusele, et miks meediavägivalladebatt on hulluks, siis on see, et vahel on mõju ja vahel ei ole ja loomulikult on uuringud, mis on siis selle mõju ühe poole tuvastanud ja siis on uuringuid, mis mõju teise poole tuvastanud ja selleks, et seda vastust anda. Ma teeks põike sellesse, kuidas inimene õpib. Üldistaks natuke ja ütleks, et inimese ajus on olemas kaks õppimismehhanismiks on kiire, teine aeglane, kiire õppimismehhanism on see, mida me koolis kasutame. Inimese aju on üsna unikaalne teiste loomadega võrreldes, et vahel piisab ühest imbo killustelt muuta tulevast käitumist, et kui me oleme ära õppinud mingisuguse fakti, siis me seda fakti mäletama ja sellest lähtuma. See on siis kiire õppimine, mis toimub ühekorraga ja siis on teine õppimismehhanism, mida me jagame peaaegu kõigi teiste loomadega, mis on aeglane õppimine, mis on lihtsalt korduval esitusel. Me tuvastame seoseid, mis keskkonnas eksisteerivad ja bioloogia tunnetab seda mehhanismi ennekõike läbi Pavlovi Skinneri töödega, kes tegelevad eesti keeles fenomeniga tingimine, kus siis tekitatakse assotsiatsioone loomade peades. Aga inimeste peades on samamoodi võimalik tekitada assotsiatsioone. Ja miks ma sellest õppimisest räägin. Põhjus on selles, et kui me võtame omaks selle narratiivi simulatsiooniteooria eeldused, siis me võime öelda, et narratiivne kogemus on ka kogemus, et kui ma kasutan sedasama aparatuuri, mida ma kasutan tunnetamiseks selleks, et olla selles loos sees, siis ilmselt on need aparaadid, mis talletavad infot minu ajus, ka aktiivsed ja teevad sellest mingisuguseid järeldusi või võtavad infot omaks. Nii et me võime küsida, et kui me teame, et on olemas aeglase ja kiire õppimise mehhanismid, siis kuidas nad seletavad narratiivide mõju ja alustame aeglasest õppimisest ja idee on siis selles, et kui ma näen mingisugust statistilist kooskõla virtuaalses reaalsuses, näiteks televisioonis või ma loen sellest raamatutes, siis ma ilmtingimata ei, ei muutu üleöö, aga võib hakata nihkuma. Minu arusaam sellest, et milline on statistiline jaotuskeskkonnas ja paar konteksti, kus seda on uuritud, üks kontekst on inimeste kehaideaalid või kehataju, ehk siis et üks põhjus selles, miks paljudel noortel naisterahvastel aga õnneks üha enam naftat meesterahvastel on mure selle pärast, et nad ei näe välja nii, nagu nad tahaksid, on selles, et nende peas olev selline normaaljaotus sellest, et millised kehad üldse maailmas on, on natukene nihutatud, sellepärast et lisaks neile umbes 200-le inimesele, keda nad isiklikult tunnevad, tunnevad nad veel kahtesadat inimest ainult läbi, erinevalt, et meediakanalite ja nende reaalsus on siis selle poolt kergelt nihutatud üks sarnane teema, mida on hästi elegantselt uuritud ja siis ma korra niimoodi jagan jälle ühte uuringut on ekraanil suitsetamine ja jälle on üks seltskond uurijaid võtnud ette täiesti jaburalt. Ambitsioonika ülesanded tõestas ära, et ekraanil suitsetamine on seotud päriselus suitsetamisega ja leidnud, et tõesti noorte inimeste puhul see võib nii olla ja metoodika oli selline, et võeti Ameerika maal 200 Kassaid ja loeti kokku, palju seal suitsetati ekraanil ja siis tehti küsitlus noorte seas ja küsiti, et kui palju neist 200-st filmist näinud olete ja leiti, et kui niimoodi neid andmeid töödelda, siis tõepoolest need inimesed või need noored, kes olid näinud rohkem filme, kus oli suitsetamist, et nendel oli suurem tõenäosus olla ise suitsetaja, juhul kui nende vanemad ei suitsetanud. Ma arvan, et see on päris huvitav nüanss siin, mis tõestab mõnes mõttes sedasama teesi, et narratiivne reaalsuse päris reaalsus lähevad mingil hetkel segi ehk siis, et see laps, kes oma koduses kontekstis näeb psühholoogid, ütlevad mudelit pudelit, kes suitsetab ja on üldiselt armastusväärne, nagu näiteks isa või ema. Et temal on suurem tõenäosus hakata suitsetama ja sama juhtub ka siis, kui ma näen ekraanil armastusväärseid tegelasi, kes suitsetavad. Nii et on mingisuguseid tõendeid selle kohta, et selline aeglane õppimine toimib. Aga üsna raske on ette kujutada, et aeglase õppimise kaudu oleks võimalik näiteks infitseerida vägivaldset käitumist, väga konkreetselt vägivaldset käitumist, et ilmselt, mis juhtub, on see, et inimeste foon, arusaam sellest, kui vägivald on maailm, võib nihkuda, aga et ilmselt on vägivalla tutvuste seas umbes võrdselt neid kujutlusi, kus vägivalda teeb armastusväärne inimene ja neid kujutusi, kus vägivald teeb mitte armastusväärne inimene ja, ja võimalik, et sellel otsest mõju inimese käitumisele ei ole. Kiire õppimine on siis see, kui ma teen kogemusest omad järeldused ja siin just selle kiire õppimise poole peal on viimase 10 või 15 aasta jooksul psühholoogias tehtud mõned sellised hästi efektsed uuringud, millest ühte ma tahaks teiega taaskord jagada. Uuring nägi siis välja selline, et inimestele anti lugeda lühikest jutustust sellest, kuidas üks psühhiaatriline patsient pääseb vabadusse ja kaubanduskeskuses Ameerikas kirjutatud jutustus, avalik ruum on ainult kaubanduskeskus kaubanduskeskuses mõrvapeategelase väikse õe üsna radikaalne versioon narratiivist ja siis paluti inimestel lugeda seda lugu kahe instruktsiooniga. Ühel juhul paluti neil lihtsalt lugu lugeda, teisel juhul paluti neil tõmmata joon alla kõigile sõnadele nendes lugudes, mis ei kõlba neljanda klassi lugemistasemele anti neile selline pinnapealne ülesanne, mida siis autorid eeldasid, mis lõhub sisseelamist, nemad nimetavad seda transporteerumiseks, siis peaks lõhkuma kogu seda kolmikut, kujutlemist, empaatiat ja sisseelamist. Ja tõepoolest, nad leidsid, et nii see on ja nüüd see huvitav koht on siis seepärast selle loo lugemist küsiti inimestelt muude küsimuste sekka, peidetuna mõned sellised võtmeküsimused küsida, et kuidas sulle need tegelased meeldisid, siis küsiti, et kui sageli sulle tundub, et maailmas toimub taolisi kuritegusid, siis küsiti, et kas vaimuhaigete vabadust tuleks piirata ja siis küsiti midagi, ma täpselt sõnastust ei mäleta, mis puudutas nagu maailma õiglust, kas kuriteo saab alati karistus oli hästi abstraktne, nii et need küsimused liiklust konkreetse suunas abstraktsuse suunas ja leiti nihked, mitte alati, mitte kõigis seal oli mitu eksperimenti ühes uurimuses, aga selline üldsõnum oli üsna selge, et tõepoolest lugu suudab nihutada inimeste hoiakuid ja teha seda isegi üsna abstraktselt tasandil. Ja see on nüüd omaette küsimus, et miks see nii on. Üks selline huvitav mõttesuund, mida psühholoogid on arendanud, on see tundub, et narratiivis sees olemine vähendab kriitilist mõtlemist. Et sellessamas uurimuses pärast selle loo esmakordset lugemist paluti siis nendel inimestel seda lugu uuesti vaadata ja teha siis seda tüütut sõpra Aarühma vaatamise ajal. Ütle mulle, kust sa seda lugu ei usu, et kus ta nagu ei kanna ja selgus, et need inimesed, kes olid loosse rohkem transporteerunud, rohkem sees, leidsid vähem neid kohti, kus nende meelest lugu ei kanna. Mis mõnes mõttes viitab sellele, et lugudega on võimalik ületada inimese kriitiline mõtlemine ja panna nad tegema asju, mis, mis ei ole loogiliselt võib-olla need, millele nad järele mõeldes alla kirjutaksid. Nii et tundub, et, et lool on võimalik mõjutada inimesi, aga jällegi selle mõju, selline moraalne värving sõltub ilmselt sellest, et kes seda teeb ja mis eesmärgil ja kuidas täpselt kujuneb. Ja üks selline nagu rahustab nootmis kirjandusest läbi kumab, on see, et mõnikord selliseid uuringud ei kordu ja siis teadlased vahel teevad uuringud, mida nad nimetavad net analüüsideks, kus võetakse mitu erinevat uuringut. Metaanalüüsid on näidanud, et nii ja naa, et vahel nagu töötab, vahel ei tööta näiteks üks valdkond, kus on seda lugude kasutamist pärast seda, kui need katsed, mida ma sinule refereerinud avaldati. Et üks valdkond, kus on püütud seda rakendada, on tervisekäitumise kõiksugu mõjutusena jooks vähem ja suitsetaks vähem ja, ja liiguks rohkem. Ja metaanalüüsi järeldus on see. Ta ei tea, et päris selline hõbekuul ei ole ja ma arvan, et vastus, miks ta ei ole, on seotud sellega, et kiire õppimine on, on hästi individuaalne ja see, mida sa sellest loost kaasa võtad sõltub hästi, palju sellest, kuidas sa sellest mõtled. Ja selle kohta on ka tõendeid, kus on näha, et inimesed mõtlevad lugudes erinevalt ja see, kuidas nad lugudest mõtlevad, mõjutab seda, mida nad asjadest arvavad. Ja päris lõpetuseks ma tahan mainida ühte ühte mõju, mis, kui need kaks eelmist mõju, millest ma rääkisin, see kiire aeglane õppimine teoreetiliselt on olemas ja heal juhul ma usun, töötavad, aga ei ole kindel, et nad alati töötavad. Siis on üks mõju, mille kohta tõendeid tuleb üha juurde ja see mõju on seotud narratiivi, kui võiks öelda, et narratiku ajutreeningnarratiivi kui simulatsioon paneb aju proovile ja on tõesti tehtud uuringuid, kus näidatakse kõigepealt seda, et need inimesed, kes loevad palju raamatuid, et nad Aimpaatilisemad see on mõnes mõttes rõõmuhüüdinimestele, kes loevad palju raamatuid, siis neid süüdistatakse vahel selles, et nad on niuksed, endasse tõmbunud eluvõõrad aga selgub, et ei, et kui nad loevad ilukirjandust, siis nad on empaatilisemad. Samas uuringus leiti ka seda, et need inimesed, kes loevad midagi muud hästi palju ega me nimetame insenerid, eks, et nemad on natuke vähem empaatilised, vähemalt selles uuringus. Ja siis võiks muidugi küsida, et, et me ei tea, mis suunas see põhjuslikkuse on, et kas on järsku nii, et inimesed, kes on empaatilised, muidugi nad tahavad lugeda, eks ole, inimestevahelistest suhetest on mõned andmed, et see ei ole ainult nii, et on ka teistpidi, põhjuslikkus on olemas. Kui me arvestame sellega, et milline on inimese stardi empaatia, siis me näeme, et ikkagi kipub olema see inimene, kes rohkem loeb rohkem empaatiline ja samamoodi on korraldatud mõningad katsed, kus nagu hakkab paistma 100 järeldused. Et kui me anname inimestele lugeda erinevat tüüpi kirjandust, siis nende empaatia paraneb üks hästi värvikas viis, kuidas seda mõõta, on selline test, kus inimesele näidatakse emotsiooni kogeva inimese näoportreed, aga ainult nii, et silmad on näha, siis küsitakse, mis emotsioon on ühes huvitavas uuringus siis jällegi võeti kaks gruppi inimesi, ühtedele anti lugeda väärtkirjandust teistele linti lugeda kas infokirjandust või siis sellist kirjandust, mis on lihtsalt populaarne ja leiti, et tõepoolest inimesed, kes olid veetnud aega kolme väärtkirjanduse lõigu lugemisega et nemad tegid umbes viis protsenti vähem vigu selles katses, ehk siis tundub, et väärtkirjanduse lugemine on umbes nagu kätekõverdused sellele empaatiamasinale. Ja huvitav küsimus on see, et miks see on seotud just nimelt väärtkirjandusega, jällegi me võime siin näha selle simulatsiooniteooria kasutusampluaad. Väide on siis selles, et kui ma midagi simuleerin, siis see mudel, mida ma kasutan, mille põhjal ma teen oma ennustused, et mis nüüd juhtuma hakkab, et see mudel võib-olla vale ja üks minu lemmiknäide sellest, kuidas empaatilises olukorras mudelid vahele on valed, tuleb küll arengupsühholoogia kontekstist, kus võrreldakse, kui ma õigesti mäletan, ühe aasta ja kaheksakuused ja kahe aasta ja nelja kuuseid, lapsi. Ja katse on siis selline, et laste ees on kauss, brokkoleid ja kauss küpsiseid ja siseneb eksperimentaatori küsib lapselt, et ole hea, anna mulle seda, mis mulle neist kahest meeldib. Eelnevalt on siis lastega viidud läbi üks kahest võimalikust operatsioonist ühes grupis on siis ekstrumentaator rääkinud, et mulle meeldivad küpsised. Teisele lastegrupile on ta rääkinud, et mulle meeldib brokolit ja selle katselegantsus on see, et uurijad olid raudpolt kindlalt, et ei ole olemas maamunal last, kellele meeldib brokoli ei, 1,8 2,4 aastaste seas. Ja nüüd siis, kui vaadata, kuidas lapsed selles katses käituvad, siis selgub niimoodi, et 1,8 aastased annavad uurijale täiesti raudkindlalt alati seda küpsist. Vahet pole, mida uurijana enne neile öelnud Nemad annavad küpsist ja kahe koma nelja-aastast hakkavad juba uurijale andma brokolit, siis kui uurin enne öelnud, et tahab brokolit. Seletus seisneb selles, et lapse väike aju juba teeb seda simuleerimise trikki, et ta saab aru, et ahah, et mul on siin nüüd keegi tegelane, kes tahab siit sellest olukorrast midagi võtta, et mina peaks teda aitama. Et ma teen seda, mis on õige, eks ole, ja 1,8 aastane laps väidetavalt siis ei, ei suuda teha seda väikest korrigeerimist, et see mulle küpsis meeldib, ei tähenda ilmtingimata sulle küpsis meeldib ja 24 aastane juba natuke oskab, kuigi mulle tundub, et see oskus areneb, eks ole, elu lõpuni ei saa sageli valmis, et need asjad, mis mulle meeldivad. Ja nüüd üks väide on selles, et, et üks viis, kuidas sa saad seda võimekust arendada, on see, et sa paned ennast olukordadesse, kus see mudel ei kehti, ehk siis et kui ma loen, ma vaatan Brush Willisega filmi, siis loomulikult see, kuidas tema reageerib olukordadele, on täpselt see, kuidas mina reageeriks, eks ole, et headus peab võidule pääsema ja mina pean üksi selle eest seisma ja ma saan selle kõigega väga hästi hakkama. Aga et kui ma satun kui mingisuguse narratiiviga, kus see, kuidas need tegelased käituvad, ei ole päris see, mida mina oleks teinud siis ma näen, et mu mudelis on mingisugused arenguruumid, ehk siis, et minu arusaam sellest, millised inimesed olla saavad, kuidas nad seesmiselt saavad töötada, laieneb, kui ma puutun kokku, kuhu selliste nagu nõudlikumad narratiivid ja vähemalt see on see seletus, mida selle uuringu autorid välja pakuvad, et miks nad leidsid erinevusi mitte ainult ilukirjanduse infokirjanduse vahel, kvaliteet ilukirjanduse ja siis sellise massitarbeilukirjanduse vahel. Nii et sellega. Ma tahaks selle väikese ekskursiooni lõpetada ja tõmmata joone alla sellele, kuidas psühholoogia käsitleb narratiivi. Lähtudes eeldusest, et narratiiv on selline eriline mõtlemise, suhtlemise vorm, mis käivitab ajus simulatsioonid, siis me saame teha järelduse, et simuleerimine on nauditav, sellepärast et vahel me saame selle simulatsiooni abil ära paremasse maailma. Vahel me saame ka huvitavasse maailma, ilma et me peaksime oma naha ja karvadega riskima. Ja sellel kõigel võib-olla meile mõju võib-olla mõju läbi aeglase õppimise, kus nihkub minu arusaam sellest, milline on tegelik reaalsus, võib olla mõjuga läbi selle, et ma tõesti tunnetan läbi testin oma mudeleid, saan seeläbi targemaks ja mulle tundub, et üks võimalus seda kokku võtan, on üks lause, mille ma leidsin Eesti riiklikust õppekavast, mis värske peaga lugedes tundub täiesti jabur, aga ma loodan, et pärast seda, mis ma olen teile rääkinud, ei tundu jabur. Ja lause on selline, et põhikooli lõpetaja on lugenud ja kohast väärtkirjandust kujundanud kirjanduse kaudu oma kõlbelisi tõekspidamisi ning rikastanud mõtte- ja tundemaailma arenenud isiksusena. Mina nüüd kasutasin seda kiiret õppimist, oli kogemus, tegin omad järeldused, kui mõtelda, mis meid mõjutab, siis mind mõjutab see, mis ajule meeldib, on argument. See on nii-öelda loogiline informatsioon, mis kõlab kokku minu enda olemasoleva informatsiooniga meeldib ilus inimene, evolutsiooniliselt keskne nägu, head geenid, meeldib, mis sa ütlesid, et narratiiv ka ajule meeldib? Mõjutab. Aga kui ma mõtlen ühe hea nalja peale, siis mis minu jaoks on hea nali, see justkui ehitab üles mingisugused ootused, ta käivitab selle simulatsiooni ja siis ühel hetkel ta petab neid ootusi, ehk ta rikub narratiivi. Aga miks siis see mu ajule nii väga meeldib? Ja mis nagu siis lähtuvalt sellest teie nii-öelda mõttebaasist või kuidas siis võiks defineerida sellest narratiivist lähtuvalt nalja? Jah? Ma arvan, see nalja definitsioon, mis andsid, on täpne, ehitatakse üles mingisugune maailm, vahel on see tõesti selle simulatsiooni sõna vääriline, et ma tõesti elan väga sellesse nalja sisse, siis petetakse seda ootust. See on tõsi, et üks selline mõttemudel, mis mulle tundub psühholoogiast väärib jagamist, on see, et Rõõmu emotsioon on muutuse detektor, mitte selle hetkeseisud Hector, ehk siis, et rõõmsaks ei tee meid, mitte see, kui asjad on hästi, vaid see, kui asjad on paremini, kui oleks võinud arvata. Ja see, ma arvan, on üks põhjus, miks inimkond läheb hukka, eks ju, et riikides, kus asjad on super hästi nagu näiteks Eesti on EKRE, onju, sest ammu ei ole läinud paremaks. Et mulle tundub, et see ootamatu selle, et kui see ootamatus on positiivses suunas päris täpselt ei tea, kas see kehtib kõigi naljade kohta, et see, mis juhtub, on nagu parem, kui ma arvasin, siis on see nagu seesama mehhanism, mis toodab mulle rõõmu. Ma kasutan ka Joost küsisin sellise asja alguses ütlesite teadlasena tegeleda kollektiivse küsimus, aga rohkem kui individuaalse, aga, aga nüüd sa rääkisid ikkagi ajust ühesõnaga ainsuses, et on see aju, mis stimuleerib neid erinevaid reaalsuseid. Et miks on ikkagi nii, et need ajud on väga ühtemoodi, et me justkui ühele samale narratiivile kõik siis ikkagi üsna ühtemoodi reageerime, et kas seda reaalsust loob siis pigem ikkagi see väline impulss siin ajus sees ka mingisugused generaatorid, et ühesõnaga, millest see selline küllaltki üksluine ja ühtemoodi asjade kujutamine. Ja teine asi on lihtsalt selline repliik, et narratiivi ja Naratoloogiaga sellega on ju ka iga kandi pealt ikkagi tegeletud ja seda uuritud puuritud. Mul tuli meelde sihuke vana antiikne draamateooria, mis seal ka selline narratiiviteooria, kus meile õpetatakse, et selle narratiivi või loo eesmärk vaataja seisukohalt on nagu puhastada oma tunded kuidagi välja vahetada või mingisugusest sellisest suurest kirest vabaneda ja tragöödias juhtub see veel eriti vägivaldselt läbi peaaegu et kõikide tegelaste surma, et kui palju see võiks ka selle psühholoogia vaatevinkliga nagu juhtida, nii et nagu kaks asja, kas esimene, võib-olla huvitavamisega ja ma siis alustan teisest, et ma arvan, et teine on tõsi, ma arvan tõesti, et see antiikteoreetiline vaade, milles refereerisid on, on heas kooskõlas sellega, et ma nagu elan neid asju läbi ja sellel võib olla selline puhastav või mingis muus mõttes nagu arendab mõju, et ma olen noh, mingid mõtted lõpuni mänginud on ju, et ei ole ainult potentsiaal, vaid ma olen reaalselt selle simulatsiooni lõpuni läbi mänginud. Ja üks väga huvitav mõte on see, et simulatsioone ma mainisin, et päris muudes eluvaldkondades kasutaks simulatsioone ühel juhul, siis kui asi on riskantne või siis teisel juhul siis kui asi on hästi kompleksne, näiteks kliimamudelid on siis üks näide sellest, et seal on üksikud mõjud, mis on hästi teada, näiteks CO2 kaks muud kasvuhoonegaasiks ja infrapuna ei pääse enam maakeralt minema ja me peaksime soojenema. Aga tegelikult see teadlasi veel ei veennud neid, veenis see, kui nad ehitasid täismudeli, kus olid kõik muud mõjutused, pilved ja niiskuse ja päikesetuuled ja muud elemendid ja alles siis nad nägid nende asjade vastastikmõjusid ja suutsid teha ennustuse. Noh, et üks asi on teoreetiliselt teada, et kadedus on halb, aga teine asi on, on läbi mängida, mis siis juhtub, kui sa oled kade, et mulle tundub, et paljude selliste ürgset narratiivide nagu muinasjutud ja müüdid ja valmid ja ilmselt antiiktragöödiad, et neil on selline hariduslik. Et olgu, me paneme Ameerika Mäeleja õppinud. Aga see esimene küsimus, et miks narratiivid ühetaolised on? Ma arvan, et põhjus on ikkagi see, et meil on üks ja sama mudel see mudel, mille pealt me teist inimest mõistame, on mina ise ja inimesed on noh, liigina väga-väga sarnased, et kolme silma kellelgi ei ole ja paljud asjad on, meil, on meil etteantud, et selleks, et panna see kinolint jooksma, on mul vaja teada, et milline on inimene, mis olukorras ta käitub ja millised takistused tal nagu ees. Brona petele Haim on üks psühhoanalüütik, kes on väitnud, et läbi lugude inimesed katsuvad ekstra realiseerida mingisugust enda sees olevat tipitavat probleemi sellesse loo tegelasse, siis lahendada see endast väljaspool ja siis internaliseeridesse lahendus tunne, et pärast loo lugemist või filmi vaatamist me tunneme ennast paremini kui enne ja samal ajal meie ego ei saa nagu justkui kahtlustada selle käigus, kuna me ise ei pea seda võitlust läbi tegema. Aga mind hakkas huvitama rohkem see aspekt, mis puudutab siis nende elementide osasid, et kumb enne tuleb, et kas enne me loome mingisuguse filmi kipitavale probleemile, mis ühiskonnas toimub või me saame läbi filmide viia inimkonda kuidagi edasi järgmistele tasemetele, et kuidagi suunata inimkonda siis nii-öelda õiges suunas, kus maailm muutub paremaks iga loodusfilmi ja jutustatud looja nähtud reklaami valguses siis et kumb enne oled, kas pigem see kipitus, mis vajab lahendamist või siis lahendus, mis viib siis edasi juskui katsumuste juurde, ütleme siis nii. Väga hea küsimus, ma arvan, et vastuse oskavad anda need minu potentsiaalsed kursakaaslased filmikoolis, kuhu ma ei läinud, et mulle tundub, et see dihhotoomia, mis sõnastasid, on enam-vähem nagu kunstnike seast leitav, et on need inimesed, kes ütlevad, et, et mul on suhteliselt ükskõik, mida see maailm vajab, et noh, niuke värk raadiokuulajale, et lõi rusikaga rinnale ja teesklesin sellist enesekindlalt kunstniku ja teised on siis need, kes tahavad tõesti mingit programmilist kunsti teha, on ju, et ma tahaksin nagu muuta ja mina ei tea, mis enne tuleb ja mis õige on üks asi, mida mulle sellest loost meeldib küll üldistada, on see, et kunstnikul on vastutus. Et narratiivsel kunstnikul, kui me räägime sellest, et ta loob kogemusi, Ta, eks ole, võtab mu kaasa ja viib mu mingisse kohta, see on natukene nagu selline noh, inimsuhete nõusoleku küsimust. Muudes inimsuhetes me päris sellega ei lepi, et kuule, ma panen sul silmad kinni ja teen väikse üllatuse, panen rusikaga kõhtu. Et ilmselt nagu mulle tundub küll, et selline praktika ka informeeritud nõusolek enne soomlambooli vaatamist võtta vaatajalt oleks teretulnud, et kunstnik, ükskõik, mis põhjusel ta seda teeb, et et selle teooria valguses on tal selle kogemuse eest, mis inimest tabab, ikkagi mõningane vastutus. Tahtsin uurida erinevate empaatiate kohta, et kui meil on narratiivis peategelane, on kangelane või ta napski antikangelane, kes meil on Brüsselis või meil on Hannibal Lecter. Et kas selle kohta on uuritud, et kas inimene tahab samamoodi tema sussidesse astuda või samamoodi õppida, et kas empaatia toimib samamoodi. Ühes uuringus anti inimestele lugeda kolm lugu kolmest rühmast, kolm erinevat lugu ja kaks neist rääkisid homoseksuaalse inimese perspektiivist seda lugu. Ja siis pärast seda mõõdeti hoiakuid muuhulgas siis homoseksuaalsete inimeste suhtes. See üks lugu, mis ei rääkinud homoseksuaalsetest inimestest kontrollgrupp, et saada mingisugune selline aastase ja siis näiteks kahes ülejäänud loos oli siis selline erinevus, et ühes loos oli algusest peale teada peale kangelane on homoseksuaalne, teises loos tuli see poole pealt välja ja leiti, et just see lugu, kus poole pealt välja tuli, mõjutas inimeste hoiakuid kõige tugevamalt. Mis vastuseks sellele küsimusele, ma arvan, viitab, et muidugi see moraalne positsioon on algusest peale kaasas ja ilmselt samastame kangelasega päris palju paremini. Aga et hea kunst, noh, mõnes mõttes kubiseb sellest, kuidas inimesed pannakse võtma perspektiive, mis nende jaoks on, on ebamugavad ja üllatavad. Ja ilmselt just seal hakkab see mõju hästi tugevalt tööle. Teemal, mida lugu ajuga ja ajulugudega teeb, kõneles psühholoogiateadlane Andero Uusberg. Loeng on salvestatud septembris. Kinos Sõprus. Kõlas Pärt Uusbergi teos meeleolud lapsepõlvest. Raadio ööülikool tänab koostöö eest kino sõprust. Saate panid kokku Külli tüli jäliseteleilt. Raadioteater 2017.