Me hakkame rääkima nüüd eesti filmist, täpsemalt Ilmar Raagi. Ma arvan, paljudele nähtud paljudele ka siiski nägemata klassis mis läheb võistlema teiste võõrkeelsete filmidega. Oscarite, konkurentsi ja nagu vist enamuse ja asjadega päris üksmeelselt. Need valikud, otsused ja asjad ei käi. On seltskond, kes ütleb, et see ei olnud päris õige valik, et klass ei ole see film, mis võiks Eestit sellisel mõõduvõtmisel esindada ja see võiks näiteks olla kasvõi Kristall ja mille saatmine konkursile on näiteks Tiina Loki sõnul sulaselge häbematus. Klassi saatmine siis Lauri kaare, tere päevast. Tere päevast. Lauri on üks nendest inimestest, kes sellesse komisjoni kuulus. Kelle südametunnistusele jääb klassi valimine? See kõlab juba peaaegu süüdistavalt, et see on vahel naljakas. Tegelikult ei ole siin, süüdistas taga, me ei ole selleks täna siin, aga. Lauri, sina oled meil sellepärast liinile võetud, et kuulda kuidas see komisjoni töö õigupoolest käis ja millised on need kriteeriumid, mida arvestades langetasite just sellise valiku. Tegelikult tegelikult ma tean, et päevase saate formaati arvestades ei saa liiga pikalt peatuma jääda, aga ütleme niimoodi, et lõppkokkuvõttes jäi ju ikkagi sõelale kaks asja, et kas sügisball või klass, mis on, mis on mõlemad tõeliselt head Eesti filmid, et ma saan täiesti aru nendestki kes olek, kes pidasid ilmselgeks, et et on, pole ju muud valikut, et läheb sügisball. Tiit Tuumalu siiras pettumus mulle ma kohe tundsin talle täna kaasa postimehest lugedes ja ja Tiina Loki puhul mulle meeldib väga, alati on, on Tiina puhul mulle tema kirglikkus meeldinud, olgu siis puudutage PÖFFi või. Aga et lõppkokkuvõttes siin, kui on kaks väga head, siis otsustasime selle järgi, et kummal oleks meie meelest auväärt auväärt komisjon, ma ei saa seda tõsise näoga öelda, kuna ma ise sinna kuulus auväärt komisjoni arvates, et kummal oleks rohkem lootust akadeemikute juures meelde ja silma jääda. Ja, ja noh, tõepoolest, et, et ma ainult ainukene, kellele klass tundus, ta tundus selline noorem toorem, ta oli pulbitsev need osatäitmised, mida raag on oma on oma amatööridele välja pigistanud, et selles suhtes õige võrdlusfilm oleks brasiillaste jumala linn, mis omal ajal ka minu meelest ta ei pääsenud parima võõrfilmi top viie hulka, aga mis, mis ka just lõi oma sellise sellise ütleme, värske ehedusega. Ja meil on teisel liinil filmiajakirjanik, kriitik Jaan Ruus, tere päevast. Tere, tere Lauriga. Tere, Jaan. Teie Jaan Ruus ei ole sugugi mitte nõus selle komisjoni valikuga selleks Oscari kandidaat filmiks peaks olema klass, vaid teie ettepanek on, milline film. Sügisball ma pigem tahtsin kahtluse alla panna valikukriteeriumid, et kõigepealt see on väga armas kaklus, et on valida kahe hea vahelises nõude. Vanasti oli ju nii, et, et Oscarile jättis eesti filmi esitamata, kuna leiti, et ei ületa nagu algkõrgust. Aga ma tahaksin nagu just kahtluse alla panna selle valikukriteeriumi. Saan aru, et Oscarite nominentide esitamine ei ole üldse riigi parima filmi hääletamine, aga ta on kultuur, poliitiline, otsustan mingi sihiseadmine ja nüüd kui eesmärgiks epress saab võõrkeelse Oscari ja klass läheb sinna nominentide hulka ja kui inimene läheb juba kuhugi võistlema olümpiamängudele või maailmameistrivõistlustele, siis ta ei saa öelda. Ma jään kuhugi sinna 36. või 58. kohta. Aga mulle, et tundub, et esiteks ameeriklastele, noh, see on minu arvamus, võib mõjuda klass kas van santi elevandi kloonida, et ameeriklased vaatavad, et see on juba meil ammu tehtud ja kordussaade nii-öelda jah, jah, no võib nii öelda. Ja teiseks, millele ma just peamiselt mõtlen, kuigi ma arvan, komisjon käitus enda kriteeriumidega õigesti. Võõrfilmi Oscarite nominentidest iga riigi poolt tehakse ju üle maailma, nimekiri saadetakse ringlema ja seal see mõjub paratamatult riigi parima filmina, eriti kui on tegemist väikeriigid, nagu Eesti loomulikult prantslastel on 130, filmiaastase, võivad valida ükskõik mis teine. Nii et. Ma oleksin ehk valinud lihtsalt teised kriteeriumid, aga ma ei ole ka Oscarite komisjonis. Ja selles komisjonis ma ütlen, vahele olid lisaks Laurile veel Karlo Funk, kes minu arusaamist mööda selle komisjoni üldse kokku kutsus. Lisaks veel Meelis Muhu, Hardi Volmer, Peeter Prambat ja nii palju, kui ma Carloga rääkisin väljaspool eetrit, sain ma aru, et eesmärk oli panna kokku seltskond, kuhu kuuluksid loova poole esindajad ja ühel teisel viisil te seda kõike. See on väga asjatundlik komisjon. Aitäh, aitäh. Ma tahtsingi Jaani juttude järgi öelda, et siin ongi, lõppkokkuvõttes taandub asi ka sellele, et Taani ja veel paljude arvates aasta parim Eesti film on sügisball. Aga minu arvates aasta parim film on klass ja noh, et et ja üks üks kahtlus, mis, kui ma õieti mäletan tänavast käis postimehest ka läbi, et et, et klass erinevalt Sügisballist ei ole nagu ei iseloomusta Eestit või Eesti filmi, et tegelikult nad on selles suhtes mõlemad. Nad on mõlemad võrdselt universaalsed ja ütleme, et ka sügisball ei ole ju selline. Et ta ei ole puhtalt Eestiga piirdub, et, et seal on just sellist suurlinna suurlinna ängi ja üksindust samamoodi nagu nagu klass on selline, et ta peaks olema, ta peaks. Ma Ameerikas akadeemikule samavõrd samavõrdusus. Arusaadav ja usutav. Aga mis elevanti puutub, et arvestades seda, kui et kui mastaapne läbikukkumine see omal ajal oli, et siis võib. Ja Jaanile vastu vaidlen öelda, et elevandiga isa klassi võrrelda, sellepärast elementi pole praktiliselt mitte keegi ameeriklastest näinud. Et see oli ka võib-olla põhjus, miks, miks ta omal ajal ei pääsenud ei pääse üheski kategoorias Oscaritele kaasa rääkima ja ei võtnud teda isegi Hollywoodi välispress kuldgloobustele kuulda. Arvestades seda, kui palju teravamaks tegelikult pärast palun panni tragi Nende elevandifilmi möödunud nelja aasta jooksul on, on ikkagi ameeriklastel Se lakkamata too need koolitulistamised olnud, et siis mõtlesime lootusetu optimistina, ma loodan, et, et akadeemikud kui nad, kui nad seda massi seal läbi sõeluvad, et ma ei kujuta ette mitmekümnest riigist, sinna läheb, et. Sa ei muretse sama reha peale astumise pärast. Ei, seda, seda mitte, seda mitte, et ma ütlen, ma ütlen just see, et kuidas, et kuidas Raagi käe all ja Kristjan-Jaak Nuudi kaamera kaamera läbi see asi üles võeti ja see, just see amatööride seltskond, et noh, et kui, kui usutav, kui terav või südamesse minev see on, noh ma võtan seda isiklikult sellepärast, et mitte, et mind oleks koolis kiusatud, aga mul on endal mu enda Joosep aga lähebki aasta pärast esimese klassi, et võib-olla võib-olla see mind omakorda mõjutas, aga, aga jah, lihtsalt, et et ammu ei ole ükski kodumaine film mulle endale nii sellist muljet jätnud nagu klass. Muidugi on cross, eks ole, plakatlikult selge ja tulvil täiesti noori see energiat ja ta tahab olla sünkroonis Ameerika sündmustega, aga ma saan ka aru, et noh, kõik riigid püüavad ennekõike siiski esitada häid filme ja teiseks neid filme, mis meeldivad, ameeriklaste oli, ma saan aru, et Oscari koviteedist 57.-st kuuendast aastast ongi ju seadnud sisse võõrfilmi Oscari, et seada kogu maailm enda peale vaatama. Härrad, mul oleks küsimus siia vahele, kas, kas too Oscari jagamine ja sinna kandideerimine natukene midagi säärast, nii nagu umbes on eurovisioon, et et see on tore üritus, on, see on väga suur meelelahutus võtmine, aga sinna me ei pea saatma oma tippheliloojate parimaid klassikalisi teoseid, vaid ikka seda, mis läheb rahvale peale. Ehk me peame võitma, ma tea, Balkanimaade südamed, ehk peaksime võitma siis ameeriklaste südamed. Lauri on muidugi pädevam, aga ma ütleksin, et et see on veidi madal võrdlus, sest et Oscaritele kandideerivad ikkagi filmid, mis on head filmid, meile võib mitte meeldida selle filmi maad, aga noh, ma nüüd ei tea, minu meelest eurovisioon on ikka, aga see on juba kõrvalteema, on ikka liiga standard, klišeelik. Suhteliselt suur-suur, aitäh. Tähesti Jaaniga nõus, et et see on ikkagi, et, et ma olen sammu kaugusel, et olla eluaegse silmi, sõbranna solvunud metsa võrdle Oscarite jagamist sellise sellise laadaga, nagu seda on eurovisioon, vabandan, raputan endale tuhka pähe või ta ei ole hullu, ei ole hullu, eksimine on inimlik ka, seda ka raadioeetris, nii et andeks antud. Ja ma võin veel öelda niipalju, et Euroopa filmiakadeemia on seadnud Oscarid endale eeskujuks ja vaatab kadedusega Oscarite peale, missugune filmi show arenenud tahavad, eurooplased ja omaenda filmi ütleme a'la Oscari. Lauri, olles nüüd selle filmi valinud ja teele saatnud, mis hakkab edasi juhtuma, kuidas näete süsteem välja juba ühendriikidesse ning millal me saame hakata rääkima Eesti edust või klassides? No tegelikult, et nüüd nüüd tuleb pöidlaid pöidlaid hoida kuni kuni jaanuarikuuni, sellepärast et kusjuures häbi öelda, aga ma isegi ei mäleta praegu, et mis kuupäeval neid Oscari nominendid teatavaks tehakse, et see on siis ka see päev, kui kui saab, vaata et nendest 40-st 50-st, mis iganes 10-st filmist, et millised on need viis, mis on siis sõelale jäänud. Aga et akadeemia puhul üks nõudmine on see, et film peab olema oma kodumaal olnud, siis nüüd selleks, et kaheksakümnendatel Oscaritel kaasa rääkida peab olema kinos jooksnud välja tulnud vahemikus esimesest oktoobrist 2006 kuni 30. septembrini 1007, ehk siit tuleb siis välja automaatselt, et miks näiteks miks üldse Georg ei pääsenud kandideerima ja et ega see otsus ka nüüd päris päris eile ei sündinud, sellepärast et muidu oleks läinud produtsent Riina sildusel natukene liiga kiireks koopia saatmisega, sellepärast et filmikoopia 35 millimeetrisele filmilindil ja inglise keelsed subtiitrid peab olema Akadeemikutel käes hiljemalt esimeseks oktoobriks, mis on ju järgmine esmaspäev. Aga ja üks asi, mis mulle meeldib, et see võõrfilmi Oscari komitee, kes hakkab siis neid vaagima neid kandidaate erinevalt siin sellest üldisest parima filmi Oscari, et siin näiteks ei, ei anna komitee liikmel ei ole õigust ikkagi hääletuses osaleda, kaasa rääkida, kui ta on vaadanud filmi, videokasseti või DVD pealt, mis tähendab seda, et nad näevad, nad vaatavad kõik need erinevate maade filmid läbi täpselt nendes tingimustes nagu tegelikult aegade algusest peale pea või filmi vaatama õige mulje saamiseks ehk ikkagi kinolinad suures saalis. Ma lisaksin niipalju veel, eks ole, et võõrfilmi Oscarit ei hääleta mitte kogu viis liiget, vaid eks ole nii nagu animatsiooni lühianimatsiooni on oma. Mitte just, et siin on see, et mis ta ametlik nimi on, Forynlanguids, filme, word, kommiti. Olete te selles üksi sellele, et et juba kandidaadiks olemine on väärt asi või, või see on siiski selline noh, väikese riigi ja meie mõtlemise või minu mõtlemise kompleks, et mida me peaks saavutama, et rääkida sellest, et Eesti filmil on tõesti hästi läinud. Aga tegelikult Eesti filmil on juba väga hästi läinud, kui sa vaatad seda, kuidas kuidas klass ja Sügisball Karlovy Varys ja Veneetsias ikkagi tegid selles suhtes ka ikkagi juba Eesti filmiajalugu ja et sõltumata sellest, kas ta pääseb viie hulka, pääsed, et üks mu üks mõju lemmiktsitaatidest tuli kunagi Tõnu kargi suust, kui oli mu nooruses noorusteatri etendus lendas. Aga kui ta ütles, et kurat, me vähemalt proovisime? Ei no ikka tuleb ennast võrrelda teistega ja see on ju täiesti loomulik, ma vaatasin ära ajaloost võõrfilmi Oscari saanud ja loomulikult need on no ütleme noh selge see struktuuriga. Üks väheseid sajandeid oli 63 selliili kaheksa ja pool, mis ei vastanud üldse Oskari kriteeriumid. Ja loomulikult see, et seal oli taga Feliini ülienergiline all, eks ole, nii et seal mingi erand Lauri Kaare, Jaan Roos, suured tänud teile selle jutuajamise eest, aitäh. Kõike head.