Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle vile üldse veel kaasnenud. See on rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest kah osa. Eesti lugu tere kuulama ajaloosaadet. 1887. aastal rajati Tallinnas Juhkentalis vene tsaariarmee kalmistuna praeguse nimega kaitseväe kalmistu. 1918. aastal hakkas Saksa okupatsioonivõim oma sõdureid matma uuele maatükile. Sama aasta lõpus maeti kalmistule esimene vabadussõjas langenud eestlane. Eesti sõdurite kõrvale maeti selle sõja ajal ka vene valge kaartlasi sõjavange ja langenud Briti mereväelased. Paljudele haudadele on pärast teist maailmasõda maetud peale Vene sõjaväelasi. Nõukogude okupatsiooni ajal hävitati Tartu on arhitekt Tiina Linna kalmistu arhitekti Edgar Johan Kuusiku õpilase näpunäidetel taastatud. Nii jutustas muinsuskaitsja Jaan Tamm eelmises saates mälestus ehisest mälestusmärgist tundmatule sõdurile kaitseväe kalmistul. 2007. aasta aprillis paiku Läti kaitseväe kalmistule Tõnismäelt ümber monument 1944. aasta septembris Tallinna vallutamisel surma saanud punaarmeelastele kohale, kus varem oli olnud 74. aastal püstitatud mälestusmärk Tallinna. Toona siis vabastajatele kaks betoontahukat viisnurgaga keskel. Muinsuskaitsja Jaan Tamm, kes on olnud kalmistu taastamise juures kogu taasiseseisvumise aja saatejuht Piret Kriivan ja helirežissöör Vivika Ludvig Meie jätkame täna jalutuskäik kui kaitseväe kalmistul mälestusehis juurest, kus eelmises saates teekond pooleli jäi. Enne kui võtame suuna väravaehitise poole. Kuusik tegi selle selle planeeringu niimoodi, et noh, ülejäänud oli nagu detailide küsimus, aga põhiliselt olid tal kaks telge sellel sellel kalmistul, üks oli siis see lähme seal seal sinna kõigepealt üks oli siis see, mis oli seotud väeosaga siin juba tsaariajast paikneva väeosaga dünaburgi väeosaga ja siis kohe selle müüri taga oli siis nende laskeväljak ja muud niisugused asjad. Ja see siis nagu ma ütlesin, tsaariaegne kasarmu, siis oligi see tee viis, viis siit sinna, kust me tulime sakslaste monumendi juures, kus olid suurt väravad ja piirdemüür viis sinna ja sealt siis edasi kalmistu kabeli juurde, nii et noh, tal oli niuke telg ja natukene on see küll nihutatud, sellepärast siin oli teatud põhjus oli vaja üks välja teha seoses selle mälestus ehise toimuvate üritustega orkestrid ja niuksed asjad, sest et kui hakati ehitama seda vabadussõja võidusammas, siis ma tutvusin nende eritingimustega. Vot sõjaväes on kõik niimoodi, et kui palju on vaja orkestrile ruum ja, ja sellepärast ongi seal väga ebamugav kõiki asju teha, kõik on kokku surutud ja nüüd tagatipuks see, et inimesed tõrjutakse ka sealt ülevalt alla, sinna lastakse ainult VIPid. Et ei ole see päris normaalne, aga siin on nüüd niimoodi, et on üks väljak seal üleval ja teine on siis all olenevalt sellest siis kummalt poolt tullakse, sellepärast et tegelikult mälestus ehise kõige tähtsam külg on see, mille poole me praegu võtame, eks seal on siis need kolm vappi, maaväe, mereväe, ratsaväe ja suurtükiväevapid, keskel on siis Eesti vabariigi vapp ja teisel küljel on siis Tallinna vabsee kujuga see samuti kolm lõvi, siis on Harjumaa vapp on siin vasakul pool ja seal paremal on siis on üks genota, mis on siis seal need tsentensid on siis kuusiku enda välja mõeldud ja selle lõpp oli siis seal kabelis Me kordasime seda. Ja seal on siis veel üks niisugune motiiv, mis on, mis on ka seal selle baasi all. Nii et ta on väga lihtsate vahenditega markeeris ära need tähtsamad institutsioonid sisse tundmatu sõdur, kes oli nagu sisse selle ajendiks selle monumendi ajendiks ja andis võimaluse kõikidel nendel vabariigi aastapäevadel siis välisdelegatsioonidele, kes iganes siia tulid siis või mingil muul tähtpäeval siis käia, sinna pärgi asetama, sest see oli noh, see on ka praegu, ongi noh, räägitakse sellest Vabaduse väljaku monumendi järjekordsest remonti minekust, et siis on vaja lihtsalt asendust tuua, see suvisel ajal käiakse ju igasugused siin meil külas ja tahetakse pärgi panna, esimene küsimus on, et aga kuhu me saame pärja panna, eks, et selles mõttes ta on suurepärane ja vana traditsiooni jätk. Nii brittide sellest platsist me rääkisime, nüüd on nad siin kõik ilusti, on siis nad paika pandud see 30 korda 84 sentimeetrit, siis selle hauakivi suurus ja see on siis standardmõõt, mida siis kasutatakse, ainult et igal liigil on sisenenud eraldi tähis. Vot siin on nüüd niimoodi, et on on nad siis see kuninglik märk on ja siit edasi läheb, siis hakkab see ankur c, mis markeerib, millises väeliigis ta siis oli, eks ju? Pole vaja piktograafia, et igaüks saab aru, pole vaja inglise keelt, et isegi mitte teada ja siin toimub siis iga aasta, sest britid olid ju ka esimeses maailmasõjas ja väga suured, kaotad inim inimjõus siis iga aasta 11. novembril kell 11, kui hakkas kehtima esimese maailmasõja vaherahu, toimub siis siin selline tseremoonia, kus on siis niimoodi, et on see märguheli, siis on see see kolm minutit seda vaikust ja siis hakkab, hakkab see, see muusikaline osa edasi. Ja, ja siin on käinud ka siis Briti Kuningliku laevastiku esindajad on käinud, kui nad ükskord olid siin Tallinnas olid külas. Nii et see on üks neid punkte, mis siis sai vabadussõja ajal juba kuus puhakati Sis matma kindla kindla rahvustunnuse järgi sakslased olid seal juba enne seda selle esimese maailmasõjaaegsed ja venelased seal väravaehitis on siis, millal? See on nüüd niimoodi, et Eesti riik ei olnud kahekümnendatel aastatel veel nii rikas, et Alex saaks nagu kõiki asju. Ja lõpuks mitmed asjad jäidki üldse ehitamata, seesama keskmonument ja mida või sõjaväe sõjaväe see suur Ostrati 50 või 70 meetri kõrgune, see sammas ja, ja sinna jõuti ainult mõned tammesalud istutada ja. Kaheksa järjekordne juubel Eesti vabariigis, eks oli siis õigemini vabadussõjaga seotud juubel ja selleks oli sisse kruusikega ta eriti palju, kuna tal oli väga palju kavandeid tehtud vigaste konkursside jaoks, aga minagi ei realiseerunud. Siis ta võttis lihtsalt järgmise asja. See on jälle see antiikne, eks, õigemini sa lähed nagu, nagu sealtpoolt tuled. Tuleb teispoolsusesse. Eks, et siin ei ole nüüd tekstid küll olemas, aga seal oli, esialgu oli kavandatud, siin on rahu. Nii et sa tuled läbi ja siin on rahu ja au langenud telepooli pidi siin siin aga tegelikult neid tekste nagu ei tookord ei tulnud. Ja siis see oli nüüd järgmine selline asi, mis oli rahvale avatud, sellepärast et Eesti vabariigi ajal käis kogu liikluskalmistul. Kuigi oli see teine olemas, käis siit läbi läbi värava säravamaid lahti, siin seisid, sõdurid seisid auvalves aga kas siis oli ka siin sõjaväeosa? Tsaariajast alates tulid läbi sõjaväeosa ano, ega neid nii väga palju ka ei käinud, aga, aga aga siin olidki, sest et see, mida siin siis kartuli, ega siis keegi tulnud Audru rüüstama ega, ega mingeid järeldusi tegema. Kuigi pärast hiljem viiekümnendatel aastatel, aga veel kuuekümnendatel seda ikka kipute lõhkuma, sest sellel funktsioon kadus ära. Ta oli Eesti vaba peale 30 kaheksandat aastat, kui lühikest aega oli ta siis avatud, selleks on ka need põrandal. Need väravad on nii rasked, siin siis valvasid sõdurid ja siis siit mindi läbi ja mindi siis kas omaste juurde või mingil riiklikul pühal seal üleval liivakell. Eks luterlik rist võid Kuusiku projekteeritud ja siin on siis mõningad sellised nimed ahvid, millest nagu praegu ei oska õieti midagi välja lugeda, välja arvatud see, et et on Aleksander Tais majas Männiku plahvatus, ohver aga ei ole. Me ei tea, kui palju sellest alles jäi, eks, aga ta oli nimekirjas ja kuna ta oli üks kõrgemaid sõjaväelasi, kes seal üldse töötas, aga üle nimed on niimoodi, et me ei suutnudki tuvastada, miks nad siin on olemas. Edgar, põdra ja ilma ala on kõik kirjas, ainult et lahti tuleks hakata nüüd nende osakaupa neid asju kallimad ja noh, nõukogude ajal nõukogude ajal seda ei saanud kasutada, sest heideti ettesööklale. Siin oli kahekordne hoone ja me ei saanud kaua aega selle iga tegeleda, sellepärast et kui seda enam söökla ei kasutatud. Me pidasime isegi neid esimesi koosolekuid, seal siis oli sinna seal on praegu küberkaitse keskus, nii palju ma võin lobiseda, eks siis ei saanud seda hoonet lammutada, sellepärast et siin oli ühe üle ajateenija korter tol ajal üheksandate aastate keske saada korterit Tallinnas, eks. No, ja ega ta ikka kõigega nõus, nii et selles suhtes ikka tükk tegemist oli, et et siit aga seda kaks korda restaureeritud selles mõttes, et kõigepealt kui algas selle kogu see projekt, hakkas pihta nende piirdeaedade taastamine, väravate taastamine, siis ka see oli niisugune. Ta oli avariiohtlik seal ülemine priis, seal olid pooled kivid olid puudu, nad olid välja rebitud, noh, kellelegi oli vaja seda dolomiit. Ja kuna siinpool seal oli väeosa, sealt ei saanud midagi lammutada, aga siin polnud, võisid möllata nii, kuidas sa tahtsid ja eks siis ikkagi oli neid noh, mis siin ikka öelda, et me oleme ise kare, pakid eestlased, eks. Et ega me ei teagi, kes need käis, kes käisid murdmas, aga, aga nii nagu ma tean, et ju see on ju väga paljud kalmistud, mis tegelikult jäeti maha ja osaliselt rüüstati. Pärast käisid ju need kutselised Kiviralisurid, kes hauaplaate valmistasid ja sealt said ju head materjali ja raiusid uued asjad peale ja ja läks jälle käiku. Või, või siis pandi Kadrioru Pirita kaldakindlustuses oli ju, kui palju neid hauaplaate, mis sealt maarjamäelt likvideerimise käigus eemaldati, nii, ja kui me nüüd jälle ennast ümber keerame tagasi hakkame minema, siis vasakut kätt vaata brittide hauad ja paremal paistab propeller, aga ainult üks propeller, jahe üheks tolleaegne komme oli ju Eesti vabariigi algusaastatel ja veel, kui sõda käis, siis oli ju niimoodi, et üldiselt, kui lendureid maeti, siis maeti selle propelleriga või selle lennukipropelleriga, mis, millega ta alla kukkus ja surma sai, eks mõned küll kukkusid merre, aga hakkasime siin seda kontseptsiooni arutama. Me taastasime, 12. aastal taastasime kõigepealt need hauakivid, mis on nüüd, see on nüüd kuusiku hauakivi nagu natukene standardiseering, aga siin ennem olid küll erineva kujuga, aga olid hoopis teistsugused, lenduritel olid esiteks propeller ja pärast hiljem kui, kui Nõukogude võim need, kuna see oli metall, need propellerid. Vähemalt need osad, need olid ju puitpropellerid, esialgu eks lennukitel ei olnud metall propellerid puid. Et need metallikratid, kellel seda vaja oli, seal oli ju pronks ja mis seal kõik olid veel nii-öelda värvilised metallid siis inimesed panid siiani väiksed hauatähised, aga me leidsime, et, et noh, võiks olla kõigil ühtemoodi välja arvatud siis vabadusristi kavalerid, kes meil on seal eraldi selles, eks ja, ja 12. aastal, kui mälestus põhiliselt sai siis pandud need kivid ja siis 2017 võidupühaks sai siis see nende nii-öelda see nimi, sümbol, et lendurite omad ja siin on kaudu natukene korrigeeritud, aga noh, midagi teha ei ole. Siin on hoopiski mees, noormees, kes on sündinud pärast Tartu rahu sõlmimist ja hukkunud 41.-na. Et ega ei ole mitte ainult ju, kuigi siin oli neid esimesena või selle vabadussõjaaegseid ka siis, kui Eesti lennuväge alles moodustati, et neid on ju ka hiljem ju siin on kuni 44. aastani on maetud neid lendureid, kes said soodsa, 44, eks ja siin on nüüd, see on nüüd 43. Nii et 30.-te aastate keskelt ei ole, need on kõik õnnetuses, ega siis lahingutegevus kuskil ei olnud, Ernst muru on surnud 1930 viieahelas, need on nüüd kindlalt, kes on siia maetud. Nii, aga kui me vaatame vasakule sinna väravaehitise poole, siis kelle hauad siin siin on? Need on juba tsiviilhauad, kuigi päris mitmetel on ikkagi polkovnik ja polkovnik ja sinna juurde veel need on nüüd tsiviilhauad, sest et vastavalt sõjahaudade nii-öelda definitsioonile ja Genfi konventsioonile on see avaks, loetakse seda siis, kes on sõjategevuse käigus kas hukkunud või siis aasta jooksul haavadesse surnud, eks. Ja kuna siin oli ka sõjaväehospidali, siis on ka alguses väga paljude tõenäoliselt Nendest on nii, et enamuses need, mis nüüd on nendest niinimetatud kenad tahvide väljas siiapoole. Ka seal on anakronism paaris kohas sealpool samuti, et need on kõik tegelikult tsiviilhauad. Viimane matus on 92 ja omavoliliselt juba. Aga kas need on need on, võib öelda, et need on peale maetud, siis need on kõik peale maetud. Siin on ikka, selles mõttes ongi niimoodi, et välja arvatud britid ja nüüd me jõuame siin kõrval, on neil kindralite kivi selle monumendi põhjustas, et üldse selline kompositsioon siia tekkis, see on siis me nimetame seda nüüd niukseks kindralite väljakuks ja kindralite kiviks selle pärast kõige suurem monument jah, selles mõttes, et Ta oli ju ette nähtud ikkagi esialgu kui vabadussõja juhtidele, kõrgematele juhtidele. Aga noh, inimene mõtleb, jumal juhatab või jumal teeb otseseid. 30. aastal kindralmajor Johan Unt, kes oli isegi Vabadusristi kavaler, tema mõrvati aprillis, neljandal aprillil 30 tan maetud, seitsmendal, aga ta neljandal aprillil mõrvati ja maeti esialgu selle mälestus Eise põhjapoolsele küljele, sinna eraldi krunt lehti ja kaks aastat hiljem siis kui, kui teine tuntud vabadusristi mees ja, ja vabadussõja kangelane, kindralmajor Ernst Põder suri, tema suri, nafta oli haige väga viimasel ajal, ta oli haige, ta üldse nagu väeteenistus ei olnud ja aastaid oli ka juba natukene rohkem kui mõnel teisel siis tema maeti kõigepealt siia sellepärast siin pritsida, hauaplats oli selleks ajaks juba korrastatud ja tema maeti siia, siis tekkis mõte, et aga noh, et me võiksime siis panna ka teistele niimoodi etteruttavalt selle esiteks selle suure kindralite kivi ja siis vaadata, mis edasi ja kuusik projekteeriski niimoodi, et aga see mees oli juba paika pandud, siis toodigi, kuigi järjestuse järgi võiks olla nii, et kõigepealt Johan hunt ja siis põder, aga siis toodiga see Johan hunt toodi siia enesest Põderi kõrvale ja siis hakati seda, seda kivi projekteerima, see on nüüd jällegi Kuusiku projekteeritud Soome graniidist enam-vähem niukesed proportsioneeritud, väga ilus. Ja see oli üks neid väheseid, mis siis jäi, jäi selles mõttes, et ta küll hävitati, aga siia midagi peale ei maetud ja vundamenti, nii et kui me hakkasime seda taastama tähendab, see on mitu korda, 88. aastal juba esimest korda näidati seda osa. See oli ka jälle peidetud siis naise figuur, ei, see on Kalevipoeg. Ja siin on tal mõõt ja teises on tal siis noh, see on sellest jah, nii, ta on jälle jälle kuskilt antiikmütoloogiast nagu võetud, aga, aga pole, pole hullu, see kivi. Eriti siis ka kuskilt niimoodi, nagu tol korral oli, päris täpselt jälge ei ole ja siis hakati seda raha koguma ja ei, peaaegu raha saadi kokku, aga. See seltskond läks laiali ja uuesti hakati sellega siis tegelema 10 aastat hiljem või 97. aastal, kui Andrus Öövel kutsus kokku, oh jälle ühe nõupidamise ja ütles niimoodi 10 aasta pärast vabandust, järgmisel aastal on, on meil jälle üks juubel, see oli siis 80 aastat, eks sellest vabadussõja algusest, et teeme ära ja kuna kuusikul oli see projekt ka siis selle Nende asjade kohta, siis leitigi, et võiks siis teha ja valitigi välja, ma täpselt ei mäleta, mis, aga näete, siin on pika. Need on nüüd kõik kenad trahvid, need mehed on, on kõik kas Siberis või, või kuskil mujal ja, ja lisaks sellele pudelile ja hundile on siis siin ainult Saksamaal surnud meditsiini kindralmajor Artur, Aleksander lossmann, kes siia siis sai üle toodud koos oma abikaasaga Saksamaalt 12-st kolm on jah, Need on siis, kes on nüüd kaks tükki on siis nii-öelda kohe maetud, õigemini hunt on ümber maetud siia. Ja Losmon on siis hiljem turnina nimatusena. Nii et noh, niukene, ilus, ilus, väike platsikene vabadussõja juhtidele, sest kõik nad olid tegevad ühes või teises valdkonnas. Kas me nüüd lähme vabadusristi kavaleride juurde, läheme siis? See siin on nüüd kaitseliidu esimene Eesti taastatud kaitseliidu esimene juht. Major Benno Leesik. Ta oma ametikoha tõttu oli tegelikult kindralipaguneid väärt, eks. Siin on tagalas, ta puhkab siin. Nii et siin on päikesepaisteline ilus päiksepaisteline koht ja. Ei, lähme, lähme siitpoolt. Jah. Kõik sa haljastus, atraktsioon nüüd 2012 sügisel see hekk istutatud siia, et, et noh, kui teda korralikult pügada, Ta ei lähe kontrolli alt välja ja teiseks see ta on niimoodi maandatud Kuusikul kaks sellist muruplatsil oli siis üks siinpool selle hekiga ümbritsetud ja teine siis teine siis siinpool kõnnime mälestusesisest mööda ja me saame kontrollida, et meie küünal ilusti põletas ja isa jah, ja siin on siis Harju maakonna vapp ja, ja siin on nüüd Vabadusristi tähis. Tegelikult esialgu oli vabadussõjarist ja noh, siiamaani ikkagi veel siin kunstiteadlased vaidlevad, et kes siis selle selle risti kavandas, et on olemas mitu kavandit, meil on Nikolai Triik ja kogu aeg on arvatud, et riik oligi selle kavandi, aga tuli välja, et seda ainult katsepartii Saksamaalt telliti katsepartii ja seda ei realiseeritud. Sest noh, erinevaid variante oli 12, kolm, kolm liiki ja kolm igasühes kolm järku, eks. Ja pärast tuleb välja, et tegelikult Peet Aren on see, sest need, need kavandid on ka olemas ja ta töötas ise siis tookord kaitseväe teenistuses ja Peet Aren on selle nüüd nii-öelda lõplikult tegid selgeks need kolm meest, kes on kirjutanud siis vabadusristi kavaleride, selle suure raamatu ja nii palju võib veel öelda seda ühte vabadusristi, nagu seda esimest järku, tähendab see on siis isikliku vapruse eest, see on siis teine liik, esimest järku ühtegi välja ei antud, aga selle kujutis on olemas siis vabadussõja võidusamba seal üleval. Nii et see on noh, niisugune ja värvide mäng ja kus seda kanda, see oli kõik väga täpselt reglementeeritud. Täpsemini igatahes kui praegused riiklikud autasud. Nii, enne kui me jõuame sinna, vabadus risti kavaleride juurde on siin nüüd kui te võrdlete nüüd neid traditsioonilisi, mis on tavalistele meestele need pandud, siis need kaks kivi, need kivid on, on erinevad ja siiani oli siis 20.-te aastate lõpul ja 30.-te aastate alguses siis kui oleksid olnud, mitte kui vanemaks, siis hakati juba mõtlema, et ikka vabadusristi kavaleridele võiks olla nagu omaetteplats. Aga siis tulid need, kui vabadussõjalased sattusid põlu alla, see periood tuli vahele ja jõuti alles siis kuskil 38 39 jõuti siis ikkagi selleni, et, et võiks, võiks siis siia selle noh, nii-öelda paika panna ja selle projekteeris mitte enam juba Edgar Johan Kuusik, vaid Juhan Raudsepp, kelle tuntud skulptuurid on seal kunstihoonel Vabaduse väljakul. Tema nüüd lähtus hoopis ühest uuest ristikujust, mitte kuusiku omast ega ka mitte vabadusristikujust. Kui nüid võrdlete, siis need on täiesti erinevad. Ja siia oli lõpuks siis on ette nähtud 200-le Vabaduse Risti kavaleri tuleb see aga neid oli ju varasemalt ka siia maetud ja siis maeti osa ümber, nii et siin tegelikult on, on 28 jõudja, ainult matta siia sellele platsile ja nendest säilis siis mis seitse või kuus või seitse, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, kuus ja kuus siin mille järgi seda otsustati. Kas need olid siis Tallinna mehed? Einegi? Tähendab, siin on ka, hiljem on Tallinna mehi, maeti veel 39, maeti siia ümber näiteks kalamaja kalmistult ja oli ka vastupidiseid asju, näiteks, et kui, kui said need maakondlikud nii-öelda monumendid said valmis, siis taheti hakata just vastupidi ja siis osa neid maeti siit uuesti ümber kihelkonna kalmistule, nii et tegelikult Need, praegused haudade inventari seeriad. Mati Straussi Aingrillo ütlevad niimoodi, et ennem ei saa lõplikku tõde teada, kui me oleme kõik kalmistud üle käinud, kõik nimed üle kontrollinud. Tegelikult esialgu on ta nimekirjas siin matuseraamatus, aga kui ta maeti ümber jäetimatus raamatust välja kandmata ja mis tuli nende punaarmee meestega, tuli välja, et, et siin ühel siin kalmistul on ühel ja samal mehel on isegi kaks hauda ja mõni on maetud veel, on siin haud ja Keila on ka veelaud, mis on põhiline põhjus, miks need nimekirjad väga täpselt ei ole. Et siin otsinud ju kaks, kaks matis siis Lutheri õpetaja Stockholm ja mattis siis õigeusu preester Patrei Tõnis Berg aia vahel kiiruga läks ära ja jättis raamatusse kandmata ja oligi niimoodi, et haud oli olemas, isegi tähis oli olemas, aga raamatus ei olnud. Ja tänapäeva ajaloolased vaatavad ikka raamatut, sest haudu pole olemas. Et siin siis jah, osa olid originaalid, osad said siis siin natuke kõpitseda, neid on neid korduvalt parandatud, siin on jälle uuesti praod sisse tulnud. Aga noh, midagi teha ei ole, sest probleem on selles, see on Tolo või paekivi. Ja me otsustasime, et kuna me ei suuda neid niimoodi säilitada, siis mingi graniidi peale 2008, siis lõplik otsus võeti vastu, minnakse graniidi peale. Aga muidugi probleemid, et juba hakkab tekstid kustuma ja kõik niisugused asjad, et neid kobava. On vaja voodist. Nii, ja siis lõpuks 40.-ks aastaks olid, siis olid rahad kogus raudselt Tal olid Johan Raudsepal oli ka siis projekt oli olemas aga 40. aasta talv oli nii külm, et enne maikuu lõppu ei olnud Saaremaalt võimalik dolomiidi murda. Ja noh, 40. aasta juunis tulid üks teine võiv tuli sisse, nii et see pandi küll püsti, aga seda ametlikult ei ole kunagi avatud, see oli juulikuus 40 ja kui läksin lammutamiseks, ega me täpselt ei teagi, tähendab, siin vaidlevad Raudsepa poeg ütleb, et ei, et see oli ikkagi 50. aasta sügisel, oli, oli ikka veel alles. Kas ta oli, ega kuskil ühtegi dokumenti ei ole, isegi kui lõhuti, ega siis ei dokumenteeritud. Ja õnneks läks niimoodi, et ka see oli, see oli siin võsas ja 62. aastal leiti siit siit võsastunud see, see keskmine osa, see rist, see leiti ja siis, kui üheksakümnendatel aastatel kalmistu taastamine pihta hakkas, siis siin ennem oli juba Sandeeritud ja Nendest skulptuur setest detailidest lehitasid samast piirdemüüri ääres, need olid maa sisse kaevatud, ära peidetud. Nii et praegu on ainukene, mis uus osa on. On see ülemine ja tundub küll, et jube vana, sest ta on ta tumedaks läinud, aga see on üks vetikavorm, mis on, mis on võtnud endale pesitsuspaigaks dolomiidi, need on vanad, seda on kaks korda puhastatud. Nii et ühesõnaga selles skulptuuris viimasest osast on ainult üks detail, uus selle taastasid. Siis 98. aastal taastasid skulptor Ants Mölder ja tema proua Aime kuulbus Mölder. Et see on nende taastatud ja uued osad olid siis seda raami ei olnud. See on nüüd karja või sellest soome mustast graniidist ja siis seda teksti linti Vaba Eestile truu surmani. Seda ka ei olnud ja see on nüüd kaugus, dolomiit, osa, pluss trepiastmed. Sest noh, need olid, need olid nii ehitusmaterjalid, need olid, olid juba läinud, aga sellega ei osanud nagu õieti keegi midagi peale hakata. Ja olid head inimesed, kes võtsid kätte labidad ja seal mõtlesin, mõtlesin siiamaani nad tulid järjest reas, tulid siit välja kõik need, need, need detailid kuidas nentis, avastati, oli see siis juhus või keegi teadis, noh, eks siin ikka tähendab, ei ole jälle dokumenteeritud, ongi niimoodi, et kuskil keegi rääkis, eksime, noh, oli muinsuskaitse päevad, olid muinsuskaitse selts, tegi ju neid suuri üritusi Pärnus ja Tartus ja seal keegi siis vanahärra tuli juurde rääkis, no kes koolis, ega see kirja ei pannud, muudki oli teha, eks ja siis pärast jah, näed, oleks pidanud ikka kirjutama. On siis markeeritud vähemalt osaliseltki siis kuhu oleks pidanud tulema 200 vabadusristi kavaleri. Nii et noh, nendel lihtsalt ei vedanud. Esiteks see, et oli teatud võimude poolne inertsus peale 30 neljandat aastat protsess, nad olid siis igatepidi põlu all. Teiseks siis, et praegu on ju peale maetud ja me näeme ju siin seda, kui me siit vaatame nüüd sinna Männiku plahvatusohvrite monumendi poole siit vabadusristi kavaleride platsilt, siis siin on ilusalee sealt pundi otse siia pärgasid panema, siin on praegu kõik suletud. Ja nüüd ongi küsimus selles, et me oleme korduvalt teinud ettepanekuid kaitseministrile ja erinevates alates Aaviksoo lõpetades praeguse ministriga, et me taotlesime nende ümbermatmist, sest kohad on olemas, seal on reservmaa kabelist just nii-öelda tsaariaegses osas osaliselt tsaariaegses, osaliselt selles lisaosas, et sinna siis ümber mad saaks siis selle selle ilusti selle all avada ja siin neid protsessioone mitte ainult mälestus ei seal, vaid ka siia siis tuua ikka tähtsatel päevadel, nendele inimestele, kes Eesti vabariigi loomise juures olid ja, ja paljud ka oma elu andsid siis nendele pärgi tuua või küünlaid panna või mis iganes. Aga praegu on see kõik takistatud, on see probleem lahendatav? Probleem on lahendatav, aga noh, praegu on ikkagi niimoodi, et kõik vähegi kõik instantsid, kellega sellel teemal räägivad, ütlevad, et ei ole poliitiliselt ei ole kõige parem aeg. Aga millal see kõige parem On aeg tuleb, kõige parem aeg on mööda lastud, eks seda oleks pidanud tegema juba siis, kui selle kaitseväe kalmistu taastamine algas, aga siis toodi põhjenduseks, et meil ei ole sõjahaudade lepingut, need on kõik tsiviilhauad, nüüd on seitsmekümnendatel kaheksa paljud ei ole üldse sõjaväega seotud, sest need on kellelegi pereliikmed lihtsalt siia. Kes siis tol ajal, kuni 91. aastani jagas kohti Tallinnas Sõjaväe koondatuur nende kaudu käis sõjaväe kaudu, see oli kaitseväe kalmistul siia ju ei ole ju peale 40 neljandat aastat ei ole ju maetud eestlastest tsiviilisikuid. Aga sõjahaudade lepingut ei saa ennem teha, kui on piirileping. Pill, lepingut meil ka ei ole Vene Föderatsiooni, sest siin on küsimus selles, et noh, tegelikult on ju ju teisel pool praegust Eesti piiri Eesti-Vene piiri on ju ka kalmistuid, kuhu eestlased maetud, eks, ja kui ma ka vabadussõjamehi alates Anton õunapuust, kellel on seal ju mälestussammas pandud taastamata siiamaani ja nii et et selles suhtes probleem on lahendatav, aga see eeldab poliitilist tahet. Ja noh, sellel teemal on olnud meil ka eruohvitseridega juttu, aga ohvitserid on ka praegu kuidagi väga sordiini all. Et keegi ei taha sellist initsiatiivi, tähendab seda on arutatud ka kuni kaitsepolitseini välja ja, ja noh, see on praegu ikkagi natukene üle pingutatud, niuke kartused, et ei tea, mis siis teine pool, teine pool teeb niikuinii, eks iga iga üheksandal mail võite näha, mis siin toimub. Ja kui me vaatamegi sinna teisele kalmistu poole, siis meil on käimata veel männiku ohvrite ja viimased matused ka, mis on, aga kas mul ei jääks tee peale ka Artur von puks? Jääb, jääb ja sest et temast oli just eesti loos juttu ja ja me tahaks temale ka küünla panna tõelisele Eesti mehele. Ja. Tema oli Saaremaa kaitseliidu ülem ju pikka aega. Ja siin me olemegi, jah. No tegemist on ju nüüd ühe kõige vanema suguvõsaga, mis üldse Liivimaad on seotud, eks alates Albertist tegelikult kolonel Peter Eugen Arthur von puks on ju tegelikult olnud ikkagi Eesti Wabariigi rajaja positsioonis ja ja väga kõrgetel ametikohtadel ka selles ratsaväe peainspektor ja, ja presidendi käsundusohvitser, nii et Saaremaa mees, nagu siingi kirjas on need munad siis kahjuks jah, ta siia pidi aastakümneid hiljem rahupaiga leidma kui koos proua kiiraga karsruues ja siin võib-olla kõrval võiks nüüd öelda, need on nüüd, kes on siin Eestimaal ja täpselt samuti, aga need on nüüd see meie põlvkond, siin on kaks, on Tõnu Piip, kes oli kaitseliidu üks taastajaid taas taastajaid 53. aastal ja ülejäänud kaitseliiduga nii-öelda sõsarorganisatsioonidega sidemete looja mujal Euroopas ja siis on, on siia maetud veel Daniele Greca, kes on kaitseliidu kutsel laulnud siin kuni 2006. aastani, mil ta suri ja siin on siis Robert George Mogridž, kes on nüüd Briti kapten. Kreeka puhul on tegemist nüüd poolakaga, kes eelistasid lasta ennast siia matta, nii et täpselt samad tähised ja ja vähemalt nende hauad on olemas ja istutatakse ka Lillisin. Aga, aga vähemalt on nende haud on olemas siin ja tõenäoliselt siia siis, kui nüüd veel selliseid vajadusi tekib, et siis on võimalik siia neid ka ka edasi jätkuvalt mata, sest siin on seda vaba platsi vaba plats on olemas ja nad on nagu eraldatud kaaslast kohe kõrval on kvartal, kus on enamuses juba juba punaarmee võitlejad või või siis nõukogude armee tegelased. Nii jälle üks nendest ilusatest tekkidest. Jah, nii nii see oli mõeldud ja kui niimoodi oleks, nüüd on praegu kõik, siin on tegelikult ju elu Humets. Nüüd me oleme ühes kurvas puhas. Kui 15. juunil 36. aastal männiku kaitseväetehastesse see kärgatas, siis, siis tegeldi just ju vanade miinide nii-öelda sealt püssirohu või selle kättesaamisega ja võis juhtuda, et sealt see asi alguse sai. Neid oli üle 70, kes hukka said, see nimekiri on päris pikk. See taastati 2008. aastal, aga siin ei ole kõiki neid, kes seal hukka said need, keda võimalik identifitseerida, need siis toodi siia, see on tegelikult need on küll kõigil on pandud nagu see kivi, aga tegelikult on nad maetud ühishauda. Ja selle Tal on nüüd me tulime just vabadusristi kavaleride platsi pealt ja Juhan Raudsepp on siis ka selle monumendi looja. Ja see on üks väheseid, mis siis ka elas üle selle koos selle väravaehitusega, selle Nõukogude okupatsiooni, kui ta on küll väga-väga niisugune räsitud ja, ja lõheline, aga teda on kaks korda konserveeritud ja 78. aastal siis need ristid, kõik või need ristikujutised, nii nagu nad siin on need hauatähised, need olid muutunud juba selliseks, et neid ei olnud enam võimalik konserveerida. Ja siis Tallinna linna anaalamet ja, ja koos kohalike võimudega võtsid vastu siis otsused, et üldse need, need hauatähised siit likvideerida, nende nimed siis raiuda sinna selle kivi peale. Ja 2008 siis need leiti, et nüüd võiks ikkagi nad uuesti tagasi teha ja siis siin Ülo Kirt, üks tuntud kiviraidur meil Pärnumaal, kes on siin enamuse neid hauatähiseid teinud, mis on nüüd välja vahetatud või, või taastatud, et need siis siia valmistasid ja need siis pidulikult pidulikult siia sisse paigutati. Ja, ja siis seda on võimalik avaldada sellise variandi puhul, nii et et siin ei ole mitte ainult kõik sõja ohvridega päris sõjaväega seotud, kuigi mõned mõned olid seal tehases tööl ka sõjaväelased, et on lihtsalt lihtsalt siis tsiviilisikud, kes olid sõjaväeasutustes tööl siia siia maetud. Kurb sündmus, igatahes. Ma lugesin kuskilt teatmeteosest ühte numbrit, et siia on maetud üle 5000 eri rahvaste sõdurit. Noh, ei oska niimoodi öelda, sellepärast et kui ma juba kabelis rääkisin, et meil tsaariaegne periood on arhiiviandmetega võrdlemisi väheselt kaetud. Teine sama lugu on ju meil selle esimese ilmasõja lõppu ja siis vabadus. Aga sellepärast, et Eesti poolel tookord ju ütlesid ka kalouda armeelased, keda siis sõja lõpuperioodil tabasid haigused ja siis veel ka sõjavangid, kes tegelikult enamusest puhkavad ju ühishaudades siin, nii et selle kohta on andmeid tõesti erinevaid, sest et kal nendest loodarmeelastest ju räägitakse 600-st 700-st. Kuid samas oli nendel ju ka koplis, oli omaette kalmistu. Kuhu need siis maeti? Siia pärast sõja lõppu nagu enam eriti kedagi juurde maetud, neid maeti sinna, mis sellepärast, et kuni 24. 25. aastani oli ju veel ikkagi neid ju pärast ju kõik vabastati need loodearmeelased, aga nad olid tüüfusekandjad, nii et. Et see on üks moment, teine asi on see, kui ma rääkisin sellest 600 kilomeetrisest ringist siis keegi mitte midagi ei või öelda, kui palju siis tegelikult siia maeti, eks sellepärast, et et kuskil oli vaja need kirja panna, et nad on maetud, oli vaja nende vanematele Saatlase tõend, et teie poeg puhkab sellel sellel kalmistul võite käia seal külastamas teda teatud päevadel tähtpäevadel teie perekonnale, tähtsatel tähtpäevadel. See oli nagu üks moment ja teine asi ka see, et see 44 49 ei ole meil üldse mingeid mingeid arhiivimaterjali või mingeid matmisraamatuid. Et mida viia kuhugi, kedagi pandi, seda me ju ei tea, täpselt sama on, on ju ka korralikku materjali, ei ole selle kohta, et et palju neid on siis siit vahepeal ära viidud, sest ka seda on tulnud. Teiseks, nagu ma ennem juba rääkisin, et neid on ka siin ühel kalmistul on ühe sama kalmistu territooriumil on, on ühele samale inimesele mitu kivi või mõnel on siis kuskil Eestimaa teisel kalmistul. Nii et siin on seda segadust kui palju. Ja kahjuks ei ole ju peale nende arhiiviandmete, mis meil endal siin kuskil on olemas, ei ole kuskilt midagi võtta, sest et sõjakomissariaatidel arhiivid neid siin meil ei ole. Meil on küll mingisugused mingisuguseid nimekirjasid ju ju siseministeeriumi arhiivis ja ja põhiliselt viidi nad ju mõju mitte ainult need arhiivid, vaid, vaid ka nende koonduslaagrite kalmistute arhiivid viidi ära ju Moskvasse, eks. Ja, ja sealt edasi, ma ei tea, kus nad siis praegu võivad olla siin. Kui keegi tahaks seda tööd edasi teha, siis oleks väga hea, on räägitud küll ja ka kirjutatud, mina olen lugenud, et maxima ilmselt 4000 võis olla siis selle nõukogude perioodi matuseid ja eestlasi on ju ees või tähendab, Eesti perioodil on 1365, see on ka veel niimoodi, et peab üle kontrollima, kas on mõni viidud kodukihelkonda, aga neid ei ole väga palju, neid on kuskil 15 20 kõige rohkem. Ja siis nihukeste arvudega. Me võime opereerida sõjavange, Vene Föderatsiooni sõjavange oli 113 mingi nimekirja. On olemas, eks. Nii et et selles suhtes ei tea, need on, need on kõik niimoodi, et noh, mida, mida rohkem seda uhkem kuningannale ütelda tähendab nendega asjade kohta aga aga sellist täpsust nagu, nagu ütleme, saksa kalmistutel või, või Lääne-Euroopas, sellist ei ole kunagi siin olnud. Ja praegu see isegi jätab meile niukse mulje, et see on üleüldine, noh, selline, et ei olegi. Aga tegelikult vahel on, see võib põhjustada selliseid niukseid mitte küll väga suuri eksess, aga siiski arusaamatusi, sellepärast et 1942 kuni 44 toimis ju matmispaigana saksa sõjaväe matmispaigana, kuigi seal oli ka mõningaid eestlasi ju maarjamäe kalmistu ja kui nüüd hakati kõigis afekti monumenti tegema või kommunismiohvrite monumente tegema, siis siis kopaga, kui palju neid seal oli, samas on ju Tallinna Linnaarhiivis kõik plaanid olemas, ainult need inimesed, kes selle asja ette valmistasid, ei, ei võtnud vaevaks kontrollida või vähemalt küsida siis nendelt inimestelt, kes asjaga rohkem kursis on, eks meil on ju väga tugevaid sõjaajaloolasi ja ka kalmistute inventari seeriaid, aga, aga see mingil põhjusel jäeti täitsa nagu kahe silma vahele. Nii et selles suhtes kalmistud on väga delikaatsed paigad, kus ühe nii-öelda õiguse realiseerimine, mis ka maarjamäe puhul on ju tõenäoline, on, meil peab olema üks selline monument, eks, et selle realiseerimine jälle teistele ausalt hävitamine. Nii et, et selles suhtes praegu kui ma rääkisin ennem sellest poliitilisest tahtest, siis et seda on võimalik teha siiski läbirääkimiste ja teatud lepingute alusel lepitakse kokku ja, ja ei olegi mingit küsimust, sest seda ju terve maailm teeb ju niimoodi tehakse seda Venemaal tehakse seda mujal Poolas tehakse seda Prantsusmaal, Saksamaal, kus on suured, tohutu suured matmisalad, kuhu punaarmee lasi omal ajal maeti, nii et ja kõik, kõik on võimalik kokku leppida. 600 kilomeetri ringi all mõtles Jaan Tamm seda, et nimed diktiivsetele hauatähis, kelle otsiti nii nagu Jaan Tamme eelmises saates pealkirjaga mälestusehis jutustas Tallinnast 600 kilomeetri raadiuses hukkunute hulgast. Jalutuskäigule Tallinnas kaitseväe kalmistul saab kalmistu plaani kaasa võtta Eesti loo saate või sõjamuuseumi kodulehelt. Aga kalmistu plaan on ka kalmistu värava kõrval filtri tee pool, kus tänapäeval kalmistule pääseb. Kaitseväe kalmistule on maetud suur hulk eesti sõjaväelasi ja Eesti eest võidelnud ja seisnud mehi. Neile mõtleme kalmistul jalutades. Nüüd kui meil on vabadus ja kõik, mis sellega kaasneda võib. Nii nagu ütles Tallinna koolitüdruk. Vabadussõja saatesarja avasaates. 1936. aastal on üks eesti palju lauldud tuntud laul Vabadushümnina kirja pandud raamatus kaitseväe ja kaitseliidu rivi ajaviitelaulud. 1930.-te aastate teisel poolel sai see marsilaul üheks enim lauldud lauluks Tallinna garnisonis. See laul on Victor Oxfordi. Jää vabaks Eesti meri. Kuulame seda, kuidas eestlased lauluväljakul seda laulu laulsid, kui Eesti jälle vaba oli. Vabaduse laul, kaheksas september. Aasta oli 1991.