Teatrima. Et käid Poe ukse taga päris koer põhja. Laseme seal saates austuseks huvita. Vaatame. Nii läks. Tere Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk on oma teatri Vahitornist fikseerinud tänaseks saateks jututeemaks kaks lavastust. Sergei batoopovi, Richard kolmas Tallinna Vene teatris ja Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epnerile workshop Kanuti Gildi saalis. Võtame siis klassikast, Richard, kolmas, Sergei botaapav ei ole Eesti teatripublikule võõras lavastaja jakuudi päritolu, väidetavalt ka šamaani lapselaps, mida on turundustekstides tahetud esile tuua ja ilmselt ka nagu natukene sinna lava kujundisse lekitada seda, seda infot, et tõepoolest tema eelnevad lavastused, libahunt ja Vanapagan mängivad natukene selliste Šomanistlike jõuliste kujunditega minu jaoks võib-olla natukene lihtsustatud kujunditega või tunnustades batoopovi sellist ekspressiivsust, mis mulle üldiselt laval meeldib ja ja mida siin pärast Jaan Toominga ei ole väga palju ju nagu Eesti teatris laval nagu vallale lastud on see omamoodi värskendav, aga minu jaoks need botaapovi kujundid on olnud natukene primitiivsed, natukene selline jõud jõu enda pärast või mitte see, et me nagu kujundi kaudu avame selle kujundi taga peituvat vaided, osutame näpuga sellele, mis niigi nähtav. Nüüd Richard, kolmandas oli tal hästi mitu põnevat, et asja koos. Esiteks, see Richardit ennast mängis Jaak Prints suurepärases vene keeles ja samuti see, et see Richardi isiklik traagika või, või see tema patoloogiline probleem, mis ta võib-olla siis sinna võimumängudesse pidi tõukama, et tema kehalised või vaimsed puuded neid ei olnud laval rõhutatud. Jaak Prints mängis sellist prillidega nohik kutt, kelle puhul see, et see võimumäng kusagil seal tema all või tema ümber toimub, on veel seda salakavalam. Et me ei näe nagunii üks-üheselt neid mehhanisme. Ja samamoodi jah, Botoopovile omaselt. Me nägime laval, kuulsime eestikeelset regivärsi ja, ja aimasime selliseid aristokraatlik, kumaid, elu, jõutumaid mehhanisme laval ja siis neid kuidagi alateadlikumaid ja ja ürgse maid, asju, mis meid kummitavad. Et kõik see oli laval ja minu arust väga sellises toredas terviklikkus kompositsioonis. Aga Lea, sinul on Richard kolmanda lavastustega Eesti teatris nagu selline pikk ajalugu, et kuhu sina, Sergei batoopovi lavastuse asetasid selles reas selles tõlgenduste reas. Richardil eriti mingit ajalukku ees Eesti teatris ei ole, aga kui ma juba siin saates olen, ma arvan, et minu ülesanne on natukene rääkida üldse selle näidendi ajaloost või tähendusest, ses Shakespeare on ikkagi Xperia. Äkki me tohime sellest ka rääkida? Mis ta endast kujutab? See on muidugi nii lai mõiste, et seda kuidagi ei ühenda. Aga tähtis on rõhutada seda, et Shakespeare kirjutas oma ajast, aga ta kirjutas seda niivõrd haaravalt, mida me nüüd tagantjärele teame. Nii palju mahutavalt, et kõik teised ajastud on samuti ennast tema näidendites leidnud. Tuglasel oli üks ilus tsitaat, mind oma peas praegu hästi ei mäleta, aga mõte on see, et Shakespeare'i näidenditest on alati rohkem, kui sinna kunagi ta on pannud. Nemad muudavad meid ja meie muudame neid näidendeid, mis on ju endastmõistetav. Lõpuks igaüks räägib oma ajast, nüüd õnneks nendest praegustest kõige kaasaegsem mõttes probleemidest, mis kasvõi selle vitsad kolmandaga on seotud, on juba kirjutatud lavastuse kavalehel. Ja seda ei pea üle kordama, tähendab see fakt, et hiljuti ja alles leiti mingi luustik, mis olevat nagu ja tõenäoliselt ehk ongi selle reaalse Richard, kolmanda oma ja selle ümber on ehitatud väga palju kontseptsioone ja tähendusi. Et aga tegelikult neid teate inimestena ei peaks nii väga huvitav, tema hakkas Shakespeare omal ajal tegi litsatis suurema kaabaka, kui ta tegelikult oli lihtsalt sellepärast, et meeldida kuninganna Elizabeth esimesele kelle nii-öelda pärilik järgnevus oli seotud siis nüüd Vitšartikku töötajatega. See on muidugi väga huvitav ja sellest arvatavasti annab tänapäeval välja võtta ka veel mingeid uusi tähendusvarjundeid, võid teha mingeid uusi tõlgendusi. Aga põhiline on ikkagi see, mis võiks veel iseendas on. Ta ei ole kunagi olnud ise nii väga ajastutäpne, no sellest Shakespeare'i uurijad palju rääkinud tema anakronismidest, olgu või ajastu mingisuguste reaaliate suhtes või selles suhtes, kuidas tegelased liides laval vaevalt nad Rooma toogasid kandsite mara oma näidendites ja pigem kandsid nad tema näitlejad ülikute poolt pärandatud vanu riideid. Et oli ka väliselt võib-olla kaasaegne, nii et igasugused Shakespeari kaasajastamise, mida hiljem on ju tehtud läbi aegade. Need selles mõttes on isegi autori enda poolt õigustatud, juhul kui neil on mingi mõte veel peale selle, et sinna mingeid kaasaegseid asju sisse panna. Aga tuletaks lihtsalt mõnda asja meelde, mis võib olla. On Richardi puhul pannud leidma just neid võimuvõitluse paralleele ja sõjardluse ja igasuguste hirmsate muude asjade paralleele. Võib-olla üks esimesi, kes seda Euroopas tekki oli leopard, Jesner kes oli jah, võiks öelda ekspressionismi iga tugevasti seotud saksa teatris ja tema Richard oli lavastatud 1920. Ja loomulikult oli ta ka ekspressiivne väga väliselt, aga no ise näinud ei ole, tean ainult piltide järgi ja kirjelduste järgi. Kõige tähtsam võib-olla on see, mida juba eestiaegses ajakirjas teater ära toodi ja mis mul kuidagi silme. Ta jäi juba sealt, et kogu lavakujundus Jessneril koosnes ainult ühest, kolme järgulisest trepist, kus iga ülemine järk on siis väiksem kui teine. Ja see on kujund, mis on hiljem paljudele tundunud väga oluline, sest lõpuks Shakespeare'i kuningat koguse kuningate sari, mis on ajaloo kroonikatega seotud, näed ju kõik ronivad kusagile võimudepile üles ja siis veerevad sealt alla ja sealt tuleb jälle järgmine ja omakorda teeb läbi sellesama ringi. Selle peale alguses võib-olla isegi veel kahekümnendatel nii palju tähelepanu ei pöörata. Aga üks raamat, mis on väga mõjutanud hilisemat, et mitte vist ainult Euroopa Šexperi lavastuste laad ja, ja kaasaegsust on poolaka Jan koti raamat meie kaasaegne šeik Spees. Õigem oleks isegi tõlkida niiviisi Sheikspir, meie kaasaegne, mida katkenditena kunagi tõlkis, voolar keelest pan Kurtna, nagu tundsin tänu teate ühingule, kes andsid võimalusi, aga see on kaunis ka otsestes väljendustes ja eriti tiiter, kes sõnas niisugune üsna nõukogudevaenulik raamat. Õnneks on ta mul ingliskeelses tõlkes olemas, nii et mõnda asja sain üle kontrollida ja sealt on pärit mitmed arusaamised ja kujundid. Tema rõhutab omakorda seda treppi astmestiku, kuid kujundit kogu seda võimuvõitlust, mis piirdub nendes näidendites niisuguse üles ronimise ja jälle allakukkumisega. Ja just asjadega, mis korduvad. Selles mõttes mulle väga meeldis võtta povi lavastuse finaal. Et seal tuleb ju täpselt samuti välja, on nüüd lihtsalt vits, Mort. Kõik kordub, tähendab, istub uus kuningas troonile ja kõik algab otsast peale. See on see mehhanism, mida õieti nähtavasti Euroopa ja küllap võib-olla siis ka Ameerika tagantjärele mõistis peale teist maailmasõda peale koonduslaagrid peale kõiki neid õudusi, mis, mis sel ajal olid toimunud siis sai kuidagi sisse arti probleem ja tema kurjuse või mitte kurjuse probleem selgemaks. Nii et neile tasub viidad, kus samal ajal natukene hiljem see yangoti raamat ilmus mitmes tükis ja viimane trükk oli kusagil 70.-te alguses, vist kuuekümnendatel, põhiliselt see 60.-te 70.-te Euroopa teater oli üldse väga huvitav, Poolas oli ta eriti huvitav. Et minu meelest siiamaani ulatuvad ka meile ja muuseuroopetajad tagasi mingid peegeldused Krotovskist või kellest tahes. Aga omamoodi näite seisukohalt huvitav oli lugeda. Lorenz oli view suurima näitleja õnneks olemata elusast peast näinud küll mitte Lissardinaga Utelon suurima Shakespeari näitleja, kelle Richards on olemas ka film seda mänginud laval ja, ja mänginud ka filmis. Lihtsalt ta avab seda, kuidas näitleja sellega. Tõsi ja see on ka omamoodi põnev, ta rääkis, et alguses tal oli tähtis, et tema saaks hakata seda Richardit armastama, lihtsalt hakkaks teda armastama, siis ta väga huvitavalt räägib, kuidas ta vaatab peeglisse ja näeb, et üks õudne lõust vaatab talle sealt vastu ja ometi nõustunud, sümpaatne ja nii edasi. Peegeldab seda näitleja mingisugust rollikäiku. Aga tema jaoks jah, võib-olla need ühiskondlikud asjad ei olnudki nii olulised, vaid, vaid lihtsalt see, kuidas näitleja sellisesse rolli sisse läheb ja kuidas seda tõlgendab. Ja kui nüüd eesti teatrisse üldse jõuda, siis Eesti teatis neid ajalookroonikaid eriti mängitud ei ole. Eesti rajal tähendab, enne sõda ei mängitud kordagi sexpyrica mängiti, välja arvatud sellel kõige hullemal majanduskriisi ajal. Aga ajalookroonikaid küll hakati nõukogude ajal natukene mängima, mäletan ühte päris huvitavat Rakvere lavastust, see ei olnud Richard kolmas, see oli üks neist eelmistest, ma ise konkreetselt ei mäleta, üks neist, kus on hea kuningas, kuningas, kes ise loobub troonist, kes ei taha taha seda mängu kaasa teha, et on ka veel olemas. Aga kõige huvitavam võib-olla neist oligi lihtsalt kolmalts Panso lavastuses, mis oli tehtud paar aastat enne surma 1975 Draamateatris. Ja ma vaatasin, et isegi siin kavalehel siis nimetatakse seda Mikiveri Richardit. Tegelikult selles lavastuses oli kaks Richardit, oli Mikk Mikiver ja oli Einari Koppel. Nelson tüübilt näitlejatüübilt väga erinevad, aga nad mõlemad mahtusid sellesse tantsukontseptsiooni aga olid ikkagi väga erinevad. Muidugi, Mikiver on rohkem meeles, ka minul on ta rohkem meeles. Sest tema sünd oli kõik see, mida uuemal ajal eriti enam ei rõhuta ja mida võib-olla ka juba seal need Jaan koti tõlgendused ei rõhutanud. Kuigi ta möönab, et Richard on kõigis oma õudluses ka veetlev. Ja Mikiver muidugi oligi huvitav selle poolest, et tal olid kõik nüansid olemas. See algus, ütlemine, mida ma kuulen praegu Panso enda häälega, kui ta rõhutas seda et ma otsustasin hakata vurjuseks isa Panso häält ju järel teha, aga see oli tema jaoks oluline, tähendab, et aeg on mingi selline, kus muidu enam edasi ei saa kus inimene, kellel võib-olla on ka mingeid muid eeldusi, rääkimata tema haigusest ja seal muudest puudustest. Et ta lihtsalt otsustab hakata, nurjus, eks see on ka tõlkeküsimus ikas näidata end varjusena, aga tantsu nagu rõhutas just seda, et hakata põhjuseks. Ja Mikk mängis selle väga huvitavalt ära, kusjuures tal olid ka igasugused muud nüansid olemas. Ja nüüd see, kui nüüd maris peetes meie Shakespeari hea tundja kirjutas sirbis ühe lühikese arvustuse sellest votapovi dist siis ta rõhutab ka ühte asja, mis mulle silma hakkas, et mingid niisugused omal ajal tõlgenduses igal juhul väga olulised stseenid, eriti näiteks, sest see, mis puudutab selle leedi anni põrgutamist Richardi poolt siis sealtpoolt, kes oli tapnud, eks ole, nii tema mehe kui tema isa ja, ja mehe kirstu kõrval, kus seal lavastuses minu meelest ronib välja lihtsalt ise sealt kirstust, mida see leedi saadab, nii et see on ka veel üks mingi täiendav niisugune imelik detail, kuidas ta lühikese aja jooksul võrgutab ära selle leegi, siin ei ole sellele minu meelest botaapovil mingit erilist tähelepanu antud, jah, nad sülitavad seal vastastikku ja ja nagu on pahased. Aga noh, see on see, mis on nii naisnäitlejale kui meesnäitlejale andnud suurepäraseid mänguvõimalusi just erineva tõlgendamise võimalusi ja Fansol mängisid, siis mäletan just Mikiveri mäng selle kull noorele küll mängis siis seda leed jänni ja seal oli see ikka väga peenelt läbi töötatud, et me tõesti jäime uskumata, võiski minna, mitte muidu on tõlgenduses on seal 100 võimalust, kas ta on lihtsalt see leedi niivõrd omadega läbi ja ta näeb, et see ei ole üldse mingit mõtet ja kogu see lugu on niivõrd kaootiline. Ta lihtsalt ükskõik, läheb Richardiga, sest see on sama hea kui enesetapp peaaegu tema jaoks, see on üks võimalus, teine on see, et see tõesti see meeli sinu pärast ma tegin kõik need mõrvad ütleb talle et see võis mõjuda, siis võisid lihtsalt mõjutel lihtne hirm, et et ta kardab oma elu pärast ja, ja sellepärast otsustab. Tähendab, seal on niivõrd palju võimalusi. Aga siin botaatwow nagu või ei osanud mina vaadata, ma ei näinud, millise võimaluse nad on valinud, aga etne, mitte pikale minna, siis jah. Teine stseen, mis siin läks, võtab lavastuses kuidagi niimoodi üsna kiirelt mööda. Oli see noorte printside hukkamise stseen, mis näiks, Branson oli väga huvitavalt välja mängitud, esiteks tal oli seal pakingem, kes oli Tõnis Rätsep, kui te kujutate ette ja veel palju noorem muidugi, kuid ta on praegu küll veel küllalt noor ja tegelikus tegevuses. Aga need printsid olid, nad on ju ajaloo ja näidendi järgi on üks neist Se Walesi prints, kes nüüd peaks saama kohe troonipärijaks. On 12 aastane ja noorem vend on 10 aastane, aga noh, muidugi lapsi nad ei mänginud, aga nad olid väga lapselikult ja kuidagi niisugused. Kavalad, targad intellektuaalselt, nii et Richard tundis neits võrdset vastast. Kuigi ta teadis, et tema käes on võimetenaslased tappa ja kõik nii, aga ta lahkas nagu kõhe, niimoodi oli Panso lavastuses mängitud ja Prince mängisid siis Kaldoja mängis seda võltsi printsi vanemad, printsi ja nooremat muidugi mängis Juhan Viiding. Kellest siis eriti see niisugune teravus, kes, nagu ta mõjuski üsna väikse lapsen läksidki lõpuks avalt ära, nii et üksteisel käest kinni. Vedas taga. Kes selliseid teravusi ütles, nii et lihtsalt hakkas nagu imelik kuidagi noh, et laps midagi sellist Talle ütleb, onu onu ütleb, onule äkki mingi sellise asja. Kui te Viidingut vähegi mäletate või teate, siis te kujutate ette, kuidas ta võis seda öelda ja kuidas ta võis teha. Vot sellised asjad räägivad natukene sellest ajaloost, aga siis botaatovi, libahunt mulle väga meeldis ja tundus olevat vägagi selge, kontseptsiooniga siinse võime täiesti minu viga olla, niisugust lavastust ei tohiks üldse arvustada peale ühekordset nägemist. Ma ei jõudnud kõiki asju üldse ära näha ega ära taibata, mis seal olid. Isegi mõnikord ma ei kuulnud tekstist täpselt välja, pean rõhutama, et ma olen vene teatriinstituudis kasvanud ja harjunud venekeelset teatrit vaatama. Nii et seda keeleprobleeme mul ei olnud, aga ometi midagi seal ei jõudnud kõike tabada, kõike taibata, mida on mingi asjaga mõeldud. Ja samal ajal Jaak Prints oli väga huvitav, see oli need sedalaadi tõlgendus, nagu neid uuemal ajal on olnud, mitme Shakespeare'i näidendi puhul täpson ametnike seltskond. Sellest räägib juba Jan kottetud omal ajal, rikkus tähendab skas kulda või mingit suurt maavaldust või noh, mingeid väga reaalseid asju nüüd rikkus, tähendab, no sel ajal tähendab ainult mingit paberit, kus peal on sul kirjas. On see siis check või mistahes, no ei olnud veel jõudnud virtuaalne asi sel ajal kohale ja täpselt samuti võim, et võim on samuti muutunud abstraktseks, ta ei ole enam niisugune reaalne, nagu ta oli Sekspiri aegadel ja sellest järeldavad kudekka tõlgendused. Nii et see seltskond, mis alguses lavale tuleb ja kus on Ikka seltskond, niisugune tavaline nagu praegu võib ametnike poliitikute vahel mingisugune asi käia, on teada need rituaalid, äkki tulevad mingid ootamatud asjad sisse, et on seal äkki mingid pistodad, mõõgad või mingid siuksed, naljakad muusikalised valikud, aga aga üldiselt see on näha, et, et see on tavapärane. Ja no ei saa öelda, et ta on isikupäratu, öeldakse täielikku isikupäratut saab mängida ainult väga isikupärane näitleja. Ja loodetavasti käib see jaak printsi kohta. Sest ta ei ole isikupäratu, aga see võim, mis seal on, on tegelikult isikupäratu. See, et lõpus Richmond on seesama näitleja ise, see näitabki seda, et tuleb järgmine istung proovile ja kõik läheb samas vaimus edasi. Nii et palun öelge, kas ma eksin. Arusaamises. Tahtsingi just küsida Mehlis sina opile antud intervjuus täitsa paralleele just sellega, et ühelt poolt see, et noh, see vene vene kontekst, aga teiselt poolt just see, et nii nagu ma aru sain su jutust, et kuidas Eesti ise loob seda vene konteksti endale tahtsingi nagu küsida, et kas see võib botaapovi puhul olla siis kontseptuaalne, et noh, juba see, et see jaak printsi suurepärane peaosa mis tõepoolest mitte nagu ei rõhutanud neid füüsilisi hälbeid, vaid pigem nagu võib-olla siis rõhutas just seda kohandumist või tähendab see, kuidas Jaak Prints suutis? Noh, ma olen siin vestelnud mõne vene vaatajaga, kes nagu isegi ei teadnud, et tegemist on eesti rahvusest näitlejaga, tähendab, et et just see tänapäevapoliitikat, kui ma meenutan seda umbes paarikümne või ma ei tea 17 18 aastat tagasi tehtud Mati Undi lavastust Draamateatris kus võib-olla see oli Mati Undi lik vormi võtteline flirt publikuga, aga kus vähemalt korraks tehti selline võte nagu pandi publikule vastutus, lasti saalis tuled valgeks, et nagu publik oleks osaline nendes protsessides, mis poliitikas toimuvad. Et siis see poliitika, mida näitab praegu botaapovi lavastusse, on just see poliitika mida toimetavad mitte karismaatilised nahkkinnastega ja tegelikult hoopis teistes riikides närvigaasi abil asju ajavad inimesed, et, et kas see oli botaabeevee puhul kontseptuaalne, sinu arvates meil? Ja eks neid vihjeid selliseks Putin hoidlikuks Richardi käsitluseks oli seal ju mitu. Et Lea pani tähele, et ühel hetkel Jaak Prints võtab ülakeha paljaks, siis kõnnib käed harali nagu Putin üle laua, kuigi lean, näinud ta palja ülakehaga Mikk Mikiveri samas rollis, tema ilmselt Putini võimuletulekut ei ennustanud. Aga kabilodka näiteks seal sõjastseenis ja, ja miks mitte see seesama seen, kus siis kinolina valgus langeb sellele natukene ebardunud Richard kolmandale, mis ka viitab mingisugustele poliitilistele demoniseerimis protsessidele, mis, mis meil võib olla ka koduses meedias, on, kas see oli taotluslik või mitte, noh, kindlalt oli taotluslik see, et eks ole, siniverelised rääkisid vene keelt ja lihtrahvas eesti keelt ja need hetked kaagus seal aadlikud rääkisid eesti keeles, tegelikult laulsid rahvalaule, mis näitas jällegi, et see lihtrahvas, keda seal koloniseeriti olid eestlased, et selles mõttes on see selline väga värskendav kakskeelsuse käsitlus. Kui meil tavaliselt on need viimased kakskeelsed teatritükid olnud sellise integratsioonisuunitlusega võib-olla kramplikult kogu seda asja käsitlenud, et siis siin avaneb mingi täiesti uus, kergelt selline düstoopiline perspektiiv, mis kindlasti eestikeelsele publikule võiks huvi pakkuda ja, ja võib-olla mõnele osale venekeelsest publikust lohutust ma olen täiesti nõus sellega, et see oleks võinud koguse tegevustik toimuda ka täiesti kuskil rahvusvahelise panga peakorteris sellest offis politicsi nägime siiski laval ja lavakujunduses, kus siis olid hallid moodulid mida siis vastavalt vajadusele seal nihutati või ümber lükati. Üleüldse, mis mulle vormilise poole pealt selle lavastuse puhul meeldivalt silma jäi, oli, oli läbimõeldud ruumikasutus see, kui põhjalikult oli ette võetud pöördlava kasutusvõimalused ja kuidas iga ruumipunkt ja mõõde oli tegelikult läbi lavastatud, ilma et see oleks mõjunud kuidagi otsituma. Nüüd läheme sinna taha vasakusse nurka, sellepärast et seal ei ole tükk aega keegi viibinud. Ma tuleks tagasi sellesama seini juurde, mida leasin, tõi, see on siis leedi jänni kosimine Richardi poolt. Mind häiris ka tohutult see, et sealt tuli kuidagi ludinal üle mindud ja ma arvan, et selle lavastuse üks selliseid võib-olla probleem ongi see, et kogu see märgiline rikkus ja riukalikus, mis sinna ka väga olulistesse detailidesse sisse lavastatud. Et nüüd lavastajale nii-öelda põhiauru ja mõned põhistseenid on läinud natukene ülejala, ma ei leidnud tõesti ka ühtegi õigustust, miks leedi n peaks olema järeleandlik Richard kolmanda lähenemiskatsetele olukorras, kus ta mehe laip ei ole veel jahtunud. Jaak Prints oli väga, ma ütleks, et tal oli karisma, ma vaidleks natuke vastu Madisele, et aga see on see uus, natuke terverseerunud karisma, mis poliitmaastikul ka näib toiminud, sellepärast et siukseid tüüpe tegeleb seal ju edukalt. Palju selliseid libedike. Aga ma ei näinud tõesti mingit meheliku karismat, et pigem pigem oli see jaak printsi Richard suht suhetes naistega kuidagi käitus nagu koolieelik, temas oli midagi hoidi piaalset pigem kui kui sellist mehelikku ja ennast kehtestamata. Sharmi kuigi see ei olnud vist ka lavastaja nagu eraldi eesmärk, et tuua välja seda hoidi pealset kompleksi kui põhjust tema võimuhälvetest või, või noh, et see vist oli kuidagi sattuma Aga igatahes jah, on on tegemist küllaltki nagu kirkalt ajas toimiva lavastusega ja ja ma isegi nagu jah, võib-olla pigem olles näinud kaabotaapovi kahte eelmist Eestis tehtud lavastust, et võib-olla ootasin isegi seda boreaalsed powerit või seda teadvustamata tungide lavale päästmist nagu rohkem, et võib-olla seda enam mõjus. Kuidagi hästi teadliku noh, et see, et laval näidatav poliitik tegemine oli hästi kalkuleeritud ja küllaltki nagu pehmete kätega tav, et see võib-olla jah, seda enam mõjus kontseptuaalselt. Aga läheme siis tänase teise teema juurde, milleks on Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Otneri workshop Kanuti Gildi saalis. Tegemist on mitmes mõttes huvitava ettevõtmisega, kas või juba selles mõttes, et olla nagu väga erineva koolkondliku taustaga inimest kes on küll ka varem koostöökorras kokku puutunud. Aga ikkagi, nagu esindavad täiesti erinevaid selliseid teatri mõttes. Nojah, koolkondi, et Juhan Ulfsak kui sellise psühholoogilise näitlejakoolituse pealt tulnud inimene Mart Kangro kui kaasaegne etenduskunstnik ja Eero Epner kunstiajaloolasest dramaturg on nagu kõik etendajatena laval ja üritavad siis nagu mingis mõttes hästi ambitsioonikat või või hästi suurelt meie jaoks seda maailma kokku panna või näidata, kuidas see maailm koos püsib. Mis minu jaoks oli kuidagi eriti kõnekas. Umbes samal ajal nädalake hiljem vist. Esietendus Von Krahli Teatris Hendrik kalmeti Mikk-Mait, Kivi ja Kirill Havanski loodusjõud mis on nagu esteetika poolest võrreldavad lavastused omavahel. Et mõlemad lavastused üritavad nagu tegemist ei ole sellise sajaprotsendilise psühholoogilise läbielamiskunstiga, pigem sellise üle neljanda seina jalutava loeng, lavastuse vormiga räägitakse meile sellest, kuidas see maailm ikkagi meil nagu toimib. Tunduvalt nooremad poisid Von Krahli teatris on võtnud hoiaku ja väga-väga sihukse suure tüki rääkida meile sellest, kuidas see infomets, see internetimaailm, mida me oleme siin 30 aastat koos kasvatanud, kuidas metsana nagu vohab ja nad nagu päriselt ja ma ei kahtle selles siiruses räägivad meile sellest, kuidas tavalises metsas on päris lihtne liikuda, et vaata ainult selja taha jätta meelde see oma kujutluspilt ja siis oskad tagasi minna. Aga vot info metsas nii lihtne ei ole, seal on hoopis teised asjad. Ma ei taha nagu noortele süüks panna seda, et nad ei tea, mis meid infometsas varitseb. Me ei tea keegi seda päris täpselt, aga pigem see mingisugune uljus või arrogantse, et lähtutakse eelduselt, et me teame, mis toimub inimpsühholoogias inimeste maailmas. Me teame, mis toimub tavapärases metsas. Ja me ütleme teile, et vot see, mis toimub seal, on palju keerulisem. Aga see, mis on minu jaoks probleem, on see, et see noor inimene näitab välja, et ta ei tea tegelikult ka seda, mis toimub inimestevahelises maailmas ja mis toimub tavapärasest metsas. Et enne, kui sa tuled nagu pidama mulle loengut teemal, kuidas bittide ja baitide maailmas nagu hakkama saada siis anna mulle mingigi vihje selle kohta, et sind huvitab peale selle biti ja baidi veel mingisugune selline isiklik suhe millegagi. See ettevõtmine oli hästi sümpaatne, hästi hästi tore. Ja lõppude lõpuks loodusjõu selline vahetu loeng, lavastuse vorm andis just nimelt võimaluse niimoodi rahulikult etendajatega koos istuda ja kaasa mõelda. Et see kuidagi ei rünnanud ja kuidagi ei pannud mind süüdi tundma. Aga lihtsalt, et ma nägin seda, kuidas etendaja seatud ülesanne ammendus praktiliselt kohe järgmisel hetkel, sellepärast et ülesanne sõnastati nagu kuidagi üle jõu käivas vormis. Nüüd workshop i puhul minu jaoks oli võluv see, et need kolm keskealist meest lähtusid justkui nagu samast punktist. Et me hakkame rääkima, kuidas elus asjad on. Mulle meenutas Mati Undi mingeid omaaegseid teekond punktist A punkti B või, või mingeid selliseid asju, kus me räägime justkui nagu võtame uuesti läbi sellised käibetõed ja käibefraasid et kuidagi natukene naerda nende üle või ma ei tea, tunda mingit äratundmisrõõmu selle teadmise üle, et cootetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga või, või nii edasi. Aga et noh, et kui ütleme selles postmodernistlik Kuu kultuuri kõrgpunktis me nagu pidime seal tajuma mingisugust sellist kontseptuaalset piiri, et mis me nüüd sellega siis edasi teeme, et kuhu me selle mudeli edasi kanname. Et nagu tänasel päeval peab sealt kuidagi sammu edasi astuma ja minu jaoks nagu Ulfsak, Kangro ja Epner astusid selle sammu edasi. Nad tulid meid õpetama, tema nii täiesti nagu selliste noh naljakalt toredate faktidega, mulle väga meeldis, kuidas Mart Kangro õpetas lauajuppi saagima ja ja kui detailideni oli see nagu välja töötatud ja isegi pani nagu kahtlema, et kas lõpus see, kuidas sa selle teise käega selle jupi sealt, et nagu kinni püüad, et ühesõnaga ma nagu elasin sellesse protsessi nagu täiega sisse. Ja selles hoiakus oli mingit teatavat arrogantsi või, või seda, et me nüüd räägime teile, kuidas asjad on. Aga see, kuidas toimus see ümberlülitus. Et kui loodusjõupoisid minu jaoks mitte teadlikult, vaid täiesti nagu protsessi käigus, ma ei tea, kas nad teadvustasid seda või mitte, aga protsessi käigus selgus, et see, millest nad meile räägivad ei ole mitte teadmised, nad annavad meile Vikipeedia infot, entsüklopeedia fakte, aga tegelikult nad joonistavad meile välja seda piiri, mis on nende teadmiste ja maailma vahel. See on umbes nii, nagu selline halb ulmekirjanik kirjutab meile tulevikust. Aga tegelikult see tulevik, mida ta meile kaardistab, koosneb tänasest olevikust, millele on lihtsalt paar seibi juurde kruvitud, selline kvantitatiivne ekstrapolatsioon, mis tegelikult nagu ei, ei õpeta meid ümber lülituma sellele tuleviku inimesel tasandile. Et siis nagu loodusjõupoisid paljastasid oma seda tüüpi piiratuse, see on meie kõigi ühine piiratus ja selles mõttes ma tundsin ennast saalis olles nagu solidaarselt ja ma ei heida seda. Aga mis oli workshop i tegijate puhul nagu just sümpaatne, et kontseptuaalselt toimus see ümberlülitus. Nad tulid meid õpetama ja siis ühel hetkel said aru, et et oodake, meil ei ole teile tegelikult midagi õpetada. Ja nad nagu lasid kehtestuda sellel, et maailm meie ümber on suurem kui meie ise Nad mitte, ei tõmmanud seda piieri oma teadmiste ja maailma vahele, vaid nad nagu kehtestasid mingisuguse teatava alandlikkus seisundi, kus sai siis hakata üles ehitama kogu see vertikaalsus seal laval, kes, kuidas seda nägi, olgu see siismann, vaatan, mis seal nende lattide abil püstitus või või kelle jaoks oli oluline see Hitchcocki Vertigo maailm. Aga jah, see teatav vertikaalsus, mille ees Need kolm meest, kes meid algul õpetama tulid nagu kummardasid. Et see nagu andis sellise noh, minu jaoks isegi oma alandlikkuses võib-olla rohkem sellist tuleviku usku kui see loodusjõust saadud hoiak, et infomets on keeruline, ta on keerulisem kui tavaline mets ja me räägime, kuidas siin on. Aga tegelikult te kõik saite praegu aru, et me nii nagu teiegi, armas publik, nii ka meie räägime Vikipeedia andmete põhjal, et minu jaoks selles mõttes workshop i psühholoogiline teatrielamus kolme, mitte psühholoogilise etenduskunstniku poolt oli selles mõttes mõjusam, kui siis kahe sellise psühholoogilise teatri natukene. Noh kergemeelse, aga süütult ja heatahtlikult tehtud sellise õpetamisžesti kaudu, et jah, kaks sellist loeng lavastust nagu tulid mulle praegu niimoodi kõrvuti meelde, aga Meelis, mis muljeid sina said, workshop pilte? Mina kuulan siin sinu etteheited looduskuttidele ja natuke kaitseks neid, et mina oma IT-mehelt nõua metsamehe pabereid, et maailmtingimata ei arva, et nad peaksid ise olema selle maailma leiutanud, millest seal laval? Räägivad, et see on täiesti okei, anda ka enda nii-öelda kasutajakogemust kaaskasutajatele edasi, võib-olla see on minu kiiks, aga mulle kuidagi isiklikult on väga meeldinud, ma ilmtingimata ei soovita neid, aga on meeldinud sellised viimasel ajal esile kerkinud sundimatult lavastused mis loovad sellise kõike andestama atmosfääri ja mis ongi tehtud veidi sedasi suvalt, et sa saad aru, et disaine järgi, et nad peavadki veidi logisema ja miks mulle see meeldib, meeldibki, sellepärast et sellistes lavastustes ei ole nagu ruuminaga piinlikeks hetkedeks. Et iga läbikukkumine on põhimõtteliselt okei. Von Krahli Ice oli selline, workshop on kindlasti selline ja looduse jõud. Samal moel, et kui neist kolmest üht eelistada, siis ei soovitada üldse siis ilmtingimata jah, workshop ja siis seal on lisaks sellisele puhtalt informatiivsele tasandile ja sellele mõnule, et sa ikka, et sa lihtsalt vaatad seal näitlejaid omas mahlas. Lava peal on seal ka ikkagi mingisugune vormiline taotlus väga selgesti ja professionaalselt välja mängitud sellise formaadi esinemine Eesti teatrimaastikul iseenesest on tore. Kohati muidugi tundub, et et ta on natuke selle nähtuse ilming, et see kaasaegne teater ise on endast natukene väsinud ja tüdinud ja, ja noh, seda on ka aus sedastada, aga peaasi, et nüüd seda siin lõputult sõdastama jäädagi, et vaid siis püritakse ikkagi mingite huvitavate vormi lahenduste poole ja ma olen sinuga täiesti nõus, et see workshop on pigem samm edasi kui lihtsalt selline väsimuse sedastas, et eks niuksed asjad, siukseid harjutused sõltuvad ka nende tegijate enda autoriteedist ja ka varem kuidagi avaldunud potentsiaalist. Kui sa vaatad mõnda kiskjat suurt kiskjat näiteks magamas, siis tema uni võib-olla 10 korda hirmsam, eks ole, kui hiirerünnak. Et selles mõttes peab sul olema endal mingisugune arvestatav autorit teed juua, selliste laiskade liigutuste tegemiseks, teatas kui nüüd sulle workshop juurde tulla, siis see on, ma julgen öelda viimaste aastate üks kõige huvitavam teatrikogemus mis mul on olnud ja miks võib-olla sellepärast juba, et ma isegi ei tundnud, et ma oleks olnud etendusel et see formaat, mis seal loodi kuskilt, et publik kui ka siis näitlejad ise istusid ühe laua taga et see oli kuidagi väga sundimatu ja vabakogu see õhkkond ja samas ma sain aru, et see on etenduses, ma olen teatris, mis ei takistanud mind minna krambivabalt täiesti kaasa, näiteks Eero Epner üleskutsega teha koos kolmneli jalutustiiru ümber selle suure laua seal ja kuhu inimesed tulid ka kaasa ja keegi ei tundnud ennast kuidagi kohmetu. Pigem siis selle kõndimise ajal vesteldi suvaliselt. See sundimatu õhkkond ei takistanud mul ka näiteks Mart Kangro-le vahepeal ütelda, et kuule mart, et ma ei saa mitte midagi aru, mida sa räägid, mille peale siis kangru vaatas sõbralikult veidi kaastundlikult otsa ja ütles, et no kuula siis meelis hoolega, et see oli kuidagi väga südamlik ja, ja sundimatu. Ja samas seesama õpetamise naeruväärsus ise oli Eero Epleri sellise algus loengu, kus ta rääkis jällegi muidugi Konrad Mäe näitel kaasaegsest kunstist. Et selles oli nii ägedat sõbralikku huumorit iseenda üle, et see oli midagi, mida ma näiteks igatsesin ETV. Ja no 99 koostöös valminud kunstikoolide puhul, kus kus sellel rahvavalguses, mida seal tehti, see oli et seda tehti veidi, liigub pulki alt, et see ei olnud nii-öelda loomulik. Ja mulle meeldis ka see, et kuidas need argised, õpetussõnad, mis on väga triviaalselt ja varieerisid erinevatest olukordadest sellel alal, kas lapse magamapanekust, kuni siis tõsisemad tegemisteni välja. Mulle meeldis, kuidas nad hakkaksid resoneerima, kas või eile ma panin last magama ja siis mul tuli meelde see stseen, kus Eero Epner kirjeldas, kuidas magava lapse juurest voodist ära minna. Niimoodi, et laps ei ärkaks ja tema oli väga pedagoogiliselt jaganud kogu selle tegevuse erinevatesse faasides, noh sisuliselt siis enne seda, kui ma lapse juurest kui lapse juurest ära tulin, siis meenutasingi, et mida see Hepner nüüd täpselt seal ütles, kuidas täpselt ja millistes faasides pidi seal poodidesse ära minema. Ja siis, kui ma seda tegin seal, siis ma sain samal hetkel kuidagi teadlikuks sellest voodist minema hiilimise tegevuse endana sellisest naljakast teatraalsusest, et näed, et ma teengi mingit plaani selliseks olukorraks ja see olukord ise kumaselt kiki varvukile ära lähen. Mõju käitun tegelikult nagu see oleks elu ja surma küsimus. Kui keegi laval sedasi nii-öelda sellise tõsidusega midagi teeks, siis Richard, kolmas vähemalt sellisel mastaapi rolliga peaks arvestama, et just selliste jaburate ja lihtsalt huvitavate detailide avastamine tänu ühele teatri lavastusele igapäevaelust, et see on, et see on väga suur asi, kui kunst suudab ka sellist asja tavaellu kaasa anda, sellepärast et sellistes detailides või taipamistes on teinekord peitubki võib-olla kogu lohutus, mida sa vajad mingisuguse eksistentsiaalse ängistuse hetkel. Et see põksub mõjuski mulle kui selline katse panna panna üks lavastus argielu sagedusel kuidagi võnkuma ja pandade võnkuma, samas niimoodi, et ta oleks ikkagi tajutud kuidagi kunstiteosena ja see minu arust õnnestus suurepäraselt. Just nimelt, et võib-olla selle lavastuse selline algus, hoiak ja Eero Epner, Konrad Mäe loeng ja, ja teiste meeste loengut, et võib-olla ta nagu häälestas mingi teatavale arrogantse üleolekule, aga tõepoolest minu jaoks oli seal just nimelt see publikuga soli tariseerumise momente. Mulle nagu öeldi selgelt, et. Et meie ise ujume ka selles vees, mitte et me peaksime seda loodusjõuga tingimata kogu aeg võrdlema, aga kui loodusjõus öeldi meile, et vaadake, seal on vesi ja me räägime, mis see vesi on siis Ulfsak, Kangro ja Epner ütlesid, et me ujume kõik koos selles vees. Ja ma mul tuli meelde üks Näri artikkel kahe aasta tagune, kus ta kirjutas sellest, et avangard tänapäeval see on ka teema, millest me oleme siin varem rääkinud klejaga et avangard tänapäeval enam ei lõhu, vaid on pigem selline loov ja jaatav ja ja võib-olla workshop esimene tunnistus Nendele sõnadele, mida ta tegelikult võis tollal seda kirjutades mõelda selle all, et workshop olnud minu arust väga hea näide sellisest loost ja ja elujaatavast avangardist pigem et päris lõpuni pole seal samuti obsensustest hoidutud, aga isegi üsna pinnapealne anaalseksiõpetus ei suutnud kogu seda positiivselt sättungid ja ehitavat programmi kuidagi minu jaoks lörtsida. Ja üks asi, mida nad ise on on oma turundustekstides või intervjuudes rõhutanud, on õpetamine metafoor. Nad väga palju on seda pedagoogikat seal mängu toonud õpetamisolukorra ja etenduse olukorra võrdlusi oma intervjuudes. Et kui nüüd seda pedagoogikateemat vaadata ja võrrelda näiteks Kinoteatriõpetaja Tammiku rehabiliteerimisega, mis nii oma selliselt vormiliselt sättungilt seal oli ikkagi õpetaja Priit Kruus rääkis ikkagi seal võimupositsioonilt poodiumilt rahvale, kes istus saalis, kuidas asjad on. Et siis workshop kandis selle kuidagi paremini välja ja kaasaegsemalt kogu selle pedagoogikateema, et selle õpetaja, Tammiku rehabiliteerimise, selle lavastuse programm ise oli ka nii ajast ja arust konservatiivne, kasutati sellist moodsat slängi, aga, aga põhimõtteliselt oli see asi sisuliselt ikkagi suhta koltunud, et ka selles osas on see workshop igati kaasaegne ja õnnestunud jõustav pigem kui selline dotseeriv. Ja siis üks selline soovitus oleks huvi pärast, kui kellelgi on aega, vaadake Kanuti Gildi saali kodulehel, mina nüüd selle lavastusega seoses vaatasin, on seal need erinevad intervjuud teatritegijad, kus siis Priit raud on olnud, kaamera lihtsalt püsti ja siis inimesed istuvad, seisavad seina ääres ja ja vastavad sedasi küsimustele, et need on hästi naljakad videod, et nii tehniliselt teostuselt kui ka siis küsimuste laadilt meenutavad terroristide hukkamis videosid Youtube'is. Ja kindlasti, aga mis puudutab seda avangardi märksõna, tahaksin veel lisada, et kas või seesama workshop, aga me oleme siin rääkinud ka eelnevates saadetes, kasvõi see Von Krahli ais või või minu pärast kas või Renate Gerdi-le pühendatud saade. Et kus me nagu aru lesime sellistel teemadel ja nüüd täna siis seoses Workshop iga, et kas kas teatrikeel, mis noh, võib-olla siis jah, ei ole nagu selline meie peavooluteatrikeel. Et kas ta on tingimata avangard ja kas ta juhul, kui ta on avangard, kas ta siis on nagu väsinud avangard või, või mitte. Et ka see workshop ise, ma ei näe seal tegelikult üldse sellist vormi, keelelist kindaheidet või võib-olla see Eesti teatrimaastiku ma ei tea, kas probleem või siis pigem lihtsalt eripära, on see, et et meil, see avangard ei ole ennast kunagi nagu väga üritanud kehtestada, et seesama fon kraal oma oma teatrikeelega nad on teinud üht ja teist võtnud järgmiseks uue asja, aga ei ole nagu raevukalt nõutud seda, et noh, ütleme needsamad nähtused, mis võib-olla mõnes teises teatrikultuuris on, on juba ammu sellised entsüklopeedia näited. Me käsitleme neid avangardina lihtsalt sellepärast, et nad ei ole kas viitsinud või tahtnud ennast lihtsalt kehtestada, et et see workshopis avangardsus on tegelikult seesama vana hea 90.-te aastate teatrikeel, mida kolm keskealist meest, et meile näitavad, et seal nagu sellist vormi pretensiooni nagu tegelikult ei olnudki, et seda võib võtta ka täiesti sellise sellise konservatiivse kohtumise õhtuna. Aga jah, ja rääkisime siis Sergei batoopovi lavastuses Richard kolmas Vene teatris ja Mart Kangro, Eero Epner ja Juhan Ulfsaki lavastusest workshop Kanuti Gildi saalis. Teatrivahid olid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Heli, vaht oli maris Tombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.