Ja Tartu stuudios on meil Eesti rahvaluule arhiivi teadur Liina saarlo ning olge nii kena, kelle olete te täna meile kuulamiseks välja valinud? Täna kuulame regilaulu imema, mille esitusel Friedebert 1975. aastal Laiuse kihelkonnas reastvere külas. Ja niisugune nagu. See viis ei olnud jorutamise viis. Niisugune koos need kuused kollendavad haavad, sirged hiina, aga ka see valged valuvad lehenejale käin iialgi ei me käibega tee taadi poolistamada maksakarvaliste Teedaadi poolistamada maksa. Kui me nüüd sinnamaale, kus ei kuule kee Altkooke jalt agana keelt mööda lapse nuttu Laiuse kihelkond kunagi sealt Põhja-Tartumaal praegusel Jõgevamaal, mis võib tunda uhkust oma huvitava ajaloo üle. Laiusel on ka väga pikk ja edukas, kas regilaulude kogumislugu? Sealt tuli palju vastuseid Jakob Hurda rahvaluule kogumise üleskutsele paar palvid eesti järksamaile poegadele tütardele millest muuseas möödus märtsi alguses juba 130 aastat. Nii ongi Eesti rahvaluule arhiivis käsikirjakogudes laiuselt üle 700 väga ilusa ja klassikalise regilaulu kogutud osaliselt just selle rikkaliku kogutud toi korraldatud Laiuse kihelkonda kogumiskäiku 20. sajandi keskel mil muutus kättesaadavaks laulude heli salvestamine. Ja sellepärast ei olegi meil praktiliselt üldse jäädvust Laiuse regilaule. Seda hinnatavam on just see 1975. aastal Kristi salve tehtud helisalvestis. Selle laulu nimi on imema seda lauset noored tüdrukud, kui nad teed käisid. Me ei kujuta ette, kui palju võttis aega üldse jalgsi käimine näiteks heinamaalt koju minna. Mõnes seltsis oli seda loomulikult toredam teha. Ja aeg läks lauldes kiiremini. Ja samamoodi me ei tohi unustada, miks selliseid laule üldse lauldi. Eks ikka sellepärast, et anda märku oma väärtustest nii teistele tüdrukutele kui, mis veel kõige tähtsam poistele võimalikele kosilastele. Laul ise sisaldab imeilusaid kujundeid, mida folkloristid ja kirjandusteadlased on aastakümneid imestanud. Näiteks tipuline tee ja maksakarvaline maa. Lisaks heale kokku kõlamisele on selle taga ka reaalsus. Milline siis ikkagi on see metsatee suvisel päeval, kui päike paistab, millised on need varjude ja värvidemängud. Kõike seda oskasid tüdrukud regilaulu keeles väljendada. Elfriede räpp laulis seda laulu 72 aastaselt ja ta oli seda kuulnud oma ämma Anna räpi käest. Kuigi see laul on üsna lühike uuema polkaviisiga. Ja ta ise ütles ka, et sellel ei olegi üldse mingit viis ja see on rohkem jorutus. Siiski kajab tema laulmises vastuv kunagiste küla tüdrukute elurõõm. Aitäh nende valikute eest. Liinasarla.