Ja nüüd läheme saates vana loo osa juurde. Nimelt palusin stuudiosse pärimuskultuuri asjatundja õpetaja Ene Lukka, jäigi Gianni ja palusin ka ühtlasi jänes olled, sa võtaksid kaasa ühe muusikapala mõne vanema sellise ja kommenteeriksid rääkisid, mis lugu see selline on ja tutvustaksid seda meile? Minu suur armastus on ikka regilaul. Ja mul on väga hea meel, kui noored inimesed, neiud ja noormehed, mehed ja naised seda laulavad. Ja eriti hea meel on, kui see ka äratuntavalt regilauluks jääb. Ja sedapuhku valisin ühe väga-väga vana laulu mida folkloristid nimetavad tütar vette. Karm pealkiri ja karm sisu ka. Aga võiks öelda, et õnnelik lõpp. Igal juhul on teada, et paljudes lauludes on viiteid väga vanadele iidsetele, kommetele mis on ammugi kadunud ja ei usukski, et sellised Eestimaal kunagi on olnud nagu veritasu ja tütarde müümine ja, ja tõmbamine aga sealhulgas ka tütar, hukkamine. Ja see laul on pärit juba väga vanast minevikust isegi või minna välja sugukondliku korra ja varase veodealismi perioodi igal juhul aega enne saksa ja skandinaavia vallutusi ehk enne kolmeteistkümnendat sajandit. Ja kui nüüd mõelda, et viimased üleskirjutused, mis mul kiiresti õnnestus kätte saada pärinevad 20. sajandi algusest siis võib esitada ainult küsimuse, et kuidas ja miks just see laul tänasesse päeva jõudis. Ja et küsimus on, et mida siis see tähendab see tütar vette, kui te laulu kuulate? See on Kodavere kihelkonnast pärit lugu, mille on omale lähedaks, lähedaseks laulnud ja mänginud, selline suurepärane ansambel nagu kre. Ja ju see on ka neile oluline laule, ka nad muidu seda poleks valinud. Tütarlaste hukkamine on ühel ajal olnud ka päriselt toimunud nähtus. Aga lauludes võib-olla võiks mõelda selle peale, et see on nagu tänu emale, kes hakkas vastu tollele kombele, ehk siis, kui oodati poega, siis kõik pandi valmis, mis, mida kombed usunud, tõekspidamised nõudsid. Aga kui tütar, siis öeldi, et view esile Viivete aga ema, kes on juba oma tütre ilmale toonud, talle rinda andnud? Ta lööb nii-öelda poeetiliselt kirjeldades jalaga vastu maad ja ütleb, et pigem mingu see maa siin pooleks, kui et ma oma vere vette viskan või Armo annan ära. Aga see laul siis on üles kirjutatud tänu kaadri kriidile ja Krõõt raskile 1887. aastal Kodavere kihelkonnast. Nendest põhjustest me ei hakka rääkima miksist tütarde hukkamist nõuti, aga ema põhjendab oma tütre ellujäämist sellega, et kuigi tütar ei künna, siis tahestab. Kuigi ta ei niida, siis ta võtab loogu. Tal lehmad lüpsab ja karja saadab ja hobuse joodab hommikul. Nii on siis juttu selles Kodavere kihelkonna laulus kuulamisega.