Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ning tänases saates räägime Me palverännakutest ja sellega seotud vaimsest ning kultuurilisest pärandist. 20. kuni 20.-st kuni 25. juulini toimub palverännak 100 korda 100 palvet Eesti eest, mis algab Pärnusse, läheb Pilistverre. Selle rännaku valguses teemegi juttu ka palverännakute ajaloost, põhilistest, teedest, mis on alanud maarjamaa pinnalt. Ning saates on meil külas Lagle Parek, kelle eestvedamisel rajati palverännak kodee Pirita kloostrist Vastseliina piiskopi linnuseni. Ning teine külaline on Jane Vain, kes on Jaakobi tee sõprade seltsi juhatuse liige, palverändur ning ka üks selle nüüd peatselt toimuva palverännaku siis korraldajatest ja tunni lõpus räägib folklorist Risto Järv meile ühest vanasõnast, mis on seotud ilmaga täpsemalt seitsme vennapäevaga, mille järgi siis ennustajad, et millised on järgnevad seitse nädalat. Kas vanasõna on ka paika pidanud ja milliseid variante sellest on esinenud, sellest kuuleme õige pea tänases saates niisugused teemad minu nimi, Kristo räim, head kuulamist. Euroopa kultuuripärandiaasta. Play vaata, ma arvan, no ma ei vaenud tempi. Meil mõru värk juure. 20.-st kuni 25. juulini toimub Eestis väike palverännak 100 korda 100 palvet Eesti eest ja läheb see Pärnust Pilistverre. Praegu on see aeg, kus palverännakud on taas ka Eestis tõusnud. Huviorbiiti inimesed kogu aeg lähevad, tõsi, väga palju minnakse küll Hispaania suunas Itaalia suunas vähem, võib-olla Eesti teedel. Aga tänased saatekülalised. Mul on hea meel tutvustada Lagle Parek, kelle eestvedamisel rajati palverännuEestis Pirita kloostrist Vastseliina piiskopilinnuse, tere. Tere ja Jane Vain, kes on Jakobis sõprade seltsi juhatuse liige, palverändur ja selle Pea toimuva palverännakuks. Koordinaatorid tere, tere. Öelge, mis seis on praegu nende palverändurite ja rännakutega laiemalt on see maailmas jätkuvalt, populaarsus on nagu tõusuteed või või kus ta on? Populaarsus on jätkuvalt tõusuteel, et maailmas on ikka veel käimata palverännuteid, neid tehakse juurde. Inimesed Eestist lähevad igale poole välja. Aga teisest küljest hakatakse märkama ka seda, et ka Eestis saab rännata. No üks võimalus on kohe 20., kui palju on Juba registreeritud tänase hetke seisuga hommiku seisuga on kirjas 50 inimest. Seda on päris palju. Eesti kohta, seda on tõesti päris palju. Kes need rändurid on teatega juba on need vanad palverändurid, kes on kõik juba Euroopa teed läbi tallanud ja siis nüüd on. Võtnud kätte ei ütleme, et umbes pooled nendest on inimesed, kellega me oleme ka varasematel aastatel koos rännanud ja kellest me teame, et nad on käinud korra või isegi rohkem kordi kas siis Hispaanias või Itaalias kõndimas. Paar inimest on läbi teinud ka Vastseliina rännaku tee. Aga ütleme siis, umbes pooled on, on inimesed, kellega me veel kohtume. Lagle Parek. Kompostellast. Käiakse teatakse, Vastseliina tee on alles küllaltki uus. Mis järgust on ja kui palju seal on inimesi käinud? Vot kõige tahan juhtida tähelepanu, et meie ei registreeris. Ja see on noh, ta on rajamisel see teekond, sest see on Piritalt Vastseliina päris pikk tee. Kuna see ei ole riigi poolt finantseeritud meile mõnede väikeste projektidega. Me oleme saanud raha, aga me teeme seda ju kõik vabatahtlikult ja seega noh, see rajamine on ka suur, suur nauding. Ja eelkõige nauding, sellepärast et sa nii palju harid ennast sa nii palju rohkem sa oled Eesti kohta teada ja. Noh, me ei saa öelda niiviisi, et palju seal käib media, palju seal käib, mõnedest me teame, me oleme nüüd isegi nii kaugele jõudnud, et meil on see vihik olemas registreerimise viik, aga teil on pass ka, maarjamaa pass on ka, kõik on olemas, aga kuna meil ei ole ju seal, see tee on 400 500 kilomeetri ringis, eks ole. Nii seal ei ole meil niisuguseid punkte, mis on päev läbi lahtlikust, kus sa võid ennast registreerida või selle passi välja võtta, eks ole. Meil on see ikka noh, see ei ole primaarne, primaarne on tegelikult see inimese käi, käimine ja mõtlemine ja enda harimine. Kõik see lihtsalt, et teistmoodi, sest meil ei ole võimalust niisugust pidada niukseid, punkte, kus, kus nad saavad seda neid allkirju anda ja punkt ja basse saadab kindlalt saab, passib Pirita kloostri varemete kassast või seal lahti kella 10-st kella kuueni õhtul. Aga rohkem meil niukseid kohti olla. Aga need ju pärandist ja ajaloost ja taga siis Santiago'l teadet Jaakobuse vanema venna hauale tehakse neid. Rooma on oluline, sest seal on Peetrus ja Paulus. Miks on Vastseliina oluline, mis seal? Ei, no tähendab tehasest rõhu valesti Vastseliina peale, sest Pirita on täpselt sama tähtsus, võitluge teistpidi käia, eks ole, see, need on kaks pump, sellepärast valitsime need punktid siis selle sellega tegeleb Pirita kloostri sõbrad, rajavad seda ja, ja noh, piiritaja tuleb sealt, eks ole, aga siis see teine punkt, et siis pidi, noh, me otsisime, otsisime päris kaua, ausalt öeldes käisime kloonas ka vaatamas ja no vahepeal oli idee Vastseliina kloona teha, siis tõmbasime selle kriipsu peale ja jäime siis pidama, sellepärast Pirita-Vastseliina et need on mõlemad keskajas olnud nii tähtsad kohad, kus sai osta indulgentsi. No vähemalt midagi seob neid kohti ja, ja mõlemad on pühad kohad vastuvaidlematult. Sellepärast need kaks kohta valitud. Vastseliina ei ole tähtsam kui piirid. Ma isegi arvan teist. Millegipärast hakatakse siitpoolt alati minema ele hakatakse minema ükskõik kust, sest koduleht on olemas, sa võid kodulehe järgi valida, kus sa ja väga palju on nii, meil on niisugune seltskond olnud vist aasta või kaks tagasi käis iga kuu ühe nädalavahetusel, aga muidugi lõpuks neil läks väga raskeks, siis sinna punkti jõudmine võttis liiga palju aega. Eks ole, kui sa sõidad reedel. Et ikkagi sinna Lõuna-Eestisse sisse, võtab kõvasti aega ära, nii et noh, on igasuguseid ja on olemas ka neid, kes käivad 10 päeva kaupa ja kõigil on vaba valik, kuidas nad seda käive. Sest see on tema sisemine tunne. Mis on vahematkal palverännakul? Mõlemal puhul on seljakott seljas, mõlemal puhul oled sa justkui võõras teel või vähemalt sa ei ela seal, kus sa teel oled. Ja kuidas teie seda mõtestate, et mis vahe seal on, et kas lihtsalt üks sõna on, kõlab nagu moodsalt öeldes seksikamat, kui teine või. See on väga hea küsimus. Igale siis nagu pole nii põnev, aga kui ütled ikka, et lähed palverännakule, siis nagu et tekib salapära ja kõik selline. Aga see on kõik sisemine küsimus, kui te mõtlete selle peale, et palverännak Compostelasse, eks ole. Usklikud inimesed lähevad ja palvetavad kogu aeg. Ta ei pea selleks minema kuhugile spetsiaalselt ei, ta läheb Compostelasse, aga ta läheb ja palvetab. Ma tahan näha, palju neid eestlasi on, kes on selle maani kuskile läinud, on teine variant, et hommikul igast variante on, nii et inimene on väga vaba ja sõnavalikul ma kahtlustan kaol küllaltki vabasid. Kindlasti palverännak on praegu matkasõnavaras välja trügimes. Mingil määral. See võib mingitel tingimustel vist täiesti niimoodi olla, aga, aga ma mõtlen, et seal on nagu võib-olla see väike vahe. Sellele matkafännid võivad sellele muidugi vastu vaielda, et just, et kui ma otsustan minna nii-öelda palverännakule või palverännuteele käima palverännuteed või siis matkama palverännuteel, siis ma alateadlikult asetan ennast sellisesse argipäevast välisesse ruumi nagu sellisesse natuke sakraalsesse ruumi, sest palverännutee reeglina viib mingisse pühasse paika reeglina vaid alati viib mingisse pühasse paika. Ja ükskõik siis, kas ma Lähen siis palvetades olles sügavalt usklik inimene ennast otsides või, või midagi muud otsides mingeid vastuseid oma küsimustele. Et siis ma ikkagi nagu natuke tõstan jah, ennast sellest argiruumist välja ja nagu vaimselt valmistan ennast ette mingisuguseks kohtumiseks. Et kui ma lähen matkama, siis ma kõnnin mööda ilusaid paiku, vaatan ringi, vaatan ka mälestusmärke või, või niimoodi, aga matkamisel ei pruugi olla, seda kindlat sihti võib, aga ei pruugi. Noh, see on selline vaieldav koht ja ilmselt jääb ka nagu selliseks arutelu paigaks. Aga jah. Hakkan palverännakule minnes, kui oluline on ennem ennast kurssi viia kohaliku kultuuri kombestikuga või ongi just see, et ma lähengi ja lihtsalt lähen, et nagu natuke nagu, nagu lumehelbeke välja seal tee peal, et ma ei tea suurt midagi, aga lihtsalt usaldan ennast. Kui rääkida kompostimineku inimestega mida nad teavad sellest, kuhu nad lähevad. Aga mis te arvate, kui palju nad teavad, kuidas selle erinevalt väga erinud, ega see on kõiki inimesi, sisemine küsimus, kas ta läheb lihtsalt sellepärast, et on moes käia Compostelasse oli üks variant, praegu ju käivad ju väga-väga noh, niisugused väga usust kauged inimesed, kombost elad läbi. Noh, lihtsalt moes ütleme niiviisi praegu ikkagi, tegelikult on ta ikka väga moeküsimus ja need, kes, Noh, otsivad väga palju, käiakse ka lihtsalt oma mingite probleemide lahendamiseks sisemiste probleemide lahendamiseks. Sa käid, käimine on hea võõras kohas veel, eriti niiviisi see on, saabki välja oma ruumi latsioloogile seda väga vaja, aeg-ajalt läheb jälle. Need asjad on nii juhuslikud ja, ja inimesed on ju ei saa väita, et inimesed kõik väga põhjalikud oleksid. See on selles mõttes erinev, et jah, et mõni valmistab täpselt niimoodi ennast ette, et loeb kõik läbi. Tal on olemas nimestikud, mis tal kotis peavad olema, võib-olla isegi täpset sordid või margid, mis, mis, mis, mis varustus peab olema ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja teine siis võtab kätte, lihtsalt läheb. Aga tänapäeva maailmas on kõige suurem probleem inimese jaoks tegelikult see võta ja minna lihtsalt niisama ennast ette valmistamata. Et kui ma ise oma rännakul käisin, siis ma ka alguses planeerisin ja vaatasin kaarti ja ja mõtlesin välja kõik, kuidas ma kuhugi jõuan. Tulemus oli see, et kuskil nädala aja pärast olime ära kaotanud oma hispaania-eesti sõnastiku. Mul oli suhteliselt ükskõik, kuhu ma järgmiseks õhtuks jõuan. Sest see tegelikult see protsess haarab sind niivõrd endasse. Ja kui sa julged lahti lasta, siis, siis sellele on nagu see võlu, see tegeliku elu, mis sündima hakkab, et see meie igapäevaelus on seda planeerimist ja kellaaegu ja korraldamist nagu niivõrd palju. Et ma mõtlen, et see võib-olla on üks osa sellest, miks inimesed nii-öelda lähevad konkreetselt palverännakule, et seal on see võimalus õppida jälle lahti, laskma, õppida elama ilma kellata, ilma planeerimata. Okei, kui lennuk läheb kindlal kuupäeval ära, et noh, siis peab planeerima, aga just seda nagu protsessis olemist uuesti protsessis olemist, enda tundmaõppimist, füüsiliselt vaimselt. Sedasama võiks ju pakkuda ka matk iseenesest. Eks see ongi vist küsimuse hea sõna võib-olla ka sõnastamises. Need sõnad ei ole nii olulised üldse antud asjas. Palverändkuidagi ma ei tea, kõlab, Tõsisemad matkamine, lained, võtan koti selga, lähen käin kuskil natuke tallal, lood. Pärandit rohkem taga ja et miks inimesed läksid matkamistest esimestest matka äärde, sest me väga palju ei ole kuulnud. Küll aga oleme, me teame, on rändurid olnud kas palverändurid või lihtsalt rändurid mõnel pool ka hulkuritaks neid peetud, et see on. Palverännakutel on käidud sajandeid ja sajandeid, eks ole, võtame Compostelasse käiakse 800 aastat juba, noh, sellel on oma traditsioon, mis kannab lihtsalt õhus juba seda nime ju hoopis teine. Aga. Aga selline asi võimalik Eestis kunagi oleks üldse mõeldav. Aga et kuidas me võiksime paigutada selle palverännakute kaardile, mis katab kogu Euroopat? Muidugi, see on praegu juba võimalik tegelikult. Meil on ju ka Eestis pühasid kohti, mis vajavad avastamist ja taasavastama eelkõige taasavastamist. Pirita-Vastseliina on praegu nii-öelda esimene pääsuke. Aga Läänemaal on olemas üks väikene väikene rajakenemisi Ridala kiriku juurest mere äärde. Aga see on rohkem? Jah, ma ei tea, kui palju seal käiakse. Ja mismoodi. Eesti võlu on see just see, mida Lagle enne välja tõi, et, et ei ole kohti, kus ennast registreerida päeva jooksul ei ole kohti, kus nii-öelda peatuda. Me oleme väga metsik maa tegelikult, et selle infrastruktuuri mõistes. Et ühel meie kokkutulekul mõni aasta tagasi üks meie sõber ütles, et Eestis on palverändhoopis tõsisem ja tõelisem selle pärast just et. Et, et siin ei ole seda infrastruktuuri, et sa peadki väga paljude rohkemate asjadega nagu arvestama, laega seikleb mööda läheb seiklejaid just nii-öelda tavalist eesti võsa. Teeb ühe koha pühaks. Ma tulen ikka jälle sellesama juurde tagasi, et et meil on palju juttu olnud iides, mis on pühapaigad, ohvrikivid ja nii edasi, aga vot kristlikus kontekstis, et mis on need kohad või kuidas need kohad on pühaks saanud ja mis on nagu nende juures. No kõik kirikud peaksid olema küllaltki pühad. Nende puhul arvatakse, et nad ehitatigi pühadesse paikadesse päris ei ole, ei ole see asi ikkagi kõik. Ma ei tea, kas just kõik kirikud on pühad või sest mõelge, kui palju kirikuid meil on, kui eri uskude kirikud, kõik on. Aga. Kas siis on ikkagi inimese mõtte selle teinud, tehaksegi elasematu. Tihti on ka see, et selles kohas on sündinud mingi ime mingisugune sündmus, mingi hästi erilaadne sündmus. Kas mingi tervenemine, kas mingi, ütleme nägemus? Näiteks Vastseliina puhul, mis seal oli, tuletage meelde. Vastseliinas Lagle parandab mind, kui ma eksin, aga Vastseliina piiskopilinnuse juures oli kunagi üks kabel kus oli olnud valge rist mis olla ilmunud kuidagi tornis tornis, olla ilmunud kuidagi salapärasel kujul. Ja sellel, et tulenevalt siis olla hakanud seal imesid sündima, ka tervenemisi sündima ja see sai siis keskajal hästi, ütleme, kõrgkeskajal täiesti oluliseks palverännu paigaks, kuhu siis üle Euroopa tüldi. Lagle ütles, et see oli ka koht, kus inimesed said siis indulgentsi ehk siis patukustutuskirja Santiago de Compostelasse lugu on see, et sinna olla maetud ühele põllule 811 tähendab enne seda, õigemini muidugi peale Jeesuse Kristuse surma Jaakobus vanem ja tema säilmed, eriti 810 811 meie aja järgi. Ja siis hakkasid sündima erinevad imed, nähti erinevaid tunnustähti, erinevat muusikat, kuuldi ilusat muusikat, siis kerkis sinna väike kabel, millest kasvasid välja hiljem suur katedraal. Ja see kõige tähtsam kabel nüüd jääbki restaureerima praegu sellepärast, et noh, nii keeruline, keeruline, keeruline on ja just viimas selles muinsuskaitse aastaraamatus on sellest väga hästi ei suhtunud. Nii et te mõtlete neid Vastseliina kabelit. Jah, jah. Räägime vastselt vahepeal nagu ei, see oli just see, et selle ümber tekkis kohutavalt suured vaidlused. Ja siis praegu pandi seisma. Aga öelge, tulles nüüd 20.-le algava palverännaku juurde Pärnu ja pilister, mis teeb selle nüüd koha eriliseks ja miks need paigad? Palverännaku pealkiri on EV 100 100 kilomeetrit 100 palvet Eesti eest. See idee tuli aastal 2017 kuskil märts-aprill siis kui hakati rohkem rääkima Eesti vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamisest ja sellest, et on võimalik teha kingitusi. Ja tuli siis meie palverändurite, sellest ka mõte, et aga miks siis mitte, teeme ka Eesti vabariigile ühe kingituse, mis kingitud ikka siis palverändurid teevad palverännaku. Aga see peaks olema siis 100 kilomeetrit pikk. Nii, nii, selle peale ma ei tulnudki. Ja siis hakkasime siis vaatama, et kus me saaksime siis Eestis niimoodi rännata, et oleks niisuguseid kultuuriliselt ja ajalooliselt olulised kohad. Ja oleks vahemaa 100 kilomeetrit. Noh, et lähme Tallinnast välja, Tallinnast väljaminek on juba omaette juba Wirennelomeetrite. Hea polegi midagi, jah. Ja siis hakkasin vaatama, okei. Pärnu, onju Eesti vabariigi sünnilinn, kus loeti esimest korda meie manifesti. Vaatame, kuhu me saame sealt minna. Ja siis me jõudsime vilis kereni. Pilistverre on umbes täpselt 100 108 kilomeetrit, sõltub sellest, kuidas kõndida. Pilistersongilistele kirik. Pilistveres on kivikangur muregangul. Pilistveres on koht, kus loodi Eesti esimene siis nii-öelda partei nõukogude ajal Firvi Nõukogude Liidu terve nõukogude liidus. Just esimene parte, esimene partei, ERSP, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei 20. augustil 1988. Ja siis oli meil see lugu ju olemas. Sünnihällist taassünnihälli, sinna vahele jäävad pulli asula mis on üks vanimaid asulakohti Eestis, jääb Tori sõjameeste kirik, jääb Kurgja talumuuseum. Jakobsoni elutöö. Jäävad veel sellised pisikesed, väiksemad kohad ka sealt, kust me siis läbi kõnnime. Mis on looduslikult väga ilusad, kultuurilised, põnevad. Jaa, Meossaare kabel jääb taga metsa skaudikeskus, skautluse, mis on olnud Eestis väga tugeval järjel, mänginud hästi olulist rolli Eesti ajaloos. Jäävad mõned olulised riigitegelaste mälestusmärgid ja sünnikohad. Aga ma praegu esimest, kui, kui sa hakkasid rääkima, siis ma järsku sain aru, eks ole, et et noh, et mis nüüd üks punkti Pärnu on ikka üks pilisteri on teine ja see on jube tähtis tegelev. Ja mille peale me ise siis tulime, mõnda aega hiljem oli see, et selles Pilistveres siis ristub nii-öelda tee, jõuame Pirita-Vastseliina tee peale välja. Et kes tahab, võib edasi minna, kes tahab edasi minna, kas Piritale? Kui Tallinnasse kauba vale ideerite Siin lühikese pausi, kuulame vahepeal vihmaloitsu. Ja siis siis on selline asi, et meil natuke muusikaga nede lood segamini ma vaatasin, ühesõnaga, tuleb lugu, meie nime ma praegu ei oska veel öelda, mis lugu see on. Ja seejärel jätkame juttu ning ootame head kuulajad ka, võib-olla teie küsimusi ja tähelepanekuid sellest, et millised on olnud teie palverännaku teed, millised on olnud mõtted ja räägime ka sellisest praktilisest poolest. Kui sa teele lähed, mis sinna kotti oleks mõistlik panna ja, ja kuidas ilma ja oludega hakkama saada või kui häda kätte tulevad, mis siis teha? Ja tänases saates räägime palverännakutest ja külas on Lagle Parek ning Jane Vain ja huvitaks selline asi, et kui ühte teed hakatakse tegema, siis kui palju jääb sinna peale selle tee peale lugusid ja uurimist, et tee võib ollagi käimine ja siis ta ongi nagu matk, aga kui sa tutvud nende paikade inimestega lugudega, mis seal kohas on, siis kui palju see aega võtab ja mis töö see selline on? Lagle Parek. Igavesti see on täiesti päevselge, et noh, meie ju selle plaaniga ta tegimegi, et see põhimõte, kui meie hakkasime palve randu tegema, siis parasjagu oli Eestist, äkki saadi aru, et meie keel ja kultuur on ohus? Eks ole, nõukogude ajal oli see ohtrealis, kõik said aru, et seal oht, et vene keele pealetung, aga nüüd vaadake, kui palju on sirbis ja väga häid artikleid selle kohta, et noh, me oleme nii omamoodi oma keelega ja oma kultuuriga tehtud surve all, mis ei ole kige surve või siis ei ole see, mis on okupatsioon. Aga midagi võta, võetakse vastu palju rõõmsamalt, olles isegi õnnelikud, et saavad seda ta peale ja siis siis selle sellele vastuseisuks. Me alustasime oma palverännutegemist, et uurida, et näidata, kuidas me saime kultuurrahvaks suhteliselt lühikese ajaga ja suhteliselt kõrgel tasemel, kui me ütleme niiviisi, et kui ma ikka kuulsin, et Eesti on praegu kolme esimese riigi hulgas, kes saavad hakkama plastiku probleemidega nutiate, mida sa veel võid tahta ja see kõik tuleb ju sellest üldisest teadlikkusest ja seda näidata, kuidas taludesse tuli, kuidas Eesti talupoeg andis haridust oma lapse üle väga rasketes oludes. Noh, seda kõike on vaja näidata, et mõista ja armastad seda maad, Meiaksimise põhiline oli palverännak palverännakuks, kiriku roll antud asjades on pööraselt suur, läbi ajaloo olnud ja sellega no ta sobib, see sõna palverännak siin, aga põhiline oli meil just see järsku sa tajud seda ohtu. Millised olid võib-olla meeldejäävamad lood, mis välja tulid, kui te hakkasite iga nuka tagant, tuleb lihtsalt uskumatult niukseid erakordselt huvitavaid. Ma ei oskagi praegu kohe niiviisi välja mõelda, sest jah, ei way hau välja. Tunne rest rääkisite, mõisnikud, kes koolitusest ja noormeeste nägeta nutikas. Panin jah, andis kõrgema hariduse poisse kõrgema hariduse 1918. aastal lõpetas, eks ole. Ja asus nüüd välja ehitama neid vesiveskid ja vesiveski oli omal ajal, et noh, kui sa oled ihnus ja ainult enda peale mõtled, siis sa näed asju ühtemoodi, aga sel poisil oli just see, et tema õhtul vesiveskist tulenev elekter läks küla valgustamiseks. Nonoh kõik need asjad peab ju näitama, kuidas, me ei tea ju sellest mitte midagi. Sellel teel käid siis sa kuuled neid absoluutselt. No kõigepealt sa pead ette valmistama sulle. Noh, alguses ei oskagi, praegu me juba teame, et esimene asi on kohtuda külaseltsidega siis sa saad kätte tohutult kirjandust, mida sa muidu ei leia, sest meie eesti rahvas on alati olnud Tuuli, ma, ma ei oska muud midagi öelda, sest kui palju on alati kirjandust välja lastud ja kogu okupatsiooni? Me elasime ju selle kirjanduse najal, mis 20 aastaga tehti. Eks ole, 50 aastat okupatsiooni ja praegu ka need igasugused koduloolood, mida välja antakse, ta on ju kohutav, palju sa muidu ei saa neid kätte. Aga kui sa sinna külla lähedaselt seltsiga, aed, asju, sulle sajab kõik ette, aga sa, sul on raskusi läbilugemisega, lihtsalt aega ei jätku. See on väga huvitav. Nüüd see matk, mis toimub 2025. seal on samamoodi on loengud, jutud või lihtsalt kõnnita, kuidas saab välja nägema. Palverännak palverännakust see saab välja nägema nõnda, et me kõnnime kuus päeva ja. Meil on lood. Meil on palved. Ja on ka sellist nagu mõtisklemis aega, et anda inimestele jõuda kohale nendesse paikadesse, kus me siis läbi läheme, sest väga palju on ka ju seda, et ütles, kohtupaik räägib ise enda eest. Aga meie siis anname oma panuse nii palju kui võimalik. Meil ei ole olnud nii palju aega nii palju aastaid ettevalmistuseks, et, et me oleks nii põhjalikult saanud kõik need pisikesed lood üles korjata. Aga nagu noh, Lagle ütleb, et see ongi põhjatu varasel. Meil on esmaspäeva õhtul taga metsas üks väga põnev loeng. Popmuusikast nii ta siis viib läbi. Toomas Erikson, Õigeusu diakon ja raadio, kahe diskor. Meil on veel selliseid toredaid kohtumisi kabala külas. Meil on üks väike kontsertette valmistatud et kabala külarahvas oli väga rõõmus ja vaimustatud selle üle, et, et me tuleme, tahame tulla. Ja siis jah, niimoodi. Seega on, et 60 inimest ikkagi teel, no ma ei tea, kabala küla, kas on nii palju suitsusid, et igaüks saaks endale kuhugile toa? Konkreetselt kavalad, kui me nüüd räägime, siis me oleme spordihoones, aga igal pool, kus me ööbime, Me oleme katusel, kassis külamajas. Kas siis kuskil keskuses, et selliste telkides telkides, ööbimist olemist ei ole. Et me oleme ka varem teinud. Et me oleme ka ju varem rännanud Eestis suurema seltsiga näiteks Saaremaale ja seesama kogemus, et koostöös külaseltsidega leiab alati mingi võimaluse külamaja, rahvamaja, spordihoone, mis iganes hoone saada, madratsi oma magamiskoti maha panna, see on olemas vesi, võib-olla ka kohvinurk ja söögi pealt kaasa võtta. Sellele palverännakule ei pea. Et selle eest, Me oleme hoolt kandnud, aga kui jah omapäi rändama minna, siis peab sellega väga arvestama, sest et see on üks võluga, et sa, kui sa astud suurelt teelt kõrvale siis sa näed, milline Eestis elu veel võib-olla, et sul ei olegi poodi 20 30 kilomeetri raadiuses. Seal ei olegi kuskilt puhast vett võtta ja võib-olla isegi see talu, mille väravasse sa jõuad, kas siis suvituskoht või, või on näha, et seal enam ammu elanikke ei ole. Et see Eesti elu hästi suur erinevus ja mitmetahulisus tuleb välja, kui sa kõnnid mööda Eestit ringi nendel väikestel teedel, mitte suurtel teedel. Siit tuleb ka see vahe, et miks võib-olla eelistatakse mugavuse mõttes minna kuhugile soojale maale sest seal on vesi võtta, toit võtta ja igas majas keegi elab. Ka võimalik ja noh, tundub ikka ju see, et kaugel on põnevam ja huvitavam ja kihvtim, aga aga see enda isiklik mõte, mis mul Santiagosse rännates tekkis, oli täpselt seesama. Et aga meie, Eesti on ju nii ilus, nii rikkalik. Mis siis, et jutumärkides pisike, aga me oleme oma loolt oma lugudele ajaloolt niivõrd suur. Miks me võiks rännata Eestis? Me peame oma lugusid rohkem rääkima ja me peame neid rohkem rääkima, me oleme neid rohkem üles korjama, rohkem talletama. Rohkem rääkima. Aga. Teistel pooltel poole peale tulles kui palju võib üks rändur kaasas kanda? Et need oleks tervislikel selles mõttes, et ma nüüd võin võtta endale nagu 20 kilo selja peal ja siis muudkui kõnnin, kõik toidud ja joogid, kaasase laudki aga võime Tunjueerin. Võimed on erinevad, võib küll 20 kilo võtta, seal on täitsa jah, kui jaksab. No on mingi selline üldlevinud mõte, et 10 protsenti kehakaalust peaks olema seljakott Hispaanias on see täiesti reaalne, täiesti võimalik? Ei, siis ei ole seni õnnestunud, et on ikka kahe või kolmekordseks kaalne läinud. Sest just seesama asi, et sa pead arvestama väga paljude asjadega, selle toiduga, selle veega tennistega, võib-olla sa pead ikkagi olema kuskil lageda taeva all, selles mõttes, et telki kasutama. Et jah, paljud asjad mängivad, rolli ei ole näinud? Ei ole olnud probleeme, selle lõhe on vedanud. See ei ole probleem, see on minu meelest tohutult võimas väljakutse. Tegelikult ei. Muidu aga praegu see, et poodisid pannakse kinni, noh, me praegu püüame panna omal palverännutee peale ka poed, aga see kõik nii kiiresti muutub, et kindel ei või iial olla täpselt nagu külamajad ja kõik. Noh, me oleme ikka niukses staadiumis, kus siin väga palju muutusi väga kiiresti võib juhtuda. Mõni teekond muutub väga pikaks, sest vahepeal ei olegi Ja võib juhtuda, aga ega see meile keegi me alatoitluse all ei kannatanud, seda märjal. Eks inimene küsib meil kodulehel. Selle peal, kas palverännakule minek minnakse ringi või lõigatakse ka vahel nagu matkal. Palverännakul lähed, kas lähed ikka otse või vaatad, et siit võib lõigata, kuidas õigemalt ihu rõõmus. Ja näha? See on väga hea küsimus, isegi filosoofiline, mõtle isegi filosoofiline see nüüd jah, nagu mõnes mõttes on see tõesti ka sama asja oma südametunnistuse asi. Mõnikord võib olla ka see, et kas mõeldakse jalgsi ringiminekuid, oijah otse minekut või seda, et ma natuke sõidan bussiga või rongiga. Mõnikord võib see sõltuda sellest, et mingid tervislik seisund on selline, et sa pead lihtsalt kasutama transporti. Aga noh, üldiselt see mõte on ikkagi see, et kui on ikka ringi sisenica ringi Siin ei ole midagi teha. Selge, aga kui teie teete neid palverännakuid, need on ju ühe korra palverännakud nii-öelda, eks ole, nii. Aga meie ju meie meil ajamisega ikka sajanditeks. Aga meie märgi maha ja kui inimene läheb natuke teistmoodi, noh ütleme sellest ei ole mitte midagi viga, sest ta näeb midagi teistmoodi või tajub teistmoodi, sest meie ei märgima. Kui minna Pirita-Vastseliina teed, siis ei ole oluline see, et kas sa pöörad selle puu või. Töötab ta kaarti näeb, eks ole ja kui tal kaart on nüüd tänapäeval on ju arvutis kõik näha ja niiviisi aga tihti tähendab, me oleme väga rahul, kui meil keegi läheb teistmoodi ja teatab, et kuulge, sealt on ka huvitav. Täiesti noh nii sest selle vastu mitte midagi ei ole ja igaüks läheb, noh teatud punktid on üles loetud, aga rajakesed võivad täiesti teistmoodi. No see on jälle see eesti võlu, et meil on see kõik nii-öelda veel avastamata ja sissekäimata ja meil on neid palju sajandeid ees. Et noh, tegelikult meie mõte selle 100 kilomeetri palverännakuga on ka see, et, et see jääb ka alles sa jääb meie veebilehel alles see hakkab ka kasvama ja arenema, et iga inimene, kes siis tahaks nagu käia seda sünnist taassünniteed, et tal on see võimalus, et see ei kao ära. Muidugi ei saa niimoodi tähistatud ka maastikul, aga ka elektrooniliselt ja kaardiga seda siis võimalik läbida. Sest me ei lähe Eestis, no võib-olla oi, see RMK omad on tähistatud, aga aga kui meie tahaksime mittetulundusühingud nii-öelda me ei ole üldse mitte midagi, eks ole, siis siis see tähistamise kooskõlastamine oleks keeruline, Kernu oi, oi. Ja eriti praegu, kui meil on üldiselt ju maa on tagastatud. Ja üks osa inimesi on nii õnnelikud selle üle, et nad selle lahmakas äike, et nad ei luba oma maa peal. Kas te olete tähele pannud, kui tee peal on silt eramaa? Tähendab seaduse järgi võid rahulikult seal sõita millegipärast keegi pealt. Ja sul tekivad niuksed omaette, no ühesõnaga, märkida maha Eestis. No see RMK märgib oma RMK metsa, tal pole probleemi, aga meie, kes ei oma mitte? Meil oleks, oleks nii, meil on näiteks üks koht, kus meil tuli kaikaga mees vastu, kuhu te tulete, tead noot, loodame. Selliseid asju ette ei tule ja vähemalt 20. 25., kui toimub siis 100 korda 100 palve teiste eest ja suvi on ees, kellel aega mahti, siis võib ju võtta etega pikema teekonnaga Sis Fasse linnast Tallinna poole või Pirita poolt varsti linna pool. Ja aitäh saatesse tulemast, Lagle Parek, aitäh Jane Vain, jõudu, jaksu ning nüüd siis lõpuks tuleks lohule ärase Vihma loits, mida oled siin lubanud. Toole. Manasõnad on kuldsed sõnad. Kui seitsmevennapäeval sajab, siis sadavat seitse nädalat järjest. Selline ütelus on siis vanast ajast meieni jõudnud ning Tartu stuudios on Eesti rahvaluule arhiivi folklorist Risto Järv. Kas see peab paika seda, kes paiku veab, seda peab igaüks ise otsustama ja kindlasti mitte ühe aasta põhjal, vaid, vaid võib-olla mitte aasta põhjal, et küllap tõesti vaatasid paljud eilsel seitsmevennapäeval taevasse, et vaadata, kas siis on sadu või päikesepaistet, sest seegi selle tähtpäeva ennustusega seostub ja see vanasõna. Kui seitsmevennapäeval sajab, siis sajab seitse nädalat on tõepoolest üks neist, mis on kõige tuntumate populaarsemate Eesti vanasõna kirjapanekute juures. Tegu on siis taas ilma vanasõnaga ja tuntud on see juba üsna ammu levinud nii fo tarkuses jõudnud tänapäeva välja, kui siis muidugimõista vahendatud ka meedia või toonase meedia läbi näiteks 1840. aastal Maarahvakalendris seisab seitsme venna päevast liigub siis ana saksa jama rahvasuus, et kui see päeval saab vihma, siis peavad seitse nädalat järgi vihmased ilmad tulema. Erinevaid kirjapanekuid leiame me Eesti rahvaluule arhiivist näiteks Theodor Saar kiirust Kihnus 1961. aastal. Kui sel päeval sajab, siis sajab seitse nädalat järjest, kui on kuiv, siis ei 107 nädala jooksul, eks selge on see, et seda üks-üheselt võtta. Nüüd ei saa, et päris nii kindlasti pole ka meie esivanemad arvanud, et tõesti see laussadu on, vaid pigem tuleb siit näha ikkagi kujundeid, hüperpooli ja pigem näha just tendentsi väljatoomist sellest vanasõnast. Ta on Eesti kirjandusmuuseumis arhiivis 230 varianti Teie üles kirjutatud, mis teete tõesti üheks populaarsematest vanasõnade juures. Ta kuulub punasena 20 populaarsema vanasõna hulka ja mõned kirjapanijaid on seejuures tõesti ilmselt juba sellise natuke võib-olla muutuva aja mõjul või siis mingitel muudel põhjustel püüdnud seda üldistust natukene vähendada, mahendada. Nii leiame Joosep Treimani kirjapaneku Amblast 1889. aastal. Kui seitsmevennapäeval vihma sajab, siis on peale selle veel seitsmes nädalat vihmased, kurjad ilmad sajab, aga sellel päeval pool veerandi ja nii edasi päeva ehk mõni tund aega vihma, siis on ka pärastine aeg selle järele arvatud noh, samas on muidugi ka selliseid üsna mõõdu tundetusele viitavaid kirjapanekuid, näiteks aasta varem on näo kihelkonnas Pangodi vallast üleskirjutus. Kui seitsme viliste päivan vihma sadab ja enne kolme päeva üle ei lähe, siis 107 päeva, seitse nädalat ehk seitse kuud ehk seitse aastat. Vihma 100., tuleb võtta seda kindlasti ikkagi sellise poeetilise liialdusena ja muidugi on selle vanasõna olulisuse taga, miks ta meie esimene mõte on, niivõrd tuntud on ja miks ta ilmselt ka tänapäeva niivõrd sageli Kurottena jõutud on? See, et meie traditsioonilises talurahva kandis algas siis tegelikult kibe aeg, praegu on meil paljudel puhkuse aeg käes, see aeg oli aga ennekõike just see hein aeg, juuli, eks ju, mingi heinakuu ja seepärast pole ime, et mitmetes teadetes selle vanasõna kohta seostatakse just heinadega ja rahvapärimuses. Seitsmevennapäev, mis siis ongi ju seitsme venna, tema märtrisurma mälestuspäev kiriklikust, traditsioonist see ongi tuntud ennekõike eesti traditsioonis just nimelt sellesama vanasõna kaudu. Mõnedes kirjapanekutes on sellega, seostub ka nõks varasema tähtpäevaga juuni lõpul oleva seitsmemagajapäevaga ja nii leiame me mõnedest kirjapanekutest tõesti, kas siis nende kahe tähtpäeva segiminekut või siis viidet ühele või teisele. Ja rahvakalendriuurija Malle Hiiemäe ongi välja toonud, et kui eesti traditsioonis ennekõike seostub see uskumus seitsee, see uskumise vanasõna, et seitsmevennapäeva järel sajab seitse nädalat, et just nimelt seitsme vennapäevaga siis mitmetel teistel rahvastel, kriminaali rahvastel, seostub see just seitsmemagaja taevaga rahvakalendriteadetest tõesti leiame selle viited seitsmele vennale, nii näiteks on kombiast unikülas 1934. aastal kirja pandud teada, kus seitsme veriste silmavesi kui vihma, palju joosk. Kui seitsmeväliste päeval vihma sadab, 107 päeva, seitse päeva pärast üle ei lähe, siis saadab seitse nädalit. Ja see vanasõna sulid meenunud tema seda Tõnisepäeva vanasõna, mis on eesti ilma vanasõnadest, võib öelda kõige populaarsem ja nimelt see oli siis see, et kui nii palju päikest paistab, et mees hobuse selga jõuab hüpata, et siis tuleb ka head aega. Et seesama uskumus, mis on mõnikord siis vanasõnavormi valatud, seostub just nimelt tõepoolest mõnikord ka seitsmevennapäeva ka lisaks veel teistegi rahva kalendri tähtpäevadega, nagu näiteks suhteliselt erine üles kirjutas 1984. aastal Viru-Jaagupi kihelkonnast Mall Hiiemäe poolt tehtud seitsmevennapäev, sajab, siis sajab seitse nädalat, aga kui nii palju on ilusat, et ratsahobuse selga hüpata, siis saab ikka heina ära teha, see on õige küll sajab, siis sajab kohe terve heina ja ehk siis taas jälle viide sellele heinaajale. Nii et kuigi me leiame, et tegelikult mõned üleskirjutused on öelnud nagu näiteks Saaremaa tuntud pillimees Pöide kihelkonnast, Oskar tööl, kui seitsmevennapäeval hakkab vihma sadama, siis pidi südame seitse nädalat järjest praegu 1973 seda keegi enam ei usu, on ta ise, on ta siis nagu sinna kommentaariks juurde lisanud, siis kui vaadata meedias, siis leiame, et on ikka ka neid, kes on ilma kalendrit jälginud ja ja tõepoolest välja toonud, et mõni selline ilma reegel aeg-ajalt paika peab, et ma leidsin ka arvates, et ka seitsmevennapäeva kohta seda paikapidamist on välja toodud küll mitte igal aastal ja võib-olla mitte igas Eesti piirkonnas. Aga igal juhul võib arvata, et see seegi vanasena aitab mõelda meile juulikuus nii olulisele ilusale ilmale. Seda on alati vaja aitäh. Risto järv ja kuulmiseni järgmisel korral. Niimoodi Tallinnas paistab päike, ilm on kena, soovin teile ilusat päeva kuulmiseni järgmisel nädalal ja need, kes ei kuulnud täna päritud, laulusid järgmisel nädalal, järgmisel kolmapäeval on see täiesti olemas, nii et seekord lavandav, et seda ei jõudnud mängida, aga järgmisel korral kõike head kuulmiseni.