Ker raadio tere, kallid vikerraadio kuulajad, algab jälle saade huvitaja, mis on eelsalvestatud 27. mail Tallinna uue linna päeval Rotermanni kvartalis ja mina olen teie saatejuht Allan rajale. Tänases saates räägime inimese püüdest luua enda mõistuse tehnoloogilist autoportreed ehk tehisintellekti. Seda on teadlase proovimist teha juba eelmise sajandi keskpaigast. Kuigi 1900 viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel leidsid teadlased, et iseõppivad masinad võtavad inimkonna alt igasuguse töö tegemise vaeva juba aastaks 2001 pole see siiski nii läinud. Viimastel kümnenditel on tehnoloogiaettevõtted arendanud kindlate probleemide lahendamiseks mõeldud virtuaalseid assistent ja iseõppivad tarkvara, kuid inimmõistuse täielik tehnoloogiline kloonimine pole veel õnnestunud. Kuidas eristada iseõppivat tehisintellekti tavalisest õpetatud masinast ja kui kaugele peaksime üldse tehismõistuse arendamisega minema? Sellest räägime täna, TLÜ teadlase ja raadio kahe tehnoloogia saate portaal out tori Christian pordiga. Tere Christian terale. Aga ennem kui me alustame oma arutelu, siis kuulame väikse muusikapala. Kristjan Port, mis teeb tehisintellekti intelligentseks. Ühest küljest kindlasti see, mida me arvame selle kohta, et ega me ei tea isegi oma intellekti kohta kuigi palju ja samas me üritame matkida masinas siis seda tegevust, mida me intelligentseks peame ja seega ega siin head vastust ei olegi, see on lõputute vaidluste allikas, kus osa ütlevad, et see on võimatu saavutada osa ütlevad, et see on kahe aasta kaugusel. Aga me teame tegelikult automatiseerimine üldiselt on väga lai trend olnud siin viimaste kümnendite jooksul järjest rohkem tehaseid, tegelikult hoiavad inimtööjõu pealt automatiseerida oma tootmisprotsessi ja samamoodi ka proovivad vähendada oma tootmises nii-öelda inimlikku viga. Kuidas siis eristada ikkagi seda automatiseeritud masinat intelligentsist masinast? Automatiseerimine rajaneb täiesti arvatavale algoritmile, et kui sa lähed ukse juurde, uks läheb lahti, siis on seal mingi sensor, mis tuvastab, et inimene on ja teab, mis suunas ta liigub ja teeb ukse lahti, et see on automatiseerimine. Et kui sa lähed uksest välja ja, ja uks tehakse lahti ja muuhulgas tuleb käele, et hea, Allan, et kas sa tead, et kella kahest hakkab vihma sadama, et ma soovitan sul kaasa võtta ka vihmavarju, mida siit nurgast leiad, vot see on juba teis intelekuste arvestab millegi enamaga kuigi ka selle protsessi saab hetkel teha küllaltki algoritmiliselt. Aga kui ta on selline süsteem, mis jälgib väga erinevaid inimesi, õpib nende pealt, siis, siis see on juba siis mida me räägime tehisintellektist. Aga samas on ka tehisintellektiga seotud ka väga palju selliseid illusioone, et Austraalia tehisintellekti uurija Rodin bruks on öelnud, et iga kord, kui teadlased hakkavad uurima tehisintellekti, kuidas tehisintellekt mõtleb et siis tegelikult, et kaob see nii-öelda intellekti maagia sealt tagant ära ja me saame aru, et see on tegelikult lihtsalt arvutus. Et kui kaugele me selle tehisintellekti arendamisega praegu jõudnud oleme. Ega väga kaugele ei ole jõudnud, et meil on peamiseks ekspluateerimise vahendiks, on praegu masinõppe ja tehisintellekt ei ole sama, mis masinate masinõpe on selle üks osa. Ja kui me vaatame, siis millist tehisintellekti me võib-olla kõige sagedasem kohta, mis ta suhteliselt kitsaülesande jaoks üles ehitatud ja, ja tõesti, kui teadlane ka puurima, ütleme, tavaline inimene samamoodi, et aga mida see teis intellekiks väidetav masin siis mulle annab, et räägi mulle, kuidas seda teed. Ta joonistab välja sellise algoritmilise samurai ütlebki, et siin pole midagi tehislikku ega intelligentsed. Samamoodi võib ka inimese käest küsida, et kuidas sa selle peale tulid ja siis ta ütleb, et aga ma mõtlesin kõigepealt niimoodi, mõtlesin niimoodi, siis mõtlesin niimoodi siis mulle muud ülegi kui mõtelda niimoodi. Ja see on ka algoritmiline ja suuresti inimese sellist kirjeldatavad tööd üritatakse masinatesse panna ja seda me siiski nimetame automatiseerimiseks. Aga need inimesel on ka igasuguseid ootamatuseid käitumises ja ta haarab informatsiooni, kus lahendus ei ole selliselt ütleme, deterministlikud, etteaimatav. Ja sinna lisandub kombinatsioone mitmetest väikestest asjadest, mille kohta ta ei oska ka öelda, et ma ei tea kust üle, aga mulle tundus, et see on niimoodi ja vot see on siis tehisintellekt, mida, mille poole me üritame liikuda. Aga seda seni saavutanud ei ole, küll aga oskab see masin õppida, ta oskab jätta tõesti nagu sa alustasid, et oskad jätta mulje, et Ta jõudis vastuseni, mis meie jaoks on üllatav, ei osanud selle selle vastuseni tulla. Aga me ei saa ka masina analüüsides aru, et kuidas ta selle vastuseni jõudis ja see on nüüd see selline tehisintellekti temaatika, kus me näeme, et ühiskond enam ei saa vanaviisi käega lihtsalt ehmata öelda, et oh, see on kõik juba toimunud, et siseneks vana tants vaid me näeme, et on hakatud poliitikaid ümber kujundama, õigusloomes toimub tõsine ärevus, võib öelda. Ja vot see on see tehisintellekt, mis pooleni jõudnud sinna teele, õieti meil on raske öelda, kas ta pooleni jõudnud, aga ta on kuhugile sinnapoole jõudnud, varem pole olnud, aga ta ei ole sinna jõudnud, mida me kogu aeg arvanud, mis teis intellektuaalne. Tehisintellekti arendamine on ka natukene erinev sellest, mis on nii-öelda tavaline programmeerimine või tavaline tarkvaraarendus, ehk siis siinpuhul tehisintellekti puhul teadlased tihtipeale panevad mingi süsteemi käima ja siis nad vaatavad, et kuidas see süsteem toimetab, kui tavaliselt programmeerijad ikkagi programmeerivad teatud selliste käikude sammude, noh nagu sa ise ütlesid ka siukest, aritmeetilist või algoritmilise käigud läbi, siis tehisintellekti puhul lihtsalt lastakse sellel programmil joosta. Jah, siin on tõesti, et seda võib ka palganumbrites näha, et tehisintellektist, eksperte maailmas on suhteliselt vähe, nende palgad, isegi suhteliselt sellise vähese kogemusega tehisintellektieksperdile antakse poolest miljonist miljoni aasta palka. See on kolm-neli korda ületa tüüpilise programmeerijale pakutavast palgast. Programmeerijale tõesti antakse ette ülesanne, kuhu ta peab välja jõudma, tema leidlikkus on, on nende nendest sammudest moodustada selline jada, mis on töökindel ja kombineerib ülejäänud koodiga. Selles mõttes tõesti, et see tehisintellektieksperdid diis on välja kujunemas ja, ja on näha ka praegu need üleskutsed, et tuleb hakata seda koolitama, nii et seal on teatud põhimõttelised erinevused selles sellisest programmeerimiskultuurist, et lõppelluks programmeerid keskkonna, aga millise keskkonna, seda peab tehisintellekti ekspertiis ütlema. Nagu sa ise ka praegu ütlesid, et, et tegelikult need summad, mis praegu pannakse, investeeritakse tehisintellekti uurimison ikka päris päris suured üüratud, kelle huvides praegu peaasjalikult tehisintellekti arendatakse? No eks neid osapoolel hästi palju, ühest küljest on kindlasti ettevõtlusteisest küljest, Vladimir Putin ütleb, et see, kes teeb ja tehisintellekt erase, valitseb maailma, et igalühel natukene oma arusaam, mida peavad ära tegema, aga ettevõtluses on praegu näha, et selle automatiseerimise laine tulemusel töötus kasvab. Ja samal ajal näiteks Saksamaal on tööhõive suurenes, et miks ta suureneb, aga nemad kujundavad omad ettevõtluse niivõrd tõhusaks, et sinna inimese lisamine suurendab seda veelgi rohkem ja sinna nad saavad siis valida hetkel kõige paremaid töötajaid selle tõttu, et Saksamaal kuhugile vabrikusse tööle saada. Ta on jube, väga tore keskkond ja sa pead olema hästi haritud. Ja kui seda vaadata, siis terve hulk raskest tööstusest kuni sellise kergema tööstuseni välja otsivad lahendusi, kuidas tehisintellektiga saavutada selline positsioon, et kõikidel teistel ei tasu enam nagu pingutada. Siis loomulikult toimub ka turundus, et me toodame praegu rohkem, kui inimesel on võimalus raha, seda osta kaupu ja teenuseid ja neid on ka rohkem, kui inimesel oleks aega neid kasutada. Järjekordne peame suutma inimese kuidagi ära rääkida ja sellest tulebki see, et need Facebooki ja Google'i eest mitte sentigi ei maksa. Aga järelikult me oleme ise kaubaks, ütleme, kujundame endast välja antud signaalide alusel ühe kindla profiili, mida siis müüakse reklaamiandjale edasi, nüüd räägitakse tehisintellektist kui sellisest inimese profileerimine sel puhul väga tõhusa stabi vahendist, et ta ei ole niivõrd palju algoritmiline tohutus koguses andmeid ja analüüsib ja leiab üles need nõrgad kohad, mille peale me ütleme, et vot seda hambapastat ma pean tingimata ostma. Et ma ei oska isegi öelda, kus tuli. Aga näed, nägin reklaami enam teisiti mõelda ei saa ja vot see on üks, üks selline selline probleemne valdkond, kus inimesed teatud mõttes nagu röövitakse vabadus. See on põhimõtteliselt, siis võetakse need sotsiaalmeediaandmed või üldse see virtuaalandmestik, mis nüüd üks nullid, mis me endast maha jääma, need tõlgendatakse nii-öelda inimtegevuseks sisse, söödetakse tehisintellektile sisse. Ja mitte ainult minu, vaid sõprade või sarnaste inimeste omad ka tehakse mingi järeldus, et ega ma ei tea oma vajadustest kõike, aga vajadusi tuleb ka kujundada ja tehisintellekti kasutatakse sellisel moel inimese inimese mõjutamiseks. Et, et see on üks suur väljakutse, me näeme, et Google'il on vast maailmas kõige juhtivam tehisintellekti arendaja Facebookis sama moodi, et nad on mõlemad täpselt sellel samal turul. Google ja Facebook on arendanud peaasjalikult sellist, noh, kui me kujutame ette, milline peaks nägema üks tehisintellekt välja siis see, mis meil tuleb 60.-te seitsmendat ulme kultuurist. Et see on selline must kast punase silmaga, kellel on kurjad kavatsused aga tegelikult ju suurem osa tehisintellekti on ju tegelikult virtuaalsel kujul ja e-teenustes. Jah, me näeme seda tehisintellekt, vaibad kuskil tähtede sõjas on see niisugune, kuskilt peitub aju sihuke ilge välimusega haisev, veab ja kõik kõik jubedus, kui see kangelane kohale jõuab. Kõige kuulsam tehisintellektist ta oli kuuekümnendatel kuuekümnete lõpus looduses kosmoseodüsseia hall 9000, kes hakkas siis kogu ekspeditsioonile vastu. Ja aga hallis ilm oligi see punane, mida me tõlgendame seda silma, aga olen näinud kuskil mingisugune limukas ja mingis aju, kus väga palju juhtmeid kuhugile lähevad, aga meie näeme oma nutitelefonis kui oma terminalis seda tehisintel, et just sellise näeme, loome kuvandiga selle põhjal. Et, et mis on see siis tarbijaliides, selle seal tohutu intelligentsus või võimekusega, selles suhtes ta ei pea olema kuskil kastis, on tänasel päeval võtke öelda, et ta on sihuke personaliseeritud arvutite süsteem. Et meil on inimesel ongi seda raske niimoodi kontrollitult ette kujutada, aga lõppude lõpuks me oleme enamus, oleme ikkagi lõpptarbijad, rahuldame sellega, mis meile ette mängitakse, kui see meid ära petab, siis kõik on korras. Aga räägime vendas kasutusaladest, tegelikult me oleme rääkinud tööstusest. Me oleme rääkinud sotsiaalmeediast, aga meditsiin meditsiinis on ka ju räägitud, nüüd juba viimased aastad, et tehisintellekt tuleb, võtab ülediagnoosimise tehisintellekt, võtab üle ka ravimise operatsiooni tegemise. Kas see on reaalne? See on reaalne, seda tehakse, Watson, kes või mis antud juhul siis on HDMI superarvuti, mis võitis inimest males sama otsani. Arvuti pandi tööle ka mitmes haiglas USA-s, lootusega just vaata, haaravad palju rohkem detaile, kui inimese mõistus suudab, isegi kui sa ekspert oled, nad suudavad läbi lugeda kogu teaduskirjanduse ka pidevalt uuenevad teaduskirjanduse ja tegeleda nii, nagu see doktor Housson tuntud tegija kaetusele, meistrimees või peavoolu mõtetest on väljaspool, leiab siis selle unikaalse diagnoosi, mis tegelikult selle patsiendi päästa, et seda tõesti sellist tehisintellekti loodetakse, et kust ta sellise marginaalse informatsiooniga, mis osutub kulmineeruda selliseks või akumuleerunud selliseks väga tähtsaks oluliseks agaga Watsoni rakendused, need on seda paar aastat tehtud, on üldiselt petetud, et leitakse, et inimese intuitsioon tihtipeale töötab paremini ja teiseks on siis ka interaktsioon selle selle masinaga, et inimene või siis ütleme, patsient või see, kes hoolib sellest otsusest. Et ta peab tajuma, et, et selle otsuse tegemisel oli ka midagi, mis hindas inimese väärtusi ja oli inimlik, et selles suhtes on näha, et tekib siuke ennast, kõhedust. Aga noh, tervishoiust, kui kaugele sõjapidamine, et, et see on arvatavasti üks selline lävend, mida me teeme niivõrd nutika tehisliku mõistuse, kellele me anname kätte püssi, relva, millega inimesi tappa, siis me oleme tõeliselt midagi erakordset saavutanud, kus me enam ise ei suuda aru saada, mida ta teeb, aga ta tapab meid kõiki maha. Olgem ausad, 20 sajandi tehnoloogia progressi on militaarsektor juhtinud viimased 100 ja kaks tugevat jõudu, pornograafia, militaar ja on need kaks asja, mis on infotehnoloogias väga olulist mõju omanud, kusjuures avalikkus sellele tähelepanu väga ei pööragi. Aga tõesti, me kõik oleme huvitatud, omasid kaitstakse ja me kaotame teatud inimlikkuse, kui me käsitleme vastast, et vastast võib tappa, aga omasid loomulikult ei tohi tappa ja vastast, vaid ka masin tappa. Et Need on need dilemmad, rasked moraalsed dilemmad, mida, mida me peame hakkame klaarima? Ja tegelikult me küll sinna otsapidi rääkisime, natuke sotsiaalmeediast, aga on tehtud ka mitmeid uuringuid tehisintellekti kohta, kuidas tehisintellekt suudaks meie ühiskonda juhtida näiteks läbi kohtusüsteemi. Ja on tegelikult pandud tehisintellekti, ennustama kuritegusid ja, või, või siis andma hinnanguid, kohtunikku selle aspekti pealt on. Seda juba tehakse, akti ei anta kohtuotsuseid niivõrd palju, kuid rakendataks näit. Eks selliste riskianalüüsides, kus antakse hinnanguid retsidiivsuses näiteks, et korjatakse andmeid selle kongressi kodaniku ja sarnaste kodanike kohta ja siis ükski ekspert ei suuda väga hästi anda, aga siis andmete analüüsi põhjal antakse, informeeritakse kohtuniku, et et kuivõrd retsitiivne isiku Hannesel omatut kujundab siis selle kohtuniku otsus samamoodi. Ja, ja samas on räägitud ka päris palju sellist paaditööst, kus sa pead eriti teatud But õigusruumides, kus ta on selliste varasemate juhtumitepõhine, et kas advokaat on suutnud kõik need varasemad juhtumid läbi lugeda ja kas tal on kõik need meeles siis selline väsimatu ka nädalavahetusel tööd tegev masin, lood nad kõik läbi ja siis mingite algoritmide alusel kaalub siis millised otsused on tugevama jõuga, millist mitte. Et ja vaat siis ka kaitset ette valmistatud, aga, aga prokurörile süüdistust ette valmistada. Ja siis tekib see küsimus, aga miks mitte lasta masinal siis kohust mõista ja noh, siin räägitakse siis just sellisest, ühest suurest suurest ohust, et kui isegi masin mõistab kohut ja kõik on selle tulemusega rahul, siis inimene on loovutanud midagi sellele iseendast. Ehk ta loovutab, öeldakse inimliku väärtuseta annab alla masinale, et kui meile kohtunik otsustab, siis me arvame, et kohtunikud sees käib mingi dilemma seal väärtuste, kõige muu üle ka lisaks nendele mustvalgetele paragrahvidele, et juhul kui isegi kohtunike ebaõiglase vastusena, siis ta ikkagi on inimene inimesele annab vastuse. Aga nüüd, kui ma olen inimene, saan masinalt, et kohtuotsuse, siis ma olen teatud mõttes kaotanud midagi, mis on inimeseks väga oluline. Ma allun masinale ja see on üks üks probleemide allikas. Me oleme nüüd rääkinud siin teenindussektorist. Me oleme rääkinud tööstusest arvutiteadlane Joseph Biden, Baum ütles 1976. aastal, et on olemas ka ametid, mida tehisintellekt mitte kunagi üle ei tohiks võtta. Üks neist oli näiteks klienditeenindaja psühholoog-nõustaja hooldaja, eriti vanemate inimeste hooldaja sõdur, kohtunik, politseinik. Nüüd natukene räägime sellest nende eetilistel dilemmadel veel, et mis on sellised nagu põhilised kohad, kus kas või nende ametite ulatuses me teame näiteks klienditeenindajate puhul oli just paar nädalat tagasi siin üks Google'i arendajate koosolek, kus tehisintellekt helistas juuksurisalongi ja pani endale aja ja klienditeenindaja peteti täielik sealt ära. Kus see probleem on selles, et, et võib-olla tahangi, et ma lasengi virtuaalsele assistendile helistada täiesti, nii nagu praegu helistab iga sekretär mingi tippjuhi eest, mul on vaja minu ülemusele aega, mis, mis selles halba. Selles esialgu ei olegi midagi halba, halb on see, et, et me ei saa aru, milles ja kuidas see masin tegutseb, et kui ta isegi meie ees tegutseb ja teeb mingisuguse vea, kas mina pean vastutama selle eest, et see, see link selle kahe inimese vahel on ootamatult masinlikku ja tänapäeva õigusmõistmises on ikkagi ahel selle vastutusest ja isegi moraalsest vastutusest olemas. Mis puudutab näiteks vanemate hooldust, vanemate inimeste hooldust, seda on Jaapanis tükk aega kaaluti. On üritab oma kultuuriruumi kaitsta sellega, et nad immigrante väga sinna riiki ei lase. Nad otsustasid seal kümmekond aastat tagasi, et iibe kordaja on hästi madalat populatsiooni taastuvat, mis piir on, ei suudeta täita ja nad otsustasid, et aga me oleme väga edukate robotite tootmisel. Et tähendab selle abi, töö ja sotsiaalse abi peamiselt robotitega ja need ongi näha, et seal see on sihuke huvitav eksperimentaalne keskkond, kus inimene, vanem inimene näiteks, aga ka lapsed animaliseerivad sellesse masinasse midagi juurde, mida sellest tegelikult ei ole, aga piisab, kui ta piuksugi neutsubja reageerib ja natuke nagu simuleerib seda elusorganismi ja tema ta pakub seltsi ja kui ta siis liigutab ja ja need väikesed plastikust koerad või sistama Kotsi, mis on selline kelm, mille sisse inimene mõtleb selle elu juurde, et et see on üks iseloomulik näide või probleemne näide, et, et kas me tõesti selle meelehea nimel olema nõus unustama selle inimliku kontakti väärtus ja ma mäletan ühte näidet, kus vanadekodus oli siis üks taoline robot paraad, kellega inimesel vanemale inimesele ei tekkinud lähedane suhe, see robotaparaat oli ütleme siis katki läinud mille peale kõik hooldajad lohutasid, vanemate inimeste küla on koledad, see robotaparaat katki läks, aga nad oleks pidanud hoopis muretsema, sellepärast et miks on inimkontakti asemel pandud seda vanainimest teenindama ja ja talle seda eluilu mänguima mingi selline imelik masin. See on tegelikult lääne ühiskonnas, me oleme proovinud hakata väga palju kompenseerima tehnoloogiaga mingeid puudujääke, eks ju, kasvõi see, et läbi sotsiaalmeedia olla oma lähedastega, sest meil ei ole enam niivõrd palju aega, et nendega koos aega veeta, eks ju. Et siis siis, kui me ise proovime inimestena muutuda ise efektiivsemaks, ise muutuda tervislikumaks, ise muutuda nii-öelda küborgilikumaks. Et, et see on see üks väga suur probleem minu arvates, mida me peame nagu endale järjest rohkem teadvustama, et me saaks tehisintellektiga või mingi tehnoloogiaga, me ei saa nende kompenseerida nende elu vajalikke osasid. See on tõsi, aga, aga kastme oleme sedavõrd ratsionaalsed üheskoos, et me suudame öelda, et lepime milleski asjas kokku. Tavaliselt me ikkagi õpime vigadest ja me laseme sellel minna ja isegi hetkel on näha, et kui erinevad riigid, erinevad konkureerivad ettevõtted üritavad midagi teha, mis on teisest parem, siis nad ei juhindumit eetilistest küsimustest, vaid nad juhinduvad sellest inglisekeelsena bot onlainist, ehk et kui palju siis päeva lõpuks kassasse raha on kogunenud, kas nad on konkurentsivõimelised, kas nad on suutelised palka maksma ja nii edasi. Et selles suhtes arvatavasti Me võõbatud rahustame ennast selliste vestluste kagus räägitakse väärtustest, aga päeva lõpuks ikkagi vaadatakse peeglisse. Masinist silma, aga kas praegune see tehnoloogia arendamine, et see on läinud selliste natuke läbipaistmatud tehnoloogiakorporatsioonidega nagu guugel kas see aitab tegelikult selle tehisintellekti arendamisele nii-öelda, kas see võtab seda hirmu maha ühiskonna seas või see tegelikult tegelikult annabki müstifitseeri veelgi rohkem seda tehisintellekti arendamist, et see on selline suur tehakse kuskil inimkonnas ja nii-öelda kontrollimiseks kuskil laborites, millest me ei tea ja, ja kuigi nüüd viimasele arendajate koosolekul guugele ütles, et nad soovivad Tiit mainud projekti ja dupleksprojekti võimalikult avalikult arendada, siis tegelikult ta alati see hirm, sest me oleme juba seda teemat juba piisavalt müstifitseerima. Tõsi, ta on, et et me ühest küljest loodame sellistele ettevõtetele ja kui nad on avalikul turul, et siis Turkond kontrollib ettevõtlust ka ja Google on ju kuulus selle oma slõugani poolest iidol ära, ära tee halba. Või ära ole õel, et det sellena nüüd viimati korjasid brändingust ära. Et, et ega nad ei saa olla sellise ideaalide kandjad lõpuni, et siis nad hakkavad muutuma kahtlusalusteks kuidagi teistmoodi, mitte usaldusväärseks. Et samas heidetakse siin siin tegelikult on filosoofidel päris palju tööd. On väga palju palka makstud erinevatel arendustöötajatele programmeerijatele öeldes, et filosoofid ei muud kui näksivad pliiatsit ja vaatavad lakke, aga nüüd me hakkame nägema teatud väärtussüsteeme, peab läbi analüüsima filosoofide poolt on näha sellist kriitikat, kus Google ratsut tegelikult suhteliselt lihtsameelset aru saama inimeseks olemisest ja kogu see tehisintellekti paradigma on üles ehitatud eeldustele, mis paljude filosoofide arvates ei pea paika. Et, et me ei suuda saavutada neid eesmärke, mida on väga lihtne sõnadesse panna, aga sellel teel me arvatavasti kannatame kahju, ja seda kahju oleks võinud ju kuidagi vältida, kui paremini need tegevused läbi mõelda. Et, et siin on seda dilemmad päris palju, aga inimene elab suuresti illusioonis ja ta tahab homme oleks ilusam kui täna ja kui keegi ütleb, et aga seda saavutatakse ka tehisintellektiga, siis ütleb, et las olla, las tulla. Tundub, et see on selline olukord, kus arendajad on eest ära jooksnud. Filosoofid tulevad järgi ja seadusandjad samamoodi proovivad tegelikult tehnoloogilise progressile järele joosta. Ja kogu riigiaparaat on üles heidude reaktiivsusele, et riik on väga harva proaktiivne, kuna poliitilised valimised ei saa töötada sellistele väga kaugetele lubadustele, vaid ikkagi lahendatakse vahetuid, probleeme, mida valusam see probleem, aga probleem tekib mingitest varasematest vigadest siis seda paremini ta poliitiliselt müüb, et selles suhtes riigiaparaat arvatavasti proaktiivselt seda pikka samuti ei tee. Samamoodi ettevõtlusrajaneb ikkagi peamiselt konkurentsile ja ettevõtlust ei ajanud niivõrd palju selline eetiline äri, et siin on isegi päris toredaid, kuigi kurbasid uuringuid, mis näitavad, et ettevõte, mis on eetiline, samas lubab endale just ebaeetilisi samme, kuna ta ütleb, et aga näed, teisel pool kaalum, olen piisavalt palju ka head teinud. Päeva lõpuks hetkel on, loetakse ikkagi seda edu sellega, et kes teeb esimesena tehisintellekti piisavalt hästi ära, vähemalt selles selles tegevussektoris siis sellel hetkel öelda, et aga, aga istume korra maha, mõtleme eetilistel küsimustel, siis öeldakse, et eks järgmisel nädalal kasumimarginaal on vaja ära teha ja et saledad börsiettevõtte sa pead aru andma erinevatele osapooltele, muuhulgas ka erinevatele pensionifondidele, et sa ei saa teha midagi, mis ei ole orienteeritud ikkagi selle ettevõtte põhitegevusele ja eetika ei ole ettevõtluse põhitegevus. Räägime natuke eetikast ka selle poole pealt, et tehisintellekt annab meile võimaluse parandada ka nii-öelda inimese enda võimekust. Kui palju sellest on räägitud, paaritada omavahel inimest ja tehisintellekti siis praegu kui meie Me vestleme, me oleme vaadanud neid kaht eraldi aga, aga kui panna näiteks inimese ajju mingit kus on see tehisintellekt peal parandada inimese õpivõimet luua niimoodi spetsialistide armeesid, ei kuulu enam väga ulme valdkonda. Me meil on siin USAs innovaatorid, kes ütlevad, et aastaks 2025 teeme ära. Jah, see on see singulaarsuse üks fenomen, et kui me vaatame senist tehnoloogia arengut, siis võib ennustada, et see tehnoloogiline võimekus, kus ütleme, arvutusliku võimekuse või suutlikkuse mõõdikutes hakkab vastama inimajutegevusele, järelikult tasub ainult sellesse arvutusliku võimekusse valada siis midagi, mis on inimajutegevusega sarnane ja siis ta hakkab meist paremini mõtlema. Ja sellisel hetkel, kui me suudame seda ükskõik mis moel inimesega ühendada, siis tekib olukord, kus me ei suuda masinat enam inimesest eristada või vastupidi ja me räägime siin kulaarsusest ja ja pelgalt selle tee peale mõtlemine peaks just sundima revideerima või fokusseerima teatud aladele, mis meie eetilises tegevusväljas, kus me eetika või moraal, et kas me valime, mis on õige, mis on vale. Meil on räägitakse väga paljudest normatiivsetest eetikast, et meil on teatud normid, mis kehtivad normid ei ole universaalsed. Meil on osa kultuure, kus surnud lähedased tuleb ära süüa, mõnes kultuuris öeldakse, et see on täiesti võimatu, et järelikult meil ei ole siukest universaalseid norme olemas, vaid need normid kujunevad välja ja siis tuleb välja, et nende normide vahel on kultuuride vahel. Aga inimese enda elus ka leidub valgeid alasid, mille kohta ei oska öelda jah, ega ei jaa. Et kui me ütleme, et aga valame veelgi endast võimekamasse masinas selle inimese senise käitumise, mingisuguse modelleerimiskeskkonna et siis masinaga kuidagi moraalsemaks muutuma või ei, arvatavasti ta teeb mingisuguseid vigu ja lahendab asjaolu moel, millele me kordagi ei ole mõtelnud ja mis võib-olla meile väga traagiline, sest mida võimekam masin, seda ohtlikumad on tagajärjed ja siis on see, et kes kannatab, kas kassid, koerad või inimesed ja arvatavasti inimesed ka. Tegelikult naljakas hakata mõtlema, et kui palju me juba tegelikult tehnoloogias sõltume, et kui, mis eristab inimest, kes on kogu oma sotsiaalvõrgustiku ja suhtluse üles rajanud Facebook'i peale selles mõttes, et ta ongi juba nagu endaga liitnud selle nutitelefoni või nutiseadme ja kogu tema suhtes ja tema kogu tema suhtluskultuur on juba see virtuaalne. Ehk siis me oleme juba tegelikult natuke juba liikumas sinnapoole, et, et seesama, kas on tehisintellekti automatiseeritud protsess, aitabki meil elada, et kui võta sind see osa ära, et siis meid põhimõtteliselt ei olegi enam olemas. No siin on see filosoofide poolt tehtud mõtteeksperimente taju kausis, et kausis on toitevedelik, seal kausis on aju, saab toitevedelikust piisavalt palju süüa, saab eksisteerida Aiumbad, mõned elektronid, mis loovad sellise kuvandi, tegelikult see aju elab kõige paremat elu praegu, et, et see on see Mäedrixi esimese filmi osa, et inimesed tegelikult on simulatsioon, detsember Nad elavad nende ajju loodud kuvand ja siis meil tekib küsimus, et et milline on see hea elu ja kui sa näed lähedaste laborisse ja avastanud seal ühe aju, kuhu tulevad juhtmed sisse, punane nupp on laua peal, et tekib küsimus, et kas sa tahad sellele ajule korraks ka öelda, et ta tegelikult on kõigest aju elab oma simulatsiooni. Ja praegu on näha, et see sotsiaalmeedia loob väga tugeva sellise simulatsioonikeskkonna ja siis tekib kiusatus, et huvitav, kas sa tahaks nendele korraks öelda, et aga päris maailm on ka olemas, kas sa selle ajule tahaks korra teha selle soki lülitate välja ja öelda, et kuule, sa oled kõigest siin kausis, sa ei kujuta mitte midagi erilist, et sa ei ole Ramboega sõidab Ferrariga siin kuskil Vahemere ääres vaid sa oled lihtsalt haavata, vajusin kausis ja näed, et see on olukord remondi näol, mis tegelikult praegu reaalselt ju lahti rullukesellise sotsiaalsete kontaktid simuleeritud või suru katse kontaktide najal. Me arvame, et see ongi päris elu, et see ongi midagi eriliselt väärt, aga samal ajal Jaapanis on näha, kuidas noormehed sellest on palju räägitud, enam ei ole vastassugupoolest huvitatud ja siis siis me võime rääkida, et see ei ole jätkusuutlik põlvkond. Kena, siis tekib küsimus, aga järsku siis masinad hakkavad üsse seda munaseemneraku kohtamist korraldama, et siis tekib küsimus, et mida see inimeseks olemine tähendab? Tegelikult me oleme ka läbi tehisintellekti uurimisega väga palju saanud inimese enda kohta teada siis kui hakata nüüd seda juttu nagu mõtlema, kuulama, läbi, siis võibki tunduda, et ka meie elame teatud mingis Chiphoosis illusioonis pidevalt ja see ongi kõik selline reaalsuse provotseerin, mida võib-olla et kas kalateavet on vees? Eks see on jah, see on see temaatika, mida tänasel päeval tänu sellele, et me peame tehisintellekt võtab, on praegu orienteeruda peamiselt töö tegemisele ja seetõttu Need, kellele, kes tööd omavad, peavad veelgi rohkem tööd tegema, tööl püsida. Neil ei ole aega üldse mõtelda suurtele küsimustele, et see on üks üks tõsine väljakutse, et tegelikult me kogu aeg lahendama väikseid väikseid probleeme ega ei mõtle nendele suurtele küsimustele sisse. Ja kuna need suured küsimused on emotsionaalselt, siis me käsitleme neid ka väga emotsionaalselt, et see on üks, mis kas kaasas käima selliste kultuurimuutustega masinaga ka, aga, aga nagu sa ütlesid, et et me vaatame kino hea meelega. Me vaatame teatrit hea meelega. Ma enam raamatuid loojaga, raamatud olid ka lood, mis on illusioon. Me kuulame, kuulame raamatuid, jah, et need illusioonid elust ja siis ärkame ülesse ja arvame, et täna läheb paremini kui, kui tegelikult, et see, seda me tahame ju tegelikult tarbida. Aga äkki siin on ka see probleem, et me ei, me ei oska seda tehisintellekti väga palju arendada, enda jaoks tööle panna, sellepärast et meie arusaam tehisintellektist pärineb ulmekirjandusest. Et meitriks ei neid neid, neid filme raamatuid ja võib tuua palju palju, et kas me tegelikult ikkagi mõtleme selle tehisintellekt. Kui tehisintellekt ise mõtleb kastist väljas siis see, kes seda uurib, mõtleb kasti sees. Ja meil ei olegi muud mõtlemise, ütleme ainest kui see, mida me teame. Sul on väga raske mõelda asjadele, mida ei ole ja et mõelda, mida mitteolevad asjad siis võiksid põhjustada. Ja kui, kui istud, üks niisugune probleem, mis on tervishoius rakendatava tehisintellekti puhul esile tulnud, on see, et kui tehisintellekt jõuab sellise diagnostiliste otsuseni, ütleb, et tee seda või seda ja eksperdid ütlevad, et tõesti üllatav, aga, aga me oleme nõus selle otsusega siis on olnud ka selliseid simuleeritud olukord, et kus see otsus oleks inimesena ära tapnud, et kui sul on 99,9 protsenti tehisintellekti jõuab sulle täiesti hea otsuseni, siis on see mingi murdosa, kus see otsus on surmavalt ohtlik. Ja kui siis üritatakse käia see otsuse protsess läbi, et kuidas see tehisintellekt jõudis sellise üllatava otsuseni siis temaga või selle vahepealsed andmekombinatsiooni seisundid on taolised, millest inimene üldse aru ei saanud. Ta ei saa aru, et kuidas, miks sa niimoodi tegid. Kuidas need asjad üldse niimoodi said toimuda? Euroopas on Euroopa liidus on üks selline seadusalgatus, kus üritatakse luua siis reegel, mis neks tervishoius otsust tegeva tehisintellekti puhul võimaldada, et läbi käia, tagasi käia, et mis otsuse otsesel rada on. Aga teadus üldine printsiip, et kõik need, et me peaksime teadma, et mida me teeme ja et me oleme ratsionaalsed, me ei tee hullumeelseid samme, aga tehisintellekt, kombineeri just masinõpe on selline, mis kombineerib ettearvamatut moel igasuguseid andmeid ja vaatab, et kuidas ta siis sobib selle vahe vahetulemi vastu ja viskab nõrgemad ära. Ja seega need vahetulemeid on tema jaoks täiesti normaalne vahesamm, aga meie jaoks täiesti arusaamatu pudru ja pudrust tekivad sammud on märga arusaamatud ja nii me olemegi olukorras, kus me ei saa aru, kuidas see masin mõtleb, aga me oleme loonud selle mõtlemise põhimõtet ja kuidas ta peab mõtlema ka selle põhimõte sees on siis see, et seal toimub asju, millest mitte keegi kuidagi aru ei saa, rääkimata, et, et saavutab selle üle kontroll. Nagu ma päris saate alguses ütlesime ka, et, et, et praegune tehisintellekt on nii-öelda kitsas, tehisintellektist on väga suunatud kindlatele tegevustele ei ole see, kes nii-öelda üldist kuidas öeldakse siis laiapõhjalist intellekti. Võib-olla me ei oskagi seda välja arendada, sellepärast et me ei suuda, me suudame luua ainult tehisintellekti sellesama väikse killukese jaoks, aga tegelikult inimene ei suuda mõelda ja ta ei saagi aru veel sellest masinast nii palju, et kuidas see töö käib, et anda talle kõik need öelda, et ka need inimlikud vead juurde. Et see on tõsi, et et me ei tea sellest, see on nagu kaks poolt, et üks on see, et me oma intellektist suurt midagi ei tea, me näeme seda lõpptulemit. Aga me ei tea, kuidas ta tegelikult toimub, et, et kuskohast see mõte asub ja kas seda mõtet saab kuidagi kujundada, et ma olen üksikuid selliseid serva juhtumeid, kus kompame nagu seda, seda põhimõtet, aga kui me seda ei tea, sest me ei saa seda masinasse siirduda siis lai või suur universaalne tehisintellekt tähendabki seda, et ta teeb kõike sedasama, mida inimene. On sellest siis võimekam potentsiaalselt seda, see on hetkel täiesti selgelt illusioon ja ma ei tea, kui kaugele ta üldse asub, aga see, mida me edukalt lahendama on siis need kitsad ülesannet, kus masin õpib. Noh, me ei näe näiteks, kuidas lill kasvab, aga me teame küll kasvab, aga masin täpselt loeb iga iga mikrosekund näeb, mis seal lillekasvuga toimub. Ja selliseid asju, mida meie ei hooma, siis need, kui maailmas ära parlamendi reservid võitleme, andmeteks muuta, siis masin suudab need hästi edukalt hallata, sünteesida ja märgata asju, mida, mis meile pähe ei tule ja vot see on, need on kitsad ülesanded, mida siis masin kasutab ja, ja selle edu najal me loome siis selle nähtamatu vikerkaare silla, et, et seal, teisel pool on see kuldpott, kus on pärast päris universaal tavaline tehisintellekt, aga, aga me teame, et vikerkaarsild ei ole, et siin osa eksperte hindavadki, et see on lihtsalt kogu aeg eest ära liikuv horisont. Saate eeldades ka uurisin teemat ja tuleb välja, On olemas ka siukseid viis testi, kus noh, näiteks siin robot kolledžite siis robot läheb ülikooli, lõpetab selle ja lõpetab selle paremate tulemustega, kui tema siis nii-öelda kaasõpilased inimesed, voodi on töölevõtmist ehk siis kas robot saab tööle ilma niimoodi, et, et tööandja saaks aru, et ta võtab robotit praegu hetkel tööle tegelikult neid teste isegi näiteks Wozniacki kuulasse sappeli arendaja kohvidesti robot teeb kohvi valmis, et neid teste tegelikult ei ole ükski tehisintelligents veel või intellektrel päris läbinud. Ole jah, aga samas kui me võtame kaugõppe vormi, sina Moogid, massilised Online, õppimiskeskkonnad, et kus sa ise teelt kohale pea käima, et siis arvatavasti tehisintellekt oskab inimesest parem üliõpilase mulje vähemalt jätta, sest et tore ütlus on see, et mõneti ka kurb tõsiseks tegelikult ütles, on see, et keda karistatakse, sellest ütleb fakte ei tea, ongi õpilane, ülejäänud inimesi karistatakse selle eest, et nad ei tea, mis on õige, mis on vale. Et see, et kui sa ei tea näiteks ohutusreegleid karistada mitte sellepärast, et reegleid ei teadnud, vaid sellepärast, et sa inimestest ei hoolinud. Nii antud juhul siis õppimise mõttemaailmas ei küsita ja üliõpilaste käest, mis on hea, mis on halb, vaid kas sa tead seda, mida ma sulle rääkisin, et seda masina oskab suhteliselt hästi korrata. Aga nii kui ta peab hakkama lahendama mingisuguseid väärtussüsteemi üles näiteks nagu inimest teenindanud Wozniackil kohvi keetma vot seal hakkavad tekkima siukesed kerged mingisuguseid seisundit, kus võib öelda, et see kohvi maitse hästi siin see ei juhtunud nii inimlikult nagu tahtsin ja neid ülesandeid te arvatavasti see masin ära ei lahenda. Ja see on see, kus me tõesti Peaksime kohtama seda universaalset tehisintellekti, et aga seda ei ole. Aga tegelikult peaks ikkagi lubama ka tehisintellektile nii-öelda inimlik, et kui me tahame, et oleks inimlik inimese simulatsioon oma tegevusest peaks lubama ka neid vigasid talle. Kui me hakkame mõtlema. Ja ma mäletan ühte uuringut, kus on pandigi ikkagi sellist inimesed, pandi vestlema masinaga ja üks oli selline vestlus, kus masin siis üritas inimesi tüssata, tegi seal, tead vigu ja rääkis mingit valet juttu ja siis mõne aja pärast samalt eksperimendi osanud esimestelt küsiti, et mida te mäletate oma vestlusest ja kuidas, kuidas te nagu seda mälestust iseloomustate tuli välja, et inimesed iseloomustasid meeldivamaks seda vestlust, kus nad olid vestelnud masinaga, mis üritas neid tüssata ja sellest teener palju rohkem meelde. Nii et tegelikult selline faktipõhine külm kalkuleerib ja teatud mõttes nagu ütleme mõne inimese kohta ka, et sa oled masin just seetõttu, et ta teab liiga detailselt, aga ta ei tea, mis on hea, mis on halb. Et, et see on isegi kirka kaardil on näiteks selline tainfilosoofil selline juhtum, kus hull põgeneb hullumajast ja tahab olla normaalne inimene ei taha sinna tagasi minna, siis ta märkab, et tee peal tuleb kaks politseiniku vastast, ütleb nendele, et et näed, et päike on taevas ja pilved on sinised. Tänavasillutise pragu ja ta räägib kõik tõtt, ainult õigeid asju. Mis sa arvad, siis juhtub, politsei võtab vittu lume tagasi, ütles et sellest ei piisa, täitsa hakkad rääkima fakte. Piisab sellest, et sa suudad vahet teha, mis on alus, mis on vähem olulised. Politseil hakkad rääkima, et päike on taevas, siis arvatavasti kuidagi imelik. Kui palju me peaksime praegu kartma tehisintellekti peaksime kartma selles suhtes, et me loome selles tehisintellektist illusioone, mis muudab meie käitumist ja muuhulgas ka meie väärtussüsteemi ja selles suhtes me peaksime olema tähelepanelikud. Aga progressi selles mõttes ei, ei tasuks peatuses, tehisintellektist on ikkagi inimesele, kasvõi enda mõistmisel enda mõttekäikude mõistmisel. Väga palju kasu on küll jah, aga sõna progress on hästi ohtlik, narratiiv, et aga progressiivsed riigid, populatsioon ei, kasvatajate populatsioon väheneb nagu progressiga kaasas käia, aga aga et tõsi on, et, et olgu siis kas kriiside või selliste mõttehetkede kaudu oleme sunnitud mõtestama teatud asju, mida me seni ei ole teinud, mis on tegelikult inimeste olulised, kuna nad nagu juhtunud, aga, aga tõesti, et inimarengu seisukohast on oluline, et me mõtestame iseendaks olemist üha rohkem. Suur tänu, Kristjan Port, raadio kaheportaal, saatejuht ja Tallinna Ülikooli teadlane, minuni, mida Allar raja väe ja siit praegu lõpeb siis Rotermanni kvartalisse salvestatud huvitaja saade, aitäh, et kuulasite ja kohtume järgmine kord jälle. Nii jäime kõigest, mis teedenud käest julmalt ennast, et riik ei lahustada mõõte kergitades. Mille eest ta on jälle valged unistused täituda. Mõtet. Ei.