Suwemicioloogia. Suvel toimub üks suur irdumine, inimesed kaovad ära, nagu oleks avanenud Bermuuda kolmnurk. Ei vastata enam meilidele, sõnumitele, kõnedele, neid pole isegi Facebookis ega Instagramis. No ei saa inimesi kätte, kus need inimesed on, seda teavad nad vaid ise. Aga kui nad tagasi tulevad, on nad karvakasvanud. Pikad habemed ees, juuksed pleekinud, nahk pruuniks ja kuivaks tõmbunud riided kulunud. Inimesed ise arvavad, et see on puhkus. Aga kui päris aus olla, siis oli see üürike aeg, mille jooksul sai kiiresti väga selgeks, et see oli aeg, kui muututi antisotsiaalseteks. Aga tagasi sotsiaalseks seltskondlikuks jutukaks saamine võtab see-eest palju rohkem aega. See nõuab endaga suurt ja rasket tööd, et mõtteviivaks pilt poleks unistavalt endasse sulgunud. Meelde tuleb tuletada elementaarsed viisakusavaldused sõnavara muutunud muidugi puudulikuks. Ja seepärast on raske teiste inimestega rääkida. Inimesed ei irduks ega võõranduks, kui poleks suvevaheaega puhkust, mis sunnib meid puhkama ennast käest laskma. Kui poleks suve, siis saaks kõik inimesed rahulikult oma elu elada, tööd teha poleks selliseid äkilisi katkestusi, mis mõjuvad meie närvisüsteemile kogu kehale kõigele rusuvalt.