Suvemütoloogia. Herned on ilusad, hernestega on kõik ilus, hernetaimed on kaunid ja õrnad ja ka neid võib süüa. Herneste õied on kaunid ja hernekaunad on justkui kellelegi naera tõusu. Ja herneterad on ilusad ümmargused nagu rohelised pärlid. Mitte ilmaasjata pole välja mõeldud herne hirmutised. Ega linnud neid tühjasid ei karda, aga need inimesed, kes neid tont ehitavad nadu, ehitavad need hirmutised endi vanadest riietest, panevad pähe oma kalli ära kantud mütsi. Nad loovad hernepõllule iseenda sest oma südames on neil soov olla kogu aeg hernepõllul. Selle tondi näol ongi nad kogu aeg siin. Ise peavad nad aga vahepeal mingeid muid toimetusi tegema, kui neid ei oleks, saaks rahus aega herneste seltsis veeta. Me teame seda muinasjutuprintsessist, herneteral, kes tundis läbi teab kui mitme madratsi üht hernetera. On jäänud mulje, et printsess oli kuidagi upsakas ja pirtsakas soovis endale erilisi hüvesid meeletuid madratseid. Aga võib-olla oli asi hoopiski selles, et talle meeldisid herned ja ta tajus hernetera lähedust. Ja see on hea tunne, kui kusagil on herneid, kõlbavad ka konservherned. Vanasti oli ahvatlevad purgid poes eetiketiga gloobus, nii nagu Hamlet nägi pähklikoores tervet maailma. Nii võib maailm peituda ka herneterast. Aga eriline nauding on minna kohe põllule hernepeenrasse ja süüa kohapeal. Minu isiklik üks suuremaid hernesöömisnaudinguid oli lapsena. Ühel kolhoosipõllul oli selline asi nagu tikk kus loomade jaoks olid erinevad taimed kokku segatud ja kasvama pandud ja seal olid ka herned. Seal vikis olles muutusid herned lausa keelatud viljadeks ent kükakil varjates sai nii kiiresti ja palju kui võimalik herneid endale suhu topitud. Ja kui enam hästi süüa ei jõudnud, sai, võtab peotäie herneid ja panna endale huult vahele tekitades neist endale kunsthambad. See naeratus varastatud hernestest on riukalik, uhke ja õnnis. Ja suvi pole täiuslik, kui pole herneid.